Iga üheksas kroon tuli salapärastelt isikutelt. Eesti Ekspressi teada on Eesti
Pank uurinud Hansapanga tehinguid, mis toimusid kaks aastat tagasi suvel ja
mille käigus voolas panka ligi miljardi krooni ulatuses kahtlast raha. See oli
rohkem kui 10 protsenti kogu Hansapanka paigutatud rahast. Suurem osa rahast
tuli välismaalt ja anonüümselt. Eesti seaduste järgi peavad pangad suurte
summade puhul aga kindlasti selgitama, kes raha tegelikult teele lähetas.
Selleks, et uurijatel oleks lihtsam rahapesu vastu võidelda. Kuid isegi
pangainspektsioon ei jõudnud kohe raha algallikateni. Eesti Pank tunnistab: meie
käed on liiga lühikesed! Keskpanga avalike suhete osakonna juht Andrus Kuusmann
ütleb, et "kui tegu olnuks tõestatud rahapesuga, siis oleks ka vastavalt
reageeritud". Samas tunnistab ta, et pangainspektsioonil pole õigust uurimist
läbi viia, see on politsei asi. "Tegutsesime nende võimaluste piirides, mis
meile on antud," ütleb ta. Kas Eesti Pank pöördus politsei poole? " Ei, " vastab
Kuusmann ning lisab: " Peamine vastutus lasub pangal endal. Nemad peavad olema
veendunud ja tuvastama raha allika. Kas nad seda teevad või ei, selles osas
jätab praegune seadus meie käed lühikeseks. Selgeid sanktsioone rikkumiste eest
pole. " Hansapanka juhtis kõnealusel ajal siseminister Jüri Mõis, kes on
korduvalt rõhutanud heade äritavade ja eetilise käitumise tähtsust. Eesti
Ekspressi otsesele küsimusele vastates välistab Mõis täielikult võimaluse, et
Eesti pankade, sealhulgas Hansapanga kaudu toimus või toimub rahapesu. "Ei, ei,
ei," ütleb ta. Zürichist tuleb üle 700 miljoni Hansapanga suurim kahtlusalune
tehing seondub Zürichis asuva Cantrade Private Bankiga. See on Šveitsi suurima
panga UBSi haru, mis on tuntud numbrikontode poolest. Need on kontod, mille
kasutaja ei pea raha liigutamiseks enda passi või mõnda muud dokumenti esitama,
vaid ta saab seda teha spetsiaalse arvukoodi abil. Juuli lõpus 1997 läks
Cantradest mitmes osas teele kokku ligi 50 miljonit dollarit ehk üle 700 miljoni
krooni. Esmalt liikus see raha New Yorgis asuvasse Bankers Trusti ja sealt edasi
Hansapanka. Raha jõudis Eestisse anonüümselt, vaid šveitslaste märkega, et
saatja on "üks meie klientidest". Tavaliselt liiguvad sellisel varjatud moel
narkoärist, altkäemaksudest, finantspettustest jt kriminaalsetest tehingutest
pärinevad summad ehk tegemist on rahapesuga. Raha liikus samamoodi nagu
narkodollarid Ameerikas Ühe allika sõnul suunas Hansapank Šveitsist tulnud raha
numbrikontole, mida Eestis avada ei tohi (kuid mida praktiseeris sellegipoolest
Forekspank). Seejärel peideti raha üleöölaenudesse, mida audiitorid ja
revidendid tavaliselt ei kontrolli. Nimelt võtavad pangad üleöölaene teistelt
pankadelt, mitte tavalistelt hoiustajatelt. Teise võimaluse kohaselt ei liikunud
raha mitte numbriarvele, vaid mingile anonüümsele "kogumiskontole", kust seda on
raske üles leida. Just sel viisil liigutas musta raha Ameerika suuruselt teine
pank Citibank, kui tema kaudu pesi narkodollareid Mehhiko endise presidendi vend
Raul Salinas de Gortrari. Ka Salinase raha liikus lõpuks Zürichisse, Citibanki
filiaali nimega Confidas. Samuti on võimalik, et osa rahast jõudis Hansapanga
kaudu lõpuks Tallinna börsile. Juuli lõpus 1997 kasvas börsiindeks talse
märkimisväärse kiirusega ehk raha pööritamine börsil oli eriti tulus. Vähetuntud
Tallinna firma hoiustab pea 190 miljonit "Zürichi kliendiga" samal ajal soosis
Hansapank veel mitut vähetuntud, kuid väga rikast firmat. Pank pani ka nende
hoiuseid ajutiselt üleöölaenudesse. See võimaldas neil klientidel tavalisest
tunduvalt suuremaid intresse saada. Soositud klientideks olid maksuvabad
kompaniid Ruby Investment Corp ning East Construction and Engineering, samuti
Tallinna firma Baltreil, mis tegeleb raudteevedudega. Ainuüksi Baltreil pani
panka 190 miljonit krooni, kuigi veel mõned kuud varem olnuks see võimatu.
Nimelt oli Baltreilil aasta alguses vara kokku vaid veidi üle 30 miljoni krooni.
Kuid nüüd oli talle miskil moel 190 miljonit krooni "vaba raha" tekkinud.
Selline hiigelhoius pidanuks Hansapanga valvsaks tegema. Nimelt ütleb Eesti
Panga presidendi Vahur Krafti rahapesu tõkestamise kohta väljaantud määrus, et
"kahtlaseks võib lugeda tehinguid, mis ei ole oma mahult või iseloomult
kooskõlas kliendi äritegevusega või mille majanduslik põhjendatus on kaheldav".
Baltreili tegevdirektor Vladimir Vinogradov keeldub suurhoiust kommenteerimast:
" See on firma asi. Me ei anna mingeid kommentaare. " Kohe pärast Eesti
Ekspressi kõnet võttis aga Baltreil Hansapangaga ühendust ja küsis, et mis
toimub, et Eesti Ekspress tunneb asja vastu huvi. Hansapank: me ei ole seadust
rikkunud! Hansapank jääb selle loo kommenteerimisel napisõnaliseks, viidates
pangasaladusele. Pangas avalike suhete eest vastutav Kristi Liiva ütleb
korduvalt, et Hansapank ei ole kahtlast raha kasutanud ega rahapesule kaasa
aidanud. " Seadusest on alati kinni peetud. Saan seda kinnitada, " ütles ta.
Liiva sõnul välistab juba rahvusvaheline rahaülekandesüsteem SWIFT anonüümsete
rahaülekannete tegemise võimaluse. Samas on Eesti Ekspress näinud Maapanga
ülekandeid, kus on kirjas without name, without address ehk "ilma nime ja
aadressita". Nagu ikka, läks see raha lemmikmaale Šveitsi. EVEA pangaga tihedalt
seotud firma Kolle BG kasutab ühe allika sõnul aga juba tükk aega süsteemi, kus
tähtsamate rahaülekannete puhul asendab selgitavaid märkusi arusaamatu numbrite
rida. P. S. Vahetult enne loo trükkiminekut sai Eesti Ekspress teada "Zürichi
miljonite" tegeliku omaniku. Samuti on see info Eesti Pangal. 48,4 miljonit
dollarit paigutas Hansapanka seesama eelpool mainitud East Construction and
Engineering, kes on ehitusfirma Estconde partner Venemaal. See aga ei muuda
olematuks tõsiasja, et Hansapanga vahendusel on tehtud kahtlasi tehinguid.
Endiselt on ju teadmata, kustkohast Hansapanga salapärased kliendid nii palju
raha said. Hansapank seda ei uuri. Eesti Pank ka ei uuri. Ja samuti politsei,
kuna talle pole teatatud. Kes uurib? Seaduse kohaselt on rahapesu
"kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundumine,
üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või
tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu
varjamine". Tänavu juulis jõustub Eestis spetsiaalne rahapesu tõkestamise
seadus. Sellega seoses peab politseiametis tööd alustama rahapesu andmebüroo.
Siseminister Jüri Mõis ei osanud öelda, kui kaugele ministeerium selle loomisega
on jõudnud. "Ma ei tea, ei ole ennast veel kõigi asjadega jõudnud kurssi viia,"
ütles ta. SOKI SAABUMINE: Neil päevil olid Frankfurdi lennukile vastu tulnud
tallinlased tunnistajaks ajaloolisele sündmusele! Eestimaa pinnale saabus räpane
villane sokk, mis ilmus pealtvaatajate silmade ette pagasilindil vedeledes. Nagu
meie pealiskaudsele ajastule kahjuks tüüpiline, polnud haruldast külalist vastu
võtmas ühtki prominenti ega ajakirjanikku. Juuresolev fotogi on juhuslikult
sündmuskohale sattunud amatööri tehtud. Aga siis, kui vaene Šmigun talvel
lennuki pealt tuli, olid küll kõik nagu hagijad koos! 27. aprilli hommikul läks
AS Liviko müügijuht Arno Voika tööle. Mõni tund hiljem nähti teda Tartus veel
asju ajamas. Sama päeva pärastlõunast teda aga nähtud pole, mistõttu otsib meest
taga Tartu politsei. Voikal oli seljas sinine jope kirjaga "Viru Valge" ja särk
kirjaga "Liivi Vodka". Ringi liikus ta riiklikku numbrimärki 32 MBU kandva
Toyota Corollaga, mille külgedel samuti kiri "Viru Valge". Millised võivad olla
Voika kadumise põhjused, Tartu politsei kommenteerida ei soovi. Eesti Ekspress
läheb Islandile uurima Evald Miksonist mahajäänud pabereid, mis on arvatavasti
tema mälestused. Pakk pabereid asub Reykjaviki panga salajases seifis, mida
Miksoni lapsed pole veel avanud. "Isa oli hästi innukas mälestuste kirjutaja,"
ütleb Miksoni tütar Anna Evaldsdottir. "Ta teadis palju nii Konstantin Pätsi
lähikonnast kui ka 1941 arreteeritud kompartei juhi Karl Säre ülekuulamistest."
Mikson suri 1993. aastal Islandil. Natside jälitamisega tegelev Simon
Wiesenthali keskus süüdistas teda elu lõpuni sõjakuritegudes. Ajaloolase Mart
Laari sõnul pole see kinnitust leidnud. Singapuri ja Lõuna-Aafrika Vabariigi
ajalehed avaldasid uudise Viljandi pensionärist, kes pidas vahakuju elavaks
inimeseks. 6. mai Sakala kirjutas, kuidas Alvi Märtens ootas Viljandi Ühispanga
kontoris leti ette pääsemist. Tema ees seisis üks inimene. "Tükk aega vaatasin,
et kaua see mees seal seisab," rääkis pensionär pärast Sakalale. Lõpuks selgus,
et tegemist oli muusik Rudolf Tobiase vahakujuga. Eesti ajalehtede liidu
tegevdirektori Tarmu Tammerki sõnul noppis Sakala uudise üles Agence
France-Press. Sealt liikus see edasi üle maailma. Kiikingust ehk üle võlli
kiikumisest ja naisekandmisest saavad Eestis tõsised võistlusalad, mille
edendamise on enda peale võtnud Väike-Maarja vald. Kiikinguklubi Vabariigi
Võllimees kavandab kokku seitsme osavõistlusega kiikingu karikasarja, kinnitas
klubi president ja unikaalse ala leiutaja Ado Kosk. Esimene võistlus toimub 29.
mail Väike-Maarjas. Üks etappidest on kavas korraldada ka Tallinnas. 12. juunil
toimuvad Väike-Maarjas järjekordsed Eesti lahtised meistrivõistlused
naisekandmises, kus mehed läbivad kiiruse peale sajameetrise distantsi, naine
kukil. Kolm paremat paari saadetakse Soome Sonkajärvel (Väike-Maarja sõprusvald)
toimuvale naisekandmise MMile. Mullu võttis Eesti paar seal esikoha.
Väike-Maarja vallavanem Sven Kesler ise osales 1997. aastal Sonkajärvel oma
abikaasaga naisekandmise võistlusel ja tuli 11. kohale. Naisekandmisvõistlustel
toimub ka kiikingu demonstratsioonesinemine ja katse pääseda Guinnessi
rekorditeraamatusse, kus üle võlli lendab valitsev maailmameister Raigo Valmsen.
Väike-Maarja kooli 11. klassi õpilase nimel olev maailmarekord on praegu 6
meetrit ja 30 sentimeetrit. Kiikingul on Eestis üle 60 harrastaja.
Statsionaarsed kiiged on üleval Viljandis, Pärnus ja Väike-Maarjas. Narvas
tegutsevad fašistid -- nii väidab 14. mai ajaleht Molodjž Estoni. Lehe väitel
karjusid 8. mail ligi 40 noort Narvas Daumani tänaval loosungit "Sieg Heil".
Lehe väitel olid neonatsid peamiselt 14 kuni 18 aasta vanused lühikeste
soengutega noorukid. Umbes tunni-pooleteistkümne pärast saabus politsei ja grupp
läks laiali, kirjutas Molodjož Estoni. Lehe väitel tegutsevad neonatsid Narvas
juba viis aastat. "Esimest korda kuulen," imestas Narva politsei pressiesindaja
Jevgeni Solovjov. Päev hiljem teatas Solovjov, et vesteldud on kõigi 8. mail
tööl olnud politseinikega ning keegi ei tea sündmusest midagi. Ka sündmuste
raamatusse pole sellist juhtumit sisse kantud. "Sel päeval tööl olnud
korrapidaja sõitis ära ja on linnas tagasi neljapäeval, siis kuulame ta üle,"
lausus Solovjov. Lisaks lubas Solovjov kindlaks teha ka Molodjož Estoni
korrespondendi ning temaga vestelda. Rahvusvahelistele rahumissioonidele
sõitvate Eesti sõjaväelaste auastmeid tuleb vahel ajutiselt tõsta, sest vastav
ametikoht nõuab kõrgemat auastet. Nii näiteks andis president Lennart Meri
leitnant Urmas Rannale kapteni sõjaväelise auastme kuni 2000. aasta maikuuni.
Just nii kaua viibib "ajutine kapten" vaatlejana ÜRO Lähis-Ida
rahuvalvemissioonil. Vastavalt seadusele annab missioonide ajaks selliseid
tiitleid president kaitseväe juhataja ettepanekul. Ka hiljutiselt Bosnia
rahuvalvemissioonilt tagasipöördunud sõdurite hulgas oli neid, kelle president
missiooni ajaks majoriteks tegi. Kas maailma globaliseerumine toob Eestile õnne
ja majanduskasvu? Või ainult tööpuuduse ja kuritegevuse suurenemise? Eesti
Ekspressi algatusel vaidlevad selle üle poliitikud Edgar Savisaar ja Kristiina
Ojuland, ärimees Allan Martinson, mõtleja Andrei Hvostov ning ajakirjanik Paavo
Kangur. Diskussiooni aluseks on äsja eesti keeles ilmunud Hans-Peter Martini ja
Harald Schumanni raamat "Globaliseerumislõks". Väitlust juhib Eesti Ekspressi
peatoimetaja Aavo Kokk, keda abistab Marek Kallin. Üritus toimub reedel 21. mail
algusega kell 12 hotelli Grand Mercure Tallinn konverentsisaalis Mercure.
Huvilised on oodatud kuulama ja küsimusi esitama. Pirita hotellis elav riigikogu
liige Ingvar Pärnamäe (pildil) ei hoia enam toiduaineid rõdul, kus linnud neid
ründavad. "Ühel päeval leidsin oma toast külmkapi, see oli väga meeldiv
üllatus," ütles Pärnamäe. Külmiku toimetas Pärnamäe tuppa riigikantselei.
Ajendiks oli Eesti Ekspressis ilmunud artikkel, mis kirjeldas poliitiku muret
toidu värskuse säilitamisel. Külmkapid said ka kõik teised Pirita hotellis
elavad riigikogu liikmed. "Tegelikult olid need külmkapid hotellis olemas, aga
me ei teadnud küsida," lisas Pärnamäe Pealinna ühe rentaablima ettevõtte
Tallinna Vesi juht Enno Pere läks volikogu esimehe Edgar Savisaarega tülli ja
kaotas töökoha. Enno Pere: Sündinud 1938 Tallinnas. Kooliteed alustanud Muhu
algkoolis. Lõpetanud TPI ehituse eriala. Töötanud juhtivatel ametikohtadel
Maardu Keemiakombinaadi ja Tallinna Veepuhastusjaama ehitusel, Tallinna
linnavalitsuses, Ehituskomitees, Tallinna Sadamas. 1994--1999 Tallinna Vee
juhatuse esimees. Kui panna kirsikivi kahe sõrme vahele ja pigistada, siis
lendab see sealt välja. Elu tõsiasjad. Nii on ka inimestega. Kui inimene jääb
organisatsioonis ülemuste ja alluvate surve vahele, siis võib ta sealt välja
lennata nagu lupsti. Teeneka Tallinna Vee juhatuse esimehe Enno Perega (60)
juhtus nimelt nii. "Ma jäin sirgeks ja ei kummardanud," ütleb ta. Pere suhted
Tallinna linnavolikogu esimehe Edgar Savisaarega on olnud aastaid teravad.
"Kunagi viisteist aastat tagasi, kui Savisaar oli veel Tallinna Mererajooni
plaanikomisjoni esimees, tegin talle märkuse, et miks ta tuleb tossudega
linnavalitsuse ette." Pere ei võta seda seika siiski päris tõsiselt. Ehk
seetõttu, et 90ndate hakul kutsus Savisaar teda Keskerakonda astuma. Pere
eelistas Tiit Vähi ja koonukate seltskonda. Must kass on ka edaspidi mitmel
korral Pere ja Savisaare vahelt läbi jooksnud. Kunagi, kui kavatseti teha
Tallinna Vee aktsiate emissioon, tahtis Pere kasutada Balti Cresco teenuseid või
Hansa Investmenti, Savisaar aga oli tulihingeline Talinvesti pooldaja. Ja nii ei
tulnud emissioonist midagi välja. Nüüd ei ole Savisaarel enne kohalike
omavalitsuste valimisi rahvale muud pakkuda kui veidi odavamat vett. Võitlus
käib pätsi leiva pärast kuus, sest rohkem ei ole võimalik vee hinda alandada,
leiab Pere. Seekordne lüüasaamine Savisaarelt teeb aga Pere eriti sõjakaks: "
Mul oli infot poliitiliste rühmituste rahastamise kohta. Ma oleks pidanud
esimesena lööma, aga jäin hiljaks. Nii et Savisaar jõudis mind enne maha võtta.
Savisaar töötles isiklikult kõiki Tallinna Vee nõukogu liikmeid. " Tallinna
linnavolikogu nõunik Jakko Väli ütleb aga, et see ei olnud Savisaare ja Pere
vaheline konflikt. Pere tahtis olla keiser oma riigis, unustades, et tegemist on
linnale kuuluva ettevõttega. " Ta kaotas ammu reaalsustaju ja ei saanud aru, et
vee tarbimine väheneb ja investeeringuid ei saa finantseerida veehinna tõusu
arvel. Ja kui Peret kaitsnud Tallinna Vee nõukogu esimees ja abilinnapea Ants
Leemets lahkus, saabus aeg ka Pere mahavõtmiseks, " ütleb Väli. "Pere muutus
liiga jultunuks ja läks isiklikke solvangute peale, seahulgas ka Savisaare
aadressil." Enno Perel oli probleeme ka enda juhitavas ettevõttes. Ta ei saanud
hästi läbi ökonoomikadirektoriga ja veel mõne kolleegiga. "Tahtsin mõned
inimesed välja vahetada, kuna nad ei olnud piisavalt võimekad," kommenteerib ta
neid kanakitkumisi. Tallinna Vees oli kaks tulevikunägemust. Pere tahtis kaasata
täiendavaid laene paarisaja miljoni eest, et renoveerida veevarustuse ja
kanalisatsiooni süsteeme. Alalhoidlikumad leidsid, et firma laenukoormus on
niigi suur ja entusiastlikust Perest tuleks vabaneda ning veehinna edasine tõus
tuleb peatada. Läinud neljapäeva õhtul võttis Tallinna Vee nõukogu Pere ühe
hoobiga maha. Juba reedel andis ta kahe tunniga ettevõtte üle. 1987 võeti sama
mees sama kiirelt maha Tallinna Elamuehituskombinaadi eesotsast. "Ainult et siis
anti kaks päeva aega asjade pakkimiseks," muigab mees. Ka tol ajal oli Pere suur
isemõtleja. Arvestamata seda, et Nõukogude Eesti juhid said preemiat käikuantud
elamuehitusruutmeetrite ja piimatoodangu eest, kauples ta Moskvast välja õiguse
tootmise vähendamiseks. Perele on iseloomulik mõelda globaalselt. "Minu matslik
kõrvaldamine rikkus firma imago," usub ta. " Just oma rahvusvahelisele imagole
ei mõtle Eestis keegi. Minul õnnestus luua Tallinna Veele usaldusväärne
rahvusvaheline maine. Eesti on nii väike ja rahaahneid grupeeringuid on nii
palju. " Tõepoolest -- paar aastat tagasi pälvis ettevõte Eesti kõige
rentaablima ettevõtte tiitli ja ilutses Äripäeva veergudel. 1998. aastal oli
firma käive 492 miljonit krooni ja puhaskasum 47 miljonit krooni. Seejuures
laenude teenindamiseks kulus 39 miljonit krooni aastas. Pere ei ole Eestis
toimuvast vaimustatud. Talle on jäänud mulje, et ühel hetkel hakatakse nõudma
liiga lihtsaid lahendusi. " Eesti on jõudnud arengufaasi, kus isiksust
peedistatakse igal tasandil. Tänases Eestis ei austata ei isiksust ega
professionaalsust. Praegu toimub professionaalsete juhtide koristamine. Enn
Sarap oli esimene, mina teine. Järgnevad Väino Viilup, Leonid Lipavski ja Parbo
Juchnevits, " räägib Pere. " Eestis süveneb tarkade ja haritud juhtide puudus.
Ja lõpptulemusena võetakse Eesti ettevõtted lihtsalt üle. " Enno Pere on
Tallinnas sündinud saarlane. Tal on kaks last. Poeg on 27, 29aastane tütar õpib
Toronto Ülikoolis. Isa Enno ei soovita tütrel praegu Eestisse tagasi pöörduda.
Perel endal on valida kas Brüssel või mõni kinnisvara-arendusega tegelev firma.
Kuuekümnese kohta on ta veel suurepärases vormis. "Keegi ei tegele Eesti jaoks
raha väljapumpamisega Brüsselist." Ta usub, et alla 70 miljoni krooni projekti
kohta ei tasu küsima minna ja kogu Eesti kanaliseerimiseks ja veevarustuse
viimiseks Euroopa tasandile on võimalik saada tasuta abi 4,8 miljardi krooni
eest. Üks minu tuttav noorepoolne abielupaar on Hansapanga peale üsna pahane.
Vanasti oli mehel konto Hoiupangas ja naisel Hansapangas. Seltskondlikel
koosviibimistel oli nende mängulist pangateemalist nääklemist lausa nauding
kuulata. Kumbki kiitis oma panka ja otsis tögavaid näiteid teise panga teenuste,
teeninduse, juhtide ja imago kohta. Nüüd on mõlemal konto Hansapangas, kuid
kumbki pole rahul. Panga teenindustase on ju hea, kuid see eripära, mis pangast
peaaegu et sõbra tegi, on kadunud. Kumbki pole enam selle panga klient, kelle
nad kunagi valisid. Hansapank on seda vaikset pettumust ilmselt tunnetanud ning
valmistab ette suuremat imagomuutust. Veel enne suurt suve täidab tänavaid ja
ajalehti Hansapanga reklaam. Kuulduste järgi muutub tublisti panga logo, aga
muutuvad ka värvid. Praeguste rahulike toonide asemele peaks tulema midagi
hoopis värvilist ja kärtsu. Lisaks sellele üritatakse mingil moel jagada
klientuuri, eristades rikkamaid ja vähemrikkaid. Niisiis nagu näide marketingi
õpikust -- kui asutus muutub, tuleb muuta ka imagot. Kui kliente on liiga palju,
tuleb neid jagada ning eri seltskonda eri moel teenindada. Veel kehvem lugu on
aga Polarise klientidega. Kindlustusinspektorid ja firmajuhid räägivad
asjalikult, kuidas müüakse Polarise lepingute portfelli. Mis portfelli?
Tegelikult müüakse ja jagatakse inimesi, kes on Polarise kliendid. Olen ise
aastaid ostnud Polrisest nii elu kui ka varakindlustust. Just sellepärast, et
saan mõlemad ühe inimese käest. Nüüd on keegi kusagil otsustanud, et osa minust
on edaspidi Sampo klient ja osa BICO klient. Täielik jama ju. Esimesel
võimalusel loobun ma ühest või mõlemast. Kliendina huvitab mind mugavus ja
asjaajamise selgus. Mulle ei meeldi, et mind jagatakse. Peaminister on möku.
Martin Pomm. EE nr 14 Pidasin Eesti Ekspressi soliidseks ja heaks leheks. Olen
tellinud Teie lehte 6 aastat, aga nüüd jääb 1999 vist viimaseks, sest selline
sopaloopimine on lihtkodanlikule arusaamatu. Ilmselt on toimetuse liikmetel
alaväärsuskompleks ja see küünilisus on väljaspool igasugu arvestust.
Lõbustusasutusi on küllaga, kus võite fantaseerida oma seksmänge ja sel teemal
diskuteerida. Seepärast soovitame Teil minna seksodroomile, kui selleks on juba
nii suur vajadus. Seksfantaasiate käes vaevlev rahulolematu toimetaja ei peaks
küll oma sekstundeid ja illusioone peaministri kaela valama. Mina ja minu
sõbrannad oleksime väga tänulikud, kui ei räägitaks kõikide naiste ja avalikkuse
nimel, sest meie pole Teid küll selleks volitanud. Kui Teie ei võta peaministrit
ja valitsust tõsiselt, siis on see Teie probleem. Peale selle see rumal ja
kasimatu inimene teeb kriitikat ka teiste riikide poliitikute arvel. Kõik see
näitab vähest arengutaset ja kasvatamatust. Tekib küsimus, kas mehe väärtust
tuleb hinnata ainult seksikusega? Arvame, et riigi juhtimine ja
seksuaalfantaasiad ei sobi kokku. Meie ei kujuta ette, et Eesti riiki juhiks
strippar. Arvame, et riigi juhtimiseks on vaja hoopis palju muid omadusi.
Näiteks mõistust, ausust, inimväärikust, töökust, viisakust jne. Lugupidamisega
Soome meedia on väitnud, et hiljuti olevat keegi Martin Pomm kirjutanud EEs
halvustavalt Soome peaministrist, kes lausa ajavat soomlased jooma oma
masendunud olemusega. Kuna olen kirjutamas pikemat käsitlust Eesti ja Soome
suhetest ning meedia rollist selles, palun mind valgustada, kas sellise nime all
on keegi ülepea kunagi EEs hiljuti midagi kirjutanud ja kui, siis millises
numbris. TOIMETUSELT: Vt. eelmine kiri Avaliku Sõna Nõukogu arutas Vello Kulla
kaebust Eesti Ekspressi kirjutise "Marbella koloonia" (Meelis Hiiob, Mihkel
Kärmas; 18.12.98) ja "Marahhovski suhtleb komissar Kulla vennaga" (Madis Jürgen,
15.01.99) kohta. Vello Kulla leiab, et kirjutistes on rida faktivigu. Samuti on
ajaleht avaldanud vastulause juures oma kommentaari (08.01.99). Samuti heidab
kaebuse esitaja ajalehele ette soovimatust suhelda ja allikate mitteavaldamist.
Eesti Ekspressi toimetaja Aavo Kokk teatas vastulauses, et toimetus peab
kirjutises toodud fakte tõesteks. Informatsiooniallikaid ei pea toimetus
võimalikuks avaldada. Aavo Kokk väidab, et on pikalt suhelnud Vello Kullaga.
Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole ASNil
võimalust hinnata kirjutises toodud faktide tõepärasust. Vaidlusaluste faktide
õiendamiseks on Vello Kulla saanud kasutada võimalust vastulauseks (08.01.99).
Kuigi toimetus on seda pisut lühendanud, on vastulause põhisisu adekvaatselt
edasi antud. ASNi hinnangul ei saa seda pidada hea ajakirjandustava rikkumiseks.
Papagoi või sirjelind. EE nr 19 Eesti suurima tiraažiga ja mõjukas ajaleht,
uuriva ajakirjanduse lipulaev on võtnud ette kampaania 18aastase koolipoisi
vastu. Selle asemel, et avaldada vabandus oma töötaja ebaõnnestunud nalja
pärast, asub toimetus Tanel Padarit edasi sarjama, tellides moekunstnikult
artikli, millistest naljadest niimoodi riietuv (kammiv ja raseeriv) laulja peab
solvumata aru saama. Lii Undi selgitused riietuse läbi saadetavatest
alateadvusele suunatud signaalidest on muidugi huvitavad, aga vaevalt on nendel
nii ühene tõlgendus. Padari väljanägemine esindab üht tüüpi ameerika poistebändi
imagost, kus üks poistest on salkuspäine britt, teine latiino, kolmas blond
puhastverd aarialane jne. Ja tingimata on poistebändi poisid nägusad ja armsad,
meeldides samaaegselt nii tütarlastele, daamidele kui ka (vanadele) meestele.
Midagi taolist on Rumal Noorkuu. Antud küsimuses laiema kultuurilise hoiaku (mis
asi see on?) saavutamiseks peab EE küll palju artikleid kirjutama ja katseliselt
solvama mitmesuguseid inimesi, kes oma soengu ja särgiga saadavad välja
signaale. Väike gaystiili õpik oleks hea, saaks end üle vaadata ja iseendas
selgusele jõuda. Kui Stiil, siis stiil, mis tähendab ka käitumise stiili,
pieteeti ja tolerantsi mitmes suunas. Isegi riietusstiile tundmata ja gaypulmade
fotodega kursis olemata on inimesel õigus solvuda. Filmi "Georgica" levitab
Eestis firma Q-film, mitte F-Seitse, nagu kirjutas eelmine EE. KAAREL TARAND
Peaministri nõunik Pikk vaikus. Väga hea küsimus. Mitme sõnaga ma vastama pean?
Ma võiksin sellest umbes tund aega rääkida ... Mõtleb. Ma vaatan Eesti
Televisiooni. Seda nii tööalaste kohustuste kui ka uudishimu tõttu. Vaatan
parema puudumisel. Kõik. ANDRES JõESAAR TV3 peadirektor Mina vaatan. Ma vaatan
kõiki televisioone. KRIS TASKA Kanal 2 Kas see on nagu mingi eelarvamus?
Tähendab ... mina konkreetselt vaatan ETVd väga vähe, aeg-ajalt AKd. Muu
programm ei sobi minu vanusele, sihtgrupile, huvidele. Ma arvan, et meil on head
kommertskanalid. VALLO TOOMET TV1 peadirektor Vaatan ikka. Seal aeg-ajalt on
üht-teist. ANTS JOHANSON Draamateatri avalike suhete juht Hahahaa! Aga ma ju
vaatan. Olen lapsepõlvest peale harjunud seda vaatama. SIGRID HARTMAN
modelliagentuuri omanik Mmm ... kurat, ma vaatan seda. Hehee, ülejäänud kanalid
on ju üleni seepi täis. Vaatan harivaid saateid ja uudiseid, kuigi mitte
järjepidevalt. REIN RAUD Humantiraarinstituudi rektor Ma vaatan üldse väga vähe
televisiooni. Aga kui, siis ETVd. Minu jaoks oleks ainuke põhjus selle
mittevaatamiseks, kui see muutuks kommertskanalite sarnaseks. TANEL PADAR tõusev
täht Miks ei vaata vä? Aga kes ütles, et ei vaata? Miks vaatan vä? No mõnikord
ikka üht-teist ... ega seal vist tegelt midagi vaadata pole ... Kuku raadio
Paljud lugejaist on kindlasti vähemalt korra sõitnud autoga maja ette või
parkimiskohta, kus kolmel viimasel vabal parkimiskohal laiutab sinna risti-põiki
seisma jäetud sõiduvahend. Mõnel puhul on sõidukis sees ka omanik, kes teid teie
palve peale koomale võtta lihtsalt pikalt saadab. Mida sellisel juhul teha? Kui
tegemist on tagatipuks veel autos lihtsalt juttu vestvate ja suitsu tõmbavate
nolkidega, siis võib nii mõnelgi inimesel (siinkirjutaja kaasa arvatud)
esmareaktsiooniks olla soov neid nii-öelda füüsiliselt õpetada. Kuid kes on
sellisel juhul järgnevas võimalikus kehavigastuste tekitamises süüdlane? Kunagi
esitasin selle küsimuse ühele Eesti politseijuhile, kes vastas ühemõtteliselt --
süüdi on see, kes esimesena kasutab füüsilist vägivalda. Seega -- kui teid
solvatakse sõnadega, siis peab ka teiepoolne vastus piirduma verbaalsusega. Mõju
on kõigi eelduste kohaselt null või miinusmärgiga -- teie auto jäetakse meelde
ja pärast ei õiendata arveid mitte teie, vaid teie sõidukiga. Politseijuhi
soovitus oli kutsuda korravalvurid, kes juhiksid tähelepanu parkimiseeskirjade
rikkumisele või millelegi sellisele. Kuigi ka sellel juhul võib laiutaja väita,
et "siin pole maas mingeid jooni, järelikult peatun-pargin, nagu tahan".
Elumajade ees see ju nii ongi. Pealegi ei pruugi laiutajad politseid ära oodata,
kui too üldse niivõrd tühise asja peale vaevub kohale tulema. Sama lugu võib
teiega juhtuda ka teie elumaja trepikojas, kus kari nolke näiteks õlut joob,
suitsetab, põrandale sülitab ja konid maha viskab. Tihti lisandub veel midagi,
mis järgneb õllejoomisele. Kui pöördute kaebusega õiguskaitse poole, on ainus
soovitus tõenäoliselt välisukse lukustamine ja lukushoidmine. Üldjoontes taandub
küsimus osa inimeste kultuuritusele. Kultuursus (või selle puudumine) pärineb
juba kodust, ja kui õiget kodu ei ole, siis pole ka midagi oodata-loota. Jääb
aga küsimus -- kuidas peaks käituma tsiviliseeritud inimene, kes üha sagedamini
(nagu mulle tundub) põrkub argielus pehmelt öeldes molkustega? Kui meenutada
mitmeid ajakirjandusse jõudnud politsei- ja kohtulugusid, siis näib pilt olevat
paljuski samasugune -- pätid lastakse vabadusse ja veel vabandatakse nende ees.
Iseenda kui kodaniku argiõiguste kaitseks käe tõstnud inimene jääb aga igal
juhul süüdlaseks, kuna ta ei hakka toimunu kohta isegi valetama ning tunnistab
kõik ausalt üles. Heal juhul aitab patukahetsus karistust kergendada, pätt aga
irvitab rõõmsalt ja haub kättemaksu, mis kindlasti tulemata ei jää. Mõni aeg
tagasi helistas mulle üks raadiokuulaja, kes oli juba mitmendat korda oma
korterist tabanud ühe ja sama alaealise varga. Poiss olla ainult irvitanud ja
teatanud, et õhtuks on ta niikuinii väljas ning "sa vanamees veel kahetsed seda
politsei kutsumist". Mees oli mures ja tige nagu herilane, kuna oli veendunud,
et vargaga tõesti midagi ei juhtu. Mida teha? Kui ausalt öelda, siis soovitasin
tal lihtsalt iga kord, kui ta selle päti veel kätte peaks saama, poiss ise
trepist alla politsei kätte viia. Mees ei saanud algul aru, kuid siis hakkas
koitma -- ikkagi mitu trepikäiku alla minna, ja kui pätt iga kord ülemisel
astmel lahti rabeleb ning alla kukub, siis ei saa tema ju sinna midagi parata.
Ma ei tea, kas see mõtteviis oli õige ja kas siin ei ole tegemist vägivallale
õhutamisega. Võib-olla, kuigi sõnaselgelt ei ütelnud seda välja ei mina ega
helistaja. Kuid me mõlemad saime ilmselt aru, mida teine mõtles. Viisakas
inimene on nimelt väga abitu. Ta on abitu sellesama seaduse ees, mis on mõeldud
kõigi kaitseks, kuid pahatihti kaitseb kurjategijat rohkem kui ohvrit. Ohvril
puudub õigus õigusemõistmise enese kätte võtmiseks ja seaduskuuleka inimesena
jääbki ta kannatajaks, pargib oma auto teise kohta, läheb pätikambast vaikides
mööda ja ei pane peatselt tähele isegi seda, kui tema silma all kedagi pekstakse
või röövitakse või tapetakse. Ta on lihtsalt viisakas inimene, tsiviliseeritud
ühiskonna produkt, kes kannatab seaduskuulekuse sündroomi all. Väike-Munamäe
suusakeskuse omanikud otsivad läänest investoreid. Potentsiaalsed eesti ostjad
kahtlustavad, et firma vara turuväärtus on väiksem kui bilansis näidatud.
Väike-Munamäe suusakeskus otsib meeleheitlikult uusi investoreid, et vältimatuna
näivat pankrotti ära hoida. Kogu vara on panditud, käimas on varade hindamine.
Tõenäoliselt ületavad laenud-võlad vara väärtust. Paljutõotav algus Suusakeskust
ehitava AS Väike-Munamäe Arenduse (VMA) lõid 1996. aasta sügisel vennad Jaan,
Priit ja Teet Jagomägi ning Aare Tamme. Neli kuud hiljem palgati direktoriks
praegune kaitseministri nõunik Valev Plato. Aare Tamme hooleks jäi mäekeskuse
ehitamine. Projekti käivitamiseks võeti Forekspangast 3miljoniline laen.
Esimesest päevast peale ehitas peatöövõtjana mäge AS Feer. Suusakeskus hakkas
poolest talvest tööle ja muutus üsna ruttu populaarseks. 1997. aasta suvel ostis
Feer suure osa Jagomägede aktsiatest ja viis läbi aktsiakapitali laiendamise.
Tehingu tulemusena sai Feer VMAs enamusosaluse ehk 51 protsenti. Kohe loobus
aktiivsest tegutsemisest suusakeskuses ka väikeaktsionäri ossa jäänud Aare
Tamme. " Tulin ära, sest minu huvid ei kattunud uue suuromaniku omadega. Sellel,
mis nüüd mäe peal lahti läks, pole midagi ühist suusabisnisega, " põhjendas
Tamme. Aare Tamme sõnul ei olnud VMA 1997. aasta suvel erilistes raskustes.
"Keegi ei ostaks pankrotis olevat firmat," kommenteeris Tamme. Emotsionaalne
otsus VMA oli Feerile ehitustööde eest võlgu. Ehitaja lootis oma võla tagasi
saada, eeskuju Soome sarnaste ettevõtmiste kujul oli ju olemas, usku ettevõtmise
edukusse sisendas ka tollane Feeri Tartu osakonna projektijuht, soomlane Timo
Räihä. Räihä tegi koostöös Ruka suusakeskuse spetsialistidega ettevõttele uue
äriplaani. Ilmselt ei olnud Feer teadlik mõnedest Jagomägede võlgadest -- osa
suusakeskuse varast moodustas puhkebaas, mille eest oli erastamisagentuurile
tasumata 200 000 krooni pluss sama palju EVPdes. Teine komistuskivi oli
300tuhandene võlg Lõuna-Eesti ärimeestele Jaan Mugrale ja Andres Maserile, kes
samuti Jagomägede käest aktsiaid tahtsid osta, pärast ettemaksu tegemist
mõtlesid aga ümber ja et aktsiad olid veel märkimata, nõudsid nad raha tagasi.
Summa oli juba kulutatud. Kohtuliku lahendi saamisel raha siiski tagastati.
"Feeri otsus suusakeskus üle võtta oli emotsionaalne," tunnistas Väike-Munamäe
Arenduse ASi juhatuse esimees Hannes Saarsoo. "Tamme ja Jagomägede idee oli ju
iseenesest hea, kuid nad ei olnud ärimehed." AS Feeri praegune tegevdirektor
Roland Mäll: " Enamuspaki ostmine oli vältimatu tegu. Teine võimalus oleks olnud
VMA pankrotti lasta, kuid siis ei oleks me tõenäoliselt oma raha kätte saanud. "
Mälli sõnul ei osanud Feer arvestada, et klimaatiliste ja sotsiaalsete
tingimuste erinevusest tulenev mõju äriplaanile on nii oluline. Feer jätkas
Munamäel majutuse arendamist. Kõik tööd pidi Väike-Munamäe Arendus tellima läbi
emafirma, kes palkas alltöövõtjad. Kokkuvõttes maksis Munamägi Feerile suuri
summasid: tööraha pluss Feeri poolt lisatud protsendid. Iga kuu lisandusid
paarikümnetuhandelised arved juhtimisteenuse eest. Kui suusakeskus enam arveid
maksta ei jõudnud, vormistati võlg ümber 16protsendiliseks laenuks, kokku 3,8
miljonit. Viimase löögi andis suusakeskusele nelja väikese palkmaja ehitamine. "
Esialgsete plaanide järgi pidi puhkekülla tulema maju üle tosina ning
välistrasse rajades sellega ka arvestati. Seepärast hindas Feer majade väärtuse
kokku kolmele miljonile, " rääkis Mäll. Selle hinnaga on onnikesi aga aeganõudev
ja peaaegu võimatu maha müüa. "Munamäe ainus lahendus oli müüa majad
liisingfirmale (Ühisliising -- G.V-S.) ja pikema aja vältel välja osta," ütles
Mäll. Rikas lääne investor päästaks 1998. aasta lõpus müüs Feer oma osa
Väike-Munamäe Arendusest firmale Panthera Unica, praeguse nimega OÜ Baltic
International Services, jäädes ise võlausaldaja rolli. OÜ Baltic International
Services omanik on IMG Investeeringukontrolli AS. Praeguse seisuga on
suusakeskusel laene kokku 13,4 miljonit krooni, vara bilansiline väärtus on 18
miljonit. "Ekspertide hinnang ettevõtte tegelikule väärtusele selgub, kui on
peetud läbirääkimised finantsasutuste ja uute strateegiliste investoritega,"
ütles Saarsoo. IMG Investeeringukontrolli juhataja Margus Maspanovi sõnul osteti
Feeri osalus Väike-Munamäest lühiajalise investeeringuna, eesmärk on aktsiad
kiiresti edasi müüa. Ta ei kommenteerinud, kas Munamäe tegelik vara vastab
bilansis näidatule. " Meie müüme eelkõige ettevõtmise potentsiaali. See on
Väike-Munamäel kindlasti olemas, " ütles Maspanov. Ta lisas, et 13 miljonit on
väikese ettevõtte jaoks tõepoolest suur laenukoorem, kuid samas pole see summa
lääne investoritele probleemiks. "Tähtis on sisse tuua suurte tegijate
know-how'd," sõnas Maspanov. Raskest majanduslikust seisust hoolimata oli
1998./1999. aasta talvine hooaeg Väike-Munamäe suusakeskusele edukas. Mägi on
suusafännide seas järjest populaarsem, eelmise hooajaga võrreldes käive
kahekordistus ja tõusis 2,6 miljoni kroonini. Suusakeskuse direktori Taimo Turi
sõnul oleks mõningate investeeringute abil võimalik tõsta käive paari aastaga
viie miljoni kroonini. Praeguses olukorras aga ei suuda mägi juba peale võetud
laenegi teenindada. Potentsiaalsed ostjad tulevad kohale, vaatavad ja vangutavad
pead. Eesti investorid on VMAst huvitatud vaid siis, kui nad kogu laenukoormat
enda õlule ei pea võtma. Ka kogenud lääne suusaärimehed ei ole rumalad ja teavad
väga hästi, kus on ettevõtte taluvuspiir, millest alates investeeringud enam
tagasi ei teeni. Ostja pilguga käis mäge vaatamas ka näiteks ärimees Rein Kilk.
"Praegusel hetkel pole see suusakeskus valmisprodukt, mida võiks osta või müüa,
seal on liiga suur sasipundar," ütles Kilk. " Nii palju raha võis keskusele
kulutada siis, kui see mägi oleks käsitsi kokku kantud. Ma ei näe, kust need
investeeringud võiksid tagasi tulla. " Üks võimalikest ostjatest on
väikeaktsionär Aare Tamme. " Munamägi on praegu väga viletsas olukorras, nagu
prügimägi. Juhul, kui ma peaksin mäe üles ostma, aktsepteerin ainult Optiva
Panga nõudeid. Kuhu ülejäänud laenud tegelikult läinud on, on üks suur küsimärk.
10 miljoni eest peaks mägi juba valmis olema. " Tänase Tempo kaanelugu
"Üleinvesteeritud Munamägi" põhjustas paar nädalat valusaid üleelamisi noorele
ajakirjanikule Gea Velthut-Sokkale. Ta valis enda jaoks riskantse teema --
pankrotiohus Munamäe suusakeskuse. Toimetusele oli teada, et suusakeskuses
töötab ka kaks tema sugulast. Eesti on väike. Kogenud ajakirjanik väldiks
sellistest firmadest kirjutamist -- inimlikust vaatepunktist liiga keeruline.
Eesti on juba ammu üleerutatud seisundis: lugege päevauudiseid ja teil tuleb
tahtmine peast kinni haarata ning küsida: mis toimub? Kus me elame? Kas selle
eest võitlesid meie isad? Inimestele viirastub üha enam, et kuskil on vaenlane.
Keegi tellib nende vastu lugusid. Ajakirjanikud mõtlevad välja valesid jne. Nii
et suusakeskuse tegelased muutusid närviliseks. Kaanel olev hr HS lubas endale
kahemõttelisusi, millest noor ajakirjanik luges välja selgeid ähvardusi oma
lähedaste aadressil. Gea mõistis, et tema kallal rakendatakse piitsa ja prääniku
meetodit. Ta ei olnud varem sellise rünnakuga kokku puutunud ja küsis nõu
peatoimetajalt. Leiti, et Eesti Ekspress ei kaota midagi, kui artikkel ühe
nädala võrra edasi lükata ja lisainfot koguda. Seda aega kasutas vastaspool
kaitse tõhustamiseks. Kuid tegelik probleem on üldtuntud: 1996.-1997. aasta
tarbimispidu hakkab kätte maksma. Laenu on kerge võtta, aga elada pidevas
finantssurutises on märgatavalt keerulisem. Ja ei ole mõtet selles ajakirjanikke
süüdistada. VÕHIKLIK MÜÜK - Tallinna linn soovib Admirali basseini äärse maa
koos ladudega müüa tuvastamata firmale. Briti firma pakkus Tallinnale kesklinna
sadama Admirali basseini äärse maa eest ligi 24 miljonit krooni, linn keeldus
pakkumisest. Sama maatükk soovitakse anda tuvastamatule USA kinnisvarafirmale.
Möödunud aastal soovis Briti firma M Baker Group osta Admirali basseini kõrval
seisvad mahajäetud laod miljoni Inglise naelsterlingi (ligi 24 milj Eesti
krooni) eest. Tallinna linnavalitsus keeldus pakkumisest, selle põhjuseid
täpsemalt selgitamata. Inglaste idee oli rajada vanasse angaari tehaseväljamüügi
(factory outlet ingl k) tüüpi kauplus. Poe ümber oleks aga rajatud korralik
park. Linnavalitsus eelistas Hain Karu poolt Cannes'i kinnisvaramessil leitud
väidetavalt USAs asuvat firmat Global Real Estate Investment Co. of New York. "
See firma teatas kõigile Cannes'i kinnisvaramessil osalenutele, et tegutseb USAs
New Yorgis ning et nende aastakäive on 200 miljonit USA dollarit. Tallinna
sadama ümbrusse on nad valmis investeerima 5--7 miljonit Eesti krooni, " räägib
Karu. "Neid ei huvita hoonestusõigus, sellise kaliibiriga firma tahab maa kohe
ära osta." EE palus USA saatkonnalt Tallinnas abi nimetatud firma leidmisel.
Ainuke firma, mille USA infoteenistus leidis ja mille nimi enim sarnane Hain
Karu poolt öeldule, on Trans Global Real Estate Investment Corp. See firma asub
aga hoopiski Clevelandis Ohio osariigis. USA infoteenistus ei välista, et Hain
Karu poolt nimetatud firma eksisteeris, kuid möönab, et kui on tegu 200 miljoni
dollarilise käibega firmaga, ei saa see neile märkamatuks jääda. " Cannes'i
kinnisvaramess ei ole maailmas ja eriti USAs arvestatavate kinnsvaraarenduse
firmade külastusnimekirjas. Mitmed Inglise kinnisvaraarendajad pole Cannes'i
kinnisvaramessist kuulnudki, küll aga filmimessist, " lausub M Baker Groupi
Eesti esindaja John Slade. Inglased üritasid ka ise Karu poolt nimetatud firmat
leida, otsimaks koostöövõimalusi, kuid ei suutnud firma asukohta tuvastada. "
Minule helistas USAst aprilli lõpul nimetatud firmast keegi neiu ja uuris minu
Tallinnas oleku aegu. Nad tahtsid siia tulla olukorraga tutvuma, " lausub Karu
ja loetleb veel terve rea firmasid, mis Cannes'i kinnisvaramessil Tallinna
sadamapiirkonna vastu huvi tundsid. "Cannes'i kinnisvaramess ei ole tõsiselt
võetav, see on mõeldud peamiselt riigiametnikele ilusa puhkuse veetmise kohaks,
kuid mitte arvestatavate kontaktide loomiseks," lisab Slade. " Kogu
sadamaümbruse planeerimist on juba esimesest päevast valesti juhitud.
Linnavalitsuse ebakompetentsus peletab eemale ka teised investorid. " Admirali
basseini räämas ümbrus ja majad riivavad tänaseni väliskülaliste silma.
Tuletõrje on omakorda pidanud kümmekond korda kõnealuseid angaare kustutamas
käima. Töötud saavad riigilt oma äri alustamiseks 10 000 krooni suuruse
stardiraha, kuid mitte kõigi projektid ei õnnestu. Kui töötuks registreeritud
isik läbib kursused või on tal juba varem teadmised majandusest, saab ta esitada
äriplaani, mille alusel makstakse talle 10 000 krooni tööturutoetust ettevõtluse
alustamiseks. Osa töötute projektid jooksevad ummikusse ja tööturuamet nõuab
raha tagasi. "Selliseid juhtumeid tuleb ette küll," lausus tööturuameti jurist
Ülle Oja. Vahel kaovad äpardunud ettevõtjad ära, mistõttu tuleb neilt raha välja
nõuda kohtu teel. "Reeglina siiski õnnestub meil varem kokkuleppele jõuda,"
ütles Oja. "Paljud ilmuvad kohe pärast seda välja, kui saavad teada, et neid on
kohtusse kaevatud." Nii näiteks nõuti kohtu kaudu ettevõtlustoetust tagasi
plehku pannud töötult A.K-lt, kuid mees ilmus välja juba enne seda, kui tema
kohtusse kaebamise otsus Riigi Teatajas ilmuda jõudis. Talunik Rein Riga (46) on
suhteliselt edukas. Tema majapidamises on kolmsada lehma ja teraviljakasvatus.
Kui majandustingimused ei parane, läheb ta pankrotti. " Inimesi, keda meelitati
maale isatalu tagasi võtma, on petetud. Nad ahvatleti oma elukutse juurest
suurte lubadustega maale. Nüüd on nad kümme aastat puhkuseta rabanud ja nende
tervis ei pea enam vastu. Need, kes hakkasid rajama tühjale kohale,
investeerisid hoonetesse, on täiesti " puusse pannud ". " Rein Riga ei kuulu
otseselt maale meelitatute hulka. Ta oli endise Ääsmäe sovhoosi abitootmise
juht. " Nägin, et keegi ei tahtnud üle võtta kodukülas olevaid lehmalautu, ja
nii ma nad siis ise üle võtsin. Vastasel juhul oleks elu muutunud siin
võimatuks. Kui inimestel pole kuskil töötada ja endale elatist teenida, siis
hakkavad nad varastama. " Riga talu põhikäibe annab piimatootmine -- sada tonni
kuus. " Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga üldiselt läks kõik hästi. Piima
hind tõusis kuue aastaga 90 sendilt 3.30ni. " Kuid siis tuli Vene kriis ja
kombinaadid ei suutnud enam piima eest maksta. Tänavu 1. märtsil said põllumehed
lehmatoetuse kätte. Pärast seda langetasid kombinaadid piima hinda. Lacto maksab
talle nüüd 1.60 krooni piimaliitrist. "Kogu aeg on nöör ümber kõri," ütleb Rein
Riga. " Kaotan iga kuu puhast raha. Kui talvel oli korra hind 2.25 krooni
piimaliitrist, siis sai natuke hingata. " Riga on teinud headel aastatel suuri
investeeringuid. Üks miljon läks laudaseadmete, 600 000 krooni traktori
ostmiseks. " Vana tehnika kukub lihtsalt kokku. Mul oli võimalus kas sulgeda
laut või uuendada selle tehnika, " räägib Riga. Kuid lauta ei taha ta sulgeda.
"Minu kolmsada lehma on ka siis elus, kui ülejäänud Eesti lehmad on ära söödud,"
loodab ta. 300 000 krooni jäi külmutusseadmetesse investeerimata, kuna kriis
tuli peale. Riga teab, et investeerimine põllumajandusse on alati seotud
riskiga. " Eesti põllumehed on üldse kanged riskide võtjad. Hurraaga on peale
mindud ja see on olnud viga. " Ta on käinud vaatamas talusid Lätis, Leedus,
Poolas ja teab, et seal aetakse asju vaoshoitumalt. Sügisene piima kokkuostuhind
1.35 tähendab seda, et piimatootmises ei saa kasutada palgatööjõudu, ütleb Riga.
"Teisisõnu, edaspidi kasvatan kümmet lehma ja toodangu müün otse tarbijatele."
See tähendab aga, et ka piimakombinaadid jäävad toorainest ilma. Nüüd mõtleb ta
hoopis väikse tapamaja peale maksumusega 50 000--60 000 krooni. "Kavatsen hakata
sõpradele müüma korralikku loomaliha." Lisaks mõtleb Riga mustsõstrakasvatusele.
" Olen asja uurinud. See on perspektiivne ja kindlustaks hea lisakäibe. Poolas
on rekkad põllu ääres, kogu toodang läheb Leetu sakslaste ümbertöötamistehasele.
Peab ikkagi olema ka muid variante kui liha, piim ja teravili. Muidugi tähendab
mustsõstarde kasvatus investeeringut ka korjamistehnikasse. " GLOBALISEERUMISE
MUSTERNÄIDE Šveitsi firma Nestlé 495 vabrikut töötavad täna 77 riigis. Kuidas
müüakse toiduaineid? Reegliks number üks nagu teistegi toodete juures -- mida
suurem on toodangu maht, seda madalam hind. Reegel number kaks -- ostjale on
tähtis ka firma nime usaldusväärsus. Reegel kolm -- tarbija maitse erineb
piirkonniti. Šveitsi firma Nestlé on näide sellest, kuidas ilma suure kodumaise
turuta jõutakse maailma suurimaks toiduainetekontserniks. Poolteist minutit
lõuna valmistamiseks Kui palju kulub teil aega nõudlikele külalistele lõuna
valmistamiseks? New Yorgi Kennedy lennuväljal valmistavad 275 inimest
reisijatele tunnis 7500 lõunakomplekti. Maailma moodsaima ja suurima
lennufirmadele toitu valmistava firma, LSG Sky köögis läheb ühe lõunakomplekti
tegemisele poolteist minutit. Halastamatus võitluses hindadega reageerivad firma
juhid turuosa ratsionaliseerimise ja laiendamisega. Mille järgi valitakse
supermarketis kast tomateid? Turul saaks müüjalt küsida, kas nad on värsked,
sobivad konserveerimiseks, millised on nende maitseomadused. Kauplustes
pakendatud toiduaineid ja valmisroogi valides teeb tarbija valiku aga
kaubamärgist lähtudes: võibolla on tal sellenimelise tootega head kogemused,
võibolla meeldis reklaam ajalehes, televisioonis või reklaamplakatil. Kaubamärgi
reklaam või välimus on toiduainete puhul sageli tähtsam kui
kvaliteedierinevused, mida tihti vaid spetsialistid saavad kindlaks teha. "Miks
valmistavad ameeriklased nii halba šokolaadi?" Sellise nipsaka küsimuse esitas
keegi Belgia ajakirjanik, külastades USA suurimat šokolaaditehast. Ameeriklasest
direktor reageeris rahulikult: " Me võime oma laboris valmistada igasugust
šokolaadi, kuid vastavalt uuringutele meeldib meie tarbijale magus, tugeva
kakaomaitsega šokolaad. Meie turustame seda, mida enamus nõuab. Kui aga Belgia
tahaks vähestele mõrudat šokolaadi armastavatele ameeriklastele seda pakkuda,
siis on Belgia firmad selleks teretulnud. " Ameerika firma ei varusta
šokolaaditurgu küll peenemate markidega, kuid teenib suuri kasumeid. Tee
ülesmäge Šveitsi firma Nestlé rajati Genfi järve äärde 1866. aastal. Tookord oli
ta üks paljudest šokolaadifirmadest, kes töötlesid ja realiseerisid Šveitsi kui
tolleaegse "piimamaa" rikkalikku toorainet. Konkurentidest edukam ei oldud aga
mitte šokolaadiga, vaid teerajajatena nendele tarbijatele orienteerudes, kes
industrialiseerumisega oma toitumisharjumusi muutsid. Kergesti riknev toorpiim
töödeldi ümber hästisäilivaks kondenspiimaks, hiljem piimapulbriks. Järgmine
läbimurre toimus lahustuva kohvipulbriga Nescafé 1938. aastal. Nescaféga tõusis
käive ja firma nimi levis üle maailma. Võimas läbimurre saavutati 80. aastatel,
kui mitmete miljardite eest osteti kokku Ameerika ettevõtteid. Toiduainete
säilivus ja kiire valmistamisviis olid juba ammu ameeriklastele olulisemad kui
eurooplastele, kes esitavad kõrgeid nõudmisi ka maitseomadustele. Seetõttu on
ameeriklased mõistetavalt turuliidrid ajal, mil toiduainetööstus oma valmistoite
ja pika säilivusajaga tooteid ka teistele kontinentidele turustab. Vahendajaks
sobis globaliseerunud veitsi firma oma ülemaailmse müügivõrguga. Ameerika
majandusteadlane Michael E. Porter peab Nestlét eduka globaliseerumise
musternäiteks. Kuna väikse veitsi turg ei ole sobiv masstootmiseks, pidid tema
ettevõtted tootma maailmaturul. Tänaseks moodustub suurima toiduainetööstusfirma
70 miljardi suurusest käibest vähem kui üks protsent Šveitsis, vähem kui kolm
protsenti firma 230 000 töötajast töötavad seal. Ülemaailmselt tuntud lahustuva
kohvi kõrvale on Nestlélt lisandunud ka teisi tooteid, sest juurde on ostetud
mineraalvett, jäätist, sügavkülmutatud tooteid, loomasööta ja kosmeetikat
valmistavaid ettevõtteid. Tänaseks töötavad Nestlé 495 vabrikut 77 riigis.
Tootes eri piirkondades, saab arvestada kergemini ka erinevate
maitseharjumustega: Nescaféd valmistatakse enam kui 200 maitsevariatsioonis.
Ida-Euroopa tulevikuturuna Firma juhid tunnevad huvi iga paiga vastu maailmas,
kus elustandard tõuseb ja maksujõuline tarbijaskond suureneb. USA ja
Lääne-Euroopa tarbimine enam oluliselt ei muutu, seda võib suurendada veel vaid
kalli, kliinilisse valdkonda kuuluva toodanguga, nagu näiteks dieettoidud
diabeetikutele, ja tervislikku toitumist harrastavatele tarbijatele mõeldud
toiduainete valiku laiendamisega. 1989. aastast on Nestlé jõuliselt tunginud
Ida-Euroopa turule, saavutades iga-aastase 12protsendilise kasvutempoga suurima
käibetõusu. Vaid Venemaalt tulid tagasilöögid, sest 1998. aasta augustis vähenes
import rubla devalvatsiooni tõttu poole võrra ja Nestlé aastakäive sai 8
miljardi krooniga kannatada. Turu laienemine toimub kolmes järgus: kõigepealt
toovad Nestlé toodangut riiki sisse ja turustavad kohalikud ettevõtjad.
Baltikumis töötab seitse nõustajat, kolm nendest väikelastetoitude
meditsiiniliste ekspertidena. Grupijuhi peakorter on Riias. Käibe kasvades võtab
Nestlé üle sobiva turustusfirma või asutab iseseisva ettevõtte. Kolmanda sammuna
rajatakse vabrikud, mis on tugevamini orienteeritud kohalikule toodangule ja
tarbijaharjumustele. Nestlé on mitmel pool projekte alustanud
kõrgpastöriseeritud piima turustamisega, sest vaid see on sobiv töötlemiseks.
Tagasi vanaema köögi juurde Odavad hügieeniliselt pakendatud ning igal ajal
kättesaadavad toiduained on vallutanud turu, sest suurem osa tarbijatest elab
linnas. Need aitavad tööga hõivatud inimestel toiduvalmistamisel aega säästa.
Ometi võib nii Šveitsi kui ka teiste tööstusriikide näitel leida ka nišše:
kellel on aega, teevad meelsasti oma sisseostud turult talupidajatelt ja
kaluritelt. Gurmaanidele tahavad lokaalid aga pakkuda midagi, mida
toiduainetetööstus ei paku. Nii mõnedki igatsevad pärast "maailmamenüüsid" jälle
vanaema köögi järele. Looduslikule toidule orienteeritud tarbijad maksavad
meelsasti kõrgemat hinda toiduainete eest, mis ei ole keemiliselt töödeldud ega
läbi teinud geenitehnoloogilisi muudatusi. Tõlkinud Irja Paurmann "Eesti
majandussüsteem on võrratult edukam kui Euroopa Liidu oma, seda eriti
välismajanduse osas," kirjutab ajalehes The Wall Street Journal Europe maikuu
numbris TÜ professor Urmas Varblane. Kaasautoriks Razeen Sally Londoni
Ülikoolist. See väide võimaldab edaspidi kindlasti suurendada Eestile
liitumisläbirääkimistel jäetud vähest mänguruumi. Ning veelgi rabavam mõte
samast artiklist: "Ja üldse peaks Eesti kui maailma parim ning edukaim reformija
ise asuma õpetama ja suunama ülereguleeritud ja sklerootilist Euroopa Liitu."
Lennart Meri maja ehitusplatsile Viimsis ilmuvad ootamatult veoauto ja grupp
tähtsaid ametnikke, kes hakkavad äsjaste talgute ajal kokkukuhjatud ehitusprahi
hunnikut üle mõõtma. "Mida te teete?" küsib hämmastunult Lennart Meri. " Võtame
selle prahihunniku riikliku kingitusena arvele. Kui ta seda välja ei maksa,
viime ära ja hoiustame riigikantseleis. " Uusi poliitilisi anekdoote ootame
aadressil kranaat.ekspress.ee EKSKLUSIIV - Üldlaulupidu uuenduste teel.
Eelolevast üldlaulupeost tõotab kujuneda tõeline suursündmus, kuna kõik vanad
kännud on laulu- ja tantsupeo orgkomiteest minema aetud ja rahvapeo korraldamine
on antud noorte ja edumeelsete klubiinimeste kätte. Üldlaulupeo uued korraldajad
on Helen Jahmastol ja Uuno Vahva, kes üleilmset kuulsust kogunud LIBE-nimeliste
stiilipidude ja tantsuõhtute läbiviimisega. "Tänavuse laulupeo motoks on" Lust
ja lillapidu "," räägivad Helen ja Uuno justkui ühest suust. "Idee on muuta
konservatiivne, ajast ja arust üritus moodsaks massive-party'ks, mille käigus
kaovad sugudevahelised barjäärid ja klassikaline heteroseksuaalne maailm omandab
uue dimensiooni." Kerkib hiigelfallos Eesti koorilaulusõbral avaneb harukordne
võimalus traditsiooniliste mees- ja naiskooride asemel näha ja kuulda homo- ja
lesbikooride taevalikku laulu. Samuti võib kaasa elada transvestiitidest ja
hermafrodiitidest koosneva moderntantsutrupi liikumiskavale. "Dirigendikeppi
hoiavad seekord tuntud DJd Orav, Drummie, Vadya Lahari, P. Julm, TJ Rave ja TJ
Limit," pajatavad Helen ja Uuno. " Laulupeo peadirigent on aga tuntud tantsutaat
Riho Baumann. Ja Lauluväljakul tegutseb ka esmaabipunkt, kus mängib plaate Rhytm
Doctor! " Tuletornist kujundavad noored entusiastid hiiglasliku fallose, mille
kallal sooritab oma nilbe live support act 'i Donna Anna, külalisesineja New
Yorgist -- maakeeli on tegemist lihtsalt tuletorni vägistamisega. Üllatus,
üllatus! Kuigi kõik esinejad on paljad nagu porgandid, ei puudu peolt siiski
kaunid ja värviküllased Eesti rahvarõivad. Need on kantud kehamaalingutena
lauljate ja tantsijate kehadele, kinnitavad Jahmastol ja Vahva. Üldlaulupeo
suurimaks sürpriisiks tõotab kujuneda aga ürituse üle mõistuse kallis pilet,
mille maksumuse jätavad korraldajad kiivalt enese teada, et mitte nurjata
üllatusmomenti. Niisiis, sõbrad -- kohtumiseni laulupeol Makarovi flöödi juures!
Juba mitu nädalat kammivad kaitseliidu, kaitseväe, politsei ja päästeteenistuse
ühendatud jõud Eesti asulaid, veekogusid ja metsi, et leida Eesti Nokiat.
"Korralduse hiigeloperatsiooni läbiviimiseks andis härra Meri," jutustab
kaitseliidu luurepealik James Blond. "Kusjuures presidendi päevakäsus on öeldud,
et leida tuleb mitte üks, vaid koguni kuus Nokiat!" Kõigist jõupingutustest
hoolimata on otsijate saak olnud kesine. "Oleme leidnud ühe Rüütliristi kavaleri
põrmu, 10 kilo lõhkeainet, Tartu narkopolitseiniku märkmiku, eelmisel suvel
kaotsi läinud Jaan Krossi uue romaani käsikirja, kümnevõistluskoondise uue
peatreeneri, Haapsalu bussijaama prügikasti visatud politseivormi, Kalevipoja
parteipileti ja TV1 ostjad." Hr Blondi väitel raskendab Eesti Nokia otsinguid
asjaolu, et keegi ei tea, mismoodi see välja näeb või kust seda otsida tuleks. "
Vahepeal tundus küll, et oleme millelegi jälile jõudnud. Nimelt leidsime ühest
Kopli barakist ettevõtte, mis vastas härra presidendi poolt antud kirjeldusele:
seal valmisid tooted, mis rahuldasid inimeste vajadusi, ja toodete hind oli ka
igati soodne, " räägib kaitseliidu pealuuraja. "Paraku selgus üksikasjalikuma
uurimise käigus, et tegemist oli hoopis Vene Nokia ehk salaviinavabrikuga."
Kuigi analüütikute hinnangul vähenevad lähenevat suvepuhkuste hooaega silmas
pidades Eesti Nokia leidmise võimalused iga päevaga, jätkatakse otsinguid seni,
kuni härra Merit tabanud lapsik Nokia-vaimustus üle läheb ja asendub Motorola
või Ericssoni omaga. NAGU KAKS TILKA VETT Vahejuhtum eriüksuse võitlejaga jättis
Johannes Kerdi täiesti külmaks. President Merit vihastas see nii tõsiselt, et ta
tahtis Kerdi vallandada. Eelmise laupäeva hommikul üritas kaitseväe eriüksuse
SOG juht Indrek Holm koos kahe kaaslasega röövida kolme Võrumaa meest. Tekkis
tõsine lahing, mille käigus said haavata nii Holm kui ka kaks röövitavat.
Uurimise käigus on ilmnenud, et Holm võib olla segatud ka mitmetesse
varasematesse kuritegudesse. See sündmus on seadnud kahtluse alla kaitseväe
juhataja Johannes Kerdi võimekuse kontrollida ja juhtida kaitseväge. Proloog --
laupäev, 15. mai Et röövi on segatud kaitseväelased, taipasid politseiametnikud
siis, kui korjasid lahingupaigalt üles püstoli Heckler & Koch. Selliseid
relvi on Eestis vaid käputäis ja militaarsete huvidega kodanikud teavad hästi,
et seda tüüpi kalleid püstoleid on ostetud Eesti eriüksustele. Üks Heckler &
Koch püstol maksab ligi kümme tuhat krooni. Politsei võttis kiirelt ühendust
kaitseväe luureülema major Riho Ühtegiga. Relva number toksiti sisse
relvaregistri andmebaasi ja hetk hiljem oli käes edasiste otsingute suund --
Kaitseväe Spetsiaalsete Operatsioonide Grupp (SOG). Major Ühtegi saatis Mustamäe
haiglasse oma töötaja, kes tundis koomas mehes vaatamata segilastud näole ära
mõnda aega sõjaväeluures, nüüd SOGs töötava Indrek Holmi (27). Määrustiku
kohaselt pidi major Ühtegi nüüd informeerima olukorrast oma otsest ülemust --
kaitseväe juhatajat. Ühtegi helistas kahele mehele -- kaitsejõudude juhatajale
Johannes Kerdile ning peastaabi ülemale Ants Laaneotsale. Viimane on parasjagu
puhkusel viibiva Kerdi kohusetäitja. Määrustiku järgi pidanuks kindral Laaneots
seepeale informeerima kaitseministrit ja presidenti. Kummalisel kombel aga
saatis kaitsejõudude peastaap teate vaid kaitseministrile. President võis veeta
rahuliku nädalavahetuse. Pühapäev, 16. mai Ajakirjandus on jalul. Lehetoimetused
valmistavad terve päev ette põhjalikke materjale SOGst ja selle ähmasest
käsuliinist. Traktoriostjad annavad Mustamäe haiglas tunnistusi, ründaja
seisukord on endiselt ülikriitiline. Kaitseminister Jüri Luik peab hulga
kohtumisi ja telefonikõnesid. Kindral Kert hoiab telefoni väljas. President ei
tea ikka veel midagi. Kell pool viis hakkab Estonian Airi lennuk maanduma
Kopenhaageni lennuväljale, kuid võtab üsna maa lähedal uuesti tuurid üles ja
sööstab taevasse. "Me ei saanud maandumisluba," teatab piloot istmete
käetugedest kinni haaranud reisijatele. Üks reisijatest on president Lennart
Meri, kes suundub Balti Arendusfoorumile. Kell kuus annab Postimehele
telefoniintervjuu kaitseväe juhataja Johannes Kert. Tema sõnum on lihtne --
intsident toimus teenistusvälisel ajal ja "sellel ei ole midagi ühist Holmi
teenistusega kaitseväes ega SOG-rühma tegevusega". Muu hulgas mainib Kert, et
talle on juhtunus palju ebaselget ja et ta muretseb kaitseväele langenud halva
varju pärast. Kindral Kert tunneb Indrek Holmi isiklikult ja uskus, et temast
saab hea sõjaväelane. Pärast intervjuu andmist, nii seitsme paiku, sõidab Kert
Soome, et esmaspäeva varahommikul osaleda Sõjaväeakadeemia kursustel. Pool
kaheksa on Kopenhaagenis Taani endise välisministri Uffe Ellemann-Jenseni
vastuvõtt. President Meri trügib seltskonnas ringi, räägib paljude inimestega ja
näib ennast mõnusasti tundvat. Päris õhtul, kui president on ennast hotellis
Danmark sisse seadnud, saab ta telefonitsi sõnumi presidendi kantseleist:
kaitseväe eriüksuse juht on osalenud raharöövis. President hakkab otsima
Johannes Kerti, kuid saab temaga ühenduse alles mitmetunnise pingutuse järel.
Kerdi telefon on jätkuvalt väljas. Vahepeal on Meri pidanud pikki
telefonikõnesid kaitseminister Jüri Luigega. President oli väga vihane.
Esmaspäev, 17. mai Ajalehtede juhtkirjades võrreldakse sündmust Kurkse kriisiga.
Tsiviilkontrolli küsimus sõjaväe üle on jälle jututeema number üks. Pressi hoiak
kindral Kerdi suhtes on hukkamõistev. Kopenhaageni foorumile saabub president
alles esimese istungi lõpuks ja istub vaikselt eelviimasesse ritta. Tema kõrval
seavad ennast sisse Eesti saadik Taanis Jüri Kahn ja presidendi välisnõunik
Toivo Klaar. Meri kuulab natuke, võtab siis märkmeploki ja hakkab kirjutama.
Vaheajal istub Meri oma kaaskonnaga kohvinurka ja arutab midagi. Võimalik, et
õhtust ettekannet, võimalik, et Eesti sündmusi. Igal vabal hetkel räägib Meri
telefonitsi kaitseminister Luigega. Meri oleks valmis kindralleitnant Kerdi kohe
ametist vabastama, kuid Luik tasakaalustab olukorda. Kerdi mahavõtmine
tähendaks, et kaitsejõudude juhiks tuleks määrata kindral Laaneots. Kuid tema
nõukogude diviisikomandöri taust ja tankiüksuse juhi haridus ning vaated sõjaväe
ja tsiviilühiskonna suhetele ei tee tast head kandidaati. Laaneots on liiga
sõjaväelaslik. Nii eelistavad Luik ja Meri igal võimalusel Kerti hoida. Veel
poolteist kuud, kuni kindral läheb aastaks Ameerikasse õppima. Siis oleks
Laaneots vaid kaitseväe juhataja kohusetäitja ja probleemi saaks aasta edasi
lükata. Kuid Meri ja Kerdi suhted on sassis. President ei räägi enam kaitseväe
juhatajaga nagu varem kombeks. Tema käsundusohvitser kapten Jaanus Elvre saadab
presidendi laptop arvutist e-mailiga kirja Kadriorgu. Kasutatakse krüpteeritud
sidet nagu tavaliselt. Kiri ütleb, et Johannes Kert peab teisipäeval ilmuma
presidendi juurde aru andma. Kaitseminister Jüri Luik moodustab komisjoni
kaitsejõudude personalipoliitika uurimiseks. Lisaks peab sama komisjon kahe
nädala jooksul välja töötama soovitused SOG edasise tegevuse suhtes. Peastaap on
mures, ent elab oma tavalist elu edasi. Johannes Kerti asendab Ants Laaneots.
Lõuna paiku saabub Kadriorust kuller kirjaliku käsuga kaitseväe juhatajale
ilmuda teisipäeval kella kolmeks Vabariigi Presidendi juurde. Telefonitsi
saadakse Kert Soomest kätte ja antakse talle Kadriorust tulnud sõnum edasi. Kert
ei suhtu kutsesse tõsiselt ja usub, et kohtumist saab edasi lükata. Kell pool
seitse õhtul peab Meri Kopenhaageni foorumil kõne, kus arutleb Euroopa Liidu
laienemise üle ning väidab, et uute riikide liitumine tuleb liidule kasuks, kuna
sunnib liitu ennast liigutama. Küsimuste ja vastuste voorus jääb Meri
kõrvaltvaatajaks. Enamik küsimusi läheb Saksamaa endisele välisministrile Hans
Dietrich Genscherile. Meri on morn. Raske öelda, kas koduste asjade või vähese
tähelepanu pärast. Esmaspäeva hilisõhtul püüab Kert Meriga kohtumist nädala
lõpule lükata. See ei õnnestu. Teisipäev, 18. mai Kell veerand üheksa hommikul
kohtub Lennart Meri Taani peaministriga. Räägitakse Euroopa Liidu asjadest.
Eestis toimuvat nad ei aruta. Kohtumiselt suundub Meri lennuväljale, et Tallinna
lennata. Kindral Kert saabub ennelõunal Tallinna. Peastaapi jõuab ta pärast
kella kahte. Kerdile tundub, et Holmi juhtumit kasutatakse ettekäändena tema
isiku ründamiseks. Alust selle arvamuse kujunemiseks on talle andnud Sõnumilehes
ilmunud Jüri Kadaku kirjutis, kus Kerti kujutatakse kui südametunnistuseta
karjeristi. See on Kerdile hinge läinud. Riigikaitsekomisjon soovib nüüd Kadaku
loos ilmunud väidete kohta Kerdile küsimusi esitada. Kolleegidele Kert
kavatsusest tagasi astuda enne Kadriorgu sõitmist ei räägi. Kadriorus on ta
umbes tunni. Kõrvalisi isikuid vestluse juures ei ole. Paar tundi hiljem ilmuvad
uudisteagentuuri BNS rasvaselt trükitud uudised sellest, kuidas president
kaitseväe juhataja tagasiastumispalve tagasi lükkas. Jälle on Johannes Kerdi
telefon terve õhtu väljas. Öö hakul lülitab ta selle siiski sisse. Aga kõnedele
ei vasta. Kolmapäeva varahommikul sõidab Eesti kaitseväe juhataja Johannes Kert
Eestist jälle minema. ERIÜKSUS - SOG elas nagu üks suur perekond. Ivo * on
laskunud mööda köit pea ees Viru hotelli katuselt alla. 1997. aasta sügisel
otsis ta viis päeva järjest jääkülmast veest Kurkse katastroofi ohvreid. Kaks ja
pool aastat oli Ivo Kaitseväe spetsiaalsete operatsioonide grupi (SOG) liige.
Kapral Ivo (25) ja tema kümme rühmakaaslast ei elanud kasarmus ega kandnud
laigulist sõjaväevormi. Igal hommikul kella poole üheksaks sõitsid poisid oma
autodega mõnda Tallinna lähedasse parki või metsa ja alustasid päeva
viiekilomeetrise jooksutrenniga. Kui kümme sitket noormeest Mustamäe luiteid
mööda üles-alla rühkis, võinuks juhuslik möödakäija pidada neid näiteks
olümpiamängudeks treenivateks kergejõustiklasteks või ujujateks. Päeva
sisustasid taktikalised õppused, õhtul käisid poisid enesekaitsetreeningus. SOG
juht Andrei Ambros on naljatamisi öelnud, et rühma liikmeks ei saa muidu, kui
peab temaga kaklema. Ambros kaalub ligi tsentneri. Temast kahekümne kilo võrra
kergem Ivo meenutab vastuvõtukatseid täiesti tõsise näoga: " Teadsin, et saan
tappa. Aga vastu pidin hakkama, muidu ei oleks mind liikmeks võetud. " SOG
polnud küll mingi salaorganisatsioon, kuid tööasjadest ei tohtinud ikkagi
rääkida kellegagi peale rühma liikmete. "Kui tulin Viru katuselt alla, ei saanud
ma kellelegi teisele öelda, et kartsin ja jalg värises," ütleb Ivo. Kümme
eriüksuslast on Ivo kõige paremad sõbrad. Nad treenisid koos, käisid puhkuse
ajal sukeldumas või Lõuna-Eestis suusatamas. Ükski poistest pole abielus. Ent
neil kõigil on elukaaslased, ühel isegi väike laps. Keegi erirühma liikmetest ei
suitseta, mõni on ka täiskarsklane. Indrek Holm oli Ivo sõnul alati see, kes peo
ajal ärakukkunud sõbrad kindlasse kohta toimetas. Indrekuga Jõelähtmel juhtunust
kuulis Ivo sõpradelt laupäeval juba mõne tunni pärast. Praegu küsivad poisid iga
päev Indreku emalt ja õelt, missugune on nende koomas oleva sõbra seisund, sest
peale sugulaste ei lasta kedagi tema juurde. Ivo ei usu, et mees, kes eriüksuse
fanaatikuna lükkas tagasi kõik paremad tööpakkumised, võiks olla raharöövi
korraldaja. "Tahan, et Ints ise räägiks," soovib ta. Ivo ise otsustas
eriüksusest ära tulla aasta eest. Kaitsevägi maksis talle kuus 4000 krooni, aga
noorele mehele jäi sellest väheks. Kolmandat kuud tegeleb Ivo kinnisvaraäriga.
Tume ülikond ja moekalt lai lips istuvad tema treenitud kehal aga kuidagi
kentsakalt, nagu vanaema õhtukleit kümneaastase plika seljas. nimi on muudetud
Vene noored naudivad õppimist eesti koolis ega muretse tuleviku pärast rahvuste
vahelistes suhetes. Üks klimp supi sees -- niimoodi narriti vanasti eesti
koolides neid, kes olid vähemuses. Ei olnud mõnus tunne istuda tunnis, kui oled
klassis ainuke venelane. Aastatel 1994--1997 õppis eesti koolides üle 3000
muukeelsest kodust pärit lapse. See arv kasvab aasta-aastalt, sest vene laste
õppimine eesti koolis on muutumas trendiks. Muulaste integreerumist uurinud
sotsioloogide Ivi Proosi ja Iris Pettai väiteil sooviks vähemalt veerand
kõikidest vene peredest oma lapsi eesti kooli panna. Sagedamini langetavad
sellise otsuse just edukamad ja haritumad vene lapsevanemad. Inglise Kolledžis
õpib peaaegu igas klassis üks venelane. Eliitkooli pääsemiseks peavad nad läbima
konkursi eestlastega võrdsetel tingimustel. Kooli õppealajuhataja, eesti keele
ja kirjanduse õpetaja Virve Maasik usub, et pigem on see lapsevanemate-poolne
tunnetatud vajadus kindlustada lastele tulevik. "Ma ei tea, kas see on hea mõte
tulla eesti kooli ainult eesti keele pärast," ütleb ta. "Lapsed peaksid
põhihariduse saama ikkagi emakeeles." Siiski tõdeb Maasik, et kõige tähtsam
polegi vast muulaste eesti keele õppimine, vaid see, et nad õpivad tundma ka
meie kombeid, suhtlemislaadi ja kultuuri. Ühiskonnateadlased ütlevad, et
kooli-iga on sotsialiseerumisprotsessi kõige intensiivsem periood. Tallinna
eesti koolides on venelasi küll murdosa, kuid nad paistavad silma. "Nad on
tragimad ja aktiivsemad," ütleb Inglise Kolledži lauluõpetaja Liivi Urbel. "Nad
on avatumad ja jäävad koolielus kohe silma," leiab ka Pirita Majandusgümnaasiumi
õpetaja Margit Sarapik. "Enamasti on nad ka keskmisest targemad." Põlvkond 2000
Neli tüdrukut lubati viimasest tunnist ära ja nüüd istuvad nad oma kooli, Pirita
Majandusgümnaasiumi akende all murul. Pealtnäha tavalised koolitüdrukud:
Jekaterina Škurd (Katja) ja Tatjana Danilova (Tanja) 11. klassist, Olga
Jevdokimenko (Olja) ja Tatjana Moraraš (Tatjana) 7. klassist. Tegelikult on nad
ebatavalised, sest nad kujutavad teatud mõttes ideaali integreerumispoliitika
tulemusena kujunenud tulevikuvenelastest. Nad on juba sellised, nagu me
tahaksime, et tulevikus oleks kogu muukeelne Eesti elanikkond. Nad on pärit vene
perekondadest ning räägivad kodus vene keelt. Mõni aasta tagasi langetasid nende
vanemad oma laste jaoks saatusliku tähendusega otsuse: panna laps eesti kooli.
Nelikust nooremad, Olja ja Tatjana, käisid juba eesti lasteaias ning räägivad
eesti keelt puhtalt. Ka suuremate tüdrukute kõnes ei kosta ühtki komistust.
"Kirjandite kirjutamisega on teinekord raskusi, ma ei oska alati kõiki oma
mõtteid väljendada, aga siis kirjutan nii, nagu oskan," ütleb Tanja. Kui vaja,
on nad eesti keele tõlgiks ka oma vanematele. Katja tuli Pirita kooli viis
aastat tagasi Tallinna 26. keskkoolist, mis on venekeelne inglise süvaõppega
eliitkool. Kolm aastat tagasi tuli samast koolist üle ka Tanja. "Alguses olin
vanemate otsusele ikka väga vastu, sest kartsin, et ei saa eesti koolis
hakkama," ütleb Katja. " Aga praegu olen ma endaga väga rahul, see oli õige
samm, et ma siia kooli tulin. Vanemad on ka rahul. " Eesti keelt peab oskama,
siis saab parema töökoha. Igaüks peaks endale selgeks tegema, mida ta elult
üldse tahab. Kui ta kavatseb Venemaale elama minna, siis tal muidugi pole mõtet
eesti keelt õppida. Vanematelt inimestelt ei ole mõtet keeleoskust nõuda, nõuda
tuleb noortelt, kellel on energiat õppida, leiavad nii Katja kui ka Tanja. Kõik
neli tahavad astuda ka mõnda Eesti kõrgkooli, tõenäoliselt Tallinnas. Rahvuslik
identiteet ei hävine Katja lõpetas äsja kooliprogrammis ette nähtud Lev Tolstoi
"Sõja ja rahu" lugemise. Ta luges seda vene keeles. Vene tüdrukud ei pea käima
vene keele tunnis, küll aga peavad nad kaasa tegema suuremad kirjalikud tööd.
Nad õpivad eestlastele mõeldud programmide alusel. Kas ei teki sellega ohtu, et
nad kaotavad eesti koolis oma rahvusliku identiteedi? Õpetaja Virve Maasik: "
Tegelikult on ju ka kodune kasvatus olemas. Kui mina oleksin mingist muust
rahvusest, siis ma küll õpetaksin kodus oma lapsele rahvuskultuuri. " Tüdrukud
ise on veendunud, et ei ole oma rahvusidentiteeti kaotanud. Nende vanavanemad
elavad välismaal: Tatjana Morarašil Moldovas, Oljal Valgevenes, Tanjal Venemaal.
Tüdrukud satuvad neile külla väga harva, üle mitme aasta. Rohkem kui rahvuslik
omapära läheb neile korda isiksus. Olja: " Loomulikult on eestlastel omad
rahvatantsud ja venelastel omad, aga eelkõige on tegu ikkagi inimestega. Iga
inimene on isemoodi ja isiksus loeb. See, et ma olen venelane, ei tähenda, et ma
ei oska suhelda eestlastega. " Tanja: "Aga sünnipäevi peame me eraldi
eestlastele ja venelastele." Vene poisid on julgemad, eesti omad paremad
Eestlaste-venelaste suhete tuleviku pärast tüdrukud muret ei tunne. "Vanemad
inimesed räägivad tõesti palju eestlaste-venelaste omavahelistest pingetest,"
ütleb Katja. "Meie selles probleemi ei näe." Tanja: " See ei ole noorte jaoks
probleem, ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes eestlaste-venelaste suhete
pärast hirmsasti kannataks. Vanemal põlvkonnal on see probleem endistest
aegadest jäänud, noortel ei teki isegi küsimust. " Tanja ja Katja püüavad
meenutada, kas nad Tallinna ööklubides on märganud mingit rahvuste vahelist
vaenu. Ei meenu küll midagi, ütlevad nad. Mis vahe on aga eesti ja vene poistel?
Katja ja Tanja: " Vene poisid on julgemad. Ja konkreetsemad. Aga eesti poisid on
paremad. " Siseminister Jüri Mõis ütleb Ekspressile antud intervjuus, et lootus
pääseda Euroopa Liitu on ametnikud kiiremini liigutama pannud. Uue
valitsuskabineti ministrid, v.a Jüri Mõis, avalikustasid Eesti Päevalehes oma
eelmise aasta tulud, mispeale Äripäev nimetas teid seltskonna ainukeseks mustaks
lambaks. See lugu pani mind ennastki imestama, et miks leht sellise hoiaku
võttis. Ma lihtsalt ei saanud oma tulusid avalikustada, kuna need on nii suured,
et mõjuksid hooplemisena. Põhimõtteliselt olen ma väga avalikustamise poolt. Ma
olen Eesti riigi üks suurimaid maksumaksjaid. Pean deklareerima oma tulusid nii
maksuametile kui ka riigikogu vastavale komisjonile. Aga see informatsioon ei
ole Eestis avalik. Kui te põhimõtteliselt pooldate avalikustamist, kui suured on
siis teie tulud? Ei avalda. Veel eelmisel aastal avaldati Riigi Teatajas ka
ministrite tulud. Uus korruptsioonivastane seadus on selles mõttes kinnisem. See
pole kinnisus, see on privaatsus. Kui palju te deklareerisite tulusid oma
aktsiamüügist Swedbankenile? Ma ei müünud sel ajal ühtki aktsiat. Kas tõesti?
Hansapanga asutajad on ju väga läbipaistvate tähekombinatsioonidega firmade
omanikud. HTB Investeeringud (Hannes Tamjärv), JMB Investeeringud (Jüri Mõis).
Aktsiaid müüs JMB Investeeringud, mis ei ole börsiettevõte ega pea seega ka oma
majandusnäitajaid avalikustama. Jüri Mõis ei müünud aktsiaid. Milline on teie
prognoos nn Daiwa juhtumi arengustsenaariumile? Kas Hansapanga ja Marcel
Vichmanni vaheline kohtuskäimine jääb lõputult venima ja lõpuks unustatakse?
Daiwa kliiniline pilt koosneb kahest osast. Esiteks tehti teadlikult sulitemp,
mida asuti varjama. Hoiupank börsiettevõttena ei kõssanud oma aastaaruandes
sellest sõnakestki. Teiseks, kui polnud enam võimalik varjata kohustusi,
sattusid Hoiupanga halvaks üllatuseks aktsiad Marcel Vichmanni valdusse. Kas
kohtuskäimine hakkab venima ja unustatakse -- seda näitab meie õigusmaastik. Kas
võib tõesti uskuda, et teised Hoiupanga Töötajate ASi endised aktsiaomanikud
Olari Taal, Aare Kilp, Priit Haller, Heino Viik ja Juta Maar lihtsalt kinkisid
oma aktsiad Vichmannile? Muinasjutuna tundub küll. Millised on suuremad
erinevused pankuri ja siseministri töös? Siseministri amet on palju huvitavam,
maailm liigub siin palju kiiremini kui pangas. Lootus pääseda Euroopa Liitu,
milles nähakse võimalust tsiviliseeruda, paneb kõiki kiiremini liigutama.
Teisalt on ka palju sarnasusi, näiteks üks põhiküsimusi on, kuidas saada
korralikud andmebaasid. Millised on siseminister Jüri Mõisa tegevuse
prioriteedid? Turvalisuse tagamine. Surmaga lõppevaid õnnetusjuhtumeid on Eestis
kaks korda rohkem kui Soomes. Teiseks, mitte-eestlaste staatuse reguleerimise
küsimus, elamislubade andmise lihtsustamine. Siin ma ei räägi kodakondsuse
andmisest, see on täiesti erinev temaatika. Elamislubade andmise
liberaliseerimine parandab oluliselt Eesti investeerimiskliimat ja seeläbi
ühiskonna heaolu. Kolmandaks prioriteediks on avaliku halduse korrastamine. Kui
suur on riigibürokraatide arv näiteks 35 000 elanikuga Põlvamaal? Kas meil
tõesti on nii palju raha, et seda kinni maksta? Indrek Neivelt koges seda
bürokraatiaahelat lapse sündimise puhul makstava toetuse kättesaamisel. Ta
nimetas seda kõige kilplaslikumaks organisatsiooniks, mida ta näinud on. Selle
asemel, et saada sünnitusmajas ühe allkirja vastu raha kätte, kulus tal selle
kättesaamiseks mitu nädalat. Riigiasutustes asju ajada on kohutav. Kuidas
siseministeerium reageerib nädalavahetusel toimunud juhtumile, mil Eesti
kaitsejõudude eliitüksuse liige Indrek Holm üritas Võrumaa talumehi röövida ning
mis lõppes tulistamisega? Olime kogu nädalavahetuse vastavate teenistustega
ühenduses. Kui näed, kui lähedal kuritegevus on, siis tekkib küsimus, miks.
Arvan, et kuritegevuse probleeme ei lahendata politseinike ega sõjaväelaste arvu
suurendamisega. Oluline on kurjategijate huvi suunamine legaalsesse sfääri. Kui
Narva Elektrijaamad, Eesti Raudtee kiiresti müüa, loome uusi töökohti. Järgmisel
kevadel saab täis keskpanga presidendi Vahur Krafti ametiaeg. Võimaliku uue
kandidaadina sellele kohale pakutakse teid. Olete te nõus hakkama Eesti Panga
presidendiks? Praeguses seisus ei tahaks küll selleks saada. Eesti Pangal on
korralik president. Eesti Panga suurim ülesanne on kindlustada Eesti krooni ja
pangandussüsteemi stabiilsus. Läbi lastehaiguste ja kalliks läinud õppetundide
on need ülesanded täidetud. Kuna Eesti pangandussüsteem on nii korras, on
keskpanga presidendi koht minu jaoks liiga rahulik, liiga must-valge. Mulle
meeldib midagi kirevamat. Kas Krafti väljavahetamine tuleb üldse kõne alla?
Milleks? Meie majandussüsteem on stabiilne, kõrgete ametipostide vahetus on
ebastabiilsuse ilming. Milline on Hüvitusfondi tulevik? Minu arvates on
äärmiselt oluline, et suur raha (peamine materiaalne väärtus on tänapäeval
eelkõige raha) oleks kindlates kätes. Üheksa iseseisvusaasta jooksul on selgeks
saanud, kelle kätte võib raha usaldada. Neid finantsstabiilsuse allikaid pole
raske nimetada: Eesti Pank, Hansapank, pärast rootslaste kätte minekut ka
Ühispank ning loodetavasti saab selleks, pärast Aare Järvani asumist kantsleri
kohale, ka rahandusministeerium. Mitmed muud kohad, sealhulgas Hüvitusfond, on
näidanud, et sealt läheb raha kaduma. Üks neist institutsioonidest, kes on oma
usaldusväärsust tõestanud, tuleks panna Hüvitusfondi järelevalvajaks. Kas poleks
otstarbekam Hüvitusfondi varad ja kohustused müüa? Kellele? Kes neid tahaks? Kes
oleks siis sobivaim järelevalvaja? Eesti Pank. Mõningaid funktsioone saaks
kindlasti nii Ühispank kui ka Hansapank teenuse osutamise korras üle võtta.
Milline on "riigipanga" ehk Optiva Panga tulevik? Tume. Väga raske on talle
turunišši näha. Kas võiks kõne alla tulla Optiva kujundamine
investeerimispangaks ning selle müük? Viimane investeerimispank tehti paar kuud
tagasi Lõhmuse, Haaveli ja Viisemanni poolt. Investeerimispank on alati rajatud
inimeste professionaalse tuntuse peale. On raske kujutada Optivat selles
sektoris konkureerimas. Teie olete siis seisukohal, et kahest suurpangast Eestis
piisaks? Seda on liiga palju. Üks maailma juhtiv analüütik arvas, et 1999.
aastal on oodata Rootsis pankade ühinemist. Rootsi on liiga väike, et omada
nelja iseseisvat panka. Kas see, et Svenska Enskilda Banken nõustus saama
Ühispanga suuraktsionäriks, tähendas ka teatud lubadusi keskpangalt ning
valitsuselt? Kust mina tean? Seda on igati põhjust arvata, sest see oli Eesti
riigile väga positiivne sündmus. Ühispank on riigi eelarveraha põhiline hoidja
ning kui see hoidja sai positiivse investori, siis on tõenäoline, et valitsus
lubas uuele investorile, et ta järgmisel päeval kogu oma raha pangast ära ei
vii, näiteks riigipanka ehk Optivasse. Milliseks kujuneb Riigikassa ja Ühispanga
vahekord? Minu arvates on Eesti pangandus tehnoloogiliselt maailma tasemel.
Eesti riik on veel suhteliselt laisaks kliendiks (panganduses on kasutusel
termin "laisk raha", see tähendab ebaratsionaalne hoiustajale, kuid väga hea
pangale). Valitsused üldiselt ongi nn laisaks kliendiks. Ilmselt need vahekorrad
normaliseeruvad, selles mõttes, et optimeerimise käigus riik kui panga hoiustaja
hakkab ratsionaalsemalt käituma. Kas kindlustus-, väärtpaberi- ja
pangainspektsioon ühendatakse? Teoreetiliselt on see ehk vale, aga praktiliselt
ratsionaalne. Arvata, et Eestis on nii palju potentsiaalset intelligentsi, et
suudaks kõik kolm inspektsiooni komplekteerida, on illusoorne. Eesti riik maksab
kohalikele mängufilmidele iga vaataja kohta sadu, kohati isegi tuhandeid kroone
toetust. Veebruari lõpus esilinastunud Valentin Kuigi "Lurjus" on rahaliselt
viimaste aastate kõige kehvem film Eestis. Riik toetas "Lurjuse" väntamist kokku
rohkem kui kolme miljoni krooniga. See tähendab, et iga "Lurjuse" vaataja kohta
kulus 2358 krooni maksumaksja raha, kuna filmi on seni vaadanud 1300 inimest.
Režissöör Kuigi sõnul on väheusutav, et "Lurjuse" vaatajate arv kasvab edaspidi.
" Seda filmi ei ole võimalik ka välismaale müüa, kuna siis tuleb teha korralik
ingliskeelne koopia ehk läheks vaja veel sada tuhat krooni. Seda raha meil ei
ole, " märkis ta. Kehvemate filmide edetabelis järgnesid "Lurjusele" Sulev
Keeduse "Georgica" ja Rao Heidmetsa "Kallis härra Q" (vt tabel).
Kultuurkapitalis filmidele rahajagamises osalev Janno Põldma ütles, et "ideede
köögipool ei ole tugev". Tema sõnul praakis Kultuurkapital eelmisel aastal välja
vaid 30 protsenti filmide tootmiseks esitatud taotlustest. Välismaal on
valikusõel hoopis tihedam. Euroopa Liidus läheb tootmisse iga neljas idee ja
Hollywoodis iga kümnes. Seetõttu on ka Ameerika filmidel suurem edu. Teine Eesti
filmide ebaedu allikas on kehv müügitöö. Režissöör Kuik tunnistas, et temal
polnud "Lurjusega" mingit müügiplaani. " Oi taevas, see oli minu jaoks tume maa.
Olin produtsent olude sunnil, sest keegi teine ei tahtnud seda tööd teha, "
ütles ta. Sellegipoolest sai ta riigilt kolm miljonit krooni toetust. Krooniajal
on Eestis vändatud ka üks erakapitalil põhinev film, Jaan Kolbergi "Jüri Rumm".
Paraku lõppes film pankrotiga. Toetused mängufilmidele ALLIKAD: EESTI FILMI
SIHTASUTUS, KULTUURKAPITAL Intelligentsete diferentsiaalidega nelikvedu,
kiirenduse kontroll ja satelliitjälgimissüsteemid olid alles mõni aasta tagasi
tavakodaniku jaoks sama kauged mõisted kui tähe parallaks või genoomi kood.
Praegu on Eestiski sadu sõidukeid, mille lakialune sisaldab kõike seda ja
enamatki. Liiklusõnnetused aga on jäänud. Targad autod ei ole suutnud kaitsta
lolli inimest tema enda vigade ja nende tagajärgede eest. Peaaegu ime Kaks
aastat tagasi põrkasid kenal juunihommikul Tartu ja Elva vahel sirgel laial
asfaltteel kokku haagisega Scania veok ja tumepunane Mitsubishi Galant. See, mis
veel minuti eest oli olnud uus Mitsubishi, pudenes laiali teele ja põllule.
29aastase juhi laip räntsatas teele sadakond meetrit pidamasaanud Scaniast
eemal, meest poleks suutnud päästa mingi ime. Aga ime oli siiski juhtunud:
tundmatuseni moondunud vrakis rippus turvavööl naine. Ta elas. Tõsi,
traumaatiline verekaotus oli põhjustanud kooma, kuid ohver jõudis elavana
Maarjamõisa haiglasse. Ligi kuus kuud kestnud võitluses elu eest jäid arstid
seekord kaotajaks. Kokkupõrke hetkel oli autode kiiruste summa üle 200
kilomeetri tunnis. Rangeimadki sõidukitele esitatavad nõuded ei kohusta
autoehitajaid sellistes tingimustes avariiohvritele elu garanteerima, see pole
juba puhtfüüsikaliselt võimalik. Aga pisut enam õnne ning noor naine võinuks
kohutava õnnetuse üle elada. Turvalisus on saanud edukate autofirmade
märgusõnaks, aga autosse sisseehitatud turvalisust tuleb osata kasutada. Mõni
aeg tagasi testis endisest rallisõitjast maavanem üht autot ja juhtis tähelepanu
asjaolule, et kiirel sõidul talvisel külateel võib selle ABS nõuda harjumist.
Teine endine ralliäss, praegu taksojuht, lülitas talveks oma sõiduki ABSi lausa
välja. Nende meeste sõnades pole põhjust kahelda, kuid tavasõitja oskused ABSiga
võistelda ei suuda, nagu ka veojõukontrolli ja iseblokeeruva diferentsiaaliga.
Kui aga jutt käib turvavööst, uste turvataladest või turvapadjast, on
vilunumadki kihutajad autotootjatega üht meelt: need asjad peavad olema ja neid
tuleb kasutada. Naastrehv päästab Väitlus naastrehvide kasust ja kahjust ei
vaibu. Eri allikate väitel rebib naastrehvidega sõiduk saja kilomeetri läbimisel
välja kolm kuni kümme kilo teekatet. Mina ei tea, kas teedesse tekitavad
pikivagusid naastrehvid või kümnete tonnide jagu ülekaalulised metsa- ja
naftakoormad. Tõsi, kvaliteetsed kallid lamellrehvid on testimisel näidanud end
mitmesugustes talveoludes naastrehvidega võrdsete või isegi parematena. Aga
ohtlikemaks kõigist talveteedest oli, on ja jääb ikka kiilasjää või nähtamatu
musta jääga kaetud asfalt. Ja seal pole naastudele alternatiivi. Kevad on selle
teema aktuaalsuse muidugi nullinud, kuid näiteks Lõuna- Eesti autojuhid
mäletavad kindlasti esimese mainädala üllatusi. Paljud nende päevade libeduse
ohvrid kulutavad nüüd kindlustusfirmade uksi. Tahaks loota, et meil pole
lamellrehvide tootjatel valitsuses "oma meest Havannas", kes suurfirma tulu
nimel läbi suruks kümneid elusid päästva turvameetme tühistamise. Auto peab
säästma. Säästma raha, loodust ja elu. Ühe teooria kohaselt ei ole ühelgi
aastaajal võimalik autoga normaalselt sõita: talvel on libe, kevadel
teedelagunemine, suvel tehakse teetöid ja sügisel sajab pidevalt. Õnneks
lubatakse suvel paljudel teelõikudel tavalisest suuremat kiirust ja see
rõõmustab pea igat juhti, kuid on ka kohti, kus tempo hoopis napiks sunnitakse.
Kolmekümnekilomeetrise tunnikiirusega vastpinnatud teel venimine ei meeldi
kellelegi, hilisema mugava sõidu huvides tuleb see aga lihtsalt välja kannatada.
Teadmine eesootavatest takistustest ei tee küll sõitu meeldivamaks, kuid
võimaldab varem teele asuda ja asjatut kiirustamist vältida. EE püüab selles
osas sõidukijuhtidele abiks olla, avaldades ülevaate suurematel teedel
kehtivatest liikluspiirangutest. Olukord teedel muutub küll pidevalt, kuid nagu
näha, kestavad suuremad tööd nädalaid või isegi kuid. Kellel aga himu
operatiivsete andmete järgi, võib neid leida näiteks Maanteeameti veebisaidist
Suvi on reiside aeg ja paljudel varsti Euroopa teed rataste all. Käesolev tabel
püüab anda väikese ülevaate mõningates Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides lubatud
sõidukiirustest. Päris täpne see ei pruugi olla, sest esiteks on mitmetes
riikides kiirusepiirangud sõltuvad näiteks ilmast ja teeoludest, teiseks aga
annavad eri allikad sageli erinevaid andmeid. Eestikeelsetest allikatest on
Eesti Autoklubi veebilehekülgedel pakutavad andmed pärit mullusest aastast,
Eesti Autowebi omad aga isegi detsembrist 1997. Õnneks ei muudeta
kiirusepiiranguid just sageli, kuid kõige õigem on ikkagi kohapeal veenduda,
mida tohib ja mida mitte. Head reisimist! Kuigi mitu inimest arvavad, et nägid
Tallinnas endist jäägrinõunik Hillar Mardot, ei usu kadunud mehe elukaaslane
Kersti Saadlo, et mees vabaduses on. "See ei ole võimalik, et Hillar poleks minu
või lastega ühendust võtnud, kui tal oleks võimalus vabalt ringi liikuda," ütleb
Kersti Saadlo. "Aprillis oli meie poja sünnipäev -- Hillar oli kingid ostnud,
need saadi autost kätte, aga et ta ise ennast varjab, ei ole isegi ideena
usutav." "Üks variant on, et Tallinnas nähtud mees on Pärnu kaitseliitlane
Andres Lepiku, kes on Hillariga väga sarnane," arvab Saadlo. " Isegi tuttavad on
eksinud -- kui Asso Kommer vanglast vabastati, süüdistasid kõik tuttavad
Hillarit, et miks sa meile ei öelnud, ise käisid ju tal vanglas vastas! Aga
Hillar ei teadnudki midagi Kommeri vabastamisest, seal käis hoopis Lepiku. "
Saadlo ei usu Tallinnas nähtud Mardo tõelisusesse ka seetõttu, et mees olevat
töönarkomaan: " Hillar ei suuda ühtegi päeva niisama puhata ega tööta olla. Ei
ole usutav, et ta kõik oma tegemised lihtsalt hülgas. " Mardole kuulunud firma
OÜ Wilperk tegeles lisaks baaripidamisele puidutööstusega. Praegu pidavat asjad
nii baaris kui ka saetööstuses seisma. Hillar Mardot nähti viimati reedel, 23.
aprillil Kohilas tema enda baaris Can-Can. Nädalavahetustel on baar hommikul
kella neljani avatud ja naise sõnutsi oli tavaline, et Mardo hommikul sealt läbi
astus ja kassa kaasa võttis. Saadlo teada ei ole õnnestunud välja selgitada,
kuhu Mardo Can-Canist õhtul kella üheksa paiku koos kahe noorema mehega --
Viljar Vahesalu ja Marek Keimoneniga -- sõitis. "Sealtmaalt on must auk," ütleb
ta. Pühapäeval proovis Saadlo mehele helistada, ent asjatult. Esmaspäeval leiti
Pärnu Metsakalmistult Mardo auto. Marek Keimoneni vanemad ja sugulased otsisid
auto leidmise paiga ümber metsast mehi taga, otsisid ka politsei ja sõjavägi.
Leitud ei ole midagi. Raplas muusikaõpetajana töötav Kersti Saadlo ütleb, et
sõbrad-tuttavad on abi otsinud ka sensitiividelt: "Need ütlevad, et mehed on
elus, aga neid hoitakse kusagil vangis kinni." "Ma keskendun lastele ja tööle,"
ütleb Hillar Mardot 20 aastat tundnud naine. " Kuigi psüühiliselt pole mul raske
ühtegi versiooni uskuda, ei ole see Hillari iseloomule omane, ennast meie eest
peita. Ta suhtus asjadesse vahel liigagi tõsiselt, kuigi püüdis endale seikleja
imagot kujundada. " Lembit Oll tegi oma viimase käigu ööhämaruse varjus. Kui
palju tuhandeid malekäike oli ta teinud heledasti valgustatud malesaalides! Ise
alles tee esimesel poolel, vaevu kolmekümnekolmene, oli ta jõudnud neid
sooritada juba tuhandeid, rohkem kui enamik professionaale poole pikema eluea
vältel. Ja kui palju helget ilu oli meister nende kaudu jaganud selle salapärase
mängu sõpradele ja austajatele. Sest Lembit Oll oli ilma igasuguse
sentimentaalsuseta tõesti Meister, anne Jumala armust, mitte käsitöölisest
palgateenija. Nüüd öeldakse, et lahkunu oli veel paari päeva eest "tulevikku
vaatav ja teotahteline". Nõnda võis see näidagi ja nõnda võis see isegi olla,
ent ometi oli saatus asetanud tema ööhämaruse rajale ja ühel hetkel ei suutnud
ta enam pimeduse kutsele vastu panna. Ammust aega on arutatud, kas võib
võistlusmales vajalik talutavuse piirini või vahel üle sellegi küündiv totaalne
kontsentratsioon inimese tasakaalust välja viia. Sest mitu kõige esimest
malekuulsust (malegeeniuste nimekirja alustanud Paul Morphy, uue male isaks
kutsutud Wilhelm Steinitz, meteoorina sähvatanud Harry Nelson Pillsbury)
kuuluvad just niisuguste ohvrite hulka, vähemtuntuid on mõistagi rohkem. Aga
juba sada aastat tagasi väitis kogenud arst suurmeister Siegbert Tarrasch, et
säärastel juhtudel on tegemist kurja saatuse poolt kaasa antud eeldustega, mida
male võib aidata üksnes kiiremini esile tuua. Oll polnud luuletaja, tema tõstis
puunuppe. Ent kas ei käi need kordumatud luuleread temagi kohta? Nüüd on see
helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu
hing, tal kitsaks on jäänud maapealne ring. Nüüd mängib Oll vaimuderiigis,
võib-olla Morphy, Alehhini, Botvinniku endaga. Kuid jätkem väljamõeldud
kujundid. Tallinna malekooli ilmus Kohtla-Järve koolipoiss 1980. aastal, ja juba
1983ndal, ise alles kuueteistkümne piiril, osales ta Tali, Petrosjani ja teiste
rahvusvaheliste tuusade kõrval Kerese mälestusturniiril, sai täisväärtusliku
seitsmenda koha, Eesti esindajatest küündis temast ettepoole vaid Ehlvest.
Poisiohtu mängijal oli silmapaistev malevaist, tema ea kohta suured teadmised,
mis toetusid erakordsele mälule. Peaasi, ta armastas malet, mitte ennast males.
Ei saa jätta meenutamata, et pärast Kerese lahkumist kiputi varem eestlaste
rahvamänguks nimetatud malet tähelepanu keskmest kõrvale lükkama, ehk polnud
Olli kõrval ka arusaavat ja tarka sõpra, kes oleks osanud teda mõista ja
toetada. Ometi suutis ta ennast ka nõnda maailma maleeliiti suruda. Mis teha,
kui kõige suuremad võidud jäid olemata, kõige ilusamad partiid mängimata.
Tundkem parem rõõmu selle üle, mida ta suutis meile pärandada. Seda pole
igaühele antud. Kus puhkab viimset und ajakirjanik? Metsakalmistu: asutati 1933
avati ametlikult 1939 pindala 48 ha Esimesena maeti Eduard Vilde Ainus hoone
paekivist kabel 1935/1936 (H. Johanson) Ainsad monumendid: Konstantin Pätsi
matmispaik 1939/1990 fašismiohvrite mälestusmärk 1984 (V. Künnapu) kuulub
Tallinna linnale haldab OÜToonela Avaliku linnakalmistuna asutatud kalmistu on
tuntud avaliku elu tegelaste matmispaigana. Metsakalmistu kvartalis 20 võivad
kõrgete mändide all viimset rahu nautida ajakirjanike liidu (EAL) liikmed. Kuigi
eeltööd ajakirjanikele väärika puhkepaiga kindlustamiseks alustati juba Märt
Müüri ajal, sündis leping toonase EALi juhi Toivo Tootseni ja Metsakalmistut
haldava aktsiaseltsi Toonela direktori Olav Kirseli vahel alles 1995. aastal.
Lepingu kohaselt saab kirjatsura viimse puhkepaiga kvartalisse 20 EALi kirjaliku
avalduse alusel. Võimalikud on variandid -- kas traditsiooniline hauaplats
kahele või siis meeter korda meeter krundike urnimatuseks. Ajakirjanike viimse
puhkepaiga vahetus läheduses on eraldatud kvartalid Riigikantselei töötajate,
ühenduse Memento liikmete, muusikute, kirjanike, kunstnike ja arstide matmise
jaoks. Kirsel ei oska öelda, kui suur kvartal 20 on ja kui palju ajakirjanikke
lõpuks seal viimse puhkepaiga leiab: "Kui Tootsen veel Pirita halduskogus oli,
siis seda asja aeti, aga detailplaneeringut sellele kvartalile ei ole." Silma
järgi võib arvata, et kvartal 20 katab künklikul mändidealusel maal umbes 800
ruutmeetrit. EAL kohustus sõlmitud lepingu kohaselt heakorra eest tehtud
kulutuste eest tasuma. "Mingit hooldust nad tellinud pole, ainult need, kellel
siia on lähedased maetud, on töid tellinud," nendib Kirsel. Kvartalis 20
puhkavad viimset und armastatud spordiajakirjanik Heino Mikkin,
raadioajakirjanikud Tõnu Teder, Jüri Oll ja Enn Kask, Eesti Kommunisti vastutav
sekretär Hans Eduard Aasamaa, kirjastusejuht Vello Lindsalu, populaarsed
teleajakirjanikud, väliskommentaator Rein Soomets ja Horoskoobi saate tegija
Andres Vihalem, ajalehe Vetšerni Tallin peatoimetaja Stanislav Davõdov ja paljud
teised. "Kahjuks ma ei ole ise sinna vaatama jõudnud, kuigi mitu korda olen
kavatsenud," ütleb EALi nõunik Hugo Alter. "Ma tean, et Enn Leissonit taheti ka
sinna matta." Eesti Ajakirjanike Liitu kuulub praegu 900 inimese ringis. Alter
kinnitab, et nooremaid liikmeid tuleb kogu aeg juurde: igal juhatuse koosolekul
arutatakse kümmekonda liikmeksastumise avaldust, aastas koguneb sel viisil saja
uue EALi liikme ringis. Liitu kuulumise eelduseks on iga-aastase liikmemaksu
tasumine -- kas 1% palgast või siis 460 krooni. "Meil oli see suitsuputkas terve
nädala teema, et kas tasub ajakirjanike liitu kuuluda või mitte," ütleb Õhtulehe
toimetaja Rait Raidmaa. " Lõpuks leidsime, et ainuke kasu, mis liitu kuulumise
eest saab, on tasuta plats Metsakalmistul. Ja nekroloog. " Nõukogude ajal oli
Sojuz šurnalistov (ajakirjanike liit -- vene k) kõva sõna, Moskvas Arbatil oli
eraldi restoran, kus sai ilma järjekorrata ja odavalt süüa. " Müüri ajal oli ka
asjast kasu. 100 FIMi eest võis osta rahvusvahelise pressikaardi, mille eest sai
välismaal tasuta muuseumidesse, " nendib staažikas ajakirjanduse alal töötaja.
"Vahepeal prooviti veel igasugu lollusi -- et EALi liikmepiletiga saab lokaalis
Roheline Ämblik poole hinnaga praadi või siis Kõveras Kõrtsis kaks õlut korraga,
aga praegu on see lihtsalt papitükk." "Me oleme ikka ametiliit, kuigi see
omanikele ei pruugi meeldida," ütleb Alter ja kinnitab, et möödunud aastal
ennistati tänu EALi tegevusele tööle neli ajakirjanikku. 1992 Portugal, Sevilla
Eesti jagas telkpaviljoni Leeduga, Läti ei osalenud Kahe peale 380 m² Oli
rubla-aeg ja paljud asjad said tehtud väga odavalt, täpset eelarvet ei mäleta
keegi. Näituse ajal tuli Eestis käibele oma raha. Uhiuued kroonid-sendid olid
külastajate seas suur hitt. 1993 Lõuna-Korea, Taejon Eesti jagas ajutist
paviljoni Rumeenia, Läti ja Leeduga. Pinda 150 m² Riigieelarvest 1,5 miljonit,
paviljoni ja transpordi tegid korraldajad välja. Paaril näitusele järgnenud
aastal oli Eesti kaubavahetuse bilanss Koreaga selgelt plussis. 1998 Hispaania,
Lissabon Eesti oli oma paviljonis Pinda 640 m² Riigieelarvest 6,2 miljonit.
Järele jäänud varasid on müüdud 2,4 miljoni krooni eest. Lissabonis üürisid
korraldajad 7toalise korteri, kus tihedamatel päevadel magas põrandal koos kuni
29 inimest. Isegi koristaja võeti Eestist kaasa, sest nii oli odavam. 2000
Saksamaa, Hannover Eestil on oma paviljon 1500 m² suurune krunt Riigieelarvest
küsitakse 28,9 miljonit krooni Otsuse Hannoveri näitusel osaleda tegi valitsus
täpselt neli aastat tagasi. Täna pole meil veel väljapaneku täpset ideed ega
raha, mille eest Saksamaale sõita. EXPO - Kolm võimalust, kuidas lahendada Eesti
maailmanäitusel esinemise probleemi. Eesti ekspositsiooni ideekonkurss 2000.
aasta maailmanäituseks lõppes läbikukkumisega. Ei tulnud ühtegi kõlblikku
pakkumist. Pakume välja kolm lahendust, mida Eesti võiks sellises ilma ideeta
olukorras ette võtta. Mõistlik lahendus: korduvkasutusega väljapanek "
Maailmanäitus on nagu olümpiamängud -- paar sportlast jookseb seal mõne päeva.
Et neid sinna saata, kulub miljoneid kroone, " ütleb Ignar Fjuk, Eesti
väljapaneku peakorraldaja Sevillas ja Lissabonis. Mängudel osalemata jätta ei
saa, naabrid hakkavad kahtlustama, et Eestis on midagi viltu. Expo toimumise
kohta ja aega teatakse ette vähemalt viis aastat. Sellest ajast saadik, kui
seitse aastat tagasi Sevillas valmis meie paviljon kuu aega pärast näituse
avamist, jääb Eestis ekspositsiooni korraldamine alati viimasele minutile.
Võiksime siis teha oma väljapaneku üks kord ja korralikult. Mõelda välja
väärikas idee, valmistada korralikud stendid, koostada põhjalik tutvustav
materjal. Järgmisel korral jääb üle teha ainult upgrade nagu natuke vanaks
jäänud arvutile ja ekspositsioon uues kohas jälle üles panna. Hannoveri näituse
peakomissarile Andres Pajustele mõte meeldib. Esimene pääsuke -- Eestit
tutvustav CD, mille sisu saab uuendada -- valmib koostöös Eesti Instituudiga.
Äärmuslik lahendus: Eesti ei osale Expol "Ainus lootus seal kuidagi silma paista
on mitte osaleda," ütleb Lissaboni esinemist meenutades lavastaja Peeter
Jalakas. Kui Eesti talitaks Jalaka nõuande järgi ega läheks järgmisel aastal
Hannoveri, jääks riigikassasse alles 30 miljonit krooni. 20 miljonit sakslast ja
sama palju turiste ei näeks muu hulgas universumi kärjekujulist ehitust
kujutavat Eesti paviljoni ega maalilisi pilte meie rabamaastikest. 2000. aasta
1. juunil ei kõlaks Hannoveri paraadplatsil näituse avatseremoonial Veljo
Tormise "Raua needmine" Tõnu Kaljuste koori esituses. Sakslased palusid
avamisele ühe Eesti koori ja Kaljuste kollektiiv on üks neist, kes võiks seal
laulda. Tähtsad poliitikategelased arvaksid, et Eestis käib sõda nagu Somaalias.
Muul põhjusel üks riik Expole minemata ei jäta. Majandustegelased kahtlustaksid,
et Eestis kestab tõsine majanduskriis. Nagu Malaisias, kes vahepeal loobus
Hannoveri näitusel osalemisest. Ulmeline lahendus: Eesti korraldab oma Expo
Järgmine võimalus taotleda maailmanäituse korraldamist oleks aastal 2010. 2005.
aasta maailmanäitus pannakse püsti pisikeses Seto linnas Nagoia lähistel
Jaapanis. Tallinn võiks võtta kampa lähemad naabrid Helsingi (parvlaevad
seilaksid siis Tallinna lahel sama tihedalt kui praegu mandri ja Saaremaa vahel)
ja Riia (lätlased ei sõidaks siis Eestisse mitte ainult kalapüüdmise pärast).
Raha oleks vaja umbes 70 miljardit krooni. Nii palju kulutab Hannover 2000.
aasta näituse peale. Kusagile Tallinna veerde, näiteks Paljassaarde, kerkiks
näituseväljak ja uhked paviljonid, mille arhitektuurilise väärtuse kõrval
Ühispanga maja oleks poisike. Ehitusfirmad saaksid tööd nii et tapab. Nelja
kuuga käiks siit läbi nelikümmend korda rohkem turiste kui praegu aastaga. Eesti
saaks paugupealt üle ilma tuntuks. Kui näitus läbi, oleks meil, kuhu Pääsküla
asotsiaalid elama panna. Järele jäävate messihallidega poleks siinses kliimas
midagi targemat peale hakata. Isegi Sevilla näituse väljak on praegu maha jäetud
ja hulkurid kasutavad seda ööbimispaigana. Briti disainer leiutas saapad, mille
tagaosas asuvad suured vedrud võimaldavad hüpata nagu känguru. Keahi>" Seymour
on alati arvanud, et kängurud teavad saladust, kuidas liikuda kiiremini, vähem
väsitavalt ja üleüldse lõbusamini. See innustas teda välja mõtlema saapaid,
mille kujundamisel ta lähtus känguru jalgadest. Ta loodab, et saapad vallandavad
teismeliste seas uue hulluse ja et need muutuvad niisama populaarseks kui rula
või mägijalgratas. Keahi viib oma näidissaapad, mis alles aprilli lõpul valmis
said, New Yorki, lootuses leida suurt spordirõivastefirmat, mis hakkaks saapaid
tootma. Sellest ajast peale, kui ta 12aastaselt vaatas videofilmi kängurudest,
on Solihulli kolledži lõpetanud disainer arvanud, et oleks väga tore liikuda
samamoodi nagu känguru. Kängurud on tuntud selle poolest, et nad hüppavad
osavalt ühest kohast teise. Nende Achilleuse kõõlused toimivad nagu võimsad
vedrud, mis loomale hoogu annavad ja -- mis veelgi olulisem -- varuvad endasse
energiat järgmise hüppe tarvis. Sellest põhimõttest juhindudes Keahi oma saapad
kujundaski. "Käies kaotame me peaaegu kogu Achilleuse kõõluses oleva energia,
sest meie kannad prõmmivad vastu maad," selgitab Keahi. " Taipasin kiiresti, et
kängurul on võime umbes kolme neljandikku liikumisenergiast oma Achilleuse
kõõluses säilitada. Kuna ta ei peksa oma taldu vastu maad nagu meie, toimib
kõõlus vedruna, mis säilitab ja annab energiat edasi väga tõhusalt. " Näinud
videot, tahtis Keahi teada, kuidas kängurud saavad nii hõlpsalt ja nii kiiresti
hüpata. Õnnekombel õppis tema vanem õde ülikoolis bioloogiat ja varustas teda
vajaliku info ning teatmeteostega. Omaenda viimasel õpinguaastal
transpordidisaini alal Coventry ülikoolis otsustas Keahi täiustada oma algseid
kängurusaapaid, mille kallal ta oli töötanud varasematel kursustel -- muuta
saapad, "mida isegi Forrest Gump oleks häbenenud kanda", trendikateks
jalavarjudeks, mis meeldiksid noortele. Disain, mille kasuks ta lõpuks otsustas,
näeb ette lisapaelu, mis lähevad saapa varba- ja kannaosa alt läbi, saapad ise
aga kallutavad nende kandja 30 kraadi võrra ettepoole. Suured vedrud saapa
tagaosas võimaldavad inimesel üles-alla hüpata, nagu oleks ta känguru. Sammu
tegemiseks kuluv energia suureneb, kui kokkusurutud vedru oma energiavaruga taas
lahti kargab ning saapakandjat edasi lükkab. "Sportlastel läbiviidud uurimused
on näidanud, et võistlejad, kelle Achilleuse kõõlus on pikem ja
sääremarjalihased seetõttu kõrgemal, saavutavad paremaid tulemusi, sest nende
sammud on vetruvamad," jutustab Keahi. "Tegelikult ainult seda ma teengi --
pikendan inimeste Achilleuse kõõlust." Pärast ülikooli lõpetamist möödunud
aastal on noor disainer kulutanud aasta saabaste viimistlemiseks ja on nüüd
valmis oma saapapaari Ameerikasse viima. Sõiduraha sai ta tänu Kuningliku
Kunstiühingu (Royal Society of Arts) reisipreemiale, mille ta võitis saabaste
esialgse disainiga ühel möödunudaastasel võistlusel. Oma saabaste hüppelauaks on
ta valinud Ameerika, sest see on paik, kus enamik noortehullusi alguse saavad,
ja seal on palju spordirõivafirmasid, kellele ei valmista raskusi saabaste
tootmisse võtmine. Keahi arvab, et saabaste müügihind jääb lõpuks 200--300 naela
(u 5000--7200 krooni) vahele. Keahi arvab, et lisaks noortele, kes tahavad
niisama ringi hüpata, võivad tema disainitud saapad leida ka tõsiseltvõetavat
rakendust, aidates politseinikel, päästetöötajatel ja talupidajatel liikuda
keerukal maastikul kiiremini ja väiksemate jõupingutustega kui praegu. Ent neid,
kes loodavad endale uue hobi leida, peaks ettevaatlikuks tegema Keahi ehmatav
ülestunnistus: " Tean, et see on veider, kuid ma pole tegelikult ühtegi känguru
elusast peast näinud. Aga ma olen vaadanud palju dokumentaalfilme ja lugenud
nende kohta tohutul hulgal raamatuid. " OHTLIK LASTEREKLAAM - Lastele suunatud
tulusat telereklaami, mis Rootsis on juba keelatud, võidakse edaspidi kärpida
kogu Euroopas. Lapsed elavad praegu paremini kui kunagi varem. Arenenud maades
nende ostujõud üha kasvab. Ühe USAs läbiviidud arvestuse kohaselt ulatub kuni
12aastaste laste sissetulek 27,5 miljardi dollarini. Ja müntide kõlina tagant
võib peaaegu kuulda reklaamiandjate salasosinal peetavaid plaane, kuidas noori
tarbijaid nende käsutuses olevatest suurenenud sissetulekutest vabastada.
Euroopas seevastu terendab silmapiiril ähvardav komistuskivi. Muude murede seas,
mis seonduvad lastele suunatud reklaami eetilisusega, kardavad paljud riigid, et
Rootsi -- kus alla 12aastastele lastele suunatud reklaam televisioonis ongi juba
keelatud -- kasutab ära oma eesistujastaatust Euroopa Liidus 2001. aastal ja
avaldab survet selle keelu laiendamiseks ELi 15 liikmesriigis. Suhtumine
lastereklaami erinev Lastele suunatud reklaam -- eriti televisioonis, mis on
kõige mõjusam meediavahend -- on vaidlusi äratav teema. Lapsi peetakse sageli
reklaamiandjate unelmaks: nad on naiivsed, kergesti mõjutatavad tarbijad, keda
on lihtne manipuleerida ja suunata oma raha kulutama. Vähem tähtis pole seegi,
et lapsed avaldavad suurt mõju ka oma vanemate kulutustele, ning reklaamiandjaid
süüdistatakse selles, et nad õhutavad lapsi kasutama sääraseid meetodeid nagu
tüütamine ja psühhoterror, et sundida emasid-isasid rahuldama oma soove, mida
reklaamid neis tekitanud on. Ent üks asi on lastele suunatud reklaami
hukkamõistmine. Sõnavabaduse -- olgu või kommertsliku sõnavabaduse piiramine on
sootuks teine asi. Eri maad suhtuvad asjasse erinevalt. Norra on järginud Rootsi
eeskuju ja keelustanud kõik telereklaamid, mis on suunatud alla 12aastastele
lastele. Belgia flaamikeelses regioonis on seda liiki reklaam piiratud viie
minutiga enne ja pärast lastesaateid. Kreekas on keelatud mänguasjade reklaam
televisioonis, ehkki see on mõeldud rohkem Kreeka mänguasjatootjate kui laste
kaitseks. Ent USAs ja Suurbritannias juhinduvad reklaamiandjad pigem
toimimistavadest ja iseregulatsioonist kui seadusandlusest. See peegeldub ka
tõigas, et lastele suunatud telereklaam on vastuvõetavam maades, kus seda on
esinenud kauem. Kommertstelevisioon on USAs ja Suurbritannias eksisteerinud juba
aastakümneid, samas kui Rootsis on kommertstelevisioon toiminud kõigest 1992.
aastast alates. Laste ostuvõime kasvab pidevalt Kuid isegi USAs ja
Suurbritannias muretsetakse lastele suunatud reklaami mahu pärast -- ja sugugi
mitte kõige viimases järjekorras, sest see kasvab erakordse kiirusega. Texase A
& M ülikooli turundusprofessori James McNeali sõnul on lastele suunatud
reklaamile tehtavad kulutused viimase 6-7 aasta jooksul kasvanud 15--20
protsenti aastas -- ja seda lihtsal põhjusel: laste ostuvõime on kasvanud samas
tempos. Professor McNeal leiab, et see pole tingitud mitte ainult sellest, et
vanemad annavad lastele rohkem taskuraha või ostavad lastele rohkem asju.
Põhjuseks on seegi, et vanemad annavad lastele rohkem sõnaõigust otsustes,
milline auto perele osta, kuhu puhkuse ajal sõita, kuidas maja möbleerida ja
millist toitu süüa. McNeal on välja mõelnud sõna "filiarhaat" -- nagu
patriarhaat või matriarhaat --, kirjeldamaks laste suurenevat mõjuvõimu
perekonnas. Ta arvab, et selle põhjuseks on vanemate sünge veendumus, et
ühiskond keerab lastele selja, ning nad püüavad lapsi selleks ette valmistada,
pakkudes neile nii head stardipositsiooni kui võimalik. "Rohked uurimisandmed
näitavad, et viimase kümne aasta jooksul on vanemad tõesti kaotanud usu
peamistesse valitsus-, haridus- ja usuinstitutsioonidesse," räägib professor
McNeal. "Ehkki majanduse lähitulevik paistab helges valguses, kardavad
lapsevanemad kaugemas plaanis, et nende lapsi ei oota hea elu." Ajendatuna
vanemate süütundest on alla 12aastaste laste aastane sissetulek USAs tõusnud
McNeali hinnanguil 27,5 miljardi dollarini, millest säästetakse umbes neli
miljardit dollarit ning ülejäänu kulutatakse ära. Kuid McNeal on veendunud, et
lapsed mõjutavad oma vanemate kulutusi märksa suuremal määral. See summa ulatub
tema arvutuste kohaselt umbes 188 miljardi dollarini USAs ja 1870 miljardi
dollarini kogu maailmas. Sinna hulka on arvatud nii need summad, mille vanemad
kulutavad lastele, kui ka too tähelepanuväärne näitaja, mis peegeldab seda, mil
määral lapsed mõjutavad rahakulutamisotsuseid perekonnas. Lastereklaamid
toimivad tõhusalt Et reklaamiandjad ründavad järjest rohkem noid mõjukaid noori
tarbijaid, ollakse selle tagajärgede suhtes vastakatel arvamustel. Olemasolevad
uuringud osundavad, et enamik kaheksa-aastaseks saanud lapsi teeb telesaatel ja
reklaamil vahet. Kuid see ei tähenda, nagu reklaamid ei toimiks. McNeali uurimus
viitab sellele, et lapsed usaldavad reklaame tavaliselt tunduvalt rohkem kui
täiskasvanud, kusjuures kahtlused ja kaitsereaktsioon hakkavad tekkima alles
11-12 aasta vanuses. "Ütleksin, et algkoolilastele suunatud reklaamid just neile
mõeldud telesaadetes toimivad väga tõhusalt selles mõttes, et kinnistavad lastes
kaubamärkide nimetusi ja tekitavad soovi vastavaid tooteid omada," selgitab
McNeal. Kas see annab põhjust muretsemiseks? Reklaamiandjad ütlevad, et
tarbimisühiskonnas on turundus elu üks koostisosa ja selle tundmaõppimine kuulub
täiskasvanuks saamise juurde; samamoodi õpivad lapsed sisseostude tegemist ja
rahaga ümberkäimist. Mis puutub tüütamismeetodisse, siis leiavad reklaamiandjad,
et see on emotsionaalne viis kirjeldada nähtust, mis eksisteerib reklaamist
sõltumatult. "Tegu on ülepaisutatud väljendiga, mis viitab tegelikult tuhande
aasta vanusele probleemile, et lapsed küsivad vanematelt alati asju, mida nad ei
saa," selgitab Suurbritannia reklaamiühingu asedirektor Lionel Stanbrook. "Aga
ma ei usu, et 50 aastat tagasi leiutatud televiisor oleks midagi
märkimisväärselt muutnud." Ogilvy & Mather'si Londoni kontori äridirektor
Martin Phelps: " Need, kellel on lapsi, saavad peagi aru, et kogu elu lastega --
sellest hetkest, kui nad hakkavad suhtlema -- seisneb läbirääkimistes. Reklaam
on osa nendest läbirääkimistest, nagu seda on küsimus, kas laps peab magama
minema või mitte või kas ta tohib välja minna ja aias mängida. " Rootslaste
vastupidine arvamus on, et reklaami suunamine lastele on ebaeetiline, sest neil
puuduvad kogemused ja küpsus. "Väga väikeste tarbijatega tegelemist peetakse
ebaõiglaseks, sest neid kasutatakse lihtsalt ära," kinnitab Axel Edling, Rootsi
tarbijakaitse ombutsmann ning valitsuse tarbijakaitseagentuuri juhataja.
Üllataval kombel ei paista aga lastele suunatud reklaami keeld Rootsi
reklaamiagentuuridele erilisi raskusi valmistavat. "Keeld ei tee muud, kui
sunnib olemasolevaid toimimistavasid kodeerima ja seepärast pole sel kuigi suurt
mõju," selgitab Rootsi suure reklaamifirma Lowe Brindforsi president Bjorn
Larsson. Võibolla kaitseb Rootsi lapsi rohkem kui teised riigid. Teisest küljest
võib niimoodi vaid näida, sest keeld pole sugugi nii jäik, nagu seda sageli ette
kujutatakse. Selgub, et lastetoodete reklaamid on televisioonis endiselt
lubatud, kui nad pole just otseselt lastele suunatud. Ja isegi see keeld ei
kehti satelliitülekannete kohta, mis edastavad Suurbritannia teleprogramme, mis
lähtuvad üksnes Ühendatud Kuningriigi märksa leebematest seadustest. Tähtvere
varasema osa projekteerimine ja ehitus langeb 1930. aastatesse. Linnaosa
planeering valmis Arnold Matteusel 1929. aastal. Nagu Tammelinnaski, nii on ka
siin tänavavõrgustik organiseeritud keskse puiestee ümber. Klassikaliselt
sümmeetrilisele planeeringule lisab aedlinlikke kaarjaid vaateid Vikerkaare
tänav. Kuigi algne idee oli ehitada Tähtverre vaid ühepereelamud, siis kruntide
kallidusest ja korteripuudusest tingituna valmis enamik 1930. aastate maju
2--4korterilistena. Teadlikult taotleti linnaosa puhul saavutada ühtset
arhitektuurilist ilmet. Kohati on see tekitanud veidi verevaest
stampvõttestikku. Linnaosa II maailmasõja eelne osa ongi hinnatav eelkõige just
oma terviklikkuse poolest. Linnalise asukoha osas on Tähtvere positsioon
omalaadne, sest selle üks serv paikneb peaaegu kesklinnas, teine külg on aga
juba linna piiril. Vikerkaare 11, arhitekt Arnold Matteus 1938 Sümmeetriline,
keskse kivitrepikojaga kahekorruseline maja sai Tähtvere hoonestuses levinud
tüübiks. Kui tavaliselt paiknes sellises majas kummalgi korrusel kaks korterit,
siis selles on maja paremas, hoovi poole eenduvas tiivas üks suur, läbi kahe
korruse ulatuv korter. Korteri esimesel korrusel on lisaks hallile eraldi
kabinet. Peale selle omavahel lükandustega eraldatud elu- ja söögituba, kust
avaneb uks suurele terrassile. Söögitoa taga on omaette trepiga köök ja nn
teenijatuba. Magamistoad, vannitoaga nende vahel, paiknevad ülemisel korrusel.
Tegu on Tähtvere ühe luksuslikuma korteriga, vastates loogilise, avara
planeeringuga, mugavale elukvaliteedile. Hermanni 9, arhitekt Jaagup Linnakivi
1937 Maja esindab 1930. aastate teisel poolel Eestis levinud moodsat elamutüüpi.
Selliseid leidus eriti palju Nõmmel. Muidu üpris "tavaline" maja on Tähtvere
kohati tuimas hoonestuses arhitektuurilt eristuv. Mõlemal korrusel asuvad
sarnased, neljatoalised korterid, esindades keskmist elustandardit. Praegusele
silmatorkamatusele aitab kindlasti kaasa tume krohv. Jakobsoni 7, arhitekt Henn
Kuvasto 1947 Sõjajärgne elamu, mis on osa kaksikmajast. Ornamendi
rehabiliteerinud stalinismi ajal kasutab edukalt 30ndate lõpu
traditsionalistlikke võtteid. Tähtvere üldilmega suhteliselt kooskõlas olev
maja, millele moodne aeg on toonud räigelt sobimatud peegelklaasidega aknad.
Vikerkaare 24b, arhitekt Arnold Matteus 1971 Kitsal kolmnurksel krundil asuv
maja esindab Tähtvere uuemat hoonestust, kui suuri krunte jaotati väiksemateks
ja linnaosa tihendati. Arhitektuurilt levinud 1970. aastate lamekatuseline
modernism, mille suhteliselt paindlikku põhiplaani kammitseb elamispinna
maksimum -- 60 m². Kreutzwaldi 19 e, Vilmar Lill 1996 Osa elamugrupist, mis asub
Tartu piiril, Emajõe ääres. Suured ja traditsiooniliselt kalliks peetavast
materjalist majad on luksusliku elujärje võrdpildiks neile, kelle ettekujutus
romantilisest kodust piirdub preeriarantšoga. Et majad on otsapidi linnast
väljas ja ühes neist asub projekti kohaselt ka eluköök (talutüpoloogia pärand),
siis tulekski neid vaadata hoopis kohaliku maaehituse veidra edasiarendusena.
Tähtvere on Tartu linna üks hinnatumaid elurajoone. Selles piirkonnas on hea
looduskeskkond ja väljaarendatud infrastruktuur. Enamik vaadeldavaist majadest
asub Tähtvere vanemas osas. Peamiselt 1930. aastate Tartu laadis funksugemetega
krohvitud puitelamud. Esinduslikes hoonetes on hea planeeringuga 4--5toalised
korterid. Majadel on suur krunt (1500--2000 m²). Vikerkaare 11 Plekk-katusega
heas seisukorras krohvitud puitmaja. Sellist tüüpi majas on reeglina neli
4-toalist ligi 100 m² suurust korterit. Maja on omanikule tagastatud. Viis
aastat tagasi tehti kapitaalremont. Kinnistul on suur krunt (üle 1500 m²). Hind
ulatub kahe miljoni kroonini. K. A. Hermanni 9 Jälle üks plekk-katusega
krohvitud puitmaja. Väljast hinnates on hoones tõenäoliselt kaks korterit. Maja
üldpinda võib olla ligi 250 m². Esimesel korrusel on tehtud remont, teisel
ilmselt mitte. Maja ümber on suur krunt: ligi 2000 m². Maja hind ulatub 1,1
miljonini. C. R. Jakobsoni 7 Hoones käib kapitaalremont. Juba on paigaldatud uus
tsinkplekist katusekate, vahetatud aknad jne. Küsitav on remondi käigus
paigaldatud uute peegelklaasidega akende sobivus, kuna ei ole järgitud raamide
endist jaotust. Krundi suurus ca 1200 m², krunt korrastamata, hind kõigub
miljoni krooni ümber. Vikerkaare 24b Tüüpiline 70ndate alguse lamekatusega
elamu. Maja on ehitatud väikeplokist, kaetud pritskrohviga. Puuduseks väike
krunt ja teiste elamute liigne lähedus, mis saavutati endiste suurte kruntide
tükeldamisega. Hind ligi 700 000 krooni. Kreutzwaldi 19e Tartu linna üks kalleim
elamu. Maja asub neljamajalises grupis, Emajõe ürgoru järsul veerel,
Tallinna-Tartu maantee ääres. Elamugrupp on maanteest eraldatud müüriga. Elamud
on uued, kaasaegse arhitektuuriga, väga suure üldpinnaga, ehitatud kvaliteetselt
ja kallilt. Puuduvad tüüpilised uuselamurajoonide hädad, sest kompleksselt on
lahendatud kommunikatsioonide, teede ja haljastuse küsimused. Oma eksklusiivsuse
ja kõrge hinna (eeldatavasti 2--3 milj) tõttu on ostjate leidmine Tartu
tingimustes väga problemaatiline. Võitja, ainult võitja, keda huvitavad
teine-kolmas? Pärast tšehhide kuldset väravat leidis kiretu kaamerasilm
soomlaste pingilt meeskonna liidri Teemu Selänne. Ründeässa pilgust peegeldus
sügav nukrus. Ta oli sel hetkel väga kurb ja väga üksi. Selänne oli lohutamatu:
ta oli tulnud Norrasse oma esimest MMi kulda püüdma ja see oli tema nina eest
ära võetud. Pisut rohkem kui aasta tagasi -- pärast kaotatud poolfinaali
tšehhidega Nagano talimängudel -- peegeldus samasugune abitu kurbus suure
Gretzky silmist. Tõsi, Selänne ei nutnud. Võib-olla tegi ta seda hiljem,
riietusruumis. Robustne strateeg Selänne ja Saku Koivu olid Norra MMil tõelised
liidrid. Otsustavas mängus kaptenipaela kandnud Selänne oli väejuht mis väejuht:
võitles iga ruutmeetri eest, viskus ette tšehhide visetele. Ta ei pruukinuks
seda teha, ründeliini tegijalt ei nõua keegi musta tööd. Aga Selänne oli nii
otsustanud. Seda rohkem haiget tegi lisaajal saadud kaotus. Ehkki, olgem ausad,
tšehhid ja nende kaval peatreener Ivan Hlinka tegutsesid ettenägelikumalt:
seisul 1: 3 mõtlesid nad eeskätt lisaajale. Soomlased aga noolisid jätkuva
hasardiga Hnilicka väravat. Lisaajaks ei jätkunud püssirohtu, mänguniite
tõmbasid Hlinka hoolealused. Uskumatu, aga turniiri varasemas faasis Venemaale
1: 6 kaotanud Tšehhi tuli trammi alt välja ja mäng-mängult esitust parandades ka
maailmameistriks. Kõige rohkem üllatas väliselt pisut robustse Hlinka peen
strateegia: tal oli iga vastase jaoks variant varuks. Poolfinaali viskeseerias
Kanada vastu tõi ta väravasuule peaaegu kogu turniiri pingil istunud teise
väravavahi Robert Cechmaneki. Loomulikult oli see risk. Ent teisalt: kes ei
riski, see ei joo šampanjat. Esimeses poolfinaalmängus Soome vastu suutis Hlinka
elimineerida soomlaste esikolmiku Selänne-Koivu-Tuominen. Teises kohtumises,
nähes, et 60 minutit kuulub Soomele, rahustas ta mängijad maha: see rong on
läinud, keskenduge lisaajale. Šampanja kanti tšehhide lauale. Soomlased on
saanud täiskasvanuks Tšehhimaal oli laupäeval ja pühapäeval (ilmselt ka
esmaspäeval) pidu. Soomes jäid külmkappidesse varutud šampusepudelid pauguga
avamata. Kes jõi, jõi murest. Ja siin on soomlane vähemalt niisama põhjalik kui
rõõmupeol. Tundub, et Soomes võetakse jäähoki MMi kõige tõsisemalt. Võit "armsa
vaenlase" Rootsi üle on eluküsimus. Kui juba finaali on jõutud, võrdsustatakse
kaotus rahvusliku tragöödiaga. Ühelt poolt näitab see, et maailmaspordis
väärtustatakse üha suuremal määral vaid võitu. Selline lähenemine on pärit
Põhja-Ameerikast: maksab vaid esikoht, kes tuleb teiseks-kolmandaks, ei lähe
absoluutselt korda. Teisalt näitab see Soome koondise esinemine MMil, et sealne
hoki on saanud täiskasvanumaks. Veel neli-viis aastat tagasi olid nad rohmakad
ja kärsitud, ei osanud oma hetke ära oodata. Ma ei usu, et tollane Soome koondis
suutnuks Rootsit otsustaval hetkel lisaajal võita. PÄÄSTÄ SE ON KIINNI, ütles
Soome koondise omaaegne treener Rauno Korpi pärast seda, kui kaheväravaline
eduseis Rootsi vastu minutiga viigiks mängiti. Tal oli tuline õigus: toonasel
Soome koondisel tuli lihtsalt mõistusest puudu. Ja nii paradoksaalne, kui see ka
pole: vaimsed ja psühholoogilised varud aitas soomlastel leida ... rootslasest
treener Curt Lindström. Rootsis on Lindströmi nimetatud ka reeturiks: muuta
Rootsi koondis soomlastele haavatavaks, kuhu see kõlbab. Fakt on aga see, et
just Lindströmi käe all tuli Soome koondis 1995. aastal esmakordselt
maailmameistriks. Ja see pühaduserüvetamine toimus ei kuskil mujal kui
Stockholmi Globenis. See mitmekordistas rootslaste valu ja viha. Kuhu lähed,
jäähoki? Soomlaste entusiasmist hoolimata kipub MM siiski taanduma
teisejärguliseks sündmuseks. Oma rolli mängib asjaolu, et jäähokiteatri
etendused toimuvad igal aastal. Teisalt tiksub alateadvuses, et suur osa maailma
tippudest jahib MMi ajal Põhja-Ameerika hokikeskustes Stanley karikat. Ütlen
ausalt: pärast superetendust Naganos ei suutnud paljud hokisõbrad absoluutselt
MMile keskenduda. Kui oled alles äsja maitsnud hõrgutisi, kipub tavaline
herkulopuder suus ringi käima. Loodame, et Rahvusvahelise Jalgpalliliidu juhid
ei korda jäähoki suunajate viga: jalgpalli MMi võlu on eeskätt selles, et tiitel
mängitakse välja kord nelja aasta jooksul. Kui tiitel lüheneb kahele aastale,
muudab see ka ala aurat. Loomulikult leidub neid, kes jaksavad igal aastal MMi
algusest lõpuni jälgida ja oma lemmikutele ennastunustavalt kaasa elada. Aga
nemadki väsivad ükskord. Maailma hokiareenil on paljugi muutunud. Kanada pole
enam vaieldamatu liider. NHLiski domineerivad üha suuremal määral eurooplased.
Soome on lõplikult tippu murdnud. Tšehhid kinnitavad jätkuvalt, et jäähoki,
jalgpall ja tennis sobivad suurepäraselt neile. Kunagise suverääni N Liidu
järeltulija Venemaa pole suutnud väärtustada mängimist riigi koondise eest:
tänavu liigutas kutse koondisesse vaid Ottawa Senatorsi tähe Aleksei Jašini
südant. Teised olid resoluutsed: mängiksime Venemaa koondises vaid raha eest.
Eks ta ole. SEIKLEJA - Hindu Prasad Reddy sõidab rattaga ümber maailma.
Jalgrattaga ümber maailma sõitev India kodanik Prasad Reddy külastas möödunud
nädalal ka Eestit ja seikles edasi Peterburi suunas. Detsembris Egiptuses
teekonda alustanud 27aastane Reddy on vändanud juba ka Kreekas, Itaalias,
Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Saksamaal, Taanis, Rootsis ja Soomes. Enne
Tallinna jõudmist oli India kodanik läbinud üle 7000 kilomeetri, päevanormina
keskmiselt 120 kilomeetrit. Rändur ööbis kirikutes, krišnausuliste templites,
koolides, ülikoolide ühiselamutes, bensiinijaamades. Vajadusel lõi telgi lahti
ja puges magamiskotti. Taanis tutvus ta kahe tudengiga, kes kutsusid ta
väikesele peole ja pakkusid öömaja. Prantsusmaal ei osanud koerte klähvimise
peale õue astunud talupidaja inglise keelt, aga kutsus tütre tõlkimisel abiks ja
rändur sai ulualuse. "Hommikul sõin kõhu täis ja istusin heatujulisena rattale,"
rääkis Reddy. "Olen kohtunud sõbralike ja abivalmis inimestega." Kui Antverpenis
muuseume külastades temalt jalgratas varastati, ostis üks ärimees uue. Saksamaa
kiirteedelt saatis politsei ta väiksematele teedele. Sponsorite värbamisele
Bangalore ülikooli ärialal lõpetanud Reddy aega ei raisanud. "Kui kõik oleks
ette korraldatud, poleks tegu seiklusega, vaid nagu koju saabumisega," märkis
hindu. "Tahan iga päev kogeda uusi probleeme." Teekonda alustas Reddy koos
moslemist sõbraga, kuid too haigestus Amsterdamis ja hollandi arstid soovitasid
retk pooleli jätta. "Ma pole reisi ajal nohugi tundnud," tõdes hindu. "Inimesed
vajavad rahu," tutvustas Reddy oma ettevõtmise sõnumit. " Nad on jagunenud
nahavärvi, keelte, kultuuri ja usu järgi, aga tegelikult moodustab kogu maailm
vennaskonna. Pole vaja konflikte ega sõdu. Keegi peab rahu kuulutama, mõistsin
seda juba väikese poisina. Võitma peavad armastus ja harmoonia. " Euroopa
läbimise lõpetab Reddy Londonis, kust siirdub laevaga Põhja-Ameerikasse. Siis
ootavad teda Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia. "Vaim on valmis kahe-aastaseks
rännakuks," sõnas Reddy ja lisas, et tema südamesoov on vestelda Lõuna-Aafrika
legendaarse inimõiguste eest võitleja Nelson Mandelaga. Kolmikhüppe
maailmarekordi omanik Jonathan Edwards harjutas Sierra Nevada mägedes
rulluiskudel, pidades seda tõsiseks valmistumisviisiks, mitte lõbuks.
Möödunudsügisese jalaoperatsiooni järel otsis Edwards jõu taastamiseks uusi
treeninguvahendeid. Ta liitus odaviskajate Jan Železny ja Steve Backleyga,
võttes kuulda tšehhist juhendaja Jan Pošpišili juhtnööre. "Rulluisutamine nõudis
teiste lihasgruppide tööd kui jooksmine," ütles Edwards. "See drill arendas
lihaste tasakaalu." Jaanuaris harjutas Edwards odameestega Lõuna-Aafrikas. Ta
ihkas saavutada samasugust kehalist vormi nagu neli aastat tagasi, mil ta
kroonis hooaega maailmarekordiga 18.29 maailmameistrivõistlustel Göteborgis.
"Janiga ja Steve'iga treenimine pani mind teisiti keskenduma," sõnas Edwards. "
Leian, et olen innustunum kui kunagi varem. Pärast nelja aasta tagust äkkedu
olen kogenud ka langusi, nüüd mõistan, et need on olnud vajalikud õppetunnid. "
Läinud suvel tuli Edwards Budapestis 17.99ga Euroopa meistriks. "See oli kohutav
hüpe," tõdes ta. "Nii viletsa pingutusega nii kaugele lendamine avas mu silmad
-- tean, et suudan palju enam." 1. Mida peab Dolce & Gabbana kõige võikamaks
kuriteoks, milleks üks mees on võimeline? a. punaste aluspükste kandmist b.
kaherealise ülikonna kandmist c. kikilipsu kandmist d. karusnaha kandmist 2.
Mitu rotti leidub Londonis ühe inimese kohta? a. üks b. kolm c. kaheksa d.
kolmkümmend 3. Kui kaugel asub rott keskmisest londonlasest, viibigu ta siis kas
tööl, kodus, pubis või klubis? a. 25 jalga b. 18 jalga c. 11 jalga d. 6 jalga 4.
Kui pikk on üks jalg? a. 12 cm b. 30 sm c. 50 cm d. 1 m 5. Mis on Andrus
Kivirähki uue romaani nimi? a. "Liblikas" b. "Lutikas" c. "Sitikas" d. "Putukas"
6. Kes on romaani "Liblikas" peategelased? a. meedialemmikud Tomi ja Maria
Rahula b. muusikud Koit Toome ja Maarja-Liis Ilus c. poliitikud Konstantin Päts
ja Jaan Tõnisson d. estoonlased August Michelson ja Erika Tetzki 7. Mis on
Shanon Ahmadi uue romaani pealkiri, mis solvas malaisia rahva pühamaid tundeid?
a. "Sitt" b. "Nikk" d. "Kräkk" c. "Sir Walteri armuelu" 8. Mis püha tähistati 9.
mail San Franciscos? a. emadepäeva b. Võidupüha c. riiklikku
masturbatsioonipäeva d. aidsiohvrite mälestuspäeva 9. Milleks võib osutuda
Kärstnast leitud Rüütlirist? a. Raudristiks b. Punaseks Ristiks c. Punalipu
ordeniks d. Eesti Nokiaks 10. Mida palub Priit Hõbemägi Sõnumilehe omanikelt? a.
rubriigi "Reibas Sõna" likvideerimist b. presidendivastase laimukampaania
jätkamist c. peaministrivastase sõimukampaania alustamist d. presidendivastase
laimukampaania lõpetamist Areeni intervjuu inglise filmirežissöör Peter
Greenawayga Peter Greenaway on moodsa filmikunsti staar. Kuid kaasaja kõige
pöörasemaid kinematografiste ja filmiteoreetikuid võiks sama hästi olla ka
posöörist ülikooli retoorikaprofessor. Juttu alustab ta tihtipeale sõnadega "Ma
oletan ..." ning tema mõtteviis on ülimalt süstemaatiline ning inglaslikult
paradokslev, ilme aga, mis musta vestiga ülikonda riietatud Greenaway näol
iseenda monolooge kuulates peegeldub, on ühtaegu prokurörilikult kõrk ja
poisikeselikult uje. Kuulajale jääb mulje, et Greenaway aimab tõde, kuid hoiab
selle enese teada. 1942. aastal Walesis sündinud autodidaktist filmirežissööri
metafooriline, jõhkralt erootiline ja mustast huumorist tulvil kujundikeel on
maiuspala intellektuaalsele vaatajale. Arvan, et Eestis on tema tööd üsna hästi
tuntud, sest Greenaway filmide paremik on peale kinode olnud ekraanil ka
televisioonis, mistõttu ei hakka nendel eraldi peatuma. Loodetavasti saab ka
meil varsti näha tema uusimat teost "8 Ž naist", mille stsenaariumi kokkuvõtte
tõi eesti lugejale 11. veebruari Areen. 1990. aastatel debüteeris
kunstnikuharidusega Greenaway aga ka näitusekuraatori ja ooperilibretistina.
Mõlemad laia vastukaja esile kutsunud debüüdid toimusid Hollandis: 1991 koostas
Greenaway Rotterdami Boymans - van Beuningeni muuseumile näituse "The Physical
Self" ning 1994 esietendus Amsterdami Muziektheateris Louis Andriesseni ooper
"Rosa, A Horse Drama" tema libretole, mida on nimetatud selle kümnendi
skandaalseimaks ooperiks ja millest ma olen kirjutanud Areenis 7. augustil 1998.
Hetkel töötab Peter Greenaway taas Hollandis, Amsterdamis, kus lõpetab uut
libretot Andriesseni teisele ooperile "Writing to Vermeer". Greenaway stuudio
paikneb Amsterdami kõige moodsamas kvartalis, nn yuppie-linnaosas Jaava saarel
kõrghoone esimesel korrusel, väga vaiksel, puhtal ja pikal tänaval. Tänavalt
viib uks otse maaliateljeesse. Ruloodega akendest avaneb rahustav vaade
kanalile, silmapiiril paistavad mahajäetud madalad sadamarajatised. Kuigi
Greenaway seisab, vest seljas, molberti ees ja maalib, on raske hoomata, et oled
sattunud kunstniku ateljeesse -- põrandal pole värviplekke, laokil purke,
kunstnik ei kanna spetsiifilist plekilist tööriietust. See on pigem kirjutaja
tööruum. Arvutitest tuubil teise toa aknad on hoovi poole, kus ehitustegevus
alles käib. Mida tähendab teile ooper 20. sajandi lõpus ja miks te üldse
huvitute ooperist? Tunnistan üles, et on väga palju põhjusi, miks ma ooperi
vastu huvi tunnen, kuid peamine on see, et ma tahan luua image'it, kujundeid.
Lõpetasin ju kooli maalikunstnikuna ja ma usun siiani, et kujutavas kunstis on
võimalik luua suuri tähendusrikkaid kujundeid. 20. sajandi suured kunstilised
liikumised -- sürrealism, abstraktsionism, isegi hüperrealism -- ja erakordsed
loomingulised aktiviteedid on alati startinud maalikunstiga. Selle põhjused on
ju enesestmõistetavad, kui peame silmas maalikunsti viimase viie tuhande aasta
ajalugu ... Nii et maalikunst on mulle alati tähendanud koodi, kujundite
loomist, business to make images. Maalikujund assotsieerub mul filmikujundiga,
kuid filmi sattusin ma juhuslikult, olles veel noor ja kogemusteta mees. Kuid ma
hoomasin peagi, et filmis saan rahuldada oma teist huvi, kirjanduslikku huvi,
ühendades teksti ja muusika. Nii et filmis on mu loomingu põhielemendid kõik
koos: materialiseerunud maalikujund, erutav filmikujund ja muusika, ja nende
alusel töötasin ma välja oma filmikeele, selle põhisõnavara; lõin oma
artefaktid. Mind on nimetatud antifilmide tegijaks ja minu filme antifilmideks
ning ma olen selle hinnangu üle üsna õnnelik, sest filmitegemine on kallis. Kui
paned järgmisse filmi 20% uusi ideid, võid kaotada 80% oma vaatajatest. Nii et
kui ma ei taha teha rahalist enesetappu, pean ma muutuma väga aeglaselt. Muide
-- ka enesekeskne filmitegemine võib olla sageli väga konventsionaalne, väga
aeglane ja kohutavalt igav protsess. Umbes viis-kuus aastat tagasi olin ma
filmitegemises nii pettunud, et hakkasin juba eelistama näituste kureerimist.
Näitused tegelesid samuti kujundite konstrueerimisega? Loomulikult. Mul pole
midagi teha "Madame Butterflyga" ega "Traviataga" sel lihtsal põhjusel, et need
ei huvita mind. Käin teatris väga harva ja olen alati üllatunud, et teatripublik
on nii vähese kriitikameelega. Aga Mozarti "Võluflööt"? Kas see pole üks neist
oopereist, mida te võiksite nautida? Jah, ma üldiselt naudin "Võluflööti".
Mozarti ooperid on nii vabad ja traditsioonist nii hälbinud ning
anti-illusionistlikud, et justkui tervitaksid 20. sajandi modernset filmikunsti.
Kuidas teil tekkis koostöö hollandi helilooja Louis Andriesseniga? 1991. aastal
tahtis üks BBC teleprodutsent tähistada Mozarti 200. surma-aastapäeva kuue
iroonilise pooletunnise saatega, eesmärgiks vaadelda kriitiliselt nn Mozarti
tööstust -- magusaäri Salzburgis ja Viinis, Mozartkugeleid, Mozartlikööri,
Mozartmartsipani. Sellest kutsuti osa võtma kuus Euroopa heliloojat, nende
hulgas Louis Andriessen, kes oli minu filme näinud ja kellele need meeldisid.
Nii valis ta minu oma saate teksti tegijaks. Me ei tohtinud hävitada Mozarti
muusikat, mis on erakordne, kuid me saime näidata Mozarti sentimentaalset
kommertsialiseerumist ja odavdamist labase šokolaadini. Teie filmidele kirjutas
pikka aega muusika Michael Nyman. Miks see koostöö katkes? Tema tahtis saada
rikkaks ja kuulsaks ja elada kodanlikku elu. Nii et ta läks koostööle
kommertsfilmide tegijatega, tegi "Klaveri". Ja mina tahtsin töötada rohkem
tõsisemate heliloojatega ja eksperimenteerijatega, ning nagu tellitult oligi
kohal Louis Andriessen. Kui juttu on juba minimalistidest muusikas, siis kas te
tahaksite koos töötada näiteks Arvo Pärdiga? Mul on väga kahju, kuid ma ei tunne
tema muusikat, kuigi tean tema nime. Ent ma kuulaksin uudishimuga Pärti, kui te
saadaksite mulle tema CDd. Ma olen alati, alati, alati otsinud uusi heliloojaid
ja töötan alati väga entusiastlikult uute heliloojatega. Ma olen töötanud
paljudega, Brian Eno ja Philip Glassiga ka. Mihhailovile määrati preemia
kapitalismi tingimustes kodutuks ja seeläbi alkohoolikuiks muutunud Harkivi
asotsiaalide portreede sarja eest, kusjuures fotograaf maksis oma modellidele
honorari. Saksamaa juhtivaid ooperimaju, Deutsche Oper am Rhein Düsseldorfis
käsitleb äsja esietendunud Christof Loy lavastuses Gioacchino Rossini koomilist
ooperit "L'italiana in Algeri" kaasaegse militaarse islamimaailma karikeeritud
võrdpildina. Kunstnik Herbert Muraueri lavakujundus illustreerib ettekujutust
koraani käskudele allutatud patriarhaarsest ja seisuslikust araabia ühiskonnast.
Shikki euroopalikku ülikonda kandvale peategelasele Mustafale (kasahhi bariton
Oleg Brõjak) vastanduvad efektselt mustades barandzhaades bei naisalamad ja
automaatidega relvastatud laigulistes univormides õukondlased. Kuid tegemist
pole Talebani rezhiimi moraalikäskude järgimisega - vangistatud itaallanna
Isabella (puertoriiko metsosopran Marta Marquez) ei pea oma miniseelikuid
vahetama kotitaoliste ürpide vastu, milles vaid kitsas pilu silmade jaoks. Iga
uut lavale ilmuvat tegelast peanoogutusega tervitavad ja hambaid paljastavad
kaks krokodilli tuletavad aga saalisistujale Rossini koomilise ooperi
commedia-dell'artelikke juuri ikkagi meelde. H. L. New Yorgi uues fotokeskuses
ICP Museumis - International Center for Photography - on kuni 19. märtsini
avatud esimene popkunstnik Andy Warholi ulatuslik fotoretrospektiiv.
Mõistetavatel põhjustel on näitusel Warholi fotodest väljas siiski vaid murdosa.
1987. aastal surnud Warholist jäi järele tohutu kogus fotosid, umbes 60 000 -
100 000 (polaroid)fotot kokku 600 kastis. Warhol ei pidanud ennast
professionaalseks fotograafiks ning enamasti ongi tegu amatööri toodanguga. Foto
huvitas Warholi kui töövahend graafika ja maalide sünniks, ning kui isiklik ja
edev mälestuse jäädvustus mõnest kuulsusest. Eelkõige huvitaski teda
tabloidfoto: Hollywoodi tähed, reklaam, mood, muusikud, mannekeenid. Kuid oma
polaroidfotosid publitseeris ta ka enda asutatud ajakirjas Interview Magazine.
Kataloonias Figuerase linnas säilinud Salvador Dali sünnimajja kavandatakse
kuulsa sürrealisti muuseumi. Tolles majas elas Dali esimesed kümme aastat,
maalides seal ka oma kaks esimest õlimaali "Iliase" ja Piibli süzhee järgi.
Figuerase linn ostis kunstniku sünnimaja selle praegustelt omanikelt 110 miljoni
peseeta (umbes 9,8 miljoni krooni) eest. ma pole sind kunagi armastanud mul pole
midagi selga panna 8. märts on rahvusvaheline naistepäev. Tõnu Kaalep lehitseb
Kalju Suure uut fotoraamatut. Kalju Suur. "Noppeid kultuurikihist". Suurkalju,
2000. 192 lk. Me ju tunneme Kalju Suurt? Kui nimi ja nägu ka kokku ei saa, siis
lühikegi kirjeldus paneb kõik paika. Kalju Suur on üks tähtsamaid eesti
fotograafe eelmise sajandi neljal viimasel kümnendil; ja ta pildistab ka uuel
sajandil. Kalju Suur on see lühemat kasvu vanem dzhentelmen, kes liigub ringi
ennekõike Vabaduse platsi piirkonnas, istub tihti Wiiraltis, pakub daamidele
kommi ja suudleb kätt. See on Kalju Suure kolmeteistkümnes raamat. Üleelatud
insult on pigem suurendanud tema töövõimet; Kalju liigub küll kepi najal, kuid
on ikka kohal, kui midagi kultuuriliselt olulist toimub. Kalju Suur on
portretist. Tema portreed ei ole liialt lavastatud, neis on tihti selge
hetketabamuse reportaazhlikkus; poseeritakse harva, või kui, siis poseeritakse
väga dünaamiliselt, olles teadlikud fotograafi kohalolekust. Inimesed on neil
piltidel, nagu nad ise üldjuhul vist on. Selles mõttes oleks Kalju Suure pildid
nagu vastandlikud igasugusele teadlikule meediamanipulatsioonile. Dokumentalisti
pilguga peitub ta rahvamassi või dekoratsioonide taha, et siis üks klõps teha,
tagajärjeks vahetu, kohati lausa ebaharilik portree. Seal võib olla grimasse,
ootamatuid liigutusi, ehtsaid emotsioone ja muud, mida modelli hilisem tsensuur
võibolla läbi ei lasekski. Omaette teemaks on muidugi Kalju Suure piltide suhted
ajalooga. Me näeme raamatus hulka tundmatuid noori loomingulisi trendiinimesi
70ndatest, kes nüüd on hoopis teistsugused; ja me näeme hulka vanainimesi, kes
pole (mõtle, kui tore!) 80ndatega võrreldes oluliselt vananenud. Me näeme
ikoone, kes on ühesugused, sõltumata vanusest ja pildistamise ajast; ja me näeme
täielikke tundmatuid, kas või noort Peeter Volkonskit. Kes mäletab sellist
pikkade juuste ja prillidega leebet noorintellektuaali? Muidugi on
kultuuriringkonnas liikunud fotograafi zhanrikasutus küllaltki piiratud. Palju
kontserte, palju pilte inimestest, pokaal käes. Kohvikupildid on lausa omaette
nähtus, Wiiralt ja KuKu tunduvad aastaarve vaadates veel praegugi olevat elava
seltsielu kohad. Kas Kalju Suur on ka Nokus pildistanud, jääb siit raamatust
teadmata. Oleks loogiline. Tema üheks eeliseks on just põlvkondlikkust eirav
haare, kõrvuti on ammusurnud kultuurikorüfee ja 18aastane beibartist. Korrektori
ilmne puudumine on muidugi toonud kaasa mõned piinlikud nimevead muidu armsalt
naivistlikes pildiallkirjades. Siiski, ka raamatu kujundus nõuab norimist.
Anonüümne kujundaja (stiililt lähedane eelmisi Suure fotoraamatuid kujundanud
Aarne Mesikäpale) on ladunud pilte ritta, mõeldes ennekõike kõigi piltide
äramahutamisele, mitte pildirea dramaturgiale. Mitmed fotod, mis kannataks
leheküljesuurust formaati, on ikkagi pisikesed; mitmed küljed on täiesti
fookusevabad ja koosnevad üksteisega heitlevatest ning üksteist nullivatest
valgeraamsetest piltidest. Tervik võidaks, kui pilte oleks 10% vähem.
Pildiallkirjade Timesist õhkub ükskõikset haltuuralikkust. Ja kaanekujundus on
lihtsalt diletantlik, midagi pole teha. Kui ma näen ilmselt moonutatud ja samas
pretensioonikat trükikirja, nagu siin, siis jääb mul üle paluda, et sel oma tööd
niigi häbeneval (kuidas anonüümsust muidu seletada?) disaineril ei lastaks enam
raamatuid kujundada. Kalju Suure fotod väärivad igatahes paremat. Kalju Suur on
elav klassik! AT. "Mina ja Käthe Kollwitz". Kadikas, 2000. Kujundus Piia
Põldmaa. See on väga ilus raamat. Kui ma raamatuid ei loeks, ostaks ma selle
ikkagi, sest see on nii ilus. Ühtviisi karge ja romantiline, sobiks ta imehästi
mu heledale peeglilauale nahksete ehtekarbikeste, lõhnaveepudelikeste ning
kuivatatud roosikimpude vahele. See seisaks seal, süütu ja siivas. Nii oleks
siis, kui ma raamatuid ei loeks. Aga loen. ATSi uus raamat käib minuga tihti
kaasas ja on servadest juba koledaks läinud, sest ma tahan seda ikka ja jälle
pihku võtta. ÜKS MU SõBRANNA ütles, et ATSi viimase kogu luuletused meenutavad
talle teiste tuntud eesti luuletajate luuletusi. Aimub Karevat, Kaplinskit,
Viidingut ... Mis siis? See pole ju kaugeltki plagiaat. See on sümbioos heast
eesti luulest ATSi kastmes. Ja seda kastet on palju. Tõeline maiusroog neile,
kes seesugusest asjast peavad. ATSi uue (ja nagu kuulda on olnud, ka viimase)
luulekogu kohta ei saa öelda, et luuletused on endises headuses vmt. ATSi
luuletused lähevad järjest paremaks. Võibolla on põhjus täiskasvanuks saamises -
enam ei viitsi oma põlvkonna nimel sõna võtta, nagu esimeses kogus ("Ärge pange
tähele", 1990). Maailmavalu ja trots olid juba teises kogus ("Videvikus
lepatriinulend", 1996) asendunud imetabase jutustamisoskusega pisut nukratel
teemadel. "Mina ja Käthe Kollwitz" on ses mõttes samm edasi - siinsed salmid on
rahulikud ja tunduvalt viimistletumad. Samas on see ikka seesama ATS, kes
kümmekond aastat tagasi, ketid kaelas ja sigaret sõrmede vahel, Tallinna
tänavail uitas. Mõned motiivid ei kao: öö, linnud, lilled, aknad, linnatänavad,
sigaretisuits ja vanad armsamad. See on ATSi algaine, millest vormub kõik muu.
Vihm ja kevad ja tuul ja sügis ja käed ja tiivad ja suled ja sõber. Ka
muinasjutulisem osa - lahingud, ratsanikud, nõiad, ärtu soldatid ja
jaapanlannad. Ja midagi hoopis uut, mis kohati ehk võõrastavaltki mõjub - lood
konnast, petersellilehte näsivast taevalapsukesest ja Kõigi Kasside Kuningast,
jaani- ja jüripäevast. ATSi algaine annab lõputult võimalusi. ATS tunneb hästi
sõnu. Ta mängib nendega, väänab siit-sealt, seab neid ritta ja saadab siis laia
ilma. ATSi mäng sõnadega on sama ettevaatlik ja õrn nagu ta jutustamisviiski.
Natuke vanapäranegi, ent just see vanapärasus lisabki endisele pungilikkusele
selle seletamatu fluidumi, mille tõttu ATSi luuletusi hea lugeda on. KUI
LUULETAJA ON NAINE, võetakse alati üles armastuse teema. ATSi armastus on õrn,
kohati pelglikki. "Armastus tuleb ja läheb," ütleb ta (lk 59). Neis luuletustes
puudub underlik erootika, alastus ja kirg. Kui seda veidi ongi, lõpeb kõik halli
hommiku ja kajakatega, kes silmi sihivad (lk 26). On vaid habras mäletamine,
uned ja eemalt viipavad käed. See on nii lihtne ja tavaline ja sellepärast ka
nii oma. Võibolla on ATSi tegelik armastus peidetud hoopis tema ballaadlikesse
luuletustesse, näiteks mulla ja rohukõrrekese vahele (lk 67) või Kuninganna ja
Ärtu Soldati teineteisepiidlemisse (lk 62)? See polegi oluline. Oluline on see,
et kui neid luuletusi loed, jääb aeg nagu seisma ja usud, et ATS ongi see, kelle
käes on taevavõtmed (lk 38). KERTTU RAKKE Toomas Haug kirjutab Debora
Vaarandist, kui XX sajandi luuletajast. Debora Vaarandi. "See kauge hääl".
Ilmamaa, 2000. 190 lk. Debora Vaarandi valikkogu "See kauge hääl" järelsõnas
kirjutab Viivi Luik väga ilusasti tema luulest. Harva on 15 lausega ära öeldud
nii palju, tegelikult kõik. Tekib ületamatu tahtmine seda tsiteerida: " Debora
Vaarandi (sündinud 1. oktoobril 1916) kehastada eesti luules on karmid
mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi
avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda, et
silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub rahvasterändamisi telkide ja
kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone,
sünnib uusi aegu. Selle avaruse värv on punane. " Ja veel, natuke isiklikumalt:
"Alati ja möödapääsmatult vaatab meid selle luuletaja ridade vahelt tark,
läbinägev pilk." Ma ei tea, kas sõna "alati" on leidnud selles lauses oma õige
koha, aga minulgi on Debora Vaarandiga pisut eriline suhe: juhuse kombel
avaldasin oma esimese arvustuseharjutuse tema luulekogu "Tuule valgel" (1977)
kohta. Tõsi küll, ajad olid mõnevõrra muutunud. Need ärevad voogamised, lipud ja
revolutsioonid olid küll veel olemas, aga seesmiselt tühjaks kuivanud. Nende
asemele oli ausalt öeldes pugenud skepsis. Sellest kogust püsivalt meelde jäänud
luuletuste hulgas on seepärast näiteks "Talveöö" - intiimne seisundiluuletus,
milles "mina" justkui sulab või hajub luulesse. Luule on võtnud Linnutee kuju ja
kutsub luuletajat "ära". VõIKS MõELDA NII: luule, mis Debora tekstuaalses isikus
ennast ilmutab, seal üha võimust kogub, ületab lõpuks kõik tõkked iseenda ja
luuletaja vahel, mässib ta hellasti sisse ja viib ära. Kuhu? Mõistagi eesti
luuleigavikku. Tõstab üles ajaloost, kuhu Vaarandi oli ennast oma eelmiste
kogudega kindlalt sisse kirjutanud, ja viib igavikku. Seal asuvad tekstid, mis
ei kirjelda enam midagi ajalooliselt määratletavat, vaid hoopis midagi muud.
Seal valitseb luule täielik eneseküllasus ja suveräänsus. Ta ei ole enam kuhugi
pööratud ega vahenda enam midagi. Ei kajasta enam maailmale suunatud luuletaja
rahutust või maailmast lähtuvat valu ja rõõmu luuletaja hinges. Konkreetne
maailm, mis asub luule ja luuletaja vahel, on nagu ära kadunud, kõik on saanud
üheks "ärevuseks" või üheks "vaikuseks". Kõigest on saanud täiuslik, igavikuline
süntees. Nagu näiteks "Tuule valgel" nimiluuletuses, mis tähenduslikult on
paigutatud valimiku lõppu: "mina" käib tuule valgel mererannas, pea kohal tähed.
Muidugi meenuvad meile Vaarandi kodused paigad Saare- ja Hiiumaa ja Kassari, ja
võibolla isegi valss, kalurid ja ülestõus, aga me ei näe neid. Nad kõik on
sünteesitud merekohinaks, igaveseks rännuks. Niisuguseid lõpetavaid, luule
triumfi kehastavaid luuletusi on Vaarandi seni viimases originaalkogus õige
palju. Seal on sügav sinine rahu, Aiast lahkumine, öö ja uni. Kõnesolev kogu
annab tooni ka vaadeldavas valimikus. Temast on valimikku võetud peaaegu kõik
luuletused, "Rannalageda leivast" (1965) umbes kolmveerand ja "Unistajast aknal"
(1959) ligi pool. Lisaks mõned palad nn sõjajärgse perioodi luuleraamatutest
("Põleva laotuse all", 1945; "Kohav rand", 1948; "Selgel hommikul", 1950).
VALIKUPRINTSIIPI VAAGIDES hakkavad mõned luuleread tunduma eriti tähenduslikena.
Näiteks: " Otsin oma lugu / kõikide kadunud asjade seast. Läbi sorin kõik vana
ja uue koli. Oli ometi, oli ju? " Oli, kindlasti oli, aga siinsest, igavikku
tendeerivast valimikust on selle loo rahvalik-eepiline ja ajalaululik kude
tõepoolest taandatud. See on kude, mida loovad luuletused sõjakoledustest,
Moskvast, Saaremaast, Volga-Doni kanalist, kolhoosipidudest, rõõmsast
kommunismiehitamisest, Alla Marist ja paljust muust. Ühesõnaga, välja on jäänud
valdav osa poliitilist ajaluulet, ideoloogiliselt lõhestatud maailma värsistusi.
Üks osa ka sellest, mida nii ilusasti iseloomustab Viivi Luik. Isegi "Tuule
valgel" kogust puudub luuletus kreeka kommunistist Glesosest "Inimene kannab
lippu". Väljajäänu on sama kõnekas kui sissevõetu. Sest välja on jäänud palju
ajalikku (ka värsitehnilises mõttes), sealhulgas sotsiaalse utoopia värsistusi,
mis jutustab luuletaja "vana ja uue koli" sisse ära kadunud lugu. Muidugi toob
see valimiku piires kaasa tähendusnihkeid. Kuna ajalaululik taust jääb hõredaks,
siis ei tajuta ehk enam ka näiteks legendaarse luuletuse "Lihtsad asjad"
omaaegset ilmutuslikku tähendust. Ei mõisteta värsside "Astusin lihtsate asjade
juurde, / toetusin lihtsale heale" suuresõnalisele kommunismi-utoopiale
vastanduvat programmilisust, suunanäitu eesti luulele 1950. aastate lõpul.
Ajaloolane võiks arvata, et see oli stalinismist eemalduv NLKP XX kongress, mis
sünnitas lihtsate asjade luule, omalaadse Debora Vaarandi müüdi. Aga parem on
mõelda, et see oli luule täiesti ekstreemses stiihias endas peituv lunastav
jõud. Ja et see oli, luulerahvas nagu me tol ajal asjaolude kokkulangemise tõttu
olime, mingil määral ka "meie" jõud. Et see oli toosama Linnutee, mis vedas
tekstuaalse Vaarandi läbi nõukoguliku ajaloo ja ideoloogiliselt lõhestatud
maailma suveräänse luule triumfini. Hea küll, võibolla on luule niisugune
isikustamine õõnes. Ütleme siis, et selleks vedavaks jõuks oli veri. Tõepoolest.
Veri on väga pingestatud kujund. Teame ju, et verest, mis ükskord valati
kuritööna, sai lunastav armuand. Selles kujundis on vaarandilikku vitaalsust,
aga ka lein ja surm. "Jälle pikas vereriides astub isamaa, / jälle verelilled
tõusevad ta pinnast", kirjutab ta luuletuses "Koidulaga" (puudub valimikus).
Küllap loeti seda luuletust ka sel päeval 1946. aastal, kui Kroonlinnast toodud
Koidula põrm Metsakalmistule ümber maeti. Nii et koidulalikus kujundisüsteemis
on see ka Koidula veri. Ja eks olnud Vaarandi sel ajal nagu taassündinud Koidula
ise, mitte üksi välimuselt, vaid ka oma noore esinaisluuletaja missioonilt.
UNDERILE PüHENDATUD hilisluuletuses aga kinnitatakse "siin kus / närbumata
õitseb su veri / Marie". Ja tuule valgel kõndija kuuleb "oma vere vihast koske".
See vereliidu sümboolika sugereerib mõtte, et Vaarandi luuletee kordab omal
viisil Koidula-Underi arengutsüklit, on selle isikupärane peegeldus. Aga verd on
veel palju rohkem. ("Selle avaruse värv on punane".) See on kohal ka nendes
värssides, kus sõna ennast otse ei mainita. See on värssides "14. juunil 1940.
aastal saabusid esimesed / vangide eshelonid Oswiecimi". Ja hädahüüus "Kõik
surmad mu sisikonnas / kisendavad ja püüavad valla: Hiroshima!" (puudub
valimikus). Ja verd nõrgub ka värssidest "Vanikud punume kallile / armsa Stalini
pildile / lauludki laseme kõlada / suurele juhile, sõbrale" (puudub valimikus).
Nii see on. Ei maksa unustada, et Debora Vaarandi on XX sajandi luuletaja. Ja et
see oli sajand, mil oli palju luulet ja palju verd. Aga me oleme sellest nüüd
juba nii kaugel - ja hetkel nii lähedal Vaarandi luulele -, et näha: verd, mis
kätkeb endas nii kuritööd kui ka armuandi, ja luulet, mis lunastab ja teeb
targaks. Arvete maksmine õigel ajal. Maksja säästab nõnda enese närve ja pärast
pole kellelgi teisel ka kobisemist. Ausad Eesti suusatajad, kes ei tarvita
erinevalt Soome kolleegidest dopingut ega saavuta ka märkimisväärseid tulemusi,
kui üksikud erandid välja arvata. Mark Soosaar, kes soovitab erootiliselt
vananeda. Unter Arved üleüldse. Kellele meeldiks maksta mingisuguseid arveid?
Ega vist kellelegi. Uudishimulikud tüübid, kes ei mõista pangaautomaadi juures
järjekorras distantsi hoida ja kiikavad üle inimese õla, kes seal parajasti
toimetab. Nii, et viimane peab automaati oma kehaga kaitsma ja katma võõraste
pilkude eest. Tartu maitse imbumine Tallinna, näiteks ööklubi Decolte avapeo ja
sisekujunduse kujul. Tartus tehtagu mis iganes, aga pealinnale jäägu ikka
pealinna aura. NäDALA SÕNA 'irw! irw! - lühend sõnast "irvitama". Pärit
interneti jututubadest, nüüd hakkab jõudma kõnekeelde, asendab naerupahvakut.
Eriti naljakal elujuhtumil kasutatakse kujul "megairw!". Kämbi mõttes
kasutatakse ka väljendeid "Tui Irw!", "Indrek Irw!", "Anton Irw!" ja "Irw ojal
joob!". Meediafriigi elu on seotud kuupäevade ja kellaaegadega, mil võiks midagi
kuulda, näha või lugeda. Minu ühe lemmikkolumnisti, Timesis kirjutanud John
Diamondi ülemöödunudlaupäevane kolumn (,, 472,00.html) ilmus internetti isegi
varem kui vaja. Möödunud reedel lõuna paiku teatas Timesi netikülg Diamondi
surmast. Mida oli ammu karta. Viimased neli aastat olid Timesi laupäevase
ajakirjalisa lugejad lugenud ikka sellest, mida tunneb lootusetu vähihaige,
47aastane juudisoost inglise ajakirjanik. Ma sattusin Diamondi kolumni lugema
juhuslikult. Ma kardan koledaid haigusi ja pidulauda sattuva meediku
professionaalkretiinne jutt võib mu viia minestuse äärele, kuid Diamond oli
erand. Ma tundsin, et pean tema lugusid lugema. Ta kirjeldas kohutavaid
meditsiiniprotseduure ja omaenda füüsilist seisu (viimased paar aastat suhtles
ta kõrivähi ohvrina maailmaga põhiliselt taskuplokki kritseldatud lausete või
e-mailide kaudu), kuid selle kõrval olid uskumatu vaimukus, ebatavaline
avameelsus ja suutlikkus oma saatust teades siiski edasi elada kui dünaamiline
ja loov inimene. Käia pidudel, kuigi suutes vaid vedelikke tarbida; reisida,
ehitada mudellennukeid ja aina kirjutada. Kolm kolumni nädalas eri lehtedes,
pluss muud kirjatööd. Ja kolumnistist ning edukast kokaraamatukirjanikust naine
Nigella Lawson ja kaks väikest last. Verbaalse geeniusena (kolleegidest
nekroloogikirjutajad räägivad tema osavusest kirjutada ükskõik millest) oli tal
lihtsam tuua lugejani see, mis talle oluline tundus. Haigus tegi temast parema
kirjutaja. Enesekesksus oli pluss. Ta ei esitanud oma haigust võitlusena. Tema
kolumne kasutatakse nüüd arstide ja õdede õpetamisel. " Ta oli inimene, kes ei
saanud aru, missugune õnnistus oli selge hääl, kes sõi, ilma et oleks peatunud,
et mõelda toidu tähelepanuväärse aroomi üle, kes oli kriminaalselt enesekeskne
oma sõnakasutuses, kes pidas oma naist, lapsi ja sõpru enesestmõistetavaks.
Lühidalt, ta ei saanud aru, et on elus, " kirjutas John Diamond paar aastat
tagasi endast. Kas sa oled elus, armas lugeja? Kas sa saad aru, mis lahutab sinu
ägamisi kehva elu, väikese palga, lollide inimeste, rumala valitsuse üle
tegelikest küsimustest; kas või sellest, mida tajub inimene, kes teab, et võib
iga hetk surra? Ma vahtisin reede õhtul Lasnamäe ääre pimedusse ja tundsin, et
pean olema ühelt poolt leebem ja parem inimeste vastu; ja teiselt poolt veelgi
karmim jama suhtes. Ühesõnaga, tuleb olla nagu mõõgaga ingel, hea ja samas
halastamatu. Naiivne mõte küll, mis teha. Seda otsustanud, hakkas mul parem ja
ma jäin magama. Aitäh, John. Pühapäeval, 25. veebruaril olin Eesti Televisiooni
õhtust kava vaadates meeldivalt üllatunud. ETV täitis tubli pool tundi oma
eetriajast tempoka, nahhaalse ja absurdipiiril jalutava saatega: "Esto-TV". Olin
küll näinud, kuidas Ken & Tolk vahetavad moekunstnik Judashkiniga lipse või
kuidas Marica Lillemets annab intervjuud Läti moeajakirjanikule ehk Kenile
(tõlgiks Tolk), kuid viimane saade jättis kõik varju. Mulle meeldib, et Kenist &
Tolgist ei õhku Tartu ajakirjanduskateedrit või Tallinna telerezhiid. Ilmselt
nad ei tea ega saa kunagi teada, millest koosneb uudis või mis asi on faktiviga.
Eetika? Kes see oli? Moraal? Eee, mida see tähendab? Nad ei tea neid sõnu.
Samamoodi on mõisted "südametunnistus", "aupaklikkus", "hierarhia" ja
"mõõdutunne" nende jaoks hiina keel. Neil, kes pole kunagi näinud BBC telejaama
koomikut Dennis Pennist või ärganud Capital FMi hommiku-DJ Steve Penki naljade
saatel, võib olla pisut raske mõista, mis asja need Ken & Tolk siin üldse
üritavad. Mis mõte sellel saatel on? Mida te raiskate enda, teiste ja ETV
kallist aega? See on hea küsimus ja seda võiks küsida Dennis Pennise karakteri
loonud koomikult Paul Kaye'ilt. Tema kehastatud punapäise
punkar-teleajakirjaniku terava keele tõttu pidi Madonna katkestama
pressikonverentsi. Näitleja Steve Martin jättis pooleli PR-tuuri. Joan
Collinsile kinkis komplimendi: " Te näete välja nagu miljon liiri. See teeb alla
430 naela. " "Esto-TV" mahub Dennis Pennisega sarnasesse paati. Siin ei ole keep
smilingut või pateetilist ja ülemängitult "siirast huvi" saatekülalise vastu.
Naljad on ehtsad, sõim on teenitud, inimesed on inimlikud ja arvan, et üsna
raske on nii ehedat saadet linti saada. Ken & Tolk mängivad mängu, milles kõik,
mis pole keelatud, on lubatud. Pannes Keni muretu süüdimatuse kokku Raini pehme
sarkasmiga, võib kindel olla, et miski pole kindel. "Esto-TV" kaamera ees on
kõik võrdsed. Kuid teleka taga näib, et mitte. Tegelikult on see segadus, mida
see saade oma olemasoluga külvab, väga lõbus. Kokku tuleb Avaliku Sõna Nõukogu,
kirjutatakse mingeid kaebusi, helistatakse kõrgematesse instantsidesse ja jälle
tuuakse mängu sõna "maksumaksja". Lapsik, eks. Minu tuttavad maksu-maksjad
rääkisid, et nad polnud ammu telekat vaadates nii naernud. Pole õige heita
"Esto-TV" kambale ette, et nende saated on arulagedad, sihilikult laimavad ja
solvavad. "Esto-TV" pole ju lihtsalt absurditeater või, vastupidi, surmtõsiseid
probleeme käsitlev saade. See on meelelahutuslik ajakirjandus, mille erinevus
traditsioonilisest zhurnalistikast on üsna selge: "Esto-TV" on huvitav, kõik muu
igav. Sest Ken & Tolk hakkavad lihtsalt tegutsema sealt, kus teised
ajakirjanikud oma tegevuse lõpetavad. Näiteks siit. Ingrid Lillemägi tutvustab
Brasiilia kuulsaimat arhitekti. Näitus Oscar Niemeyer - modernismi ikoon
Rotermanni Soolalaos. Avatud 1. aprillini. Film Niemeyerist algab igal
täistunnil. Brasiilia kuulsaima arhitekti Oscar Niemeyeri staatus modernismi
viimase elava klassikuna on vastuoluline. Nooruses tugevalt mõjutatud Le
Corbusier'st, kellega koos ta projekteeris oma esimese suurema ehitisena
Haridusministeeriumi Rio de Janeiros (1936), on ta edasises loomingus pidevalt
otsinud oma poeetilisele, individualistlikule loomelaadile sobivamat
alternatiivi. Modernistliku dogma form follows function asemel on Niemeyer
öelnud, et funktsionaalne on vorm, mis on eelkõige ilus. Hoone idee ja
skulpturaalne vorm peab olema haaratav ühe pilguga. 1950. aastate kontekstis
seondub Niemeyer pigem abstraktse ekspressionismi geenius-kunstniku ideaali kui
tolleaegsete arhitektide ratsionaalsuse ja industrialiseerimistaotlustega.
Niemeyeri vabavormilise modernismi varaseimaks väljenduseks on hooned Pampulha
kuurortlinnas. Tõeline tähetund algas aga 1956. aastal, mil temast sai sisemaale
rajatava uue pealinna Brasilia peaarhitekt, ülesandeks kõigi administratiiv- ja
enamiku eluhoonete projekteerimine. Harva on arhitektil õnne oma visioonid nii
suurejooneliselt ellu viia. Uus linn pidi sümboliseerima postkoloniaalse ajastu
lõppu ja rahvusriigi algust, ühendama riigi territooriumi ja heterogeenset
elanikkonda. Tuleviku taotluste arhitektuuriliseks väljenduseks said valged
betoonpinnad, abstraktsed ja õhulised geomeetrilised vormid, mille koosmõjus ei
puudu teatav pateetika. Linna tseremoniaalsele peateljele projekteeris Niemeyer
paraadses ühtluses kümme ministeeriumihoonet, telje lõppu Kongressihoone,
justiitsministeeriumi, presidendipalee ja panteoni. Topelttahuka ning nõgusa ja
kumera taldrikulaadse vormiga Kongressihoone on omandanud Brasiilia
sümbolkujutise väärtuse, olles ühtlasi Tallinna Viru hotelli eeskujuks.
Emigratsiooniaastatel 1964-74 projekteeris Niemeyer monumentaalseid hooneid
Prantsusmaale, Itaaliasse, Alzheeriasse ja Iisraeli. Naasnud kodumaale, jätkab
ta tegevust siiani, viimasteks olulisemateks ehitisteks Niteroi moodsa kunsti
muuseum ja Ladina-Ameerika memoriaal Sao Paulos. Vaatamata muutuvatele
trendidele maailma arhitektuuris on ta jäänud truuks plastilisusele ja
üldistatud modernistlikele vormidele, inspireerudes Brasiilia jõulisest ja
suurejoonelisest loodusest. Niemeyeri olulisemaid panuseid modernistlikku
arhitektuuri ongi betooni modelleerimise originaalsus ja oma lennukate ideede
realiseerimiseks vajalikud tehnilised arendused koostöös insener Joaquim Cardoso
ja Pier Luigi Nerviga. Niemeyer ja Lucio Costa tõid brasiilia arhitektuurile
rahvusvahelise tuntuse. Tänu Niemeyeri kommunistlikele vaadetele oli ta ühena
vähestest hinnatud eeskuju ka Nõukogude Liidus. Oscar Niemeyeri loomingut on
tunnustatud Pritzkeri auhinnaga 1988. ja RIBA kuldmedaliga 1998. aastal. (East
West) See siin on Simply Redi armastuslugude best of, kuid enne kui midagi
räägime, teeme selgeks, kus on point. Point on selles, et jutuks on "ainult"
armastus, "kõigest" armastus, magedus ja pisendus ja resümee, mitte aga asi ise.
Kindlasti mitte midagi nii pöörast ja enneolematut nagu näiteks seks.
Tõepoolest, vaid vähesed peale Mick Hucknalli oskavad armastusest laulda nii,
nagu see oleks midagi, millega pärast sööki suud loputada. Vähestele teistele
tähendab soul-stilistika just seda õiget tooni, millega pitsat tellida. Ei,
pagan, need väited on ebaõiglased - konkurents on tegelikult tihe. Me räägime
siin tervest traditsioonist ja teist oleks minu suhtes vastutulelik tema
piirjooned ise paika panna. Siis võiksime koos vältida neisse piiridesse
kinnijäämist. 3 TÕNIS KAHU Peplab "It's not the drug" (PIAS) Peplab on mahe
tarbe-elektro. Selline, mis konkureerib suvaliste oma ala tippudega (The
Notwist, Plone, Uni, Phonem jne). Ühe minuti. Sest siis saabub techno-nui
("Dreamfever"), mis eelkirjutatusse korrektiive teeb. Järjekorras ootavad veel
house'i-nui ("It's Not the Drug") ja garaazhi-nui ("Ride The Pony"). Kui see
kõik korralikult ära on kuulatud, võiks juba loobuda, vastasel juhul ollakse
sunnitud ära kuulama veel mitu samasugust. Teiste lugudega võrreldes "vääravad"
mõningal määral esile "Bubba" ja "Cool Baby (Psychic Hiker)" tänu oma väärakale
sämplivalikule. Kui seda ka poleks, siis poleks vist üldse midagi. 4 ERKKI LUUK
Mark Kozelek "Rock 'N' Roll Singer" "What's Next To The Moon" (Badman Recording
Co.) Mark Kozeleki ja Red House Paintersi tehtud cover'id on alati kõva sõna -
näiteks Paul McCartney lollakas "Silly Love Songs" on Kozelekil südantlõhestav
ballaad, mängleva kergusega muudab ta tundmatuseni enamikku originaale ja
tunnistab isegi, et valib algmaterjaliks ainult "most fucked-up" lood. Kozelek
ootab parasjagu oma ansambli 1997. aastal salvestatud albumi avaldamist (lõpuks
ometi). Vahepeal on aega olnud küllaga ja käesolevale minialbumipaarile mahub
kokku kümme versiooni AC/DC repertuaarist. Liialdus? Kindlasti. Samas ei tunneks
ükski AC/DC fänn ilma plaadiümbrist nägemata siit ühtki pala ära. Kohati tuleb
küll meelde Neil Young, Kozi tuntud lemmik, aga pigem kipuvad need plaadid ikka
akustilise folk- või countryballaadi poole. Nukrameelse lüüriku loomevõime
suhtes muret tunda ei tule - inspiratsiooni on üle jäänud ka kahe imehea
originaalloo jagu; nagu ikka, on need sügavamad ja tundelisemad kui Kozeleki
iroonilised töötlused võõrast muusikast. SIIM KALDER Bill Frisell "Blues Dream"
(Nonesuch) Bluus: midagi, mis on valmis, mida ei saa enam kunagi muuta, lõputud
laulud plantaatori malgast õllejoojatele, kes ei suuda enam omakorda aru saada,
mis see on, millest neile lauldakse. Ja üha kahvatumaks muutuvad tõlgendused.
Claptoni vaimu korduv ilmumine. Segadus laval. Siseneb Bill Frisell, moodne
kitarrikangelane, kes valdab vist kõiki zhanre. Koos temaga on veel pool tosinat
muusikut, keda võiks seostada ennekõike jazziga. Aga see, mis kõlab, ei ole
mingi jazz. Siin on tegemist lihtsa, kuid kunstipärase bluusi ja kantriga. New
Yorgi multikultuursest ja moodsusele orienteeritud keskkonnast läbi käinud bluus
võib ju kõlada lihtsa ja leebena, on aga tegelikult midagi muud. Värskendav. 7
TÕNU KAALEP Faudel "Samra" (Universal) Minu tänane lemmiklaul on sellel plaadil.
Lugu nimega "Rohi". Khorji aliya, khorji aliya, khorji aliyaana ma gadditche!
Justkui oleks Talking Heads islami usku astunud, võtnud kampa bussitäie Orani
kõrtsimoosekante ja tundmatuks jääda sooviva prantsuse DJ. Artist, kes sõnu
mikrofoni paiskab, on 22aastane Faudel Belloua, noor rai-staar Pariisist. Poiss
nagu poti soldat: mustad silmad, mustad kulmud ja süsimustad juuksed, kelm
naeratus. "Samra" on tal alles teine album, aga juba kirjutatakse Faudelist kui
Cheb Mami mantlipärijast, Khaledi järeltulijast ja MC Solaari sõbrast. Tubli
entertainer on see moslem kohe päris kindlasti. Kutsuge Faudel Eestisse esinema,
tuleb äge pidu. 6 MART JUUR Musiq Soulchild "Aijuswanaseing" (Def Soul) Musiq
Soulchildi debüütalbumi esimese loo - "Girl Next Door" - ajal olen kõrvust
meeldivalt kõrgele tõstetud: veel üks särav tegelane võimsas nu-soulis! See
rõõmus hüüumärk viimase lause lõpus muutub varsti küsimärgiks. Ja juba enne
plaadi lõppu saab küsimus ka vastuse: kahjuks mitte. Stevie-wonderlikult
meloodilisel, magusamapoolse produtseeringuga ja koheval "Aijuswanaseingil" jääb
tänapäeva souli kõrge tase kättesaamatuks. Ja küll philadelphialane Musiq
ponnistab. Ta laulab, et pruudi prostituudi-amet ei torpedeeri tema tunnet, sest
see armastus on, teadagi, see tõeline. Õnnetuseks paistab Musiqi soov huvitav ja
lahe olla liiga hästi läbi. Oh-ma-olen-nii-sensuaalne,
oh-ma-olen-nii-hoolitsev-ja-seksika-hingeeluga on kaks "oh-i", mis selle albumi
kvaliteeti alla nätsutavad. Justkui oleks mõni skandinaavlane täitmas
stuudiobosside käsku D'Angelot-mängida. 5 SIIM NESTOR Pan Sonic "Aaltopiiri"
(Blast First) On see's muusika? Ehk füüsika? Miks mitte. Pan Sonicu Mika Vainio
ja Ilpo Väisänen hoolivad sootuks vähe dramaatilisest kunstnikupoosist ning
uurivad meelsamini neid illusioone, mida elektroonilised kõlad ise kunstiliste
kalkulatsioonide kiuste esile võiksid kutsuda. Nad justkui kaitseksid neid
helisid välismaailma eest ja kui kellelegi tundubki, et "Aaltopiiri" kannatab
mõnesuguse õhupuuduse all, siis jah ... vahest tõesti. Aga ainult nii ehk saabki
helisid iseseisvalt hingama õpetada. Siinsete lugude alguses on tühjus ja
vaikus. Siis hakkab nii üks kui teine meie kujutlustes kuju võtma. See on just
seesama, kui sõidate rongiga (te ju ikka sõidate veel rongiga?) ja rataste
lõginast hakkavad aegamööda moodustuma rütmid ning meloodiad, mida keegi sinna
pole panna saanud. Ja te mõelge korraks sellele, kuidas mõned masinad huugavad
kusagil nädalaid, kuid, aastaid ... Kuidas tundub? Pan Sonic tahab, et me
sedasorti mõõtmatusest aimu saaksime. Nii et ei - mitte pelgalt füüsika. Pigem
metafüüsika. 8 TÕNIS KAHU Moodymann Presents ... "Forevernevermore" (Peacefrog
Records) Las ma räägin teile, kes on Moodymann. Ta on mees, kes esindab aega,
kui MTV või muu sarnane ei tootnud staare konveieril, nagu toimub see
tänapäeval, vaid aega, kui muusika oli ainuke vahend nö kuulsaks saada.
Moodymann avaldab oma plaate enda kodanikunime kandva plaadifirma KDJ (Kenny
Dixon Jnr) all aastast 1994. Need on enamasti nimetud, fännid räägivad neist
kataloogi numbrite järgi. Viimane KDJ number on 28. See on ühe küljega vinüül,
valges ümmarguse auguga ümbrises ja plaadi leibelilt leiate uduse fotomontaazhi
ning teksti Analog: Live. Tüüpiline Moodymanni reliis. Kuna Detroidist pärit,
siis maksab Euroopas korraliku impordi hinna - 150 krooni vähemalt. Ja seda siis
ühe loo eest. Ja fännid ostavad - uus KDJ on pidupäev. Kenny Dixon Jnriga pole
ilmunud ühtegi intervjuud. Isegi mitte nn spetsiaalmagasiinides. Samuti ei näe
tema fotosid. Kui teised Detroidi kuulsused, ntks Underground Resistance,
lasevad end fotografeerida ainult maskeerituna, siis Moodymann ei lase end üldse
pildistada. Kuigi tahtjaid oleks. See plaat siin pole mingi Erkki Luuki
marginaal-anomaalia. Kõik suuremad ajakirjad soovitavad "Forevernevermore'i".
Viimane pole küll mingi eriline näitaja, kuid ... you know what I mean.
Loomulikult liigub Moodymanni kohta kõiksugu kõlakaid. Näiteks, et oma muusikat
salvestab ta Whitney Houstoni stuudios. Kuna stuudio on kallis, siis sealt ka
mehe muusika kvaliteetne, ent lõpetamata kõla. Või kuidas Moodymann esmakordselt
(paar aastat tagasi) Inglismaal käis. Pidi klubis plaate mängima. Kogu nn
industry oli kohal. Meie kangelane jalutas aga pärast kolme plaati puldist ära,
et naistele külge lüüa. Järgmine päev lendas SHotimaale ja mängis kohalikus
Bel-Airis kolmetunnise seti. Juttu kui palju. Samuti räägivad tuttavad välismaa
DJd mulle legende Moodymanni Pariisi-käigust. Ka selliseid, et tegemist on iga
liigutust kaaluva ehk nutika ärimehega. Ja mulle pole see jutt sugugi võõras,
sest kus iganes näen tähekombinatsioone Moodymann või KDJ, olen paugult
alarmeeritud seisundis. Muusikas selliseid inimesi minu jaoks rohkem ei
eksisteeri. Eriti meeldib mulle Moodymann oma avaldusega, et valged võiksid
lõpetada musta muusika sämplimise, sest see paneb musta muusika nõrgalt või siis
võõralt kõlama. Filter-disco, anyone? Ehk siis, kallis lugeja, haara
võimalusest, et tutvuda ühe kaasaegse bossima muusikuga. Seda tänu Inglise
plaadifimale Peacefrog, mis on väljastanud Moodymanni kogumiku
"Forevernevermore", kus leidub ka paar varemavaldamata pala. Peacefrog on nagu
Ford Bugatti kõrval ehk siis täiesti kättesaadav. Või siis teine võimalus, hakka
fänniks. Moodymanni ehk Kenny Dixon Jnr võid näha ja lausa liigutamas aadressil
proto.groovetech.com/mk-demf.rxml?file=/demf/mainstage/day2/mainstageday2-kennydixonjr.rm(Antes
Edition) Filmimuusika loomine on mitmes mõttes erinev kontserdisaalis ette
kantava teose kirjutamisest, sisaldades nii kitsendusi kui ka ahvatlevaid
võimalusi. Muusika tüübi ja meeleolu määravad filmi iseloom ning rezhissööri
soovid, mida tuleb teinekord rohkem kõhutunde abil tabada, kui et neid
filmitegija "otsesest kõnest" üles leiaks, ning fantaasiat piirab sekundilugeja.
Samas pakub stuudios nikerdamine rohkesti katsetamisvõimalusi ja annab muidu
elitaarseks peetava muusika loojale võimaluse elada end välja stiilides, mis
kontserdisaalis ei kõla. Lepo Sumera filmimuusika kogumik annab hea pildi
helilooja ümberkehastusmisvõimest - kõrvutagem näiteks Arvo Iho "Vaatlejale"
(1987) loodud saksofonimaalinguid, Undi-Volmeri nukufilmi "Sõda" (1987)
sümfonismi ja Rein Raamatu "Põrgu" (1983) muusikast plaadile jõudnud kahte
katkendit. "Põrgust" pärinev "Tango" on võib-olla eesti filmimuusika kõigi
aegade tugevamaid meeleolutabamisi - tapvalt nostalgiline ja sensuaalne, filmis
peituvad ideekuhjad ja kohviku suitsuvine kostavad nii elavalt, et kuulates
tuleb veini (või absindi) maitse suhu ja sigareti hoidmise tunne näppude vahele.
Viiraltist inspireeritud "Põrgu" shokeeriv elegants on vähemalt sama palju
helilooja teene kui visuaalse külje originaalsuse oma. Sumera ligi seitsmekümne
filmimuusika oopuse hulgast valitud lõigud esindavad eesti tuntumaid filme -
"Naerata ometi", "Varastatud kohtumine" ja mitmed teised -, mille vaatajaskond
on olnud üsnagi suur ja paljurahvuseline. Filmivaatajad, nii omal maal kui
mujal, on auditoorium, kes ei pruugi teada ega hoolida sellest, kui häid
sümfooniaid sa kirjutanud oled. Sumera paljude ise enda eest kostvate filmitööde
seast on plaadi jaoks tehtud hea valik. ANNELI REMME Eesti fotograaf Vladimir
Balabnjov koostas fotoalbumi Pariisist ja Peterburist. Mul on eesti
fotograafidest siiralt kahju. Nad teevad üsna häid, vahel väga häid pilte.
Paraku kujutab pea kogu nende looming ainult Eesti elu ja inimesi. Seetõttu on
sel juures provintsi maik. Ma ei saa seda pahaks panna. Piltnikud tahavad
normaalselt ära elada, mille nimel tuleb töötada võimalikult suures väljaandes.
Enamik eesti ajakirju on naistekad, mis ei saada oma pildistajaid ealeski laia
maailma. Kroonika piirdub iga-aastase Eurovisiooniga. Päevalehed kulutavad
komandeeringuraha olümpiale, napi jäägi neelavad õdede SHmigunide ja Erki Suure
ülejäänud võistlused. Pealegi on igas toimetuses vähemalt üks valju häälega
inimene, kelle arvates välismaa meie lugejat ei huvita. 34aastane Vladimir
Balabnjov on eesti fotos erandlik tegija. Muidugi tahab ka tema normaalselt ära
elada. Selleks on "bisnis" - laevandusfirmade reklaamide pildistamine ja
kirjastamine. Laulva revolutsiooni ajal oli Balabnjov pressifotograaf vene
päevalehes Molodjozh Estonii. 1991 pildistas ta ainsa siitkandi mehena
augustiputshi Moskvas. Pärast nii dramaatilisi sündmusi tundub Eesti elu
lahjana. Balabnjov valib hoolega sõnu. " Tallinn muutub liiga rafineerituks,
nagu saksa väikelinnad. Vanalinna õdusad hoovid tehakse korda ja suletakse
eravaldusena rahva eest. " Nüüd tulevad värsked mõtted kodust kaugel. Vene
intelligendile tüüpiliselt paelub Balabnjovi juba lapsepõlvest peale Pariis.
1996 käis ta Prantsusmaa pealinnas esimest korda, pildistades nädal otsa.
Sellele eelnes ja järgnes mitu reisi Peterburi. Kolm aastat hiljem vaatas
Balabnjov fotod üle. Iseenesest hakkasid tekkima paarid, ikka üks pilt Pariisist
ja teine Peterburist. Vahel on võimatu aru saada, kummas linnas on pilt tehtud.
Balabnjov pildistab neid nagu naist. Kui linnadel on sugu, siis on Pariis ja
Peterburi kindlasti emased. Erutavad, meelad, tujukad rahvaste paabelid, kus on
palju rasse ja usundeid. Peterburi näeb välja samasugune pealinn nagu Pariis.
Ainsad märgid nõukogude ajast on autod. Tundub, et see on fotograafi teadlik
tahe. 1998 pildistas Balabnjov viimase Vene tsaaripere matuseid Peeter-Pauli
merekindluses. Ajalehest saadud honorar ei katnud filmi hindagi, kuid ta sõitis
ikkagi kohale. "See oli minu jaoks oluline sündmus." Balabnjovi fotoalbumi
kujundas eesti disainer, saatesõna kirjutas vene poetess, trükkis Peterburis
Ivan Fjodorovi trükikoda. Tänavu jaanuaris olid fotod väljas Pariisis vene
kultuurikeskuses. Uus näitus Prantsusmaa pealinnas on tulekul. Rahvusvahelisus
pole Balabnjovi ainus omapära. "Erinevalt eestlastest ei püüa ta iga pildiga
ühiskonna kohta arvamust avaldada," ütleb eesti tuntuim reportaazhifotograaf
Tiit Veermäe. Tegemist on klassikalise fotokunstiga, mis suri Eestis välja
pärast kapitalismi taaskehtestamist. Ei tasu ära. "Teate, kui suur oli mulluse
Moskva fotovõistluse esimene preemia?" küsib Balabnjov leebelt. "5000 dollarit."
Vladimir Balabnjovi fotoalbum "Paris-Peterburg" on müügil Venemaa, Prantsusmaa
ja Eesti raamatupoodides. Eda Ines Etti, Maiken, Vice Presidents, Kirsti Timmer,
Nancy, Best B4, 2 Quick Start, kõik nad on Jana Hallase kätt tunda saanud. Anu
Samarüütel vestleb Eesti esimese popstilistiga. 1996. aastal tegid sa oma
esimese moekollektsiooni. Miks sellele järge pole tulnud? Ma olen üsna püsimatu
ja destruktiivne inimene ning minust ei ole manager'i ega äriplaani jälgijat.
Olen tänulik õmblusfirma Saana omanikule, kes mind selle Best B4 kollektsiooniga
aitas. Ma olen selles mõttes dile, et ma ei tea, kuidas näiteks pükste lukk peab
täpselt olema. Kuidas sai sinust popstilist? Kui ma poleks Alariga
(muusikaprodutsent Alar Kotkas) kokku saanud, siis mul ilmselt poleks olnud seda
võimalust. Tegelikult käisin ma kogu aeg omapäraselt riides. Olen ju kõik endale
ise teinud - miks mitte siis ka teistele. Nancy oli esimene, kellega stilist
tegeles, varem niisugust asja üldse ei tehtud. Esimene kord, kui me Nancyt
pildistasime, tegi Lii Unt talle meiki. Lii siis ütleski mulle, et ma võiksin
ise nende artistidega tegelema hakata. Alariga me hirmsasti kaklesime alguses.
Tal oli õigus, ma saan nüüd aru. Tema ütles, et peab kommertslik olema. Mina aga
tegin radikaalseid asju. Ma olin selline radikaal! Kas sa piirdud ainult
lavariietusega või usaldavad staarid sind ka oma eragarderoobi asjus? Mingi
usaldus peab olema. Kui keegi ei taha, et tal kõht paistab või on tal selline
luul, et ta tagumik on suur, siis ma muidugi arvestan sellega. Kui inimene paneb
asja selga, milles ta ei tunne end mugavalt, siis ta ei kanna seda välja.
Eraelus ma ei saa nende välimust muidugi kontrollida. See ongi probleem. Jube
armas, kui see artist oleks niivõrd stiilne, et tal oleks oma stiil, et ta ei
näeks välja selline ... kuidas ma ütlen ... tavaline. Vat Eesti artistil jääb
palju artistlikkusest puudu. Nad võiksid oma välimusele rõhku panna ka eraelus.
Kas vaatad palju ajakirju ja Fashion TVd? Mul on vabadus teha, mis pähe tuleb.
Olen aastatega aru saanud, et mul on suhteliselt hea intuitsioon. Ma lihtsalt ei
raatsi osta neid ajakirju, vaatan, kui kätte satub. Aga ei ole nii, et
hüsteeriliselt uurin, et mis nüüd moes on. Ma olen ka avastanud, et tuleb mingi
idee ja siis, ah sa kurat, näen, et juba tuleb telekast samasugune! Muidugi ei
taha siis enam sama asja korrata. Näiteks Best B4 augulised kostüümid - ma sain
alles pärast teada, et näiteks 60ndatel oli palju augulisi riideid. Mina tegin
need augud, et oleks seksikas ja cool, sest ma ei ole, kahju küll, moeajalooga
eriti kursis. Kas staaride garderoobi uuendatakse tihti, või lasevad nad suve
läbi samade riietega? See ongi probleem. Mina teeks igaks esinemiseks uued
riided ja artistil kui naisterahval oleks ka erutav, kui saaks kogu aeg uusi
kostüüme. Aga võimalused seavad raamid. Korraga on enam-vähem üks kostüüm,
aksessuaarid, soengud ja meigid muutuvad. Sina ka meigid ja teed soenguid? Jaa.
Ma teen kõike. Ma olen, tead, sihuke osavate kätega. (itsitab) Mulle niiiii
meeldib! Lihtsamad asjad teen kõik ise ära. Eda Inese Eurovisiooni kostüümi
juurde ilmus finaalis lisaks peeglitega vööle samasugune kaelaehe? Minu algne
idee oli lai puusavöö peeglitega. No kus sa siin Eestis saad sellist ... nüüd
juba on, aga siis ei olnud mitte kuskil. Siis leidsin ühe riide litrimummudega.
Tegelikult olid need litrid sellise lolli neerumustriga. Kaugelt lavalt see aga
absoluutselt ei paistnud ja nii ma arvutasingi. Jumalast OK, selline vöö, nagu
pidigi olema! Kaelaehtes ma alguses kahtlesin, kartsin, et on ülepakutud.
Kaelaehe oli samast riidest ja veel mulineega üle tikitud. Jäi hästi lahe, nagu
peegel oleks keskel. Kaabu lasin muidugi teha, õnneks oli õiget värvi vilt.
Lapsena ma olin selline nahistaja, tegin käsitööd - just tikkisin. Kuigi ma olen
püsimatu tüüp ja võib mõelda, et tikkimine võtab palju aega, siis seda ma
suutsin teha. Kududa mulle ei meeldinud, sest kudumine läks hirmus aeglaselt.
Aga heegeldasin. Sel ajal, kui ma koolis käisin, ju võimalusi ei olnud. Tahtsin
käia huvitavalt riides ja siis ise vusserdasingi. Kas esinejate riided õmbled
ise? Tead, ise õmblen jah, sest vaata, need tantsijate kostüümid ei nõua erilist
kunsti. 2 Quick Starti tantsutüdrukutele ma alles tegin uued kostüümid. Kas
plaadifirmal on artistide välimuse kujundamisel mingi kindel taktika?
Absoluutselt. Selle me mõtleme välja koos kogu seltskonnaga. See sõltub palju ka
muusikast. Näiteks Best B4 olid artistid, mitte ainult lauljad, ning see pidi ka
visuaalselt palju pakkuma. Ines on jälle teist tüüpi. Temas on see natural
coolness. Miks üldse üritada seda muuta? Välismaal saadavad moeloojad staaridele
tasuta riieid, kas ka Eesti moeloojad? Eestis küll ei saadeta. Äkki peaks
kellelegi vihjama, et võiks saata. Ajakirjastilisti tööd oled ka teinud? Viimati
ühe moeseeria Annale. Ma tegingi seal kõik asjad ise: soengud ja meigi, otsisin
asjad ja olin modell. Ma olin nii vaimustuses, kujutasin ette, et tulevad
lahedad pildid, sellepärast ma viitsisin. See asjade tassimine oli küll õudne.
See, et ma kõik ise tegin, kuidagi moraalselt toetas mind. Enne Eurovisiooni me
tegime ka pressipilte laenatud riietega. Siis oli ka nii, et "jumala eest, ära
suitseta". Kas sa oled staari ka nutma pannud? Ei, see pole riiete pärast olnud.
Ma lihtsalt vahel olen olnud mõnele ema eest, püüdnud elu seletada. Sa ikka
hoolid, kui näed, et inimene teeb midagi valesti. Ma olen sihuke tugevalt
arenenud empaatiavõimega. Kas vahel tekib tunne, et riieta neid artiste nagu oma
lapsi? Alar on küll mitu korda öelnud, et ma vaatan emaliku heldinud pilguga.
Kui artist on laval, siis vaatangi täpselt nii - heldinult. Ja tunnen rõõmu. 

Superinvestor Giovanni Sposato kavatseb järgmisel nädalal Eestisse tulla ja tõe
jalule seada. Ekspressi uurimus raudtee privatiseerimisloos ilma teinud
itaallastest. kuum@ekspress.ee Sellest on juba kaks kuud, kui Pirita
konstaablipunktis vahistati Itaalia kodanik Giovanni Sposato (29). Kannatanuna
politsei uksest sisse astunud mees oli teinud avalduse, et paar nädalat varem
sai ta Pirita hotellis haledalt peksa. Ehkki mingeid tõendeid juhtunu kohta
polnud, ka mitte vigastusi, väitis itaallane, et tema endise tüdruku tuttavad
andsid talle peksa ja lõhkusid ära hiidkalli kella. Asjaga tegelev politseinik
ütleb EE-le tusaselt, et tema meelest on "kogu lugu lambist võetud". Samas
esitasid politseinikud süüdistuse itaallasele endale. Sposato olevat seotud kahe
auto süütamise korraldamisega Tallinnas. Autod on itaallase varasema tüdruksõbra
vanemate omad. Perekond O. peretütar suhtles noormehega mitu kuud. Tallinnas
elavale perele tutvustasid Sposatot Itaalia sõbrad. Alul oli kõik kena. Piltilus
neiu uskus Sposato lubadusi teha temast modell, ent hakkas siis kahtlema.
Detsembri alul katkestas perekond Sposatoga kõik suhted ja ütles kategoorilise
"ei" ka esitatud abieluettepanekule. Tallinnas elav pere kinnitab Ekspressile
ebameeldivusi Sposatoga, kuid pikematest ütlustest praegu keeldub. Vahistatu
isiklike asjade ülevaatamisel leiti Sposato portfellist muuhulgas soliidne ports
sularaha. " Ta lehvitas kinnipidamisel rahapakiga, kus oli 50 000 krooni, lisaks
oli tal 20 000 eest välisvaluutat. Lisaks oli tema itaallasest äripartneril
kaasas 50 000 krooni. Ta praalis, et läheb selle rahaga kohe ministri juurde, "
jutustab vahistamise juures viibinud politseinik. Ärimees Sposato ise mäletab
sündmusi risti vastupidi. "Politseinikud irvitasid - kas viid kohvriga raha
ministritele altkäemaksuks?" meenutab Sposato. Perekond O-ga täpipealt
samasuguse kaebuse on teinud teisegi tütarlapse vanemad: perekond Veermäe
Keilast - jälle oli juttu tüdruku kosimisest ja keeldumisele järgnenud
ähvardustest. Selle põhjal algatas Harju politsei kolm kuud tagasi jällegi
kriminaalmenetluse. Neiu Veermäe on praeguseks noormehega leppinud ja sel
nädalal veetis abiellumisplaane pidav paar puhkust Itaalias. Perekond räägib aga
väimehekandidaadi vastase avalduse tagasivõtmisest. Minister ei kuulanud
hoiatust Nagu hiljem selgus, oligi Sposatol vahistamise ajal kokkulepe
kohtumiseks Eesti vabariigi majandusministri Mihkel Pärnojaga. Minister mäletab
18. jaanuaril toimunud vestlust sündmustevaese ja üldsõnalisena.
Majandusministeeriumis teati, et end suurinvestorina esitlenud mees oli ühe
äsjase öö veetnud "tsemendi peal". Kui itaallane vahistati, helistasid uurijad
kohe Välisinvesteeringute agentuuri ja Hansapanka, kus ärimees hiljuti käinud
oli. Mõlemast asutusest iseloomustati teda kui head klienti - itaallane oli
endast maha jätnud tuntud Belgia-Ameerika tipptehnoloogiafirma Lernout &
Hauspie nimekaardi, millel talle omistati strateegilise arengu direktori tiitel.
"Välisinvesteeringute agentuuri esindaja oli eelnevalt maininud, et väidetavalt
olevat Sposatol olnud mingeid probleeme politseiga seoses isiklikku laadi
suhetega, kuid ta ei näinud põhjust varem kokkulepitud kohtumise ärajätmiseks,"
selgitab Mihkel Pärnoja. Kohe, kui Itaalia passiga ringi liikuva Sposato suhtes
kriminaalmenetlust alustati, uuris ka Eesti politsei Interpoli kaudu, kas
selline isik on teistes riikides politseile tuttav. Vastus tuli Belgiast, kust
teatati, et sinjoor Sposato vastu tuntakse huvi ühe autotehinguga seotud
kelmuseloo tõttu, kuid mees pole tagaotsitav. Nii kaitsepolitsei kui ka
keskkriminaalpolitsei hoiatasid seepeale jaanuari keskel teede- ja sideminister
Toivo Jürgensoni ja majandusminister Mihkel Pärnoja potentsiaalse suurinvestori
hämara mineviku eest ja soovitasid temaga mitte kohtuda. Mõlemad ministrid
eitavad seda. "Kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei ei ole minule mingeid
hoiatusi edastanud ega mingeid soovitusi kohtumise ärajätmise kohta andnud,"
kinnitab majandusminister Pärnoja. Ametlikult kapo sellise signaali saatmist ei
kinnita ega lükka ümber. " Ei ole tavaks, et ministrid teavitaksid kapot oma
kalendriplaanidest. Kui ministrid küsivad meie hinnanguid, siis seda me ka
teeme, " ajab komissar Hannes Kont mõistujuttu. Päringut julgeolekule ei tehtud
Ametlikku päringut riigiraudtee erastamise puhul kaitsepolitseile ega
välisluurega tegelevale teabeteenistusele ei tehtud. Erastamist korraldava
töörühma liikme Katrin Kivi väitel pole politseilt taustauuringu tellimine seni
olnud erastamisagentuuri tavapärane praktika. Erastamisagentuuri endised
töötajad kinnitavad seevastu, et agentuuri eelmise juhtkonna ajal oli
suurinvestorite tausta rahvusvaheline kontroll täiesti tavaline. "Tagantjärele
tark olles võib muidugi öelda, et asjaomased oleks võinud märgata Massei-Angotti
isikut ja teha ka tema taustakontrolli, kuigi ta üheski paberis väidetavalt ei
figureeri," kommenteerib endine luurekoordinaator ja Eesti Raudtee nõukogu liige
Eerik-Niiles Kross. Jutt on nüüd juba teisest itaallasest, mehest, kes kuulus
raudtee ostmiseks parima pakkumise teinud ameeriklaste punti. Mehest, kes, nagu
hiljem selgus, kasutas valenime ja on politsei poolt tagaotsitav. Itaalia passi
kasutanud Angotti lahkus Tallinna lennuvälja piiripunkti kaudu Eestist 21.
veebruaril, päev enne seda, kui Eesti Päevalehes ilmus teda paljastav artikkel.
"Tony Masseiks kutsutava tagaotsitava tausta ei uurinud ükski asutus ega
nõustaja seetõttu, et Masseid ei ole üheski dokumendis näidatud Rail Estonias
osalust omava või ettevõtet esindava isikuna," nendib transpordiminister
Jürgenson. " Giovanni Sposatoga ei ole ma kunagi kohtunud ega kavatse seda ka
teha. Kogu Sposato juhtum on minu jaoks lavastus, sest ma ei tea kedagi, kes
peaks või oleks kunagi pidanud sellenimelist meest tõsiseltvõetavaks investoriks
Eesti Raudtee erastamisel. " "Ma pole saanud isegi parkimistrahvi!" Eesti
Raudtee ülesostmiseks pakkumise teinud Sitsiilia investor kavatseb korraldada
järgmise nädala kolmapäeval Tallinnas pressikonverentsi, et kummutada enda
aadressil esitatud süüdistused ja avalikustada oma Vene investorite raha
koondava salapärase fondi kapitali täpsem päritolu. Väited probleemidest Belgia
politseiga kummutab Sposato temperamentselt ja kategooriliselt. "Ma pole Belgias
saanud isegi parkimistrahvi!" kinnitab Sposato. " Ma kulutan pool miljonit
krooni kuus. See, et ma olevat varastanud pool miljonit, on naeruväärne, " eitab
ta väidetavat ettemaksuga kadumist Belgias. Enda sõnul käib ta vähemalt korra
nädalas Belgias ja mitte kordagi pole tal olnud probleeme. "Pole vähimatki
märki, et Belgia politsei mind mingitki moodi taga otsiks." Jüri ja Meelise
ekspeditsioon Eelmisel esmaspäeval lendasid Londonisse linnapea Jüri Mõis ja
tema ärimehest sõber Meelis Lao. Eestlased peatusid hotellis Cumberland kuulsa
Hyde Parki lähedal, kus jagasid sviiti. Veel samal õhtul kohtus jõuline tandem
Giovanni Sposatoga, järgmisel päeval lõunatati koos. "Mina võtsin Tallinna
linnapead kui Eesti riigi esindajat," oli itaallane Mõisa visiidist meelitatud.
Sposato sõnul oli Mõisa käitumine imelik. "Ta lendas Londonisse, et kinnitada,
et tehingu vastu on endiselt suur huvi," selgitab Sposato. "Nad küsisid, kas ma
saan raha hommepäev üle kanda ja lubasid Tallinnasse naastes mind kursis hoida,
kuid Mõis pole minuga enam ühendust võtnud," imestab investeerimiskunstnik.
Kohtumist Sposatoga vahendas vandeadvokaat Aivar Pihlak, kes on nõustanud nii
Giovanni Sposatot kui ka Meelis Laod. Pihlaku sõnul on tema kliendi-esindaja
suhe Sposatoga alles vormistamisel. Seni esindas Sposatot Eestis vähetuntud
jurist Vladimir Sadekov. " Jüri Mõisal ei ole volitusi Eesti Raudtee
erastamisprotsessist osa võtta. Küll on Mõis aga selgelt avaldanud arvamust
eespool mainitud kahtlase taustaga isiku erastamisprotsessi kaasamise üle, "
kommenteerib peaminister ja Isamaaliidu esimees Mart Laar. Sposato side Rail
Estoniaga katkenud Samuti pole Sposatol pärast ülemöödunud nädalalõppu olnud
kontakti John Orrisoni ega tema juhitava Rail Estoniaga. " Olen kuu aega 150
miljonit dollarit kinni hoidnud. See tähendab, et olen kuu aega intresse
kaotanud, " on Sposato pettunud. Itaallane kavatseb allkirjastatud lepingust,
mille järgi ta on firma juhatuse liige, kinni pidada. Eelmise nädala lõpul sai
ta kätte nimekaardid, millele on trükitud - Rail Estonia, director of financial
procurement. "Ootan Rail Estonialt ka palka, nagu leping ette näeb, ehkki mind
raha niivõrd ei huvita." Giovanni Sposato kinnitab, et kavatseb lähiajal Merita
Panka Tallinnas üle kanda umbes 250 miljonit dollarit kavandatava kummide
ümbertöötlemistehase jaoks, mille kavatseb siia rajada Saksa firma Intec, mille
juhatusse Sposato kuulub. Tehase rajamiseks kulub üheksa kuud ja see loob 120
uut töökohta. "Ehitan samasugust tehast, nagu Tallinna püüame teha, veel 25s
riigis," nendib Sposato. " Ma hindan väga eestlaste ausust ja ettevaatlikkust.
Kui oleksin läinud teistesse riikidesse, oleks mulle öeldud - muidugi, saada
raha siia ja me paigutame selle ära! Kuid siis oleks selle raha tootlus ja
heaolu - mille eest ma olen isiklikult vastutav - olnud ohus, suur küsimärk, "
nendib suurinvestor. Enda sõnul uuris ta ka Hansapangast, kas saaks oma fondi
sinna paigutada, kuid seal suhtuti kogu panga bilansimahtu mitmeid kordi
ületavasse hoiusesse äärmiselt ettevaatlikult. Giovanni Sposato on kihlatud
tüdrukutebändi Anaconda kunagise liikme Kati Veermäega, kellega kavatseb
Tallinnas Kaarli kirikus abielluda. 18aastane Keilast pärit tüdruk käib praegu
Londonis eesti kirikuõpetaja juures leeris. Sposato väitel põgenes tema
ekslauljast pruut Inglismaale Eesti politsei ahistamise eest. Londonis kirjutas
neiu Eesti saatkonnas ametlikult kinnitatud avalduse, kus tunnistab, et Keila
politsei inspektorid kutsusid ta hilisel õhtutunnil Alibi pubisse ning üritasid
selgeks teha, et Giovanni on ohtlik mafiooso. Väidetavalt napsitanud
politseinikud sundisid tütarlast kaasa tulema ka järgmisesse lokaali ning lõpuks
üritasid teda autos vägistada. Neiul õnnestus lahti rabeleda ja koju joosta.
Keila politseist kinnitatakse, et Sposato on sinna esitanud avalduse
kriminaalasja algatamiseks laimamise suhtes. "Minu arvates on see bluff, kuid
jäägu see Kati südametunnistusele," kommenteerib neiu süüdistusi Keila
kriminaalpolitsei komissar Andres Truss. Sposato möönab, et suhtles Eestis varem
ka ühe teise, vene taustaga perega, kuid pulmaplaane peretütrega eitab. "Olen
teinud abieluettepaneku ainult ühele naisele - Katile, kellega ma koos elan,"
ütleb mees. Viimase nädala skandaali tõttu kardab Sposato siiski, et peab nüüd
laulatuse edasi lükkama. Sposato biitsepsile on tätoveeritud - Crazy Ivan. See
olla hüüdnimi, mille ta Moskva sõpradelt sai. Enda sõnul lahkus Sposato
Itaaliast juba 17aastasena ning veetis järgmised kümme aastat Venemaal. Selle
aja sisse mahub väidetavalt ka teenistus dessantväeosas ja osalemine
operatsioonidel Serbias ja Somaalias. Sellest ajast pursib ta serbohorvaadi
keelt ning kannab randmel granaadikildude tekitatud arme. Somaalias juhtunud
granaadiplahvatuse tõttu veetis ta enda sõnul kaheksa kuud haiglas. Seda juttu
kuuldes puhkevad politseinikud südamest naerma. " Kui me ta Kesklinna jaoskonda
viisime, siis värisesid ta käed nii, et ei saanud oma kuldkettigi käest. Kui
oleks tõesti tegemist nii kõva mehega, nagu ta end väidab olevat, oleks ta meile
lihtsalt näkku sülitanud, " usub Sposato kinnipidamise juures viibinud
korravalvur. Tallinnas viibides saadavad Sposatot firma ESS-Falck turvamehed.
Tema enda sõnul sundisid teda Tallinnas viibides turvameeste teeneid kasutama
tema Moskva suurkliendid, kes kuuldes Pirita hotellis toimunud löömingust
muretsesid oma investeeringute pärast. Loksal on puhkenud sõda kohaliku maffia
ja taanlaste suurkontsernile Maersk kuuluva laevaremonditehase vahel. "See on
hea uudis taanlastele, sest oleme sunnitud töö Taani tagasi viima," ütles Odense
Steel Shipyardi president John Skov Hansen. Detsembris tulistati Loksal tehase
direktori Aleksander Kustovi autot. Pidevalt röövitakse tühjaks tehase tööliste
kortereid. Narvast ja Maardust saabuvaid võõrtöölisi maksustab aga kohalik
maffia, räägib Skov Hansen. "Meil on turvafirmaga leping tehase kaitsmiseks,
kuid kohaliku kogukonna turvamine on politsei ülesanne," arvab Hansen, kes on
suurimaid tööandjaid Eestis. Isamaalase Jüri Kaveri ilmumine presidendilossi
vastuvõtule ilma kaaslannata tekitas seltskonnainimeste hulgas kõvasti sosinaid.
Põhjendus oli aga isamaaline - noorpoliitiku abikaasa sünnitas täpselt vabariigi
aastapäeval tubli 3400-grammise tütre. "Nimeks paneme Liisa, sihuke ilus eesti
nimi," mõtiskleb riigikogulane. "Ta pidi tulema juba 23ndal, aga ilmselt isale
vastu tulles sündis siiski õigel ajal, mitte nõukogude armee aastapäeval,"
muigab Kaver. Abikaasa Merike tõi tütre ilmale kell 2.48. Toomas Savi sai pihta
omaenda 33 aastat tagasi lendulastud odaga. Eesti Päevaleht "Noh, põhulõuad!"
irvitas Tartu abilinnapea Toomas Savi 1994. aasta Lillehammeri
taliolümpiamängudel Eesti ajakirjanike üle. Sulerüütlid seisid
murdmaasuusastaadionil, oodates neile eraldatud tara taga äsja finisheerinud
sportlasi. Terve päeva külmetanud ajakirjanikud tammusid jalalt jalale ja
vaatasid kannatlikult sinnapoole, kust olid kohe-kohe tulemas Eesti sportlased.
Savi, kes seisis teisel pool piirdeaeda, vaatas neid lõbustatult ja üleolevalt.
"Sähke teile, põhulõuad!" kõlas uus kraaksatus ja meie olümpiadelegatsiooni
arstina teenindav Savi tegi liigutuse, nagu viskaks lehmadele heina ette.
Spordiajakirjanikud vaikisid. See oli segu piinlikkusest omaenese arguse pärast
midagi vastu öelda ja piinlikkusest olümpiakomitee liikme matslikkuse pärast.
Põline spordimees Savi neid nüansse ei tajunud. Allaheitlikkus oli tema silmis
põlastamist väärt. Esmaspäeval seisis Toomas Savi jälle ajakirjanike ees. Vana
konkurendi olümpiavõitja Pauli Nevala meenutused Eesti Päevalehes sundisid kokku
kutsuma pressikonverentsi. Internetiportaalide poolt välja käidud hüüdnimed
Dopingu Tom ja Steroidi-Savi vajasid kiiret summutamist. Seekord Savi heina ei
visanud, nüüd oli ta ise põhulõugade hammaste vahele sattunud. Muutunud oli ka
mehe käitumine. Odaviskaja tahumatu tuum oli kaetud riigikogust pärit õpitud
viisakusega. Mitmed vastused ajakirjanike küsimustele lõpetas Savi tema
parasiitsõnaks muutunud valveväljendiga "aitäh". Tegelikult oli Savi meeskond
rünnakuks valmis olnud. Kõige enam kardeti KGB-teemalist haarangut.
Pressikonverentsil istus Savi kõrval juristiharidusega Igor Gräzin. Ilmselt just
temalt pärines nõuanne, millest meie suusaliidu president aukartustäratava
järjekindlusega kinni hoidis: Savi ei lubanud kellelgi öelda, et ta 33 aastat
tagasi vahendas soomlastest odaviskekuulsustele Pauli Nevalale ja Jorma
Kinnunenile 50 neroboli tabletti. Õige väljend oli: tablette soomlastele kokku
korjama Sama hästi võiks öelda, et Aadu Luukas korjab Narva piiril naftavaguneid
kokku. Toomas Savi tõus poliitikaredelil näitab kujukalt riigikogu esimehe
institutsiooni väärtust Eesti riigis. Tema eelkäija, süngeilmeline habemik Ülo
Nugis, viibutas spiikrihaamrit nõnda sõjakal moel, et ajas inimestele hirmu
nahka. Alles siis, kui mees ametist priiks sai, märgati, et tegemist oli
topisega. Kus on Nugis nüüd? Savi sai selle koha 1995. aastal, kui värskelt
loodud Reformierakond ei julgenud läbikukkumise kartuses hääletustulle saata oma
priskemaid tegijaid. Tänaseks on endised esinumbrid poliitilistes tuultes räsida
saanud ning Savi mitte millegagi riskides nende varjust esile tõusnud.
Tegelikult ei tea mitte keegi, mis mees Toomas Savi on. Savi edu avaliku
arvamuse edetabelites tugineb paljuski heale välimusele. Tema selg on sama sirge
kui Arnold Rüütlil kümme aastat tagasi. Avalikkuse ees on ta olnud vaoshoitud
ega ütle teravusi. Riigikogu toolil kolleege kantseldades jätab soliidse mulje.
See on tema avalik nägu. Aga on ka teine, see, millest räägib rahvasuu. Nende
juttude põhiteemadeks on KGB ja doping. Need ei ole head jutud. Savist kõnelevad
ka temaga Tartu-päevil põgusalt kokku puutunud inimesed. Märksõnadeks on ülbe ja
kauge. Ka need pole head jutud. Juba 1994. aastal Lillehammeris oli tunda, et
Tartu tase jääb ülikõrge enesehinnanguga Savile liiga madalaks. Reformierakonna
loomine ja kutse Tallinna tulid just õigel ajal. Välja Tartust, lähemale Eesti
Olümpiakomitee peakorterile, mille juhitool vananeva Arnold Greeni all kõikus.
Savi kaugem siht oli pääs Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) ridadesse, kus
Eesti omas suurärimees Joakim Puhki näol esindajat enne N Vene okupatsiooni.
1997. aastal kaotas Savi Eesti Olümpiakomitee presidendivalimistel Tiit Nuudile.
Ent ta oli pealinnas juba selletagi edu saavutanud: parlamendi esimehena oli ta
tõusnud riigi teiseks persooniks. Lahkuv Green saatis ROKile kirja, milles palus
just nimelt Savi valida ROKi liikmeks. Nõnda on kunagine N Liidu kümnevõistluse
koondise arst meeldivate valikute ees. Soe koht Eesti presidendilossis Kadriorus
ning luksuslike hüvede kasutamine koos teiste olümpiaisandatega Lausanne'is.
Võimalik, et Nuudi sihib kohta ROKis hoopis endale. Selle saavutamiseks on ta
Eestile pakutud kohta seni edukalt tagasi tõrjunud. Kui Savi saab presidendiks,
võtab Nuudi koha ise vastu. Kui Savi presidendiks ei saa, on ta selle loogika
järgi järelikult määritud mainega ega sobi ka ROKi liikmeks. Ent kummalgi ei
pruugi Lausanne'i kolimine õnneks minna. Puudu võib jääda karismast, tuntusest
ja toetusest spordiilma vägevatelt. ROKi liikme Dick Poundi arvates võiks Eesti
saada oma koha tagasi alles kuue-seitsme aasta pärast. Savi pole võitnud kumbagi
lahingut ja võib kaotada praegusegi positsiooni. Ja kas Eesti saab endale
välispoliitiliselt lubada presidenti, kelle nimi on seotud dopinguga. Osa endisi
Ida-Saksamaa dopinguga tegelenud treenereid ja arste on täna kohtu all. Või mis
näoga vaataks Toomas Savi meie presidendina kas või ülemererahvas soomlased?
peatoimetaja Ega ma eriti ei uskunud, kui välisminister Toomas Hendrik Ilves
mõned aastad tagasi hakkas rääkima, et Eesti saab esimeste seas Euroliidu
läbirääkimistele. Ometi just nii läks. Ma ei uskunud eriti ka seda, et Tartu
Õlletehasest võiks asja saada. Ometi on see firma oma olukorda turul kõvasti
parandanud ja ma ei imestaks, kui nad veel ka hiljuti võitmatuna näivale Sakule
ära paneksid. Mina ei uskunud, aga Ilves oli veendunud. Nii nagu Tartu
Õlletehase juhid olid veendunud. Ja tegelikult nii asjad elus käivadki. Kui
leiduvad liidrid, kes seavad hullu eesmärgi ning suudavad oma meelekindlusega
inimesi veenda, siis asuvad inimesed tööle, veenavad uusi inimesi ja tulemus
saavutatakse. Nüüd on mitmed Eesti suured ettevõtted välja tulnud projektiga,
mille eesmärk on, et aastaks 2003 oleks Eesti internetikasutuse osas Soomest ees
ja seega selles vallas esimene riik maailmas. Täna tundub see pöörane mõte, kuid
mõeldes sellele euroliidu asjale ja Tartu õllele, peab tõdema, et miski pole
võimatu, kui vaid tahta. Võimalik, et astume selle projektiga Eestis uude
ajastusse. Lugu on ju nii, et ühiskonnale kasutoova projekti algatavad
ettevõtted, mitte valitsus. Tõsi, infotehnoloogia ja telefonifirmadel ning ka
pankadel on mängus ka oma ärilised huvid. Osal suureneb käive ja teistel
vähenevad kulud, kui Eestis interneti kasutajaid juurde tekib. Teisalt on kasu
kaheldamatult ka ühiskondlik. Kui 80 protsenti eestlastest pääseb igapäevaselt
arvutile ja internetile ligi ning saab ka õpetust, kuidas infot leida ja
interneti vahendusel suhelda, siis on tegemist Eesti ühe suurima
haridusprogrammiga. Haritud rahvas leiab aga varem või hiljem üles tee jõukuse
juurde. Võiksime parastada, et oleme siis nii kaugel, kus valitsus pole enam
suuteline ise ühiskondlikke arendusprogramme algatama. Ja ilmselt oleks selleks
parastamiseks ka põhjust, kuna kunagine jõulise imagoga valitsus on hetkel üsna
nõder. Tegelikult on aga põhjust uuest olukorrast rõõmu tunda. Oleme jõudnud
sinna, kuhu oleme kogu aeg püüelnud. Meil on ühiskond, kus kõik ei sõltu enam
valitsusest. Ühiskond, kus on tekkimas tasakaal äriliste huvide ja ühiskonna
huvide vahel. aavo.kokk@ekspress.ee Täiendus Einar Laigna küsimusele EE nr 7
Preestrist eriuurija Olen juba ammu imetlenud Einar Laigna suurt andekust,
mitmekülgsust, korrektsust, omas missioonis olemise ausust, omakasupüüdmatust
jms. Oleks paljud poliitikud ja uusrikkad ka nii ... Kõige nimetatud positiivse
juures on tema peale raske käratada isegi patsifistil. Inkvisitsiooni ja
ristisõdade asjus pooldan küll üldlevinud ja tapmisvastast suhtumist. Tuntute ja
tundmatute keskel liikudes olen märganud ebademokraatlikke meeleolusid
masendavalt palju. Ajal, mil neonatsid kuulutuste kaudu mõttekaaslasi otsivad ja
stalinistid niikuinii pead tõstavad, rikastab meie Issanda loomaaeda veel mitu
tublit ristirüütlit. Demokraatlik oleks lasta neil kõigil ja nende vastastel
avalikult suud puhtaks rääkida. ANDRES KLEMET Preestrist eriuurija vaimne
rikutus Võin kinnitada, et Einar Laigna on vaimselt ohtlik heausklikult tema
ümber kogunenud noortele inimestele. Tõesti, kui Laigna oma sugestiivsel häälel
müristab, et väljas paistab päike, ja saadab noored koguduseliikmed lausvihma
alla jumalat ülistama, siis on küsitav, kas nimetatud inimene naudib oma vaimset
võimu, või on ta sisemiselt haige ega tee vahet manipulatsioonidel ja tõel, mida
ta sõnades niivõrd kiivalt kaitseb. Pius ADV põrandaaluse vennaskonna liikmena
on ta kogunud enda ümber noori, keda järjekindlalt ja tulemuslikult ässitab
ametliku katoliku kiriku vastu, väites, et nimetatud kirik on oma dialoogis
maailmaga läinud liberaalsuse teel piirini, kus selle vastu astumine on võimalik
vaid tule ja mõõgaga. Noori inimesi sunnitakse allkirjastama mõttetuid ja
vihkavaid petitsioone, millega järjekindlalt pommitatakse Vatikani ja kohalikku
piiskoppi. Neid, kes on keeldunud ennast segama nimetatud afääridesse, on neetud
ja kogudusest välja visatud ning neid on jälitatud ja nende kohta laimujutte
levitatud kuni ajakirjanduseni välja. Ühinen Ain Kaalepi arvamusega, et EL tuleb
saata vaikselt erru, enne kui me kuuleme koledatest manipulatsioonidest noorte
ajateenijatega, kes tema hoole alla on usaldatud. Missugust? Olen Peeter
Tulvistega täiesti nõus. Absoluutselt. Tahaksin ainult lisada, et Eesti kui riik
on ka objektiivselt vaesem kui Lääne heaoluriigid, jaga siis kuidas tahes. Ja
mida ka meie riik poleks ette võtnud, täiesti võimatu olnuks saavutada tänaseks
sellist heaolu - ka välispoliitikas seatakse meile ette reegleid, me ei saa teha
seda, mida me tahame, eriti veel majanduses. Ja Eesti on väiksem kui Prantsusmaa
või Ameerika. Mis tähendab, et parimaid mis tahes alal on meil valida väiksema
hulga inimeste seast. See ei tohiks olla põhjus alaväärsuskompleksiks - et me
saime nüüd suusatamises ainult ühe kulla, et meil pole troopikapäikselist
liivaranda ... Meil on, mis meil on. Ja me ise oleme ka, mis me oleme, ja
millestki on see tingitud. Praegu on meil talv ja tore lumi! KATI LEIE Inimene
on iseenese oma EE nr 9 Kas e-kirjad on töötaja või firma omad? Kas töötaja on
iseenese või firma oma? Kas tööaeg on töötaja või firma oma? Kas inimene tohib
töö ajal töökaaslasega oma eraelust vestelda, või tohivad nad arutada ainult
tööasju? Ega see töö siis nüüd nii püha asi ikka ka ei ole. Töötaja kirjad on
igal juhul töötaja omad, ja kui mõni jahupea tema kirjades soribki, siis andku
issand, et see poleks vähemalt boss. Lolle leidub igal pool. ROBIN H. Parem
karta kui kahetseda EE nr 9 Riik lasi BSE eksperdi lahti Mind paneb hämmastuma
suur kergemeelsus hullulehmatõve suhtes. Siit-sealt kostab ikka, et kes teab,
kas see tõbi üldse meile jõuabki ja kas üldse ongi lehmad süüdi jms. Võibolla
jah polegi. Aga üsna suure tõenäosusega siiski on. Ning ma küsin, kas tõesti
tuleb olla täiesti rahulik, kuni on 100 protsenti kindlaks tehtud, kuidas see
haigus täpselt levib ja muu asjasse puutuv? Kas ei pea ettevaatusabinõud
tarvitusele võtma siiski ähvardava ohu suhtes, mitte ravima ainult tagajärgi.
See haigus on teatavasti tänini ravimatu. Parem igatahes karta kui kahetseda,
mängus on ju inimeste elud. Mõttetu arutlus Siin pidi arutletama, kas ma olen
vanatüdruk või seikleja. Seda aga ei tehtud. Hoopis esitatakse hulk küsimusi,
mis järjekindlalt jäetakse vastuseta. Kas ma tegelen vastupanuliikumise
organiseerimisega kõigele, mis mind ohustab? Ma ei saa kahjuks aru, mida see
lause üleüldse tähendab. See on lihtsalt üks vastik stamplause, millest
tegelikult vist isegi ei peaks mõtet otsima. Aga miks on siis lehte pandud
niisugune jutt, mis ainult taolistest lausetest koosnebki? Kas mina üritan
seriaalide järgi käituma õppida? Ei ürita. Aga mis sellest järeldub, seda pr
Allaste ei ütle. Kas vaatan televiisorist saateid, mille naljad mind naerma
ajavad? Jah, vaatan küll. Sellest peaks nüüd järelduma üks kahest: kas ma olen
vanatüdruk või seikleja. Aga kumb? Mul lihtsalt pole aega vaadata saateid, mille
naljad mind naerma ei aja, piinlik kah. Aga pr Allaste võiks enne natuke mõelda,
kui eesti rahvale rääkima tuleb. LEELO 30aastane vallasema Vabandus Laulja Dave
Bentoni võluv kaasa on Maris Järverand. Eelmises numbris ilmus ekslikult vale
nimi. AAP TäNAV teede- ja sideministri nõunik Kapitalil ei ole rahvust. Teie
küsimusest käib mingi vene tont läbi. Kui on legaalne kapital, siis ei saa seda
kohe maha kanda sellepärast, et see on mõne konkreetse geograafilise piirkonnaga
seotud. RAIVO LOTT Eesti Põlevkivi kommunikatsioonijuht Minu arvates kindlasti
mitte. Seob transporti liialt. Muidugi, miks mitte kaasata vene kapitali. Aga
mitte musta raha. See peaks kõik olema avalik ja läbipaistev. MONIKA MäGI
vandeadvokaat Ei ja veel kord ei. Seda pole üldse vaja maha müüa. Need mängud,
mis seal toimuvad, on enam kui alatud. Kui riigil endal raha pole, siis andku
RERile. Olgu, kes on, aga vähemalt on omad. TOIVO ASMER regionaalminister Jajah,
raske probleem. Asi on selles, et ega see nafta, mis siit läbi käib, pole ei
Eestist ega Leedust. Kui aga küsida, kes on see solist, kes laulab - tegelikult
on kõik kandidaadid olnud venelastega seotud. Raske eraldadagi, kes on kes.
Ameeriklane - selgub, et venelastega seotud. Itaallane samamoodi. Kas siis üldse
erastada? Aga kui pole endal võimalust raudteed korras hoida, ei jää muud üle.
Venelaste peale muidugi hea pilguga ei vaata. Aga ega see raudtee Eesti
territooriumilt välja ikka ei lähe. Peaasi, et asi reguleeritakse korrektsete
lepingutega. TõNU VääT vedurimeeste ametiühingute liidu juht Ei-ei-ei, kindlasti
mitte. Mina olen kohtunud kõigi nende erastajatega. Kõige soodsama mulje on
jätnud Baltic Rail Service. geneetik, Mega peatoimetaja Eesti teadlased on
tulnud välja ambitsioonika plaaniga luua hiiglaslik andmebaas, mis sisaldaks
inimese geeniandmeid ja lisaks veel andmeid geenidoonorite tervisliku seisundi
ja eluviisi (toitumine, suhe alkoholiga jne) kohta. Säärase andmekogumi abil
saaks teadlased leida ja uurida haigusi põhjustavaid ja mõjutavaid geene. Seni
on kõik läinud suhteliselt libedalt. Riigikogu kinnitas inimgeeniuuringute
seaduse; valitsus asutas Geenivaramu ja andis projektile miljon krooni, juba sel
aastal peaks alustatama pilootprojektiga, mille raames kogutakse kokku kümne
tuhande inimese geeniproovid. Selleks, et oleks lootust leida näiteks kasvajate
teket taganttõukavaid geenikombinatsioone, peaks miljon Eestimaa inimest
nõustuma oma andmed loodavasse andmebaasi loovutama. Kuigi geenivaramu projekt
sai tiitli "Suhtekorraldustegu 2000", ei tea need miljon inimest ja mina koos
nendega vastuseid paljudele küsimustele. Minu esimene ja kõige suurem küsimus on
selline: mille poolest erinevad geenivaramu jaoks vabatahtlikult kolm tilka verd
loovutavad eestlased traditsioonilistest katseloomadest - laborirottidest ja
äädikakärbestest? Seni näib, et mitte millegi poolest. Sarnaselt
laboratooriumides katsejänesteks olevate näriliste ja putukatega ei saa
geenidoonor kaasa rääkida selles, mida tema geene kasutades uuritakse, milleks
uurimistulemusi kasutatakse või kes seda teeb. Mis saab juhul, kui ma olen nõus,
et minu geeniandmetele tuginedes uuritakse soodumust haigestuda kõrivähki, kuid
ma ei taha, et uuritaks minu soodumust sattuda sõltuvusse alkoholist või jääda
vaimuhaigeks? Mida saab oma andmed geenipanka loovutanud inimene? Ta võib kunagi
teada saada oma geneetilised riskifaktorid. Mis Eesti olusid arvestades võivad
või ei või sattuda tööandja ja/või kindlustusfirmade kätte. Kui tööandjad
küsivad häbenematult noorematelt naistelt kinnitust selle kohta, et ega nad
ometigi kavatse lapseootele jääda ja anda oma panust eesti hukatusliku
demograafilise situatsiooni parandamiseks, siis on minul vähe usku sellesse, et
eesti keskmine tööandja kõhkleks kasutamast näppusattunud andmeid töötajat
ähvardavate pärilike haiguste kohta töötaja kahjuks. Maailmas on sääraseid
juhtumeid juba küllaga, kus inimene kaotab pärast geneetilise screening'u
läbimist töökoha. Lisaks tekivad täiesti uued eetilised probleemid. Kas enne
abiellumist tuleks üheskoos läbida geeniuuring? Kas laste geneetilisi riske
tuleks uurida ja kellel on õigus säärane otsus langetada - kas lapsevanematel
või lapsel endal alates teatud vanusest? Mehhanism, mille alusel inimene oma
geeniandmed geenivaramust eemaldada saaks lasta, on ebapiisav: oma geeniandmed
eemaldada saab ainult juhul, "kui on selgunud, et geenidoonori isik on
avalikustatud õigusvastaselt". Miks ei ole võimalik igal juhul lasta oma andmed
eemaldada? Kuna Eesti riigil ei ole nii suuremahulise teadustöö läbiviimiseks
piisavalt raha - kogu projekti maksumus on hinnanguliselt 1,5 miljardit krooni
-, siis näeb geenivaramu projekt ette kaasfinantseerimist rahvusvaheliste
organisatsioonide ja äriettevõtete kaasamise kaudu. Farmaatsiatööstuse
hiidfirmade jaoks on kogu projekt äärmiselt odav. 150 miljoni USA dollari
suurune investeering on mitu korda odavam, võrreldes rahaga, mida tavaliselt
mingi uue ravimi väljatöötamiseks kulutatakse. Mis kasu on konkreetsele vähki
põdevale inimesele sellest, et temagi andis oma panuse, mis võimaldas
ravimifirmal ravimi tootmise kulusid langetada? Mis kasu on olnud aidsi
põdejatel sellest, et nende seisundit ja haiguse kulgu uurides on loodud
mingidki ravimid, mille abil surmatõve vastu võidelda? Lõviosa maailma aidsi
haigestunute jaoks, kaasa arvatud Eesti aidsihaiged, on need ravimid liiga
kallid. Nad ei jaksa neid osta ja surevad nagu kärbsed. Ettevaatlikuks teeb see,
et Geenivaramu loojad ei muretse sugugi tulevaste geenidoonorite pärast.
Riskideks peetakse hoopis järgmisi tegureid: et oodatud informatsiooni ei
suudeta kaardistada; et arstid ei jää kergesti nõusse andmete kogumisega; et
oodatust tunduvalt vähem inimesi on nõus hakkama geenidoonoriks; et ei õnnestu
leida sobivat strateegilist investorit; et teistes maades tekib konkurente,
mistõttu andmete hind langeb; et andmed ei ole lihtsalt töödeldavad või ei vasta
potentsiaalsete ostjate vajadustele; et hoolikale valikule vaatamata satub
töötajate hulka ebalojaalne isik, kes diskrediteerib Geenivaramut. Kas keegi on
kunagi mõelnud, kuidas tänada laborirotte, hiiri, merisigu ja teisi loomi, kes
elavad oma elu kitsas klaaskastis, teenides teadust? Äädikakärbsele on vist
kusagil ausammas püstitatud. Jürgeni avameelne päevaraamat, millest selgub, et
kui ikka treeninud ei ole, siis pole dopingu peale mõtet raisata.
madis@ekspress.ee Kõigepealt hingake täiesti välja. Kops täitsa tühjaks. Nii et
midagi kopsu ei jää. Tubli. Nüüd võtke see purk endale kätte. On käes. Nüüd
pange see toru suhu. Toru on suus. Nüüd vajutage siia nupu peale ja hingake
kopsud õhku täis. Siin purgis on rohi ja te tõmbate selle endale sisse. Nii. Kui
olete rohu sisse hinganud, hoidke kümme sekundit hinge kinni ja ongi kõik. Kõik.
Ülalkirjeldatud meditsiiniline protseduur leiab aset Pirital Tippspordi
Uuringukeskuses teisipäeval umbes veerand viis pärast lõunat. Olen andnud Eesti
Spordimeditsiini Föderatsiooni presidendile Rein Jalakule allkirja, et olen täie
mõistuse juures, ja et ma võtan endale vastutuse igasuguste tagajärgede suhtes,
ja et ma soovin viia enda peal läbi eksperimendi dopingu (salbutamol) "toime
tundmaõppimiseks jooksukoormuse mõjul". Allkiri. Punkt. Salbutamol laiendab
hingamisteid. Õhku jõuab kopsu rohkem, hapnikku samuti rohkem. Salbutamol on
astmarohi. Dopinguainete kirjas on ta 1993. aastast. Selle rohu kasutamise
pärast sai suusaäss Jari Isometsä 1996. aastal hoiatuse. Salbutamoli võivad
sportlased kasutada astma korral, kui neil on vastav arstitõend, aga lubatud on
ainult aerosool. Isometsä sõi tablette. Nii. Hommikul ostan Selverist tossud.
Küsin kõige odavamad, ja nad annavad mulle 700kroonised (Adidas). Mu sportilike
ettevõtmiste kalender pole teab mis tihe. Viimane pingutav etteaste
keskmaadistantsil pärineb juulikuust, kui ma jooksin kesklinna kõrvetavas lõõsas
Narva maanteelt Mere puiesteele notarile mingit allkirja andma. See oli ränk.
Nüüd siis taas. Kõigepealt spirograafia ehk hingamise test ilma dopinguta. Hästi
tugevasti tuleb puhuda. Ja siis rahulikult uuesti sisse hingata. Tehtud. Doktor
Virve Vask teatab, et mulle mahub kopsudesse 5,1 liitirit õhku (korvpallur Kert
Keskülal mahub 10 liitrit). Doktor Vask lubab, et ühelgi rahvaspordi alal ma oma
viie koma ühega hätta ei jää. Et "kroonilisi obstruktiivseid momente" mul ei
ole. Inimkeeles tähendab see, et ma kas ei suitseta või olen kaua aega tagasi
maha jätnud. Tõsi. Ei suitseta. Mere pealt lõõtsub tuul. Tihe märg viltune lumi
mätsib prillid kiiresti täis. Lepime kokku, et jooksen ümber Sport-hotelli.
Õiget ettekujutust, kui suur see ring on, mul ei ole. Kaheksasada meetrit ehk.
Doktor Vask: "Tehke anaeroobse läve alla!" Mis see tähendab? Doktor Vask: "Et
veremaitset suus ei ole." Start. Algul on tuul tagant ja minek hea ja ma alustan
reipalt. Ei ole tulnud kaua minna, kui juba tunnen, et kaugushüppe hoojooksuks
oleks valitud tempo paremini sobinud. Keskmaajooksu alustatakse teisiti. Esimese
kahesaja meetri lõpuks olen läbi nagu kalts. Turnee on poole peal ja mul on
tunne, et finisheerimiseks tuleks tellida takso. Rein Jalak selgitas enne
starti, et vastupidavus on seda suurem, mida enam organism hapnikku saab.
Kopsudest viib hapniku edasi hemoglobiin. Mida rohkem hemoglobiini, seda suurem
on vastupidavus. Tundub, et mul pole hemoglobiini ollagi. Tuul on vastu, autod
on ees, jalakäijad ka. Jalad on maa küljes kinni, veremaitse on suus. Anaeroobne
lävi on kaugel selja taga, siin pole midagi arutada. Kui 1900. aasta
olümpiamängudel Pariisis maratonivõitja poolel teel pidi ära kustuma, kallati
talle sisse kokteili, milles olid mingi hull närvisüsteemi rohi, lonks konjakit
ja kaks keedetud muna. Ma tunnen et ma vajaks hirmsat moodi turgutavat surakat.
Keegi mammi vaarub kahe suure sumadaniga otse vastu ja mul tuleb teha ringi
ümber sumadanide. Mõistmatud inimesed! Jaan Taltsi ainuke doping olnud
Ministrite Nõukogu puhvetist välja kaubeldud must kalamari. See vist praegu ei
päästaks. Vanas Kreekas söödud koka lehti ja tiigri liha ja joodud härja verd.
Kahtlen, kas sellest praegu abi oleks. Trondheimi MMil jäi Ljubov Jegorova
vahele sellise asjaga nagu bromantaan. Niisugust asja kasutatakse
sõjameditsiinis. Piir läheb eest ära ja sa pigistad endast viimase raasukese
välja. See viimane raasuke on mul ilma bromantaanitagi enam-vähem antud. Veel
mõned meetrid. Töntsi sörgiga lohistan ennast üle lobjakasse tõmmatud joone.
Kolm minutit, üks sekund ja veidi peale. Oi oi oi oi! ütleb doktor Vask. Ta
hoiab mul randmest ja kutsub oma kabinetti toibuma. Oi oi oi oi! Pool tundi
hingeldamist ja ma hingan sisse dopingu. Pea ringi ei käi? Ei. Käed ei värise?
Ei. Kuidas enesetunne on? Tänan, hea. Mõni aeg ootamist ja tehakse uus
spirograafia ehk hingamise test. Kõik numbrid on viletsamad kui esimesel korral.
Kõik numbrid !!! Ei lase mu dopingut saanud bronhid sugugi paremini õhku läbi.
Ei saa ma midagi paremini hapnikku. Ei mingit kasu. Olen ennast esimese ringiga
nii ära tapnud. Mind kamandatakse lavatsile, sokid lastakse rippu, juhtmed
pannakse külge. EKG näitab, et südamelihas osutus nõrgaks. Doktor Vask: "
Siinkohal ma katkestan eksperimendi ja arvan, et uuesti jooksma minna pole
mõtet. Tulemused oleksid halvad. " Kõik. Läbi. Moos. Annan alla. Kuulsusetu
lõpp. Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooni president Kujutage ette, et kaheksa
aasta pärast öeldakse, et sportlasele ei tohi teha massaazhi. Võibolla, et siis
öeldakse, et massaazh on kõrvaline abi tulemuste paremaks muutmiseks. Kas meid
võib siis kaheksa aasta pärast häbistada, et me praegu sportlastele massaazhi
teeme? Tunnustatud tippjuhtide koolitaja Urmas Nordeni võisid tappa teismelised
poisid ühe kallima ülelöömiskatse eest või lihtsalt auto pärast.
raul.ranne@ekspress.ee "Ma tõesti kardan, et uurimisel saadakse küll teada, kes
Urmase tappis, kuid selle teo tegelikud motiivid jäävad igavesti saladuseks,"
ütleb koolitusfirma Invicta juht Mihkel Pärjamäe. Pärjamäe oli kaks nädalat
tagasi Kohila lähistelt Rabivere raba servast tapetuna leitud Urmas Nordeni (38)
hea sõber. Tol neljapäeva õhtul umbes kella kuue paiku läks Norden oma
töökohast, hotell Olümpia 14. korrusel asuvast Invicta kontorist korraks välja.
Tagasi ei tulnud. Kui Norden, kes alati teatas, kui oli pisimgi oht hilineda, ei
ilmunud tööle ka järgmisel päeval, muutusid töökaaslased närviliseks. Helistati,
otsiti, teatati politseile. Ei midagi. Armas kolleeg, kelle elu oli just
viimasel ajal nagu paika loksunud ning ees paistis särav karjäär koolitusalal,
oli jäljetult kadunud. Päev hiljem, reede õhtul pidasid Tallinna Põhja
politseiosakonna inspektorid suure vaevaga kinni 1997. aasta universaalkerega
tumesinise Ford Mondeo. Rooli tagant leiti 15aastane tallinlane Viktor. Et
mingeid dokumente poisil juhitava sõiduki kohta ette näidata polnud, võeti ta
jaoskonda kaasa. Seal selgus, et tumesinine masin, mille külgedel ja tagaklaasil
olid koolitusfirma Invicta reklaamkirjad, kuulub eelmisel õhtul kadunuks jäänud
Urmas Nordenile. Veel sama päeva hilisõhtul juhatas poiss Tallinna
kriminaalpolitsei uurijad Raplamaale. Kohila lähistel Rabivere raba serval
näitas poiss kätte eelmisel päeval kadunud Nordeni torke ja lõikehaavadega
surnukeha. "Surnukeha oli tugevasti moonutatud, seda oli ikka julmalt
töödeldud," räägib Rapla politseiprefektuuri pressiesindaja Margus Mikomägi.
Laipa tuvastamas käinud Pärjamäe sõnul polnud sõbra surnukehast suurt midagi
järel. Sedavõrd moonutatud oli see. Surnukeha tuhastati, peeti peied.
Sõbrad-tuttavad üritavad praegu tasapisi shokist toibuda. Juhtumit uurib Rapla
politsei. Tippmeeste koolitaja Eestis on vähe tippjuhte, kes poleks Urmas
Nordeni meeskonnatöökoolitust läbi teinud. Neli aastat koolitusfirmas töötanuna
oli ta oma ala tunnustatud tegija. " Pärast ülikooli lõpetamist (Tartu ülikooli
1985. aastal sotsiaalpsühholoogina) ei leidnud ta endale kohe sobivat tööd.
Rühma koostöö arendamine, isiksuse potentsiaal ja koostöövõime hindamine olid
valdkonnad, mis nii talle kui ka firmale huvi pakkusid. Pealegi oli just sellel
alal turul nõudlus olemas, " räägib Pärjamäe, kes koos Nordeniga ülikoolis õppis
ja sellest ajast teda hästi teab. Baas oli selle nelja aastaga loodud ning
täiesti selge näis see, et järgmisel vähemalt kümnel aastal saab Nordenist väga
edukas koolitaja. "See oli ta hobi ja armastus, millele ta oli väga pühendunud,"
lausub Pärjamäe. Mees pidas plaani osta endale kobedam eluase. Käis ringi ja
otsis sobivat. Seni elas Kehrast pärit Norden Tallinnas Kopli kõige tagumises
servas. Liinidel. " Tal polnud seal telekat ega raadiotki. Ainult magas seal ja
võimaluse korral üritas olla mujal, " teab firmajuhist sõber. Tavaliselt
nädalavahetuseti oli mees hoopis Pärnus elukaaslase juures. Nii töökaaslaste kui
ka sõbra jaoks ongi täiesti arusaamatu, kuidas võis mees sattuda kuhugi Kohila
rabasse. Sellist võimalust tema elus justkui polnud. "Ma küll ei tea, et tal
võõrastega mingit erilist suhtlemist oleks olnud," meenutab Pärjamäe. "Võibolla
üritas ta aidata kellelgi probleeme lahendada, nagu tal tavaks oli, ning seda
kasutati kurjasti ära." SHokeeriv mõrvaversioon Raplas on Nordeni mõrvaga
seotult vahi all kaks noort inimest. Üks on seesama roolist tabatud 15aastane
Viktor, kellele Rapla politseiprefektuuri vaneminspektor Angelyca Vaerand esitas
teisipäeval süüdistuse tahtlikule tapmisele kaasaaitamises. Hoopis ootamatum
seik on see, et teine vahialune, 19aastane Aleksander, on Viktori vanem vend.
Aleksander elab Kohilas, mõrvapaiga lähistel. Ehkki vanem vend on ametlikult
töötu, pole ta seni politsei vaatevälja sattunud. Nagu ka noorem vend.
Ajakirjanduses on mainitud versiooni, et Norden tapeti kättemaksuks. Selle
versiooni kohaselt oli ta interneti kaudu tutvunud kellegi noore piigaga, kes
osutus ühe praegu vahi all oleva noormehe kallimaks. Ning see läks
armukadedusest sõgedaks ja mõrvas konkurendi. Pärjamäe ütleb, et kindlasti ei
ole ta oma sõpra kunagi koos verinoore tüdrukuga näinud. Ja talle tundub
kahetsusväärne ja shokeeriv, et just seda versiooni ajakirjanduses käsitletakse.
"Nagu ma politsei jutust aru sain, on võrdselt tugevaid versioone mitmeid ja
minu arvates ei saa neist ühtegi teistele eelistada." Kummalised kõned
Küsimusele, kas Urmas Norden viimasel ajal kuidagi kummaliselt käitus või näis
millestki häiritud, ei oska Pärjamäe selgelt vastata. "Võib-olla oli ta pisut
tõsisem, aga tööd on olnud ka palju," mõtiskleb ta. Siiski meenub talle, et
viimasel ajal tuli Urmasele korduvalt venekeelseid telefonikõnesid, mida varem
ei olnud ja mis teda ilmselgelt segasid. Kui kõne juhtus tulema ajal, mil ta oli
kolleegidest ümbritsetud, kiirustas ta neid vestlusi lõpetama. "Ega ta neist
kõnedest rääkida ei tahtnud ja ega ma nii väga konkreetselt ei küsinud ka,"
räägib Invicta juht. Siiski on ta kindel, et kõned polnud seotud tööga. Kes need
helistajad siis olid? Võib-olla väljapressijad? Sõbra laipa tuvastamas käinud
Pärjamäe märgib, et nähtu järgi otsustades ei sooritatud seda mõrva juhuslikult
või afektiseisundis. " See oli olnud tahtlik tegevus, mitte mingi tunde ajel
sooritatud juhuslik mõrv. Mulle jäi mulje, et pigem tehti seda kõike millegi
väljapressimiseks, " kõhkleb Pärjamäe. Kummaline on tema sõnul seegi, et Urmase
autoga veel järgmisel päeval nii vabalt ringi sõideti. Kui seda mõrva poleks
sooritatud isikliku kasu saamise nimel, vaevalt et oleks nii julgelt liigeldud,
arvab Pärjamäe. Ta tunnistab, et kardab. Kardab seda, et uurimine käib vaid
sellel suunal, mis on seotud kättemaksu versiooniga, millest kinnivõetud poisid
ise räägivad. See annab lihtsaid vastuseid. "Loomulikult on kohtus parem öelda
seda, et tegi kuriteo, kuna talle tehti halba, kui seda, et tappis isikliku kasu
saamise eesmärgil," räägib Pärjamäe. Pealegi on röövimisemomenti palju raskem
tõestada "Ma kardan, et mälestus inimesest rikutakse ära sellega, et kuriteo
motiive pole võimalik tõestada," kahetseb Pärjamäe. Täpsemad selgitused jäävad
politseist esialgu saamata. Soome-eesti verd Anne Maria viskleb kahe vanema
kohtuvaidluses. anne@ekspress.ee "Rakas tule takaisin, en lyö sinua!" See lause
kordub kõigis kirjades. Kümnete kaupa ümbrikke Hille ees laual. Lauale on
Bondi-pakist sigaretipuru pudenenud. Hille on noor blond poisipeaga naine.
Istume tema Lasnamäe korteris. "Hille, sa oled väga kõhn." Hille puhkeb kibedalt
naerma. " Ma olen juba nii palju juurde võtnud! Kui ma Soomest tulema sain,
kaalusin ma 38 kilo! " Kui Hille naerab, siis ei tundu silmaalused kortsud nii
sügavad. Ta on vaevalt kolmkümmend. "Äitiii!" huilgab toanurgast Anne Maria (4),
ja hüppab oma lemmikkutsule - bokser Villile selga. Koeri on nende peres veel.
Hille on lapsest saati suur loomaarmastaja. Ühel järjekordsel kassinäitusel sai
ta tuttavaks soomlase Aatamiga. Varsti nad abiellusid ja kolisid elama Soome,
Kuopio lähedale. Siis sündis heledapäine plikatirts, kes on praegu lahutava
paari suurimaks tüliõunaks. Hille põgenemisplaan küpses kaua Kui Hille püsti
tõuseb, et kohvi tuua, on näha, et ta ei saa hästi kõndida. Ta on sünnist saati
invaliid. Seepärast jäigi ta Soome nii kauaks. " Läksingi sinna rohkem selle
pärast, mida olen lapsest saadik kuulnud. Et olen kõverjalg ja prillipapa.
Lootsin vanema mehega abielludes kõigest sellest pääseda, " tunnistab Hille.
Kuid mitte uneski poleks naine näinud, et suurem osa Soomes elatud aega tuleb
pidada plaane, kuidas ära põgeneda. Mehe eest, kes teda pantvangis hoidis ja
isegi telefonis eesti keelt rääkida ei lubanud. Seda on kole kuulata, mida Hille
räägib. Kuidas soome mees oma naise joomahoos oli vasakust kõrvast kurdiks
löönud. Kuidas oma sõbral Hille käeluu lasknud murda. Nuga kõril hoidnud. Neid
juhtumeid on palju ja juba poole vähemast materjalist saaks korraliku
õudusfilmi. Hille räägib seda tuimalt, pisarateta. Sest jumal tänatud, tema sai
lõpuks tulema. Siis hakkasid öised telefonikõned. Ärajoodud hääl teiselt poolt
lahte, ähvardavad ja mõnitavad sõnad. Hille kartis telefoni kui tuld ja ei
vastanud enam kõnedele. Järgmiseks saabusid trükimasinal tipitud kirjad. Kurjad
ja nõudlikud, hiljem imalalt andekspaluvad. "Kaua võib?" küsib Hille, silmades
tume viha. Süütab järjekordse sigareti ja vannub, et enam ta isal endale ja
lapsele haiget teha ei lase. "Mine sina siit suitsu seest ära!" tõrjub ta Anne
Mariat. Ja räägib kindluse mõttes vene keeles, et tüdruk aru ei saaks. Tal on
õudsed kahtlused, miks on pisitüdrukul komme sülle tulles aina ratsutamist
mängida. Hille ei suuda pisaraid tagasi hoida. "Jumal, mida ma küll teen, kui ta
lapse enda kätte saab?" Soomlane süüdistab lapsevarguses Suvel andis Hille
lahutuse sisse. Ta tahab last endale saada. Tema argumendiks kohtus on see, et
mees hoidis enne abielu saladuses, et tal on psüühilise tervisega probleeme.
Aatami omakorda kisub last oma poole. Kõigepealt laseb isa avaldada kohalikus
lehes Savon Sanomat artikli, mis on kirjutatud tema jutu põhjal ja esitleb
eestlannast ema häbitu lapsevargana, kes ei suuda Tallinnas last kasvatada. Loo
juures on suur Anne Maria pilt. Peagi ilmub loole järg - Aatami tegeleb
kohtueelse mõjutamisega. Soomlane rõhub ka sellele, et tema juures oleks lapsel
paremad elamistingimused. "Kodu, keel, kultuur ja sõbrad võeti Anne Marialt
ära," kurjustab Aatami. " Mind huvitab ka, et mis tingimustes mu väike tütar
elama peab. Tsaariaegses viletsalt köetud majas, kus pole vett sees! " Isa püüab
juhtumit esitada poliitilisena, kiskudes pere musta pesu avalikkuse ette. Just
nagu Kuubalt põgenenud Elian Gonzaleze lugu, kus varsti arvas iga ameeriklane
kõige paremini teadvat, mis lapsele parim on - kas tagasi isa juurde saatmine
või ebaseaduslikult uude keskkonda jätmine. Mehe asja ajab advokaat Timo
Rajamäki, kelle sõnul on praegu küsimuse all lapse heaolu. Soome-pool on
veendunud, et vaene mees kannatab kurja ülekohtu all. Lisaks kavatsetakse
tõestada, et laps viidi Soomest ebaseaduslikult. Kuopios sündinud Anne Marial on
Soome kodakondsus. Mida nad siis tahavad? Hille tahab, et mees tema ja lapse
rahule jätaks. "Elagu ükskõik kus, tehku ükskõik mida, aga lõpetagu see terror!"
Aatami tahab, et naine lapse talle loovutaks. Lisaks nõuab mees vastavalt Soome
seadustele naiselt lapsele elatusraha 500 marka kuus. Hille elab praegu umbes
tuhandekroonisest invaliidsuspensionist ja vanemate toetusest. Aatami on teinud
palve Soome välisministeeriumi õigusosakonnale, et välja selgitataks lapse
asukoht ja sotsiaalsed tingimused. Laps tuleb kohe Soome tagasi tuua, on tema
nõue. Aga mida tahab peategelane ise? "Ütle, Anne, kas sa tahad Soome tagasi
minna?" Tüdruk raputab valgejuukselist pead. "Miks sa ei taha?" "Lihtsalt ei
taha!" põrutab tüdruk. Aga kus sa tahad olla? "Mitte kuskil!" Tallinna Sotsiaal-
ja Tervishoiuameti lastekaitsespetsialist Merle Leopard: Olen selle lapse ja
perega kohtunud. Meie hinnangul on lapsele siin tagatud normaalsed tingimused
kasvamiseks ja arenguks. Lapsel on seaduste järgi õigus Eesti kodakondsusele ja
seega ka sotsiaalsetele garantiidele. Praegu oleme ka isaga ühendust võtnud ja
teatanud talle lapse olukorra. Mees ise pole lapsega kohtumise vastu huvi
tundnud. Enne esmaspäeval toimuvat kohut ei saa midagi muud öelda. 1995 abiellub
eestlanna Hille soomlase Aatamiga. Hillest saab Soome kodanik. 1996 suvel sünnib
Anne Maria 2000 jaanuaris selguvad mehel psüühilised probleemid 2000 veebruaris
põgeneb naine Eestisse vanemate juurde 2000 aprill - Aatami sõidab Eestisse ja
püüab veenda naist koos lapsega tagasi tulema. 2000 juuni - Hille annab lahutuse
sisse. Põhjused - perevägivald ja oma tervisliku seisundi varjamine enne abielu.
Aatami nõuab kohtult, et ta saaks lapsehooldusõiguse enda kätte ja naine maksaks
talle lapse eest elatusraha 500 marka kuus 2001 märts toimub esimene kohtuistung
Hansapanga müügiotsus võib sündida täna, aga ka kuue kuu pärast. Väga palju
sõltub Brüsselist. sulev@ekspress.ee Hansapank Eesti peadirektor Raul Parusk on
esimene Eesti pankur, kes Rootsi pankade ühinemist omal nahal tunda sai.
Neljapäeval, 22. veebruaril olid tal piltlikult öeldes kohvrid pakitud, et
kolida aastaks-pooleteiseks Leetu. Parusk pidi juhtima sealse suuruselt teise
panga Taupomasise ülevõtmist. See olnuks karjääriredelil ilus samm edasi.
Puudusid vaid allkirjad ostu-müügilepingul. Hansapanga nõukogu pidi asja arutama
selsamal neljapäeval. Aga Paruskit ei saadetud Vilniusesse. Tund aega enne
nõukogu koosolekut avalikustasid Swedbank ja SEB ühinemiskava. See tõmbas
Taupomasise ostule kriipsu peale. Leedu valitsus oli ammu hoiatanud, et kui
rootslased ühte heidavad, siis nemad panka ei müü. Parusk jäi Tallinnasse.
Vähemalt esialgu, sest kolmapäeval kohtus Hansapanga nõukogu esimees Anders
Sahlen leedukatega. Kas ja mis tingimustel kõnelused jätkuvad, ei olnud
Ekspressi trükki minekuks veel teada. Hansapank saab uue finantsjuhi Küll aga
andis panganõukogu tol ootamatul neljapäeval heakskiidu kahele käigule, kus
kohalikke finantstuusi liigutati mänglevalt nagu ettureid malelaual. Marketsi
divisjoni juht Gerd Müller viiakse aprillis alles loodava fondi etteotsa. Tema
vana koha hõivab senine finantsdirektor Erkki Raasuke. Ühtlasi kinnitati Raasuke
ametlikult juhatuse aseesimeheks. Raasuke kamandas panka ülemuse äraolekul
varemgi. Loomulik valik, sest finantsjuhil on kontsernist alati parem ülevaade
kui ühelgi teisel juhatuse liikmel. Nüüd jäi finantsjuhi tähtis tool vabaks. Kas
seda kohta ihkavad ülemere-omanikud, et tihendada kontrolli Hansapanga üle?
Sinna saaks panna mõne oma mehe, nagu SEB tegi Ühispangas. Ühispanga finantse
käsutab rootslane Johan Lindh. Ent Hansapanga juhataja Indrek Neivelt välistab
"kodurootslase" tuleku. Peagi kuulutatakse välja konkurss. Koha täidab
tõenäoliselt keegi Baltikumist. Ühinemise võti peitub Eestis Viimati käitus
Swedbank salapäraselt enne aastavahetust, kui tõstis osalust Hansapangas nelja
protsendi võrra. Hoolimata lubadustest, et ülevõtmisele ei minda. Täna paistab
kõik teises valguses. Need neli lisaprotsenti ei maksa mitte enam 400 miljonit
krooni, vaid 800 miljonit. See on märkimisväärne võit nii panga täieliku
väljaostmise kui ka võimaliku müügi korral. Kumb variant käiku läheb, ei ole
teada. Indrek Neivelt käis reedel Stockholmis. Naasis sõnumiga: kõik on
jätkuvalt lahtine, jätkame samas vaimus. Svenska Dagbladet teatas möödunud
nädalal, et Swedbanki ja SEBi liitumise võti asub Eestis. Tehing sõltuvat
Hansapanga või Ühispanga müügist, mis on võimalik enne ühinemist. Swedbanki
infojuht Staffan Salen lehe väidet ei kinnita. Enne suve pole müüki oodata, kuna
otsused seisavad kinni Brüsseli liitumisloa taga. Paralleelid Hansa-Hoiuga SEB
on olekult sinivereline, algusaegade Hansapanga moodi. Swedbank aga maalähedane
nagu Hoiupank muiste. Hansapank ja Hoiupank teatasid talvel 1998 hurraaga
liitumisest. Eesti meeste ilus plaan kukkus kolinal läbi - kõik polnud
korralikult läbi mõeldud. Rootslaste liitumiskõnelustest teatas ajakiri Privata
Affärer juba kaks aastat tagasi. Kui Swedbanki tegevjuht Reinhold Geijer oli
ühinemise vastu, lasti ta lahti. Tegelik diil tehti aga ruttu, vaid kümne
päevaga. Swedbankist hoidis ohje kindlalt oma käes president Göran Collert,
heitliku meelega mees. Isegi veel uudise väljapaiskamise eelõhtul polnud kõik
klaar. Kas erinevad kultuurid sobivad seekord? Kuigi võtmeisikud rääkisid
võrdsete abielust, võtsid finantsturud uudist hoopis SEBi-poolse ülevõtmisena.
SEBi aktsia kallines ühe päevaga 6,5 protsendi võrra. Täna on uues pangas paigas
neli tipptegelast, kes kohtuvad korra nädalas. Kõik muud võtmekohad on lahtised.
Ühispankurid rahul Hansapankuritele võiks nende panga müük väärikale uuele
omanikule väga meeldida. Vabaduse nimel. Et nende mängumaad ei piirataks ainult
Eestiga, nagu SEB tegi Ühispanga puhul. Päitsete panek pole kellelegi indu
juurde andnud. Hansapanga müük annaks ka rahalise võidu. Kui Ühispanga müügi
puhul teeniks rootslased heal juhul tagasi selle summa, mis nad on sinna
paigutanud, siis Hansapanga müük annaks umbes neli miljardit krooni kasumit.
Igatahes ootavad leedukad Taupomasise-diilis Hansapanga müüki. Kellele, see pole
täna kõige olulisem. Eestlaste kaasarääkimisõigus kogu kupatuses on paraku
tagasihoidlik nagu sipelgatel elevantide pulmamängus. Ühispanga president Ain
Hanschmidt särab see-eest nagu kevadpäike. Kui kõik jääb nii, kuis oli, pole
häda midagi. SEB on ikka ja jälle eestlasi kiitnud, kuigi Ühispank lõpetas kolm
aastat järjest kahjumiga. Hoolimata lubadustest, et bilanss on lõpuks vanast
saastast puhtaks tehtud. Ent müügi korral võib tegevusväli laieneda. See meeldib
igale pankurile. Seega on Hanschmidtil kuulutada üksnes häid sõnumeid: " Enam ei
ole meil nii karm kulude kokkuhoid nagu varem, kui tõmbasime 20 protsenti
tagasi. Peame agressiivsemalt edasi minema. Olema jälle üliaktiivsed, et silma
paista. " Projekt "Vaata maailma" kavatseb Eesti internetikasutamisel Soomest
kolme aastaga mööda viia. sulev@ekspress.ee Eesti suurettevõtted tahavad muuta
interneti tarvitamise üldrahvalikuks. 650 000 eestlast ei ole internetti
kasutanud ning ei saa või ei kavatse seda lähiajal omal algatusel teha. Projekt
"Vaata maailma" kavatseb sellise kivinenud mõtteviisi puruks lüüa. Tuleviku
Eestis tarvitavad veebi ka sinikraed ja vanemad inimesed. "Kui pangateenused on
viidud internetti, siis saab sama teha ka riigi- ja kohalike omavalitsuste
teenustega," ütleb Hansapank Eesti peadirektor Raul Parusk. E-riigis saaks
internetis panna kinni arstiaegu, tellida passi, hankida äriregistri
väljavõtteid, suhelda oma laste kooli, linna- ja riigivõimudega. E-maksuamet
töötabki juba edukalt. " Kui mõnel inimesel on vallavalitsus kolme kilomeetri
kaugusel, siis haldusreformi tulemusel võib see nihkuda 30 kilomeetri kaugusele.
Internet aitab võimu tagasi lähemale tuua, " avaldab arvamust Alar Ehandi,
endine liisingutöötaja, kes Hansapangas " Vaata maailma " projekti veab. Ehandi
tutvustas projekti 30-40 firmale ja leidis sooja vastuvõtu. Enamik neist
ettevõtetest kavatseb anda "Vaata maailmale" kuni kolm protsenti kasumist. Kokku
teeb see kolme aastaga 300- 350 miljonit krooni. Kõige rohkem - sada miljonit
krooni - annab idee autor Hansapank. " Me ei tea veel, kuidas raha tagasi
teenime. Kas interneti kasutamisest tuleneva kulude kokkuhoiu, majanduse
elavnemise või millegi muu arvelt, " tunnistab Parusk. "Meie eesmärk on tulu
saada hoopis pikema aja peale ette vaadates, kui seda on mõned aastad - eesmärk
on ühiskonda edasi arendada." Hansapanga kõrval veavad suurprojekti Ühispank,
Eesti Telefon, EMT, IBM, Oracle ja MicroLink. Suur osa rahast kulub avalike
internetipunktide võrgu laiendamiseks ja koolituseks. Suurfirmad kavatsevad
heale ideele lisada ka majandusliku hoova, andes netiklientidele hinnaalandusi.
peaminister Internet on Eesti ühiskonna uutesse kihtidesse jaganud. Digitaalselt
lõhestanud. Võõrandumine iseendast ning riigist pole vähenenud või suurenenud,
rippugu internetis üleval kas või kõik valitsuse otsused ning eelnõud. Riik on
tegelenud kastide ja kaablitega, kuid unustanud inimese. Samas vaimus jätkates
tuleks peagi tõdeda, et oleme jõudnud umbteele. Erasektorit ning kolmandat
sektorit kaasamata ei suuda riik tagada vajalikke investeeringuid teadus- ja
arendustegevusse ega minna üle teadmistel tuginevale Eestile, rääkimata
sotsiaalprobleemide lahendamisest. Sellel taustal teeb mulle rõõmu projekt
"Vaata maailma". See saab olla edukas aga ainult siis, kui teda kasutatakse
koostöö arendamiseks riigi ja erasektori vahel. Ei keskenduta mitte tehnilisele
tulevärgile, vaid inimestele nende unistuste ja lootustega. Soome ja Eesti
interneti kasutamise vahe on võimalik tasa teha. Kuid samas ei saa seda pidada
omaette eesmärgiks. Pigem võiksime pakkuda maailmale lahendust digitaalse
lõhestumise probleemile. aet.syvari@ekspress.ee Tallinna Vene Draamateater kihab
nagu sipelgapesa. Kas kellelgi on kuri plaan iga hinna eest teater välja süüa
tema uhkest juugendmajast Vabaduse platsil? Vene Draamateatri keldris, endistes
restoran Astoria ruumides on ennast sisse seadnud Monte-Carlo kasiino. Vähesed
teavad aga, et kasiinol on teatrimaja keldris õigus pesitseda veel 88 aastat. 11
aastat tagasi sõlmitud kummaline leping teatridirektori ja ASi Fookus vahel
annab keldriruumid nimelt tervelt 99 aastaks rendile. Fookuse allrentnikuks,
otse ühes keskväljaku kaunimas hoones magusa suutäie ampsanud firmaks on MC
Kasiinod AS. Kelle huvides säärane leping tehti ja kas tõesti oli
teatridirektoril õigus keldriruumid pea sajandiks välja üürida? Teatri direktor
Aleksandr Iljin laiutab käsi. " Teatril oli vähe raha, otsisime rentnikku. Kõik
käis koostöös kultuuriministeeriumiga. Aga 99 aastaks tahtsid lepingu sõlmida
just rentnikud. " Renditasu leping ette ei näe. Selle asemel lubas Fookus teha
teatrisaali ja lava remondi ja pakkuda näitlejatele tasuta lõunaid. Lisaks
kohustus rentnik tasuma teatri kommunaalmaksed. Iljin väidab, et kõik
lepingupunktid said täidetud. "Tasuta lõunaid pakuti, kuni riigikontroll need
ära keelas." Teatritöötajad räägivad aga teist juttu. "Mina pole remonti näinud,
näitlejaist ei mäleta keegi mingeid lõunaid," kinnitab üks neist. Nüüd kardavad
paljud teatri töötajad, et Vene Draamateater puksitakse hoonest välja ja
Monte-Carlo ehitab endisesse kultuurikantsi stripibaariga hiigelkasiino: Eesti
Moulin-Rouge'i. Ka kuuldub teatrimajast, et direktor Iljin on Monte-Carlo
aktsionär või nõukogu liige. Miks ta muidu neid nii väga soosib. Miks muidu
laskis ta teha otsekäigu kasiinost Palace'i - kõmm, läbi teatriseina!? Direktor
Iljin lükkab kõik süüdistused tagasi. Tema pole kuulnud midagi kasiino
laienemisplaanidest ega lasknud teha mingit otsekäiku. " Selle tegid rentnikud,
see on nende asi. Pealegi, teatrit see uks ju ei sega - see läheb ju otse
kasiinosse. " Scandic Hotels Eesti ASi finantsdirektor Andres Lepik väidab
samuti, et läbirääkimisi pidasid nad Monte-Carloga, mitte teatriga. "See oli
Monte-Carlo initsiatiiv, kuid läks kokku ka meie plaanidega." Ka MC Kasiinod ASi
peadirektor Enn Räpp on praeguste keldriruumidega rahul. Ta tõrjub kõik
süüdistused terve teatrimaja endale ahnitsemises. " See on absoluutne jama! Mida
me nende ruumidega teeksime - Eestis pole turgu nii suurele kasiinole! "
Eelmisel nädalal linnapea Jüri Mõisa kaudu avalikkusse paisatud väide, nagu
sooviks just Iljin teatri kolimist Vene Kultuurikeskusse (endisesse Ohvitseride
Majja), mille direktori kohusetäitjaks ta praegu on määratud, on pinged üles
kruvinud. Iljin lükkab kõik kolimisplaanides süüdistamised ümber, aga
teatrirahvast see ei rahusta. "Kui ta juba keldri 99 aastaks kasiinole rendile
andis, ju see kasiino talle ikka kuidagi südamelähedane on," arvab murelik
teatritöötaja. anne@ekspress.ee Eelmise aasta mais otsustas
sotsiaalministeeriumi ametnik Ain Aaviksoo (31, pildil) koos sõpradega Eesti
Nooremarstide Ühendusest lükata käima projekti, mis pakuks netis surfajale
kõikvõimalikku terviseinfot. Aadressilt on võimalik eriaalaarsti käest nõu
küsida ja vajaduse korral ka ennast vastuvõtule registreerida. Interneti
plahvatuslikust arengust hoolimata pole siiani Eestis ühtki portaali, mis oleks
ainult terviseteemadele spetsialiseerunud. Aaviksoo usub eelmisel aastal
Ühendriikides tehtud uurimust, mis näitas, et ligi pooled juhuslikest
internetikasutajatest otsisid võrgust just tervist puudutavat infot. Veel suurem
on see protsent pidevalt netis surfavate inimeste hulgas. Kasutajaid peaks
portaalile meelitama ka võimalus erialaarstilt tasuta nõu küsida. Veel kavalam
nipp on aga online-arstiteenus. See tähendab, et ennast saab internetis arsti
vastuvõtule kirja panna. BMFi tehtud uuring näitas, et sellest teenusest
huvitatuid on rohkem kui näiteks internetikaubamajadest ostjaid. Mõeldud on ka
ravimimüügile internetis, kuid siin tuleb veelgi rohkem eetilisi probleeme.
Ravimiamet on neis asjus üsna ettevaatlik. Näiteks paari nädala pärast avaneb
internetikülg elan.ee, mis ka terviseportaali kaudu oma tooteid pakkuma hakkab.
Selle arendamisega tegelev Made Ots on kokku puutunud hulga probleemidega.
"Sisuliselt on ravimi- ja arstiteenuse internetti viimisel praegu loodud
pretsedent," nendib Ots. Seetõttu on ka keeruline end olemasolevate seadustega
sobitada, mis selles vallas on äärmiselt ranged. Näiteks selge on see, et
retseptiravimeid ei hakka interneti kaudu mitte kunagi tellida saama. "Ka
käsimüügiravimeid inimene koju tellida ei saa, sest seadus ütleb, et ravimi võib
inimesele ulatada vaid proviisor," ütleb Made Ots. Ka ei ole internetis ravimeid
pakkuvat külge lubatud nimetada virtuaalapteegiks. On valdkondi, mida ei saa
kunagi täielikult internetipõhiseks muuta. Ka Aaviksoo rõhutab, et tal pole
kunagi olnud isegi mõtet, et terviseportaal võiks asendada arstiteenust. "Me
anname vaid nõu." Haigust diagnoosida ei saa kunagi ilma inimest nägemata.
Tuntud sisearhitektide paar Vaiklad vassivad müügikuulutuses oma maja suurust.
gea@ekspress.ee Müüa maja Kakumäel. Üldpind 280 m2, krunt 1400 m2. Avar elutuba,
3 magamistuba, töötuba, eraldi köök, saun, vannituba, 3 WCd, elektriküte,
biopuhastiga vesi, garaazh kahele autole. Hind 3 150 000 krooni. Selline
kuulutus ilmub Eesti lehtedes mullu oktoobrist. Maitsekas valge kivimaja
Kakumäel vaikses kõrvaltänavas võiks olla iga pere unistus. Mõned kosilased on
elamut ka kaemas käinud. Tehingud on jäänud aga pooleli - ostjad on avastanud,
et maja dokumentide järgi on üldpinda tegelikult 223, mitte lubatud 280
ruutmeetrit. Omanike, tunnustatud sisearhitektide Argo ja Katrin Vaikla
koostatud siseviimistlusplaan näitab elamu suuruseks 238 ruutu. Ilma tagaõuele
jääva katusealuse terrassita tuleb ka siin kokku vaid 230 ruutmeetrit. Lubatud
pinnast jääb erinevate projektide järgi puudu 50 kuni 57 ruutu, korraliku
kahetoalise korteri jagu. Piirkonna detailplaneeringust selgub, et ka krunt on
reklaamitud 1400 ruutmeetri asemel vaid 1279. Mõlema dokumendi koopia on olemas
ka Eesti Ekspressil. Maa ruutmeeter maksab Kakumäel keskmiselt 350 krooni,
viieaastase elamu ruutmeetri eest küsitakse 6000 krooni ümber. Lihtne arvutus
näitab, et Vaiklad küsivad ruutmeetrite juurdekirjutamisega kinnistu eest ligi
400 000 krooni rohkem. Argo Vaikla selgitab stoilise rahuga, et tegelikult on
üldpinda 270 ruutmeetrit. "Kuulutusse sai natuke valesti pandud jah," mainib ta.
" Mis 230 ruudust te räägite? Üldpinna sisse käivad ka seinte alused pinnad ning
korruste kabariitide vahe. " OberHausi majade osakonna kinnisvaramaakleri Tarvo
Tuga sõnul on üldpind ikka kasutatav pind. " Olen selliseid kuulutusi varem ka
näinud. Nii ei ole ilus teha, see on bluffimine, " pahandab Tuga. "See on pidev
arhitektuuriline probleem ja vastutus langeb siin maaklerile," pareerib Vaikla.
"Tal on kogu dokumentatsioon käes ja oleks võinud ka ise natuke arvutada."
Sügisel maja müügiga tegelenud Klas Kinnisvara maakleril Merle Randmaal on Argo
Vaikla käega kirjutatud paber: üldpind 230, kogupind 280 ruutmeetrit. Sisuliselt
on need mõisted kattuvad. Randmaa sõnul arvas ta, et Vaiklad ajasid midagi
segamini ja mõtlesid üldpinna all kasulikku pinda. Omanike viimistlusplaanis
mahub 230 ruutmeetri sisse aga kogu maja, ka kelder ja 35ruudune garaazh, mida
kuidagi kasulikuks pinnaks pidada ei saa. " Mina ei tea, kuhu need 50 ruutu
kadusid. Ja mõõdulindiga ma ka mööda seinaääri roomama ei hakanud. Usaldan alati
oma kliente, " ütleb Randmaa. Praegu aktiivselt maja müügiga tegeleva Reval
Estate kinnisvarabüroo maakleri Külli Ooti hinnangul tuleb vahe maja suuruses
just garaazhist. "Neil on väga suur garaazh," kinnitab ta. " Ah et garaazh on
juba sisse arvestatud? No need numbrid sain ma Vaiklatelt. " " Kui norima
hakata, siis pole maja plaanis pööningut üldse kirjas. Nii et kokkuvõttes tuleb
ruutmeetreid rohkemgi veel, " teab Argo Vaikla. Maale langenud meteoriidid
võivad elu Maalt pühkida, kuid kunagi võisid nad selle ka siia tuua. Eesti
Päevalehe teadustoimetaja Inimest on ikka huvitanud kaks asja. Kuidas saada
rikkaks ja millal tuleb maailma lõpp. Nende küsimustega on tegelnud nii pühad
tekstid, nägijamehed kui ka teadusajakirjad. Ilmaruum on täis Maad ähvardavaid
objekte. Teadlased püüavad neid kokku lugeda, võimalikku ohtu hinnata ja välja
mõelda, kas Maad ka nende eest kaitsta saab. Varastatud taevakivid 1995. aastal
kadus Tartu ülikooli geoloogiamuuseumist üks hinnaline eksponaat. Vargad ei
viinud kaasa mammutikihva või ürginimese koljuluud. Nad panid pihta taevast
kukkunud kivi. Varaste meetod oli lihtne ja geniaalne. 8. augustil 1862. aastal
Pilistvere maile kukkunud meteoriidi asemel sokutati vitriini tavaline
kartulipõllult toodud kivikamakas. Pilistverre langenud kaheksast meteoriidist
leiti üles neli. Üks neist oli kukkunud kõrtsmiku sealauta. Kolmekilone
Pilistvere meteoriit maksab ekspert Fabricius Buchwaldi arvates poolteist
miljonit krooni. Taevakivid on hinnas. Neile on omistatud maagilist võimet.
Meteoriidiuurija Reet Tiirmaa kirjutab, et 1872. aastal lõhkusid Paide mustlased
Tänassilma kanti kukkunud meteoriidi ja tassisid osa sellest laiali, allesjäänu
peitis üks talumees talismanina ära. Maailmas on palju erakogusid, kuhu
meteoriite kokku ostetakse, nii et keegi neile enam jälile ei saa. Kummalisel
kombel on Eestist leitud pinnaühiku kohta kõige enam meteoriite ja nende
kraatreid maailmas. Siiski ei tähenda see, et Eesti kuidagiviisi taevast
sadavate kivide eriline märklaud oleks. Astronoom David Jewitt kinnitab, et
löögi tõenäosus on kogu Maa pinnal juhuslik. "Siiski tekitavad löögid ookeani
tsunaamilaineid, mis paiskuvad kaldale," ütleb Jewitt, "nii et rannikulinnad on
enam ohus." Elu pommirahe all Eesti tuntuim meteoriidikraater asub Kaalis. Selle
tekke ajaks hinnatakse hetke 7600 kuni 2500 aastat tagasi. Maailmas pole teada
ühtegi teist kraatrit, kuhu meteoriit oleks kukkunud nii hiljuti, ja kukkumise
ajal nii tihedalt asustatud alale. Oma 1976. aastal avaldatud raamatus
"Hõbevalge" esitas tollane kirjanik, nüüdne Eesti vabariigi president Lennart
Meri hüpoteesi, et Kaali meteoriidi kukkumist kuuleme tänaseni. See tähendab, et
selle sündmuse järelkajasid näeme enda ja teiste lähedaste ning kaugemategi
rahvaste folklooris. Kuid Kaali meteoriit jättis siiski ellu inimesi, kes seda
mäletada saavad. Sama hästi ei läinud dinosaurustel, kes arvatavasti just 65
miljoni aasta taguse Mehhikosse Chicxclubi kukkunud meteoriidi vallandatud
kliimamuutusi üle elada ei suutnud. Meie koduplaneet murrab teed läbi
galaktilise tolmu. Ööpäevas langeb taevast 90 miljonit heledat meteoori.
Maailmas on teada umbes 150 meteoriidikraatrit. Eestis on neist seitse. Igal
aastal maandub Maale 26 000 enam kui sajagrammise massiga meteoriiti. Suurem osa
neist sukeldub maailmamerre, polaaraladele, kõrbetesse ja teistele inimtühjadele
aladele. "Kuigi aastas langeb Maale 1000 meteoriiti, lisandub
teaduskollektsioonidesse vaid kümmekond uut meteoriidipala," ütleb Tiirmaa.
Ligikaudu sama palju leitakse varem langenud meteoriite. Kraatreid tekitavaid
hiidmeteoriite langeb sajandi kohta umbes üks. Et taevast kive alla sajab, ei
uskunud Euroopa teadlased veel 200 aastat tagasi. Prantsuse Akadeemia pidas
selliseid jutte selgeks ebausuks. Kui aga aastal 1803 kukkus Normandiasse
L'Aigle'isse paar tuhat meteoriiti, tuli teadlastelgi tunnistada, et taevast
sajab kive alla. Sajab ka tolmu. On hinnatud, et iga päev jõuab maapinnani 20
tonni kosmosest pärit olevat ainet. Ainult et kui tuul liiva silma keerutab, ei
ole just lihtne teada saada, kust see Maale sattus. Kauged rändurid Eesti
astronoom Ernst Öpik tõestas 60 aasta eest esimesena, et suur osa meteooridest
on pärit väljastpoolt Päikesesüsteemi. Tema arvutas välja Päikesesüsteemi kehade
kokkupõrgete sagedused. Tema tõestas Marsil meteoriidikraatrite olemasolu. "Tean
Eestit just briljantse ja kuulsa astronoomi Ernst Öpiku kaudu," ütleb Havaii
ülikooli astronoom David Jewitt, kes möödunud aastal avaldas ajakirjas Nature
artikli meid taevast ähvardavatest ohtudest. "Silmad pärani kinni" pealkirjastas
Jewitt oma artikli, kus ta tuletab meelde, et Maa orbiidiga küllaltki suure
tõenäosusega kohtuval trajektooril ringleb umbes tuhat üle kilomeetrisuurust
kaljukamakat. Jewitti kalkulatsioonide kohaselt on tõenäosus, et inimene oma elu
jooksul taevakeha läbi surma saab, üks juhus 20 000 kohta. See on pisem kui
tõenäosus kukkuda elu jooksul kord alla lennukiga. Kuid kui arvestada, et
sajameetriseid küllalt ohtlikus kauguses tiirutavad objekte on sada korda enam,
võib üheprotsendilise tõenäosusega uskuda, et alanud sajandil paiskub Maale üks
300meetrine külaline. On leitud meteoriite või nende kilde, mis on kukkunud
Maale kuni 450 miljonit aastat tagasi. Nende iga ulatub 1,5 miljardi aastani.
1994. aastal andis Shoemaker-Levy nimeline komeet võimaluse ohutust kaugusest
jälgida, kuidas üks taevakeha planeedile kukub. Enne Jupiteri pinnale langemist
murdus ta 21 suureks tükiks, mis pommitasid planeeti nädala aja jooksul.
Nägijameeste ennustus maailma lõpust küll paika ei pidanud, kuid poleks just
eriline rõõm olnud, kui see komeet vastu Maad põrganuks. Maa atmosfäär ei kaitse
meid sajast meetrist suuremate taevarahnude eest. Praeguseks on Mehhiko
katastroofist mälestusena alles 180-kilomeetrine kraater. 1490. aastal sai
Hiinas hukka tuhat inimest - arvatavasti taevast langenud kivisaju läbi. 1984.
aastal kolksatas meteoriit USAs Georgia osariigis elava Carutha Barnardini
postkasti. 1911. aasta 28. juunil langes Egiptuses Nakhla kivimeteoriit, mille
üks kild tappis koera. Püha kivi ootel Ernst Öpik oli esimene astronoom, kes
juhtis tähelepanu ohtudele, mida kujutavad maapealsele elule komeedid ja
asteroidid. Tema ennustas ka komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas,
mida praegu Öpiku-Oorti pilveks nimetatakse ja kust paljudki Maale kukkunud
meteoriidid pärinevad. Teadlased on üha enam hakanud hoiatama valitsusi, et
taevakividel silma peal hoitaks. David Jewitt arvab, et 300meetrine meteoriit
pühiks maamunalt umbes 100 000 inimest. Mida siis teha? Jewitt pakub välja
ehitada ohtlike taevakehade avastamiseks ja jälgimiseks eraldi teleskoop. See
maksas 100 miljonit dollarit, pool ülehelikiirusega lennukist. Ent siiani ei
taha ükski valitsus sellist projekti rahastada. Ka pole teada, kuidas siis
ikkagi avastatud ja meie suunas kihutava kaljutükiga käituda. " Keha lõhkumine
relvaga pole kasulik, " arvab Jewitt, " parem on seda mõjutada, et ta Maast
mööda lendaks. Praegu aga pole meil kummagi jaoks tehnoloogiat. Ka ei soovita
kulutada raha, et meid kokkupõrke eest kaitsta. " Taevast võis tulla mitte
ainult kive. Nendega koos võis saabuda ka elu. Kuid siiani on see vaid üks elu
Maale sattumise hüpoteesidest. Seevastu usub enamik asjatundjaid, et osa
maailmamere veest on pärit taevast kukkunud objektidelt. Ning jäistel külalistel
leidub ohtralt ka orgaanilist ainet. Kuulsaim sellealane objekt on Marsi
meteoriit ALH 84001, milles mõned teadlased siiamaani arvavad leiduvat
kivistunud mikroobe. Suurim Kaalist leitud kild kaalub 38,5 grammi.
Raudmeteoriit lendas sellise hooga, et aurustus põrkel. Kas võis
meetri-viiemeetrise läbimõõduga taevakivide sadu inimesi hukata? Kindlasti võis,
kui inimesed läheduses viibisid. Kuid vanim Eestist avastatud meteoriidikraater
avastati kõige hiljem. See tõestati alles 1996. aastal Neugrundi madalal
ühistöös Rootsi teadlastega. Meteoriit põrkas vastu Maad 550 miljonit aastat
tagasi. Eesti oli siis kusagil Lõunapoolkeral. Siis elasid Maal sellised
loomaliigid, kelle olemasolu meteoriit ei ähvardanud. Kui Neugrundi kanti praegu
selline taevakivi kukuks, ei läheks meil nii hästi kui tollastel bakteritel ja
vetikatel. Taevakivi on tähtis ja püha. See võib pühkida elu Maalt. Ent võis
selle ka siia tuua. 2000. aasta veebruaris võttis Ameerika Loodusajaloo Muuseum
üles kohtuprotsessi indiaanlastega, kes tahavad endale tagasi 15,5 tonni raskust
Wilamette'i meteoriiti, väites selle olevat nende kultusobjekti. Selle taevakivi
üle on vaidlus käinud 1855. aastast alates. Ometi kukkus Wilamette'i kivi maha
juba 10 000 aasta eest. 25aastane Ken Saan õpib majandust ja esineb
homoreklaamis. Rain Tolk (23) kirjutab Seltskonnas ning tudeerib filosoofiat.
Kahe peale teevad nad Eesti kõige skandaalsemat telesaadet "Esto-TV".
sulev@ekspress.ee Laupäev, 3. märts. Ööklubis Decolte jagatakse Eesti
muusika-auhindu. Ken ilmub kohale punktipealt kell üheksa. Juuksed salkus nagu
tänavapoisil, pungis kilekott pihus. " Anname välja " Esto-TV " oma auhinnad!
Need on täiesti värsked. Just äsja hõbedase spray'ga värvitud. " Tolk naeratab
laialt nagu B-filmi fashist enne juudi ahju saatmist: "Anname välja loomingulise
põlemise auhinna, siis aaria rassi auhinna tõupuhtuse eest, siis veel ee-eee ...
geisensibiilsuse auhinna, siis viljakuse auhinna, siis ..." Rõivistus seisab
saatejuht Romi Erlach. Veab suu naerule. Keni & Tolgiga saab alati kõvasti
pulli. Jaak Tammearu, popsaate "Pealtnägija" assistent, kes kannab seekord hoolt
ametliku teleülekande eest, muigab ka, aga märksa mõrumalt. Keni & Tolgiga saab
alati palju jama. Kaks nädalat tagasi uurisid kutid, kas vana kommar Vaino
Väljas ning Keskerakonna parlamendiliige Sven Mikser on üks ja seesama isik.
Mikser kuulutas pärast, et tema "Esto-TVs" enam ei osale. "Et ta nii laustotter
on, ei osanud oodata." Ken & Tolk käisid Tiskre rikastel külas. Esinesid
keskkonnainspektoritena, võtsid kraavist veeproovi ja väitsid, et Tiit Vähi
matvat sinna radioaktiivseid jäätmeid. Eliitrajooni arendaja Kodumaja Grupp
esitas seepeale riigitelevisioonile arupärimise. Kõige hullemat pole aga Eesti
rahvas veel näinud. "Esto-TV" võtetele sattus Rootsi telegrupp, kes väntas
Tallinna linna rahaga saadet Tallinna kultuurist. Ken ja Tolk kostitasid
külalisi leiva ja leige viinaga. Seksi-Kristi pistis pintsli tuppe ja maalis
pildi Rootsi saatejuhist Josephinest ning kohalviibinud väliseesti
zhurnalististist Peeter Ristsoost. Rootslased filmisid ja eestlased filmisid
rootslasi, kes eestlasi filmisid. Räägitakse, et Ristsoo pidi Rootsi lipu ümber
niuete siduma ja Seksi-Kristi sülle võtma või lausa suguühtesse astuma. See jäi
aga ära, sest ühel hetkel kargasid rootslased püsti, näitasid keskmist sõrme,
karjusid fucking Estonian hospitality! ja jooksid minema. Pärast helistas Rootsi
rezhissöör korduvalt Tolgile ja anus, et ärgu seda lõiku saatesse pangu, muidu
määrivad Josephine nime. Osaliste maharahustamiseks lubas ETV programmijuht
Ilmar Raag saated enne eetrisse minekut läbi vaadata. Nüüd tagasi Decoltesse.
Tolk: " Võiksime stsenaariumi paika panna. Kas kellelgi on paberit ja pliiatsit?
" Ei ole. Tolk laenab ööklubi tüdrukult. Ken teeb ettepaneku alla minna. Seal
saab tasuta konjakit. "Peab kangemat jooma, siis kulub vähem." Keegi ei viitsi
liigutada. Ken läheb ja naaseb kolme konjakiklaasiga. Tema vana tuttav Siim
Nestor räägib hiljem, et Ken on kõva orgunnija. Käis kunagi kambaga Pärnus
70ndate stiilis pidu panemas. Pohmas peaga tuli mõte õlletehasesse minna.
Helistasid keset laupäeva ja ütlesid, et on lätlased ja neil on raamatupidajaga
ekskursioon kokku lepitud. Said tehast näha ja kaks kasti õlut kingiks. Ükskord
tegid nad teletäht Marica Lillemetsaga "Friday Night Live'i" jaoks lätikeelse
usutluse. Ken küsis, Tolk tõlkis. Marica tunnistab, et ta tõmmati haneks, aga
viha ei pea - ikkagi pullitegemine. "Esto-TV" on Eesti ajakirjanduses täiesti
uus tase. Seal küsitakse õigetelt inimestelt valesid asju ja valedelt inimestelt
veelgi valemaid asju. Vastused miksitakse kõige häbematumal kombel kokku. Just
nii sattusid Riigikogu liikme Arvo Haugi suhu väited "Avaliku Sõna Nõukogu
koosneb zombidest" ja et "pärast tõsist järelemõtlemist arvan, et ka Hagi SHein
on zombi". Mõtted sünnivad poiste peas kiiresti, vägistamiseta. Nende elustiil
on sama metsik nagu saatedki. Auhindade jagamiseni jääb 15 minutit. Ken peab
plaani. Tolk peab plaani. Rezhissöör Andres Maimik peab plaani. Vaid helimees
Rasmus Nurk seirab vaikselt. Poplaulja Ines peaks saama auhinna ja tema
elukaaslane Tanel Padar ka. Siis peaks küsima, et kust täpselt tulevad need head
mõtted. Kas siit, siit või siit? Tolgi käsi liigub otsaesiselt südamele ja
südamelt kubemele. Ken: "Võtame neilt käest kinni ja hoiame nii kõvasti, et nad
ei saa minema joosta." Tolk: " Peame auhinna enne kätte andma, kui päris
rõvedaks läheb. Lõpus ütleme Inesele, et Maiken rääkis, et Tanel pidi voodis
kehv olema. " "Kumb suudleb Tanelit?" Tolk: " Ken loomulikult! Teil on ju
selline armastuse ja vihkamise suhe. " Ajakiri Seltskond kirjutas, et eurolaulu
võidupeol ööklubis Nightman läksid Ken ja Tanel kaklema. Diivanil maandub
investeerimispankur Rain Lõhmus oma elukaaslase Inga Kolgiga. Ken esines Lõhmuse
panga reklaamis " Sinu poeg käib homobaaris. Sinu raha mitte ". Lõhmus annab üle
ühe ametlikest muusikaauhindadest. Ken: "Sa võiksid lisada, et toimub" Esto-TV
"auhindade jagamine." Laval ei ütle Lõhmus saate kohta sõnagi. Keegi
pealtvaatajatest möirgab aga nagu haavatud isakaru: "Sinu poeg käib homobaaris!"
Ken ja Tolk käivad närviliselt ringi. Enamikku kuulsustest pole kohal. Padarit
ei ole. Jaagup Kreemi ei ole. Push-Upi ei ole. Ines on. Maiken on ka. Äkki peaks
korraldama vestlusringi Tanel Padari seksuaalsete võimete teemal? Lavalt ronib
maha maailma tuntuim Eesti bänd Caater. Nagu alati, hõberüüdes ja gaasimaskides.
Tolk sikutab Kalle Kukke maskilondist ja tirib bändi lava taha kitsasse
koridori. Võtab taskust pajalapil metallpulga, teatab pidulikult: "Lubage üle
anda" Esto-TV "loomingulise põlemise auhind!", haarab välgumihkli ja süütab Kuke
rüü: "Vaatame, kas põlete ka päriselt!" Usutlus kujuneb kenilikult-tolgilikult
segaseks. " Kas magate omavahel? Kas tantsutüdrukutega ka magate? Kas nemad
omavahel magavad? " Aga põhiküsimuse "Miks te nii kehva muusikat teete?"
unustavad ära. Ken ja Tolk räägivad korraga ja unustavad asju ja teevad pooled
asjad ettevalmistuseta. Maimik ütleb, et nad ongi kaootilised. "Neil ei ole ju
ajakirjanduslikku haridust, nad on autodidaktid." Järgmine ohver on Pearu
Paulus, kes saab geisensibiilsuse auhinna. Mees muutub surmtõsiseks. Näib, et ta
tahaks kuttidele lõuga anda, aga kuidas sa seda telekaamera ees teed? "Kust te
saate neid häid mõtteid?" Kas siit, siit või siit? Tolgi käsi libiseb
otsaesiselt südamele ja südamelt kubemele. Pearu vastab "Siit, siit ja siit"
ning tema käsi libiseb otsaesiselt südamele ja südamelt kubemele. "Aga kust
kõige rohkem?" Usutluse lõpuks suudleb Ken Pearut. Tolk põlvitab ja haarab
laulja jalgadest. Vaene Ines! Tema elab üle küsimused, kas Taneli riist on
tõesti tilluke ja kas Tanel on voodis paremaks läinud ja kas oled valmis meiega
seksima. Aga ta peab vastu paremini kui Toomas Savi dopingumüügi-pressikal. Vaid
põsepuna asendub kahvatusega. Lõpuks ütleb Ines: "Olete päris mõnusad poisid,
... aga omamoodi!" Õhtu ametlik korraldaja Aarne Valmis ei suuda end talitseda.
"Keegi ei taha teiega seksida, kuradi pederastid!" Mees keerab selja ja kaob.
Nüüd peab Mart Juur mängima Valmise kehadublanti, sest Tolgil jäid mõned
rõvedavõitu liigutused tegemata. Siis siirdub Maimik mingile sünnipäevale. Ken
ja Tolk lähevad edasi Spiritisse. Kui nad koju jõuavad, on väljas endiselt pime.
"Esto-TV" arvustust loe Reporterist B 39. Kas mõni tegelastest on tahtnud
kallale tulla või on ähvardanud? Mäletan Indrek Tarandi võbisevat alahuult ja
kramplikke käsi Mart Laari sünnipäeval. Olime peaministrile kinkinud "kunstnik
Kalju Kivi maali", mille tegime Keni õlivärvidega vahetult enne sündmust ise
valmis. Tarand vist kunsti ei seedi. Meie tungimine TV-oksjoni otse-eetrisse
pani aga teletöötajad ropendama ja Ameerika lippu kortsutama. Kas oled nõus kohe
Inesega voodisse minema? Praegu kohe ei saa. (Ülemus) Gitte Hint ootab mult
kahte uudist ja ühte pikka lugu. Nõudsid kunagi võlgu välja. Kas said peksa ka?
Ei saanud. Töötasin seal rohkem turunduse valdkonnas. Kas mõni saatekangelastest
on tahtnud kallale tulla? Peale laupäevast intervjuud Eda-Ines Ettiga võib
tõenäoliselt oodata Padari järjekordset rünnakut. Muidugi on olemas selliseid
inimesi nagu Urmas Past, kes oma karvase nina kaamera objektiivi surus,
sealjuures koledasti häälitsedes. Jäid kunagi koolis istuma. See oli kaheksandas
klassis. Tobe põhjus, ema sõitis pikemaks ajaks New Yorki. Jäime isa ja vennaga
kolmekesi koju. Ema oli ainuke, kes hommikul meid üles suutis ajada. Eesti
kommunistide juht Johannes Käbin armastas võitluskaaslase, ministrite nõukogu
esimehe Valter Klausoniga Männiku lasketiirus paugutamas käia. Mille pihta mehed
nii innustunult lasevad - kas märklaua või teisitimõtlejate portreede - see
fotolt kahjuks ei selgu. Igal juhul rõõmu see neile valmistab. 22. veebruaril
saabus ajalehetoimetustesse e-mail vigases inglise keeles pealkirjaga The
seksiest woman alive is estonian!. Tervitus! Saadan veidi huvitavat infot Eesti
kuulsusest maailmas !!! Rahvusvaheliselt suurim iludusvõistluste edastaja: on
maailma 230st seksikamast esikaunitarist nii Miss Universe, Miss Worldi ja Miss
Internationali võistlustelt välja valinud tiitli "The Sexiest Woman Alive",
kelleks valiti Miss Estonia 2000 - Evelyn Mikomägi. Rohkem infot ja pilte
leiate: Parimate tervitustega, Teie, Miss Estonia 2000 Evelyn Mikomägi Osa
ajakirjandusest neelas sööda alla. SL Õhtuleht avaldas 26. veebruaril
leheküljese loo "Evelyn Mikomägi maailma seksikaim". 6. märtsi Kroonika hüüdis
esikaanel: "Evelyn Mikomägi häbeneb seksi". Ajakiri rõõmustas: "Tore, kui
kodumaa taas üleilmse tähelepanu keskpunkti tõusis." Laureaat ise räägib
Kroonikas variserina, et ei võta tiitlit tõsiselt. Tõepoolest, kui mõjuka
aunimetusega on tegemist? The Global Beauties on internetilehekülg, mida peavad
USAs Miamis kaks latiinot. 29aastane Henrique Fontes on pärit Brasiiliast ja
tema abiline 26aastane Ed Dominguez Panamalt. Mõlema hobi on missivõistluste
fotosid netti riputada. Poisid peavad ühendust missihuvilistega üle maailma.
Kord aastas vaatavad kollektsionäärid üle suuremate iludusvõistluste videod ja
teevad oma valiku. Tänavu jagavad nad 222 tüdruku vahel välja üle saja auhinna.
Lehekülje püsilugejatena on The Global Beauties Clubis võtnud end arvele 308
inimest. Võibolla on härradel Fontesel ja Dominguezil õigus. Äkki ongi preili
Mikomägi maailma kõige seksikam elusolev naine. Maailma kõige edevam naine on ta
kindlasti. TARMO VAHTER Tallinna Selver tervitab naistepäeva saabumist
erootilise tordiga. Selle Spiegel Reporteris ilmunud reklaami järgi otsustades
sakslastele küll meeldib, kui paremradikaalid nende kodule tule otsa pistavad.
Köögikapp, lauajalg ja isegi juust laual leegitsevad, aga perekond einestab
rahulolevalt edasi. Pereisa veel naeratab, kuigi tema tagumik peaks juba
vaikselt kärssama hakkama. Või on hoopis tegemist sürrealistliku maaliga, kus
tavaloogika reeglid ei kehti? Ilmselt küll, sest kas te olete kunagi kuulnud, et
skinnid valgete kodusid süütepudelitega pilluvad? Need on ikka kurdide, neegrite
või mustlaste elamised, millele tuli otsa pistetakse. Laua taga istujad on aga
ju puhtad sakslased ja veel millised! Isa, kuulekalt teda kuulavad veidi häbelik
ema ja kaks last - lausa püha perekond, paremat saksa peret on kohe raske leida.
Milleks siis neid põletada? Või on reklaam hoiatus skinnide vägivalla vastu
ükskõiksetele sakslastele? Et kui te skinne ei taltsuta, tulevad kurdid, neegrid
ja mustlased ning pistavad teie kodud põlema. No ei saa aru, mida need sakslased
mõtlevad. PEKKA ERELT Eestis on maha sadanud märtsi kohta erakordselt kopsakas
lumevaip. Miks sumpavad mõned eestlased hangedes kaalude ja plekktorudega?
helen.urbanik@ekspress.ee Esmaspäeva, 5. märtsi hommikul kell 10 Väike-Maarjas.
Ümberringi on väga valge. Põldude vahel pesitseb kahekorruseline krohvitud
majake. Ainult mitut sorti mõõdikud ja tuulelipud õuel, kus tavaliselt kasvavad
õunapuud, annab märku sellest, millega majas õigupoolest tegeletakse.
Väike-Maarja on üks väheseid kohti Eestis, kuhu teadlased ka 50 aasta pärast
kopsakaid hangesid lubavad. Talviti paugub siin paras pakane ja Pandivere mäed
aitavad lund koguda. Täna on külma 6,1 kraadi. Meteoroloogiajaama juhataja Kati
Mets seisab ukse peal. Katil ja tema abilisel Üvi Tarrel on joped juba seljas ja
mõõteriistad käes. Veebruari keskpaigast algab ilma-asjatundjate arvestuse järgi
sula. Siis tehakse vaatluspunktides iga viie päeva tagant põhjalikum lumekihi
mõõtmine. Täna ongi üks selline päev, kus Väike-Maarja ilmajaama prouad lähevad
mõõteriistadega põllule. Katsealune plats on lage väli samas jaama taga külatee
ääres. Üvi sammub vapralt kõige ees, lumi poolde säärde. Käes pikk puust
joonlaud (umbes selline, millega poes kangast mõõdetakse). Iga paari sammu
tagant torkab lati lumme. " 23 sentimeetrit! 20 sentimeetrit! 19 sentimeetrit! "
hüüab Üvi. Kati kribib numbrid vihikusse. Väljas on paras tuul ja nina hakkab
juba niiskeks tõmbuma. Aastal 1984 olid Väike-Maarjas 74 cm kõrgused hanged.
Küll mitte lagedal põllul, vaid ilmajaama õuel, kus lume paksust mõõdetakse iga
päev. Nüüd pistab Üvi lume sisse tsinkplekist toru lahtise otsa. Sahistab
väikese labidaga silindri ümbert lume ära nii, et muld ja kõrred väljas. Keerab
osava liigutusega toru ümber (lumi jääb sisse) ja riputab kaalu otsa. Skaala
näitab 13 grammi. Värskelt sadanud lumi on kohev nagu mannavaht. Selles võib
olla koguni 95 protsenti õhku ja ainult 5 protsenti vett. Poole tunni pärast on
varbad külmast kanged. Jaamas saab need sooja plekkahju vastas üles soojendada.
Kati klõbistab natuke taskuarvutiga ja kannab lõpuks lumetabelisse järgmised
andmed: Suurim paksus 28 cm Väikseim paksus 16 cm Keskmine paksus 23 cm Paksus
koos lumealuse jääkoorikuga 23,3 cm Lume keskmine tihedus (lumekihi massi ja
ruumala vaheline suhe) 0,16 g ühe cm kohta Keskmine veevaru 39,5 cm (kui lumi
praegu sulaks, tekkiks sellest praegu maapinnale ligi 4 cm paksune veekiht).
Lumekihi seisundi lahtrisse valib ta üheksast võimalusest "värske kohev lumi" ja
lumekihi ladestuse kohta "ühtlaselt külmunud pinnasel". Peale Väike-Maarja
mõõdetakse Eestis lund veel rohkem kui poolesajas paigas. Tulemused saadetakse
meteoroloogia-hüdroloogia instituuti Tallinnas. Lõpuks kasutab neid Heino
Tooming, kes on Eesti kõige suurem lumeuurija. Kaalu ja mõõtetoruga käis Tooming
ise viimati hangedes sumpamas 40 aasta eest. Ta töötas Tartus
meteoroloogiainsenerina ja uuris lume peegeldusvõimet ehk peenema nimega
albeedot. Lühidalt võiks tema tollased järeldused võtta kokku nii: mida kohevam
lumi, seda valgem; mida valgem, seda rohkem peegeldab lumi tagasi
päikesekiirgust; mida suurem peegeldusvõime, seda aeglasemalt lumi sulab.
Geofüüsiku haridusega Tooming koostas koos kolleeg Jüri Kadajaga mitmesaja
lehekülje paksuse "Eesti lumikatte atlase". Atlas sai valmis eelmisel aastal ja
kirjeldab Eesti lumeolusid aastatel 1962-97. Hiljuti kirjutas Helsingin Sanomat
Soome lumeuurijatest, kes leidsid, et Soome hangedes on kuute liiki lund. Soome
geograafia on mitmekesine ja sellepärast leidubki seal näiteks tundra- või
taigalund. Meie lund niimoodi jagada ei saa. Kuid ka Eesti on lumeuurija jaoks
parajalt põnev koht. Pisikese pindalaga riik paistab silma väga erinevate
lumeolude poolest. Toomingu sõnul tuleb see eelkõige sellest, et kusagil keset
Eestit muutub pehmem mereline ilmastik järk-järgult karmimaks mandriliseks. Ja
eks lõunapoolsed kõrgustikud aita samuti parema suusarajamaterjali tekkimisele
kaasa. "Kui soojenemine jätkub võivad Kesk- ja Lääne-Eesti varsti päris ilma
lumeta jääda," räägib Tooming uuringu kõige tõsisemast järeldusest. Rohkem kui
30 aasta jooksul vähenes seal lumikatte kestus talvel terve kuu võrra ehk 30
päeva. Lumekiht ise jäi 17 sentimeetri võrra õhemaks. Mida see kõik tähendab?
Talv jääb lühemaks (jaanuar-veebruar) ja kevad algab palju varem (märtsis
kindlasti), ennustab Tooming lühidalt. Üks lumekaart joonistatakse Eestis veel.
Selle joonistab Regio kartograaf Kristel Kutsar igal kolmapäeval oma arvutis.
Värvib kõige lumisemad kohad tumesiniseks ja jätab palja maa valgeks. Regio
lumekaart ilmub neljapäevases Postimehes. Enne Tartu maratoni oli kaardilt kohe
näha, kus oli korralik suusarada ja sai trenni teha. Eelmisel talvel keeldus
Eesti Ekspress kaarti avaldamast, sest väljas oli maa must ja jutt lumekaardist
toimetuses ajas kõik naerma. Kristelile valmistas kõige suurema üllatuse pisike
koht Tartu lähedal nimega Vedu. "See on tõeline fenomen," ütleb Kristel. Vedus
oli lumi maas ja suusarada sõidetav isegi siis, kui tema elukohas Tartus polnud
hangeraasugi. Lääne- ja põhja-eestlastelt röövib lume meri. Jäätumata vesi on
nagu suur soe vann. Lahtine meri kiirgab soojust ja sulatab lume vahel enne, kui
see mahagi sajab. Eriti nadid on lumeolud Saare- ja Hiiumaal. Aastas on seal
keskmiselt lund isegi ainult 80 päeval. Lõuna- ja ida-eestlasi õnnistavad
hangedega mäed. Mis sest, et üle 318 m künkad ei küündi, lumi jääb nende taha
kinni ikkagi. Kõrgustik on nagu kivi põllul, mille taha koguneb hang. Ka sisemaa
madalam temperatuur ei lase lumel sulada. Aastas on seal keskmiselt lund isegi
kuni 130 päeval. Eestis esilinastub maailmakuulsa nukufilmilooja esimene
täispikk film Kanade mäss. "Kanade mäss" on liigutav lugu Yorkshire'i aktsendiga
kõnelevast kanakarjast, kes otsustab linnufarmist jalga lasta. Nukufilmi
eeskujuks on 1963 valminud "Suur põgenemine" ameerika sõjavangide elust Saksa
vangilaagris. 85 minuti pikkune komöödia läks maksma ligi 600 miljonit krooni ja
selles võib näha neljasadat käsitsi valmistatud tegelast. Filmi toetas
rahaliselt Steven Spielbergi DreamWorks stuudio, mis sõlmis 2,7 miljardi
kroonise tehingu Bristoli filmikompaniiga Aardman, mille üks osanikke on Nick
Park. 41aastane inglane sai kuulsaks, kui mõtles välja Wensleydale'i juustu
mugiva ning teed lürpiva leiutaja Wallace'i ja tema vaikiva, kannatliku meelega
koera Gromiti. Wallace'it ja Gromitit kujutavate mitmesuguste toodete müügist
saadav tulu ulatub hinnanguliselt 1,3 miljardi kroonini aastas ja enamiku
nendest on kujundanud Park ise. "Raske on järele jätta," selgitab Park. Seda
ülimalt edukat meest on intervjueerijad kirjeldanud kui "võluvalt kohmetut
inimest, kes jätab mulje noorukist" ja kui "väikest, leebet mehikest, kes
meenutab lagendikule sattunud väikest pelglikku metsaelanikku". Veel on viidatud
"häbelikule, pisut murelikule ilmele, mis tal kogu aeg näol püsib".
Lapsepõlveunistus olla leiutaja Ühel keskealisel mehel, kes ajab kokku
varanduse, sõtkudes lasteaedades kasutatavat voolimissavi, on ilmselt olnud
värvikas lapsepõlv. Parkide perekond Prestonis Lancashire'is oli tõesti pisut
veider, mis avaldus eelkõige nende isetegemise-vaimustuses. Parki isa oli
arhitektuurifotograaf, kes kord ehitas ise autosuvila, et perega puhkusele
sõita. "Ta ehitas shassii peale kasti, mis oli varustatud riiulite ning
magamisnaridega ja tapetseeritud." Parki ema oli rätsep, kelle õmmeldud
koolijakid panid poisi piinlikkust tundma. "Olen kogu aeg tahtnud olla
leiutaja," jutustab Park. " Lapsena oli mul voodi all asjandus, mida nimetasin
Kasulike Asjade Kastiks. Sinna kogusin ma vanade mänguasjade ning
elektrimootorite osi ja muud kraami. Mõtlesin, et ühel päeval ehitan ajamasina.
" Keskkoolis ei paistnud Park millegagi silma peale joonistamise. Kui isa kinkis
filmikaamera, hakkas ta tegema animafilme. Tema esimese tegelase nimi oli Rott
Walter ja järk-järgult läks ta kopeerpaberilt üle plastiliinile. Juba varases
teismeeas kihutas ta ennast takka. "Kui telekas näidati Crackerjacki, mõtlesin
ma:" Ma ei jõua kuskile välja, kui ma ainult telekat vahin ", ja ma sundisin end
minema ja ikka rohkem ja rohkem joonistama filmide jaoks, mida ma tegin
vanematekodu pööningul." Kui ta oli 15aastane, näitas BBC tema joonisfilmi
"Archie betoonist luupainaja", mis pajatab vanast lossist, mille halastamatult
matavad enda alla kõrged korterelamud. Park lõpetas Sheffieldi polütehnikumi
filmi- ja meediakunsti alal ja õppis hiljem animatsiooni. Tema esimene Wallace'i
ja Gromiti film oli tema lõputöö. Ta töötas selle kallal ihuüksi kuus aastat,
elatudes osaliselt töötu abirahast, ning seda tehes liitus ta Peter Lordi ja
Dave Sproxtoni asutatud paljutõotava firmaga Aardman Animations. Aardman oli
endale nime teinud telereklaamidega, kuid Park aitas avardada selle
loomingusuundi. 1989 aitas ta neil võita Oscari Aardmanile tehtud filmiga
"Creature Comforts". Filmiakadeemia auhindade jagamisel jäi ta enda "Suur
väljasõit" sellele alla. Kuid mõlemad filmid andsid tunnistust tema riukalikust,
fantastilisest andest. "Creature Comfortis" kaebavad loomaaia asukad oma
elamistingimuste üle tõeliste inimhäältega, mis on salvestatud koolides,
haiglates ja vanadekodudes. Wallace ja Gromit lendavad esimeses oma filmis oma
lõpututel juustuotsingutel Kuule, kus kohtuvad vana roostes pliidiga, mis
pidevalt unistab suusapuhkusele minekust. Puidust rakett, mis meie kangelased
Kuule viib, sarnaneb seestpoolt ilmselgelt autosuvilaga, mille Park seenior
ehitas oma lastele. Spielberg kasvatab kanu Kaks järgmist Wallace'i ja Gromiti
filmi võitsid Oscarid. Edu ei muutnud Parki päris ekstraverdiks, ehkki ta 1994.
aasta Oscarite jagamise tseremoonia tarvis tegi endale naeruväärse rohelise
papist kikilipsu, mis pimedas hiilgas. Ta istus Naomi Campbelli kõrval, kes
ütles: "Mulle meeldib su lips," ilma et oleks seejuures erilisi tundeid
ilmutanud. Ülejäänud aja nad vaikisid, kuni pärast auhinna kättesaamist ütles
Naomi: "Hästi tehtud." Kuid vaevaline animeerimistöö, kus paari sekundi
talletamiseks kulub terve päev, pole ilmselt siiski vestlemisoskuse pärssija.
Nagu Park on öelnud: " Sa töötad laua peal. Sul on tegelaskuju ja filmikaamera,
mis on kohandatud jäädvustama ühe kaadri korraga. Sa liigutad kuju
vaevumärgatavalt ja pildistad, liigutad uuesti ja pildistad ja nii edasi, kuni
oled seda teinud 24 korda. Siis on sul käes üks sekund. " Häbeliku mehe kohta on
Park omandanud arvestatava oskuse avalikkusega suhtlemiseks. 1996 läks üks
Wallace'i ja Gromiti prototüüp New Yorgi taksos kaduma ja meeleheitel Park
trampis päev otsa mööda uudistestuudioid, paludes selle tagasi tuua. Lõpuks see
leiti, ent sekelduse tulemusel ostsid ameeriklased 1,5 miljonit Wallace'i ja
Gromiti videot. Parkil vedas ka siis, kui ta pöördus Spielbergi poole toetuse
saamiseks "Kanade mässu" jaoks. " Sõime lõunat ja Spielberg ütles: " Oh, " The
Great Escape " on mu lemmikfilm ja mul on ka farm 300 kanaga. " See oli tulemus,
millest olime unistanud. " Parkil on õnnestunud oma eraelu varjata. Edule
vaatamata oli ta juba ligi neljakümnene, kui ostis endale omaette elamise - maja
Bristolis. Teda kasvatati roomakatoliku usus, millest ta kõrvale kaldus, kuid
nüüd on ta selle juurde tagasi pöördunud. Ta on nimetanud pühendumist
animatsioonile "mungalikuks". "Arvan, et kui oleks minu valida, siis veedaksin
poole oma elust filme tehes ja teise poole lihtsalt maal ringi jalutades,"
tunnistab ta. "Olen mänginud plastiliiniga sellest ajast, kui olin põlvepikkune,
aga inimesed kingivad mulle selle eest metallitükke." arne@ekspress.ee
Washingtonis Venemaa saatkonna all olevat tunnel. Kaevatud FBI tavaluurajate ja
NSA elektronluurajate rahaga. See pealtkuulamiseks ja info kogumiseks mõeldud
muti metroo läks neil siin maksma sadu miljoneid dollareid. Mingit praktilist
kasu tunnel ei toonud, sest FBI peakorteris tegeles üks nende
tipp-vastuluurajatest Venemaa kasuks urgitsemisega. See mees, Robert Hanssen,
teenis mõned sajad tuhanded ja lõpetas oma veerand sajandit kestnud FBI
luurajakarjääri vangikongis. Ei ole välistatud, et tulevikus ootab teda
enneaegne surm hukkamismeeskonna käte läbi. Maapind näib õõnsaks muutuvat ka
ekspresident Billi jalge all. Mees, keda ei murdnud tema toolilt maha ei naised
ega muud skandaalid, elab nüüd üksiku hundina New Yorgi lähedases Kapa-Kohilas,
mis siinse põlisrahva murrakus on moondunud Chappaquaks. Seal on tal naise
ostetud maja, mille 11 toas on hea oma truu koera Buddyga peitust mängida ja
ajaviiteks Valgest Majast kaasa krahmatud kraami lahti pakkida. Majas elab veel
ka kolmas mees - presidendi adjutant -, kes aitab vajaduse korral peremehel muna
praadida või mantli selga. Billi alla õõnestab auku tema enda headus. Enne
telefonijuhtmete läbilõikamist Valges Majas veetis ta seal unetu öö, mille
vältel allkirjastas hulga armuandmispalveid. Nende roll siin on võrreldav NSV
Liidu aegse rehabiliteerimisega. Kohtu hammasrataste vahelt läbi tõmmatud
inimene saab armuandmise järel tagasi kõik oma kodanikuõigused. Näiteks õiguse
valida ja olla valitud. Lahke mehena andis Bill armu sadadele inimestele. Nende
seas ka oma vennale, kes jäi kunagi vahele, isiklikuks tarbimiseks mõeldud
narkootikumiannus taskus, ja paarile nääl Hugh' poolt ette söödetud kurikaelale,
kellest üks oli narkodiiler ja teine kõikeraviva imeravimi müüja. Muidugi ei
unustanud ta ka ennast ja võttis indulgentsi, mis puhastas ta varasematest
pattudest ja valevannetest. Paraku oli naisevend Hugh ahne ja kasseeris mõlema
tema kaitsva tiiva all armu saanu käest 200 000 dollarit teenustasu.
Ekspresidendi suurimaks veaks oli väidetava maksuvõlgnevuse eest SHveitsi
põgenenud ärimehe Marc Richi pattudest puhtaks pesemine. Selle tembu peale läks
ajakirjandus lausa arust ära ja hakkas kanakarja kombel oma varasemat lemmikut
ning kaitsealust nokahoopidega kostitama. Billi suurel sõbral Borissil seal
Venemaal oli endale indulgentse ostes palju õnnelikum käsi. Näib, et ei FBI ega
CIA suutnud Moskvast ja Washingtoni tunnelist Borissi õnne valemit kätte saada
ja seda õigeaegselt Billi lauale toimetada. Mulle isiklikult tundub, et ma tean
seda valemit hästi. Ei ole kahtlust, piiritu õnne toob Borissile C2H5OH -
piiritus. Mujal maailmas pole sellest õnnevalemist siiski suuremat abi. Isegi
Eestis on kõik mehed täiesti kained, kui nad kusagil lasketiiru nurgas veidi
tukivingu nuusutavad. Ja siit kõigile küsimus koduseks mõtlemiseks: kas meie
ametist lahkuv president peaks võtma endale universaalse indulgentsi, et
kolmapäevaste parteiliste augukaevajate labidakolksud ei segaks tema und, või
piisab usust vanasõnadesse? Arstimite kompenseerimise raha läheb rahvusvaheliste
ravimifirmade taskusse. Tiina.Joosu@ekspress.ee Õdus õhtupoolik Ammende Villas
Pärnus. Peoperemees on üks suuremaid rahvusvahelisi ravimimüüjaid, kes
perearstidele suvepealinna luksuslik-romantilises pesakeses uusi ravimeid
tutvustab. Hõrk vein ja suupisted lasevad jutul sulnilt voolata. Kõik on rahul.
Arstid, kes oma madala töötasu tõttu nii peenesse kohta muidu ilmselt ei satuks,
aga ka peoperemees, kes lahke kostitamisega tahab teenida arstide usaldust ja
seda, et tohtrid just nende firma ravimeid oma patsientidele kirjutaksid. Ühe
miljardeid kroone liigutava ettevõtte tippjuht kirjeldab oma kogemust
Kopenhaageni lennuväljalt, kus Tallinna suunduva lennuki äriklassis istusid vaid
neli Eesti arsti, kes ravimifirma rahaga olid käinud ühel messil
meditsiinitehnikaga tutvumas. Ärimees ise pidas mõistlikuks istuda "monkey"
klassis. See pole äraostmine, väidavad ravimifirmade esindajad. "Reeglina hoopis
normaalne koostöövorm erialaarsti silmaringi, teadmiste laiendamiseks ja
erialaarstide arenguks vajalike rahvusvaheliste kontaktide loomiseks," ütleb
maailma suurima ravimitootja Glaxo SmithKline Eesti tegevdirektor Vilve Järving.
Eestis müüakse enam kui 300 tootja ravimpreparaate. Konkurents arstide poolehoiu
võitmiseks on tihe. Maksavad isiklikud kontaktid. Enamik ravimifirmade
esindajaid on nende samade arstide kursusekaaslased Tartu ülikooli päevilt.
Tootjad ärevil Rahvusvahelised ravimifirmad hakkasid Eestis ringi vaatama 7-8
aastat tagasi. Kahtlase kvaliteediga vene ravimid tõrjuti turult ning asemele
toodi kvaliteetsed lääne originaalravimid. Kõige rohkem võitsid sellest
patsiendid. Ravimituru maht on 1993. aasta 135 miljonilt kasvanud tänaseks 1,1
miljardi kroonini. Kasvu suurimaid põhjusi on just hinnatõus. Tootjate äri eduks
on olnud haigekassa, kes siiani on kinni maksnud kuni poole ravimi hinnast, et
patsiendil vähese raha pärast midagi ostmata ei jääks. Nüüd tahab riik seda
süsteemi muuta ja kehtestada ravimite hüvitamisele piirhinnad. Selle aluseks
võetakse sama toimeaine ja kvaliteediga, kuid odavama ravimi hind. Selle
tulemusena väheneb kalliste originaalravimite tarbimine ning kasutama hakatakse
rohkem koopiaravimeid. Tootjad pole rahul, sest selle otsusega kärbitakse
otseselt nende kasumeid. "Ükskõik milline piirhinnasüsteem käivitub, mõjutab see
negatiivselt innovatiivsete ja originaalravimite kättesaadavust patsiendile ja
selle kaudu on mõju negatiivne ka nende ravimite tootjatele," väidab Järving.
Merck Sharp & Dohme tegevdirektor Mikk Jürisson räägib, et ühe ravimi
toimeaine avastamisest kuni turuletoomiseni läheb 10 aastat ja kulub 500
miljonit USA dollarit, mis on Eesti riigi kahe aasta tervishoiueelarve. "
Originaaltootja annab ravimile garantii, jälgib iga päev ravimi kõrvaltoimeid
ning on vajaduse korral valmis ravimi turult kohe ära korjama. Selle raha peab
originaali tootja tagasi teenima, et luua uus ravim, " selgitab Jürisson. Et
kaitsta uusi ravimeid, on nende toimeained patenteeritud. Eestis see süsteem ei
tööta, mis võib tootjate hinnangul tõsta riski, et asutakse kasutama tõestamata
efektiivsusega koopiaravimeid. Tootjad tõdevad paratamatust, et teatud
tingimustel võib piirhinna kehtestamine mõjutada ravimi maaletoomise hinda
langemise suunas, mis viib osa toodete turult kadumiseni. " Merck Sharp &
Dohme ei ole geneeriliste ravimite kasutamise vastu. Vastupidi, toetame
toimeainepõhist referentshinna süsteemi, kuna see aitab kokku hoida
tervishoiukulusid. Samal ajal peab toimima patendikaitse, " ütles Jürisson.
Referentshinna kehtestamine annab võimaluse kompenseerida uusi
originaalravimeid, millele asendajat ei ole. Patsient saab valida Ravimiameti
peadirektori kohusetäitja Kristin Raudsepp väidab, et Eesti apteekides saavad
müügil olla ainult kontrollitud ravimid. Seega vastavad ka turustatavad
koopiaravimid kindlatele kvaliteedi-, efektiivsus- ja ohutusnõuetele. " Siin on
tasakaal: ühelt poolt originaalravimitootjad, kes on suutelised välja töötama
uusi ravimeid eluohtlike haiguste vastu, aga kallimalt. Teiselt poolt
koopiaravimite tootjad, kes saavad kasutada originaalravimi kogemust ja
uuringuid, kuid toota samasuguseid ravimeid odavamalt. " Kui Eestis on
registreeritud sama toimeainega, kuid erinevate kaubanduslike nimetustega
ravimeid, siis on tarbijal võimalik valida ja osta odavamat. "Ja eks siis reas
kõige kallima preparaadi tootja, et konkurentsis pinnale jääda, vaatab oma
hinnapoliitika üle," ütleb Raudsepp ja lisab, et kolmandiku ravimi hinnast
moodustavad kulutused, mida ravimifirma teeb ravimi reklaamile. Võitlus
apteekide pärast Üle 80 protsendi ravimite hulgimüügiturust annavad Eesti
kapitalil põhinev Magnum Medical ja rahvusvahelise kontserni Tamro Eesti
esindus. Samas tegutseb Eestis 46 litsentseeritud hulgimüüjat. Sõda käib
apteekide pärast. Turuliider Magnum Medical on sõlminud koostöölepingu Apotheka
kaubamärgi alla koondunud apteekidega. Magnumi juhatuse liige Tarmo Laanetu
ütleb, et apteekide eesmärk oli end efektiivsemalt majandada ning osaliselt
tehti seda ka Tamro hirmus, kes on võtnud sihiks luua Eestisse oma apteegivõrk.
Tamro on registreerinud ka AS Medinordi, et eesmärki ellu viia. Tamro Eesti
tegevdirektor Tarvo Vaasa ei eita neid kavatsusi, kuid toonitab, et väga
kindlaid plaane esialgu ei ole. Kui Magnum tekitab olukorra, kus paljud apteegid
teevad koostööd ainult nendega, siis peab sama tegema ka Tamro. "Teatud mõttes
oleme selleks valmis, sest meil ei ole ühtegi oma apteeki," ütleb Vaasa.
Apteegid elavad nagu või sees. Hulgimüüjad pakuvad neile 90päevaseid
maksetähtaegu ja tasuta kauba kohaletoimetamist. Tihe konkurents ning ravimite
üldine kallinemine on vähendanud nii hulgi- kui ka jaemüüjate marginaale. Hulgi-
ja jaemüüjad on teinud sotsiaalministrile ettepaneku tõsta neid protsente, mida
hulgimüüjad ja apteegid saavad lisada alghinnale. Selle põhjuseks on kasvavad
nõuded hulgimüügifirmadele ja apteekidele ravimite hoiustamisel ja müümisel.
NYCOMED 68,4 MERCK SHARP DOHME 62,4 RATIOPHARM 57,7 GLAXO WELLCOME 49,4 BAYER
46,1 ASTRA 45,6 NOVARTIS PHARMA 44,9 BERLIN-CH/MENARINI 44.9 AVENTIS 44,2
BRISTOL MYERS 36,9 ELI LILLY 33,9 SCHERING AG 33,1 SMITH KLINE 31,6 Voka
kalatsehhi naisi saadab pidevalt "kalaparfüüm". Nad topivad konservikarpidesse
tuhandeid sprotte päevas. birgit@ekspress.ee Niiske. Lämmatav. Õhk reedab
kalatööstust juba kaugelt. Maja sees tungib vänge kalahais viimse kui
riidekiuni. Ise ei tunne pärast midagi, aga teised hoiavad hoolikalt distantsi.
Need olud valitsevad Viru Kalatööstuse Voka tsehhis. Kohtla-Järve külje all,
üsna Sillamäe lähedal. Sealtkandist pärineb enamik tsehhi töötajatest. Kui vaja,
hakkavad hommikul enne kuut bussiga tulema. Kui vaja, siis õhtul pimedas, et
enne südaööd kohal olla. Täpselt nii, nagu vahetus nõuab. Muu elu käib selles
rütmis. Jutuajamise eest meil palka ei maksta! Varrastusosakonna naised töötavad
tuimade nägudega. Entusiasmi sealt ei leia. Kõigil valge müts peas, sinine
kittel seljas, roheline kummipõll ees. Igaüks nokitseb mornilt oma. Märg
kalalaadung ees väheneb visalt ja kui ülemus läheneb, ei tehta teist nägugi. Töö
tahab tegemist. Kalad aetakse kiiruga peadpidi vardasse. Ühtlaste vahedega nagu
mõõdetult. Isegi kalasabad näivad ühepikkused. Praak läheb kõrvale. Kui varras
saab täis, võetakse kohe uus ette. Ei pea pikalt nuputama, kes on alles siia
tööle tulnud, kes juba vilunud tegija. Kui praaki teed, kantakse "tehniliste
märkuste zhurnaali", ütleb tsehhi direktor Aime Vahtra. Üks mees sai märkuse
kirja, aga jutustas tööajast rahulikult edasi, ajas omi asju. Ei läinud kaua,
kui ta lahti lasti. "Tahtjaid on, pole probleemi!" ütleb Aime. Ajast, kust
pärinevad paljud Aime väljendid (mil töölisklass kõigile eeskujuks oli), ei ole
siin jälgegi. Täna kummardatakse tehtud töö numbreid. Nende järgi makstakse
palka. Tuleks pensionipõlv ometi rutemini! Tunnistan, et ma kala ei armasta. Et
mul ei ole aimugi, milline kalake ülessulatatud hunnikust võiks olla kilu ja
milline räim. Direktor Aime võtab neli kalapoega pihku, valib välja kaks ja
silitab nende kõhtusid. Üks kõht on sile ja teine kare. Ühe silmad on suured ja
pruunid, teise silmad nii suured ja pruunid ei ole. Ühe pea on pirakam, teise
pea natukene pisem. Ei mingit probleemi vahetegemisel. Tiia Viil (54), kes saali
teises otsas kalu sorteerib, viskab muuseas silma peale, tema ei silita igal
kalal kõhtu - kohe on selge, kellega tegu. Kõrvale lähevad need kalad, mille
saba on "normist väljas", kas liiga lühike või liiga pikk. Saba pikkuste vahe ei
tohi olla suurem kui sentimeeter. Ja kui on liiga suured kalad, tuleb vardasse
ajada üle ühe. Tiia on ametis kaheksandat kuud. Ta on üks vähestest eestlastest
ja Voka elanikest, kes siin töötavad. Varem töötas seitse aastat Viru Rannas
(mis on tegelikult sama mis praegune Viru kalatööstus). Nüüd ootab, et saaks ära
pensionile. Saaks rohkem viie lapselapsega tegeleda, oleks enam aega aiamaal
nokitseda ja 55. juubelit planeerida. Teeks ahjukartuleid ja seapekki. Aga
kalast ka ära ei ütleks. Räägid aeglaselt, siis tööle ei sobi Aime ütleb, et ta
teeb enne töölevõtmist kiiresti kindlaks, kas uus inimene sobib või mitte.
Jälgib jutuajamise käigus isegi seda, kui kiiresti inimene räägib.
"Flegmaatiline inimene ajab vardasse lihtsalt nii vähe kalasid ja saab nii vähe
palka, et tal on raske toime tulla." "Elu näitab, et pikka aega töötu inimene ei
viitsi ka kohe kõvasti rabama hakata." Aga töötuid on siin küll, pärast
taasiseseisvumist läks pankrotti rida ettevõtteid. "Varrastuses" töötavad
keskealised naised, üle kolmekümne. "Püsivamad ja tõsise suhtumisega." Palk
sõltub sellest, kui käbe oled. Ja see ei ole nii ainult "varrastuses". Aime
sõnul teenivad naised 2800 kuni 3500 krooni kuus, kätte saavad vähem. Igas
osakonnas on omad normid, kui sellest üle teed, saad palgale paarsada krooni
preemiat juurde. Kulno Lehismets (40), ainuke pakkimisosakonna eestlane noorte
venelannade kõrval, teenib kuus 4000 krooni. "Vahel saan rohkem, vahel vähem -
mina ei tea täpselt, millest see sõltub." Kulno tõstab, põsed punased ja valge
krookes müts peas, suitsukalareste maha, et pakkimisosakonna naised saaksid
kalad edasi karpidesse laduda. Nuputab isekeskis, kuidas koduse remondiga
kiiremini ühele poole saaks. Töömees tema kõrval on vaikne ja tõre, hapu nägu
ees. Tõmbab vardaid kalasabadest puhtaks, nii et pritsib kahte lehte. Kulno kodu
asub siinsamas Vokas. "See on kõige suurem pluss!" Füüsiline töö istub talle.
Istus juba piiri peal maaparandustöödel. Kalalõhn on nende peres topelttuttav,
sest Kulno naine töötab samuti Voka tsehhis. Lehast on raske lahti saada, kuigi
pesta saab hästi. Ning kraanid vastavad euronõuetele - kätepesuvett pumbatakse
jalaga. Kalast on kõrini Suitsutusruumist välja jäävad vasakut kätt suured
hästilõhnavad kastid. Reste täis, restide otsas äsja ahjust tulnud kalad.
Lehtpuu saepuruga suitsutatud. Esimest korda lõhnab siin tõeliselt hästi! Ja
võiks isukalt kala peale mõtlema hakata. Kui töötaja vardast paar kala kõrvale
paneb? "Süüa võib kohapeal palju tahes!" Aga soe suitsuräim ei aja praegu
kellelgi suud vett jooksma. Teisel pool maja sööklas ei ole ühtegi praadi
kalast. Ja uhhaad ei pakuta. Päev on kaheksa tundi pikk, lõuna siis, kui kõht
parajasti tühjaks läheb. Paar kohvipausi ka - ja rohkem puhkust ei ole. " Mida
rohkem jõuad, seda suurem on palk. Naised teavad seda. " Aime ise on
kalatööstuses olnud 40 aastat jutti ja teab viimse detailini, kuidas miski käib.
Mida rohkem maja teise otsa liigume, seda kuumemaks läheb. Õhk läheb paksuks.
Lõpuks on nii palav, et, punetav nägu peas, ootab igaüks, kuidas aga kähku
tagasi "varrastusse" saaks. Enne autoklaavi ja suuri kuumutusmasinaid tunneb,
kuidas rõhk muutub. Hingamine läheb raskeks ja kalahais lämmatavaks. Iiveldus
tuleb peale. Kui siin ruumis nüüd veel midagi nihu läheb, on terve partii
untsus. Läikivad karbid viiakse siit veel vaid laborisse. Lõpetuseks läbivaatus
metalliotsijaga Kui kõik kulgeb nii, nagu peab, ja steriliseerimisaeg on
minutipealt paigas, võtab Irina Turõgina (42) järgmise suure kasti ette, sealt
soojad sprotikarbid välja ja käib need üksipulgi lapiga üle. Tilka õli ka ei
tohi karbi peale jääda. Kolmekesi koos tõstavad naised vaikides karpe
kastidesse. Kui kast on täis, kirjutavad nimetähed peale. Vahepeal kohendavad
hõõruvat mütsikummi. Kui naised õhtul koju lähevad, käivad enne metalliotsijast
läbi. Et "tasuta" konserve kotis poleks. heiti.kender@ekspress.ee Oletame, et
inimese sünnihetkel lülitatakse sisse salvestusseade. Salvestatakse kõike: mida
inimene kuuleb, mida näeb, mida räägib. Pluss vererõhk, pulss ja muud
kergeltmõõdetavad füsioloogilised näidud. Aja jooksul moodustub kenake baas.
Mida keegi ütles, mida salvestatav siis tegi ja mida selle peale ütles. Ehk
reaktsioonid ja tagasiside. Kõik see muutub ajas aeglaselt - inimene saab ju
suuremaks ja targemaks. Kui ta veel ise ka elektroonilist päevikut peaks, võiks
osa tema mõtetestki kätte saada. Ja teha seda kõike niikaua, kuni inimene ühel
päeval sureb. Kui nüüd leiduks keegi, kes harutaks lahti aastakümnetega kogutud
salvestused ja korrastaks sisendid-väljundid, kas siis oleks võimalik luua
sellele surnud inimesele sarnaselt käituv masin? Lisapluss oleks see, kui ta
Turingi testi läbiks (läbi jututoa suheldes ei oleks võimalik kindlaks teha, kas
tegu on masina või inimesega). Omades laialdasi kogemusi ja teadmisi isikust,
petaks ehk lähedasedki ära - oma surnud sugulasega kokku saada ei ole võimalik,
küll aga nõrkemiseni chattida. Võibolla see tulevik ei olegi nii kaugel - iga
päev saadame hunnikute kaupa e-maile, kirjutame dokumente, helistame, räägime.
Ka meie ostuharjumused ja netiskäigud jätavad jälje. Me võime võidelda Suure
Venna vastu, tegelikult kuuletume vaguralt ja täidame käsku. Aga miks siis mitte
kasutada seda kõike üldise ülla eesmärgi nimel? Saame tekitada omamoodi
surematuse. Kas just selle soovitud surematuse, aga mida sa algeliste
meetoditega ikka paremat teed. Tulles tagasi inimese juurde - kas me olemegi nii
ettearvamatud? See suur maagia, mis igast inimesest unikaali teeb, on kõrvade
vahel ja üldjuhul ülejäänud maailmale tundmatu. Ennast lähemalt jälgides aga
leiame pidevaid kordusi. Terve meie igapäevasebimine on tobe kohustuste kaanon -
üks asi lõppemas, teine algamas. Mina näiteks olen programm, mis iga nädal korra
käivitatakse, et järjekordne kaks tuhat tähemärki kolumni genereerida. Vaata oma
arvutis ringi. Kes Sina oled? Senine tasakaal pihuarvutite (PDAde) turul
ähvardab lähiajal kõikuma lüüa. Sharp on teatanud, et kavatseb sügisel Euroopas
ja Ameerikas turule paisata Linuxi-põhised PDAd. Vähe sellest, esimese poole
aastaga tahetakse Linuxiga Zaurusi maha müüa terve miljon. Sharpi osa Jaapani
pihuarvutite turul on umbes pool, mujal maailmas aga pole ta mingi
nimetamisväärne tegija. Kuid ambitsioonide puudumises Sharpi süüdistada ei saa -
asepresident Hiroshi Uno arvates löövad peagi ka teised tootjad kampa ja
Linuxiga PDAd peaksid vallutama vähemalt poole turust. Hetkel on seis selline,
et umbes 70 protsenti kõigist pihuarvutitest kasutab Palmi operatsioonisüsteemi.
Ülejäänud osa jaguneb enam-vähem võrdselt Microsofti ja Symbiani vahel. Linuxi
kasutamisega loodab Sharp tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks - tasuta
levitatava Linuxi eest pole vaja maksta litsentsitasusid opsüsteemide tootjatele
ja seade peaks saama odavam. Teiseks leidub maailmas nii palju Linuxi-huvilisi
programmeerijaid, et rakendusi peaks uuele pihuarvutile tulema nagu seeni pärast
vihma. C5 hakkab mudelivalikus asendama nii Xantiat kui ka XMi.
toomas.vabamae@ekspress.ee Sellist sensatsiooni nagu Citroen DS tekitas 1955.
aasta Pariisi autonäitusel, pole autoajaloos just sageli nähtud. Sestpeale on
suured Citroenid alati silma paistnud ebatavalise välimuse ja huvitavate
tehniliste lahenduste poolest. Oma eelkäijate taustal tundub värske Citroen C5
aga lubamatult väheradikaalne. Citroen ongi maale lähemale laskunud. Vanadel
headel aegadel tehti silmapaistvaid autosid, aga ei suudetud nendega raha
teenida. Praegune toodang on tunduvalt igavam, aga vähemalt on firma
majanduslikult jalad alla saanud. Ja kui raha jagub, võib ka pisut vallatusi
teha. Aga ainult pisut. Vihmane Päikeserannik C5 tutvustamiseks kutsus Citroen
lehemehed Lõuna-Hispaaniasse. Veebruarikuus on Marbella kant ilmselt üks
väheseid kohti Euroopas, kus ilmaüllatusi kartmata selliseid üritusi korraldada
võib. Ja mis seal salata, Eestimaa kahekümne külmakraadi juures paneb juba
kohanimi Costa del Sol naha kihelema. Kui aga lennuk pühapäeva õhtul Malagas
maandub, pole päikesest jälgegi. Meid hotelli sõidutav taksojuht kordab samuti
"No sol, no sol!". Viis minutit hiljem hakkab vihma sadama. Säh sulle
Päikeserannikut! Õnneks on hommik õhtust targem. Kui me esmaspäeva hommikul
paarisajakilomeetrist proovisõitu alustame, ujub subtroopiline Marbella
päikesepaistes. Hotelliteenijad seavad lamamistoole basseini äärde. Elu on ilus.
Tundub uskumatu, et kuskil paugub pakane ja lumi ulatub põlvini. Peidetud
omapära Ma olin C5 varem kahel korral põgusalt näinud. Kuid ei näitusestendil
ega müügisalongis teiste sõidukite hulgas ei saanud temast õiget pilti. Tundus
olevat täiesti tavaline "kolme kasti" põhimõttel sedaan. Kuid nüüd sain ma teda
lähemalt vaadata. Igasuguselt kauguselt, igasuguse nurga all. Ja selgus, et
suuri Citroene aastakümneid iseloomustanud jooned on temas kõik olemas.
Tegelikult on C5 hoopis hästimaskeeritud luukpära, mitte sedaan. Ka ükski tema
eelkäijatest viimase neljakümne aasta jooksul - DS, ID, CX, XM, Xantia - pole
olnud "normaalne" sedaan. Teatud nurga alt hakkab selgelt silma, et C5 esiosa on
ebaproportsionaalselt pikk ja tagaosa liiga lühike. Aga jälle tasub visata pilk
mõnele vanemale Citroenile - ka ettekallutatud siluett on ammune tava. Samuti
üldpikkuse suhtes väljavenitatud teljevahe. C5 puhul lisandub veel üks eripära -
tagaistmete ees on põrand sile. See tähendab, et ka keskel saab normaalselt
istuda ja ei pea põlvi lõua alla konksu tõmbama. Mudelivalikus hakkab C5
asendama nii Xantiat kui ka XMi. Muudelt mõõtudelt jääb ta nende vahele, kõrguse
poolest ületab pea kümne sentimeetriga. Sellega kaasneb mitu efekti. Esiteks on
lihtsam autosse istuda, teiseks on püstisem isteasend vähem väsitav ning
kolmandaks jääb pea ja lae vahele rohkem ruumi. Hüdraulika hoiab teel
Elektrooniliselt juhitav hüdrauliline vedrustus Hydractive 3 on C5
silmapaistvaim tehniline lahendus. Vedrustuse jäikus muutub dünaamiliselt
vastavalt teeoludele ja sõidukiirusele. Ka kere kõrgust muudetakse oludest
sõltuvalt. Siledal teel ja suurel kiirusel (alates 110 km/h) laskub esiosa 15 ja
tagaosa 11 millimeetrit teele lähemale. Kui andurid registreerivad rataste
kiiret suure amplituudiga üles-alla liikumist, on tegemist halva teega.
Vedrustus lastakse sel puhul pehmemaks ning kere kerkib normaalasendiga
võrreldes 13 millimeetri võrra. Kõigele lisaks ei lase süsteem kerel ka
pikisuunas kalduda, näiteks pakiruumi ülekoormamisel. Nende teoreetiliste
teadmistega varustatult asume proovisõidutrassile. Liiklus on tihe, aga
paarkümmend esimest kilomeetrit kiirteel mingeid emotsioone ei tekita. Siis
keerame autonina mägede suunas. Tee on järsku kitsas, aga liiklus endiselt tihe.
Mõne aja pärast saame siiski vabalt liikuma. C5 pole mingi sportauto, aga
kolmeliitrine V6 tagab korraliku dünaamika. Vaid uimasevõitu automaatkäigukast
segab pisut. Proovin kurve järjest avantüristlikumalt läbida, aga oodatud
alajuhitavust ei teki. C5 liigub nagu mööda rööpaid. Kümmekond minutit hiljem
lööb armatuurlaual vilkuma kiri STOP!. Minu gaas-pidur-gaas sõidustiil on autole
liig olnud ja pidurid ähvardavad üle kuumeneda. Pärast sunnitud vahepeatust
jätkame mõõdukamas tempos. Sile asfalt vaheldub lainelise ja suisa auklikuga.
Leiame ka jupi kruusateed. Õieti on tegemist tee-ehitusega. Sõidame paar
kilomeetrit ülesmäge, siis sama tee tagasi. Ei midagi erilist. Alles pärast
taipan - tee oli silmatorkavalt treppis, aga harjumuspärast "kruusatunnet" ei
tekkinudki. Ilmselt tegi vedrustus lihtsalt oma tööd. Aga rooli taga istudes ei
ole kuidagi aru saada, et kere üles või alla liiguks. Shveitslased ütlesid
rahvaküsitlusel kindla "ei" ettepanekule kehtestada asulates piirkiiruseks 30
km/h. Arutu piirangu vastu oli tervelt 79,6 protsenti hääletanutest. Ühes
kantonis oli vastuhääli isegi ligi 90 protsenti. Samaaegselt küsiti referendumil
ka shveitslaste arvamust Euroopa Liiduga ühinemise kohta. Selleski küsimuses
valitses hääletajate seas enam-vähem samasugune vastuseis. Genfi autonäituse
pidulikul galaõhtul anti teada Euroopa autotööstuse kuulsuste halli asutamisest.
Sinna valiti 13 liiget, kes "on kujundanud Euroopa auto arengulugu". Carl Benzi,
Gottlieb Daimleri ja teiste suuruste hulgas osutusid väljavalituteks ka kaks
elavat klassikut - lähipäevil 80aastaseks saav Fiati kontserni auesimees
Giovanni Agnelli ning 62aastane staardisainer Giorgetto Giugiaro. Edaspidi
hakatakse uusi liikmeid nimetama igakevadisel Genfi autonäitusel. Ajakirja
Forbes iga-aastases prominentide tuntuse edetabelis tõusis Michael Schumacher
15. kohale. Aastatagusel küsitlusel oli Schumacher veel 24.. Forbes võttis
arvesse nii sissetulekuid kui ka kajastamist meedias. Rahatabelis oli Schumacher
isegi 6. kohal, kuid suhteliselt vähene tuntus Põhja-Ameerikas langetas tema
kohta tublisti. Hiljuti hukkunud NASCARi staar Dale Earnhardt oli tabelis 35,
maailma tuntuim inimene on Forbesi arvates Tom Cruise. Järgmise põlvkonna Saab
9-3 peaks mõningate kuulujuttude järgi avalikkuse ette jõudma juba mõnel
sellesügisesel autonäitusel, tõenäoliselt Frankfurdis. Halvemal juhul aasta
pärast Genfis. Ka uus 9-3 hakkab põhinema Opel Vectral. Mõistagi uue põlvkonna
Vectral, mis praeguste plaanide järgi peaks 2002. aasta keskel müügile jõudma.
Kui päris täpne olla, on tegemist General Motorsi Epsilon-platvormiga. Sellel
põhjal hakkavad baseeruma paljud teisedki GMi sõidukid, sealhulgas ka järgmise
generatsiooni Saab 9-5. Esialgu jõuab 9-3 tootmisse sedaani, universaali ja
kabrioletina, hiljem võivad lisanduda ka teised variandid. Mootorivalik saab
olema praegusele üsna sarnane, koosnedes 4- ja 6-silindrilistest
turbokompressoriga mootoritest. Uudisena peaks millalgi lisanduma ka
revolutsiooniline muutuva surveastmega SVC-mootor. Juuresolevad pildid on
kunstnik Björn Koobi ettekujutus 9-3 välimusest. Joonistanud on need
testsõitudel tehtud spioonifotode järgi. Eesti Ekspressi toimetaja Jaanus Kulli
(45) käis elus esimest korda Ukrainas 1981. aastal. Ta oli Eesti õpilasmaleva
Hundiaru rühma komandör ja tegemist oli preemiareisiga. " Ukrainas müüdi väga
head kuiva veini. Maksis kolm rubla liiter, " meenutab Kulli. Käesoleva aasta
algul viis töö Kulli uuesti samadesse paikadesse. Aga elu, mida ta nägi, oli
sootuks teine. " Hinnad on kolmandiku võrra odavamad kui meil. Aga palgad on
hoopistükkis väiksemad. " Kulli lahkus Ukrainast üsna kurbade muljetega.
"Tundub, et suuremal osal ukrainlastest on poliitika kama kaks." Ajakirjaniku
reisi naelaks jäi kohtumine Stepan Bandera juunioriga, kes jätkab oma
legendaarse vanaisa võitlust kodumaa iseseisvuse eest. Ukraina on nagu
Zaporozhets, mis liigub läbi suure häda. Jaanus Kulli reportaazh uhkest rahvast,
mis on lõhestunud president Kutshma ümmardajateks ja venevastasteks
rahvuslasteks. Keeran dushikraani jooksma. See aga ainult kohiseb ja krooksub.
Vett ei tule. Ei sooja ega külma. Lvivi-lähedase kuurortlinna Truskavetsi
parimas hotellis. Siin toimub Ukraina ajakirjanike kuues festival.
Rahvusvaheline. Nime järgi. Sest piiri tagant on tulnud kokku vaid zhürii.
Järgmisel päeval kuulen, et Harkivis pole talvelgi elumajades kuude kaupa sooja
vett ning temperatuur toas on nullilähedane. Mingil ajal avastan vannitoa
kraanikausi alt vett täis suure ämbri. Et vist potti loputada, kui öösel häda
peale tuleb. Nii kaugele tundmatule festivalile olin nõus sõitma kahel põhjusel.
Et näha kahekümne aasta tagant Lvivi ja saada Kiievis kokku Ukraina
rahvuskangelase Stepan Bandera pojapojaga. Soe tunne on tagasi tulla. Igas
mõttes. Ilmgi on esimesel päeval kevadine. Kohv on siin endiselt hea. Rahvas
endiselt lahe, vabameelne ja sovetivaenulik. Tollane varjatud ja allasurutud
rahvuslik eneseteadvus ja uhkus on nüüd leidnud vaba väljenduse. Parteisid on
üle saja. Lääne-Ukrainas domineerivad opositsioonilised parteid. Baarid ja
kohvikud on vanaviisi armsalt räämas ja räsitud. Autosid on nüüd tänaval rohkem
ja vähemasti pooled neist on välismaised. Põhiliselt pruugitud rahvaautode
kõrval vuravad uhked dzhiibid. UKRAINA ON SUUR NING RIKAS maa. Kellel nutti,
nahaalsust, natuke raha ja kohaliku kuberneri soe seljatugi, võib korda saata
imetegusid. Võib kui muinasjutus üleöö rikkaks saada. Vahe Kashtshei
muinasjutuga on vaid selles, et siin jäävad rikkuse teed palistama kas
poliitilised laibad või psüühiliselt ja isegi füüsiliselt hävitatud konkurendid.
Täna Ukrainas äri ajada nõuab mehist meelt ja püstolit põues. Välisinvestorid
pole nii harjunud. Vaatavad Ukrainat kaugelt kui virvatuld. Miski justkui
kutsub, samas kardetakse põletada saada. Rahvas ootab välisinvesteeringuid kui
valget laeva. Ainult president Leonid Kutshma, kohalikud kubernerid ja oligarhid
näikse olukorraga rahul olevat, rahvast moositakse ning piilutakse hoopis
Venemaa poole. Ning liialt häält tõstvad mõjukad opositsionäärid või valitsusele
ebamugavad tegelased kõrvaldatakse. Vahendeid valimata. Viimane juhtum, endise
asepeaministri Julia Timoshenko süüdistamine 79 miljoni dollari suuruse pistise
andmises, või ajakirjanik Georgi Gongadze tapmine väidetavalt presidendi
nõusolekul kõnelevad iseenda eest. Ukraina suurim probleem täna on korruptsioon.
Poliitikas, majanduses. Pea igas eluvaldkonnas. Riigiasutused on korrumpeerunud.
Avalikult soositakse valitsusmeelset erasektorit. Ajakirjandus kui neljas võim
on suuresti ebausaldatav, sest elada suudavad ennekõike riigilt või oligarhidest
sponsoritelt toetust saavad väljaanded. Ümbrikupalk on pigem reegel kui erand.
Festivali peakorraldaja, tubli ukraina naine, on näost valge. Et ega rahvas
laiali jookse ja kas küsimusi ikka tuleb. Sponsori meeleolust ja lahkusest
sõltub ürituse tulevik. On siingi neid, kes nutavad taga nõukogude aega. Teel
Lvivist Truskavetsi asub autojuht avalikult ründama: " No öelge, et ka teie
tahate tagasi nõukogude võimu. Eks enamik inimesi Eestis tahab seda? " Autojuht
pajatab pisarsilmi tööpuudusest, peaaegu olematutest palkadest, vaesusest. Ei
oska teda kuidagi lohutada. Ja natuke piinlik on. Järgmisel päeval kohalikul
turul näen vaesust oma silmaga. Müüakse ükskõik mida, et hing sees püsiks.
Invaliididest kerjused on omamoodi julmad. Püksi- või särgikäised üles käärinud,
et siis mingi väärastunud uhkusega oma sandistunud jäsemeid demonstreerida.
Kirik aga restaureerib ja ehitab oma vaestele ja kerjustele üha uusi
pühakodasid. Ainuüksi väikses Truskavetsis, kus põhimassiks ravile tulnud
turistid, kõrgub mitu õigeusu ja katoliku kirikut. Mitte küll suured, aga
see-eest laitmatult korras. Kõrvuti kirikutega kõrguvad linnas uhiuued
mitmekorruselised tellistest kivimajad. Vaevalt, et neis vaid sulid ja kaabakad
elavad. Esimene tutvus Lviviga ongi kui kontrastidele üles ehitatud
dokumentaalfilm. Kell on kuus hommikul. Jaamapuhveti kohv on läila ja lahja.
Salatid ning pirukad ei ärata usaldust ja otsustan uudistada lähimat pühakoda,
Poola katoliku katedraali. Teenistust nii vara ei toimu, kuid uksed on lahti ja
sees üllatavalt palju inimesi. Eriti noori. Mitu nii keskkooli eas tütarlast
palvetab. Päeva alustuseks ilus ja hingekosutav vaatepilt. Järgmine pilt on juba
sõidult Truskavetsi poole. Teeäärse muidu igati korraliku kohviku peldikust.
Ukse vahelt sisse kiigates annab häda järele. Kuiva jalaga siit juba välja ei
tule. KOLMEPäEVANE FESTIVAL päädib piduliku kontserdiga Tarass SHevtshenko
nimelises kultuurimajas. Just SHevtshenkot tahab riik upitada rahvuskangelase
troonile. Samas on Truskavetsis ka Stepan Bandera nimeline tänav. Bandera
kodukandis väikses külas nimega Starõi Ugriniv püstitati Banderale juba kolmas
mälestusmärk. Eelmised lihtsalt tassiti minema. Kontserdil peetavad ilukõned ja
laulud on ukrainakeelsed, üritus ise aga tuletab meelde vanu häid aegu. Rahvast
on saalis palju. Publik on vabameelne ja vabas riietuses. Paljud, ka mehed,
eelistavad palitud selga ja mütsid pähe jätta. Ometi on lahmakas kultuurimaja
korralikult soojaks köetud. JäRGMISEL PäEVAL TABAB Truskavetsi lumetorm. Just
siis, kui on vaja tagasi sõita. Püüan meeleheitlikult Lviviga ühendust saada.
Aga hotelli keskjaam vaikib. Meenub film "Hukkunud Alpinisti hotell".
Registratuur teatab rahustavalt, et ju telefonineiud on lõunal. Olidki. Viimaks
ometi hakkame sõitma. Nähtavus on nullilähedane, juht kirub ilma ja sisimas
kindlasti ka üht hullu eestlast, kes peab kindlasti kohe Lvivi saama. Seal on
mind juba ammu ootamas kohaliku opositsioonilise päevalehe Ekspress
sotsiaal-poliitilise osakonna juhataja asetäitja Vladimir Hrushtshak. Lumetorm
muutub üha tihedamaks, tee libedamaks. Juht teeb närviliselt suitsu. Teel
püsimisega on raskusi. Seest võtab natuke õõnsaks, kui kuulen, et autol pole all
ühtegi naelrehvi. Mis sa neist ikka alla topid, muidu tuleb veel keegi selga, on
tema loogika. Eks ta tõsi ole. Naelu all pole, tuledega keegi ei sõida. Panen
silmad kinni, et reaalsust vähem tajuda. Korraga hakkab pea ringi käima,
järgmisel sekundi murdosal taipan, et hoopis auto on teinud ringi ümber oma
telje. Juht tänab emakest ja lööb risti ette, et samal hetkel keegi kitsal teel
vastu ei tulnud. Uskumatu, kuid lõpuks olen Lvivis. Ja elus. Ilm on endiselt
ilge. Mida sa siin ikka jalutad. Kuigi vaadata oleks palju. Kas või
restaureeritud ooperimaja ja spontaanseid tänavakoosolekuid. Rääkimata kümnetest
õigeusu ja katoliku pühakodadest. Vladimir viib mind õdusasse väikesesse
kohvikusse. Panen diktofoni käima. Kõrtsmik keerab muusika valjemaks. See on
venekeelne. Veel aasta tagasi oli baarides venekeelne muusika keelatud, tõdeb
Vladimir. 800 000 elanikuga Lvivis elab sada tuhat venelast. Mullu aprillis
tapsid venelased siin ühes välikohvikus kunagise tuntud laulja Igor Beloziri,
kes, tõsi, oli selleks ajaks juba maha käinud, naisest lahku läinud ja jooma
kukkunud. Eks see üks kõrtsikaklus oli. Ometi rahvuslikul pinnal sündinud.
Tänaseks on mõrtsukad, kellest üks oli kohaliku miilitsabossi poeg, tabatud ja
ootavad kohut. Ning rahvas on rahunenud. See on küll puhas spekulatsioon, kuid
näiteks Kiievis mätsinuks võimud selle loo suure tõenäosusega kinni. Selles
linnas on alati saanud ja lastud vabamalt hingata. Sõjaeelne Lviv, kus
põhirahvastiku moodustasid poola panid ja kus elas Ukraina suuruselt kolmas
juudi kogukond, on vahepealsele punasele terrorile vaatamata suutnud tollast
vaimsust, rahvuslikku uhkust ja kultuuri edasi kanda. Varem varjatult, nüüd juba
täiel häälel. Kommunistlik partei on Lvivis aastaid keelatud. Ja siin ilmub kolm
tõeliselt sõltumatut päevalehte. Vladimir räägib ja räägib. Diktofon töötab ja
mina mõtlen, et keda see jutt Ukraina rahvarindest, korruptsioonist ja
kohalikust võimuvõitlusest Eestis huvitab. Meile juba justkui eilne päev. Kingad
on märjad ja jalad külmetavad. Tegelikult on Vladimir väga sümpaatne. Kindlasti
hea ja aus ajakirjanik. Siinsamas Lvivi külje all toimunud ajakirjanduse
festivalist pole ta midagi kuulnud. HILISõHTUL ASTUN RONGI peale, et olla
hommikul vara Kiievis ja kohtuda Bandera pojapojaga. Olen intervjuu juba
varakult kokku leppinud. Kõik peaks nagu töötama. Kuid sel hommikul noore
Bandera telefon vaikib. Järgmine prohmakas, mõtlen. Ilm on ka Kiievis kohutav,
jalad on jälle märjad ja olen vaid paar tundi magada saanud. Tagasiteel Lvivist
Kiievisse sattusin ühte kupeesse kolme ÜRO vägedes aega teeniva ukraina poisiga.
Nad on tulnud kodunt puhkuselt ning ees ootab viis kuud tööd Liibüas. Tööks on
teede demineerimine. Üks poistest sai just isaks, käis kodus tütart ristimas.
Meeleolu pole neil mõistagi suuremat asi. Pärast esimest samakat poiste tuju
siiski paraneb. Mul kukub suu lahti, kui kuulen, et puhkusel tuleb käia oma raha
eest, kuna Ukraina lihtsalt ei järgi rahvusvahelisi norme, muuhulgas prii sõitu
puhkusele ja tagasi. Riik napsab selle summa endale. Eks Kutshma taha ka elada.
Pealegi teenivad need poisid kuus natuke üle saja dollari. Ukraina mõistes on
see kõva sõna. Näiteks sama palju teenib ülikoolis professor. Kupees läheb aina
palavamaks, napsust, sõdurpoiste kodusest sakuskast, elust Ukrainas ja Liibüas.
Öösel ülemisel naril ärgates tunnen, et suren kohe palavuse ja õhupuuduse kätte.
Kirsade ja saapa sisse keeratavate jalarättide hais tahab lämmatada. Paariks
tunniks vist siiski tukastan. Otsustan Bandera maja üles otsida. See pole
kaugel. Siinsamas Kiievi kesklinnas. Nälg on ja külm puhub näkku. Reisikotti
taga lohistades asun teele. Pärast kolmandat kella hakkab keegi ukse taga
kobistama. Ja ime sünnib! Ukse avab noor Stepan Bandera ise. Vabandab ette ja
taha, et sai alles kuus hommikul magama. Õhtul saabunud ootamatult külalised.
Läheme kööki teed jooma. Põrand naksub talla all. Poissmehe värk. Stepan Bandera
on 31aastane. Stepan ei luba end pildistada. Ei aita veenmine, et ta näeb hea
välja. Ja see on tõsi. Stepan läheb hoopis esikusse peegli ette ja karjatab.
Sellega on kõik selge. Rääkima on ta küll nõus. Vanaisast ja iseendast. Pojapoja
sõnul on Stepan Bandera kui sümbol, kes võitles nii fashismi kui ka kommunismi
vastu. Noore Stepani sõnul võiks ta vanaisa võrrelda ehk Nelson Mandelaga. NOOR
STEPAN ISE SüNDIS 1970. aastal Kanadas ja Kiievisse asus elama alles 1997.
aastal. Aeg-ajalt teeb kaastööd lehtedele, päevalehes Kiievi Teataja oli tal
isegi oma rubriik. Kuid leht hakkas Kutshmad kritiseerima ning noor andekas
peatoimetaja lasti lahti ja ka Stepan lahkus. Täna tegutseb ta freelancer'ina ja
tõlgib inglise keelest. Unistab oma firma loomisest ja kirub Ukraina ühiskonna
ebastabiilsust, mis välisinvesteeringud eemale peletab. Poliitikaga Stepan
siiski tegeleda ei taha. "Mul on teised huvid," ütleb ta. Kõigile raskustele
vaatamata ei kavatse ta Ukrainast enam lahkuda. Vahepeal rüüpab Stepan suurest
pudelist kokat ja suitsetab mingit kallist sigaretti. Ja pakub teed.
Pakikestega. Kuhu on kadunud slaavlaste oskus head teed keeta? Siis räägime veel
ta vanaisast. Et KGB tappis vanaisa Münchenis 1959. aastal. Ja mitte lihtsast
püstoliga, vaid spetsiaalselt valmistatud relvaga, mis päästikule vajutades
purustas ampulli ja sellest purskus läbi pihusti välja tsüaniidipilv. Sellise
riista leiutas Bandera tapja Bogdan Stashinski ise. 1961. aastal põgenes
Stashinski Ida-Berliinist Lääne-Berliini, täpselt päev enne raudeesriide
langemist, kuna sai teada, et nüüd on järg tema käes. KGB ei suutnud kaua
Banderat tabada, kuna too elas vale nime all. Alles 1958. aastal, kui Ukraina
Rahvusliku Organisatsiooni juhid kogunesid Rotterdamis ja koosolekul esines ka
Bandera, suutis vene julgeolek tema isiku tuvastada. 1929 UNOsse astunud
Banderast sai peagi selle liider. Ta võitles kõigiga, kellele ei meeldinud tema
kodumaa iseseisvus. Poola siseministri tapmise korraldamise eest mõisteti ta
surma, hiljem asendati see eluaegse vanglakaristusega. Augustis 1941 arreteeris
Bandera Saksa gestaapo. Vabanedes vanglast 1944 juhtis ta ukrainlaste
vastupanuliikumist kuni surmani. Nõukogude propaganda kutsus kõiki tema
võitlejaid halvustavalt bandeeralasteks. Võitleja pojapojal on süsimustad
juuksed ja tumedad välkuvad silmad. Tõeline noor kasakas. Stepan Bandera juunior
on oma valiku teinud. Pole põhjust Kanadasse tagasi kolida, Ukrainaski tööd
küllaga. Müüri pole ta elus ladunud, kuid lubab selle töö selgeks õppida.
Ekspressi kultuuritoimetaja Kalev Kesküla (41) üllatas kolleege ja lugejaid
esimest korda siis, kui muutus kirjanduskriitikust veinikriitikuks. Kirjanike
hulgas on olnud küll joodikuid, kuid tõsine, pea teaduslik tegelemine
viinamarjadest saadud jookidega, mille austajaid viis aastat tagasi oli
tunduvalt vähem kui praegu, oli ikkagi üllatav. Lisaks tundus, et vein on
kuidagi madal ja maalähedane eesti kirjanduse helendavate kõrguste kõrval. Kalev
tõestas, et asi pole nii lihtne, ja sai esimeseks eesti veinikirjanikuks. Teist
korda üllatas Kalev kolleege ja lugejaid, kui ilmutas paar aastat tagasi
luulekogu "Vabariigi laulud". Paljud olid lugenud Kalevi varasemat luulet, mille
märksõnad olid kriitikute arvates lüürika, inimsuhted, eneseiroonia. Ja nüüd:
terve kogu karmitoonilist, iroonilist, lõikavat, paljastavat, ajalugu ja
tänapäeva uskumatult miksivat isamaaluulet. "Vabariigil on nüüd uued heerosed /
Galil, Uzi ja Kalashnikov / Beretta, Smith ja Wesson", kirjutas endine
lembelüürik. Kolmandat korda üllatas Kalev kolleege, kui kirjutas selles
Reporteris ilmuva pika käsitluse eesti naisideaali arengust Vildest tänapäevani.
Kas lugeja üllatub ka nüüd? Saja aastaga on eestlanna iluideaal muutunud
tsaariaja pontsakast emandast kõhnaks igibeibeks. Kalev Kesküla igatseb taga
lopsakaid naisi. Sisse astus alasti naine, must siidkate näo ees. Ta jalutas
pikkamisi käed puusas, saalis ringi, ja kui ta möödus Martinsonist, õõtsutas ta
koketeerides ülakeha ja noogutas istuja poole tummalt pead. Näokatte haukudest
hiilgasid mustjad silmad, maski pitside alt valendas ümarik lõug. Leopold
Lillack aga seisis keset saali, koerapiits käes, ja hakkas komandeerima. Ta
laskis teda joosta, hüpata, võimelda, tantsida. Ja kui tema käsku küllalt kähku
tähele ei pandud või kui talle mõni liigutus ei meeldinud, nipsas ta naise
paljast ihu piitsakesega kergesti lüüa. See ihu oli noor ja õrn. Need liikmed
peened ja painsad. See keha oli naiseks areneva tütarlapse poolküps keha. Tema
õlad, rinnad, puusad ja sääred - kõik olid pungast praegu puhkemas, pakatamas,
õilmele löömas. Mitte kuiv ja kõhn, ent ka mitte kohev ja paisuv.
Alabasterlikult kumendav lampide heledal valgusel, sale ja väle, närvlikkude
linnuliigutustega. Täidlane ja rikas oli ainult ta ruuge juuksevara, mis uhas
tõmmu kosena ta selga mööda maha. Vaikides, sõnakuulelikult, kuuldamatuil
kassihüppeil andis ta oma etendust. See ei võinud talle liiga harinemata olla,
sest ta liigutused olid vabad sunnitundest, ilma tõrkneva viivituseta, ilma
varjava püüdeta. Tema käskija aga seisis piitsaga keset saali, nagu seisab
tsirkuse dressöör keset areeni, keerutades paiga peal ringi, juhatas tõsiselt ja
asjalikult, nipsutas piitsa, vilistas ja tegi: "Hopp - hopp, Mieze!" NII
KIRJELDAB EESTI härrasmeeste lõbustusi Eduard Vilde oma 1909. aastal ilmunud
novellis "Kuival". Ja pole kahtlust, et elupõletajatest härrasmeeste eluviisid
olid talle niisama tuttavad kui tädipoeg Bornhöhele Pirita kloostri urkad.
Vildel on naise kirjeldamiseks - eesti kirjanduses üsna haruldast - pilku ja
himu: " Siristavad ja kudrutavad preilid, kelle rinnad ja istmikud korsetiliste
abinõude varal kummi olid aetud, nii et nende kõverdatud kehad tuletasid meelde
suuri küsimärke, pesinesid tõrkumatult härrade vahele laia pehme diivani
mugavusse, sõid, jõid, suitsetasid, ja unustasid oma rinnad ja põlved vähese
edvistamise järel võõrustajate hoolde. Õhk väikeses toakeses aga raskenes nende
rõivaste, nende põskede, nende ihu lõhnast, ja see oli uimastavam kui alkoholi
leitsak. " Nii kirjutas naistest Juhan Liivi põlvkonnakaaslane, keda
apolloonilist kultuuritüüpi esindavad, aina kunsti lumiste kõrguste poole
püüdlevad nooreestlased tüütuks külarealistiks tembeldasid. EDUARD VILDE
KIRJELDAB juba sada aastat tagasi emantsipeerunud, siinses kontekstis:
talupoeglikust iluideaalist lahknenud, korsettidesse kängitsetud eesti naist.
Järelikult oli meil selline naine siis juba olemas. Ometi ei tundnud näiteks
Muhumaal siis veel keegi naisterahva aluspükse. Minu vanaema rääkis, et tema õde
tulnud "suurelt maalt", see tähendab mandrilt teenimast, riputanud oma puhtaks
pestud püksid nöörile kuivama ja siis tulnud kogu küla vaatama, mis imeasjad
need on. Nii sünnib kultuur! Eks see kõla praegu sama uskumatult kui tõsiasi, et
veel 15 aastat tagasi ei müüdud pooles Euroopas (siin meie pooles, muidugi)
naiste hügieenisidemeid. Meenutagem siiski korraks veel eesti talupoeglikku
naiseilu ideaali. Vanavarakorjajad ja rahvaluuleteadlased on seda kirjeldanud:
punased põsed, laiad puusad, hästi prisked ja tugevad sääremarjad.
Viimatimainitu simuleerimiseks kanti mitut paari villaseid sukki. Selline
iluideaal oli läbi sajandite samasena püsiv nagu talupoja toit, ja algupäralt
täitsa ühemõtteline: hea reproduktsioonivõimega tugev tööinimene. Ei saa öelda,
et selle tugeva tööinimese ideaal oleks tänagi päriselt kadunud, aga vahest on
see veelgi olulisem meeste puhul. Üks hiljuti avaldatud uurimus kinnitas, et
eesti naised peavad oma partneri puhul kõige olulisemaks rahakust ja head
tervist, shveitslannad seevastu seavad esikohale "sümpaatia". No mis sest
sümpaatiast, kui raha ei jaksa teenida, mõtleb praktiline eesti naine! VäHEMASTI
VäLISELT on talupoeglik iluideaal (igaveseks?) taandunud ja nagu me Vilde varal
veendusime, oleme me terve läinud sajandi euroopaliku naisekujuga kuidagimoodi
kaasas käinud. Äsja ilmus eesti keeles Kate Mulvey ja Melissa Richardsi suur
ilupildiraamat " Meie sajandi iluideaalid. Naiste imago 1890-1990. " Kas võiks
olla imago-käsitlustele veel tänuväärsemat turgu kui Eesti, kus riiklikul
tasandil tegeletakse oma märgi otsimisega? Eks ole Eesti ju riik, mis alles äsja
ajaloo jääkamaka seest lahti sulanud ning muutunud naisekeha pärast võitlevate
moe- ja ilutoodete kaubamärkide sõjatandriks. Heidame selle raamatu põhjal
kiirpilgu naisekuju muutumisele meie sajandil. 19. sajandi viimasel kümnendil
oli tooniandvaks S-figuur (Vilde eelkirjeldatud küsimärk): korsett pigistas piha
kokku, rinnad ja puusad tõusid rõhutatult esile. Tagumikul kanti koguni
polsterdust. "Kõhna naist peeti armetuks ja tusaseks, kurvilised tüdrukud olid
aga soositud abielukandidaadid - neid peeti leebeloomulisteks ja
heatujulisteks." Ometi pidi korsett ka naise vitaalsust pidurdama, näitama
tugevasti kinninööritud olevust õrna ja kahvatuna. Sajandi alguskümnendeil
hakati naisi võtma ülikoolidesse ja 1918 said üle 30aastased naised Inglismaal
hääleõiguse. Naine muutus intellektuaalseks olendiks. PõHJALIKULT MUUTIS NAISE
imagot esimene ilmasõda. Kui varem olid moeloojad orienteerunud vanematele
naistele, sest neil oli raha, siis pärast meeste massilist mahanottimist
ilmasõjas läks noorus hinda. Käis üleüldine pidutsemine. " Naised tahtsid välja
näha lamedad nagu lauad, ja selleks, et paista viirastuslikum ja vormitum, isegi
mähkisid oma keha. Naised püüdsid meeleheitlikult kaalust alla võtta ja lisaks
pidevale dieedile tegid nad ravikuure. Sport muutus kinnisideeks, ja mitte olla
pikk, kõhn ja kohutavalt rikas oli kõike muud kui ahvatlev. " Kas ei kõla
tuttavalt? Kas see pole meiegi tänane trend? Muide, mitmed ajastukroonikud on
arvanud, et 1920ndate poisipead ja lamedad rinnad tulid moodi seepärast, et
sõdurid olid õppinud kaevikutes oma võitluskaaslasi armastama, niisiis olevat
sel moel homoseksuaalne alatoon. 1930ndail MUUTUSID naised jälle täidlasemateks.
1940ndail oli aga olukord selline: " Sõjaaegne toidupuudus mõjutas oluliselt iga
keskmise naise figuuri. Napid toiduratsioonid ja füüsilise koormuse suurenemine
tähendas seda, et enamik naisi olid füüsiliselt paremas vormis kui kunagi enne;
sõja poolt määratud dieeti peetakse tänapäevani ideaalilähedaseks. Raske töö ja
kõikide kaupade puudus sundis inimesi rohkem jalgsi kõndima ja jalgrattaga
sõitma, üldine kokkuhoid ja aktiivne elu tõstis kehas toonust. " Eelöeldust
ilmneb eriti karjuval viisil tõsiasi, mida peame kõigi "läänelike" õpetuste
puhul arvestama: nood õpetajad on lootusetult enesekesksed. Nende maailma mahub
Inglismaa, Ameerika ja paremal juhul Pariis, nad on näinud prantsuse filmidest,
kuidas resistence'i-tüdrukud jalgratastel sõnumeid viivad. Muide, ka Viivi Luige
"Seitsmenda rahukevade" prantsuskeelse väljaande kaas kujundati
resistence'i-kostüümis jalgratturitega. Et oleks tuttav tunne, vastaks ajastu
imagole. Millal on eesti naine ilma raske töö ja jalgsi kõndimiseta läbi saanud?
Kõigile neile, kes Siberis ja vangilaagrites puukoort söönud, mõjub jutt
"ideaalilähedasest dieedist" nõmeda künismina. Ma pean tsiteerima ka 1950ndate
peatüki algust: " 1950. aastad olid sel sajandil pealetükkivalt positiivseks
kümnendiks. Teise maailmasõja tulemusena saavutatud demokraatia triumf (!!! -
KK) lõi optimistliku meeleolu, millega kaasnes kasvav majanduslik heaolu.
Rangelt rahumeelne õhkkond, mis iseloomustas 1940. aastate teist poolt (aga
Hirmus Ants ja Kim Philby? - KK) andis teed küllusest õhkuvatele 1950ndatele,
võimaldades uutel vapratel riikidel kahel pool Atlandi ookeani üksteist paremini
tundma õppida. " Need ei ole meie, kellest nad kirjutavad, ja seda on oluline
meeles pidada. Idaeurooplane mahub tänini raskustega heaoluilma elaniku
inimese-kujundisse. Küsimus saab olla ainult selles, kas me tahame olla nagu
nemad, kas me oleme äkki juba "järele jõudnud"? MULLE NäIB, ET EESTI ühiskonnas,
kuhu ajalugu on korraga kohale jõudnud ja iga kümnend teeb enda imagole
propagandat, on ideoloogiliselt mõjukaimad just kahekümnendad ja viiekümnendad.
On moekas olla kõhn, pikk, rikas ja põletada elu. Rikkus (selle puudumisel
leidlikkus tarbimisviiside hankimisel) ja elupõletamine on ajastu moehoiakud.
Veelgi laiem kandepind on kindlasti elujärje parandamisel 1950ndate laadis: oma
auto, majake eeslinnas, kõvasti koduelektroonikat, lõputult kodukeemiat,
ühesõnaga, külluse õnn. Selline õnn, mida saab ehk kõige vahetumalt kogeda
nädalavahetusel kaubapaleede lõhnu hingates, on kindlasti heas vastavuses
materiaalsele tublidusele kalduva eestlase rahvusliku karakteriga. Loomulikult
leidub meil küllalt naturaalset vaesust ja lihtsalt virisemist, aga see
hingehoiak ei ole trendiloov. Ent tulgem tagasi naise ja piitsa juurde. Vilde
jutus on piits sajandivahetuse elumehe käes, kes dirigeerib, kuidas naise alasti
keha peab end liigutama. Naise alastiolekul on ka sümboolne tähendus: tema keha
kontakt dresseerija piitsaga on vahetu, naine teeb, mis mees (härrasmeeste
maailm) tahab. TäNASEKS ON PILT MUUTUNUD, piitsavarrest ei hoia enam purjus
seltskonnatala, vaid see piits käib käest kätte. Või veelgi õigem on öelda, et
igaühel, kes arvab heaks naist dresseerida, on oma piits. Ja neid lööke sajab
naise selga sajast eri suunast. Muidugi on ka mehed piitsa all, nad ei ole seal
vähemasti alasti. Eks pühi üle meie kõigi üks "nüüdisaegse heaoluühiskonna"
luud, kõikvõimalikud lääne kirjamehed, lektorid ja konsultandid käivad meid
õpetamas õnge tegema, millega peaks kuldkala kätte saama. Ja siis need lõputud
elu- ja ühiskonnaõpikud, mis selgitavad, "kuidas asjad tegelikult on". Aga
siiski on nii, et mehe selga laotud käsud ja keelud on kuidagi abstraktsemad ja
nende täitmise järele ei valvata nii hoolega. Ollakse leppinud, et suur osa mehi
on kord juba justkui arengupuudega, nii et nende väljaõpetamine on
perspektiivitu. NAINE SEEVASTU kistakse kohe paljaks, masseeritakse,
trimmitakse, võitakse ja viilitakse ning siis minnakse hinge kallale. Pihi meile
(oma sõbrannadele Annele ja Annale, näteks) oma seksuaalelust, oma ihadest, oma
karjäärist! Ja meie õpetame sulle, kuidas elust, endast, partnerist, lapsest ja
vanaemast enamat välja võtta! Ma ei hakka siinkohal loetlema kõiki neid
naisteajakirju (kõik ei tule niikuinii meelde), mis seda paljastamist ja
piitsutamist naiste kallal toimetavad. Tahaksin ainult hoiatada, et nad on väga
reeturlikud! Päeval, mil naine saab viiskümmend, salgavad kõik ajakirjad ta ära!
Olen oma silmaga näinud ajalehes tabelit, milles kõik meie naistelehed (isegi
Eesti Naine) kinnitavad, et nende sihtgrupp on naine vanuses 19-49. Muidugi ei
ole naiste- ja seltskonnalehed ainsad, kes naise turjal istuvad. Võiks öelda, et
naist piitsutab diskursuste rohkus ja paradigmade paljusus. Olen vestelnud
feministlikult meelestatud põhjamaalannadega, kes tahavad eesti naistele
võrdsust tuua. Paraku ei suuda nad uskuda, et ajal, mil nende emad võitlesid
õiguse eest tööl käia, on meie emad ja vanaemad alati hirmsasti rabanud.
1920-30ndate Eesti vabariik oli nii vaene riik, et ei antud seal naistele hõlpu
midagi. Minu linnainimesest vanaema pidas kübarapoodi ja pääses koju pere juurde
alles siis, kui poe õhtul kell seitse kinni pani. Seoses läänemaise elustiili
tulekuga sai selline mõiste nagu koduperenaine, mehe ja laste eest hoolitsev ja
kodukeemiaga oskuslikult ümber käiv majahaldjas, üldse tekkida. Ausalt öeldes on
mulle (ilmselt põlvkonna viga) mõte, et naine võiks mitte tööl käia ja kodus
minu garderoobi hooldamisele pühenduda, üdini võõras. Aga ilmselt hakkab meilgi
osalt tööle ameerikalik stsenaarium, et mees ja naine käivad koos ülikoolis, aga
pärast läheb mees tööle ja naine jääb koju! TEINE LEVINUD FEMINISTLIK etteheide
on, et naised muudavad end seksuaalobjektiks, käivad selliste kleidikestega, et
tagumik paistab - kõik selleks, et meestele meeldida. Aga kas pole seegi
vägivald naise kallal, kui talle ei anta võimalusi oma võlusid demonstreerida?
"Seksikas rõivastus on nii idaeuroopalik," ütleb tuttav kunstiteadlane kerge
alaväärsustundega. "Idaeuroopa tüdrukud on praegu moes," kinnitab Carmen Kass,
kes tundide viisi Fashion TV püüne peal marsib. "Eesti tüdrukute nahk on nüüd
hulga parem kui kümne aasta eest," kinnitavad kaubakatsujad. "Minu probleem on
see, et mul on suured rinnad ja lühikesed käed," ütleb kaunitar Elektra.
"Vanemad tahtsid, et minust saaks diplomaat või majandusinimene, aga mind ei
võtaks selles ametis ju keegi tõsiselt." Tähendab, kui naine on kaunis ja suurte
rindadega, siis ei võeta tema intellektuaalset tegevust tõsiselt, siis peab ta
minema ilu- või meelelahutusturule. Kui aga rinnad on väiksed, no siis tuleb
midagi ette võtta ... Kas naise elu on tõesti tema välimusest nii
determineeritud? Halvemal juhul võib naise kuju disainimine lõppeda surmaga. "
Kui 1960ndate siluett oli üpris lapselik ja ümarate jäsemetega, siis 1970ndate
naine oli teibasarnane ja välja venitatud. Soov olla sale oli tohutult suur ja
paljud noored tüdrukud sattusid peaaegu surmasuhu, püüdes säilitada
puberteedieelset kehakuju. Lauljanna Karen Carpenter surigi lahtistite
üleannustamise tagajärjel - kinnisideest säilitada saledust. " Kas saab veel
jubedamat ja mõttetumat surma olla? Kui palju naisi on tegelikult nii hukka
saanud. Aga moesaateid või ajakirju vaadates, see trend võtab aina
drakoonilisemaid vorme. Nii nad seal astuvad, luiderkõhnad naised, ainsaks
toiduks sigaret, silmaalused sinised, fuck off -nägu peas. Kas sellised ongi
ihaldusväärsed naised? Naised, keda kallistades sa ennast ära lööd? Tunnistan,
et vaatan 1950-60ndate filme juba ainuüksi seepärast, et naised on seal ilusad:
Sophia Loren, Marilyn Monroe, Brigitte Bardot. Lopsakad, külluslikud,
heatujulised naised, kelle vahekord maailmaga siiras ja mitte neurootiline. AGA
PRAEGUNE õIGE TREND näib rõhutavat just teibjat androgüüni, et oleks nagu naine
ja nagu ei oleks ka. Kas naine, kes minetab teatavad naiselikud parameetrid,
muutub millekski enamaks kui lihtsalt naiseks, muutub kunstiks? Kas rasva
eemaldamisega omandab naine mingi ebareaalse fluidumi? Ehk ongi selles moekunsti
mõte. On siiski mõned, kes julgevad naise põhikujust pisut kõrvale kalduda.
Suvel kingiti mulle heakodanlik erootikaajakiri Playboy, ja mis ma näen: selle
küljed on vallutanud kaunite latiinotüdrukute pildid. Valged protestantlikud
naised on nii kuhtunud, et neid ei kannata enam paljalt näidata. Või võtame need
kord kuus ilmuvad pildid ja arutlused eesti seltskonnaajakirjades, et kas
Jennifer Lopezi tagumik ei ole ikka liiga suur ja kas on kindlustatud. See on
sihuke patu maiguga jutt, et näed, kuidas võib trendikirikust kõrvale kalduda.
Kui ma mõtlen tänapäeva eesti naise peale, siis tundub mulle, et ta on ennast
palju sügavamini piitsa alla painutanud kui Vilde ajal. Tubli eesti naine üritab
teha kõike seda, mida polüfooniline avalik arvamus temalt nõuab. Justkui oleks
kuulus eestlaslik eneseiroonia ja kriitikameel meid maha jätnud. Jääda kõhnaks,
suuta rohkem, armastada paremini ... Nüüd on kuulda, et Eesti valmistub saama
esimeseks geeniriigiks. Nagu geneetikud kinnitavad, on inimesele tema kuju
aminohapetes juba kaasa antud. Äkki peaksime siis, kui meie geenid kõik
kaardistatud, käituma oma geneetilisele koodile vastavalt: olema just nii paksud
ja kõhnad, nagu see ette nähtud? Äkki meid lausa kohustatakse selleks?
Tõenäolisem on siiski, et pärast geenipanga loomist saab eesti naine ajaloolise
võimaluse enda geene mõjutada, oma keha disainida ja muutuda maailma kõige
kõhnemaks naiseks. Epp Väljaots (26) kuulis Tartus tegutsevast dementsete
vanurite lasteaiast ühe patsiendi sugulaselt. Mine tee sest lugu, soovitas
tuttav. Ajakirjas Eesti Naine töötav Väljaots lükkas külaskäiku kolm korda
edasi. Ta kartis natuke. Aga kui lõpuks läks, hakkas hirmsasti meeldima.
Vanainimesed olid rõõmsad ja vabad, sest nad ei mäletanud oma elu peale
lapsepõlve. Väljaotsal läks nende seltsis vanadusehirm üle. Mida teha vanaemaga,
kui ta hakkab käituma nagu titt? Epp Väljaots tutvustab Eesti ainsat dementsete
vanurite päevakodu Tartus. Sisse astudes lööb vastu kummaline lõhn - segu
vanainimeste ja lasteaia lõhnast. Hommikuti tulevad need vanad oma laste
käekõrval siia, oma päeva veetma. Nende diagnoos on mälukaotus ehk dementsus,
seetõttu ei saa nad enam üksi kodus hakkama. Esimene, keda kohtan, on väriseva
hääle ja ahastava näoga naine, kes klammerdub mu käise külge. " Vabandage, mu
lastega on midagi juhtunud! Keegi ei vasta telefonile! " Mööda tema nägu
jooksevad pisarad. See on Linda, kes kardab iga päev, et talle ei tulda järele.
Ta on kogu elu olnud koduperenaine, sünnitanud ja üles kasvatanud viis last. Iga
kümne minuti tagant läheb ta koridori telefoniautomaadi juurde ja püüab lastele
helistada. "Ega ma siit täna ei pääse," räägib punase kampsuniga Leida, seistes
tooli toel, põrnitsedes lauda. " Tuleb siinsamas öö mööda saata! Kas öö on käes?
" Kasvataja selgitab talle rahulikult, et praegu pole öö ja kindlasti tuleb
tütar talle järele. "Kas ma võin kindlasti sinu sõnu usaldada?" küsib Leida,
väga intelligentsel moel. Ta on ju ikkagi haritud inimene, töötanud eluaeg
õpetajana. "Varsti algab tund!" ütleb ta vahepeal, mõtlikul toonil. Enamik
päevakodu tosinast asukast ei mäleta, kuidas nad siia said, kellega nad siin
koos on ja kas keegi neile kunagi siia järele tuleb. LEIDA LäHEB KESET TUBA,
tõstab käed puusa ja hakkab muusika rütmis jalgu lõnksutama. Järsku hakkab ta
lõõritama hoopis teist laulu, kui Elmari-raadiost tuleb. "Oi, neid kirsina
punavaid huuli," laulab ta kõrge heleda häälega laulu kõik salmid ja võtab siis
ette järgmise laulu. Ma pole tükk aega kuulnud, et inimene nii palju laulusõnu
peast teaks kui see mäluhäiretega vana naine! Siin, päevakeskuse muusikatundides
tegeldakse nende noorusaja laulude kordamisega - nende abil säilib ka
mäluhäiretega inimeste sõnavara. "Kui vana sa oled?" Silma järgi on Leida umbes
70 kandis. " Noo ... 20 olen täis. Kui palju sa pakud?! " küsib ta edevalt
naerdes. Vastust ta ära ei oota, vaid hakkab jälle laulma. Dialoogi pidada on
dementsetega raske ja samas väga põnev - nad hüppavad kogu aeg ühe teema pealt
teisele. Probleemidega vanainimesi on Eesti kodud täis. Suurem osa neist elab
päevad otsa üksinda. Nende lähedased üritavad käia oma igapäevatööl, elades
alatises hirmus: mis ta täna kodus ette on võtnud? Miks kiirabi ja tuletõrje
sõidavad - ega mitte minu kodus? ... Katsu siis niimoodi tööd teha. Ja
vanainimesel omakorda on kodus igav: kedagi pole, aeg venib, mälu ja mõistus
nõrgenevad üksinduses palju kiiremini. Minu lemmikuks saab Alma: hõbehalli
moodsa potisoenguga vana naine, kelle pruunid silmad säravad ääretult kavalalt.
Olen juba tubli tund siin külas olnud, enne kui taipan, et Alma jutt on seosetu.
Ta istub kõrvuti Leidaga, pealtnäha arutavad nad midagi asjalikult, aga kui
kuulama hakkan, siis saan aru: nad mõlemad esitavad suvalisi fraase, mis
omavahel sugugi ei haaku. Alma heidab vahele ka isemõeldud sõnu, nagu
"trillatrilla" ja "kurr-kurr", neid käeviipega saates. Iga natukese aja tagant
on ta välja mõelnud uusi sõnu, mis imehästi tema keelde sobivad. "Kursik," ütleb
ta minu kohta sõbralikult. Vahel esineb Alma mõtlemapanevate lausetega, näiteks
seisab keset tuba ja ütleb: "Mina läksin ju ära ja nüüd ma ei teagi, kuhu ma
läksin, siin mind enam pole." Alma lemmiktegevus ongi äraminemine. "Oh, hakkan
minema," teatab ta alatasa ja astub kindlal sammul ukse poole. Siis on tal
hiiglama hea meel, kui keegi hakkab teda ümber veenma: "Ole natuke veel!" Ta
laseb end natuke veenda ning soostub veel olema - "No veidike aega!" Hetke
pärast ei mäleta ta enam äramineku-teemat, vaid istub akna all ja jälgib mööda
kõndivaid inimesi. "Näe, paks poiss!", "ilus poiss", "sinine poiss", kirjeldab
ta, olenemata inimese tegelikust soost. Almal on kaks poega, võibolla
sellepärast näeb ta igal pool poisse. Aga on ka teine seletus - võiks kihla
vedada, et Alma oli nooruses üsna edev ja poistest huvituv tütarlaps. Üksvahe
oli päevakeskuses ka mehi - üldiselt on neid dementsete haigete hulgas vähem,
sest mehed lihtsalt ei ela selle eani, mil inimesel mäluhäired tekivad.
Kasvataja kirjeldab: " Alma hakkas kogu aeg oma juukseid sättima ja meeste poole
piiluma. Tema kohe on seda tüüpi! " Instinktid ei sõltu mälust. Üks Alma
lemmiktegevusi on suunatud tema saabastele. Esikukapi juurest leiab ta, vahel
suurema ja vahel väiksema uurimise peale, üles enda pikad pruunid nahksaapad ja
valge lott-mütsi. Ta ajab nendega juttu, korduvateks sõnadeks on "ilu",
"igaühele oma" ja "minu-minu". Vahel hakkab Alma oma varandust ära peitma:
kappide taga on tal kindlad peidukohad, mida ka kasvatajad teavad. MIND JääB
NäRIMA KAHTLUS, et Alma narritab ja jonnib, tegelikult pole ta aga sugugi nii
dementne. Sirvin patsientide kaustasid, kus on kirjas nende diagnoosid, kombed
ja testid. Alma on saanud testides null punkti - ei oska vastata ühelegi
küsimusele, ei oska täita ühtegi palvet, ei oska käsu peale kirjutada, ei saa
joonistamisega hakkama ... Lahtrisse, kus on kästud joonistada kolmnurki, on
Alma just nagu jonni pärast hoopis kirjutanud! Nüüd silmitseb ta oma testi, pea
viltu, nagu kunstikriitik, ja ütleb väärikalt " Ah, see tinka-vinka, lollide
jaoks, see pole ilus asi! Lollerdis! " "Alma, kas sa tegelikult oskad
kirjutada?" Ta ohkab ja ütleb: "Ma olin varem, aga nüüd mul libiseb ära." Võtame
paberi ja pliiatsi. Alma asub kirjutama oma nime: tõsi, esimesel katsel läheb
tal meelest ära l-täht, teisel katsel aga m. Kirjutan omalt poolt sõnu ja ta
loeb kõik need rõõmsalt kokku. Joonistan naeratava päikese ja Almat tabab
heldimushoog: " Nalja-välja! Nii ilus ja hea! Kilkadi-kilkadi! " Ta haarab
pliiatsi ja joonistab mulle omalt poolt ilusa loperguse ringi vastu. Tõelise
sümpaatia märgiks üritab ta isegi mu nime järgi kirjutada, aga poole tähe peal
tüdineb ära. "Istub siin!" ütleb ta põlglikult tähte põrnitsedes ja annab
pliiatsi mulle tagasi. KASVATAJA HAKKAB AJALEHEST kõva häälega lugema
erakuulutusi - see on enamiku siinse rahva lemmikzhanr. Korterite hindade,
tuhandete kroonide mainimine erutab neid ja tekitab arutelu, kas see on palju
või vähe raha. "Tulge appi!" hüüab järsku ukrainlanna Valja. Ta on kogu aeg
jälginud Alma tegevust. Too on võtnud sahtlist peotäie kamme ja kavatseb need
ilmselt ära peita. "See on minu ja ma olen siin olemas!" selgitab Alma
väärikalt. Suure rebimise peale saavad Valja ja kasvataja kammid kätte. Valja on
pealtnäha terve, naeratav ja kindlameelne - vahepeal ta räägibki, et ta käib
siin oma päevi veetmas, töötades kasvataja assistendina, sest kodus üksi on
igav. Tal on dementsuse algstaadium ning suured depressiooni- ja nõrkusehood,
nii et kaotab meelemärkuse ja vajab toibumiseks kõrvalist abi. "Hing käib kehast
väljas," ütleb Valja selle kohta. Ta võtab tablette, et hoogusid vähem oleks.
Valja on ainuke siinsetest vanakestest, kes elab oma korteris üksinda - lapsed
on omaette kolinud. Ta on ka ainuke, kes saab ilma kõrvalise abita päevakeskusse
kohale. Aga tema mure on: mis saab, kui tal kunagi üksi olles hoog peale tuleb?
Valja on tööka ja hoolitseva loomuga. Ta masseerib kõigi kaelasooni, korjab
teiste selgade pealt juuksekarvu, jagab lutsukomme, aitab hädistematel
rühmakaaslastel süüa, vetsus käia ... Täna on ta oma raha eest ostnud ja
keskusse kaasa toonud teepuru ja stritslit. "Aga Leida, mitu last sul on?" küsib
kasvataja. Algab mälutreeningu tund. "Ühtegi pole veel." "Aga kes siis Urve on?"
"Ah õigus jah, Urve on mul küll!" Tegelikult hoiab Leida oma tütart väga. Kui
ta, pime naine, vahepeal kellegi käe leiab, võtab ta sellest kõvasti kinni ja
küsib: " Kas sina, Urveke! Ära mine ära, ära jäta mind siia üksi. " "Kes on
Eesti president?" esitab kasvataja suure ringi küsimuse. "Arnold Meri" teatab
Leida kärmelt. Teised arvavad ka sedasama. Kasvataja küsitleb kõik läbi ja ütleb
siis kõva häälega: " Ei, pidage meeles, Eesti president on Lennart Meri! Aga
öelge, mis pahandust tegi hiljuti meie peaminister Mart Laar? " Vaikus. Diivanil
pikutav Linda ajab pea püsti ja teatab ahastava häälega: "Ta tegi remonti." "
Tubli! Tegi küll remonti, sellest me lugesime ka. Aga mida me täna ajalehest
lugesime? Kas oli midagi laskmisega seotud? " Keegi ei mäleta. Lehelugemisest on
möödas poolteist tundi. Aga dementne inimene võib värske info ära unustada ka
paari minutiga. "Mis aastaaeg meil praegu on?" Pakutakse kevadet, suve, sügist
ja talve. "Mis päev meil täna on?" Pakutakse erinevaid päevi, lõpuks lepitakse
kokku, et täna on ju neljapäev. "Aga mis päev siis eile oli?" Pakutakse taas
erinevaid päevi. Siis ütleb kehalise kasvatuse õpetaja Laine oma tasasel
intelligentsel moel: "Kui ma mäletan õigesti, siis sa ütlesid, et eile oli
neljapäev." "Kas keegi raha tahab kokku lugeda?" otsib kasvataja mälutunni
lõpetuseks oma rahakotist peotäie sente. Keegi ei taha, seepeale Laine ohkab ja
ütleb: "No ma teen selle siis ära." Ta asub vaiksel, keskendunud ilmel jagama
sente eraldi hunnikutesse. Võtab umbes veerand tundi, enne kui ta vastuse saab
anda. Siis kutsub ta viisaka viipega kasvataja, annab töö üle ja ütleb:
"Vabandust, mulle hetkel ei meenu, kuidas ... noh, sinna sai?" Kasvataja juhatab
ta vetsu poole. Lainel on küll tubades orienteerumisega probleeme, aga vetsus
saab ta üksinda hakkama. Mõnel kasvandikul on suuremad mälumured: neil on püksis
mähkmed, mida tuleb vahetada. JALUTUSKäIGUKS ETTEVALMISTAMINE meenutab väga
lasteaeda: kasvatajal tuleb hoolealused õueriidesse panna. Linda jääb tuppa
pikutama: "Ma ei saa tulla, mul süda nii muretseb mu laste pärast, ma jään siia
telefonivalvesse!" Teeme kahe aasta eest avatud päevakodule mitu ringi peale.
Kõnnime kolmekaupa üksteisel käe alt kinni hoides. Pime Leida satub üha
suuremasse paanikasse: " Kus me oleme! Miks te mind, pimedat vana inimest, ära
tahate eksitada! " Kasvataja rahustab teda, aga Leida nutab nagu pisike laps. "
Mu isa tapeti ka metsa ääres ära, mina olin peidus ja jäin juhuslikult ellu!
Sõjaaeg, siin on igasugu huligaanid liikvel! " Isa-teema on Leidale üks
tähtsamaid. Ma ei tea, mis tema isaga tegelikult juhtus - ta räägib mulle nende
kahe päeva jooksul mitu erinevat versiooni oma isa surmast, ja võibolla on need
kõik muinasjutud. Maja teises otsas on pansionaat - seal elavad dementsed
inimesed ööpäevaringselt. Teisel korrusel on skisofreensete inimeste päevarühm
nimega Sipsik. Kaks 20ndates noormeest on parajasti maja ees ja kõõritavad meie
poole. Teoreetiliselt peaksid need rühmad teineteist tundma: iga paari kuu
tagant korraldavad kasvatajad neile saalis ühiseid peoõhtuid. "Kas kõik naised
on lesed?" küsin kasvatajalt. "Jah, kõigil on mehed surnud," vastab ta. Meie
vahel kõnnib tasane Laine, kes tõstab pilgu enda ette ja ütleb kindla vaikse
häälega: "Teistel kõigil on jah mehed surnud, ainult minul on veel elus." "Kõik
on lesed," kordab kasvataja üle ta pea minu poole. "Ainult et Laine ei ole
sellega leppinud." Eesti Ekspressi ajakirjanik Priit Vare (25) võrdleb oma
viimase nelja nädala tööd suure pusle kokkupanekuga. Just nii tuli kirjutada
artiklit esimesest katsest teha Tallinnasse korralikku ööklubi. 1993. aastal
hotellis Olümpia tegutsenud asutus nimega XL oli oma aja suur fenomen. Koos
panid pidu tuntud ärimehed ja kurikuulsad allilmategelased. Toimus suguühteid,
kaklusi, isegi mõrv. Konjakit osteti tuhandekrooniste pudelite kaupa, mis oli
tollal enneolematu. " Paraku kipuvad isegi kõige markantsemad sündmused
inimestel kaheksa aastaga meelest minema. Nii tuligi kogu materjal kildhaaval
kokku korjata, " ohkab autor. Ise käis Vare aastal 1993 alles kodulinnas Pärnus
gümnaasiumi viimases klassis. Eks karme kujusid kohtas toona ka suvepealinna
ööklubides, kuid XL-is oli siiski kohal kõige hullumeelsem seltskond. Mõrv,
seks, kantpead, limusiinid, lendavad dollarid ... Priit Vare kirjutab, kuidas
lõbutseti 1993 Eesti esimeses ööklubis XL. D ai vodka s' dzhinn-tonikom! Viin
dzhinn-toonikuga!? Baarmen Reido Ruuven kaukaaslase sellise soovi üle ei
imestanud. Vahel küsiti isegi koka so spraitom ehk kokat spraidiga. Endise
Nõukogude Liidu avarustest kohale sõitnud kodanikud olid lihtsalt esimest korda
ööklubis ega teadnud moodsatest kokteilidest mitte mõhkugi. 1992. aasta lõpus
hotellis Olümpia avatud XL oligi Eesti esimene tõeline ööklubi. Või vähemalt
katse midagi sellist teha. Aastaga läksid sealsed peod nii hullumeelseks, et
hotelli prestiizhi säilitamiseks muudeti asutus kinniseks klubiks Bonnie &
Clyde. MõTE EHITADA KORRALIK ajaveetmiskoht tuli hotelli juhtkonnal. Ruumid
endise varietee näol olid olemas, kuid vajalikke teadmisi mitte. Nii kutsuti
kampa tuntud muusikamagnaat Jüri Makarov. Tema hakkas tegelema programmiga ning
tõi kohale osa helitehnikast. Tollane Olümpia direktor Andres Liinat mäletab
siiani koosolekut, mille ajal veel sündimata lapsukesele nime mõeldi. "Mul on
meeles isegi see, mis poosis keegi istus ja kuidas XL-i nimi esimesena just
Makarovi huulilt kõlas," nendib Liinat. Klubi rajamiseks polnud eeskuju kusagilt
võtta. Spetsiaalselt keegi välismaale sõitma ei hakanud ja nii meenutati, kus
keegi varem käinud oli. Baarmen Reido Ruuven läks koos kolleegidega luurele
hotelli Palace Sky baari, sealt uuriti välja, mis olid populaarsemad joogid ja
kuidas kokteile teha. Baarileti rajamisega nägid ehitajad kurja vaeva, sest
kogemusi polnud. " Toodi Soomest külmkapid, need ei sobinud ja kõik tuli jälle
ringi teha. Õllevaatidega sama lugu, keegi ei teadnud, kuidas neid voolikuid
vedama pidi, " meenutab Ruuven. Kui hiljuti taasavatud Club Decolte
renoveerimine läks omanike hinnangul maksma 25 miljonit krooni, siis tollane
XL-i tehtud investeering tundub naeruväärsena - klubi ehitati valmis umbes
miljoni eest. "Katsusime võimalikult palju endisest varieteest ära kasutada,"
seletab Liinat. XL-i pandi üles parim tehnika, mis vähegi kätte saadi. Esimest
korda telliti lisaks Eestis valmistatud valgusaparatuurile ka hulganisti
välismaist. KOHE AVAõHTUL SAI SELGEKS, et rikkad ja ilusad on saanud endale
täiesti uuel tasemel ajaveetmispaiga. Isegi tuhatoosid olid klubi logoga! Midagi
sellist polnud enne nähtud! Palju elevust tekitasid ultraviolett-valgustid. Just
selle valguse pärast tõusis kiiresti au sisse valge särgiga klubis käimine. Särk
hakkas sinakalt helendama. Sama lugu oli jookidega - paljud inimesed ostsid
tollast moejooki dzhinn-toonikut, kuna ka see muutus UV-valguse käes lillakaks.
Ööklubi hinnad põrmustasid senikuuldu. Pilet maksis 25 krooni, klaas vett 8
krooni. Viimane summa tundus tollal nii mõistusevastane, et sellest kirjutas
isegi ajaleht Post. Enneolematu oli XL-i kodukord. Kuidas nii, et dressides ja
tossudes sisse ei saa?! Teksadega ka ei saa?! Tumedatele ülikondadele hakkasid
lisanduma värvilised ja siidised. Neid osteti spetsiaalselt klubis käimiseks
Bangkokist tänavakaupmeeste käest. Kandiliste soengutega tursked noormehed
üritasid turvatöötajaid kohe algusest peale shantazheerida. "Iga päev lubati
keegi maha lüüa," tunnistab üks tollastest XL-i turvatöö organiseerijatest, kes
oma nime avaldada ei taha. "Alguses see isegi hirmutas, kuid kähku harjus ära."
Ähvardused lasi turvameeskond ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Oli selge,
et kantpeade jutt käis lihtsalt nende hoiakuga kaasas. Tavakülastajatest
kahtlasem seltskond hakkas XL-is kohe käima. Klubi ees seisid peamiselt
sportautod või siis eriti laiad "ameeriklased". Tollase allilma jõukude liikmed
ja juhid olid alati kohal. Krasnodari grupeering liikus ringi eesotsas Mihhail
Gorbatshoviga, kellel kaelas sõrmejämedune kuldkett koos ristiga. Tshetsheenide
pealik Harun Dikajev eelistas jääda silmatorkamatuks ja käitus klubis väga
viisakalt. Loomulikult olid kohal ka eesti soost mafioosod - linnuvabrik ja
Daniel Mäng. Erilisi intsidente nende karmide meeste vahel ei toimunud. "Kumas
läbi vaikiv kokkulepe, et klubis mingeid arusaamatusi klaarima ei hakata,"
meenutab tollane turvajuht. KORRA JäRELE VALVAS IGAL õHTUL vähemalt kolm meest,
lisaks sai jamade puhul kasutada teisi hotelli turvatöötajaid. Turvalisele
õhkkonnale aitas kaasa Olümpia hotellis asunud politsei konstaablipunkt. Nii
olidki väiksemagi segaduse puhul kohe mundrikandjad platsis. Aeg-ajalt üritas
keegi klubisse siseneda relvaga. Sel juhul toodi politseinikud kohale ja
kontrolliti relvaloa õigsust. Enamasti vastas see tõele. Ainult Carl Danhammer
vehkis oma brauninguga ning põhjendas seda Kaitseliidu toetaja piletiga.
Kõmuleht Posti teatel pakuti XL-ile ka katust. Andres Liinati sõnul hotelli
juhtkonnaga keegi sel teemal rääkima ei tulnud. Päris ilma intsidentideta XL ei
pääsenud. Ühel ööl torkas kurjategija noa kuklasse ühele venelasest endisele
poksijale Gennadi Palavjanile, kes oli hetk tagasi klubist väljunud. Löök oli
nii professionaalne, et mees suri sealsamas turvameeste käte vahel vaatamata
kutsutud kiirabile. Tapja, kes hiljem olla ka tabatud, igatahes samal õhtul
XL-is ei käinud. Palavjani teati kui allilmategelaste Nikolai Tarankovi, Oleg
Lvovi ja Boriss Malinovski treeningukaaslast. Klubis sees sattus kaklusse tuntud
jalgpallur Urmas Hepner. Üks võõrkeelne tegelane lõi tekkinud tüli käigus
pallurit nii tugevalt, et see sai kukkudes kaelavigastuse ning jäi teadvuseta
lamama. Neli-viis korda tehti XL-ile pommiähvardus. Esimene kohe avaõhtutel.
Kuum koht ikkagi. VäLTIMATUTE RIIDUDE KõRVAL käis äge pidutsemine. XL oli
esimene klubi, kuhu julgeti kutsuda isegi välisesinejaid. Diskor ja XL-i
programmijuht Märt Rannamäe meenutab, kuidas esines üheksakümnendate alguse
megagrupp Technotronic. " Võimendus keerati põhja, ripplagi läks resonantsi ja
pidi peaaegu alla sadama. Igasugust sodi juba kukkus inimestele pähe, " räägib
ta. Pidutsejate seltskond oli kirju. " Lõbutüdrukute äri õitses, igasuguste
majade peremehed ja perenaised käisid kogu aeg kohal. Diskoripuldi varjus
keerati taha nagu nalja, samal ajal rahvas tantsis, " lausub Rannamäe.
Suurematest "seltskonnaüritustest" on talle meelde jäänud näiteks kuulsa
strippari neiu Eva lahkumispidu enne Soome tööle minekut. Turvamehed meenutavad,
kuidas kord hakanud üks lõunamaalase välimusega mees lugusid tellima. Muutunud
siis eriti heldeks ja hakanud kroone-dollareid tantsijate seas õhku loopima.
Diskori põhiline teenistus tuligi soovilugude eest, tihti kuni paarsada dollarit
õhtul (tollal ligi 3000 krooni). See summa muutis Jüri Makarovi närviliseks.
DJ-puldi kohale tahtis ta sättida kaamera, mis fikseeriks, kui palju raha
soovilugude eest tuleb. Raha jaoks pidi toodama spetsiaalne karp, kust Makarov
siis pärast oleks kõik välja võtnud ja mingi protsendi ka diskorile endale
andnud. "Iga koosolek hakkas jälle sõjaga peale, et midagi sellist ei tehtaks,"
meenutab Rannamäe. Makarov tegi teisigi huvitavaid ettepanekuid. "Ütles, et
poisid, pange rahad ise kokku ja ostke valgust juurde, siis on veel ägedam,"
mäletab diskor Allan Roosileht. Samas tunnistab Roosileht, et XL-ile
tagasimõtlemine ei tekita temas erilisi tundeid. " Samal ajal olid väga kuumad
kohad ka Patarei ja La Playa. Vot seal peksti neerusid lahti küll, " tõdeb ta.
Diskoteek Patarei tegutses üheksakümnendate alguses Linnahalli ruumides, kuhu
hiljem rajati reisiterminal. Pidude ajal pidas seal korda politsei. La Playa
asus Pirita rannahoone banketisaalis. LISAKS DISKORITELE TEENISID TOLLAL suuri
summasid baarmenid ja baaridaamid. XL-is lõbutsejatel tuli raha kergelt ja sama
kergelt kulutati see ka ära. " Grupeeringute juhid ostsid tavaliselt konjakit.
Kõige kallimat. Ja pudeliga, " meenutab baarmen Reido Ruuven, kelle sõnul oli
pudeli kaupa ostmine tollal väga moes - see näitas eriti kõrgelennulist taset.
Baarmenid said suuremat palka kui mis tahes teises ööklubis. Sõltuvalt käibest
võis see jääda vahemikku 8000-12 000 krooni kuus. Niisugust raha ei maksta
enamikule joogisegajatest isegi tänapäeval. Ja veel oli jootraha. Reido Ruuveni
sõnul tegi tollal rekordi tema paarimees, saades ühe kliendi käest õhtu jooksul
tuhat dollarit, siis oli see 12 600 krooni! PIDU KäIS TäIE RAUAGA SEITSE PäEVA
nädalas. Eesti Ekspress avaldas 1993 kevadel persooniloo Jüri Makarovist. Seal
seisab kirjas fakt - ööklubi XL-i külastab iga kuu 8000 inimest. Liinati arvates
võis neid olla isegi kuni 10 000. " Öeldakse, et pooled lähevad tülli siis, kui
sisse tuleb vähem kui oodatud või rohkem kui oodatud. Meil tuli rohkem kui
oodatud, " lausub Andres Liinat. Ja nii tüli tuligi. Liinati sõnul tekkis
hotellil Makarovi vastu usaldamatus, kuna klubi piletimüügist ei olnud enam
mingit ülevaadet. Viimased kuud tehti Makaroviga koostööd näpuga lepingus järge
ajades. Lisaks selgus, et programmiga tegelenud Makarov Music Management on enda
nimele registreerinud XL-i nime. 1993. aasta lõpus raporteeriski Post XL-i
peatsest sulgemisest: " AS Olümpia direktori Andres Liinati sõnul on nad nõus
kaotama klubi käibes ning võitma hotelli prestiizhis. Viimane on vihje XL-is
laiutavatele kantpeadele ning lindudele. " Paar nädalat hiljem kirjutati juba ka
sellest, et Jüri Makarovi asemel hakkab uus loodav koht koostööd tegema Lauri
Laubre tiimiga. " Sõda muusikaklubide vahel. Kuhu kolivad kantpead? "
pealkirjastas Post oma loo. Makarov ise rääkis 1994 intervjuus Hommikulehele,
kuidas ta ei loobunud XL-ist vabatahtlikult: " Ma vestleks sellel teemal siis,
kui turvalisus on Eestis paranenud. Ma arvan, et ligikaudu kahe aasta pärast
võiks neid telgitaguseid puudutada. " Paraku ei leia Jüri Makarov ka nüüd,
seitse aastat hiljem aega esimese klubi rajamisega seonduvat meenutada. OLüMPIA
EHITAS LõBUSTUSASUTUSE ümber, nimeks pandi Bonnie & Clyde. See hakkas
toimima kinnisena ning nii polnud kahtlasel seltskonnal enam võimalik probleeme
tekitada. Ja nagu turvamehed meenutavad, olid paljud toonased allilmaga
seostuvad klubikülastajad üksteist ise likvideerinud. Peagi algas Tallinnas
tõeline ööklubibuum - avati Piraadid, Hollywoodid, Othellod, Dekolteed ...
Ööklubi Patarei eestvedaja Toivo Arnover: " Linnahallil oli väike saal, kus me
tegime kabareed. Aga taheti rohkem raha teenida ja diskoteek rajada. Ma ise
ütlesin, et üle minu laiba, aga peagi saingi enesele ootamatult ööklubipidajaks.
Aeg oli hullumeelne, klubis käis kohal kogu toonane diplomaatiline korpus, kõik
metalliärimehed ja kandiliste soengutega tegelased. Vahel oli Soome laev ukse
ees ja me saime klubi avada alles kell üks öösel. See ei lugenud midagi, maja
tuli ikka rahvast täis. Kord oli majas, selle eest hoolitsesid vormis
politseinikud. Probleeme oli naiste tualetis, sinna ei saanud meespolitseinikud
ju korda pidama minna. Nii sokutati meile korda pidama üks suur 150kilone
naispolitseinik. Kui keegi mingi jama korraldas, viidi ta jaoskonda. See polnud
lahendus, sest mees oli 15 minuti pärast tagasi. Leiti parem variant, diskosaali
kõrval oli bändide prooviruum. Kaklejad tiriti sinna, ma ei kujuta ette, mis
politseinikud nendega seal tegid, kuid see aitas ja enam neid tegelasi hüppamas
ei näinud. Kutsusime seda ruumi peksutoaks. Kord visati hommikul maja ette pomm,
pärast selgus, et üks viskajatest oli öösel peksutoast läbi käinud ja tahtis
asja eest kätte maksta. Peatselt pani linnahall meid kinni ja sinna tehti
kiirlaevade terminal. " Saksa anatoomiaprofessor teeb surnukehadest ainulaadseid
kunstiteoseid. Berliinis näitusele pandud 200 laipa ja kehaosa jätsid Andrei
Hvostovile vapustavalt kauni mulje. Tunnistan, et minnes näitusele
"Körperwelten", olin ma veidi närvis. Tartu ülikoolis õppides hoidusin ma
erinevalt paljudest kaaslastest tegemast öist ekskursiooni anatoomikumi. Kui
telekas näidatakse kirurgilist lõikust, pööran ma ikka pilgu eemale. Ja nüüd
korraga on Berliinis näitus surnud kehadest! Tegin südame kõvaks ja läksin. Hea,
et läksin. Sest sain teada, et inimene on seespidiselt ilus. Sõna otseses
mõttes. Seisnud ära veerandtunnise järjekorra (kui ma lahkusin, oli see veninud
juba tunnipikkuseks) ning sisenenud näituseruumi, otsisin vastust esimesele
pakilisele küsimusele - kuidas tehakse inimese kehast skulptuure? Pange tähele,
mitte muumiaid, sest säilitatakse absoluutselt kõik koed. Ja veel pakilisem
küsimus, kas sellisel taiesel pole spetsiifilist lõhna. Lõhna pole, ei elavale
ega surnud kehale omast. Lõhna poolest võiks see kõik olla sama hästi
plastikust. Mida need kujud rangelt võttes poolenisti ongi, sest plastinatsioon
- see on menetluse leiutaja antud termin - tähendab inimese kehas oleva vee
asendamist alul atsetooni ja siis silikoonkautshuki või epoksiidvaiguga (esimene
annab elastse struktuuri, teine jäiga). Menetlus võtab aega nädalaid, suurte
kehade puhul kuid. Äsjavalminud ja esmakordselt Berliinis välja pandud surnud
ratsaniku plastineerimisele läks lausa poolteist aastat. MIKS ON SURNUKEHADEGA
VAJA niimoodi teha? Menetluse autor ning Heidelbergi plastineerimisinstituudi
juhataja professor Gunther von Hagen (56) mõtles omal ajal ennekõike
meditsiinitudengitele. Ta mäletas ise, millise rahulolematusega ta vaatas
anatoomia-atlast ning formaliinis ujuvaid preparaate. Mina mõtlesin näitusesaali
astudes samuti otsemaid arstiteaduskonna üliõpilastele, kes enne topograafilise
anatoomia eksamit oleks ilmselt valmis sellises varakambris istuma
söömata-joomata nii kaua, kui nad vägisi ukse taha tõstetakse. Vana hea sada
aastat püsinud formaliinpreparaat on väheinformatiivne ja ebaesteetiline. Aga
von Hageni preparaadid on puhas silmarõõm. Millest tuleneb nende esteetilisus?
Mina jõudsin järeldusele, et asi on nende veetustamises. Veeta ei ela ükski
organism, aga kui ta on juba surnud, siis põhjustab vee olemasolu vaid
jälestust. Eemaldage vesi ja vastumeelsus kaob. Kõndisin esteetiliste laipade
vahel ja mõtlesin, kas pornograafia on samuti vesi? Niisked limaskestad, nõre,
sperma ... Kui pornograafia veetustada, kas siis on tulemuseks erootika? MIDA
SAAB INIMESE KEHAGA (kehast) teha? Üllatavaid asju. Lõigata seibideks ja
ketasteks, koorida temalt kihte nagu kapsalt, avada ta raamatuks, mille lehed on
lehvikutaoliselt laiali, pöörata pahupidi, tõmmata temast nagu kummutist laekaid
välja ... Võib teha kompositsiooni "lihaskond jätab luustiku maha" - luukere on
järsku pidurit pannud ja lihaskond on inertsist paar sammu edasi kõndinud, et
seal seisma tarduda. Inimesed jooksmas, vehklemas, ketast heitmas, kõik
lihasgrupid paljastatud ning tiibade või lehvikuna kehast irrutatud. Inimesest
võib teha Heraklese, kes hoiab uhkelt lõvinahka käes, vahe vaid selles, et
siinne Herakles hoiab käes iseenda nahka (kes pole näinud, ei usukski, kui palju
meil seda on). Muuseas, taieste võrdlemisel selgub kummaline asi. Mida vähem on
kehadel nahka, seda esteetilisem tulemus. VäLJAPANEKU KESKEL jõudis mulle
korraga pärale, et kõik seninähtud kehad kuulusid meestele. Ent kohe tuli ka
esimene naine, kes nagu lendas või hüppas basseini stardipakult pea ees. Tema
keha oli selgroogu mööda pooleks saetud ning pooled hõljusid teineteisest
piisaval kaugusel, et võimaldada põhjalikku pilku naise sisemusse. Tallinna
tervishoiumuuseumi klaasnaine, meie väike uhkus, on sellega võrreldes udukogu.
Hiljem tulid veel kaks naist. Ühel oli emakas viiekuune loode, teisel
kaheksakuune. Emakad olid avatud, looted, või pigem juba lapsed, jäetud
puutumata. Tulin mõttele, et kõik need, kes jutlustavad meeste ja naiste
vastastikusest asendatavusest (ja neid on Berliinis oi kui palju, nagu
Tallinnaski), peaks tulema ja vaatama nende naiste sisse. Teinud saalile tiiru
peale, lugesin kokku, et kahekümne kahest "täielikult komplekteeritud" kehast
(arvestamata eraldatud organeid ja kehafragmente) kuuluvad vaid kolm naistele.
Kunagi antiikajal olevat Ateena tütarlapsi tabanud enesetappude hullustus;
võimudel polevat selle lõpetamiseks muud targemat pähe tulnud kui kuulutada
avalikult, et enesetapjate alasti surnukeha pannakse agoraale kolmeks päevaks
üleüldiseks vaatamiseks välja. Asi mõjunud silmapilkselt - noored ateenlannad
polevat seepeale enam vabasurma kippunud. Ma olen ikka arvanud, et see on
uusajal tekkinud legend. Ent mine tea ... Tundub, et naistel on teistsugune suhe
oma kehasse kui meestel. HILJEM KüSISIN üHELT "KEHA-ANNETAJALT" - üle keskea
mees, kes on andnud nõusoleku oma keha surmajärgseks eksponeerimiseks ning oli
valmis vastama kõikidele asjasse puutuvatele küsimustele -, miks on naisekeha
sellel näitusel kuuekordses vähemuses, võrreldes mehe kehaga. Ta ei teadnud
vastust. Küll aga möönis, et Saksamaa "keha-annetajate" seltsis, kus on praegu
3000 liiget, moodustavad naised selge vähemuse. Muuseas, oma keha surmajärgne
annetamine Heidelbergi plastineerimisinstituudile ei too rahalist tulu. Pigem
vastupidi, seltsi liige maksab iga-aastast liikmemaksu. Tegin näitusesaalile
kolm tiiru peale, jõudes lõpuks vältimatu küsimuseni, miks need inimesed andsid
nõusoleku oma keha väljapanemiseks. Valdav enamik tegi seda vabal tahtel.
Erandeid muidugi leidub, sest näiteks sotsiaalametist saadetud hulguse
surnukeha, anonüümne ning seega "õigusjärgse" omanikuta, võidakse plastineerida
eelneva kokkuleppeta. Üks sinnakanti tegelane tundus eksponaatide hulgas olevat
- lõõtspilli moodi viieks liistakuks lahti võetud kehal paistsid tätoveeringud,
mille disainil pole päris kindlasti mingit tegemist moodsa tattoo-salongiga. Ent
enamik kehasid pärineb siiski edukatelt ja ilusatelt inimestelt. Miks nemad?
PäRAST NäITUST LUGESIN keha-annetajate häälekandjast erinevaid vastuseid sellele
küsimusele. Kunagised meedikud või Heidelbergi instituudiga seotud inimesed on
seda teinud missioonitundest. Mõned tahtsid teha ninanipsu sugulastele, võttes
neilt võimaluse kristlikuks matuseks ning aastakümnete pikkuseks hauahoolduseks.
Aga mõnele oli lihtsalt vastumeelne mõte surmajärgsest tuhastamisest või, veel
hullem, vaklade söödaks langemisest. "Pärast seda, kui ma andsin nõusoleku
plastinatsiooniks, ei tekita surmamõte minus enam ängi," teatab keegi
rõõmsameelne anonymus. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama ...
Mõnedele meie hulgast see enam ei kehti. Kuidas jääb eetikaga? Professor Hagen
arvas ühes intervjuus, et kui ta teeks inimese kopsust lillevaasi, siis võiks
ehk eetika üle rääkima hakata. Ning tunnistas samas, et tegelikult ta seda teha
tahakski ... "Körperwelten" on avatud Berliini Postbahnhof am Ostbahnhofis kuni
1. juulini 2001. Heidelbergi plastineerimisinstituut Saksamaa kehaannetajate
liit Siim Nestor kaifib Moskvas maailma väikekodanlaste õudusunenäo Marilyn
Mansoni kontserti. Marilyn Manson jõudis Moskvasse. Hitler oma Euroopa-turneega
nii kaugele ei jõudnud. Igasugu takistused tulid teele, teate ju küll. Ka
Mansonit üritati teekonnal Moskvasse mitmeid kordi rajalt maha võtta. Mis iganes
Euroopa linna tema shokk-rock-karavan jõudis, võtsid teda vastu vihatatti
pritsivad kristlased ja marumoralistid, käes " Peatage Saatan! " -plakatid.
Itaalias läks tõsisemaks: avaliku nilbitsemise eest panid 20 politseinikku tal
Roomas käed raudu kohe pärast kontserti. Sama juhtus järgmisel õhtul lavalt
maandumise järel Bolognas. Mansoni meelest oli arreteerimiste põhjuseks
käimasolev kohtuistung kahe Milano tüdruku üle, kes pussitasid 99ndal surnuks
nunna ja kelle kodunt leidis politsei pentagramme, krutsifikse ja seinu
kaunistanud Marilyn Mansoni laulutekste. Enne kontserti Poola pealinnas tegi aga
häält Varssavi linnapea Antoni Pietkiewicz. Ta hoiatas ja keelitas lapsevanemaid
- "ärge lubage oma lapsi sellele kontserdile, kaitske meie noorust!". Samal
kontserdil peksid live'i turvanud viiesajast politseinikust need kõige tugevamad
haiglasse ühe neiu. Tõeline mesi Mansoni tõeveskile: "Näete, mitte mina pole
paha - need keelajad ise on!" Pahad on "Guns Gods and Government" - nagu loetleb
tõelisi kurjajuuri Mansoni tuuri pealkiri. Ja on mõnevõrra üllatav, et nagu
Mansoni auklikud võrksukad, mis on kulunud ainult aukudeks, nii on tuuri jooksul
hõrenenud ka show-elemendid. BDG kontsertagentuuri FBI korraldatud rpckipeole -
Moskva Olimpiskii keskuses - kogunenud 13 000 pealvaatajat ei näe turnee esimest
osa rikastanud butafoore: Mansoni ja lavale tiritud neiu vahelist
anaalseks-etendust; osa, kus Manson on Hitleriks kostümeeritud-maskeeritud, ega
ka võikaid haakriste. Adolf H on postuumselt kaotanud ka selle lahingu. Isegi
Manson eelistab parem limusiiniga hotelli sõita kui villisega kongi. Ja nii
ongi, et mina, kes ma valmistusin laivil koostama nimekirja asjadest, mis minu
arust ära võiks keelata, ei leia hiljem märkmikust ühtegi sellelaadset
ülestähendust. See maailmakuulus, ka kõige tolerantsema inimese tolerantsile
taha keerav spagetjas, räbalais sukis ja korsetis kaameks jubedikuks pasteeritud
koll ei shokeeri mind oma etendusega. Ta usutavasti isegi pettub, kui öelda, et
see on üks tore brutaalne rock'n'roll-show. Lausa meeldiv. Ja huvitav. Heas
mõttes huvitav! Sest: mida ma - kõige paremini siis, kui eespingil istuv
keskealine hevileidi ei viska koomiliselt kõikudes neid sõrmi - näen? Mis on
seal laval see kõige ebasündsam? Need seks-masin-liigutused? Oleme sellist kino
ennegi näinud. Uih - ta teeb, nagu topiks mikrofoni tagumikku! Mõne laulu pärast
paljastab tagumiku täies ulatuses. Õudus? Võib-olla küll, et painajalik, aga ma
istun nii kaugel, et ma saatana silmaauku ei näe. Ja oi, ai, ui - kas ta võtab
nüüd püksid täitsa maha või ... Mkm, phuh, ei võta. Raske, raske on shokeeritud
saada, kui sa pole padukuivik, ninnu-nänn või Pietkiewicz. See on atraktiivne
müra-tsirkus, mobiilne Halloween. Mõnus auru väljalaskmiseks, kui oled noor
lärmi, nihilismi ja musta värvi sõber. Bänditagused sünged lavaillustratsioonid
vahelduvad pidevalt. Kahele tasandile laotatud bändimehed - kitarrist John 5,
bassist Twiggy Ramirez, klahvkavend M.W. Gacy (nagu punk-harjaga Imre Sooäär,
muide) ja trummar Ginger Fish - hüppavad pidevalt päkkadel. Manson ise karjub ja
väänleb elu eest. Kusjuures tal on lisaks sugukuuluvus-muredele
(pressikonverentsil nimetavad venelased teda vaheldumisi "-iks" ja "-ks") teatud
komplikatsioone ka pikkusega: kord käib ta laval karkudel, kord venib ta ligi
viiemeetriseks metallist seeliku otsas, ning muidugi need platvorm-buutsid,
millest ta ei loobu - nagu firmamaskistki - ka vabal ajal. Ta tahab olla pikk.
Pikk on võimas. Lõbus ja brutaalne rokenroll- show, nagu ma vist juba ütlesin.
Kuid siiski ... Neli-viis lugu enne kontserdi lõppu juhtub minuga midagi
kummalist. Mind tabab tõeline depressioon, kass tuleb peale. Miks täpselt, ma ei
tea, kuid mulle meeldib mõelda, et süüdi on ikka Manson. Et selles mitte just
väga mitmekesises muusikas - viimane album on salvestatud majas, kus elas
kurikuulus maag Harry Houdini - ja kolli-etenduses on miskit antiteraapset.
Midagi, mis kõrvade ja silmade kaudu sisse pugedes närvirakke kiusab. Nõiduslik.
Film on kaup. Aasta esimesel suurel filmiturul müütasid oma filme Baltic Filmsi
sildi all Eesti ja Läti. Jaan Ruus vaeb äri edukust. Temperamentne
mustajuukseline neiu tungib läbi filmituru külastajate ja jõuab boksis päris
kappi välja, kuni sein ta peatab. "Kus on Emil Kusturica filmipidu?" on ta
üllatunud. Polegi Balkan Films, hoopis Baltic Films. Pärast kolmeaastast pausi
otsustas Eesti Filmi Sihtasutus Berliini filmiturul jälle filme müütada.
Berliini festivali juurde kuuluv turg on aasta esimene suurimatest.
Festivalipalee kõrval Potsdami väljakul on Atriumiks nimetatud majas kohal
jaapanlased, hiinlased, ameerika sõltumatud. Rahvusriiklikud
katusorganisatsioonid Prantsuse Unifrance ja German Boulevard põimuvad suurteks
letilabürintideks. Skandinaavia riike ühendab mahukas ovaalne boksirida
Scandinavian Films. 2500ruutmeetrisesse aatriumi, kõrgesse kui Pariisi
Notre-Dame'i katedraal, on mahutatud 55 boksi. Need esindavad 112 firmat ja
institutsiooni. Eestit ja Lätit ühendav lett Baltic Films, mille moodsalt
kohmaka logo maalis kuulus Läti disainer Ilmars Blumbergs, asub käidavas kohas,
teise korruse sissekäigu, õhtuti prii viskit jagava Jamesoni festivalibaari ja
ainsa teise korruse tualeti vahel. KUI EESTLASED FILMITURULE jõudsid, oli Läti
esindaja, Läti Rahvusliku Filmikeskuse tootmisjuht Kristians Luhaers (30), oma
autoga juba Riiast Berliini jõudnud ja leti üles seadnud. Luhaers olevat ainus
läti sellenimeline perekond. Kristjansi vanaisa oli eestlane. Novgorodi lähistel
tsaari-Venemaal elasid eesti ja läti kolooniad kõrvuti. Alles Baltic Filmsi
reklaamistendil tuhlates mõistab külastaja, kes mis filme Eestis teeb. Faama
Film loeb voldikus üles kõik tegemised ja näitab töötajate näopilte. Viimased
näevad välja kui puusärgis. F-Seitse esitab hea maitsega tehtud voldiku, peal
abstraktne maal, nii et ei saa arugi, et tegemist filmiga. Häbelikult poetab
produtsent Artur Veber stendile aprillis alustatava vene kriminaalfilmi "Dirty
Blood" reklaami, mille üks produtsente ta on. "See pole kunst," ütleb ta
vabandavalt. Eesti Filmi Sihtasutust esindab Karlo Funk (28). Koos Luhaersiga on
nad Baltic Filmsi esindajad filmiturul. Kohal on Eesti produtsendid. Kesk-Saksa
meediafondis küsib Andres Kõresaar raha oma 3D animatsiooni programmile. Saksa
fondid on lahti läinud rahvusvahelisele koostööle. "Kas audiovisuaalmeedia
tegijad peavad tegutsema maailmamõõtmetes?" küsin noormehelt, kelle saksa
keelele on külge jäänud shveitsi aktsent. " Ei pruugi. Oleneb, milliseid
mastaape sa sead, " saan vastuse. F-Seitsme esindaja Kai-Ene Rääk kogub raha
Sulev Keeduse uue filmi "Somnambulance" jaoks. "20aastane naine püüab põgeneda
unelmatesse, et leida pelgupaika painava mineviku ja oleviku piinade eest."
Reklaamlaused on tähtsad. Sünopsiste väljamõtlemine painav ja piinav. "Karu
südant" reklaamib loosung: "See on katse vabaneda tsivilisatsiooni köidikutest,
teekond Siberi südamesse, kus mütoloogia seguneb avameelse erootilise ihaga ja
ehe loodus inimliku vastutusega." Berliini on tulnud "Karu südame" produtsent
Mati Sepping isiklikult. "Projekt on mõeldud rahvusvahelisena ja Berliini turul
on koos kõik võimalikud ostjad." "Tulemused?" "Veel ei julge öelda," on vastus,
mida kuulsin siinsamas aasta tagasi. Eelleping filmi levitamiseks on sõlmitud,
aga päris lepingut ei riski Sepping alla kirjutada. "" Karu süda "on nii väikese
eelarvega," sõnab ta. " Et sind tõsiselt võetaks, ei tohi filmi eelarve olla
alla miljoni dollari (16 miljoni krooni), veel parem, kui on 1,9 miljonit. Siis
saab ka levitajatelt rohkem küsida. " Filmiturul jagatakse juba karu nahka.
Sissetöötatud filmitööstuses käibki see nii. Eesti filmikarust pole aga keegi
kuulnud. "" Karu südames "ei mängi rahvusvaheliselt tuntud näitlejad," märgib
filmi kohta sellesse üle pooleteistkümne miljoni krooni pannud Berliini
produtsent Manfred Durniok. "Levitamisel on see suur probleem." KAHEST VäIKESEST
KARUST üritab produtsent Artur Talvik teha üht suurt. Talvik arvutas kokku Eesti
ja Läti filmi maksimumtoetuse ja kirjutas annotatsiooni: " Tegevuspaigaks väike
Eesti linn, kus aeg peatunud. Linna saabub võõras - imeilus lätlanna. "
Tulemuseks on tänavu valmiv Eesti-Läti mängufilm "Head käed/Labas rokas". "
Koomiline lugu vargaplikast, kellest saab peaaegu siivas abielunaine ja ema
väikesele poisile. Ta võrgutab kohaliku politseiniku ja hoolitseb geniaalse
poisi eest, " reklaamib sünopsis. Kohal on ka Tiina Lokk, kes kui vaja esindab
levifirmat Filmimax ja kui vaja Pimedate Ööde filmifestivali. Paar aastat tagasi
nägin, kuidas ta kirjutas osavõtjate lehele Eesti Kultuuriministeerium. Kui
vaja. KELLA üHE PAIKU TULEB boksi esimene külastajate laine. Suurte levifirmade
ja suurte telekanalite esindajaid nende hulgas pole. Nagu suured kaubamajad,
tegelevad need laiatarbekaubaga. Nende filmid jooksevad uhketes peatänavate
kinodes ja võistlevad vaatajate top ten 'is. Berliini filmituru boksid on
väikeseeria müük. Telekanalid ja lastekinod otsivad siit lastefilme ja läti
nukufilm, mil napilt dialoogi, saab nõutavaks kaubaks. "Nukufilm on praegu meie
eksporttoodang," hindab Luhaers. Paljud tulijad teavad, mida tahavad. Kuid
kohtab ka ootamatuid ostjaid, nagu Hollandi radikaalse vasakpoolse telekanali
VPRO progrmmeerija või kakskümmend viis aastat Berliini turgu külastanud New
Yorgi levitaja Karen Cooper. Tema otsib oma klubikinole (pilet 9$, klubi
liikmele 5$) nimme väikese eelarvega antihollywoodlikke filme. Mida väiksema
riigi kino, seda huvitavam. Kella kolme ja viie vahel, kui hommikused
turuseansid läbi, jõuab pärale järgmine voor. Saabuvad festivaliesindajad. Kui
neilt Eesti filmi kohta küsida, kiidavad kõik selle omapära. Nad on viisakad.
"Eesti film on huvitav," ütleb Cannes'i Ida-Euroopa programmi valija Jacques
Gerber. " Ma armastan seda maad, aga ma ei ole teil käinud. Ma tuleksin teile
külla ja vaataksin ära ka valmis filmid, mitte ainult treilerid. " Kõige
metoodilisemad on sakslased. Mannheimi festivali direktor Michael Koetz talletab
saadud info päevikusse. Koetz vähemalt teab Eesti filmi. "Ainult hulludele" sai
Mannheimis peapreemia ja ka "Georgica" on seal olnud. "Hollywoodi mainstream'iga
ei suuda te võistelda, ega peagi," ütleb ta. "Te peate säilitama omaenda näo."
Berliini festivalile Ida-Euroopast filme valiv Hans-Joachim Schlegel alustab
mind nähes oma vana etteheitega: miks Eesti ei esitanud "Georgicat" Berliini
festivalile, teda oleks hinnatud. Siis polnud konkursil ühtki vene filmi ja
"Georgica" oleks täitnud seda nishshi. Võin vaid naeratada ja käsi laiutada. Et
viie juudifilmi festivali esindajad Dorian Supini dokumentaali Arvo Pärdist
"Kasinuse viljad" välja valisid, polnud üllatus. Pigem üllatas see, et üks
inglise geifestival tellis endale Olle Mirme filmi "Ränk ja Kilk". USAs
feministlikke filme levitav Vanessa Domico hangib lühimängu- ja dokumentaalfilme
telejaamadele, ka ülikooli loengute abimaterjalideks. Viimane valdkond on meile
uudismaa. Mare Raidma "Lunastust" peab ta eksperimentaalfilmiks ja ehk sobivaks
ka naisautorite festivalile. Kõige eksootilisem külaline, Stephen Ashton
Californiast, tuleb just enne festivali lõppu. "Karu südame" reklaampostkaardil
on ta näinud suurt ja magusat looma. " Näitame Veinimaa filmide festivalil (Wine
Country Film Festival, 15 aastat) kino vabas õhus kunagises Jack Londoni
rantshos. Teate, et aastal 1846 oli California kolmkümmend päeva iseseisev
mässuline vabariik. Karulipu mäss, meie lipul oli suur karu. " Temale pakub
"Karu süda" seetõttu huvi. Suured filmid lähevad sageli pärast festivali
kinodesse. Festivalid on levitajate kogunemiskohad. Tasub kulutada mingi raha,
et sellistes paikades filme näidata. Väikegi festival teeb poole promotööst.
"Aga kindlasti peab olema kohal produtsent, kes filmi maha müüb," hindab Karlo
Funk. ÕHTUL SEITSME-KAHEKSA paiku saabub kolmas külastajate laine. Neid on
nähtavasti kokku toonud puhvetiharjumus - Skandinaavia stendide igaõhtune happy
hour. Eesti boksi enda pidu toimub festivali seitsmendal õhtul. Kõigile nähtav
1.95 pikk Artur Talvik hõikab puhvetileti taga "Vana Tallinnale!" ja "Viru
valgele!". Külalisi võib lugeda 200 ringis. Baltic Filmi stendi noored mehed,
selgub, on Skandinaavia-stendi sihvakaimad viikingid, Luhaers 1.92 ja Karlo Funk
1.82. Tunnine Baltic Filmsi pidu on õieti intiimne soojendus mõni päev hiljem
Saksa Läti saatkonnas toimuvale pidulikule Baltic Filmsi ja Scandinavian Filmsi
koostöökokkuleppe allakirjutamisele. Baltic Films ühendab balti ja Scandinavian
Films skandinaavia riiklikke filmiinstitutsioone. 1991 Lüübekis loodud Baltic
Films oli juba siis mõeldud kaitsvaks vihmavarjuks Balti kineastide kohale.
Meiepoolsed allakirjutajad aga juhindusid tollal ennekõike omaenda ärihuvidest
tollases vara- varakapitalistlikus Eestis. Nii jäi Baltic Films peamiselt
paberile. Nüüd on taga tegelik raha ja riiklikud institutsioonid ning inimesed,
kes suudavad mõelda iseenda huvidest kõrgemale. Scandinavian Filmsi juhatuse
esimehe Jan Erik Holsti ja Baltic Filmsi juhatuse esimehe Bruno Ashuksi
allkirjastatud koostöökokkulepe hõlmab kõiki filmitegevuse valdkondi. Balti
esindajate nägudel on lootus tõelisteks koostööfilmideks. KELLELE TEHAKSE FILME?
Kas on mõtet kulutada kuus miljonit krooni näitamaks "Karu südant" Jack Londoni
rantshos? " Kuut miljonit krooni muidugi ei ole, " kaalub Karlo Funk, " aga kui
tulus on saata sportlasi olümpiamängudele? Ja esineda EXPO-l riigina? Miks teha
filme ainult endale ja neidki mitte vaadata? " Tõepoolest, film vahendab.
Vahendab neid, kes teevad, ja neid, kellele tehakse. Kui Eestis pole Eesti
filme, pole neid ka välismaal. Kui välismaal pole Eesti filme, ei osata seal
ette kujutada eestlast. Kui Eestis pole Eesti filme, ründavad meid teised
elulaadid. Boksid tühjenevad. Edasine oleneb Eesti produtsentidest. Filmid on
nende omand. Eesti Filmi Sihtasutuse peadirektor Riina Sildos on oma kokkulepped
alla kirjutanud, sihtasutuse peaekspert Jaak Lõhmus viis kasti filmikirjandust
ja turupabereid koju saatnud. Karlo Funk särab vaikselt: 250 külalist vastu
võetud ja viimastest videokassettidest kergelt vabanetud. Need võtab rõõmuga
Ida-Euroopa filmile spetsialiseerunud Cottbusi festivali esindaja Roland Rust.
Kodus ootavad mõned kadedad kineastid, et küsida: milleks te seal olite ja kui
palju te raha kulutasite? Tõsi, turul ei sõlmita reeglina kirjutatud
kokkuleppeid. Kuid eelkokkulepeteta ei sünni ka midagi rahanumbrites
väljendatavat. Aga mind huvitab, miks pole Baltic Filmsi vihmavarju all Leedut.
Eesti Läti (SKP) miljardites Võrreldavuseks on toodud 1999. a andmed, mõnel alal
polnud lätlastel värskeid arve. Kinokülastuse Top 10 Eestis a. 2000 Gladiaator
64 558 Võimatu mission 2 53 284 Kadunud 60 sekundiga 43 328 Tabamatu ilu 36 611
Kole koiott ... 27 003 Hiireke Stuart Little 26 085 Täiuslik torm 25 926 Kuum
pirukas 24 952 Paradiisirand 23 578 Kolm kuningat 22 322 Kinokülastuse Top 10
Lätis a. 2000 Hiireke Stuart Little 79 398 Ohtlik suvi - Läti film 74 351
Gladiaator 49 207 Võimatu mission 2 46 453 Tabamatu ilu 43 701 Suure Mamma maja
30 471 Vana vallamaja saladus - Läti film 29 995 Kaklusklubi 28 003
Paradiisirand 26 333 X-mehed 25 575 Esimene kinoseanss Eestis oli septembris
1896. Esimene kinoseanss Lätis - mais 1896. Nõukogude ajal oli lihtne ja
turvaline elada, sest hea ja kuri olid selgesti paigas. Kõik, mis soosis võõrast
võimu, ja kõik, mida see vägivaldne võim soosis, oli kurjast või äratas
vähemasti umbusaldust. Kõik, mis seda võimu põlgas, ja kõik, mida see võim
taunis, oli hea. Süsteem pakkus selge orientiiri mis tahes inimese või sündmuse
hindamiseks, sügavamale üksikasjadesse polnudki mõtet laskuda. Kõige parem asi
tundus olevat vabadus, sest selle puudumine andis end igal sammul tunda. Vabadus
näis olevat midagi kristallpuhast ja kindlapiirilist, ehkki eriti konkreetseks
selle ettekujutamisel vist ei mindud. Üks adutavamaid vabaduse vorme oli
tõenäoliselt liikumisvabadus: Soome ahvatles siinsamas, telekast näha, aga
kohale pääseda oli kas võimatu või kole keeruline. Räägiti ka sõna- ja
mõttevabadusest. See oli midagi veel ülevamat, ehkki sageli käsitati
sõnavabadusena võimalust kiruda olmelisi ebamugavusi, ning paljudel jäigi
iseendale formuleerimata, mida siis õieti mõelda ei saanud või öelda oleks
tahetud. Nüüd, kui ihaldatud vabadus on saanud tegelikkuseks, tundub õieti
imelik, kui konkreetne see unistus tookord tundus ja kui ebamäärane see
tegelikult oli. Veel imelikum on vaadata, missugused konkreetsed vormid tollane
abstraktne vabadus tegelikkuses on võtnud. Kõigepealt realiseerus vabadus
ootuspäraselt liikumisvabadusena: hakati käima Soome vahet ja kaugemalgi. Aga
see vabaduse vorm kaotas õige pea oma atraktiivsuse, sest lähedasemad paigad
nagu Soome ammendasid end ruttu ja siis selgus üllatuslikult, et kaugemate
paikade külastamisele seab raha sama ranged piirid nagu okastraat. Võrreldes
praegust elu nõukogudeagsega, võib ilmselt kõige üldistatumalt öelda, et vabadus
on realiseerunud võimalusena teenida palju raha ja soetada selle eest ilusaid
asju. Kõik muud vabaduse vormid on taandunud seda ülimat sihti teenivaks
abinõuks. Sõnavabadusest on saanud võimalus saavutada sõnu valimata piisavalt
poliitilist või majanduslikku võimu, mis annaks tegutsemisvabaduse, so võimaluse
muretseda endale ilusaid asju. Asjad ongi kogu vabaduse tipp ja siht.
Mõttevabadusest enam ei räägita, sest mida siin enam mõelda olekski. Asjade
muretsemise vabadusel on see hea külg, et asjad ei ammendu iialgi.
Liikumisvabadust piirab maakera pindala lõplikkus. Tegutsemisvabadust piirab jõu
ja oskuste nappus. Sõnavabadust piirab asjaolu, et pole midagi tarka öelda.
Seepärast ei sobigi need vabaduse vormid ülimaks eesmärgiks, sest kuivõrd nende
piirid on nii ahistavalt käegakatsutavad, tekib küsimus, mis saab siis, kui kõik
võimalused on ammendatud. Ülim vabadus peab olema mingi saavutamatu siht, mille
poole pidevalt püüelda. Ja vähemalt esialgu tundub, et asju saab lõputult juurde
hankida. See annab uuele vabadusele eriti avara perspektiivi. Niisugusest
vabaduse vormist nõukogude ajal ei unistatud, või vähemalt ei räägitud. Kas oli
see hoiak tingitud varasema kristliku kasinusõpetuse riismetest, kommunistliku
õpetuse sõnadest, mis vastu tahtmist ikkagi mõju avaldasid, või lihtsalt kainest
mõistusest, millele polnud peale reflekteerimise paremat rakendust leida, aga
otsene aplus kandis siiski negatiivset märki. Seepärast ütlevad nüüd paljud
endised dissidendid, et niisuguse vabariigi nimel nemad küll ei võidelnud.
Muidugi võib end lohutada oletusega, et see on alguse asi: kui varandust on
piisavalt kokku aetud, küll siis hakatakse midagi mõistlikumat tegema. Või
väita, et asjaarmastus on postsovjetliku ühiskonna paratamatu lastehaigus: kuna
nõukogulik ideoloogia taunis rikkust ja nõukogude kord ei võimaldanud seda
koguda, omandas maine vara inimeste alateadvuses ikkagi positiivse oreooli.
Ilusad asjad, mis eelmisest omariikluse ajast kellelgi kapipõhjas alles olid või
mida Soome televisioonist näha sai, muutusid just nagu vabaduse sümboliks. See
on siiski petlik lohutus. Vabadus on nüüd juba kümme aastat kestnud ja kui
asjade iha oleks mööduv nähtus, peaks see praegu ilmutama juba mingeid vaibumise
märke. Aga kõnealuse kire puhul näib kehtivat vana tarkus, et süües kasvab isu,
sest kirg haarab üha laiemaid ringkondi ja asjad, mida peetakse ihaldusväärseks,
lähevad üha suuremaks ja kallimaks. Andrus Kivirähu "Rehepappi" lugedes tahaks
vähemasti loota, et ahnitsemine on ainult eestlase rahvuslik loomujoon ja kuskil
mujal on kõik hoopis ilusam, ning varem või hiljem õpime meiegi seda ilu
hindama. Paraku vestis Kivirähu lumememm kadunud Euroopast. Tänapäevases,
tarmukalt edu taotlevas maailmas pole niiguse udujutuga kuhugi minna, nagu
kinnitab lääne pool, tolles ihaldatud vabas maailmas avanev pilt, mis paneb
uskuma, et asjade iha ei rauge enne, kui jõutakse mingi väljastpoolt
pealesurutud piirini, millest lihtsalt ei saa edasi minna. Ilusad asjad on
üldine aja märk. Ometi oleks petlik ka järeldus, et just nüüd ongi saabunud
kõige hullem ja nõmedam aeg ja kohe tuleb lõplik katastroof. Viimsetpäeva on
ühtelugu oodatud, sest kuna inimene vaatab asju läbi oma silmade, paistab talle,
nagu asetseks hetk, milles tema elab, ajateljel eriti olulises punktis. Küllap
valitseb igal ajal lihtsalt oma hullus. Üks vabaduse vorme on võimalus oma aja
moehullust eirata. See võimalus on nüüd kindlasti suurem, kui oli nõukogude
ajal, ja kindlasti naudivad seda paljud, ehkki juba niisuguse vabaduse
definitsioonist lähtuvalt ei saa selle nautijad ühiskonnas tooni anda. Paha on
vaadata nende Maimikute-Salmikute filme suvalistest pederastidest, kelle loome
ei anna praegusele ega tulevasele põlvkonnale midagi. Filmimees Toomas Kirss,
kes kavatseb teha dokfilmi Jaan Krossist Mõõdukad - see mitmuse nimetav vorm
meenutab natuke mõnda perifeerset bändi nagu Untsakad või Seelikukütid. Marvet
Maakaru Eestis ei ole praegu teist samas mõõdus kunstiteost, mida poliitilise
partei liidrid oleksid asunud vahendeid valimata ründama. Kunstnik Urmo Raus
reformierakondlike tartlaste rünnakust tema tehtud Jaani kiriku
vitraazhiprojekti vastu Naistekas olevat selline raamat, mille kaanel on mõne
luigekaelse ja raugesilmse tibi pilt, võibolla ka mõni lilleõis. Kertu Rakke
Rahval on alati õigus. Toivo Jürgenson Ärkasin selle peale, et keegi kasutas
minu teatavaid kehaosi eesmärgipäraselt. Õnneks oma enese seaduslik abikaasa.
Kati Murutar oma online-päevikus mega.ee-s Tulevikus peaks olema ometi võimalik
saada ülevaadet sellest, kui palju limonaadi või mahla on inimeste kodudes.
Öseli finantsdirektor Aare Kilp See on aeg, kus normaalsed inimesed on ennast
täis joonud, ja parem on, kui nad endale ja teistele ei lähe tüli tegema.
Tallinna ettevõtlusameti juhataja Raivo Hein sellest, mis toimub öösel kella 2st
6ni Eesti kõige arhetüüpsem (tõupuhtam, kuulsam, ilusam) miss, lausa misside
miss Liis Tappo määratleb end jätkuvalt läbi puhtuse ja korra nagu tublile Eesti
naisele sobilik. Kes ei mäletaks tema siirast rõõmu uue Omo üle telereklaamis!
Nüüd töötas Liis ühe päeva ühes Tallinna keemilises puhastuses. Seltskond
avaldab seeria fotosid, kus rahuloleva näoga iludus sobrab mustas pesus, võtab
ühelt kerekalt isandalt vastu tema mustad särgid, triigib ja lõpuks vaatab meile
puhta särgirea kõrval seistes sügavalt silma. Jah, Liis ei vea alt. Maailm
kubiseb ebamäärase soolise identsusega naismeestest ja meesnaistest, pojad
käivad homobaaris ja naised ei sünnita. Aga Liis peseb ja triigib, hoolitseb, on
armas ja kindel ning kõige selle juures nii õnnelik, nii õnnelik. Rahvus ei ole
ohus, kui meil on selliseid naisi nagu Liis Tappo. "" Põnev, "hindab kaunitar
silmade särades oma tööpäeva", kirjutab Seltskond. Kui kõik naised elult nii
vähe tahaksid! Kui kindel oleks eestlase argipäev selles muutuste keerises.
Tore, et pesumaja spondeerib Liisi osavõttu Missis Globe'i võistlustel ja
loodame, et Liis tõestab jälle, et Eestis on kõige ilusamad ja tublimad naised.
9. märtsil taasavab Kadriorus oma uksed Deco Galerii. Galerii avatakse uuesti
samal tänaval, kus galerii varemgi paiknes, kuid uuel aadressil - Koidula 12a,
A. H. Tammsaare Majamuuseumi ruumes. Galerii avatakse Jaan Elkeni ja Anu Põdra
ühisprojektiga "Mina ja tema". Sel ühiskorteri tunnet simuleerival näitusel saab
Elkeni maalisari "Keha keemia" endale järje, mis on ühtlasi dekoratiivseks
fooniks Põdra seebist skulptuuridele. 1988. aastal asutatud galerii Deco on
Eesti esimene eragalerii. Alustanud väikese kunstitarvete ja müügigaleriina,
profileerus Deco 1993 ümber tüüpiliseks näitusegaleriiks. Galerii tegevust
tunnustas samal aastal oma kunstipreemiaga kultuurileht Sirp. Galerist Epp
Rebase sõnul on Deco näitusepoliitika põhirõhk endiselt suunatud nüüdisaegsele
eesti maalile ja graafikale rõhuga abstraktsele ja geomeetrilisele laadile.
Galeriis on eksponeeritud aga ka disaini, fotot ning erilaadseid projekte
(eesti-soome graafikamapi "Tallinn-Helsingi" esitlus; eesti laste joonistused
Rootsi kuninga sünnipäevaks, Tõnis Vindi projekt "Celtic Livonia"), samuti on
korraldatud soome, saksa ja välis-eesti modernismiklassikute näitusi ning
sellist profiili püüab Deco hoida edaspidigi. Kümnendat edukat tegutsemisaastat
märkis Deco Galerii 1998. aastal oma preemiate väljaandmisega. Need said Rootsis
töötav Enno Hallek (graafika ja objektide näitus, 1996), Peeter Mudist
(kunstniku esimene graafikanäitus, 1996), kunstiteadlane Harry Liivrand (Halleki
ja Mudisti näituste kureerimise eest), Ly Lestberg (fotonäitus "Armastan", 1997)
ning Jaan Elken (maalinäitus, 1997). Lestbergi homoseksuaalsete allüüridega
aktifotonäitusest kujunes Deco kõige publikumenukam ja intrigeerivam väljapanek,
ütles Epp Rebane. Põneva kuraatoriprojektiga on lubanud selle aasta kevade lõpul
esineda Ants Juske. Selle aasta näituseplaanidesse kuuluvad muuhulgas Andres
Toltsi, Vano Allsalu, Leonhard Lapini, Sirje Runge ja Mare Vindi väljapanekud.
Kirjanduse aastaauhinna zhürii koosseisus Mall Jõgi (esimees), Aare Pilv,
Kristiina Ross, Vaino Vahing ja Piret Viires otsustas määrata auhinnad 2000.
aastal ilmunud parimate tööde eest järgmiselt: proosa - Andrus Kivirähk,
"Rehepapp" (Varrak), luule - Hando Runnel, "Mõistatused" (Ilmamaa),
näitekirjandus - Mart Kivastik, "Näidendid" (Eesti Keele Sihtasutus), esseistika
- Maie Kalda, "Mis mees ta on" (Underi ja Tuglase kirjanduskeskus),
lastekirjandus - Valeria Ränik, "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (Elmatar), tõlge
eesti keelde - Krista Kaer, tõlked inglise keelest: Doris Lessing, "Kuldne
märkmeraamat"; J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi", "Harry Potter ja
saladuste kamber", "Harry Potter ja Azbakani vang", "Harry Potter ja tulepeeker"
(kõik Varrak, kaks viimatinimetatut koos Kaisa Kaeraga), tõlge eesti keelest -
Mai Bereczki (koostaja), "Kellade hellus" I-II. Eesti luule antoloogia ungari
keeles sarjas "Minoritates Mundi" (Szombathely). Vastavalt aastaauhindade
põhimäärusele auhinnati eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimaid
töid. Seega jäid vaatluse alt välja mitme silmapaistva tõlketeose kordustrükid,
samuti valitud ja kogutud luuletuste kogud. Pärast 1. veebruari 2001 ilmunud
teosed, mille ilmumisaastaks on märgitud 2000, delegeeritakse edasi järgmise
aasta aastaauhinna zhüriile: Edvin Hiedeli tõlge ungari keelest - Dezsö
Kozstolanyi "Nero, verine luuletaja", Ilse Lehiste "Keel kirjanduses", Heljo
Männi "Ilmarattal", Olavi Ruitlase "Kail", Tarmo Tederi "Jutte kambrist 27-1" ja
Liivia Viitoli "Ilmakoer Muki". Kirjanduse aastaauhind antakse laureaatidele
pidulikult kätte emakeelepäeval, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval 14.
märtsil. Tänavu möödub Kristjan Jaak Petersoni sünnist 200 aastat. Veebruari
keskel esietendus Peterburi teatris "Prijut Komödianta" lavastaja Georgi
Vassiljevi versioon Venedikt Jerofejevi legendaarsest joomaromaanist "Moskva -
Petushki", mille peategelast on kriitikud tituleerinud Vene Ulysseseks ja
zen-budistiks Nõukogude moodi. Lavastaja Vassiljev on oma sõnul püüdnud teha
poeetilist teatrit, et leida lavalist vastet Jereofejevi deliirse proosa
vaimule. Tegevus toimub tühjal laval, peaosa mängib Andrei Krasko, kes on
tuntust kogunud ka mitme filmirolliga. Lavastus on kriitikute sõnul tehtud
algmaterjali suurepärase mõistmisega ja armastusega selle vastu. 9. märtsil
algusega kell 19 esinevad Mustpeade majas Rootsi pärimusmuusikud -
vokaalansambel Fritfot ning kollektiiv nimega Nyckelharpaorkester. Viimane
koosneb kuuest muusikust, kes mängivad raskestidefineeritavat, keskaegsest
rataslüürast põlvnevat ja Rootsi rahvatraditsioonis edasi arenenud haruldast
instrumenti tema eri kujudes ja versioonides. Ukraina juudi-vene päritolu
fotograaf, peamiselt Saksamaal ja Shveitsis töötav Boris Mihhailov, pälvis ühe
kõige tähtsamaist Euroopa fotopreemiaist - Londoni Citibank Private Bank
Photography Prize'i. Selle suurus on 15 000 Inglise naela ja preemia anti välja
viiendat korda. Preemiale konkureeris 140 fotograafi kogu maailmast. 

Tänu üha soodsamatele elutingimustele ja uutele ravimitele pikeneb inimeste
elu-iga. Juba praegu teeb tuleviku elanikkonna ennustatav kõrge-ealisus
pensioni- ja haigekassadele muret. Pakub siiski huvi, kas üha arenev teadus ja
vaimsus suudab panna vananeva ühiskonna ühiselt ja kasulikult tegutsema. Kas
teostub ühiskond igale eale? Praegu siiski tekitab vananev ühiskond üha uusi
probleeme. Saksa seeniorajakirjandus teatab vägagi tagasihoidlikult 400 000
eakast (65+) alkohoolikust, kellest suurem osa on naised. Tervelt kaks ja pool
miljonit rõõmsat tipsutajat arvatakse olevat järjekorras. Kui pensioniikka jõuab
järgmine põlvkond, kus naised on harjunud tarbima alkoholi võrdselt meestega,
kardetakse probleemi üha süvenevat. Kes tahaks avalikult rääkida vanaemast,
kellel voodipäitsisse peidetud lapik viina- või konjakipudel? Mitme erakonna
maailmavaade on muutunud täiesti ähmaseks. Võib aru saada, et võetakse vastu
uusi liikmeid (Kõuts, Aaviksoo) ja ülejooksikuid (Maimu Berg), aga et need
uustulnukad paigutatakse kohe valimisnimekirjadesse, lausa nende eesotsa, on
küll taunimist väärt. Ilmselt näitab see erakondade nõrkust, nende nii-öelda
lühikest pinki. L. Keerend, Tallinn Kanal 2 "Reporteri" (6.12) saatejuht püüdis
mõnes Tallinna kaupluses eesti keelt kasutades sisseoste teha, aga sellest ei
tulnud midagi välja. Müüjannad, noored naised, olid kõik umbkeelsed venelased.
Kaubandusettevõte vedavat neid bussiga kohale Ida-Virumaalt. Vaevalt et need
noorikud, kes nüüd on hädas, kiusu või laiskuse pärast eesti keele algtasemel
omandamata jätsid. Ju neile seda koolis ei õpetatud ja elus pole sealpool
Rakveret vaja. Pakun välja lahenduse - korrutada vene koolides eesti keele
õpetajate palk koefitsiendiga 1,5. Vajadusel suuremagi arvuga. Arvan kuulvat
hädakisa ja vastuväiteid riigikogu pooltühjas saalis. Nii tähtsa probleemi
lahendamiseks võiks raha kas või riigieelarvesse eraldi reale plaanida.
Ajalooline sündmus on läbi, aga mällu on jäänud kõik see, mis toimus seoses USA
presidendi George W. Bushi Eesti-visiidiga. Minule, eakale Eesti Vabariigi
kodanikule, meeldib väga USA president Bush, sest ta on erudeeritud ja väärikas.
Meeleavaldused, klounaadid ja mõnitamised visiidi ajal näitasid eetika ja
moraali kriisi, kultuuritust. Me ei tohi kunagi unustada, et USA ja tema
presidendid tunnustasid Eesti Vabariigi järjepidevust, mitte aga Vene
okupatsiooni. Eva Rõuk Kutsun lapsevanemaid ja haridusjuhte kiiresti midagi ette
võtma, et meie lapsi ei muudetaks vaimseteks invaliidideks, et neilt ei võetaks
ära igasugust kooliskäimis- ja õppimisisu. Terror meie laste kallal seisneb väga
suure mahu ja meeletu hulga faktide ja terminitega ülekoormatud õpikutes. Toon
teile näiteks 6. klassi õpilasele 6. detsembriks loodusõpetuses õppida antud
peatüki "Jõgi" (vt allolev infokast - toim) Sirje Kaljula ja Hendrik Relve
koostatud õpikust "Loodusõpetus 6. klassile" (1. osa) Kui kõik see selge, tuleks
korralikul koolilapsel täita ka teemaga kattuva osa töövihikuülesanded. Need on
sellised: paranda vale lause õigeks; mõõda niidiga Pärnu jõe pikkus; praktiline
töö (kui aega on); kus on joonisel jõestik, jõgikond, vesikond?; millisesse
suuremasse veekogusse viivad Eesti jõed oma vee?; milliseid maakondi läbivad
järgmised jõed (seitse jõge)?; kirjuta tabelisse jõe nime taha õige number
(missuguses maakonnas see voolab?). Mina tahaks ka täna laulda avalikult nagu
lugupeetud Rein Sikk siinsamas lehes mõni aeg tagasi, kuid mitte kõvahäälset
kiidulaulu, vaid vaikset jorinat, sest ma ei arva, et presidendi mõte korraldada
iseseisvus-päeva vastuvõtt Tartus ja tulevikus külakorda käies ehk mujalgi on
kõige arukam. Kindlasti leidub tähelepanu äratavaid mooduseid, kuidas enda, oma
naise, laste ja miks ka mitte oma riigi sünnipäeva uutmoodi tähistada. Viisteist
aastat tagasi, kui tekkis tarvidus riigi sünnipäeva korraldada, selliseid
tavasid suurt polnud. Olid mõned mälestused ammusest sõjaeelsest ajast, kuid
suuremalt osalt tuli kõike otsast peale alata. Küllap lähtus taas-iseseisvunud
Eesti president tavade kujundamisel olemas-olevatest võimalustest. Ei ole meil
uhket presidendipaleed nagu armsatel põhjanaabritel, kuhu on võimalik hulk
külalisi kutsuda. Seetõttu on jäädud pärast mitmeid katsetusi korraldada
siin-seal hoones aastapäeva vastuvõtt peatuma Estonia teatrimajale, kus on
sobivaid ruume nii kõne pidamiseks, kontserdiks, kätlemiseks, peoroogade
maitsmiseks kui ka jalakeerutuseks. Ah sa armas taevas, milline pahandus sellest
tõusis, kui Edgar Savisaar lasi teha endast pilti koos Kristina Ðmiguni ja
Andrus Veerpaluga! Justkui oleks vaene majandusminister olümpiavõitjad oma
kaisutusega ära määrinud. Kuulsusega käib juba paraku kaasas see ebameeldiv asi,
et sinu fännid tahavad koos sinuga pilti teha. Ajakirjas Just! on lausa säärane
rubriik, kuhu võib saata fotosid teemal "Mina ja kuulsus". Enamasti irvitab
neilt piltidelt vastu mõni õnnest poolsegaseks läinud teismeline plika Kristjan
Kasearu kaenlas. Ja nagu näha, pole inimlikud kired võõrad ka Savisaarele.
Meelis Atonen arvab küll, et Veerpalu ja Ðmiguniga tohivad pilti teha ainult
need, kes on sõitnud läbi Tartu maratoni, sest vaid nemad on õiged spordisõbrad,
aga see pole jutt ega asi. Sporti võib armastada ka teleri ees. Ning Kristina
Ðmiguni puhul tulevad ju mängu ka puhtnaiselikud võlud. Ärgem unustagem, et
kunagi tegi Savisaar pilti koos Erika Salumäega! Võib-olla on ka meie lumine
kaunitar pannud Savisaare hinges mängima kaua vakka olnud viiulid? Mis puutub
sellisel juhul siia Tartu maraton? Armastus ei saabu uisusammul! Iga
ajakirjandustudeng õpib ühe esimese teadusliku meetodina selgeks meediatekstide
sisuanalüüsi. Nn kontentanalüüs meeldib ka kultuuriminister Raivo Palmarule,
kelle arvutustest selgub, et septembrikuu Päevalehes langes "60 protsenti
ministrite positiivset väärtustamist Reformierakonnale, 70 protsenti negatiivset
Keskerakonnale ja Rahvaliit polnud praktiliselt pildil". Kuid meedia
tasakaalustatus ei tähenda, et kõiki parteisid ja ministreid tuleb kujutada
võrdselt positiivses ja negatiivses kontekstis ning anda kõigile võrdselt sõna.
Sellise vaatepunkti järgi tuleks ju nõuda näiteks sedagi, et ajakirjandus
kirjutaks kõigist maailma riikidest ühepalju ning positiivses ja negatiivses
seoses võrdselt. Äsja lõppenud Euroopa Liidu ülemkogu kokkusaamine, kus kohtusid
EL-i liikmesriikide juhid, ei olnud sama vaatemänguline kui mõnigi varasem
tippkohtumine, mille puhul liikmesmaade huvid teravalt põrkusid. Kuid ometi
annab see märku sellest, et pärast vahepealseid pingeid - mille põhjuseks on
olnud kord erimeelsused eelarve, kord maksude ja sotsiaalpoliitika osas -
püüavad EL-i liikmesmaade juhid vastuolusid siluda. Euroopa Liidus võtab maad
rangem suhtumine edasisse laienemisse. Peagi kasvab EL-i liikmete arv 27-ni -
ehk pea kaks korda suuremaks, kui oli kõigest kolm aastat tagasi. Lävepakul
seisavad veel Türgi ja Horvaatia, lubadusi on jagatud teistelegi Balkanimaadele
- kuid ilmselt kujuneb nende tee EL-i veelgi keerulisemaks kui 2004. aastal
liitunud maadel. Uued kandidaatmaad peavad arvestama, et liitumisläbirääkimised
muutuvad raskemaks ja pikemaks, kusjuures veelgi suuremat tähelepanu pööratakse
õigusriiklusele ja korruptsioonile. Foto: Toomas Volmer President Toomas Hendrik
Ilvese kutsel külastas täna tema Abja vallas Presidendid kõnelesid väikeriikide
rollist Euroopa Liidus, samuti ühenduse naabruspoliitikast ning demokraatlike
muutuste toetamisest Gruusias, Moldovas ja Ukrainas. Eesti ja Läti kui Euroopa
Liidu ja NATO piiririikide presidendid kinnitasid, et nende unistuseks on
demokraatlik Venemaa, mille elanikel on turvaline ja jõukas elu ning mille
valitsus toetab euroopalike väärtuste levikut naabermaades, mitte aga
autokraatlikke reziime. President Ilves tutvustas viimase 15 aastaga taastatud
Ärma talu, kus on sündinud ka Hans Rebane, omaaegne Eesti välisminister ja
viimane okupatsioonieelne saadik Lätis. Presidendid Ilves ja Vike-Freiberga
külastasid Pärsti vallas kunstnik Anu Raua kodutalu ja Heimtali koduloomuuseumi.
Foto: Priit Simson Sakala Keskuse arendaja AS Uus Sakala plaanib esitada riigi
vastu miljoni kroonini küündida võiva kahjutasunõude, kuna pole saanud alustada
tähtaegselt keskuse ümberehitustöödega. Uus Sakala juhi Peeter Rebase sõnul
hindab ettevõte igas kuus tekkinud kahju suuremaks kui hoonestusõiguse kuutasuks
olev 100 000 krooni, teatas Aktuaalne kaamera. " Meie ettepanek oleks
loomulikult see, et [viivitust] nii rahaliselt kompenseerida kui esitatud
tähtaegu edasi lükata. Me räägime siin miljonitest kroonidest - iga kuu
viivitust on palju suurem kulu kui hoonestusõiguse tasu, " sõnas Rebane.
Muinuskaitsenõukogu esimehe Mart Kalmu hinnangul on ettevõtte nõue igati
loomulik. " Kui kavad muutuvad muinsuskaitse ehk sellesama kultuuriministeeriumi
nõudel, siis on ju selge, et arendaja kaotab, ja selle viivituse ministeeriumilt
sisse. Ma arvan, et kultuuriministeerium midagi maksma peab ikka, " ütles Kalm.
Foto: clubangel.ee Angel Cafe & Gayclub, esitas täna Koit Pikaro homode
teemalise mõtteavalduse peale sotsiaalministeeriumile avalduse, milles palub
esitada seksuaalse diskrimineerimise pärast avalduse politseile. " Kui nad
teevad seda omaette või elavad kokku, mind see ei häiri. Mind segab, et sellest
tehakse selliseid demonstratsioonesinemisi, " märkis Pikaro. Angeli kinnituse ei
tänaseni tõestatud nagu oleks homoseksuaalsus vaimne või tervislik probleem.
Vihjed taolistele asjaoludele viitavad vägagi diskrimineerivale suhtumisele,
millest riigikogu liige peab endale aru andma. Angel peab diskrimineerivaks
demokraatlikus ühiskonnas levivast haiglast geide tagakiusamist. " Ühes Euroopa
Liidu liikmesriigis on taunitav, et seksuaalvähemusi kiusatakse nende
orientatsiooni pärast taga. Inimestel on küll sõnaõigus põhiseadusega antud,
kuid see ei tähenda seda, et see sõnavabadus võiks ületada piirid, millega
ässitatakse ühiskond üles arvama homodest kui vaimselt või tervislikult mitte
normaalsetest inimestest. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus inimene võtab
avalikult sõna ja kutsub sisuliselt üles õhutama vaenu seksuaalvähemuste suhtes.
Niisamuti ei ole kohane väita, et kõik, kes on homod, on vaimuhaiged või
tervislikult mitte korras olevad isiksused " sõnas Angeli tegevjuht Reimo Mets.
Välisministeerium eraldas Gruusia patrullipolitseinike koolituse toetuseks 374
120 krooni. Välisminister Urmas Paet kirjutas alla käskkirjale, millega
eraldatakse kõnealune summa välisministeeriumi eelarves tsiviilmissioonide
finantseerimiseks ettenähtud vahenditest. Projekt valmis koostöös Islandi
Vabariigi välisministeeriumi ja ÜRO missiooniga Gruusias (UNOMIG) ning selle
eesmärgiks on toetada demokraatliku politseiorganisatsiooni arengut Gruusias.
Selleks viiakse projekti raames läbi Gruusia siseministeeriumi akadeemia
instruktorite ja Samegrelo-Zemo Svaneti regiooni politseiametnike koolitus
sisekaitseakadeemia politseikolledþis. Kuuenädalase koolituskursuse raames
tutvustavad Eesti eksperdid kaasaegse politseitöö aluseid, uuemaid meetodeid
korrakaitsepolitsei töö organiseerimisel ning koolitamisel. Esimest korda
taasiseseisvunud Eestis kuulutab Eesti jahimeeste selts täna Võrus välja
üleriigilise jahirahu. Jahirahu hakkab Eesti metsades kehtima väljakuulutamise
hetkel ja kestab 26. detsembrini, kirjutab Võrumaa Teataja. Varasematel aastatel
välja kuulutatud jõulurahu kestis vaid jõulupühade ajal, tänavune jahirahu
kestab kümme päeva ja hõlmab jõulupühade kõrval ka looduspüha ehk talvist
pööripäeva. Foto: Marko Mumm Täna varahommikul toimus Tartumaal kaks
korteripõlengut, kus sai Täna varahommikul kell 04.19 teatati häirekeskusele, et
Tartu linnas Pikal tänaval põleb ühe kortermaja korter. Sündmuskohale saadeti
neli päästeautot Tartu keskkomandost ning operatiivkorrapidaja. Päästetöötajate
kohale saabudes selgus, et üheksakorruselise korterelamu ühes esimese korruse
korteris põleb üks tuba. Samuti oli trepikoda täitunud paksu suitsuga. Neli
korteris olnud inimest pääsesid enne päästetöötajate saabumist ise välja,
kiirabi osutas neile esmaabi. Tulekahju kustutati kell 05.09. Põlengus sai
kahjustada toa põrand ja sein, terve korter sai suitsukahjustusi. Korteriomaniku
sõnul võis põleng alguse saada järelevalveta jäetud küünlast. Foto: Kristo
Nurmis Eile õhtupoolikul toimus liiklusõnnetus Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas
Mõdriku-Vilgu-Väike-Maarja tee 6. kilomeetril. Alkoholijoobes 47-aastane Urmas
sõitis oma veoautoga ZIL-130 otsa teepeenral kõndinud 63-aastasele Annele.
Seejärel rammis auto ka posti. Anne toimetati vigastustega Rakvere haiglasse.
Foto: Priit Simson Järvamaa päästjad tõid üleeile õhtul Koigi vallas Huuksi
külas kaevust välja kaks kährikut, kes olid seal arvatavasti mitu päeva ilma
toidu ja veeta piinelnud. Lääne-Eesti päästekeskuse Järvamaa päästeosakonna
vanemoperatiivkorrapidaja Andrei Rikberg selgitas, et neljapäeval pärast kella
kolme päeval teatas üks mees Huuksist, et tema naabertalu kaevu on kukkunud kaks
rebast, kirjutab Järva Teataja. Kohapeal selgus, et nelja meetri sügavuses
kaevus on rebaste asemel hoopis kaks kährikut. Mehed otsustasid, et viskavad
paar paksu tekki kaevu kährikutele peale, siis läheb üks mees redeliga alla ja
toob nad tekki mässitult ükshaaval välja. "Olukorra tegi keeruliseks, et kaevu
läbimõõt oli alla meetri, seetõttu oli meie tegutsemine piiratud," ütles
Rikberg. Sellest hoolimata kulges kährikute päästmine Rikbergi hinnangul
sujuvalt. "Esimene loom, kelle välja tõime, oli üsna ergas ja pani tekist
vabanedes kohe metsa poole jooksu," sõnas ta. Teine kährik oli uimane ega
jõudnud joostagi, vaid taarus metsa poole. Ööl vastu reedet murdis tuul Türi
kesklinnas pooleks 20 meetri kõrguse jõulukuuse. Eile hommikul kella kümneks oli
jõulukuusk uuesti püsti, kuid meetri jagu lühem, kirjutab Järva Teataja. Rivist
väljas oli ka mõni elektriküünal, mis loodeti uuesti põlema panna hiljemalt täna
õhtuks. Tuul murdis Türil jõulupuu puruks ka kolm aastat tagasi, kuid kuna see
juhtus jaanuari algul, polnud mõtet kuuske enam püsti tõsta. Järva- ja Pärnumaa
piirialal Pikkmetsa külas kasvanud üle saja-aasta vanune kuusk toodi Türile ja
püstitati keskväljakule 28. novembril. Foto: Põhja politseiperefektuur Eile
kella 22.10 ajal juhtus liiklusõnnetus Järva maakonnas Pärnu-Rakvere mnt 86.
kilomeetril. Joobes 34-aastase Leho juhitud Paide suunas sõitnud sõiduauto
Nissan Bluebird kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku kiirabiautoga VW
Transporter, mida juhtis 29-aastane Ander. Volkswagenis sõitnud kiirabitöötaja,
52-aastane Kaja, toimetati PERH Mustamäe korpusesse. Eile päeval avas Eesti
president Toomas Hendrik Ilves Abja-Paluojal tammepuust Mulgi mehe skulptuuri,
mille vald oli tellinud Mulgimaa pealinna tähistama. Ilves ütles, et suurde
Euroopasse kuuludes peame tundma rohkem uhkust selle üle, kust oleme pärit. Kuju
hinnates lisas president, et tal on väga hea meel näha sel seljas tõelist Mulgi
kuube, kirjutab Sakala. Vallavanem Peeter Rahnel lausus, et mulkide maa,
kultuuri ja meele märgistamist oli arutatud juba aastaid ning Abja-Paluojja
seatud sümbol on seega ühise mõttetöö tulemus. Vägilase mõõtu tammepuust mulk
seisab väikelinna viie tee ristmiku ääres, näoga Viljandi poole. Halliste vallas
Vana-Kariste külas kasvanud tammest meisterdasid selle valmis Olustveres elavad
kunstnikud Ly ja Raul Teder. Ly Teder rääkis, et külal oligi plaanis tamm maha
võtta, sest puu oli ladva poolt haigeks jäänud. Tüvi oli korralik ning nõnda
tuli ka Mulgi mees tugev ja toekas: 2 meetrit 60 sentimeetrit pikk ja kõige
laiemast kohast ka täpselt samasuguse ümbermõõduga. Lääne politseiprefektuur
saatis vanglas istuvale mehele koju kutse ilmuda 18. detsembriks tunnistajana
ülekuulamiseks politseisse, selgitades, et mitteilmumise korral võib teda oodata
sundtoomine ja rahatrahv või arest. 5. detsembril, kui Pärnu politseiosakonna
korrakaitsetalituse konstaabel kirja teele pani, oli 20-aastane Meido Merimaa
jõudnud joobes juhtimise pärast juba kaks kuud Tallinna vanglas karistust kanda,
kirjutab Pärnu Postimees. Pärnu politseiosakonna kriminaaltalituse komissari
Olev Tammani sõnade järgi on tegemist eksitusega. "Ka politseinikud on
inimesed," tunnistas ta. Enne kui Merimaad oleks mindud sundkorras kodust
Tõstamaalt ära tooma, oleks Tammanni kinnitusel tema andmeid põhjalikumalt
kontrollitud. Pärnust ööl vastu reedet üle käinud torm jäi Eesti meteoroloogia
ja hüdroloogia instituudi ennustatust mõnevõrra leebemaks, küll aga sündis uus
detsembrikuu soojarekord. Pärnu ilmajaama juhataja Marika Rokki andmetel mõõdeti
ööl vastu eilset õhutemperatuuriks 10,3 kraadi. Rokk ei julgenud kinnitada, et
tegemist on absoluutse rekordiga, kuid tema sõnade järgi pole juba aastaid
detsembris termomeeter nii kõrget temperatuuri näidanud, kirjutab Pärnu
Postimees. Veetase tõusis Pärnu lahes aga lubatud 150 sentimeetri asemel 114
sentimeetrit üle Kroonlinna nulli. Tuule kiirus piirdus ennustatud 23 meetri
asemel 17 meetriga sekundis. Audru kandis jäi ligi 300 majapidamist
elektriliinidele langenud puu tõttu voolust ilma, ent eile hommikul kella 10ks
olid need taas vooluvõrku ühendatud. Lääne-Eesti päästekeskusele möödus öö
veelgi rahumeelsemalt. Nemad ei saanud tugeva tuule tõttu ühtki väljakutset.
Internetis leidub palju Vene propagandaportaale, mis serveerivad oma lugejaile
kümneid artikleid Baltimaade faðismist, neis riikides elavate venelaste armetust
olukorrast ning eestlaste ja lätlaste "tegelikust" ajaloost. Artiklid koguvad
rohkelt kommentaare, kus sageli kutsutakse üles "tsuhnaadega" arveid klaarima -
ent kus nii mõnigi informeeritud venelane vahel ka Baltimaade kaitseks välja
astub. Portaalide leivateemaks on kujunenud lõppematu saaga pronkssõduri ümber,
kirjutab Postimees. "Baltimaades on üha selgemalt tajutav" huvitav "tendents
matkida Kolmanda Riigi poliitilisi meetodeid," kirjutab KM.ru uudisloo autor
Aleksandr Radugin moraliseerivalt. " Igal juhul suhtub valitsus Eesti linnades
marssivatesse SS-veteranidesse ja neonatsidesse rohkem kui muretult. Kas ei
saabu peagi aeg, mil kapo nimetatakse ümber gestaapoks? " Aktiivne arutelu
Baltimaade teemal käib ka venekeelsetes internetifoorumites, mida on sadu, sealt
leiab nii üleskutseid "seina äärde panna" kui ka tõsimeelseid jutustusi, kuidas
kellegi vanaisa sõja ajal Lätisse sattudes nägi, kuidas kohalikud elanikud
elasid valdavalt ühe katuse all kariloomadega. Venemaa inimõiguste volinik
Vladimir Lukin ei näe kuritegu Eesti lipu põletamises esmaspäeval Eesti Moskva
saatkonna juures peetud meeleavaldusel. "Mina ei põletaks teiste riikide lippe,
kuid tõtt öeldes ei näe ma selles juhtumis midagi kriminaalset," ütleb Lukin.
Eesti välisministeerium esitas teisipäeval Venemaale Eesti saatkonna ees peetud
protestiaktsioonide pärast noodi, sest pikett saatkonna juures ületas
üldtunnustatud piire, kirjutab SL Õhtuleht. Venemaa meedia andmetel esindasid
meeleavaldajad liikumist Noor Venemaa ja nende pikett olla ajendatud Eesti
valitsuse heakskiidust eelnõule, mis käsitleb okupatsioonireþiimide sümboolikat.
Riigikogu liige Koit Pikaro süüdistab sotsiaalministeeriumi kantslerit Maarja
Mändmaad selles, et too on muutnud ministeeriumi homolembeseks paigaks. "On
avalik saladus, et väga raske on määratleda sotsiaalministeeriumi kantsleri
sugu," lausus riigikoguliige Koit Pikaro Kanal 2 saates, kirjutab SL Õhtuleht. "
Mul ei ole homode vastu midagi - see on nende isiklik vaimne või tervislik
probleem. Kui nad teevad seda omaette või elavad kokku, mind see ei häiri. Mind
segab, et sellest tehakse selliseid demonstratsioonesinemisi, " ütleb Pikaro,
kelle arvates on sotsiaalministeeriumi uue imago loomise taga just Mändmaa.
Mullu värviti ministeeriumihoone korruste seinad eri värvi - taevasiniseks,
heleroheliseks, helekollaseks, meresiniseks, ploomipunaseks ja oranþiks. Pikaro
arvates on neil värvidel selge sõnum: " Ministeeriumis on kuus korrust ja kuus
värvi on ka homode lipul. Samad värvid! Nüüd võiks sotsiaalministeerium panna ka
riigilipu asemele vikerkaarevärvi homolipu. Siis on selge sõnum, et oleme ise
homod ja kaitseme homode huvisid. " Kul-tuu-ri-mi-nis-ter Rai-vo Pal-ma-ru peab
en-da-ga seo-tud skan-daa-li-de ja aru-saa-ma-tus-te põhju-seks en-nekõike
se-da, et osa ini-me-si on loo-nud te-mast vaen-la-se ku-ju. - On üks va-na
ütle-mi-ne: kui aja-kir-ja-nik vi-sa-tak-se uk-sest väl-ja, tu-leb ta ak-na
kau-du ta-ga-si. Mi-da te sel-lest ar-va-te? Kaitsealale suusaraja tegemiseks
oleks pidanud andma loa valitsus. Keskkonnainspektsiooni avalike suhete juhi
Leili Tuule sõnul kuulutati Otepää looduspargi Pilkuse sihtkaitsevööndis 0,4
hektaril tehtud metsaraie ebaseaduslikuks, sest sihtkaitsevööndisse poleks
tohtinudki suusarada rajada. " Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja
looduskaitseseaduse järgi on kaitseala sihtkaitsevööndis keelatud
majandustegevus, sealhulgas metsaraie. Load olid olemas, kuid kaitseala kohta
õigustühised, " ütles Tuul. Sellisel alal on metsaraie lubatud vaid metsa kaitse
eesmärgil, s.t bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks. Tuule
sõnul oleks saanud sinna suusaraja ehitada vaid juhul, kui raja alla jääv maa
oleks arvatud sihtvööndist välja, kuid selle otsuse pidanuks heaks kiitma
valitsus. Seda, kuidas sihtkaitsevööndisse suusakeskuse rajamiseks üldse luba
anti, ei oska Tuul arvata. Metsaraieks andis loa Valgamaa keskkonnateenistus,
mille juhataja Johannes Järve sõnul lähtuti Otepää looduspargi poolt heaks
kiidetud detailplaneeringust, mille kohaselt oli Tehvandi suusaraja rajamiseks
õigus raieluba välja anda. Foto: Pille-Riin Pregel Porkuni järv pole veel kunagi
nii ulatuslikult kuivanud, et selle põhjas käia saaks. Lääne-Virumaal asuv
Porkuni järv on erakordselt kuiva ja kuuma suve ning sademetevaese sügise tõttu
peaaegu tilgatumaks kuivanud, hukkumisohus on ka viimased veel üksikutesse
lompidesse vangi jäänud kalad. "Sel aastal hakkas veetase tõusma aprillis ning
suvel sai järves veel ujuda ja tünnisõitugi teha," rääkis Porkuni elu edendava
MTÜ Porkun juhatuse esimees Ain Aasa. Vesi hakkas järvest kiiresti kaduma
augustis, kui veekogu toitvad allikad veetuks jäid. " Järv on kuivale jäänud
varemgi, viimati neli aastat tagasi. Tänavu on järvepõhi koguni niivõrd
kuivanud, et sellesse on praod tekkinud ning pinnasel võib isegi vabalt käia -
midagi sellist pole siin veel kunagi olnud. " Ärimees Andrei Filatovi suhtes
valitsusele antud soovitusi Vene transiidi- ja naftaärimehele Andrei Filatovile
eriliste teenete eest kodakondsuse andmine on üksnes valitsuse pädevuses ning
kaitsepolitsei soovitused ja hinnangud on valitsusele otsuse tegemisel vaid
abistavaks materjaliks. "Pole mõtet spekuleerida või arvata, mis kaitsepolitsei
poolt valitsusele edastatud arvamuses kirjas on, sest kuna tegemist on
mitteavaliku dokumendiga, siis ei saa selle osas diskuteerida," ütles
kaitsepolitsei pressiesindaja Henno Kuurmann. Kodakondsuse seaduse järgi ei
võimalda eriliste teenete eest kodakondust anda näiteks see, kui inimene on
esitanud valeandmeid, ei järgi Eesti seadusi, on tegutsenud Eesti riigi ja tema
julgeoleku vastu, on toime pannud kuriteo või on töötanud või töötab välisriigi
luure- või julgeolekuteenistuses. Filatovi puhul pole takistavaid tegureid
siiani avalikult teada. Tundmatu kurjategija süütas nädala keskel Tallinnas
Pirita linnaosas põlema Baltimaades ilmuva ingliskeelse väljaande City Paper
peatoimetajale Scott Dielile kuuluva eramu. Põhja-Eesti päästekeskus sai
väljakutse Regati puiesteel asuvast kahekorruselisest eramust kolmapäeva
varahommikul kell 5.23. Tegemist on meedias mitmel korral tähelepanu köitnud
ökomajaga, mille peamiseks ehitusmaterjaliks on põhupakid. Kurjategija oli
süüdanud hoone seina ääres oleva ehitus-prahi hunniku, millest võttis omakorda
tuld ka kergestisüttivast materjalist sein. Päästekeskuse teatel põles
tuletõrjujate saabudes ligi kaks ruutmeetrit krohvitud põhust seina. Hoone
kustutamiseks kulus kaks tonni vett, inimesed viga ei saanud. Foto: Priit Simson
Lammutamine on peatatud seniks, kuni kõik plussid ja miinused on veel kord läbi
kaalutud. Reedel toimus muinsuskaitsenõukogu esimehe Mart Kalmu ja AS-i Uus
Sakala esindajate kohtumine, kus otsustati kõik võimalused veel kord hoolega
läbi kaaluda. Nii kaua Sakala keskuse fuajees ei lammutata. AS-i Uus Sakala
nõukogu esimehe Peeter Rebase sõnul oli üle pika aja tegemist positiivse ja
konstruktiivse koosolekuga, kus kedagi ei süüdistatud, vaid arutati, mida annaks
paremini teha. Siiski ei langetatud eile veel lõplikke otsuseid. Mart Kalmu
kinnitusel nõustus Uus Sakala järgima arhitektuurimälestiste nõukogu soovitusi
säilitada fuajee- ja vestibüülikompleks. Ülejäänud osad tuleb uuesti planeerida
ning ees ootab tohutu töö. Rebane loodab kompromissile Tartu ülikooli prorektori
Birute Klaasi kõrval soovib Tartu ülikooli rektoriks saada rakendusgeoloogia
professor Volli Kalm. Tartu ülikooli akadeemilise sekretäri Ivar-Igor Saarniidu
sõnul esitasid Volli Kalmu kandidatuuri arstiteaduskond ja õigusteaduskond.
Birute Klaasi kandidatuuri esitas filosoofiateaduskond. Kalm oli aastail
1998-2003 Tartu ülikooli õppeprorektor, kelle suureks teeneks oli ülikooli
õppekorralduse korrastamine. Üliõpilased andsid talle aga hoopis kõige
tudengivaenulikuma isiku tiitli. Hariduselt on Kalm geoloogia- ja
mineraloogiakandidaat. Tema teadustööd ja huvid on seotud glatsiaalsetete
litoloogia ja stratigraafia, mandrijäätumiste paleogeograafia ja kronoloogia,
arheoloogilise keraamika mineraloogia ning savimineraloogia valdkonnaga. Ta on
viibinud ekspeditsioonilistel välitöödel Venemaal, Poolas, Hiinas, Kanadas,
Rootsis, Norras, Venetsueelas, USA-s ja Lesothos. Riikliku programmi "Eesti
toit" esimene tegevusaasta läks maksma 20 miljonit krooni. "Eesti toidu
kokaraamat" oli lõppeval aastal Eesti toidu riikliku programmi raames üks
olulisemaid ettevõtmisi, kinnitas põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja
põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Enn Sokk. Koos
trükkimise, kirjastamise ning toitude valimise ja juurutamisega läks 3000
eksemplaris ilmunud raamat maksma ligi miljon krooni. Võõramaiste maitseaineteta
Raamatu tootmist juhtinud turundusagentuuri La Pub esindaja Priit Sasi sõnul oli
raamatu valmimisel kulukaim toitude valmistamine, sest kõik toidud tuli raamatu
tegijatel ise järele proovida. "Kuid valminud raamat on suurepärane läbilõige
Eesti köögist ja lõpptulemus on niivõrd hea, et seda on põhjust nautida," lisas
Sasi. Venemaal juhtus täna kaks lennuõnnetust, milles hukkus kokku viis inimest.
Viimane õnnetus toimus kohaliku aja järgi kell 14.25 Leningradi oblastis Niþnie
Oselki küla lähistel, kus süttis maandumisel põlema sportlennuk Jak-18T. Hukkus
kaks meest ja üks naine. Hukkunute isikud on veel tuvastamisel, teatas RIA
Novosti. Pool tundi varem, kell 13.50 juhtus lennuõnnetus Moskva oblastis
Voskresenski rajoonis, kus kukkus alla kahekohaline erahelikopter. Mõlemad
pardal viibinud mehed hukkusid. Kummagi juhtumi põhjused ei olnud laupäeva
õhtuks veel selgunud. Ajal, mil Iraak on vajunud kaosesse, on nii USA kui ka
teiste maade poliitikameistrid sageli osutanud Afganistanile kui edukale lülile
sõjas terrorismiga. Kuid tegelikult on Afganistanil oht kujuneda omamoodi
teiseks Iraagiks, kus keskvalitsus on kokku varisenud, lokkab korralagedus ning
al-Qaida toetatavad mässulised kontrollivad suuri alasid. Seda meelt on ajakirja
Newsweek kolumnist Fareed Zakaria. Konfliktipiirkonnast kaugel oleva mehe
arvamus, võiks tõdeda. Kuid see tugineb siiski ka kohapeal käinud inimeste
hinnangutele. Näiteks üheks juhtivaks Afganistani eksperdiks peetav Barnett
Rubin on käinud seal tänavu neli korda ning kirjutab ajakirjas Foreign Affairs,
et Afganistan läheneb murdepunktile. Talibani juhitavad mässulised koguvad
jõudu, mõnes piirkonnas on kaksikvõim - tegutsevad ka Talibani valitsused,
kohtud, korravalve. Tegevust on alustanud enesetaputerroristid ja kasutatakse
isetehtud pomme, mida erinevalt Iraagist seni Afganistanis ei olnud. President
Evo Morales võtab rikastelt ja annab vaestele, kutsudes oma autoritaarse
juhtimis-stiiliga esile liberaalide aktiivse protesti. Ühel detsembri
alguspäeval on kauni koloniaalstiilis Tarija tänavad tühjad. Vaid eri
organisatsioonide turvatöötajad patrullivad kõikjal, linna olulisimal sillal ja
paaril platsil on aga punavalgete lippudega liberaalide valjuhäälsed
meeleavaldused. Keskööst algas kolmes Boliivia provintsis 24-tunnine
protestistreik: peatusid ühissõidukid, suletuks jäid koolid, poed ja suurem osa
restorane. Protestiti president Evo Moralese autoritaarse juhtimisstiili vastu.
29. novembri keskööl võttis senat pärast pingelist vastasseisu vastu Moralese
läbi surutud maa ümberjagamise seaduse. Ligi viiendik Boliivia pindalast, 200
000 ruutkilomeetrit n-ö mittekasutatavat maad jagatakse peamiselt indiaanlastest
vaestele. Juba järgmisel päeval pärast revolutsioonilise seaduse jõustumist
hakati seda ellu viima: pealinnast põhja pool elaval Leco de Apolo indiaanlaste
kogukonnal lubati kasutada 238 000 hektari suurust maa-ala, millest peaks kasu
saama üle 500 pere. Kuigi Euroopa Liidu liidrid rääkisid kohtumise käigus uuest
konsensusest, lepiti laienemise suhtes sisuliselt kokku, et eriarvamused
püsivad. Tippkohtumise lõppdokument tunnustab viimast laienemist kui õnnestunut,
osutades Ida-Euroopa reformidele ning sellele, et uued liikmed on panustanud
EL-i majandusse ja ühenduse globaalsesse staatusse. Ometi jätkub sama tekst
tõdemusega, et edasist laienemist ei toeta liikmesriikide avalikkus piisavalt.
Pärast tippkohtumist jäi ametist lahkuva eesistujamaa Soome peaministril Matti
Vanhanenil üle vaid korrata EL-i ees seisvat põhimõttelist dilemmat: laienemine
ja süvenemine kipuvad üksteist välistama. "On oluline, et kandidaatriigid
täidaksid oma kohustused," ütles Soome peaminister, lisades samas: "Ja oluline
on, et EL jääks arenguvõimeliseks ja tõhusalt tegutsevaks." Järgmise aasta
linnaeelarves on ette nähtud ligemale 172 miljonit krooni pealinna lasteaedade
investeeringuteks, mis on kaugelt rohkem kui eelnenud aastatel. Kui algselt oli
linnaeelarves investeeringuteks kavandatud 151 miljonit krooni, siis lõpuks
kasvas see summa ligemale 172 miljoni kroonini. Järgmisel aastal alustab linn
mitme uue lasteaia projekteerimist ja taasavatakse lasteaed Tehnika tänaval.
2008. aastal peaksid valmima juurdeehitised Pirita Kose ja Kasekese lasteaiale.
Värskes ajalehes Pealinn ilmus kaheksa linna järgmise aasta eelarvet toetavat
artiklit, opositsioonilt tellitud kriitiline artikkel jäeti aga avaldamata.
Tallinna sotsiaaldemokraatide esimees Jaak Juske ütles, et linnavolikogu
pressiesindaja Ester Ðank tellis talt ajalehe Pealinn tarvis linnaeelarve eelnõu
kohta kriitilise artikli. "Selle asemel trükiti lehes ära hoopis kaheksa
eelarvet ülistavat teksti," ütles Juske. Tallinna pressiteenistus selgitas, et
kõne-alune artikkel jäi ajalehest välja, sest maht oli planeeritud ja kirjatöö
lihtsalt ei mahtunud sellesse numbrisse. Detsembri alguses katkenud trossi tõttu
minema lennanud ja kadunuks jäänud päästekeskuse diriþaabli uus variant on
valmis, veel on vaja häälestada videosüsteemi. Põhja-Eesti päästekeskuse
pressiesindaja Marek Simulmani sõnul annab diriþaabli valmistaja OÜ Eli
lennuseadme päästetöötajatele üle lähiajal. Äralend välistatud Uuel diriþaablil
on ka avariisüsteem, mis võimaldab trossi katkemise korral lennuseadme
heeliumist tühjaks lasta ja nii vältida selle kontrollimatut äralendamist.
Lisaks kesklinnale on tulevikus plaanis kaardistada ka teiste linnaosade
miljööalad. Tallinna linnaplaneerimisametis on algatatud planeering, mille
eesmärgiks on kesklinna miljööväärtuslike alade täpne kaardistamine, sellega
võetakse kaitse alla terve kesklinna väärtuslikud piirkonnad. Teemaplaneering
hõlmab nii Tallinna üldplaneeringuga väärtuslikeks piirkondadeks määratud
Kadrioru, Kassisaba, Süda-Tatari ning Veerenni asumeid kui ka esmakordselt
äramärkimist leidnud kolme ala: Raua piirkonda (Kadrioru ja kesklinna vahel),
Torupilli piirkonda (Tartu maantee ja Gonsiori tänava vahel) ning
Tallinn-Väikest ehk Kitseküla piirkonda. "Väärtuslikku keskkonda juurde ei tule,
kogemus on näidanud, et ilma kaitsmata see ainult hävineb," selgitas
muinsuskaitse-ameti miljööalade peaspetsialist Liina Jänes. Seetõttu on tegu
lõpliku planeeringuga, kuhu niipea uusi miljööväärtuslikke alasid ei lisandu.
Foto: Priit Simson Tallinna korterite ruutmeetrihinnad on tuhande kuni ligi
kolme tuhande krooni võrra langenud. Kõige enam on kukkunud 1-toaliste korterite
hinnad. Selle aasta teises kvartalis oli 1-toaliste korterite ruutmeetri hind
Tallinnas statistikaameti andmetel 27 700 krooni, kolmandas kvartalis 24 900
krooni. 2-toaliste korterite ruutmeetri hind oli teises kvartalis 26 100 krooni,
kolmandas 25 900 krooni. 3-toaliste korterite ruutmeetrihinnad olid vastavalt 23
600 ja 22 900 krooni. Ainsana tõusis 4-toaliste korterite ruutmeetri hind,
kirjutab aripaev.ee. Tallinnas on kõrgeim kahetoalise korteri ruutmeetri
keskmine ostu-müügihind kesklinnas - 34 600 krooni. Järgnevad Pirita linnaosa -
32 500, Kristiine - 25 900, Nõmme - 25 400, Põhja-Tallinn - 25 100, Haabersti -
22 500, Mustamäe - 21 800 ja Lasnamäe - 20 700 krooniga ruutmeetri eest. 6.
detsembril kohtusid Hiiumaa omavalitsusjuhid elektrifirma esindajatega. OÜ
Jaotusvõrk juhataja Margus Uudam tunnistas, et Hiiumaa energiavarustuse
murelapseks on eakad merekaablid, kirjutab Hiiu Leht. Probleem kavatsetakse
lahendada uue merekaabli paigaldamisega Hiiumaa ja Saaremaa vahele. Maakonna
soovidele vastavat ringtoidet üle Vormsi ega ka konteinergeneraatorit
lähitulevikus ei tule. " Kolmanda merekaabli projekteerimine käib. Toimuvad
mõõdistused ja märtsis tahaks hanke üles saada, " rääkis Uudam. Kaabel peaks
kasutusvalmis olema 2008. aasta teiseks pooleks. Foto: RIMI Kaubanduskett Rimi
Food plaanib tuleval aastal avada Kuressaares kuni 1500 ruutmeetri suuruse
kaubahalli. "Praeguseks veel rendilepingut sõlmitud pole, sest valida on kahe
kaubanduspinna vahel," ütles Rimi pressiesindaja Mare Bakker ajalehele Meie Maa.
Tuleval aastal plaanib Rimi Eestis avada ka viis Säästumarketit: kaks Tallinnas,
ühe Põltsamaal, Tartus ja Sillamäel. Foto: Pille-Riin Pregel Saaremaa liha- ja
piimaühistu juhatus ja nõukogu otsustasid ühiselt teha ühistu volinike
koosolekule ettepaneku müüa Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse lihatööstus
ettevõtja Vjatðeslav Leedo AS-ile Saare Finants. Pakkumise kohaselt maksab Saare
Finants lihatööstuse eest 55 miljonit krooni, ka võtab ostja üle lihatööstuse
laenukoorma ja muud kohustused, kirjutab Oma Saar. Pakkumise kogumaksumus on
umbes 80 miljonit krooni. Lisaks vajab tööstus kohe vähemalt 20 miljoni kroonist
investeeringut. Saaremaa liha- ja piimaühistu juhatuse esimees Aarne Lember
ütles, et 350-liikmeline ühistu volinike koosolek hakkab lihatööstuse müümise
ettepanekut arutama tõenäoliselt jaanuari teisel nädalal. Täna avatakse
Viljandis taas Kösti kauplus, mis mõnda aega seisis suletuna. Viiratsi
Lihatööstuse juhataja Mairot Paks rääkis, et kaupluses hakatakse müüma toidu- ja
esmatarbekaupu ning pakutakse kõiki firma enda tooteid, kirjutab Sakala.
Juhataja jutu järgi muudeti remondi käigus sisekujundust. Kaupluses on nüüd
külmkambrid karastusjookide, õlle, liha- ja piimatoodete tarvis ning külmleti
pind on suurem. Poepidajale teeb muret see, et parklasse mahub vaid neli autot.
Viiratsi Lihatööstusel on kauplused veel Mustlas ja Viiratsis. Mustlas asub pood
firma enda hoones, Viiratsis on rendipind. Foto: Rauno Volmar 29. detsembrist
kujuneb meie elus järjekordne tähtis päev - statistikaamet avaldab siis 2006.
aasta kolmanda kvartali rahvatulustatistika koondandmed. Seejärel võime juba
täpselt öelda, mil määral toetas kasvu eksport ja kui suures ulatuses
sisenõudlus. Nominaalse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) täpne väärtus võimaldab
omakorda välja arvutada mitmesugused ülitäpsed suhtarvud: jooksevkonto ja SKT
jagatise ja kõik need teised näitajad. Kogu see numbritulv annab analüütikutele
õige mitmeks päevaks tööd ning käivitab võrdlemisi etteaimatava sündmusteahela.
Eesti Pank hoiatab, et nii kiire kasv suurendab majanduse ülekuumenemisega
kaasnevaid ohte (ja tal on kindlasti õigus). Reformierakond vastab, et pügalagi
võrra madalam kasv sulgeb tee Euroopa viie rikkaima riigi hulka (ja kindlasti on
ka tal õigus). Kogu selle melu sees oleks aga võibolla põhjust meelde tuletada
Friedrich Hayeki üleskutset kalduvusele kahelda: "Aeg-ajalt on ilmselt kasulik
eemalduda arutelu tehnilistest üksikasjadest, et endalt üsna naiivselt küsida,
millest me üldse räägime." Kreutzwaldi mälestuspäeval üleeile Lauluisa muuseumis
tehti teatavaks tänavused mälestusmedalite ja -stipendiumi saajad ning peeti
meeles noori kunstnikke. Tänavu andis Kreutzwaldi memoriaalmuuseum välja kaks
mälestusmedalit: Kyösti Kettunen sai selle eesti eepose "Kalevipoeg" soome
keelde tõlkimise eest ning näitleja Katariina Lauk osatäitmise eest Markus
Zohneri lavastuses "Kalevipoeg" (VAT-teater) ja eepose esitamise eest Eesti
Raadio saatesarjas "Mis on su nimi, Kalevipoeg?", kirjutab Võrumaa Teataja.
Tõlketööks sai Kyösti Kettunen tõuke 2002. aastal, kui sõbrad talle eestikeelse
"Kalevipoja" kinkisid, eepose tõlkimine võttis aega kaks aastat, trükis ilmus
see Soomes 2005. aasta novembris. Ja nii uskumatu kui see ka pole, on tegu
esimese täieliku soome keelde pandud "Kalevipojaga". Foto: Raigo Pajula Eile
kinnitas kultuuriminister Raivo Palmaru neljaks aastaks Vanemuise juhi kohale
Paavo Nõgene, kes hakkab uusi ametikohustusi täitma 1. jaanuarist. Paavo Nõgene
valiti Vanemuise uueks juhiks mais toimunud konkursil, kus ta oli ainus
kandidaat, kirjutab Postimees. Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema märkis,
et eelkõige eeldatakse teatrijuhilt head majandamisoskust ning Nõgene on
kolme-nelja peaprodutsendina töötatud aasta jooksul näidanud, et seda ta oskab.
Foto: Joosep Martinson Eesti Raadio jagas 15. detsembril traditsioonilisi
aastapreemiaid. Tunnustati neid Eesti Raadio töötajaid, kes oma tubli tööga on
pälvinud kolleegide tunnustuse, leidnud meedias positiivset vastukaja ning
andnud kõige suurema panuse ühiskonnas toimuva mõtestamisel ja väärtushinnangute
kujundamisel 2006. aastal. Tunnustuspreemiad: Reimo Sildvee, Urmas Vaino, Ingrid
Peek - uue ja originaalse formaadiga terava ajakirjandusliku lähenemisega
saatesarja "Ülekuulamine" ellukutsumise eest R2 programmis. Sirje Rähmonen -
Eesti Raadio majade hea korra ning parkimisprobleemide praktilise lahendamise
eest. Tiina Leedu ja Anneli Milistver - Eesti Raadio 80. aastapäeva ürituste
eduka korraldamise eest. Meessuusatajatel oli Prantsusmaa, La Clusaz's toimuval
MK-etapil täna kavas ühisstardist 30 km vabastiilissõit. Eestlasi oli stardis
kolm - Aivar Rehemaa, Jaak Mae ja Kaspar Kokk, kuid paraku ei suutnud keegi
neist kõrgete kohtade jagamisel arvestatavalt kaasa rääkida. MK-etapi võitis
sakslane Tobias Angerer, kes suutis lõpuspurdiga edestada kahte venelast. Nagu
ühisstartide puhul kombeks - eriti meeste seas - ei suutnud ükski suusataja või
mõnemeheline grupp teistelt pikalt eest ära saada. Seda võimalust vähendas
veelgi tõsiasi, et võistlus peeti vaid 2,5 km pikkusel ringil. Kui 10 km
vaheajapunktis võis veel nentida, et viienda kümne kandis edasi liikunud Rehemaa
ja Mae olid veel suures grupis sees, siis 5 km hiljem see enam nii ei olnud.
Jõudu liidergrupiga taasühineda ühelgi meie suusatajal samuti ei olnud.
Jalgrattasport Eesti trekikoondisest sõitsid juba eelmisel nädalal Moskvasse
Kalev Chocolate Team'i esinumber Mart Ojavee ning alles 17-aastane Kalevi
Jalgrattakooli õpilane Daniel Novikov. Reedel tegi oma avastardi scratchis ehk
lõpufiniðiga grupisõidus Mart Ojavee. Võistlusel pääsesid teistelt eest viis
meest ning nendest parimaks osutus venelane Ivan Kovalev austraalase Mitchell
Dockeri ees. Mart Ojavee saavutas tugevas konkurentsis 14. koha, mis on siiani
tema parim koht MK etappidel. Ojavee stardib veel ka laupäeva õhtul peetavas
puntkisõidus. Kahjuks ei pääsenud vaatamata eelnevalt saavutatud kokkulepetele
Moskva MK etapi korraldajatega starti Daniel Novikov. Rahvusvahelise
jalgratturite liidu reeglid lubavad startida MK etappidel alates 18. eluaastast,
kuid UCI on teinud erandeid 17-aastastele startimaks tippseltskonnas. Kahjuks ei
jõudnud korraldajad ja UCI eestlase osas seekord kompromissile ning Novikov peab
ootama järgmisi võistlusi, et ennast maailma tippudega võrrelda, kirjutab.
Murdmaasuusatamise MK-sari jätkus täna Prantsusmaal La Clusaz's, kus naistel oli
kavas ühisstardist 15 km vabastiilis. Eestlaste ootused ja lootused olid
tavalisest veidi kõrgemad, sest just sellel võistlusmaal oli Torino
olümpiamängude kahekordne kuldmedalist Kristina Ðmigun viimati MK-etapi võitnud,
juhtus see 2004. aasta Ramsaus. Paraku toonased sündmused täna ei kordunud -
võistluse võitis Tour de Ski eel suurepärast vormi näitav ja mitmekülgsusega
hiilgav MK-sarja üldliider Virpi Kuitunen, kellele see oli kolmandaks
järjestikuseks MK-etapivõiduks. Ðmigun ei suutnud viimasel ringil liidritega
tempot hoida ja sai 15. koha. Võistluse jaoks olid prantslased suutnud valmis
meisterdada 2,5 km pikkuse ringi. Selle esmakordsel läbimisel tegid kiirenduse
venelased Irina Artjomova ja Jevgenia Medvedjeva, kuid selle peamine efekt oli
grupi pikaks venitamine - teistest favoriitidest lahti venelannad ennast rebida
ei suutnud. Juhtgrupis püsis kenasti ka Ðmigun. Foto: Marko Mumm Pärast jõule
uut tenniseaastat alustav Kaia Kanepi panustab üldkehalisse seisundisse.
Tennisepiigast Kaia Kanepist on novembris ja detsembris saanud Audentese
kergejõustikuhalli püsikunde. Koos oma treeneri Andrei Luzginiga täidavad nad
kergejõustikutreeneri Sven Andresoo koostatud harjutuskava. Ei, Kanepi ei
kavatse kõrgushüppajaks hakata. Tipptennises uusi positsioone vallutav neiu on
aasta jooksul tugevatel WTA-turniiridel tähele pannud, et kergejalgsus tuleb
tippude vastu mängides aina kasuks. " Andresoo pakub nii huvitavaid harjutusi,
millega ma pole varem kokku puutunud. Mina usun, et saan temalt kõvasti abi, "
väidab Kanepi (21). Kanepi usk on nii vägev, et ta loobus koguni Dubai
turniirist, eelistades mütata kergejõustikuhallis. Meistrite liiga
kaheksandikfinaalis loositi kokku tänavune meister FC Barcelona ja mullune parim
Liverpool, soosikuks peetakse Hispaania klubi. Liverpooli treeneri Rafael
Benitezi sõnul polevat neil midagi kaotada. Madridi Reali ja Müncheni Bayerni
vastasseis on ettearvamatu. Real on peale jäänud kahes viimases kohtumises, kuid
nende kaks suurimat kaotust sarjas pärinevad just Saksa eliitklubilt. Teravad
vastasseisud on Valencia - Milano Inter ning AS Roma - Lyon. Mart Poomi
koduklubi Londoni Arsenal sai vastaseks PSV Eindhoveni. Peatreener Arsene Wenger
on loosiga väga rahul. Suure emotsionaalse väärtusega on FC Porto kohtumine
Chelsea'ga. Inglise klubi peatreeneri Jose Mourinho võidukäik algas Portost,
kelle ta tüüris 2004. aastal Meistrite liiga võiduni. Austria suusakoondise
peatreener Franz Gattermann selgitas Eesti Päevalehele hoolealuste Martin
Tauberi ja Mihhail Botvinoviga Cogne MK-etapil juhtunut. Franz Gattermann, te
pole veel oma sportlaste "vahistamist" Itaalia karabinjeeride poolt meedias
eriti kommenteerinudki. Suusahull Eesti rahvas sooviks ometi teada, mis Cognes
täpselt juhtus? See tuli kõigile üllatusena - polnud inimest, kes ei imestanuks!
Pärast vahejuhtumit saime Itaalia ametivõimudelt itaaliakeelse paberi, kus
selgitati, et Tauberi ja Botvinovi kinnipidamise juured ulatuvad otsaga Torino
olümpiamängudesse. Imelik, et kui olümpia ajal ei leitud mingeid tõendeid ausa
mängu eiramise kohta, siis kaheksa kuud hiljem võeti asi uuesti üles. Ent fakt
jääb faktiks: tõendid kellegi poolt väidetud Austria suusatajate seotuse kohta
keelatud ainete ja võtetega puuduvad! Tartu Pere Leib kaotas eurosarja
alagrupiturniiri avamängus Ukraina Mariupoli Azovstalile 1: 3. "Oi-oi-oi,"
ägises tartlaste treener Urmas Tali pärast mängu kaotusevalus. " Kui selliseid
mänge ka ei võida, siis mida veel üldse! Et esimeses geimis läbi põlesime nagu
säraküünal, sellest saan ma veel aru. Aga mis järgnes ... " Esimest korda
eurosarjas kätt proovinud Pere Leib alustas kramplikult, ka meeskonna kapteni
Argo Meresaare löögid ei pääsenud seitset kahemeetrimeest omava Azovstali
kõrgest blokist mööda. Kaotusseisus 2: 8 tekkisid ukrainlastel aga probleemid
Meresaare pallingu kättesaamisega ja mäng võrdsustus. Marek Pihlaku asemel
mänginud temporündaja Martin Ruul viis Pere Leiva esimest korda ette 21: 20..
Väga kahvatult mänginud lätlase Eriks Baiksi serviviga seisul 23: 24 andis
geimivõidu siiski Azovstalile. Kloogaranna omaalgatuslikul nudistide plaaþil
avastavad porgandpaljad suvitajad ühel hommikul, et nende rannaliival pikutab ja
võtab päikest ülikonnas, lipsus ja kingades mees. Esialgse jahmatuse, üllatuse
ja seejärel paisuva pahameele harjal läheb üks keha loomulikku ilu hindajate
esindaja teiste plaaþil olijate ärgitusel lõpuks nördima ajavat kummalist
võõrast küsitlema. - Kas te teate, mis rand see on? - Tean. - Kas te olete
nudist või ei ole?! - Olen. - Aga mida te siis siin meie rannal Baltika
ülikonnas teete?! - Ma olen pervert. Eesti-ðoti jalgpallimatði ajal ühes
vanalinna pubis. Õllesaal on fänne pungil. Juuakse ohtralt õlut, lauldakse oma
võistkonna innustuseks rahvuslikke laule. Vaadatakse selle kõrvale ka leti kohal
rippuvast tohutu ekraaniga televiisorist käimasolevat matði. Jalgpallihaigla
valvsa aktivisti tähelepanu köidab palli- ja õllesõber, kes varjamatult elab
kaasa "valele" meeskonnale. Foto: Rauno Volmar Sügise lõpus ja talve algul
jõuavad eelkõige Vahemeremaade linnatänavatel müügile röstitud kastanid. Tooreid
kastaneid müüakse ka Eestis. Kastaneid ostes peaks vaatama, et need oleks
rasked, terve läikiva koorega ega loksuks kesta sees (sel juhul on sisu
kuivanud). Kuna värsked kastanid sisaldavad kuni 50% vett, lähevad nad üsna
kergesti seest hallitama. Säilitama peaks neid külmkapis. Vahemere ääres söödi
kastaneid juba enne Rooma impeeriumi tõusu, koos roomlastega levisid need ka
põhja poole. Eriti palju söödi tärkliserikkaid kastaneid mägistel aladel, kus
teravilja kasvatada ei saanud - talupoegadele oli see talvel peamine toit.
Toored söögikastanid meenutavad maitselt magedavõitu sarapuupähkleid. Röstitud
kastanid on klassikaline Lääne-Euroopa suupiste, mida müüakse tänavatel
kärudelt. Troopiline salsa Salsa on tegelikult kaste, mida on võimalik kasutada
eri toitude juures. Salsa Tropicana on tehtud tomatitest, lisatud ananassi,
sibulat, rohelist tðillipipart, soola, küüslauku, vett jm. Maitselt magusavõitu
ja mahe, nii et peaks hästi sobima näiteks kana, aga miks mitte ka seaprae
kõrvale. 250-grammine purgitäis maksab 22.90. Singikreem Selle Valga
lihatööstuse toote eelis on väiksus - 120 grammi. Paras neljale võileivale, nii
et ei jää külmkappi vedelema. Hea just leiva-saia katteks. Pehme konsistentsi ja
neutraalse maitsega. Kreemivorstike maksab 7.50. Taani feta Taani firma Arla
pakub mitmesuguste lisanditega fetakuubikuid. Neljakandilises plastpakendis on
lihtsalt fetakuubikud, mida on mõnus ja lihtne kasutada, sest paki sees on
omakorda rest. Tükid on väikesed - hea salati sisse panna. Muidugi võib neidki
kuubikuid süüa nagu juustu ikka. 200-grammine pakk maksab 27.50. Lõunasöök kahe
Michelini tärniga restoranis on nauding ja lõõgastus korraga. Michelini tärn on
restoranile nagu kupp sõjaväelasele või medal sportlasele. Eestis nii kõrgelt
pärjatud söögikohti pole, aga Brüsselis on selline hotelli Radisson SAS
mererestoran. Kui Köögi Komando Brüsselis Radisson SAS-i kuningliku hotelli
mererestorani jõudis, oli lõunasöögiaeg juba alanud. Teenindajad liuglesid
kärmelt ja sujuvalt ning kohtlesid kliente mingi erilise tagasihoidliku
aupaklikkusega. Lisaks toidule jättiski unustamatu mulje teenindus - viis meest
liikusid pidevalt laudade vahel, pakkudes leiba, vett, küsides soove. Just
elegantne, professionaalne ja kiire teenindus on see, millest valitseb Eestis
krooniline puudus. Isegi paremates söögikohtades on üsna tavaline, et
teenindajaid on silmanähtavalt vähe ja sööke peab lõpmata kaua ootama. Vahepeal
selgituseks: Michelini hindajad käivad end tutvustamata restoranides ja jagavad
neile tärne ühest kolmeni. Üks tärn tähendab, et restoran on väärt "korduvat
külastust", kaks tärni on väärt "ringiga kohalesõitmist" ning kolm tärni on
väärt lausa "eraldi väljasõitu". Lennukis pilvede kohal on päikesepaiste.
Luksemburgi suurhertsogiriigi pealinnas ehk Luxembourgis ehk L?tzebuergis
ladistab vihma. Nagu selgub, on see siinne tavaline tali: mõned soojakraadid,
udu, vihm. Justkui oleks Andres Keil Albioni küngastele sattunud. Miks ma siin
olen? Et külastada sõpra, kes hakkas suvel euroametnikuks. Ja vaadata, kuidas
kohalikud Luxembourgi Euroopa kultuuripealinnaks olemise aastat avavad. Sõber on
lennujaamas vastas, ma süütan esimese sigareti ja kolme minuti pärast näitab üks
Euroopa tõmbepunkte, milleks ta on võimeline ... " See ei ole võimalik! " - nii
röögatan mina. Sest mööda astub paralleelklassiõde, lohuke lõua otsas. On siin
praktikant. Neil va euroametnikel on pressiga suhtlemiseks väga ranged
piirangud, seepärast jäägu nad nimetuks: sõber ja paralleelklassiõde.
Elukeskkonnana on Luxembourg varakapitalismist tulnule muidugi vapustav - seda
võib nädalase viibimise järel vabalt öelda. Turvalisus ja heaolust pakatamine on
märksõnad. Kusjuures, pakatav heaolu võib ju avalduda reglementeerituses ja
ülepunnitamises, nagu seda näiteks Rootsis kohtab, siin mitte. Kõik on vabalt
voolav. Isetoimiv, puhas, kaaskodanikuga arvestav - eks oma osa ole ka sellel,
et 100 000 elanikuga linna on kogunenud Euroopa Liidu piires täiuslikult
mitmekultuuriline seltskond. Kirjastuselt Jutulind ilmus 215-leheküljeline
pildiraamat "Kogu lugu", mis sisaldab Olimar Kallase (1929-2006) kõiki kaheksat
Kiviküla-koomiksit. Lapsepõlve koomikseid tuletas meelde Kaarel Kressa. Olimar
Kallase esimene koomiksiraamat ilmus ülekohtuselt hilja, alles 1979. aastal, kui
autor oli juba pool sajandit vana. Selleks ajaks, kui ma lugema õppisin, oli
vanem õde teose juba kapsaks lugenud, praeguseks on sellest köitest alles jäänud
vaid tuhmunud ribad. Täpselt samasugune saatus tabas 1980. aastate alguses
ilmunud vihikuid "Proovisõit" ja "Seiklus Sekontias". Peale Kallase raamatute
pälvis meilt sellise tunnustuse vaid Priit Pärna "Tagurpidi". Hea, et kirjastus
raamatule kõvad kaaned ümber pani, nii jätkub seda kauemaks. Palju neid
koomiksiraamatuid tollal üldse ilmuski? Meile ei jõudnud "Miki Hiir" ega isegi
"Asterix" ning karikaturist võis olla õnnelik, kui sai teha apoliitilist
huumorit ega pidanud läänevastast satiiri vorpima. Ka Kallas oli aeg-ajalt
sunnitud Pikrile tuumarakettidega vehklevaid kõvakübaras onkleid joonistama.
Teisipäeval esitleb vastilmunud plaati "When Colours Become Day And Night"
uuenenud indie-bänd Bad Apples. Ansambli põhiliikme Henrik Esse sõnul on muutus
toimunud rohkem vormis kui sisus. "Meil ei olnud tegelikult enne ka rohkem
punklugusid kui need kaks tükki, mis plaadil on," ütles ta. " Tollal me lihtsalt
lindistasime lugusid öösiti magamistoas voodis. Kuigi punki ilmselt ei tehta
voodis, seal tehakse midagi muud. " Pärast bändi lühiajalist varjusurma, kui
teine tollane põhiliige Jarmo tegi omaette punki ja Henrik katsetas trendikaks
saanud vanade analoogsüntesaatoritega, soovis Henrik teha viimase,
hüvastijätukontserdi. Kuna Jarmo ei olnud sellega nõus, kutsus Henrik appi
Seksoundi ja Pia Frausi liikme Rein Fuksi, kes soovitas hoopis plaadi
salvestada. INDIE-ROKK Babyshambles "THE BLINDING EP" Babyshamblesi liider Pete
Doherty ei ole üks mu lemmik-inimestest, tema absoluutne osavõtmatus, häbematus
ja süüdimatus ei ole sarmikad ning eelmise bändi tagant lugude varastamine ei
ole robinhoodlik (Doherty oli varem The Libertinesi liige ning mõned
Babyshamblesi esimese albumi lood on pärit viimasest ühisest stuudiosessioonist
aastal 2003, mille nimi oli samuti Babyshambles). Doherty röövis ka eelmise
bändi liikme korterit ning isegi esimese albumi nimi "Down in Albion" on
tuletatud Doherty ja The Libertinesi juhi Carl Bar?ti kunagise ühise korteri
hüüdnimest The Albion Rooms. Nii kaua, kui on olnud muusika, on olnud ka huvi
selle loojate vastu. Filmikunsti leiutamise ja elu jäädvustamisega loodi
dokumentaalfilmide þanr, mille vaatluse alla on üha rohkem sattunud ka
märkimisväärsed muusikud. Parimaid muusikadokumentaale valib Tauno Maarpuu.
Lisaks plaatidele ja kontsertidele võiksid muusikadokumentaalid olla
muusikasõbrale üheks olulisemaks allikaks, millest ammutada infot ja täiendada
teadmisi oma iidoli kohta. Seda eeldusel, et fänni ei kohuta oht leida
staarifassaadi tagant endasarnane lihtne inimene - sageli mitte kõige meeldivam.
Erinevalt headest plaatidest ja kontsertidest ei ole head muusikadokumentaalid
nii lihtsalt kättesaadavad. Paljud neist on tehtud ainult televisioonile,
enamikku DVD-dena välja antud filmidest Eestis ei müüda ja ainult üksikud
läbilöönud "hitid" on jõudnud kinolevisse. Reþissööritöö on oluline Tinglikult
võib muusikadokumentaalid jagada kaheks - ühed on ðedöövrid omaette ja teised
püsivad püsti eelkõige tänu kaadritele, milles on kandev roll peaosalise
karismal. Suurima elamuse saab just sellistest dokfilmidest, kus on võrdselt
tugevad mõlemad komponendid - nii reþissööritöö kui ka portreteeritava panus.
Samas, teatud artistide puhul köidab juba iidoli kaadrisse ilmumine sedavõrd, et
filmitegija roll, sealhulgas möödalaskmised, võivad lihtsalt märkamata jääda.
Ühes eelmises pildiveerus oli juttu kaksipidi piltidest ehk ambivalentsetest
kujutistest. Nii tajupsühholooge kui ka karikaturiste on huvitanud pildid, kus
on pea-jalad vastupidi. Pildi tähendus võib muutuda, kui pilt ümber pöörata
(näiteks mingi kole lind, kellel on midagi hambus, aga kui pilt ümber pöörata
...). Tegemist on Gustav Verbeeki 1900. aasta karikatuuriga ajalehest The Sunday
New York Herald. Hoopis kummaline on aga see, et inimese tagurpidi foto on
loomulikum kui õigetpidi (foto endisest Briti peaministrist Margaret
Thatcherist). Midagi on valesti, kuid pöörake pilt ümber ja siis avaneb tõeline
õudus. Ühes eelmises ambivalentsete kujutiste käsitluses sai räägitud sellest,
et nendele efektidele pole siiani selget tajupsühholoogilist seletust - nii ka
siin. Küll on aga karikaturistid ilmutanud üllatavat vaimukust, leides
intuitiivselt trikke, kuidas nägemistaju petta. Tegelikult on nägemistaju väga
leidlik, kuid sama kergelt petetav. Asi saab alguse juba sellest, et kujutis
langeb meie silma võrkkesta tagaküljele tagurpidi ja ainult taju konstantsuse
mehhanism, s.t meie teadmine nähtavatest objektidest pöörab selle õigeks.
Eksamikirjandeid parandavad õpetajad kurdavad, et koolilõpetajate keeleoskus
käib alla. Keeleuurijatele seevastu annavad needsamad kirjandid tänuväärse
võimaluse kiigata tulevikku: missugune võiks eesti keel olla aastakümnete ja
õnne korral sajanditegi pärast? Selleks pakuvad head vaatlusmaterjali ka
veebipäevikud ehk blogid ja toimetamata ajalehelood. Lehtede keeletoimetajad
märkavadki vahel suundumusi, mida keelekorraldajad ei pruugi veel osata
seletada. Ent tõenäoliselt on tegemist esimeste sammudega tõsisemate muutuste
teel. Kui keele põhimõtetesse juurdub muutusi, siis ei juhtu see niisama heast
peast. Esmapilgul tundub, nagu peaks sihiks olema mugavus ja lühidus. Ja kena
oleks, kui ka meeldiv kõla. Tegelikult ei pruugi asi minna sugugi nii.
Ütlemise-kirjutamise hõlpsusest tähtsam on, et mõttest saadaks õigesti aru.
Sellest küljest on eesti keel keeruline ning suurema eluõiguse võib edaspidi
hoopis saada pikem ja kohmakam, aga üheselt mõistetav ja loogilisema kujuga
vorm. Üha sagedamini kirjutatakse, et ehitatakse halbasid majasid (mitte halbu
maju), tehakse saviloomasid (mitte saviloomi), külastatakse koolisid (mitte
koole) jne. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) raporti kohaselt
kuuluvad maailma kõige suuremate keskkonnaohtude sekka lehmad, sead, lambad ja
kodulinnud. Kariloomade pidamine on kõigi tõsiste keskkonnaprobleemide puhul
peamiste põh-juste seas - see kahandab maa väärtust, tekitab kasvuhoonegaase,
saastab veevarusid ja hävitab bioloogilise mitmekesisuse, seisab raportis, mis
kannab nime "Kariloomade pikk vari". Muu hulgas pärineb loomapidamisest koguni
18% globaalset soojenemist põhjustavaist kasvuhoonegaasidest. Võrdluseks -
transpordisektorist vaid 13,5%. Erinevalt varasematest uuringutest võttis FAO
kokku kogu loomakasvatustsüklis tekkiva keskkonnamõju, sh metsade muutmise
karjamaadeks, väetiste kasutamise sööda kasvatamisel ja sõnnikukäitluse.
Kariloomade käes on 26% Maa jäävabast pinnast, kolmandikul maailma põldudest
kasvab loomasööt ning vajadus liha järele inimkonna kasvades muudkui suureneb.
Samas pole raporti kohaselt ka taimetoitluse poole pöördumine lahenduseks, sest
seegi nõuab maad ja näiteks kala on maailmameres liiga vähe. Raporti autorid
soovitavad hoopis lõpetada õiglase maksusüsteemi kaudu praegu levinud suhtumise,
et loodusvarad on tasuta. USA Texase osariigi esindajatekoja liige Edmund
Kuempel on algatanud seadusmuudatuse, mis lubaks ka pimedatel inimestel jahti
pidada. "See avab jahipidamise rõõmu rohkematele inimestele ja arvan, et see on
suurepärane," ütles Kuempel uudisteagentuurile Reuters. Ta avaldas lootust, et
seadus võetakse vastu jaanuaris kohe siis, kui koda uuesti tööd alustab, kuid
lisas, et see jõustub ilmselt alles 2008. aastal. Texases on jahipidamine väga
populaarne harrastus ja tõenäoliselt läheb seadusmuudatus läbi. Eelnõu kohaselt
ei tohi pime siiski üksi jahile minna, vaid tal peab olema kaasas nägijast
jahimees, kes aitab saaki silmata. Samuti lubatakse neil kasutada lasersihikuid
ja teisi praegu keelatud abivahendeid. Päästikule vajutamise rõõm jääb aga
siiski pimedale. Internetiaadressil dme.mozarteum.at avas rahvusvaheline
Mozarteumi sihtasutus andmebaasi, kus on tasuta kättesaadavad kõigi Wolfgang
Amadeus Mozarti teoste partituurid. Noodikogu võib kasutada isiklikuks tarbeks
ja õppetöös. Kokku on andmebaasis üle 600 teose ligikaudu 24 000 noodilehel.
Samuti on seal üle 8000 lehekülje kriitilisi kommentaare Mozarti loomingu kohta.
Alates andmebaasi avamisest esmas-päeval on see kogunud juba üle miljoni
külastuse. Järgmisel suvel loodab siht-asutus teha avalikkusele kättesaadavaks
ka 270 Mozarti kirjutatud kirja, umbes sada originaalset käsikirja ja kaks tuhat
vokaalteoste juurde käivat teksti. Sel aastal tähistati üle maailma Mozarti 250.
sünniaastapäeva. Ðveitsi investeerimispank Credit Suisse sõlmis viieks aastaks
sponsorluslepingu Moskva Suure Teatriga. Venemaal on Credit Suisse tegutsenud
juba 30 aastat ja neil on esindus Moskvas. Firma pakub muu hulgas
personaalteenust miljardäridele, keda elab majandusajakirja Forbes andmetel
Moskvas koguni 23 (rohkem on vaid New Yorgis). Credit Suisse presidendi Oswald
Grübeli sõnul ühendavad Ðveitsi panka ja Vene teatrit ülemaailmne tuntus ja
uuendusvõime. Katariina Suure 1776. aastal asutatud Suur Teater vajab selle
direktori Anatoli Iksanovi sõnul rahalist toetust, et jätkata oma loomingulist
liini. Raha kulub palju näiteks teatri ringreisidele maailmas. Summat, millega
Credit Suisse Suurt Teatrit toetab, ei avalikustatud. Kasahstani pealinna
Astanasse püstitatakse hiiglasuur läbipaistev telk, mille sees käib tavapärane
linnaelu. Umbes aasta pärast peaks paika saama 150 meetri kõrgune telk, mille
autor on Suurbritannia arhitekt Norman Foster. Selle alla jääb kümne hektari
suurune meelelahutuskeskus, kuhu ehitatakse tänavad, väljakud, kanalid, park,
kaubanduskeskused, tenniseväljakud ja isegi golfirada. Telk valmistatakse
spetsiaalsest materjalist, mis laseb päikesevalguse läbi, ent hoiab telgi
sisemust väliste ilmamuutuste eest, nii et seal on alati suvi. Keset steppi
asuvas Astanas langeb talviti temperatuur -30 kraadini. Telgi ehitab Türgi
kompanii Sembol. Kasahstani valitsuse sõnul läheb see riigile maksma 15
miljardit dollarit (üle 175 miljardi krooni). President Nursultan Nazarbajev
kolis Almatõst pealinna Astanasse 1997. aastal ning seal on ette võetud teisigi
suurejoonelisi linnakujundus-projekte. Põhja-Itaalias Alpides asuvas umbes 200
elanikuga Viganella külas pandi talvel päike paistma mäeküljele paigaldatud
suure peegli abil. Ligi 800 aastat tagasi asutatud külas pole seni novembrist
veebruarini nähtud ühtki päikesekiirt, sest päike jääb sel perioodil mäe taha
peitu. Seega küpses külas juba mitu aastat plaan panna mäeküljel paarsada
meetrit kõrgemale, kuhu päike ulatub, suur peegel, mis suunaks valguse ka
allapoole, Viganella keskväljakule. Homme pannakse kaheksa meetrit lai ja viis
meetrit kõrge arvutiga juhitav automaatne teraspeegel pidulikult tööle. Projekt
läks maksma 100 000 eurot ehk ligi 1,65 miljonit krooni, selle maksid kinni
sponsorid ja kohalik omavalitsus. 2040. aastaks sulab jää Põhja-Jäämeres.
Geophysical Research Lettersis avaldatud USA rahvusliku ilmastiku-uurimiskeskuse
(NCAR), Washingtoni ülikooli, Kanada McGilli ülikooli, NASA ja USA rahvusliku
teadusfondi koostatud uurimus sedastab, et kliima soojenedes hakkab jää järjest
kiiremini sulama - jääkate ei kosu enam suvisest sulamisest ja mida vähem on
jääd järel, seda kiiremini see sulab. Koostatud arvutimudeli kohaselt võib jää
hulk septembrikuus kahaneda kümne aastaga kuuelt miljonilt ruutkilomeetrilt kahe
miljoni ruutkilomeetrini ja jää paksus 3,7 meetrilt ühe meetrini. Aastaks 2040
jääb nii vaid veidi igijääd Gröönimaale ja Kanada põhjarannikule. Pärast
kümneaastast vaidlust on Los Angeleses asuv J. Paul Getty muuseum nõus tagastama
Kreekale kaks antiikeset, mis on enne nende ostmist väidetavalt Kreekast
varastatud. Tegu on 4. sajandist eKr pärit kuldse matusepärjaga, mis on
väidetavalt tehtud Alekdander Suure isa, Makedoonia kuninga Philippos II
kuningapärja järgi, ning 6. sajandist eKr pärit marmorist naisekujuga. Muuseum
ostis need 1993. aastal umbes 55 miljoni krooni eest tollase antiikesemete
kuraatori Marion True soovitusel. Getty muuseumi veensid lõpuks töid tagastama
esitatud tõendid, muuhulgas antiikesemete vahendaja ülestunnistus ja eelmisel
kevadel Kreeka politsei poolt True villast leitud teisedki registreerimata
antiikesemed. Peterburi Talvepalees peeti kinni mees, kes väidetavalt üritas
varastada hõbedast eksponaati. Mees lõhkus tarbekunstisaalis klaasvitriini
Ermitaaþi, et varastada 19. sajandist pärit hõbedast peeker. Seetõttu tööle
hakanud alarmi peale jooksid kohale turvamehed, kes mehe kinni võtsid. Maailma
ühe suurema kunstikoguga muuseum on sellel aastal olnud suure kunstivarguse
skandaali keskmes. Juuli lõpus teatas muuseum, et Ermitaaþi Vene näituse saalist
on varastatud 221 eset, sealhulgas ikoone, keskaegseid ja 19. sajandi juveele ja
hõbevara. Umbes 60 miljoni krooni suurune vargus avastati tavakontrolli käigus.
Praeguseks on süüdistus esitatud kolmele inimesele, sealhulgas vahetult pärast
varguse avastamist surnud muuseumitöötaja mehele ja pojale. Mitmed varastatud
esemed (näiteks haruldane 2,5 miljonit krooni maksev 19. sajandist pärit ikoon)
avastati prügikastidest ja rongijaamade pagasikappidest. Britt Christopher
Cattle on välja mõelnud viisi, kuidas "treenida" taimi mööblit tegema. Ta on
aluseks võtnud tõsiasja, et puud ja muud taimed loovad kasvades mitmeid
kujundeid ning puuviljakasvatajad on näidanud, et kujundite tekkimist on
võimalik ka suunata. Cattle'i arvates saab niimoodi luua kasulikke ja vajalikke
mööbliesemeid, ilma et oleks tarvis kasutada loodust saastavaid tehaseid. Tema
sõnul on kindlasti kergem minna lähimasse poodi ja valida endale sobiv
valmisese, kuid enda kasvatatud mööbel on isikupärasem ja looduslikum. Oma
kodulehel õpetab Cattle näiteks, kuidas kasvatada kolmest mägivahtrast kokku
tool. See võtab umbes viis aastat. Vaata Tallinna ja Tartu vastasseisu kiuste
otsustasid tallinlasest kunstikoguja Mart Lepp ja Tartu Y-galerii avada
maalinäituse "Tallinna vaated", mis toob Tartusse Pallase-aegsete ja tänapäeva
klassikute teosed harvanähtud erakogust. Näitusel käis Riho Laurisaar. Eesti
kunstnikud on ikka maalinud linnavaateid ning paremik neist kujutab Pariisi,
Tartut ja Tallinna. Näitusele "Tallinna vaated" on valitud nelja silmapaistva
maalikunstniku loodud Tallinna motiivid. Kunstikoguja Mart Lepp tõdeb, et
Y-galerii võlvidega saalid tundusid talle kohe näituse jaoks sobivalt
tallinlikud ja seega võttis ta galerii ettepaneku meeleldi vastu. "On küll
teada, et tartlased alati Tallinna nii väga ei armastagi," nendib Lepp. "
Tallinlasi peetakse ülbeks ja tartlased nimetavad meid kilulinlasteks. Aga
Tartus olid samal ajal kaks linnade vaateid kujutavat näitust ja ma arvasin, et
see näitus võiks sinna kõrvale sobida. Pealegi on need autorid väga huvitavad
vaadete loojad. " Narva Raekoja platsi veerel kaks aastat kestnud
väljakaevamistel tuli päevavalgele esemeid, mis on vanemad kui 5000 aastat, kuid
arvele võeti ka 1950. aastatest pärit leiud. Möödunud reedel tegid asjaosalised
kaevamise tulemustest kokkuvõtte. Konverentsil käis Narva Postiljoni
tegevtoimetaja Tanel Mazur. Kaks aastat väldanud arheoloogilised kaevamised
Tartu ülikooli Narva kolledþi tulevase hoone kohal Narva Raekoja platsi kõrval
Suurel tänaval andsid kopsaka leiumaterjali. Kuna töö tellis alma mater, siis
otsustas kaevamiste juht Aivar Kriiska läheneda asjale üliakadeemiliselt ja
registreerida leidudena tõepoolest kõik, mis tulevikus vähegi lisainfot võiks
anda. Keedeti surnuks " Võtsime leidudena ka sellist kraami, mis tavapärastel
kaevamistel otse üle õla lendab - uusaeg. Ajaliselt mahuvad leidude hulka nii
kiviaegne savinõukild, keskaegsed hammasripatsid, uusaegsed mündid kui ka Teise
maailmasõja aegne püstol - kokku ajajärk (loomulikult vaheaegadega) alates umbes
3500. aastast eKr kuni 1950. aastateni. " sõnas Kriiska konverentsil. Foto:
Marko Mumm Ühelt poolt on Koffid üsna tavaline perekond. Kaks last, kelle ema
Eva on õpetaja ja isa Indrek vabakutseline. Aga teiselt poolt võitsid Eva kaks
esimest näidendit preemia ning Indrek tõlgib eesti keelde näiteks Foucault'd,
Maeterlincki ja Houellebecqi ning esitles äsja luulekogu. Koffe portreteerib Eda
Post. Koffidel on olnud tihe nädal. Teisipäeval esietendus Endla teatris Eva
kirjutatud lastenäidend "Sabaga täht". Kolmapäeval esitles Indrek Tallinnas
kirjanike majas oma luuledebüüti "Vana laul". Küsin Evalt ja Indrekult
hakatuseks, kuivõrd nad peale pere-elu ühiseid radu käivad. Eva: " Ma arvan, et
me käime palju ühiseid radu. Meil on üks eriala, ühine huvi prantsuse keele
vastu ja Prantsusmaa on meie ühine teine kodumaa. " Ja lisab, et ka sõbrad on
ühised ja tihtipeale on üks lugenud seda raamatut, mida teine tõlgib. Indrek: "
Teatrit armastame ka mõlemad väga ja püüame hakata ühte lastenäidendit koos
kirjutama. Tegelased on juba peaaegu koos. " Tegemist on Eesti
näitemänguagentuuri ettevõtmisega - kirjutajatele makstakse stipendiumi ja
tuleva aasta esimeses pooles peaks näidend valmis saama. Täna oleks võinud
sajandat sünnipäeva tähistada kuulus keelemees Pent Nurmekund. Mees, kes eri
andmetel oli võimeline tõlkima kuni 80 keelest ning eelistas suurema osa
sissetulekust annetada keeleteaduse heaks, liikudes ise ringi tagasihoidlikus
maamehekasukas ja karvamütsis. Nurmekund õppis Tartu ülikoolis inglise, germaani
ja romaani keeli ning võrdlevat indoeuroopa keeleteadust. Ta täiendas end
paljude keelte alal Berliini, Göteborgi, Pariisi, Müncheni, Kopenhaageni ja
teistes Euroopa ülikoolides. Prantsusmaal kirjutas ta doktoritöö
Kirde-Prantsusmaa murretest. Tartu ülikoolis õppejõuna töötades sattus Nurmekund
vahepeal sõtta ja viidi sõjavangina Arhangelskisse, kust vabanes 1947. aastal.
Seejärel tegutses ta Pärnus kooliõpetajana, kuni asus 1955 taas ülikooli tööle.
1956. aastal asutas ta Tartu ülikoolis orientalistikakabineti ning jätkas eri
keelte õpetamist 1994. aastani, mil andis veel usuteaduskonnas araabia ja pärsia
keelt. Foto: Aldo Luud Mänguasjamuuseumi juht ja lastekirjanik Tiia Toomet usub,
et lapsevanemad võiksid pakkuda oma lastele tänapäeva värvikireva, kuid
üheplaanilise lelumaailma kõrvale rohkem teistlaadi tegevusi. Riho Laurisaar
uuris Toometi käest, kuidas mänguasjad mõjutavad väikese inimese arengut ja
sedagi, miks Hando Runneli luuletused on väikelastele head lugemisharjutused. -
Kui palju erines teie lapsepõlvemaailm sellest maailmast, kus kasvavad üles
praegused lapsed? - Näen oma lastelaste pealt, kuidas reklaam lastekultuuri
mõjutab. Mõni aasta tagasi paisati turule Barbie-printsessid. Nukkudega koos
ilmusid raamatud, filmid, kleepsud, värvimisvihikud, kõikvõimalikud heleroosad
iluvidinad, kroonid, valitsuskepid, ehted. Äkitselt tahtsid kõik väiksed
tüdrukud mängida printsessimänge, saada endale printsessikleite, olla ise
printsessid. Sama teema jätkus Merineitsiga. Need on kommertslikult hästi
läbitöötatud kampaaniad, mis lähevad lastele peale. Aga peame meeles pidama, et
see, mida lapsepõlves teed ja koged, mõjutab sind kogu elu. Foto: Priit Simson
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks presidendi kultuurinõunikuks saanud
Tallinna Linnateatri lavastaja asus selle nädala alguses tööle. Rohumaa
hinnangul hakkab presidendile kultuurinõu andmine raske olema, sest Ilves on
erakordselt erudeeritud inimene. "Ma ei usu, et president küsib minult enne
välisvisiidile minemist selle maa kultuuri kohta," tõi Rohumaa näite. Täpsemate
tööülesannete kohta on vastsel nõunikul terve paks tööjuhend, kuid
kokkuvõtlikult nimetas ta seda presidenti kultuuritemaatikaga kursis hoidmiseks.
"President ei saa paratamatult olla kursis kogu Eesti Vabariigis toimuvaga, ja
selleks ongi tal nõunikud," selgitas ta. Muuhulgas on Rohumaa ülesanne nõustada
presidenti siis, kui Ilves peaks vajalikuks küsida, keda kultuuritegelastest
ordeniga autasustada. Kas teatris töötava inimese kultuurinõunikuks olemine
võiks kuidagi mõjutada ka seda, mil määral riik teatrit toetab? "Kultuurile
jagavad raha valitsus ja erasektor, mitte president," vastab Rohumaa. Foto:
Priit Simson Voldemar Panso nimeline preemia määrati tänavu 23. lennu
näitlejasuuna üliõpilasele Kristo Viidingule (22). Kuidas noor näitleja selleni
jõudis ja kuhu edasi rühib, uurib Tiiu Laks. - Mida sa tundsid, saades teada, et
oled pälvinud Panso preemia? - Nüüd on sellest mõni aeg möödas ja ma olen
jõudnud mõelda. Tol õhtul ei osanud ma eriti midagi öelda. Tagantjärele on hea
meel, et ma selle sain. Preemia andis mulle nendes asjades, mida ma teen,
enesekindlust juurde. Enesekindlus ei ole küll vist peamine, mis näitlejal peaks
olema, ning ma alles püüdlen arusaamise poole, mida täpselt näitlejal peab
olema, aga samas tean, et Panso preemia aitas mind sinnapoole. - Milline on su
esimene mälestus teatrist? - Kunagi ammu, kui olin väike poiss, mängiti Salme
kultuurikeskuses "Tulipunast lillekest". Ma ei mäleta üldse, kes ja kus ja miks,
mäletan ainult, et see toimus Salmes ja mäletan koletise maski ja ilusat punast
lillekest. See oli elamus. Leidub inimesi, kelle elu möödub kuidagi märkamatult,
nagu poleks nad kunagi sündinudki. Leidub ka neid, kelle saavutused mõnel
elualal on sedavõrd märkimisväärsed, et nende tegevust jälgib lummatuna kogu
rahvas. Kaarel Kressa vaatleb nelja Eesti kuulsamat dissidenti. Üks selliseid
inimtüüpe on elukutseline protestija. Nende inimeste raugematu soov maailma
parandada toob sageli kaasa probleeme mõistmatute võimuesindajatega.
Erakondlikud raamid jäävad neile kiiresti kitsaks. Tiit Madisson Okupatsiooni
ajal Nõukogude Liidu vangimajades ning seejärel eksiilis viibima pidanud
vabadusvõitleja pettus kiiresti ka iseseisvas Eestis. Paar aastat tagasi
sambaskandaaliga kuulsust kogunud endine Lihula vallavanem juhib lisaks
patriootlikule rakukesele FIE-na kanuumatku. Madisson on avaldanud viis
raamatut, viimane neist, "Holokaust. 20. sajandi masendavaim sionistlik vale"
ilmus tänavu. Peamised vastased 18. detsembril kell 16 avatakse okupatsioonide
muuseumis riigiarhiiviga kahasse koostatud näitus "Meie isikutunnistusi XX
sajandil". Kindlasti on paljud inimesed sahtlinurgas alles hoidnud kas iseenda
või perekonnaliikmete dokumente, mis on praeguseks kehtetud. Kuigi neil enam
praktilist väärtust ei ole, on sageli siiski tegemist oluliste ajalooallikatega,
mis võivad nende omanikule endale olla heaks mälestuseks või ka tema
järeltulevatele põlvedele möödunud aegadest palju jutustada. 20. sajandi
muutlikes poliitilistes oludes on Eestis kasutusel olnud palju eri dokumente,
mis on tõendanud kodakondsust või kuulumist mõnda ühiskondlikku gruppi või
kinnitanud isikule antud õigusi. 

Astronoomias läheb üha põnevamaks. Alles see oli, kui elektrooniline
pildistamine tõrjus välja 100 aastat astronoomiat teeninud fotograafia. Nüüd
lisanduvad moodsat juhtimis-, mõõtmis- ja arvutustehnikat väärikalt kasutavad
hiigelteleskoobid. Üle pika aja on Euroopast taas saanud Ameerikale vääriline
partner ja uute tulemuste tulv on alanud. Tutvume põgusalt vaid ühega päevakorda
tõusnud probleemidest - musta augu otsingutega galaktikate tuumast. Teleskoobid
Väidetakse, et vaatlevad astronoomid Maal jäävad peagi tööta - kõik vaatlused
tehakse kosmosest. Nüüd peaks olema selge, et seda aega pole ikka veel ette
näha. Näiteks kolmel viimasel aastal valminud 8 monstrumteleskoobi peegli
pindala kokku on 565 m2. Enne 1997. aastat valminud 33 suurema teleskoobi (2,2
kuni 6 m) kogupindala on 236 m2. Pealegi on selles arvestuses Kecki teleskoobi
kahest 10 m peeglist arvestatud vaid üht ja maailma suurimast 16meetrisest vaid
seni valminud poolt. Viimane, Euroopa Lõunaobservatooriumi Very Large Telescope
(VLT) hakkab koosnema neljast 8,2 meetrisest peeglist, millest 1999 asus tööle
juba teine. Kui teleskoop valmis, on selles peegelpinda 211 m2. Võrrelge oma
korteri põrandapinnaga ja kujutage ette, kuidas näeksite taevast, kui teie
silmade diafragma pindala oleks tegeliku 40 mm2 asemel 211 m2 ja silmadevaheline
kaugus 100 meetrit! Veelgi hämmastavam, et kvaliteedilt ületavad
monstrumteleskoobid oma väikseid vendi mäekõrguselt: peegli (te) kuju vaatluse
kestel pidevalt korrigeerides on see kogu aeg ideaalne, tähtede vilkumine
elimineeritakse kavalate võtetega. Klassikaliste teleskoopide lahutusvõime on
ületatud 1000 korda, atmosfäärist nähakse läbi ligi 100 korda täpsemini kui see
vahetu vaatlusega võimalik. Ent loomisel on veelgi võimsamad optilised
süsteemid, millega peaks nägema isegi teiste tähtede planeete. Neile, nagu
osaliselt monstrumteleskoopidelegi, jääb kindlalt alla ka Hubble'i
Kosmoseteleskoop (HST). Selle projekteerimisel 1970. aastatel ei osanud keegi
ette näha, millised näevad teleskoobid välja 20 aasta pärast. Otstarbekas
tööjaotus on välja kujunemas: kiirgus, mis Maa atmosfäärist läbi ei tule, on
kosmoseteleskoopide valdkond. Kõik muu tehakse Maal. Teleskoobid võiks jaotada
nelja klassi. - Klassikalised reflektorid. - Uue tehnoloogia reflektorid
(korrigeeritav õhuke peegel). - Monstrumteleskoobid (mosaiik- ja
mitmepeeglilised). - Lähituleviku optilised interferomeetrid. Mustad augud Massi
järgi võib nelja klassi jaotada ka mustad augud. - Mass vähemalt 10 15 g
(miljard tonni), raadius 10 -13 cm (elektroni raadius). Need, mini- ehk
reliktaugud on säilinud Suure Paugu alghetkedest. Kui nad üldse olemas on,
võivad nad moodustada nähtamatu aine ja olla universumi kõige levinumad
objektid. - Tähe massiga mustad augud, näiteks M=5 M!, R=15 km. Läbi põlenud
suure massiga tähe jäänukeid, peaaegu kindlaid musti auke on teada tosin. -
Massiivsed mustad augud:. Niisugune objekt avastati alles 1999. aasta lõpul ühe
galaktika keskme läheduses. Arvatakse, et massiivsetes galaktikates kohtame
selliseid edaspidigi. - Kui mass on sada tuhat kuni miljard Päikese massi,
näiteks, on tegemist supermassiivse musta augu ehk monstrumauguga. Niisugune
näikse resideerivat peaaegu kõigi suure massiga galaktikate keskmes. Kui maa
sees on auk, millest meil on villand, ajame selle täis, ja seda ei ole enam. Kui
tegemist on musta auguga, siis - mida enam me sellesse miskit loobime, seda
suuremaks see auk läheb. Et musta auku täis ajada, tuleb sellest ainet välja
võtta. Kuna see pole võimalik, saavad mustad augud ainult kasvada. Musta augu
raadius, täpsemini - gravitatsiooniline raadius (ehk sündmuste vaatlemise piir
ehk singulaarsuse piir ehk lõkspind) on lihtsalt võrdeline musta augu massiga.
Musti auke reedabki nende aplus. Nad on valmis ahmima endasse kõike, mis nende
lähedusse satub. Must auk galaktika keskmes Gaas ja tähed tiirlevad ümber
galaktika keskme. Sattunud seal paikneva monstrumi lähedusse on neil ikka mingi
hoog sees ja nad ei kuku auku otse, vaid jäävad tiirlema selle ümber ning
moodustavad akretsiooniketta. Musta augu magnetväljas tohutu kiirusega liikuvad
laetud osakesed hakkavad kiirgama ja akretsiooniketas muutub nähtavaks. Pöörases
gravitatsiooniväljas ja üha lisanduvas gaasis ei saa olla rahu -
akretsiooniketas on mitmes mõttes ebastabiilne, seal tekib tihendeid,
lööklaineid ja peaaegu valguse kiirusega paiskuvad välja tohutud gaasipilved.
Akretsiooniketta pöörlemiskiirus võimaldab hinnata vaadeldavas ruumiosas
sisalduvat massi. Galaktikates, kus on õnnestunud määrata massi-heleduse suhe,
on mass ikka tuhandeid või miljoneid kordi suurem sellest, milline oleks
vaadeldavat valgust kiirgavate tähtede kogumass. Tähendab - seal on must auk.
Päikesesüsteem ja spiraalne galaktika on sarnased. Mõlemad on tekkinud
gaasipilvest, mis kokku tõmbudes hakkas kiiremini pöörlema ja muutus üha
lapikumaks. Keskele koondus suurim osa massist (vastavalt Päike ja galaktika
tuum/must auk), mille ümber tiirlevad väiksemad kehad (vastavalt planeedid ja
tähed). Kõik tähed on tekkinud kokkutõmbuvas gaasipilves, ja nagu me teame,
tekib selles enamasti kaks tihendit - kaksiktäht. Harvemini tekib kolmik- või
neliktäht, kuid teame isegi kuuiktähti. Kas galaktika keskel ei võiks moodustuda
kaksiktuum, kaksik must auk? Niisamuti kolmik- või nelikauk jne.? Miks mitte.
Kaksiktuum on avastatud mitmel galaktikal, kuid asi pole veel selge. Tegemist
võib olla kahe erineva kokkupõrganud galaktika tuumaga, kahe musta auguga, mis
pole (veel) ühte sulanud või näeme neid parajasti üksteisest mööduvat. Mustade
aukude tants Vahest aitavad selgust tuua kvasarid ja raadiogalaktikad, mis
nähtavas valguses ja raadiokiirguses tehtud fotol näevad välja täiesti erinevad.
Mitmed raadiogalaktikad on valgusfotol võrdlemisi tavalise väljanägemisega,
raadiofotol aga paistab vaid üks, vahel kaks üliheledat punktikujulist
kiirgusallikat. Vahel on raadiokiirguses näha üks või kaks võimast gaasijuga või
-pilve - kõrva, mis on välja paiskunud täpselt galaktika keskmest. Sümmeetrilisi
kahekõrvalisi galaktikaid, kui neis on toimunud hiigelplahvatus, võiks justkui
pidada normaalseiks. Ühekõrvalised oleks sel juhul vangoghid. Hämmastav, et
jõudnud ligi 100 miljoni valgusaasta kauguseni galaktikast, pole kõrvad ikka
veel jahtunud ja hajunud. Veelgi enam - mõni kõrv kiirgab osaliselt ka valgust
ja isegi röntgenikiirgust. Selge on vaid see, et kõrvade kiirgus ei ole
soojuslik. Ei plahvatustele galaktikate tuumas ega kõrvadele ole korralikku
seletust. Sel alal on märkimisväärset tööd teinud meie põhjanaabrid. Helsingi
tähetorni assistent Mauri Valtonen innustus kohe, kui 1969. aastal esmakordselt
kuulis mustadest aukudest. Sõitnud Cambridge'i, ei õnnestunud tal saada oma
doktoritöö juhendajaks kumbagi ala parimaist asjatundjaist, ei Stephen Hawkingit
ega praegust Inglise kuninglikku astronoomi sir Martin Reesi, kuid piisas
töötamisestki sealses ülisoodsas teadusõhkonnas. Kasutades tolle aja täpsemaid
galaktikamudeleid koostanud Sverre Aarsethi programme, paigutas ta galaktika
keskmesse supermassiivsete mustade aukude erinevaid kombinatsioone ja sai
huvitavaid tulemusi. Selle järgi ei ole mitmest mustast august koosnev süsteem
galaktika keskmes dünaamiliselt stabiilne. Varem või hiljem visatakse sealt üks
või kaks väiksemat musta auku välja (gravitatsiooniling toimib sarnaselt
linguga, mille abil heidetakse kivi). Oma teekonnal galaktika keskmest ääreni
korjab must auk endale uhke gaasist ja tähtedest koosneva saatjaskonna. Kümnete
tuhandete valgusaastate kaugusele lendava väljaheidetu ümber toimuvad samad
protsessid, mis galaktika tuumas, vaid väiksemas mõõtkavas. Väljaheidetud must
auk või augud võivad galaktika ümber pendeldada miljardeid aastaid. Galaktikate
kõrvad oleksid siis mustade aukude tantsuga kaasnev nähtus. Professor Mauri
Valtoneni juhtimisel uuritakse nüüd kaksiktuumaga kvasareid Turu Ülikooli Tuorla
observatooriumis. Näiteks kvasari OJ287 vaatluste põhjal arvutatud mudel on
leidnud parima võimaliku kinnituse: kaksiktuumaga kvasari heledus on muutunud
just selliselt, nagu mudelist ette ennustatud. Juuresolevad fotod peaks asjade
hetkeseisust andma põgusa ülevaate. Need on esimesed pääsukesed viljakast
koostööst maapealsete monstrumteleskoopide ja raadioteleskoopide ning
kosmoseteleskoopide vahel. Kui kaht esimest tüüpi mustade aukude korral on
praegu monstrumteleskoopide rolli raske näha, siis massiivsetest ja
supermassiivsetest mustadest aukudest teame paari aasta pärast kindlasti märksa
rohkem. 1 Teleskoopidest on kirjutanud Uno Veismann, galaktikatest Mihkel
Jõeveer, Peeter Tenjes ja Peeter Traat kogumikus “ Universum ”. Kirjastus
HORISONT, Tallinn 1997. PEEP KALV (1934) on Tallinna Tehnikaülikooli
Füüsikainstituudi vanemteadur. Füüsika-matemaatikakandidaat. Pildid: -. VLT
esimene meistritöö 1999. a. märtsist: 15 miljoni v.a. kaugusel Hüdra tähtkujus
asuv galaktika M83. -. Detsembris 1999 lennutati orbiidile Euroopa
Kosmose-agentuuri X-ray Multi-Mirror tehiskaaslane (XMM), väärikas täiendus NASA
röntgeniteleskoobile Chandra. XMMi kolmes torus on igaühes 58 kontsentrilist
silindrilist kullatud peeglit, mille kogu-pindala on sama kui tenniseväljakul.
Põhitöö: mustad augud galaktikate keskmes. -. Märtsis 1999 läks käiku Euroopa
Lõunaobservatooriumi (Tšiilis) 16meetrisest Very Large Telescopeist (VLT) teine
8,2 m teleskoop Kueyen (keskmine torn). Vasakpoolsem, Antu, on ametis maist
1998. Kui ka Melipal ja Yepun valmis, on VLT lahutusvõimelt sama hea kui
200meetrine teleskoop. Antu üksi on seni “ tootnud ” 2200 faili ehk 10 gigabaiti
ehk 16 CD-ROMi-täit pilte nädalas. -. Miks 150 miljoni v.a. kaugusel asuva
galaktika ESO510-13 sümmeetria-tasand kõverdunud on, see Antu tehtud fotolt ei
selgu. -. Raadiointerferomeetri VLA fotod kolmest kvasarist. 3C175 eemaldub
meist kiirusega 155 000 km/s ja asub umbes 7 miljardi v.a. kaugusel; 3C204 - 190
000 km/s ja ligi 10 miljardit v.a.; 3C263 - 138 000 km/s ja 6 miljardit v.a..
Viimase tuuma ümber liigub gaas peaaegu valguse kiirusega. Kas nende kvasarite
kõrvades on supermassiivne must auk, peavad selgitama uusima põlvkonna
teleskoobid. -. Raadiogalaktika 3C219 asub 1,5 miljardi v.a. kaugusel, tema
miljoneid Päikese masse sisaldavad kõrvad on üle miljoni v.a. pikkused. Foto on
kombineeritud nähtavast valgusest (sinine) ning raadiokiirgusest (punane ja
kollane). -. Raadiogalaktika 3C31 asub 150 milj. v.a. kaugusel. Nähtavale fotole
(sinine, HST) on lisatud raadiofoto (punane, VLA). -. Varbspiraalne galaktika
NGC 4314 pildistatult McDonaldi Observatooriumi 2 m teleskoobiga (all paremal).
HST fotol selle galaktika tuumast näeme unikaalset täherõngast. Galaktika ise on
vähemalt 10 miljardi aastane, rõnga tähed vaid mõne miljoni aastased!? -. HST
foto 100 milj. v.a. kauguse galaktika NGC 4261 tuumast - mustast august massiga
1,2 miljardit Päikese massi, mida ümbritseb akretsiooniketas läbimõõduga 800
v.a. ja massiga 100 000 Päikese massi. -. Midagi seninägematut: Chandra
röntgenipilt gigantsest elliptilisest galaktikast 3C295, mille tuumaks olev must
auk püüab neelata liiga suurt suutäit. Galaktikat ümbritsev gaasipilv (läbimõõt
2 miljonit v.a.), mis on kuumenenud 50 miljoni kraadini, peidab endas umbes 100
galaktikast koosnevat parve (galaktikad röntgenis ei kiirga). Gaasi ennast
jätkuks veel 1000 galaktika tekkimiseks. Rahvusvaheliste suhete ja sõdade
rägastikus seaduspärasusi otsides võiks jõuda veendumusele, et iga uus sajand
algab suurte sõdadega. Tegelikkuses on suuri sõdu peetud ka teistel
aastakümnetel. Nullide maagia Inimkond paistab olevat endale juba ammu
teadvustanud, et uue sajandi tulek on midagi erilist. Nullpunkt pidi ju olema
Jeesuse Kristuse sündimine, ilma et sellele oleks järgnenud 0 aasta. Algul oli
küll kergem mõista saja aasta täitumist kahe nulliga ja number ühte kui uue
algust, hiljem hakkas köitma kahe nulli maagia. Niisiis tekkis ka eelmisel
sajandivahetusel arusaamatus, kas uus sajand algab pärast 1900. aasta täitumist
või juba 1900. aasta saabumisel. Neile, kes arvestavad aega sajanditega, lõpeb
iga sajand muidugi siis, kui on lõppenud kahe nulliga märgitud aasta. Teistmoodi
on keeltega, milles 19. sajandi asemel öeldakse 1800ndad aastad. Nii on see
näiteks skandinaavia kõnepruugis. Paljude sajandite ootel on arvatud, et uue
sajandi tulekuga peaks kaasnema midagi enneolematut. Keskajal olid tavalised
kujutlused viimsepäeva saabumisest, hiljem said ülekaalu optimistlikud ootused.
Pärast seda, kui oli kujunenud arusaam, et iga sündmuse põhjuseks ei ole Jumala
konkreetne sekkumine, püüti ootusi ja kartusi analüüsides seaduspärasusi leida.
Rahvusvaheliste suhete ja sõdade rägastikus seaduspärasusi otsides kippus peale
jääma veendumus, et iga uus sajand algab suurte sõdadega. Tõepoolest, varauusaja
algusesse - 16. sajandisse - jäävad Itaalia sõjad (1494-1559), lisaks neile veel
Hispaania ja Portugali meeletult suured koloniaalvallutused koos Ameerika vanade
tsivilisatsioonide hävinguga. 20. sajandi künnisel meenutati veel rohkem peaaegu
kogu Euroopat haaranud heitlusi 18. sajandi algul - Põhjasõda (1700-1721) ja
Hispaania pärilussõda (1701-1714), eelkõige aga Napoleoni sõdu 19. sajandi
algul. Kas ka uus sajand toob kaasa uue suure sõja? Seda kardeti, sellele
loodeti. Iseasi on muidugi see, kuivõrd õige on suurte sõdade seostamine just
uue sajandi algusega. On ju suuri sõdu peetud ka teistel aastakümnetel. Uus jõud
Euroopa südames Rahvusvahelised suhted 19. sajandi viimastel aastakümnetel
määras suurelt osalt Saksa-Prantsuse (Prantsuse-Preisi) sõda aastail 1870-1871.
18. jaanuaril 1871 kuulutati Versailles' lossi Peeglisaalis välja Saksa
keisririik, mis ühendatud Saksamaa näol kujutas endast uut poliitilist ja
sõjalist jõudu Euroopa südames. Lüüasaanud Prantsusmaa oli liiga nõrk selleks,
et lähiaastatel või koguni aastakümnetel revanši saavutada. Ometi jäi
Prantsuse-Saksa vaen üheks kõige määravamaks faktoriks Euroopa jõudmisel uude
sajandisse ja kõige ohtlikumaks süütematerjaliks uuele sõjale. Kolmekeisriliit
Saksamaa seisukohalt vaadatuna oli esialgu põhiprobleemiks, kuidas vältida
Prantsusmaal liitlaste leidmist. Parim lahendus oli vastase võimalike liitlaste
enda poole tõmbamine või vähemalt mingil moel endaga sidumine. Sellest lähtus ka
mitme aastakümne jooksul Saksa keisririigi poliitikat suunanud kantsler Otto v.
Bismarck. Prantsusmaa võimalikuks liitlaseks Saksamaa vastu võis olla ennekõike
1867 loodud Austria-Ungari, sest Austria keisririik oli saanud lüüa 1866. aastal
Preisi-Austria sõjas. Juba siis oli Otto v. Bismarck peatanud Preisi
kindralitele ja sõduritele nii ahvatleva võidumarsi Viini, et mitte liigselt
alandada Austriat. Kartus, et Austria võib asuda revanšipoliitika teele, oli
siiski põhjendatud. 1871. aasta oktoobris sai aga Austria-Ungari välisministriks
ungarlane Gyula Andràssy, kes pidas peavaenlaseks slaavlasi, eriti Suur-Serbia
liikumist, ja Balkanile tungivat Venemaad. Uus välisminister taotles koostööd
Saksamaaga, pidades silmas liitu Venemaa vastu. Bismarck suhtus tsaaririiki
vaenulikult, kuid samal ajal ta ka kartis Venemaad. Ta oskas arvestada Venemaa
gigantseid mõõtmeid, suuri inimhulki ja majanduslikke ressursse ning karmi
kliimat. Tagantjärele tarkusena jääb kõlama Bismarcki hoiatus, et Saksamaa peab
hoiduma sõjast kahel rindel, üheaegselt läänes Prantsusmaa ja idas Venemaa
vastu. Venemaa omalt poolt pelgas Saksamaa ja Austria-Ungari liitu, millises
osas oli parimaks lahenduseks selles liidus osalemine. Nii kerkiski päevakorda
Bismarcki kavandatud Kolme keisri liidu idee. Septembris 1872 toimus Berliinis
kolme riigi keisrite esimene kohtumine. Välispoliitilisi probleeme arutati
siiski peamiselt diplomaatide kahepoolsetel läbirääkimistel. Arutelud jätkusid
Wilhelm I visiidi ajal Peterburi, ning Aleksander II vastuvõtul Viinis 1873
jõuti niikaugele, et sõlmiti nn. Kolmekeisriliit. Selles osalejad kohustusid
üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht
neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga.
Uus liitlane Itaalia Kolmekeisriliit ei püsinud kaua. Selle nurjasid eeskätt
Venemaa ja Ausria-Ungari vastuolud Balkanil seoses nn. Ida kriisiga (ülestõus
Bosnias ja Hertsegoviinas 1875, Vene-Türgi sõda 1877-1878). 1881
Kolmekeisriliitu ametlikult küll uuendati, kuid seekord ainult
neutraliteedikokkuleppena ning juba 1879 olid Saksamaa ja Austria-Ungari
sõlminud salajase liidulepingu Venemaa vastu. Kui sellega 1882. aastal liitus
Itaalia, oligi kujunenud Kolmikliit. Tõsi küll, Itaalia oli ebakindel partner,
kelle oli sellesse liitu viinud Tuneesia vallutamine Prantsusmaa poolt. Ometi
pani Kolmikliit aluse uude sajandissegi ulatuvale liitude süsteemile.
Kolmikliidu sõlmimine ei tähendanud siiski veel lõplikku lõhet Venemaa ja
Saksamaa vahel. Otse vastupidi, 1887 said teoks Saksa-Vene läbirääkimised
kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn. Edasikindlustamisleping,
millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus,
kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati
olukord, kui Venemaa peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa Prantsusmaad.
Vana vaenlane Venemaa Bismarcki kavandatud Prantsusmaa isoleerimispoliitika
kandis vilja. Mitmel korral oli tekkinud sõjaärevus, mis oli tingitud kartusest,
et Saksamaa võib Prantsusmaad rünnata enne, kui viimane on taastanud oma
sõjalise jõu. Pingeid teravdasid sajandite jooksul kujunenud Prantsusmaa ja
Inglismaa vastuolud koloniaalküsimustes ning Inglismaa lähenemine
Austria-Ungarile ja Itaaliale seoses vastuoludega Balkanil. 1889 tegi Bismarck
Briti peaministrile Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle ettepaneku
sõlmida ametlik, kuigi salajane, liiduleping Prantsusmaa vastu. Nii ei jäänud
Prantsusmaal muud üle, kui leida liitlane sealt, kust ühiskondlik arvamus ei
osanud seda oodata, kas või vanade vaenlaste seast. Viimaste hulka kuulus
eeskätt Venemaa … Vene-Prantsuse vastuolude põhjused olid traditsioonilised.
Ühelt poolt olid need ajaloolised. Põlvkondade meelest ei olnud veel kustunud
mälestused võitlustest 19. sajandi alguse Napoleoni sõdade ajal, kui Prantsuse
väed koos liitlastega teistest riikidest 1812. aastal Moskvasse jõudsid, Vene
väed vastupealetungi käigus aga oma püssid Pariisis hakki panid. Vastuolude
teiseks allikaks olid aga ka ühiskondliku korra erinevused. Alates aktiivsest
tegevusest Püha Liidu juhtiva riigina võis Venemaad lugeda reaktsiooniliste
jõudude peamiseks kantsiks, samal ajal kui Prantsusmaa kõikidest
revolutsioonidest ja pööretest hoolimata oli ikka olnud vabariikliku, liberaalse
või lausa mässumeelse ideoloogia kandjaks. Vastasseis vaimumaailmas ilmnes eriti
seoses reformidega Kolmanda vabariigi ajal, 1880. aastatel, kui Prantsusmaa
hümniks sai senine mässulaul “ Marseljees ”, rahvuspühaks 14. juuli ja kuulutati
välja amnestia Pariisi Kommuuni eest võidelnuile. Vestluses Saksamaa kantsleri
poja Herbert v. Bismarckiga ütles vene välisminister Nikolai Giers: “ Liit
bandega, kuhu kuuluvad Grévy, Clemenceau ja teised sulid, oleks võrdne
enesetapuga. ” 1887 lausus Prantsusmaa president Jules Grévy: “ Oleks tõsine
eksitus tõmmata meid liitu tsaari impeeriumiga. ” “ Marseljeesi ” kuulamas Ometi
olid riikide julgeoleku ja välispoliitika probleemid mõjukamad poliitilistest ja
ideoloogilistest sümpaatiatest. Juulis 1891 saabus Kroonlinna Prantsuse
sõjalaevastiku eskaader. Selle vastuvõtmisel tuli keiser Aleksander IIIndal
paljastada pea, kui orkester mängis “ Marseljeesi ”, mida Venemaal peeti
revolutsiooniliseks lauluks. Esialgu sõlmiti kokkulepe, millega kohustuti
kooskõlastama abinõud juhul, kui ühte poolt ähvardab kallaletung. 1893 toimus
Vene eskaadri vastukülaskäik Touloni, visiidi ajal sõlmiti juba Prantsuse-Vene
sõjaline liit, mis sõlmimise hetkel oli suunatud eelkõige Inglismaa vastu. Olid
ju mõlemal liitlasel viimasega teravad suhted. Inglismaa ja Venemaa huvid
põrkusid Lähis- ja Kaug-Idas, Prantsusmaa ja Inglismaa vahel seisid
sajanditepikkused vastuolud kolooniates. Esialgu olid lepingud salajased, ometi
võis nende olemasolu aimata. Prantsuse-Vene lepingud tähendasid kahe bloki
kujunemist, kuigi need ei haaranud veel kõiki Euroopa suurriike. Hiilgav
isolatsioon Euroopa jagunes kaheks blokiks, kuid Suurbritannia hoidus neist
kõrvale. Ametlikult oli Inglismaa poliitikaks kuulutatud “ hiilgav isolatsioon
”. See ei tähendanud maailma suurpoliitikast eemalejäämist, vaid võimalust
sekkuda kohustusi võtmata. Erandiks oli 1887. aastal nootide vahetuse teel
sõlmitud kokkulepe Itaaliaga status quo säilitamiseks Vahemere, Musta, Egeuse ja
Aadria mere kallastel ning Põhja-Aafrika rannikul. Veel samal aastal ühines
kokkuleppega ka Austria-Ungari, kuigi mõningate reservatsioonidega, ja lepingut
hakati nimetama Vahemere Entente'iks. Tegelikult ei võtnud Suurbritannia ka
seekord endale sõjalisi kohustusi. 1890 oli sunnitud erru minema kantsler Otto
v. Bismarck. Teda asendas kindrali aukraadis krahv Leo v. Caprivi, kes tõi kaasa
nn. uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud seisukohal, et
Saksamaa peab olema tugev eelkõige Euroopa mandril. Kuigi ta ei olnud ka
koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liigselt
killustada. Euroopa poliitika osas arvas Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik
vältida sõda kahel rindel, mille eest oli hoiatanud Bismarck. Uus kantsler nägi
väljapääsu selles, et Kolmikliitu tuleb tõmmata ka Suurbritannia, millega
jõudude vahekord maailmas muutuks oluliselt Saksamaa ja ta liitlaste kasuks.
Ühtlasi kindlustaks see Itaalia truuduse (pika rannajoone tõttu kartis Itaalia
Briti laevastikku) ja aitaks liitu tõmmata ka Türgit, kellel oli põhjust karta
Vene agressiooni, eriti Konstantinoopoli ründamist. Saksamaal loodeti, et
Inglismaa vastuolud Prantsusmaa ja Venemaaga on suuremad kui Saksamaaga. Caprivi
kavandatud kursist lähtudes loovutas Saksamaa Inglismaale rea tähtsaks peetud
maa-alasid Aafrikas, nende seas Uganda, mis avas juurdepääsu Niiluse
ülemjooksule, ning nõustus Briti protektoraadiga India ookeanis asuva Sansibari
üle. Vastutasuks sai Saksamaa Põhjameres asuva Helgolandi saare, mille
strateegiline tähtsus ilmnes Esimese maailmasõja ajal. Aafrikas tehtud
järeleandmistele lootes tegi Caprivi oma kantsleriks oleku ajal (1890-1894)
Briti diplomaatidele korduvalt ettepanekuid ühinemiseks Kolmikliiduga, kuid said
ikka eitava vastuse. Me nõuame kohta päikese all … Lisaks traditsioonilisele
ametlikest liitudest hoidumise poliitikale kujundas Briti valitsuse meelsust ka
Saksamaa maailmapoliitika teine tahk - koloniaalpoliitika. 1891 oli Saksamaal
tekkinud ühiskondliku organisatsioonina Pangermaani Liit, mis avaldas suurt mõju
nii riigi diplomaatiale kui ka Wilhelm II-le. Pangermaani Liit nõudis suure
Saksa koloniaalimpeeriumi loomist ja seoses sellega asumaade ümberjagamist.
Nõuet kordasid avalikult ka Saksa diplomaadid, sealhulgas välisasjade
riigisekretär (vastab välisministrile) Bernhard v. Bülow oma kõnes Riigipäeval
1897. aastal. “ Me nõuame endale kohta päikese all ” kõlas esialgne loosung.
Uuele sajandile vastu minnes ennustas 1900. aastal Saksamaa kantsleriks tõusnud
v. Bülow: “ Saabuval sajandil on Saksamaa kas haamriks või alasiks. ”
Inglise-Saksa suhteid teravdas ka Saksamaa tung Lähis-Itta. 1898 võttis keiser
Wihelm II ette pika reisi Idamaadesse, külastamaks sealseid pühasid paikasid.
Teel peatus ta Konstantinoopolis ja pidas Damaskuses kõne, milles kuulutas end
300 miljoni muhameedlase ja Türgi sultani sõbraks. Sakslased aga said
kontsessiooni nn. BBB (Ber-liin-Bosporos-Bagdad) raudteeliini ehitamiseks.
Pikemas perspektiivis halvendas Saksa-Inglise suhteid eriti Saksamaa kurss
võimsa sõjalaevastiku ehitamisele. Selle eestvõitlejaks oli admiral Alfred v.
Tirpitz, kuid laevastiku ehitamisest oli eriliselt huvitatud ka keiser ise.
Saksamaa ja Briti impeeriumi vastasseisust hakkas välja kujunema uue sajandi
põhivastuolu. Esialgu oli see siiski varjatud ning püsis kokkuleppe ja koguni
liidu sõlmimise võimalus. Prantsusmaa taandub Vahetult sajandilõpu eel kerkis
rahvusvahelise elu tulipunkti Inglise-Prantsuse sõja võimalus. Tagapõhjaks oli
Inglismaa ja Prantsusmaa sajanditepikkune suur vastasseis võitluses hegemoonia
eest nii Euroopas kui ka kolooniates. Sajandivahetuseks tõusis Euroopa riikide
vastuoludest tulipunkti Aafrika jagamine. 1882 oli Inglismaa okupeerinud
Egiptuse, mis kunagi oli Napoleoni sõjaretke sihiks. 1896 saatis Inglise
valitsus Egiptusest lõunasse - Sudaani vallutama - ekspeditsioonikorpuse Horatio
Herbert Kitcheneri juhtimisel. Samal ajal liikus kapten Marchand'i juhitud
Prantsuse väeüksus Prantsuse Kongost lääne suunas. Juulis 1898 jõudsid
prantslased välja Niiluseni ja heiskasid oma lipu Fašoda külas, vanas lagunenud
Egiptuse kindluses. Sama aasta septembris jõudis selle Sudaani küla lähistele
Kitcheneri Inglise väeüksus ning nõudis Prantsuse vägede tagasitõmbumist.
Marchand keeldus ja kerkis oht, et puhkeb sõda kahe konkureeriva koloniaalriigi
vahel. Juulis 1891 pidi keiser Aleksander III paljastama pea, kui orkester
mängis Kroonlinna saabunud Prantsuse sõjalaevastiku eskaadri auks Kolmanda
vabariigi hümniks kuulutatud “ Marseljeesi ”. Inglise ajakirjandus, aga ka
poliitikud võtsid äärmiselt sõjaka hoiaku. Prantsuse välisminister Théophile
Delcassé kartis eriti, et Saksamaa võib seda sõda ära kasutada Prantsusmaa uueks
ründamiseks. Muret tekitas ka küsimus, kuivõrd Prantsuse merevägi, mis alati oli
osutunud nõrgemaks, suudab vastu panna Briti moodsale laevastikule. Keerulises
olukorras pöördus Prantsusmaa oma liitlase Venemaa poole. Kuna sealt aga abi
loota ei olnud, tuli järele anda. Esialgu püüti taganemise eest mingitki
hüvitust saada. Kui aga vastane keeldus, ei jäänud Prantsusmaal muud üle, kui
väed Sudaanist ära viia. Fašoda konflikt sai pöördepunktiks Inglise-Prantsuse
suhetes. Selle taustal võib vaid imestada, kuidas uuel sajandil jõuti sõjalise
koostöö ja liitlassuheteni. Konfliktidega uude sajandisse Suureks vastuolude
piirkonnaks kujunes 19. sajandi lõpul Kaug-Ida, kus ristusid sealsete riikide
omavahelised konfliktid ning Euroopa riikide võitlus mõjusfääride pärast.
Aastatel 1894-1895 toimus Jaapani-Hiina sõda, mille tulemusel tuli Hiinal
loobuda Korea valitsemisest. Euroopa suurriikide toel Korea iseseisvus, kuigi
oma mõju kindlustas seal Jaapan. Sõja lõpetamiseks sõlmitud Shimonoseki rahuga
omandas Jaapan ka Liaodongi poolsaare, kuid Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa
üheaegselt esitatud nõudel see siiski tagastati Hiinale. Samaaegselt ruttasid
suurriigid üksteise võidu looma Kaug-Idas endale tugipunkte ja mõjusfääre.
Saksamaa maandas 1897 dessandi Kiaotšau lahe Shandongi poolsaarel ning surus
järgmisel aastal Hiinale peale lepingu, millega sai seal endale tugipunkti 99
aastaks rendile. Venemaa vallutas 1897 Port Arturi, luues pinged, mis uuel
sajandil lahvatasid Vene-Jaapani sõjaks. Inglismaa ja Saksamaa hankisid endale
Hiinas kaubanduslikud mõjusfäärid. Sajandi lõpul lahvatas uus sõda ka Ameerika
mandril ning suurriikide vastuolud jõudsid Vaiksele ookanile. Vallutuste teele
asunud USA (meenutame sõda Mehhikoga 1846-1848) kasutas ära 1895 alanud Kuuba
ülestõusu Hispaania koloniaalvõimu vastu ja alustas 1898 sõda, mis lõppes veel
samal aastal Hispaania lüüasaamisga. Kuuba sai uue sajandi algul, 1901 uueks
iseseisvaks riigiks, 1898 sõlmitud rahulepinguga läksid Ühendriikide võimu alla
Puerto Rico, Guam ja Filipiinid. Filipiinidele oli pretendeerinud ka Saksamaa,
kellel tuli leppida sellega, et sõjas lüüa saanud Hispaania müüs talle Karoliini
ja Mariaani saared ning Inglismaaga kokku leppides veel kaks saart Samoa
saarestikust. 19. sajandil alanud sõdadest jõudis uude sajandisse Inglise-Buuri
sõda (1899-1902). Sõja käigus kasutasid buurid edukalt partisanisõja taktikat
ning inglastel tuli nende alistamiseks kohale tuua üha uusi vägesid. See sõda
kompromiteeris Briti impeeriumi maailma avaliku arvamuse silmis. Vana sajandi
viimastel aastakümnetel kujunenud liitude süsteem ei olnud veel lõplik. Maailm
läks 20. sajandisse uute diplomaatiliste kombinatsioonide ja rahvusvaheliste
konfliktidega. Suure sõjani kulus veel veidi aega. peaksime ütlema inglaste
kombel, kui me parasjagu uude sajandisse oleme suundumas. HELMUT PIIRIMÄE (1930)
on ajaloodoktor, Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Pildid: -. Versailles' lossi
Peeglisaalis 18. jaanuaril 1871. -. Kolm keisrit Berliinis septembris 1873.
Aastavahetuse mõtisklustes on ikka kaks poolt - kokku saavad kenad hetked ja
olulised sündmused minevikust ning ootused-lootused tulevikust. Ühe lõpp on
teise alguseks. Üks mees, kelle teod on kõigi viimasel sajal aastal Maad
asustanud olevuste elu mõjutanud, on Albert Einstein (1879-1955), kelle ajakiri
TIME kuulutas sajandi inimeseks. Mida ta siis tegi? · Nautis Aarau kantonikoolis
(kus ta sooritas abituuriumi) valitsenud Pestalozzi vaba ja humaanset vaimu,
eelkõige õpetaja vabadust õpetamismeetodite valikul ja sellest tulenevat rõõmu
õpetajaga ühist tööd teha. · Sai aastal 1900 Zürichi tehnikaülikoolist
füüsikaõpetaja diplomi. · Võttis kõikjale, isegi Berliini Akadeemia istungitele
kaasa viiuli. · Pidas oma elu kõige õnnelikumateks ja viljakandvamateks aastaid
1902-1909, kui töötas “ ilmalikus kloostris ” - Berni Föderaalses Patendibüroos.
· Arvas, et inimene, kes püüab esineda autoriteedina tõe ja tunnetuse alal,
jookseb jumalate naeru saatel karile. · Hoiatas, et seda, kes väikestes asjades
tõega vabalt ümber käib, ei saa usaldada ka suurtes asjades. · Tõestas, et
Browni liikumine (mikroskoobiga nähtav osakeste liikumine vedelikus, aga ka
tolmuosakeste sagimine õhus) on põhjustatud aineosakeste korrapäratust
liikumisest. · Pööras veendunud kahtlejadki “ aatomiusku ” -ained koosnevad
aatomitest ja molekulidest. Soojus aga pole midagi muud, kui molekulide
korrapäratu liikumise teel toimuv energia ülekandumise vorm. · Väitis, et valgus
levib valguskvantide ehk footonite kaupa. Seega süttis 20. sajandi algul uue
leegina teaduslik vaidlus valguse olemusest - ühelt poolt on valgus käsitletav
kui elektromagnetiline laine, teisalt aga kui osakeste (korpusklite, kvantide,
footonite) voog. · Sai aastal 1921 Nobeli füüsikapreemia juba 1905. aastal
loodud fotoefekti teooria eest, mille järgi elektron lendab ainest välja, kui
saabuv valguskvant talle selleks paraja koguse energiat annab. · Kõige laiemalt
on Albert Einstein tuntud relatiivsusteooria loojana. Tuntakse koguni kahte
relatiivsusteooriat - erirelatiivsusteooria ja üldrelatiivsusteooria. Asi sai
alguse aastal 1905, kui tema sulest ilmus 30leheküljeline artikkel “ Liikuvate
kehade elektrodünaamikast ”. Ainuüksi sealt pärinev elegantne valem E=mc2, mille
järgi energia on võrdne massi ja valguse kiiruse ruudu korrutisega, on pakkunud
nii õudust ja hukku (aatomi- ja tuuma-pomm) kui lootust (otsingud efektiivse ja
loodust säästva energiaallika loomiseks). Kui erirelatiivsusteooria kirjeldab
füüsikanähtusi vaid üksteise suhtes ühtlaselt ja sirgjooneliselt liikuvates
taustsüsteemides, siis 1915. aastal ilmunud 50leheküljelises artiklis “
Üldrelatiivsusteooria alused ” selliseid kitsendusi pole. Pole saladus, et peagi
saja-aastaseks saava relatiivsusteooria ümber on paljude jaoks endiselt müstika
oreool. Arvata on, et oma osa on selles kasutatavatel mõistetel, mille sisu
Einstein avardas, aga mis kasutusel olnud juba ammustel aegadel. Mida tähendab
relatiivsus? Mis üldse on liikumine, taustkeha? Relatiivsus on suhtelisus. Aga
mis on suhtelisus? Vastuse saamise parim viis on katse. Hüüdke oma last või
muidu head tuttavat nimepidi. “ Mis on? ” kõlab vastus. “ Kus sa oled? ” “ Siin,
” kõlab vastus. Mida saime teada? Laps on olemas. Aga kus? Tema jaoks selge siin
on küsija jaoks mõistetamatu seal. Tema näeb oma ümbrust, meie mitte.
Arusaamiseks peab nimetama mõne keha või koha, mille läheduses ta viibib.
Näiteks: olen söögitoa akna juures või magamistoa keskel. Toa keskpunkt pole
küll mingi keha, aga selgesti arusaadav koht küll. Niisiis on asukohast
arusaamiseks vaja taustkeha, milleks on mõni ese või koht (kujutletav keha).
Taustkeha valik on vaba - akna juures võib sama tähendada kui uksest 5 sammu
kaugusel. Selles seisnebki asukoha suhtelisus - erinevate kehade suhtes on keha
asukoht erinev. Aga liikumine? Kui kõnnid, võtmed taskus, siis on nad kõndija
suhtes paigal, aga liiguvad koos omanikuga nende esemete suhtes, millest ta
möödub. Seega on ka liikumine suhteline. Vaatleme ratta pöörlemist ja veeremist.
Kui ratas vastu maad ei puutu, siis tiirutavad kõik ratta punktid ümber
keskpunkti. Olgu rattapöia punktide kiirus ratta keskpunkti suhtes v (joon. 1).
Kui see ratas veereb libisemata mööda maapinda, siis ratta keskpunkti suhtes
liiguvad tema punktid ikka mööda ringjooni, aga maapinna suhtes on kiirused
erinevad: ratta keskpunkti kiirus on v, maapinna vastu puutuv punkt A on hetkeks
paigal, ülemine punkt B aga liigub topeltkiirusega 2v! Nüüd veidi nuputamist.
Rong liigub Balti jaamast Pääsküla poole. Kuid igal hetkel liigub osa rongiratta
punkte hoopiski vastassuunas. Kus need punktid asuvad? MART KUURME (1949) on
Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja, pedagoogikamagister. Pildid: -. Albert
Einstein -. Joon 1 -. Joon 2 Kristiina Ross on sündinud 3. juunil 1955
Tallinnas, lõpetanud 1973 Tallinna 21. keskkooli ja 1978 Tartu ülikooli eesti
filoloogia osakonna soome-ugri keelte eriharu. 1984. aastal kaitses Kristiina
Ross kandidaadiväitekirja teemal “ Instruktiiv läänemeresoome keeltes ”. Pärast
ülikooli lõpetamist asus ta tööle tollasesse Keele ja Kirjanduse Instituuti ehk
praegusesse Eesti Keele Instituuti, kus töötab tänini. Alates 1996. aastast on
Kristiina Ross instituudi teadusdirektor. Viimastel aastatel on ta uurimistööna
tegelenud 17. ja 18. sajandi eesti Piibli-tõlke tekstianalüüsiga. Teadustöö
kõrval tõlgib Kristiina Ross prantsuse ja heebrea kirjandust. 1995. aastal
pälvis ta ühena “ Eesti keele grammatika ” autoritest Eesti Vabariigi
teaduspreemia. Tema tööd tõlkijana on hinnatud Eesti Kultuurkapitali
aastapreemiatega (1996 ja 1998). Kristiina Ross on Emakeele Seltsi ja Kirjanike
Liidu liige. Teie suguvõsas on olnud nii tunnustatud reaalteadlasi kui ka
humanitaariaga tegelejaid. Miks Teie filoloogiateaduskonna valisite? Kui läksite
ülikooli keeli õppima, kas teadsite juba ette, et tahate just teadusega tegelema
hakata? Kasvasin väga “ interdistsiplinaarses ” majas: mu üks tädi oli TPI-s
kõrgema matemaatika õppejõud, teine tädi Tallinna Keskhaiglas günekoloog ja ema
filoloogiharidusega tõlkija. Kõigi kolme tööst räägiti kodus palju ja kõik alad
ahvatlesid aeg-ajalt. Eesti keelt läksin õppima sellepärast, et see aine sundis
keskkoolis kõige rohkem pead murdma, kuna ma ei saanud aru suure ja väikese
algustähe ning kokku- ja lahkukirjutamise reeglite loogikast. Igatahes mäletan
end ülikooli ajal paar korda erialavalikut sellega põhjendanuvat. Kui Te ei
oleks õppinud oma eriala, siis millise ametiga leiba teeniksite? Keskkooli
viimasel aastal käisin päris innukalt ERKI ettevalmistuskursustel ja mingil ajal
kaalusin võimalust minna õppima psühhiaatriat. Aga praegu ei kujuta küll ette,
et kõne alla tuleks mingi filoloogiakauge amet. Spetsialiseerusite Tartu
ülikoolis soome-ugri keeltele, kas oskate ka mõne väiksema hõimurahva keelt? Ei
oska. 20. sajandi jooksul on eesti keel palju muutunud. Kas usute, et eesti
keelt kõneldakse veel ka järgmisel sajandivahetusel või on teda selleks ajaks
tabanud liivi keele saatus? Küllap kõneldakse. Eeldades, et vaimuelu ei ole
majandusega fataalselt seotud, võiks prognoosida, et ühtlustav
amerikaniseerumine hakkab peagi kõiki tüütama. Kuna pendel liigub ühest
äärmusest teise, siis pole välistatud, et mingil hetkel lähevad pisikesed ja
eksootilised keeled koguni eriti hinda. Kuidas õppisite ära prantsuse ja heebrea
keele? Kas selle taga peitub eriline huvi prantsuse ja juudi kultuuri vastu
laiemalt? Prantsuse keelt õppisin keskkooli ja ülikooli aastail eraõpetajate
juures, heebrea keelega alustasin ülikooli orientalistikakabinetis Pent
Nurmekunna juhatusel, pärastpoole pusisin ise raamatute järgi. Ajendiks oli
tõesti laiem huvi kummagi rahva vaimsuse vastu, kitsalt lingvistilise nurga alt
olen nende keeltega vähe tegelenud. Juudi kultuur on eriti ligitõmbav just oma
ideaalsuse tõttu: ligi 19 sajandit ei olnud neil ei riiki ega ühtegi muud
materialiseerunud ühenduslüli peale teksti - ja seegi keeles, mida nad ei
kõnelenud. Kui palju Te üldse keeli oskate? Kas on mõni niisugune keel, mida
tahaksite kunagi kindlasti ära õppida? Keele oskamiseks võib nimetada seda, kui
suudad näljasest peast endale võõras keeles leiba küsida, või seda, kui suudad
rikast teksti sõnaraamatu abita nüanssideni nautida. Viimases mõttes oskan
ainult eesti kirjakeelt ja siingi oleks aeg-ajalt tulus mõnd väga head
sõnaraamatut käepärast hoida; häda on ainult selles, et eesti keele keerukamate
kihtide lahtimuukimiseks napib teatmeteoseid. Kui aega oleks, hakkaksin õppima
läti keelt, seda läheb eesti kirjakeele ajaloo uurimisel hädasti vaja.
Fantaseerime pisut. Kui Teil oleks võimalik vestelda ükskõik kellega ükskõik
millisest ajast ja vabalt valitud teemal, kelle valiksite vestluskaaslaseks?
Kellega tahes vesteldes võib jutt äkki osutuda sisukaks. Mul on üks tuttav nunn,
kellel on muuseas kolm kõrgemat haridust (meditsiini-, psühholoogia- ja
teoloogiaalane). Näiteks tema seltsis on vaikiminegi olnud mõni-kord paljuütlev.
Millist teadusavastust läbi aegade peate kõige tähtsamaks? Kõige ohtlikumaks?
Avastused iseenesest on lihtsalt huvitavad. Tähtsaks või ohtlikuks teeb nad see,
kuidas neid kasutatakse. Filoloogile peaksid kõige tähtsamad olema avastused,
mis viisid kunagi trükikunsti leiutamiseni ja nüüd Interneti-ühenduse
tekkimiseni. Aga pole selge, kas trükised ja Internet levitavad inimlikku
tarkust või rumalust. Teadusavastuste nõmeda rakendamise vastu on teadus ise
täiesti jõuetu. Teie lemmikraamat? Lemmikkirjanik? Koguja raamat ja Sholem
Aleihhemi “ Marienbad ” - need kaks head raamatut on lihtsalt hetkel
aktualiseerunud, kuna pidin hiljuti rääkima juudi kirjandusest. Milline oleks
Teie vapideviis? Viimasel ajal meenub mulle üha sagedamini Martin Lutheri mõte,
mida on oma jutlustes ligi 400 aastat tagasi tsiteerinud Georg Müller ja tema
kaudu ka Uku Masing. Nimelt, et inimene on kuni 40. eluaastani narr; kui ta
seejärel aru saab, et ta narr on, siis on juba hilja. Tõsi küll, Luther pidi
liikuma väga vaimses seltskonnas, kui ta leidis, et oma narruse adumine on
üldinimlik. Pildid: -. KRISTIINA ROSS. VAHUR LÕHMUSE foto Uhked värvilistes
turbanites mehed, mõõgad vööl, vahel kaval, vahel sõjakas tuluke silmades
helkimas. Selline on paljude jaoks ühe tõelise idamaalase võrdkuju, meelde
jäänud kusagilt filmist või raamatuillustratsioonidest. Selle stereotüübi
aluseks on tõenäoliselt sikhid, India üks omanäolisemaid inimrühmi. Sikhide
kuulsus ja mõju maailmale on kaugelt suurem olnud, kui nende arv, 20 miljonit,
eeldada lubaks. Ja Amritsar on sikhide kõige püham paik maakeral - nagu Vatikan
katoliiklastele, Jeruusalemm juutidele või Meka musulmanidele. Mussooniootel
Amritsar on järjekordne kuum ja tolmune India linn täis masendavas
kontsentratsioonis vaesust ja viletsust, paksu ja vedelat. Ja kõige selle keskel
on kuulus Kuldtempel otsekui negentroopiasaareke keset hävingupöörises maailma.
Pole parata, just säärasena kangastub Indiat külastades üks võimalikest
tulevikuvisioonidest: üha raskem on toime tulla jäätmete ja saastaga, korras
suudetakse hoida veel vaid üksikud “ saarekesed ” ning prügimägi on saanud
valdavaks elukeskkonnaks … Kord väravatest läbi, jalatsid hoiule antud ning pea
traditsioone austades rätiga kaetud, olemegi hiiglaslikus valgest marmorist
templikompleksis. Nelinurkse põhiplaaniga puhtaveeline tiik - nektaritiik, Amrit
Sar - kus prisked vääriskalad laisalt ringi ujuvad. Tiigi keskel kullaga kaetud
tempel, Hari Mandir ehk lihtsalt Kuldtempel, on 20 miljoni sikhi kõige püham
koht maakeral. Templikompleksi kohal heljuv kummaliselt hingekriipiv laul vaibub
vaid mõneks öötunniks, samuti pühade tekstide vahetpidamatu lugemine Hari
Mandiris ning palverändurite vool, usklike muljetavaldavalt harras äraolek …
Kord päevas toimuvatel ühissöömaaegadel jagatakse kõigile soovijatele - isegi
kuni kümnetele tuhandetele - tasuta lihtsat toitu. Tasuta saab ka peavarju. Siin
on meeldiv ja rahulik viibida mitte ainult habemikul või turbanikandjal. See on
koht, kus on teretulnud kõik inimesed, sõltumata soost, rassist või
usutunnistusest. Peaaegu mitte miski ei reeda siin asetleidnud aastatetaguseid
dramaatilisi sündmusi ning Punjabi turbulentset minevikku. Heade kavatsustega
algus Sikhismi sünnimaa Punjab (Pandzab) on Induse keskjooksu ja tema viie suure
lisajõe maa (pand zab tähendabki pärsia keeles “ viite jõge ”), ajalooline
piirimaa, kus hinduismi ja islami vahelised kokkupuuted ning konkurents kõige
teravamad on olnud. Võttes üheltpoolt eeskuju hindu bhakti traditsioonist ja
teiseltpoolt sufismist, müstitsistlikust islamisektist, püüab sikhism niisiis
sünteesida ja lepitada neid kahte vägevat ususüsteemi. Sikhismi kui suhteliselt
noore religiooni algus on dateeritav Guru Nanaki (1469-1539) tegevusega. Gurude
ehk autoriteetsete õpetajate järgimise traditsioon on Indiale ammusest ajast
omane olnud, kusjuures iga guru võib mõnevõrra erinevat nägemust jutlustada.
Nanak, sünni poolest hindu, hakkas õpetama, et “ pole olemas hindut, pole olemas
muhameedlast, on vaid üks jumal kõigile ”. Üldse oli kümme gurut, kellest iga
järgnev oli isiklikult välja valitud eelmise poolt, “ guru hing on nagu leek,
mida ühelt lambilt teisele edasi antakse ”. Sikhid on üldjoontes üle võtnud
hindude kosmogoonilise süsteemi, sealhulgas usu hinge ümbersündimisse, kuid
eitatakse hinduismile omast ranget kastikorda ning paljude jumalate
(ebajumalate) kummardamist. Monoteism (ühe jumala usk) ning keeld jumalat
kunstiteostes kujutada lähendab sikhismi islamiga. Põhiline austusobjekt ja
ainus jumaliku tõe allikas on raamat, Adi Granth ehk Granth Sahib, “ elav guru
”. See sisaldab esimeselt viielt gurult pärinevaid ja Guru Arjuni poolt 1604.
aastal kokku kogutud palveid, religioosseid hümne ja poeetilisi tekste - kõik
gurud olid ühtlasi ka tunnustatud poeedid. Amritsari asutas aastal 1577 sikhide
neljas guru Ram Das. Seega on Amritsar India mõistes noor linn. Ram Dasi
järeltulija, Guru Arjun, püstitas templi keset püha nektaritiiki (amrit
tähendabki nektarit ja sar tiiki) ja Ranjit Singh kuldas ta kuplid.
Arhitektuuriajaloolased leiavad siin nii hindu kui islami mõjusid, ja kuidas
teisiti see saakski olla. Räägitakse, et sümboliseerimaks sikhide muret meie Maa
saatuse pärast, kujutab see endast ümberpööratud ja Maa keskpunkti suunas
avanevat lootosõit. Kui olete näinud ühte sikhide templit, siis tunnete
eksimatult ära ka kõik ülejäänud - variatsioonid ei ole suured. Muidugi peavad
sikhid ise oma religiooni maailma parimaks ja täiuslikumaks, teised jälle
märgivad, et sikhid on vähe midagi põhimõtteliselt uut loonud. Sümbolid
ühtekuuluvust loomas Kui alguses oli Guru Nanaki järgijate näol tegemist
väikesearvulise veidrike rühmaga, kes mingit erilist ohtu valitsevale korrale ei
kujutanud, siis sedamööda, kuidas sikhide populaarsus kasvas, süvenesid ka
vastuolud muhameedlike mogulivõimudega. Vähemalt kaks guru suri vägivaldset
surma. Kümnes ja viimane guru Gobind Singh (1666-1708) kuulutas gurude
järgnevuse enesega lõppenuks ning moodustas 13. aprillil 1699 khalsa-nimelise
vennaskonna, kes relv käes oma õiguste eest võitlema peab. Gobind Singh pani
kirja ranged pühitsemis- ja käitumisjuhised, mida austatakse suuremas osas
tänapäevani. Sikhid ei suitseta ega tarvita narkootilisi aineid (tõsi, mõnedki
on maiad alkoholi järele). Sikhid ei usu ka astroloogiat ega muid hämaraid asju,
peavad tegema ausat tööd ja mitte sallima rassilist, usulist või soolist
diskrimineerimist. Nad peavad võitlema õigluse eest ja külastama oma
pühakodasid, gurdwarasid. Eriti pühad on Kuldtempel ning viis “ igavest trooni ”
(Akal Takhat), millest üks, sikhi parlament, asub samuti Kuldtempli kompleksis
kohe Hari Mandiri vastas. Khalsa ordu liikmete, seega kõigi õigete sikhide
sümboliteks said viis k-tähega algavat tunnust: kõigepealt ke ša ehk juuksed,
mida sikhid kunagi ei lõika, vaid turbani alla krunni koguvad. Sikhide sulest on
ilmunud raamatuid, kus tõestatakse, kuidas juuksed on inimese elujõu korvamatuks
allikaks, mistõttu neid lõigata ei tohi. Vähem silmatorkavad tunnused on
metallist käevõru, mõõk, kamm ja erilised vormipüksid. Kõik need tunnused, kas
või miniatuursel või sümboolsel kujul, on igal õigel sikhil alati olemas. Sikhi
mehed lisavad oma nimele liite Singh (“ lõvi ”) ja naised Kaur (“ emalõvi ”).
Seega kõik Singhid on tõenäoliselt sikhid, kuigi Rajasthani 16.-18. sajandi
ajaloos võib kohata ka samanimelisi maharadzasid, kes ei olnud sikhid - tuntuim
on arvatavasti Jaipuri ning Jantar Mantari observatooriumide (vt. “ Horisont ”
nr. 8 1997, lk. 4-8) rajaja Jai Singh. Segamini ei tohiks ajada ka sikhe ja
Sikkimit, viimane on India kirdeosas Himaalaja mäestikus asuv valdavalt
budistlik piirkond. Kuigi nii sikhid kui mitte sikhidest pandzabid kõnelevad
sama pandzabi keelt, kasutavad sikhid oma tähestikku, gurmukhit. Pandzabid
Pakistanis kirjutavad araabia tähestikus. Ilmneb, et Aasias ei ole meile
harjumuspärased inimeste ühtekuuluvustunnused, nagu keel ja rahvus, mitte alati
kõige tähtsamad. Sõltuvalt kohast ja asjaoludest võivad esiplaanile kerkida
hoopis religioon, sekt, kast või hoopis veresugulusel põhinev klann. On
kummaline, et samal ajal kui sikhid on maailma üks selgemini eristuvaid ja
kokkuhoidvamaid inimrühmi üldse, ei moodusta nad rangelt võttes isegi mitte
rahvust! Sikhid militariseeruvad Niisiis oli sünteesi otsivast rahumeelsest
liikumisest 18. sajandiks olude sunnil saanud oma erilisust rõhutav ja kasvavalt
militaristlik organisatsioon. Kogu järgnev sikhide ajalugu ongi peaasjalikult
märtritegude ja sõdade ajalugu. Amritsari Kuldtempli sikhi muuseumis võib näha
vaid kahesuguseid pilte - kuulsate sikhide portreesid, ning maale
martüüriumidest: kellel lüüakse pead maha, kes põleb elusalt, kes võitleb viimse
veretilgani ülekaaluka vaenlase vastu. Tänu spartalikule distsipliinile ja
tugevale ühtekuuluvustundele suutsid sikhid luua tugeva sõjaväe, mis oli
paremaid Aasias. Vastuhakk afgaanidele ja mogulivägedele oli üha söakam ning
siin-seal Punjabis ja Delhi ümbruses tekkis sikhide vürstiriigikesi. Üks mees,
Ranjit Singh (1780-1839), sõlmides osavalt liitlaslepinguid
vürstide-väepealikega ning vallutades juurde uusi alasid, leidis end peagi
tõelise impeeriumi eesotsast. Riigi pealinnaks sai 1799. aastal Punjabi suurim
linn Lahore, kuigi Amritsari eriline pühadus säilis. Läänes löödi afgaanid
Khyberi kuru taha, põhjas vallutati Tšitraali, Hunza, Baltistani ja Ladakhi
mägipiirkonnad ning idas oldi sunnitud brittidega rahu tegema ligikaudu Sutlej
jõe joonel. Peale Ranjit Singhi surma hakkas sikhi riik sisekonfliktides ning
kokkupõrgetes briti sõjaväega (sikhi sõjad 1845-1849) lagunema. Ja kuigi
impeeriumi iga oli üürike, vaevu pool sajandit, elab omariiklus sikhide mälus
tänase päevani. Sikhi armee inkorporeeriti briti eliitvägede koosseisu ning
piirisõdu läänes ja põhjas peeti juba koos. Et sikhid vihkasid mogulivõimu veel
rohkem kui britte, siis koos suruti maha ka esimene tõsisem inglastevastane
ülestõus (Great Mutiny), mis 1857. aastal üle terve Põhja-India lõõmama lõi.
Hilisemate sündmuste valguses tundub, et sellest jäi omakorda ka hindudel
sikhidevastane okas hinge. Unistus oma riigist Kui 1947. aastal äsja
iseseisvunud Briti Indiat Indiaks ja Pakistaniks jagati, lootsid ka sikhid sinna
vahele oma riiki, Khalistani, saada. See aga ei kuulunud lord Mountbatteni
plaanidesse, liiatigi oli ilma sikhidetagi tõsiseid probleeme. Punjabis alanud
närvilise migratsiooni käigus - hindud ja sikhid India territooriumile, moslemid
Pakistani - hukkus veresaunades ligi miljon inimest. Tänapäeva Pakistani
rahvastikust moodustavad sikhid tühise osa, India Punjabi osariigis on neid 57%.
Rohkesti on sikhe veel Punjabiga külgnevas Haryana osariigis ja Delhis.
Väljaspool Indiat võib turbanit kohata Suurbritannia tänavapildis (eriti
Londonis), Austraalias ja USAs. Et Punjabist on, tänu viljakale pinnasele ja
sikhide töökusele, saanud India arenenuim osariik, siis on see koos sikhide
kõrgendatud eneseteadvusega esile kutsunud autonoomianõudmisi ja
separatismiilminguid. Sikhid arvavad, et neil on suuri teeneid India
iseseisvumisel ja riigi üldisel käekäigul, samal ajal aga neid ja nende usku
ahistatakse. Tõesti, sikhide osatähtsus India rahvastikus on küll kõigest 2%,
kuid kummalisel kombel neid turbaniga mehi lihtsalt jagub kõikjale. Räägitakse,
et sikhid on India parimad farmerid - 1960. aastate roheline revolutsioon andis
fantastilisemaid tulemusi just Punjabis. Parimad sõdurid, sportlased ja
tehnikatundjad - olgu siis tegu motorikša, takso, veoauto või Boeing 747
juhtimisega, tulid sealt. Üheksast India alpinistist, kes 1965. aastal viienda
eduka ekspeditsioonina Mount Everesti otsa jõudsid, olid kolm sikhid. Sikhide
osatähtsus on ebaproportsionaalselt suur kõikidel aktiivset eluhoiakut ja
edasipüüdlikkust nõudvatel aladel, sealhulgas ka India parlamendis ning
valitsusasutustes. Pinged eskaleerusid traagilise 1984. aastani, kui mõnisada
relvastatud Akali religioosse partei ekstremistlikumalt meelestatud liiget ning
tuhanded palverändurid sulgesid end Kuldtemplisse ning kuulutasid seal välja oma
riigi. Kompromisse ei leitud ja India valitsusväed surusid ülestõusu veriselt
maha. Kuldtempli kompleks sai tankitules tugevasti kannatada. Vastutasuks tapeti
31. oktoobril peaminister Indira Gandhi oma sikhidest ihukaitsjate poolt,
sellele järgnesid omakorda hindude ja sikhide vahelised kokkupõrked Delhis ja
Punjabis, kus ligi kümme aastat väldanud pogrommide käigus hukkus igal aastal
mitu tuhat inimest. Sikhidele oli märku antud, et selline heterogeenne riik,
nagu India, ei saa pretsedenti luua ning erinevate etniliste ja usuliste rühmade
iseseisvusnõudmistele järele anda. Tuttav lugu, kas pole? Punjabi probleem on
aga Indias kõigest üks paljude seast. Sündmused, mis toimuvad selles
miljardilise elanikkonnaga tuumariigis, panevad arusaadavalt terve maailma hinge
kinni hoidma. Kipub ju liitriikide jagunemine praktikas enamasti traagilisel
viisil realiseeruma. Viimased viis aastat on Punjabis jälle rahulikumalt
möödunud - ühelt poolt on jõud ja teiselt poolt vaikne solvumus. Püssimehed
kontrollivad Amritsari suunduvaid ronge. Kuldtemplis mängib valulik melanhoolne
muusika. ÜLO SUURSAAR (1962) on Eesti Mereinstituudi vanemteadur,
geograafiadoktor. Pildid: -. 18 tundi ööpäevas loetakse Hari Mandiris pühasid
tekste ning mängib elav muusika, mis arvukate valjuhääldite abil üle terve
templikompleksi võimendatakse. ÜLO SUURSAARE foto -. Sikhi mehe tunneb kaugelt
ära turbani alla kogutud juuksepahmaka järgi. Lähemal silmitsemisel võib märgata
metallist käevõru, mõõka ja veel üht-teist. ÜLO SUURSAARE foto -. Kümblus
nektaritiigis. ÜLO SUURSAARE foto -. Rahumeelne õhkkond ning pimestavvalge puhas
marmor on teravas kontrastis kohe teisel pool templimüüre algava lärmaka ja
väsitava linnaga. ÜLO SUURSAARE foto -. Sikhi impeeriumi ligikaudne ulatus
Ranjit Singhi ajal 19. sajandi esimesel poolel koos tänapäevaste
riigipiiriidega. -. Lahore Badšahi mošee, moguliarhitektuuri viimase suurehitise
kõrval valendab sikhi tempel, kuhu on maetud sikhide esimese ja viimase
imperaatori Ranjit Singhi põrm. Tänapäeva Pakistanis asuv Lahore oli aastatel
1799-1849 sikhi riigi pealinnaks. ÜLO SUURSAARE foto DOKTOR KARIS ÜHENDAB
ROHELIST JA VALGET BIOLOOGIAT. Professor Alar Karise intervjuu HORISONDILE
Muudetud pärilikkusega loomad on kümnekonna aastaga muutunud
molekulaarbioloogidele asendamatuks. Teie olete neid oma uurimistöös palju
kasutanud. Mida nad teadusele annavad? Jah, transgeenseid hiiri on valmistatud
1980. aastate lõpust alates ja algul hakati neid looma ikkagi süvateaduslike
probleemide lahendamiseks. Loomade pärilikkust võib muuta põhimõtteliselt kahel
erineval viisil - kas võõraid geene sisse tuues või olemasolevaid välja
lülitades. Esimesel puhul on tegu rangelt võttes transgeensete organismide
loomisega, teisel juhul aga saame nn. knock out loomad. Praeguseks me oleme
jõudnud juba nn. postgenoomse ajastu piirile. Mitmete organismide geenijärjestus
on teada ning kohe-kohe võime sedasama ütelda ka inimese genoomi kohta. See on
aga alles algus. Geenide järjestus iseenesest ei ütle meile veel kuigi palju,
oluliselt tähtsam on välja uurida nende funktsioon, mida me saame teha just tänu
muudetud pärilikkusega organismidele. Võib ju küsida, et miks me ei uuri geenide
avaldumist puhtalt katseklaasis, in vitro? Seda tehaksegi, ent kunstlik süsteem
jääb ikkagi kunstlikuks ning mingi geeni toimimist kogu täiuslikkuses saame
siiski jälgida vaid terviklikus organismis, milleks ongi siis kasutusel muudetud
pärilikkusega loomad ja ka taimed. Nii, et muudetud pärilikkusega organismid on
tänapäeval eelkõige ikkagi katsevahendiks? Nad on teatud mõttes nagu vahelüliks
teaduse ja biotehnoloogiatööstuse vahel. Viimasel ajal rahastatakse peamiselt
biomeditsiini ja farmaatsiatööstuse arenguga seotud uuringuid. Viimased aga
vajavad tihti üsna tugevat alusteaduslikku vundamenti. Muudetud pärilikkusega
loomad on kasutusel geenide funktsiooni väljaselgitamisel, mis on tegelikult ju
fundamentaalne probleem. Samal ajal on nad aga asendamatud ka konkreetsete
preparaatide katsetamisel. Meil on võimalik juba väga paljusid haigusi hiirel
modelleerida ning ravivõtteid nende loomade peal katsetada. Inimeste peal
sedasama teha oleks mõeldamatu. Farmaatsiatööstus loodab muudetud pärilikkusega
loomade baasil ka otsest tootmist käivitada. Sellisel puhul oleksid n.-ö.
bioreaktorina kasutusel juba suuremad loomad, kes toodavad mingit konkreetset
valku, mis eraldub näiteks nende piima koosseisus, kust seda saab välja
puhastada. Sääraseid “ kulda lüpsvaid ” kitsi ja lambaid on juba loodud. Ja veel
on geenidega manipuleerides võimalik panna näiteks lehm lüpsma senisest
oluliselt täisväärtuslikumat piima. Näiteks on inimesi, kes ei kannata piimas
leiduvat laktoosi ning nende tarbeks võiksid olla konstrueeritud lehmad, kes
lüpsavad laktoosivaba piima. Ka oleks põhimõtteliselt võimalik muuta lehmapiima
“ inimlikumaks ” nii, et see sisaldab just neid valke, mida näiteks inimlaps
kõige enam vajab. Mis teeb muudetud pärilikkusega organismid nii tohutult
kalliks? On ju tegelikult raske mõista, miks mingi hiirekene maksab ühtäkki sama
palju kui uhiuus tänapäevane sõiduauto. Transgeensete ja knock out hiireliinide
loomine on väga töömahukas tegevus, mis nõuab ülikallist aparatuuri ning eriti
hea ettevalmistusega spetsialiste, keda pole sugugi lihtne leida ning koolitada.
Uue transgeense hiireliini korral kulub meid huvitava geeni väljaotsimisele,
eraldamisele ja hiirtesse viimisele poolteist kuni kaks aastat. Aeganõudev on ka
knock out hiirte valmistamine, sest väljalülitatava geeni leidmine pole sugugi
lihtne ega kerge ülesanne. Väga kallid on ka vivaariumid, kus neid hinnalisi
loomakesi peetakse. Seal peavad valitsema väga rangelt kontrollitavad ning
püsivad tingimused, et näiteks haigused ligi ei pääseks. Ainuüksi autoklaavid,
mida kasutatakse vivaariumitarvete ja loomade toidu steriliseerimiseks, maksavad
näiteks üle miljoni krooni igaüks. See kõik teeb need loomad väga kalliks,
kusjuures mingi keskklassi sõiduauto hind on alles hiireliini omahinnaks. Mida
teeb uurija, kui ta kavatseb näiteks asuda välja selgitama mingit teatud inimese
vähivormi tekkemehhanismi ning kavatseb selleks kasutada muudetud pärilikkusega
hiiri. Hiire geenijärjestus on teatavasti välja selgitatud ning uurija käsutuses
on nn. hiire geeniraamatukogu. Mismoodi ta tööle hakkab? Tavaliselt on meil ikka
mingi eelaimdus, varasemale kogemusele tuginev teadmine, et see geen võib seal
DNA piirkonnas asuda. Õigupoolest hiireliini valmistamiseks polegi meil vaja
teada, kus piirkonnas meid huvitav geen paikneb, vaid geeniraamatukogust
eraldatakse reaaalne DNA, mis lõpuks on meil katseklaasis. Geenide püüdmiseks
geeniraamatukogust on tänapäeval palju väga efektiivseid märkimismeetodeid, nii
et vajaliku geenini jõuame suhteliselt kiiresti. Me peame DNA lahti harutama ja
tarviliku lõigu sealt eraldama. Edasi võime vastavalt vajadusele lisada sellele
geenile mingi regulaatorpiirkonna, mis suunab geeni tegevuse mujale või
blokeerib selle hoopiski. Tänapäeval suudame reguleerida geenide avaldumise aega
ja ka kohta organismis. Kas me võime ütelda, et põhimõtteliselt teame kuidas
geen töötab? Jah, sellest on suhteliselt palju teada. Me tunneme geeni
regulaatorelemente ning oskame luua geeniregulatsiooni lihtsustatud mudeleid.
Nüüdseks on aga selgeks saanud, et nende regulaatorelementide tegevust
kontrollivad veel erilised valgud, mis aeg-ajalt “ istuvad neile selga ” ja
korraldavad geenide avaldumist. Et sääraseid valke võib olla terve kobar ning
nende aktiivsus muutub ajas kogu aeg, on väga raske luua selget pilti kogu
sellest n.-ö. teisesest kontrollimehhanismist. Niisiis, me teame, kuidas geen
põhimõtteliselt töötab, ei tunne aga veel kuigi hästi geenitegevuse
regulatsiooni? Jah. Geenide tegevus on nimelt veel ka hierarhiline. Organismi
arengu käigus lülitatakse kogu aeg geene sissevälja. Ühed geenid lõpetavad
tegevuse, teised alustavad, kusjuures üks geen võib käivitada või peatada teise
geeni toimimise. Teame, et regulatsioon toimub säärasel viisil, selle
konkreetset mehhanismi me aga enamikul puhkudel ei tea. Millised
geeniregulatsiooni probleemid on tänapäeva maailmateaduses kõige teravamalt
esil? Siin ei saagi mingit konkreetset probleemi piiritleda. Väga palju
uuritakse DNAs sisalduva informatsiooni ümberkirjutamist RNA molekulidesse,
transkriptsiooni. See on äärmiselt huvitav. Uuritakse ka rakkude
etteprogrammeeritud surma, apoptoosi. Apoptoos puudutab ju peaaegu kõiki
organismi rakke, teatud hetkel surmavad rakud end ise. Kuidas täpselt ja miks?
Seda me veel ei tea. Väga pingsalt uuritakse ka vähirakkude arengu
regulatsioonimehhanisme. Hiir on olnud geeniuurijatele põhiline mudelloom. Kas
ta jääb ka edaspidi selleks või suudavad koekultuurid kunagi hiiri täielikult
asendada? Koekultuure kasutatakse küll järjest laiemalt. Kui me oleme
valmistanud mõne transgeense hiire, siis hiljem saab juba katseid jätkata
näiteks tema rakkudel. Viimaseid võib väga kaua säilitada ning nendel
kõikvõimalikke uurijaid huvitavaid manipulatsioone korraldada. Teine suund
seondub embrüonaalsete tüvirakkudega, viimased annavad väga palju uusi
võimalusi. Mis need tüvirakud on? Need on väga varajases arengujärgus olevast
lootest, blastotsüstist, võetud sisemise rakumassi rakud. Neid saab sealt
eraldada, viia koekultuuri ning hoida ja paljundada nõnda, et nad ei hakka
diferentseeruma, milleks neil on tõsine kalduvus. Need rakud on totipotentsed,
see tähendab, et kõik organismi rakud pärinevad nendest. Nendest võib saada ka
nn. idurakke, sugurakkude eellasi. Seega on tüvirakkude näol võimalik säilitada
organismi kogu tema arengupotentsiaali täiuses. Lõputult neid kultuuris hoida
aga ei saa, viimaks hakkavad nad ikkagi diferentseeruma. Seega võiksid just
tüvirakkude kultuurid olla hiirte asendajaks. Ent kui kauaks säilib vajadus
katsetada näiteks kõrgemate ahvidega? Minu meelest on see valuläve küsimus.
Primaadid on ju meile tegelikult väga lähedased, ent katseid nendega paraku
ikkagi tehakse. Tihti on need üpriski võikad. Ma jätsin siin enne puudutamata
ühe geenitehnoloogilise suuna, nn. ksenoplantatsiooni - teistelt loomadelt pärit
elundite siirdamise inimesele. See käib nõnda, et sea või ahvi elundeid
üritatakse juba nende loomade kehas inimesele vastuvõetavamaks muuta ning hiljem
siirdatakse abivajajatele. Inglismaal tegeleb sellega biotehnoloogiafirma
Imutran, kes teeb katseid ka primaatidega ning on Euroopas sellel alal kõige
kaugemale jõudnud. Siin on aga ikkagi küsimus valuläves. Tegelikult on ka rott
väga hea mudel, eriti neurobioloogidele. Temal pole aga geenide ümbertõstmine
nii hästi välja arendatud kui hiirel. Rott on tark loom ning sobib eriti hästi
kõikvõimalike närvihaiguste uurimise mudeliks. Loomulikult seondub katseloomade
kasutamisega hulga eetilisi probleeme. Kes ikkagi annab meile siin ilmas õiguse
teisi elusolendeid oma huvides tohutul hulgal tappa? Paraku on aga asjad nõnda,
et seni kuni oled terve ja sinu lähedased on terved, oled ehk valmis võitlema
laboriloomade õiguste nimel. Kui aga sind ennast või kedagi omastest tabab raske
haigus, mille ravi oleneb just neistsamadest loomkatsetest, muudad tõenäoselt
oma seisukohti. Säärane on juba kord inimloomusele omane lähenemine paljudele
probleemidele. Kas teadlaskonna sees on valdav suhtumine, et meil pole õigust
jumalat mängida? See on tegelikult tänapäeva teaduses üks olulisi küsimusi.
Näiteks on keelatud katsete tegemine inimese tüvirakkudega. Samal ajal pole aga
kahtlust, et neid kusagil juba tehakse. Keegi ikka proovib. Igasuguste suurte
avastustega on paraku nõnda, et nende kasutamist pole võimalik tagasi hoida.
Kogu inimkonna ajalugu demonstreerib seda meile selgelt. Ühe või teise uuenduse
kasutuselevõttu saab küll pidurdada, tagasikäiku anda aga ei saa. Seega jääb
meil vaid üle hoida tegevust kontrolli all. Ohtusid on aga väga palju. Me oleme
võimelised pärilikkusainet juba väga tugevalt muutma. Kui me töötame
keharakkudega, võime vigastada ainult ühe põlvkonna, olgu tegu siis hiirte või
inimestega, esindajaid. Kui aga viime muutuse iduliini pidi edasi, oleme me
võtnud endale vastutuse juba tulevaste põlvkondade ees. Nende saatus sõltub meie
otsustest. Seepärast peame väga palju teadma, kui tahame näiteks Parkinsoni tõbe
ravida. Kui siirdame selleks vaid ühe geeni, siis peame olema veendunud, et see
geen täidab vaid seda ühte, meid huvitavat funktsiooni. Kohutav, kui hiljem
selgub, et tollel geenil on ka lisafunktsioone, mis võivad käivitada organismis
mingi viitsütikuga pommi. Igasugune elusorganism on väga keeruline. Hiljuti
rääkisime, et inimesel on 100 000 geeni, nüüd kõneleme juba 150 000st. Ning
sugugi pole nii, et igal geenil on vaid üks ülesanne skeemi järgi, üks geen -
üks haigus, üks geen - üks tunnus. Geenikogum on tegelikult meeletult keeruline,
ning nagu juba öeldud, me teame väga vähe selle masinavärgi toimimisest ja
kontrollimehhanismidest. Siiski on näha teadlaste juures väikest joovastust oma
jõust ja võimsusest. Nii mõnigi leiab, et juba lähiajal hakkame me pärilikkust
kontrollima. Mina kipun olema vastasleeri esindaja. Joovastus võib tõesti
kergesti tekkida. Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid teadlasi.
Ma arvan, et tuleb olla siiski äärmiselt ettevaatlik. Jah, tehnoloogiliselt
oleme võimelised tegema juba praegu väga palju. Aga ainult puhttehnoloogiliselt.
Küllap suudame õige varsti luua näiteks transgeenseid inimesi, aga jällegi
ainult tehnoloogiliselt. Näiteks võiks keegi kusagil valmistada kurikuulsaid
disainbeebisid. Minu meelest ei tea me geenidest aga veel ligilähedaseltki nii
palju, et võiksime endale seda lubada. Kui lasta mustadel mõtetel sel teemal
lennata, jõuame kiiresti košmaarideni välja. Läänemaailmas on kontrollimehhanism
teaduse üle usutavasti siiski väga hästi paigas. Seda küll, ent teadlased on
ikkagi inimesed. Näiteks pole paraku haruldane, kui mõni teadlane kas tahtlikult
või tahtmatult, esitab valeandmeid. Seda tingib meeletu konkurents. Sa pead
kohutavalt pingutama, et oma eksistentsi õigustada. Tempo on tihti nii kiire, et
pole aega oma tulemusi korralikult kontrollida ning ka lahti mõtestada. Kui sa
teed katse ja see rahuldab sinu hüpoteesi, pole enam aega järele mõtelda.
Säärane tormamine võib aga viia äraarvamatute tulemusteni. Joovastuse
ilminguteks on ka kõikvõimalikud tsirkusliku sisuga üritused, nagu näiteks
kukkurhundi või mammuti taasloomine. Selle peale kulub meeletult raha ja
tõenäoselt õnnestubki hirmsa vaevanägemisega too mammut lõpuks valmis teha. Mis
temaga aga peale hakata? Lõbustuspargis rahvale raha eest näidata? Kui just
tingimata peab, siis võiks ehk teha mingi transgeense elevandi, talle karvad
selga manipuleerida ja kõik. Igal juhul oleks see palju odavam. Ehk sobiks see
idee mammutiprojektiga konkureerivale firmale? Jah, miks mitte. Niisiis, tehakse
teadlaste eestvõttel igasuguseid asju - mõttekaid, vähemõttekaid ja paraku ka
mõttetuid. Kõigest hoolimata pole võimalik arengut peatada. Tegelikult on mul
tunne, et väga paljud teadlased tahaks ka ise, et see tormakas areng oleks
aeglasem. Kas midagi on teaduse olemuses muutunud? Kättesaadava info hulk on
kasvanud meeletult, sealhulgas ka mittevajaliku info hulk. Ühelt poolt on
järjest raskem teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Teisalt saad sa kõik, mis
sind huvitab, kohe kätte ning võid seda järgmisel hetkel oma huvides kasutada.
Nõukogude ajal käisime Moskvas kord aastas Lenini-raamatukogus uurimas, et mis
laias maailmas ka tehtud on. Praegune tempo aga nõuab kogu aeg
ümberorienteerumist. Mõte peab väga paindlik olema. Sa sured lihtsalt välja, kui
tempoga kaasa ei lähe. Vahel õnnestub leida endale väike nišš, kus saad veidi
aega rahulikult omaette töötada. Varsti aga lendab sinna n.-ö. terve maailm
peale ning jälle läheb kuumaks. Ma kardan, et me väsime ära. Milline avastus
võiks geeniteadusele veelgi suurema kiirenduse anda? Kui ma teaksin! Võiksin
Nobeli preemiale kandideerida. Tavaliselt on teadlane mingis oma asjas kinni ja
kõik suured avastused tulevad pooljuhuslikult eri valdkondade piirimailt. Kas
mingeid paisukohtasid ei tundu siis olevat, kuhu kõigi mõtted ikka ja jälle
suunduvad? Neid on tõesti, kuid nad jäävad reeglina iga teadlase oma
tegevusvaldkonna sisse ning nende lahendus ei too vältimatult kaasa suuri
pöördeid. Näiteks köidab mind järjest enam võimaluste otsimine, kuidas rakendada
geenitehnoloogilisi meetodeid loodusliku mitmekesisuse uurimiseks. Siinkohal
tahaksin mainida, et inimene kipub loodusliku mitmekesisuse säilitamise all
enamasti mõtlema mingite sümbolloomade, nagu suur panda, kaitset. Looduse
seisukohalt on aga paljud toredad ja armsad ohustatud elukad hoopiski
marginaalid, palju määravam osa ökosüsteemides võib olla näiteks selgrootutel,
kas või pinnaseussidel. Te ise olete TÜ erizooloogia professor. Kuidas te oma
huvideringi piiritlete? Ma olen kümmekond aastat tegelenud geeni funktsiooni
regulatsiooniga organismi tasandil. Teine suund, mis mind praegu veetleb, ongi
nüüdisaegsete molekulaarbioloogia meetodite rakendamine loodusliku mitmekesisuse
uuringutel. Praegu oleme näiteks käsile võtnud Eesti pruunkaru. Uurime karu
bioloogiat molekulaarbioloogia võtetega. Selle projekti eestvedajad on Urmas
Saarma ja Harri Valdmann. Pruunkaru on Euroopas häviv liik. Eestis on neid
küllalt palju, nende täpset arvu me aga ei tea. Jahimehed näiteks ütlevad, et
neid on piisavalt palju, et pakkuda Baieri sakslastele võimalust siin jahil käia
ja meile raha tuua. Karude arvu saab aga küllaltki täpselt välja selgitada DNA
näidete järgi. Viimaseid saab isegi väljaheidetest. DNA on teatavasti väga
individuaalne. Me kasutame ka peibutisi. Paneme metsa roiskuvat liha, mis
meelitab karu ligi ning söögikohalt leitud karvatuustide põhjal saab välja
selgitada n.-ö. karu isiku. Karvadest eraldatud DNA näitab, kes on kes. Need
uurimised heidavad valgust ka karude sigimisbioloogia kohta. Doktorant Mart
Jüssi on alustamas hüljeste uurimist moodsaid meetodeid kasutades. Näiteks aitab
DNA võrdlemine välja selgitada, kas hülgekoloonia äärealal paiknevad emasloomad
käivad naaberkoloonia isaste juures. Molekulaarne ökoloogia pakub väga palju
uusi võimalusi. Zooloogid tavaliselt ei pööra tähelepanu sellele, mida meie
saame neile pakkuda. Praegu on paraku nii, et tuleb siia kusagilt välismaalt
teadlane, võtab meie inimeste poolt meie loodusest kogutud proovide näidised,
analüüsib neid oma kodumaal ja avaldab ühel kenal päeval artikli, kus käsitleb
ka Eestit, viitamata ühelegi siinsele uurijale ning jättes tavaliselt tänugi
avaldamata. Me suudaksime seda kõike ka ise oma jõududega teha. Roheline
bioloogia peaks tõsiselt mõtlema, kuidas koostöö nn. valge kitli bioloogiaga
võiks mõlemaid edasi aidata. Meil on see koostöö alles algusjärgus. Kuidas on
Teie meelest lugu Eesti teaduse elujõuga? Teadlased nurisevad kõikjal maailmas.
Olukord Eestis on aga siiski stabiliseerunud. Toimib mingi rahajaotamise
süsteem, mis jõuab teadlasteni. Kahjuks on kuidagi vaeslapse osas noored
teadlased, kelle jaoks pole eraldi rahataotlemisvõimalusi. N.-ö. vanad tugevad
tegijad haaravad kõik endale. Eks seegi ole ju paranemise märk, et Teie naasite
Hollandist kodumaale tagasi. Mul oli õnne ning leiti nn. maabumisraha.
Tegelikult olen ma ka kärsitu ja viis aastat on piisavalt pikk aeg, et ühe koha
peal olla. See aeg sai mul täis ja ma huvitusin muudest võimalustest ning
Eestist tuligi pakkumine. Ma sain jätkata seda teadust, mida olin teinud. Minu
arust tuleks sellist maandumisraha rohkem pakkuda, kas või stipendiumide näol.
Et mujalt maailmast tulijad võiksid seda taotleda eelkõige oma teadustöö
jätkamiseks. Tegelikult ei tahtnud ma ka väga kauaks kodunt ära jääda. Niigi oli
mul tagasi tulles juba kohanemisraskusi. Eriti ärritas tihti kuuldud väljend “
meil Eestis nii ei saa ”. Ma mõtlesin siis, et mis imeriik see Eesti on, et siin
ei saa ühte ja teist asja nõnda mõistlikult korraldada, nagu see mujal maailmas
käib. Mind häirib mõnikord ka komme väikseid saavutusi suureks puhuda. Mingi
artikkel kusagil väärikas ajakirjas, mida üldiselt tähistatakse näiteks
šampanjapudeliga laboris, võib Eestis anda mõnelgi puhul aastateks alust oma
tähtsuse rõhutamiseks ning pidevaks hooplemiseks. Te loete Tartu Ülikoolis
molekulaarset arengubioloogiat ja molekulaarset süstemaatikat. Kas on midagi,
mis paneb Teid alma materi professorina muretsema? Ma leian, et ülikool on
eelkõige üldhariduse kants. Mulle ei meeldi selline amerikaniseerumine, eriti
tehnoloogilistel aladel, et igaüks teab kitsalt vaid mingit oma lõiku ning ei
tunne maailma asjade vastu suurt huvi. Minu arust peaks tudeng saama rohkem
maailmapilti kosutavat filosoofiat ning muid pilku avardavaid aineid, et ta
oskaks rohkem ise mõtelda ja toimuva kohta ka küsimusi esitada. Ma tunnengi oma
loengutes puudust kaasamõtlemisest. Eks ole ju loeng selleks, et inimesi mõtlema
panna. See pole üksnes info hankimise paik. Ülikool peab muutma inimese
arenemisvõimeliseks. Mingid teatud tehnoloogilised oskused vananevad tänapäeva
maailmas mõne aastaga. Mis on Teid ennast teaduses hoidnud? Eks see ole ikka
vabadus. Vabadus tegeleda sellega, mis sind huvitab. Akadeemilist vabadust
mujalt kui ülikoolide juurest ja teadusest ei leia. Mina ei oska end raamidesse
suruda. Ja siis muidugi ka uudishimu. Teadus kasutab just sellist mõtteviisi,
mis sobib mulle kõige paremini. Need probleemid, millega me siin Tartus
tegeleme, on ju kõik väga huvitavad. INDREK ROHTMETS Pildid: -. Professor Alar
Karis: Teaduses hoiab mind vabadus, vabadus tegelda sellega, mis mind huvitab.
-. Geeni toimimist saame siiski jälgida vaid terviklikus organismis, milleks
ongi kasutusel muudetud pärilikkusega loomad ja taimed. -. Tuleb tunnistada, et
geeniregulatsiooni tegelikku mehhanismi me veel ei tunne. -. Kui me viime
muutuse iduliini pidi edasi, oleme võtnud endale vastutuse juba tulevaste
põlvkondade ees. -. Küllap suudame juba õige varsti luua näiteks transgeenseid
inimesi. Me ei tea geenidest aga veel ligilähedaseltki nii palju, et võiksime
endale seda lubada. Kõikvõimalike kampaaniate maailmas on päris üllatav, kui
mõni asi püsib esil pikka aega. Teaduslikud tõestused, jutud, fantaasiad ja
valed kliima muutuste tagajärgedest inimkonnale on püsinud laiema
arutlusobjektina vähemalt kümmekond aastat. Ja vististi on maailma
konverentsidest seni suurim - Rio de Janeiros 1992. aastal toimunud UNCED -
Ühinenud Rahvaste Keskkonna ja Arengu Konverents. Sellel allakirjutatud kahest
konventsioonist oli üks pühendatud kliima muutuste tagajärgedele koos
lubadustega ka midagi ette võtta. Miks siis kliima muutub? Mida näitab viimaste
aastate statistika? Kasvuhoonegaasid ja laamtektoonika Aga asjadel on oma pikad
eellood. Juba Prantsuse teadlane Jean Baptiste Joseph Fourier olevat osutanud,
et mõnedel gaasidel atmosfääris on kasvuhoonega sarnane omadus olla soojuse
lõks. Süsinik-dioksiidi (CO 2) mõju täpsem määramine jääb aga Rootsi nobellisti
Svante Arrheniuse nimele aastast 1896, mistõttu temaga ka tavaliselt ajaloolist
ülevaadet alustatakse. Tänapäevaks kaunis keerukate kliimamudelite juures on üks
asi Arrheniusega täpselt sama: ka mudelid arvutavad, mis juhtub
õhutemperatuuriga maakera pinnal juhul, kui CO 2 sisaldus atmosfääris
kahekordistub. Kuna pool lõppevast sajandist on kaetud ka süsinik-dioksiidi
kontsentratsiooni täpsete mõõtmistega, siis teadlastele ei ole selle gaasi
atmosfääri lisandumise põhjus - kivisöe, nafta ja gaasi kasvav põletamine
industriaalses revolutsioonis - enam aastakümneid mingi vaidlusaine. Paar
viimast kümnendit on aga toonud hulga täpsustusi teiste kasvuhoonegaaside osast,
samuti ookeanide ning taimkatte mõjust. Ülemaakeralist bilanssi aitasid tublisti
parandada Rio konverentsist alguse saanud rahvusvahelised abiprogrammid
vaesemates maades, mille hankimises ka Eesti oli edukas. Asi pole aga kaugeltki
nii lihtne, et lugu kliima muutumisest lõpetada inimtekkelise süsinik-dioksiidi
vaieldamatu mõjuga. Atmosfääri koostise kõrval on kliimamuutuste põhjusi mitu ja
neid ei saa inimese süüks panna. Selle sajandi esimesel veerandil sündisid veel
nende põhjuste seletamise kaks vaala. Ajaliselt esimesena tuleb nimetada Alfred
Wegeneri, kelle artikkel mandrite triivist ilmus aastal 1912, täielikum käsitlus
1915. Nüüd laamtektoonikaks nimetatav teooria 1 seletab suurepäraselt, miks on
muutnud oma suunda hoovused ookeanides, miks on kerkinud õhuvoogusid takistavad
mäeahelikud, miks üleüldse purskavad vulkaanid, muutes aegajalt oluliselt
atmosfääri koostist. Ja viimase sõltumatu teguri tõi päevavalgele Milutin
Milankovitch aastal 1926. See on Maa telje liikumise ning orbiidi muutuste
koosmõjust tingitud maapinnale saabuva päikese kiirguse muutumine. Kui
Milankovitchi tsüklite mõõtmiseks sobib ühikuks 10 000 (21 000-100 000) aastat,
siis mandrilaamade liikumisest põhjustatud muutusi tuleb mõõta miljonite
aastatega. Ja inimtekkelise CO 2 puhul räägime muutustest saja aasta jooksul.
See on oluline ajavahe, iga põhjusterühm töötab sada korda erinevas ajaskaalas.
Aga siiski töötavad kõik korraga nii päikeseenergia jaotamisel atmosfääris kui
ka tema kaudu Maa pinnal, luues õige keeruka kliimatekke süsteemi 2. Meil ei
oleks võib-olla mõtet rääkida miljonitest aastatest, kuna elatavas elus nii
kauge tulevik kedagi ei huvita. Kuid paraku on sajandiga toimuva kliimamuutuse
tõsidust püütud nimelt kahtluse alla seada argumentidega, et kliima on alati
muutunud, tuues esile geoloogilisi tõendeid. Need aga töötavad ajaskaalas kümme
tuhat või kümme miljonit aastat. Teiseks on looduslike kliimamuutuste
ennustamine vajaliku täpsusega üle jõu käiv: me võime vabalt ennustada, et see
või teine vulkaan ükskord purskab niikuinii, aga inimesed tahaksid teada
(vähemalt selle vulkaani jalamil elavad inimesed), mis kuupäeval ta purskab. Ja
ilmaennustajatel oleks vaja teada, kui palju ta tuhka ja kasvuhoonegaase välja
ajab ning kui kõrgele tuhk lendab. See näide puudutab ainult väga väikest osa
kliimasüsteemist, raskesti ennustatavat leidub veel palju. Ka võimetust täpselt
ennustada on viimasel kümnendil kasutatud demagoogiliseks vastuargumendiks, et
lahjendada praeguse inimmõjulise muutuse tõsiseltvõetavust. Kuna argumenteerijad
esindavad harilikult suurte majandushuvisid (fossiilkütustel põhinev
energeetika), on samas stiilis võimalik irvitada majandusprognooside üle: selles
keerulises süsteemis saabuvad suured muutused pea alati täiesti ootamatult.
Soojenemine ja tagajärjed Tegelikult on kliimamudeleid arendatud viimasel ajal
sedavõrd, et autoriteetse rahvusvahelise teadlaskogu IPCC (Rahvusvaheline
Kliimamuutuste Komisjon) viimase aruande järgi toob süsihappegaasi lisandumine
praeguses tempos kaasa tema kahekordistumise atmosfääris aastal 2080 maakera
keskmise temperatuuri tõusuga 2,5 o C ning meie kandis 4 o C. Ühe või paari
päeva ilmas pole see muutus tähelepanuväärne, kuid tegu on keskmisega kogu aasta
ringi. Kui lugeja heidab pilgu graafikutele, saab ta otsustada, kuidas
ennustatuga võrreldes Eestis seni on elatud. Muidugi võib globaalne soojenemine
ka väiksem olla, juhul kui mingil põhjusel looduslik muutumine viib
jahenemisele. Praegu seda vaatlused ei kinnita, vaid räägivad otse vastupidist.
Tööstusliku kasvu eelse ajaga võrreldes on maakera keskmine temperatuur kasvanud
0,6 kraadi. Löövam on muidugi näide, et teadaolevast 145-st aastast on üle
maakera 9 kõige palavamat aastat aset leidnud viimase tosina aasta jooksul.
Soojenemisel on palju tagajärgi. Maakera eri nurkades pole need siiski
ühesugused. Lihtne on viidata, et temperatuur on üks energia mõõtudest ja üle
maakera võttes on soojemas õhkkonnas enam energiat. See tähendab kindlasti
tormisuse kasvu, vähemalt esialgu neis paigus, kus praegugi tormitseb. Sademete
ennustamisega on asi keerulisem, kuid kaldutakse arvama, et paljud kuivad
piirkonnad muutuvad veelgi kuivemaks ja mitmed vihmased vihmasemaks. Kontrastid
järelikult suurenevad. Mõelgem korraks Aafrikale. 1970. aastate alguses tabasid
Sahelit Põhja-Etioopiani rängad põuad. Haile Selassie vananenud reziim laskis
vaikides näljaohvrite arvu kasvada üle saja tuhande, enne kui maailmast abi
palus. Karistuseks kukutas keisri marksistlikult meelestatud Etioopia
Töölispartei Mengistu Haile Mariami ainujuhtimisel. Kuid põuad osutusid ka
sotsialismi vaenlaseks ning 1991 kukkus kell ka talle. Sudaanis on käinud
lõppematu kodusõda araablaste ning hõimuusuliste neegrite vahel. Üks ilmne
põhjus on araablaste ekspansioon mägedes leiduvate veevarude juurde. Asja on
muidugi kena rüütada usuvaenuga, mida juhtub ju Euroopaski ikka veel. Ja nii
edasi. Tahan öelda, et põhjuste seos on oluline. Paljud tapatalgud ei alga
veepuuduse pärast, kuid ka see võib olla nõrgim lüli ahelas. Olgu, tulgem koju
Esimesel pilgul näib, et Eestis kliima soojenemisest me rohkem võidame, kui
kaotame. Hoiame kõvasti kütmise pealt energiat kokku, vegetatsiooniperiood
põllukultuuridele pikeneb ja öökülmade risk väheneb, tänavate ja teede
korrashoid talvel on odavam. Jäälõhkujat, mille liisimiseks kasutati kuue aasta
eest andmeid, nagu tuleks talviti jääd aina enam, läheb vaja üha harvem. Muide,
viimane aastatosin (1988-1999) on Tallinna lahe jäätumises täiesti erakordne: on
olnud ainult kaks jäätalve. Varasemaid nelja sajandit, mille kohta laevaliikluse
järgi on jääolud täielikult tuletatavad, iseloomustavad 6-8 jäävaba talve
sajandi peale. Lõppeval kahekümnendal sajandil aga kokku 16, kasv siis Hansa
ajast peale kahekordne või enamgi. Kliima suurel soojenemisel on muidugi ka
otseseid halbu tagajärgi. Eeskätt suusatajate ja Otepää turismivaevad
lumepuudusest, randade purunemine ja raskused sadamatega, sagedasemad
tormikahjustused metsades jne. Kuid olulisemad tagajärjed võivad taas tuleneda
keerukamate seoste kaudu. Need on alati olemas nii looduslikes süsteemides kui
nende kombinatsioonides inimtekkeliste süsteemidega. Näiteks metsale võib
soojenemine ja sademete suurem hulk tähendada soodsamaid kasvutingimusi, kuid ka
kahjurite tunduvalt suuremat paljunemist. Läänemerel on jääkatte vähenemine
laevandusele soodne. Ent kuidas see mõjutab ökosüsteeme kalavarudeni välja, seda
ei mõista keegi praegu ennustada. Ja globaliseeruvas maailmas levib kõik hea ja
paha kaugemale ning kiiremini. Nagu ajalooõpikust mõnevõrra müstilisena tundunud
rahvaste ränded kaugemas minevikus olid tõenäoliselt ülekarjatamise ja
kliimamuutuste koosmõju tagajärg, nii ei ole moodnegi maailm kaitstud suurte
pagulasvoolude eest. Veepuudus on juba praegu paljude maade tõsine nuhtlus.
Haitis, Gambias, Malis, Botswanas, Etioopias, Tšaadis, Ruandas, Nepaalis ja
Albaanias saab keskmine kodanik olmevett tarvitada 5-15 liitrit päevas.
Võrdluseks: Eestis, Lätis, Austrias ja Prantsusmaal on seda umbes 100 liitrit.
Millest kõnelevad graafikud? Me ei maali musti stsenaariume. Laskem parem pilk
üle Eesti originaalsete kliimagraafikute, millelt vaatab vastu soojenemise
trend. Talvede kohta, mis on Eesti kliimamuutuste võti, serveerime selle sajandi
talvede histogrammi (joon. 1) viie sajandi talvede taustal. Külmade ja
normaalsete talvede sageduse vähenemine ning soojade ja väga soojade sagenemine
on küllalt ilmne. Jääminek Eesti jõgedel on tõlgendatav kui kevadine
õhutemperatuuri tõus üle nulli (joon. 2), kusjuures jõgede jäämineku aegade
erinevused on taandatud pisikesele jõele Palmses. Seal tegi G. von Pahlen
asjahuvilisena esimesed jätkuvad kirjapanekud. Vanemast ajast on võtta Daugava,
kuid sealt pole ülestähendused pidevad. Suvetemperatuurid on tuletatud
rukkilõikuse esimesest päevast arvestades asjaoluga, et talivilja oras õige pea
pärast jääminekut kasvama hakkab. Seetõttu saab päevade arvu jääminekust
rukkilõikuseni ning rukki küpsemiseks vajaliku soojuse järgi leida aprilli, mai,
juuni ja juuli keskmise temperatuuri (joon. 3) - seega mitte suve
(juuni-september) temperatuuri tavalises mõttes. Aga termomeetri- eelsest ajast
peab leppima sellega, mis võimalik. Eelmise sajandi keskelt tänaseni on
soojemaks läinud kõikidel kuudel peale suve. Igal aastal keskmiselt poole kuni
terve sajandikkraadi võrra soojemaks muutunud sesoon oktoobrist veebruarini on
tegelikult alus selleks, et kevad on soojem veelgi märgatavamalt. Seletus on
lihtne: vähem jääd ja lund, vähem soojust nende sulatamiseks ning kevadel saab
päike kohe maad kuumutama hakata. Miks see enam suvel ei toimi, selle põhjus
peitub kogu meie ümbrust aasta läbi mõjutavas soojenemise mehhanismis:
Põhja-Atlandilt jooksevad tsüklonid meile sagedamini kui varem, tehes talved
soojaks, kuid suved pilvisemaks ja seepärast mitte soojemaks. Tean küll, et
mõnelegi meenub viimane kaunis suvi ja mind võib kahtlustada udu ajamises.
Tõepoolest, möödunud suvi kuulub kahesaja aasta esikümnesse, kuid ei muuda
midagi 150 aasta statistikas, õigemini muudab väga vähe. Veerandsada aastat
tagasi uskusin, et kui tõsimeeles seletad keskmise ja ühe juhtumi vahet, siis
inimesed hakkavad ka uskuma. Sügisel kuulsin paljudelt headelt tuttavatelt
jälle, et selle sooja suve peale tuleb kange käre talv. Seda teadis juba
vanarahvas ilmaprohvetitest rääkimata, teatasid nad. Ometi mäletan, et asi tehti
statistiliselt selgeks juba sada aastat tagasi. Ainus ennustus, mida statistika
lubab teha, on järgmine: sooja suve järele saabub normaalne talv, sedagi 66%
tõenäosusega. Aga miks peaksidki inimesed uskuma asju, mis neile ei meeldi? 1
Vt. Heldur Nestor. Rändav ja uuenev maakoor. “ Horisont ” 7-8 1999, lk. 7-11. 2
Vt. Heldur Nestor. “ Kasvuhoone- ” ja “ külmhooneperioodid ” Maa ajaloos. “
Horisont ” 7-8 1999, lk. 43-46. ANDRES TARAND (1940) on Riigikogu liige,
Rahvaerakonna Mõõdukad esimees. Geograafiakandidaat, kelle meelisteemaks on
kliimamuutused. Pildid: -. Jääolud Eesti rannikumeres muutuvad talvest talve.
Ent aina rohkem sagenevad jäävabad talved. Näiteks Tallinna sadam oli viimase
tosina aasta jooksul jääs vaid kaks korda. ÜLO SUURSAARE foto -. Mullune kuum
suvi jääb kauaks meelde. ÜLO SUURSAARE foto -. Joon. 1. Erineva
temperatuurireziimiga talvede sagedus 20. sajandil ja aastail 1500-1999. -.
Joon. 2. Jääminek Põhja-Eesti jõgedelt. Tšetšeeni (tšetšeeni keeles Noxçiyçö)
riigi ametlik nimi on Tšetšeeni Vabariik Itškeeria (tšetšeeni keeles Noxçiyn
Respublika Noxçiyçö). Tšetšeenia eestikeelne nimetus tuleneb venekeelsest sõnast
Xtxyz. Viimane omakorda on pärit 16. sajandi külanimest Çeçena. Tšetšeeni
Vabariigi pindala on ligikaudu 15 700 km2 - 81% endisest Tšetšeeni-Inguši ANSVst
(ülejäänud territooriumil on moodustatud Venemaa koosseisu kuuluv Inguši
Vabariik). Aeg loobuda Kümmekond aastat tagasi vaieldi Eestis selle üle, kas
kasutada kaugete välismaiste paikade traditsioonilisi eestipäraseid nimesid või
algupärandeid. Tollane diskussioon puudutas põhiliselt suurrahvaste kohanimesid,
ometigi vajavad just väikerahvaste omad eesti keeles kõige kiiremat muutmist,
sest veel praegugi kasutame me peaaegu eranditult koloniaalvallutuste käigus
levima hakanud nimesid, millel algupärandiga vähimatki pistmist pole. Tšetšeenia
puhul on venekeelsetest toorlaenudest loobumiseks hetkel ülimalt sobiv aeg. Me
oleme väike rahvas ja ei saa kuidagi aidata tšetšeene võitluses Venemaa jõhkra
agressiooni vastu, kuid me saame olla südames koos tšetšeenidega. Nii ei ole
Tšetšeenia pealinn mitte Groznõi, vaid Sölz-G·ala, mis eesti keeles võiks olla
Sölz-Ghala. Kasutada võib ka nimetust Dzohhar-Ghala (tšetšeeni keeles
Dzoxar-G·ala) või lihtsalt Dzoh-har, mis pole küll ametlik, kuid austusest
Tšetšeeni Vabariigi esimese presidendi Dzohhar Dudajevi vastu on tšetšeenide
hulgas väga levinud ja 1997 toimunud rahvakogunemisel Tšetšeenia pealinnas ka
rohkem kui 100 000 inimese poolt heaks kiidetud. Maarahvas Enne Vene-Kaukaasia
sõda 19. sajandil hinnati tšetšeenide koguarvuks rohkem kui üks miljon.
Tšetšeenide arvuks 1867. aastal on Vene ajaloolane N.G. Volkova pakkunud 116 000
(neistki suur osa invaliidistunud) - Venemaa koloniaalsõja ja järgnenud
karistusoperatsioonide tõttu oli tšetšeenide arv vähenenud ligi 90% !!! 23 000
tšetšeeni oli sunnitud 1865 Türgisse emigreeruma. 1897. aasta rahvaloendus andis
tšetšeenide koguarvuks Venemaal 226 496, 1920 - 181 257, 1926 - 318 522, 1939 -
407 690, 1959 - 418 756, 1970 - 612 700 ja 1979 - 755 782. 1989 elas N. Liidus
957 000 tšetšeeni, neist Tšetšeeni-Inguši ANSVs 734 500. Väljaspool isamaad
elavate tšetšeenide suure arvu taga on juba 1960. aastate algusest Tšetšeenias
kunstlikult loodud suur tööpuudus, mis pidi vältima tšetšeenide naasmist
pagendusest ja ulatus 1980. aastate keskpaigas ligi 25 protsendini
töövõimelisest elanikkonnast. Tšetšeenide ja venelaste osatähtsuse muutumine
Tšetšeeni-Inguši ANSVs viimase 60 aasta jooksul on olnud väga huvitav: 1939
moodustasid tšetšeenid 48,9% ja venelased 34,3%, 1959 - vastavalt 35,8% ja
51,2%, 1970 - 49,3% ja 35,6%, 1979 - 54,1% ja 29,8%. 1989 elas Tšetšeeni-Inguši
ANSVs 1,270 miljonit inimest, neist 57,8% tšetšeenid, 12,9% ingušid ja 23,1%
venelased. Seega hakkas pärast ANSV taastamist 1957 nii absoluutselt kui ka
suhteliselt suurenema tšetšeenide ja vähenema venelaste arv. Enne iseseisvuse
väljakuulutamist 1992 elas kolm neljandikku Tšetšeenia tšetšeenidest maal,
venelased seevastu olid koondunud valdavalt linnadesse. Lisaks kodumaale elab
tšetšeene suuremate kogukondadena Venemaal, Kõrgõzstanis, Kasahstanis,
Jordaanias, Süürias, Gruusias, Türgis ja USAs; hajutatult ka Usbekistanis ja
Saksamaal. Kokku loendati tšetšeene kümmekond aastat tagasi 1 miljon, 97%
nendest kasutas emakeelena tšetšeeni keelt! Viimane näitaja on kõrgeim
Põhja-Kaukaasias vene võimu all elanud suuremate rahvaste seas ning võib tunduda
isegi pisut üllatav, et vaatamata venestamissurvele ja korduvale genotsiidile on
tšetšeenid suutnud säilitada oma keele. Tšetšeenide praegust arvu ei tea keegi.
Esiteks ei ole täpset infot 1994.-1996. aasta sõjas hukkunute kohta -
minimaalseks kaotuseks on pakutud 50 000 ja maksimaalseks 100 000. Teiseks
puudub ülevaade sõja ajal kontsentratsioonilaagrites massiliselt tapetud
tšetšeeni meeste kohta. Kolmandaks on teadmata sõjaaegne, pärastsõjajärgne ja
nüüdne sündimus ning suremus Tšetšeenias. Tuleb ka arvestada, et 1999 valla
päästetud uus koloniaalsõda on nõudnud uusi ohvreid. Seetõttu võib tšetšeenide
koguarvuks praegusel ajal pidada 800 000-950 000. Tšetšeenias elab neist sõja
tõttu vähem kui pool, mõningatel andmetel 350 000 või isegi vähem. Viimase 180
aasta genotsiidis on hukkunud kokku vähemalt 1,5 miljonit tšetšeeni! Kirjakeel
aastast 1918 Tšetšeeni keel kuulub nahi keelkonda, lähimad sugulased on inguši
ja põhiliselt Gruusias räägitav batsbi keel. Batsbid on seejuures omal ajal
Tšetšeeniast välja rännanud. Tšetšeeni keele olulisemad murded on ploskost,
iton-qälla, melkhin (siirdedialekt inguši keelde), kistin, tšeberloi, akkin.
Nahi keeltele lähedased on abhaasi-adõgee, kartveli ja dagestani keeled. Kõik
kõneldavad põhiliselt Kaukaasias või kolmnurgas Türgi-Süüria-Jordaania
(venelaste poolt 19. sajandil Türgisse küüditatud rohkem kui miljoni adõgee ja
tšerkessi järglaste asuala). Enamiku tšetšeeni keelele lähedaste keelte
kõnelejaid on tänapäeval väga vähe. Ainult gruusia keele (kartveli keelkond)
kasutajate arv on mõõdetav miljonitega. Tšetšeenide naabruses elab ka palju
keeleliselt kaugemaid rahvaid - aserid, karatšaid, balkaarid, kumõkid ja nogaid
räägivad altai keeli, osseedid, taatid, armeenlased ja venelased indoeuroopa
keeli. Esimene tšetšeeni kirjakeele loomise katse ulatub 1860. aastatesse.
Kasutusele tuli kirjakeel 1918. Algul kasutati araabia, seejärel ladina kirja.
1938 surus Stalin tšetšeenidele, nagu paljudele teistelegi N. Liidu rahvastele,
peale vene kirja. 1992. aastast kasutatakse taas ladina kirja, millele on
lisatud mõned iseloomulikud tšetšeeni tähed, nagu 's' (eestlaste mõistes š), ç
(tš), g· (gh), ç· (tšh) jt. Kokku on tšetšeeni tähestikus 15 spetsiifilist
tähemärki, neist kaks diftongi. Üleminek ladina kirjale toimus Dzohhar Dudajevi
isiklikul initsiatiivil ja parlamendi otsusel. Varasem ajalugu Põhja-Kaukaasia
lauskmaa rahvastik on 2. aastatuhandel korduvalt dramaatiliselt muutunud,
mägedes on see olnud püsivam. Tšetšeenide kohta pärinevad esimesed kindlad
kirjalikud teated 7. sajandist. Enne mongolite ja tatarlaste rünnakuid 1230.
aastatel oli praegune Põhja-Tšetšeenia alaanide kontrolli all (tänapäeval peavad
end alaanide järeltulijateks osseedid, ka nende Venemaal asuva territooriumi
nimi on Põhja-Osseetia Vabariik Alaania). Naabruses elasid organiseeritult
karatšaid ja balkaarid. Tšetšeenide ja inguššide esivanemad nakhid (ka nohtšid)
elasid maa lõunaosas mägedes. Mongolite rünnakutes alaanide riik ja
karatšaid-balkaarid purustati ning suur osa neist põgenes mägedesse. Pärast
1250. aastat, kui Tšetšeeniast oli saanud Kuldhordi osa, hakkasid kohalikku elu
eelmäestikes juhtima peamiselt adõgee rahvad, eriti kabardid; lauskmaal ja
nüüdses Dagestanis aga turgi rahvad. Kõrgmägedesse nende, nagu ka tervikuna
Kuldhordi võim praktiliselt ei ulatunud, mistõttu tšetšeenide esivanemad elasid
jätkuvalt iseseisvalt, kuigi kitsal territooriumil ja vähese välissuhtluse
võimalustega. Alles 16. sajandil hakkasid tšetšeenid mägedest lauskmaale rändama
ning samaaegselt algas ka Dagestanis elavate avaaride ja kumõkkide vahendusel
tšetšeenide üleminek ristiusult islamile. Usuvahetuse protsess oli väga aeglane,
paljudes mägipiirkondades ja Inguššias võeti sunnal põhinev islam vastu alles
19. sajandi teisel poolel. Pealesurutud Püha Sõda Esimesed Venemaa tõsisemad
Põhja-Kaukaasia vallutamise katsed algasid 16. sajandi teisel poolel, ajal, mil
Kaukaasia idaosa oli Ottomani impeeriumi ja lääneosa Pärsia kontrolli all. Kaua
aega ei saavutanud venelased mingit edu, kuid pärast Krimmi khaaniriigi
vallutamist 1783 suutis Venemaa küllaltki lühikese aja jooksul hõivata suure osa
Kesk-Kaukasuse kabardide ja osseetide ning ka inguššide asualast.
Põhja-Kaukaasia ida- ja lääneosa mägedes oli vastupanu oluliselt tugevam ning
nii säilitasidki tšetšeenid ja mitmed teised rahvad esialgu veel vabaduse.
Tšetšeenide liider šeik Mansur kuulutas end kõikide mägirahvaste imaamiks ja
suutis Püha Sõja kontseptsiooni esmakordse väljatöötamisega ühendada suurt osa
Põhja-Kaukaasia vastuhakust Venemaa vallutustele. Püha Sõda kestis 1785-1791 ja
lõppes siiski põhjapoolsete alade, sh. Põhja-Tšetšeenia loovutamisega Venemaale.
1820. aastate algul algasid Venemaa vallutused uue ja kohutavama hooga.
Agressiooni ulatust näitab kujukalt Vene tolleaegse ühe kuulsama kindrali -
Jermolovi - lubadus mitte puhata enne, kui tapetud on viimne tšetšeen !!! 1834.
aastast asus tšetšeenide ja teiste Põhja-Kaukaasia rahvaste vabadusvõitlust
juhtima avaar, imaam Šamil. Tema aastakümnetepikkune vastupanu venelastele on
muutunud müüdiks. Tegelikult ei olnud Šamil kaugeltki kõige ägedam vastupanija.
Šamil ja tema pooldajad alistusid 1859 venelastele. Üheks põhjuseks oli ka
idapoolsete rahvaste, näiteks inguššide, tahtmatus tunnistada Šamili ülemvõimu.
1864. aastani jätkasid vabadusvõitlust mägedes tegutsenud kumõk Kunta-Hadzi
pooldajad. Muide - Dzohhar Dudajev kuulus Kunta-Hadzi virti (vaimulik
vennaskond, mitte segamini ajada pärimuslike hõimuühenduste taipidega), mis on
olnud tuntud oma iseseisvusideega. Sõjale järgnenud karistusoperatsioonid olid
samavõrd julmad kui sõda ise. Tavaliselt tapeti kõik küla elanikud, hävitati
elamud ja põllumajanduskõlvikud! Juba oma kontrolli all oleval maal kasutasid
venelased “ põletatud maa ” taktikat, püüdes sel viisil hävitada tšetšeenide
iseolemise soovi. Seda, et tagajärg oli hoopis vastupidine, näitavad tšetšeenide
ülestõusud aastail 1877-1878 noore Ali-Bek Hadzi juhtimisel ja arvukad
vastuhakud 20. sajandil. 1870 muutsid venelased 1817 asutatud Groznaja kindluse
Groznõi linnaks. Kiires korras rajati suur naftatööstus ning Tšetšeeniasse
asustati suur hulk venelasi. Põliselanikesse suhtusid venelased nagu loomadesse
ning mingit tõsisemat läbikäimist vallutajate ja vallutatute vahel ei tekkinud.
Seetõttu ei elanud 20. sajandi algul Groznõis ka praktiliselt ühtegi tšetšeeni.
Isegi 1960. aastate lõpuks oli pealinna elama asunud vähem kui 2% tšetšeenidest!
Genotsiid jätkub Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja periood oli
Tšetšeeniale suur katsumuste aeg, mil peale lühikese iseseisvusperioodi tuli
taluda nii vene valgete kui ka punaste massilist vägivalda. Mais 1917 asutas
Esimene Põhja-Kaukaasia Kongress Põhja-Kaukaasia ja Dagestani Liidu Keskkomitee
- iseseisva Põhja-Kaukaasia riigi ajutise valitsuse. Samal ajal algas
tšetšeenide ja inguššide võitlus kasakatega maade pärast, mille venelased olid
Vene-Kaukaasia sõja ajal põlisrahvastelt ära võtnud. Septembris 1917 võeti
Teisel Põhja-Kaukaasia Kongressil vastu ajutine konstitutsioon ja 11. mail 1918
kuulutati täielikku sõltumatust Venemaast, mida varsti tunnustasid Saksamaa,
Austria-Ungari ja Türgi. Põhja-Kaukaasia Vabariigi tähtsamad poliitilised
tegelased olid tol ajal president Tapa Tšermojev, parlamendi spiiker
Vassan-Giray Jabagi ja välisminister Haidar Bammate. 1918 tungisid
Põhja-Kaukaasiasse Denikini väed, kes loosungiga “ Ühtse ja jagamatu Venemaa
eest ” olid tšetšeenidele vähemalt sama vastuvõetamatud kui bolševikud.
Vastuseisu murdmiseks põletasid Denikini väed maatasa üle kümne Tšetšeenia
suurema keskuse, muu hulgas Gümse, Jalhan-Jurti ja Cecana. Tagajärjeks ühinesid
võitlusse valgekaartlaste vastu ka need tšetšeenid ja ingušid, kes seni hirmust
punakaartlaste ees olid hoidnud Denikini poole. Augustis 1919 algas Tšetšeenias
ja Inguššias Denikini vastane ülestõus ja šeik Uzun-Hadzi juhtimisel vabastati
septembris Kabarda, Osseetia, Tšetšeenia ja Dagestani mägialad. Samal ajal
kuulutati välja Põhja-Kaukaasia emiraat. Veebruaris 1920 jätsid Denikini väed
emiraadi territooriumi maha, põgenedes sissetungivate punakaartlaste eest, kes
esinesid kui vabastajad (olid eelnevalt de facto tunnustanud ka Uzun-Hadzi
valitsust!). Emiraat likvideeriti ja loodi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik
Mägivabariik, kus esialgu kehtisid šariaat ning edendati ka põlisrahvaste keeli
ja kultuure. Iseseisvuslastevastase terroriga näitasid aga punakaartlased õige
varsti oma tegelikke kavatsusi. Seetõttu algas augustis 1920 Tšetšeenia ja
Dagestani mägipiirkondades nõukogudevastane ülestõus, mida juhtis kuulsa Šamili
kauge järeltulija Said Bek. Suures ülekaalus olev Punaarmee suutis vastuhaku
maha suruda alles septembris 1921. Samal ajal alustas nõukogude võim
mägivabariigi tükeldamist rahvuslikeks üksusteks, tekitades territooriumide
jagamisega sihilikult pingeid kohalike rahvaste vahel. Enne nõukogude aega ei
teadvustanud tšetšeenid end mitte niivõrd eraldiseisva rahvana, kuivõrd ühe
osana Põhja-Kaukaasia mägilastest. N. Liidu rahvaid eraldav ja üksteise vastu
väljamängiv rahvuspoliitika aitas tšetšeenidel end rahvana leida, kuid lõi ka
mitmeid lõhesid nende ja mõnede naaberrahvaste vahele. Rünnak kestab 1925 algas
kogu N. Liidus ulatuslik rünnak islami vastu. Kui 1917 oli Tšetšeenias rohkem
kui 2675 mošeed ja üle 180 islamikooli, siis 15 aasta pärast tegutses neid alla
10. Massilisi rahutusi põhjustas sundkollektiviseerimine. 1929 sügisel algas
praktiliselt kogu Tšetšeenias üldrahvalik ülestõus sundkollektiviseerimise
vastu, mis peagi omandas ka rahvusliku vastuhaku iseloomu ja julgustas
rahvuslikke ülestõuse alustama ka Dagestanis, Osseetias, Kabardas, Balkaarias ja
Karatšais. Punaarmee ja ülestõusnute vahel toimusid metsikud lahingud, kuid
ülestõusu ei suudetud lõpetada. 1930 suvel otsustati Moskvas ülestõusust jagu
saada kavalusega. Kohalikud korrumpeerunud parteitegelased vahetati välja,
juurdetoodud armeeüksused lahkusid vabariigist, Tšetšeeniasse saadeti
hulgaliselt odavaid tarbekaupu ning kõikidele ülestõusnutele lubati amnestia.
Üks ülestõusu juhte, Šita Istamulov, sai koguni Šela kohaliku tarbijate
kooperatiivi juhiks. Kavaldamine kestis 1931. aasta sügiseni, mil Istamulov
ootamatult tapeti ning kõikjal Tšetšeenias algasid ulatuslikud OGPU
karistusoperatsioonid. Vähemalt 35 000 meest arreteeriti ning paljud neist kas
tapeti või surid vangistuses. Vastasseis ei lakanud - 1940 jaanuaris algas uus
suurem ülestõus kirjanik Hassan Israilovi juhtimisel. Viimane oli saanud Moskvas
kõrgema parteilise hariduse, kuid võimude tehtud vigadele tähelepanu juhtimise
eest kaks korda kinni istunud. Israilovi eeskujuks oli Soome kangelaslik
vastuhakk N. Liidule Talvesõjas ning sakslaste kallaletungi järel lootis ta ära
kasutada ka lähenevat rinnet. Enamlastest suudeti vabastada suur osa Tšetšeenia
mägipiirkondadest. Selle tulemusena alustas N. Liidu lennuvägi kevadel 1942
Tšetšeenia tagala pommitamist! Ootamatute õhurünnakute tagajärjel hukkus näiteks
Süita-Ghalas ja Iton-Qällas enamus elanikest. Sakslased ei jõudnud Tšetšeeniale
aga lähemale kui 500 km ning nii oli vastuhakk määratud läbikukkumisele.
Stalinile andis Israilovi juhitud ülestõus ettekäände süüdistada tšetšeene
koostöös sakslastega. 23. veebruaril 1944 aeti tšetšeenid tähistama Punaarmee
aastapäeva, NKVD-mehed kogu Tšetšeenias ajasid aga kokkukogunenud inimesed
veoautodesse, et deporteerida rahvas Kasahstani väheasustatud aladele.
Vastuhakkajad, haiged, vanad, samuti rasedad naised, kelle jaoks nädalaid kestev
teekond ülejõu käis, lasti kas maha, pandi põlema või maeti elusalt !!! Haibahi
külas näiteks aga ei “ viitsitud ” inimesi küüditama hakata - seal ajasid
venelased tšetšeenid küünidesse ja lautadesse ning panid hoonetele tule otsa,
põletades sel viisil elusalt rohkem kui 700 tšetšeeni! Üle 50% deporteeritutest
(välja saadeti 478 479 inimest) suri teel Kasahstani või Kasahstanis. Paljude
muude ebainimlike põhjuste seas oli üheks NKVD-poolne süstemaatiline tšetšeenide
mürgitamine! Sõjaajaloolane Ivan Bilas leidis Venemaa riigiarhiivist dokumendi,
mis tõendab, et tšetšeene mürgitati deporteeritutele jagatud abipakkide kaudu.
Välja olid töötatud täpsed juhised - 1 gramm arseeni 1 kg jahu kohta, 10 grammi
arseeni 1 kg soola kohta ning heksogeeni toiduõlisse. Mürke toidus nimetati “
toiduüllatuseks ”! Ei saa siiski väita, et nõukogude võim oleks suutnud kõik
tšetšeenid oma kodumaalt ära küüditada. Väike osa suutis varjuda kõrgmägedesse
ja pidada vastu. Just mägedesse varjunud tšetšeenid suutsid säilitada mitmeid
rahvuslikke pühapaiku Vene röövvallutajate eest. Vajaduse korral võeti selle
nimel ette ka kättemaksuoperatsioone. Küüditamise tagajärjed olid üldiselt
siiski katastroofilised - Moskva korraldusel hävitas Nõukogude armee valdava
enamuse tšetšeenide rahvuslikest ja ajaloolistest mälestusmärkidest! Pärast
1957. aastat võisid tšetšeenid küll ametlikult kodumaale naasta, kuid tegelikult
tegid võimud kõik, et nad tagasi ei pöörduks. Ka ei taastatud autonoomset
vabariiki endistes piirides, vaid põlised inguššide asualad Prigorodnõi rajoonis
jäeti osseetidele ning vabariigiga liideti põhjas mõningaid venekeelse
elanikkonnaga stepialasid. 1959. aastast alates püüti takistada tšetšeenide
asumist mägialadele, et hoida neid paremini kontrolli all. Paljudele elualadele,
sh. piirkonna jaoks tähtsasse naftatööstusesse, ei võetud tšetšeene aastakümneid
tööle. Vabariigi juhtorganites puudusid tšetšeenid peaaegu täielikult. Nii oli
autonoomse vabariigi esimeseks tšetšeeni rahvusest Ülemnõukogu esimeheks hilisem
tuntud kvisling Doku Zagajev, kes sai ametisse 1989. 32 aastat pärast AV
taastamist! Rängast rahvuslikust diskrimineerimisest nõukogude perioodil võiks
veel pikalt jätkata, sest vabadustarmastava rahvana olid tšetšeenid üks kõige
enam tagakiusatud rahvas N. Liidus. Lisaks hakkas Moskva keskvõim juba 1960.
aastatel levitama halvustavaid väljamõeldisi tšetšeenide kohta, et
diskrediteerida neid teiste N. Liidu ikestatud rahvaste silmis. Kõige
halastamatum Venemaa-Tšetšeenia sõda aastatel 1994-1996 on nii oluline sündmus,
et sellest on mitmetes maailma keeltes kirjutatud palju raamatuid (eesti keeles
kahjuks mitte). Siin esitame vaid mõningaid fakte sõjas toimepandud metsikuste
ja sõja tagajärgede kohta. Sõjas sai surma 50 000-100 000 tšetšeeni, valdavalt
tsiviilelanikud. Andmed Vene sõjaväe kaotuste kohta on erinevad. 2. oktoobril
1996 Venemaa Riigiduumas esinedes teatas A. Lebed, et föderaalväed kaotasid 3726
inimest tapetutena, 17 892 haavatutena ja 1906 kadunutena. Räägitud on siiski ka
kuni viis korda suurematest arvudest. Kirjeldatud on sedagi, kuidas Vene
sõjavägi kasutas tšetšeenidest rahulikke elanikke inimkilbina. Rahvusvahelise
Punase Risti teadetel panid vene sõdurid korduvalt tšetšeene elusalt põlema otse
Punase Risti töötajate silme all. Mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide
andmetel kasutasid föderaalväed korduvalt ka keemiarelva, kuigi Venemaa on
ühinenud keemiarelva kasutamist keelustava rahvusvahelise leppega. Vene väed
paigutasid Tšetšeeniasse 1,2 miljonit maamiini, mis piirkonna rahvaarvuga
võrreldes on suurim maamiinide hulk maailmas, ületades isegi kodusõjast
laastatud Angoolat! Rahvusvahelise organisatsiooni “ Arstid Piirideta ” juht
Eric Goemaere nimetas aprillis 1996 Vene-Tšetšeenia sõda kõige halastamatumaks
sõjaks! Venelaste tollased metsikused on jahmatavad isegi Teise
maailmasõjaaegsete N. Liidu või Saksa armee kuritegudega võrreldes. Seejuures ei
ole vastutusele võetud ühtki Vene sõdurit ega ohvitseri, küll on aga välja
jagatud hulgaliselt ordeneid. Käimasolev uus metsik koloniaalsõda ületab
agressorite julmuse poolest aga isegi eelmist! Ood vabadusele Surmal, nagu ka
vabadusel, on tšetšeenide jaoks suur psühholoogiline tähendus. Poliitilist
sõltuvust võrdsustavad nad füüsilise surmaga. Vabadus tähistab tšetšeenide jaoks
lisaks nende elufilosoofiale ka tervet rida norme ja traditsioone. Sõna vabadus,
mis tšetšeeni keeles on marsall ja marso, kasutavad nad väga paljudes
igapäevastes ütlustes ja väljendites. Nii näiteks võiks tšetšeenide tervitust
Marsa vog·iyla (meessoost vorm) ja Marsa yog·iyla (naissoost vorm), tõlkida kui
vabadus tulijale, lahkumistervitust Marsa g·oyla aga kui vabadus lahkujale,
lugupidamisavaldust Marsalla doiytu aga - soovin sulle vabadust. SURM VÕI
VABADUS Me sündisime öösel, kui emahunt tõi ilmale kutsikad. Hommikul, kui lõvid
ulgusid, saime me omale nimed. Kotkaste pesades meie Emad meid põetasid, Täkku
taltsutades meie Isad meid õpetasid. Me oleme kiindunud oma Emadesse,
inimestesse ja Isamaasse, Ja kui nad meid vajavad - me vastame vapralt, Me oleme
üles kasvanud vabalt, koos mägikotkastega, Raskused ja takistused ületame me
väärikalt. Kui graniitrahnud hakkavad sulama nagu tina, Siis me kaotame oma
Õilsuse elus ja võitluses. Maa hakkab läbi murdma keevas päikeses, Siis me
tuleme ja kaotame oma au. Iial ei saa me kellegi alamateks. Surm või Vabadus -
me saame valida neist ainult ühe. Meie õed ravivad meie hingeõhku oma lauludega,
Armastatu silmad äratavad meid üles kangelastegudeks. Kui nälg murrab meid maha
- me hakkame närima juuri. Kui janu meid kimbutab - me hakkame jooma rohu
kastet. Me sündisime öösel, kui emahunt tõi ilmale kutsikad. Jumal, Rahvus ja
Isamaa - me pühendame end üksnes nende teenimisele. Tšetšeenide rahvushümn “
Surm või Vabadus ” on pärit tšetšeenide folkloorist. On võimatu öelda, kui vana
see on, kuid tšetšeenide endi arvates viitavad juba hümni sõnad väga kaugetele
aegadele. On teada, et selle meloodia saatel kaitsesid tšetšeenid oma vabadust
13.-14. sajandil tatari-mongoli hordide eest. ANDRUS MÖLDER (1970) on
finants-analüütik, kelle hobiks on aastast 1986 olnud väikerahvad, sealhulgas
nende sümboolika. Pildid: -. Tšetšeeni Vabariigi esimene president Dzohhar
Dudajev. -. Viimase kui ühe tšetšeeni tappa lubanud kindral Jermolovit on 19.
sajandi kunstnik kujutanud üsna romantilises stiilis ning pildilolijast tekib
isegi mulje kui kindlast, tahtejõulisest ja sõbralikust inimesest!?! -. Vene
medal, mida jagati “ teenete ” eest Vene-Tšetšeenia sõjas aastatel 1994-1996.
Medali reversil on kiri Teenete eest Kaukaasias. Asjatundjate hinnanguil on see
kuritegude eest jagatav medal üks kõige kaunima kujundusega uuema aja Vene
medaleid üldse. -. Imaam Šamil juhtis tšetšeenide vabadusvõitlust aastail
1834-1859. -. 3-naharine. 1994 trükiti valmis Tšetšeenia raha - nahar (tšetšeeni
keeles naxar), mis pidi käibesse lastama 1995. Vene-Tšetšeeni sõja tõttu jäi see
siiski tegemata. Kavas oli käibesse võtta 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100-, 500- ja
1000-naha-rised kupüürid. Rahatähed olid varustatud Tšetšeeni Vabariigi
majandus- ja rahandusministri Taimaz Abubakarovi ja Rahvuspanga presidendi
Nazhmudin Uvaisajevi allkirjadega ning märkega Tšetšeeni Vabariigi Rahvuspanga
täht (tšetšeeni keeles Noxçiyn Respublikan Paçxalqan Bankan Axça), samuti
aastaarvuga 1995. Mustades ja rohelistes värvitoonides nahar meenutab USA
dollarit, kuid rikkalik rahvuslik ornamentika muudab nahari dollarist ilusamaks.
Naharide kujunduse positiivseks pooleks tuleb lugeda ka päevapoliitikute
portreede puudumist rahatähtedel. Kui mitmel pool endise N. Liidu Aasia osa
riikides on rahatäh-tedel kujutatud riigi liidrit, siis president Dzohhar
Dudajev oli otsustavalt taolise isikukultusilmingu vastu. -. Tšetšeenia
rahvuslipp võeti kasutusele 23. novembril 1990, neli päeva enne
autonoomiadeklaratsiooni vastuvõtmist. Neli päeva pärast vabariigi
väljakuulutamist, 1. novembril 1991 muudeti lipu triipude laiust ja kinnitati
rahvuslipp riigilipuna. 9. novembril 1991 esitleti riigi vappi ja lippu
ametlikult. Lipu põhitoon on roheline, mitte tumeroheline, nagu vahel ekslikult
arvatakse. Valgete ja punase triibu laius on võrdsed (tihti arvatakse ekslikult,
et valgete triipude laius on 1/2 punasest). Alumine valge triip asub lipu
alumisest äärest triipude laiusega samal kaugusel. Tšetšeenia vapiga riigilippu
on seoses vapil kujutatud hundiga kutsutud ka üksiku hundi lipuks. Tšetšeenia
vapi keskseks kujutiseks on hall hunt. Hunt (tšetšeeni keeles borz) on
tšetšeenide kõige enam austatud loom. Põhjenduseks on väide, et lõvi ja kotkas
sümboliseerivad küll jõudu, kuid nad ründavad üksnes nõrku loomi. Hunt seevastu
julgeb rünnata ka endast tugevamaid. Hundi vähest jõudu korvab eriline julgus,
vaprus ja leidlikkus. Kui hunt võitluse kaotab, siis ta sureb vaikselt, valu ja
kartust välja näitamata. Hunt sureb uhkelt, vaadates vastasele silma. Nende
hundi omaduste tõttu samastavad tšetšeenid end tihti huntidega ning seetõttu on
hunt ka nende vapil. -. Tšetšeenia ja lähiümbruskond 1999, enne uut sõda.
Tšetšeeni Vabariik piirneb idas ja kirdes Dagestaniga, põhjas Stavropoli kraiga,
läänes Inguššiaga ja lõunas Gruusiaga. Dagestanis on rahvastest Tšetšeenia
naabriteks lõunas avaarid (elavad Avaaristanis), idas kumõkid ja Dagestani
tšetšeenid (1989 ca 60 000, sealne tšetšeenide asuala kuulub ajalooliselt
Tšetšeeniasse, kuid nõukogude võim andis selle ala Dagestani koosseisu), kirdes
venelased ja nogaid. Kaukasuse mäestiku tõttu on kõige halvem ligipääs ainsasse
mitte-Venemaa osasse - Gruusiasse. Enamus tšetšeene elab kitsa ribana külades ja
väikestes linnades Kaukasuse põhjapoolses eelmäestikus. Selle põhilise asuala
põhjapiiriks on mõtteline joon, mis läbib Hasun-Yurti (Hassav-Jurti), Gümset
(Gudermessi), Sölz-Ghalad (Groznõid) ja Semajaškat (Samaškit). Teine suurem
grupp tšetšeene elab Terki (Tereki) jõe orus. Ainult Kagu-Tšetšeenias, mida
tuntakse Itškeeria nime all, elab arvestatav hulk inimesi ka päris mägedes.
Tšetšeeni Vabariigi kõige põhjapoolsem, stepiala, ei ole ajalooliselt tegelikult
Tšetšeenia, vaid liideti suures osas Tšetšeeni-Inguši ANSVga pärast selle
autonoomse üksuse taastamist 1957. Seetõttu elab seal suhteliselt rohkem
venelasi (kasakaid). Enne 1994 alanud sõda elas kõige enam venelasi pealinnas,
kus nad moodustasid 1989. aasta rahvaloenduse andmetel pea poole elanikkonnast.
Mujal oli venelasi väiksemates gruppides. -. Tšetšeeni Vabariik on alates 1992.
aastast andnud välja ka postmarke. Esimesed margid olid küllaltki madala
kvaliteediga paberil ning trükitehniliselt viletsad. Neil oli kujutatud
Tšetšeeni vappi, presidendi paleed Sölz-Ghalas, esimest presidenti Dzohhar
Dudajevit ja piirkonna ajaloolisi kangelasi - imaam Šamili ja šeik Mansuri. Kõik
1992 välja antud margid olid venekeelsete kirjadega. Järgnevatel aastatel
paranes markide kvaliteet oluliselt. Välja anti muu hulgas sarjad ajaloolistest
vaatamisväärsustest, kullidest ja liblikatest. Kirjad markidel olid ladina
tähestikus tšetšeeni keeles koos Tšetšeenia vähelevinud inglisekeelse nimetusega
Chechenia. Markide väärtused olid sarnaselt esimestele iseseisvusaja markidele
antud ilma rahaühikuta. Nii nagu Tšetšeenia riiklikku iseseisvust ei ole
rahvusvahelisel tasemel seni tunnustatud, ei ole rahvusvahelise
postiorganisatsiooni ja rahvusvaheliste filatelistide organisatsioonide poolt
tunnustatud ka Tšetšeenia postmarkide olemasolu. Seetõttu me filatelistide seas
kõrgelt hinnatud Micheli kataloogist Tšetšeenia postmarke ei leia. Norskamine?
Haigus? Mis te nüüd! Ükski inimene ei lähe naljalt arsti juurde kurtma, et
ravige mind norskamisest terveks. Valehäbi ei luba seda teha kõhukal direktoril
ega tüsedal koduperenaisel. Mäletan ühte aastatetagust pulma, õigemine puhkamist
pärast koiduni kestnud pulmamelu laka peal, sel ajal, kui noorpaar tõesti
pulmaööd pidas. Pulmalised tahtnuks pisutki sõba silmale lasta, aga ei saanud.
Sest üks üsna noorepoolne isand võttis norsata nii vägevalt, et tema larin
summutas isegi taluõuele sõitnud kontvõõra traktori müra. Kõrvaltukkujaid ajas
see isegi naerma, unemati kadumisest rääkimata, aga tema naine ja laps magasid
oma leivaisa kaisus õndsat und, teadmata tema haigusest. Võib-olla isegi
varajasest südametõvest? Norskaja satub arsti juurde rohkem kogemata, siis kui
kurk kipitab, või on tunda, nagu oleks mingi tükk kurgus. Aga krooniline
neelupõletik ongi tihtipeale tingitud sellest, et suulagi peksab norskamise ajal
vastu teisi limaskesta osi, ja taob need nii pehmeks, et tekib põletik. “
Kurguhädast lahtisaamiseks tuleb see lihaste lõtvumisest tingitud vibratsioon
kõrvaldada, ” selgitab doktor Mart Kull, Tartu Ülikooli kõrva- ja kurgukliiniku
juhataja, kes puutub seesuguste haigetega kokku iga päev. Tema jutust ühe
operatsiooni vaheajal koorubki välja see päris tõde, milleni on jõutud uuringute
ja praksise käigus TÜ kurgu- ja kõrvakliinikus alles viimastel aastatel.
Kurguhäda? Kontrolli, kas norskad? Enamikul lihastel on toestik - kopsus
kõhreline, ninas luuline, neelupiirkonnas aga karkass puudub. Õhu liikumine
hingamisel allub ühele füüsikaseadusele, mis ütleb, et gaasivoolukiirus mingis
torus on pöördvõrdeline tema rõhuga. Ja kui nüüd kusagil kõris või ninas (need
on ka torud) läheb õhuvoolutee kitsamaks (mandlid tursunud, adenoidid suured,
tavalisest kogukam keelepära jne.), suureneb õhuvoolukiirus, mis omakorda kisub
kinni selle piirkonna. Nii paneb õhuvool suulae lehvima, tegemist ongi
norskamisega. Säärased mehaanilised võnkumised tekitavad mõnikord põletiku ehk
limaskesta trauma, mis sageli väljendub tundes, nagu oleks mingi tükk kurgus.
Enamasti kontrollitakse siis, et ega selles pole süüdi kurku sattunud pisikud.
Antibiootikud võtavad sel juhul küll põletiku maha, aga kui tegemist limaskesta
pideva kahjustusega, ei pruugi need lõplikult aidata. Norskamine ei kao niisama
kuhugi. Kui ikka ühte lihast tampida kogu aeg, ei ole see võimeline normaaalselt
töötama. Tänapäeval on lähenemine kurguhädadele muutunud. Tartu Ülikooli kõrva-
ja kurgukliinikusse sattudes vaatavad kliiniku juhataja või tema kolleegid
järele sellegi, kas patsiendil tekkinud põletiku põhjus pole mehaaniline. Kui
nii, siis tuleb kurgu lehviv osa tugevamaks muuta. Seal ei mõelda mingile
viiruslikule nakkusele kui esmasele haiguse tekitajale, vaid kui tagajärjele
purunenud limaskesta peal - tüsistusele. Mis siis teha? Kuidas sel juhul haigust
diagnoosida ja ravida? Oluline on alati arstil teada, kas patsient norskab? Teeb
ta seda sisse- või väljahingamisel? Või mõlemal juhul? Kas tal tuleb ette
hingamispeetusi, rahvakeeli - kas ka hing mõneks ajaks kinni jääb? Niisugune
teadmine võimaldab arstil välja selgitada hingamistee umbumistaseme. Sellest ju
norskamine sõltubki ja kirurg peab seda teadma. Eestis on küll üksainus ja
kallis unemasin, millega saab haigeid uurida. Aga Tartu kõnealuses kliinikus
kasutatakse lihtsamaid ja odavamaid võtteid. Nimelt on Tartu Ülikooli õppejõud
bioloogiadoktor Arved Vain välja töötanud lihastoonuse mõõturi - müomeetri, mida
saab edukalt kasutada ka kurgulihaste pinge määramisel. Uuringud selles osas on
kurgukliinikus kestnud juba neli aastat. Uued operatsioonivõtted maailmas
Tulemused näitavad, et haiguse algstaadiumis on neelu pehme suulae lihaste
toonus langenud. Ja sel ajal oleks sobiv hetk oma vea üle arstile kaevata. Kui
nimetatud lihased on sidekoestunud ja päris ära tambitud, hakkab pinge neis
hoopis tõusma - nii näitavad müomeetriga tehtud uuringud. Mujal maailmas pole
seda varem täheldatud, sest puudus vastav riistapuu. Ja olenevalt mõõtmistel
saadud lihaspinge suurusele saab kirurg otsustada, milline kurgulõikus teha.
Selleks peab teadma normaalse lihase pingust. Praeguseks on kliinikus välja
peilitud, missugune see peab olema 10-20-aastastel, 20-30aastastel jne.
Erinevate vanusegruppide jaoks on säärane kaardistamine tehtud tollesama
müomeetriga. Selles osas ollakse pioneerid kogu maailmas. Norskamist põhjustavat
lihaste pingust saab suurendada ainult kirurgilisel teel. Mujal maailmas
minnakse norskamise kõrvaldamiseks noaga ligi ja lõigatakse ära pehme suulagi,
millega tekitatakse inimesele kahju. Tartus on norskamise ravimiseks välja
töötatud uus operatsioonitehnika, millega ei kõrvaldata ühtegi lihast. Terves
maailmas on teada, et lihase toonus sõltub sinna suubuvate närvide toonusest kui
ka iga lihaskiu enda pingest. Arved Vainu teooria järgi ümbritseb aga igat kiudu
veel sidekoeline kest. Ja selle peale mängitaksegi - veretu ja kiire
laserlõikusega pingutatakse seda kesta. Niiviisi lihaste pinge neelus suureneb,
laperdamine väheneb ja norskamine lakkab. Ühegi teise võttega ei saa sügavalt
norskajale seesugust abi anda. Üks asi on, kui norskamine teisi magamistoas,
hotellis või mõnes teises avalikus kohas häirib. Teine asi, kui patsiendil
kõnealune pahe vaid kurguhädaga piirdub. Hoopis hullem on, et norskamist koos
hingamispeetusega loetakse praegusajal peamiseks põhjuslikuks mehhanismiks
kõrgvererõhutõvele ja südameinfarktile. Milles asi? Norskaja - infarktieelik
Nimelt on norskav inimene hingamispeetuse ajal eluohtlikus seisundis.
Loomariigis tähendaks see, et keegi on kõri kallal. Sel ajal mobiliseeritakse
kogu meie elu alalhoidev süsteem: süsihappegaasi suurenemise ja hapniku
vähenemise ajal veres käivitub kogu võitlusmehhanism. Neerupealise säsist
eralduv adrenaliin on avariihormoon, millel on oluline tähtsus organismi kõikide
osade mobiliseerimisel pinge ehk stressi seisundis. Adrenaliin paneb säärasel
juhul südame kiiremini põksuma ja tõstab vererõhku. Kui süda öösiti magamise
ajal sees klopib, on tegemist juba raskema juhtumiga: kõri kallale tunginud
vaenlasega võitlemise käigus (loe: hingamispeetuse ajal) on ka suhkrutase veres
üles aetud. Et üleliigsest suhkrust vabaneda, hakkab tööle kõhunääre. Aga suhkur
ei kao seepärast kehast kuhugi, vaid muutub rasvaks. Iga säärane öine episood
kasvatab norskaja kõhu või kintsude rasvaladet umbes viie grammi võrra. Inimene
ütleb küll, et ta ei söövatki palju, aga kaalu tuleb juurde ikkagi. “ Paksuks ei
lähe mitte see, kes palju sööb, ” kinnitab prof. Kull, “ vaid see, kes kergesti
ja sageli vihastub. Selgi juhul saab süda pumbana üleliia koormatud. Öise
hingamispeetuse ajal on ta just samasuguses olukorras. ” Eks võitlusvalmis
organism panegi südame kloppima, inimest painavad hirmsad unenäod, keha läheb
üleni higiseks - see kõik on tingitud õhu (hapniku) puudusest. Norskamisest ja
sellega kaasnevast hingamispeetusest kõik alguse saabki. Poole kuni pooleteise
minutilised hingamispausid viivad lõppude lõpuks üldisele kurnatusele -
suhkrutõveni välja. Ent kui ei hinga, võib mõni saatuslik öö kohe eluküünla
kustutada. Niisiis - norskamine on tervisele kahjulik, norskamine on ränk
haigus. Selle kõrvaldamiseks antakse kompleksset abi Tartu Ülikooli kõrva- ja
kurgukliinikus. 1 Rein Veskimäe. Kuidas mõõta lihast. “ Horisont ” nr. 3 1999,
lk. 3-9. REIN VESKIMÄE Tallinna lahe põhjas asuva merepatarei “ Tsitadell ”
suurejooneliste varemete õnnestunud dokumenteerimine innustas uurijaid otsima
taolisi, inimkäte poolt tehtud rajatisi mujaltki. 1999. aasta suvel tegigi
Meremuuseumi uurimislaev “ Mare ” sellesuunalisi vaatlusi mitmel pool Eesti
rannikumeres. Peeter I alustas, Paul I lõpetas Juulikuus peatuti paariks päevaks
endisaegses Rogerwieki, tänapäevases Paldiski lahes, kuhu tsaar Peeter I 285
aastat tagasi jäävaba sõjasadama ehitada otsustas. Tsaari osavõtul valminud
projekti kohaselt tuli laht sulgeda võimsa tammiga, millest ainult kitsas
läbipääs merele viis. Loomulikult andis kindlustatud värav sõjasadama valdajale
võimaluse kontrollida ka igat lahte sisenevat alust. 1718. aastal heitiski
vägilasekasvu tsaar esimese paelahmaka -tammi nurgakivi - isiklikult merre.
Ennekuulmatult töömahukas ettevõtmine läks käiku. Paldiski laht Pakri poolsaare
ning Väike-Pakri saare vahel, mis tammiga tõkestada tuli, on 2,6 kilomeetrit
lai, ning kohati kuni 28 meetrit sügav. Tammi otstesse, nii Pakri poolsaarele,
kui Väike-Pakri saarele nägi projekt ette paljude bastionidega võimsad kantsid.
Tööga tegid algust küll tsaariarmee soldatid, ent peagi jätkasid sunnitöölised,
kes pankrannikust lahtimurtud paekividega mere pidid täitma. Ent suurejooneline
projekt käis tegijaile üle jõu. Vangide toit oli kesine ja elutingimused
külmades barakkides nii karmid, et inimesi suri kui kärbseid. Lisaks kõigele ei
andnud alla ka alistatav meri. Aasta-aastalt hävitasid talvetormid suve jooksul
tehtu, nii et kevadel ei näinud kaldalt merelevaataja peale avara veepinna mitte
midagi. Vahetusid valitsejad ja kindlustustööde juhatajad. Pärast tsaar Peetri
surma üritas projekti ellu viia tema tütar Jelizaveta. Seitsmeaastase sõja tõttu
majandusraskustesse sattununa lõpetas Jelizaveta järgne isevalitseja tsaar
Peeter III Rogerwieki sõjasadama ehitustööd, ent uue hoo said need sisse tema
naise Katariina II valitsemisajal. Jälle murti paasi, uputati seda merre ning
kulutati meeletult raha. Tööde pearõhk oli endiselt suunatud tammile. See aga
kasvada ei tahtnud. 1798. aastal lõpetas tsaar Paul I ukaas Paldiski staatuse
kindluse ja sõjasadamana. Samast aastast pärineval baltisaksa kartograaf Ludwig
August Mellini koostatud “ Liivimaa atlase ” kaardi fragmendil tababki silm
üksnes kaht väikest ristkülikut - üht saare rannal, teist üle lahe - Paldiski
sadama lähistel. Kaheksakümne aasta pikkune ränkraske sunnitöö, väikeste
vahedega küll, ei suutnud ära teha kuigi palju. Tänapäeval näeb silm Paldiski
lahe mõlemal kaldal vaid rohtu kasvanud kivimurdusid, mere siledal pinnal ei
taba isegi hoolikas vaataja mitte midagi, otsekui polekski seal kunagi midagi
tehtud. Merekaardilt paistab siiski, et vähemalt Pakri poolsaare rannast,
tänapäevasest Paldiski Põhjasadamast mõnisada meetrit loode pool, sirutub merre
veealune seljandik. Just seal on viimase kümne aasta jooksul mõnedki laevad
kinni jäänud. Vene hüdrograafia hoidis selle ohtliku madaliku tipus ikka
meremärki, tänapäeval ei vaevuta seda enam paigaldama. Nüüd huvitusime, kui
palju on siis sellest kakssada aastat tagasi lõpetatud tööst säilinud ning kui
kaugele merre tamm ulatub. Tammi otsad “ Mare ” vaatlusväljas “ Mare ” laskis
sonari 1 vette ja möödus veealusest madalikust mõned korrad erinevate
kurssidega. Nähtu oli tõepoolest suurejooneline. Selgus, et kaldast saab alguse
sirge rajatis, mille pikkus võis sonari järgi olla 380 meetrit. Madalast
kaldaveest alguse saanud tamm, mille laiuseks on alt ligikaudu 75 meetrit ning
pealt 37 meetrit, lõpeb 18 meetri sügavusel. Seal on tammi otsa ja veepinna
vahel 2-3 meetrit vett. Hiigelrajatise tipu on meri ümarakujuliseks töödelnud.
Nii nagu igale ohtlikule karile kohane, lebab ka selle tammijäänuse lähedal
uppunud laev, põhi püsti. See on Vene fregatt “ Geroi ”, mis 1808. aastal vastu
veealust seljandikku põrkas, leki sai ja uppus. Pakri poolsaare tammi juurest
suundusime risti üle lahe Väike-Pakri randa. Ka seal tegime tuttava manöövri
ning saimegi ekraanile tammijäänuse, eelmisega võrreldes hoopis tagasihoidliku.
Aparaadi ekraanilt on näha, et saare rannast on paekive vette heidetud üsna
laialdasele alale, millest tammi lüheldane, korrapärane keha välja sirutub.
Rajatise kogupikkus sonari järgi hinnatuna ulatub 120 meetrini, millest tamm ise
ligikaudu 80 meetrit enda alla võtab. Rohkemat me sel korral teha ei jõudnud.
Sadamasild Põhjasõja ajast? Mullu oktoobris otsis “ Mare ” järjekordset veealust
kolossi endises Kasperwieki, praeguses Käsmu lahes. Ajaloolased teavad, et
Põhjasõja esimesel, 1700. aastal, tõid rootslased siitkaudu Eestisse niipalju
sõjavarustust, et selle edasitoimetamiseks olnud vaja 2000 küüdihobust. 1704.
aastal toodud Käsmu ka suurtükke. Rahvapärimuse järgi ehitanud rootslased oma
sadamasilla Sepa ninaksesse, ent millal täpselt, ja kuidas see välja nägi, ei
tea isegi tänapäeval keegi. Käsmu meremuuseumi rajaja, endise allveeujuja Aarne
Vaigu sõnade kohaselt olevatki ülalnimetatud kohal, lausa muuseumi naabruses,
mingi suure veealuse ehituse jäänused. “ Mare ” sukeldujate poolt nähtu ületas
aga kõige julgemadki lootused. Sepa ninaksest saab alguse keskmiselt 3,5 m
kõrgune ja 18 m (!) laiune laevasild, mille pikkus on ligikaudu 75 meetrit.
Tugev rajatis on ehitatud palkidest kärgkastidena, mis lõhutud rannakividega
täidetud ja suurelt osalt nendega üleni kaetud. Ainult kohati väljapaistvate
kastide kõrguseks õnnestus lugeda kaksteist palgikorda. Ehkki samal kohal olevat
kunagi asunud kohalike randlaste sadamasild, on nii massiivne ehitis
tõenäoliselt siiski Põhjasõja- aegne. Kohalikul rahval oleks säärase ehituse
rajamine nii majanduslikult kui füüsiliselt üle jõu käinud. Ka ei vajanud nad
taoliste mõõtmetega silda. Selle ebaharilik laius viitab just suurtele
kaubakogustele, mille lossimiseks ja hobutranspordile ümberlaadimiseks ruumikat
platvormi vaja läks. Ühepäevane inspektsioon ei olnud ehituse korralikuks
dokumenteerimiseks piisav. Kaasa võeti vaid üks puiduketas kärgkasti palgi
otsast, et üritada ehitise vanust kindlaks määrata. On astutud samme
asjassepuutuvate materjalide saamiseks otse Rootsi Sõjaarhiivist. Ilmselt
väärivad esialgu ainult põgusalt uuritud veealused kolossid nii Paldiski kui
Käsmu lahes põhjalikumat ülevaatust tulevikus, võimalik ka, et riikliku kaitse
alla võtmist. 1 Sonar e. allveeradar - ultraheliga töötav mereuurimisaparaat.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva “ Mare ” kapten.
Pildid: -. Paldiski sõjasadama ja lahte sulgeva tammi projekt. Kaardi päise
järgi tehtud Peeter I poolt 1715. a. Vasakul Väike-Pakri saar, paremal Pakri
poolsaar. -. Paldiski laht L. A. Mellini kaardil. Punktiirjoonega on märgitud
tammi tegemata osa. -. Käsmu lahe (Kasperwick) läänekaldal asuva küla rannaveest
leitigi arvatavalt Põhjasõja-aegne laevasild (tähistatud ringiga). -. Sonari
pilt Väike-Pakri saare rannast koos tammi algusega. Kuidas me oma keha tajume?
Kas meis on peidus keha alavääristamine? Kuidas oma kehaga sõbraks saada?
Inimkehas saavad kokku bioloogiline ja sotsiaalne poolus ning enamasti on meil
nende mõlemaga vägagi raske toime tulla. Olen paljudel seltskondlikel üritustel
olnud kimpus vestlusteema valikuga, sest juhusest kokku toodud inimesed on
üldjuhul õige erinevad. Suure osa ajast, mis mul on tulnud veeta tundmatute
seltsis, olen püüdnud väliste märkide põhjal mõistatada, mislaadi inimestega on
tegemist ja mis neid siduda võiks. Kerge on märgata, kuidas peaaegu kõik
osalised selles situatsioonis aeg-ajalt kõrvaltvaataja positsiooni tõmbuvad ja
neile võõraid inimesi pilguga seiravad. Need, kes on omavahel tuttavad, otsivad
sageli põhjust pilkkontakti vältimiseks, kuna võõrad otsivad põhjust silmsideme
loomiseks. Siis olengi mõelnud, et vaatamata sellele, kas inimesed tunnevad huvi
autode või aeroplaanide, maksusüsteemi või teoloogia vastu, on nad avaliku elu
või allmaategelased, mungad või sübariidid, jagavad nad enamasti huvi inimkeha
vastu. Kuid nii üldine kui inimeste kehahuvi ka ei oleks, on see enamasti üsna
hoolikalt peidetud, sest, teadlikult või alateadlikult, on kehahuvi ja sõna “
keha ” ise seotud teatud isikliku kehalise ebamugavustundega ning lisaks sellele
huviga kehaosade vastu, mida avalikult näidata ei ole kombeks. Iga tundev ja
mõtlev olend tajub kehast rääkides kõigepealt omaenese keha, millel ta arvab
olevat mitmeid puudusi (korisev kõht, koeranaelad, topeltlõug või kühmus õlad,
kui piirduda vähemolulistega). Seetõttu ei kujuta me ka pealiskaudset ja
seltskondlikku vestlust keha teemadel tsiviliseeritud ja viisakas seltskonnas
üldiselt ette ning isegi põgusad viited (“ Teie punase nina ja puhaste käte
järgi võib oletada, et armastate viskit ”) kaasvestleja kehale ei aita tutvuse
loomisele kaasa. Kristlikust dualismist pärit keha alavääristamine elab meis
visalt edasi. Võõrandumine, lääneliku tsivilisatsiooni kurblik kaasnähtus, on
suures osas ka võõrandumine iseenesest ja oma kehast. Tsivilisatsioon on
möödunud sajandi jooksul panustanud tohutult palju raha, aega ja energiat
selleks, et asjad, mida me kasutame, korvaksid meie kehalisi puudujääke ning
teeksid elu võimalikult mugavaks. Inimlik kehaline osavus on taandarenemas
pelgalt masinate tööd valitsevatelt juhtpultidelt õigete nuppude leidmise
võimeks. Sellises olukorras suureneb nende inimeste hulk, kes vahetaksid küll
meelsasti oma tuimaks muutunud kesta, kuid ei ole valmis tegema vähimatki oma
keha heaks. Seetõttu pole imeks panna, et viimasel ajal on keha moodi läinud.
Keha ise on muutunud kunstnikele uueks meediaks, mille kaudu rünnatakse
seksuaalseid tabusid, mis ka vabameelsemaks muutuvas ühiskonnas kunagi ei kao.
Ainet kunstilisteks kehavaatlusteks annavad ka elundite siirdamine ja
biooniliste elundiproteeside teema, keha müümise üha mitmekesistuvad võimalused
(“ keha müüb ” ütlevad reklaamigurud, Lõuna-Ameerika faveladest röövitud kehaosi
müüvad gangsterid), kommertslik ja tavainimest ruineeriv iluideaal, mis suures
osas saavutatakse raske meigi ja ilukirurgiavahenditega, atleetvõimlemine ja
sumomaadlus, hormoonravi, soo muutmine ning teised enam või vähem vägivaldsed
võtted keha kallal. Psühholoogid õpetavad mõistma ja kasutama kehakeelt, sest
ehkki enamik täiskasvanud inimestest on selle oskuse elu jooksul omandanud, on
kehalises suhtlemises rohkesti mitmetähenduslikke märke, mida on kerge valesti
tõlgendada. Kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et kehakelest rääkides
teenitakse triviaalsusi korrates kerget raha, ei saa kehakeele valdamist siiski
alahinnata. Küllap on igaüks mõistatanud koosolekute sõna-sõnalt koostatud
stenogramme lugedes, mida seal õieti öelda taheti, kui protokollides ei sisaldu
just viiteid zestidele (“ Kõik teavad, et noh … (koputab nimetissõrmega
oimukohale) ”). Kehakeele ja kõnekeele kasutamise vahekord ning kehakeele
märgistik erinevad kultuuriti õige oluliselt ning loodusrahvaste lugusid ja
müüte üles tähendavad misjonärid on sageli jäädvustanud omaeneste väärarusaamu
sellest keelest. Väga sageli võib avalike esinemiste puhul jälgida, et kõneleja
jutt ja liigutused ei taha kuidagi kokku minna. Paljud tippjuhid ja suured
manipulaatorid on kehakeele nüanssideni selgeks õppinud - suurte panuste korral
sõltub sellest palju. President Clintonil olnuks näiteks sadadest kaameratest
sihituna raske valetada oma armusuhete kohta Monica Lewinskiga, kui ta ei
vallanuks seda kunsti perfektselt. Kehal on oluline koht ka New Age'i liikumise
laialivalguvas korpuses. Vaatamata New Age'i liikumise teoreetiliste
lähtekohtade ebamäärasusele ja eklektilisusele, juhivad uusaegsed tähelepanu
väga olulistele momentidele, eelkõige sellele, et tänapäeva mõistusekeskne
läänelik inimene ei ole oma kehaga just eriti sõbralikes suhetes. Kommertsliku
meedia loodud kehalise ilu etalonid murendavad murdeeast alates inimeste
usaldust keha suhtes ja meie siiamaani normatiivide täitmisel põhinev
koolikehakultuur võib selle täielikult röövida. Kuid ka sportlikult võimekas
inimene võib ühekorraga avastada, et ta on kogu elu jooksul kasvatanud stressis
lihasmassi või treeninud mõningaid lihaseid keha üldise tasakaalu arvelt, ning
imestada, miks treenitud keha pole sugugi terve, või puudub selles terve vaim.
Võistlusspordialade harrastamisega kaasneb tohutu pinge, nende treeningutüüpide
puhul, mis on suunatud parema väljanägemise saavutamiseks, ignoreeritakse samuti
keha tundeelu. Keha/vaimu holistlikku ühtsust on maailma eri paigus erinevatel
aegadel siiski mõistetud - taoistlike ja joogatehnikate tõhususest räägib nende
praktiseerijate pikaealisus (ehkki vigadel on neis süsteemides sageli soolane
hind), mis pole pelgalt legend. Sügavasse depressiooni langenud inimene püüab
kriisist välja pääseda eeskätt mõeldes, mis on ta elus valesti läinud ega pööra
enamasti tähelepanu oma emotsionaalsetele reaktsioonidele, mis vahenduvad
kehaliselt (“ puhast ” mõtet ei taju me kunagi kehaliselt, emotsioonid ja
tundevarjundiga mõtted on alati seoses kehaga), hõivavad ja koormavad
närvisüsteemi ja võivad selle lõpuks välja kurnata. Väljaspool rangelt
teaduslikku diskussiooni on hakatud rääkima kehamälust. Emotsioonide jäljed
näivad elavat pikka aega isegi väljaspool me närvisüsteemi, lihastes ja
siseorganites, ning toidavad mälujälge, mida arvame peituvat ajus ja mida me,
juhul, kui mälestus on meile valuline, tagajärjetult kustutada püüame. Isegi
siis, kui me enda meelest oleme rahulikud ja lõõgastunud, võib tubli tosin meie
keha pisi- ja süvalihast olla väsitavas valveseisundis. Selliste pingete
lahendamiseks on välja töötatud terve hulk tehnikaid, näiteks eutoonia ja
aleksandertehnika. Ka vanad india jooga ning hiina ja jaapani “ sisemiste ”
võitluskunstide - tai chi, aikido, kung fu jt. harjutused on eeskätt suunatud
liigutuste sooritamise vabadusele ja pingeteta kehahoiule, kusjuures
energiavoolu kehas suunatakse “ õige hingamisega ”. Inimkeha bioloogilised
eripärad Inimkeha on intrigeeriv nähtus bioloogilisest vaatekohast.
Evolutsionistid ei oska päris veenvalt seletada, miks tekkis neljakäeliste ja
karvaste primaatide arengus nii pentsik eluvorm. Kui ühed neist peavad karvadeta
keha ja püstiasendit kohastumuseks vee-eluviisile, siis konservatiivsema
arvamuse kohaselt siirdusid inimeste eellased vegetaarselt dzunglieluviisilt
savannidesse jahile. Inimese püstine asend võimaldas siis pidevalt hoida silmi
taimestiku horisondist kõrgemal ja kanda suuremat jahisaaki, vabanenud kätel aga
hoida relvi ja tööriistu. Kuid millised vertikaalasendi omandamise põhjused ka
poleks olnud, oli muutus igatahes dramaatiline. Ahvi peidetud ja haavatav
alapool pöörati täies ulatuses maailma karmi palge vastu. Kaela ja vaagna asend
muutusid põhjalikult ning sünnitamine läks märksa raskemaks. Kahele jalale
tõustes kaotasime oma liikumiskiiruse ning asetasime oma seljale tohutu
koormuse. Karvkatte kaotamise tõttu tuli meil tõsta oma energeetilist käivet ja
leida rohkem süüa. Selle, mille oleme arengu käigus kaotanud, oleme võimsalt
kompenseerinud aju ja käte arenenud võimalustega. Vaatamata eeltoodud
piirangutele on inimesest kujunenud üliedukas bioloogiline liik, kellel on
õnnestunud vabaneda suurest osast loomariigis universaalselt toimivaist
ökoloogilistest ja evolutsioonilistest regulatsioonimehhanismidest ning täita
üsna piiramatult paljunedes kogu planeet. Seetõttu kipume unustama, et inimene
kõigi oma naha ja karvadega on jäänud, vaatamata tänapäevasele luulele ja
teadusele, eetikale ja prügikäitlusele, kosmosetehnoloogiale ja
missivõistlustele, liigina praktiliselt samaks, kes ta oli umbes 50 000 aastat
tagasi. Esimest korda tõi võiduka V-märgi käibele inglise peaminister Winston
Churchill ja eestlastele on see õige käepärane. Kasutades sama märki, peopesa
ettepoole pööratult, võib aga Inglismaal hätta jääda. Kui teete Londoni trammis
taolise zesti, öeldes:, saate tõenäoliselt konduktorilt vastuseks: Olete
sümboolselt osutanud kohale, kus jalad kohtuvad seljaga. Inimese käitumise
põhimallid on vähemalt etoloogide arvates aegade jooksul õige vähe muutunud.
Aristotelese poolt münditud metafooris “ inimene on poliitiline loom /zoon
politikon/ ” võib rõhuasetus olla nii esimesel kui teisel poolel. Suhet inimese
sotsiaalse ja bioloogilise alge vahel on võimalik esitada Thomas Hobbesi vaimus,
kes käsitles inimloomust vägivaldse ja egoistlikuna ning pidas kultuuri
mehhanismiks, mis bioloogiliste egode konflikti mõnevõrra pehmendab ja peidab.
Teisiti arvas J.J Rousseau, kes pidas esiaja inimest õilsaks metslaseks, keda
tsivilisatsiooni areng on vaid korrumpeerinud. Inimese ja elaja vahekordi on
püütud klaarida kogu evolutsiooniteooria arengu jooksul. Darvinismi sünnist
alates on hoogu saanud eeskätt metafoori hobbeslik arendus. Purjetades “
Beagle'il ” ümber maailma, oli Darwin šokeeritud kohtumisest Tulemaa
päriselanikega, keda ta kirjeldas kui inimesi nende kõige madalamas ja
metsikumas olekus. Üsna enesestmõistetavalt kuulus küsimus selle kohta, kuidas
taolistest metslastest võisid kujuneda viktoriaanlikud kaunishinged, Darwini
arvates nende hulka, millele tema vastloodud bioloogiline teooria oleks pidanud
suutma vastata. “ Inimese põlvnemises ” mõtisklebki Darwin neil teemadel ja
leiab, et kuna inimene on ainus loom, kes suudab arutleda oma tegude tagajärgede
üle, on ta võimeline selle uudse kvaliteedina ilmuva süütunde ajel kontrollima
oma pärilikke instinkte. Darwini nõbu Francis Galton sai neist väidetest tõuke
eugeenika põhjendamiseks, arvates, et loomu poolest patust inimest saab
parandada tuviaretaja võtteid kasutades. Sigmund Freud üritas hiljem ehitada
kogu psühholoogiat evolutsiooniteoreetilistele alustele. Selles järjeloos olen
kasutanud primaatide käitumist uurinud, kuid eeskätt publitsistina tuntuks
saanud Desmond Morrise töid, mida enamik etoloogidest peab liiga julgeiks ja
teaduslikult nõrgalt põhjendatuiks. Võib eeldada, et inimliigile on alati olnud
omane kindel hulk emotsionaalseid tunge, mis väljenduvad evolutsiooniliselt
kindlakskujunenud moel. Aja jooksul on paljud taolistest instinktiivsetest
käitumismallidest saanud vaid peenemad nimed - jahiinstinkti kooperatsioonil ja
koostööl põhinevaid elemente nimetatakse tööeetikaks, nokkimisjärjekorda
klassivõitluseks, paarisidet abieluks, hõimuidentiteeti kultuuri
järjepidevuseks. Nende ja paljude teiste puhul on praktiliselt raske eristada
bioloogilist komponenti sotsiaalsest ning silma teritamiseks tasub mõnikord
mõelda ka utreeritult bioloogiliselt. On selge, et “ loomalik ” või “ elajalik ”
pärand, mis kõlavad halvasti, ei sisalda üksnes destruktiivseid tunge.
Karjaeluviisiga loomadel on koostöö ja hoolitsus liigikaaslaste eest arenenud
vähemalt konkurentsisuhetega võrdsel määral. REIN KURESOO (1959) on
vabakutseline literaat ja kunstnik Pildid: -. Praeguseks kannab Maa juba üle 6
miljardi inimese. Hiigellinnades elavad inimesed on seetõttu seatud vastakate
tunnete ette - ühelt poolt tunnevad nad tarvet rõhutada oma kordumatut eripära,
milleks üldjuhul riietuse, soengu, ehete ja kosmeetika mitmekülgne kasutamine
loob piisavalt võimalusi mõõdukaist äärmuslikeni. Selle tungi kõrval elab edasi
ka ürgne tung näidata välja sarnasust või identsust oma hõimu teiste liikmetega,
mida väljendatakse laulupidudel, kuid kõige äärmuslikumalt sõjaväes ning
spordivõistlustel. Uku Masing on selle kohta öelnud: nii ühiskond kui iga
kordumatu persoon eeldavad, et iga mina on kordumatu (olles juba ainuüksi
sellepärast väärtus omaette) ja ühtaegu konformne teatud normidega, / … / see
oivaline ja originaalne mina, millest kõik nõnda palju lugu peavad, kelle
võimeid igaüks on tahtnud arendada, ei ole ometi midagi muud kui üks
spetsiaalväljaanne kukeaabitsast. IMSI MasterClips CD foto -. Veel kehavaatlusi.
IMSI MasterClips CD foto -. Inimese nägu (1). IMSI MasterClips CD foto -.
Inimese Nägu (2). IMSI MasterClips CD foto -. Mees, kes vahetas kesta. IMSI
MasterClips CD foto -. Kõht. IMSI MasterClips CD foto -. Lihased. IMSI
MasterClips CD foto -. Inimkeha puhul intrigeerib kõiki mehe- ja naisekeha
erinevus. Lisaks esmaste sootunnuste igivanale lahknemisele on mehed
evolutsioonilise tööjaotuse käigus spetsialiseerunud jahipidamisele, naised enam
korilusele ja laste kasvatamisele ning need kohastumused avalduvad kehaehituses.
Mehed on üldiselt musklilisemad, naiste kehas akumuleerub rasvkude kergemini.
Meeste aktiivsem eluviis nõudis suuremaid kopse ja vastavalt sellele on neil ka
laiem rinnakorv, sünnitamiseks on kohastunud naise laiemad puusad. Kõiki
olulisemaid soolisi iseärasusi on erinevais kultuurides eri aegadel püütud
rõhutada, muutes mehi supermaskuliinseiks ja naisi superfeminiinseiks. Tänapäeva
liberaalses keskkonnas, kus nii kodutöödele kui ka väheste laste kasvatamisele
kulub üha vähem energiat, on just naised hakanud omaks võtma pseudomaskuliinseid
jooni. IMSI MasterClips CD foto -. Figuur. IMSI MasterClips CD foto Kaelkirjakud
- savannide pikakaelalised tuhandekilosed kaunitarid on tänaseks
rahvusparkidesse surutud. Osad selle evolutsiooniõpetuse mudellooma alamliigid
on hoopis väljasuremise piiril. Aafrika savann poleks aga enam õige savann ilma
nende ebatavaliste loomade kõrgete pikakaelaliste siluettideta silmapiiril.
Kaelkirjak ja Kongo ürgmetsades elav okaapi on ainsad kaelkirjaklased. Nad
kuuluvad sõraliste seltsi - kaelkirjaku ja okaapi lähimad sugulased on hirved,
põdrad, veised ja antiloobid. Kaelkirjak on olnud üks Aafrika edukamaid
suursõralisi: veel möödunud sajandi lõpul elas ta kõikjal Saharast lõunasse
jäävatel savannialadel. Neid võis kohata kogu Sahelis, Ida-Aafrika poolkõrbetes
ning Lõuna-Aafrikas Oranje jõe ja Natalini välja. Praegu elab enamik
kaelkirjakuid rahvusparkides ja kaitsealadel, mujal leidub neid vaid mõningates
hõredalt asustatud piirkondades, Sahelis, Kirde-Keenias ja Somaalimaal. Suurimad
kaelkirjakupullid kaaluvad ligi 2 tonni, täiskasvanud isaste keskmine kaal on
1,2 tonni ja emastel 830 kilogrammi. Sõltuvalt toidu kvaliteedist ja koostisest
sööb kaelkirjak tavaliselt 50-70 kg päevas. Nad valivad hoolikalt toitu,
eelistades lehti, võsusid, pungasid, vilju ja õisi, ning nende seedimine on
silmatorkavalt tõhus nagu mäletsejatel ikka. Üks savanni ruutkilomeeter elatab
kõigi teiste taimtoiduliste kõrval ära ka kaks täiskasvanud kaelkirjakut.
Kaelkirjakuga ei konkureeri ükski teine liik, välja arvatud ehk elevandid, sest
keegi ei suuda nii kõrgelt toitu hankida kui nemad. Kaelkirjakud on
suurepäraselt kohastunud sööma akaatsiate ning teiste savannipuude ja -põõsaste
lehti ja pungasid. Teiselt poolt on ka need taimed kohastunud kaelkirjakutega
(õigemini küll nende vastu): nende okstele on aegade jooksul ilmunud astlad ning
vigastamise korral moodustub puu lehtedes ja pungades kiiresti halvamaitselisi
mürgiseid aineid. Kaelkirjakud liiguvad ringi oma reviiri piires, mille suurus
võib ulatuda mõnest ruutkilomeetrist mõnesaja ruutkilomeetrini. Reviir koosneb
südamikust, kus elu peamiselt toimub ja seda ümbritsevast puhveralast.
Kaelkirjakud ei kaitse oma reviiri teiste eest ning kõrvuti elavate pikk-kaelte
asualad kattuvad tihti osaliselt. Kattuvate reviiridega kaelkirjakud ühinevad
lõdvalt seotud karjadeks, kust kogu aeg tullakse ja minnakse. Ühiselu
arendavatel loomadel on reeglina hierarhia, mis määrab eelkõige selle, milline
isasloom pääseb esimesena paaritama indlevat emaslooma. Kaelkirjakutel pole
kindlat innaaega, emasloom võib indlema hakata ükskõik millisel aastaajal.
Emased saavad suguküpseks viie aasta vanuselt, isased paar aastat nooremalt.
Noored isased aga ei pääse tavaliselt paaritama indlevat emast. Pullide
võitlustes emaste pärast on kõige määravam tegur isaslooma suurus. Kaelkirjaku
kandeaeg on 14-15 kuud. Vastsündinu on ligikaudu 100 kilogrammi raskune ning
pooleteise meetri kõrgune. Viis minutit pärast sündimist suudab ta juba jalule
tõusta. Kaelkirjakutel on erilised poegimispiirkonnad, kuhu emased lähevad
vahetult enne sünnitust. Serengeti piirkonnas vaadeldi 89 tiinet emaslooma ning
ainult viis neist tõid poja ilmale mujal kui sünnituspiirkonnas. Emasloomad
tulevad teist korda sünnitama reeglina täpselt samasse paika kui esimene kord.
Sealsamas Serengetis tulid kõik vaadeldud 25 emaslooma teisel korral sünnitama
samasse paika, kus nad esimest korda poja ilmale tõid, ühel korral poegis emane
vaid 15 meetrit eemal oma esimesest sünnitamispaigast. Kindel ühine
poegimispiirkond võib olla vajalik selleks, et samas paigas sündinud poegi
kergemini ühte karja liita. Pojad ühinevad noorloomadest moodustuvatesse
karjadesse ehk “ lasteaedadesse ” ühe-kahe nädala vanuselt. Oma käe peal on need
karjad tavaliselt keskpäeval kui emad toituvad ning kiskjad enamasti puhkavad.
Kaelkirjakupoeg lahkub “ lasteaiast ” 3-4 kuu vanuselt ning hakkab liikuma ema
sabas. Ema imetab oma järeltulijat 6-12 kuud. Esimene eluaasta on noorele
kaelkirjakule ohtlik aeg, sest 50-75 protsenti neist saab selle jooksul hukka.
Enamasti lõpeb nende elu lõvide, hüäänide, leopardide või krokodillide hammaste
vahel ning mõnigi kord langevad nad ka inimese ohvriks. Täiskasvanud
kaelkirjakut võib tõsiselt ohustada vaid lõvi, kes ei jäta ka sobivat võimalust
kunagi kasutamata. Kaelkirjak saab end kaitsta vaid jalahoopidega ning kui lõvil
õnnestub rünnata ootamatult ei ole pikk-kaelal kuigi palju võimalusi eluga
pääseda. Ent uurijad on ka mitmel korral näinud, kuidas kaelkirjak surmab ühe
jalahoobiga teda ründava lõvi. Kõige ettevaatlikumad on kaelkirjakud jooma
minnes, sest nad peavad veeni küünitumiseks väga ebamugava asendi võtma. Maailma
kõige pikem kael Täiskasvanud isase kaelkirjaku pea kõigub 5 meetri kõrgusel
maapinna kohal. Umbkaudu pool sellest kõrgusest langeb tema pika peene kaela
arvele. Pikkusest hoolimata on kaelkirjakul sama palju selgroo kaelalülisid kui
inimeselgi, ehk kokku seitse. Kaelkirjaku kaelalülid on seega märkimisväärsete
mõõtmetega. Pikk kael toob kaasa ka probleeme. Vere pumpamine rindkerest ligi
kolme meetri kõrgusele nõuab tohutult jõudu ja energiat - kaelkirjaku süda on
jalgpalli mõõtu. Teine mure seondub vererõhu vaheldumisega ajus kui pea langeb
kiiresti kolm meetrit südamest kõrgemalt sellest kaks meetrit allapoole, näiteks
siis kui loom kummardub jooma. Seda probleemi leevendavad kaelaveenides leiduvad
erilised klapid, samuti peapiirkonna veresoonte erakordne venivus. Vererõhk
muutub vaid mõõdukalt ning kaelkirjak ei minesta iga kord kui jooma asub.
Kaelkirjakud ulatuvad sööma lehti suurte puude alumistelt okstelt ja võra
keskosast. Paljudes piirkondades on kaelkirjakute peamiseks toiduks akaatsiate
lehed; nende kaela pikkusest piisab, et küünituda enamiku akaatsiapuude ladvani
välja. Akaatsiad on küllaltki ogalised, ogade vahel aga kasvavad väiksed
mahlakad lehed. Kaelkirjakuid aitavad nende lehtede noppimisel tundlikud mokad
ja silmatorkavalt pikk, tugevapinnaline keel, millega saab maiuspalu näpsida
juba 45 sentimeetri kauguselt. Omapärane on ka selle maduja sarvpinnalise
moodustise värv - mustjassinine. Kaelkirjakule lisavad veetlust veel tema pead
kroonivad lühikesed pehme naha ja karvadega kaetud sarved ja mustvalged liikuvad
kõrvad. Isastel kaelkirjakutel võib olla isegi kolm sarve, viimane turritab
tavalise sarvepaari ees, otsmikul. Isaste koljul leidub tavaliselt veel
mitmesuguseid mõhnasid ja luuharju. Kõrvade vahelt algab karmidest lühikestest
karvadest moodustunud hari, mis ulatub kuni abaluudeni. Õlad asuvad neil
loomadel laudjast palju kõrgemal, mille tagajärjel on kaelkirjaku selg tugevalt
längus. Meetripikkust saba ehib vägev must tutt, millest muiste valmistati vaid
pealikutele väärilisi kärbsepiitsasid ning kõikvõimalike võimumeeste
valitsussauade ilustusi. Kaelkirjakute karvastik on pruuni-kreemjasvalge kirju.
Pruun värvus varieerub helebeezist kuni mustjaspruunini, kõige tavalisem on
punakas- või kaneelikarva pruun. Kaelkirjaku keha kaunistavad laigud võivad
alamliigist sõltuvalt olla vahtralehe- või nurgelise kujuga, terve või sakilise
servaga, suured või väiksed, kitsamate või laiemate vahedega. Kõige kummalisema
välimusega on nn. võrk-kaelkirjak, kelle suuri ebakorrapärase kujuga
hulknurkseid laikusid lahutab vaid kitsas hele joon, mis moodustab
suuresilmalise võrgu kujundi. Valge kaelkirjak Olime veetnud nädala Meru
rahvuspargis Keenias, mis asub sadakond kilomeetrit Nairobist kirdes Isiolo
linna lähistel. Tulime Meru Mulika Lodge'ist, kohalikust poekesest oma varusid
täiendamast. Sõitsime maastikuautoga aeglaselt üle uhke kulurohuga kaetud
savanni kui järsku märkasime kaugel eespool akaatsiate ümber seisvaid
kaelkirjakuid. Kari paistis koosnevat mõnest täiskasvanud ja ühest noorest
loomast. Nende juures oli aga midagi veidrat. Äkki hõikas mu kaaslane, Anne, et
ma auto seisma jätaksin. Kui masin peatus, vaatas ta kaelkirjakuid aknast
binokliga ja sõnas: “ See poeg on albiino! ” Koukisin hämmastunult tagapingilt
oma binokli, ja tõsi, mis tõsi - tilluke kaelkirjakuhakatis oli sõrgadest
sarvedeni piimvalge. Sõitsime ettevaatlikult lähemale, et sellest looduse
veidrusest pilti teha. Kaelkirjakud olid aga tähelepanuväärselt arad. Nähes
autot lähenemas, alustasid nad kohe taandumist. Mõni pilt õnnestus võtta, siiski
kahjuks liiga kaugelt. Enne Merust lahkumist nägime valget kaelkirjakut veel
mõnel korral. Arutlesime, et kas valget looma ähvardab suurem tõenäosus kiskjate
küüsi langeda kui n.-ö. tavalist. Noored kaelkirjakud on ju lõvide üks
lemmiksaake, vanaloomi nad siiski pelgavad. Ent kuidas jääda ellu ekvaatori
põletava päikese all, kui nahas ega karvades pole teragi kaitsvat pigmenti?
Tookord jäidki need küsimused vastuseta. Mitu aastat hiljem lugesime Ida-Aafrika
looduskaitseseltsi väljaandest “ Swara ”, et Meru rahvuspargis elab täiskasvanud
albiino-kaelkirjak, kes on turistide seas suurt huvi ja hämmastust tekitanud.
Seal oli ka pilt lumivalgest loomast. See on ju “ meie ” kaelkirjak! Järelikult
oli ta siis üliohtliku noorusaja edukalt üle elanud. Saab näha, kas ta leiab
endale ka paaritumiskaaslase ning albinismi põhjustavad geenid kanduvad edasi.
Kas kasuka värvil on ka kaelkirjakute kosimiskommetes mingit tähendust? Isaste
kaelaväänamine Mõned aastad hiljem oli meil õnne jälgida kahe isase kaelkirjaku
“ kaelamaadlust ” Maasai Maras. Sõitsime mööda Mara jõe kallast, metsa servas,
kust avanes suurepärane vaade kõrval laiuvale savannile. Maastikuauto katuseluuk
oli lahti, nii et sealt pääses mõnusalt ümbrust silmitsema. Olime just näinud
uhket vana gasellikotkast, arvukaid savannigaselle ja topiantiloope ning mõnda
gnuud. Äkki silmasime kahte kaelkirjakut, kes olid justnagu teineteise ümber
põimunud. “ Hei, kuule! Neil on seal kosimine käsil! Pea kinni! ” Peatasin auto
tasahilju, järsk pidurdamine oleks katuseaknast vaatleja teeäärsesse põõsastikku
paisanud. Seiskasin mootori ning me mõlemad asusime kaelkirjakuid vaatlema. Nad
olid üpris kaugel, mõnesaja meetri kaugusel savannis, ent ma ei tahtnud
roobasteelt lahkuda, sest savann oli niikuinii risti-rästi sõidujälgi täis.
Säärane piiramatu sõitmine aga lõhub pinnast, reostab maastiku üldilmet ja
häirib loomi. Ei tahtnud mina sellesse enam oma panust lisada. Kaelkirjakutel
oli selgelt tõsi taga. Nad seisid külg külje vastas ja käänasid oma kaelu
vastastikku teineteise kaela ümber. Vahepeal üritas üks, siis teine anda peaga
vastasele hoop, nood aga ei tundunud olevat küll kuigi tõsised. Vaatasime
toimuvat ja imestasime, et miks midagi ei juhtu? Äkki ütles Anne: “ Kuule, kas
need pole mitte mõlemad isased? ” Uurisin ka ise asja põhjalikumalt ning, pagan
võtaks, seda nad olid! Kas me olime siis peatunud, et jälgida kahe
kõrvalekaldega kaelkirjakupulli armumängu? Sõitsime pettunult minema. Olime
võtnud ka mõningaid pilte, kuid loodetud kaelkirjakute paaritusfotosid me ei
saanud. Hiljem saime raamatutest teada, et säärane käitumine on kaelkirjakute
seas üldlevinud. Noored isased klaarivad “ kaelamaadlusega ” jõuvahekordi. Nii
selgitatakse välja tugevamad ning välditakse ka ühtlasi üksteise vigastamist.
Taltsad kaelkirjakud Jalutasime Mkuzi rahvuspargis parkimisplatsilt loomade
joogipaiga poole, kuhu oli ehitatud ka vaatlusmajake. Jalgrada keerles läbi
hõreda akaatsiasalu. Paremal pool laius kõrge rohuga savann, kus umbes saja
meetri kaugusel sõid sebrad, impalad ning mõned kaelkirjakud. Peatusime, et
vaadata loomi, kes ei teinud meist väljagi ning sõid rahulikult edasi.
Kaelkirjakud asusid kogunisti otse meie suunas liikuma, ilmse plaaniga
akaatsiatega maiustama hakata. Nad tulid aina lähemale ja lähemale. Nende
loomade suurust tajud alles siis, kui nad on tõesti lähedal - need polnud küll
suurimad võimalikud loomad, kuid sellest hoolimata väga suured. Seisime tasakesi
paigal ja ainuke, heli mis vaikust lõhestas oli kaamerate vinnastamismootorite
surin, kui uus kaader ette keriti. Kõige lähem kaelkirjak oli meist alla kümne
meetri kaugusel. Sellest loomast paistsid eelkõige jalad ning akaatsiad olid
tema jaoks nõnda madalad, et ta pidi ladvaokste söömiseks kummarduma.
Vahetevahel langetas kaelkirjak siiski oma pea ja heitis pilgu meile. Tema
suured lahked silmad ja kaunid kaarduvad silmaripsmed lõid sest tohutust loomast
pildi kui rahumeelsest ja sõbralikust elukast. Kaelkirjak silmitses meid pikalt,
lõuad rütmiliselt akaatsialehti jahvatamas, siis tõstis jälle pea ja jätkas
lehtede napsimist. Ta teadis väga hästi, et me seisame siinsamas ning vaatame
teda ja tema kaaslasi. Oli väga eriline tunne viibida nõnda suure metslooma
läheduses. Kaelkirjakud olid aga väga rahulikud, ühe puu juurest teise juurde
liikudes ei tulnud nad meile lähemale kui kümme meetrit. Meie saime neist aga
suurepäraseid portreevõtteid Kaelkirjakute söömiskombed olid hoopis teistsugused
kui näiteks elevantidel, kes tavatsevad puid maha murda ja suuri oksi katki
väänata, et mõnd lehekest kätte saada. Kaelkirjak valib hoolikalt, mida suhu
ampsab ning nopib oma tundlike mokkade ja pika keelega vaid kõige paremaid
suutäisi. Pikk keel lipsab järjepanu suust välja ja nilpsab teravate okaste
vahelt mahlaseid suutäisi. Asteldeta puude oksad veab kaelkirjak niisama suust
läbi ja rebib hammastega lehed lahti. Seisime kümmekond minutit kaelkirjakuid
vaadeldes. Need liikusid aeglaselt üle raja ja siirdusid sügavamale metsa. Nende
pika kaela otsas kõikuvad pead kadusid meie vaateväljast. Pildid: -. Kaelkirjak.
JUHA VALSTE foto -. Noor albiinokaelkirjak Meru rahvuspargis Keenias. Need on
tüüpilised võrkkaelkirjakud (Giraffa camelopardalis reticulata). JUHA VALSTE
foto -. Kaelkirjak võib ka maas pikutada. Seda pilti näeb siiski harva, sest
loomad üritavad turvalisuse huvides siiski jalul püsida. JUHA VALSTE foto -.
Uhke kaelkirjakupull Nairobi rahvuspargist Keenias. Näha on otsa ees asuv kolmas
sarv. Eesti geoloogide viimaste aastate üks huvitavamaid leide - Neugrundi
madala piirkonnas end merepõhjas varjav meteoriidikraater, on täna peaaegu
samasugune nagu viissada miljonit aastat tagasi. Küll on aga muutunud paari
viimase aasta jooksul suuresti meie teadmised, mis selle kraatri kohta on
lühidalt kirjas ka 1997. aastal ilmunud “ Horisondis ” nr 7. Kui tollal oli vaid
kaunis hüpotees ja geofüüsikaliste uuringutega (seismoakustiline
pidevprofileerimine) oli enam-vähem usutava tõenäosusega kindlaks tehtud
meteoriidikraatrile sarnaneva struktuuri olemasolu, siis tänaseks on kõik see
saanud vaieldamatuks reaalsuseks. Selle tõestamiseks pidid geoloogidest
merepõhja uurijad üksjagu vaeva nägema ja ise merepõhja vajamineva
informatsiooni järele sukelduma. Oma silm on ikkagi kuningas. Nii nagu ei seota
vilja pahmava härja suud, ei saa keelata ka uurijal pöörata erilist tähelepanu
tema avastatud imelistele loodusnähtustele. Esimesed inimesed kraatrivallil
Esimene ja Neugrundi kraatri avastamise seisukohalt vahest kõige olulisem
ekspeditsioon algas 1998. aasta 8. juunil uurimislaeva “ Mare ” kodusadamast
Pirital. Ajaloolised sündmused hakkasid hargnema juba järgmisel päeval - 9.
juunil, kui ligikaudu 4 meremiili kaugusel Osmussaarest kirdes heideti ankur.
Keskpäeva paiku laskusid allveearheoloogidest sukeldujad Vello Mäss ja Andres
Eero merepõhja, jättes hetke otsustavusest närveldavad geoloogid laevatekile
tammuma. Pool tundi ärevat ootust, ja juba kerkisidki laeva kõrvalt
mullikobarad, mõni hetk hiljem ka sukeldujad ise, kaasas sibulavõrgust
konstrueeritud koti põhjas esimene saak. Kivid! Parasjagu suured, parasjagu
rasked ja … Jah, just sellised nagu geoloogid olid oodanud - kunagises
hiidplahvatuses purustatud kristalse aluskorra moondekivimid 1. Piisas ainsamast
pilgust neile, et öelda: just need on Loode- ja Lääne-Eestis ning sealsetel
saartel nii tihti ette tulevad bretšarahnude lähtekivimid. See, mida oli
otsitud, mille olemasolusse vargsi usutud, oli kinnitust leidnud. Merepõhjast
pinnale toodu ja silmaga kaetu rääkis selgemast selgemat keelt sellest, et
otsitud Neugrundi meteoriidikraater on leitud! 

Hiljuti teatas maksuameti peadirektor Aivar Sõerd, et kunagi varem pole
miljonäride arv nõnda jõudsalt kasvanud kui eelmisel aastal. Senisele rekordile,
mis jääb kolme aasta taha, lisandus mullu tervelt 105 uut kodumaist miljonäri. “
Tegelikult, kallid kaimud, on nende arv tunduvalt suurem, ” viitasid ametnikud
salapäraselt naeratades. Aga kui palju? 1999. aasta septembris avaldas Luup
Eesti esimese miljonäride uuringu. Täna toome teieni teise, seekord märksa
ulatuslikuma. Enam ei piirdu me nn maksumiljonäridega. Nüüd uurime ka neid,
kelle pangaarvel on miljon krooni, kui ka neid, kellele kuulub rohkem kui
miljoni krooni eest maju ja metsi. Mõistagi vaatame, kui paljud kaasmaalastest
sõidavad ringi miljoniliste autodega. Tulemus ületab igasugused ootused - 3-4
inimest sajast võivad ennast julgelt miljonäriks nimetada. Mida lähemale
pealinnale ja Toompeale, seda rohkem neid on. Hiljuti puhkes kära, et
haridusminister paneb alusetult kinni Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi
ning 400 tudengit jääb nelja tuule peale. Luup näitab, et tegemist pole mingi
vandenõu, vaid kõrgharidusruumi korrastamisega. Tegelikult ripub kirves kümnete
analoogsete erakõrgkoolide kaela kohal. “ Viie aasta pärast on praegustest vaid
pooled alles, ” kinnitab pedagoogikaülikooli rektor Mati Heidmets. Kõigil, kes
plaanivad paberid kõrgkooli viia, tasuks eelnevalt Luubis avaldatud kaheksa
rektori arvamused läbi lugeda. Enne suvepuhkust kutsus Luup vestlusringi
isepäisuse pärast Riigikogu esimehe nõuniku ametist lahkunud professor Igor
Gräzini, diplomaadi leiba söönud professor Ivar Raigi ja maailma suurima
infotehnoloogiakontserni IBM siinse tegevdirektori Valdo Randpere. Meeste sõnum
on lihtne - ummisjalu euroliitu tormamine on Eestile kahjulik. Pigem tuleks
üritada vabameelset majanduskeskkonda säilitada ja võimalikult palju erandeid ja
üleminekuperioode välja kaubelda. Olete kuulnud, et tavapäraste riikide kõrval
eksisteerivad ka virtuaalsed? Seal lehvivad samuti lipud, kehtivad põhiseadused
ja õiendavad valitsejad. Ka neid tutvustab tänane Luup. Järgmise kuu me puhkame,
seepärast sai number priskem kui tavaliselt. Mõnusat suve ja kohtumiseni
augustis. MAKSUMILJONÄR. Ametliku statistika järgi saab aastas enam kui miljon
krooni teeninud inimestega vaevu täita uusrikaste elurajooniks tituleeritud
Tiskre. Ametliku statistika kohaselt teenis mullu enam kui miljon krooni vaid
285 inimest. “ Tuleb siiski tunnistada, et nende hulk on mõnevõrra suurem, sest
statistikas ei tule välja need inimesed, kes oma miljoni või enam on teeninud
dividendidelt, ” möönab maksuameti pressiesindaja Koit Luus. Luusi sõnul ei ole
maksuamet tegelikult mitte kunagi välja andnud miljonäride õiget arvu, sest ka
varasematel aastatel, kui dividendid tuli deklaratsiooni välja tuua, ei
arvestatud sellel teel miljonäriks saanuid koondarvu hulka. Kaks tippu. “ Alates
1995. aastast on maksumiljonäride arv kogu aeg kasvanud, kuigi 1999. aastal
nende arv ühe inimese võrra langes, ” kinnitab Luus. “ Kui kuue aasta tagant
pihta hakata, siis on need arvud olnud 44, 48, 162, 180, 179 ja 285. ”
Hüppeliselt tõusis maksumiljonäride arv kahel korral - 1997 ja mullu. Esimese
hüppe põhjustas nelja aasta eest aktiivselt täitunud börsimull. Teine hüpe
tugineb aga tõenäoliselt viimase aja paranenud majandustingimustele. Luusi
hinnangul peaks miljonäride arv tõusujoont jätkama, kuigi mingi aja pärast peaks
saabuma ka sinna stabiilsus ning kasv peatuma. “ Millal selline asi juhtuda
võiks ning milline on stabiilne miljonäride arv, ei julge mina küll öelda, ”
keeldub Luus ennustamast. Numbritega saab juttu illustreerida vaid siis, kui
jutt käib seaduslikest miljonäridest, kes kõigilt tuludelt ka korralikult makse
tasuvad. Samas ei ole aga kellelegi saladuseks, et miljonäre on ka nende seas,
kes oma “ papi ” mustas äris teenivad. Luusi sõnul ei kuulu see seltskond enam
maksuameti, vaid politsei klientuuri hulka. Kes nad on? Pelgalt palgatööga
teenib aastas miljoni või rohkem mõni üksik inimene, kuigi nende arv on hakanud
viimasel ajal suurenema. Enamik miljonitest on teenitud ikka firmade või
osaluste müügist. Seega saab tänases Eesti Vabariigis miljonäriks kas ärimees
või tippjuht. Tavalistel inimestel sellesse seltskonda esialgu veel asja pole.
Miljonärid elavad reeglina Tallinnas või Harjumaal, sest just siin ringleb
lõviosa rahast. “ Teistest maakondadest eksib miljonäride nimistusse inimesi
harva, ” kinnitab maksuameti kõrge ametnik. Luus ei kinnita, et miljonäride
nimistus vaid ühed nimed esineks. “ Enamik siiski vahetub. ” Kes need inimesed
täpselt on, ei nõustu Luus ütlema, sest Eesti seaduste kohaselt saab miljonäri
nime avaldada vaid tema enda nõusolekul. Mullu lubas oma nime aga 179 inimesest
avalikustada vaid kaheksa - Ernesto Preatoni, Urmas Sõõrumaa, Kristjan Taska,
Aldo Tammsaar, Jan Erik Österlund, Rain Linnasmägi, Olav Vilborn ja Mati Tiimus.
Kas miljonäride kui ka tavaliste inimeste tuludeklaratsioonid tuleks
avalikustada, on Luusi sõnul vaidlusalune ja väga keeruline küsimus. Seni on
maksuamet proovinud miljonäride nimesid avalikustada ning nende kõigi käest
selleks ka luba küsinud. Avaldatud nimede vähesus räägib kindlat keelt sellest,
et meie miljonäridele see ei meeldi. Luusi sõnul võib Eesti ametlikud
maksumiljonärid jagada kolmeks: esimesed, kellel oma nime avaldamise vastu
midagi ei ole, teised, kes nõustuksid seda avaldama mingil tingimusel, ja
kolmandad, kes seda mingil juhul ei teeks. “ Avalikustamise vastaste põhiliseks
argumendiks on see, et ühe või teise persooni deklaratsiooni avaldamine on tema
isiklikku ellu tungimine, kuigi see ei tohiks kellegi teise asi olla, ” räägib
Luus. Samuti kardetakse oma tulusid avalikustada seetõttu, et Eestit peetakse
liiga kriminogeenseks piirkonnaks, kus kunagi ei või teada, kes teenitud summa
suuruse teada saab ning mida säherduse teadmisega edaspidi peale hakkab. “
Positiivse näitena võib tuua tuntud ärimehed Ernesto Preatoni ja Urmas Sõõrumaa,
kes on oma nimed avalikustanud juba mitu aastat ning on alati seda tehes
väitnud, et ausalt teenitud raha näitamine ei või kellelegi kahju tuua. ” Milles
on ikkagi küsimus, kas tont, mida seinale maalitakse, on liiga hirmus või on
teenitud rahal ikkagi halb lehk küljes, ei oska keegi öelda. Seni ei ole
avalikkuseni jõudnud ühtegi teadet selle kohta, et mõne ennast avalikustanud
maksumiljonäriga oleks midagi juhtunud. MILJONIARVE. Ligikaudu tuhandel
eestimaalasel on siinsetes pankades arvel üle miljoni krooni. Panga mõistes on
miljonär too, kelle likviidsete varade maht ületab miljoni krooni piiri.
Likviidsete varade hulka on arvestatud kõik deposiidid, sh arvelduskontod ja
erinevad väärtpaberid ning fondiosakud. Pangamiljonär ühendab nii hoiuse- kui ka
aktsiamiljonäre. Tuhat rikkurit. Maksumiljonäre on olnud Eestis igal aastal
kaks-kolmsada. Hansa- ja Ühispanga andmetele tuginedes oli 1999. aastal 500
eraisiku kontodel väärtpaberite all või sularahana deposiidis vähemalt
miljonikroonine summa. Praegu peaks selliseid miljonäre olema juba paar korda
rohkem. Umbes kolmandikul neist ületab varade koguväärtus stabiilselt paari
miljoni krooni taset. Suhteliselt sama palju on ka inimesi, kelle
arvelduskontole laekub iga kuu vähemalt kümnekordne Eesti keskmine palk ehk 50
000 krooni või rohkemgi. Ilmselt jaotub rikkus Eestis samamoodi nagu mujal
maailmas. Megarikkaid ehk neid, kelle koguvarandus on suurem kümnest miljonist
kroonist, peaks olema 0,1 protsenti elanikkonnast. Pangastatistika on
loomulikult väiksem, kui seesuguse suhtarvuna saadav 1500 inimest. Varad samad,
kasv jätkub. Viimase aasta jooksul pole hoiuse ja/või aktsiamiljonäride varade
struktuur eriti muutunud. Panga mõistes keskmisel miljonäril seisab viiendik
rahast arvelduskontol ning veidi üle kahe korra rohkem teenib intressi
tähtajalisel hoiusel. Ülejäänud on riskialtimad inimesed paigutanud aktsiatesse.
Kartlikumad piirduvad kas võlakirjade või investeerimis- ja rahaturufondidega.
Kui vaadata sellise varade jaotuse taustal tavalist eestlast, siis on siin umbes
80 protsenti varadest pidevalt deposiidis. Seejuures moodustavad nõudmiseni
hoiused üle poole eraisikute pangakontodele paigutatud vahendite kogumahust.
Kuigi Eesti miljonäride varade paigutus on püsinud stabiilsena, on nende
koguväärtus siiski suurenenud. Möödunud aasta sama ajavahemikuga võrreldes on
kohalike rikkurite varad kasvanud kaks korda. Samas kui deposiit (nii nõudmiseni
kui tähtajaline) suurenes umbes kuuel miljonäril kümnest, siis väärtpaberite
väärtus kasvas aastaga ainult kümnest inimesest kolmel. Põhjusi tasub otsida
aktsiaturgude ülemaailmsest ebakindlusest. Selle tulemusena on alates käesoleva
aasta algusest jäänud miljonäridele kuuluvate väärtpaberite koguväärtus peaaegu
muutumatuks. Eesti Rockefeller. Kuna jõukaks saamise oluliseks eelduseks on
kulutuste kavandamine, siis ei tule mitte laristada, vaid säästa. Enamik
jänkidest rikkureid paneb “ mustadeks päevadeks ” kõrvale vähemalt 15-30
protsenti oma aastasest sissetulekust. Seejuures moodustab tüüpilise USA
miljonäri aastasissetulek keskmiselt alla seitsme protsendi talle kuuluvatest
varadest. Eesti pangamiljonäri investeerimiskäitumine erineb järsult USA
miljonäri omast. Meil säästavad enam kui 30 protsenti aastatuludest ligikaudu
kolm neljandikku miljonäridest. Samas on Eestis kõigest 20 protsenti
pangamiljonäre, kelle aastas teenitu suhe varadesse on väiksem või võrdne kui
ameeriklaste seitse protsenti. Seetõttu ei saa eestlasest ja jänkist
Rockefelleri vahele tõmmata võrdusmärki. Ameerika uurimus iseloomustab rohkem
tavamiljonäre ehk sealses mõistes jõukat keskklassi. Neist viie protsendi rikkus
jääb ühe kuni kahekümne miljoni dollari vahele. Ka meil tuleks USA andmetega
parema võrreldavuse huvides uurida inimesi, kes suudavad teenida miljoni ühe
põlvkonna jooksul. Sellisel juhul jääksid vaatluse alt välja n-ö ülirikkad,
kelle iga-aastane varade kasv ei sõltu mitte niivõrd töistest sissetulekutest,
kuivõrd suurtest säästutuludest. Sellegipoolest jäävad alles käärid, mis
iseloomustavad miljonäride osakaalu siin- ja sealpool suurt lompi. Kui Eestis
arvestaks nende inimestega, kes suudavad miljonäri staatuseni jõuda elu jooksul,
siis oleks USAs suhteliselt rohkem miljonäre. USAs loetakse miljonäriks 3,5
protsenti elanikkonnast, Eestis annaks pool tuhat miljonäri üksnes 0,035
protsenti. Ajutiselt miljonär. Kui Eestis rakendada Ameerika miljonäre
põhjalikult uurinud Thomas J. Stanley ja William D. Danko jõukuse valemit, oleks
enamiku siinsete pangamiljonäride näol tegemist laia elulaadi viljelejatega.
Selle tõestuseks tuleb kodaniku maksude-eelne aastatulu korrutada tema vanusega
ning jagada vastav tulemus kümnega. Kui “ saadud arv ” on võrdne puhasväärtusega
ehk varade väärtusega, millest on lahutatud võlad pluss päritud vara, siis on
tegemist keskmise säästjaga. Vaadates viimast aastat, saame miljonäride
osatähtsuseks, kelle puhasväärtus on väiksem “ saadud arvust ” 70 protsenti. See
tähendab, et ainult kolmandiku meie miljonäride staatus pole ajutine. Kahel
kolmandikul Eesti miljonäridest pole Stanley ja Danko järgi võimalik lähima viie
kuni kümne aasta jooksul jätkata tänaseks väljakujunenud elulaadi. Sellega
seoses tuleb juhtida tähelepanu huvitavale asjaolule, et ainult viiendikul Eesti
miljonäridest ületavad aastatulud perioodi kulutusi. Jõukuse valem ei näita
kõike. Meil tõusid palgad jm sissetulekud järsult alles pärast Vene aja lõppu.
Juhul kui praegune miljonär polnud varem midagi kõrvale pannud või oli see
rublades mõõdetuna väga tagasihoidlik, siis tekib olukord, kus paljude rikkurite
puhasväärtus ongi oluliselt väiksem kui jõukuse valemi järgi eeldada võiks.
Samuti meeldib osadele miljonäridele hoida oma varasid mitte ainult pankades.
Seetõttu ei näita pangastatistika alati tõeselt inimesele kuuluvate likviidsete
varade tegelikku seisu. Eesti miljonäridest “ väikese varanduse (jõukuse)
kogujate ” (VVK) osakaaluks saaksime jõukuse valemi järgi 57 protsenti. Need on
kodanikud, kelle jõukuse tase on pool või veelgi vähem kui sissetuleku ning
ealise kategooria järgi eeldada võiks. Samal ajal oleks “ suure varanduse
(jõukuse) kogujate ” (SVK) osakaaluks 20 protsenti. SVK tähendab seda, et
inimese puhasvara on vähemalt kaks korda suurem tema sissetuleku ja vanuse järgi
hüpoteetiliselt eeldatavast vara väärtusest. Ülejäänud miljonärid võib kogutud
jõukuse põhjal tituleerida kas veidi üle või alla keskmise säästjateks.
Finantsseisund pole laita. Tulude ning vanuse põhjal prognoositava rikkuse
taseme kõrval on veel teinegi meetod puhasväärtuse hindamiseks. Sellisel juhul
tuleb inimese reaalset puhasväärtust ehk tegelike aktivate ning passivate vahet
võrrelda tema ühe kuni viie aasta sissetulekuga. Eeldades, et paljude
miljonäride palk pole otseses sõltuvuses ärimahtudest ning püsib stabiilselt
samal tasemel mitu aastat, on jõukuse hindamisvahemikke kolm: puhasväärtus on
väiksem kui ühe aasta sissetulek; puhasväärtus on suurem kui ühe aasta
sissetulek, kuid väiksem kui viie aasta sissetulek; puhasväärtus on suurem kui
viie aasta sissetulek. Eesti miljonärid jagunevad selliste gruppide vahel
võrdselt. Hinnang inimese finantsseisule paraneb vanuse alanedes ja/või
puhasväärtuse kasvades. Kui on tegemist keskealise miljonäriga, kelle
puhasväärtus jääb alla tema aastasissetulekule, siis on inimese finantsiline
seisund kas rahuldav (vanus 35 kuni 45 eluaastat) või nigel (vanem kui 45
eluaastat). Siiski on küllalt suur hulk eestlastest pangamiljonäre heal või väga
heal rahalisel järjel. Neli miljonäri kümnest omavad palju vara ning korralikku
eluaset. Võetud laen(ud) on kas juba tasutud või on tasumine lõppjärgus. Samuti
on suudetud soetada normaalseks eluks vajalikud püsikaubad. Miljonäri portree.
Enamik suurhoiustajatest ja -aktsionäridest elab Tallinnas. Pealinna ümbrusesse
on koondunud umbes sama palju miljonäre kui Tartus ja Pärnus kokku. Pole siis
ime, et Viimsi vald juhib tulumaksu laekumise järgi juba aastaid Eesti
rikkaimate omavalitsuste edetabelit. Neli viiendikku Eesti miljonäridest on
mehed. Pooled neist on tipp- või keskastme juhid. Pangamiljonär on valdavalt
abielus ning rohkem kui kolmel neljandikul sirgub peres vähemalt kaks last.
Ilmselt pole juba ka meil haruldane, et perekonnapea teenib nagu Ameerikaski
põhilise tulutoojana 80 protsenti või veelgi enam pere sissetulekust. Pooled
Eesti miljonäridest on küpses keskeas ehk 40-59-aastased. Samal ajal on üle
kuuekümneaastaseid pangamiljonäre meil kaks korda rohkem kui alla
neljakümneaastaseid. Eesti pangamiljonär on keskmiselt 50-aastane ehk seitse
aastat oma Ameerika kolleegist noorem. Kolme tüüpi miljonärid. Tõusikutest
yuppie'de vanus kõigub 30 ümber. Sageli on tegemist tüüpiliste kulutajatega, kes
ühelt poolt teenivad küll korralikult, kuid ei oma märkimisväärselt sääste.
Selline miljonär on nooremas keskeas aktiivne tegelane, kellele meeldib hea elu
- kiired autod, kallimad söögikohad ning eksklusiivsed lõbustusasutused. Kõige
rohkem võib selliseid miljonäre leida finantsspetsialisti või konsultandi leiba
teenivate eestlaste seast. Samas võib tulevikku silmas pidades eeldada
kosmopoliitide ning arvutifriikide osakaalu kiiret kasvu. 40-59-aastaste
miljonäride valduses on umbes pool deposiitidest ning kaks kolmandikku hoiuse-
ja aktsiamiljonäride väärtpaberite mahust. Kuldses keskeas miljonäridel on
sünniaastaga vedanud. Aastatel 1950-60 ilmavalgust näinud kodanikele oli
majanduse üleminekuperiood esimeste miljonite kokkuajamiseks väga soodne. Kuigi
nad võiksid praegu vabalt loorberitel puhata, pole nad kuhugi taandunud. Suurem
osa neist on säilitanud tänase päevani eneseteadliku ning nõudliku mõtteviisi.
Äris edasijõudnuid ei kannusta mitte ainult vastutustunne oma firma töötajate
ees, vaid ka soov ning reaalne võimalus väljendada missioonitunnet kogu
ühiskonna ees. Viimane on sageli seotud Eesti esindamisega mitmesugustes
rahvusvahelistes suhetes. Tüüpiline keskealine pangamiljonär on pragmaatikust
realist. Mõnikord kehtib ka ütlus - jäärapäisest omaette tegutsejast
miljonäriks. Laiem avalikkus tunneb neid laial rindel rabelejana. Kuna osa neist
on juhtinud paljusid investeerimisriske, siis leidub nende hulgas ka isikuid,
kes on pidanud taluma börsikaotusi. Põhiliselt meeldib Eesti keskealistele
miljonäridele siiski investeerida oma firmasse. Juhul kui jääb üle, on
järgmisteks prioriteetideks haridus ja/või lapsed. Keskealised pangamiljonärid
jagunevad: 2.1 “ Piirideta maailmas tegutsejate ” isikliku vara hulka kuuluvad
kuue- kuni seitsmekohalised summad arvelduskontodel või märkimisväärsed
aktsiaomandused iseenda poolt otseselt või kaudselt juhitavas ettevõttes.
Tegemist on aktiivsete ning äriringkondades hästituntud isikutega. Paljud neist
on rahvusvahelise haardega tegelased, kes muu hulgas hoiavad vähemalt osa oma
varast välispankades. 2.2 “ Kodukamaral nokitsejatel ” raha tuleb ja läheb, kuid
alati on seda “ va krabisevat ” piisavalt. Paljud seda tüüpi miljonärid olid
kõrgkooliaastatel aktiivsed üliõpilasmaleva liikmed. Just sellest ajast on pärit
nende lai tutvusringkond. See aga andis neile edaspidises elus olulisi eeliseid
kõiksugu äriprojektide teostamisel. Põhimõtted “ sõpra tuntakse hädas ” ning “
käsi peseb kätt ” pole jäänud neile kunagi võõraks. Pensioniikka jõudnud
inimestele on suurem rahasumma kukkunud sülle enamasti juhuslikult. Mõnel oli
selleks pärandus, teisel suur lahkumispreemia, kolmandal tagastatud maa või
kinnistu. Samas jõudsid osad hoiusemiljonäridest ajada oma varanatukese kokku ka
sügaval Vene ajal. Kõrge ametniku positsioon riigivõimuaparaadis või
kolhoosi/sovhoosi juhi koht võimaldas tihtipeale üht ja teist kõrvale panna.
Eesti pensionärmiljonärid pole eriti huvitatud laenutoodetest, ei tõmba neid ka
hoiustamisele alternatiivsed investeerimisvõimalused. Raha paigutamisvõimaluste
kaalumisel eelistatavad nad jääda konservatiivseks. Kõige paremini iseloomustab
sellist tüüpi miljonäri stabiilsust taotleva hoiustaja võrdluskuju. Paar tuhat
rantjeed. Mida mõjuvõimsam on inimene Eestis, seda tagasihoidlikum, et mitte
öelda avalikkuse tähelepanu vältiv on üldjuhul tema käitumine. Iga-aastane
maksumaksjate pingerida kajastab mitte seal eksponeeritud inimese rikkust, vaid
ausust. Asjaosaliste poolt meedias väljakäidud arvamused “ kui mina olen teine,
siis pole esikümmet siin kirjas ” ning “ tõenäoliselt pole legaalsed ...
tegelikult kümne hulgas ” näitavad, et seesugused edetabelid pole kuigi
usaldusväärsed. Miljonäre, kes ei pea käima tööl ning võivad elada ainult
dividendidest, võib olla Eestis paari tuhande inimese ringis. Loomulikult ei
seondu siin “ dividenditulu ” ainult hoiuste ja aktsiatega. Palju on ka
kinnisvara- ja maaomanikke. Jõukate inimeste hulk kasvab. Samas jäävad jõukaks
saamise eeldused samaks. Miljonärist, kelle arvates on vara kogumise asemel
palju kergem korralikult teenida, ei saa iialgi kokkuhoidlikku inimest.
Kodanikul, kelle aastapalk on miljon krooni ning kes on 30 aastat vana, võiks
jõukuse valemi järgi olla puhasvara vähemalt 3 miljonit. Vastasel juhul pole
lihtrahvale maalitud pilt kujuteldavast jõukurist midagi muud kui lihtsalt osav
meediamull. RETSEPT. Enamikule näib miljonäriks saamine utoopilise unistusena.
Samas on retsept olemas ka tavainimesele. Vaja on oma rahaga targalt ümber käia.
Üheksa eestlast kümnest ei tunne huvi, millist tulu nende säästud teenivad. Nad
ei ole mõelnud sellele, et kõrvalepandud raha võib end ka ise kasvatada.
Seepärast moodustavad nõudmiseni hoiused tublisti üle poole eraisikute poolt
panka paigutatud deposiitidest. Samas jääb pangakonto tootlus inflatsioonile
alla. Pole kahtlust, et Euroopa Liitu jõudes tarbijahinnad tõusevad. Selleks, et
ostujõu vähenemist pidurdada, tuleks juba praegu tutvuda erinevate modernsete
säästutoodetega. Julged hundid võivad aktsiatega investeerimisega ka täiesti
iseseisvalt alustada. Börsikrahh hoiab tagasi. Kuigi Dow ja Nasdaqi
uperpallitamiste taustal võib tunduda aktsiaturule investeerimine riskantse
ettevõtmisena, pole ajalooliselt vähegi pikema nägemusega investorid kaotanud
mitte sentigi. Paar aastat tagasi USA tehnoloogiabörsile raha investeerinute
paigutused on Standard & Poors 500 aktsia koondindeksit võrdlusindikaatorina
kasutades praegu veel neljakümne protsendiga plussis. Aktsiaturgudele
investeerimist soovitab teiste seas ka Eesti Ühispanga varahalduse valdkonna
juht Jürgen Lamp. Lähtuda tuleks pikemast perioodist. Mida pikemaajaliselt on
inimesel plaanis oma raha paigutada, seda suuremat lühiajalist kõikumist võib ta
taluda ning seda suurema oodatava tulumääraga investeeringuobjekti võib ta
valida. Kuigi suurema tuluga kaasneb tavaliselt ka suurem risk investeeringu
väärtuse kõikumise läbi, ei oma see siinkohal erilist tähtsust. Arvestades muu
maailma praktikat, võib ka Eestis ennustada pangadeposiitidele alternatiivi
pakkuvatele rahapaigutustoodetele suurt tulevikku. Näiteks Rootsis on viimase
paarikümne aasta jooksul hoiuste osakaal eraisikute säästudes langenud tervelt
kaks kolmandikku. Samal ajal on neli viiendikku eestlaste säästudest jätkuvalt
hoiuarvetel. Vaid 1997. aasta börsikrahhi eelsel suvel oli teisiti.
Investeerimiskogemuste puudumine ja julgus riskida lõppes tollal paljudele
suurte kaotustega ja pidurdab tänaseni ka vähemriskantsete säästutoodete, sh
elukindlustuse ja investeerimisfondide arengut. Ajastus pole oluline. Eriti
soodne on alustada investeerimist siis, kui turud langevad, sest varem või
hiljem tõusevad nad niikuinii. Sellegipoolest tuleb Jürgen Lambi arvates mõelda
“ talupoja mõistusega ” läbi investeerimisobjektiks valitud firma edu ja
loogika. Samuti peaks algul vältima “ kuumi ” aktsiaid “ kuumades ”
tööstusharudes “ kuumadel ” turgudel, mille hinna-tulu (P/E) suhe on
põhjendamatult suur. Järgides põhimõtet “ osta madalalt, kuid müü kõrgelt ”,
tuleks paigutada raha aktsiatesse, millesse te ka ise usute. Kui inimene
otsustab, et rikkaks saab suurema tõenäosusega aktsiate omamise teel, siis on
kasulik teada enda natuuri. Ettevõtja on tavaliselt huvitatud agressiivsest
kasvust ja valmis võtma suurt riski. Mõistagi ka valmis kaotama. Samas eelistab
tavainvestor mõõduka riskiga kaasnevat tootlust. Mõlema puhul räägib aktsiate
kasuks asjaolu, et juba ajalooliselt on nende pikaajaline tootlus viis kuni kuus
protsenti kõrgem võrreldes pangadeposiitide ja võlakirjadega. Seega tasub
paigutada oma raha rohkem aktsiatesse või aktsiafondidesse. Väga palju sõltub
tootlus ajast. Juba ühe- kuni kolmeprotsendiline tulususe erinevus mõjutab
oluliselt investeeringu lõppväärtust. Sellega seoses on väga tähtis tegur aeg.
See, kas viimane on ka investori suurim sõber, sõltub investeerimise ajalise
horisondi pikkusest. Liitintressiga investeeritud raha kasvab geomeetrilise
jadana. S.t mida suuremaks kapital kasvab, seda kiiremini ta kasvama hakkab. Kui
aga nii, siis on kõige magusamad viimased aastad. Alusta kohe! Palju olulisem
käes olevast rahast on see, et inimene alustaks investeerimist kohe. Oma raha
saab kasvatada regulaarselt väikeste summade kaupa investeerides. Kuust kuusse
investeerides on võimalik valutult üle elada ka võimalikke turulangusi. Ühtlasi
võimaldab selline taktika olla oluliselt edukam inimesest, kes selle asemel, et
investeerida kahe aasta jooksul iga kuu viissada krooni, otsustab panna korraga
mängu kogu summa. Perioodiliselt kindlat summat investeerides saab ühekordse
investoriga võrreldes paremini riske maandada. Aktsiaid ostetakse sellisel juhul
nii turu madal- kui ka kõrgseisus. Turu kõrgpunktis saab investor sama raha eest
vähem, madalpunktis aga rohkem aktsiaid. See aga välistab aktsiate ostu “ valel
hetkel ”. Ühispanga pakutav Fondsäästmise-nimeline toode lubab tavainimesel
saada professionaalselt juhitud ja hajutatud riskidega väärtpaberiportfelli
omanikuks juba viiesaja krooni olemasolul. Fondsäästmist on võimalik alustada
nii internetipangas kui pangakontoris. Peale püsivuse ja kindla otsuse on
inimesel tarvis omada ainult pangasisest väärtpaberikontot. Fondsäästmisest
võiksid olla huvitatud inimesed, kellel juba on pangas avatud kas kogumis- ja
säästuhoius või multikonto. Selline investeerimisviis sobib ka lastele raha
kogumiseks. Potentsiaalsete klientide hulka kuuluvad ka varakamad inimesed,
kellel on suurem pangahoius ning kes soovivad kasutada midagi tõeliselt uut ja
huvitavat. Loomulikult peab selle taga peituma ka huvi teenida kõrgemat tulu.
Kasuta fonde! Fonde kasutades on võimalik riske hajutades teenida kõrgemat tulu.
Aktsiafondides jaotub raha mitmekümne aktsia vahel, mis omakorda on jaotunud
geograafiliste regioonide ja majandusharude vahel. Niiviisi on kõige lihtsam
pääseda erinevatele rahvusvahelistele turgudele. Seejuures on vahendaja(te)
võetav(ad) tasu(d) väiksem(ad) võrreldes otseinvesteeringutega aktsiatesse või
võlakirjadesse. Fondis valivad aktsiaid ja jälgivad portfelli oma ala tõelised
professionaalid. Raha kaotamise võimalus on niiviisi palju väiksem kui otse
aktsiatesse investeerides. Kui lühiajalises perspektiivis võib hea kõhutunde
olemasolul turgudel edukalt mängida, siis pikaajalises plaanis muutuvad
määravaks minevikus langetatud kompetentsed otsused. Kuna väga tähtis on
erinevat tüüpi väärtpaberite valik (allokatsioon), siis tasub alati küsida nõu
spetsialistidelt. Fondide kasuks räägib ka Eesti demograafiline olukord ja
tulevik. Rahvaarv väheneb ja keskmine eluiga suureneb. Kuna aga pärast
pensionile jäämist tuleb elada veel hea hulk aastaid, siis muutuvad üha
tähtsamaks inimväärse elu sotsiaalsed garantiid. Kuna pidevalt langeb
sotsiaalkindlustatud töötajate ja pensionäride suhtarv, siis hakkab langema ka
näitaja, mis iseloomustab pensionide suhet palkadesse. Selleks, et mitte
pärssida sotsiaalmaksu tõstmise kaudu uute töökohtade loomist ning majanduse
konkurentsivõimet, ei jää inimestel muud üle, kui hakata ise säästma.
Maksusoodustusi pakkuvad pensionifondid on lisaks tavalistele
investeerimisfondidele üheks võimaluseks. Kahjuks on noorte seas need esialgu
veel vähepopulaarsed. Ometi tuleb just noortel turvalisele vanadusele kõige enam
mõelda. Kuidas teha valik? Maailmas pakutakse investoritele tuhandeid
investeerimisfonde. Ka Eestis on uuemal ajal valikuskaala suhteliselt lai.
Rahvusvahelisi investeerimisfonde müüvad Eesti Ühispank (SEB fondid), Hansapank
(Fleming-fondid, Robur), Merita Pank ning Sampo Pank. Samuti saab fondidesse
investeerida Ühispanga Elukindlustuse kaudu (Kasvuportfell) ja Hansa Kindlustuse
(Fondiplaan) kaudu. Mõlemad pakuvad sissemaksetelt ja saadavatelt tuludelt
maksusoodustusi. Kui inimene kavatseb investeerida vähemasti 12 aastat, soovitab
Indrek Holst Ühispanga Elukindlustusest paigutada oma raha elukindlustuse kaudu
fondidesse. Ainuüksi tootluse järgi ei saa fonde siiski paremusjärjekorda seada.
See ei näita fondi tegelikku potentsiaali ning varade juhtimise taset. Seetõttu
ei jää investoril peale panganõustaja abistava käe kasutamist üle midagi muud,
kui vahel ka iseseisvalt jälgida fondidele antud tärne. Kui viis tärni näitab
silmapaistvat tulemust, siis üks tärn ei tee au mitte ühelegi fondile. Tuntumad
tärnide jagajad maailmas on Morningstar ja Fondstar. Kuigi Eestis pakutavate
rahvusvaheliste investeerimisfondide tärne pole kusagil eraldi välja toodud, on
siiski osa fondide kohta vastavad andmed teada. Merrill Lynchi andmestik näitab
selgelt, et netorahavood fondidesse sõltuvad otseselt fondile antud tärnide
arvust. Eesti häda on esialgu selles, et nõudlus ei jõua piisavalt kiiresti
pakkumisele järele. Eestlased hoiavad oma raha jätkuvalt eeskätt pangakontol.
Neil, kes 1997. aastal kõrvetada said, on raske taas alustada. Seda kõike isegi
vaatamata sellele, et finantsvahendajate pakutavast leidub maailmaturgude näol
hulgaliselt alternatiive väikesele Eesti turule. Loomulikult on aktsiatesse või
fondidesse investeerimisel plusside kõrval ka omad miinused. Samas tuleks
hakkajamatel haarata väljakujunenud (väär) mentaliteetide muutmiseks rohkem
kinni hoiustamisele alternatiivsetest investeerimisvõimalustest. Ainult niiviisi
võib oodata praegustele miljonäridele korralikku järelkasvu. Kristo Reinsalu on
Ühispanga turundusanalüütik. KINNISVARAMILJONÄR. Eestlane pole sugugi vaene kui
kirikurott, ligikaudu 50 000-l meie seast on kinnisvara enam kui miljoni jagu.
Lõviosa kinnisvaramiljonäridest ja nende varast asub siiski Tallinnas. Kui
kinnisvara, sh ka veel kinnistamata vallasvara hinnanguline turuväärtus on
miljon või isegi enam krooni, siis oled kinnisvaramiljonär. Selleks et teada
saada kinnisvaramiljonäride arvu Eestis, võtsin aluseks möödunud aastal toimunud
eluruumide loenduse andmed ning Uus Maa kinnisvaraspetsialistide hinnangud nende
turuväärtusele. Kuna igasugune ametlik statistika kinnisvaramiljonäride kohta
puudub, on järgnevad suurusjärgud, hinnangud inimeste staatusele ning vaadeldava
kinnisvara omandamise kirjeldused täielikult spekulatiivsed. Vaatluse alt on
välja jäänud ka fakt, et osa kinnisvara praegustest omanikest on ostu
finantseerinud laenurahaga, seega on tegemist osalise kohustusega. Üks on selge
- tõenäoliselt ei kahandaks kohustuste lahutamine olemasolevatest varadest
siiski märkimisväärselt minu välja pakutud miljonäride hulka. Enamasti suudavad
miljonärid vajaduse tekkides kohustused pankade ees täita ka teiste ressursside
arvelt. Miljonäridelinn Tallinn. Mullu kuulus Tallinna 173 400 eluruumist
eraomanikele 94% ehk 162 996. Enamik neist ehk 117 357 on korterid. Iga sajanda
korteri turuväärtus on hinnanguliselt miljon või enam krooni. See aga tähendab,
et Tallinnas on tuhat kuni kaks tuhat miljonilist korterit. Peamiselt asuvad
kallid elamispinnad vanalinnas või sellega piirnevas kuldses vöös - kesklinnas.
Reeglina on miljonilised korterid kas renoveeritud või ehitatud viimase 6-7
aasta jooksul ja sisaldavad 3-5 tuba. Kõige suurem on vähemalt miljonikrooniste
korterite kontsentratsioon vanalinnas. Seal maksab vähemasti iga teine korter
miljoni. Pärast erastamist on seesugused korterid jõudnud teisel või kolmandal
ringil tänaste omanike kätte. Nemad on ka korteri renoveerinud. Uute korterite
järelturg on olnud Tallinnas suhteliselt väheaktiivne, seetõttu kuulub lõviosa
taasiseseisvunud Eestis valminud uutest korteritest nende esmaostjatele s.t väga
jõukatele inimestele, kel oli juba aastate eest piisavalt vahendeid soetamaks
kodu uues elamus. Korterite kõrval on Tallinnas umbes 45 000 eramut või
ridaelamut. Viimastel aastatel on eramajas elamine muutunud eriti populaarseks,
see omakorda on aga eramute hinnad põhjendamatult kõrgeks kruvinud. Isegi
amortiseerunud eramute ja ridaelamute hinnad algavad Tallinnas 800 000 kroonist.
Kui pealinna korteritest maksab üksnes iga sajas üle miljoni krooni, siis
eramutest või ridaelamutest on tervelt 70% turuväärtus vähemasti miljon. Seega
on Tallinnas tervelt 31 500 miljonilist eramut. Enamik neist pole viimase kümne
aasta jooksul kapitaalsemat remonti näinud ning on üsna väsinud ilmega. Pole ka
ime, omanikud on reeglina keskealised või vanemad kodanikud. Nad on siin aastaid
elanud ega oska sageli arvatagi, et miljonäride hulka kuuluvad. Sageli pole
sellistel miljonäridel raha ega jõudu oma elamise nüüdisajastamiseks. Ühtekokku
on Tallinnas seega ligikaudu 33 000 eluruumi, mille turuväärtus on miljon või
rohkem krooni. Omanikke on mõnevõrra vähem. Hinnanguliselt on Tallinnas 25 000 -
30 000 nn kinnisvaramiljonäri. Kinnisvaramiljonärid mujal Eestis. Kaks
kolmandikku eluruumidest asub väljaspool pealinna. Ka seal kuulub lõviosa
eraomanikele. Suuremates linnades Tartus, Narvas ja Pärnus on kokku umbes 65 000
korterit, uusi kortereid on viimastel aastatel ehitatud siiski ainult Tartus ja
Pärnus. Uus Maa kinnisvaraasjatundjatele teadaolevalt paiknevad peaaegu kõik
väljaspool pealinna asuvad miljonilised või kallimad korterid neis kolmes
linnas. Siiski jääb nende arv kahe- ja kolmesaja vahele. Tõenäoliselt on
vähemalt miljonikroonise ehitusmaksumusega kortereid mõnevõrra rohkemgi, kuid
piirkonna madala likviidsuse tõttu ei saa nende turuväärtust kahjuks lugeda
ehitusmaksumusega võrdseks, veelgi enam aga sellest suuremaks. Elamispindadest
on 28% eramud või ridaelamud, seega asub väljaspool Tallinna ühtekokku 117 203
maja. 14 000 neist paiknevad Harjumaal, 25 000 aga kolmes linnas: Tartus, Narvas
ja Pärnus. Koos juurdekuuluva maaga on neist 5-8% turuväärtus miljon või rohkem
krooni. Seega lisandub Tallinnale “ provintsis ” veel 6000-9000 miljonimaja.
Põhiosa neist ei paikne mitte Tartus, Pärnus ja Narvas, vaid ikka pealinna
lähiümbruse valdades. Pealinnast väljaspool võib seega kinnisvaramiljonäriks
lugeda 5000-7000 inimest. 10 000 metsamiljonäri. Kuna rohkem kui miljonikroonise
väärtusega äriotstarbelise kinnisvara otsestest omanikest ja osalistest vähemalt
90-95%-l juba on mingi ettevõtlusvormi kaudu vähemalt miljonikroonine eluase,
suureneb kodumaiste kinnisvaramiljonäride hulk veel tuhande kuni kolme tuhande
võrra. Kuna eestlased hindavad oma kodu kõrgelt, siis on nende 5-10%
kinnisvaramiljonäride näol tegemist enamasti mingi ooteperioodiga või
ettevõtluse algstaadiumiga, mis ei luba teenitud ettevõtlustulu veel elamispinda
investeerida. Peagi hakkavad aga ka nemad oma elamistingimusi parandama.
Seetõttu võib tulevikus eeldada veelgi suuremat kattuvust elamispinna
kinnisvaramiljonäridega. Suhteliselt kõrge turuväärtusega metsamaa omanike
arvestamisel lisandub kinnisvaramiljonäride seltskonnale veel 10 000 inimest.
Nad pole veel asunud tagastatud metsa aktiivselt ekspluateerima ja pole seeläbi
oma elujärge parandanud. Kõike kokku arvates selgub, et Eestis on 50 000
kinnisvaramiljonäri. See tähendab, et 3-4 inimest sajast võib ennast miljonäriks
nimetada. Harjumaal on miljonäride kontsentratsioon Eesti keskmisest kaks korda
kõrgem (seega 7-8% on miljonärid), vaesemates maakondades küünib miljonäride
hulk paari protsendini. Üks on siiski raudselt kindel - 60-70% kõikidest Eesti
kinnisvaramiljonäridest elab Tallinnas või selle lähiümbruse valdades. Ärimehed
teavad ammuilma, et 2/3 Eesti rahast tiirleb pealinnas. Kui aga nii, siis on
kõik tasakaalus. Ain Kivisaar on UUS MAA Kinnisvaragrupi analüütik VESTLUSRING.
Kolm tarka meest seletavad, miks on kahjulik ummisjalu Euroopa Liitu tormata.
Valdo Randpere on maailma suurima infotehnoloogiafirma IBM Eesti tegevdirektor,
Igor Gräzin ja Ivar Raig on akadeemia Nord professorid. Gräzin oli veel hiljuti
Riigikogu esimehe nõunik, Raig töötas aastaid diplomaadina. Igor Gräzin (IG):
Selle valitsuse ajal Eesti ELi ei astu. Järelikult pole tähtsust, kuidas
koalitsioon tõmbleb. Valdo Randpere (VR): Mind häirib, et seda vaadatakse kui
sportlikku üritust. See on sama, mida kirjeldas Orwell oma raamatus “ 1994 ”.
Üks on välisvaenlane ja oktoobrilaste kuritegude arutamine, teine asi tähelepanu
kõrvale juhtimine sellelt kuradi jamalt, mis Eestis toimub. Eesti ei ole ainult
Tallinn. Kui sa lähed Kaberneemest edasi, siis näed Eestit, mis kuidagi ei sobi
ELi. Ivar Raig (IR): Kaks aastat pärast läbirääkimiste algust saime teada, et
esmaülesanne on laienemine esinemises laines, ja teiseks, et esimene laine
tuleks vähemalt 2004. Seega on Eestil ainult üks prioriteet - kiire liitumine,
aga mitte ühtegi sisulist eelistust! Mida läbirääkimistel saavutada, milliseid
üleminekuperioode ja erandeid taotleda. IG: Euroopa Liidu puhul on tegemist
Ilvese ja paari mehe projektiga. Tähtajad aga tulevad isikliku projekti
tähtaegadest - siva minema! VR: Ma ei usu, et keegi ajab meid sinna isiklikel
ambitsioonidel. Nad tegutsevad oma parema äranägemise ja võimete kohaselt. Aga
millised on võimed? Erastamisläbirääkimiste iseloomustamiseks sobivad igasugused
sünonüümid: ebaprofessionaalne, ebakompetentne, rumal, naiivne, võibolla ei
saanud inimesed keelest aru. Suur osa euroskeptitsismist on tekkinud just
sellest, et nähakse, kuidas neid läbirääkimisi peetakse, aga samal ajal käivad
mingid euroläbirääkimised. On kuradi raske uskuda, et neid peetakse kõrgemal
professionaalsel tasemel. IG: Praeguses valitsuses, aga see läheb ka
presidendini välja, on olnud väga palju sellist, mida kriminoloogias nimetatakse
kriminaalseks puutumuseks. Sa ei ole kurjategija, aga sa seisad kriminaalsuse
kõrval. Kui kõik meie senised erastamised on olnud kriminaalsuse kõrval, kas ma
kodanikuna olen siis paranoiline, kui küsin, mispärast seda puutumust ei ole
teistes läbirääkimistes. Kui praeguse valitsuse puhul on see tõstetud normiks,
kus on garantii, et sama moodi ei käi eurokõnelused? IR: Kiiruse küsimus on
seotud nelja dimensiooniga. Esimene on poliitiline ehk julgeolek, teine on
majanduslik dimensioon, meie vabadus, kolmas õiguslik, neljas sotsiaalne.
Vaadates kõiki nelja dimensiooni paralleelselt, ma väidan, et liitumisega on
aega küll. Poliitiliselt hakkaks kiire siis, kui venelased oleks agressiivsed,
aga sellist ohtu pole. Pigem vastupidi, Venemaa on nõrk, ta majandus on sama
suur kui Hollandi oma. Sotsiaalne dimensioon on kõige valusam vaestele,
pensionäridele ja noortele, sest kiiresti ELi minnes toimub väga kiiresti uus
hinnashokk. Liitumist edasi lükates pehmendame seda. Vaesemad detsiilid, kus
sissetulekutest läheb toidule 50-60%, võivad kiire minekuga nälga jääda. Neljas
on õiguslik dimensioon: kui me suudame säilitada Euroopa lepingut, siis me ei
pea võtma endale täiendavaid poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja
keskkonnaalaseid kohustusi. Need käivad meile üle jõu. Euroopa lepinguga me juba
oleme Euroopa Liidus. Majanduslikult tasuks liberaalset keskkonda säilitada
niikaua kui võimalik, seejuures suure hulga üleminekuperioodidega ka pärast
liitumist. Arvukad uuringud näitavad - ELi minek kahandab meie
konkurentsivõimet. Kui EL ütleks meile, OK, kui te ei taha kiiresti liituda,
siis me katkestame lepingu ära. Siis on teine olukord, samamoodi siis, kui
Venemaa muutub agressiivseks. Praegu pole ei õiguslikku ega julgeoleku ohtu.
Majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid aga räägivad kiire liitumise vastu. Kiire
liitumise vastu ja pikaldase koostöö poolt on Iirimaa näide. 60ndate keskel
esitas Iirimaa koos Suurbritanniaga avalduse ELi astumiseks. Kindral de Gaulle
ütles kaks korda ei. Aga Iiri ehitas kümneaastase kandidaadiajaga üles
liberaalse majandussüsteemi, samal ajal oli koos Suurbritanniaga EFTAs, pärast
aga taotles kõikidele neile tänaseni kehtivad üleminekuperioodid. Ja EL oli
nõus! Liberaalne majanduskeskkond on säilitatud, samal ajal aga tulevad ELi
rahad, need kaks asja kokku ongi andnud Iiri majandusime. Heaolu ei tule üleöö,
selleks on vaja 10-20 aastat. Kui kaob julgeolekurisk, ja meil on selgelt
liberaalsem majanduskeskkond, hakkavad tulema tõsised investeeringud, majandus
hakkab arenema nagu Iiris. VR: Julgeolekudimensioon peakski jääma A-ks ja O-ks.
Kui julgeolek on garanteeritud, võib majanduslik õitseng toimuda ka väljaspool
ELi. IG: Iirimaa sai nii heaks mitte tänu ELile, vaid EList hoolimata.
Luxembourg'i kohtus on Iirimaa osa ebaproportsionaalselt suur, tema vastu
algatatud kohtuasju on 10-15 %! Umbes 1500 määravas kohtuasjas on Iiri
tahtlikult, teadlikult ja isegi ülbelt ignoreerinud Euroopa direktiive. IR:
Iirlased pidevalt ka võidavad! Meil pole nii palju prantsuse ja inglise keele
oskusega kohtunikke, kes hakkaks meie asju kaitsma. See on järgmine argument
kiire liitumise vastu. Ärme laseme teha ennast ELis peksupoisiks. IG: Ideaalne
stsenaarium oleks, kui Läti ja Leedu okupeeritakse ELi poolt, aga meie jääme
vabaks. IR: Esiteks ei nimetata seda okupatsiooniks, aga kui me jääksime
regioonis ainsana EList välja, võiks tekkida Singapuri efekt. Eeldusel, et me
saame koos Läti ja Leeduga NATOsse. VR: Kümne aasta pärast saaks kokku
rehkendada, kes tegi õigesti. IG: On alatu soovida lätlastele ELi. (naer) VR:
Rootsi on selle poolt, et Eesti saaks kiiresti ELi liikmeks. Ühelt poolt
seepärast, et nad arvavad, et Eesti väga tahab. Teine pool on egoistlik - lähema
10-20 aasta pärast peaks hakkama tööjõud Eestist ja Baltikumist üleval pidama
Rootsi hoolekandesüsteemi. VR: See oleks üks väljapääs. Eestlased on paremad kui
mingid sõjapõgenikud. Kuidas need hinnad ikkagi tõusevad? IR: Kui teistes
kandidaatriikides võivad pärast liitumist mõnede toodete hinnad langeda, siis
tänu üliliberaalsele majanduspoliitikale meil selline võimalus puudub. Esimese
grupi riikidest oleme kõige vaesemad, aga kõige liberaalsemad - meil pole
mingisuguseid tolle. Tõusevad praktiliselt kõik hinnad, suhkur mitu korda, kütus
aktsiisi võrra - paar krooni liitrilt, sigarettidel on miinimumnõue 57% paki
hinnast. Piima ja liha tootmishinnad on keskmiselt kaks korda odavamad kui ELis.
Kui meil kulub inimestel kuni 60% rahast toidule, siis ostukorvi hind tõuseb
väga kiiresti 50-100%. See ei võta mitte ainult meil kõri kinni. Ma näen nelja
hinnatõusu mehhanismi. Esiteks kehtestatakse kõikidele kaupadele, neid on ELi
kaubanduspoliitika nomenklatuuris 10 000, tollid, kuidas kunagi 0,1 - 1000%.
Teiseks kehtestab EL kvoodid, näiteks metallile. Metallikvoot on aga alla 10%
sellest, mida me kasutame. Seni ostsime Ukrainast ja Venest odavat metalli, siis
enam mitte, seetõttu kallineb ehitamine. Kolmandaks ei saa EL meil enam oma
odavaid kaupu dumpinghindadega või ekspordisubsiidiumide abil müüa - Voimixid,
Valio odavad jogurtid, odav Hollandi ja Saksamaa värk, ka suhkur, kaob ära.
Lõpuks kehtestatakse meie toiduainetööstusele väga ranged veterinaarnõuded. VR:
Tegelikult on positiivne, kui EL mõjub katalüsaatorina veneaegse tehnoloogia
äravahetamisel. IR: Euroopa Liitu minnes tõuseb maa hind umbes kümme korda. VR:
Ära seda küll ütle, sest siis me lähmegi ELi. (naer) IR: Kõik taotlevad kapitali
vabal liikumisel erandeid maa müügiks, meie lubame maad osta mitte ainult ELi,
vaid ka kolmandate riikide kodanikel. Praeguste hindade juures on Eestimaa üles
ostetav 3 miljardi krooni eest. VR: Võiks küsida, kas te olete valmis minema
ELi, kui tõenäoliselt suur osa isamaast ostetakse üles. Kui eestlased ütlevad “
yes! ”, siis lähmegi. IR: Mõnes Saaremaa vallas on juba praegu suurem osa maast
soomlaste käes. Neile on Eestimaa odav. Nad näevad siin väga suurt äritegemise
võimalust. Taani ei luba maad üldse välismaalastele müüa, nii kaitsevad nad oma
saari sakslaste eest, meie oleme venelaste ees kaitsetud. See peatükk tuleb
uuesti avada. Kas tahame, et ei jääks isamaast ilma. IR: Mitte ainult.
Põhiseaduse paragrahv nr 1 ütleb, et võimu ei saa kusagile delegeerida, aga 20
000 lehekülge põllumajandusalast seadusandlust ei tule isegi mitte arutada, vaid
lihtsalt üle võtta. Kokku tuleb kas üle võtta või harmoniseerida 80 000
lehekülge. Samamoodi nagu kunagi Moskva direktiive. IG: Partei Keskkomitee ja
Ministrite Nõukogu ühismäärusi. IR: Kuni miljard krooni aastas. Algul vähem, aga
kokku 5-6 miljardi vahel. Liitumiseelne abi jõuab 1,5 -2 miljardi kroonini,
maksimaalne lagi, kui kõik projektid ideaalselt töötavad, 3-4 miljardini. Samal
ajal on meie enda kulutused rahandusministeeriumi arvutuste järgi tunduvalt
suuremad. Ainuüksi keskkonnanõuete täitmiseks kulub 2,5 miljardit aastas, ja nii
kümme aastat, lisaks seaduste harmoniseerimine, veterinaarnõuded, standardid ...
IG: Halli tsooni majandusteaduslik definitsioon on soodustransiidi koridor! VR:
Esialgu võiks luua Balti uniooni, viiks pealinna mitte Brüsselisse, vaid natuke
lähemale, Riiga. Inimesed ütlevad, see ei toimi, me oleme nii erinevad. Näidake
mulle kedagi, kes suudab tõestada, et ma olen rohkem sarnane portugallasega kui
lätlasega! IG: Jeltsini julgeolekunõunik Juri Baturin, kes nüüd Titoga kosmoses
käis, ütles mulle 1995. aastal, et Eesti on vaja orienteerida põhjalasse,
eeskätt neutraalsesse Soome. Soomel on Venemaaga hea koostöö. Vaja on NATO-le
vastuvõetav Balti allianss ära lõhkuda. Nüüd ütleme meie “ fucking Latvia ”. Kas
me tulime selle peale ise või on keegi meile selle ette söötnud? Oleme pugejad
kõvade ees ja ülbed nõrgemate suhtes. VR: Selle kohta öeldakse - lakub ülespoole
ja lööb allapoole. IR: Praegu köetakse üles virvatulesid. Räägitakse, et läheme
Euroopa Liitu nagu suurele peole, kus kõik saavad hästi süüa ja tantsida. Kui
kõik on kohal, selgub, et seal tantsitakse teisi tantse kui meie oleme harjunud.
Siis tekib shokk, oleme kontvõõrana peol, kus vaid Ilves ja väike punt tunneb
ennast väga hästi. Pidu käib ja virvatuled plingivad, aga sakslased ütlevad -
nii palju teile põllumajandustoetust, nii palju tööjõu vaba liikumist, nii palju
konkurentsireeglite eiramist, nii palju madalaid makse! VR: Eesti pole ainus
riik, kus Euroopa Liit on muutunud elitaarse poliitilise kliki projektiks ja
võõrandunud rahvast. VR: Kriteeriumiks ei peaks olema aeg, vaid valmisolek. Ma
ei ole nii pessimistlik nagu Igor, kes arvab, et üsna varsti, nii saja aasta
pärast. Realistlik aeg ELi minna saabub kusagil 2015. Palju on EL nõus meile
andma lepingute teel toetusi, kui me ütleme, et ei tahagi esimeste hulgas tulla?
See annaks ELile võimaluse, mida nad pikisilmi ootavad. Tempo pealesurumine on
muutunud kahepoolseks lõksuks. IG: See võtab 35 aastat. IR: Viimase seitsme
aastaga pole me Soomele mitte lähenenud, vaid hoopis kaugenenud, sest Soome
majanduse areng on olnud üle 5%, meil pisut väiksem. ELis hakkab areng olema
küll suhteliselt stabiilne, aga mitte nii kõrge kui oli enne, 3-4% vahel, ehk
natuke kõrgem kui ELi keskmine - me oleme lihtsalt madalamal arengutasemel, aga
konkurentsivõime väheneb. Kui me oleks ELi väljas ja samal ajal oleks julgeolek
garanteeritud, võib oodata pikema aja jooksul 8-10-protsendilist kasvu nagu
Iirimaal ja Singapuris. Ka Euroopa Liit oleks sellisest ruumist huvitatud, sest
Euroopa on stagneeruv majanduspiirkond, kõige aeglasemalt arenev maailmajagu.
Euroopaga koostöö on meile vajalik aga sellisel tasemel, nagu ta praegu juba on.
Sellest piisab, nüüd tuleb liberaalselt mudelit edasi arendada. Selleks aga ei
pea astuma kiiresti ELi. VR: Tänane EL pole see, millena Churchill ta välja käis
- rahuprojekt Saksamaa ja Prantsusmaa vahel on vaid muutunud
protektsionistlikuks ja bürokraatlikuks klubiks. Eesti ei peaks sellesse kuuluma
sel lihtsal põhjusel, et ma ei ole kindel, et see üldse püsima jääb. VR:
Siiamaani on see olnud üks suur katastroof. Eurosse on sisse ehitatud tõsine
konflikt - riikidel, kes võtavad ta kasutusele, on kõigil teatud iseseisvus,
seetõttu on võimatu luua mingit Euroopa tsentraalpanka, mis suudaks kogu Euroopa
hüvanguks sättida intressi. No mis sa teed, kui Portugalis on kiire kasv,
Saksamaal aga depressioon, ühes on vaja inflatsiooni pidurdada, teises ...? IR:
Friedman ütleb, Ameerikas on 50 osariiki ja efektiivne ühine raha, ainult
Euroopa ei suuda seda järele teha, sest enne peab olema poliitiline liit. Kuna
siseturu ja rahaliidu kõrval on ühine julgeolek ja välispoliitika ELi kõige
nõrgem sammas, väidab Friedman, et see võib kaasa tuua euro veelgi suurema
nõrgenemise. Kreeklased, itaallased ja hispaanlased lasevad Saksa ja Hollandi
tugeva majanduse najal lihtsalt liugu. Neil on dolce vita, las sakslased
maksavad. VR: Euro kõige suurem eelis Eesti jaoks on see, et kroon pandi Saksa
marga külge, mis omakorda läks euro külge. Me oleme saanud oma majanduslikud
ebaõnnestumised ilma vitsadeta üle elada. See on teinud Eesti
konkurentsivõimeliseks ja aidanud üle krooni devalveerimise vajadusest. Kroon on
niikuinii devalveerunud. Ei ole mõtet keevitada endale külge üliinimlikke
omadusi ja lätlaste ja leedukatega ülbitseda. Oli suur ebaõnn, et nemad sidusid
oma raha dollari külge. VANGLA. Valmiv eurovangla Tartus surub vangid mujal nagu
silgud pütis veelgi tihedamalt kokku. Umbes aasta pärast peavad vangid end
kongides kõvasti koomale tõmbama. Kuigi uus Tartu vangla mahutab 500
kinnipeetavat, lõpetab Euroopa Nõukogu tungival soovitusel oma tegevuse Tallinna
Keskvangla. Kohtade arv väheneb ka Murrus. Selle tagajärjel muutuvad Eesti
karistusasutused veelgi ülerahvastatumaks. Rootsi kardinate taga jääb kohti enam
kui tuhande võrra vähemaks. Samas plaanibki justiitsministeerium vangide arvu
vähendamist. Viieteist aasta pärast peaks jääma trellide taha kõigest 2500
inimest, see on ligi poole vähem kui täna. Tegelikkuses tuleb hakata vange
vabastama või neile kohti juurde looma juba pooleteise aasta pärast, sest
vastasel korral ei saa vanglad kurjategijate majutamisega lihtsalt hakkama.
Kinnipeetavate paigutamine näib võimatu ülesandena, seda enam, et kuritegevus
üha kasvab. Kunagi varem viimase kümne aasta jooksul pole vangide arv nõnda suur
olnud kui praegu. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri kohusetäitja
Peeter Näks peab üheks põhjuseks kuritegude arvu suurenemist: “ Kuritegevus
kasvab igal pool Euroopa kultuuriruumis igal aastal umbes 10 protsenti. ”
Teisest küljest kummitab Eesti kohtusüsteemi karistusaegade pikkus, mis soosib
paratamatult vanglate järkjärgulist täitumist. Praegugi on kinnipidamisasutused
ülerahvastatud, kuigi paarsada vaba kohta veel leidub. Justiitsminister Märt
Rask kehtestas hiljuti üliväikse miinimumpinna - 2,5 ruutmeetrit vangi kohta.
Suvel hakkab ministeeriumi vanglate osakond kõiki konge üle mõõtma ja
kaardistama, alles siis peaks lõplikult selgeks saama, kui palju rootsi
kardinate taga tegelikult ruumi jagub. Koikudele teine korrus peale. Tallinna
vangla süüdimõistetute osakonnas on praegu kõik voodid ühekordsed. “ Kui paneme
kahekordsed voodid, siis tuleb kohti juurde, ” mõtiskleb Näks. Ent Ämari vanglat
laiendades tekiks juurde vaid 150-200 kohta. Seda on aga liiga vähe, sest osa
Murru vanglast suletakse ning täielikult läheb kinni rohkem kui tuhande kohaga
Keskvangla. Eriti kehvade olmetingimustega Keskvanglas puuduvad nii
ventilatsioonisüsteemid kui toimiv küttesüsteem. Remont võtaks Näksi arvestuste
järgi maksumaksja taskust sadu miljoneid kroone. Selleks aga poliitikud
riigikassast eraldi raha ei anna. Lõviosa summadest kulub lähiaastatel Tartu
vangla ehitamiseks. Keskvangla kibekiiret sulgemist nõuab nii Euroopa Nõukogu
kui piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise Euroopa
komisjon. Näks eitab Keskvangla kinnipaneku seotust Euroopa Liiduga, kuid
justiitsministeeriumi koduleheküljelt võib lugeda, et just nende
organisatsioonide soovituste järgmine on aluseks ühinemisele Euroopa Liiduga.
Samuti peaks Euroopa Nõukogu normidest lähtuvalt vangide arv juba praegu olema
täpipealt 2792. Tekib küsimus, kelle juhiseid justiitsministeerium tegelikult
ellu viib? Kurikaelad vabadusse. Ruumipuudust rootsi kardinate taga peaks
hakkama kergendama ka uus karistuspoliitika. Selle aluseks on inimlik mõtteviis
- suurem keskendumine igale konkreetsele süüdistatavale ning tema kuriteo
põhjustele, paremad vanglatingimused, lühemad karistusajad ja rohkem tingimisi
vabastatuid. Lähiaegadel võidakse tingimisi vabastada kuni pooled vabastatutest,
s.o kuni 700 kinnipeetavat. Eelmisel aastal vabastatud 351ga võrreldes on see
kaks korda rohkem. “ Kui kõik riigid on leidnud, et karistuste karmistamine ja
vangide arvu lõpmatu kasv ei vii mitte kuhugi - toob vastupidist efekti -, siis
ta ei saa tõenäoliselt meil olla teisiti, ” oletab Näks. Ka Tallinna
prokuratuuri vanemprokurör Margus Kurm pooldab lühemaid karistusaegu.
Ülemprokurör peab eestlasi liialt verejanuliseks, see aga mõjutavat paratamatult
ka kohtunike tegevust: “ Kui te tahate teada, milline karistusideoloogia
keskmisel eestlasel on, siis lugege Delfi kommentaare, ” soovitab Kurm. Ta on
nõus, et politsei ning prokuratuuri uurimistase on kehv, kohtueelne menetlus
liiga pikk ning lühemat aega eelvangistuses olevate kinnipeetavate arvelt annaks
vanglakohti tublisti vähendada. Vanglaid tuleks juurde teha. Luubi omaaegse
uuringu järgi taasiseseisvusaja parimaks siseministriks kuulutatud Olev
Laanjärve, praegu turvafirma Securitas sisekontrolli juhi hinnangul ei arvestata
karistuste kergendamisega reaalset keskkonda. “ Peaksime tunnistama, et tuleks
ajada poliitikat, mis sobib meie reaalsusse, ” nendib Laanjärv. Laanjärve sõnul
on kaks peamist põhjust, miks lähiajal ei tohiks vanglakohtade arvu vähendada.
Esiteks kuritegude vähene avastamisprotsent, mille tõttu kaks kolmandikku neist
ei leia lahendust. Kui politsei ja teiste õiguskaitseorganite töö tõhusamaks
muuta, on reaalne pooled kuritegudest avastada. Ent sel juhul tekib raskusi
süüdimõistetute vanglasse paigutamisega. Teiseks viitab Laanjärv kahe miljardi
krooni suurusele hiigelkahjule, mis kurjategijad mullu tekitasid. Seda on aga
raske kõrvutada vanglatele kulutatava 233 miljoni krooniga. Laanjärve meelest
oleks lähema viie aasta jooksul mõttekam teha kulutusi hoopis
kinnipidamiskohtadele. Näks pole legendaarse siseministriga päri: “ Teatud arv
kuritegusid sooritatakse ühiskonnas ikka. See, et me isoleerime mingi hulga
elanikest vanglatesse, et kuritegusid väljas siis ei sooritata, on üldlevinud
väärarusaam. Kuritegu sooritatakse kindlasti, see ei ole küsimus. ” Vabaduses
pole tööd. Siiski jääb õhku küsimus, kas uus karistuspoliitika suudab säästa
korralikke inimesi kuritegevusele lõivu maksmisest. Uus ideoloogia rõhub
alternatiivsetele karistustele - ühiskondlikule tööle ning rahatrahvile, samuti
ennetusele ja kriminaalhooldusele. Samas on kohati kuni 60 inimest kantseldavad
kriminaalhooldajad üksi jõuetud, et tingimisi vabastatud ning vanglast pääsenud
vabaduses ka töö, elukoha ja sõltuvusravi saaksid. “ Juba praegu, ” tunnistab
kriminaalhoolduse ja kriminaalpreventsiooni talituse referent Astrid Ojasoon, “
on kriminaalhooldusalustel võimatu tööhõiveameti kaudu tööd leida. ”
Majandusprognoosi järgi niigi kõrge tööpuudus aga lähiajal oluliselt ei vähene.
Kui aga nii, siis kuidas saab vanglast tulnu ilma kindla sissetulekuta hakkama.
Rootsi kardinate taga on tal vähemalt toit, eluase, ravi ning töö olemas. Endine
Keskvangla ülem Peeter Näks on kõigele vaatamata optimist. Justiitsministeeriumi
kõrge ametniku meelest tahavad paljud inimesed kurjategijaid missioonitundest
aidata. Alates religioosse taustaga organisatsioonidest ja lõpetades
vabatahtlikega: “ Kui meil on valida, kas vanglad on pungil täis ja karistusajad
pikad või meil on toimiv kriminaalhooldussüsteem ja karistusajad lühemad ning
tingimisi karistatute vabastamine muutub automaatseks nagu Soomes, on viimane
palju tõhusam, ” loodab Näks. Autor on TÜ ajakirjandusüliõpilane ESSEE. Nii
kohalik kui rahvusvaheline rahamaailm tuleb sundida arvestama Eesti rahva ja
riigi huvidega, nõuab mees, kes ei karda kuraditki. Tartus, 4. novembril 1956.
aastal, Ungari ülestõusu toetuseks levitatud lendlehed viisid meid, põrandaaluse
organisatsiooni Eesti Noorte Malev liikmeid, Mordva poliitvangide
koonduslaagrisse. Just seal kuulsin ma Jugoslaavia juhtiva kommunisti Milovan
Djilase raamatust “ Uus klass. Kommunistliku süsteemi analüüs ”. Djilas lõpetas
selle kirjutamise vanglas, kus ta istus Ungari ülestõusu toetuseks kirjutatud
artikli eest. Selles kuulutas Djilas Ungari revolutsiooni kommunismi lagunemise
ja lõpu alguseks. Raamat jõudis osade kaupa USAsse ja ilmus seal augustis 1957.
aastal, ning sai väga suure tähelepanu osaliseks. Djilase järgi purustasid
kommunistid küll kapitalistide klassi, kuid lõid ühtlasi ka uue, ajaloos seni
tundmatu, kommunistide klassi. Läks aastaid, enne kui ma sain Djilase raamatut
eesti keeles lugeda. Seitsmekümnendatel andis selle mulle Jaan Isotamm. Riik ei
närbunud. Nii Nõukogude Liidus kui ka teistes kommunistlikes maades kuulutasid
nende juhid Lenin, Stalin, Trotski, Buhharin jt, et riik kui niisugune närbub
kiiresti ja demokraatia tugevneb. Tegelikult juhtus vastupidi. Kiiret
elustandardi tõusu ei toimunud. Ei kadunud ka erinevused linna ja küla, vaimse
ja füüsilise töö tegijate vahel. Industrialiseerimine, kollektiviseerimine ja
kapitalistliku omandi purustamine ei viinud Nõukogude Liidus välja klassideta
ühiskonnani. Vanad klassid olid küll purustatud, aga sündinud oli ka uus klass -
kommunistlik poliitiline bürokraatia. Uus klass koosnes isikuist, kes omasid
nende käes oleva administratiivse monopoli tõttu erilisi privileege ja
majanduslikke eesõigusi. See uus klass oli oma eesmärkide teostamisel eriti tige
ja sallimatu. Kommunismi ohvreid arvatakse olevat vähemalt 100 miljonit inimest.
Eesti kommud ei tulnud 1940. aastal võimule iseenda poliitilise võitluse
tulemusena. Nad olid Nõukogude Liidu okupatsiooni tööriistad ja upitati võimule
okupantide poolt. Juba 1940.-1941. aastail asusid Eesti hävitatud või Siberisse
saadetud eliidi korteritesse kõrgema astme punabürokraadid. Mõnedes korterites
elavad nemad või nende sugulased tänaseni. Mida aeg edasi, seda suuremaid
soodustusi kombineerisid uue klassi esindajad endale, oma perele ja klannile.
Juba keskastme punabürokraadi palk ja otsesed lisatasud olid viis kuni viisteist
korda kõrgemad töötajate vastavatest näitajatest. Punaklassil olid oma haiglad,
puhkekodud, saunad, luksuskorterid ja kauplused. Riigi kulul käidi välismaal,
riik andis ette ka ametiautod. Milovan Djilas kinnitab oma raamatus, et
kommunismis on võim ja omandiõigus peaaegu alati samades kätes, kuid see fakt on
peidetud seadusliku katte alla. Seaduse järgi on kommunismis kõik isikud
aineliste varade suhtes üheõiguslikud. Tegelikult naudib tõelist heaolu vaid
kitsas administraatorite kiht. Muidugi lõid kommunistid selleks, et võimul
püsida, uut tüüpi totalitarismi, mis tugines võimu, omandi ja ideoloogia
monopoliseerimisele ühe ja ainsa poliitilise partei ehk uue klassi poolt.
Tõeliseks otsustajaks kujunes punapartei ladvik - uue klassi oligarhia. Paraku
ei suutnud ka nii andekas mees nagu Milovan Djilas kõiki kommunistliku ühiskonna
arenguid ette näha. Ta arvas, et kui võtta kommunistidelt ära nende kollektiivne
omanikuõigus, viib see ühtlasi ka nende kui klassi kadumiseni. Elu Eestis.
Kümmekond aastat tagasi varises punane klassiühiskond kokku nii Nõukogude
Liidus, viimase poolt okupeeritud riikides kui sõbralikes vasallriikides
Ida-Euroopas. Paraku libises rahva ühistööga loodud vara valdavalt endiste
kommunistide kätte. Vanast klassist kujunes uus - nn uusrikaste klass. Inimesed,
kes uue klassi moodustasid, astusid küll komparteist välja, kuid keegi ei saanud
neilt võtta olemasolevat informatsiooni, tutvusi ega sugulussidemeid sama moodi
nagu ohjeldamatut tahet rikastuda. Erastamine ehk rahvakeeli ärastamine tegi
endistest kommunistidest kapitalistid ehk nn tööandjad. Endisest kommunistlikust
ühiskonnast jäid ka paljud kombed, eelkõige soov olla rikas ja mõjuvõimas ning
püüe mitte millegi eest vastutada. Pole tarvis kaugele vaadata. Riigikogu saalis
jagan ma kohta paljude endiste kommunistiga. Kõige enam on neid Rahvaliidu,
Keskerakonna ja Reformierakonna saadikute seas, kõige vähem Isamaaliidus. Ei
tohi unustada, et paljud endised Eesti kommunistid on ikka ida poole vaadanud.
Täna nutavad nad üha sagedamini ja rohkem taga möödunud aegu. Tõsi, tänaseks on
palju vara endiste kommunistide käest välismaalaste kätte läinud. Ilmaasjata ei
öelda, et Eestist on saanud Skandinaavia viikingite koloonia. Mida teha? Eesti
riik on taastatud. Olen selle poolt, et Eesti peab jätkuvalt läände suunduma,
sest oht iseseisvusele tuleb ikkagi idast. Omapäi ei lasta meil siin Läänemere
kaldal pikalt olla. Sestap peame püüdleme nii NATOsse kui Euroopa Liitu. Teine
oht peitub sisemistes hädades. Kui ikka sündimus on juba pikemat aega väiksem
kui suremus ja kui üle poole elanikkonnast elab alla vaesuspiiri, siis on
olukord mu riigis ebanormaalne. Kavandamaks riiklikke meetmeid olukorra
parandamiseks, peame teadma, millise juure all ikkagi peituvad rahvastiku
kidumise, vaesuse ja kuritegevuse põhjused. Peame lahti mõtestama ja ära
seletama, mis ikkagi on Eesti riiklikud, st rahvuslikud, st kollektiivsed huvid.
Kui me ei suuda ohjeldada valitsevaid ringkondi, kelle käes on raha, ja kui me
ei suuda neid panna teenima Eesti rahvuslikke, st riiklikke, st kollektiivseid
huve, siis on raske lahendada sisemisi probleeme ja võimatu kaitsta meie
riiklikke huve väljaspool Eestit. Kas või Brüsselis. Uutes oludes läbilöömiseks
on noortel vaja head haridust ning erialast ja ametialast ettevalmistust. Ent
sellest on vähe. Nagu ikka, vajame aatelisi inimesi, kes soovivad seista oma
riigi ja rahva eest. Nii kohalik kui rahvusvaheline rahamaailm tuleb sundida
arvestama Eesti rahva ja riigi huvidega. Veel üks Nokia. Tegelikult on paljud
meie hädad ühised kõigile postsotsialistlikele riikidele. Kõigis neis koosneb
uusrikaste klass valdavalt kunagise kommunismiajastu “ uue klassi ” esindajaist
või nende järglastest. Ent kui hädad on ühised, peaksid olema ühised ka
lahendused. Eesti otsib oma Nokiat. Aga miks ei võiks meil neid mitu olla? Üks
võimalus tuleneb meie vastupanuliikumise kogemusest. Pärast Teist maailmasõda
istus Eesti advokaat Arnold Susi Moskvas Butõrka vanglas ühes kambris Aleksandr
Solženitsõniga. Susi aitas Vene kirjanikul aru saada stalinismi olemusest.
Kirjaniku peateos “ Gulagi arhipelaag ” ja teised raamatud mõjutasid kogu
inimkonna arengut. Hiljem, aastail 1970-1991 mõjutasid eestlased sündmuste
arengut terves NSV Liidus ja viimase poolt okupeeritud riikides. Kõik me, nii
Mart Niklus, Jüri Kukk, Erik Udam, mina kui paljud teised, tegime tihedat
koostööd Vene dissidentidega, nende seas Andrei Sahharoviga. Täna võiksime minu
meelest seda kogemust kasutades selgitada oma saatusekaaslaste seas, et suuresti
johtuvad meie ühised hädad tõsiasjast, et endiselt hoiab suurt osa mõjuvõimust
enda käes “ uus klass ”. Seesama, kellest Milovan Djilas kirjutas. Enn Tarto on
vabadusvõitleja ja Riigikogu liige (Mõõdukad) ANALÜÜS. Kapitalistlik Eesti
ehitati suuresti üles endiste kommunistide kätega. Endine eliit kuulub ka täna
eliidi hulka. Selles, et kommunistlik režiim oli olemuselt kuritegelik, ei
kahtle Eestis suurt keegi. Mida aga teha endiste kommunistidega? Kas nad tuleks
piltlikult öeldes seina äärde seada või peab tõele näkku vaatama ja tunnistama,
et neist said ka uuel ajal “ tegijad ”, et nad muutusid osaks uuest eliidist.
Vastuse neile küsimustele annab Tartu Ülikooli politoloogiaõppejõu Jüri Ruusi
Anton Sheeniga kahasse valminud uurimistöö “ Režiimi vahetus - kas eliidi
järjepidevus? ”. Eliidi kasvulava. Nõukogude ajal oli nomenklatuuri ehk eliidi
mõjukaima osaga kõik lihtne - mitte kedagi ei määratud võtmepositsioonidele ilma
parteiorganite heakiiduta. Ja vaatamata sellele, et kõrgeid ametiposte oli palju
ja nad olid eriilmelised, oli nõukogude eliit tegelikult olemuselt monoliitne.
Kõik tema liikmed olid kommunistid, kes olid saanud heakskiidu partei
tipporganitelt ja olid kohustatud tunnistama marksistlik-leninlikku ideoloogiat.
Teisitimõtlemine oli keelatud - fraktsioonid keelati parteis ADV kongressil
1921. aastal. Hea ülevaate nõukogude eliidi struktuurist annab vabariiklike
kommunistlike parteide keskkomiteede koosseis. Alati olid selles esindatud
järgmised grupid: vabariigi liidrid: keskkomitee büroo ja sekretariaadi liikmed,
partei keskkomitee aparaadi juhid, piirkondlike parteiorganisatsioonide I
sekretärid, ministrid, relvajõudude juhid, kohalike täitevkomiteede esimehed,
noorsoo-organisatsioonide juhid, ametiühingute liidrid, loominguliste liitude
esindajad. Formaalselt kuulus EKP Keskkomiteese ja ka ENSV Ülemnõukogusse küll
ka töölisi, insenere, teadlasi, kuid n-ö tavainimeste grupp oli pigem
dekoratiivne lisand. NLKP oli omamoodi kinnine tsunft. Mitte igaüks ei saanud
partei liikmeks. Olgu ta pealegi valmis tunnistama partei programmi, võtma osa
kommunistlikust ülesehitustööst, viima ellu partei otsuseid, maksma liikmemaksu
ja osalema ühe parteialgorganisatsiooni töös. Tegelikkuses valiti partei
liikmeid väga ettevaatlikult - moodustasid nad ju selle aluse, kust tuli
eliidile täiendus. NLKP liikmeid käsitleti kui kõige arenenumat ja poliitiliselt
teadlikumat osa ühiskonnast. Neid iseloomustas ideoloogiline ja
organisatsiooniline ühtsus, tugev kokkukuuluvus ja kõrge distsipliin. NLKP
lihtliikmeks olek oli nõukogude režiimi toetamise pehmem vorm, võrreldes näiteks
nomenklatuuri hulka kuulumisega - viimane näitas inimese selget toetust
valitsevale režiimile. Tüüpilised redised. Kas Eesti taasiseseisvumisega 1991.
aasta augustis kaotasid endised kommunistid oma mõju ühiskonnas? Kas nad jäid ka
uue aja saabudes vaadetelt kommunistideks või toimus “ vaadete teisenemine ”?
Teooria ütleb, et varases täiskasvanueas omandatud kogemused mõjutavad
hilisemaid hoiakuid. Eesti praktika näitab vastupidist - endised kommunistid
kohanesid uute oludega ja nende liikmelisus ei mõjutanud hilisemaid hoiakuid.
Teisisõnu - enamik neist ei paigutanud ennast poliitilisel skaalal vasakule,
valdavaks sai hoopis parempoolne orientatsioon, mis langes ka kokku ühiskonna
üldiste hoiakutega. See oli hea alus kohanemiseks uute oludega. Ehkki 1990.
aasta märtsis toimunud ENSV Ülemnõukogu valimised ei olnud vabad klassikalise
demokraatia mõttes - kehtis käsumajandus, tegutses KGB, kommunistlik partei
kontrollis armeed, puudus ajakirjandusvabadus jne -, oli ühiskond siiski
teisenenud. Kommunistlik partei ei olnud enam meie aja au, mõistus ja
südametunnistus ning suur osa NLKP liikmeid oli oma parteipiletist selleks ajaks
loobunud. Kuid nende tahe poliitikas osaleda ei olnud uute tuultega vaibunud -
ülemnõukogusse valitud 105 liikmest 69 olid endised NLKP liikmed. Endisi
kommuniste kuulus ka samal aastal valitud Eesti Kongressi - 464 liikmest 13.
1991. aasta varasügisel moodustati ülemnõukogu ja Eesti Kongressi liikmetest
pariteetsetel alustel 60-liikmeline Põhiseaduslik Assamblee, mis töötas välja
põhiseaduse. Umbes 20 inimest kuulus tsentrisse, teist samapalju oli
rahvusradikaale, 13 inimest olid vaadetelt mõõdukad ja reforme pooldavad
kommunistid. Üle kolmandiku Põhiseadusliku Assamblee liikmetest ehk 25 olid
kommunistid. Põhiseadusliku Assamblee ja tema välja töötatud põhiseaduse tähtsus
tänapäeva Eesti eliidi kujunemisele on äärmiselt tähtis - see väljendas
põhimõttelist kokkulepet vana eliidi ehk endiste kommunistide ja uue eliidi
vahel. 1992. aasta Riigikogu valimised oli esimesed vabad valimised II
maailmasõja järgses Eestis, mille tulemusena tuli võimule Mart Laari parempoolne
valitsus. Riigikogu 101 liikmest moodustasid kommunistid 35%. Kompromiss vana ja
uue eliidi vahel kinnistus veelgi. 1995. aasta Riigikogu valimistega toimus
pööre parempoolsuselt poliitilise tsentri suunas. Üks, mis seda tingis, oli
parlamendi koosseis - 59% Riigikogu liikmetest moodustasid endised kommunistid.
1999. aasta Riigikogu valimiste järgselt väitis vaid 17% parlamendi liikmetest,
et neil on kommunistlik taust. Endiste kommunistide osakaalu vähenemine
parlamendis näitab suunda põlvkonnavahetusele Eesti poliitikas. Eliidi edasise
kujunemise protsessis mängivad endised kommunistid aina väiksemat rolli. Ka
ükski valitsus pole alates 1990. aastast saanud läbi endiste kommunistideta.
Kõige arvukamalt oli kommuniste Tiit Vähi esimeses valitsuses 1992. aastal
(67%), ligilähedaselt samasugune oli nende osakaal ka Vähi 1995. aastal
moodustatud valitsuses (62%). Kõige vähem oli endisi NLKP liikmeid Mart Laari
esimeses, 1992. aastal moodustatud valitsuses (vaid üks - Marju Lauristin).
Tipud ikka tipus. Oleks võinud ju eeldada, et kommunistid vajusid koos
kommunistliku režiimiga minevikku, kusjuures nende igasugune tagasipöördumine
privilegeeritud positsioonidele oleks olnud välistatud. Kaugeltki mitte,
tänaseni on neil käsi tugevasti poliitikas sees. Siiski ei jagunud kõigile
poliitilisi kohti, paljud pidid otsima väljundit mujal. Endised kommunistid
säilitasid eliidi seas oma juhtpositsioonid - nii 1994. kui 1997. aastal
moodustasid nad üle poole kogu eliidist. Mõjuvõimsad positsioonid säilitasid nad
mõlemal aastal kohalikes omavalitsustes, õigussüsteemis, riigiettevõtetes,
ametnikkonnas, kus nende osakaal jäi 4/5 ja 3/5 vahele. Mis sai uue aja saabudes
aga nomenklatuuri hulka kuulunud EKP Keskkomitee liikmetest? Kas vähemalt nemad
on “ tegijate ” seast kadunud? Vastupidi, näitab värske analüüs. Ka nemad on
uute oludega suurepäraselt kohanenud. Kõige rohkem on endisi EKP Keskkomitee
liikmeid praegu äris. Esiteks on äri poliitiliselt suhteliselt neutraalne
valdkond ja kui kõik hästi läheb, on hea ja stabiilne elu tagatud. Teiseks
naudib endine eliit endiste sidemete eeliseid. Eriti oluline on see kapitalismi
algstaadiumis, kui käib riigivara erastamine. Kolmandaks aitab ettevõtlus
rehabiliteerida nende kommunistlikku minevikku - nende tegevus läheb kokku
üldise ettevõtlusega ja ühiskonnas valitseva mõttelaadiga. Neljandaks,
erasfääris ei tunne suurt keegi huvi poliitilise mineviku vastu, küll on see aga
möödapääsmatu poliitikas ja riigiametis. Suhteliselt paljud endisest
nomenklatuurist tegutsevad ka teaduses ja töötavad õppejõududena. Eriti kehtib
see 1991. aastal EKP Keskkomiteese valitute kohta - sellest seltskonnast on
tervelt iga viies hõivatud teadus- ja haridussfääris. Nii 1990. kui 1991. aastal
olid keskkomiteesse valitud kommunistid suhteliselt noored, 35-55-aastased.
Eriti just 1991. aastal valitud liikmeid iseloomustas selge suund Eesti
iseseisvusele. Ehk just selles peitub vastus küsimusele, miks on neist iga
kaheksas hõivatud nii riigiettevõtete juhtkonnas kui riigiametites. Jüri Ruusi
ja Anton Steeni uurimusest ilmneb, et tippkommunistid ehk EKP Keskkomitee kolme
koosseisu (valitud 1986, 1990, 1991) liikmed kohanesid iseseisvas Eestis hästi.
Kas iseseisvas Eestis jäid nad eliiti. Kunagistest riigiametnikest ja
parteiaparaadi töötajatest said edukad ärimehed, teadlased, õppejõud ja
riigiametnikud. Kommunistlik eliit muundus sujuvalt iseseisva Eesti eliidiks.
INTERVJUU. Tartu Ülikooli õppejõud Jüri Ruus on uurinud aastaid kommunistide
rolli Eesti tänases ühiskonnas. Arvan, et oleks küll. Põhimõttelised
poliitilised ja sotsiaal-majanduslikud ümberkorraldused toimusid 1990. aastate
esimesel poolel. Erastamine toimus just nende poolt, kellel oli selleks parem
stardipositsioon. Vana režiim funktsioneeris paljuski võrgustikul ja tutvustel,
mida oli varmas kasutama ära nomenklatuur. Venemaal on isegi termin “
nomenklatuurne kapitalism ”. Poliitikasse jäid reformimeelsed kommunistid edasi,
seda vaatamata Mart Laari loosungile “ Plats puhtaks! ”. Siiski oli seitsmendas
Riigikogus kõige vähem endisi kompartei liikmeid. Kui režiim oleks
kuritegelikuks tunnistatud kümme aastat tagasi, siis ei oleks olnud välistatud “
endiste ” aktiivne osalemine äris. Viimane on suhteliselt apoliitiline tegevus.
Kandidaadid Riigikogusse seab üles rahvas. Me ei tohiks unustada, et nii
Rahvarindes kui ka Põhiseaduslikus Assamblees oli palju endisi kompartei
liikmeid. Ka seda, et perestroika sai alguse reformimeelsete kommunistide
initsiatiivist. Reformistide ja opositsiooni koostöö tingis suurel määral võimu
rahumeelse ülemineku. On küll. Ka Boriss Jeltsin, Algirdas Brazauskas jt olid
tippkommunistid. Paljud neist “ muutusid ” sotsiaaldemokraatideks.
Postkommunistlike riikide seas oli kõige väiksem kommunistide mõju Poolas.
Kommunistide hulgas võis selgelt eristada kahte kihti -
konservatiivseid-vanameelseid ja uuendusmeelseid. Kui pidada silmas
reformi-eestimeelseid kommuniste, siis osaliselt just nende kaasabil taastati
Eesti Vabariik. Eesti ühiskond on liialt väike selleks, et lubada endale
lõhestatust. Tuleks vältida ühiskonna jagunemist teljel “ omad-võõrad ”, õiged
versus väärad. Ühiskondlikud protsessid on märksa keerulisemad, kui nad
esmapilgul võivad tunduda. Kõigi 110 000 EKP-lase tegevuse väljaselgitamine
nõuaks eraldi mahukat uurimistööd. Kas selleks on Eestis praegu piisavalt
vajadust? Ka “ endiste ” osalemine poliitikas ja äris oli ja on paljudele
inimestel teada. Ei ole ju eriline saladus, millega tegelesid lähiminevikus ja
millega tegelevad praegu näiteks Arnold Rüütel ja Indrek Toome. Hästi on öelnud
president Lennart Meri: me peaksime olema suuremeelsed, kuid mitte mingil juhul
mitte midagi unustama. ÜLIKOOLID. Tallinna Tehnikaülikooli rektor Andres
Keevallik ja Concordia Rahvusvahelise Ülikooli rektor Mart Susi arutavad selle
üle, kas Eestis saab head kõrgharidust. Andres Keevallik (AK): Ei saaks öelda,
et üliõpilasi on palju, pigem on neile kõigile korraliku hariduse andmine
praktiliselt võimatu. Erialade vahel on tekkinud kahetsusväärsed
disproportsioonid - näiteks humanitaar- ja tehnikahariduse vahel. On täiesti
selge, et tehnikaharidusega spetsialiste on märksa rohkem vaja. Riiki jäävad
tulemata paljud investeeringud, sest siin ei jätku vastava ettevalmistusega
inimesi. Kui produtseerime edasi samas mahus ärijuhte, siis toodame töötuid. Sel
alal on meie turg juba küllastunud või küllastumas. Ülikool ei tohiks noortes
tekitada väärarusaama, et õpime seda, mis hetkel popp, mõtlemata sellele, kas
hiljem sel alal ka tööd saab. Mart Susi (MS): Üliõpilasi pole liiga palju, küll
on liiga vähe täiskasvanute täiendõpet. On palju inimesi, kes võiksid omandada
veel uue akadeemilise kraadi, bakalaureusele lisaks magistri. Mis puudutab
erialasid, siis ma ei usu, et see on riiklikult reguleeritav. Turg teeb seda
ise. Pole mõtet ka noori alahinnata, me ise ka täpselt ei tea, millisel erialal
on nelja-viie aasta pärast kõige rohkem töövõimalusi. AK: Akadeemilise ja
kutsehariduse suhe peaks praeguse 70: 30 asemel olema 50: 50. Noored ei toimi
õigesti, kui arvavad, et ainult akadeemiline kõrgharidus on väärtus. Väga
hinnaline on ka rakenduslik kõrgharidus, pealegi võib selleltki tasemelt jätkata
magistrantuuris ja doktorantuuris. Näiteks Tallinna Kõrgema Tehnikakooli roll
võiks just olla tehnikute koolitamine. Kõik tehnikakõrgkoolide lõpetajad ei pea
ju insenerid olema, see devalveerib insenerikutse väärtust. MS: Kutseharidus
seab juba kunstlikult noortele teatud piirid ja pidurid ette. Ma ei arva, et me
peaksime seda tegema. See kujuneb turul iseenesest välja - osa inimesi ei tahagi
akadeemilist haridust omandada. Kõige halvem on, kui noorele, kes väga tahab
akadeemilist haridust saada, aga pole just kõige tugevamas eshelonis, öeldakse,
sul pole muud võimalust kui kutseharidus. AK: Iseenesest ei saa vastu vaielda,
et ka erakoolid saavad pretendeerida riiklikule tellimusele. Nad tekitavad
teatud aladel, majanduses ja juuras konkurentsi ja on alternatiiviks inimestele,
kel on raha, aga riiklikesse ülikoolidesse sisse ei saa. Miks mitte - eraülikool
võiks teatud nishshides, mida riiklik ülikool ei kata, töötada edukalt. Riik
peaks suutma oma tellimust täpselt fokuseerida, see peab olema täpselt
põhjendatud ja riigi huve arvestav. MS: Riik võiks mitte tellida majandust ja
juurat, sest huvi õppida on nagunii suur. Teatud erialadel, mis on rahvuslikult
tähtsad, näiteks Eesti kultuurilugu, ajalugu ja eesti keel, peaks küll olema
riiklik tellimus ja miks mitte maksta ka üliõpilastele täiendavaid stipendiume.
AK: Avalik-õiguslike ülikoolide finantseerimine kiratseb. Riik annab tingtudengi
eest 12,6 tuhat krooni aastas - umbes lasteaialapse aastase ülalpidamise raha.
Sellistes tingimustes peavad kuus avalik-õiguslikku ülikooli tootma korraliku
kvaliteediga lõpetajaid. Soome ja Rootsi maksavad tehnikaaladel ülikoolidele
neli-viis korda rohkem. Meie ei suuda seega pidevalt maailmatasemel
konkureerida. Siiani oleme suutnud kvaliteeti anda infrastruktuuri kulumise
arvelt - laboribaas vajab uuendamist, peame ehitama uusi hooneid ja renoveerima
olemasolevaid, vajame uusi ühiselamuid. AK: Erakoolid võtavad õppija taskust
raha ja võivad seega lubada paremaid palkasid, aga samas kasutavad väga palju
avalik-õiguslike koolide õppejõudusid, eriti humanitaar-sotsiaalteadlased
jooksevad ennast kolme-nelja kooli vahel lõhki. Põhikohast avalik-õiguslikus
ülikoolis hoitakse kinni, sest ehkki erakoolid annavad teenimisvõimaluse, on
paljud neist siiski tuleviku mõttes ebakindlad. Riigi tasemel probleem on ka
professori kutse devalveerumine. Eraülikoolides on professoreid, kellel pole
isegi magistrikraadi. Kui bakalaureuse tasemel inimene saab professoriks, siis
on see professorikutse häbi- ja alavääristamine. MS: Ma usun, et see aeg, kui
õppejõud jooksis ringi, et raha teha, on möödas. Iga ülikooli huvides on
kinnistada enda juurde häid õppejõudusid, aga see pole majanduslikult alati
võimalik. Teisalt peab mingi liikuvus olema, kuigi võibolla see on Eestis liiga
suur. AK: Eesti elab üle oma võimaluste ning on seetõttu teinud ennast
rahvusvaheliselt naeruväärseks. Soomes-Rootsis pole üldse eraülikoole,
Lätis-Leedus on olukord praktiliselt sama. Meil on nende arv aga suur ja keegi
ei oska täpselt öelda, palju neid parasjagu on. Fakt on see, et riigil pole
ressurssi, et massilist ülikooliharidust ülal pidada ja kindlustada kvaliteetset
õpet. MS: Mingil hetkel oli kõrghariduspoliitika tõesti liberaalne ja
erakõrgkoolide asutamine lihtsam, aga ma pole veendunud, et see oli halb. Leedus
oli see viimase ajani võimatu, kuna seadusandluse järgi tuli kooli asutamisel
ette näidata, kuidas hakkavad tööle kolm teaduskonda kõigil haridusastmetel
doktoriõppeni välja. Ma pole kindel, et Leedu poliitika oli õige, sest see on
kaasa toonud kõrghariduse mahajäämuse võrreldes teiste Balti riikidega.
Eraülikoolid on juurde toonud konkurentsi ja sundinud avalik-õiguslike kõrgkoole
tegema otsuseid kiiremini ja paindlikumalt, ennast sisemiselt reformima. Kui
näiteks Leedus on üks suur Vilniuse ülikool, mis teab, et tal polegi
konkurentsi, siis Tartu Ülikoolil on konkurendid olemas ja mootorid seetõttu
kiiremini ja optimaalsemalt arenenud. AK: Ülikooliseadus oli varem liiga
liberaalne - praktiliselt kõik, kes olid ettevõtlikud, võisid seaduslikult avada
eraülikooli. Nüüd on seadusega mindud karmistamise teed. See peaks viima nii
kaugele, et koolid, kes ülikooli nime ei vääri, ei saa ennast nimetada
ülikooliks. Minu ja kõigi teiste avalik-õiguslike ülikoolide rektorite seisukoht
on, et ülikooliks võib ennast kutsuda õppeasutus, kus antakse teaduspõhist õpet.
Ülikoolis peaks olema kindlasti kraadiõpe - magistri- ja doktoritasemel - ning
vastav infrastruktuur. Seda enamikul meie eraülikoolidest ei ole. MS: Ega kõik
kõrgkoolid pole ülikoolid. Kõrgkoole on võibolla tõesti liiga palju. Vaid kuus
avalik-õiguslikku ülikooli ja viis eraülikooli vastavad ülikooli mõistele. Kokku
on meil seega 11 ülikooli ehk suhtarvult peaaegu pooleks. Arvestades kogu
Baltikumi kõrgharidustraditsiooni, on mõistlik ja õige, et avalik-õiguslikke on
veidi rohkem kui eraülikoole. Muidugi on tõsi see, et kõrgharidusstandardit
tuleb karmistada ja mitte ainult eraülikoolide osas. Varsti peaks saabuma aeg,
kui ülikoolist rääkides pole tema staatus primaarne - kas ta on avalik-õiguslik
või era - olulisem on nõuete täitmine kas või ses osas, et doktorikraadiga
õppejõudude protsent peab olema 50. Ma tahaks loota, et need pole poliitilised
põhjused, vaid tunnetatud vajadus, et tuleb hakata standardit tugevdama. AK:
Kahjuks pole me õppinud teiste vigadest. Pärast kümneaastast iseseisvust räägime
asjadest, mis oleks võinud olla juba alguses selged. Euroopa kogemus näitab, et
kui riigis on suured sotsiaalsed ja poliitilised muudatused, on kasulik jätta
haridussüsteem konservatiivseks ja mitte kiirustada muutmistega. Lisaks liialt
liberaalsele seadusele oli ka üleminek 4+2+4-süsteemile tõsine viga. Euroopa
soovitab oluliselt efektiivsemat 3+2+3-süsteemi. Ülikoolimaastiku korrastamine
on loomulikult kulunõudev pikaajaline protsess. MS: Korrastumine peaks toimuma
mitte ainult erakõrgkoolide poole pealt - ka riiklikes rakenduskõrgkoolides on
teaduskondi, mida poleks tarvis, avalik-õiguslikes ülikoolides õppetoole, mille
akadeemiline tase on küsitav. Sageli lähtutakse klassikalisest ülikoolimudelist,
mille järgi teadustöö toimub kõikides valdkondades ja õpetatakse kõiki
distsipliine - see kuulub möödunud ja isegi ülemöödunud sajandisse. Praeguses
maailmas on palju ülikoole, mis on spetsialiseeritud teatud valdkondadele.
Toimub võrgustumine, ülikool arendab enda juures välja tugevaid valdkondi ja
teisi distsipliine õpetab koostöös lepingupartneritega. Peaks süvenema
akadeemiline liikuvus nii õppejõudude kui ka tudengite osas. HARIDUS - RISKANTNE
INVESTEERING. Luup uuris era- ja riiklike kõrgkoolide rektorite käest, kas
olukorda Eesti kõrgharidusmaastikul võib võrrelda erapankade buumiga möödunud
kümnendi alguses. 1. Kas ülikoole on liiga palju? Kalle Tammemäe, IT-kolledži
rektor: Oleneb, mida ülikoolideks loetakse. Uus kõrgharidusreform eristab
selgelt ülikoole ja kõrgkoole ning see välistab deklaratiivsete ülikoolide tekke
või jätkumise. Mikko Lagerspetz, humanitaarinstituudi rektor: Seaduses antud
definitsiooni järgi on ülikoole kaksteist, kuus riiklikku ja kuus
mitteriiklikku. Kindlasti võiks kasuks tulla sama õppesuunaga tegelevate
asutuste ühinemine või koostöö. Samas tuleks vältida olukordi, kus ühe teadus-
ja koolitusalaga tegeleb vaid üks asutus - väikses riigis on olemas akadeemilise
verepilastuse oht. Sellepärast jääb ülikoolide arv rahvaarvuga võrreldes
suuremaks kui suurtes riikides. Mati Heidmets, Tallinna Pedagoogikaülikooli
rektor: 15 ülikooli 1,4 miljoni elaniku kohta on veidi palju. Henn Elmet,
põllumajandusülikooli rektor: On ja ei ole. Arvu poolest on palju. Tegelikkuses
määrab kõrgharidusturu ära siiski kuus avalik-õiguslikku ülikooli. Nende arv ja
spetsiifilisus on optimaalne. TÜ kui klassikaline ülikool; TTÜ, EPMÜ, EKA ja EMA
on spetsialiseeritumad, võiks öelda nishiülikoolid. Kõige keerukam on TPÜ, sest
suuna pedagoogikale on võtnud ka TÜ. Eraülikoolidest jääb ajapikku järele paar
elujõulisemat. Olav Aarna, Kõrgema Kommertskooli rektor: On küll, sõltumata
sellest, kas ülikooli ja kõrgkooli kasutada sünonüümina või mitte. KT: Suurte
ülikoolide koondumiste kõrval tekib uusi võimalusi väiksemate tekkeks. Lähema
3-4 aasta jooksul saame näha pildi korrastumist. ML: Haridusministeeriumi eelnõu
kohaselt ainult ühele õppesuunale keskendunud ülikoole enam olla ei tohiks.
Seda, mida “ õppesuuna ” all silmas peetakse, ei ole veel suudetud välja mõelda.
MH: Kümne aasta jooksul väheneb ülikoolide arv ca kaks korda. HE: Võrdlus on
võimalik, kui mõelda ülikoolide ülisuurest arvust ja n-ö kergekaaluliste
tegijate väljasõelumisest. Edasi muutub võrdlus sisutuks. Rahal ei ole rahvust.
Pankadega toimuvad otsused võetakse vastu väljaspool Eestit. Ülikooliharidust
antakse rahvusriigi edasikestmise nimel ja otsused peaksid sündima Eestis. OA:
Analoogiline protsess käivitub lähema paari-kolme aasta jooksul. KT: Sellistele,
mis suudavad ja riskivad kiiresti reageerida tööjõuturu muutustele, kuid ei nõua
ülisuuri kapitalimahutusi. Võib oodata nishikõrgkoolide teket valdkondades, mis
haakuvad geenitehnoloogiaga. Suurriikides praktiseeritavate, kitsalt
spetsialiseerunud korporatiivsete ülikoolide (tegutsevad vahetult firmade juures
ning huvides) idee võib ka Eestis üksikjuhtudel teostatav olla. ML: “
Ajalooliselt ” on akadeemilist kõrgharidust andnud Tartu Ülikool. Teised on
olnud nishiülikoolid, enamik on seda veelgi. Surve nishiülikoolide ühinemisele
tuleneb haridusministeeriumi poliitikast, mitte turust. MH: Nii õigus- kui
majandusteadus tulevad eraldiseisvatena hästi toime. HE: Ka osa akadeemilist
kõrgharidust andvatest ülikoolidest on sisult nishiülikoolid. “ Turul ” on ruumi
eraülikoolidele, mis avalik-õiguslikest ülikoolidest kiiremini reageerivad
välisüliõpilaste koolitamisele, suudavad anda õpet inglise keeles ja meelitada
tööle kõrge kvalifikatsiooniga õppejõude. OA: Kui ülikool on koht akadeemilise
kõrghariduse omandamiseks ja soovitavaks proportsiooniks akadeemilist ja
mitteakadeemilist kõrgharidust omandavate üliõpilaste vahel on ligikaudu 50: 50,
peaks piisavalt ruumi jätkuma rakendus- ja kutsekõrgkoolidele, mida eeltoodut
arvestades ei tuleks sugugi nishikõrgkoolideks nimetada. KT: Ei ole. Üliõpilasi
ja kõrgharidusega inimesi on igal juhul rohkem vaja. ML: Ei. MH: Ei ole. HE:
Tegelikult pole see nii. Kaheksa Balti- ja Põhjamaa seas on Eesti (üliõpilasi
2,4% elanike üldarvust) tagant teisel kohal. Norras on üliõpilasi 4,1, Soomes
4,4 ja Rootsis 3,4 protsenti. OA: Ei tea, sest ei tea, milline arv on paras. KT:
Võrdse tahtmise korral kindlasti. ML: Oluline ei ole omandivorm, vaid ülikooli
tahe ja suutlikkus akadeemilistest standarditest kinni pidada. Kahjuks edeneb
akrediteerimine kui riikliku kvaliteedikindlustuse mehhanism aeglaselt. Need
õppekavad eraülikoolides, kus antakse riiklik diplom, on akrediteerimise juba
positiivselt läbinud; riigiülikoolides antakse riiklikku diplomit nii
akrediteeritud kui mitteakrediteeritud erialadel. MH: Seda võib väita 3-4 eriala
suhtes. HE: Põhimõtteliselt võiks. Hariduses eeldab kvaliteet õppekava
süsteemset täitmist, et on kvalifitseeritud inimesed, raamatukogu ja muu vajalik
infrastruktuur. Kui midagi jääb puudu, pole kvaliteedist põhjust rääkida. OA:
Piir hea ja viletsa kvaliteediga kõrghariduse vahel ei lange kokku piiriga riigi
ja erakõrgkoolide vahel. KT: Ei ole nõus. ML: “ Anarhia ” hakkas 1988. aastal,
ehk samal ajal kui poliitiline, ajakirjanduslik, majanduslik jne “ anarhia ”
Nõukogude Eestis. Põhiseaduses nimetatakse seda sõna-, teadus- ja õppetöö
vabaduseks, demokraatiaks, omandivormide võrdseks kohtlemiseks jne.
Eraülikoolide teke on kõrghariduse uuenemise loomulik ja vältimatu osa. MH: Ei
ole nõus. HE: Olukord on tõepoolest kontrolli alt väljunud. Algne idee luua
kõikidele haridusturul võrdsed võimalused on õige ja ideaalsel juhul peaks
erakõrgharidus tekitama avalikele ülikoolidele arendavat konkurentsi. Paraku on
lohakile jäänud kvaliteedi kontroll. Riik peaks kaitsma oma kodanikke
(üliõpilasi) petukauba eest. OA: Ei ole nõus. KT: Uus tasakaal saab olema parem
kui möödunud sajandil väljakujunenud praegune. ML: Tallinnas on humanitaar- ja
sotsiaalaladel tekkinud struktuur, mis mingis juriidilises vormis ühendab
praegusi tegijaid tugevamaks koosluseks. MH: Ülikoole on tänase 15 asemel poole
vähem. HE: Kuus avalikku, lisaks kaks-kolm eraülikooli. OA: Viie aasta pärast on
alles praegused kuus avalikku ülikooli. Erakõrgkoolide maastikul võib
prognoosida nii ühinemisi kui sulgemisi. Jaak Aaviksoo, Tartu Ülikooli rektor:
Maailm globaliseerub. Kõrghariduse põhiprobleem on tõelise, maailmas lugupeetava
ülikoolihariduse võimalikkus Eestis. Tartu Ülikool püüab teha endast oleneva, et
see oleks võimalik ka kümne või viiekümne aasta pärast. Muu on teisejärguline.
INTERVJUU. Iga nädal lisandub uurijate lauale vähemasti 1000 uut kuriteoteadet.
Uusi asju tuleb nõnda rohkesti peale, et enam pole lootustki nendega tegeleda.
Praeguse töötajate arvu juures pole meil tõesti võimalik iga kuriteoga tegeleda,
kuigi on selge, et ükskõik millist kahju kurjategija inimesele tekitas, on see
kannatanule tragöödia, mille lahendamisel oodatakse politseilt tulemuslikku abi.
Ühiskonnal tuleb otsustada, kas politsei peab tabama iga pisemagi vargapoisi või
mitte. Kuna kuritegude lahendamine nõuab suuri kulutusi, siis ei tegeldagi
tsiviliseeritud maades üldjuhul väikeste varguste uurimisega. Mõnele inimesele
on 100-kroonine kaotus tõeline traagika, kuid kui selle kuriteo avastamine läheb
ühiskonnale maksma näiteks 20 000 krooni, siis pole sellega tegelemine ilmselt
arukas. Mujal maailmas on varguste kahjude hüvitamiseks abiks kindlustussüsteem
ja inimene kahju ei kannata. Meil see veel nii pole. See loomulikult
kannatanutele ei meeldi, kuid on kahjuks paratamatu. Meie riik pole nii rikas,
et igat pätti taga ajada. Nii saabki enamik kurjategijaid jätkata üsna kaua
varastamist ja röövimist, enne kui jääb politseile vahele. Säärane suhtumine
teeb meile tõsist muret ja selline seisukoht on täiesti vale. Aja jooksul tabab
politsei kümneid vargaid. Nende autode ja korterite läbiotsimisel leitakse
palju, tõenäoliselt varastatud asju. Vargad tunnistavad aga need omaks ja kuna
politseil pole kaebusi, siis ei saa leida asjade õigeid omanikke ja tõestada
vargusi. Vaadates kuritegude arvu kasvu, peaks nende avastajaid muidugi rohkem
olema. Kahjuks kipub olukord minema hoopis teistpidi, võib oodata koguni
politsei koosseisu järjekordset vähendamist. Aasta algul käis Eestis Euroopa
Komisjoni missioon. Politseinike töö kohta öeldi palju head, nende suutlikkus
hinnati kõrgeks. Samas rõhutati, et isikuvastaste kuritegude enamaks
avastamiseks tuleks politsei koosseisu suurendada. Öeldi otse, et nii väheste
inimestega pole võimalik tagada elanikele vajalikku turvalisust. Eriti rõhutati
majandus-, rahandus ja narkokuritegudega seotud inimeste arvu suurendamise
vajadust. See võimaldaks osutada enamat tähelepanu nii korruptsioonile kui ka
rahapesule. Viimane koondamine oli otseselt seotud kvalifitseeritud inimeste
töölejäämiseks vajaliku palgaraha saamisega. Korralik, vajalike oskuste ja
teadmistega mees vajab head palka, muidu läheb erafirmasse. Nii ongi politsei
praegune koosseis tugev, kuid arvestades kuritegevuse kasvu, arvuliselt väike.
Politseinike arvu suurendamine nõuab riigilt palju raha, sest uute inimeste
töölevõtmine ei tähenda ainult palgasummat. Uutele inimestele on vaja ka
töövahendeid. Muide, lisaraha sidekulude tarvis on politseis murettekitavaim
probleem. Ka ekspertiiside hinnad kasvavad väga kiiresti. Pättide aktiivsem
tabamine tähendab samas ka ekspertiiside arvu kasu. Vajalike inimeste
juurdevõtmine saab praegu toimuda aga kahjuks ainult olemasoleva palgaraha ja
töökeskkonna halvenemise arvel. Hoopis vastupidi. Käesoleva aasta eelarve oli
väiksem kui näiteks 1999. a. Tuleva aasta rahaeraldistest on veel vara rääkida.
Küll on olnud kuulda eelarvega seotud arutuste kaja ja see kõneleb politseile
eraldatava raha järjekordsest vähendamisest umbes 3 protsendi võrra! Nii ei saa
ka järgmisel aastal osta uut tehnikat. Autod on arvestusest n-ö väljas. Politsei
vajab just eritehnikat, mida praegu saadakse abistamise korras. Soome ja Rootsi
ametivennad hindavat kõrgelt meie politseinike tegevust, küll aga tunnevad
kaasa, et meestel on kasutada nii vähe tehnikat. Ega kohtuotsustes kurjategijaid
hirmutavat karmust küll pole. Meil on väga palju näiteid, mis kinnitavad, et
varastest ja narkomaanidest lahtisaamiseks on ainus tee nad vangi panna. Nii
kaua, kui vargusetee valinu on trellide taga, võib korralik inimene tunda end
selle varga ees ohutuna. Pole kuulda olnud, et oleks uuritud, kumb on riigile
odavam, kas kurjategijate põhjustatud kahjusumma või vangla ehitamine. Umbes
poole. Neist pääseme ilmselt alles pärast narkomaanide isoleerimist ühiskonnast.
Kahjuks on narkomaania seotud peamiselt noortega. Noortele pakutakse vähe neid
huvitavat tegevust. Sealt see laaberdamine ja narkotsi proovimine algab. Sport
pakub noortele alati huvi. Eriti nüüd, kui Erki Noole, Jaan Kirsipuu, Kaia
Kanepi ja teiste eeskujud poistel-tüdrukutel silme ees. Millised on aga
võimalused? Spordikoolides käimine on kallis ja osavõtumaks näitab, et need on
loodud ainult hea sissetulekuga peredele. Samas just väiksepalgaliste
isade-emade lapsed kipuvad minema paha peale. Samas pole aga lihtsamat, kui
ehitada elamurajoonides suurte majade vahele igat liiki mänguplatse. Olgu tegu
korvpalli-, võrkpalli- või kurniväljakuga. Kalli tenniseväljaku asendab väike
platsike koos põrkeseinaga. Kui seal korraldada ka võistlusi, oleks osavõtjaid
küll. Räägitakse spordiväljakutel olevate vahendite lõhkumisest. Sedagi võetagu
kui paratamatust. Remontimiseks vajalikud mõned tuhanded peaks ikka leidma. Kui
siin kokku hoida, on tagajärjed palju kulukamad. Meil on aga omavalitsusi, kus
noortele aktiivse tegevuse korraldamise vajadust ei mõisteta ja kord lõhutud
korvpallilaud jäetaksegi korrastamata. Valitsus kehtestas tõesti korra, mille
järgi peavad politseinikud organiseerima avariis purunenud sõiduki, samuti
roolist kõrvaldatud joodiku auto äraviimise ja tasuma ka parklas hoidmise kulud.
Politsei peab maksma ka valesti pargitud auto veo ja hoidmistasu! Kõik see nõuab
politseilt umbes 3 miljonit krooni lisa. Ka tabatud narkomaan on raharöövel.
Temale tehtav üksainus ekspertiis maksab kuni 600 krooni, aastas teeb see 6
miljonit. Kuna politseil nii palju raha ei jätku, jäävad narkomaanid
tõenäoliselt juba lähiajal meie tegevusorbiidist välja. VANG. Eesti soost vangi
portree kujundavad seesmine viha, keskendumine emotsioonidele, pikemaajaliste
plaanide puudumine ja nigel kooliharidus. Kurjategijate teaduslik uurimine algas
XIX sajandi keskpaigas. Kuulus itaalia psühhiaater Cesare Lombroso avastas 19.
sajandi keskpaigas, et juba näo järgi võib ennustada, kellest saab kurjategija
ja kellest mitte. Lombroso arvates olid olemas sünnipärased kurjategija tüübid.
Peagi selgus, et nii lihtne see asi ka pole. Teadlased keskendusid kurjategija
psühholoogiale. Ent ka sellest ei piisanud kurjategija portreteerimiseks. Läinud
sajandi kahekümnendatel aastatel jõuti järeldusele, et ilma taustata pole
kurjategija portreel mõtet. Teiste sõnadega, kurjategijaks saamisel on olulised
ka ühiskondlikud olud. Täna on selge, et teatud iseloomujooned ennustavad
riskantset ja antisotsiaalset käitumist. Samas pole olemas kindlat komplekti
omadustest, mis annaksid kokku kriminaalse isiksuse. Aastavahetuse ümber
süvenesid kaks noort naist, Inga Uueküla ja Jane Vain, põhjalikult kurjategijate
vaimuilma. Kriminaalsete tunnete skaala. Vangide psühholoogiasse süvenenud
uurijate käsutuses on terve rodu paljuütleva nimega skaalasid. Ühte kutsutakse
Kriminaalsete Tunnete, teist Hälbiva Uhkuse Skaalaks, kolmandat Makjavellistliku
Isiksuse Skaalaks, neljandat Psühhopaatia Küsimustikuks. Viimane aitab
ennustada, kas vangist saab retsidivist või mitte. Agressiivsuse test aitab
jälle mõõta, kui palju viha on kellessegi peidetud. Iseasi muidugi, kuidas see
viha vallandub - kas toore sõimu või füüsilise vägivallana. Erinevates
küsimustikes tuli vangidel hinnata, kas nad nõustuvad sedalaadi väidetega nagu “
Peaaegu kõik seadused väärivad respekti ”, “ Näljasel inimesel on õigus
varastada ”, “ Lastekiusaja läbipeksmine on õilis tegu ”, “ Reeglid ja seadused
tekitavad minus enamasti soovi neid mitte täita ”, “ Inimesed peaksid aitama
neid, kes ei tule oma eluga ise toime ”. Jpt. Nii või teisiti, kui kellegi
isiksuses on pealiskaudsus, suurustamine, valelikkus, kaastunde ja vastutustunde
puudumine paaritatud impulsiivsuse, nõrga enesekontrolli, pikaajaliste
eesmärkide puudumise ja antisotsiaalse elustiiliga, on kuri kergesti karjas.
Tänaseks on Inga Uuekülal ja Jane Vainil eesti soost kurjategija portree valmis.
Võrdluseks kasutati sõdureid. Selleks, et eristada keskmist vangi keskmisest
eestlasest, kasutasid Uueküla ja Vain võrdluseks soldateid. Tuleb välja, et
eesti soost vangid jäävad sõduritele tugevasti vaimselt alla. Nad on
depressiivsemad, kinnisemad ja madalama enesehinnanguga. Seevastu füüsiliselt
tunduvalt agressiivsemad. Keskmine eesti vang on läbi imbunud vihast ja eelistab
seda välja elada füüsilise vägivalla kaudu. Erinevalt sõduritest, kes maandavad
ennast ropu sõimuga. Eesti vang allub halvasti käskudele ja on tugevate
emotsioonide pillutada. Millised tegurid suurendavad tõenäosust, et inimesest
saab kurjategija? Mõjutajaid on palju, alates meessuguhormoon testosterooni
sisaldusest veres kuni halva seltskonnani välja. Kuritegelikule teele satuvad
kõige sagedamini probleemses peres sirgunud lapsed ja konfliktide risttules
kõrbenud inimesed. Reeglina on tulevased kurjategijad olnud koolis kahemehed,
tööl aga luuserid. Enamasti ei suuda nad oma teo tagajärgi ette näha. Mõrtsukad
ja kelmid. Vangid, kes istuvad kinni tapmise, vägistamise või röövimise eest, on
oma sulidest ja petturitest kaaslastega võrreldes märksa impulsiivsemad,
emotsionaalsemad ja hoolimatumad, selgub uurimusest. Nad on rikka fantaasiaga ja
tihti loomingulised. Seevastu sulid ja petturid on mõrtsukatest ja röövlitest
märksa küünilisemad. Suurepäraste manipuleerijatena suudavad nad rahvamassist
just õige inimese üles leida. Vargapoiste ja petturite tööstiil nõuab oskust
inimestega manipuleerida. Kui vargapoisid ja kelmid on endasse tõmbunud ja
madala enesehinnanguga, siis mõrtsukad ja röövlid on tavaliselt just avatud ja
hindavad ennast kõrgelt. Mida raskema teoga inimene hakkama saab, seda madalam
on reeglina tema intelligentsitase. Põhjus on lihtne - nad ei suuda oma
probleeme ilma vägivallata lahendada. Vanad kalad ja noored. Vanad kalad on
uustulnukatega võrreldes vaimselt tuimemad, külmemad, küünilisemad, laisemad ja
ükskõiksemad, selgub uurimusest. Mehed, kes saabuvad vanglasse juba teist või
kolmandat korda, on pidurdamatumad, füüsiliselt palju agressiivsemad ja
jumaldavad viina. Uueküla ja Vain rõhutavad erinevusi vaimsetes võimetes.
Täpselt samamoodi nagu mujal maailmas, on ka eesti soost retsidivistid
primitiivsed tüübid. Vaimsetelt võimetelt jäävad nad esmakordsetele vangidele
kõvasti alla. Retsidivisti eristab tavakurjategijast suhtumine oma teosse.
Retsidivist paigutab ennast pigem kuritegelikku maailma, esmakordselt vanglasse
sattunu veel mitte. Samas, mida pikemaks vangla-aastad venivad, seda rohkem
hakkab inimene ennast vanglakogukonna liikmeks pidama. Temast saab kuritegeliku
maailma alam. Uuringust ilmneb, et mida kauem eestlane vangis istub, seda rohkem
täitub ta seesmise vihaga. Väliselt on samas pilt petlik - vanad kalad on oma
saatusega leppinud. Oluline järeldus on seegi, et noorelt vanglasse sattunul on
väga suured eeldused sinna hiljem taas ja taas jõuda. Suur osa praegusel hetkel
esimest korda karistust kandvatest kurjategijatest sooritab tulevikus suure
tõenäosusega uue kuriteo, väidab verivärske uurimus. Asjatundja silmale on
paljudel neist juba praegu retsidivisti jooned näha. Tihtipeale räägivad nad oma
tegudest kui mõnusast seiklusest. Neile lihtsalt meeldib riski piiril elada ja
tegutseda: murran kusagile sisse, jään vahele või ei jää, suured rahad ja lai
elu. Nad ei ole nõus sellisest eluviisist loobuma. Murru on vägivaldne. Kõige
küünilisemad vangid istuvad/istusid Rummus (aastavahetusel Rummu ja Murru
liideti - toim.). Need on küll suurepärased inimhingede insenerid ja osavad
manipuleerijad, samas kõige primitiivsemad. Seevastu kõige agressiivsemad vangid
on koondatud Murrusse. Kõige leebemad kurjategijad veedavad oma päevi Tallinna
vanglas. Kuigi Murru mehed on ülimalt vägivaldsed, on nad samas ka väga
emotsionaalsed. Kõrge neurootilisus ja vägivaldsus on kaksikvennad. Sealsete
müüride taga ootavad vabanemise tundi Eesti vanglate kõige lüürilisemad
isiksused. Uurimuse järgi asub Eesti vanglaühiskonna intellektuaalne pealinn
praegu Pärnus. Seal istuvad riigiteenistujad, politseinikud, sõjaväelased jt
patustajad, keda mujale tsooni lasta ei kannata. INTERVJUU. Inga Uueküla tunneb
paremini kui keegi teine eesti soost vangide psühholoogiat. Noore psühholoogi
spartalik kabinet asub Tallinna Vangla ühes kongis. Nende näoilme sõltub pigem
sellest, mitu korda keegi on vastu nina saanud. Pilk ja näoilme on omandatud
pigem kuritegeliku elu käigus. Mis neil siin muud teha kui sporti. Väga suur
mõju on keskkonnal. Näiteks Ida-Virumaa - pole tööd ega raha, sellest tekib
alkoholi- ja narkootikumide probleem. Leidsime ka perekonniti põlvest põlve
kuritegevuse tendentsi. Karistatud võivad olla üks või isegi mitu pereliiget -
isa, ema ja vennad või onu. Rollirepertuaaride vähesus. Kuidas inimene maailma
näeb, kui palju on tema jaoks elul erinevaid tahkusid. Selleks, et midagi
saavutada, on palju erinevaid teid. Tavainimene näeb seda, inimene, kes siia
satub, aga ei pruugi peale ühe tee näha. Ta on kannatamatu ja tahab kohe kasu
saada. Kui talle miski meeldib, siis ta läheb ja võtab selle asja ära. Kui keegi
käib talle närvidele, siis ta reageerib kohe ega mõtle sellele, mis saab homme.
Need mehed ei oska reeglina ennast teise inimese nahka asetada. Nende elurollide
repertuaar on piiratud. Räägitagu mida tahes hariduse mõjust, aga kui inimene on
kooli läbi käinud, siis ta enamasti on nii mõneski mõttes paindlikum ja osavam.
Õppeained, näiteks matemaatika, mis paljudele, ka siinsetele asukatele, tunduvad
mõttetutena, arendavad aju. See omakorda laiendab vaatevälja elule. Viskad
sõpradega viina, kusagil on mingi kirves ... Osa inimesi ei oska oma
emotsioonidega toime tulla. Nad keskenduvad küll emotsioonile, mis neil on, aga
ei oska sellega midagi peale hakata. Lõpuks lükatakse see pigem kõrvale, et ei
segaks. Öeldakse, et mul on midagi viga, aga ei osata nimetada, mis see on. Aga
see midagi ei pruugi kuhugi kaduda ja võib saada kuriteo põhjuseks. Teisalt
inimesed, kes on kaua istunud ja on väliselt suhteliselt alluvad. Nad on
vanglaeluga kohanenud. Samas on nad viha täis. Nad lähevad välja ja ... See viha
tulebki välja. Õnneks tuleb nüüd ka meil üks vihajuhtimise kursus. Jah. Võetakse
grupp vange kokku ja hakatakse analüüsima, et nad tunneksid selle asja ära, mis
neis viha tekitab. Nad ei tea täpselt, mis neid endast välja viis. Ja ei tea,
mida siis teha, kui see tunne hakkab üha enam võimust võtma, kui see tunne
hakkab ülespoole kerkima. Mida siis teha. Ideaalis tuleks õppida ennast ja
olukorda valitsema. Viha juhtimise kursus peaks olema kõikides vanglates. Murrus
üks juba oli. Nad on avatumad ja fantaasiarikkamad. Muuseas, sellesse seltskonda
kuulub palju vanglakunstnikke - neid, kes vangistuses midagi loovad, oma kätega
valmistavad. Oma osa on siin ka pikal karistusel. Kujutage ette inimest, kellel
on suur ego, kes imetleb iseennast ega näe teisi ja kes on kergesti solvuv ja
keda on kergem tasakaalust välja viia ... On endassetõmbunud ja kinnised. Kui sa
varastad ja petad, siis tuleb asjad enda teada hoida. Enamik peab end väga heaks
inimesetundjaks. Mingis mõttes nad ongi väga head inimesetundjad, nad suudavad
välja valida just õiged inimesed, kellega on mõtet tegemist teha. Suhtumine
endasse ja oma tegudesse. Vangid räägivad “ vang-inimesest ” ja “
vabaduse-inimesest ”. Esimesi iseloomustab kõrge kogukondlikkus, nad võtavad
omaks vanglas kehtivad reeglid ja sõnavara - keelekasutus kui märk meie
mõttemaailmast. Just. Nad väärtustavad ühiskonda madalalt, samas hindavad
kogukonda üle. Teised üritavad end siinsest elust mitte puutuda lasta.
Vabaduse-inimesed üritavad võimalusel neid sõnu mitte kasutada, rääkida n.ö vaba
inimese keelt. Ka vanglas. Vaadeldes läbi selle prisma elu enda ümber, saab
leida kinnitust väitele, et palju on inimese enda teha. Võib näha, et on
võimalik, omades teatud ekstreemseid omadusi ja käitumismustreid, hakkama saada
ka ilma seaduse ja tavadega pahuksisse minemata. Intelligentne psühhopaat võib
olla väga hinnatud inimene. Küsimus on selles, kuidas inimene iseendaga toime
tuleb. Kui ta leiab oma impulssidele ja vajadustele õige rakenduse, siis ta võib
olla väga edukas ja kaugele jõuda. Mõni riskipiiri elukutse, kus kohustuse
täitmine võimaldab närvisüsteemil ekstraimpulsse saada. Sõdurite haridustase on
kõrgem ja nad suudavad seepärast paremini ilma füüsilise vägivallata hakkama
saada. Tõenäoliselt jah. Samas võib juhtuda, et täiskasvanute tsoonis ei suhtuta
neisse, kes tulevad noortevanglast - maloletk - kuigi hästi ... Nende areng võib
olla häiritud. Puberteedieas kujunevad igasugused identiteedid. Noortevangla
mentaliteet mõjutab inimest väga tugevalt. See on väga hell probleem kõikjal.
Mitte ainult meil. Jah, aga kui nende teod on ... Siin müüride vahel on palju
turvalisem kui Tallinna vanalinnas. See on kohalik nali. Täpselt nagu teiega. Ma
püüan neid mõista ja neile oma arusaamist tagasi peegeldada. Ma ei ürita neile
kaasa tunda. Empaatia ei tähenda sümpaatiat. Oleks vale arvata, et vangla suudab
kõiki muuta. Päästa saab seda, kes ise võimaluse annab ja seda soovib. Neid, kes
siin istudes on hakanud oma tegudest ja soovidest endale aru andma. Siis me
saame õpetada talle natuke juurde, näiteks kuidas oma emotsioone juhtida. Ei. Ma
luban inimesel olla see, kes ta on. On tema valida, kui palju ta seda võimalust
kasutab. See jääb meie vahele. Reeglina ma inimese tausta enne ei uuri. Jätan
talle võimaluse ise ennast välja pakkuda, nagu ta seda soovib. Ja kõigest
hoolimata aktsepteerin teda sellisena, nagu ta on. Need on minu eriala eelised,
nad teevad ka äärmuslike juhtumitega suhtlemise võimalikuks. Kõlab banaalselt,
kuid ka vang on inimene, kes varem või hiljem pöördub ühiskonda tagasi. Hukka
mõista on tunduvalt lihtsam kui mõista. See on nõiaring: kuritegu põhjustab
pahameele ja inimestele siltide külge riputamise, see omakorda vähendab
tõenäosust, et antakse võimalus ennast tõestada, mis omakorda viib uue, vahel ka
hullema teoni, mis omakorda põhjustab uue ja suurema pahameele ning tõrjumise
... Huvitav, kas üldse ja kuidas oleks võimalik seda nõiaringi murda?
Üksikindiviidi tasemel võibolla küll, aga ühiskonna? KIRIK. 1700 aastat tagasi
sündis Armeenias maailma esimene riigikirik. Pärimuse kohaselt jõudis ristiusk
armeenlaste sekka veidi pärast Jeesus Kristuse ristisurma, kui seda 60. aasta
paiku asusid levitama apostlid Bartolomeus ja Tadeus. Esimesed sajandid möödusid
siiski toona Rooma impeeriumile kuulunud Armeenias kristlaste tagakiusamise tähe
all. Palju parem ei olnud ristiusu omaks võtnute olukord ka siis, kui kaela
hakkas kandma tulevase kiriku esimene pea Gregorius Valgustaja. Sigitatud kalmu
veerel. Pärimuse järgi eostati armeenia kiriku esimene pea apostel Tadeusi haua
veerel. Väike Suren sündis umbes 240. aastal Partia vürsti Anagi pojana. Partia
ehk tänapäeva Iraani kuningas saatis Sureni isa kohe pärast poja sündi Armeenia
kuningat Khosrovi tapma. See ka õnnestus, kuid kuninga ihukaitsjad tabasid
mõrvari ja hukkasid kogu ta pere. Vaid Suren ühes vennaga pääses. Kristlasest
halastajaõde Sophia võttis poisikesed enda hoole alla. Suren kasvas üles Türgi
keskosas, ristiti ja tema nimeks sai Gregorius. Ta võttis naiseks kristlasest
neiu Mariami ja tegi talle kaks last - Vrtanesi ja Arisdagesi. Paraku läks
noorpaari tee mõni aasta pärast Arisdagesi sündi lahku, sest Gregorius eelistas
tollase kombe kohaselt kloostrisse minna. Gregorius naasis Armeeniasse ja sai
valenime all kuningas Trdat III sekretäriks. Teistmoodi poleks see olnud
võimalik, sest Trdat oli Gregoriuse isa mõrvatud Khosrovi poeg. Saladus tuleb
välja. Roomlaste käe all üles kasvanud Trdat sai pärast pikki võitlusi Armeenia
kuningaks aastal 287. Gregorius ei suutnud pärslaste üle peetud võidupühal
järgida paganlikke riitusi ja tunnistas meeltesegaduses üles, et on kristlane.
Sekretäri ülbusest üllatunud Trdat lasi pärimuse kohaselt langeda Gregoriusele
osaks tosin erinevat karistust. Erezis, nüüd Erzincanis (Türgis), kus tulevast
armeenia kirikuisa karistati, asuvad talle pühendatud kloostri varemed. Vähe
sellest, et Gregorius tunnistas üles, et on kristlane. Piinamise ajal lobises ta
välja ka oma tegeliku päritolu. Seepeale lasi raevunud kuningas tal käed-jalad
kinni siduda ning viskas koopasse. Kuni 1915. aastani oli too kloosterkirik
käärkambrialuse koopana armeenlaste tähtsamaid palverännupaiku. Seejärel hävitas
Türgi armeenlaste kogukonna maa idaosas. Esimesest koopast toimetati pettur
peagi Ardashadi linna ja heideti põhjatusse auku, mis oli mõeldud kõige
suurematele kurjategijatele ja kust keegi polnud seni eluga pääsenud. Pärimuse
järgi viibis Gregorius augus tervelt 13 aastat. Ellu jäi ta vaid tänu lähedal
elava lese armulikkusele, kes sai unes korralduse visata iga päev auku käär
leiba. Praegu asub Armeenia-Türgi piiri lähedal paikneval kohal Khor Virabi
klooster, kuhu voorib tuhandeid palverändureid. Vaenlasest saab üleöö sõber.
Aastal 297 muutis kristlasi taga kiusanud Trdat ootamatult meelt. Tema suur
eeskuju kristlaste kiusamisel Rooma imperaator Diocletianus oli reeturlikult
sõlminud pärslastega kokkuleppe Armeenia jagamiseks ning roomlaste armee oli
jõudnud suured alad enda kontrolli alla võtta. Teades, et kristlastel on
ühiskonnas suur mõju, pöördus meeleheites Trdat mudaaugus piinleva Gregoriuse
poole. Endine vaenlane aidati august välja ja ta ristis Trdati. Seejärel andis
tänulik kuningas Gregoriusele loa kogu rahvas ristiusku pöörata. Kuninga toel
sai Gregorius jagu ka paganlike preestrite vastuseisust. Armeenia kiriku esimene
pea - katolikoss Gregorius - elas 85-aastaseks ja suri erakuna Sepuhi mäe
jalamil. Ristiusku pöördumine andis tugeva tõuke kultuuri arengule. Juba
Gregorius ise asus rajama katolikossi residentsi Etshmiadzini. Ainult sajand
hiljem, aastal 405 lõi Mesrop Mashtotsh kreeka kirjale tuginedes omapärase
armeenia kirja, milles pandi kirja ka piibel. Armeenia ajaloolaste arvates aitas
just kristlus rahval pärslaste ja araablaste võimu all iseendaks jääda. 17.
juuni püha. 17. juunil kulmineerub armeenia kiriku juubeliaasta Etshmiadzini
pühaga. Tänane kirikupea, järjekorras juba 132. katolikoss Karekin II rõhutab
oma läkituses, et 1700. aasta juubel langeb kokku ajaga, mil armeenia rahvas
võib pärast 600-aastast võõrvõimu taas iseseisvust nautida. Kuigi 94% Armeenia
3,4 miljonist elanikust on armeenia kiriku liikmed, on religiooni roll
tagasihoidlik - nagu enamikus postkommunistlikes maades, kus vabanemine tõi
kaasa usklike hulga suurenemise pigem arvult kui hingelt. Armeenlaste hinge
vaevavad eeskätt argimured: pooled elanikest elavad allpool vaesuspiiri, suurem
osa tööstusest seisab. Kõige selle taga on lisaks süsteemimuutuste raskustele
olnud ka sõda Aserbaidžaaniga Mägi-Karabahhi pärast. Kirik on püüdnud olla rahva
kooshoidja. Ja mitte ainult - juba viie aasta eest kirjutas Karekin I ühes
paavst Johannes Paulus II-ga alla deklaratsioonile, mis lõpetas 1500 aastat
kestnud vaidluse Kristuse loomuse üle. Just see aga lahutas Rooma ja armeenia
kirikut. VIRTUAALRIIGID. Kõnekäänd ütleb, et maakera sees on veel teine,
esimesest palju suurem maakera. Internetis on virtuaalriike rohkem kui Maa peal.
Poole aasta eest küsis Saksa internetiuurija Arnd Hartmann: “ Kes valitseb
internetti? ” Ja leidis vastuse: kui maailmas valitseb Ühinenud Rahvaste
Organisatsioon, siis internetis viimased poolteist aastat Ühinenud
Virtuaalrahvaste Organisatsioon (). Niinimetatud mikronatsioone, kellest osa ka
ÜVOsse kuulub, on ainuüksi Saksamaal enam kui poolsada, mujal Euroopas veel
kümneid. Kui juurde lugeda ka Ameerika Ühendriikide “ riigid ”, tuleb
mikronatsioone kokku tublisti üle 300. Reaalses elus on maakeral vähem kui 200
riiki. Virtuaalriigid sarnanevad üsna tugevasti pärisriikidega: neilgi on oma
põhiseadus, valitsus, parlament, kodanikud, parteid, mõnel ka “ viisad ”,
rääkimata juba maakaardist, millega iga tõsiselt võetav virtuaalriik end kindla
peale varustab. Kus nad asuvad? Tõsi, riiulis lebavalt maakaardilt on üsna
tulutu uurida, kus see või teine virtuaalriik ikkagi asub - nagu riigid ise on
virtuaalsed ehk näilised, samasugused on ka nende kaardid. Mõned virtuaalriigid
sekkuvad siiski ka reaalsesse ellu. Nii on näiteks Mustmetsa lordkonnal (http:)
koloonia nimetusega Dunkelrussland, mis olevat varem kuulunud Ukrainale.
Enamasti ei ole virtuaalriigi kodanikuks saamisel mingeid takistusi, selleks
tuleb vaid täita vastav ankeet, vahel piisab isegi pelgast sooviavaldusest
meilitsi. Kui soovite reaalse vabariigi asemel elada kuningriigis, pole vaja
võtta ette piinarikast kodakondsuse vahetamise protseduuri, piisab vaid
internetiühendusega arvutist - ja hei hopsti ning oletegi näiteks Drulli
impeeriumi () alam. Tunnete igatsust hea nõukogude aja järele? Pole midagi
lihtsamat, selleks on olemas SSR Hansastan (), millel pealinnaks Asgard,
elanikke väidetavalt 17 miljonit, riiki juhib vaarao ning ametikeeleks on saksa
keel. Juuakse vaid vodkat. Paljude jaoks oleks parim paik elamiseks hoopis
Kaputistan (), kus “ räägitakse sulasaksat ja juuakse vaid puhast vodkat ”. “
Interneti lõunaosas ” asuvas Sõltuvas Piiblitruude Kommunistide Vabariigis
Kaputistanis, mida juhib peapresident Mahmoud A. Stalinov, valitseb ehe
kommunism, sellest hoolimata on seal olemas isegi riigikirik eesotsas
ülempaavstiga. Nagu vahel pärisriigid, peavad ka mikronatsioonid aeg-ajalt sõdu.
Inimesed neis küll ei hukku (mis oleks paljudele riikidele ka hävitav, kuivõrd
neis ei ole enamasti üle saja kodaniku) - sõjad väljenduvad enamasti sõnalistes
rünnakutes riikide kodulehekülgedel paiknevatel foorumitel. Kübersõdade
vältimiseks loodigi 1999. aasta novembris praegusel hetkel 22 mikronatsiooni
ning seitset vaatlejamaad koondav ÜVO. Pea eranditult on need Saksamaalt
võrsunud, kuigi organisatsiooni peasekretär kannab soomepärast nime Jussi.
Mõneti võib selline riigimängimine tunduda lapsikuna. Arnd Hermanni väitel
näitab virtuaalriikide kodanike analüüs, et nende keskmine alam on alla 40 aasta
vana mees. Virtuaalriikide alamate seas on palju kooliõpilasi ja tudengeid, kuid
ei puudu ka täiskasvanud - tõsi viimaste seas domineerivad ülivõimsalt nn
arvutiinimesed. Päris lapsemängudeks virtuaalriike siiski pidada ei saa. Seda
näitab kas või Küber-Jugoslaavia (), mille idee vormus tegelikkuseks ajal, mil
NATO lennukid külvasid surmatoovate mürskudega üle reaalse Jugoslaavia. “ Me
kaotasime oma maa 1991. aastal ning muutusime Atlantise kodanikeks, ” tutvustab
võrgulehekülg Küber-Jugoslaaviat. “ Kui te tunnete end jugoslaavlasena, olete
teretulnud taotlema KJ kodakondsust sõltumata Teie praegusest rahvusest ja
kodakondsusest. ” Küber-Jugoslaavia on üks neist virtuaalriikidest, mis ei taha
jääda vaid uitajaks internetiavarustel. “ Kui meil on viis miljonit kodanikku,
kavatseme taotleda ÜRO liikme staatust. Kui see teoks saab, tahame paluda
ükspuha kus Maal 20 ruutmeetrit pinda, et hoida seal oma serverit. ” Selle
unistuse täitumiseni on Küber-Jugoslaavial aga veel pikk tee minna: praegu on “
riigil ” pelgalt 14 981 kodanikku. Palestiina virtuaalriik. Teine üsna tõsiselt
võetav ja kõiki jalgu pidi reaalsusele tuginev on palestiinlaste virtuaalriik.
Kuigi kõnelused Iisraeliga on katkenud ning äsjaste veretööde taustal võib
vaevalt niipea reaalne Palestiina riik kõne alla tulla, eraldas tegelik
internetivalitsus, domeeninimesid jagav ja kontrolliv ICANN () juba enam kui
aasta eest neile omaette ülemdomeeni .ps (nagu Eestit eristab teistest maadest
lõpp .ee). Selle otsuse taga seisis Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kus
palestiinlastel on juba 1974. aastast olnud vaatlejastaatus. Mõistagi ei
tähendanud domeenitunnuse eraldamine Palestiina riikluse tunnustamist, kuid juba
praegu on tekkinud kümneid võrgulehekülgi, mis võtavad selle olemasolu lausa
enesestmõistetavana. Veel üks ja sedakorda täiesti reaalselt olemasolev, ent
ometi virtuaalriigi nime vääriv mikronatsioon on Meremaa Riik (). See sai alguse
2. septembril 1967, kui briti erumajor Paddy Roy Bates hõivas Suurbritannia
idaranniku lähedal Roughs Toweri mahajäetud sõjaväebaasi, toimetas sinna oma
pere ja kuulutas selle iseseisvaks. Londonile selline käitumine mõistagi ei
meeldinud, kuid saareke asus territoriaalvetest väljaspool ja see muutis asja
Briti valitsusele märksa ebamugavamaks. London saatis erumajorit provotseerima
merejalaväelaste dessandi ning sai soovitud tulemuse: Bates tulistas sõdureid
saarel vedelevate vanade kahurikuulidega. Ometi valmistas kohus Londonile
pettumuse, kuulutades, et tal puudub jurisdiktsioon mõista õigust asjade üle,
mis juhtuvad avamerel. Sisuliselt kujutas see endast Meremaa suveräänsuse
tunnustamist. Tõsi, praegu selline riigiloome enam võimalik pole - 1982. aasta
detsembris keelas ÜRO oma mereõiguse konventsiooniga kuulutada rahvusvahelistes
vetes asuvaid tehissaari iseseisvaks. INTERVJUU. Londoni Ülikooli Slaavi ja
Ida-Euroopa Uuringute Kooli direktori hinnangul tunnevad eestlased palju
paremini Suurbritanniat kui britid Eestit. Samas on eesti keele professori
töölevõtmine Londonis mõttetu. Juba esimese ilmasõja ajal veensid shoti
rahvuslane Robert Seton Watson ja Londonis maapaos olnud tulevane Tshehhi
president Tomàs Garrigue Masaryk Briti välisministeeriumi, et sõda lõpeb
impeeriumide lagunemise ja rahvusriikide ilmumisega Euroopa kaardile. Selleks
aga tuleb hakata Briti ülikoolides õpetama uute riikide keelt, kirjandust,
ajalugu, kultuuri ja ühiskonda. 1915. aastal loodigi Londoni Ülikooli Slaavi ja
Ida-Euroopa Uuringute Kool (SSEES). Professor Michael Branch juhib seda 1980.
aastast. Juba 80ndate keskel oli selge, et tollases Nõukogude Liidus ja temaga
seotud riikides hakkavad aset leidma suured muutused. Esialgu ennustasime vaid
NSV Liidu sisest eristumist. Oli selge, et neis maades hakatakse varsti ajama
asju emakeeles. Seepärast alustasime mitmete uute keelte õpetamist. Esimesed
olid ukraina, läti, leedu ja eesti keel. Eesti keelt hakkasime õpetama 1988.
aastal. Asjade lõpplahendust aga ei osanud ei meie ega ka keegi teine 80ndate
keskpaigas ette näha. Niipea kui tegelikud muutused hakkasid toimuma, olime
valmis. Pakkusime kursusi poliitikas, majanduses, sotsioloogias ja
antropoloogias. Need andsid võimaluse lähemalt uurida (taas)vabanevate maade
üleminekuperioodi. Asi hakkas oluliselt muutuma juba enne NSV Liidu lõplikku
kokkuvarisemist, siis, kui kahekümnesed hakkasid Sorose programmide raames
Läänes õppimas käima. Selleks polnud teab kui palju raha vaja. Ent mõju oli
tohutu. Olin läinudaastasel Briti suursaadiku vastuvõtul Tallinnas, mis
korraldati Suurbritannia valitsuse tollaste stipendiaatide kokkutulekuna. Seal
oli enam kui 100 noort! Need olid noored, kellest said otsustajad ja kes viisid
koju kaasa kogemuse Lääne moraalist ja harjumuse kasutada kõrgtehnoloogiat.
Mäletan sellest ajast selgesti Jüri Luike ja Eerik-Niiles Krossi. Äkitselt oli
samas maailmaosas ametlikult 20 riiki ja oma 15 keelt. Kuidas ilma välise abita
toime tulla? Võtkem Eesti. Te teate tohutult palju meie maast - pean silmas
Inglismaad, mitte Suurbritanniat! Suur hulk eestlasi räägib väga head inglise
keelt. Informatsioon, mida eestlane saab, põhineb sellel, mida meie ise
kirjutame ja räägime. Seevastu meie hulgas on kaduvväike arv neid, kes saavad
eesti keelest aru. Seega, meie sõltume sellest, mida teie meile esitate. Seega
on olukord nagu meie kahjuks. Ent kas see teilegi nii väga kasulik on?
Kõrgtehnoloogia kasutuselevõtmine muudab riigipiirid tähtsusetuks. Õpetada
välismaalastele ja õppida välismaalastelt võib ka ilma pikki reise ette võtmata.
Meie üliõpilased kuulavad näiteks iga nädal kahetunnist Poola
sotsioloogialoengut Varssavi Ülikoolist. Interaktiivse videokonverentsi süsteemi
kasutades osalevad loengul nii meie üliõpilased kui ka poolakad. Lätlastega
pidasime konverentsi Riia Stockholmi Majanduskoolist, teemaks Läti võimalik
muutumine Põhjamaade rahanduskeskuseks. Peame läbirääkimisi Tallinna
Pedagoogikaülikooliga. Tõenäoliselt on tulevikus võimalik ka nendega õppimis- ja
õpetamisprotsessi jagada. Tartu Ülikool on klassikaline eliidi ülikool, nagu
Oxford või Cambridge. Tallinna Pedagoogikaülikool on aga kool, mida
Suurbritannias veel mõni aeg tagasi kutsuti polütehnikumiks. Seda tüüpi
õppeasutus ei anna nn klassikalist haridust, pigem on õpetus suunatud elukutse
omandamisele. Tänapäeva ühiskonnas omandab seda tüüpi õppeasutus üha suurema
tähtsuse. Haridust tuleb anda järjest suuremale arvule inimestele. Ei saa
eeldada, et kõik on ühtviisi targad. Sellest ka uudsete pedagoogikavõtete
rakendamise vajadus. Nn uued ülikoolid annavad oskusi, mis on vajalikud
mitmekesistes ametites. Selline on ka üldjoontes Tallinna Pedagoogikaülikooli
eesmärk, mida jagame. Olgem ausad, huvi Eestimaa ja eesti keele vastu on alati
olnud väike. Umbes samasugune kui huvi Shveitsi või Austraalia vastu. See aasta
on olnud erandlik: kaks üliõpilast on edukalt isegi eesti keele eksami
sooritanud. Sageli läheb meie visioon Eesti õpetamisest oluliselt lahku sellest,
millisena näeksid seda eestlased. Vastupidiselt Eesti ärieliidile, kelle parimad
esindajad on meeldivalt kosmopoliitilised, arvavad mõnedki diplomaadid ja
akadeemikud, et peaksime suuremat tähelepanu pöörama keelele ja kirjandusele.
Küsitakse, miks ei tööta teie ülikoolis eesti keele professor? Selline
lähenemine on perspektiivitu ja kitsarinnaline. Meie üliõpilased on palju
mitmetasandilisemast Eestist huvitatud. Meile on eluliselt tähtis, et oleks
palju üliõpilasi. Detsembris 1988. Soveedid, kes kahtlustasid, et olen KGB poolt
värvatud ja lisaks veel kõrges auastmes, ei teinudki ületamatuid takistusi, kui
avaldasin soovi külastada Eestit ja Karjalat. Küllap siit ka kuulujutud minu
kuuluvusest luureorganisatsioonidesse. Taustaks veel kool, mille lõpetajatest
sageli diplomaadid saavad. Minu giidiks esimesel Eestis-käigul oli Andra
Veidemann. Esimesed kokkupuuted eestlastega olid aga palju varem, eriti
oluliseks kujunes juba 70ndate aastate Helsingis alanud sõprus Lennart Meriga.
TRANSIIT. Sama moodi nagu Hansa Liidu aegadel käis ka nelisada aastat tagasi
Läänemere ääres äge rebimine Vene kaupade vahendamise pärast. Ajaloolasel tuleb
aeg-ajalt piibli sõnadega tõdeda, et mitte miski siin päikese all ei ole uus,
ehk teisisõnu - enamikule kaasaegsetele sündmustele või protsessidele leiab
analoogia varasemast. Vene transiidi vahendamine on vaieldamatult tänase Eesti
majanduse üks olulisemaid küsimusi. Ühelt poolt taunitakse seda võimaliku
sõltuvuse tõttu Venemaast, teiselt poolt hinnatakse kaupade liikumiselt
laekuvaid rahalisi vahendeid. Tahame või ei taha, Vene transiit on olnud Eesti
linnadele ja laiemalt kogu Soome lahe regioonile tähtis juba hansaaegadest
alates. Kolm-nelisada aastat tagasi oli Venemaa partneriks ja siinsete linnade
eestkõnelejaks suurriigiks pürgiv Rootsi. Rootsi huvid. Keskajast alates taandus
Rootsi Läänemere-poliitika eeskätt huvile Venemaale suunduvate kaubateede vastu.
Karjala vallutamise käigus 1293. aastal rajatud Viiburi ei olnud ainult kindlus
Venemaa vastu, vaid ka oluline kaubanduskeskus. Sealtkaudu püüdsid rootslased
liikuda Venemaa, eelkõige aga Novgorodi turule. Viiburi tähetund saabus siis,
kui Venemaa ja Liivi ordu vahelised sõjad peatasid ida- ja läänesuunalise
kaupade liikumise Tallinnas, Tartus ning Riias. 16. sajandi algul muutus Viiburi
esmakordselt Vene kaupade ümberlaadimispaigaks. 1540. aastatel oli Rootsi
kuningal Gustav Vasal plaan tuua Vene kaubandus Tallinnast üle Viiburisse ja
parasjagu rajatavasse Helsingisse. Kuni Vene-Liivi sõja puhkemiseni puudus
kuninga plaanidel ometi reaalne kate. 1558. aastal alustasid venelased sõda,
vallutasid Narva ja viisid oma kaupade peamise lao Viiburisse. Paari aasta
(1558-1559) jooksul tajusid Viiburi elanikud, mida õieti annab Vene kaubatee
haldamine. Viiburi ei suutnud siiski Vene kaubandust kohapeal hoida ja 1559.
aastal viisid venelased oma lao hoopis Narva. Mõistagi suundus seejärel sinna ka
rahvusvaheline kaubandus. Balti barjäär. 16. sajandi keskel liideti Rootsiga
Põhja-Eesti. Juba siis, suurriigiks kujunemise alguspäevadel, mõeldi
Stockholmis, kuidas Venemaa transiidist kasu lõigata. Rootslased olid veendunud,
et Venemaa on tohutult rikas, ja lootsid sellest osa saada. Ometi saabus
lahendus alles poolteist sajandit hiljem suurriikluse hääbumisel Põhjasõja
alguses. Juba 1560.-1561. aastal Tallinnaga peetud liitumisläbirääkimistel
arutati, kustkaudu ikkagi kulgeb ida-läänesuunaline transiitkaubandus. Veelgi
selgemalt tajusid Rootsi võimud Vene-kaubanduse tähtsust Narva vallutamise järel
1581. aastal. Rootsile tundus, et kontroll Vene väliskaubanduse üle oli
saavutatud. Stockholmi majandusstrateegia kohaselt pidid Vene kaubad liikuma
läände läbi Rootsi linnade Tallinna, Narva ja Viiburi. Põhjus oli lihtne -
hiiglasliku territooriumi, aga väikese elanikkonnaga konglomeraatriik Rootsi
(Rootsi-Soome emamaa koos ülemereprovintside ja kolooniatega) vajas ühtaegu nii
ressursse majanduslikuks tõusuks kui finantskatet pidevatele sõjalistele
operatsioonidele. Selleks aga tuli hoida Venemaa Läänemerest eemal. Hoides
Venemaa nn Balti barjääri taga, olnuks Rootsil tulus vahendada Vene kaubavooge
Lääne-Euroopasse ja vastupidi. Lisaks majanduspoliitikale oli Rootsi jaoks
oluline ka julgeolekupoliitiline aspekt - iga hinna eest tuli takistada Venemaa
laienemist lääne poole. Rootslasi pole vaja. Ehkki kõikides Rootsi ja Venemaa
vahel 16. ja 17. sajandil sõlmitud diplomaatilistes lepingutes nähti ette
naaberriikide vahelist kaubandust, ei soovitud Venemaal Rootsi püüdlustega kaasa
tulla. 1553. aastal olid Inglise kaupmehed avastanud võimaluse, et Venemaale
saab sõita ka Põhja-Jäämere ja Valge mere kaudu. Ajal, kui Narva oli venelaste
valduses (1558-1581), liikus sealtkaudu märkimisväärne osa Vene rahvusvahelisest
kaubandusest. Balti barjääri kerkimisega kadusid venelastel võimalused Läänemere
kaudu otse Lääne-Euroopaga suhelda. Seetõttu jõudsid tsaari alamad ja nende
kaubad vastu Rootsi ootusi harva Soome lahe äärsetesse linnadesse. Enamik kaupu
suunati tsaari korraldusel Põhja-Dvinaa suudmes asuvasse Arhangelskisse.
Venelased ei lähtunud majanduslikust kasust. Teekond Venemaalt Lääne-Euroopasse
üle Põhja-Jäämere oli raske ja aeganõudev, pealegi sai seda teed
ilmastikutingimuste tõttu kasutada vaid korra aastas. Eesmärk oli jätta
rootslased ilma transiitkaubanduse vahendamiselt laekuvatest tuludest. Kärde
rahu. 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul üritasid rootslased relva jõul
peatada Põhja-Jäämere kaubandust ja juhtida see tagasi Läänemerele. Selleks tuli
vallutada Koola poolsaare põhjakallas ja Valge mere rannikuala. Kuid neid ei
saatnud edu. Edukad ei olnud ka venelased, kes püüdsid samal ajal purustada
Balti barjääri. Alles 1617. aastal Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud Stolbova
rahu lõi esmakordselt võimalused naabrite vahel rahumeelse diplomaatia
arendamiseks. Esimesena üritas rahu tingimusi revideerida Vene pool ja alustas
1656. aastal sõda Rootsiga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu taastas sõjaeelse
olukorra status quo ante bellum alusel. Kuigi Kärde rahu ei rahuldanud ei
Rootsit ega Venemaad, ei võtnud kumbki pool enne Põhjasõda ette sõjalisi
aktsioone lepingu tingimuste muutmiseks. 17. sajandi teisel poolel püüdis Rootsi
oma Moskva-poliitikaga saavutada rahulepingutes sätestatud kaubandusõiguste
elluviimist. Rootsi poliitika Venemaa suhtes oli leplik ja venelaste õigusi
arvestav. Venemaal liikumisvabaduse, sealse turu avatuse, kaupade ja kaupmeeste
Soome lahe äärsetesse linnadesse toomise nimel oldi valmis isegi täiendavateks
järeleandmisteks. Vene pool samaga ei vastanud. Mindi isegi vastuollu kahe maa
kaubanduskokkulepetega. Kõige selgemalt ilmnes see tollipoliitikas. Kui Vene
alamate transiittollid Tallinnas ja Narvas olid 2% kauba väärtusest, siis
rootslastel ulatusid need Venemaal liikudes vähemalt 16 protsendini. Oli ka
terve rida kaubaartikleid, mida tsaar ei lubanud Soome lahe linnade kaudu
Venemaalt välja vedada. Eksportida ei tohtinud nn tsaari monopoli aluseid kaupu,
nagu kanep, potas, tõrv ja juhtnahk. Üheaegselt püüdlustega avada Vene turg ja
tuua venelased Läänemere äärde propageeris Rootsi lääneeurooplastele Tallinna ja
Narva eeliseid Arhangelski ees. Rootslased viitasid Soome lahe linnades
kehtivatele madalatele tollidele, olemasolevale kaubanduslikule
infrastruktuurile ja välismaalasi soosivatele kauplemistingimustele. Kuid ka
tsaar mõistis Soome lahe eeliseid. Sisuliselt oli Rootsi poolteist sajandit
unistanud Vene kaupade tulekust nende valdusalustesse linnadesse, ometi jäi see
sõjaliste ja diplomaatiliste sammudega saavutamata. Selle, millega Rootsi
hakkama ei saanud, lahendas Peeter I kiiresti Põhjasõja alguses. Pärast akna
raiumist Euroopasse ehk Peterburi rajamist Nevanlinna kohale 1703. aastal andis
ta oma kaupmeestele korralduse kaubelda ainult Peterburis. Kulus vaid kümme
aastat, kui Vene kaubandus oli kolinud Läänemerele. Enn Küng on ajaloodoktor,
monograafia “ Rootsi majanduspoliitika Narva kaubanduse küsimuses 17. sajandi
teisel poolel ” (Tartu, 2001) autor. VÕIMALUSED. Vaesuse ja laiskuse vahele ei
saa ka fanaatilisim laissez-faire'i kummardaja võrdusmärki asetada. Kahtlemata
on osa töötuid ja madalapalgalisi laisad, kuid kaugeltki mitte kõik.
Palganumbrite erinevuse alged peituvad ka mujal ja sõltuvad tihti asjaoludest,
mille kontrollimine meil endil käib üle jõu. Astmeline tulumaks aitab neist
tulenevat ebavõrdsust leevendada. Demokraatia üks nurgakivi, võimaluste võrdsus,
mis küll juriidiliselt võib funktsioneerida, jääb kahjuks praktikas
teostamatuks. Tundub ju pehmelt öeldes naiivne väita, et agulis sündinud
asotsiaali järglasel ja rikka prominendi võsukesel on eluretkeks antud
samaväärne reisipagas. Ühel tutvused, teisel mitte; ühel võimalus finantside
näol tarkust taga nõuda, teisel mitte. Kapitalistlikus ühiskonnas mängivad aga
just sellised tegurid tohutut rolli, kes hierarhilisel karjääriredelil kui
kaugele jõuab, kes kui palju va krabisevat kokku ajab. Ometi tõrgub meel üht
inimest tema võimaluste tõttu teisest paremaks või väärtuslikumaks pidamast.
Eelis, millest enne rääkisin, on antud inimestele fortuuna pimeda käega - pole
ju keegi vastutav selle eest, millisesse perre ta sünnib. Kui inimesed on juba
sünniga ebavõrdsesse olukorda asetatud, kas poleks siis humanistlik, et need,
kes on seatud eelisseisusesse, jagaksid oma võimalustest tulenevaid töövilju
teistega? Ka on kõigile teada, et inimesed ei ole füüsiliselt ega ka vaimselt
kaugeltki võrdsed. Selle teevad meile juba varases lapseeas mõistetavaks
kõiksugu Cooperi ja IQ kanoniseeritud testid. Kuid kas andekamad peavad
seepärast veel ilmtingimata nii palju paremini elama? Ei saa ju neid kui
isiksusi vaid seetõttu taevamannaks ülendada, et neile langes osaks õnn olla
loomult võimekamad, ning neid, kes polnud looduse poolt äravalitute hulgas,
isiksustena vähem väärtuslikuks pidada. Isiklikult tundub üsnagi inimlik jagada
süllekukkunud õnne ka vähemõnnelikega ning parim vahend selle teostamiseks ongi
progressiivne tulumaks. Liberaalid võivad küll väita, et jõukad inimesed on
sotsiaalselt tundlikud ja hoolitsevad ise vabatahtlikult väetimate eest, ning et
riigi sekkumine sellesse protsessi oleks liigne. Tegelik elu näitab paraku, et
ega ikka hoolitse küll. Ja kui tegelikult sooviksidki hoolitseda, siis ei
suudaks nad kõiki abivajajaid ise üles leida. Seetõttu tulekski see roll
usaldada riigi hoolde. Humanismi aluseks on isiksuse austamine ning
ligimesearmastus. Progressiivne tulumaks austab isiksust, lähtudes mitte ainult
tema võimalustest ja andekusest, vaid hinnates ka neid väärtusi, mis ei pruugi
tagada suurt sissetulekut. Finantse ümber jaotades näitab astmeline tulumaks
samas üles suurt ligimesearmastust, pakkudes rikkamatele võimaluse jagada oma
teistega, nõnda et kõik võiksid elada. Progressiivne tulumaks on üks viis
muutmaks meie tänapäeva karjäärikeskset ühiskonda pisut humanistlikumaks. Rannar
Vassiljev on TÜ politoloogiatudeng PÄRILIKKUS. Haruldaste haiguste kandjana võib
soomlasi vaid juutidega võrrelda. Üle Eestimaa rullunud sõjad ja igat masti
valitsejad on eestlasi pärilikkuse needusest säästnud. Sina lähed! teatas ülemus
Reijo Noriole 1963. aasta alguses. Reijo oli siis veel nooruke. Keegi pidi
minema mööda Soomet sõitma, et uurida neid 39 perekonda, kelle lastel oli
tuvastatud kaasasündinud nefroos. Sõitnud läbi 21 000 kilomeetrit, oli
väitekirja materjal koos. Kuigi ühegi lapse vanemad ei teadnud, et nad on
omavahel sugulased, leidis Norio kirikuraamatuid uurides kaugemate esivanemate
seas siiski rohkesti sugulasi. Neljandas-viiendas põlves olid haigete laste
vanemad nõbud. Praegu, 38 aastat hiljem, on Norio suurim spets nn Soome oma
haiguste alal. Mullu ilmus tema sulest kõiki neid kirjeldav raamat “ Soome neiu
geenid ”. “ Neiu ” raamatu nimes viitab meie naabermaa kujule. Soomel on
ühtekokku 36 pärilikku haigust. Kõik nad esinevad ainult või põhiliselt meie
põhjanaabritel. Kirikuraamatute saladus. Läbi sajandite on just kirikud pidanud
Soomes kõige olulisemaid registreid. Tänagi veel registreerivad kirikuraamatud
enamiku sündidest, surmadest ja abiellumistest. Kuna suurem osa kirikuraamatuid
on tulekahjudest ja sõdadest puutumata jäänud, suudab enamik soomlasi jõuda oma
sugupuud uurides 17. sajandisse välja. Ent just 16.-17. sajandisse jääb üks
olulisi pöördepunkte. 16. sajandini oli Soome äärmiselt hõredasti asustatud -
rahvas koondus lõuna- ja läänerannikule ja jõgede orgudesse. Siis aga taipas
Soome tollane valitseja, Rootsi kuningas Gustav I Vasa, et riigi kaitsmiseks
venelaste eest ei tohi idapiiril laiuda tohutud asustamata alad. Kuningas hakkas
maksusoodustustega rahvast ida- ja põhjapoolsetele aladele meelitama. “ Päris
meelsasti koliti, ” seletab Väestöliitto kliiniku peaarst Helena Kääriäinen. “
Ent just sellest sai suures osas alguse mujal maailmas haruldaste haiguste levik
Soomes. Juba jääaja lõpus saabus Soomesse väikesele alale vähe inimesi, see aga
tähendab ka väikest geenivalikut. Nüüd eraldusid niigi väikesest valikust veelgi
väiksemad geenikogumid. ” Väikeses külas. Kui kaks venda läksid ja oma küla
asutasid, nende lapsed aga paremal juhul naaberkülast pruudi hankisid, siis pole
mingi ime, kui kaks “ vigast ” geeni peagi kohtusid (geen ei ole ise haige, vaid
ikka vigane). Reeglina on Soome haigused retsessiivsed. S.t et vanemad ise
võivad olla terved, ometi kannavad nn vigaseid geene. Kolm last neljast sünnivad
seesugustel vanematel tervena, neljandas aga võivad vigased geenid kohtuda.
Külades levima hakanud uued, aga tundmatud haigused lõppesid enamasti juba
lapseeas surmaga. Ravi pole paljudele Soome haigustele ka praegu. Kaasasündinud
nefroos tapab samamoodi nagu hallidel aegadel, hoolimata uurijate suurtest
pingutustest. Samas on leitud ravi kaasasündinud kloriidi diarröale. Piisab vaid
sellest, kui haigele lapsele joota vett ja anda soola. “ See tuli ainult ära
tabada, ” ütleb Kääriäinen. Isolaatide müriaad. Soome on tegelikult üks väike
piiratud isolaat, mis koosneb omakorda veelgi väiksematest isolaatidest. Idast
on neid piiranud selge usundipiir, läänes olnud ees meri, rootslastega
segunemise eest on aga kaitsnud keel ja kultuur. Sõjaväed käisid üle Soome
harva, pigem oli tegemist lahingutega idapiiril. Välismaalasi on aga
põhjanaabrite juures alati vähe olnud, seepärast pole soomlaste veri ka
segunenud. “ Meil on täiesti juhuslikult teistest rahvastest erinev kogum geene,
” naerab Kääriäinen. Ehkki sugulasrahvas, on eestlaste geenipärand soomlaste
omast erinev. “ Eestlased on aastasadade jooksul üsna jõudsalt teiste rahvastega
segunenud. Samuti pole meil asustusalade vahel suuri vahemaid, ” seletab Tartu
Ülikooli arst-geneetik Katrin Õunap. “ Eestlastel ei ole “ kahjuks ” oma
spetsiifilisi haigusi. ” Siiski on mõned Soome haigused tuntud ka Eestis.
Näiteks esimesed tähelepanekud Unverrichti-Lundborgi haigusest tehti 19. sajandi
lõpul H. Unverrichti poolt just Eestis. Palju või vähe. Aastas sünnib
paarkümmend last, kes kannavad mõnd Soome oma haigust. Kokku põeb neid kuni 4000
põhjanaabrit. Kõige haruldasemate haiguste käes kannatab vaid kümmekond inimest,
levinumate puhul loetakse haigeid sadades. 5 miljoni soomlase kohta on seda
mõistagi vähe, rahvusvahelistes võrdlustes ometi hirmpalju. Mõnedes maakondades
kannab ainuüksi ühe haiguse geeni üks inimene 25st. Kuigi Soome haigused on
erilised, ei tohi neid Norio sõnul pidada rahvuslikuks hädaks ja rahvale
langenud nuhtluseks: “ Seevastu pole meil mitmeid teisi mujal levinud haigusi! ”
Dr Kääriäinen toob näiteks fenüülketonuuria ja tsüstilise fibroosi, mida esineb
üsna sageli Eestis. “ Kui me teatame rahvusvahelisel konverentsil, et meie neid
haigusi ei diagnoosi, peetakse meid arengumaaks. Aga me ei ole ju! Meil neid
geene lihtsalt ei ole, ” kinnitab Kääriäinen. SEKS. Keskmiselt armatseb
tänapäeva inimene 96 korda aastas. Eestlased on märksa tagasihoidlikumad, ent
jaapanlaste kõrval ometi lausa seksihullud. Inimesele loomariigis kõige lähemal
seisev shimpans jõuab terve oma elu jooksul olla vahekorras 135 korda. See on
sama palju kui keskmine ameeriklane aastas. Kuigi ameeriklaste käes on
seksuaalse aktiivsuse maailmarekord, ajaks see suvalise oina aasal naerma. Kui
ta muidugi inimkeelest aru saaks - tema normiks on kuni 13 korda päevas. Jänkid
ja jaapanlased. Kunagi varem pole vahekordade arvu nõnda hoolikalt uuritud kui
viimastel aastatel. Seekord oli 27 riiki hõlmanud uuringu tellijaks
kondoomifirma Durex. Kõige seksimaiamad on uuringu järgi ameeriklased - nad
jõuavad vahekorras olla keskmiselt 132 korda aastas. Seejuures kestab iga
vahekord 28 minutit ja kulutab kuni 155 kilokalorit. Ameeriklased kulutavad
seksimisele ligi kaheksa tööpäeva. Ameeriklaste järel tulevad venelased 122
korraga, edestades napilt prantslasi (121) ja kreeklasi (115). Skaala teise otsa
jäävad jaapanlased, kes seksivad aastas vaid 37 korda. Ülejäänud rahvad jäävad
jänkide ja jaapanlaste vahele. Keskmiselt annab see 96 vahekorda. Mees seksib
103, naine vaid 88 korda aastas. Kõige aktiivsemad on (146 korda aastas) koos
elavad paarid. Abieluinimesed leiavad selleks aega vaid 98 korral, üksikud
veelgi harvem, vaid 49 korral. Kõige seksuaalsem on inimene 25-34-aastaselt.
Siis seksib ta keskmiselt 113 korda aastas. 16-20-aastased armatsevad 89,
vanemad kui 45-aastased aga 67 korda aastas. Ka siin on regionaalsed erinevused
suured. Nii armatsevad 21-24-aastased britid keskmiselt 140 korda aastas. Ema
juhtnööride järgi. Vaatamata näilisele vabameelsusele jõuab keskmine tänapäeva
inimene praktilise seksini alles 18,1 -aastaselt. Seejuures mehed tsipa varem
kui naised (vastavalt 17,5 ja 18,6 a). Kõige varem kaotavad süütuse
ameeriklannad - nad on siis 16,4 -aastased, kõige hiljem hiinlannad - alles
22-selt. Brasiilia (16,5) ja prantsuse tüdrukud (16,8) jäävad ameerika omadele
vaid napilt alla. Pole ka ime - ameerika nooruk näeb aastas telerist ja arvutist
14 000 vahekorda. Seksisaladuste juurde juhivad tänapäeva inimese sõbrad (25%),
kool (15%) või oma ema (12%). Sõbrad on kõige mõjukamad Malaisias (44 %) ja
Itaalias ning Hispaanias (41%), kool Jaapanis (38%) ja Austraalias (34%), emad
oskavad kõige paremini seletada Hollandis (32%), USAs (22%) ja Ungaris (20%).
Hongkongis ja Hiinas on kõige tähtsamaks teejuhiks seksisaladuste juurde
raamatud ja ajakirjad (vastavalt 38% ja 30%). Liiderlikud prantslased. Tänapäeva
inimene jõuab oma elus seksida keskmiselt kaheksa partneriga. Mehed magavad
enamasti 12 erineva naise, naised aga viie mehega. Tervelt neli abielunaist
kümnest lepib elu lõpuni ühe mehega, meestest sureb samal ajal monogaamina vaid
16%. Durexi uurimus kinnitab prantslaste vabameelseid kombeid - partnerite
arvult juhivad just nemad maailma edetabelit. Keskmine prantslane jõuab elu
jooksul magada 17 erineva naisega. Napilt jäävad prantslastele alla kreeklased
(15) ja brasiillased (13). Ungarlastel on keskmiselt 7, hispaanlastel 6
partnerit. Samal ajal lepib enamik idamaalasi elu jooksul vaid ühe partneriga.
Tervelt 82 protsendil hindudest on kogemus vaid ühe naisega. Monogaamide
edetabelis on auhinnaline teine koht hiinlaste (60 protsendil elu jooksul vaid
üks partner) käes. Ülepaisutatud vajadus. Ekspertide arvates vajab inimene
tunduvalt vähem seksi, kui ta normaalseks peab. Me ei vaja mitte rohkem seksi,
vaid rohkem head seksi, märgivad teadlased. Seks ei ole nagu viiulimängki
loomulik asi, vaid harjutamise ja õppimise tulemus, kinnitavad nad. Kaks kuni
neli korda kuus on täiesti normaalne. Ometi kalduvad inimesed uskuma, et
naabrid, sõbrad ja kolleegid naudivad seksirõõme neist märksa sagedamini. Vaid
neli inimest sajast seksib iga päev, selgub uurimusest. Seksihulle on vaid 4-6%
elanikkonnast. Hüperseksuaalsus algab 7-8 korrast nädalas, aga siis tuleb samal
tasemel püsida vähemasti pool aastat. Aga eestlased? Durexi andmeid annab teatud
reservatsioonidega võrrelda vaid 1996. aasta Eesti terviseuuringuga. Selle järgi
kannatab vaid kümnendik eestlastest välja võrdluse seksi maailmameistrite
ameeriklastega. Keskmisele jänkile jääb voodis alla ka meie muulane, kuigi veidi
vähem. Ligi kolmandik (29%) eesti meestest on vahekorras vaid kuni 52 korda,
vähem kui viiendik aga kuni 118 korda. 29% eesti meestest ja 23% naistest seksib
vaid paar korda kuus. Sama palju mehi ja 20% naistest võtab selleks aega
kaks-kolm korda nädalas. Vaid 7 meest ja 3 naist sajast on vahekorras neli või
rohkem kordi nädalas. Regionaalselt peaks kõige aktiivsem suguelu käima (või
käis 1996. aastal) Virumaal, Tallinnas ja pealinna tagamaadel Harjus ja Raplas.
Kõige loium on voodielu seevastu aga saartel ja Lääne-Eestis. Samasugused
regionaalsed erinevused on ka mujal ilmas. Näiteks Saksamaal elavad suurimad
seksisõbrad Reinimaal, kõige väiksemad aga Saarimaal. SAAST. Iga päevaga
risustab meie elektroonilist postkasti üha enam rämpspost ehk spämm. Kuidas
sellega võidelda? Inglise keeles tähendab “ spam ” kahtlase väärtusega
soovimatuid kommertssisuga e-kirju, mis on edastatud korraga paljudele
aadressidele. Tõenäoliselt pärineb sõna legendaarse Briti komöödiatrupi Monty
Pythoni sketshist, kus rühm viikingeid kordab üha valjenevalt kooris: “ spämm,
spämm, spämm ... ”, püüdes summutada ülejäänud vestlust. Rämpspost lämmatab
normaalset suhtlust internetis. Lihakonservide needus? USA lihakonservide tootja
Hormel Foods on aastaid võidelnud vihaselt sõna “ spam ” kasutuse vastu. Nimelt
valmistab Hormel “ Spam ” -nimelist sealihakonservi ning püüdis juriidiliste
vahenditega keelata oma brändinime kasutamise rämpsposti sünonüümina. Firma
nõuab siiski oma konservist kirjutamisel läbivate suurtähtede kasutamist (SPAM)
ning rõhutab, et pole kunagi tegelenud spämmiga elektroonilises mõttes. See
polegi nii imelik, kuna firma reklaamib oma tooteid leheküljel Kuivõrd “ spam ”
on mõne aastaga pärast oma (uuesti)sündi jõudnud nii inglise kui ka paljude
teiste keelte sõnaraamatutesse, oli konservitootja võitlus mõttetu. Globaalse
levikuga sõna on peaaegu võimatu “ keelustada ”. See ei tähenda, et firmadel oma
brändinime kaitsmine alati ebaõnnestuks. Xerox pidas õnnestunult lahingu sõna “
xerox ” kasutamise vastu koopia sünonüümina kirjasõnas. Hormelil võib asjaolude
kokkulangemisest isegi kasu olla - mida rohkem inimesed räägivad ja mõtlevad
spämmist, seda rohkem ostavad nad ka SPAMi konserve, kuna sisult - mis
negatiivset varjundit võiks heita - pole neil midagi ühist. Interneti
risustamine. Spämmi kommertsleviku kasvulava oli internetikasutajate kiire kasv
ja sõnumi edastamise minimaalne hind. Ka tavalise modemiühendusega on võimalik
saata sadu tuhandeid e-kirju tunnis. Tegelikult maksavad spämmijate
reklaamikampaaniate eest kasutajad ja e-posti teenuse pakkujad. Kui rämpskiri on
juba jõudnud postkasti, raiskame sellest arusaamiseks ja selle kustutamiseks
aega. E-posti teenuse pakkujad üritavad aga rämpsposti tavalistest kirjadest
vahelduva eduga filtreerida, see aga raiskab ressursse. Spämm on kiri, mida me
reeglina vabatahtlikult oma e-postkastis näha ei tahaks. Vastava alaga tegelevad
firmad on aga kuidagimoodi meie e-posti aadressid teada saanud ja saadavad nüüd
oma reklaami. Teine asi, kui oleme ise selleks nõusoleku andnud. Tihti on nii,
et kirja sees olevate juhiste järgi ennast firma reklaamisaajate nimekirjast
kustutamine ei õnnestu. Rämpspostiga võitlemiseks on loodud
mittetulundusorganisatsioone (eesotsas CAUCEga). Neil on ühine seisukoht:
kustutamise võimaluse andmisest on vähe ning reklaami saamiseks peab inimene
eelnevalt oma nõusoleku andma. Spämmiga saab võidelda kahel tasandil - serveri
ja kasutaja omal. Esimesel käib filtreerimine teenust pakkuva firma e-posti
serveris. Seda küll rakendatakse, kuid sageli mitte väga suures mahus, sest siis
võib serveri kiirus langeda. Ka kasutaja ise võib õpetada oma e-posti programmi
kirju kustutama, kui leiab näiteks sõna “ remove ” - eemalda (saajate
nimekirjast). Kahjuks on see sõna sees aga uudiskirjades ja muus niisuguses, mis
kasutajat võib huvitada. Kuid kasutaja tasand ei piirdu vaid programmi
konfigureerimisega. Ise aitame kaasa. Hiljaaegu pidi rämpsposti vastu võitlejana
tuntud hollandlannast europarlamendi liige Elly Plooij häbiga tunnistama, et
saatis tuhandele europarlamendi e-posti aadressile ülisuure, 3-megabaidise
rämpskirja. Väidetavalt reklaamis see personaliseeritud interneti
otsingumootorit, oli 15 lehekülge pikk ning sisaldas ohtralt multimeediat.
Niivõrd lihtne on saata tuhat kirja, mõtlemata sellele, et kui ka igaüks kulutab
selle lugemiseks minuti, on raisatud kahe tööpäeva jagu teiste inimeste aega.
Teiselt poolt tähendab kolmemegabaidine kiri jämedalt võttes 300 tavalist
e-kirja. Kui kõik rämpspostitajad saadaksid nii suuri kirju, ummistuks internet
lõplikult. Paljud netikasutajad aitavad võrgu risustamisele teadmatult kaasa.
Enne mõne “ huvitava ” e-kirja edasisaatmist tuttavatele tuleks kaks korda
mõelda, kas see pälviks nende jäägitu poolehoiu. Eriti puudutab see kettkirju,
kus on kirjas, et kui inimene “ õnnetoovat ” kirja teatud aja jooksul kümnele
oma tuttavale edasi ei saada, juhtub midagi hirmsat. Tegelikult ei juhtu midagi,
peale selle, et olete säästnud oma tuttavaid ajaraiskamisest. Teine kategooria
on igasugused libahoiatused, kust teatatakse, et jälle on liikvel väga hirmus
viirus, mida ükski tõrjuja ei avasta. Absoluutse reeglina on sellised hoiatused
kettkirjad. Hiljuti ka Eestis ringi liikunud analoog nõudis veel teatud faili
kustutamist süsteemikataloogist, väites, et see on viirus. Tegelikult oli
tegemist bluffiga ning õnnetud ohvrid, kes faili heauskselt kustutasid, pidid
pärast tükk aega vaeva nägema vajaliku faili taastamisega. Libateadete hulka
kuuluvad ka tihti ringlevad e-kirjad sellest, et Nokia või keegi teine annab
kõigile, kes kirja 10 inimesele edastavad, tasuta mobiiltelefoni. Kuigi sel
puudub igasugune mõte, edastavad paljud telefoninäljas arvutikasutajad “ igaks
juhuks ” kirja. Võrku risustavad sageli ka e-kirjad, kus mõne suurema firma
töötaja arvab end leidnud olevat olulise sõnumi. Sageli on tegemist kirjaga, mis
huvitab vaid paari asjassepuutuvat isikut ning ainult neile tulekski see
adresseerida. Viiruste (liba)hoiatused tuleks kahtluse korral saata IT-osakonda,
teated stiilis “ lahkun varem töölt, mind saab kätte sealt ja sealt ” ainult
lähimale kaastöötajale ja sekretärile. Võrgu risustamine ei ole ainult
pealetükkivate reklaamisaatjate kätetöö, vaid vohab ka e-kultuuritute kasutajate
kaasabil. Spämm ja stress. Uuringud väidavad, et e-post on olulisemaid tööalase
stressi allikaid, ning seda suuresti tänu spämmile. E-post on muutumas
ajaraiskajaks ka sellepärast, et reaalse töö asemel põrgatatakse kirju
edasi-tagasi, jättes nii asjaga tegelemise mulje, raisatakse aega rämpsposti
kustutamisele jne. Mõnes välisfirmas kuulutatakse stressi maandamiseks kord kuus
välja n-ö e-posti-vaba päev. Tol päeval on rangelt keelatud töö juures e-posti
lugeda. Lisaks väidetakse, et praegu moodustab spämm 10-30% e-posti liikluse
mahust, ning seetõttu polegi e-post tasuta. Kui iga rämpskirja kustutamiseks
arvata 5 sekundit, siis maailma mastaabis teeb see aastas miljardeid dollareid
kaotatud tööaega. MILJONIAUTOD. Eestimaa teedel vurab juba praegu kuni 150 enam
kui miljonikroonist autot. Aastavahetusel peaks neid kahesaja ringis olema. Kaks
aastat tagasi olid neljast kolm rohkem kui miljon krooni maksvast autost
S-klassi Mercedesed. Ülejäänud veerandi sekka mahtusid BMW, Audi ja Jaguari
lipulaevad. Kokku kulus miljonikroonistele autodele kaks aastat tagasi ligi
35-40 miljonit krooni. Eelmisel aastal said Eesti rikkad veelgi rikkamaks -
rohkem kui miljonikrooniste autode müügimaht peaaegu kahekordistus. Sellele
aitas kaasa ka pakutava valiku suurenemine, sest lisaks firmade lipulaevadele
jõudsid müügile ka luksusmaasturid. Seni eelistasid maasturi ostjad vähe
odavamaid sõidukeid, mille hind ilma lisavarustuseta ei küündinud üle miljoni.
Koos lisavarustusega jõudis sinna lähedale aga küll. Üle-eelmise aasta 28
S-Mercedese asemel läks mullu kaubaks vaid kaks S-klassi autot rohkem, samas
osteti kuus Audi lipulaeva A8, see on aga tervelt kaks korda enam kui eelmisel
aastal. Olulise panuse andsid ka uued BMW, Lexuse, Audi maasturid ning Mercedese
G-klassi väike välimuseuuendus. Tänavu pole vanade kõrvale uusi lemmikuid
lisandunud, nelja esimese kuuga luksusautode ostueelistused muutunud pole. Juba
mai lõpuks oli 1999. aastal ostetud autode arv ületatud. 27 eestimaalast olid
jõudnud endale soetada miljonikroonise auto. Kõigi nende hinnanguline väärtus
võib ulatuda 30-35 miljoni kroonini. Kui sama trend jätkub, on aasta lõpuks üle
80 inimese saanud rohkem kui miljonikroonise auto omanikuks. Rahaliselt
tähendaks see, et luksusautode soetamisele on kulutatud umbes 90 miljonit
krooni. Hetkel vurab Eestimaa teedel 100-150 rohkem kui miljonikroonist autot.
Neljasajatuhandeses autopargis moodustavad nad lõputult tühise osa, seda
silmatorkavam on, kui selline sõiduk tänaval vastu tuleb. 

Kuigi viimasel ajal räägitakse palju ravimite hinnast, on avalikkuse tähelepanu
alt miskipärast välja libisenud vilgas sehkendamine pealinna haiglates ja nende
ümber. Ometi lõpetavad veebruari viimasel päeval oma töö haiglate
likvideerimiskomisjonid. Tänane Luup tutvustab linnavalitsuse tellitud salajast
dokumenti, mille alusel reformimine käima peaks. Selle järgi peaks jõuludeks
tervelt 721 inimest kinga saama. Lääne-Tallinna Keskhaigla aktsiaselts ei vaja
seejuures 461 meediku teeneid. Eriti hapralt peaks minema miskipärast kirurgidel
ja radioloogidel. Vähe sellest, järgmine koondamislaine saabub juba aastal 2004.
Seevastu müügimeestel tasub kohta küsida. Tasuliste raviteenuste osa peaks juba
esimese aastaga 20 protsenti tõusma. Luup portreteerib niisugusel taustal Eesti
üht legendaarsemat peaarsti Vello Ilmojat. “ Äri ei tohiks hakata meditsiinis
valitsema, ” hoiatab Pelgulinna haigla kauaaegne juht. Mõne aja eest avaldas
Maailmapank mahuka raporti sellest, kuidas sotsialismi kammitsaist vabanenud
riigid on turumajanduse lainetes hakkama saanud. Luup tutvustab lähemalt, kuidas
kellelgi on läinud ja toob välja ühise. Üks järeldus on järgmine - erastamisest
võitsid reeglina direktorid ja nn insaiderid, kaotasid aga ettevõtetes rabanud
töölised. Vähemasti esialgu ... Paari aasta eest kirjutas Luup sellest, kui
valmis on üks või teine riik peagi algavaks 21. sajandiks. Vahetult enne seda
oli Maailma Majandusfoorum tulnud välja nn tulevikuks valmisoleku indeksiga.
Davosi analüütikute arvates toetuvad riigid neljale sambale. Esimene neist
kannab säästlikkuse nime, teist kutsutakse õigluseks, kolmandat harmooniaks,
neljas iseloomustab haridust ja tehnoloogilist varustatust. Tollal vaagiti
viieteistkümne lääneriigi võimalusi ja Eesti pildile n-ö ei mahtunud. Ent sama
metoodikat pruukides ilmnes, et rõõmustamiseks pole põhjust. Neljast sambast
tervelt kolm on pehmelt öeldes mädad. Kui läinud aastal hakati rääkima nn
teisest Eestist, jõudis see tõdemus paljudeni. Maailma Majandusfoorumi uus
raport kinnitab seda lausa mustvalgel. Nüüd on vaatluse alla võetud poole rohkem
riike, nende seas enamik euroliitu pürgijatest. Vaata kust otsast vaatad, üks on
selge - väike armas kodumaa konutab kusagil Euroopa tagakambri koti peal. Et
sinna kauaks mitte jääda, on kasulik tänane ajakirjanumber hoolikalt läbi
lugeda. PORTREE. Veebruari viimasest päevast on Eesti kõige autoriteetsem
haiglajuht dr Vello Ilmoja vaba mees. Enne minekut hoiatab ta oma leebel moel,
et äri ei tohiks haiglas küll ülimaks eesmärgiks saada. Minu põhimine amet on
praegu Pelgulinna haigla likvideerimiskomisjoni esimees, teatab hallipäine
tippjuht ja puhkeb naerma. Vähe sellest, nelja nädala eest kaotas Ilmoja
ootamatult ka Lääne-Tallinna Keskhaigla ravijuhi koha. “ Ega ma pole ühtegi
kirjalikku dokumenti saanud, telefoni teel üksnes teatati, et asjad on muutunud,
” räägib Ilmoja ja puhkeb taas ohjeldamatult naerma. Valges kitlis Mr Nobody
kannab sellele vaatamata rinnas silti “ Peaarst ”. Oleks väga imelik, kui seal
seisaks likvideerimiskomisjoni esimees. Nelikümmend viimast aastat. Kui Ilmoja
1962. aastal Tallinna saabus, ladusid müürsepad alles Pelgulinna haigla tänase
peamaja müüre. Ministeerium otsis peaarsti, kes suudaks Kalinini rajooni haigla
valmis ehitada ja jalgadele tõsta. Valik jäi pidama Valga haigla noorukesele
peaarstile. Nii jõudis 1954. aastal Tartu Ülikooli lõpetanud tohter
karjääriredelil liikudes läbi provintsihaigla jaoskonnaarsti, siseosakonna
juhataja ja peaarsti viimaks pealinna. Kuigi pakkumisi oli teisigi, otsustas
Ilmoja Kalinini rajooni haigla kasuks. Sest see oli esimene. Ilmoja teatas
ministrile, et on ennast juba ära lubanud ega kavatse oma sõna murda, loobus
keskhaiglast ja läks. Ning jäi ... neljakümneks aastaks. Ilmoja käe all sai
Pelgulinnast Tallinna ja Eesti üks suuremaid ning mainekamaid haiglaid. Pole
mingit kahtlust, et Pelgulinna haigla ja Ilmoja vahele võib võrdusmärgi tõmmata.
Aga Ilmoja pole ainult Pelgulinna haigla. Ilmoja on midagi märksa enamat. Eesti
Vabariigi taastamisel sai Ilmojast kolmeks aastaks tervishoiuministri esimene
asetäitja, tänases mõistes midagi kantsleri sarnast. Aga ka see pole kaugeltki
kõik. 1997. aastal otsis Ilmoja üles Kanada tervishoiukorralduse professor Rein
Lepnurm, raamatu “ Tervishoiu ökonoomia alused ” autor. Sama aasta novembris
asutati Kanada riigi eeskujul Eesti Tervishoiujuhtide Kolleegium. “
Tervishoiujuhtide kvalifikatsioon vajas ühtlustamist. Ma ei ütleks, et kõigil
oleks see halb olnud, aga enese täiendamine on alati vajalik - ükskõik kui suure
staažiga või vana keegi on. ” Kolleegium ühendab nii neid, kes juhivad meie
tervishoidu, kui ka neid, kes tahaks juhtimist õppida. Seega peaarste,
ülemõdesid, meditsiiniökonomiste ja tervishoiu tippbürokraate. “ Alustasime
tervishoiujuhtide sertifitseerimisega, hoidsime silma peal uute seaduste
tegemisel. ” Dr Vello Ilmoja juhib autoriteetset kolleegiumi algusest peale. Ei
tule parteisse! Ilmojale ei meeldi haiglate juhtkondades käiv äge parteistumine.
“ Nii ei pea meditsiinis asjad ikka käima. Vaatamata sellele, milline partei
parasjagu valitseb, peab tervishoius olema üks ja kindel eesmärk. See on
õigeaegne ja kvaliteetse arstiabi andmine. Hinnata tuleks teadmisi, kogemusi ja
tulemusi, mitte midagi muud. Kõik muu on teisejärguline ja tühine. ” Ilmoja peab
parteistumist üksnes kasvuraskuseks ja on kõigele vaatamata täiesti lootusetu
optimist: “ Ma arvan, et need ajad saavad mööda ja siis hakkab selgeks saama,
kes on õigupoolest kes. Nii ei pea meditsiinis asjad ikka käima. ” Uskumatu
küll, isegi karmil nõukogude ajal õnnestus Ilmojal peaarstina parteisse astumata
ära elada. Kuigi meelitati ja keelitati korduvalt. Nii istusid kaks valget
varest - onkoloogia dispanseri peaarst dr Aleksander Gavrilov ja Pelgulinna
peaarst dr Ilmoja marksismi-leninismi õhtuülikoolis ikka kõrvuti kusagil
tagareas. Parteituna ei saanud nad kutsest kunagi ära öelda. “ Eks vaikida tuli,
aga mõttetustele kaasa ka ei pidanud laulma, ” kinnitab legendaarne haiglajuht:
“ Niipalju kui mõned püüdsid seda teha. Sageli oli lausa piinlik kuulata.
Teadsid, et muidu täitsa korralik eesti inimene, aga samal ajal lööb karjääri
huvides niisugust laulu, et ohhohoo. ” Peaarsti salarelv. Artiklis “ Kuidas
portreteerida Vello Ilmoja ” kirjutab Andres Ellamaa: “ Tähelepanelik vaatleja
peaks sellel portreel leidma ka dr Ilmoja salarelva - see on oskuse suhelda ja
kaasvestlejat riivamata oma seisukohti selgitada. Siin peaks paistma ka
imepärane oskus taluda kaaskodanike puudusi ning nõrkusi. Halvim, mida Vello
suudab kellegi kohta öelda, on “ noh, ta on ju muidu kena inimene ”. ” Ei
peaarst ega ta kolleegid mäleta tõsisemaid konflikte. Kui kellelgi oli ütlemist,
kutsus peaarst mõlemad osapooled välja ja leiti lahendus. Ilmoja sõnul kujunes
seetõttu ajapikku Pelgulinnas välja väga hea kollektiiv. “ Kuna konflikte
polnud, jäi aega töö tegemiseks. Mina nõudsin kogu aeg, et patsient on see,
kellesse tuleb kõige suurema tähelepanuga suhtuda. ” Ilmoja meenutab hea sõnaga
oma asetäitjat dr Tsetverikovat - intelligentset ja tarka naist, kellega ta oma
sõnul “ poliitiliselt natuke erinevatel seisukohtadel oli ”. Me diskuteerisime
õhtuti vahel kaks-kolm tundi, aga ma pean auga tunnistama - kui ühine seisukoht
oli leitud, ei püüdnud ta mind enam kusagil mõjutada. Dr Tsetverikova püüdis ka
mind parteisse pöörata, aga enne surma ütles - targasti tegite, et ei astunud. ”
Arsti õige palk. Ükskõik mida Ilmojalt küsida, tal on vastus kohe valmis. Kui
vähegi võimalik, otsib ta kibekiiresti kas siis arvude, graafikute või
dokumentide näol välja ka tõestusmaterjali. Mees, kes retsenseeris professor
Rein Lepnurme raamatut “ Tervishoiu strateegiline juhtimine ” on suutnud oma
kuningriigis teha lausa imet. Ta kehitab mõistmatuses õlgu, kui räägitakse
ähvardavast pankrotist: “ No kuulge, kui me saime oma teenitud vahenditest
spondeerida tervishoidu 7,4 miljoni eest, kui meie haiglal pole ühtegi senti
võlgu, ei ühtegi laenu ega ühtegi pikaajalist kohustust, mis pankrotist siin
rääkida saab? ” Pärast seda, kui aknad said vahetatud ja radiaatorikraanid
annavad sõltuvalt aknatagusest ilmast reguleerida, kulub Pelgulinnas ühe
ruutmeetri kütmiseks kõigest 60 krooni aastas: “ See on umbes 1,4-1,7 korda
vähem kui enamikus haiglates. ” Aastate eest arutles Ilmoja, et äkki peaks
haiglale oma pesumaja ehitama. Hakkas rehkendama, aga selgus: selleks, et
pesumaja ennast ära tasuks, peaks tekkima 40-50 tonni musta pesu kuus. “ Meil
tekib ainult kümme tonni. ” Pesumaja jäigi ehitamata. Selle asemel vuravad iga
jumala päev Tallinna ja Tartu vahet musta pesu autod. “ Kui peseksime Tallinnas,
peaks maksma 1,4 miljonit, ” arutleb peaarst, “ Tartus saab kõigest miljoni
eest. ” Võrdlus näitab, et vähem kui 5% kommunaalkuludele on Eesti tingimustes
väga hea näitaja. Sama moodi kui keskmine aktiivravi voodipäeva pikkus - 5,1. “
See, mida haigekassa tahaks saavutada, on meil juba ammuilma reaalsus. ” Eestis
viibib inimene haiglas keskmiselt 6,2 päeva. Ilmoja teab, et Kanadas jõuti nelja
päeva peale, meil pole see esialgu kuidagi võimalik. Kui kodused tingimused on
sellised, nagu on, jõuavad inimesed kiiresti haiglasse tagasi. Mõistagi oskab dr
Ilmoja öelda, milline peaks olema õe või arsti õiglane palk tänases Eestis. “ Õe
palk peaks olema 1,5-2 korda keskmisest kõrgem. Arsti oma aga õe palgast 1,8
korda priskem. ” Kui USAs teenib arst neli õe palka, õde aga saab 40000-50000
dollarit aastas, võib huviline ise välja arvestada, kui palju ookeanitagusele
tohtrile keskmiselt makstakse. Ilmoja kuningriigis teenib õde keskmiselt 5300,
tohter 9500 krooni. Kui dr Ilmoja Pelgulinna haiglasse tuli, oli tema juhtida
poolsada tohtrit. Kui ta nüüd, nelikümmend aastat hiljem läheb, on neid
paarisaja ringis. Kui poolsalajasi pabereid uskuda, jääb neid uuest aastast
Pelgulinna alles taas poolesaja ringis. Kirurgid, hoidke alt! Kui lastehaigla
välja arvata, töötas läinud aasta detsembris Tallinna linnale kuuluvates
haiglates 4191 inimest. Kui uskuda Luubi käsutuses olevat konsultatsioonifirmas
Rimess MRI Tallinna linnavalitsuse tellimusel koostatud salajast finantsplaani,
on 721 neist järgmiseks aastavahetuseks kinga saanud. Sest nende teeneid pole
enam vaja. Arstidest läheb kõige hapramalt kirurgidel ja radioloogidel, selgub
dokumendist. Eriti raske käsi saab olema AS Lääne-Tallinna Keskhaigla pehme
loomuga juhil Peep Põdderil. Tema peab erru saatma tervelt 461 senist töötajat
ehk iga viienda. Tema kolleegil, AS Ida-Tallinna Keskhaigla juhil Meelis
Roosimägil peaks nõksu kergem olema, tema peab hüvasti ütlema “ ainult ” 260
töötajale. Aga see pole kaugeltki veel kõik. Dokument kinnitab, et järgmine
koondamislaine saabub tõenäoliselt juba aastatel 2004-2005. Ent pole halba
heata, personal hakkab kasvama turundusinimeste osas, kinnitab dokument. “
Eeldame, et iseseisva äriüksusena toimivad raviasutused suudavad oluliselt
efektiivsemalt arendada müügitööd, mille tulemusena kasvab oluliselt tasuliste
raviteenuste müük, ” seisab dokumendis. Tänavu 20%, igal järgmisel aastal 10%.
Ilmoja naerab, kui talle enamikule peaarstidele tundmatu salajase dokumendi sisu
tutvustada. Tema hinnangul on see ülepeakaela tehtud ja ta ei soovita seda
tõsiselt võtta. Reformid algasid juba siis. Esimest korda pakuti dr Ilmojale
ministri esimese asetäitja kohta 1966. “ Aga siis oli üks väike tingimus ... ”
Ilmoja naeratab salapäraselt: “ Ütlesin kohe selgelt ära, parteisse ma ei tule.
Siis öeldi, et kui kuue kuu jooksul annate avalduse sisse, saate. Ma ütlesin -
tänan ettepaneku eest, aga järelemõtlemise aega ma ei vaja ja head nägemist! ”
Järgmisena pakkus sama kohta minister Laur Karu, ja tervelt kahel korral.
Parteilusel polnud enam tähtsust, aga Ilmoja loobus taas, öeldes, et Pelgulinnas
jagub talle niigi tööd. Kolmandal ministril, Andres Ellamaal oli siiski õnne -
Ilmoja jättis Pelgulinna ja temast sai kolmeks aastaks tervishoiuministri
esimene asetäitja. Ministrid vahetusid - Ellamaa järel tuli Andres Kork,
seejärel Marju Lauristin, Ilmoja jäi. “ Need olid väga põnevad ajad, ” mäletab
Ilmoja. “ Tarkade inimestega, kui nad pole jonnakad, saab alati asju ajada.
Ellamaaga oli hea töötada, tal oli palju ideid ja temaga oli võimalik ka
arutada, kas see või teine idee on ka realiseeritav. Alustasime tervishoiu
ümberkorraldamisega. ” Just sel ajal pandi paika tervishoiu arengu põhisuunad.
1991 võeti vastu ravikindlustuse seadus, 1994 tervishoiukorralduse seadus. Lõi
kontakte kiiresti avaneva laia maailmaga. Juba 1987. aastal oli Ilmoja koos
Ellamaa, Korgi, Jaak Herodese, Laur Karu, Enn Roose ja Agu Tammega pannud kokku
IME tervishoiuprogrammi. Täna käivaid suuri manöövreid vaadates on Ilmoja
delikaatne: “ Ei tohi ülikriitiline olla, aga mitmest kandist on selgelt üle
pingutatud. ” Rootsis korraldati tervishoid ümber juba 90ndail, vähendati nii
haiglate, voodikohtade kui tohtrite arvu ja ... pingutati üle. Kiired reformid
tekitasid segadust ja kulud suurenesid. Tagantjärele tark olles räägitakse nn
Göteborgi katastroofist. Ilmoja soovitab lugeda läinud aasta 29. juuli Dagens
Nyheteris avaldatud sotsiaalameti raportit. Sünnitajad saadetakse paarisaja
kilomeetri kaugusele, mistõttu on juhtunud, et rootslannad sünnitavad kas liftis
või koridoris, nii voodid kui ka vähene allesjäänud personal on raskesti
ülekoormatud ja stressis. “ Peamine puudus on aga see, et ei arvestata
patsientide huve. Põhitähelepanu läheb tsentraliseerimisele ja majandamisele.
Kiputakse unustama, et tervishoiukorralduse eesmärk on õigeaegne
kvalifitseeritud arstiabi koos ennetava ja tervist edendava tegevusega. ” Ilmoja
sõnul korratakse praegu Eestis sama. “ Ainult et kiirustades, ” ja soovitab
naabrite kogemusi arvestada. Eriti seda, mis neil viltu on läinud. “ Kaval oleks
nende vigadest natuke ikka õppida. ” Ja oma mudel välja töötada, kus arvestataks
Eesti reaalset sotsiaalset ja majanduslikku seisu ning sotsiaalhoolekande
nõrkust. VALMISOLEK. Maailma Majandusfoorumi raport näitab Eesti tegelikku kohta
arenenud maailmas. Kelkida on sellise renomeega kohatu. Esimest korda hakati
maailma vägevate seas tulevikuks valmisoleku indeksist rääkima 1999. a
jaanuaris. Just siis kogunes Davosisse Maailma Majandusfoorumi eksklusiivne
seltskond. Foorumi juures tegutsevad noored tippjuhid võtsid nõuks vaagida, kui
valmis õigupoolest on üks või teine riik peagi algavaks 21. sajandiks. “ Täna
tehtud tarkadest otsustest võidame meie, ” märkisid noored liidrid. “ Aga ka
lollide otsuste tagajärgede eest tuleb homme just meil maksta. Seega on meie asi
tagada, et täna langetataks õigeid otsuseid. ” (vt Luup 16.9.2000). Esmakordselt
ka Eestist. Paari aasta eest ei mahtunud Eesti pildile. Esimeses raportis
hinnati vaid viitteist Euroopa arenenud riiki ning USAd, Kanadat ning Jaapanit.
Läinud aastal võeti vaatluse alla juba 29 maad, Eesti nende seas. Euroopa Liitu
pürgivatest kandidaatidest jäid tehnilistel põhjustel välja üksnes Läti, Malta
ning Küpros. Ühtepidi on see hea, et saame oma ühiskonda esmakordselt kõigi
teistega võrrelda. Teiselt poolt teevad avaldatud tulemused meele mõruks. Eesti
asub Maailma Majandusfoorumi analüütikute hinnangul nimelt kusagil Euroopa
tagatoas. Iga riik toetub Davosi analüütikute hinnangul neljale sambale. Nendeks
on ühiskonna säästlikkus, sotsiaalne õiglus, harmoonia ja tehniline ning
hariduslik valmisolek. Kui neljast sambast, millele Eesti ühiskond toetub, on
kolm pehmelt öeldes mädad, nagu Luup davoslaste metoodikat pruukides paari aasta
eest oli sunnitud tõdema, pole midagi ka nüüd imestada. Selles valguses on üsna
loomulik, et läinud aasta tõi fookusesse uue mõiste “ teine Eesti ”. Raport
veenab, et kuigi oleme harjunud end pidama edukaks Euroopa Liidu
kandidaatriigiks, on sellel kahjuks vähe katet. Lakutud fassaadi taga avaneb
karm tegelikkus. Kelle järgi joonduda? Paari aasta eest valminud esimeses
raportis soovitati ühiskonna säästlikkuse osas juhinduda Luxembourg'ist ja
vältida portugali mudelit. Nüüd peetakse kõige säästlikumateks USAd, Norrat ja
Iirimaad. Paariatena nimetatakse seevastu Bulgaariat, Rumeeniat ja Leedut.
Raporti autorid soovitavad uurida, kuidas Norra ja Soome on suutnud edukalt
ühitada kiire majandusarengu looduskaitsega. Kõige harmoonilisemaks peavad
tippanalüütikud Norra, Hollandi ja Iirimaa ühiskonda. Paari aasta eest tõsteti
esile Taanit. Eesti ühiskonda hinnatakse seevastu 29 uuritud ühiskonna seas
eriti ebaharmooniliseks. Tõsi, koos USA ja Leeduga. Kõrge kuritegevuse tase, mis
paigutab meid peamistel võistlusaladel maailma esimese kümne sekka ning suur
vangide arv annavad selles oma priske osa. Kõige õiglasemaks peavad Davosi
analüütikud taas Norra ühiskonda. Kõige ebaõiglasemaks aga Itaaliat. Norra
kõrval on tipus veel Austria, Taani ja Rootsi. Paariaid tasub seevastu otsida
kontinendi lõunaosast. Seal asuvad Itaalia kõrval nii Hispaania, Kreeka kui ka
Portugal. Üksnes tehnilise ja haridusliku valmisoleku poolest võib Eesti
ühiskond uhkust tunda, märgib raport. Juhtivaks riigiks peetakse USAd. Eestit
peaks rõõmustama seegi, et tervelt kaks meie naabrit - Rootsi ja Soome - on
jänkidel tihedalt kannul. Suurele kolmikule järgneb Jaapan. Kõige nirumad on
raporti järgi Slovakkia, Kreeka, Tshehhi, Itaalia ning Hispaania
tulevikulootused. Tippanalüütikud osutavad suurtele lõhedele liikmes- ja
kandidaatmaade vahel. Suurim lõhe valitseb harmoonia ja jätkusuutlikkuse osas.
Kuid lõhed ei ole pelgalt majanduslikud. Kuigi enamik Lääne-Euroopa riike
edestab Ida-Euroopat, jäävad näiteks Kreeka ja Itaalia ometi alla mitmele
kandidaatriigile - nii Sloveeniale, Tshehhile kui ka Slovakkiale. Eeurokõneluste
pidamine ei tähenda veel kõike. Näiteks edestab Euroopa Liiduga liitumiskõnelusi
seni veel mitte pidav Türgi nii Eestit, Leedut kui ka Bulgaariat. Seega on Türgi
nii Eestist, Leedust kui Bulgaariast küpsem. Eesti tugevusena tuuakse välja
üksnes suhteliselt väikest riigivõlga. Samas loetletakse üles rida nõrkusi. Meie
nõrkuste nimekiri algab kõrge individuaalse ja kollektiivse stressi,
silmatorkava vägivalla ja märkimisväärselt lühikese elueaga ning lõpeb noorte
kõrge tööpuuduse ja kiiresti vananeva elanikkonnaga. Palju mõtteainet. Indeksi
koostajad pakuvad maailma liidritele tõsist mõtlemisainet. Esiteks - miks on
neljal väikesel riigil, kellest tervelt kolm on Põhjamaad - nõnda suured
eeldused? Norra, Rootsi, Soome ja Shveits kuuluvad raporti koostajate hinnangul
kõige suurema tulevikuga riikide hulka. Kuigi neis neljas elab kõigest 4,6%
Euroopa elanikest, annavad nad üheskoos tervelt 7,4% kontinendil toodetud
rikkusest. Samal ajal jääb enamik Euroopa riike USAst ja Jaapanist kaugele maha.
Kolm suurt - Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa - paiknevad edetabeli keskosas.
Teiseks juhivad maailma tippanalüütikud tähelepanu asjaolule, et Euroopa pole
sugugi nii ühtne, kui talle endale mõelda meeldib. Suur lõhe haigutab
Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa, samuti liikmes- ja kandidaatmaade vahel.
Kolmandaks tuletab Davosi foorum meelde, et kõige tähtsam on nn tasakaalustatud
areng. Tänapäeva maailmas tasub edule lootes teha panus just viimasele. Pole
teada, kas Euroopa maade liidrid kavatsevad tulevikuks valmisolekuindeksist ka
mingeid järeldusi teha. Veel küsitavam on see Eesti liidrite puhul. VALIMINE.
Politoloog Rein Toomla ja sotsioloog Marti Taru arutlevad põhjuste üle, miks
inimesed ei käi valimas. Viimastel Riigikogu valimistel ei osalenud tervelt 364
914 valimisealist Eesti kodanikku. Kohalikel valimistel oli seesuguseid veelgi
rohkem - 527 951. Kes nad sellised on ja miks nad on käega löönud? Läinud
maikuus avanes uurijatele järgmine pilt. Umbusklik kolmandik. Tervelt kolmandik
umbusaldavad kas olemasolevaid erakondi, Riigikogu või ei leia pakutavate
kandidaatide seast endale meelepärast. Erakondade ja Riigikogu usaldamatus
paistab olevat üldine. Seda kinnitavad praktiliselt kõik küsitlused. 2000. aasta
sügisel usaldas vaid 3% inimestest Riigikogu täielikult ja 36% üldiselt.
Erakondade puhul oli samasuguseid vastavalt 3% ja 28%. Ei ole alust arvata, et
viimase aasta jooksul nende kahe institutsiooni maine oleks valijate seas
tugevnenud. Selleks, et asja parandada - tõsta valimisaktiivsust -, tuleb
ennekõike erakondadel oma tegevus niimoodi ümber mõtestada, et iga inimene võiks
kaaluda oma kuulumist mingisse erakonda. Siis paraneb loodetavasti ka parlamendi
maine. Erakonnad võiksid kasutada senisest märksa enam tarbekaupade turunduses
edukalt pruugitavaid võtteid. Ka sobiva kandidaadi leidmine peaks olema
lahendatav. Ka varasematel aastatel on inimesed kurtnud, et näe, tahaksin
hääletada selle-ja-selle kandidaadi poolt, kuid ta kandideerib hoopis Eesti
teises otsas. Miks mitte siis luua senise 11 valimisringkonna asemel üks suur ja
üle-eestiline ringkond. Siis saaks igaüks hääletada oma “ lemmiku ” poolt.
Tehniliselt on see muidugi tülikas - inimene peab tegema valiku umbes paari
tuhande kandidaadi seast. Seni on igas ringkonnas tulnud valida paari-kolmesaja
vahel. Pettunud seltskond. Pettunud viiendik jaguneb omakorda kaheks: need,
kelle arvates “ minu hääl ei otsusta õigupoolest midagi ”, ja need “ kes ei saa
aru, kuidas hääled poliitikute vahel jagatakse ”. Lõviosa on mõistagi veendunud,
et tema hääl ei otsusta midagi. Seda seisukohta on kõige keerulisem muuta, sest
ratsionaalselt arutledes otsustab ühe inimese hääl eraldi võetuna ju tõepoolest
vähe. Kui valimisaktiivsus langeb veelgi ja “ pettunute ” osatähtsus suureneb,
peaks hakkama tõsiselt kaaluma näiteks rahva-algatuse taastamist, nagu ta oli
olemas 1920. a põhiseaduses, ning võibolla ka reaalset võimalust konkreetse
Riigikogu liikme umbusaldamiseks. See tähendaks küll rahvasaadiku staatuse
sidumist mandaadiga ehk põhiseaduse § 62 muutmist, kuid demokraatia kriis võib
anda veelgi hullema tulemuse. Muidugi võivad sellised ettepanekud madalaid kirgi
lõkkele puhuda, kuid reguleerimine ei tohiks keeruline olla. Isiklike põhjuste
taha varjub mittevalijatest 31%. Ühtesid takistab halb ilm, teisi töögraafik,
kolmandaid vilets tervis. Samas leidub ka neid, kes põhimõtteliselt ei taha
valima minna, põhjuse leiavad nad alati. Kas valimisi eiravad inimesed erinevad
millegi poolest neist, kes valimas käivad? Meie küsitluse järgi valimas käijad
ja sellele käega löönud ei erine omavahel kuigivõrd. Mõlemast poolest on seitse
inimest kümnest kaotanud usu poliitikutesse ja poliitikategemisse. Valimas
käinute ja mittekäinute üldise sarnasuse taustal leidsime siiski mõned
erinevused. Väliskapitali sissetungi ja pidevat konkureerimist pelgavad rohkem
need, kes valimas ei käinud. Ka suurte muutuste läbiviimine peaks selliste
inimeste arvates toimuma läbikaalutult, mitte aga ratsarünnakuna. Väike vahe oli
sees ka lootustes mõjutada ühiskonda - seda meelt oli 61% valimas käinutest,
kuid teises grupis oli sellel arvamusel 52%. Kui ongi toimunud Eesti
kahestumine, siis veelahe ei paista jooksvat mööda valimisaktiivsuse telge.
PROTEST. Vaatamata tõsiste probleemide rohkusele ei kipu eestimaalased eriti
protestima. Aastas piketeeritakse, streigitakse ja kirjutatakse avalikke kirju
vaid neljakümnel korral. Eestis ei ole avalik protestimine eriti levinud.
Taasiseseisvudes saavutas enamik protestirühmi oma peaeesmärgi ning hiljem on
peetud paremaks võidelda parteide või liikumiste kaudu. Paljudele seostub
protestipoliitika ka nõukogude võimu tõttu mainet kaotanud vasakpoolsusega. Ent
tasapisi on vasakpoolsus end rehabiliteerimas ja sotsiaalsest võrdusest
rääkimine pole enam nii suur tabu kui 1990. aastate algupoolel. 201 aktsiooni.
Viie aasta jooksul, 1996-2000 korraldati Eestimaal ühtekokku 201 erinevat
protestiaktsiooni. Vaid mõni üksik neist ühendas suurt hulka inimesi, enamasti
seisid meeleavaldajaid oma väikese huvirühma eest. Haruharva püüti kaitsta eri
piirkondades elavaid inimesi või erinevaid sotsiaalseid rühmi. Paljude jaoks
olid nõudmised ka liiga radikaalsed. Kõigele lisaks on Eestis tüüpiline, et
meeleavaldajad ei oska oma nõudmisi täpselt sõnastada ega keskenduda paarile
kindlale nõudmisele. Seetõttu saavutavad radikaalsed soovid tavaliselt
negatiivse vastukaja. Mujal maailmas on tavaks, et pikettide ja miitingute
tarvis hangitakse raha väljastpoolt liikumist ja üritusi veavad kinnimakstud
professionaalid. Eestis pole protestiaktsioonide korraldamine pahatihti juba
rahapuudusel võimalik. Majandusinimesed pole huvitatud, et ühiskonnas tekiks
vastuseis parempoolsele poliitikale, ning seetõttu hoiduvad nad protestijaid
toetamast. Erandiks on põllumehed, kes soovivad riigi protektsiooni. Poliitiline
eliit jaguneb ses küsimuses kaheks - võideldes oma huvide eest, kasutavad
protestiaktsioone just vasakpoolsemad parteid. Samal ajal on tasapisi kosumas
ametiühingud, kes on viimastel aastatel toetanud paljusid aktsioone ja kaitsevad
üha tugevamini oma liikmete huve. Miitingud rahvarohkemaks. Viie aasta jooksul
langes nii demonstratsioonide kui ka avalike kirjade arv pidevalt ja
märgatavalt. Igal aastal toimus pisut vähem üritusi kui eelmisel. Kuna erinevate
protestivormide esinemissagedus kahaneb ühtlaselt, võib järeldada, et üldine
valmisolek protestimiseks on langenud. Sellele vaatamata muutuvad
demonstratsioonid tasapisi aina rahvarohkemaks. Kui 1996. aastal oli vaid kuus
rahvarohket, üle tuhande osavõtjaga protestiaktsiooni, siis ülemöödunud aastal
oli selliseid juba üheksa. Kui sama trend jätkub, muutuvad tulevikus
meeleavaldused üha rahvarohkemaks. Tõeliselt suuri meeleavaldusi, mis tõid
kodust välja üle viie tuhande protestija, õnnestus korraldada vaid kaheksal
korral, need olid õigeusklike ristikäik, haridustöötajate streik, NRG-vastased
meeleavaldused, Ida-Virumaa tööpuudus, pensionäride meeleavaldus ja
meditsiiniõdede streik. Kohalike omavalitsustega protestitakse kirjade abil.
Vallas või oma linnas on väga raske kutsuda inimesi meelt avaldama,
protestikirja saatmine on palju mugavam. Nii protestijad kui ka nende vastased
on kohapeal ju täpselt teada. Enam kui saja osalejaga aktsioonides annavad tooni
õpilased ja üliõpilased. Neile järgnevad ametiühingud, erakonnad, põllumehed
ning üürnikud. Paraku ei saa sellest teha liiga suuri üldistusi, sest tihtipeale
ei korralda parteid või ametiühingud ise aktsioone, vaid on nende korraldajatega
solidaarsed. Üks seltskond, kes endale alati suurt tähelepanu tõmbab, on Eestis
põllumehed. Kuigi ametiühingud korraldavad sageli suuremaid protestiaktsioone,
ei krooni neid tavaliselt otsene edu. Streigid ja piketid on seni vaid
kauplemisvahendiks läbirääkimistel riigi või erafirmadega. Hämmastav, et
streike, mis annavad oma huvide eest seismisel parima tulemuse, kasutatakse
tänapäeva Eestis üliharva ja needki on enamjaolt käegakatsutava tulemuseta
hoiatusstreigid. Vaid kolmel korral viie aasta jooksul on majanduslikel
põhjustel tööseisakut kasutanud rohkem kui 500 inimest. 1997. aastal streikisid
kahel korral haridustöötajad ja 2000. aastal meditsiiniõed. Kui eelmisel aastal
streikisid Soome arstid mitu kuud palgatõusu nimel seni, kuni olid oma tahtmise
saavutanud, siis meditsiiniõdede tunniajaline hoiatusstreik Eesti haiglates paar
aastat tagasi ei mõjutanud olukorda eriti palju. Kolm mässumeelset paika.
Suuremad protestid on enamasti põhjustatud nn avalikest probleemidest ehk
teisisõnu pole tegu kitsa survegrupi huvidega. Selliseid üritusi, kus
meeleavaldajaid oli rohkem kui sada, oli viie aasta peale kokku 49. Samal ajal
oli suuremaid erahuvides korraldatud proteste kokku 37. Protestimine on
koondunud Tallinna (viisteist korda aastas), Ida-Virumaale (kümme korda aastas)
ja Tartusse (viis korda aastas). Kõik need on suunatud keskvõimu vastu.
Kolmandik pealinna meeleavaldustest koondub omakorda Toompeale. Lisaks leidis
aset paar tervet Eestit haaranud üritust - allkirjade kogumine NRG-tehingu vastu
ning haridus- ja meditsiinitöötajate hoiatusstreigid, kuid need kujutasid endast
pigem erandit. Pärmiks, millel avalikud protestid kerkivad, on Eestis valitsev
madal usaldusfoon. See viib ka inimesed poliitikast eemale. Paljud on veendunud,
et tavainimesel on väga vähe võimalusi mõjutada Toompeal langetatud otsuseid.
Linnades ja valdades on usaldusnivoo veidi kõrgem - sealsete võimurite
mõjutamist usuvad ligi pooled. Siiski on inimeste lootus viie aastaga kindlalt
kahanenud. Protestikultuur on Eestis alles kujunemisjärgus, selle käigus
muutuvad aktsioonid üha professionaalsemaks. Mida aasta edasi, seda paremini
õnnestub korraldajatel oma murele laia tähelepanu tõmmata. Seni pole
protestijatel aga pahatihti õnnestunud oma nõudmisi maksma panna. See on
tugevasti pärssinud uute väljaastumiste korraldamist. Eesti protestijad on
nutikad erinevate sümbolitega tähelepanu tõmbama. Põllumeestel on õnnestunud
püüda ajakirjanike tähelepanu nii sigade, kitsede kui ka kootide ja vikatitega.
Ida-Virumaal lookles 48 km pikkune inimkett, valitsuse aususe mälestuseks on
asetatud pärgasid, Eesti Rindemeeste Ühendus avas olematu mälestusmärgi. Mida
atraktiivsemad sümbolid on, seda rohkem suudetakse silma paista. Pole kahtlust,
et tulevikus kasvab nii protestiaktsioonide arv kui nende intensiivsus. Samas
pole õhus märke, et vägivaldsed meeleavaldused populaarsust võiksid koguda.
Läänes laialt levinud aktsioonid rahu, looduse, naiste, vähemuste õiguste jms
kaitseks pole meil seni kandepinda leidnud. Tõenäoliselt ei leia ka
lähitulevikus, ehkki vähemusrahvuste ja roheliste liikumisel oleks potentsiaali.
Protestiaktsioonid muutuvad tavapärasemaks ühes inimeste teadlikkuse kasvu ja
kodanikuühiskonna arenguga. Sven Tarn on Tartu Ülikooli politoloogiamagistrant
INTERVJUU. Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Kadi Pärnitsa hinnangul on
Eesti tööinimene streikimiseks liiga alalhoidlik ja kardab juba ette
väljaastumise võimalikke tagajärgi. Arenenud riikides on tavalisi töötülisid ja
sellest tulenevaid protestiaktsioone varasema ajaga võrreldes päris väheks
jäänud. Põhjuseks asjaolu, et tänu sotsiaaldialoogi arengule, korralikule
tööhõivepoliitikale, sotsiaalkindlustussüsteemile, lepingutele,
läbirääkimistavadele jm on seal välja kujunenud teatav stabiilsus. Esile on aga
tõusnud uued teemad - protestitakse globaliseerumise vastu jms. Eesti seisu
võiks võrrelda olukorraga Läänes ajal, kui seal oli protestiliikumine
haripunktis - samasugused töötingimused, ebastabiilsus jms. Aga meil pole
protestiliikumine olnud kunagi nii aktiivne kui omal ajal Läänes. Euroopa tavade
mõjud, individualiseerumine tööelus, suur tööpuudus teatud piirkondades, kõrgem
konkurentsimäär ettevõtluses - kõik see ei võimalda võrrelda meie olukorda
sellega, mis valitses 1970. aastatel lääneriikides. Ehk teisisõnu, protestil
võib täna väikeses Eestis olla palju kõrgem hind nii tööandjale kui töötajale
kui 70. aastate Euroopas. Võib olla, et väikerahvana ja alahoidliku tööinimesena
tunneb eestlane vastutust tagajärgede ees, mida streik võib endaga kaasa tuua.
Siinsetes tingimustes on töötaja sageli lojaalsem tööandjale kui tööandja oma
töötajale. Sageli küsib töötaja enne protestide alustamist endalt, kas
kavandatav aktsioon ikka toob kohe kaasa eesmärgi saavutamise. Eesti töötajate
seas domineerib valdavalt pragmaatiline suhtumine aktsioonidesse. Protestimine
pole eesmärk omaette, seda ei naudita kui protsessi, etendust või võimalust oma
pingeid lihtsalt välja elada. Mis puutub rahvuslikku omapärasse, siis pole ka
näiteks Lätis või teistes endistes liiduvabariikides protestiaktsioone rohkem
kui Eestis. Rahvuslik omapära võib siin mingit mõju avaldada, aga tegelikkuses
on inimesel vaja ikkagi teatavat sisemist vabadust ja kodanikujulgust, et
suhtuda protestimisse kui normaalsesse nähtusesse. Kui seda pole arendatud, siis
prevaleerib kõik muu: pseudovastutus, vabandused, põhjuste otsimised, hirm,
käegalöömine, vähene usk, et olukord võiks muutuda jne. Meie tänane seis
protestiliikumises on ka seotud minevikuga. 50 aastat omariikluse puudumist,
võimaluse ja õiguste puudumine olla kodanik, st reaalse õigustega streigile ja
avalikule koosolekule, on meie eneseteadvusesse jälje jätnud. 50 aastat ilma
tõeliste ühinguteta, tööandjateta (selleks oli riik), läbirääkimisteta palga
osas. Praegu alles õpitakse olema teistlaadses ametiühingus, pidama
palgaläbirääkimisi. Vaid kümme aastat oma riiki ja veel lühem aeg kapitalismist
arusaamiseks pole võimaldanud eneseteadvust arendada, väärarusaamadest vabaneda,
kodanikuks saada. Teadlikkus solidaarsusest, õigusest koguneda, streikida jm
samme astuda on seniajani väike nii tööandjatel kui ka töötajatel. Õpetamine
võtab aega. Aga ilma teadlike töötajateta ja solidaarsuseta ei tee ka liidrid
suurt midagi. See on areng ja protsess, kus liidritel on suur roll, kuid streigi
korraldamine ja selles kaasalöömise on sügavalt isiklik otsus - vabadus pigem
mitte teha tööd kui teha seda tingimustel, mida tööandja mulle pakub. 2001.
aasta suuremad aktsioonid olid kaevurite miiting, õdede hoiatusstreik,
vedurimeeste hoiatusstreik ja raudteetranspordi taastamise miitingud. 2000.
aastal toimus Ida-Virumaa tööpuuduse vastu suunatud kett ja Tallinnas Toompeal
korraldati miiting võlaõiguse vastu. Enne seda ei tea. Vastav ametiühing, kes on
korraldaja. Eesti Ametiühingute Keskliidul on toetuseks oma reserv.
Emotsionaalselt mitte eriti jõuliselt, kuid üldjoontes oskab, kui tahab ja kui
olukord on tema jaoks tõsine. Streikimine sõltub väga paljudest asjaoludest. Aga
kui rääkida otseselt Eestist, siis töötajad ei streigi juhul, kui nad ise ja aeg
pole selleks küpsed, olgu siis töötingimused nii kehvad kui tahes. ESSEE. Harley
Davidson ei müü oma tippjuhi sõnul mitte mootorratast, vaid 43-aastasele
raamatupidajale võimalust riietuda üleni musta nahka, kihutada läbi väikelinnade
ja panna inimesed ennast kartma. Harley Davidson müüb elamust ning inimesed on
nõus selle eest maksma auto, mitte mootorratta hinda. Seega on praeguses
majandussituatsioonis jõupositsioonil kultuuritegijad. Nad müüvad elamusi,
kusjuures tohutult väiksemate kuludega, sest ei pea igale tarbijale mootorratast
kaasa andma. Kõige kõvem valuuta on ideed, loovus müüb paremini kui teadmised.
Tööandjal on vähe kasu doktorandist, kes ei oska originaalselt mõelda. Samas on
hulk kesk- ja põhiharidusega inimesi, kes loonud suuri väärtusi ja need
hiigelkasumite vastu vahetanud. Ometi doteeritakse Eestis professionaalseid
loojaid teiste, nende hinnangul vähem loovate inimeste käest administratiivselt
äravõetud rahaga. Kultuur moodustab avaliku sektori eelarvest 3%. Rahanduslik
reaalsus on selline, et erasektoris töötavad inimesed loovad väärtusi ja müüvad
neid, ning nende teenitud tulust kolmandik laekub riigikassasse. Avalik sektor
elab tulust, mis on teiste inimeste käest administratiivsete vahenditega ära
võetud. Inimeste sissetulekud avalikus sektoris sõltuvad sellest, kui osavalt
nad ise või nende huvigrupp riigipiruka jagamisel lobby teevad.
Väärtusloomevõime pole nii ultimatiivne kui erasektoris. Selle asemel, et
ministeeriumikoridorides lobby teha ja riigikassast raha välja viia, võiks
kultuuriringkonnad mõelda sellele, kuidas sarnaselt erasektoriga keskenduda
väärtuste loomisele ja nende müümisele ning nõnda riigikassasse raha juurde
tuua. Ajud müüvad. Järelikult ainsad inimesed, kes vältimatult riigikassast raha
vajavad, on vaimse puudega inimesed. Kõik teised on viimase kümne aasta jooksul
pidanud kohanema vaba turumajandusega. Kultuuritegijad on need pühad lehmad, kes
ei pea majanduse struktuurimuutustest mitte midagi teadma ja kellel on
riigieelarve kaudu õigus teiste kulul parasiteerida. Hoolimata sellest, et nad
on tegelikult praeguse ja tulevase majandussituatsiooni jaoks kõige paremini
relvastatud. Michael Goldhaber peseb konservatiivsete äriringkondade ajusid
sõnadega: “ Kui sinu töös ei ole mitte midagi erilist, ükskõik kui väga sa
pingutad, siis sind ei panda tähele ja see tähendab aina enam, et sulle ka ei
maksta midagi. ” Kui kunstniku töös on midagi erilist ehk tal on mingi sõnum,
siis teda pannakse tähele ja tema loomingut tarbitakse. Kusjuures elamuste ja
emotsioonide eest makstakse kordi rohkem kui kaupade ja teenuste eest.
Kultuuritegijate positsioonid paranevad muide iga päevaga. Kui kunagi võitis
kaupade turg toorainete turu ning seejärel hakkasid laiendatud kaubad ja
teenused võtma üle valmiskaupade turgu, siis praegu ja tulevikus võidavad
tarbimismahte elamused. Kultuur ju pakubki elamusi ehk “ midagi hingele ”.
Robotid teevad ära füüsilise töö, arvutitarkvara vahetab välja pintsaklipslased.
Ainus, mida inimene praegu ja tulevikus teeb, on väärtuste loomine. Elamuste
majandus on seega kultuuri päralt. Kultuuriminister on kultuuri riigieelarvest
väljatõstmisele vastu vaielnud argumendiga, et loovisiksus tahab olla sõltumatu.
Esiteks pole tänapäeval kunstnik kaugeltki ainus loovisiksus. Erasektoris
murravad inimesed iga päev pead selle üle, kuidas nõudlust leida ning seda
kasumiks konverteerida. Loovus ja ideekus on seejuures otsustava tähtsusega.
Audiitor peab aastast aastasse mõtlema välja uusi metoodikaid, kuidas kliendi
aastaaruannet investoritele atraktiivsemaks muuta. Seda suutmata kaotab ta
kliendid neile, kes suudavad. Loovus ja uuenemisvõime on kõikidel erialadel
professionaalsuse kriteerium. Teiseks, inimese sõltumatuse mõõt on see, kui
paljudest inimestest ta sõltub. Kõige suuremat vabadust naudib inimene, kes
sõltub 6 miljardist inimesest, ja kõige sõltuvam on see, kes sõltub vaid ühest.
Skaalal ühest kuue miljardini on nn Eesti kultuuriinimene, kes sõltub
mõnekümnest ametnikust ja kolleegist, haletsusväärse illusiooni küüsis. Kui
loovisiksus tahab olla vaba ja sõltumatu, siis rahakeeli peab ta leidma uusi
turge ja looma ehk inimkeeli võitma uusi südameid. Kultuuritegijatele saab anda
vabaduse, lõpetades kultuuri rahastamise avaliku sektori eelarvest. Siis laieneb
nende inimeste ring, kellest nad sõltuvad, mõnekümnest 900 000ni. Olles kord
vabaduse maitse suhu saanud, ei jää loovisiksused sellega kindlasti rahule ja
hakkavad kiikama üle riigipiiride, et vabadust juurde ammutada. Et kunstnikud
hindavat sõltumatust kõigist teistest enam, vallutavad nad järelikult oma
loominguga uusi turge maailmas palju agressiivsemalt kui materiaalseid väärtusi
tähtsustavad ettevõtjad. Professionaalsete loojate võitmatut vabaduskihku
illustreerib kiirus, millega kultuur saavutab Eesti suurima ekspordiartikli
positsiooni. Esialgu troonivad pjedestaalil masinad ja seadmed ning kultuur ei
vääri eraldi valdkonnana statistikute poolt isegi äramärkimist. Veel on
kultuuriminister väitnud, et kunstnikul endal ei peagi olema raha Veneetsia
biennaalile minekuks. Looja, kes ei suuda puudutada eesti rahva hingekeeli, ei
vääri biennaalile minemist riigi raha eest. Kui ta suudab, siis toovad inimesed
ise oma raha galeriisse. Järelikult tõeline Eesti kunstnik ei vaja riigi abi.
Ainult sellel kunstnikul, kes on oma loominguga teeninud Eestis piisavalt raha,
et minna Veneetsia biennaalile, on mandaat esineda seal Eesti kunstnikuna.
Praegu minnakse sinna komisjonides istuvate ametnike ja kolleegide suva alusel,
kusjuures minejatel pole isegi komisjoniliikmete mandaati, sest ega otsustajad
saada kunstnikke välismaale oma raha, vaid peamiselt teiste inimeste raha eest.
Kui nad hääletaksid oma rahaga, siis ehk oleks nende eelistused teistsugused.
Need kultuuritegijad, kes ei suuda olla nähtavad ja kuuldavad ning ise raha
teenida, kuuluvad aga rohkem sotsiaalministeeriumi kompetentsi. Tom Petersi
lahinguröögatus on “ Eristu ... või sure välja! ”. Nõnda esitab ta igaühele
väljakutse tunda oma individuaalsusest rõõmu ja luua väärtusi. Olles nõnda
eristunud, et maailmas pole enam kedagi sarnast, naudib inimene monopoli
staatust. Monopol teadagi võib küsida nii palju kui süda kutsub. Kusjuures, mida
väiksemad on loodavad väärtused, seda pealetükkivam peab olema müügitöö, ning
mida suuremad on loodavad väärtused, seda enam hakkab raha ise autori juurde
tulema. Väärtuste suurus sõltub nende isikupärast. Järelikult lööb elamuste
majanduses läbi see, kes kõige rohkem suudab iseendaks jääda ja kordumatumaid
elamusi pakkuda. Ikka veel magate, loojad?! Mida rohkem avalik sektor
ettevõtjale raha annab, seda vähem peab ettevõtja pingutama kliendi rahulolu
pärast. Mida rohkem kultuuritegija riigieelarvest raha saab, seda vähem peab ta
pingutama, et inimestele elamust pakkuda. Järelikult on kultuuri doteerimine
parim võimalus kultuur välja suretada. Margaret Thatcher tõstis 80. aastatel
filmitööstuse riigieelarvest välja. 90. aastatel sai inglise film
maailmakuulsaks. Tõstke käsi, kes on näinud “ Inglise patsienti ”! Universaalne
tõde, mis käib nii inimeste, majandusharude kui ka mis tahes muude valdkondade
kohta: võta talt kargud ära ja ta hakkab käima. Kui riik tahab professionaalsete
loojate kannatusi leevendada, tuleb keskenduda nõudluse loomisele. Kuna kultuuri
tarbivad ja jaksavad kinni maksta eeskätt haritud inimesed, siis tasub mõelda
haridussüsteemi arendamisele. Parim kultuuripoliitika on kultuuripoliitika
puudumine ja selle arvel maksukoormuse vähendamine 3% võrra, et inimestele jääks
kätte rohkem raha, mille eest nad saaksid osta kultuuritegijatelt rohkem ja
suuremaid elamusi. KASAHSTAN. President Nursultan Nazarbajev on 12 võimul oldud
aastaga pigistanud riigi oma raudsesse haardesse ja kindlustanud endale
pikkadeks aastateks vankumatu “ troonil ” püsimise. Kui Nursultan Nazarbajevi
17-aastane presidendipõli peaks 2007. aastaks lõppema, pole tal põhjust oma
saatuse pärast muretseda. Temast saab eluaegne senaator ja uue presidendi
nõuandja. Talle on ette nähtud eripension, ihukaitse ja muud hüved. Kõik see on
täpselt kirjas spetsiaalses Kasahstani esimese presidendi seaduses, mille
presidendikuulekas parlament üksnes Nazarbajevi tarvis vastu võttis. Lihtsas
maaperes sündinud ja 1960. aastatel Karagandõ hiiglaslikus metallurgiatehases
sulatusahjude kõrval töötanud mehe kohta on Nazarbajev teinud läbi võimsa tõusu,
peaaegu nagu ajalehepoisist miljonäriks. Peaaegu sellepärast, et miljonäri
staatus on talle ammu läbitud etapp. Praegu peetakse teda üheks maailma
rikkaimaks meheks, kel varandust miljardite dollarite eest. Pole ka ime, sest
seaduse järgi kuuluvad kõik riigivisiitidel ning ametlikel kohtumistel saadud
hinnalised kingitused teistelt riigipeadelt, saadikutelt ja kõrgetelt ametnikelt
isiklikult talle. Praegu ehib kogu see kuld, kristall ning kunstiaarded
Kasahstani uue pealinna Astana sinise kupliga presidendipalee rangelt turvatud
koridore ja saale. Kui presidendi ametiaeg otsa saab, viib ta kingid isiklikesse
villadesse. Kuuldes Eestis kehtivast seadusest, mis nõuab riigiametnikele tehtud
kingid riigile, jäävad presidendi pressiteenistuse töötajad ehmatusest lausa
tummaks. “ Kingitus on ikka selle oma, kellele see on antud, kuidas siis
teisiti, ” ei mõista tütarlapsed kauge põhjamaa kombeid. Hinnalised kingitused
on aga vaid väike ja nähtavam osa presidendi sissetulekutest. Meest, kelle
punutud suhete, teenete ja vastuteenete ämblikuvõrgust sõltuvad nii soodsad
erastamisotsused, lepingud kui investeeringud, kahtlustab opositsioon ammu
välismaistes pangaarvetes, naftafirmadelt arvestatavate lepingute eest
tänutäheks miljonite dollarite sissekasseerimises jne. Nagu ka mitmeid
ministreid ja teisi ametnikke. Metallitöölisest miljonäriks. Nazarbajevi tänane
positsioon pole saavutatud lihtsalt. Alustanud parteiredelil ronimist 1970.
aastatel, sai temast 1989. aastal Kasahhi KP I sekretär. Järgmisel aastal
presidendi tiitli saanud Nazarbajev ei toetanud kuigi innukalt NSVL-i lagunemist
- Kasahstan oligi viimane liiduvabariik, mis end iseseisvaks kuulutas.
Sealtpeale on Nazarbajev kindlustanud nii oma võimu kui varandust ning püsib
raudselt sadulas, jäädes küll autoritaarsuselt ja isikukultuse ulatuselt alla
lõunanaabri Usbekistani presidendile Islam Karimovile ja eriti Türkmenistani
juhile Saparmurat Nijazovile. Kui 1994. aastal toimusid Kasahstanis esimesed
mitmeparteivalimised, näis parlamendi koosseis esialgu presidendile igati
soodne. Rahvusvahelised vaatlejad aga ei pidanud valimistulemusi õiglasteks. Kui
kohus valimised ebaseaduslikuks tunnistas, saatis Nazarbajev parlamendi kiiresti
laiali ja korraldas peagi sarnaselt Usbekistani ning Türkmenistaniga
referendumi, eesmärgiks pikendada oma ametiaega valimisteta. Nazarbajev võitiski
referendumi suure enamusega. Oma võimu kindlustas ta veelgi uue põhiseadusega,
mis annab presidendile riigi juhtimisel pea piiramatu voli. Üle riigi töötavad
juhtivatel kohtadel tema sugulased või talle ustavad inimesed. Nazarbajevi ühe
tütre mees Timur Kulibajev on riikliku nafta- ja gaasitranspordikompanii
peadirektor, teise tütre abikaasa Rahat Alijev töötab riikliku julgeolekukomitee
asejuhina, presidendi ja tema abikaasa lähisugulaste käes on ka riikliku
naftakompanii Kazakhoil asepresidendi ning kuuldavasti ka julgeolekunõukogu
sekretäri koht. Noorim kolmest tütrest, Alija, pandi aga 1998. aastal mehele
naaberriigi Kõrgõzstani presidendi Askar Alijevi pojale. Ka meedia on raudses
haardes. Presidendi vanim tütar Dariga Nazarbajeva juhib riigi
teleraadiokorporatsiooni Habar, mis koondab nii televisiooni, raadiot,
infoagentuuri, saatjaid jm. Kõik juhile ebamugavad väljaanded ja kanalid
kaotavad kiiresti litsentsi. Nõnda on avalik kriitika presidendi aadressil
praktiliselt välistatud. Seda tunnistab uhkelt ka riikliku venekeelse ajalehe
Kazahstanskaja Pravda peatoimetaja Valeri Mihhailov: “ Me ei kritiseeri
presidenti kunagi. Meil on hea president ja meie ajaleht toetab tema ametlikku
kurssi. Vajadusel kritiseerime valitsust. President on aga sakraalne kuju - tema
kogemus, tuntus ja sidemed on Kasahstani nii palju aidanud. ” Kesk-Aasia
lumeleopard. Nazarbajev ei tunne puudust ka suurejoonelistest visioonidest:
pealinna üleviimine Almatõst stepilinna Astanasse või riiklik arengustrateegia “
Kasahstan 2030 ”, mis peab lähikümnenditega riigi viima arenenud maade sekka ja
millest annavad tunnistust linnadesse üles seatud hiigelplakatid, on vaid mõned
näited. Nazarbajev loodab Kasahstanist kujundada n-ö Kesk-Aasia lumeleopardi,
kes oleks suunanäitajaks kogu Kesk-Aasia regioonis. Südamelähedane on
presidendile ka euraasluse idee. Euraaslus ongi Kasahstanis väga populaarne
sõna, mida pruugivad sagedasti nii president, ametnikud, ajakirjanikud kui
tavakodanikud. Asepeaministri kohalt jaanuari lõpus peaministri rolli tõusnud
Imangali Tasmagambetovi sõnul tähendab see, et Kasahstan pole puhtalt ei Aasia
ega Euroopa riik. Ilmselt sobib euraasluse mõistesse mahutada ka taaselustunud
hõimu- ja klannisuhteid, mis mängivad peale demokraatlike või turumajanduslike
reeglite ja seaduspärasuste kaasa (või vahel koguni esimest viiulit) nii riigi
poliitilises kui majanduselus. Tihti seletatakse presidendi ettevõtmisi -
pealinna kolimist, Almatõ ilmajätmist isegi oblastikeskuse staatusest väikese
Taldõ-Kurgani provintsilinna kasuks, tippametnike ja ministrite valikut,
majanduslepinguid jne just hõimusuhete või -vaenuga. Tsaariajal ja nõukogude
perioodil mahavaikitud hõimu- ja klannisuhted elustusid NL-i lagunedes uuesti
ennekõike auulides ja külades. Tavaliselt väljenduvad need selles, et ühest
klannist või hõimust pärit inimesed tulevad üksteisele kriisihetkedel appi.
Teisalt tähendab see, et näiteks kohalikud valimised on tihti üpris mõttetud -
võidavad niikuinii arvult suurima hõimu esindajad, mitte tingimata väärikamad
kandidaadid. SRÜ esimene. Kasahstani majandus jõudis langusega põhja paar aastat
tagasi, seda mõjutasid tugevalt nii Vene ja Kagu-Aasia kriis. Viimasel kahel
aastal on aga majandus hakanud kasvama. Möödunud aasta esimesel poolel oli
majanduskasv 14 protsenti, üle-eelmisel aastal 8-9 protsenti. Mitmes mõttes on
Kasahstan teistest SRÜ maadest enam ja kiiremini arenenud. 1992. aastal alustati
ettevõtete erastamist, 1998. aastal jõuti suurettevõtete müügiga lõpule. Jäänud
on veel kommunaalmajandusobjektid ja energeetikasektor. Suur osa riiki tulnud
välisinvesteeringuid on seotud naftatööstusega. Suurimad investorid on USA ja
Suurbritannia. Palju investeerib Kasahstani ka Türgi. Kui Almatõs kerkivad üha
uued säravad autokauplused, vähemalt pooled autodest on lääne päritolu,
kesklinna parimast supermarketist võib osta elusaid homaare ning uut, üha
säravamat ja peegelklaasisemat pealinna Astanad veel elamiskõlbmatuks pidavad
ärimehed ja ametnikud ei pea paljuks pärast töönädalat pealinnas igaks
nädalalõpuks koju Almatõsse lennata, siis hoopis teistsugune elu valitseb
provintsis. Seal imestatakse, kust tuleb ametliku statistika järgi keskmine
kuupalk 120 dollarit. Lõuna-Kasahstani oblastis kuulub üle poolte peredest väga
vaeste hulka. Vaesuspiir on 4000 tenget ehk 460 krooni. Samas pole see veel
kõige hullem - naaberriigis Usbekistanis saavat õpetaja kuupalga eest osta vaid
koti jahu. Oblastijuhtide kinnitusel ei tähenda aga väline vaesus midagi. Maja
võib tunduda vaene, vilets ja tühi, samas võib hoovis seista uhke Mercedes. Ning
tõenäoliselt on ka vaesuses elaval perel kõrvale pandud kuus või seitse tuhat
dollarit, mille eest tehakse lastele uhked pulmad. Et kordki elus teisi
üllatada. See on ida elustiil. Opositsioonilise sotsioloogi Bahõtshamal
Bekturganova andmetel on rikkaid vaid 3-5 protsenti elanikest, keskklass puudub
üldse ning kõik ülejäänud on vaesed, kes peavad iga päev muretsema, kuidas elada
järgmise päevani. “ Kui sissetulek pereliikme kohta on 50-100 dollarit kuus, on
juba tegemist kindlustatud perekonnaga. Arsti palk ulatub vaid 20-30 dollarini,
õpetajal või kõrgkooli õppejõul 40-50 dollarini. Kust tuleb ametlik keskmine
palk 120 dollarit? ” imestab Bekturganova. Sotsioloogi sõnul liigub Kasahstan
eelindustriaalse ühiskonnakorralduse poole, mille teised riigid on juba ammu
seljataha jätnud. Bekturganova süüdistab karmilt nii presidenti kui valitsust
korruptsioonis ja autoritaarsuses. Rahulolematus Nazarbajevi autoritaarse
valitsemisstiili ja olematu demokraatiaga kohalikul tasandil viisid novembris
uue opositsioonilise Kasahstani Demokraatliku Liidu loomiseni ja jaanuarikuiste
meeleavaldusteni Almatõs. “ Enamik inimesi ei usu enam tulevikku ja tegelevad
ainult igapäevase ellujäämisega. Esialgu liikusime demokraatia suunas, pärast
1995. aastat kasvab aga autoritaarsus. Kogu demokraatia on tegelikult Potjomkini
küla, ” võtab sotsioloog Kasahstani tänase olukorra kokku. RAAMAT. “ Vaesuse
globaliseerumine ” kirjeldab, kuidas Maailmapanga ja IMFi soovitused on toonud
endaga kaasa sadade miljonite inimeste vaesumise. Me oleme maailma ajaloo
sügavaimas majanduskriisis, teatas Ottawa Ülikooli majandusprofessor Michel
Chossudovsky veel enne seda, kui elektroonikamullid aasta-paari eest lõhkema
hakkasid. Aeg on tema sõnu kinnitanud. “ Uue aastatuhande alguses ei ole
ülemaailmse elatustaseme alanemise põhjuseks “ ressursside puudus ”, ” tõdeb
Chossudovsky ja võrdleb praegu maailmas toimuvat omaaegse koloniaalmajandusega.
Kriis kriisi järel. Kõrge tööpuudus võimaldab nii arengu- kui ka tööstusriikides
maksta töötajatele üha madalamat palka. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO
andmetel pole tööd umbes miljardil inimesel, kes moodustavad kolmandiku kogu
maailma tööjõust. Maailma majanduses käib juba mõnda aega globaalne tööjõukulude
kärpimine, ning kolmanda maailma ja arenenud tööstusriikide vahel võivad palkade
erinevused olla kuni 70-kordsed. See asjaolu pluss töötute suur hulk võimaldab
toota üha odavamalt üha uutes maades. Samas saeb praegune tööpuudusel ja palkade
kärpimisel põhinev majandussüsteem pidevalt oksa, millel istub - mida vähem
inimesed teenivad, seda vähem saavad nad tarbida. Kui 1997. aasta lõpul puhkes
Aasia majanduskriis, tuli oma toetusprogrammidega appi Rahvusvaheline
Valuutafond IMF. Abisaamise tingimused olid aga sellised, et näiteks
Lõuna-Koreas suleti seejärel keskmiselt 200 firmat päevas, iga päev löödi
tänavale 4000 töötajat. Osa Ida-Euroopa ja endise NSVLi praegustest
majandusraskustest on tingitud otseselt sellest, et 1992. aastal võeti
kasutusele IMFi tapvad “ majandusrohud ”. Kas neist programmidest ka mingit kasu
on, selles pole IMF isegi kindel. Üks IMFi vanemametnik on kirjutanud: “ Kuigi
viimaste aastakümnete jooksul on tehtud mitmeid uurimusi, ei või kindlalt öelda,
kas meie programmidest on olnud kasu või kahju. ” Euroopas ja Põhja-Ameerikas on
vastavad “ rohud ” kasutusele võetud IMFi abita. Uusliberalistliku maailmavaate
järgi on kärbitud avaliku sektori kulusid ja lõpetatud sotsiaaltugede süsteeme.
Sellega on nõus kõik erakonnad, ka sotsiaaldemokraadid, rohelised ja endised
kommunistid. Uusliberalistliku maailmavaate põhiideoloogideks on Bretton Woodsis
Teise maailmasõja järel alguse saanud kolm institutsiooni: Maailmapank,
Rahvusvaheline Valuutafond IMF ja Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO. Vaesus
levib kulutulena. Chossudovsky kinnitab, et Maailmapanga ja IMFi tegevus
ennekõike alates 1980. aastatest on tinginud otseselt sadade miljonite inimeste
vaesumise. “ Struktuurne kohandamine on lisanud valuutakursside ebastabiilsust,
lõhkunud arengumaade majandusi, ” kirjeldab ta. “ Kodumaine ostujõud on
langenud, levivad näljahädad, haiglaid ja koole suletakse, sajad miljonid lapsed
jäävad põhikoolihariduseta. ” “ Parim ” Bretton Woodsi institutsioonide idee
Kesk- ja Lõuna-Aafrika avaliku sektori kulude kärpimiseks nägi ette lõpetada
palkade maksmine kõigile õpetajatele. Seejärel võiks töötutele õpetajatele
pakkuda väikesi laene, mille abil nad võiksid asutada erakoole. “ Tänu ”
niisugusele süsteemile on tegelikult võlalõksu langenud suur osa riikidest.
Majandusraskuste korral on IMF ja Maailmapank tulnud meelsasti appi ja pakkunud
laenusid laenude maksmiseks, aga sellega on probleemid iga aastaga ainult
süvenenud. Sarnaselt haridussüsteemi “ kokkulükkamisega ” on käitutud ka
tervishoiuga. On ju majanduslikult kasulik, kui koolitatud õe koha võtab üle
palgata vabatahtlik heategija, kellel aga ei pruugi olla aimugi haigustest.
Haiglatest ja tervisekeskustest on Saharast lõunasse jäävas Aafrikas saanud
tegelikult haiguste allikas. Päästev vabakaubandus? Uusliberalistliku
maailmavaate esindajad pakuvad lahenduseks vabakaubanduse levimist. Nende
loogika ütleb, et mida rohkem levivad kaubad ja teenused üle piiride, seda
rohkem peaks jääma ka riikidesse. Hoolimata kaubandusläbirääkijate kinnitustest
on selge, et mullu novembris Dohas ei alustatud WTO läbirääkimiste arengumaade
vooru. Peamiselt tõestasid läbirääkijad seda “ järeleandmistega ” ravimite
patentide küsimustes. Kuigi deklareeriti, et kõigil riikidel on õigus kaitsta
oma kodanike tervist, ei muudetud ravimite tegijaõiguseid kaitsvat TRIPs
lepingut. Selle järgi võidakse tulevikus kaevata kohtusse riigid, kes rikuvad
oma rahva tervise nimel patendiõigust. Erinevalt uusliberalistidest pakub
Chossudovsky lahenduse aluseks igasuguste rahamaailma ja poliitilise maailma
vaheliste sidemete paljastamist. Chossudovsky järeldused on sündinud
aastatepikkuse uurimistöö tulemusel. “ Vaesuse globaliseerumises ” kirjeldab ta
eri riikide poliitika seotust IMFi ja Maailmapanga reformidega. Autor uuris
Somaalia, Ruanda, India, Bangladeshi, Vietnami, Brasiilia, Peruu, Boliivia,
Venemaa ja Jugoslaavia sündmusi. MONARHIA. Hollandi verivärske printsess Maxima
kirjutas alla karmile ja ebaõiglasele abielulepingule. Maxima on maksimaalne!
rõkkasid hollandlased imeilusal kevadiselt päikesepaistelisel laupäeval
02.02.02. Päeval, kui kogu Euroopa kandis televisiooni otseülekandena üle
Hollandi kroonprintsi Willem Alexanderi ja argentiinlanna Maxima Zorreguieta,
maa tulevase kuningapaari laulatustseremoonia. Ajakirjanikud spekuleerisid juba
pulmapäeval uuel avalikkust huvitaval teemal, millal võiks kuninganna Beatrix
loobuda troonist oma poja kasuks. Näib, et mitte ainult meedia, vaid ka
tavalised hollandlased on veidi väsinud oma rangest kuningannast ning tahaksid
uue ajastu vaateid ja väärtusi paremini mõistvat noort valitsejapaari.
Asjatundjate hinnangul ei tule uue kuninga ametisseasumine siiski jutuks enne
viit või koguni kaheksat aastat ... Peaministri läbirääkimised. Kuigi Hollandit
nimetatakse vahel vabariigiks, kus valitseb kuningas, oli tulevasele monarhile
naise leidmine sedavõrd tõsine poliitiline probleem, et selles osales
läbirääkijana ka peaminister. Hollandlased pole unustanud, et Beatrixi pulmade
ajal saksa aadlimehega 1966. aastal toimusid vabariiklaste ja rojalistide vahel
tänavalahingud. Nüüd taheti käituda poliitiliselt targemalt, et kodanlikust
perest pärineva kauni ja haritud argentiinlanna toomine kuningakotta ei
põhjustaks poliitilist vastasseisu ega uusi tänavarahutusi. Põhjusi oleks
leidunud ka seekord, sest selle abielu vastased ei suutnud unustada, et Maxima
isa oli olnud Argentina kindral Videle hunta (põllumajandus) minister. Hollandi
diplomaatia saavutas siiski kompromissi, mis pandi kirja ka Willem Alexanderi ja
Maxima abielulepingusse. Hollandlased võtsid Maxima omaks ja lubasid, et ei küsi
enam nüüd juba nende oma printsessilt, mida ta arvab 30 000 hukkunud ja teadmata
kadunud inimese kohta hunta valitsemise ajal Argentinas, printsess omalt poolt
pidi kirjutama alla lubadusele, et tema vanemad ei vali kunagi Hollandit oma
elupaigaks. Ka abiellumistseremoonial esindasid Maxima peret vaid ristiemast
tädi ja õed-vennad, isa-ema aga vaatasid tütre pulmi Londonis televiisorist.
Asjaosalistele polnud see muidu kerge - kui Amsterdami uues kirikus kõlasid
lohutuseks pruudile tema kauge kodumaa tangohelid, voolasid mööda Maxima põski
varjamatult pisarad ... Seoses Maximaga tõstatusid uueneva Euroopa jaoks
tänapäevasel tasemel ka usuvabaduse küsimused. Kuninglikest pulmadest kujunes
tegelikult omapärane proovikivi Euroopa ühiskonnale kui tervikule. Võib täiesti
mõista Hollandi vabariiklaste kriitikat, et vastsõlmitud abieluleping paiskab
sealse ühiskonna oma arusaamadelt soolise võrdsuse suhtes vähemalt kolmkümmend
aastat tagasi. Kuigi Martin Lutheri nimega seotud kiriklikust usupuhastusest
reformatsioonist eraldab meid pool aastatuhandet, on see teema endiselt hell
ning ka 21. sajandi alguses sai usuküsimus üheks väga oluliseks punktiks
tulevase Hollandi kuninga abielulepingus. Karm abieluleping. Moodne aeg lubab
küll Hollandi printsessil (tulevasel Hollandi kuninga naisel - kuningannal)
jääda ise katoliku usku, kuid abielulepingus pidi ta juba ette lubama, et lapsed
abielust Willem Alexanderiga kasvatab kuningakoda kalvinistlikus vaimus. Ka pidi
Maxima andma abielulepingus nõusoleku, et kui abielu tulevase Hollandi kuningaga
peaks mingil põhjusel purunema, siis ei saa ta erinevalt teistest emadest nõuda
isegi kohtu kaudu õigust oma lastele, kes on tulevased Hollandi
printsid-printsessid (troonipärijad). Tulevase Euroopa usulise tasakaalu huvides
andis katoliiklane Maxima veel ka kirjaliku nõusoleku, et oma abikaasa surma
korral ei asu ta ise Hollandi troonile (ega asu oma laste alaealisuse korral
regendiks) ja annab selle õiguse oma kalvinistideks kasvatatud lastele. Et
Maximast saab uus printsess Euroopale, näitab ka asjaolu, et Hollandi rahva
pulmakingina kogutud rohkem kui kolmest miljonist eurost loodud fond peaks
hakkama toetama riigi eri rahvuste integratsiooni Hollandis - seega siis
Euroopas. Nii nagu omal ajal Rootsi kuninganna Silvia, nii õppis ka Maxima
kiiresti ära kohaliku keele. Lisaks lummab ta hollandlasi oma lõunamaise
temperamendiga. Kahtlemata mõõdavad-analüüsivad Euroopa õukondade
tseremooniameistrid videolintidelt põhjalikult stseeni, kui lossi rõdule rahvale
lehvitama tulnud noorpaari naispool võttis ohjad enda kätte ja suudles Hollandi
kuningliku laevastiku kapteni vormis abikaasat pikalt ja kirglikult. Lossi ette
kogunenud rahvas, kes kannatlikult ootas just seda hetke - ei ilmalik ega ka
kiriklik abiellumistseremoonia-laulatus polnud suudlemist ette näinud -, oli
vaimustuses. Kümned tuhanded tavalised kodanikud, sealhulgas väga palju noori,
nägid midagi, mis oli neile olulisem kui aastasadadega väljakujunenud
tseremoonia, mis ei luba erilist kõrvalekallet ettekirjutustest. Pulmapidu oli
nüüd ka nende jaoks õnnestunud ning kroonprintsil pole vaja muretseda, kas tema
rahvas tema abikaasa ka omaks võtab. Maailmale aga näitas Hollandi kroonprintsi
pulmapidu taas, et mitte ainult lapsed ei soovi vahel näha “ päris krooniga
kuningat ja kuningannat ”. Paistab, et üha enam ühineva Euroopa elanikke
ühendavad lapsepõlves kuuldud muinasjutud. ANALÜÜS. Eestlaste viletsad
andmebaasid takistavad haiguste ennetamist, väidab professor Mati Rahu. Igal
kevadel, Tshernobõli tuumajaama avarii aastapäeva paiku, tõstatub taas küsimus,
kas katastroofipiirkonnas töötanud Eesti mehed surevad sagedamini. Tihti
otsitakse vastust algelisel moel: loetakse kokku veteranidele endile teada
olevad surnud ja haiged ning järeldatakse, et Tshernobõli meeste tervis on väga
vilets. Surevad nad siis tõepoolest sagedamini? “ Salajane ” surmaregister.
Riikides, kus üksikisiku tervise väärtustamise kõrval pole unustatud rahva
tervist, peetakse väga oluliseks surmaandmebaasi. Ehkki viimane kannab eri
maades eri nimetusi, moodustub see surmatunnistusele kantud andmetest.
Rõhutamaks andmekogu tähtsust, nimetatakse seda tihti riiklikuks. Eesti
surmaandmebaas sisaldab surmasid alates 1983. aastast, kuid ametkondade
omavahelisest kraaklemisest ja isikuandmetega registritest õudusunenägusid
nägevate otsustajate kartlikkusest johtuvalt on ta seni legaliseerimata.
Surmaandmebaasi ei tohi nimetada üheski õigusaktis, riigi rahastatud ja
andmebaasi kasutavate teadusprojektide tegijad rassivad pahaendelises
juriidilises vaakumis, rahvatervishoid aga kiratseb andmete ja analüütikute
puuduse tõttu. Ent korralikus riigis on surmaandmebaas vaid üks paljudest rahva
tervist iseloomustavatest registritest. Igapäise administratiivse tegevuse
käigus rajatakse haiglast lahkunute ja ravikindlustuse registrid. Selleks, et
teada, kui sageli ja miks haigestuvad riigi alamad mingisse haigusesse, luuakse
nn haiguseregistrid. Tuntuimad neist on tuberkuloosi-, vähi-, südameinfarkti-,
insuldi-, trauma- ja kaasasündinud väärarendite register. Kolmas rühm registreid
aitab mõõta ravitulemusi ja arstiabi kvaliteeti riigis. Arenenud maades peetakse
terviseandmetega registreid riigi infovaramu normaalseks osaks, mis tagab
demokraatliku ühiskonna toimimise. Privaatsuse ja üldiste huvide vahekorda
reguleerivad õigusaktid. Infotehnoloogiline revolutsioon ei soodusta mitte
üksnes andmebaaside arengut, vaid ka dokumendilinkimist - ühe ja sama isiku
kohta käivate andmete kokkukogumist eri kohtadest. Linkimine võimaldab
täpsustada isikuandmeid, tagada kõigi haigusjuhtude jõudmise registrisse, mõõta
õigesti haigete elulemust, aga ka koguda ja analüüsida andmestikku, millest
otseselt hakkab üha enam sõltuma kogu rahvatervishoiu ja kliinilise meditsiini
areng. Registrid kui kompassid. Ilma korralike registriteta on võimatu öelda,
millised tegurid viivad ühe või teise haiguse tekkele ja millised jälle
takistavad haigeks jäämist. Austraalia teadlase Damien Jolley sõnul on
epidemioloogi patsiendiks kogu rahvastik, kelle haigusi peab mõõtma keskmiste ja
protsentide, kordajate ja riski abil. Tõeni aitavad jõuda kohortuuringud.
Vaatluse alla võetakse rühm inimesi, kes on kokku puutunud mingi teguriga, mis
eeldatavasti avaldab toimet tervisele. Vastavat inimrühma - kohorti - jälgitakse
edaspidi aastaid, tehes kindlaks, mis haigused ja kui sageli neid vaevavad. Kas
uuritav tegur on kahjulik, kasulik või hoopis toimeta, selgub alles haigestumus-
või suremusandmete kõrvutamisel võrdlusrühmaga. Kui esimesed haigestuvad ja
surevad sagedamini, põhjustab uuritav tegur haiguse, kui aga harvem, takistab
uuritav tegur hoopis haiguse teket. Esimesel puhul on tegu riski-, teisel
kaitseteguriga. Kui veteranid surevad sagedamini kui nende sama vanad
sookaaslased Eestis, võib öelda, et Tshernobõlis töötamine suurendas surmariski.
Kui erinevused puuduvad, polnud radioaktiivne kiirgus ja psühhosotsiaalsed
stressorid niivõrd tugevad, et neid võiks pidada riski suurendavateks
teguriteks. 1998. aasta lõpuni kestnud jälgimisaja jooksul ei olnud veteranide
surma- ega vähisurmarisk suurem Eesti meeste omast. Küll aga oli Tshernobõli
veteranide enesetapurisk tervelt kolmandiku võrra suurem. Esimestel
Tshernobõlist naasmise järgsetel aastatel koguni 86%! See aga tähendab, et
meeste närvid olid äärmuseni pingul ja paljud ei suutnud pingele vastu pidada.
Saksa või Põhjamaade mudel? Nn saksa mudeli korral tohib terviseandmeid saata
registrisse juhul, kui haigestunu annab selleks kirjaliku nõusoleku. Paraku
jõuab nii registrisse vähe andmeid, sinna ei satu lahangul selgunud diagnoosid,
keeldujate hulgas on rohkem kodutuid, dementseid ja nõrgema närvikavaga inimesi.
Teisisõnu - allkirjanõude kehtestamine laseb registri juba ette põhja.
Põhjamaade mudel käsitleb terviseseisundit kajastavate isikuandmetega registrite
rajamist ühiskonna huvina ning andmete saatmine registrisse ei eelda isiku
nõusolekut. Iga kodanik teab, millised andmed registritesse satuvad, ning on
kindel, et õigusaktid piiravad isikuandmetele ligi pääsevate inimeste ringi.
Loomulikult leidub ilmas riike, kus Suure Venna hirmus või pigem maksuameti
haardest kaugemale jäämise lootuses ei taheta midagi kuulda ei isikukoodist ega
rahvastikuregistrist. Eesti-suguses elektroonilistele toimingutele pürgivas
väikeriigis tähendaks kolmandale teele astumine - isikuandmeteta
meditsiiniregistrite rajamine - Maailma Tervishoiuorganisatsiooni eksperdi Hans
Stormi sõnul “ kõige hullemat ähvardust rahvatervishoiule ”. Paraku soovitab osa
ametnikke just seda. Nii olevat hõlpsam pabereid ajada ja kindlam andmeid
salastada. Kaks esimest pääsukest - “ raseduskatkestuse andmekogu ” ja “
narkomaania ravi andmekogu ” on juba olemas, nende pidamine tähendab aga
ilmselget raharaiskamist. Kui nendes lahjendatud andmekogudes registreeritavate
juhtude analüüs pakuks riigile tõsist huvi, tuleks teha otsustav panus
andmekoosseisu muutmisele; kui mitte, saaks niigi kõhnukesed rahavood ümber
suunata vähemalt ühe järjekorras ootava tõelise registri - olgu selleks siis
kaasasündinud väärarendite, südameinfarkti-, trauma- või diabeediregistri -
loomisele. Otsused savijalgadele. Kas soovime, et ravimisel kasutatud ja
haiguslugudes kirja pandud ravivõtete tõhusust analüüsitakse teiste patsientide
ravi paremaks muutmise eesmärgil tulevikus? Kas meid huvitab, et haigusetõrje
prioriteedid pannakse paika tõepäraste haigestumus-, suremus-, levimus- ja
elulemusnäitajate alusel? Kas tahame mõõta ja mõõdetust õppust võtta, kui väike
või suur on tegelikult muude (mitte ainult surmapõhjuste alusel tuvastatavate)
haiguste risk kogu rahva, sünnipõlvkondade, rikaste ja vaeste, vanurite,
Tshernobõli veteranide, mobiilikasutajate, Viagra pruukijate, narkomaanide,
ülekaaluliste, jne jne seas? Kas hakkame lõpuks hindama, milline on rinnavähki
suremus “ tasuta ” mammograafiuuringutele ilmunud ja sellest loobunud naiste
hulgas? Kas meile on oluline teada, kuidas ümberkorraldused tervishoius
mõjutavad Eesti rahvastiku tervist? Kui meid sellised asjad huvitavad, tuleb
registreid märksa tõsisemalt võtma hakata. Maailmapanga eksperdi sõnum kõlab
karmilt: “ Eestis on rahvastiku tervise seireandmete täielikkus, õigeaegsus ja
kvaliteet enamasti nigel. Selle tagajärjel puudub vajalik andmestik otsuste
tegemiseks, haiguste ennetamiseks, terviseedendamiseks, tervishoiupoliitika
väljatöötamiseks, programmide plaanimiseks ja projektide hindamiseks. ”
Professor Mati Rahu on Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi
epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja ERASTAMINE. Maailmapanga
analüüs kinnitab, et kõikjal endistes sotsialismimaades võitsid erastamisest
ettevõtete juhid ja võimulolijad, töölistele jäid üksnes tühjad peod ja soovitus
kannatada. Majanduse ümberkorraldamise vajaduses ei kahelnud ükski kommunistliku
võimu alt vabanenud endistest riikidest. Reformikavad olid aga kõikjal erinevad,
nagu ka tulemused. Maailmapanga aruanne näitab aga, et midagi oli kõikjal ühist
- igal pool kaotasid endiste riigiettevõtete töölised, võitsid seevastu
võimulolijad ning ettevõtete juhid, kes said riigi kontrolli kadumisel edukalt
vara enda nimele kantida. Sõltuvalt reformide tulemustest võis võitjate hulka
arvata ka need uusettevõtjad, kel õnnestus oma firmaga turule tulla ja seal
püsima jääda. Üleminekuaja miinusteks on tööpuuduse suurenemine, hinnatõus,
sotsiaalabi vähenemine ja sellest kõigest johtuv elanike vaesumine. Plussid
ilmnevad alles pikema aja vältel, sõltudes muu hulgas sellest, kuidas on tagatud
omandiõigus, seadusandluse areng ja ligipääs rahastamisele. Paradoksaalne algus.
Seega algab majandusreform inimeste jaoks paradoksiga: neilt oodatakse toetust
poliitikale, mis toob esialgu ainult ebameeldivusi. Toetuse võitmiseks peab
valitsus suutma ühiskonda kuidagi veenda, et raskete aegade järel jõutakse
hästitoimiva turumajanduseni. Kõige valusamini tabavad uuendused riigile
kuuluvate ettevõtete töötajaid ning võimalikke uusi turuletulijaid. Ka viimased
pärinevad enamjaolt riigitöötajate hulgast, erinevad aga neist oma võime poolest
luua oma firma ja üritada sellega turule tulla. “ Vee peale ” jäävad nad
suurettevõtete kõrval siis, kui riik loob selleks seadusandlusega vastavad
tingimused. Igal juhul võidavad ümberkorralduste käigus riigiettevõtete juhid
(oligarhid) ja isikud, kes valdavad siseinformatsiooni (insaiderid). Põhjus on
lihtne - nemad ju kontrollivad riigivarasid ja neil on tihedad sidemed valitseva
poliitilise eliidiga. Insaiderid ning oligarhid võidavad majanduse
liberaliseerimisest ja erastamisest kohe, muutes kontrolli riigi varade üle oma
tuluks ning n-ö lõigates vahelt. Reformide jätkumine võib sattuda küsimärgi alla
hetkel, kui oligarhid hakkavad takistama uute ettevõtete loomist. Selleks
kasutavad nad nii juba tegutsevate suurfirmade võimu kui ka oma mõju riigi
poliitilisele ladvikule. Eriti ehedalt võib sellist käitumist täheldada
Venemaal. Riik ei tohi reformidega viivitada juba seetõttu, et sel juhul kasvab
oligarhide võim veelgi. Riigi toetustel püsiv ettevõte tuleb võimalikult ruttu
maha müüa, vältimaks toetuste sattumist selle juhtide taskusse, hoiatab
Maailmapank. Kellele kõigepealt? Kuigi erastamise üks eesmärke oli riigi
rahalise olukorra parandamine, takistas esialgu selle läbiviimist vajalike
seaduste puudulikkus. Kõigepealt eelistati ettevõtte müümist
investeerimisfondidele, välismaalastele ja suurematele aktsionäridele, alles
seejärel tuli jutuks erastamine obligatsioonide abil riigiettevõtete töötajatele
ja juhtkonnale. Viimasel juhul loodeti, et järelturg võimaldab omandit liita
ning kaasata lisavahendeid ettevõtte uuendamisse. Paraku ei läinud see raha ja
kogemuste puudusel enamasti korda. Strateegilistele investoritele müüdud
ettevõtted kujunesid edukamaks kui need, kus omanikuks sai mõni fond,
holdingfirma või muu finantsinstitutsioon. Kõige paremini on läinud neil
ettevõtetel, kus strateegiline investor on välismaalt. Ettevõtte hilisem edukus
või ebaedukus sõltus ka sellest, kuidas seda müüdi. Läbinähtavad oksjonid
tõmbasid ligi paremaid omanikke, kes hiljem saavutasid ka paremaid tulemusi.
Kuigi kõige kasulikum oli müüa varad nii kiiresti kui võimalik avatud pakkumiste
teel ja strateegilistele investoritele, rakendasid seda taktikat ainult
Ida-Saksamaa, Eesti ja Ungari. Kohati takistas välisinvestorile erastamist
avalik arvamus, mis eelistas müüki obligatsioonide eest. Seda teed läksid
ennekõike Venemaa, Tshehhoslovakkia, Armeenia, Gruusia, Leedu ja Moldova. Teised
riigis kasutasid obligatsioone väiksemas ulatuses. Oma osa mängis ka riigi
asukoht, poliitiline (eba)kindlus ja haldussuutlikkus. Mitmes endises
sotsialismiriigis pärssis erastamise tempot hirm, et ettevõtted võivad sattuda
ekskommunistide kätte, mõnel pool aga polnud kodumaal rikast ostjat kusagilt
võtta. Tuli ette ka seda, et osa ettevõtteid jäeti esialgu riigi omandusse,
eesmärgiga tugevdada enne nende müümist erastamisagentuuri poliitilist
sõltumatust ja tugevdada seadusandlust. Paraku tõi see kaasa n-ö spontaanse
erastamise, kus riigipoolse kontrolli lõdvenemisel asusid ettevõtete juhid vara
kõrvale kantima. Venemaa kurb näide. Väga keeruline oli erastamine Venemaal, kus
mahamüümist ootas ligi 25 000 keskmist ja suurettevõtet 89 regioonis ja kuues
ajavöötmes. Vene erastamisskeemi järgi pidi väike osalus ettevõttest minema
insaideritele, enamik aktsiaid aga kavatseti müüa töötajatele. Erastamise
lõppedes selgus, et insaiderite kätte oli libisenud keskmiselt 66 protsenti
ettevõtte aktsiatest ... Uued omanikud ei vaevunud aga tegema erilisi
ümberkorraldusi. Põhjus oli lihtne - neis toodetavat kaupa polnud kellelegi
vaja. Ungaris ja Poolas müüdi obligatsioonide eest vähe ettevõtteid.
Tshehhoslovakkia läbis esimese erastamislaine enne lagunemist, hiljem leidis
Tshehhis hulk ettevõtteid uue omaniku obligatsioonide eest, Slovakkia aga
otsemüügi korras. Kummaski riigis valmistas erastamine kokkuvõttes pettumuse.
Investeerimisfondid ei suutnud ühelt poolt ümberkorraldusi juhtida, teiselt
poolt olid väikeaktsionärid kaitsetud. Kõige paremini läks ettevõtetel, mis
müüdi selgete ja arusaadavate reeglite abil strateegilistele investoritele.
Näiteks Tshehhi tööstuse ühe lipulaeva Shkoda ostis ära Volkswagen. Ungari suur
riigivõlg sundis valitsust müüma ettevõtted enamjaolt strateegilistele
välisinvestoritele. Väliskapital tegi vajalikud investeeringud ning tagas
teadmised ja konkurentsi. See ongi üks peamisi riigi majanduskasvu põhjusi. 90.
aastate keskel müüs Ungari ka pangad välisinvestoritele, lõi karmid
pangandusreeglid ja eemaldas pangandusest suure hulga halbu laene. Poola
esialgne kava erastada ettevõtted obligatsioonide eest nurjus, sest skeemi
väljatöötamine hilines. Selle asemel kasutati muid erastamisvõimalusi,
sealhulgas ettevõtete noteerimist Varssavi börsil. Kokkuvõttes saavutas riik
erastamisel edu ja 1990. aastate teisel poolel saabus ka majanduskasv.
Sloveenias andis riik enamiku aktsiaid institutsionaalsetele investoritele,
alates pensioni- ja arengufondidest, oma osa said ka töötajad. Strateegiliste
investorite kätte jõudis vähe ettevõtteid. Praegu pole riigisiseselt erastatud
ettevõtted kuigi edukad, tulles siiski paremini toime kui erastamata jäänud
firmad. Majanduskasvu on taganud enamjaolt uued firmad. Maailmapanga tarkus.
Kommunismist vabanenud riikide kogemus näitab, et erastamine peab toimuma ühtse
strateegia järgi ning olema suunatud riigi majanduskasvu edendamisele. Vähem kui
50 töötajaga ettevõtted tuleks müüa kiiresti piiramatu osavõtuga oksjonitel.
Suuremaid ettevõtteid tuleks aga pakkuda strateegilistele investoritele, kes
kasutavad saadud vara kõige paremini. Reformide käigus tuleks seadusandlusega
tagada väikeinvestorite kaitse, keelata siseinfol põhinevad tehingud ning
vältida ettevõtete juhtide huvide konflikte ja topeltstandardeid. Erastamise
eesmärk peaks olema konkurentsi suurendamine. Neis ettevõtetes, kuhu riik jätab
oma osaluse, tuleks aga selgeks teha omandiõigused ning sularahavoo kasutamine.
Kui monopole või oligopole üldse müüa, tuleks maailmapanga hinnangul suhtuda
neisse ettevaatusega, rakendades kindlaid seadusandlikke piiranguid. Vastasel
korral muutuks ebaefektiivne avalik monopol kehvalt reguleeritud eramonopoliks.
Kesk-Euroopas ja Balti riikides on ettevõtted enamasti erastatud. Bulgaarias,
Horvaatias ja Rumeenias erastamine aga alles kestab ja seal peaks riik kasutama
läbinähtavaid meetodeid strateegiliste investorite kaasamiseks. Armeenias,
Gruusias, Kõrgõzstanis, Venemaal ja Ukrainas tuleb aga tugevdada seadusandlust.
See parandaks aktsiate konsolideerumist. Järelejäänud ettevõtete erastamine
peaks olema senisest palju läbinähtavam. Viimase grupi riikides - Valgevenes,
Turkmenistanis ja Usbekistanis -, kus enamik ettevõtteid on siiani riigi käes,
peaks keskvalitsus pöörama suuremat tähelepanu lihtsalt varguste ärahoidmisele.
INTERVJUU. Eesti suurimaid erastamisspetse, Tuleviku-uuringute Instituudi
direktor Erik Terk kommenteerib maailmapanga raportit ja seletab, kuidas meie
ettevõtted erakätesse libisesid. Venemaal ja Sloveenias. Üldse kogu
eks-Jugoslaavias, sest neil oli töölisomavalitsus. Aga töölisomavalitsused juba
tingivad insaiderist omaniku. Naljakas, kui poleks. Kuigi sealsed ettevõtted
olid kollektiivses omandis, turg ümberringi juba töötas. Aga seal on jälle
kodusõjad. Insaiderlust on palju ka Leedus. Venemaal oli see teatud mõttes
paratamatus. Seal valitsevad suured tööstus-finantsgrupid ja pole mõtet
ettevõtte kaupa midagi rääkida. Kui Kraftid ja Veskiväljad, kes kontserne tegid,
oleks saanud omal ajal meie ettevõtetele käpa peale, oleks tekkinud umbes
selline omandistruktuur nagu praegu Venemaal. Seos oli natuke keerulisem.
Mingisugune vend, kes varem oli ettevõttes ja asja tundis või oli parasjagu
pumba juures, tegi endale kaubandusega tegeleva firma ja tõmbas selle kaudu
ettevõtte varad ja rahad endale. Nii sai ta kapitali. Edasi ostis ta selle abil
hoopis mujal mingi ettevõtte välja. Aga siis oli ta juba autsaider, Eesti
kapital väljaspool ettevõtet. Laias mõttes jah, formaalselt mitte. Eestis on
insaiderlust suhteliselt vähe olnud. Kaubandusse ja teenindusse tulid noored
agressiivsed kutid, minu enda laboripoisid tegid näiteks Hansapanga. No mis
pagana insaiderid nad olid! See põlvkond tuli kaubanduse ja teeninduse kaudu
turule ja hakkas alles siis ettevõtteid omandama. Tundub, et meie kapitalistide
klass oli teiste maadega võrreldes suhteliselt noor ja suhteliselt vähe
insaiderlik. Kui müüa varases staadiumis, satub insaiderite kätte suhteliselt
palju. Aga juba 1995.-1996. aastaks oli omandistruktuur insaiderite,
väljastpoolt tulnud Eesti kapitali ja väliskapitali vahel üsna tasakaalus.
Praegune pilt kujunes Vene kriisi järel, kui börs kukkus. Siis müüdi juba
erakätes olevad firmad pankadega tükkis rootslastele-soomlastele maha. Leedus
hoidsid vanad industrialistid firmasid enda käes. Tihti saatsid poja või tütre
Ameerikasse turundust või finantsjuhtimist õppima, ja kui papa sai 60, andis
ohjad lapsele üle. Esimeses laines suurte ja keskmiste ettevõtete erastamisel
üle 40%. Praegu on insaiderite kätte väga vähe jäänud, võibolla 10%
ettevõtetest. Tshehhis ja Poolas. Raportis öeldakse, et neile erastamine on
õudselt paha. Üldiselt nii muidugi on, aga ma olen näinud eri maades tehtud
uuringuid. Kaks tükki neist ütlevad, et selliste ettevõtete efektiivsus on
madalam kui välisomanike puhul. Kolmas näitab vastupidist. VÕRDLUS. Kas
eestlased kulutasid tervishoiule ja haridusele liiga vähe raha?
Üleminekuriikide, kelle hulka kuulub ka Eesti, sotsiaalpoliitika peab
esmajärjekorras tagama abi ja toetused neile, kes seda enim vajavad. Muu hulgas
aitab seda eesmärki saavutada elamumajanduse, laste- ja tervishoiuasutuste
üleminek kohalike omavalitsuste haldusalasse. Ida-Euroopas ja Baltikumis kulub
avalikule sektorile sama palju raha kui arenenud Lääne-Euroopa riikides. See on
umbes 45% SKPst. Et aga Euroopa Liidu ettekirjutiste juurutamine nõuab omakorda
raha, tuleb sotsiaalsüsteemi kulutused üle vaadata ning ühtlasi täiustada
pensionisüsteemi, hoiatab Maailmapank. Hinnad nullivad pensionitõusu. Kulutused
sotsiaalkindlustusele, mis haarab nii pensione kui ka töötuskindlustust, peaksid
ulatuma 10 protsendini SKPst. Horvaatias, Poolas, Slovakkias ja Sloveenias on
pensionide maksmiseks kuluv summa kasvanud ümberkorralduste-eelse ajaga
võrreldes kaks korda ehk 13 protsendini SKPst. Et aga sotsiaalmaksust kogutav
summa ei käi ühte sammu hinnatõusuga, pole pensionäride olukord paranenud, pigem
vastupidi. Vähe sellest, elanike vananemise tõttu peab iga maksumaksja
hoolitsema üha suurema arvu ülalpeetavate eest. Põhiküsimuseks on, kuidas rajada
selline süsteem, mis tagab vanuritele normaalse äraelamise ka tulevikus.
Sotsiaalmaksu tõsta ei saa, sest see suurendab kulutusi tööjõule, soodustab
ümbrikupalkade maksmist ja pärsib uute töökohtade loomist, eelkõige uutes
ettevõtetes. Osa riike on hakanud sotsiaalmaksu isikustama, töötanud välja uusi
skeeme isikliku panuse suurendamiseks, tõstnud pensioniiga või indekseerinud
pensione. Osa Kesk- ja Ida-Euroopa maid püüab juurutada mitmesambalist
pensionisüsteemi, kus oluliseks on inimeste enda panus. Maailmapank peab just
seda peaaegu ainsaks reaalseks väljapääsuks. Ent mitme sambaga pensionisüsteemi
juurutamist võivad takistada poliitiline opositsioon ja nõrk haldussuutlikkus,
hoiatab Maailmapank. Takistuseks võib kujuneda ka liigne individualism, mis on
levinud näiteks Gruusias. Samuti peab arvestama sellega, et teise ja kolmanda
sambaga (Eestis vastavalt kogumispension ja vabatahtlik pensionikindlustus)
ühineks piisavalt inimesi, pensionifondid oleks efektiivsed ja usaldusväärsed.
Vaesus tuleb uksest ja aknast. Turumajandusele üleminekul suurenes tööpuudus,
perede sissetulekud vähenesid ja vanurite elu läks raskemaks. Lääne-Euroopa
riigid, kes kulutavad väga suure osa sotsiaalkindlustuse eelarvest pensionidele,
leiavad raha ka võitluseks vaesusega. Endistel sotsialismimaadel selleks raha
pole. Seega tuleb selgeks rääkida, kes vajab kõige rohkem riigi abi. Ka
vaesemate perede lapsed peaksid saama koolis käia ja tasuta arstiabi. Paljud
riigid avavad hooldekodusid puudega inimestele ja vanadekodusid vanuritele, kes
ei tule oma eluga üksi toime, organiseerivad kodu- ja päevahooldust ning
koostavad haridusprogramme puudega lastele. Need meetmed on olnud edukad
Lääne-Euroopas ja USAs ning sama teed peavad minema üleminekuriigid. Riik peab
soodustama ka uute ettevõtete turuletulekut. Nii korvaks ta inimeste kannatusi,
kes jäid omaaegsete ettevõtete restruktureerimisel rataste vahele. Abi vajavad
eelkõige töölised, kellel on suurimad võimalused leida tööd uutes ettevõtetes.
Ulatusliku rahaliste toetuste süsteemi juurutamise asemel tuleks hädasolijatele
kättesaadavaks teha konkreetsed kaubad ja teenused, rõhutab Maailmapank. Liigne
toetuste ja abirahasüsteem võib tekitada kergesti õpitud abituse, inimesed ei
püüagi enam tööd leida. Kokkuvõttes võib see hakata arengut pidurdama.
Ümbrikupalk õpetajale. Avalik sektor kulutab haridusele kahest protsendist SKPst
Armeenias ja Gruusias kaheksa protsendini Usbekistanis. OECD riikides, kus SKP
inimese kohta on kümme korda suurem, kulutab avalik sektor sellest haridusele
keskmiselt viis protsenti. Mitmel pool, eelkõige SRÜ riikides, on kulutused
haridusele vähenenud. See muudab hariduse saamise raskemaks ning halvendab selle
kvaliteeti - noortel pole võimalik omandada teadmisi ja oskusi, mis võimaldaks
neil turumajanduse tingimustes toime tulla. Kui haridusele kulutatakse üha vähem
raha, töökohad aga säilivad, jääb vähem raha õpikutele, õppevahenditele ja
koolimajade remondile. Gruusia linnades on õpikutega varustatud 43% alg- ja
keskkoole, maakohtades vaid 27%. Rahanappuses veeretab riik osa kulutusi -
eelkõige just hoolduskulud ja õppevahendite hankimise - perekondade kaela. Mõnes
riigis maksavad vanemad õpetajatele täiendavat tasu või ümbrikupalka ja tasuvad
n-ö eksamilt läbisaamise maksu. See aga annab selge eelise jõukamate perede
lastele. Hariduspoliitika esmane ülesanne on tagada üldine põhiharidus, samas
tuleb jälgida, et keskkoolile järgnev haridus ei laieneks keskhariduse arvelt.
Maailmapank kinnitab, et erakapitali on kergem kaasata kõrgharidusse kui
keskharidusse. Koolide infrastruktuur tuleb viia kooskõlla riigi arengutasemega.
Sündimuse langust silmas pidades on paljudes maades koole ilmselgelt liiga
palju. Kui koolide arv väheneb, langevad ka personalikulud. OECD riikide
kogemusi arvestades soovitab Maailmapank koondada iga kolmanda õpetaja ja maksta
tänu sellele rohkem palka allesjäävatele pedagoogidele. Teiselt poolt õgivad
haridussummasid kiiresti kasvavad energiahinnad. Paljudes SRÜ maades läheb juba
täna haridusrahast energiale 30-50 protsenti. Neid saab vähendada aga alles
siis, kui vanade koolimajade asemel ehitatakse uued ja ökonoomsemad. Lähiajal
annab tulemusi välisseinte soojustamine, topeltaknaklaaside ja soojamõõturite
paigaldamine, kuid seegi nõuab suuri väljaminekuid. Hirmkallid ravimid.
Üleminekuriikide tervishoiusüsteemis on põhiküsimuseks teenuste kättesaadavus
ning võitlus uute hädade - HI-viiruse, aidsi ja ravile allumatu tuberkuloosiga.
Ebapiisava rahastamise tõttu on laialt levinud altkäemaks. Madalapalgalised
meditsiinitöötajad võtavad patsientidelt raha nii ravi kui ka ravimite eest.
Eriti kannatavad selle all väikese sissetulekuga inimesed, kes pahatihti peavad
ravi eest maksmiseks pantima või müüma oma vara või võtma laenu. Kirgiisias on
sunnitud niiviisi tegema tervelt kolmandik statsionaarsetest haigetest.
Pistiseandmine on levinud ka Gruusias, Tadzikistanis ja Ukrainas. Arstiabi
kallidus ja ravimite kõrge hind halvendab aga inimeste tervist. Maailmapanga
järgi ei suutnud 1997. aastal 41% Venemaa patsientidest muretseda endile
väljakirjutatud ravimeid. 11% ei saanud aga endale lubada mingit ravi. 37%
tadziki rasedatest naistest jääb sünnituseelse arstiabita ja umbes kolmandik
sünnitab kodus. Olukorras, kus kõigeks raha ei jätku, peab riik selgelt ja
üheselt vastama küsimusele, mida ta õigupoolest tagab ja mis jääb patsiendi enda
kanda. ANALÜÜS. Maailmapank soovitab kõigil üleminekuriikidel majandusreformide
edukuse huvides vähendada vahet n-ö võitjate ja kaotajate vahel. Euroopa
Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) hinnang, et Euroopa ja Kesk-Aasia
üleminekumaadest on majandusreformid kõige edukamalt kulgenud Ungaris, kellele
järgnevad peaaegu võrdselt Tshehhi, Poola ja Eesti ning seejärel Sloveenia,
Leedu ja Läti, pole mingil moel üllatav. Nende riikide edu saladus peitub
demokraatias ja konkurentsil põhinevas majanduses. Tugeva keskvõimuga riikidest
on turumajandusele üleminekul edu saatnud Slovakkiat ja Horvaatiat, seejärel
tulevad suurema vahega Bulgaaria, Rumeenia, Kõrgõzstan, Moldova, Venemaa ja
Ukraina. Need riigid on eelistanud piirduda osaliste reformidega, hoides elus
vanu ettevõtteid ja luues tõkkeid uutele. Ettevõtted, kellel on siiski
õnnestunud turule tulla, teevad panuse pigem eritingimuste, seadusaukude ja
soodustuste otsimisele selmet arendada vaba ettevõtlust. Autoritaarse
valitsemisega ja sageli ka vaba konkurentsita majandusega riigid Kasahstan,
Usbekistan, Valgevene ja Turkmenistan on säilitanud suuremal või vähemal määral
käsumajanduse, hoides elus vanu riigiettevõtteid ja piirates uute tekkimist.
Sõjategevuses kannatanud riikidest on reformide elluviimisel tublimad Makedoonia
ja Gruusia, nõrgemad aga Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Tadžikistan ja Bosnia
ja Hertsegoviina. Enne poliitika, siis majandus. NSV Liidu kiire lagunemise
tõttu langetati peaaegu kõikjal esmalt poliitilist süsteemi kujundavad otsused
ja alles seejärel võeti ette majandusreformid. Nende käigus juhtus pahatihti, et
näiteks hindade vabakslaskmise kõrval jäid alles piirangud uute ettevõtete
loomisele, erastamise kõrval püsis lõtv eelarvepoliitika, panku tekkis nagu
seeni pärast vihma, kuid nende avamine oli seadusega sätestamata. Kõik see lõi
võimalused kõverteede leidmiseks ja n-ö ärastamiseks. Kõige vähem on niisuguseid
ebakõlasid edukamates reformimaades, kuid kummalisel kombel ka reformimeelsetes
riikides. Esimestes on põhjuseks üsna ühtlaselt toimunud majandusreformid,
teistes aga enamjaolt püsiv käsusüsteem. Seevastu tugeva keskvõimuga ja sõja üle
elanud riikides läks majanduse vabakslaskmine ja erastamine küll kärmelt, ent
ümberkorraldused ühiskonnas pole turu toimimist toetanud. See pakubki valitsuse
või riikliku majandussektoriga seotud seltskonnale soodsaid võimalusi nii riigi-
kui ka eravarade ärastamiseks. Reformide edukust Ungaris ja Sloveenias, aga ka
Eestis, Lätis ja Leedus näitab see, et neis riikides on vähem kui kümnendik
ettevõtteid püüdnud endale riigiametnikelt pististe abil konkurentidega
võrreldes soodsamaid tingimusi välja kaubelda. Sama suhtarvu võib välja tuua ka
Usbekistani, Valgevene, Armeenia ja Kasahstani puhul, kuid seal on põhjuseks
pigem erasektori nõrkus ja riigi autoritaarsus. Soodsad võimalused riigi
otsuseid mõjutada on aga tugeva keskvõimuga Moldovas, Venemaal, Ukrainas,
Kõrgõzstanis, Bulgaarias, Horvaatias, Aserbaidžaanis, ning üllatuslikult ka
Lätis. Seal kinnitab kolmandik ettevõtteid, et on niisugustest võtetest kasu
lõiganud. Erinev ajalugu. Endise idabloki praeguseks demokraatlikku rada
käivates riikides võeti poliitiliste institutsioonide loomisel eeskujuks
Lääne-Euroopa parlamentaarne süsteem ja see aitas vältida üksnes kitsa ringkonna
huvidest lähtuvaid majandusreforme. Seevastu tugeva keskvõimuga riikides varises
kommunism kokku pigem juhtide omavahelise võitluse kui laia ühiskondliku
liikumise tulemusena, ning samad juhid panid paika ka neile sobilikud uued
poliitilised institutsioonid. Hirmust võimalike võistlejate ees polnud nad
huvitatud majanduse ümberkorraldamisest ja nii jäid Venemaal ja mitmes teises
endise NL riigis, samuti Bulgaarias ja Rumeenias ulatuslikud reformid lõpule
viimata. Päris autoritaarsetes riikides naudib majanduslikku kindlustatust vaid
väike võimuladvik, ülejäänud elavad umbes nii nagu nõukogude ajalgi. Kuigi see
loob head eeldused ulatuslikeks majandusreformideks - pole ju karta inimeste
elatustaseme langust -, on altpoolt lähtuv surve riigiisadele nõrk. Majandus- ja
poliitiline eliit on omavahel tihedalt seotud ning enamasti on need riigid ka
maailmamajandusest kõrval. Kõige kehvemini on majandusreformid kulgenud n-ö
sõjajärgsetes riikides, kus keskvõim pole suutnud inimestele tagada isegi
esmaseid hüvesid. Lisaks läks sõja käigus kontroll riigivara üle
salakaubavedajate, relvakaubitsejate ja sõjaväeliste rühmituste kätte ja nende
võimu on ka rahuaja tingimustes raske piirata. Bosnia ja Hertsegoviinas,
Kosovos, Gruusias jm on vähemused püüdnud vägivaldsete vahenditega takistada
etnilise enamuse juhitud riigi toimimist. Uued ülesanded. Maailmapanga hinnangul
seisavad pärast kümneaastast üleminekuperioodi kõigis neljas riikide rühmas ees
erinevad ülesanded, kuid ühine on see, et igal pool tuleb reformide edukuse
huvides vähendada vahet n-ö võitjate ja kaotajate vahel. Loodusvaradelt rikastes
maades püüab majandusuuendusi kõige rohkem tõrjuda energeetikasektor, mille võim
ületab tihti poliitiliste parteide võimu. Põhjus on lihtne - reformide käigus
muutuks läbipaistvamaks mitterahaliste arvelduste ja bartertehingute süsteem,
väheneks hindade moonutamine, subsideerimine ja monopoolsus, ning see kõik
vähendaks võimalusi sogases vees suurt kala püüda. Rahaturgude muutlikkus ja
ebaefektiivsus on võimaldanud nende maade kommertspankadel teenida
hiigelkasumeid, poliitilise võimu ladvik aga on võtnud altkäemakse ja saanud
muid tulusid nii ettevõtetelt kui eraisikutelt. Sellest ringist väljamurdmine on
raske, nendib Maailmapank. Venemaa ja Ukraina presidendid on korduvalt püüdnud
majandusreforme jõuga läbi suruda, selle asemel et mobiliseerida n-ö kaotajaid,
kindlustada vaba meediat ning lasta poliitilisel ja majanduslikul konkurentsil
teineteist tugevdada. Sõjategevuses kannatanud riigid peaksid Maailmapanga
soovituse kohaselt ennekõike tegelema stabiilsuse taastamise ja inimeste
turvatunde suurendamisega. Autoritaarsetel režiimidel tuleks aga kasutada riigi
praegust tugevust reformide edukaks alustamiseks ja läbiviimiseks, vältides
tagasilööke elanikele. Bürokraatia tugevneb. Konkurentsidemokraatiates, mille
hulka kuulub ka Eesti, võib mitmeparteisüsteem aeg-ajalt ohustada majanduslikku
stabiilsust. See oht tekib siis, kui erakonnad püüavad enne valimisi hääli
hankides eelarvekulutusi suurendada. Mitu riiki, sh Ungari ja Poola, võitleb ka
suure eelarvedefitsiidiga. Maailmapank hoiatab, et ka ükski edukam üleminekuriik
ei jääks saavutatule pidama. Kui reformide alguses aitas sotsiaalpoliitika nende
mõju pehmendada, siis nüüdseks on see suurendanud ülemääraselt ametnike arvu ja
palku avalikus sektoris, nende kärpimine aga tekitab asjaosalistes loomulikult
vastuseisu. Nii arenenud riikide kui ka üleminekumaade kohalikud omavalitsused
ei poolda keskvalitsuse osakaalu vähendamist tervishoius ja hariduses.
Vastuseisu ületamine eeldab toetust uuelt ja kiiresti kasvavalt erasektorilt,
eriti väike- ja keskmise suurusega ettevõtetelt, kelle huve avaliku sektori
bürokraatide võim kõige otsesemalt mõjutab. Paljudes konkurentsipõhistes
demokraatiates on veel põhjalikult ümber korraldamata poliitiliselt tundlikud
harud - põllumajandus, mäetööstus, raudteed, laevaehitus jms. Nende
majandusharude käes on märkimisväärne võim ja nad nõuavad kaitsetolle jm
soodustusi tasuks poliitilise toetuse eest. Lõpuleviimata või koguni alustamata
reformid pärsivad ka erasektori kasvu ning nõrgendavad kokkuvõttes riigi üldist
majandust. Euroopa Liiduga ühinemine pressiks reformidega jätkama. TEHNIKA. Neil
pole nälga. Nad ei väsi, ei karda, ei kõhkle. Nad ei tunne valu. Neil pole
koduigatsust. Nad ei tea, mis on armastus ja vihkamine. Just sellised peaksid
olema ideaalsed sõdurid. Hambuni moodsalt relvastatud, säravates rüüdes
võitlusrobotid marsivad üle lahinguvälja, kaugjuhitavad lennukid ja kahurid
heidavad pomme, pisikesed putukataolised vidinad määravad vaenlase asukohta ja
võivad vastase ka tappa - ulmefilmi stsenaarium või lähituleviku sõda? Osalt on
see juba praegu tegelikkus. Selle nimel, et see kõik reaalseks muutuks, teevad
tööd USA kaitseministeeriumi sõjaliseks kasutuseks mõeldud uue tehnika
arendamise keskuse DARPA (Defense Advanced Research Projects Agency) ehk siis
Riigikaitse Progressiivuuringuprojektide Agentuuri teadlased. Nende eesmärk on
viia ellu esmalt suisa absurdsena tunduvad fantaasiad. Suur osa viimati
Afganistani sõjas kasutatud tehnikast - öised nägemisseadeldised, mehitamata
luurelennukid (UAV ehk Unmanned Aerial Vehicle), Stealth-tehnoloogial põhinevad
lennukid, mis muudavad lennumasina vastase radaritele sama hästi kui nähtamatuks
- on välja töötatud just DARPAs. Robotsõdureid pole veel lahingusse saadetud,
kuid Bosnia, Kosovo, Iraagi ja Afganistani kohal tiirutasid juba veidra
välimusega Predator-tüüpi UAVd ülesandega luurata ja määrata sihtmärke. Neid
ilma juhita lennukeid kasutatakse õhuruumides, mis pole veel täiesti ohutud,
samuti bioloogiliselt või keemiliselt mürgitatud piirkondades. Pentagon kulutab
juba aastakümneid igal aastal miljardeid dollareid mehitamata lahingusüsteemide
väljatöötamiseks. Seni on kasutamist leidnud peamiselt kaugjuhitavad või
isejuhtivad lennumasinad, mis moodsa tehnoloogia abil suudavad maale saata
fotosid ja muud teavet. Kõige enam on seni kasutatud Predatoreid. 8,20 meetri
pikkune ja kahe meetri laiune lennuk lendab enamasti 3600, maksimaalselt aga
7600 meetri kõrgusel kiirusega kuni 220 kilomeetrit tunnis. Korraga võib lennuk
õhus olla umbes 16 tundi. Alates 1994. aastast on toodetud 50 Predatorit. Umbes
20 neist on hävinud, neist omakorda pooled kriisipiirkondades alla tulistatud.
Inimelud on aga säästetud. Katsetamisjärgus on mehitamata lennuk Global Hawk,
mis suudab lennata kuni 19 000 meetri kõrgusel 650-kilomeetrise tunnikiirusega
ja olla õhus korraga kuni 40 tundi. Peagi hakkavad mereteede ohutust tagama seni
katsetusjärgus olevad mehitamata laevad. Eksperimentaal-kiirpaat Owl liigub kuni
65 kilomeetrit tunnis, laeval on tehnika miinide, allveelaevade ja rakettide
tabamiseks. Muu hulgas töötab DARPA ka putukasuuruste lendavate robotite kallal,
mis on varustatud anduritega ja saavad soovitud piirkonna kohta teavet edastada.
Töös on ka kärbse kuulmisorgani eeskujul tehtud minimikrofonid, mida vastase
territooriumil vaenlase asukoha määramiseks alla visata. Luureoperatsioon peaks
kava kohaselt välja nägema järgmine: lennukilt alla visatud minimikrofonid
hakkavad maapinnale saabudes kindlaks määrama helisid ja samme ning edastavad
saadud informatsiooni lennuki pardal asuvale vastuvõtjale, mis arvestab välja
helide täpse asukoha. Vaenulike vägede asukoht peaks seega olema kindlaks
määratud. Kärbse järgi tehtud. Kärbse Ormia ochracea eeskujul valmistab
mikrofone rühm DARPA rahastatud teadlasi Ronald Milesi juhtimisel New Yorgi
osariigis Binghamptoni ülikoolis. Esimene mudel peaks ajalehe New York Times
väitel valmis saama sel suvel, mikrofonide kasutuselevõtt nõuab veel paar
aastat. Ormia ochracea suudab määrata helide asukoha kahekraadise täpsusega.
Teadlased on umbes kahe millimeetri suurused õhkõrnast membraanist tehtud
mikrofonid kärbse auks nimetanud ormiafoonideks. Tegu on seni väikseimate
mikrofonidega, mida lisaks sõjandusele saab kasutada näiteks moodsate
kuuldeaparaatide valmistamisel. Putukakujuline tuleb ka soojaandurite ja
lõhkeainega varustatud minirobot, mis suudab soojuse põhjal määrata inimese
asukoha, talle külge haakuda ja plahvatada. Miinuseks on aga asjaolu, et robot
ei tee vahet vaenlasel ja sõbral. Maavõitluseks on mehitamata süsteeme välja
mõelda märksa keerulisem, sest tingimusi maapinnal on raskem ette näha kui õhus,
samuti on seal rohkem väliseid tegureid. Kõrbe tarvis ehitatud robotitest on
näiteks džunglis ja mägedes vähe kasu. Udus ideaalselt tegutsevaid roboteid
võivad aga häirida tuul, vihm ja palavus. Esimesed niinimetatud maarobotid tehti
miinide otsimiseks. Maal tegutsemiseks on robotid ka lihtsalt lollid ja
saamatud. Nad ei oska järeldusi teha ega olukorda adekvaatselt hinnata. Ja isegi
kui robot oleks peaaegu sama intelligentne kui inimene, ei suudaks ta aju,
musklid ja närvid koos töötada. Ei aita robotid ka diktaatoreid võimult
kõrvaldada ja Osama bin Ladeni tabamiseks pole neist samuti kasu olnud.
Asjatundjate seas tuntakse DARPAt, mis varem kandis nime ARPA, eelkõige ühe
leiutise järgi - nimelt said internet ja elektronpost rohkem kui 30 aasta eest
alguse just sealt Arpaneti nime all. Legend jutustab, et tollane keskuse
infotehnoloogiajuht Bob Taylor esitas oma bossidele interneti idee, mispeale
kõlanud vastus: “ Suurepärane mõte! Teie eelarve suurenes praegu miljoni dollari
võrra. ” Teadlased hakkasid uurima, kuidas luua sellist arvutivõrku, mis suudaks
säilitada oma funktsionaalsust ka pärast võrgu osalist hävimist (näiteks
tuumarünnaku järel). Idee seisnes hajusas võrgus, millel puuduks keskne
kontrollpunkt ja mille eri sõlmpunktid oleksid võrdväärsed. Interneti sünd.
Probleemile leiti järgmine lahendus - info saatmisel ühest sõlmest teise
jagatakse see pakettideks, millest igaühel on allika ja sihtpunkti aadress.
Teekond, mida mööda pakett sihtpunkti jõuab, pole oluline. Kui mingi sõlmpunkt
katkeb, siis saadetakse see mööda teist sõlmpunkti, kuni jõuab määratud kohta.
1969. aastal ehitati valmis esimene funktsioneeriv võrk, mis ühendas nelja
sõlmpunkti (California Ülikooli Los Angeleses, SRId Stanfordis, California
Ülikooli Santa Barbaras ja Utah' Ülikooli). Seda võrku hakati kutsuma
Arpanetiks. Ühendriike ja teisigi suurriike on alati saatnud hirm teistest
suurtest ja võimsatest maha jääda, ning soovist kindlustada oma ülekaalu loodi
1958. aastal ka DARPA, tollal veel ARPA. Veidi enne seda lennutasid venelased
ameeriklaste ehmatuseks kosmosesse esimese maavälise satelliidi. Praegu on kahe
miljardi dollari suuruse aastaeelarvega DARPAs töötamine mainekas ja teadlased
pakuvad keskusele meelsasti oma teeneid. Teadlaste lemmikuks on DARPA ka
seetõttu, et kui mujal uurimisasutustes ja fondides saadab idee ellurakendamist
bürokraatia, siis DARPAs käib kõik kiiresti ja probleemideta. Seal ei otsusta
ettepanekute töösse võtmise üle mitte komisjonid, vaid valdkondade eest
vastutavad mänedžerid. Neil on aga käsk leida uusi noori talente, esmatähtis
polegi mõelda, kus leiutist tulevikus kasutada. Tähtis on idee ja hea fantaasia.
Sageli on nii, et DARPA teeb ainult eeltöö ja mõni muu firma arendab idee
valmistooteni. Ideest teostuseni võib kuluda 20 aastat. 

20.11.2002 Eestis teenib praegu leiba ligi kuuskümmend neljajalgset
piirivalvurit, kõik Neeme kooli kasvandikud Harju maakonna Ihasalu poolsaare
põhjatipus asub vana Neeme küla, mille serval mere ääres paikneb üks
omalaadsemaid riigiasutusi - Neeme piirivalvekoerte kool. Kooli on lõpetanud 95
koerajuhti. Piirikoerast on viimase aastakümne jooksul saanud asendamatu abiline
Eesti piirivalvetöös. Eesti piirivalve on teenistuskoerte koolitamisega
õigupoolest tegelnud juba 1923. aastast saadik. Uus algus tehti pärast pikka
pausi 1992. a Kuressaare õppekeskuses, kus suurt nõu ja abi osutasid Venemaa
piirivalvekooli esindajad. Neilt sai Eesti piirivalve kingituseks ka esimese
piirikoera Alfa, kes Neemel oma pensionipõlve veedab. 1992. a sai kool oma
käsutusse nüüdse territooriumi, mida ei anna enam kümne aasta tagusega
võrreldagi. Nii palju on vaeva nähtud ilu, korra ja koerte heaks. On võimatu
ette kujutada riiki, kus oleks tasemel piirivalve, kuid poleks ühtegi
piirikoera. Piiripost, piirivalvur ja piirikoer - need on lahutamatud sümbolid.
Võttes lahti ükskõik millise piirivalve kalendri või bülletääni, võib sealt
alati leida piirikoerte fotosid. Piirikoer on otsekui piirivalve reklaam.
Lahutamatu sümbol Viinakuu eelviimasel päeval viis Neeme piirivalvekoerte kooli
ülem kapten Tõnu Lauter läbi arutelu teemal: milleks meil on vaja piirikoeri?
Osa võtta said need koerajuhid, kes olid parajasti koolis oma koera
kvalifikatsiooni uuendamas ehk taset näitamas. Küsimus piirikoerte vajalikkusest
ja sellest, miks nad seda tööd teevad, pani nii mõnegi koerajuhi sügavalt
mõtlema. Otsekui oleks küsitud tuletõrjujalt, miks sa lähed põlevasse majja, või
vetelpäästjalt, miks sa tõttad uppujale appi. Vastus on ilmselge. Ühises
mõttevahetuses jõuti selleni, et piirikoeri on meil vaja eelkõige jälje
avastamiseks piiril, kuritegude vältimiseks ja takistamiseks. Et üle piiri ei
pääseks narkootikumid ega kurjategijad. Kullastki kallim - nõnda on piirikoera
iseloomustanud kapten Hannu Paukku, kes on neid Soomes üle kolmekümne aasta
koolitanud. Piirikoera puhul ei ole oluline välimus, vaid oskused ja tulemused.
Tõnu Lauter toob piirikoera olulisemate omadustena välja aktiivsuse ja
energilisuse, mille juures on enesestmõistetavalt ka tarkus ja intelligentsus.
Piirikoer peab olema ka hästi kuulekas ja alati teenistuseks valmis. Mõnes
mõttes nagu hüppeplatvormil, sisemiselt otsekui põledes erutusest, et kohe saab
minna tööle ülesannet täitma. Pooltühi kõht tuleb ainult kasuks, sest see
motiveerib koera. Ta teab, et kui on oma töö hästi ära teinud, ootab teda tubli
kõhutäis ja koerajuhi kiitus. Piirivalve kasutab saksa lambakoeri. " Nad on
piiritööks parimad, " selgitab Neeme kooli õppejaoskonna ülem Jüri Pajusoo, "
sest teevad meeleldi inimestega koostööd ja on heade tööomadustega. Tema kõige
tähtsam oskus on jälje ajamine - ninatöö. Ja põhiülesanne on ristjälje
avastamine rohelisel piiril ehk maismaal. " Ristjälje jätab piiririkkuja, kes on
liikunud salaja ühest riigist teise. Koera ülesanne on avastada piiriületajast
maha jäänud jäljed lõhna järgi ja asuda piiririkkujat jälitama. Koerajuht on
midagi enamat kui elukutse. Et koerajuhiks saada, peab loomulikult olema suur
huvi ja armastus koerte vastu, kuid alati sellest ei piisa. Piirivalvur peab
enne koerajuhiks hakkamist mõtlema, kas tal on tõesti selleks aega ja visadust.
Hea oleks töötada mõni aeg koos koerajuhiga, et näha, mida see töö endast
tegelikult kujutab. Suurt rolli mängib ka koduste arvamus. Kas nad mõistavad,
mida see töö endaga kaasa toob? Koer nõuab endale väga suure osa peremehe ajast
ja elust. Elu erilises maailmas See on töö, mida tehakse fanatismiga ja milleks
ei saa sundida. Koerajuht on koerajuht, sest ta tahab seda ning teeb seda
jäägitult ja lõpuni. Jüri Pajusoo sõnul on töö koerajuhina võimalus ühendada
hobi elukutsega. " See on kindlasti palju huvitavam ja vaheldusrikkam kui
tavaline piiritöö. Koerajuhi elukutse on kogu maailmas väga hinnatud. See pakub
palju liikumist ja hoiab tervise tugeva. Samas maandab koeraga töötamine
stressi. " Tõnu Lauter tunnetab koerajuhi maailma väga sügava ja erilisena.
"Tavaline piirivalvur viskab pärast pingelist tööd mütsi nurka ja läheb koju,"
kirjeldab Lauter. " Koerajuht on aga kogu aeg oma koeraga seotud. Mees ja koer
on lahutamatu tervik - see on elu täiesti erilises maailmas. " Tarkus tuleb
õppustelt Enne koolituse algust valitakse spetsialistide käe all hoolsasti
kutsikaid. Kõige paremini ja kiiremini õpivad need kutsikad, kes on koerajuhi
põhikursusele jõudnud kahekuuselt. Pärast valiku tegemist püütakse kutsikaid
meestega sobitada, et energilisel ja kiirel koeral oleks ka samasugune peremees.
See on otsustav valik - koerale kogu eluks. Koerajuhi põhikursus koosneb kahest
osast, esimene kevadel ja teine sügisel. 12 õppenädalas õpitakse-töötatakse
põhiosa Neemel ja ülejäänu piiril. Kursuse põhieesmärk on koolitada jäljekoeri,
kuid koolist tuleb ka eriväljaõppega teenistuskoeri, nagu pääste- ja
narkokoerad. Tulevased koerajuhid õpivad anatoomiat, füsioloogiat,
veterinaariat, esmaabi ja koerte eest hoolitsemist. Lõpetajal peavad olema
selgeks saanud koera õpetamise alused, jälje- ja sõnakuulelikkuskoolituse ning
maa-ala otsimise põhimõtted. "Meie õpetame koerajuhti, et tema õpetaks oma
koera," nimetab Jüri Pajusoo kursuse põhimõtte Värske koerajuht Merle, kes
lõpetas kursuse oktoobri hakul ja töötab Valga piiril: " Enne kui siia kooli
tulin, ei teadnud ma koera õpetamisest midagi, kuigi mul on varemgi koeri olnud.
Aga piirikoerad on kuidagi teistmoodi. Nad õpivad nii kiiresti, on nii
intelligentsed. Nendega tekib mõnus tagasiside, neid on kihvt vaadata. " Tema
koer Apollo, kes oli tänavuse kursuse pesamuna, võttis piiritööst vapralt osa
juba kolmekuusena. Piirikoerte töö lõpeb suure koormuse tõttu üldjuhul kaheksa-
kuni kümneaastasena. Kui koer ei ole enam suuteline piiril edukalt töötama,
läheb ta nii-öelda pensionile ehk jääb koduste sekka. Siis võtab koerajuht uue
koera ja õpetab ta juba ise välja. Koerajuhti võib võrrelda meistertöölisega,
kes teab, kuidas eri materjalidega ümber käia. Ta teab, et rauda ei saa sirgeks
siludes või et kõva löögi puhul savi puruneb. Koerad on aga elusolendid ja nende
puhul läheb kuldseid käsi veel enamgi tarvis. Kui neljajalgne piirivalvur
hommikul koos peremehega kodunt tööle tuleb, siis on veel teadmata, milline päev
teda täpselt ees ootab. Nelja jalaga piiril Alati nõuab küll täitmist
põhiülesanne - piiririba kontroll, mis tähendab tihti 10-15kilomeetrist patrulli
piirijoone läheduses, kus kõik kahtlased jäljed tuleb üles võtta. Aeg-ajalt on
piiripunktis töötavatel koertel vaja kontrollida ka autosid ja inimesi. Kapral
Viidas Kõnnil, kes teenib Aseri kordoni piirivalvurina, tuli ühel hommikul välja
sõita: teatati, et väike poiss on kaduma läinud. Kui juba ligi viis tundi oli
möödunud ajast, mil keegi polnud kolmeaastast Vjatšeslavi näinud, leidis Kõnni
piirikoer Mandy ta ühe tehase territooriumilt prügikastide vahelt elusa ja
tervena. Praegu ongi võetud suund selle poole, et igas maakonnas oleks ka
inimesteotsijaid koeri, kes aitaksid leida metsa eksinud lapsi ja vanureid ning
teisigi abivajajaid. Tõnu Lauteri sõnul poleks head piirikoera ilma juhita. "
Kõik see, mis koerast peegeldub, on koerajuhi pingutuste ja töö tulemus. Inimene
on siinjuures kõige suurem väärtus. " Selleks et piirikoeri vormis hoida ja ka
koerajuhtide motivatsiooni tõsta, peab igal aastal tulema Neemele
kvalifikatsiooniklassi uuendama või parandama. Kvalifikatsioonikatsed kestavad
kolm päeva, mille jooksul tuleb täita mitmeid ülesandeid. Piirikoeral saab olla
kas alg-, põhi- või tšempioniklass. Neljakesi klassi tõstmas 29.-31. oktoobrini
olid klassi tõstmas neli koerajuhti: seersant Peeter Tamberg Peipsi
piirivalvepiirkonnast, nooremseersant Anne Ruul Pärnu piirivalvepiirkonnast,
seersant Enn Kangur ja nooremseersant Eiko Lust Valga piirivalvepiirkonnast.
Esimesel päeval ootas kõiki ees põllujälg ja maa-ala otsimine. Mehed olid
katsetest hoolimata heas tujus ja viskasid nalja. Kui Eiko oma Grandiga jäljele
läks, hoidsid kõik hinge kinni: kas teeb ära või ei tee. Eiko oli ainus, kes
põhiklassi sooritas, kui teised püüdsid tšempioni kätte saada. Põhiklassi nõuded
on veidi kergemad. Jäljed põllul on värskemad ja esemeid, mis koeral jäljelt
üles leida tuleb, on samuti vähem. Grand on piirikoerana oma parimast
teenistuseast juba väljas, kuid tõestas katsete lõpus, et ka üheksa-aastasena on
võimalik põhiklassi kuuluda. Eiko toob Grandi tugevaima küljena välja hea
maa-ala otsimise. " Ta püstitas ühel aastal Eesti rekordi. Tõi kahe minutiga
metsast välja kümme eset. " Maa-ala otsimise oskus on piirikoerte jaoks väga
oluline, kuna alati on vaja üle vaadata kas kuriteopaik või kurjategija
kinnipidamiskoht. Võibolla on ta joostes püstoli ära visanud või midagi kuskile
maa alla peitnud. Anne Ruuli koer Ly on alles jõudnud parimasse teenistusikka.
Õige teenistuskoera mõõt tuli tal välja anda aga juba kaheksakuuselt, kui
politsei palus abi kõrkjatesse põgenenud kahtlusaluse tabamiseks. Nii sai Lyle,
kes Anne sõnul siis veel täitsa laps oli ja huvitus rohkem sündmuskohale kokku
tormanud külarahvast kui põgenenud kahtlusalusest, julgelt piirikoera varustus
selga tõmmatud. Politseinik karjus kõrkjatesse, et laseb kohe koera lahti. Seda
aga polnudki vaja, sest peagi oli kahtlusalune pilliroo vahelt väljas. Küllap
oli koer roostikust suur ja kardetav paistnud. Anne mäletab ka teist juhtumit,
kus piisas ainult koera olemasolust, et pingeline olukord laheneks. Selline
koerajuhtide ja politsei koostöö on mõlemate poolt väga hinnatud. Peeter Tamberg
ja tema Falco on aga tšempionid igas mõttes. Seda on nad tõestanud juba
varasematel teenistuskoerte kutsemeistrivõistlustel, mida Neeme piirivalvekoerte
kool korraldab igal aastal ikka enne jaanipäeva. Mis on Falco tugevamad küljed?
"Kõik on head," vastab Peeter siiralt, "sest meil on Falcoga väga lähedane
side." Falcot teatakse ka kui väga hea kuulekusega piirikoera. Kuulekus eelkõige
" Kuulekuskoolitus on vajalik selleks, " selgitab Neeme kooli peaspetsialist
Õnne Sagur, " et koer oleks alati kontrolli all ja igas olukorras juhitav.
Koolituse ülesandeks on koera ja koerajuhi vahelise suhte arendamine.
Kuulekuskoolitus paneb aluse ka teistele koolitustele. Kui koer allub
koerajuhile, võtab ta oma ülesannet tõsiselt ka jäljetöös. Koer teab, et käsklus
on täitmiseks. " Koerajuht Enn Kangur näitas aga katsete ajal, et tema Donnale
on metsajäljes raske vastast leida. Metsajälg oli kaheksa tunni vanune ja viis
kilomeetrit pikk, kuid Donna ei eksinud jäljelt, ehkki oli juba kottpime ja mets
täis jahihirmus loomi, kes olid kusagilt kindlasti üle jälje tormanud. Tore oli
vaadata rõõmu kooli ülema näol ja kuulata tema kiidusõnu, kui Enn lõpuks Donnaga
okste ragistades pilkasest pimedusest välja ilmus. Jälje pealt oli Donna isegi
esemed leidnud, mis tähendab, et ka kõik jälje nurgad olid kenasti üles võetud.
Kui Eesti astub 1. jaanuaril 2004 Euroopa Liitu ja piirivalve struktuuris on
oodata muudatusi, milliseks muutub siis koerajuhi amet? Kas võib loota, et
salakaubaveod lõpevad, et narkootikumi ei viida üle piiri või et piiririkkujad
kaovad sootuks ja illegaalid enam ei tegutse? Tõenäoliselt mitte. Ka siis on
koerajuht see, kes võtab hommikul oma neljajalgse abilise, et temaga
teotahteliselt piiri poole suunduda. Imbi Raikna 20.11.2002 Eesti-Soome
sümfooniaorkester ja dirigent Anu Tali alustasid eile Vanemuise kontserdimajas
uut hooaega avakontserdiga "Kirg või kannatus", täna õhtul mängib orkester sama
kava Estonia kontserdisaalis. Anu Tali, millist maailma tipporkestrit tahaksite
dirigeerida ja miks? Viini Filharmoonikuid, sest minu arvates on sellel
orkestril kõige ilusam ja mitmekesisem kõla. Kui tihti saate tööpakkumisi
Eestist ja välismaalt ja kui tihti peate pakkumisi tagasi lükkama, kas siis
ajapuudusel vms pärast? Tõsi on, et tööd on viimasel ajal juurde tulnud. Mõne
tööpakkumise olen pidanud tagasi lükkama. Nii Eestis kui ka kord välismaal.
Põhjuseks on asjade kattumine või ebakorrektne asjaajamine. Mida tähendab
dirigendi kohta ütlemine: on vormis / ei ole vormis? Vormis ollakse siis, kui
dirigent on mängitava kava hästi ette valmistanud. Vorm püsib, kui tööd on
pidevalt. Sest sellega on nagu iga muugi asjaga: aju harjub mõtlemisega ära,
väljendusvahendid (dirigendi puhul liigutused) muutuvad läbimõeldumaks. Kuidas
teie end vormis hoiate? Ma ei tea, kui hästi see mul õnnestub. Püüan
järjepidevalt enda kallal tööd teha. Veedan aega nootidega, küsin nõu oma
professorilt, kolleegidelt. Mis teid kõige enam segab töös? Ebaprofessionaalne
suhtumine: huvi puudus muusika vastu, üldine vaimulõtvus - kui inimesed, kellega
tuleb tööd teha, silmanähtavalt ei armasta ega naudi oma tööd. Mis teeb
inimesest dirigendi? Hea dirigendi? Väga hea? Dirigendiks võib õppida koolis -
muusikaakadeemias, konservatooriumis. Heaks dirigendiks saadakse läbi töökuse,
väga heaks dirigendiks sünnitakse. Siis on esindatud nii anne, karisma kui ka
tööoskus ja -armastus - see, mida saalis ja laval tunnetatakse, kuid sõnadesse
panna on raske. Kas dirigent oskaks ka muid inimkooslusi juhtida, näiteks
erakonda või valitsust? Ma ei ole selles kindel. Iga kingsepp jäägu oma liistude
juurde. Kas dirigendil peab olema absoluutne kuulmine? Dirigendil peab olema hea
muusikaline kõrv ja nüansside eristamise oskus, et leida partituurist üles see,
mis muusika liikuma paneb. Kui paljust jääb ilma see, kes klassikalist muusikat
küll kuulab, aga ise viisi üldse ei pea? Et muusikat mõista, ei pea ise seda
teha oskama. Muusika mõjub läbi alateadvuse, äratab mälestusi, rahustab, erutab
- selle mõistmiseks ei pea läbima koolitust ega lugema läbi raamatuid. Mis
keeles te Eesti-Soome sümfooniaorkestriga suhtlete? Üldiselt käib töö inglise
keeles, sest selles orkestris mängib muusikuid üle kogu maailma. Vahel ka vene
keeles, sest kontsertmeister ja veel mõned muusikud on Venemaalt, ka soome või
rootsi keeles, kui on tegemist delikaatsetes asjades otsese pöördumisega.
Eestlastega räägin eesti keeles. Millist muusikainstrumenti te ise mängida
oskate? Koolis õppisin klaverit. Orkestripillide tundmisele olen pidanud suurt
rõhku panema, et tunda nende mänguspetsiifikat. Kas Beatles ja Webber on saja
aasta pärast sama mis Mozart nüüd? Pole õrna aimugi, kuigi sada aastat on
suhteliselt lühike periood. Kui saaksite ise endale tunnise soovikontserdi kava
koostada, näiteks Klassikaraadios, siis milline see välja näeks? Kuulaksin mõne
maailma tipporkestri kontserti live'ina. Erilisi muusikalisi eelistusi mul ei
ole. Kuidas mõista soovitust: tunneta muusikat? Just selle sõna tähenduses -
tunneta, ilma eelarvamusteta ja erilise ettevalmistuseta, südamega. Miks on
levimuusika nn edetabelimuusika populaarsem kui süvamuusika? Kas sellepärast, et
süvamuusika kuulamine nõuab pingutust ja pingutada ei viitsita? Laiatarbekaup on
ikka kättesaadavam. Sellega on ära harjutud ja lõpuks hakkab meeldimagi.
Kordamine on ju tarkuse ema. Ma ei ole nõus, et klassikalise muusika kuulamine
nõuaks alati pingutust. Vahetevahel küll, eriti kui halvasti mängitakse. Kas
teie praktikas on ette tulnud juhatada kahtlase professionaalse tasemega
muusikuid? Tase on olnud kõikuv küll. See tähendab, et tööd tuleb teha rohkem,
sest tulemus tuleb raskemini kätte - materjal osutab suuremat vastupanu. See aga
ei tähenda alati, et töö on vähem nauditav või tulemus kesisem. Kui jõudehetkel
muusikat kuulate, kas hakkate automaatselt esituses vigu otsima või suudate
rahulikult lõõgastuda? Ei hakka vigu otsima, kuid ei kuula lõõgastushetkel tihti
muusikat. Kui aga kuulan, püüan sellesse eelarvamusteta suhtuda. Kui hea
tantsija te olete? Ütleme nii, et mul ei ole lausa kahte vasakut jalga, aga
tantsimist on üha harvem ette tulnud. Kas te laulate duši all? Ei. Kas te vahel
ümisete omaette, ja kui, siis mis viisi või viise? Ümisen küll ja reeglina
avalikes kohtades, pälvides inimeste hämmeldunud pilke. Enamasti on need lihtsad
meloodiad, teinekord lastelaulud. Mis elu elate Eestis, mida teete, kus käite?
Elan kõige tavalisemat elu. Tihti saalin kontserdimaja, ooperi ja kodu vahet.
Suurenenud töömaht on tinginud, et elan üha enam koti otsas. Olen hea meelega
lihtsalt kodus. Kui õnnestunuks peate abielu kahe muusiku vahel? Arvatakse ju,
et kui kaks muusikut koos elavad, siis kindlasti räägivad kodus muusikast ja
ainult muusikast? Pean seda sama õnnestunuks kui iga teist abielu. Sarnaste
huvidega inimesed peaksid ju teineteist paremini mõistma. Kindlasti ei räägi
muusikud kodus kogu aeg muusikast, nagu ka arstid ei räägi pidevalt meditsiinist
ja ajakirjanikud ei intervjueeri teineteist. Kodu on puhke- ja pelgupaik. Mida
soovitakse dirigendile, kui ta läheb orkestri ette dirigeerima (nagu näiteks
näitlejad löövad põlvega tagumikku, lauljatele soovitakse okast kurku jne)?
Kõike võib soovida või jalaga tagumikku lüüa. 20.11.2002 Milliseid kohtumisi
töövisiidil Suurbritanniasse peate kõige olulisemaks? Kõige olulisemad
kohtumised olid kahtlemata prints Charlesiga, samuti lordkantsler, Lairgi lord
Irvine'iga. Mõlemal kohtumisel arutasime Eesti jaoks väga põhimõttelisi
küsimusi, mis on seotud Euroopa Liidu ja NATOga. Lordkantsler, kes on ühtlasi
Lordide Koja spiiker, huvitus väga Eestist ja avaldas soovi ka Eestimaad
külastada. Muidugi oli seda väga rõõmustav kuulda ja ma kutsusin ta Eestisse
järgmisel aastal visiidile. Ma usun, et lordkantsleri isiku kaudu saab
Suurbritannia oluliselt mitmeski küsimuses Eestit toetada. Prints Charles
huvitus juba üksikasjadest, kuidas me oleme suutnud nii Euroopa Liidu kui NATO
suunal ettevalmistusi teha. Teatavasti on Walesi prints huvitatud
mahepõllundusest. Kas sel teemal ka vestlesite? Sellest oli meil päris
põhjalikult juttu. Prints Charles rääkis kohtumisel oma tegevusest: kuidas ta
toodab looduspuhtaid toiduaineid ja neid ka vastavalt töötleb. Walesi prints on
väga palju selleks teinud, ühiskondlikult mõju avaldanud, et mahetootmist
propageerida. Juttu oli ka sellest, et eesmärgiks pole mitte üksnes toota
puhtaid toiduaineid, vaid oluline on ka keskkonna kujundamine. Näiteks
loomakasvatuse abil saab maad kultuurmaastikuna korras hoida. Nii et küsimus ei
ole mitte ainult looduspuhtas toidus, vaid tervikuna keskkonna ja
kultuurmaastiku kujundamises. Meil oli neil teemadel printsiga meeldiv
mõttevahetus. Ta on veendunud, et ELis on väljavaateid nii mahepõllundusel kui
perefarmidel. Kui ELis reformitakse põllumajanduslikku tootmist, siis ühelt
poolt minnakse intensiivse tootmise teed, kuid samas tuleb arendada ka
mahepõllumajandust. Walesi printsi lähenemisviis on Eesti põllumajanduse jaoks
väga tähelepanuväärne. Kuidas hindate Eesti võimalusi mahetooteid toota? Eesti
loodus on Euroopa kontekstis suhteliselt puhas, kuna meie põllumajanduses pole
väga intensiivselt väetisi ja taimekaitsevahendeid kasutatud. Just selle tõttu
oleks praegu võimalik laiendada oluliselt Eestis looduspuhaste toiduainete
tootmist. Ja loomulikult ka töötlemist. Samas oleme keerulises olukorras: ühelt
poolt toodame suhteliselt looduspuhtast toorainet, aga toidu töötlemisel oleme
läinud seda teed, et need toiduained säiliksid kauem. Ma julgen küll väita: ei
ole mingit kahtlust, et sellised toiduained on kaotanud oma kvaliteedis. Kas
prints Charles avaldas soovi tulla uuesti Eestisse? Meil oli sellest juttu,
kuivõrd prints Charlesi põhimõtted on ka Eestile lähedased. Mõistagi oli tal
huvi külastuse vastu. Oluline oleks sel juhul kokku leppida külastuse aastaajas,
et printsil oleks võimalik tutvuda liigirikka, mitmekesise Eesti loodusega.
Millised on teie muljed Oxfordi ülikoolist? Oxfordi ülikool on kahtlematult
maailmaülikool. Kuna ma pidasin Oxfordi ülikoolis 1993. aastal loenguid mitmes
kolledžis, olen ülikooliga juba teatud määral tuttav. Loomulikult pakub Oxford
alati huvi ja ma nõustusin kohe ettepanekuga, kui mind kutsuti sinna esinema.
Pidasin loengu ühiskonna väärtushinnangutest, Euroopa traditsioonidest ja
kultuurist. Ühiskond mõtestab paljusid asju ümber ja samal ajal on jäänud
põhitraditsioonide, arusaamade juurde. Oli väga huvitav suhelda sellisel teemal
eri kultuuripiirkondadest üliõpilastega. Mul oli meeldiv tajuda head kontakti
oma kuulajaskonnaga - üliõpilaste ja õppejõududega St Johni kolledži suurimas
auditooriumis. Sellest kohtumisest jäi väga meeldiv mulje, sest tunnetasin väga
tõsist toetust oma mõtetele. See meenutas mulle neid päevi, kui ise rektorina
töötasin. Ütlesite oma lõpukõnes, et Oxfordis tundsite end mitukümmend aastat
nooremana. See oli tõesti nii. Kui ma olin EPA rektor, oli mul väga hea kontakt
oma üliõpilastega. Mul on neist aegadest meeldivad mälestused. Mäletan tollast
ühtsustunnet, me rääkisime üliõpilastega väga avameelselt. Kui üliõpilased
tahtsid minu jutule tulla, ei takistanud sekretär kunagi põhjendusega, et
rektoril ei ole aega. Ka Oxfordi ülikooli kohta öeldakse, et
professorid-õppejõud ja tudengid on seal kui üks pere. Oxfordi sügav
filosoofiline sisu võibolla selles seisnebki, et see on üks akadeemiline pere.
Üliõpilane, kes on väärikate professorite-õppejõududega niimoodi koos elanud,
neilt väärtushinnanguid ja teadmisi omandanud, kannab seda tunnet endaga kaasas
kogu elu. Kogu tema ellusuhtumises ja inimsuhetes on aluseks austus teadmiste,
aususe ja muude selliste väärtuste vastu. See on oluliselt suurem pagas kui
teada mõnd valemit. Valemi võib alati raamatust leida. 20.11.2002 President
Arnold Rüütli Suurbritannia töövisiidi tipphetkedeks said loeng tudengitele
Oxfordis ja kohtumine Walesi printsiga Londonis Kui eestlased esimest korda
Inglise kuninganna Elisabethi vastuvõtul käisid, jäänud üks baltlaste
delegatsiooni liige sukkipidi kuninganna kõverate toolijalgade külge kinni ja
tõusnud lauast koos tooliga. See juhtus 1998, kui meie endisel peaministril Mart
Siimannil oli koos teiste Balti riikide peaministritega au lõunastada koos
kuningannaga. Meil selliseid apsakaid ei juhtunud. Kõik sujus kui kellavärk
kõrges Big Beni tornis. Saareriigi kuninglikud kombed Juba Gatwicki lennuväljal
oli Eesti Vabariigi presidendi delegatsioonil vastas EV suursaadik
Ühendkuningriigis Kaja Tael. " Suurbritannias võib üllatuda väga meeldivalt, kui
isegi taksojuht tunneb väga hästi Eestit. Samas võid Inglise kõrgseltskonnas
sattuda olukorda, kus Eesti on täiesti tundmatu, " ütles Tael. Lisaks presidendi
kaaskonnale olid Suurbritannia reisil 11.-13. novembrini kaasas tõlk Karin
Sibul, EPMÜ prorektor Lembit Nei, kes on mitu aastat Oxfordi ülikoolis end
täiendanud, ja allakirjutanu. Kui Kaja Tael aasta tagasi Londonis suursaadikuks
kinnitati, saadeti talle paleest järele lahtine tõld, millega ta sõitis
Buckinghami paleesse volikirja üle andma. "Olin siis turistide silmis otsekui
võõramaine kuninganna," muigas suursaadik. Saareriigis valitseb monarhia,
traditsioonid ja inglise huumor. "Loen hommikuti kõiki Eesti ajalehti, muidu ju
ajakirjanikud solvuvad," ütles president saareriigi pinnal, kui selgus, et nüüd
tuleb kaks tundi hiljem ärgata ja hommikutunde Eesti ajakirjandusega täita ei
saagi. Seevastu imetlesime järgmisel hommikul Thamesi vaadet parlamendihoone
rõdul, kus ajaloolise kesklinna taustal kõrgub hiiglaslik vaateratas - Londoni
silm. Lordide Kojas võttis meid vastu lord Janner - väike sõbralik aadlimees,
kes juhatas otsekui dirigent elegantselt kätega žestikuleerides delegatsiooni
hiiglaslikus parlamendihoones sinna ja tänna. Winston Churchilli kuju ees tegime
väikese peatuse. Churchilli üks jalg postamendil hiilgas kui kullast. Just siia
Churchilli jalale toetab iga parlamendiliige, enne kui valmistub sõnavõtuks
saalis, selgitas lord Janner. See toob head õnne. Lord Janner tegeleb
projektiga, mille eesmärk on paigutada Baltimaades teeviidad sõjaaegsete
massihaudade juurde. Väikesel teejoomisel palus ta Eesti presidendil hakata oma
ürituse patrooniks, nii nagu seda juba on Läti ja Leedu president. Kuninganna
järel teine Seejärel järgnes kohtumine lordkantsler Lairgi lord Irvine'iga, kes
on kuninganna järel teine isik riigis. Lordkantslerite osakonna eesruumi seinad
on täis raamitud pilte, kus parukatega poseerivad praeguse Lordide Koja spiikri
eelkäijad: St Edmundsbury lord Havers oli sel ametikohal 1997, eelmine oli
Clashferni lord Mackay aastatel 1987-1997. Esimesed selle kõrge ameti kandjad on
graafilistel piltidel jäädvustatud juba mitu sajandit tagasi. Ülemkoja värvid on
tumepunane ja kuld, punane on lordide, roheline alamkoja liikmete värv. Mis
ametile võiks lordkantsler Eestis vastata? "Sellist tiitlit Eestis kindlasti ei
ole, sest ta ühendab endas suhteliselt eripärasel moel täitevvõimu, olles
justiitsministri rollis, aga ühtaegu ka parlamendispiiker ja ülemkojas spiiker,"
selgitab suursaadik. "Lordkantsler on ühtlasi riigikohtu liige, nii et tal on
tõesti väga keskne roll Briti riigis." Lordkantsler Lairgi lord Irvine oli
kohtumisel Eesti Vabariigi presidendiga üllatavalt hästi kursis Eestiga. Teda
huvitasid nii meie edusammud, püüdlused ELi ja NATO suunal kui ka suhted
Venemaaga. Lordkantsler teatas kohtumisel, et peab tulema oma silmaga Eestit
vaatama. "Me arutasime tõesti väga põhimõttelisi Eestiga seotud küsimusi," ütles
president Rüütel. "Ja väga rõõmustav oli kuulda, et lordkantsler tunneb suurt
huvi Eesti vastu, ka avaldas ta soovi Eestimaad külastada." " Presidendi visiidi
mõte oli kasutada kõiki võimalusi, et Eestit Suurbritannias tutvustada. Need
kohtumised kujutavad endast üsna individuaalset lähenemist Briti parlamendi
ülemkoja liikmetele, " selgitas hiljem suursaadik ajakirjanikule. Oxfordi
vaimsus tõi sära Oxfordi ülikool - maailma parimat haridust andev ülikoolilinn -
mõjus lausa lummavalt. Üle neljakümne kolledži varjuliste aedade keskel,
raamatukogud maailma varamutega, Nobeli preemia laureaatidest õppejõud, Euroopa
helgeimad pead haridust nõutamas. Ehkki saime tunda vaid murdosa sellest
õhustikust, oli Oxfordi vaimsus ometi tuntav. Eesti presidenti Arnold Rüütlit
piirasid nutikate-vaimukate küsimustega Euroopa ja Aasia andekamad noored
Hiinast Venemaani välja, vastuste andmine tõi sära ka Rüütli silmadesse. " Eesti
rahvas elab teiste rahvastega samade väärtuste nimel. Oleme suutnud läbi
sajandite säilitada oma kultuuri ja seda ka edasi arendada. Mida rohkem suudame
säilitada kõikide rahvaste kultuuri, seda rikkam on kogu inimkond, " selgitas
Rüütel, kui teda küsimustega Eesti kohta lausa üle külvati. " Väga värskendav
kohtumine. Esitati ka Eesti ajakirjanike traditsiooniline küsimus, et kas
sellist Eestit tahtsite, " muigas president hiljem. "Siin Oxfordis tunnen end
mitukümmend aastat nooremana," ütles president Rüütel hiljem banketil. " Ma olin
just saanud nelikümmend, kui mind valiti põllumajandusakadeemia rektoriks
Eestis. Tunnen sama ühtekuuluvustunnet tudengitega nagu aastakümneid tagasi. "
Eesti presidendi loengul "Traditsioonid ja väärtused muutuvas Euroopas" oli St
Johni kolledži saal puupüsti rahvast täis. Üle saja tudengi kuulas Eesti esimest
meest, kes omal ajal üksi ja esimesena pidi seisma NSV Liidu juhtide ees, et
öelda: Eesti taotleb iseseisvust. Just Balti riikidest sai alguse
iseseisvuslaine, mis kulmineerus Berliini müüri langemisega. President Rüütel
rõhutas oma loengus Balti riikide silmapaistvat rolli sündmustes, mille kaudu
pool Euroopat pöördus demokraatliku arengu teele. Ta rääkis Eesti pürgimisest
ELi ja NATOsse ning meie rahva väärtushinnangutest, mis toetuvad ka
traditsioonidele. "Eestlased on üle elanud palju võõrvõime, ometi oleme suutnud
oma identiteedi säilitada," rõhutas Rüütel Oxfordis. "Oma ajaloolt ja kultuurilt
oleme alati kuulunud Euroopasse." Parim haridus maksab miljoneid Meie
presidendiga oli tulnud kohtuma ka kümmekond praegu Oxfordis õppivat Eesti
noort. Esimest semestrit õpib siin filosoofiat ja politoloogiat Paavo Piik. Tema
sõnul läheb Oxfordi ülikooli diplom eestlasele maksma kuni poolteist miljonit
krooni. Esimese sissemakse, üle veerand miljoni krooni, tegid Piigi vanemad
pangalaenuga. Siin praegu õppivad eesti noored on saanud õppetoetust nii Sorose
fondist, Avatud Eesti Fondist kui ka Briti valitsuselt. Merilin Kiviorg õpib
õigusteadust, Maarit Kivilo klassikalist kirjandust, Illimar Ploom ajalugu ja
Kersti Tarien inglise keelt. Olga Nekrassova teeb doktoritööd elektrokeemia
erialal. "Me tuleme pärast õpinguid Eestisse tagasi," ütles Harri Altroff, kes
tudeerib siin molekulaarbioloogiat. "Sest see haridus, need kogemused annavad
ikkagi väga palju juurde, et oma rahvale kasu tuua." "Õppevorm on siin unikaalne
ja selle üle ollakse Oxfordis uhked," selgitas Paavo Piik. " Lisaks loengutele
on kord või paar nädalas kokkusaamised professoritega, seal on ainult kaks-kolm
tudengit. Me analüüsime kõik õpitu läbi, see on otsekui isiklik vestlus.
Selliste kohtumiste käigus õpib väga palju. " Professorid tudengiaega tagasi Ka
professor Lembit Nei kiidab tutor'ite süsteemi, kus juhendaja teeb ühe-kahe
tudengiga väga intensiivselt tööd otsekui eraõpetaja. "Oxfordi õhkkond on
fantastiline," ütles Nei. " Siin on kõik üles ehitatud selle peale, et tuleb
teha hästi palju ja intensiivselt tööd. Kolledž on tudengitele kodu ja noorte
motivatsioon on väga kõrge, sest et kui Oxfordi ülikooli diplom taskus, siis on
maailm lahti. " Ja nüüd on Oxfordis niimoodi, et pärast ametlikku õhtusööki
lastakse lipsud lõdvemale ja professorid lähevad lähemasse pubisse tudengitega
õlut jooma. "No ma ei tea," keeldus proua suursaadik kommenteerimast, kui just
sellekohase ettepaneku tegi St Johni kolledži president Michael Scholar Eesti
presidendile. Ainult viieks minutiks, please. See on meie traditsioon. Nii kui
õlleklubisse sisse saime, lennutas professor Richard Compton oma palitu
lähimasse tudengilauda, ütles: tehke mulle ruumi. Püsti jalu täitis elevil
presidendimeeskond Oxfordi õhtust tudengipubi. Ainult hetkeks. Maailma priimused
istusid laudades, õlleklaasid ees - õhevil, jutuhoos, nagu noored ikka. Prints
ja Rüütel kohtusid St Jamesi palees Eelmisel kolmapäeval täpselt kell kolm
võttis Walesi prints Eesti presidendi Arnold Rüütli vastu St Jamesi palees. Kui
prints Charles lossiuksele Eesti presidenti tervitama tuli, lõid ETV kaamerad
särisema. "Vaata et sina ei pildista!" hoiatas Londoni saatkonna töötaja Jaap
Ora, kui ma saatkonna autost oma seebikarbiga välja kargasin. Loomulikult ma ei
pildistanud, sest etikett on etikett. Kuna prints Charles on pildistamiste
suhtes väga tundlik, oleks mul tulnud enne läbida range politseikontroll. ETV
võttegrupp saadeti kohe pärast 20sekundilist filmimist kuninglikust hoovist
minema, mina varjusin saatkonna autosse ja jäin kannatlikult audientsi lõppu
ootama. St Jamesi palee siseõu - kitsad aknad, kõrged müürid - jättis üsna sünge
mulje. Ja ennäe - ei tulnudki kaua oodata, kui autoga sõitis treppi järgmine
kõrge külaline - Camilla Parker Bowles, printsi kauaaegne sõbranna: elegantne,
hoolikalt sätitud soengus, lilla kleit koketse lõhikuga. Kaks härrasmeest St
Jamesi lossist sööstsid talle vastu ja Camilla juhatati väärikalt sisse. Samal
ajal pakkus Walesi prints Eesti presidendile oma tehases toodetud maheküpsiseid,
vestlusteemadeks mahepõllundus ja päevapoliitika. Prints Charles huvitus Eesti
ettevalmistustest liitumiseks ELi ja NATOga. Eesti riigipea märkis, et 2%
suuruse kaitsekulutuste osakaaluga SKTst suudab Eesti viia oma kaitsevõime
vajalikule tasemele. "Hoolimata sellest, et Suurbritannia on kuningriik, on
monarhia ikkagi igapäevasest poliitikast eemal," ütles Kaja Tael hiljem. " Me
saime prints Charlesiga jagada meie vaateid päevapoliitikast. Mida rohkem
tuntakse Eestit kui väikest ja tublit riiki, seda rohkem kahtlemata tekib
võimalusi saada stipendiumi ja õppida neis suurtes ülikoolides. Briti valitsuse
silmis on Eesti üks vägagi usaldusväärne partner. " 20.11.2002 Piimatootja
tunneb, nagu oleks ta eestlaste seast välja arvatud Rapla Dairy on Raplamaal
Vigala vallas kaotamas piimatootjaid, kes raskete aegade kiuste on seni just
sellele töötlejale truuks jäänud. Nii pikaks ajaks, seitsmeks kuuks, pole Rapla
Dairy neid varem piimarahata jätnud. "Me nimetame nüüd laudaskäimist
tulevikuinvesteeringuks," rääkis kaheksat lehma pidava pere naispool. "Ma ikka
veel usun nende lubadusi, et järgmisel ja jälle järgmisel ja jälle järgmisel
nädalal vaatame," ütles peremees talust, kus peetakse paarikümmend piimalehma.
Keegi neist ei söandanud oma nime avalikustada, sest siis tööstus võibolla ei
maksagi võlga ära. Esimene pere ootab summat, mis on nüüdseks üle 60 000 krooni.
Rapla Dairy võlg teise pere ees on ligi 130 000 krooni. Olukord on hull Mõlemad
pered on oma tootmisse investeerinud, et euronõudeid täita. Esimene pere, kes
saatis sel sügisel ühe lapse tasulisse kooli, arvestas veel augustis, et saab
investeeringust hoolimata ise hakkama. "Meil oli sääste ja laps ütles
õppelaenust ära," rääkis perenaine. Nüüd on ikkagi õppelaenu võetud. Pere aga
elab nii-öelda eimillestki. " Vist õnneks olime ise mõnele inimesele raha
laenanud. Esialgu küsisime need laenud tagasi. Nüüd hakkab see raha otsa saama.
Tulemas on ikaldustoetus, aga mis siis edasi saab, pole teada, " ütlesid nad.
Taliviljakülv ei õnnestunud ilma tõttu. Teise pere peremees vangutas hakkama
saamise küsimuse peale ainult pead: "Olukord on väga hull, ainult vihasta." Nad
müüvad praegu veel jätkuvalt piima Rapla Dairyle. Miks? "Mul on neist kahju,"
ütles teise pere peremees. Üks turumajanduse reegleid on küll see, et tootja
müüb sinna, kus kasulikum on, aga Vigala inimesed leidsid, et tegelikult pole
turul ühtegi kindlat piimaostjat. Nüüd liigub Vigalas jutt, et on võimalus müüa
piima Saaremaa töötlejale, kes maksab korralikult. Aga nad teavad, et uuele
turule tulija on ikka esiotsa hoolikas maksja. Nagu oli Mulgi Meierei, kes
maksis raha kaks korda kuus. "Kõik jooksid sinna, aga siis mulk lõpetas asja
hoopis ära." Vigala juustutööstusel läheb praegu hästi, kuid levib kuuldus, et
tulevik sõltub litsentsi saamisest, mis pole kindel. Nad on vaadanud ka E-Piima
poole, kellesse justkui võiks uskuda, aga samas liigub suust suhu jutt mehest,
kes müüs oma piima E-Piimale, kuid kaotas liisinguauto, kuna piimaraha
laekumisse tuli ootamatult pikk vahe. Kindlustunde võiks ju anda töötlejaga
sõlmitud leping. "Meiega ei sõlmi keegi lepinguid," ütlesid nad, lisades, et ega
leping ei aitakski. Näiteks toodi piimatootja, kel on leping Tallinna
Piimatööstusega - kui raha maksmine viibib, ei laeku mingeid intresse, kuigi
leping näeb seda ette. "Ma tunnen vahel, nagu meid polekski eestlaste sekka
arvatud," ütles esimese pere perenaine. " Meie kogumispensioniga liituda ei saa.
Kui sotsiaalmaksu ette ära ei maksa, kaob haigekassakaart ka ära. Ja kui
piimatöötleja peaks pankrotti minema, saab tootja oma raha siis, kui seda
esimeses järjekorras olijatest üle jääb. ” Lõputu lubamine Kõige rohkem vihastab
neid see, et Rapla Dairyga ei saa enam jutule. “ Ütleks nad siis ära, et praegu
on makseraskused ja raha tuleb kunagi siis ja siis. Oleks vähemalt selleks
korraks meel parem, ” rääkisid piimatootjad. Aga nad kuulevad vaid ebamäärast
juttu, et võibolla homme, võibolla järgmisel nädalal. Kui Raplasse kohapeale
sõita, ei lase turvamees Dairy majja sisse, rääkimata mõne asjapulga jutule
saamisest. "Rapla Dairy ei tule minu eest maksma elektrit, telefoni, maamaksu,
nad ei telli mulle ka ajalehti," ütles esimese pere peremees. Samas ei osanud
neist keegi õieti ütelda, mis olukorra lahendaks. Advokaate palgata ei jõua.
Kuna riik näitab toetustega üles huvi piimatootmist säilitada, usuvad nad, et
üks võimalus oleks, kui sekkuks keegi riigi esindaja, näiteks riigikontroll.
Võibolla aitaks võimalus saada tasuta õigusabi. Aga eriti nad riigile ei looda.
Pole lihtsalt usku. "Riigiisad tegelevad nüüd ju sellega, et neli korda aastas
arutavad kogu rahva ees oma palgaseisu." Tegelikult nad loodavad ikka veel, et
Dairy maksma hakkab. Piimaautojuhid toovad teateid, et seal ja seal on mingi
summa ära makstud. Siis sõidavad nad kähku kahekümne kilomeetri kaugusele
Märjamaale vaatama, kas midagi on pangakontole jõudnud. Aga konto on ikka tühi.
20.11.2002 Tallinna Sadam ehitab Saaremaa süvasadama Küdema lahe läänerannikule
endisesse Tamme sadamakohta Mustjala valda. 70 mln kr maksev sadam tahetakse
valmis saada 2004. aasta maiks. Hooaja jooksul peaks sadam vastu võtma 30-35
kruiisilaeva. Tallinna Sadama juhtkond põhjendas sadama ehitamist Tammele
väikseimate süvenduskuludega, samuti pole vaja sadama maa-ala kelleltki välja
osta, sest see kuulub riigile. Tammel oli kalasadam veel 1960. aastate lõpul,
enne uue kalasadama rajamist Tagalahte Veerele. Saare maavanem Jüri Saar ütles,
et looduslikult on Tamme ilusaim sadamakoht nii maalt kui merelt vaadatuna.
Maavanem pakub selle Põhja-Saaremaale ehitatava sadama nimeks selguse mõttes
Saaremaa sadam. Mustjala vallavanem Enno Kolter ütles, et uskus juba kaheksa
aastat tagasi sadama tulevat just Tammele. Uudepanga lahte tahtis süvasadamat
ehitada juba 2000. aasta suveks AS Undva Sadam. Selle vastu olid aga eelkõige
linnuteadlased, sest Uudepanga lahes asub ohustatud linnu kirjuhaha suurim
talvitusala Läänemeres. Toonane AS Undva Sadama nõukogu esimees Jaak Lokk ei
imesta, et süvasadam nüüd lõpuks ikkagi ehitatakse. " Džinn oli ju pudelist
välja lastud. Varem või hiljem tulnuks see sadam teha, sest muidu hakatakse
küsima, miks te ühe projekti põhja lasite, aga asemele midagi ei pakkunud, "
ütles Lokk. Ornitoloogid on pidanud parimaks sadamakohaks Veeret, mis praegu
kuulub AS Hiiu Kalurile. 20.11.2002 EPMÜ teadusprorektori Lembit Nei (45) ja
metsandusteaduskonna dekaani Hardi Tulluse (46) kõrval pürib rektoritoolile ka
mees väljastpoolt - Tartu Ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi
erizooloogia korraline professor Alar Karis (44). Tema kandidatuuri esitas
maaülikooli endine rektor Nikolai Kozlov. Veterinaariharidusega Alar Karis on
töötanud ka Rotterdami ja Londoni ülikoolis ning osalenud rahvusvahelistes
projektides. Üks Karise uurimisvaldkondi on transgeensed loomamudelid
biotehnoloogias. Tema töörühma loodud geneetiliselt muundatud hiired, mille abil
uuritakse haiguste teket, on nõutud kaup ka välisturul. "Olen oma tööd teinud
piisavalt hästi ja kulutanud palju energiat tehnoloogia ülesehitamiseks,
seepärast oli kandideerimisotsus minu jaoks väga raske," ütles Karis. " Kuid mul
on piisavalt inimesi, kes suudavad tööd jätkata. Ma pole nii naiivne, et arvata,
justkui saaks rektoriametis käia pühapäeva hommikuti teadust tegemas. " "Et ma
pole samast majast, see mõnevõrra raskendab, samas annab aga ka eeliseid,"
arutles Karis. " Olen töötanud erinevates institutsioonides nii kodu- kui
välismaal. Näen EPMÜd mõnevõrra laiemas kontekstis. Samas teavad teised võibolla
täpsemalt, millist kraanikaussi on vaja vahetada. " EPMÜ rektorivalimised
leiavad aset 18. detsembril. Uus rektor annab ametivande 19. detsembril ja asub
tööle uuest aastast. 20.11.2002 Saaremaa Liha- ja Piimaühistu ostab maakonna
piimatootjatele Kesko Agro Eesti ASi kaudu Ukrainast ja mujalt söödamaisi, et
parandada lehmade piimaandi. Muhumaa taluniku Jaan Kesküla sõnul on tänu kõrge
energiasisaldusega maisi söötmisele päevane väljalüps lehma kohta suurenenud
umbes kaks kilo. Esimene maisikoorem saabus Saaremaale paar nädalat tagasi.
Kokku on ostnud ühistu ligi 600 t maisi. Varasematel aastatel on suuremad
tootjad püüdnud ise maisi osta, kuid väikeste koguste tõttu on hind kõrgem
olnud. Kõljala põllumajandusosaühingus (POÜ) söödetakse lehmadele maisi juba
kolmandat talve. Osaühingu esimehe Tõnu Posti sõnul ei ole mais imerohi, mis
kohe toodangut tõstma hakkab, ka muu sööt peab olema tasakaalus. " Tänapäeval
saab lehm õigesti toodetud söödast proteiini küll kätte, kuid lehmadel kipub
tekkima energiapuudus. Maisi ongi vaja söödaratsiooni lisada energia andmiseks,
" selgitas Post. Möödunud aastal kasvatas Kõljala POÜ ka ise maisi ja tegi
sellest silo, kuid vihmase suve tõttu jäi kuivaine sisaldus maisisilos
tagasihoidlikuks. Nagu enamik saare talunikke ja väiksemaid suurtootjaid,
kasutab ka Kärla POÜ lehmasöödas esmakordselt maisi. "Alati on nappinud raha, et
suurt koormat osta," tunnistas juhatuse esimees Ülar Tänak. Nüüd võttis Kärla
POÜ esialgu kümme tonni, talunik Jaan Kesküla ühe tonni maisi. Põllumeeste
meelest on meeldiv seegi, et raha ei pea kohe välja käima, vaid see arvestatakse
tasaarvelduse korras piimarahast maha. Saaremaa Liha- ja Piimaühistu juhi Paul
Alase sõnul tahetakse Saaremaale maisi edaspidigi tuua, probleem on ainult
suurte koguste ladustamises. 20.11.2002 Riina Kionka on kaua aega tegelnud
iseseisva Eesti välispoliitika planeerimisega. Strateegiaga. Tema esimene
välislähetus kulges otsejoones Berliini. Teenida suursaadikuleiba Saksamaal
tähendab vastutust. Mitte lihtsalt vastutust, vaid erakordselt suurt vastutust.
80 miljoniga Saksamaa on üks Euroopa Liidu juhtriike, samal ajal ka üks
võimsamaid NATO riike. Teha Eesti kuuldavaks ja nähtavaks Berliinis just nüüd,
Euroopa Liitu ja NATOsse astumise aastal tähendab, et tegemist on ülima
professionaaliga. Mis on Eesti-Saksa suhetes praegu kõige olulisem? See, et
Eesti saaks kaks kutset: astuda NATOsse ja Euroopa Liitu. Pärast seda on
samavõrd oluline, et ratifitseeritaks needsamad kaks kutset Euroopa Liidu ja
NATO liikmesriikide parlamentides. Kui Toomas Savi oli aprillis Berliinis
visiidil, sai ta Saksa parlamendi kõikide fraktsioonide esimeestelt kinnituse,
et kõik, välja arvatud Saksa endised kommunistid, toetavad Eesti saamist nii
NATO kui Euroopa Liidu liikmeks. Nii et Saksamaa ei takista Eesti astumist
NATOsse ja Euroopa Liitu? Vastupidi - Saksamaa on tugev Eesti toetaja. Kui
kiiresti saavad eestlased Saksa tööturule? Me võime juhinduda sellest, mis on
kokku lepitud. See aga tähendab seitset aastat ehk 2+3+2. Pärast esimest kahte
aastat on võimalik olukord uuesti üle hinnata. Praegu on raske öelda, kas
piirdutakse kahe aastaga, aeg näitab. Eestlaste tulek Saksa tööjõuturule ei
sõltu Eesti tahtest, vaid pigem sellest, kuidas sakslased on valmis vastu võtma
vahetuid naabreid. Nii et Saksa tööturule pürgivate eestlaste saatuse määravad
poolakad? Sakslased ei tee vahet, kas võõrtöölise puhul on tegemist poolaka või
eestlasega. Kui tööturg on kinni, siis on ta kinni ühtviisi kõigile, ja kui
otsustatakse ta avada, siis kõikide jaoks ühekorraga. IT inimesed on vist
eriolukorras? Selline nn rohelise kaardi süsteem funktsioneerib juba täna.
Eriliselt nõutud IT spetsialistid saavad tööloa ilma probleemideta. Nõudluse
korral ei loe, kes kust pärit on. Erandkorras võetakse IT tegelased Saksamaa
poolt kahel käel vastu. Kas Eesti palkmajaehitajate probleem on lakanud olemast
probleem? Jah, sellest hetkest, mil kirjutati alla lepingule. Seega nädal enne
Saksa üldvalimisi (22. septembril 2002 - toim) pole Eesti ehitajatel enam
probleeme palkmajade püstitamisega Saksamaal. Piirnumbri järgi võib Saksamaal
aastas töötada sada Eesti ehitajat. Kui kaua võttis aega see, et Saksa
tööministeeriumi esindaja ja sotsiaalminister Siiri Oviir käed lõid? See võttis
aega viis aastat. Lahendus tundub olevat hea. Vähemasti nii hindavad Eesti
palkmajafirmade esindajad. Nende meelest saab tellimused täita korralikult. Ei
saa eitada aga fakti, et aastad on teinud oma töö. Pikaajalise probleemi tõttu
on sakslased hakanud palkmaju tellima teistelt. Kui lahenduseni jõudnuks
kaks-kolm aastat tagasi, oleks Eesti ehitaja saanud suurema osa palkmajade
turust. Ühesõnaga, turg tuleb tagasi võita? See on tõsine väljakutse. Palju on
vaja teha, et jõuda samale tasemele nagu varem. Kes ikkagi seisis selle taga, et
Eesti palkmajade ehitajad oskuslikult välja tõrjuti kuni selleni, et Saksa
seadusestki võis lugeda: majad pannakse püsti vastava maa ehitusfirma poolt,
erandiks vaid palkmajad? Kellele oli see kasulik? Ma olen kursis taolise
paranoilise mõtteviisiga. Isiklikult ma seda ei jaga. Saksa tööturg on just
ehituse alal kitsaks jäänud. Berliinis on seda küll raske uskuda, sest peaaegu
igal tänaval käib vilgas ehitustöö. Ent mujal Saksamaal on ehitajate hulgas
levinud tööpuudus. Kardetakse odava tööjõu pealetungi idast. Tööjõu sissetuleku
takistamine on minu meelest üsna loomulik reaktsioon. Kui Eestis oleks sama
probleem, siis eestlased käituks samamoodi kätt ette pannes. Iga riigi kohus on
kaitsta oma inimeste huve. Mil määral suudab Saksamaa huvituda Eestist ehk
teisisõnu, kuivõrd konkurentsivõimeline on Eesti Poolale, Ungarile ja Tšehhi
vabariigile? Ajalooline, kultuuriline, majanduslik ja turismialane huvi on
olemas. Muidugi on huvi oma naabri Poola vastu suurem kui Eesti vastu. Naaber
huvitub ikka naabrist. Seda ei saa eitada. Saksamaa on investeerinud ennekõike
Poolasse, Ungarisse ja Tšehhi vabariiki. Ka Slovakkiasse. Ka transpordikulud
mängivad rolli. Nii näiteks on Saksa investeeringud Leedusse absoluutarvudes
kaks korda suuremad kui kaugemal asuvasse Lätisse ja ligi neli korda suuremad
kui Eestisse. Miks peaks Saksamaa üldse aitama Euroopa Liitu väikesi vaeseid
Balti riike? Vanema põlvkonna sakslane mäletab aegu, kui Eesti, Läti ja Leedu
olid maailmakaardil täiesti olemas. Sakslane pole unustanud 1939. aastat. Iga
natukese aja tagant palub mõni prominentne sakslane vabandust selle eest, mis
Molotovi-Ribbentropi pakti pärast aset leidis. Vabanduse palumine või teisisõnu
mineviku kahetsemine on kiiduväärt. On riike, kes võiksid Saksamaast eeskuju
võtta. Eesti saatkond asub Berliinis väga prestiižikas rajoonis. Kas tuli pidada
suurt võitlust, et sõjaeelset saatkonna hoonet kätte saada? Saatkonna hoone oli
Berliini kinnisturaamatus kogu aeg Eesti Vabariigi omandina kirjas. Sealsamas
oli kirjas, et omanik pole kohal. 1991. aastal saabus Eesti kohale. Vahepeal
olid majja asunud üürnikud. Saatkonna hoones oli 14 korterit. Üürid olid
kommunaalmajas madalad. Elanike hulgas oli palju kunstnikke ja tudengeid. Maja
korrashoid jättis soovida. Nii et kapitaalremondiks kulus üpris suur summa. Ent
koht on tõesti hea. See on vanast ajast diplomaatiline piirkond. Siinsamas
kõrval ootab kordategemist Kreeka saatkond, Itaalia saatkond, ümber nurga on
Austria ja Jaapani saatkond. Meie lähedal asuvad ka mitme liidumaa esindused.
Millal avas saatkond uksed? Eesti saatkond Saksamaal alustas tegevust Bonnis
aastal 1991 ja kolis Berliini aastal 1999. Üheksa aastat võttis aega, enne kui
inimesed sellest majast välja kolisid. 2000. aasta augustis alustasime
remondiga. Tööd käisid arhitekt Olavi Nõmmiku juhtimisel. Kümme kuud hiljem
asusid hoonesse tööle Eesti diplomaadid. Kui palju läks kapitaalremont maksma?
Võin eksida, aga minu mäletamist mööda 24 miljonit krooni. Kui palju Eesti
diplomaate teenib Berliinis? Berliinis töötab viis Eesti diplomaati: konsul,
majandusnõunik, kaks poliitika-ametnikku ja suursaadik. Veel on
kaitseministeeriumi poolt saadetud kaitseatašee, ka töötab meie katuse all
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindaja ja loodame, et kultuuriministeerium
saadab meile kultuuriatašee. Lätil on sama palju diplomaate kui Eestil, Leedu on
saatnud aga Saksamaale 13 diplomaati. Miks teie meelest ei külastanud
liidukantsler Helmut Kohl kordagi oma pika ametiaja vältel Eestit? Küll aga tegi
seda Prantsusmaa Vabariigi president Franēois Mitterrand juba 1992. aasta mais.
Ma arvan, et seda Kohli mittetulemist Eestisse on targem küsida Saksa
suursaadiku käest Eestis. Kas võis olla tegemist teatud sobinguga, mis seotud
Berliini müüri kaotamisega 1989. aastal? Ma ei usu. Et Helmut Kohl ei sobinud
Lennart Meriga? Riikidevahelisi suhteid suunavad siiski riikide huvid, mitte
isikutevahelised suhted ja nende kommenteerimine ei kuulu minu tegevusvaldkonda.
Selle asemel et suhelda Euroopa Liidu ja NATOga, püüab Venemaa iga hinna eest
edendada just kahepoolseid suhteid. Kuivõrd sobib väikeriik Eestile see, et
suurriik Venemaa ja suurriik Saksamaa saavad omavahel väga hästi läbi? Vene
välispoliitika on väga huvitav. President Putin suhtleb väga lähedalt mitte
ainult liidukantsler Schröderi, vaid ka president Bushiga. Kas see on Eestile
kasulik või kahjulik? Mida paremad on suhted Venemaa ja Euroopa Liiduga, seda
parem. Kui Euroopa Liidu suured riigid suhtlevad tihedalt Venemaaga, siis see
tugevdab Euroopa Liitu. Ma arvan, et see on Eestile kasulik. Oleme ju üsna pea
Euroopa Liidu liikmesriigid. Meie kahepoolsed suhted muutuvad. Nõnda ka Eesti ja
Vene suhted, sest Eesti saamisel NATOsse on need NATO ja Venemaa vahelised
suhted. Poola näite varal võime ütelda, et Poola ja Vene suhted paranesid
sellest hetkest alates, kui Poolast sai NATO liikmesriik. Suursaadik Jüri Luik
käis hiljaaegu välja mõtte, et Eesti peaks kuuluma NATO tuumikriikide hulka.
Kuidas seda korraldada? Tee leidmine on selge. Tuleb hoida kinni sellest, et
kaitsekulutuste osa oleks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. On vaja
olla usaldusväärne partner, kui vaja, abi anda. Ka Iraagi pommitamisel? Kui
oleme partnerid, siis igas olukorras. See on väga tõsine ülesanne. Ma ei ole
väga kindel, et sellest alati aru saadakse. Endine välisminister Ilves kirjutas
väga huvitava artikli sellest, mis saab Eesti välispoliitikast pärast Euroopa
Liitu ja NATOsse astumist. Joonistuvad välja uued naabrid. Just nende uute
naabrite toetamine on Eesti panus liitumisel rahvusvaheliste
organisatsioonidega. Juba 1993. aastast alates toetame Ukrainat, nüüd Gruusiat.
Meie osa on olla lüli lääne ja ida vahel. Eesti rahandusreform ja
infotehnoloogia on eeskujuks uutele naabritele. Sest meie ja nemad tuleme
enam-vähem samadest oludest. Meie kogemus loeb nendele rohkem kui mõne
Lääne-Euroopa riigi oma. Just sellisel kombel saame ennast oluliseks teha. Aga
ikkagi on Eesti vaid väikeriik, kelle rahvaarv sama suur kui üks Washingtoni,
Pariisi, Londoni või Moskva elukvartal. Ei saa ju kuidagi põhjanaaber Soomet
pidada suurriigiks, aga milline maine Euroopa Liidus! Ta on tubli, tal on head
ideed. Euroopa Liidu kontekstis on Soome väikeriik. Aga samal ajal oma
innovatiivsuse tõttu täiesti sündmuste keskel ja otsuste langetamise keskmes.
Kuivõrd suurriik Saksamaa võtab üldse kedagi peale Prantsusmaa kuulda? Kui
midagi on vaja läbi suruda, otsib Saksamaa mõistagi partnerit omasuguste suurte
hulgast. Ennekõike puudutab see Euroopa Liitu, aga kehtib ka NATO kontekstis. Ma
ei üllatuks, kui pärast Euroopa Liidu laienemist süveneks Saksamaa suhe Poolaga
(Poolas on ligi 40 miljonit elanikku - toim). On märke, et Saksa-Prantsuse
koostöö võtab üles hoogsamaid tuure kui vahepeal. Viitan näiteks viimasele
Euroopa Liidu tippkohtumisele Brüsselis (oktoober 2002 - toim), kus Schröder ja
Chirac jõudsid põllumajandustoetuste osas kokkuleppele. Mida peate teie, Riina
Kionka, isiklikult suurimaks õnnestumiseks Eesti-Saksa suhetes? Välispoliitikas
pole mitte midagi "oma tegu". Välispoliitika on meeskonnatöö. Välisministeerium
ja saatkond, kusjuures saatkonnas töötavad absoluutselt kõik ühise asja nimel.
Primadonnasid meil ei esine. Niisiis, milline on see kiiduväärt meeskonnatöö
Tallinna-Berliini liinil? Mainida tahaksin kindlasti ka seda, mis ei puuduta
välispoliitikat otseselt, aga on siiski oluline - saatkonna hoone
kapitaalremont. Ma tahaks loota, et meie tegevus NATO suunal aitas Saksa
poliitikutel süvendada arusaama, miks Eestile on oluline NATOsse saamine. Kui
mina Berliini tulin, puudus Balti riikidel NATOsse astumiseks Saksamaa toetus.
Ma ei taha öelda, et just minu tulek põhjustas põhimõttelist meelemuutust.
Siiski tahaks arvata, et meie valgustustöö Saksamaal aitas natuke kaasa selle
180kraadise pöörde tekkimisele. Mis puudutab Euroopa Liitu, siis selle
laienemise toetus on Saksa poliitikute hulgas väga tugev olnud. Nii et saada
NATOga liitumise toetus Saksamaalt on see tegu, mis väärib allakriipsutamist? Ma
julgen nõnda väita küll. Sakslased ei võtnud seisukohta. Õigemini, sakslaste
seisukoht koosnes kolmest punktist: uks peab olema avatud, laienemisest on vara
rääkida, kes valmis, saagu NATO liikmeks. Saksamaa pole kunagi ütelnud, et nad
oleks NATO idasuunalise laienemise vastu. Saksa positsioon seisnes positsiooni
puudumises. Samal ajal mõnes teises pealinnas, näiteks Kopenhaagenis või
Washingtonis, oldi vägagi entusiastlikult meelestatud NATO laienemise poolt.
Näiteks Taani oli algusest peale laienemise poolt, ka Washingtonis öeldi
kiiremini laienemist pooldav seisukoht välja. Mis rolli üldse Saksamaa NATOs
mängib? Ta on suurim partner Euroopas. Tal on võimsad ressursid. Praegu näiteks
on 10 000 Saksa sõdurit igasugustel rahuoperatsioonidel üle maailma. Ajalugu
silmas pidades on see väga suur muudatus Saksamaal, kuna Saksa põhiseadus ei
lubanud kuni viimase ajani Saksa sõdureid saata ühegi võõrriigi territooriumile.
Praeguse Saksa valitsuse teene ongi põhiliselt see, et Saksamaa on naasnud
välis- ja julgeolekupoliitika areenile. 1999. aastal saatis Saksamaa
esmakordselt pärast Teist maailmasõda oma sõdurid piiri taha Kosovosse rahu
tagama. Pärast seda on valitsus Saksa sõdureid saatnud Makedooniasse ja
Afganistani. Saksamaast on NATOs saanud riik, kellega saab arvestada, kui
väljaspool NATOt on vaja aktsioone korraldada. Kuidas see sõdurite saatmine
täpselt käib? Tegelikult ilma parlamendi heakskiiduta ei saa sõdureid kuhugi
suunata. See reglement on üpris range. Võrreldes teiste NATO riikidega üks
karmimaid. Nii et Saksa sõdurite sõdimise otsustab rahvas parlamendisaadikute
kaudu. Kuivõrd tõenäoline on Saksamaa osalemine Iraagi pommitamisel? Minu asi
pole Saksamaa siseasju kommenteerida. Kuid ma arvan, et Saksamaa teeb nii, nagu
liidukantsler Gerhard Schröder on öelnud ehk teisisõnu: Saksamaa ei osale Iraagi
ründamises. Mida ootab Saksamaa Euroopa Liidu laienemisest? Saksa valitsus
viitab küllalt tihti, et umbes kaheksa aasta pärast pole probleem mitte
tööpuudus, vaid tööjõu puudumine. See on aga tulevikumuusika. Peamine argument,
mida Saksa valitsus Euroopa Liidu laienemise puhul kasutab, on praegu see, et
avaneb suur turg. Et kõige suuremat kasu on liitumise eelsel ajal just lõiganud
Saksamaa. Viitamine juba saavutatud kasule on väga tugev trump. Osutatakse
Baieri firmadele, kes teevad koostööd Tšehhiga või jälle Poola ja
Mecklenburg-Vorpommerni vahelistele ärisidemetele. Laienemine elavdab
majanduslikku läbikäimist. Eriti piiriäärsetel aladel. Kas Otto, Klaus või Franz
ehk tavaline sakslane saab aru Euroopa Liidu laienemise vajalikkusest? Avaliku
arvamuse järgi pooldab 1/3 sakslastest Euroopa Liidu laienemist, 1/3 ei tea, 1/3
mõtleb veel. Selles ei ole midagi väga imelikku. Ma ei arva, et selles
peegelduks vastuseis kandidaatriikidele. Kui abiellutakse, siis mida lähemale
tuleb laulatuse kellaaeg, seda närvilisemaks inimene muutub. See on ka
arusaadav, sest abielu on tõsine asi, mitte mäng. Sama nagu abiellumisega on ka
Euroopa Liidu laienemisega. Oleks ju lausa imelik, kui mõlemad pooled ei
pabistaks. Kui rääkida Saksa parlamendi ratifitseerimisprotsessist, siis
kummaga, kas NATO või Euroopa Liiduga, liitub Eesti varem? Usutavasti NATOga.
Ilmselt on ajavahe kuu aega. Saksa parlamenti võiksid liitumislepingud jõuda
2003. aasta sügisel. Kas väikesel vaesel Eestil on suurele rikkale Saksamaale
midagi õpetada? Pole sugugi nii, et meie vaatame Saksamaale suhu. Nii näiteks
hindab Saksamaa meie geeniprojekti. Infotehnoloogia valdkonnas oleme Saksamaast
kaugel ees. Sakslased imestavad ega suuda algul uskudagi, kui seletan, et Eestis
saab mobiiltelefoniga parkida. Või trammipiletit osta. Või igal hetkel
pangaautomaadist raha võtta. Kuidas suursaadik Riina Kionka end oma esimeses
välislähetuses tunneb? Vastutus on tõesti suur. Kõik 24 tundi olen ma Eesti
teenistuses. Ei ole võimalik, et unustan selle ära. Iga kord kui ma siit
saatkonna hoonest välja astun, mõtlen ma, mis mul seljas on, kas kõik on korras,
kas ma jätan oma käitumisega Eestist hea mulje. Ka uksest välja astudes kehastan
ma siin Eestit, mitte lihtsalt Riina Kionkat. Nii et Riina Kionka kannab alatasa
rahvariideid? (Naerab südamest) Seda mitte, aga dressipükstes ma ka ei käi.
Rahvariideid kannan teinekord vastuvõttudel. Aga see tunne saadab küll mind
alatasa, et seisus kohustab. Enne suursaadikuks saamist ei teadnud ma sellise
tunde olemasolu. Marianne Mikko, ETV Berliin-Tallinn 20.11.2002
Elektripaigaldiste kontrollimise nõue on tekitanud sulidel tahtmist libateenuse
pakkujana raha teenida. Kuidas ära tunda õige kontroll? Vastavad Tehnilise
Järelevalve Inspektsiooni (TJI) elektriohutuse osakonna peaspetsialist Ellen
Luts (E. L.), AS Elektrikontrollikeskuse peainspektor Tõnis Mägi (T. M.) ning
majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tööstusosakonna peaspetsialist Ago
Pelisaar (A. P.). Kuidas saab inimene kontrollida, kas kohale tulnud
elektrikontroll on ikka see, kellena ta end esitleb? E. L.: Enne 1. oktoobrit
andis TJI elektritööde ettevõtjale välja kirjaliku registreerimistõendi. Siis
oli inspektsioonil täielik ülevaade, milliste töödega ettevõte tegeleb, sh
tehnilise kontrolli tegemine. Nimelt ei tegele mitte kõik elektritööde
ettevõtjad selle tööga. Nüüd saab seda infot majandus- ja
kommunikatsiooniministeeriumist. Kui kliendil on telefoni teel firma välja
valitud, saab ta küsida, kes töötegijatest kohale tuleb. Siis saab nõuda
kontrollilt nime ja pildiga töötõendit. A. P.: Üks võimalus on küsida
ettevõtjalt registri väljavõtet, et näha, kas ta on sinna kantud. Registrist
väljastatakse tõend vaid sel juhul, kui ettevõtja seda soovib. Enamik
ettevõtjaid pole sellest seni huvitatud olnud. Samas on saadav tõend vaid
hetkelise kehtivusega, s.t paberi andmise hetkel oli selline ettevõtja niisuguse
tegevusalaga registris registreeritud. Kellel on juurdepääs Internetile, võib
ettevõtja olemasolus ja pädevuses ise veenduda Kahtluse korral saab infot küsida
telefonil 6 25 63 44. Igal juhul peaks kahtlust äratama see, kui keegi kutsumata
tahab oma teenuseid pakkuda. Teenuse tellib klient ise. Keegi pole kohustatud
ühtegi ettevõtjat oma elamusse laskma ja ükski ettevõtja ei saa seda ka nõuda.
T. M.: Töötõendit ei pea igaühel olema, sest see pole kohustuslik. Näiteks meie
firma töötajatel neid ei ole. Lihtsaim viis inimest tuvastada on helistada
firmasse, leppida kokku kontrolli aeg ning selgitada välja, kes tuleb kontrolli
teostama. Kui inimene on kohal, saab kahtluse korral küsida isikut tõendavat
dokumenti või helistada firmasse, kust töö telliti. Kuidas näeb välja
nõuetekohasuse tunnistus? A. P.: Nõuetekohasuse tunnistuse vorm on kehtestatud
vastavalt majandusministri määrusele. Tunnistusele olevale vormile võib
lisanduda ettevõtja atribuutika. Kas kontrollitakse ka pooleliolevaid ehitisi?
E. L.: Pooleliolevaid ehitisi ei ole mõtet kontrollida. T.M.: Kui pooleliolev
ehitis võetakse osaliselt juba kasutusele, tuleb seal kontroll teostada. Kas
Lääne ja Vene elektrisüsteeme saab omavahel kuidagi sobitada? E. L.: Kahe
süsteemi omavaheline sobitamine ei tule tihtipeale kõne alla. Kui seade on
varustatud kaitsemaandusega, siis see ei toimi, kui puudub vastav kaitsesüsteem
installatsioonil. Pistikupesa vahetamisega ei saavuta kaitsesüsteemi olemasolu.
Kaitsesüsteemi peab eraldi välja ehitama. Määrus ei nõua kaitsemaandusega
süsteemile üleminekut, vaid vastavust ehitusjärgsetele nõuetele. Soovitan
võimaluse korral kasutada kahekordse isolatsiooniga seadmeid. A. P.: Uued
elektriseadmed esitavad kõrgemaid nõudmisi ka elektripaigaldisele. Kasutades
uusimat majapidamistehnikat vanas ja amortiseerunud elektripaigaldises, võib
rikkuda elektriseadme. Samuti võib elektriseadme kasutamine olla ohtlik.
Kindlasti ei hakka keegi nõudma, et ärge kasutage seda või teist elektriseadet
või et viige oma paigaldis vastavusse euronõuetega. Selleks pole seaduslikku
alust. NB! • Elektripaigaldiste kontroll ei tähenda seda, et vanad paigaldised
tuleb uute vastu välja vahetada. Keegi ei nõua Vene elektrisüsteemi asendamist
Lääne omaga. See on vaid soovituslik. • Ainus nõue on, et paigaldis peab vastama
paigaldamisaegsele eeskirjale. • Kontrollija märgib üles vead ning omanik
otsustab, kuidas, kes ja millal parandused teeb. Alles seejärel saab
nõuetekohasuse tunnistuse. Kui olukord on eluohtlik, sekkub TJI. • Kontrolli
eesmärk on teha kindlaks, et kõik paigaldised on ohutud nii inimesele kui
kasutatavatele seadmetele. Loe ka:, ML, 14. november 20.11.2002 Läänemaa
piimatootjad kutsuvad põllumajandusministrit appi Rapla Dairylt võlga nõudma
Rapla Dairyst seitse kuud piimaraha oodanud Noarootsi lehmapidajad pöördusid
abipalvega põllumajandusministeeriumi poole. "Võimaluse piires palume tasuta abi
juristi või advokaadi näol, kes tunneks seadusi ja oskaks meid, vaeseid
piimatootjaid, kaitsta," seisab kaheksa piimatootja avalikus kirjas. " Piima
viidi igal kolmandal päeval. Ostsin uue jahuti, aga tööstuselt raha ei tule, "
räägib Paslepa küla elanik, 73aastane Laine Rajasalu. "Istun pliidi ees paku
otsas ja mõtlen, kuidas omadega välja tulla." Rajasalu pension kulub maksudeks
ning ka kütust on vaja osta. Ta sai viimati piimaraha 16. oktoobril: 1145 krooni
ehk napilt veerandi aprillis saama pidanud rahast. Lepingut pole Ükski Noarootsi
lehmapidaja pole sõlminud tööstusega kirjalikku lepingut. Suusõnalisest
lubadusest tasuda 60 päeva jooksul, pole tööstus kinni pidanud. Pärast riikliku
Tallinna piimatööstuse pankrotti jäi Rajasalu ilma 8000 kroonist, nüüd on Rapla
Dairyst saamata 21 000 krooni. " Olen küll helistanud, aga seda Antonsit (Rapla
Dairy varumisdirektor - toim) pole kätte saanud. Ainult ootan ja ootan. "
Augustis lõpetati Noarootsi vallas mitmelt piimatootjalt piima vastuvõtmine.
"Mul on kolm lehma, kelle piima pole kuhugi panna," ütleb Paslepa küla Allika
talu perenaine Leili Raidla. Tal on kaks nooremat seemendatud lehma, kes peaks
kevadel lüpsma tulema. Rapla Dairyst mai ja juuni piimaraha 2500 krooni ei
loodagi ta enam kätte saada. "Kui ma lehmad ära müüks, on see raha varsti läbi
ja nii pensionini ei ela," ütleb Raidla. Pensionini veel tosin aastat. Noarootsi
vallas on alles jäänud neli piimatootjat, kes müüvad piima Rapla Dairyle.
"Lootus on viimane, mis kustub," ütleb endine zootehnik Üllar Neemrand, kellel
on juunist alates ligi 150 000 krooni saamata. "Kui poleks olnud piimalehma- ja
keskkonnatoetust, oleks seis päris keeruline," tunnistab valla suurima karja
omanik. "Kui lunida, et maksud või laenud maksta, siis vahel natuke raha
kantakse üle." Rapla Dairy sekretär püüab korduvalt ühendada Maalehte Rapla
Dairy raamatupidaja ja varumisdirektoriga, aga nad on kas hõivatud või parasjagu
lahkunud. Omanik Yaqub Haidary on Moskvas. Üllar Neemrand teab, et
varumisdirektor on lubanud sel nädalal osa raha ära maksta. 50 lehma pidav mees
on otsustanud üle minna lihaveiste kasvatamisele. "Kui teised piimatootjad ära
kukuvad, ei tule keegi enam siia piima järgi," arvab Neemrand. "Nii võib
Noarootsi vald sattuda nende valdade hulka, kust tilkagi piima tööstusele ei
viida." ETKLi peadirektor Kaul Nurm ütleb, et Rapla Dairy on piimatootjatele
võlgu 30 miljonit krooni. Ministeeriumi kiiranalüüs Ministeerium püüab
piimatootjaid ja -tööstusi raskest seisust välja tuua. Olukorra analüüsiks on
planeeritud kaks nädalat. Äripäeva andmetel on ministeeriumis väljatöötamisel
skeem, kuidas aidata ettevõtetel keeruline aeg üle elada ning Rapla Dairyl võlad
ära maksta. "Praegu ei ole eesmärk Rapla Dairy päästmine, vaid piimanduse
olukorrast ülevaate saamine," ütleb põllumajandusminister Jaanus Marrandi. "Kuna
Eestis puudub turukorraldus, kehtib meil piimatootjatele maailmaturu tootjahind,
mis on väiksem kui piima omahind," selgitab Marrandi. " Ühtse piimapoliitika
osad ELis on tootmiskvoodid, interventsioon, eksporditoetused. Üksikult pole
neid praegu rakendada võimalik. " E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas on
mõttega nõus, kuid peab vajalikuks siiski piimatootja toetamist. " Juba kevadel
oli näha, et tööstused ei suuda piima varumishinda kolme krooni peal hoida ja
teenivad kahjumit. Tegime juba siis ministeeriumile ettepaneku, et riik maksaks
30 sendi ulatuses piimahinna tootjale kinni, " räägib Murakas. Lisaraha pole Nii
tootjad kui töötlejad näevad kõige kiirema lahendusena piimalehma eest
lisatoetuse maksmist. Tavaliselt makstakse piimalehma kasvatamise toetus välja
kevadeks. Tänavu otsustas valitsus maksta karjaomanikele 2. detsembriks ka
täiendavat nn põuatoetust 54 miljonit krooni. Põllumajandusminister ütleb, et
seda summat pole võimalik suurendada. Jaanus Murakas näeb ka teisi võimalusi.
"On valiku küsimus, kas maksta kinni eelmise perioodi kahjud või kasutada raha
tulevikule mõeldes - turu-uuringuteks ja reklaamiks." Peaminister ei toeta
Peaminister Siim Kallas kinnitab Äripäevale, et kui põllumajandusminister teeb
analüüsi tulemustel ettepaneku alustada piima riiklikku kokkuostu või toetada
konkreetseid ettevõtteid, siis peaministri toetust need ettepanekud ei saa.
"Rahaline abi raskustes firmadele kas läbi otseste toetuste või riiklike kaupade
kokkuostu toetab ebaefektiivsest majandamist, on ebaõiglane teiste
majandusharude suhtes ning kujutab endast reeglina maksumaksja raha raiskamist,"
väidab peaminister Kallas. Samal teemal:, ML, 14. november 20.11.2002
Keskkonnaministeerium on metsanduse arengukavaga rahul, aga peremetsaomanikud
mitte Metsanduse arengukavaga hakati tegelema eelmise sajandi lõpus, valmis
saadi sellega möödunud nädalal. Sellele vaatamata ei ole see peremetsaomanike ja
Eesti Erametsaliidu meelest kaua tehtud kaunikene. Peremetsaomanike ehk
füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende esindajast erametsaliidu sõnul soosib
aastani 2010 Eesti metsandust reguleeriv arengukava suuri tegijaid ja püüab
kõrvale tõrjuda väikeseid. Kritiseerijate must stsenaarium on, et sellest saab
alguse peremetsaomaniku kui Eesti metsanduse ühe osa kadumine. Mihkelson:
Peremetsaomanik on see tõeline Arengukavas on ettepanek, mille järgi antakse
veel tagastamata ja vastava avalduseta metsamaade majandamiskohustus Riigimetsa
Majandamise Keskusele (RMK). Vändra erametsaomaniku Leili Mihkelsoni suurim
etteheide arengukavale puudutabki just seda. "Kust see arvamus, et riik on parem
peremees," imestab Mihkelson. Ta ütleb, et kuigi peremetsaomanikest üle poole
omavad väiksemat kui 5hektarilist metsatükki ehk nad on vaesed, suudaks
kõnealuseid maid laenu abil pidada ka nemad. "Peremetsaomanik on see tõeline
metsaomanik, tema tunneb vastutust ja tunnetab juuri," kinnitab Mihkelson.
Keskkonnaministeeriumi kantsleri Sulev Vare poolt asja kommenteerima volitatud
metsanduse osakonna juhataja kohusetäitja Olav Etverk õigustab vabade maade
RMK-le andmist järgmiselt: vabasid maid praegu haldavad keskkonnateenistused on
korraga nii need, kes nendel maadel metsamajanduslikke töid teostavad, kui need,
kes seda kontrollivad. "Vabade maade RMK-le andmine tulenebki soovist sellest
koomilisest situatsioonist välja tulla," väidab Etverk. Mihkelson jätkab
puuduste välja toomist: arengukavva on kirjutatud plaan teha seadustesse
muudatused, mis seavad pärimise või muu jagamise teel tekkiva metsaüksuse
pindalale alampiiri, loobutakse aga maade erastamisele seatud
pindalapiirangutest. Peremetsaomanike sõnul näitavad need punktid arengukava
kalduvust jätta väikeste huvid tähelepanuta. Samasse kilda kuulub ka plaan
maareformi seaduses loobuda eelisostuõiguse seadmisest erastamisel. Sellele
vastates viitab Etverk seadusandjale. Ta seletab, et kas parlament teeb vastavad
muudatused või ei, on juba tema otsustada. Põhjus, mis arengukava koostajat
mainitut ette panema ajendas, seisneb soovis vältida väikeste metsamaade poolt
põhjustatud metsaomandi killustatust. Erametsaliidu tegevdirektori Toomas
Lemmingu hinnangul jätkab arengukava toetuste osas Eesti metsanduse riikliku
poole eelistamist. Lemmingu hinnangu kommenteerimiseks toob Etverk välja
arengukava tabeli, kus kõnealuse perioodi erametsandust puudutavate ettevõtmiste
eelarveks saab liitmise teel 65 miljonit krooni. Lemming ütleb, et vastu võetud
arengukavale lootes ei muutu paremaks ka peremetsaomanike
koolitamine-nõustamine. "Vahepeal mõtlesin riigi kohtusse kaevata, kuna riik ei
ole seisnud hea selle eest, et omanik oleks teavitatud ja haritud, ning seega
vastutab peremetsaomaniku arutu käitumise eest." Erametsaomanik Leili Mihkelsoni
sõnul on peremetsaomanike harimist vaja, et mõistetaks kahju, mida toob kaasa
oma metsa välismaalastele müümine. "Välismaalased - need viivad ju tulu mujale,"
nendib Mihkelson, "välismaalastest üle jääva metsa taastamisega peab ikka
eestlane tegelema." Lemming: Hea, et olemas Lemmingu sõnul on arengukava
puudujäägid tingitud haldussuutmatusest ja suutmatusest mõista, et peremetsa
areng peab olema ülejäänud arengukava suhtes tasakaalus. Lemmingu meelest oleks
tulemus olnud parem, kui arengukava koostades oleks analüüsitud eelnevate
aastate olukorda. " See oleks aidanud mõista, milles on vajakajäämised.
Arengukava komisjoni tööd hindab Lemming pigem formaalseks kui sisuliseks. Ta
kurdab, et erametsaliidu seisukohti ei arvestatud. "Kui ainult üks mees on
vastu, siis loomulikult on tulemus selline, nagu ta on," näeb Lemming loogikat.
Erametsaliit oli ettepanekute tegemisel aktiivne. "Kuidas erametsaliit
töögruppides tööd tegi, teab liit ise paremini," kõlab keskkonnaministeeriumi
esindaja Etverki vastus. Jutt, et arengukava vastuvõtmine oli poliitiline otsus,
on Etverki sõnul mõttetu. " Nii võiks kõik töögruppides osalejad väita.
Loomulikult ei leia kajastamist kõik ettepanekud, " lisab ta. Küsimusele, kumb
on parem, kas metsandus halva arengukava järgi või metsandus ilma arengukavata,
vastas Lemming, et hea, et see ikka olemas on. Mihkelson vaidleb vastu: "Ilma
oleks olnud parem." Mihkelson oleks eelistanud arengukavaga veel venitada,
kaasata selle ettevalmistamisse rohkem asjaga kursis olevaid inimesi.
"Venitamine oleks olnud halvim," leiab Etverk. Kuigi Mihkelson ja Lemming
väidavad peremetsaomanikke kõigele vaatamata optimistlikud olevat - nad loodavad
uuele metsaseadusele -, ütlevad nad, et riik oleks pidanud arengukavas
kaugelenägelikum olema. "Selliseid asju peaks ajama südamega," ütleb Mihkelson.
Helena Eenmaa Vt ka, Metsaleht, 31. oktoober ja, Metsaleht, 26. september
21.11.2002 Uus seadus täpsustab omavalitsusliitude rolli, kuid on vara öelda,
kas peatab nende lagunemise 6. novembril võttis Riigikogu vastu kohaliku
omavalitsuse üksuste liitude seaduse. Eesti omavalitsusliitude ühenduse
aseesimehe Toomas Välimäe sõnul said omavalitsusliidud tegutsemiseks senisest
tõsisemad alused ja ülesanded. "Kui siiani peeti liitude ülesandeks vaid
omavalitsuste ühishuvide kaitsmist, siis nüüd on tegevusring tunduvalt laiem,"
lausus Välimäe. "Liit esindab oma üksusi suhetes riigiorganite, isikute ja
rahvusvaheliste organisatsioonidega, tal on õigus ühishuvide kaitsmiseks ka
kohtusse pöörduda." Tegutsemisruum laieneb Liidu üldkoosolek võib täita ühiselt
ka neid ülesandeid, mis on kohaliku omavalitsuse õlul, seda loomulikult volikogu
otsuse alusel. Samuti võib liit sõlmida valitsusasutusega lepingu ja võtta
seaduse alusel oma kanda riiklikud ülesanded. Välimäe sõnul võiks liidud
korraldada näiteks maakonna ühisveondust, koostada maakonna arengukava. Seadus
lubab katta riigieelarvest ka nende ülesannete täitmisega seotud kulud. Liit
saab võtta riiklikke ülesandeid vaid siis, kui ükski liige pole vastu. Seadus
annab omavalitsusliitudele suuremad võimalused kaasa rääkida ELi
struktuurifondide raha jagamisel. Siiani oli see riigiorganite pärusmaaks.
Välimäe ütles, et riiklike ülesannete enda kanda võtmisega ei taha omavalitsuste
liidud maavanemate rolli vähendada, vaid täpsustada. " Maavanemate ülesandeks
jääb järelevalve teostamine. Nagunii on nende pädevusest enamik asju ära viidud
ja ka raha pole nende käes. " Ida-Virumaa omavalitsuste liidu esimehe Bruno
Uustali arvates on seadus omavalitsusliitude võit. "Seaduse vastuvõtmine venis,
sest poliitikud kartsid, et taastatakse teine omavalitsustasand," rääkis Uustal.
Põlvamaa omavalitsuste liidu esimehe Sirje Tobrelutsu sõnul on seadus vaid üks
osa probleemi lahendusest. " Me oleme nüüd riigile seaduslikud partnerid. Kuid
riik peab liitudele ülesannete täitmiseks eelarvest raha andma. " Siiski ei too
seadus omavalitsusliitudele tagasi kuldseid aegu: kui kadus ühine rahakott ja
ühistegevuseks vajalik raha tuli linnadel-valdadel ise leida, hakkas siin-seal
kaduma üksmeel. Hulk omavalitsusi lõi ühendustest lahku, tuues ettekäändeks
liiga suure osamaksu. Kas seadus hoiab koos? "Et tülid olid raha pärast, siis ei
usu, et seadus suudab lahkulöömist pidurdada," arvas Bruno Uustal ja lisas, et
Ida-Virus on suured linnad ja väiksed vallad siiani üheskoos hakkama saanud.
"Lahkulöömise põhjused olid tihtipeale otsitud," täheldas Toomas Välimäe. "Pigem
oli tegu identideedikriisiga." Tartumaa omavalitsusliidust lahkus tänavu kolm
valda. "Siiani pole me peale seltsielu millestki ilma jäänud," ütles Alatskivi
vallavanem Maie Nisu. " Siiski on eraldi halb olla. Otsus välja astuda oli
protestiks, et liit pole aidanud meid naabervallalt kooliraha võlga tagasi
saada. " Seaduseelnõu arutelu ajal avaldati siin-seal kahtlust, justkui võiks
tekkida ühes maakonnas nüüd mitu liitu. Kartusel pole siiski alust: seadus
nõuab, et liidu võib luua siis, kui sinna astub üle poole maakonna
omavalitsusüksustest. Kõik liidu liikmed osalevad oma esindaja kaudu
üldkoosolekul. Eesti omavalitsusliitude ühenduse koordinaator Sirje Ludvig: Äsja
vastu võetud seadus on esimene reaalne samm Euroopa Nõukogu Kohalike ja
Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi poolt Eesti kohaliku demokraatia arengu
kohta 2000. aastal koostatud raporti soovituste elluviimisel. Seadus näeb ette
omavalitsusliitude asutamise ja tegevuse erisused, võrreldes
mittetulundusühingute seadusega. Ettevõtteregistris registreeritud kohaliku
omavalitsuse üksuste liidud kuuluvad ümberregistreerimisele
mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris hiljemalt 2004. aasta 1.
jaanuariks. Samal teemal:, ML, 11. aprill 21.11.2002 Keskkonnainspektorid peavad
hakkama omavolilisi ehitisi lammutama Riigikogu võttis eelmisel kolmapäeval
vastu uue planeerimisseaduse, mis annab keskkonnainspektsioonile uuest aastast
õiguse sundlammutada looduskaitsealadele ning ranna- ja kaldakaitsevööndisse
ebaseaduslikult püstitatud ehitisi. Praeguse seaduse järgi on see õigus
kohalikel omavalitsustel, aga enamasti nad seda ei kasuta. Ehituskeeluvöönd on
meresaartel 200, mandril 100 ja siseveekogude ääres 50 m veepiirist. Hoiatuseks
näidishukkamised "Omavolitsemine on läinud juba nii räigeks, et pidime midagi
ette võtma, muidu jääb riik õiguskorra kaitsel narriks," põhjendas
keskkonnaministeeriumi planeeringute osakonna juhataja Jüri Lass
keskkonnainspektsioonile sundlammutamise korraldamise õiguse andmist. Lassi
sõnul rikuvad omavolilised ehitajad seadust täiesti teadlikult: nad on
veendunud, et midagi ei juhtu ja küll takkajärgi nende elamud seadustatakse.
Vallaametnikel on põhjendus, miks nad omavolitsemistele läbi sõrmede vaatavad:
kuidas sa lähed teise inimese suvilat või elamut lõhkuma, kui too liiati vahel
on valla suurim ettevõtja. "Vallavanemad kardavad, et pärast pannakse
kättemaksuks ta oma saunale tuli otsa," ütles Lass. Seadusemuudatus paneb
keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna Hiiumaa büroo juhataja kt Marek Põllu
ohkama. "Ega me selle üle eriti õnnelikud ole, aga teisest küljest on see
loogiline." Jüri Lass loodab väga, et kui maakonnas on üks sundlammutamine läbi
viidud, siis omavolilisi ehitisi enam nii lihtsalt ei teki. "Selleks ongi meil
vaja näidishukkamisi teha," ütles Lass. Marek Põllu sõnul tuleks Hiiumaal kohe
lammutada kolm ehitist. Sarve maastikukaitsealal juba 1996. aastast 25 meetrit
veepiirist seisev majake on andnud Sarve sündroomi nime kogu ebaseaduslike
ehitiste nähtusele. Käina vald taotles keskkonnaministeeriumilt Käina lahe -
Kassari maastikukaitseala kaitse-eeskirjade muutmist, et seadustada valla ühe
suurema ettevõtja Kaljo Endi majake kaitseala sihtkaitsevööndis. Seal on
igasugune majandustegevus keelatud. Valitsus täiendas selle kaitseala
kaitse-eeskirja, lubades sinna rajada tootmisega mitteseotud ehitisi kaitseala
tarbeks. Nende hulka elamud ei kuulu. Kaitseala tarbeks võib ehitada ainult
linnuvaatlustorne, laudteid, lõkkeplatse ja istepinke. Lammutamine ei lähe
libedalt Loata ehitise lammutamise pretsedent on Eestis olemas. Saaremaal
Harilaiul lasti ühe soomlase hütike selle püstipanijatel nii kiiresti ära
koristada, et kui inspektsiooni mehed kohale jõudsid, polnud jälgegi järel.
Ehkki see oli väike kokkupandav palkmaja, ütles vallavanem Aivar Kallas, et
niisama kindlakäeliselt oleks ta tegutsenud mis tahes villa puhul. Nii hõlpsalt
ei läinud aga Võrumaa Urvaste vallavalitsusel. Lõõdla järve äärde ranna- ja
kaldakaitsevööndisse saun-suvila püsti pannud Aare Vein kaebas vallavalitsuse
kohtusse pärast seda, kui vald kuulutas ajalehes välja tema hoone lammutamiseks
vähempakkumise. Valla juristi Aivar Hiisi sõnul ei olnud mees reageerinud valla
korraldustele koristada ise oma hoone rannast ära. Juba eelmisel sügisel tegi
Urvaste vallavalitsus esimese korralduse, mida pikendas tänavu mais veel kuni 1.
juulini. Hiisi arvates läks Vein kohtusse aja võitmiseks. "Ees olid valimised,
ehk lootis ta, et uue volikoguga on võimalik asjad korda ajada." Paar aastat
kohtus jaurata on lubanud ajakirjandusele ka vandeadvokaat Viktor Kaasik,
kellele Harjumaa Jõelähtme vallavalitsus andis ebaseaduslikult loa ehitada
merele lähemale kui 100 meetrit ning hiljem peatas selle. Lassi sõnul teadis
Kaasik väga hästi, et hakkas ehitama seadusega vastuolus oleva loa alusel.
"Kaasik ei saa kuidagi nimetada ennast heauskseks kodanikuks," ütles Lass. Sest
veel enne seda, kui vandeadvokaat läks vallalt ehitusluba nõutama, taotles ta
keskkonnaministeeriumilt ehituskeeluvööndi vähendamist 100 meetrilt 50 meetri
peale. "Minister ütles talle ära," sõnas Lass. Kranich keeldus põhjusel, et
tegemist on väga väärtusliku rannaluitestikuga ning metsaga, kus ehitustegevuse
toomine liiga lähedale merele kahjustaks rannamaastikku. Samal teemal: ML, 30.
mai 21.11.2002 Rahamurest enam häirib kohalikke omavalitsusi keskvõimu üleolev
suhtumine Eelmisel reedel oli Tartu uut vanglat avamas hulk tähtsaid mehi.
Pealinna ametnike meelehärmiks polnud külaliste seas ühtki ülikoolilinna juhti.
Nemad protestivad justiitsministeeriumi kavatsuse vastu panna vanglasse lubatud
500 asemel 900 kinnipeetavat. "Tartu on oma juhtkonnaga üles näidanud tõelist
kolkapatriotismi," siunas justiitsminister Märt Rask ja nimetas sellist upsakuse
ülesnäitamist kahetsusväärseks. Kolkapatriotismi poolt ja vastu Raski arvates
pole pool miljardit maksvale julgeolekuasutusele antud aega oma tegudega
tõestada, kelle hüvanguks ta töötab. "On normaalne, et vangla ehitati Emajõe
lammile, kuhu ükski erainvestor ei oleks tööde kalliduse tõttu hoonet
püstitanud," leiab minister. " Veelgi normaalsem on, et tekkis 360 uut töökohta.
Vangla 60miljonisest eelarvest jääb suurem osa maksude ja tarbimisena kohapeale
ning kompleksi soojatarbimine tasakaalustab Tartu üleinvesteeritud
soojamajandust. " Rask ennustab, et vaidlust vangide arvu üle otsib
põlistartlane peagi rubriigist "Eesti rahva ennemuistsed jutud". "Ei eita, et
selline suurtarbija on meie soojamajandusele puhas võit," nendib Tartu linnapea
Andrus Ansip. "Kuid see tarbija oli ka 500 vangiga olemas." Ansip pole nõus ka
kolkapatriotismi süüdistusega ega pea seda pelgalt Tartu-Tallinna vastuoluks. "
Siin väljendub keskvõimu üldisem suhtumine kohalikesse omavalitsustesse. Seda on
varemgi väljendatud. Siis, kui taheti jõuga haldusterritoriaalset reformi teha.
" Mõru suutäis magusaks Äsja Strasbourg'is Euroopa kohalike ja regionaalsete
omavalitsuste kongressil viibinud Ansip rääkis Tartu muredest ka Rootsi
kolleegidele. Nood ütlesid: loomulikult on kohalikul omavalitsusel ka
vanglaküsimuses oma sõna öelda. Rootsis korraldati põgenikelaagri asukoha
otsustamiseks isegi referendum. Ja ühes Saksamaa väikelinnas oli keskvalitsus
sunnitud kohaliku valitsuse nõudel vangla ja linna vahele rajama
kõrghaljastusega mäe. Põhjus: kooliaknast oleks paistnud vangla lastele kätte ja
see võinuks nende psüühikat mõjutada. "Potentsiaalne oht oli põhjuseks, miks
investeeriti meie mõistes arusaamatusse ehitisse," sõnab Ansip. " Demokraatlikus
ühiskonnas ei saa seda ignoreerida. Kui ka hirm on alusetu, ei saa sellest
üleoleva suhtumisega üle, vaid tuleb selgitada. Meil ütleb aga minister: see on
ennekuulmatu, et üks kohalik omavalitsus tuleb ütlema. Kuid Euroopas käivadki
asjad nii. Demokraatlikus riigis on kohalike omavalitsuste tähtsaimaks rolliks
keskvõimu tasakaalustamine ja kohalike huvide kaitse. " Ansip leiab, et kui
keskvalitsusel on mure, tuleb sellest avatult rääkida. Ei tohi kõrgemalt
positsioonilt teist ignoreerida ja öelda: me pole kunagi ühegi linnajuhi käest
küsinud ega hakkagi küsima. Maailmas küsitakse. Ja keskvalitsused oskavad teha
mõrud suutäied nii magusaks, et mitu omavalitsust pretendeerib sellele.
"Seepärast ütlen meiegi asjameestele: püüdke meeldida ja mõelge kodanike
tasandil, ärge ülbitsege ja alavääristage," soovitab Ansip. Mure mõistuse pärast
"Keskvõimul oleks justkui pidev mure: äkki ei jätku meil mõistust," ütleb Eesti
Linnade Liidu esimees, Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi. " Seepärast
üritatakse võimu enda käes hoida ja meie eest kõik ära otsustada. Mis seal
imestada - valitsuses pole kohaliku tasandi juhtimise kogemusega inimesi. " Ka
Tamkivi arvates tuleks suhete selgeksrääkimiseks omavahel rohkem suhelda. Ta ei
arva, et vaja oleks ühiskondlikku kokkulepet. Pigem pidevat dialoogi. Siis ei
kantaks ka ühe vigu kõigile üle. Näiteks Püssi puhul oli hea sõrme viibutada:
olete ikka äpud, saite raha, panite selle hakkama ja nüüd oletegi pankrotis. Ju
on teisedki samasugused! Linnade liidu esimehena teab Tamkivi, et kahe võimu
vahelisi tülide allikaid on igasuguseid: küll kaitsejõudude polügoonide,
prügimägede jms rajamine, aga ka maade munitsipaliseerimine. Pidevaks tüliõunaks
on eelarve ja kohalike omavalitsuste tulubaas. "Rahaprobleemid paistavad kõige
teravamalt silma," tõdeb riigikogulasest Põlva linnavolikogu esimees Georg
Pelisaar. Ta leiab, et tänu omavalitsuste toetusfondi suurendamisele on praegu
kesk- ja kohaliku võimu suhted siiski paremad kui aasta tagasi. Samas peab ta
riigi tähelepanu ikkagi väikeseks. "See tuleneb olematust regionaalpoliitikast,"
kritiseerib Pelisaar. " Omavalitsused, kes on sunnitud tegutsema viletsama
majandusliku järjega piirkondades, on järjest halvemasse olukorda jäänud. Vahed
järjest süvenevad. " Probleemid algavad õigusaktidest, millega omavalitsustele
ülesandeid jagatakse. Ei arvestata kõikide huve ja võimalusi: osa jääb
kehvemasse olukorda, sest riik paneb neile kohustusi, mis teistele pole rasked.
Ametnike keeli on see erinev haldussuutlikkus. Pelisaare arvates tulevad paljud
hädad sellest, et ära on kadunud teise tasandi - maakonna omavalitsus. Nii on
mitmed rollid jäänud katteta. Neid ei pea täitma riik, aga mitte ka
omavalitsused. " Kas me ikka saame õige teedevõrgustiku remonditud, kui raha
jagada omavalitsuste vahel? Sama lugu on haridusobjektidega. Meil oleks vaja
taas jõuda teise tasandi omavalitsuseni. Esimene samm on selles suunas astutud,
äsja seadustati omavalitsusliitude ühendused, " ütleb Pelisaar. Kaugus pole vaid
kilomeetrites Kaardile vaadates asub Tallinnast kõige kaugemal Misso vald. Kas
vahemaa on vaid geograafiline? Vallavanem Lembit Sikk, kellele teeb muret, et
valitsus ja parteid on riputanud vallad rahaliselt oma lõa otsa, tunnetab
suuremat vastuolu siiski vaimsel tasandil. "Meile sisendatakse pidevalt, et
oleme lollid ega tea midagi," nendib Sikk. " Vahest me näeme inimest paremini
kui Tallinnas? Seal ei teata, kui palju on kanalisatsioonikaevudes olijaid. Meil
pole ühtegi. Ei ole meil ka tänavalapsi. Eesti riik on väga Tallinna-keskne. Kui
räägitakse, et omavalitsused ei suuda ELi struktuurifondide raha vastu võtta, on
see tegelikult Tallinna probleem, kes kirjutab miljonieuroseid projekte. Kui
Misso tahab poolt miljonit krooni veepuhastile, öeldakse, et projekt on väike.
Ka omavalitsustele süüks pandud korrumpeerumine on minu meelest pigem Tallinna
kui Misso probleem. " Kümme aastat Toila valda ja peaaegu sama kaua ka Ida-Viru
omavalitsusliitu juhtinud Bruno Uustal meenutab, et tosin aastat tagasi said
kohalikud omavalitsused suured volitused-õigused. Vähehaaval on keskvõim need
endale tagasi krabanud ja distants muudkui suureneb. "Keskvõim on kapseldunud ja
elust kaugele jäänud," ütleb Uustal. " Igal sammul paistab läbi ka korporatiivne
lähenemine. Nõuded, olgu need siis elektriohutusele või koolisööklatele,
sünnivad seepärast, et keegi ametnikest või nende tuttavad on äriliselt asjaga
seotud. " Selline hoolimatus maksab varsti kurjasti kätte. Järgmise sügise
euroreferendumi tulemused sõltuvad ju suurel määral sellest, kuidas inimene end
tunneb. "Keskvõim on ehitanud riiki üles, kuid jätnud kohaliku elu ja inimesed
unarusse," tõdeb Uustal, kes hakkab kirjutama uurimistööd demokraatia
mõõdupuudest. Kuidas paistavad kohaliku ja keskvõimu suhted Tallinna poolt?
Peaminister Siim Kallas: Keskvõimu ja kohalike omavalitsuste suhted paistavad
kaunis ummikus olevat. Erinevate huvide parimad näited on linn versus maa ja
suured omavalitsused versus väikesed omavalitsused. Samuti on paljud
organisatsioonid suhtunud kahtlevalt omavalitsuse võimesse raha jagada. Kõik
viimased valitsused on samas tahtnud anda omavalitsuste käsutusse rohkem raha ja
rohkem vastutust. Paraku on see soov põrkunud tugevale vastasseisule ja eri
huvidele. Näiteks õpetajate palkade osas pooldas riik suurema rolli andmist
omavalitsustele, kes võiksid keskvalitsuse asemel olla palgamaksjateks. Seniste
ümberkorralduste tulemuseks on siiski poolik lahendus, õpetajate palgaraha on
kohalikele omavalitsustele üle antud, kuid omavalitsused palgapoliitikas kaasa
rääkida ei saa. Nii on omavalitsused pandud sisuliselt vaid kassapidaja rolli,
mis kindlasti ei olnud süsteemi muutmise algne eesmärk. TPÜ osakonnajuhataja
Jüri Saar: Milleks viriseda ressursside liigse Tallinna-kesksuse pärast, kui ei
olda valmis neist osa endale saama. Mitte lihtsalt kingitusena või almusena,
vaid seeläbi, et hakatakse täitma riiklikult tähtsat funktsiooni. Tundub, et
vastuseis vangla kontingendi vältimatule suurendamisele on pigem emotsionaalne
"fuihh kui vastik!" tüüpi hüüatus, mitte asjaliku analüüsi põhjal tehtud otsus.
Põhimõtteliselt vangla vastu olijatele tahaksin öelda: ärge tehke
mutimullahunnikust mäge ja vajalikust ettevõtmisest seebiooperit ega proovige
lõigata kahtlase väärtusega profiiti. Tartu Postimees, 15. november 20.11.2002
29. novembril kl 11-17 korraldab Eesti Euroopa Liikumine Tartus hotellis Kantri
(Riia 195) Euroopa maaelu foorumi. Eesti valitsus on lõpetamas põllumajanduse ja
kalanduse peatüki läbirääkimisi ELi liikmesriikidega. Euroopa Komisjoni
ettepanek otsetoetuste, muude toetusmehhanismide suuruse ja
põllumajanduspoliitika rahastamise kohta on tekitanud Eestis palju vastukaja.
Foorumi eesmärk on lahti rääkida ELi ühtse põllumajanduspoliitika rahastamise
otsuse mõju Eestile. Teisalt, kuna Eestis on levinud nii väärarusaamu kui ka
põhjendamatuid ootusi ELi põllumajandus- ja maaelumeetmete kasutamise kohta, on
korraldajad seadnud eesmärgiks anda osavõtjaile teavet ka põllumajandusega
seotud strukturaalfondidest, eriti nendest, mis aitavad kaasa maapiirkonna
arengule. Sõna võtavad Eesti põllumeeste esindaja Brüsselis Aivar Niinemäe,
põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai, PRIA esindaja Katrin
Noorkõiv jt. Foorumile oodatakse põllumajandustootjaid, maal elavaid ja
töötavaid inimesi, kohalike omavalitsuste esindajaid, ajakirjanikke ja kõiki
huvilisi. Registreerimine hiljemalt 25. novembriks tel 6 93 52 35, faks 6 93 52
02, e-post info@euroopaliikumine.ee 20.11.2002 Suvel põhjaliku remondi läbi
teinud Kanepi kirikutornis troonib nüüdsest endise risti asemel ao- ehk
koidutäht. Kanepi koguduse õpetaja Margit Laili sõnul ei ole aotähte Eestis
ühegi teise kiriku peatornis. Aotäht kõrgus tornis juba kiriku pühitsemise ajal
1810, kuid see raudplekist täht ei pidanud ilmastikule sajanditki vastu. Aastast
1893 kuni tänavuse suveni oli tornis rist. "Tähte kirikutornis seostatakse
siinsete mõisnike Ungern- Sternbergidega, nende nimi Sternberg tähendab tõlkes
tähemäge ja nii nad lasknud tähe tornitippu panemiseks oma kulu ja kirjadega
valmistada," teab Lail üht oletust. Vastne täht valmistati Rein Mõtuse töökojas
Tallinnas täpselt sarnane algse aotähega, mis eelmisel aastal kirikutornist üles
leiti. Lisaks tähele torni tippu sai uue vaskse kuue tornikiiver, millel
vahetati enne välja pehkinud puiduosi talastikus. Margit Laili teadmisel läksid
tööd maksma kokku üle poole miljoni krooni, kusjuures koguduse enda kulutused
piirdusid vaid remondiaegsete elektrikuludega. Raha tuli muinsuskaitseameti
kaudu Eesti riigilt, tööd tegi osaühing Frantsiskus. 20.11.2002 Euroopa Liitu 1.
mail 2004 Euroopa Liidu välisministrid leppisid esmaspäeval kokku, et kümme
kandidaatriiki ühinevad Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Kõik kandidaatriigid
peaksid 2003. aastal korraldama rahvahääletuse ELiga ühinemise küsimuses. Samas
on 15 välisministri üldine hoiak, et lepingu ratifitseerimiseks kõigis riikides
kulub umbes aasta enne 1. maid 2004. Nüüd jääb oodata, millal diplomaatilistest
allikatest tulnud uudisest saab ametlik laienemisotsus. Kommenteerib
välisminister Kristiina Ojuland: Suurkohtumine ise on planeeritud 12.-13.
detsembrile, mil läbirääkimistele tõmmatakse joon alla ning esitatakse
ametlikult kutsed Euroopa Liiduga liitumiseks nendele kandidaatriikidele, kes on
ühinemiseks valmis. Seejärel asutakse ette valmistama liitumislepingut, mis
praeguste kavade kohaselt peaks valmima kevadel ning kirjutatama alla aprillis
Kreeka eesistumise ajal. Kristiina Ojulandi lugu samal teemal loe järgmisest
Maalehest. Ansip veab Raskiga vägikaigast Kuna Tartu vangla kinnipeetavate arv
ületas esmaspäeval 500 piiri, teatas Tartu linnapea Andrus Ansip Postimehele, et
linnavalitsus võtab vastu otsuse tühistada vangla kasutusluba. Samuti plaanib
Tartu linn pöörduda kohtusse, sest loa tühistamine üksi võib jääda kasutuks
deklaratiivseks aktiks. Kohtult kavatseb linn nõuda, et justiitsministeerium
kasutaks vanglat vaid nendel eesmärkidel, milleks see on projekteeritud ja
ehitatud. Kommenteerib õiguskantsler Allar Jõks: Loodan, et justiitsminister ja
Tartu linnapea leiavad siiski vastasseisule kohtuvälise lahenduse. Asjale
õiguslikust küljest lähenedes on selge, et vangide arvu suurendamine üle 500
piiri ei saa olla kasutusloa äravõtmise aluseks. Mitte mingil juhul ei tohi
ehitise kasutusluba peatada ega tühistada enne, kui ehitise omanikule on tehtud
ehitusjärelevalve inseneri ettekirjutus ja see ettekirjutus on jäänud täitmata.
Kui vanglat kasutatakse vanglana, siis kasutamise otstarvet muudetud pole.
Vangla jääb vanglaks olenemata sellest, kas seal on alla või üle 500 vangi. Loe
ka päevateemat Markko Märtini suur sõit Nädalavahetus pakkus Eesti autospordile
läbi aegade parima saavutuse. Eesti ralliäss Markko Märtin lõpetas hooaja
hiilgavalt, tõustes Suurbritannia rallil II koha omanikuna esmakordselt
autasustamispjedestaalile. Esimene oli norralane Petter Solberg, Märtinile
järgnesid kolm rallimaailma suurkuju: Carlos Sainz, Tommy Mäkinen ja Colin
McRae. Tänavu kokkuvõttes üheksas olnud Märtin läheb uuele hooajale vastu Fordi
esisõitjana. Autospordi asjatundjad on juba mõnda aega rääkinud Märtinist kui
tulevasest maailmameistrist, kuid järgmiseks hooajaks ta ise sellist sihti veel
ei sea. Maalehe kommentaar: Rõõm sitke Eesti mehe saavutuse üle väljendub meie
nädala näo valikus. Padar kandideerib Mõõdukate esimeheks Endine
põllumajandusminister Ivari Padar teatas esmaspäeval, et on nõus kandideerima
Rahvaerakonna Mõõdukad esimeheks. Padari kandidatuuri toetab ka Mõõdukate senine
juht Toomas Hendrik Ilves, kes on nimetanud teda Eesti uue iseseisvusaja
parimaks põllumajandusministriks. Padari mitmete konkurentide seas parteiliidri
kohale on viimasel ajal esile tõusnud endine vabadusvõitleja Enn Tarto. Samas
hindavad poliitikavaatlejad Padari võimalusi selgelt parimateks. Oma otsust
kommenteerib talupidaja Ivari Padar: Kuna olen Mõõdukate erakonna liige ja kui
nad mind raskel ajal usaldavad, siis ega mul pole õigust kõrvale hoida. Ka siis,
kui see isiklike plaanidega päris hästi kokku ei lähe. Kui kusagil midagi lörri
kipub minema, siis kutsutakse ikka maamehed appi. Ametiühingud plaanivad streiki
Eesti Ametiühingute Keskliit kavandab valitsuse mõjutamiseks esmakordselt Eestis
veel tänavu üleriigilist töökatkestust ja miitingut Toompeal. Eesti
Ametiühingute Keskliidu esimees Kadi Pärnits ütles ETA-le, et töökatkestus peab
toimuma kindlasti enne riigieelarve vastuvõtmist. Miiting Toompea lossi ees
toimub sel ajal, kui Riigikogu arutab katkenud sotsiaaldialoogi. EAKL heidab
valitsusele ette, et see on sotsiaalpartnerina kaotanud usalduse ja et
kolmepoolsed lepped on täitmata. "Oli kokku lepitud, et maksuvaba tulu määr
suureneb 1400 kroonini, oli kokku lepitud, et suurenevad aktiivsed
tööhõivemeetmed," selgitas Pärnits ETA-le. President Bushi sõnum Esmaspäeval
andis Raadio Vaba Euroopale eksklusiivintervjuu USA president George W. Bush,
kes on saabumas Tšehhi Vabariigi pealinna Prahasse, et osaleda NATO
tippkohtumisel. Intervjuus rõhutas Bush vajadust muuta NATO sõjalist
strateegiat, mis lähtuks eeldusest, et kõige tõsisem oht vabadust armastavatele
riikidele on terrorism. Bush ütles, et NATO laienemine Venemaa piirideni ei ole
ohuks Vene rahvale ning et NATO uued liikmesriigid annavad allianssi väga
olulise panuse. Raadio Vaba Euroopa küsis USA presidendilt, kas ta kujutab ette
Venemaad kunagi saamas NATO täieõiguslikuks liikmeks. "Aeg näitab," ütles Bush.
" Peamine on tagada, et suhe toimib nii nagu peab, mis tegelikult ütleb
Venemaale, et laienenud NATO teie piiril ei ohusta teie tulevikku. Õigupoolest
see peaks võimaldama tal rahulikult areneda. " Pärast NATO tippkohtumist Prahas,
millelt Eesti, Läti ja Leedu loodavad saada kutse allianssi, kohtub Bush
Vilniuses Balti riigipeadega. Diplomaatiliste allikate teatel saavad Prahas
kutse seitse maad, nende hulgas kolm Balti riiki. 20.11.2002 Eestimaa
Talupidajate Keskliit (ETKL) kutsub üles kõiki piimatootjaid, kes on müünud oma
piima AS Rapla Dairyle ja kellele on viimase poolt maksmata pikema aja jooksul
piimaraha, volitama ETKLi piimaraha sissenõudjaks. Eri hinnangutele tuginedes on
Lacto võlg piimatootjate ees üle 30 miljoni krooni. See raha on praegu
piimatootjate käibest väljas, kui samal ajal ootavad tasumist neile esitatud
arved. Olukorra lahendamiseks tuleb tegutseda kiiresti ja organiseeritult ning
pöörata oma nõuded ühiselt AS Rapla Dairy vastu. Meie eesmärk ei ole Rapla Dairy
pankrot, vaid seaduslikul teel nõuda välja tasumata piimaraha. Kui keegi teine
isik siiski algatab pankrotimenetluse, on piimatootjate võlanõuete kaitsmine
pankrotipesas igal juhul kasulikum neile piimatootjatele, kes on oma nõuete
kaitsmise volitanud ETKLile ja kelle huve saab seeläbi ühiselt kaitsta. Meie
partneriks on Uno Feldschmidti Advokaadibüroo, kelle abiga oleme senini edukalt
lõpetanud kaks võlanõuete kaitsmise operatsiooni AS Lacto vastu ja piimatootjad
on oma piimaraha kätte saanud. Taluliit on valmis koguma ja esindama kõikide
piimatootjate võlanõudeid, sõltumata nende omandivormist või
organisatsioonilisest kuuluvusest. Palun kõiki, kes käesoleva üleskutsega
ühinevad, täita vastav avaldus, mille saab maakondlikust taluliidust või
Interneti koduleheküljelt etkl.antnet.ee/etkl/ ja saata see aadressil: Eestimaa
Talupidajate Keskliit, Teaduse 1, Saku, 75501 Harjumaa. Täpsem info tel 6 04 17
83 (ETKL) või 6 44 02 20 (Uno Feldschmidti Advokaadibüroo). Kaul Nurm, ETKLi
peadirektor 21.11.2002 Laupäeval, 30. novembril kell 11 algab Tartus EPMÜ aulas
noortalunike kongress teemal "Haritud maanoor - Eestimaa tulevik". Korraldab MTÜ
Eesti Noortalunikud koos põllumajandusülikooliga. "Tahame populariseerida maaelu
ja põllumajandust ning põllumajandusharidust, käsitleme ka noortalunike
toetamise võimalusi," rääkis MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuse esimees Andres
Soots. Kõneks tuleb põllumajandustootjate vanuseline struktuur ja
põlvkonnavahetuse tõttu vajatavate noortalunike arv, põllumajandushariduse
hetkeolukord ning võimalikud aren-guperspektiivid, lõpetajate koht maaelus ja
ühiskonnas. Kongressile oodatakse noortalunikke, põllumajanduskoolide tudengeid,
lõpetajaid, kõiki maanoori. Lisainfot: noortalunikud@hot.ee ja või Andres
Sootsilt tel (052) 2 90 60. 21.11.2002 Valitsus kiitis teisipäevasel istungil
heaks Aidu looduskaitseala kaitse alla võtmise Jõgevamaal. Kaitseala põhieesmärk
on kaitsealuste liikide must-toonekure, metsise, laanepüü ja kassikaku
püsielupaiga ning ürgmetsailmelise puistu kaitse. Kaitsealal kehtima hakkav
sihtkaitsevööndi-režiim tagab must-toone-kure ja metsise pesitsemiseks vajaliku
looduskeskkonna ning kogu kaitsealal kehtiv tähtajaline liikumiskeeld vähendab
juhuslikku häirimist. Aidu looduskaitseala pindala on ligikaudu 312 ha, millest
eramaale jääb 64,99 ha. Kaitseala maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse. 21.11.2002
Teisipäeval jõustus toorpiima tootmiskvoodi määramise kord, mille kohaselt
hakkab Eestis 2003. aasta 1. aprillist kehtima kvoodisüsteem. Põllumajanduse
registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) peadirektori asetäitja Katrin
Noorkõivu sõnul rakendatakse Eestis järgmisel aastal piimatootmiskvoote selleks,
et saada piimatootjate lõikes ülevaade piimatootmisest. "Oluline on koguda
andmeid ja saada kvoodi administreerimise kogemusi, et neid liitumise järel
Euroopa Liidu skeemis rakendada," ütles Noorkõiv BNSile. Esimene kvoodiaasta
algab 1. aprillil 2003 ja kestab 31. märtsini 2004. Sel ajal rakendatakse
kvoodisüsteemi lihtsamal kujul kui Euroopa Liidus, ütles Noorkõiv. Esimesel
kvoodiaastal on üleriigiliseks kvoodiks kehtestatud 900 000 tonni. 20.11.2002
Juba aastaid on piimavarumisel kestnud anarhia. Kui vahepeal tundubki, et
suuremad hädad hakkavad mööda saama, tuleb uus löök. See, et Rapla Dairy on
lehmapidajatele kuude kaupa võlgu, pälvis laiemat tähelepanu alles siis, kui
riik tahtis firmat juhtivale Afganistani eruohvitserile Jaqub Haidaryle eriliste
teenete eest kodakondsuse kinkida. Mure suuruse võtab oma ilmekas lihtsuses
kokku põllumajandusministeeriumile saadetud abipalve. Selle kirjutasid kaheksa
Noarootsi lehmapidajat, kel piimaraha seitse kuud saamata. Kirjas seisab:
"Võimaluse piires palume tasuta abi juristi või advokaadi näol, kes tunneks
seadusi ja oskaks meid, vaeseid piimatootjaid, kaitsta." Mida kuude kaupa
saamata piimaraha tähendab, pole vaja seletada maainimesele, kellele see on üks
põhilisi elatusallikaid. Mis kõige hullem - need inimesed on oma murega
sisuliselt üksi, sest need, kes peaksid abi pakkuma, leiavad alati tuhat
põhjendust, miks aidata pole võimalik. Põllumajandusministeerium püüab lahendusi
otsida piimasektorile kiiranalüüsi tehes. Tekib küsimus, kas ülevaadet
piimanduses toimuvast siis ministeeriumil varem polnudki. Kas senistest
probleemidest pole õpitud? Ja kas see hinnang tuleb ikka objektiivne või
püütakse seisu euroläbirääkimiste taustal ilustada. Teised piimatööstused
vaevalt Dairyt ja tema eelkäijat Lactot, kes kunagi sundis neid kokkuostuhinda
kergitama, taga nutavad. Üks konkurent vähem. Pank muretseb jälle, kuidas oma
laenu tagasi saada. Peaminister leiab, et rahaline abi raskustes firmadele on
raiskamine. Aga maal oodatakse ja oodatakse piimaraha. Kuigi praegu töötatakse
välja skeemi Dairy võlgade katmiseks, ei saa Dairyt vaadata ainult
üksikjuhtumina. Kogu süsteem lonkab, ainult ei jõuta kokkuleppele, kumb jalg on
haige või on tegu hoopis psüühikahäirega. Teistes, arenenumates riikides,
kuuluvad piimatööstused enamasti ühistutele, mis on tootjate endi omad. Meil
kunagi õitsval järjel olnud ühistegevust pole aga riik piisavalt toetada
tahtnud. Et suuremad ärid õitseksid ja raha liiga laiali ei pudeneks. Ühe või
paari lehma pidamine tundub selle kõrval ju nii tühine. Ent asi pole mitte
lehmades, vaid inimestes. Kui asja kas või puhtmajanduslikult võtta, siis kumb
on otstarbekam: kas maksta vaesematele maainimestele näljapajukit
sotsiaaltoetuste näol või anda neile võimalus ise toime tulla. Läbi töö, mida
nad oskavad ja austavad. Ka ilmset ebaõiglust võetakse tänases Eestis järjest
enam loomuliku nähtusena. Nii ei jäägi talumehel ühel heal päeval muud üle, kui
viimane lehm käekõrvale võtta ja advokaadi ukse taha viia. Piimaraha saamata,
tapamajas järjekord, maksan natuuras. 20.11.2002 Ants Käärma Riigikogu liige
Eurokõnelustel kaotab see, kes enne lõppu end lõdvaks laseb Liitumiskõnelused
Euroopa Liiduga lähenevad lõpule. Kuid kõigil kandidaatidel on pooleli
läbirääkimised ühes olulisemas ja keerulisemas - põllumajanduse peatükis. Kui
kõrvutada Eesti taotlusi ja Euroopa Komisjoni (EK) pakutud tootmiskvoote, siis
on näha suur lõhe. Kahte sorti poliitika Teravilja baaspinnaks (teravili, õli-
ja kaunviljad, külviheinad) on vaid 356 600 ha ehk 54,9% meie taotlusest.
Teravilja baassaagikuseks pakutakse 50,6%, piimakvoodiks 62,5%, nuumpullide
kvoodiks 26,9% ja lambakasvatusele vaid 19,4% meie taotlusest. Absurdi
lähedaseks tuleb lugeda Eestile pakutud linakasvatuse kvooti - 72 tonni, mis
moodustab 2,3% meie taotlusest. Sellist linakasvatust võiks ette kujutada
põllumajandusmuuseumi juures, kus kaks-kolm peret näitavad turistidele, kuidas
XIX sajandil Eestis lina kasvatati. Kas meie taotlused on ebareaalsed? Kas meie
soovitud 142 000 lammast, 70 000 nuumpulli ja 16 000 ammlehma on Eesti jaoks
palju? Kas EK pakutud teravilja baassaagikus 17,7 ts/ha on tõesti Eestile paras?
Baassaagikuse kaudu arvutatakse otsetoetused hektari kohta. Pakutud taseme
juures saaks Eesti põllumees liitumise järel ca 430 krooni ha kohta, samal ajal
Saksa või Hollandi põllumees ca 6000 krooni, Leedu põllumees ca 570 kr. Oma
pakkumistes tugineb EK referentsaastatele. Nende hulgas on paraku nii ikalduste
kui Vene kriisi aastad. Aritmeetiliselt on nende aastate keskmised näitajad ju
õiged. Täiesti valed on nad aga loogilises mõttes, maaelu arengu ja ausa mängu
mõttes. Me ei astu ELi mitte selleks, et kehva seisu säilitada, vaid et edasi
areneda. Kuigi meile on väga tähtsad tootmiskvoodid suuremahuliste
põllumajandussaaduste - piim, liha, teravili - kohta, ei tohiks unustada ka
ülejäänud traditsioonilisi tootmisharusid. Eesti põllumajandus peaks pigem olema
mitmekesine, kui kalduma monofunktsionaalsusesse. Kümne aasta jooksul on
Eestisse ohjeldamatult veetud päritolumaal seisma jäänud, dotatsioonidega
odavaks tehtud põllumajandussaadusi. ELi liikmesriikidest näiteks rohkem kui 28
miljardi krooni väärtuses just neid tooteid, mida Eesti põllumees saanuks ise
toota. Nii kõlvatu konkurentsi tingimustes ei jäänudki põllumehel muud üle, kui
tootmist vähendada. Nüüd siis ütleb EL: ise toodate nii vähe, miks küsite
suuremaid kvoote. Kui tootmiskvoodid on igale liitujale n-ö personaalsed, siis
rahaliste otsemaksete protsent pakutakse kõigile üks: liitumisel 25% vanade
liikmesmaade tasemest. Võrdsus võivat saabuda alles aastal 2013. On arusaadav,
et raha otsemakseteks on just nii palju, kui on, ja 2006. aastani kestvat
eelarveperioodi muuta ei saa. Kuid ei saa mõista, et demokraatliku Euroopa
tuumik näeb ELis kümne aasta vältel esimese sordi (vanu) liikmeid ja teise sordi
(uusi) liikmeid. Selle aja vältel on ELis kaks põllumajanduspoliitikat: üks
vanadele, teine uutele. Kümneaastase ebavõrdsuse pakkumine on häbistav pakkujale
ja alandav sellele, kellele pakutakse. 6.-7. novembril vaagisid Riigikogu
maaelukomisjon ja Leedu Seimi maaelukomitee Vilniuses Balti riikide
liitumistingimusi. Jõudsime ühisele arusaamisele järgmises. Meie taotlused
põllumajandussaaduste tootmiskvootide osas on optimaalsed, põhjendatud ja
arenguks vajalikud. Me ei saa nendest taganeda. Võistlus alles käib Loeme
õiglaseks ja vältimatult vajalikuks nii vanade kui uute ELi liikmesriikide
põllumajandustootjate täielikult võrdset kohtlemist otsemaksete jt rahaliste
vahendite kasutamisel alates aastast 2007. Kõlvatust konkurentsist kõige enam
kannatanud põllumajanduslikele tootmisharudele tuleb rakendada täiendavaid,
siseriiklikke toetusi. Vastuvõetud resolutsiooniga ühines Läti maaelukomitee,
oma poolehoiust teatasid telefoni teel poolakad. Loodame, et taotlusega võrdse
kohtlemise kohta ühinevad ka ülejäänud kandidaatriikide parlamentide
maaelukomiteed ja -komisjonid. Nii eurokõnelustel kui spordiski käib võistlus
viimase meetri ja viimase sekundini. Kaotab see, kes enne lõppu end lõdvaks
laseb. Autor on Rahvaerakonna liige 20.11.2002 Krista Piirimäe Tartu Kivilinna
gümnaasiumi kunstiajaloo õpetaja Parlamendilt tuleb võtta õigus iseendale palka
ja muid hüvesid määrata Mõne meelest tähendab debatt Riigikogu liikmete palkade
ümber võõras rahakotis sorimist. Tegelikult on lugu vastupidi: endale ise palka
määravad riigikogulased sorivad meie kõigi, maksumaksjate rahakotis. Seepärast
on just maksumaksjatel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus otsustada selle üle,
kes, kuidas ja kui palju meie raha kasutab. Alustuseks mõned arvud: enne sõda
teenis Tartu kammivabriku tööline 40 krooni kuus, masinakirjutaja 50,
riigikogulane 160, õpetaja 200, Eesti panga direktor 350 krooni kuus. Soome
parlamendiliikme kuupalk on umbes 70 000 krooni, keskkooliõpetaja oma 40 000
krooni. Rootsi parlamendiliikme palk moodustab praegu umbkaudu kaks kuni kaks ja
pool keskmist palka. Tuleb arvestada, et kõrgemal palgal on kõrgemad maksud, mis
palgavahet veelgi vähendavad. Oma särk ihule ligidal Eestis on aga nii, et
parlamendisaadik, kelleks võib vabalt olla ka kõrghariduseta inimene, saab
rohkem palka kui ülikooli professor. See ei ole ei õige ega õiglane. Kõrgete
palkade ja pensionide kriitikale vastates laiutavad praegused riigikogulased
käsi: " Seadus võeti vastu 1992. aastal Illar Hallaste ja Lehte Hainsalu
eestvedamisel. Küllap oli neil mingi eeskuju. " Paraku on viide eeskujule vale.
Mitte kusagil ei ole parlamendiliikme palk seotud keskmise palgaga, rääkimata
selle neljakordsest määrast. Oma särk on ihule lähemal ja sellise suhtumise
ilmekaimaks näiteks on parlamendipensioni lugu. Täispensioni hakati andma juba
kaheaastase staaži järgi, ja seda sellepärast, et seaduse vastuvõtjate endi
staaž oli selleks hetkeks täpselt nii pikk. Aga ärgem ajagem kõike Hallaste ja
Hainsalu kaela. Seadus võeti vastu peaaegu ühehäälselt. Väheste vastuhääletajate
hulgas oli tuntumatest parlamendiliikmetest näiteks Liia Hänni. Pealegi oleks
möödunud kümne aasta jooksul olnud piisavalt aega seda ümber teha. 1999 muudeti
pärast tohutut rahva survet pensioniseadust nii, et täispensioni hakati andma
üheksa-aastase staaži järgi, 40% pensioni kolmeaastase staaži järgi. Kolmikliidu
valitsemise ajal õnnestus alles teab mitmendal katsel võtta vastu Eiki Nestori
muudatusettepanek maksustada 5000kroonised ja suuremad eripensionid. Karta on,
et praegune Riigikogu ei suuda heaks kiita ühtki radikaalset ettepanekut iseenda
ja tulevaste riigikogulaste sissetulekute vähendamiseks. Peaminister Siim Kallas
on seda nimetanud koguni populismiks. Taas toimib lihtne psüühiline tõrge:
iseenda hüvede vähendamine läheb vastuollu enesealalhoiu instinktiga. Kahjuks
kuritarvitab parlament edasi oma rahva rahakotti. On päevselge, et väljapääs
sellest tobedast olukorrast saab olla vaid üks: Riigikogult tuleb võtta õigus
iseendale palka ja muid hüvesid määrata. Selle asemel tuleb moodustada
kutseliitude ja tööandjate esindajatest rahva- või palgakogu, mis näiteks iga
kahe aasta järel määrab kindlaks riigikogulase töö tasustamise korra ja samas
kontrollib maksumaksja raha kasutamist. Keskmise küljest lahti Minu meelest
peaks moodustatav palgakogu lähtuma kolmest põhiteesist. Esiteks:
parlamendiliikme palk ja sellest tulenev pension on vaja lahti haakida Eesti
keskmisest palgast (mida pealegi arvestatakse valesti ja mis on seetõttu
tegelikust suurem). On sügavalt ebaõiglane, kui valdav enamik palgatöötajatest
võitleb, hambad risti, mõnekümnekroonise palgatõusu eest, aga ühele grupile -
rahva teenritele - langevad sülle sajad ja lõpuks tuhanded kroonid. Teiseks:
väljastpoolt Tallinna linna valitud ja Tallinnast väljas elavad Riigikogu
liikmed peavad saama sõidu- ja korterikompensatsiooni. Vastasel juhul muutub
tervet Eestit käsitlevate küsimuste üle otsustamine senisest veelgi
Tallinna-kesksemaks. Kolmandaks: kõiki hüvitamisele minevaid kulusid tuleb
tõestada vastava kuludokumendi abil. Kui lugeja toetab sellist palgareformi,
siis rahvaalgatuse käimalükkamiseks otsin kaasamõtlejaid. Palun andke endast
märku e-kirjaga aadressil: krista.piirimae@hot.ee Autor on Mõõdukate liige Samal
teemal:, ML, 14. november 20.11.2002 Lauri Vahtre Riigikogu liige Maareformi
seaduse muutmise seadus pööras kogu reformi mõtte pea peale 13. novembril juhtus
äärmiselt kahetsusväärne lugu. Riigikogus võeti vastu maareformi seaduse
muutmise seadus, mis maareformi kogu senise mõtte pea peale pööras ja meid osalt
Nõukogude aega tagasi viis. Kõnealuse seadusega sätestati
põllumajandustootjatele õigus vaba põllumaad tasuta endale nõuda. Vastavat
mehhanismi nimetab seadus kasutusvalduseks. Idee oleks justkui õilis. Tasapisi
võssa kasvavad põllud riivavad igaühe silma ja südant. Muidugi vajatakse head
peremeest. Seni kehtinud kord nägi ette, et need maad pannakse esialgu piiratud
enampakkumisele, mis annab eesõiguse sama valla põllumajandustootjatele, ja kui
nende hulgas ostjat ei leidu, siis avalikule enampakkumisele. Legaliseeritud
vargus Paraku ei sobinud see üsna arukas süsteem teatavale suurpõllumeeste
kildkonnale, kuhu saatuse iroonia tõttu kuulub tähelepanuväärne hulk endisi
kolhoosijuhte. Tõsteti hädakisa: Ülesostjad krabavad maa kokku! Selle ohu
vältimiseks esitasidki Ants Käärma ja Arvo Sirendi eelnõu, mis lubab
suurpõllumeestel see maa enne avalikule enampakkumisele panekut lihtsalt endale
võtta. 15+15 aastaks. Mitte pärast (läbikukkunud) enampakkumist, vaid just
nimelt enne. Nende maade erastamise eest võinuks riik saada sadu miljoneid
kroone ja teha nendega midagi kasulikku. Näiteks toetada maal
mittepõllumajanduslike töökohtade loomist. Nüüd jääb see raha tulemata. Vähe
sellest, raha hakkab hoopis minema, sest kasutusvaldajad hakkavad loomulikult
nõudma ja ka saama mitmesuguseid põllumajandustoetusi. Riik annab tasuta ära
tuhandeid hektareid maid, teiseks hakkab meie kõigi taskust veel pealegi maksma.
Ja seda kõike vaid selle nimel, et põllumaad ei läheks "ei tea kelle" kätte,
vaid konkreetsele huvigrupile, kes on ennast kuulutanud ainsateks, kellel on nii
moraalne kui tegelik õigus Eestis põllumaad omada. Sest ainus õige ja tõeline
eestlane on teatavasti põllumees ja nemad on põllumehed. Need, kes elavad linnas
ja tahavad rajada maakodu, mida ümbritseks näiteks 5 või 15 hektarit maad,
pühkigu suu puhtaks, sest nemad ei ole õiged eestlased. Ja õiged eestlased ei
ole ka need maainimesed, kes ei tegele põlluharimisega ja järelikult on
kergatsid. Ka sellistelt kergatsitelt võetakse võimalus osta endale kas või
hektar põllumaade kirjas olevat maad ja seda lihtsalt silmailuks niita, nõudmata
mingeid toetusi või põuakompensatsioone. Kõige ebameeldivam ja kahjulikum kõige
selle juures on maareformi seismapanek. Kui suured põllumassiivid on
kolmekümneks aastaks ilma selge omanikuta, siis pole nad ka käibes, sellistele
maadele ei kujune hinda. Selliseid maid ei osteta ega müüda, neid "eraldatakse",
nagu Vene ajal kortereid. Ja eraldamise juures maksab teatavasti väga palju
eraldaja suva. Kui kõigele sellele Riigikogu kõnetoolist tähelepanu juhtisin,
vastas Jaanus Männik pilkavalt, et näe, Vahtre arvab, et maareform on siis
lõppenud, kui kogu maa on erastatud. Tegelikult ongi nii, et maareform lõpeb
siis, kui maa on leidnud omaniku, olgu selleks siis riik, vald või eraisik.
Jaanus Männiku arvates aga ilmselt siis, kui "õiged" on kogu põllumaale ükskõik
mis moel käpa peale pannud. Muide, vastne seadus näeb ette sedagi, et
kasutusvaldusse antud maade valdajail tekib kümne aasta möödudes õigus neid oma
pärisvaldusse saada, mille kohta tuleb teha eraldi seadus. Olen nõus oma
vibupüssi peale kihla vedama, et kümne aasta pärast näeb Riigikogu seaduseelnõu,
millega tehakse ettepanek kasutusvaldusse antud maad igaveseks ja lõplikult
senistele valdajatele anda. Ja otse loomulikult tasuta. Ning kui siis valitseb
Eestit sama põhimõttelage ja maotu koalitsioon kui täna, tehaksegi asi ära. Raja
Teele tsensus tulemas Täna on igatahes erakordselt piinlik vaadata, kuidas
Reformierakonna riigikogujad, kunagised Milton Friedmani jüngrid, hääletavad
patriarhaalsotsialismi poolt. Ilmselt näeme seda ka homme, sest analoogilisi
seaduseelnõusid tiirleb Riigikogus veelgi. Näiteks selline, mille kohaselt tohib
põllumaad omada ja omandada vaid põllumajandusliku haridusega isik. Nimetagem
seda Raja Teele tsensuseks. Kui seegi eelnõu seaduseks tehakse, tekib mul küll
küsimus, kas poleks otstarbekam anda seadusega hoopis ammendav loetelu
konkreetsetest isikutest, kes võivad Eestis põllumaad omada ja omandada. Siis
oleks päris kindel, et ülejäänud, kes moodustavad 99% Eesti rahvast, ligi ei
pääseks. Nende asi on toetusi maksta ja suu pidada. Autor on Isamaaliidu liige
20.11.2002 Jaan Kaplinski Ligilähedalt samal ajal, kui Eestis toimusid kohalikud
valimised, muutus siin arstiabi osaliselt tasuliseks. Hiilimisi on osaliselt
tasuliseks muutumas ka haridus. Eesti on üks kommunistide võimu alt vabanenud
Ida- ja Kesk-Euroopa maid. Ometi on Eestil üks eripära: Eestis ei ole
vasakparteisid. Põhiosa meie pressist (mitte Maaleht!) on järjekindlalt, vahel
isegi jõhkralt parempoolne ja vasakpoolsusel pole palju toetajaid ka seal, kus
see on läänemaailmas traditsiooniliselt olnud populaarne - ülikoolides ja
loovintelligentsi hulgas. Haritlased reklaamikontorites Meie haritlased ei
protesti kultuuri allutamise vastu rahavõimule, vaid töötavad rahuliku südamega
reklaamikontorites, aidates propageerida elulaadi, mille kahjulikkus ei vaja
erilist tõestamist (krõpsud, Coca-Cola, tubakas, alkohol, "baktereid tapvad"
pesuvahendid.) Aga Mõõdukad, kes on mõnel korral pateetiliselt kuulutanud oma
solidaarsust sotsiaaldemokraatlikute ideedega? Ei, Mõõdukad ei ole vasakpartei.
Selles erakonnas on kunagised sotsiaaldemokraadid ja nende eesmärgid edukalt ja
põhjalikult lahustunud meie üldises paremtsentristlikkuses. Usun, et
vasakparteide puudumine on teinudki võimalikuks selle, et majanduslikult aina
edukamas Eestis jääb riigile ikka vähem ressursse selleks, et garanteerida
kodanikele arstiabi ja haridus, et olla tsiviliseeritud riik. Esimesest
Riigikogust peale on Mõõdukad olnud omamoodi satelliitpartei, kes jätab
liidrirolli Isamaale. Mõõdukad läksid kaasa Isamaa ja tema parempoolsete
mõttekaaslaste algatatud lauserastamisega ja ülepaisutatud rahvuslusega. Mõlemad
oleksid ilmselt väärinud kriitilisemat analüüsi just vasakult tiivalt, mis aga
jäi olemata. Kriitilist analüüsi oleks väärinud ka suur vastuolu, mis peitub
juhtpartei, Isamaa taotlustes ja tegevuses. Rahvuslikkus tähendab kollektivismi,
mida aga on võimatu ühendada uusliberaalse individualismiga ja Eesti avamisega
väliskapitalile. Isamaa poliitikas algusest peale peituv vastuolu ei ole tal
lubanud olla päriselt rahvuslik ega päriselt uusliberaalne. See on ilmselt üks
Isamaa allakäigu peamisi põhjusi. Reformipartei on uusliberaalse
majanduspoliitika osas olnud Isamaast järjekindlam, Isamaale jäänud rahvuslus on
aga endiselt poolik ja vastuoluline. Sellises olukorras on isegi üllatav, kuidas
Mõõdukad on püsinud truud oma peamisele partnerile ja liikunud temaga koos
"loogeldes loojaku poole", seeasemel et minna oma teed ja leida endale
vasakparteina oma nägu. Vahel väidetakse, et muutunud maailmas ei ole
traditsioonilisel vasakpoolsusel enam kohta. Ent kas ei peaks ka vasakpoolsus
muutuma koos maailmaga? Globaliseeruv maailm nõuab vasakpoolsetelt uusi
lähenemisi, mis aga ometi lähtuvad samalt põhjalt: vajadusest kaitsta
inimlikkust, inimlikke väärtusi majanduse ja riikluse diktaadi eest. Oht
inimlikkusele ei ole tänapäeva maailmas vähenenud. Suured tootjad, hiidkompaniid
peavad ikka agressiivsemalt võitlust turgude ja tarbijate pärast ning ei põlga
kasutada inimeste mõjutamiseks rafineeritult alatuid vahendeid. Suurkompaniide
võimu kasv tähendab aga demokraatia erosiooni, ühiskonna allutamist rahavõimule.
Tarbijad, ühinege! Meil Ida- ja Kesk-Euroopas puudub immuunsus reklaami ja selle
kuulutatava elulaadi vastu. Üks vasakpoolsuse eesmärke peaks kindlasti olema
selle elulaadi kriitika, mis tähendab ka suurkapitali, tema ideoloogia ja
propaganda kriitikat. Kui traditsiooniline vasakpoolsus oli seotud
töölisliikumisega, siis uus vasakpoolsus peaks olema seotud tarbijaliikumisega,
tarbijate organiseerimisega nende tõeliste huvide kaitseks mitmesuguste rämpsu-
ja surmavabrikantide vastu. Loomulikult ei saa seda teha vaid Eestis. Uus
vasakpoolsus peab toimima globaalselt, kas või loosungi "Kõigi maade tarbijad,
ühinege!" all. Kaugemaks eesmärgiks olgu säästev ja arukas ühiskond, kus tootjad
toodavad seda, mis inimestele tõesti vajalik-kasulik on, mitte otsatult träni,
mis on täna uus, homme aga rändab prügimäele või Eesti metsa ja mereranda.
20.11.2002 Jagan nende arvamust, kes leiavad, et omavolilised ehitised tuleb
lammutada. Olgu need siis kuurid või luksusvillad. Kui üks selline on pealinna
lähedal magusas kohas maha tõmmatud, ei teki enam teistel ka kiusatust seadust
rikkuda. Kui aga vallaametnike käsi ei ole tõusnud lammutuskäsku andma, siis ma
ei usu eriti, et keskkonnainspektsioon nüüd suuremat innukust üles näitab. Üks
Saare maavalitsuse ametnik leidis, et omavoliliste ehitiste mahatõmbamise
kohustust keskkonnainspektsioonile delegeerida polegi õige, sest planeerimis- ja
ehitustegevuse järelevalve on pandud ikkagi omavalitsustele. Kui linna- või
vallaametnik seadustest kinni ei pea, siis on rahva valitud volikogul kohustus
see ametnik välja vahetada. Mida teeb aga rahvas? Rahvas kirub ja vingub niisama
nurga taga, kui kusagil midagi omatahtsi püsti pannakse, randu suletakse ja
seega sellesama rahva üle irvitatakse. Ei ole kuulda, et mõni vallaelanik oleks
volikogult mõne ametniku vallandamist nõudnud. Kindlasti ei tasuks ka ainult
omavolitsejaid siunata. Kui ühele tehakse keskkonnaministeeriumis erand ja
antakse luba randa ehitada, siis on õigus ka teisel sama erandit tahta. Hiiumaa
keskkonnaametnikud räägivad, et araverelisemad ainult seda ootavadki, millal
Kassari saare kaitsealal seadustatakse ühe ettevõtja omavoliliselt püstitatud
suvila, et siis ka ise kopp maasse lüüa. See, et minister Kranich ei vähendanud
vandeadvokaat Kaasiku mereäärsel kinnistul ehituskeeluvööndit, annab lihtrahvale
ehk natukegi lootust, et kõike ei määra raha. 20.11.2002 Markko Märtin tuli
rallisõidu MMi viimasel etapil Suurbritannias teiseks ja kokkuvõttes 9. kohale
ning tõuseb tuleval aastal Fordi meeskonna esisõitjaks. kus iganes kihiseb ralli
MM seal eesotsas vihiseb meie MM A. Itskok 20.11.2002 Viljandis peetakse 29.
novembril konverents "Õitsev Viljandimaa - kas nostalgiline minevik või helge
tulevik?". Viljandi asemaavanem Urmas Tuuleveski ütles, et konverentsi mõtte
algatas kohalik taluliit. Konverentsi avab ETKLi juhatuse esimees Ilmar Haak,
kavas on kümme sõnavõttu mitmete organisatsioonide esindajatelt. Ühenduse
Kodukant Viljandimaa juhatuse esimees Kaja Kaur ütles, et konverentsi eesmärk on
rääkida maaelu probleemidest nii, nagu need on. "Tahame teha eri
organisatsioonidega rohkem koostööd," nentis Kaur. " Tundub, et seni oleme liiga
vähe omavahel suhelnud. " Ühine eesmärk on, et Viljandimaal säiliksid maakodud,
ja sealsed inimesed leiaksid rakendust. Lisaks põllumajanduslikule
suurtootmisele on maal väiketalud, kus elavatele inimestele tuleb leida tegevust
oma piirkonnas. " Viljandi maavanem räägib tänasest Viljandimaast ja
majandusminister Liina Tõnisson ettevõtluse arendamisest Viljandimaal. Eesti
Maanaiste Ühenduse esimehelt Tiiu Soansilt on ettekanne peretaludest. Viljandi
volikogu esimees Arnold Kimber räägib sellest, kuidas linn toetab maaettevõtlust
ning professor Jaan Leetsar annab teada, kuidas jätta maale rohkem raha. Sakala
peatoimetaja Eve Rohtla sõnul on Viljandimaal säilinud väga huvitava ajalooga
häärbereid - need on Viljandimaa magnetiks. Konverentsi lõpus on kavas
ühetunnine diskussioon ja otsuse vastuvõtmine. Korraldajate sõnul on
maavalitsuse saalis kell 10 algavale konverentsile oodatud kõik inimesed, kes
huvitatud Viljandimaa ajaloost ja arengust. 20.11.2002 Turgudel valitseb praegu
suur vaikus enne jõulueelset tungi. Nii liha- kui ka puu- ja juurviljamüüjaid on
vähem kui varasematel aastatel. Viimasel ajal on turgudelt ostjaid ära tõmmanud
ka vilgas uute kaupluste avamine. Valgas avati hiljuti turu vahetus läheduses
Säästumarket ja paljud turule tõttajad saavad juba varahommikul sealt kõik
vajaliku kätte. Enam huvi pakub piirilinna Valga turg lätlastele, kes siit
lihakraami ostmas käivad. Lihahinnad on Valga turul odavamad kui möödunud
aastal. Eelmise aasta 20. novembril maksis seakarbonaad keskmiselt 60 kr, tänavu
56 kr/kg. Võikilo maksis möödunud aastal Valgas 35 kr, tänavu on see 5 kr
odavam. Pärast eelmise aasta suurt toidukaupade hinnatõusu on sel aastal selgelt
näha, et enamik piima- ja lihatooteid on tugevas siseturukonkurentsis mullusest
madalama hinnaga. Vastupidi on aga juurviljaga, mille kilohinnad ületavad
aastataguseid keskeltläbi krooni võrra. Tallinna Keskturul maksab kartul praegu
3.50 ja Nõmme turul 5 kr, möödunud aasta novembri teises pooles vastavalt 3 ja 4
kr/g. Värske kapsas maksab Keskturul 4.50 ning porgand ja peet 6 kr, mõlemad 1
kr kilo kohta kallimad kui möödunud aastal. Kodumaised tomatid lõppesid turgudel
juba nädal tagasi. Möödunud aastal oli Eesti tomat 20. novembril müügil hinnaga
30 kr/kg. Tõeline hinnapomm on tänavu jõhvikas, mille kilogramm maksab Tallinna
Keskturul 50 kr ja Nõmme turul 37 kr. Möödunud aastal maksid jõhvikad 18-20 kr.
Kui turgudel köögiviljahinnad aina tõusevad, siis kauplustes toidukaupade hinnad
sellisel määral enam kerkinud ei ole. Tugev konkurents poodide vahel on
vastupidiselt eelmise aasta suurele hinnatõusule paljude toidukaupade hinnad
aastatagusest isegi madalamale surunud. Eesti Konjunktuuriinstituut 20.11.2002
Kõik, mis läigib, on libe! Kas pidada kiilaspead seksikaks või ebameeldivaks, on
maitse asi, igal juhul on kiilasjää talvise ilma üks ohtlikumaid nähtusi. Talve
hakul võib hommikuti sageli kuulda manitsusi: õhutemperatuur on nulli lähedal,
paiguti on jäiteoht. Autojuhid muutuvad sel puhul ärevaks - ei öeldud ju, kus
see "paiguti" asub. Tead küll, et masinal on all uued naelad, aga ikkagi ...
Kiilasjääks nimetatakse jääkihti, mis tekib niiskele maapinnale (teele), kui
saabub järsk külmalaine või kui pärast külmi järsku soojeneb või kui märga lund
(vihma) langeb külmale pinnale. Vesi tahkestub kiiresti ja sünnibki looduslik
liuväli. Viimati oli säärane olukord 24. oktoobril. Pakase järel hakkas tibutama
vihma ning paljud autod alustasid kelgutamist. Nagu banaanikoorel "Mis tunne on
sattuda kiilasjääle?" päris kunagi üks lõunamaa mees. Umbes nagu jalutada
banaanikoortega paksult kaetud tänaval, püüdsin piltlikult kujutada meil veel
esinevaid ilmapuudusi. Siiski ei esine kiilasjääd vaid põhjamail. Jaanuaris 1996
tekitas see talvine loodusnähtus Lääne-Euroopa magistraalidel tõelise kaose.
Saksamaal registreeriti 18 tunniga üle 2000 liiklusõnnetuse, milles sai surma 15
ja vigastada paarsada inimest. Sellesarnane olukord oli ka Šveitsi ja Austria
teedel, kus põrkas kokku sadakond autot. Vahel pole libedust õieti märgatagi,
eriti kui asfaldil moodustub nn must jää. See on õhuke tahke kirme, mis
tuntavaks muutub just siis, kui rattad tekitavad jääle veekihi. Veidi hooletum
liigutus - ja auto võib baleriinina elegantselt piruetitama hakata. Kiilasjää
vastu aitab teele soola lisamine ning liiva puistamine. Kui seda pole jõutud
teha või ei kavatsetagi (kõrvalteed, rahapuudus), soovitavad liiklusõpikud
säilitada külma verd (doonoreid napib!). Kui liiklusvahend teeb ikkagi
180kraadise pöörde ja millegi või kellegi vastu ei põrka, tuleb teha nägu, et
midagi pole juhtunud ja et nii see oli mõeldudki ning jätkata sõitu. Kuid
ettevaatlikumalt. Kui jääkiht tekib puudele, põõsastele, traatidele, ei nimetata
seda enam mitte kiilasjääks, vaid jäiteks. Klaasjas sade võib kasvada õige
paksuks ning muutuda ohtlikuks koormaks. Ühele tammele kogunes kunagi jäämass,
mis ületas kahekordselt puu enda kaalu. Jäitekihi raskuse all langes märtsis
1969 kokku Emley Moori telesaatja mast Kesk-Inglismaal. Härmast ilmateatris
Fotograafide hulgas on hoopis populaarsem teine talvine sademete liik - härm.
Meteoroloogiaõpikuis on öeldud, et härm ehk härmatis on kas teralise või
kristallilise struktuuriga tahke sade, mis tekib puuokstele, traatidele (sageli
just tuulepoolsele küljele) külma uduse ilmaga või kui külma korral on õhus
jääkristalle. Eriti fotogeenilised on nõelakujulistest jääkristallidest
koosnevad pikad härmanarmad. Kui säärast ilu koguneb liiga palju, rebenevad
elektriliinid, murduvad puud ... Inimestes tekib meelehärm. Jäidet ja härma
mõõdetakse meteoväljakuil nn jäitepukkide abil. 5mm läbimõõduga traatidele
kogunenud jäite kihti ka kaalutakse. Traatidele võib koguneda kuni
60sentimeetrise läbimõõduga härmakiht. Lämmastikku täis Eestis on jäite ja härma
maksimum registreeritud Kirde-Eestis. Väike-Maarja ilmajaamas tekkis 1.-2.
novembril 1968 traadile 73 mm paksune jääkiht, mille kaal meetri kohta oli 416
grammi. Pole siis ime, kui säärase jäätoru raskuse all elektriliinid katkevad.
Sama aasta jaanuaris said Narva elanikud imetleda kristalset härma tervelt 15
päeva. Tavaliselt on härmapäevi kogu aasta kohta Tallinnas 18, Tartus kaks korda
rohkem - 34. Härmast olevat isegi kasu põllumeestele, see sisaldavat vihmaveest
viis korda enam lämmastikku. Härmatise järgi ennustati ka vilja- või kalasaaki.
Tänapäeva inimesel on tükk tegemist, et mõista näiteks Pühalepa rahvatarkust:
Kui mardipäeval või kadripäeval on härmatist litsi moodi, siis on oodata head
kalasaaki. Ain Kallis Tampere vanaautode klubi liikmed saavad kokku iga kuu
esimesel kolmapäeval. Kohtumispaik on Restauranta - mõnus palkehitis Tampere
lähedal Kangasala juures, põldude ja niitudega ümbritsetud Kirkkojärvi kaunil
kaldal. Klubi keskuse nimi tuleb sõnadest "restaurointi" ('ennistamine') ja
"järvenranta". Kui ei olda Restaurantas, käiakse külas mõnes firmas või siis
ollakse kambakesi mõne sõiduriista kallal. Ka klubi juht, energiline Aimo Lahti
ei pelga käsi õliseks teha. Sellise ühistöö viljana taassündinud Timo-nimeline
rohekat karva bussiiludus - aastast 1929 pärit liinibuss pärisnimega Diamond T
Special - on saanud klubiürituste ehteks. Usun, et ka oma järge ootavad Soome
vanim tuletõrjeauto Benz Gaggenau aastast 1922, tuletõrjeauto Bedford (1959),
Chevrolet' veoauto (1946) ning väikebuss Goliath Express (1960) saavad ühisel
nõul ja jõul ennistatud niisama heal tasemel. Restaurantapäevad juunikuu teisel
nädalavahetusel on meie vanamootorrattaklubi UNIC-MOTO korraldatavate Kurtna
(nüüd Tagadi) restaureerijate päevade Soome analoog. Saadakse kokku, tsiklite ja
automobiilide osad kaasas, vahetatakse ja müüakse - et iga vajalik vidin satuks
just tolle kätte, kes seda otsib. Soome suurim ja vanim (tehnika)vanakraamiturg
pakub ka muud täikakaupa nagu meilgi. Sündmuspaigaks on Kangasalal asuva Pikkola
kooli maa-ala. Nüüd on põhjanaabrid märganud, et ainuüksi suveüritusest jääb
väheks ning vajalike osade leidmise huvides peab aastas kokku saama ka teist
korda. Parim aeg leiti selleks augustikuu viimasel laupäeval. Muuseumisõidukite
hindamine on tegevus, milles Eestis astuti mullu alles esimesed sammud. Osalt
seejuures Soomest malli võttes. Mujal vanasõiduk maksuta Harrastussõidukid
jõuavad kogu maailmas museaalse väärtusega sõiduriistade sekka 25aastaseks
saades. Restaureeritud või algupärases seisukorras säilitatud liiklusvahendid
läbivad seejärel ekspertiisi ja saavad vastava tunnistuse - nüüd ka meil.
Museaalse väärtusega sõiduk omab mujal maailmas õiguse saada sellele vastav
kindlustus ning on vabastatud sõidukimaksust. Selle saavutamise võitlus on meil
alles ees, sest ametnikkonnal on kombeks teha seadust oma äranägemise järgi.
Näiteks vanasõiduki impordil rakendatava maksu kehtestamisel ei juhindutud
Rahvusvahelise Vanasõidukiföderatsiooni klassifikatsioonist, vaid vaadati lakke.
Rahandustegelase kommentaar seejuures kõlas kummalise mätta otsast: jaksasite
sellise auto osta, miks siis nüüd maksu maksta ei jaksa. Põgus pilk
vanasõidukisõprade varasemale köögipoolele Soomes liidab vanasõidukisõpru
organisatsioon SAHK (Suomen Automobiilihistorialli-nen Kerho), mis koondab ühe
katuse alla üle riigi loodud klubid. Vanim ja suurim piirkonnaklubi 24 seast on
Tamperen Seudun Mobilistit, mis loodi aastal 1964. Siinkohal on sobilik
valgustada üht vähe teadaolevat seika kahe naaberrahva kultuurisidemete ajaloos.
Unicu sünni juures Klubi Unic sündis 31. jaanuaril 1976, mil Tallinnas
Ajakirjandusmaja saalis peeti Eesti esimese vanasõidukiklubi asutamiskoosolek.
Tampere vanasõidukiharrastajad Simo Pyykkönen, Harri Honkanen, Paavo Skaffari ja
Olavi Sallinen olid enda sõnutsi lugenud selle kohta Saksa ajakirjast Stern ja
otsustanud sõita Tallinna kaema, mis siinpool raudse eesriide varjus teoksil.
Mõeldud, tehtud. Ei olnud midagi lihtsamat kui nelja sõbra autopargist valida
välja paslik sõiduriist. Nelja peale kokku oli neil juba toona oma paarsada
neljarattalist, valdav enamik ajalooharuldused, millega lihtsalt matkata ei
raatsi keegi. Nii peatuski Tallinnas klubi toonase peakorteri ukse ees (nüüd on
majas Rootsi suursaatkond) heleroheline maastikuauto Jeep Cherokee, mitte just
kollektsionääri, küll aga veendunud autosõbra unistus. Klubipintsakutega
härrasmehed astusid sisse ja palusid sõna lühikeseks tutvustuseks, mille lõpus
ulatati Unicu esimehele Valeri Kirsile oma klubi vimpel ja oma töid-tegemisi
tutvustavat kirjandust. ENSV ametivõimude silmis keelatud tegevus ehk
sanktsioneerimata suhtlus välisriigi kodanikega oligi alanud. Saime mitu kuud
soomlastega suhelda. Kas ja kuidas meid valvati, teavad vaid toimekad jälgijad
ise. President Urho Kaleva Kekkoneni idapoliitika oli vist vilja kandnud, sest
SF templiga ümbrikud olid rikkumatult klubis laual, mida ei saa öelda mujalt
maailmast pärit postisaadetiste kohta. Kord soovis üks sakslane oma kirjas
kontakti samasuguse auto valdajaga nagu temal, ent oli ümbrikku pistnud ka
kaaskirja "Neile, kelle ülesandeks on lugeda kirju enne kätteandmist
adressaadile". Kaaskirjas oli öeldud, et tuleb võtta arvesse, et
vanaautoharrastus on rahvusvaheliselt aktsepteeritud tegevus, millesse palus
mees vastavalt suhtuda, ja mitte teha takistusi inimeste omavaheliseks
läbikäimiseks jne. Julmalt lahti rebitud ümbrikust pärit sõnumit oli päris
tervendav lugeda. Lisakirjake oli taas ümbrikku topitud ja koos põhisõnumiga
meile lähetatud. Vahel vedas rohkemgi. Neli klubilast eesotsas Automi esimehe
Osvald Kaerlepaga said aastal 1978 võimaluse sõita Tampere klubi kutse peale
rohkem kui nädalaks sealse vanaautoeluga tutvust tegema. Esimesed külaskäigud
Viisade ja sõiduloa saamisega oli sekeldusi, ent vanaautode maailma avastamine
oli põnev ja edaspidises klubielus mõlemale osapoolele väga kasulik ja
edasiviiv. Hiljem pääses korraks Soome juba veidi suurem rühm. Hakkas saabuma
vajalikku kirjandust ning ühes sellega juhiseid ja käsiraamatuid vanasõidukite
taastajaile. Suhted Moskva, Riia ja Leningradi klubiga olid loomulikult loodud
juba Unicu sündimise järel. Käisime NSV Liidu piires nii sageli külas kui vaja,
kohtusime üritustel, kuhu vastastikku sageli kutsuti, tihti said mõttekaaslased
kokku ka filmivõtetel jm. Rõõm on tõdeda, et paljud neil ammustel aegadel
sündinud sõbrasuhted on tänini ajaproovile vastu pidanud. Mõtlen siinkohal
eeskätt läbikäimist Läti ja Soome kolleegidega. Eriti aktiivselt peavad meiega
kontakte just soomlased. Jätkuvalt on nad nõu ja jõuga abiks kõiges, mis meil
klubielus ette tuleb. Viimati olid nad vaat et ämmaemandaks meie
vanasõidukiregistri sünni juures. 20.11.2002 Piirivalve reserv pidas Valgamaal
õppusi Valga piirivalvepiirkonnas sügise hakul kahes etapis (16.-20. ning
23.-27. septembrini) peetud reservväelaste õppekogunemisele oli kutsutud osalema
ligi 130 meest, kes olid läbinud kohustusliku ajateenistuse piirivalves kuni
kolm aastat tagasi. Tuleb, sest peab Kolm noormeest saadetakse tagasi, sest nad
on välja tulnud palavikuga. Üks osaleja aga, vorm juba seljas ja ... kuldsed
lokid vööni, pakib seljakotti. Lähen pärima tema võitlusvalmiduse järele ja näen
- ikkagi mees. "Tulin sellepärast, et peab," ütleb ta. Pilguke hiljem sammub ta,
kott seljas ja kiharad hobusesabaks seotud, reservväelaste ühtlases rivis. Jaod
viiakse metsa. Nad valivad telkimispaiku. Siis minnakse staabist provianti
tooma. Puu alla seisma jääb üks, kes toetub millelegi, mis näeb välja nagu
harilikust kogukam viiulikast. " See on snaiper. Snaiper jääb valvesse, sest ta
relv on raskem kui teistel, " selgitab formeerimispunkti ülem Heiki Suomalainen.
"Kompaniiülem, sa kõnnid meeste seas ringi kaitseriivist lahti püssiga!" hõikab
Suoma-lainen staabi trepil Valdeko Nielsonile. Nielson kontrollib, satub hetkeks
segadusse. Ohvitserina pidanuks ta vähimagi kõhkluseta teadma, et tema püss on
riivis. Õnneks on see õppus ja Suomalaise nali. Raadio mängib hümni. On olnud
öökülma ja õues alles rõskelt pime. Reservväelased ehk piirivalve jäägrid on sel
ööl teeäärtesse "miine" sättinud. Puhata on nad võinud vaid magamiskottides
nendesamade miinide lähedal. Kohe-kohe hakkavad nad vaenlase tagalas takistama
vaenlase autokolonni edasiliikumist. Mustav mets on haudvaikne ja näib inimtühi.
Siis hakkab eemalt kostma mürinat. Telemees Ragnar Kond seab kaamera valmis.
Meedia mõjutab poliitikat, majandust, kultuuri ja haridust. Lähitulevikus on
suurem osa töö ja vaba aja veetmisega seotud tegevusest seotud multi- ja
võrgumeedia keskkonnaga. Ines Sapelkov 20.11.2002 1. septembrist 2002 tegutseb
Tartus kutsehariduskeskus. Kutsehariduskeskuse nõustaja Signe Reppo, millega
tegelete? Tegeleme põhikooli- ja gümnaasiumijärgse kutseõppega. Lisaks on meil
täiskasvanute koolituse osakond. Tegeleme ka kutsealase eelkoolitusega
üldhariduskoolides ja pakume nii psühholoogilist kui ka karjäärinõustamist.
Lisaks tasub vaadata Kui oluliseks noored peavad kutsevalikuga seotud probleeme?
Vägagi oluliseks. Paljud on aru saanud, et õigesti tehtud edasiõppimisvalik on
hilisemas elus hakkama saamisel ja töö leidmisel oluline. Õpilaste huvitatust
näitab ka meie suur klientide arv. Igal aastal räägime õppimisvõimalustest ja
teeme kutsesobivusteste kõigis Tartu linna IX ja XII klassides. Ainult mõned
üksikud lapsed ei soovi neis osaleda. Paljud tulevad karjäärinõustaja juurde ka
individuaalsele vestlusele. Oleme kutsenõustanud mitmeid Tartu maakonna koolide
õpilasi ja väljaspoolgi. Mis on teie töös kõige keerulisem? Kutsenõustamise
süsteem üle Eesti on puudulik, mistõttu info liigub süsteemitult. Ise tuleb
leida info ja vahendid töö tegemiseks. Samuti on keeruline soovitada ameteid,
mis võiksid tööd ja leiba anda ka kümne aasta pärast. Õpilane on ju põhikooli
lõpetamisel alles 15-16 aastat vana ja kui sel ajal tuleb ära otsustada, millist
tööd hiljem tegema hakata, siis pole see just lihtne. Karjäärinõustaja saabki
siinkohal aidata näha eri valdkondade võimalusi nii töö kui õppimise vallas ning
siis saab igaüks otsustada, et millise tee ta endale valib. Millega olete kõige
enam rahule jäänud? Siinkohal tahaksin tuua ühe konkreetse näite. Olime vahetult
enne noorte messi "Teeviit" nõustanud ühe kooli XII kl õpilasi. "Teeviidal"
kohtusime ja nad tänasid meid ning rääkisid, kui palju neil on kasu, et said
enne nõustatud, et nüüd teavad täpsemalt, mida küsida, mida vaadata. "Teeviida"
messil näeb ju sageli, et kõnnitakse lihtsalt boksist boksi ja korjatakse endale
hunnik materjale, mis sageli jääbki kodus vedelema. Oleme saanud muidugi
oluliselt rohkem positiivset tagasisidet, ka õpetajatelt ja lapsevanematelt. Hea
on seegi, et kutsenõustamise ja karjääriplaneerimise vajadusest on aru saadud
ning seda valdkonda arendatakse. Millised erialad on viimasel ajal Eesti noorte
seas eriti popid, miks? Üldiselt domineerib noorte seas veendumus, et peab
minema kõrgkooli. Ega konkreetset eriala osatagi sageli öelda, usutakse, et
lihtsalt kõrgharidusega saab kindlasti elus paremini hakkama. Oleme siis püüdnud
selgitada, et kõrgem haridus iseenesest ei anna veel elus hakkama saamiseks just
palju. Kutsehariduse maine tõstmiseks on veel palju ära teha. Samas tundub, et
allakäik on pidurdunud. Kutsehariduserialadest on populaarseimad IT-erialad,
turismikorraldus, ärikorraldus - neis on tihti ka arvestatav konkurss. Kas on
mõningate oskustööliste põud, kuna noored ei taha seda õppida või et selle
eriala ettevalmistus ei ole piisavalt hästi korraldatud? Nagu väidavad
tööhõiveameti esindajad, siis oskustöölistest on ikkagi vajaka. Tööandjad pole
sageli rahul töötajatega ja mitte niivõrd nende kutseoskuste pärast, vaid just
töökultuuri ja isiksusliku sobimatuse pärast. Vähese populaarsusega on
metallierialad, õmblus, viimases just tööstuse liiniõmblejad. Üks asi on õppida,
hoopis teine õpitud erialal tööd leida. Kas ka selles vallas kuidagi noori
konsulteerite või aitate? Karjäärinõustamise käigus puudutatakse ka seda teemat,
et kuidas ja millist tööd leida. Pakume õpilastele võimalust osaleda töötubades,
kus just sääraseid oskusi antakse. Kutsehariduskeskuses õppivatele noortele on
kavas hakata läbi viima kursust, kus antakse praktilisi tööotsimise oskusi ja
arendatakse isiksust. Otseselt töövahendusega me ei tegele, kuid saame
tööotsijaid edasi suunata tööhõiveametisse või mõnda teise sellega tegelevasse
asutusse. Kuidas teie meelest saaks üle olukorrast, et noortel pole maal midagi
teha ja pärast ükskõik millise kooli lõpetamist nad ei taha enam kodukohta
tagasi minna? Usun, et kui maal oleks piisavalt töökohti, siis noored sealt ei
lahkuks, kuid see on vist juba regionaalpoliitika pärusmaa. Kellega või milliste
organisatsioonidega teete koostööd või peate koostööd vajalikuks (näiteks
ettevõtjatega vms)? Teeme koostööd paljudega. Loomulikult teiste
nõustamiskeskustega üle Eesti. Sihtasutusega Eesti Kutsehariduse Reform, kes on
palju koolitusi ja seminare meile korraldanud, ka kirjandust jm materjale on
nende kaudu saadud. Koostöö on tööandjatega, sest peame ju kursis olema sellega,
mida noort töökohas ootab. Koostöös tööandjatega on juba 1999. aastast peale
korraldatud töövarjupäeva, kus õpilane saab veeta päeva koos konkreetse ameti
esindajaga, jälgida tema tööd. See üritus on noorte hulgas väga populaarne ja
tööandjadki on aasta-aastalt vastutulelikumad. Sel aastal on töövarjupäev 21.
novembril. Seal osaleb üle 120 õpilase Tartu koolidest. Tutvume teiste
kutsekoolidega. Üldhariduskoolidega on väga tihe side. Koostöö on
omavalitsustega ning paljude teiste noortega tegelevate asutuste ja
organisatsioonidega. Erika Kesküla 20.11.2002 Tavapäraste metsanduserialade
kõrval saab Luual nüüd õppida ka maastikukujundust ja haljastust Luua
metsanduskooli ühes töökojas on suur sajaruutmeetrine liivakast. Kui meie seal
käisime, oli kastis suur liivamägi, mille peale ja äärde oli ilukividest laotud
piirde- ja teejuppe. Liivakasti kasutavad uue eriala, keskkooli baasil õppima
tulevad maastikukujunduse õpilased, kes Eesti kasvava ehitusturu taustal on juba
nüüd, koolis õppides nõutud spetsialistid. Omal nahal juurutajad Töökoja
liivakastis käivad nad harjutamas põhiliselt talvel, et suvel pärismaastikule -
aedadesse, haljasaladele, aianditesse jne minna. "Kõik meie maastikukujunduse
õpilased on juba mitu aastat ette praktikale ära lubatud," rääkis Luua
metsanduskooli direktor Haana Zuba. Peale selle on Luual sellest õppeaastast
haljastaja eriala, mida saab õppida põhikooli baasil. Kooli arendusjuhi Aino
Mölderi sõnul saavad selle eriala lõpetajatest Eestis vägagi nõutud
haljastustöölised, abiaednikud jms. Maastikukujunduse viimase, III kursuse
tüdrukud, kellega koos kool uue eriala juurutamist alustas, märkisid, et esimene
olla on mõnevõrra raske. Õppides on nad ka ise olnud uue eriala kujundajad. Nad
tõid näiteks, et I kursusel oli väga mahukas äripoole õpetus, mis tüdrukute
arvates võiks olla ühtlasemalt õppeajale ära jagatud. Samas on nad saanud nii
palju teadmisi ettevõtlusest, et rääkisid ka tulevikuvõimalusest asutada oma
haljastusfirma. "Teha oleks tohutult palju," ütlesid õppurid, märkides, et
üldine suhtumine on olnud selline, et küllap olen ise tark. Paljud inimesed
arvavad, et kõike on võimalik saada aiandusajakirjadest. Aga uusehitiste
omanikud tellivad aialahenduse enamasti juba spetsialistilt. See sõltub muidugi
ka rahakotist. Noored ütlesid, et õpingutega seoses on nad hakanud isegi oma
koduaedu teise pilguga vaatama, kujundama ees- ja tagaaeda ning lillepeenarde
asukohti. Tüdrukud kiitsid praktikavõimalusi Eesti firmades ja Soomes ning
nentisid, et spetsialiste oleks vaja rohkem kui neid jätkub - tööpuudust pole
karta. "Kui ei saa just ideede andja poolele, siis tööde teostaja poolele
kindlasti," ütlesid nad. Neljast kaks sihivad minna edasi õppima
põllumajandusülikooli maastikuarhitektuuri erialale. Luua kooli lõpetajad on oma
kooli kiitnud just praktiliste töökogemuste eest, mida nad koolis õppides
saavad. Seda räägivad näiteks metsamehed. Luual õppinud forvarderijuhid töötavad
enamasti harvesterite peal, kuna tööandjate meelest saab just neile usaldada ka
kalleid metsa ülestöötamise masinaid. Ka maastikukujunduse tüdrukute jutust võis
aru saada, et kolmandal kursusel on neil juba küllalt palju praktilist
elukogemust. Näiteks teadsid nad väga hästi, kui kapriisne võib olla klient.
Aino Mölder kirjeldas tänapäevast konkurentsist pingestatud koolielu - midagi ei
muutu, kui ise ei tegutse. Vähemalt kümme koolitöötajat õpib praegu edasi,
täiendab end kõrgkoolides. Samal ajal õhutavad Luua õpetajad ka oma õpilasi end
täiendama. " Näiteks needsamad maastikueriala õpilased. Küll oleme saatnud neid
võistlustele, küll õppepäevadele, " rääkis Aino Mölder. Õpilased on käinud
lilleseadekonkursil, nooraednike võistlusel, Tõrva lillepäevadel, kus esinesid
ettekannetega jne.. Õpetajate meelest annab see enesekindlust, esinemisoskust ja
võimalust aina juurde õppida. Haana Zuba rääkis, et uute erialade juurutamisel
on olnud mitu põhjust. Üks neist on tööturu nõudlus, ent teine kooli enda
võimalused, õpetajate potentsiaal ja praktikabaas. Puukooli taassünd Juba praegu
on ka Luua puukoolil, mis vahepeal oli teatud mõttes nagu tarbetuks muutunud,
teine nägu, kuna see on uute erialade praktikabaasina taas rohkem kasutusel. Ka
istikumüügi plats on korrastatud. " Metsakoolis peaks olema kõik alates taime
kasvatamisest kuni puidukuivatuseni. Tahame paremini ära kasutada iseenda
ressursse, " rääkis direktor Haana Zuba. 20.11.2002 Sisekaitseakadeemia köidab
noori mitte ainult laia erialavalikuga, vaid ka soodsate õpitingimustega
Sisekaitseakadeemia (SKA) III kursuse politseikadett Janar Säkk on Võru
noormees. SKA valis Janar enda sõnul sellepärast, et see on ainus kõrgkool, kus
saab omandada politseiametniku kutse. "Siiski mõjutasid mu otsust ka
soodustused, mida see kool pakub," ütleb Janar. " Siin ei pea ma maksma
ühiselamukoha eest. Toitlustamine on kooli poolt. Õppetöö on tasuta. " Kõik see
kokku tähendab tudengile, et ta ei pea kohe hakkama otsima võimalusi kooli
kõrvalt tööd teha enda äraelatamiseks, vaid võib end pühendada õppimisele.
Janaril seisab õige pea ees lõputöö kaitsmine. Ta ei usu, et töölesaamisega
mingeid probleeme võiks tekkida. "Politseis on praegu väga palju vakantseid
kohti," teab Janar Säkk. "Samuti on meil akadeemiasse õppima asumisel kohad
politseiteenistuses kindlustatud." Kuid ega noor inimene tahagi ükskõik kuhu ja
ükskõik mis kohale minna. Janar ütleb, et tema on need kolm ja pool aastat
õppimise vaeva ette võtnud selle nimel, et Tallinnas tööd saada. "Aga see ei
tähenda, et ilmtingimata mõnesse pealinna politseiprefektuuri tööle lähen." Mitu
valikut korraga Kadri Teder on Raplamaalt pärit. Sisekaitseakadeemias õpib ta II
kursusel halduskorraldust. Kadrile oli juba enne Tartu Treffneri gümnaasiumi
lõpetamist selge, et pelgalt mõnd teoreetilist laadi eriala õppides poleks see
tema rahutule hingele edaspidises elus piisavaid väljakutseid esitanud.
Seepärast uuris ta üheaegselt nii juura õppimise võimalusi Tartu Ülikoolis kui
ka halduskorraldust Tallinna Tehnikaülikoolis ja SKAs. "Tartusse ei tahtnudki ma
tegelikult enam minna," tunnistab Kadri. Sest oli pidanud niigi kolm aastat
järjest peaaegu igal reedel ja pühapäeval Rapla ja Tartu vahet voorima. "Tahtsin
nüüd kodule pisut lähemal olla." Halduskorralduse erialaga tutvus Kadri lähemalt
Internetis SKA koduleheküljel. Halduskorralduse eriala tundus hakkaja loomuga
tüdrukule piisavalt huvitav ja heade väljavaadetega. Treffneri kooli lõpetajad
lähevad Kadri sõnul peamiselt kas Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli või
Tallinna Pedagoogikaülikooli. "Ega Treffneri koolis ei räägitud
sisekaitseakadeemiast halvasti," ütleb Kadri. " Nende jaoks, kellega ma koos
gümnaasiumis õppisin, ei mänginud mingit rolli, kuhu ma õppima lähen. Suhtumine
oli minu meelest selline: tee, mida heaks arvad ja ole ise õnnelik, siis oleme
ka meie sinu üle õnnelikud. " Kadri arvab, et SKA on veel liiga noor ning alles
leiab ja vallutab üha kindlamat positsiooni Eesti haridusmaastikul. Oma
vanematele rääkis Kadri juba alates VII klassist, et läheb ära Tartusse
keskkooli. Keegi mingeid takistusi ei teinud, pigem õhutasid kõik tagant ning
lasksid tüdrukul endal otsustada ja saadud kogemustest õppida. Samamoodi oli ka
SKAsse tulekuga. "See on olnud minu valik, kuid usun, et teisedki on sellega
rahul," ütleb Kadri. Kooli tugevuseks peab ta suurt praktika osakaalu õppetöös.
Neid kogemusi, mida SKA tudengid omandavad praktikal olles, ei ole võimalik
saada lihtsalt loengus käies. Kuna akadeemia lõpetajatest on saanud väga
asjalikud ning oma töövaldkonnaga kursis ametnikud, hindavad neid kõrgelt ka
riigiasutused. Noored ise peavad tähtsaks ka seda, et erialaseid loenguid käivad
andmas tõelised oma ala asjatundjad ja fanaatikud. " Selliseid loenguid on kõige
huvitavam kuulata, kus õppejõud suudab ise ka üha uuesti oma ainest vaimustuda
ja seda vaimustust meilegi edasi anda. See haarab, " räägib Kadri. Eeliseks võib
tema meelest pidada ka õppimist koos pääste-, tolli-, korrektsiooni- ning
politseieriala tudengitega. Seetõttu kaovad eelarvamused nendel erialadel
töötavate inimeste kohta ning noored suudavad selliste asutuste toimimisest
paremini aru saada. "Teistes kõrgkoolides koolitatakse valdavalt tööjõudu
erasektori jaoks," ütleb Kadri. " Meie koolis on see täpselt vastupidi.
Valdavalt lähevad lõpetajad riigitööle ning kooli atmosfäär on juba selline, mis
valmistab ette just selliseks tööks. " Ilma rahata oleks raske Kadri saab
stipendiumi 1700 krooni kuus nagu kõik SKA II kursuse üliõpilased. Stipendium
kasvab kursust mööda. Kadri meelest on stipendiumist palju abi, sest akadeemias
oleks väga raske õppetöö kõrvalt tööl käia. See polevat küll lausa võimatu, kuid
koolist tööloa saamine on siiski üsna keeruline. "Samas kompenseeritakse meil
vähemalt osaliselt ka bussipiletitele kulutatud raha, ning nendel, kes on eriti
hästi õppinud, on võimalus saada eristipendiumi." Kuidas on lood töökoha
leidmisega? Kadri ütleb, et sellel erialal, mida tema õpib, lõpetajatele
otseselt tööd ei kindlustata. Väga paljud lähevad riigiasutustesse tööle just
tänu praktikale. Kuna praktika aega on kokku 2x20 nädalat, siis on see väga hea
võimalus tudengit tundma õppida. " On väga palju juhuseid, kus pärast lõpetamist
pakutakse meie tudengitele tööd just nendes asutustes, kus nad kolme aasta
jooksul on praktikal olnud. Erika Kesküla 20.11.2002 Eestimaal on tuhandeid
külasid, kus elab väga erinevate soovide ja võimalustega inimesi. Kodukandi
Liikumine ühendab aktiivsemaid, n-ö sädeinimesi ja külasid, kus tuntakse rõõmu
koostegemisest, õppimisest, enese arendamisest ja uute kogemuste saamisest. Väga
tähtis roll külaelu edendamisel on valdadel. Seetõttu on ka meie tänase
lehekülje teema just sellest valdkonnast. Kui suudetakse saavutada head
partnerlussuhted, saavad sellest kasu nii vald kui küla. Meie liikmetel on tuua
häid näiteid ühistest arendusprojektidest, valdadele nõuandva partnerina
töötavatest külavanemate kogudest, vallaga läbi arutatud ja külainimeste
aktiivsel osalusel koostatud külade arengukavadest, ühisjõul külakoolides
lastele ja täiskasvanutele tegevuste käimapanemisest jm. Samas ollakse paljudes
külades alles omi tegevusi käivitamas ja hea koostöö vallaga ei suju mitte igal
pool ühtviisi hästi. Koostöös Maalehega ja meie käivituva E-külade projekti toel
leiate meie tegemistest, tublidest küladest ja sädeinimestest ning probleemidest
igakuiselt ülevaate. Olete teretulnud nii meie tegemistes kaasa lööma kui
tõstatatud teemadel arvamust avaldama. Sirje Kuusk, Kodukandi Liikumise juhatuse
esimees 20.11.2002 Pealinna mõjusfääris oleval Harjumaal edeneb
kodukandi-liikumine aeglasemalt kui näiteks Kesk- või Lõuna-Eestis "Kõik
räägivad, et mis teil Harjumaal viga, teil see kuldne ring ümber Tallinna ja
palju raha, aga tegelikult ei ole meie elu nii ilus," ütles Raasiku vallas
Arukülas elav Toivo Veenre, kes on külaliikumistegelane ja endine vallavanem. On
kellelegi loota Tallinna lähedusel on omad miinused: näiteks pealinnast levivad
pahed, kuritegevus ja narkomaania. Plusspool on, et inimesed saavad lihtsamini
tööd. "Aga seetõttu ei pea nad ka nii palju oma ajusid vaevama," rääkis Toivo
Veenre. Mõnes Lõuna-Eesti külas käivitab kohalikku initsiatiivi just see, et
pead ise hakkama saama, muud ei jää ülegi. Harjumaal on rohkem võimalusi kellegi
teise, kas või pealinna peale loota. Samas on Harjumaalgi omad äärealad ja
samasugused uue aja külakogukonna ülesehitamise mured nagu paljudes kohtades üle
Eesti. Harjumaal on kodukandiliikumise eeskäijad-vallad Loksa ja Kuusalu, kus
küladel on omavalitsuste tugi, külavanemad ja isegi külavanemate ühendused.
Teisal on külainimesed jäänud isegi oma vallavalitsuse huvisfäärist välja. Toivo
Veenre arvates peaks olema igal külal oma planeering, arengukava, mis suunas
just seal edasi minna tahetakse. Selle koostamine nõuab, et külainimestel oleks
oma seisukoht. See paneks inimeste mõtted küla heaks liikuma. Valla planeering
peaks kujunema aga külade planeeringute alusel. Meil juhtub ka nii, et
vallavalitsus teeb planeeringu valmis, külainimeste käest isegi küsimata, mida
nemad asjadest arvavad. Leiduks eestvedajaid Raasiku vallas on kolmteist küla,
kuid külavanemaid ainult viis. Vaid üks külavanem, Kaido Kirsip Pikaverest,
jõudis ka Raasiku valla volikokku. Veenre arvates ei pea külavanem tingimata
volikokku kuuluma, kuna eelkõige on teda külale endale vaja, et leviks info ja
kogukonnal oleks oma eestvedaja. Pikavere puhul peab ta külavanema pääsemist
volikokku väga heaks, kuna see küla on teistest, suurtest teedest ja ka
bussifirmade huvist eemal - on vaja, et keegi vähemalt volikogus sealsete
inimeste huve esindaks. Veenre ütles, et tema meelest on valijad tänaseks
muutunud. Varem vaadati, et tore mees, hääletame tema poolt. Nüüd vaadatakse aga
selle pilguga, kas mehest võiks kasu olla, kas ta seisab kohalike inimeste eest
või käib Tallinnas tööl ja ajab oma asju. Arukülas, mis on kasvava rahvaarvuga
alevik, ei ole oma külavanemat, kuigi elu edeneb ja on ka väiksemaid
ühisettevõtmisi. Näiteks Toivo Veenre isegi korraldas eakamatele kohaliku
omaalgatuse programmi raha toel (nad taotlesid selleks 3900 krooni ja maksid osa
raha ise) ekskursioonid Ida-Virumaale ning Loksale. Ta märkis rõõmuga, et
ekskursioonid on olnud kui pinnas, kust on tärganud uusi ühisettevõtmiste
mõtteid. Niisugune suund tegutseda iseloomustab ka kogu Kodukanti. " Kui siin
tekkis 1994. aastal veereostus, oli meil oma fond Aruküla vesi, kes vedas ligi
200 perele mõeldud uue veevärgi ehitamist riigi raha eest. See oli ühistegevus
ühe kindla eesmärgi nimel, " ütles Veenre, märkides, et kui eesmärk on selge,
tulevad inimesed kaasa. Aga keegi peab olema eestvedaja. Suhtlemise puudus
Külaelu on nüüdseks palju muutunud, inimestel on tegemist toimetulekuga ja küla
peale on vähe aega mõelda. Veenre on aastakümnete jooksul pealt näinud ühe
põllumajandi tõusu, hiilgeaega ja hääbumist. Lõpuks läks kolm Aruküla kolhoosi
baasil sündinud ühistut pankrotti, millest vaid Peningi masinaühistu
reorganiseerimisega välja rabeles. " Tulid siia Järvamaa mehed, kes suutsid kogu
loomakasvatuse likvideerida. Üheski laudas pole enam loomi ja isegi silohoidla
plokid veeti minema. " Peale tegevusvaldkonna kadumise, mida tunnistavad tühjad
laudad ja söötis põllud, on kohalike inimeste elu ka selles mõttes muutunud, et
omavahel on suhtlemist palju vähem. " Nüüd on kolhoosi asemel vald, kes suhtleb
rohkem abivajajatega, vanade inimeste ja paljulapseliste peredega. Vallavanemal
ja volikogu esimehel on kõnetunnid, aga rahvakoosolekuid on harva. Ka võim on
seega inimestest natuke rohkem eemale läinud. " Sellepärast üritabki Kodukandi
liikumine õhutada külasid külavanemaid valima. Teine asi on
rahataotlusprojektide kirjutamise abi. Näiteks kohaliku omaalgatuse programmist
saab taotleda kuni 10 000 krooni. Väike summa, aga nii jätkub seda suuremale
hulgale inimestele, et korraldada küla ühisüritusi, korrastada spordiplatse,
koguda küla ajalugu jne.. Väikeste kaitseks Eesti riigis on hoiak, nagu poleks
väikestel ettevõtjatel nagunii suurt tulevikku, kuna terve maailm globaliseerub,
firmad ühinevad kontsernideks jne.. Juba käib jutt, et tegelikult tasub näiteks
loomapidamine end ära alles alates 500 loomast. Toivo Veenre arvates olnuks meil
võimalik ka teine tee, ent see nõudnuks ja nõuaks riigi kindlamat tegutsemist,
näiteks siseturu kaitseks. Üksikud väikesed põllumajandustootjad, kes on edukad,
räägivad, et nende kaubal on tõesti minekut, aga samas üritavad suured tootjad
neid turult välja tõrjuda. Väikesed peaksid omavahel kokku hoidma. Sama kehtib
ka külas. Sirje Vinni, Ellamaa külaarenduskeskuse juht, Harjumaa Kodukandi
juhatuse liige: Harjumaa ääremaadel on võibolla hullem elu kui näiteks
Põlvamaal, kus on võimalik taotleda kolme programmi toetusraha. Meie saame
kasutada vaid ühte programmi. Inimesed käivad tööl, suhtlevad vähe, sest pole
aega. Väga paljudes valdades pole külavanemaid. Selge see, et need peaks sündima
küla enda vajadusest. Aga külasid on igasuguseid. Mõnel pool keegi ei julge
algatust näidata, mõnel pool loodetakse siiani, et keegi tuleb ehk ja teeb ise.
On arvatud, et külavanema rolli seadustamine muudaks ta ametnikuks ja küla jaoks
kaob ta ära. Minu meelest oleks seda ikkagi vaja, nii saaks küla tema kaudu oma
elu korraldamises kindlamini kaasa rääkida. Tihti saab külaliikumine alguse
mingist hädast - kui miski hakkab kaduma, hakatakse end liigutama. Meie Ellamaa
külaarenduskeskus tekkis ka seetõttu, et vald tahtis kultuurimaja ära kaotada.
Kaotaski, aga selleks ajaks oli meil juba oma selts olemas ja nüüd oleme ise
tegijad. See tegutsemine tõstab eneseteadvust, eneseusku, on demokraatia kool,
nagu me ütleme. Seltsielu ja ühistegevus külas pole mingi uus Brüsseli asi, see
oli Eestis endal juba eelmise sajandi algul olemas. Et me oma seltsieluks peame
projektidega raha taotlema, on aja märk - praegu lihtsalt ei saa teisiti ja
sellest võimalusest peab kinni hoidma. Väikesed projektisummad annavad võimaluse
midagi teha, kogeda ja õppida, sellelt pinnalt on võimalik edasi minna ja lõpuks
kas või oma firma asutada. Teistes Euroopa riikides pole nagu meil, et oma riik
toetab kohalikku omaalgatust. Üks sakslasest ettvõtja näiteks lausa kadestas
seda. Tema ei saa oma riigilt tuge, kui tahab midagi külarahva heaks korraldada.
20.11.2002 Nov-jaan Põhjamaid tutvustavad infopäevad Pärnumaal "Külast külla".
Milliseid traditsioone hoitakse ja arendatakse põhjamaade külades. 

Sügise saabumine teeb lõpu suveajal igapäevasele sebimisele vaheldust pakkunud
õhtustele piknikele ja väljasõitudele ning sunnib jälle ahelduma oma igapäevase
voodi-töö-kodu-voodi trajektoori kammitsaisse. Pinguta, palju sa pingutad,
oktoobri lõpuks on kõigest kõrini ja elus aitab püsida vaid unistus kunagi
saabuvatest jõuludest ning veel väga kauges tulevikus kätte jõudvast
kevadest-päästjast. Pole miskit pääsu - kuus kuud tuleb kuidagi üle elada,
kuidas küll? Igapäevarutiinist välja kaevumise lihtsaim variant on loobuda
mugavusest ja laiskusest ning lubada endale aeg-ajalt mõni pisike rosin. Võtke
südameasjaks korraldada iga kuu üks ebatavaline elamus: kui kardate kõrgust,
proovige ära langevarjuhüpe; kui aga vett, käige sukeldumiskursustel; kui
kiirust, sõitke kardiga või mootorkelguga. Tundke uhkust iseenda üle, saage
lahti hirmudest ja ühtlasi koguge ports energiat. Üks kolleeg otsustas pikkade
tööpäevade vaheldusrikkamaks muutmiseks paar korda nädalas keset tööpäeva
tunnikese nabatantsu õppimas käima hakata. Naba veel ei tantsi, kuid igasugusest
liigutamisest läheb olemine aina paremaks, naerab ta iga kord energiapommina
tööle tagasi jõudes. Kaua sa ikka kadedalt pealt vaatad, nüüd on teisedki endale
mõne “ keskpäevase meelelahutuse ” leidnud. Kindel on see, et kaotatud aeg saab
pärast topelt tasa tehtud. Kel nabatantsuks soovi või eeldusi ei ole, võib ju
natuke ujumist, jõusaalis kangide tõstmist või mõnd muud liikumist lubada.
Hädapärast aitab ka see, kui aeg-ajalt sõita või jalutada tööle-koju lihtsalt
teist teed pidi kui tavaliselt. Ja pealegi, ei ole veel keegi kehtestanud
seadust, et nii kui suvi läbi, tuleb lõpetada piknike pidamine. Võin kinnitada,
et üks sügisene kuldsete vahtralehtede hunnikus või talvine lumehanges peetud
piknik mõjub värskendavamalt, kui ükskõik milline luksuslik lõuna mõnes
restoranis. Ei peagi selleks ju teab mis pikka ettevalmistust tegema. Võtke
mõnel lõunaajal paar pitsat kaasa ja sõitke koos sõprade või töökaaslastega
linnast paariks tunniks välja. Te ei kahetse. Keset talve tuleks aga tingimata
nädalaks aeg maha võtta ja kuhugi oma tavapärasest keskkonnast pageda: olgu siis
soojale maale päikeseenergiat koguma või mägedesse suusatama. Tõhusalt mõjuvad
mõlemad. Kõigile firmadele tuleks lausa kohustuslikuks muuta töötajaile nädalase
talvepuhkuse andmine, paljud tööandjad on selle kasulikkusest juba arugi saanud.
Alati ei peagi sõitma kuhugi kaugele. Piisab paarist päevast kusagil looduse
keskel maa-majas, värskendavaist ilupäevadest mõnes ilukeskuses, sanatooriumis
vms. Tuleb ainult viitsida otsida võimalusi, küll siis leiab ka. Üks eesti
näitleja-lavastaja-reklaamteksti koostaja ja veel mitmegi asjaga tegelev mees
võrdles oma elu kummutiga, kui olin avaldanud imestust, kuidas ta seda kõike
küll jõuab ja ikka veel nii energiast pulbitsev on. Kummutis on palju erinevaid
sahtleid ning see tema elu huvitavaks teebki. Astudes ühest sahtlist teise,
unustab ta kõik eelmises sahtlis olevad probleemid ja vaatab neile pärast hoopis
uue pilguga. Lahendused muredele tekivad iseenesest, mingit rutiini ei teki ja
alati on vaim värske. Pealegi näitab elu, et kõige rohkem väsitab tegevusetus.
Nii et tuleb otsida erinevaid töid, tegemisi ja elamusi. Siis ei hirmuta ka pime
sügis ja külm talv. Asterixi uus koomiks. Koomiksid ei ole enam ammu ainult
laste lõbu. Nagu näitab pikem piiritagune kogemus, on täiskasvanute seas
piltjuttude lugemise huvi võrreldav poisikeste omaga. Lastele laste koomiksid,
suurtele suurte koomiksid. Eestis pikem koomiksilugemise traditsioon puudub,
seetõttu on nimetatud lõbu jäänud eelkõige noorema generatsiooni rõõmuks. Üks
väheseid universaalseid meelelahutajaid on Asterixi koomiksid. Väga vaimuka
teksti ning äärmiselt mõnusa kunstnikukäega tõmmatud joonisraamat pakub
samaväärset naudingut isale ja pojale. Uus number värskete seiklustega on
müügil. Gripi vastu vaktsineerimine. Varsti algab jälle jahihooaeg. Eks ikka
medikamentidele, ravimteedele, vitamiinitablettidele, sest kui valitsev kliima
juhtpositsioonilt tagasi ei suvatse astuda, on haigused ja viirused sel aastal
eriti varmad tulema. Neist vägevaim on gripp. Ja kuigi tõve tippaeg jääb
tavaliselt veel jahedamatele kuudele, võiks profülaktika mõttes ennast juba
praegu vaktsineerida lasta. Sajaprotsendilist garantiid see ei anna, kuid
kindlama enesetunde loob ikka. Suurematesse asutustesse saab süstlatädi kohalegi
kutsuda. Ettevaatus ei ole eales kurjast olnud. Mälumängimine. “ Olen ise väike,
kuid mu vaim on suur, ” võiks ümiseda eestlane mõnele suurele vennasrahvale.
Vaimusuuruse võidukäiku on kena vaadata, tark inimene on igal juhul sümpaatsem
kui lausloll. Mälumängude mängimise ja telerist vaatamise komme hakkab meil
tasapisi tagasi tulema. Vahepeal varjusurmas olnud harrastusele on uut hoogu
andnud kasvõi “ Kuldvillak ” või “ 100 % ”. Arvan, et seesuguseid
nuputamissaateid võiks olla enam kui mõni. Sest lisaks põnevale rebimisele
osalejate vahel saab sealt vahel päris põnevaid asju teada. Teadmised on suur
jõud. Uuri! Loe! Avasta! Mälumängimine on sheff tegevus. Ka passiivselt
tugitoolis vaadatuna. Diroli närimiskumm VALGE. Ikka ja jälle on esile tõstetud
mõnd uudistoodet, mida on trendikas närida või maitsta. Kaasaegse inimese
taskupõhja ja suukoopasse võiks ära mahutada Diroli firmamärki kandva hõbedasse
pakitud VALGE närimiskummi. Maitselt pehmed ja mälumissõbralikud padjakesed
hoiavad head maitset kauem kui mõned teised. Sümpaatne asi hammaste vahele
visata, pealegi üsna lahedas ümbrises. Sügislehised kaunistused. Väiksed lihtsad
asjad võivad tubli portsu rõõmu ja head meeleolu valmistada. Tänu kättejõudnud
sügisele (palju õnne!) saab kenasti ära kasutada puulehti. Olgu siinkohal
näitena toodud Tallinna vanalinnas asuv väike pood, mille aknalaud omapärase
lehevanikuga dekoreeritet. Kas pole omapärane ja huvitav? Ehk aitab pilt
fantaasial lennata lasta ning endalegi seesuguseid mõtteid pähe tuua. Koostanud
VALDO JAHILO Sven Soiveri nimi, nägu ja hääl peaks olema tuttavad mitmetest
meediakanalitest. Lisaks halduse- ja reklaamiõpingutele Pedas töötab ta TV 1-s
uudistediktor-toimetajana. Samuti toimetab Sven elektroonilist
meelelahutusväljaannet “ Maailma Hääl ”, millel oli suvise seisuga üle saja
lugejaliikme. Materjal saadetakse tellijale laiali E-posti pidi. Teine
Internetis eksisteeriv projekt on Eesti skandaalikroonika lehekülg “
Banaani-Skandaali Vabariik ”, mida külastab päevas umbes 50 huvilise ringis.
Eraisiku lehekülje kohta ei ole see sugugi halb tulemus. Miks peaks üks noor
inimene endale seesuguseid lisakohustusi võtma, rahalist kasu need projektid ju
sisse ei too? “ “ Maailma Häält ” sai kunagi lihtsalt tegema hakatud, nüüd
jätkan kohusetundest. Mõnikord on see puhas rõõm - materjali on palju ning mul
on ainult tekstide sissetoksimise vaev, ” seletab Sven mulle meiliintervjuus.
Iga viies “ Maailma Hääle ” lugeja on statistika järgi ajakirjanik ning mõni
ajaleht on sealt võtnud materjali oma naljarubriikidesse. Globaalne meediahuvi
Kui mõlemad elektrooniliselt toimetatavad väljaanded on peamiselt
meelelahutusliku suunitlusega ja mõeldud teistele ajaviiteks ning lõõgastuseks,
kogub Sven ise enda huviks teistsugust kraami, täpsemalt maailma tele- ja
raadiojaamade logosid. “ Sattusin kord ühele internetileheküljele, kus koguti
kindla maa meedijaamade logosid. Arvasin, et suudan sellest paremini teha ja nii
hakkasingi peale. Tegelikult on mu meediahuvi laiem kui pelgalt logode vastu.
Põnev on uurida, kuidas on välismaal marketing, saatevõrk jms üles ehitatud. ”
Teadaolevalt on Sven Soiveri logokogu suurim. Enamik neist on tõmmatud vahetult
raadio- ja telejaamade kodulehekülgedelt. “ Paljudel juhtudel tuleb neid
omakorda lõigata ja kohendada, sest ilmselt ei tulda selle peale, et keegi käib
nende koduleheküljel sellepärast, et sealt endale logo tõmmata, ” kommenteerib
Soiver. Üle tuhande meedialogo Et kogu täieneb pidevalt, ei ole ratsionaalne
logosid füüsilisel kujul säilitada. Hõlpsam on neid kategoriseerida ning
sorteerida virtuaalselt. Sveni koduarvutis on logosid veidi üle tuhande, tema
internetileheküljel üleval laias laastus 600. See arv on tinglik, sest mõned
logod kipuvad korduma. “ Meie TV 3 logo on täpselt sama mis Rootsi, Taani ja
Norra TV programmi logo. Kuidas seda siis võtta, kas see on üks või neli
erinevat logo? ” kirjutab Sven raskustest. Seni on Sven kogumisel lähtunud jaama
nimest, mitte selle logo kujust. Meediajaamu on igasuguseid Iseäraliku
logokogumise põhimõte on lihtne - tegu peab olema raadio- või telejaamaga.
Saated, isegi kui neil on näiteks TV nimi sees (Kaos TV, Ehhee TV.), arvesse ei
lähe. Programmi maht ei ole oluline, selles suhtes on skaala äärmiselt lai:
24tunnistest jaamadest kuni üks tund nädalas eetris oleva jaamani. Mõnikümmend
logo on saadetud Svenile ka otse meili teel. “ Ausalt öeldes on uhke tunne küll,
kui mingi Ameerika telejaama boss sind lehekülje puhul õnnitleb ja oma jaama
logo saadab, ” räägib ta. Seesuguseid logokogumikke on Internetis üleval
teisigi, kuid enamasti on tegu kommertsandmebaasidega, mida tehakse
äriprojektina. Sven Soiver on üks väheseid maailmas, kel huvi nimetatud märkide
vastu. Käesoleva näite põhjal võib öelda, et huvitavat on leida igalt poolt ja
igast paigast. Internetis iseäranis. Sven Soiveri logokogu ning teiste
elektrooniliste toimetamistega saab ennast kurssi viia aadressil. Zhongleerimine
(inglise k. juggling) on üks neist harrastustest, mis pakuvad samaväärset rõõmu
nii tegijaile kui pealtvaatajaile. Nii kummalisena kui see ka ei tundu, peetakse
USAs zhongleerimist omaette väärikaks sportlikuks harrastuseks. Seda juba
aastakümneid. 51 aastat kogemust 1947. aastal lõid seitse professionaalset USA
zhonglööri organisatsiooni, mis nende ametioskusi tulevikus elus hoiaks.
Organisatsiooni nimeks sai IJA - International Jugglers Association, mis
tegutseb edukalt tänini. Möödunud aastal viiekümnenda juubeli tähistamiseks
korraldatud festivalist võttis osa 1200 zhongleerijat. Pealtvaatajate sõnul
olnud vaatepilt meeliülendav. Vahetati ja võrreldi ametioskusi ning esineti
üheskoos pealtvaatajaile. Sportlik meelelahutus Kuigi enamik arvab, et
zhongleerimine on eelkõige tsirkusetelki kuuluv lõbu, peetakse sellel alal ka
spordivõistlusi ning edetabeliarvestust. Kuidas? Võimalusi on väga erinevaid.
Levinuim on zhongleerimine joostes (joggling). Selles osas on legendaarseim oma
ala meister Brooklinist pärit Bill Gillen, kelle tulemused on registreeritud
Guinnessi rekordite raamatus. 1989. aastal läbis ta viit palli õhus hoides
miilise jooksudistantsi ajaga 7.41. Viie palliga zhongleerides sai ta viie
kilomeetri distantsi ajaks 28.11. Sama mees on viie palliga zhongleerides
läbinud ka täispikkuses New Yorgi maratoni ning kolme palli käes hüpitades
tõusnud 18 ja poole minutiga 107korruselise New Yorgi World Trade Center'i
tippu. Võistlusi peetakse ka lühematel distantsidel nagu 100 meetrit, 400
meetrit jt. Loomulikult peetakse arvestust ka asjade osas, mida õhku loobitakse.
Kui palju neid on õhus ja millega tegu. Mitmed shõumehed teevad seda publiku
köitmiseks töötavate mootorsaagidega, elusate väikeloomadega, tegelikult ükskõik
mille või kellega. See on vaatemäng. Õpib lihtsalt Kuigi zhongleerimine võib
tunduda paljudele ületamatuna, seisneb tegelikult kogu kunst kättevõtmises ja
südis pealehakkamises. Kolme palli hüpitamise õppisin ära kahe päevaga. Ma ei
tea, on seda vähe või palju, ilmselt sõltub see iga inimese koordinatsioonist ja
visadusest. Kogu tehnika seisneb selles, kuidas palli diagonaalis õhku visates
see teise käega kinni püütakse. Pallid peavad moodustuma õhus mõttelise kaheksa.
Zhongleerimise ajalugu Kui vana traditsiooniga tegu, ei saa kindlalt öelda.
Paljus on andmed ebatäielikud, eriti, mis puudutab kaugemat ajalugu. Mingi
ülevaate siiski saab. Kasutatud on IJA sekretäri Richard Dingamani sellekohast
raportit. 2000 aastat e.m.a - Egiptuse hauakambritest on leitud joonistusi
zhongleerivatest naistest. 2000 aastat e.m.a kuni 1000 m.a.j - zhonglöörid on
ühendunud omamoodi kultusreligioossesse ühendusse, rännates ringi ja esinedes
rahvaüritustel koos laulikute ja poeetidega. 1500ndad aastad - zhonglööride
levik Euroopas, neid ei peeta enam alamklassi kuuluvaks. Mehhikos saavad
pärismaalastest zhonglööridest pühade rituaalide juures lahutamatud osalised.
1800ndad aastad - zhongleerimise võidukäik Euroopas. Orientaalse huvi levikuga
maailmas hakatakse zhongleerimise vastu elavamalt huvi tundma nii Vana kui Uue
Maailma teatrites. 1900ndad aastad - zhonglöörid leiavad tööd tsirkustes ning
vodevilliteatrites. 1950-60ndad aastad - vodevilliteatrite allakäigu ja kadumise
tõttu kaotavad paljud professionaalsed zhonglöörid töökoha ning
esinemisvõimalused. 1960ndatest aastatest kaasajani - televisiooni ja
meelelahutustööstuse kiire arenguga saab zhongleerimisest taas nii USAs kui
Euroopas populaarne meelelahutustegevus. Kunstiteraapia on kunsti kasutamine
sisemiste jõuvarude vabastamiseks. Hea moodus, kuidas õppida ennast mõistma ja
valitsema. Kunstiteraapia sai alguse 1940ndatel aastatel Inglismaal. Meile
jõudis see Soomest, kus kunstiteraapiat hakati kasutama 1960ndatel aastatel.
Kunstiteraapial on seoseid gestaltteraapiaga, kuid vahendid eesmärgile
jõudmiseks on erinevad. Kunstiteraapial on mitmeid suundi sõltuvalt teraapia
eesmärgist ja kasutatavatest vahenditest. Tuntakse pilditeraapiat,
kunstipsühhoteraapiat, varjuteraapiat, antroposoofilist kunstiteraapiat ja Jungi
kunstiteraapiat. Terapeut Külli Loomann on Soomes õppinud varjuteraapiat: “ See
on lõpetamata probleemide ja protsesside lõpetamine ning tähendab enamat kui
lihtsalt värvi kasutamine. Alustame oma seanssi alati energiakanaleid avavate
liikumisharjutustega. Kasutame jooga täishingamist, stressi leevendavaid
asendeid, muusikat. Kui liigume, äratame oma tunded üles ja saame nendega
paremini kontakti. Harjutused ongi mõeldud tundemaailma äratamiseks. Muusika
aitab tundeid võimendada. Lõpuks kasutame värve ja tunded tuuakse paberile. ”
Pintslit pole vaja Üldjuhul ei vajata kunstiteraapias abivahendina pintslit,
sest inimesel on sõrmed ja varbad. Käte-jalgadega tuleb tunnetada värve ja
paberit. Enamasti kasutatakse spetsiaalseid sõrmevärve, mis ei tekita allergiat,
aga ka savi ja süsi või rasvatust piimast ja värvipulbrist tehtud
joonistuspulki. Varjuteraapias ei anta värvidele üheseid tähendusi. Must ei
pruugi ilmtingimata tähendada masendust ega kaduvikku. Võibolla kannab must
hoopis positiivseid emotsioone, seostub sooja kevadise mullaga ja tähendab
kindlustunnet. Värvide tähendused võivad muutuda vastavalt meie meeleoludele.
Vaid inimene ise teab, mis tähendus on ühel või teisel värvil. Värvile omadused
Seega ei pea terapeut ennast teraapias osalejast targemaks. Küsimusi esitades
aitab ta anda värvile rohkem omadusi: kas sa leiad selle rohelise, mis on
pildil, ka enda seest? Kus ta asub? Kui suur ta on? Kui raske ta on? Kas ta on
soe või külm? Mida rohkem antakse värviga märgitud tundele omadusi, seda kergem
on selle tundega tööd teha. “ Inimestel on raske töötada millegi abstraktsega,
aga kui tundele on antud omadused, siis saab neid muuta. Nii nagu
plastiliinitükist, mis algul on neljakandiline, voolime lõpuks täpselt sellise
asja, mis meile meeldib, ” selgitab Külli Loomann Kunstiteraapiat kasutatakse
kurvameelsusest, pingeseisunditest ja ärevusest vabanemiseks. Kunstiteraapiat
võib soovitada eneseusu taastamiseks inimestele, kes ei väärtusta oma tegemisi.
Ja ka neile, kel oma positsiooni tõttu või mõnel muul põhjusel on raske oma
tunnetest rääkida. Kes ei taha, ei pea üldse rääkima, aga teraapiaprotsessis
osaledes on ikkagi võimalik oma probleemidega tööd teha. Külli Loomann on
teraapiaprotsessi jaganud neljaks viiepäevaseks tsükliks. Iga päev kulub
teraapiale viis tundi. Tsükli lõppedes peab ta kliendiga piltide põhjal dialoogi
- esitab küsimusi ning juhib vestlust neurolingvistilise programmeerimise ja
gestaltteraapia põhimõtteid kasutades. Iga päev tehakse eri teemal abstraktseid
pilte. Näiteks võib ühel päeval teemaks olla õnnetunne. Terapeut annab esialgu
kaks kindlat värvi: kollase ja punase. Nende värvidega tuleb paber katta. Silmad
kinni tunnetatakse värvide soojust või külmust ning paberi pinda. Töötatakse,
kuni vajaminev värvikogus otsa saab. Seejärel võib igaüks ise valida värvid,
mida soovib, et oma õnnetunne lõpuni paberile panna. EHA RÜÜTEL, psühholoog
Kunstiteraapia iseärasused ja võimalused kunsti psühhoteraapiaga siduda on välja
toonud John Birtshnell. 1. Kunstiteraapias loodu on konkreetne ja seda saab
esitada teistele vaatamiseks. Värvide ja materjalide valik võib olla
tähendusrikas. Ei ole oluline, mis on joonistatud, vaid kuidas see on
joonistatud ning mida ja kuidas joonistusest räägitakse. Pilt räägib teatud
eluolukorrast ja inimestest, kes selles on olulised. Selle juurde võib tagasi
pöörduda hiljem, kui on lisandunud pilte järgnevatest eluolukordadest. Pildijada
iseloomustab graafiliselt muutusi hoiakutes ja suhetes. 2. Tuleb meeles pidada,
et pilt on loodud teatud isiku või grupi jaoks ning kannab endas seda seost,
mida tuleb respekteerida. Teraapias joonistatud pilt ei ole demonstreerimiseks
väljaspool teraapiasituatsiooni ilma autori nõusolekuta. Seega - haiglas
joonistatud pildid on haigla omad, kuid psühhoteraapia seisukohalt on need
joonistaja omad. Joonistaja ise otsustab, mis pildist edasi saab: annab
terapeudile, jätab endale, hävitab. 3. Kunstiteraapias saab taastada, vähemalt
kujutlustes, midagi, mis on kaotatud või möödas. Tekib võimalus suhelda
inimesega, kellega enam ühenduses ei ole, või taastada juhtum, mis senini
tekitab küsimusi või ebameeldivat enesetunnet. Näiteks võib joonistada pildi
inimesest, keda enam ei ole, ning pildi vahendusel rääkida sellest, mis kunagi
tegemata-ütlemata on jäänud. Mälupiltidega taastuvad ka emotsioonid ning see
võib kaasa tuua vabanemise allasurutud pingetest. 4. Pildil on võimalik
väljendada seda, mis tundub hirmutav - õudusunenäod, esinemine avalikkuse ees
jne. Sellest rääkides saab julgustada inimest kujutama veelgi hullemaid
olukordi, leidma lahendusi ning muutma pilti selliseks, et see ei oleks enam
hirmuäratav. Nii harjutades teadvustatakse olukorda paremini ning pinged
vähenevad. 5. Paber kannatab ka lähisuhteid, mis ei ole võimalikud või on teiste
arvates taunitavad, ning tegusid, mis on ohtlikud endale või teistele.
Joonistades ja sellest rääkides on lihtsam omaks võtta varjatud või allasurutud
tahke isiksuses ning teadlikult oma käitumist suunata. 6. Joonistuses on
võimalik fantaseerida ning olla irratsionaalne, teha kentsakaid asju, olla
naeruväärne, ilma et keegi mõtleks, et hulle pilte joonistavad ainult hullud. 7.
See, mida kunstiteraapias kujutatakse, on metafoor. Eluolukord võib väljenduda
kõrvaltvaatajale kummalistes kujundites või olendites. 8. Pilt ei pruugi viidata
sellele, mis oli või on, vaid võib märku anda sellest, mis võib juhtuda
(ebaõnnestumine), mis võiks juhtuda (menu) või kes inimene tahaks olla (kuulus
staar, vastassoost, abielus). Kui te pole päris seda tüüpi, et ruum kappide ja
riiulitega kärjeks jaotada, tuleb otsida muid võimalusi. Vahel oleme sunnitud
ühte ruumi ära mahutama mitu tegevust. Kui neid annab ajalisse järjekorda panna,
saab hakkama, aga kui need toimuvad ühel ajal, on vaja ruumi mingil viisil
jaotada. Üks mõeldav variant on kinnitada lakke midagi kardinapuu taolist ja
lahendada olukord kas kõrvale lükatava või lihtsalt alla langeva tekstiiliga.
Kinnitada võib selle nii laest kui ka põrandalt. Rohkem võimalusi pakub aga
niisugune asjake nagu sirm. Peale funktsionaalse külje on ühel uhkel sirmil ka
ruumikujunduslik tähendus. Sirm pole mingi tundmatu asi. Suured, rasked
raudraami ja kummiratastega sirmid on kindlasti veel praegugi kasutusel mõnes
meditsiiniasutuses. Mõnel pööningul võib olla tänini alles mitmekordse värvikihi
ja katkise sitsriidega vana sirmiraam, mis on kunagi varjanud pesunurka. Sirm
sobib “ täiesti tavalisse ” kodusse, aga ta saab olla ka luksusese. Kõik oleneb
otstarbest, ümbrusest ja kasutajast. Kindlasti tekitab sirm seoseid hiina
stiilis interjööriga või jaapani minimalistliku ruumikujundusega. Miks mitte
paigutada ka Eesti kodusse üks sirm? Kui tekib soov või vajadus sirmi järele,
peab kindlasti arvestama ruumi suurust. Oluline on ka see, kas sirmi jaoks on
kindel koht või tuleb teda tihti nihutada. Kerget sirmi on mugav kokku panna ja
ümber paigutada, aga see ei püsi kuigi hästi püsti, eriti kui hõlma laius on
väike. Kitsa hõlmaga sirm võib olla aga pikem - siis on võimalik siksakiga
rohkem mängida. Mida laiem on sirmi hõlm, seda rohkem võtab ta ruumi, püsib aga
paremini püsti. On veel teisigi nüansse, millega on vaja arvestada, et kogu ilu
uppi ei lendaks. Need probleemid tuleb enne sirmiraami tellimist selgeks mõelda
ja meistriga või disaineriga nõu pidada. Millega raamid täita, sõltub suuresti
sirmi kasutaja fantaasiast ja soovist. Võimalusi on lõpmata palju. Valida võib
erinevaid materjale: klaas, nahk, tekstiil. Sirm võib olla üleni maalitud või
raami sisse kootud gobelään. Sobib kasutada nii siidi kui metalli. Raamid on
võimalik täita erinevate materjalidega, aga mõne raami võib ka hoopis tühjaks
jätta. Rõhuda raami uhkusele või panna põhirõhk sellele, mis raami sees.
Lastetuppa mõeldud sirm peab vastama mitte ainult kasutaja vajadustele, vaid
soovitada oleks silmas pidada ka sirmi püstipüsimist ja raskust. Kui ruumiosa
eraldamine on tinglik - näiteks kohvijoomise nurk -, siis ei pruugi ka sirm väga
kõrge olla. Piisab, kui kõrgus varjab istuvat inimest. Tagasihoidlikuma
disainiga sirm sobib lihtsamasse ruumi - selline talub enda kõrval ka teisi
ilusaid asju. Kui ruum on kõrge ja luksuslik, võiks sinna paigutatud sirmgi olla
pretensioonikam, uhkem ja mõjuda iseseisvamalt. Suhtlemisel võtab inimene endale
ruumi ja annab seda teistele. Ruum on konkreetne, aga ka kogemustest sõltuv. Oma
ruum on inimest ümbritsev nähtamatu maa-ala. Osa sellest on meist kaugemal
(avalik ruum), osa väga lähedal või meie sees (psüühiline). Avalik e neutraalne
ala on kõigi kasutada vastavalt sotsiaalsetele normidele - see on kui
amortisaator, vaheterritoorium, mis määrab suhtlemisdistantsi. Ruumivajadus on
dünaamiline, oleneb keskkonnast, olukorrast, meeleolust, inimese tüübist. Kui
keskkond on tuttav, tuntakse end turvaliselt ja suhtlemine on vabam. Võõras
keskkond teeb ettevaatlikuks ja sunnib kaitsesse. Tingimustega kohanetakse -
külmas ollakse lähestikku, lähedus sünnitab sooja, mille järele inimesel on
vajadus. Agressiivsed inimesed vajavad alati rohkem ruumi ja võtavad seda
teistelt küsimata. Oma maa-ala kaitstes tagatakse privaatsus, turvalisus,
iseseisvus ja identiteet; selle suuruse määrab suhtlemisdistants. Et oma
territooriumi märgistada, kasutame seda kohta korduvalt, jätame sinna oma
esemeid, asetame piirdeid, väldime puudutusi, pilke. Inimesed kasutavad
suhtlemisel enda kogetud meeldivat suhtlemisdistantsi, see aga ei pruugi teise
omaga sobida. Territooriumikäitumine kindlustab eraelu turvalisuse, iseseisvuse,
toetab identiteeti. Privaatsus on isiklik siseruum, kus lahendatakse oma “ mina
” probleeme. Privaatsuse hoidmiseks valib inimene, millist infot, kui palju ja
kellele ta välja annab. See on “ ruum ”, kus tunnetatakse oma mina
terviklikkust, kus olulised on vaid oma mõtted. Selle kogemiseks on vajalik
iseseisvus. Mõned saavutavad selle teiste juuresolekul, teised aga peavad
tingimata eralduma, olema üksi. Turvalisus sünnib prognoositavusest: tuttav on
turvaline, distantsi suurenedes väheneb hirm, et keegi tungib sinu isiklikule
maa-alale. Turvalisus ja iseseisvus on teineteisest sõltuvad. Oma maa-alal
tunneb inimene end vabamalt, võimelisena kõike valitsema. Tekib võimu ja jõu
tunne, mis omakorda tugevdab turvalisustunnet. Suhtlemiseks erinevates
olukordades on vaja tundlikkust. Avatus ja vastuvõtlikkus loovad ruumi. Mida
täpsem on enesetaju, seda avatumad võime olla teise suhtes. Avatud inimese
juurde võib minna: seal on ruumi olla ja ka luba lahkuda. Ruum on võimalus.
Teise inimese ruumi tajume vaid siis, kui tunnetame oma erinevusi. SISEMISE
RUUMI LOOB IGAÜKS ENDALE ISE. Ka suhtlemine peres on ruumi kasutamine. Kodu on
koht, kus igaühel peaks olema oma, jagamatu ja puutumatu ruum. Määrav pole selle
suurus, vaid puutumatus - ise paigutan, ise koristan. Peres võib keegi hõivata
kogu ruumi oma tunnetega, nii et teised tunnevad end ebamugavalt. Võrdsuse
saavutame, jagades ruumi vastavalt vajadusele, mitte jagades seda võrdseteks
osadeks. Oma ruumivajaduse eest hoolitsemine teeb iseseisvaks, kui aga kipume
hoolitsema teise ruumivajaduse eest, siis alahindame tema enda võimeid. Teistest
sõltuvad inimesed ei oska võtta ruumi endale ega anda seda teistele. Ruumi
jagamine on oskus olla üksi ja üheskoos ning inimesed loovad avatud ruumi
kõigele inimestesse puutuvale. Juhtumid, kus püüton on paneelelamus pääsenud
naabreid hirmutama või püüdnud koguni peremeest kägistada, on tihti sündinud
peremehe hooletuse tagajärjel. “ Lahtiselt korteris peetav roomaja võib valedes
tingimustes hukkuda. Teiseks võib näiteks püüton osava põgenejana
naaberkorterisse või tänavale roomata. Ka võib halva nägemisega püüton oma
peremeest eineks pidada ja ta ära kägistada, ” räägib Peeter Põldsam. Peeter on
pidanud tiigerpüütonit ilma suuremate äpardusteta juba kümme aastat. Peetri
abikaasa Irise sõnul tajub isane tiigerpüüton, et hooldaja teda ei karda, ning
laseb end meelsasti puurist välja võtta. Kokku on Põldsamitel üle kolmekümne
liigi roomajaid. Juurde plaanitakse muretseda krokodillilistest kaimaneid ja
loomulikult mürkmadusid. Sest viimased on palju ilusamad kui mürgita maod.
Vähemalt Peetri arvates. Praegu on Põldsamite miniloomaaias lisaks kodumaistele
rästikutele lõgismadulaste sugukonda kuuluvad odapeamaod ja kilplõug. Mitut
liiki püütonid ja nastikud niikuinii. Turvalisusega probleeme pole. Peetri maod
veel inimesi kägistanud ei ole, kuigi kord jättis üks lemmik tema käele 49
nõelatorkeid meenutavat hambajälge. Leeguan muudab värvi Tillukesi dinosauruseid
meenutavad roheleeguanid olesklevad kahekesi oma maast laeni ulatuva klaaskodu
lae all ja vaatavad tõtt. Nende kevadel koorunud pojad saavad ise hakkama ja
emal on juba uued munad kõhus. Oranzhi pulmarüüd kandev isaleeguan ei lase oma
kallimat hetkekski silmist. Roheleeguan muudab nahavärvi vastavalt meeleolule:
rõõmsad pojad on ilusad erkrohelised, stressis loom muutub aga kiiresti
tumedaks, peaaegu mustaks. Põldsamid unistasid roheleeguanidest peaaegu kümme
aastat, kaks aastat tagasi õnnestus neil lõpuks Inglismaalt Newcastle'i
lemmikloomapoest leeguanipaar saada. Roheleeguanide päriskodu on Lõuna- ja
Kesk-Ameerikas, kus neid süüakse nagu meil angerjat. Krokodillide varjupaik Mõni
nädal tagasi toodi Põldsamitele kaks illegaalselt Eestis viibivat niiluse
krokodilli. “ Meie ei teagi, kes need toojad olid. Pakkusid telefoni teel
krokodillipoegi müüa, aga me ei olnud nõus. Siis lihtsalt toodi loomakesed
kolmeliitrises purgis meile, kui ise ära olime, ” rääkis Iris. Ligi kolme kuu
vanused krokodillipojad vaatavad võõrast kavala ilmega, nagu plaani pidades,
keda suureks kasvades (kuni 10 meetrit) oma 60 nõelterava hambaga esimesena
nahka pista. Praegu maitsevad neile kõige rohkem konnad, keda Põldsamite pojad
neile õuest püüavad. Talveks harjutatakse neid tavapärasemast menüüst lugu
pidama. Lihast ja kalast on elukad siiani uhkelt keeldunud. Toorest maksa olid
nad siiski lõpuks nõus maitsema. Geko igatseb kaasat Hallikirjut kummimänguasja
meenutav tokee geko valvab kaht oma abikaasa munetud muna. Emane geko suri
hiljuti, jõudmata veel koorumata poegi ära oodata. “ Geko on praegu kurb, sest
tal pole enam kaasat, kellele laulda, ” rääkis Iris. Emase meelitamiseks ja oma
territooriumist teatades teeb elukas konna krooksumise ja käo kukkumise
vahepealset häält. Gekole meeldib mööda puuri klaasseinu ronida, selleks on ta
varvaste all kummist iminappasid meenutavad karvakesed. Oma kodumaal Lõuna-
Aasias elab geko puutüvedel, aga ka majaseintel ja müüridel. Roomajaga pole
lihtne Peetri sõnul on paljud tulnud tema juurde sooviga osta endale näiteks
roheleeguan. Ostusoovist on kiiresti loobutud, kuuldes, et roomajale tuleb
kõigepealt puur ehitada. Rästikut ei soovita Peeter kodus pidada: need kohanevad
vangistusega nii vaevaliselt, et troopilisi madusid on lihtsam pidada. Enne, kui
endale mürkmadu võtta, tuleks mitu aastat pidada mürgita madusid. Suur mure on
ka madude elustoiduga. Põldsamid söödavad oma tiigerpüütonite paari elusate
küülikutega. Väiksemad maod söövad vähemat elustoitu: hiiri ja rotte kasvatab
abielupaar kodus ise. Muret võivad valmistada ka maopojad. Nii koorus suvel
nastikupaari munadest 34 poega. Suurem osa neist lasti siiski metsas vabadusse.
Vähemalt üks terraariumi sein peab olema klaasist, selleks sobib tavaline
aknaklaas. Terraariumi võib ehitada ka tavalisest akvaariumist. Puuri suurus
peab vastama looma mõõtmetele. Ei tohi unustada, et roomaja kasvab kogu elu.
Näiteks täiskasvanud roheleeguan vajab vähemalt kahe meetri pikkust ja kõrgust
ning meetrilaiust puuri. Leeguan kasvab algul sentimeeter nädalas, hiljem kasv
aeglustub. Puuril peaks olema kaks ventilatsiooniava. Tuuletõmbuse vältimiseks
tuleks need teha ühele küljele ja lakke. Roomaja vajab enamasti 25-35 °C
soojust. Selle tagamiseks peaks puuris olema hõõglamp ja termomeeter. Nii saab
puuris elaja lambile lähenedes ja sellest eemaldudes ise sobivat temperatuuri
valida. Puuri temperatuur ei tohi langeda alla 20 kraadi. 15 °C on roomajale
eluohtlik. Roomaja vajab ka ultraviolettkiirgust, seetõttu tuleks puuri lakke
kinnitada solaariumilamp. Ööseks tuleb kõik lambid ära kustutada. Puuri põhi
kaetakse liiva, turba või muu pehme materjaliga olenevalt sellest, kui niisket
keskkonda puurielanik vajab. Niiskuselembesemate roomajate puuri tuleks kaks
korda päevas vett pritsida. Niiskust armastavad näiteks roheleeguanid, samuti
püütonid, kellel on kuivas õhus raske nahka vahetada. Liiga kuivas või niiskes
keskkonnas on roomajatel kopsuhaiguste oht. Ronimiseks peaksid puuris olema
toekad puuoksad. Kaunistuseks võiks leeguani puuri panna ka kunsttaimi. Ehtsad
taimed pistab loom lihtsalt nahka või tallab ära. Tähtsal kohal puuris on
jooginõu. Roheleeguan saab vajamineva vedeliku korralikust toidust kätte ja
limpsab meelsamini puuri piserdatavaid veepiisku. Paljud sisalikud ja maod
vajavad aga veenõu ka ujumiseks. Roomaja puuri on soovitatav puhastada pärast
iga väljaheidet. Tiigerpüüton teeb väljaheite keskmiselt korra kuus, roheleeguan
korra päevas. Lisaks tavapärasele toidule vajavad roomajad spetsiaalselt neile
mõeldud vitamiine ja kaltsiumipreparaati, mida raputatakse toidule mitu korda
nädalas. Kaltsium on eriti oluline poegade luustiku arenemiseks. Ühte puuri
tasub elama panna üks isane ja üks kuni mitu emast roheleeguani. Kaks samas
puuris elavat isaleeguani lähevad kergesti kaklema. Suuremas puuris võib korraga
pidada mitut liiki roomajaid: näiteks enamiku ajast puuokstel roomavad leeguanid
sobivad kokku seintel ronida armastavate gekodega. Samasse puuri võib loomasõber
elama panna ka näiteks papagoi. Ausalt öeldes läks mul seekord Sussexis
kehvasti. Täitsa ilmaasjata sai rongipiletiraha raisatud. Tädi oli paksult
riides, midagi seljast ära ei võtnud ja dushi alla ma ka ei saanud, kuna arstid
olid tal põlvedest sooja vee välja lasknud. Sügis oli tõepoolest kätte jõudnud.
Läksin tülpinult jaama tagasi ja jäin rongi ootama. Perroonil astus minu juurde
sir Hugo Baskerville, käes korv kutsikatega. Ta ütles, et tänavu on olnud hea
kutsikasaak, ja pakkus mullegi väikseid shnautsereid, viis shillingit tükk. Äri
pidada päris hästi minema. Küsisin, kes on tema kauba sihtgrupp. Detektiivid,
vastas sir Hugo ja seletas, et ainuüksi Scotland Yard ostab verekoeri 5 miljoni
naelsterlingi eest aastas. Hüppasin rõõmust vaksali lakke ja lõin pea valusasti
ära. Olin omale alati ehtsat verekoera himustanud aga poes maksavad need kole
palju! Hugo käest saab ikka hulgihinnaga ja ilma käibemaksuta. Ostsin ühe
lapilise peletise ja mõtlesin, et õpetan ta urisema ja purema! Kummaline
vaatepilt Kui ma udusest Sussexist tagasi koju mudasele Baker Streetile jõudsin,
tabas mind suur üllatus! Ronisin trepist üles ja tegin ukse lahti. Esimene asi,
mida ma nägin, oli suur upakil iirlasetagumik! Vaene inspektor Lestrade lamas
kamina ees ja doktor Watson määris tema kannikaid minu odekolonniga. “ Oi, andke
andeks, ma vist segasin teid! ” ütlesin ma viisakalt. “ Oh, pole midagi, kulla
Sherlock. Me just lõpetasime, ” vastas Watson. Inspektor Lestrade tõmbas püksid
üles ja lahkus kiiresti, jälitatuna koerast. “ Kuidas sul siis sedapuhku
Sussexis läks? ” tundis Watson tule kohal käsi kuivatades huvi. “ Ma näen, et
Baskerville'ide koer on jälle kutsikad saanud! ” Jäin vastuse võlgu. Olin
kohutavalt vihane. Mis sa ikka siuksega räägid? Üks tõsine jutuajamine Nähtu jäi
mind terveks õhtupoolikuks painama. Enne voodisseminekut ei pidanud ma enam
vastu ja küsisin otse: “ Kuule, mida te Lestradega siin oma arust tegite? ” “
Aga see on ju elementaarne, ” imestas doktor Watson. “ Kas sa siis ise ei
näinud? ” “ No ma ei tea ... Mis ma oskan arvata ... Palja persega politseinik
kamina ees siruli ... ja sina hõõrud teda! ” “ Vaata, Sherlock, mina olen
diplomeeritud arst. Ja inspektor Lestrade on väga, väga haige. Ma pean teda
ravima. See, mida sa nägid, oli rutiinne protseduur. ” Või protseduur! Uinusin
rahutu südamega. Järgmisel hommikul kohvilauas jätkasin ülekuulamist. “ Aga
ütle, miks oli inspektor püksata? Ja miks sa määrisid tema tagumikku minu
odekolonniga? Ja miks sa kunagi mind ei ravi, kui mul kuskilt valutab? Saad aru
- inspektor Lestrade käis Sussexis Scotland Yardi jaoks kutsikaid valimas ja üks
peni hammustas teda tagumikust. Sinu odekolonniga määrisin ma haiget kohta selle
pärast, et odekolonn on koera hammustuse vastu kõige parem rohi ja oma
odekolonni mul polegi, sest ma kasutan kogu aeg sinu odekolonne! Aga sind ma ei
ravi sellepärast, et sa ei pöördu oma muredega minu poole, vaid jooksed alati
Sussexisse oma tädi juurde, niikui midagi on! ” Urvaste laul (viisil “ Oi te
poisid! ”) kogu eestirahvas muutunud on kurvaks sest nad veel pole kuulnud laulu
Urvastest ehkki auklikud ta kruusateed ülihead meile need tulles 15 kilti Antsla
poole Kanepist Urvastes sul tuleb vastu neiu sametist oi te poisid kuis küll
põleb rind neiu ma ei jäta sind umbes samas kus ka elab Rajatamm kõrgub
Tamme-Lauri nime kandev tamm seal kus kuivatab me vilja Priit näitab tamme
teeviit kui sealt jalutad ei tutvust teha tammega poolel teel võid vabalt kokku
saada Kammega oi te plikad kuis küll põleb rind Kamme ma ei jäta sind kui sa
leidnud pole õiget turvameest vaata ringi meie armsas Urvastes kaunil suvepäeval
seal kus pood istub neid terve rood neid sealt kaasa võtta pole miskit võimatut
kuigi nad on parasjagu väga hõivatud oi te naised kuis küll põleb rind turvamees
ei jäta mees ei jäta turvamees ei jäta sind Yazdi linnas läks meie giid kaotsi.
Pidime ühes turuservas temaga kokku saama, kuid giid ei tulnud ega tulnud. Hea
veel, et meil oli giide lausa kaks, nii läks see teine, meesterahvas, seda
esimest, naisterahvast, otsima. Giidi leidsime varsti üles, ent naisterahva ja
naisturisti olukorraga harjumine Iraanis on aeganõudev, ka mehele. Juba
saabumishetkel, kas või kõige palavamal päeval peab naisturist olema kaetud
pealaest jalatallani - mustad kingad, mustad sukad, must mantel ja must rätik -,
õnneks jäävad katmata nägu ja käed! Mulle oli enne sõitu küll öeldud, et
riietusnõuetega harjub ajapikku ära ja need võivad isegi meeldima hakata, ent
ruumi sisenedes vaevas mind iga kord tunne, et nüüd tuleks mantel maha võtta.
Iseäranis raske on mantliga söömisel. Supid on väga populaarsed, lai
mantlivarrukas kipub aga pidevalt supitaldrikusse. Või kui varrukasuu siiski
kuivaks jääb, hakkab mingil hetkel pearätik maha libisema. Nokk kinni, saba
lahti! Silmakirjalik islam Hea tuttava külastamine Teheranis meenutas mulle N
Liidu aegu, kui eksisteeris näidiselu, kuid tegelik elu toimus hoopis teisel
tasandil. Mu tuttava poole saabus teisigi külalisi. Naiskülalised võtsid
korterisse sisenedes kohe oma mustad mantlid ja pearätid maha ning lausa särasid
oma värvilistes tualettides. Mitmed kandsid miniseelikuid, kõigil olid juuksed
hoolikalt soengusse seatud. Mina ainukesena olin üleni mustas riides. Joodi
alkoholi, mille omamine ja tarbimine on Iraanis kui islamiriigis karistatav,
viski ja dzinni kõrval pakuti ka kohalikke veine, mängis muusika, mille omamine
ja kuulamine on samuti karistatav. Samas hoidsid kõik kõrvad-silmad lahti, et
politsei ei tuleks ootamatult. Räägiti küll, et politseinikke on võimalik ka ära
osta. Kui juba püüda silmakirjalikkust mõista, siis võib taibata, miks on turul
ja poes saadaval nii palju läänelikke kostüüme ja kleite, isegi pikki valgeid
pruutkleite. Abielu registreerimine toimub kinniste uste taga, mis tähendab
seda, et tseremooniat läbi viiv mulla paneb hea meelega noored paari ka siis,
kui pruudil on seljas valge kleit ja ta juukseid katab vaid õhkõrn loor. Samas
võib seesama mulla teha avalikkuse ees mõnele naisterahvale märkuse, kui tal
väike juuksetukk rätiku alt välja kipub. Reaturist näeb vaid tumedas riides
inimmassi. Ja muide, meeste riietuses ei ole nii suuri piiranguid, ehkki
lühikest varrukat näeb vähe ja lühikesi pükse üldse mitte. Erksavärvilisi
riideid kannavad aga ainult lapsed. Pühamast püham Religioossetel põhjustel
tekkinud värvivaesuse tänaval teeb tasa värviliste mosaiikide rohkus mosheedes.
Igas linnas on mitu mosheed, üks värvikirevam kui teine, enamik ka
välismaalastele avatud. Kesk-Aasias käinutele on need tuttavlikud, ent
variatsioone erinevatest perioodidest on rohkem ja hoopis paremas korras.
Probleeme Iraanis tekib vaid nende mosheedega, kuhu on maetud pühakuid.
Islamiõpetuse jaoks olulises Qomi linnas lubati meid küll peamosheesse, ent see
kõige püham peegelmosaiigiga kaetud osa jäi meil nägemata. Samas aga lubati meid
kõige pühamasse kuldse mosaiigiga kaetud ossa Shirazi linna peamoshees.
Pühamusse sisenedes, näiteks Ayatollah Khomeini mosheetaolisse mausoleumi
Teherani külje all, eraldatakse mehed naistest ning kingad tuleb anda numbri
vastu iraanlasest garderoobionule. Tegelikult on raske aru saada, kuhu ei tohi
minna ja nii leidsingi ma end Kashani linna ühe islami kooli raamatukogus äkki
meesteosakonnast. Ka bussides istuvad mehed ja naised eraldi. Ent natuke
ootamatu on see, et WCde kätepesukohad ja peeglid võivad olla meestele ja
naistele ühised. Mehi eraldatakse naistest lennujaamaski riigisiseste lendude
kontrollist läbi minnes. Lennujaamakontroll võib olla küllalt range. Minu puhul
tunti ikka ja jälle huvi kreemitopsiku vastu, mida ma mantlitaskus kandsin: seda
võeti lahti ja uuriti. Hullemaid lugusid kuulsime enne meid käinud reisijatest,
kel kontrollimise käigus lõhuti isegi fotoaparaate. Paistab, et see oleneb
parasjagu valitsevast meeleolust ja konkreetse hetke kahtlustest. Kõnekad
detailid Mosheed ja endised paleed on Iraanis igal pool need vägevaimad ja
ahvatlevaimad vaatamisväärsused. Juba detailirohkus on rabav, vaimustavad on
mosaiikide ja kahhelkivide värvid ning kujundus. Võib ainult imestada, kui
erinevalt saab kirjutada Muhamedi nime ning sellest lausa mustreid moodustada.
Muid olulisi hooneid otsides avaneb meile ootamatu kõrvaltänavate rägastik, on
lausa varemeteks kulunud igivanu savikindlusi kas paraja mäe otsas või päris
lagedal väljal; on kivireljeefe keset mägimaastikku, mida otsides saab vestelda
kohalike inimestega. Inglise keele oskajaid leidub vaid linnades ja needki on
kehva tasemega, ent rahvas on igal pool sõbralik ning valmis pärsia keeles
pikalt-laialt võõramaalasele seletusi andma. Ainult ühes hotellis oli seinal
suur ingliskeelne kiri “ Maha USA ”. Kui me giidilt aru pärisime, seletas ta
seda bürokraatiaga - ei ole leitud instantsi, kes otsustaks, kas ja kuidas kirja
maha võtta. Kohtasime ameeriklannat, kes oli visalt avaldanud soovi Iraani sõita
ja talle antigi viisa. Mingeid raskusi või ebameeldivusi ei olnud ta reisides
kohanud. Kuid inglanna, kellele üks kohalik noormees ähvardava näoga etteheiteid
tegi, sest paistis natuke juuksetukka rätiku alt, tundis end kaitsetuna.
Militarism ennekõike Iraan ei ole iseenesest vapustavalt ilus maa - selleks on
seal liiga palju lagedaid välju ja tolmu. Mäed on tavaliselt ikka silmapiiril,
ka pikka maad sõites. Ent sõit üle mägede on lausa vaimustav, liiatigi kui
sattuda veel mõne vana küla otsa, kus naisterahvaste riietes on hoopis rohkem
värviküllust. Pea igal pool vuliseb vesi, mõnel pool on purskkaeve. Hämmastavad
on kahe keskajal elanud poeedi matusepaigad Shirazis - midagi pargi ja
mausoleumi vahepealset, kunsttiigiga. Lilled on aga kiduravõitu.
Traditsiooniline veevarustuse e kanaatide süsteem maakohtades on omaette
vaatamisväärsus, kuid taolise maa-aluse süsteemi ehitamine ja käigushoidmine
olevat väga ohtlik. Iraanis ringi sõites näeb teedel hulgaliselt politseiposte,
kes kontrollivad dokumente. Liiklust on omajagu ja iseäranis linnades saab
selgeks, et liiklusreeglitest ei pea keegi kinni. Tänava ületamine päise päeva
ajal jalakäijana nõuab julgust, kuid öised tänavad on peaaegu inimtühjad.
Linnatänavatel on rohkesti suuri sõjateemalisi plakateid, mis propageerivad
sõjaväelase kohta ühiskonnas. Sõdureid on kõikjal, nii nagu vanasti N Liidus,
kas või toidukraami ostmas. Põhiliselt süüakse riisi ja vardas küpsetatud
lambaliha ilma mingi kastmeta. Samas tehakse suurepäraseid lambalihahautisi ja
jogurt on lausa võrratu. Otse ahjust tulnud suur pannkoogi moodi sai maitseb hea
iseäranis soojalt, ent suuremates linnades on sai standartne masstoodang.
Põhiline jook on tee. See, mis jääb Olulisim ja aeganõudvaim vaatamisväärsus on
Persepolis Shirazi linna lähedal. Need on mitu tuhat aastat vanad varemed
esmaklassiliste kivisse raiutud joonistustega, mille esialgse otsatarbe üle
vaieldakse veel praegugi. Persepolisesse sõiduks on kindlasti vaja tellida
takso, sest busse ei ole. Ka Bam Kermani lähedal on ülihuvitav - üsnagi hästi
säilinud keskaegne savilinn, mis on praegu inimtühi. Minu kõige eredamaks
mälestuseks Iraanist jääb aga ilusal suvepäeval jõe ääres istumine - kõrvus
voolava jõe vulin, võimsad mäed käega katsuda ja mina sellise palavusega oma
mustas vihmamantlis, must rätik peas! Restorani Elysée peakokk Imre Kose
soovitab: Mis sobiks paremini hullutama meie seitset meelt lehtede langemise
ajal, kui igipõline patuvili õun. Noppides aiast esimesed küpsed punapõsed,
uimastab ja inspireerib meid seletamatu hõrk aroom. Ja olgu tegemist millise
sordi või suguga tahes, jätavad nad alati kaugele maha aasta läbi poelettidel
nähtud megavahatatud viljad, mis just kui otse Star Trekilt pärit. Tõstes
omamaist õuna troonile, tuleks mõelda sellele, kuidas pakkuda talle väärikat
viisi eneseteostuseks. Võimalused on lõputud uute roogade näol, kuhu õun sisse
sokutada. Kodused kuklid omandavad enneolematu värskuse ja mahlakuse, kui
taignale lisada mõni osa riivitud õuna viljaliha. Rääkimata juba tuttavamast
seosest pannkoogitaignaga. Et riivitud õun mõnevõrra vedeldab taigna kerkimise
ajal, siis tuleks alustada natukene toekama kuklitaignaga. Samas aitab mainitud
lisand kuklitel püsida kauem värsketena. Algaval jahihooajal saaks ulukipatta
õunu lisades kätte selle just vajaliku puuduva dekadentliku nüansi. Usun, et
võidavad mõlemad, nii uluk kui patuvili. Alati on võimalik õuna maitsebuketti
veelgi võimendada, lisades roogadele - nii soolastele kui magusatele - õuna
elegantseid tuletisi nagu üllast calvadosi, kihisevat kuiva õunasiidrit või
mahedat õunaäädikat. Tavatute maitseainete kombinatsioonidega õun küll väheke
pirtsutab, kuid näitab siiski üles leplikust aniisi, rosé pipra ja koriandri
vastu. Harjumuslik kaneeli ja fariinisuhkru kaaslus ei olegi alati nõutav.
Õunaga on alati kaasas käinud lugematu hulk legende. Arvatavasti on üks
legendaarsemaid kogu maailmas õunakoogi retsept, mis on pärit selle sajandi
algusest õdede Tatinide restoranist Lamotte-Beuvronis Solognes. Salapära ja võlu
peitub õhulises põhjas ja karamelliseerunud õuntes. Trikk on selles, et kook
küpsetatakse tagurpidi - õunasektorid vormipõhjal, taigen selle peal. Eesti
keelde mugandatuna oleks mõeldav variant seetõttu “ Tagurpidi õunakook ”.
Uskumatult suus sulav lõpptulemus paneb õuna ees mütsi kergitama ja tõdema tema
võimet muuta iseenesest lihtne kook taevalikuks. Ega asjata pea palju
näinud-nautinud inimesed lihtsaid asju siin elus asendamatuiks. Saavutamaks sama
tulemust, tuleb neid kõigest kombineerida elegantsete lisanditega. Meie Tarte
Tatini puhul võiks selleks olla itaallaste veinivaht zabaglione. Korvates osa
veinist calvadosiga, võib õunafriigile tunduda, et see abielu on taevas kokku
õnnistatud. Tarte Tatin e tagurpidi õunakook 90 g pehmet võid 90 g (1 dl)
peensuhkrut 1,5 kg suuremaid hapukamat sorti õunu 250 g lehttaignat Reguleeri
ahi 215 kraadile. Määri koogivorm (24 cm) võiga (antud koguse 2/3ga) ja kata
suhkruga (antud koguse 2/3ga). Koori õunad, eemalda seemnekoda ja lõigu
suuremateks sektoriteks. Lao õunapoolikud vormi põhja, lõikepind ülespoole. Kata
õunad ülejäänud suhkru ja võitükikestega. Kes soovib, võib lisada väheke
calvadosi, sidrunikoore ribasid, vaniljekangi tükikesi või hoopis väheke
kaneeli. Aseta vorm keskmise kuumusega tulele ja küpseta u 20 min, kuni suhkur
põhjas hakkab karamalliseeruma. Seejärel pane vorm 10-15 minutiks ahju, et ka
õunte pealispind vähe küpseks. Rulli taigen läbimõõduni 26 cm ja aseta vormi
peale nii, et ääred jäävad üle vormi servade. Lõika ülejääv osa ära - taigen
peab katma õunad vormi äärest ääreni. Küpseta kogu unelm ahjus 20 min jagu, kuni
pealispind on kuldpruun. Soovitav on kummutada tort vormist välja väheke
jahtununa ja tuua ootavatele vesistele suudele kohe lauda. Sobivaks veiniks
koogi kõrvale pakuks sedakorda välja meeldiva karamelja nüansiga itaalia veini
Vin Santo Muscato. Möödas on ajad, mil kõrgetasemeline ja suurepärane Hispaania
lauavein ainumõeldavalt Riojast pärines. Tänaseks on vanale ja auväärsele
piirkonnale arvukalt kibedaid võistlejaid siginenud. Naaber Navarra on minetanud
kahtlase väärtusega kuulsuse kui eeskätt meeldiva rosé valmistaja ning toodab
tõsiseltvõetavaid punaseid ja valgeid veine. Omanäolisust ja põnevust pakuvad “
uustulnukad ” Toro, Priorato, Somontano. Rioja maine ei ole aga sugugi langenud.
Traditsioonilise stiili esindaja rõõmustab meid endiselt vaniljemaitseliste
soliidses eas punaveinidega. Rioja tähtsaim ja ühtlasi Hispaania parim viinamari
tempranillo valitseb konkurentsitult kahes jahedama ja niiskema kliimaga
piirkonnas - Rioja Altas ja Rioja Alavesas. Kuumemas ning kuivemas Rioja Bajas
on suurem kaal garnachal, samuti mazuelol. Seal toodetud veinid jäävad
elegantsilt ja värskuselt alla Rioja Alavesa omadele ega küüni pikaealisuse ning
jõulisuse poolest kuulsate Rioja Alta veinide tasemeni. Augustikuu viimase
pühapäeva vihmast pärastlõunat oli võimatu veeta veinita. Küdeva kamina
hellitaval paistel süvendas väike seltskond oma tutvust Rioja punaste veinidega,
proovides neist nelja. Cosme Palacio y Hermanos. Rioja Alavesas paikneva bodegas
Palacio tempranillost valmistatud tume, raske ja joovastava aroomiga vein on,
nagu etiketilt võis lugeda, pühendatud bodegase rajajale Don Cosme Palaciole.
Esiisa töö on head vilja kandnud, sest tänapäeval kuulub nimetatud veinimõis
Rioja parimate sekka. Maitstud 1996. aasta vein tekitas veidi kareda mulje. Suhu
jäi pargimaitse, mis lubab oletada, et aeg tahumatust silub ja lihvib.
Kahtlemata võimas ja maitseküllane vein, mis allakirjutanule tõi silme ette
Rodini monumentaalse Balzaci. Marqués de Grinón. Sellele nimele tõi kuulsust
väsimatu uuendaja ja katsetaja Carlos Falcó poolt Toledo lähistel valmistatud
Cabernet Sauvignon. Tuntud meister tegutseb ka Riojas. Tema seekordseks
degusteerimiseks valitud 1996. aasta Rioja osutus küllusliku lõhnaga lihavaks ja
lopsakaks joogipooliseks, mis on tehtud Rioja Alta viinamägedel kasvanud
tempranillo marjadest. Mahlakus oli meeldivas tasakaalus tanniiniga, mis ei
lasknud veinil kujuneda vohavalt laialivalguvaks. Ümar ja jumekas vein, mida on
alati lust juua. Siglo Crianza 1995. Rioja Altas asuv bodegas AGE on piirkonna
suurimaid veinitootjaid. Tempranillost, carnachast ja mazuelost (viimane on
carignani kohalik nimi) valmistatud Siglo Crianza 1995 sünnitas kerge pettumuse.
Sama hinna eest saanuks paremat. Kotiriidesse õmmeldud pudel peitis endas üsna
igavat ja tavapärast sisu. Värvilt kahvatu, kinnise lõhnaga vein tundus õhuke ja
happeline. Puudus crianza puhul eeldatav täidlus ja tammine varjund. Korralik ja
argine köögivein, kuid pidulikeks juhtudeks nagu augusti ärasaatmine siiski
liiga tagasihoidlik. Campanada 1995. Bodegas Heredad de Barojas pudeldatud
Campanada kohta passib kasutada õlalepatsutavaid epiteete nagu lihtne, joodav,
pealetükkimatu. Lõhn meenutas nii hapukapsast kui barbinuku kaenlaauku. Maitsegi
oli ühtaegu kopitanud ja plastmassine. Küllap on müügil hilisemaidki aastakäike,
mis esinevad ehk krapsakamalt kui proovitud 1995, sest aeg ei tule sellele
veinile kasuks. Isikupäratu, imal ja morsine masstoode, mille ühtlane lamedus ei
sunni pead murdma maitsenüansside üle. Kahe esimese veini ülevoolav nooruslikkus
ning teiste tasasem loomus suutsid tuimendada suve kadumise valu ning
rahuldamatut igatsust päikese järele. Vähemat Rioja veinidelt ei oodanudki.
Veini pruulimise kunst ei hääbunud ka nendel aastasadadel, kui maa oli islami
usku mauride võimu all. Sajandeid oli aga Hispaania ikkagi rohkem nn
talupojaveini-maa. Kõikjal, kus viinamarja kasvatati, pruuliti veini, mis kulus
omaks tarbeks ning õigupoolest ei kannatanudki transporti kuhugi kaugemale.
Veini hoiti peaasjalikult loomanahast kottides, botades või ka borra-chades. Ei
ole ime, et tolleaegsetel Hispaania veinidel oli eriline maitse - olor de bota -
ja sogane välimus. Erandina tunti tänase maailmakuulsa sherry eelkäijat
Inglismaal sack'i nime all väga hästi juba Shakes-peare'i päevil. Jõeorgudes ja
põuas Hispaania viinamarjaistandused on pindalalt Euroopa suurimad, toodangult
jäävad need aga tublisti alla nii Prantsumaale kui ka Itaaliale. Kliima on
kuumem ja kuivem ning see vajutab selge pitseri kogu veinitööstusele. Hispaania
veinipiirkondade kaardil on ehk kõige olulisemad kaks suurt jõge - Ebro ja
Duero. Nende jõgede kallastel ning lähistel valmib enamik kuulsaid
Põhja-Hispaania veine, sealhulgas Rioja ja Navarra veinid. Mäed ja looklevad
jõeorud pakuvad hulganisti erineva mikrokliimaga paiku viinamägede tarbeks ning
veepuudus ei takista ühegi sordi kasvatamist. Pealinnast Madridist lõuna pool
valitseb suveräänselt päike. Kuumusest kõrbenud mäed on madalamad kui põhjas
ning põuad on igasuvised külalised. Enamik viinamägesid vajab kunstlikku
niisutamist. Sealgi on peamised veinipiirkonnad seotud suurte jõgedega nagu
Tajo, Jūcar ja Guadalquívir. Väärtust näitab DO Hispaanlased on oma veini
kvaliteedikategooriate süsteemi üles ehitanud tasapisi. Selle kallal on vaeva
nähtud viimased veerand sajandit. Riik on jagatud 51-ks ametliku staatusega
veinipiirkonnaks, mis võivad enda nime all (Denominación de Origen; DO) veine
maailmaturule viia. Igas piirkonnas valvab veini valmistamist eriline ametimees
Consejo Regulador, kes annab tootjatele õiguse kasutada DO märki veinipudeli
etikettidel - viimane meenutab nii mõnigi kord välimuselt postmarki. DO veinid
kuuluvad n-ö õilsamat sorti piirkonnaveinide hulka. 1990. aastatel on mõnedes
piirkondades hakatud kasutama eraldi nn tippkvaliteedimärki Denominación de
Origen Calificada (DOC). See on toonud kaasa hulga vaidlusi ja ei ole veelgi
läbi löönud. Hispaania tavalised lauaveinid on müügil kas Vino de Mesa või Vino
de Pasto nime all. N-ö piirkondlikel lauaveinidel (Vino de la Tierra) on juurde
märgitud ka joogi valmistamispaik. Torrese perekond Katalooniast pärit Torreste
perekond võib öelda, et nende suguvõsa esivanemad on juba kolm sajandit
tegelenud viinamarjakasvatuse ning veinipruulimisega. See nimi on kogu maailmas
nii hästi tuntud, et Torrest peetakse hoopis Hispaania veinipiirkonnaks.
Perekonna maailmakuulsusele panid 1950. aastail aluse Miguel Torres Carbó ja
tema abikaasa dona Margarita, kes rändasid riigist riiki tutvustades ja
propageerides väsimatult oma viinamägedelt pärit veine. Sel ajal õppis nende
poeg Miguel A. Torres Riera Barcelona ülikoolis keemiat ning siirdus hiljem end
täiendama veinivalmistamise tehnoloogia alal Montpellier'sse. Noor Torres oskas
edukalt jätkata oma vanemate alustatud propagandakampaaniat, korraldas tootmise
täiesti ümber ning suutis luua seninägematuid kvaliteetveine. Näiteks võitis
tema Torres Mas la Plana 1979. aastal Cabernet Sauvignon tüüpi veinide
degusteerimisel kõiki seniseid maailmakuulsusi ning sai suveräänse esikoha. Täna
valitseb Miguel A. Torres lausa veiniimpeeriumi, mis ulatub Katalooniast
Californiasse Sonoma orgu ning Tsiilisse. Tema õde Marimar juhatab firma
äritegevust Põhja-Ameerikas ning vend Juan-Maria hoolitseb kogu kompanii avalike
suhete eest. Sügavatele perekondlikele traditsioonidele ehitatud firma peakorter
asub koduses Kataloonias Vilafranca del Penedeses. Kirdepiirkond Hispaania
jahedaima ja niiskeima ilmastikuga veinipiirkond jääb Biskaia lahe ja Kantaabria
mägede vahele. Selles kultuuriliselt ülipõnevas paikkonnas, mida on mõjutanud
nii vanad keldid kui ka baskid, valmistatakse eelkõige suurepärast valget veini,
sest sealne rahvas armastab süüa kala, kala ja veel kord kala. Tuntuim DO
piirkond: Ribeiro. Ebro ülemjooks Sealsetes orgudes ja mäenõlvadel on veini,
ning peaasjalikult just punast veini pruulitud mäletamatutest aegadest. Juba
15.-16. sajandil osati seal valmistada märjukest, mida hinnati Kastiilia,
Aragoonia ja Kataloonia ülikkonna seas. Hiljem leiti kvaliteetveinile turg
Prantsusmaalt. Tuntuimad DO piirkonnad: Rioja, Navarra, Carinena. Duero org Nii
nagu Ebro kallastel on ka Duero veinimeistritel jätkunud rahakaid kliente. See
piirkond on suurepärase veiniga varustanud Hispaania kuningakoda ja vanima
ülikoolilinna, Salamanca professoreid. Sealsed punaveinid ei ole nii “ tammise ”
maitsega kui Ebro omad, nad on ka kangemad. Tuntuimad DO piirkonnad: Ribera del
Duero, Rueda, Toro. Kataloonia ja Baleaarid Kataloonia on alati olnud isepäine
ning vaadanud rohkem merele kui Madridi poole. Seal süüakse palju mereande ning
pruulitakse hõrkusid valgeid ja rosé veine. Ent neile ei jää millegi poolest
alla ka punaveinid, mille valmistamiseks kasutatakse tihtipeale võõramaiseid
sorte. Enamik Hispaania suurepärasest vahuveinist valmistatakse seal (Cavas).
Tuntuimad DO piirkonnad: Conca de Barbera, Penedés, Tarragona, Cava. Levant See
kuum Vahemere-äärne rannik on moodsate pruulikodade kaasabil kujunenud Hispaania
kõige olulisemaks lauaveini valmistamise piirkonnaks. Valencia on riigi suurim
veinisadam. Nii nagu mere ääres ikka, valmistatakse seal hulgaliselt kala
kõrvale sobivaid valgeid veine. Tuntuimad DO piirkonnad: Alicante, Valencia,
Jumilla, Utiel Requena. Meseta Aastasadu vireles see piirkond suuremate
väljavaadeteta. Kliima on seal karm - suvel põud, talvel külm. Tasapisi aga
hakkas veiniäri Madridist Granadasse kulgeva tee ääres edenema. Tuntuimad DO
piirkonnad: La Mancha, Valdepeñjas. Andaluusia Tähtis veinipiirkond juba 3 000
aasta eest. Sherry kodumaa. Tuntuimad DO piirkonnad: Jerez/Xeres/Sherry,
Montilla-Moriles, Malaga. Küüslauk on iidsest ajast tuntud ravim- ja maitsetaim.
Üleüldises hoidistamisbuumis tasub ka seda toorainet talveks purki pista.
Hapendatud küüslauk 3liitrine purk 3 kg puhastatud küüslauku 1 tl kanget
paprikapulbrit 8 mustasõstralehte 3 loorberilehte Pane purgi põhja neli
mustasõstralehte ja täida purk puhastatud küüslauguküüntega. Vahele raputa
paprikapulber ja peenestatud loorberilehed. Kõige peale pane ülejäänud
mustasõstralehed ja vala üle 6%-se soolveega. Soolatud küüslauk Lõika soovitud
kogus puhastatud küüslauguküüsi väiksemateks tükkideks ja puista kuuma
soolvette. Umbes kolme minuti pärast võta tükid sõelaga välja ja vala külma
veega üle. Pane küüslaugutükid väikestesse purkidesse ja vala soolvesi peale.
Ühe liitri vee kohta tuleb võtta üks klaasitäis soola. Lisada võib ka natuke
äädikat, kui tegijale meeldib hapukas maitse. Vajuta tükid kõvasti kinni ja
keera purkidele kaaned peale. Hoia külmkapis. Juba nädala pärast on hoidis
tarvitamiskõlbulik. Marineeritud küüslauk Puhasta marineerimiseks sobilik kogus
küüslauguküüsi. Vala need keeva veega üle ja jahuta kiiresti külmas vees. Lao
selliselt töödeldud küüned väikestesse purkidesse ja vala peale kuum marinaad.
Marinaadi valmistamiseks sega ühe liitri vee hulka kaks supilusikatäit soola ja
sama palju suhkrut, keeda umbes kolm minutit. Lisa lahusele umbes pool klaasi
30%-st äädikat. Pane purkidele kaaned lahtiselt peale ja steriliseeri viis
minutit. Keera seejärel kaaned kinni. Hoia purke külmkapis. Küüslauk mädarõikaga
Pese ja koori näiteks pool kilo mädarõikajuurt. Puhasta peaaegu sama suur kogus
küüslauguküüsi. Aja mõlemad ained kaks korda läbi hakklihamasina või purusta
köögikombaini abiga. Et kaks kanget korraga peeneks jahvatatakse, ei ole tegijal
töö juures pisaratest pääsu. Purusta samal moel juurde ka pool kilo punaseid
tomateid, nii tuleb hoidisele roosakas jume ja vedelam konsistents. Tõsta mass
lusikaga väikestesse purkidesse ja pane kaaned peale. Selline segu tundub algul
küll põrgulikult vänge, kuid seistes see maheneb märgatavalt. Sobib segada
kooresoustidesse ja ka niisama lihalõigule määrida. Et kaks keelt ikka kindlalt
kahekordselt tunnevad, kutsusin tänaseks lauakaaslaseks ametikaaslase ja ammuse
hea sõbra Juta Ütsi. Tean tal olevat pikaajalise kogemuse taoliste toitude
valmistamisel. Menüü tiitelleht selgitab restorani nime: püha Hubertus on juba
üle tuhande aasta olnud kõigi jahimeeste pühakuks. Pilku seintele heites on
selge, et pühak on oma tööd tõsiselt võtnud - üles on riputatud toredaid
trofeesid, mis heast einest üle jäänud. Kihvadele ja sarvedele seltsiks on ka
täistopitud faasan ja oma seitsmekilone haug välja pandud. Arvame, et selline
purakas ongi pisut üle kasvanud ja pattapanekut ei vääriks. Pühapäevad on siin
vaiksed Pühapäeval kell kolm on restoranis vaikne tund ja kelner loodab enne
õhtust tungi pisut jalga puhata. Nüüd peab ta siiski lehelugemises pausi pidama.
Menüüs on vahvaid metsahõngulisi eelroogi ja kuumi vahepalasid. Tellime
kahepeale külmsuitsu põrsaselja (40 kr) ja “ Sahvritaldriku ” (75 kr). Veini
valides juhendume reeglist, et lihatoitudega käib kokku punane. Kelneri karm
ilme täpsustama ei meelita. Tellime majaveini, mille nimi viitab küttimisele -
Cuvée Prestige de la Chasse (16 cl 35 kr). Selgub, et põrsa seljast pärinevad
lõigud meenutavad liialt tavalist poekraami. Seevastu “ sahvritaldrik ” toob
küll meelde õnnestunud jahiretke: metsloomalihast vorst ja pasteet, seesama
põrsas, põdralihaviilud ja jõhvikad. Lisaks on üks vutt lennult keedumuna
garneeringuks poetanud. Kirjut muna on kena vaadata, aga lakitud küüntega
linnaproual tülikas koorida. Põdrapraad tahab pikemat hautamist Kõike seda
küllust samal taldrikul nähes arvan jahimehe naise elu vahva olevat. Juta
jahutab minu entusiasmi kiiresti maha: see on pea samasugune kui meremehe
naisel. Hooaja algusest saadik ei ole muud kui üksindus ja lõputu ootamine. Kui
vaja, tuleb mehe käsul metsaservas ajajaks olla ja vahel koera eest haukudagi.
Et põrsaselg üsna kõhnake oli, võtame veel pikitud põdraprae madeira kastmes
(160 kr). Juta teab oma kogemusest, et selline söök tahab pikka hautamist ja
tunneb kohe ära, et varem valmis tehtud asi on mikrolaineahjus üles soojendatud.
Jõhvikad ja pihlamarjad on marjarohkel sügisel kena praekaunistus. Kelner ei ole
veel spordiuudisteni jõudnud, aga peab jälle lehe käest panema. Tahame teada,
milline magustoit on shokolaadised karuküüned (30 kr). “ Saate teada, kui
tellite, ” on karm vastus. Ei hakka riskima, võtame ahjujuustu murakamoosiga (35
kr) ja “ Talutütre ” (30 kr). Esimene on piimaseks sulatatud Ahja juust ja teine
- vanast ajast tuntud magustoit riivleiva, vahukoore ja pohlamoosiga. Kõiksugu
moodsatele mousse'idele vahelduseks maitseb unustatud lapsepõlvemaius ülihästi.
Esimest, väiksemat ruumi sisustavad laud ja riiul, millel on kõiksugu
võrkturustustooteid. Toa nurgas kössitab kulunud dushinurk, mis higi
mahapesemiseks igati asjakohane. Otse läbi väikese ruumi jõuab teise, kaks korda
suuremasse, mida kirjude seinte ja suure peegli tõttu ei saa kasutada muuks kui
tantsusaaliks. Iga päev, sisuliselt hommikust õhtuni kostab siit üürikorterist
valju muusikat, käteplakse, jalgade klõbinat ja reibas meeshääl loeb: üks, kaks,
kolm, neli. Tantsutrupid ja -sammud aga pidevalt vahelduvad. Kord stepitakse
seitsmeaastastega, kord hip-hopitakse murdeealistega, kord võetakse hoogsaid
tangosamme kolmekümnestega. Kõiki treeninguid juhib Almer Jansu, kelle elu
tiirleb vaid tantsu ümber. Õpilastele samme valides mängleb Jansu iga päev
tundide kaupa peegli ees ning tunneb silmnähtavat naudingut igast oma
liigutusest. “ Ta on erakordselt dünaamiline ja isemõtlev tantsija, ”
iseloomustab kolleegi Artur Raidmets. “ Jansu on mõnus ja heatahtlik mutrike,
huvitav nähtus tantsumaailmas. ” Lapsepõlv algas tantsuga Koselt pärit
noormehena alustas Jansu näitlemise ja lavastamisega juba neljandas klassis,
kuid päris näitekooli jäigi minemata. Puberteediikka jõudnud Jansu avastas
ennast juba vaheldumisi rahva- ja võistlustantsuga tegelemast. “
Võistlustantsuga tegelesin seitse aastat ja Peiaris olin ka seitse aastat, ”
meenutab ta. Hiljem sai lõpetatud Peda tantsujuhtimine ja Stockholmi
tantsukõrgkool. Mis sundis hobi elukutseks muutma? “ No selge oli see, et ma
mingisuguseks labidameheks või autolukksepaks ei hakka, ” ei häbene Jansu
isepäist maailmavaadet. “ Mind on läbi teadliku elu intrigeerinud just see, et
ma teen midagi sellist, mida paljud teised ei tee. ” Ja see tal ka õnnestub.
Raha ja tantsimine Vähemalt Eestis on Jansu pakutav tantsudevalik olnud alati
veidike erinev kui teistel tantsuõpetajatel. Sama lugu on tema
riietumisstiiliga, mis sobib nii pidulikeks kui argisteks puhkudeks. Omas
elemendis on Jansu vaid koos väikese kohvrikesega, mida ta pidevalt kaasas
kannab ning kuhu tantsukingad peidetud on. Jansu armastab tantsimist kui kunsti.
Sellele kulub tema tööaeg, vaba aeg ja raha. Kui ta just ei ole Eestis tantsu
õpetamas või ise tantsimas, siis kindlasti tudeerib ta mõnes eksootises riigis
sealseid tantsusamme. Õppimas on käidud USAs, Argentiinas, Rootsis, Inglismaal,
Austrias, Skandinaavias, Jaapanis. “ Eelmise aasta alguses käisin Broadwayl
Ameerikas ja võtsin eri kohtades tantsutunde, ” märgib Jansu eluaegse õppijana.
“ Siis ma tajusin, et see, mida mina teen, pole üldse halb! ” Jansul
suurushullustusega probleeme ei paista olema, pigem räägib temas kirglik maade-
ja kultuuride avastaja, kes kõik nähtu tantsusammudesse valab. “ Tantsimine viib
raha pigem välja kui toob sisse, ” lükkab Jansu kategooriliselt ümber kahtlused,
et tantsimisega saab kergelt rikkaks. “ Eesmärk minu jaoks ei ole raha, vaid
see, et ma saan sõita erinevatesse maadesse ja ringi vaadata, milleks paljudel,
kel ka raha on, pole mahti. ” Ometigi võimaldab pidev enesetäiendus Jansul
tunnitasu kergitada. Ta usub, et täiendõppel on suur mõte ka seetõttu, et Eesti
tantsuturg on põhjatu. “ Võib öelda, et kuigi talse börsil kogu aeg langeb, siis
minu elus ta pidevalt tõuseb, ” muigab tantsuõpetaja jutu jätkuks. Sallib ka
tselluliidi Almer Jansu võtab oma stuudiosse tantsima kõiki soovijaid olenemata
nende vanusest või eelnevast treenitusest. Erinevalt aeroobikaklubide
beibeklutuuri esindajaist leiab Jansu, et tantsimas on eeskätt mõtet käia just
neil, kel soov tselluliidiga hüvasti jätta. Prink keha ei ole eeldus, vaid
tagajärg! “ Ameerikas stepivad kuuekümnesed koos kahekümnestega, miks peaks see
meil teisiti olema, ” imestab ta. Paraku ei ole see arusaamine veel Eestis
juurdunud. Ikka ja jälle helistavad kolmekümnesed naised ning tunnevad muret,
kas neil sobiks tantsima tulla. “ Kui vaim on nii vana, siis ei ole tõesti mõtet
tulla, ” pahandab staazhikas tantsuvihtuja. Teine probleem on tekkinud süvenenud
aeroobikakultuuri tõttu, sest inimesed ei tee enam vahet tantsustuudiol ja
aeroobikal, kurdab Jansu. “ Helistatakse ja küsitakse, et kas teil see stepp on
stepilaudadega. Ma ütlen, et mitte laudade, vaid raudadega, ” naerab Jansu. “
Paljude inimeste ettekujutus on, et stepp, see on aeroobikasuund -
steppaeroobika! ” Idamaad sümpatiseerivad Tüüpilise kunstiinimesena ammutab
Almer Jansu energiat ja ideid idamaistest kunstidest. Idamaisele mõtlemisele on
omane inimese sisemise maailma troonimine välise üle. Teisiti ei ole see ka
Jansu ja tema tantsustuudioga. “ Ma ei tahaks endale kunagi teha sellist
eurostandardile vastavat tantsusaali, kus kõik läigib, ” räägib ta juba läbi
elatud kogemuste põhjal. Et praeguse Vene tänava stuudio tingimused on
eurotasemest kaugel, ei tüki just igaüks sealt uksest sisse. Need, kel
probleemiks dushikabiinide vähesus, tavaliselt kaua tantsimas ei käi. Käivad aga
need, kes head tantsu ja seltskonda steriilsusest tähtsamaks peavad. Idamaadest
on pärit ka jaapani massaazh, milles Jansul on tippastme massööri tunnistus.
Tähtis on vabastada enrgiakanalid, et energia saaks vabalt jalataldadesse
voolata, leiab ta. On esmaspäv. Kell saab kolm päeval. Jansu tantsustuudio
uksest hakkab sisse piiluma esimese klassi juntsusid, kes steppimise vastu
kiindumust tunnevad. Tullakse koos ema, isa või vanaemaga. “ Sellistest
inimestest võiks ajakirjanduses rohkem kirjutada, ” toonitab oma tütart
tantsutundi toonud vabakutseline näitleja Kärt Tomingas Almer Jansule osutades.
Saanud tütrelt lubaduse, et too pärast tundi ise ilusasti koju läheb, kiirustab
Kärt Tomingas edasi. Algab tund. Tüdrukud panevad pähe roosad kübarad ja asuvad
Jansu järel samme võtma. “ Üks, kaks, kolm, neli, ” loeb Jansu ja hüpleb ise,
mis oskab. Tüdrukud võtavad tantsu mänguna, sammude tehniline pool ei ole nii
väikeste puhul veel oluline. “ See on hea, laps saab rütmitunnet, ” õhkab ühe
tüdrukukese vanaema, kes kogu tunni vältel heldinud pilgul ukse vahelt oma
ümarate kehavormidega õnnistatud võsukese liigutusi jälgib. “ Tüdrukul pole
figuuri, tahtsime ta karatesse panna, aga nii noorelt ei võeta. Siin õpib ta
rühti hoidma, ei vahi kogu aeg varbaid! ” Almer Jansu jätkab oma igapäevast tööd
tantsides ja õpetades, nii palju kui jõuab. Kui parasjagu ei tantsi saalis, siis
teeb seda mõtetes. “ Stepp ja rütmide erinev tajumine aitab kaasa ka
mõttemaailmas otsuste vastu võtmisele. Reageerimiskiirus kasvab! ” usub ta. Kui
õpilaste südamed on tantsuga võidetud, siis tutvustab Jansu neile jaapani
massaazhi vajalikkust. Kui aga massaazhiga algust tehtud, ei saa unarusse jätta
võrkturustustooteid: pesuvahendeid, parfüüme, toidulisasid ja vitamiine. Kõik
see on Jansule jõukohane ning tasandab ühtlasi auke rahakotis. “ Elus peab olema
taganemistee ja riske tuleb maandada, ” põhjendab tantsuõpetaja muude
valdkondade rolli oma elus. Siiski unistab ta päris enda tantsustuudiost.
Üürikorteri kallis rent ja kehvad tingimused hakkavad pikapeale arengut
pärssima. Eile hommikuks olid rebased koera jäänused sadakond meetrit huntide
söömiskohast eemale lohistanud ning neist olid järel ainult skelett ja tagumised
käpad. Heino Laiapea töötab ajalehes Sakala Välisminister Toomas Hendrik Ilves
pääses ühegi kriimuta eile Tallinna lähedal juhtunud avariist, kuid tema
poolemiljoniline ametiauto Mercedes vajab põhjalikku remonti. Ühe
autospetsialisti hinnangul tuleb välisministri 1997. aastal toodetud “
kurvasilmse ” ametiauto esindusliku välisilme taastamiseks välja vahetada kogu
selle tagumine osa. Tõsisemalt sai vigastada just Merecedes-Benz 240 juhipoolne
tagaosa, millega Ilvese 28-aastane autojuht eile hommikul kell 8.30
Tallinna-Rannamõisa-Klooga-ranna teel Tabasalu lähedal puud rammis. “ Seda, kui
priske arve välisministeeriumile remondi eest välja kirjutatakse, on veel vara
öelda, kuid kindlasti ulatub see kümnetesse tuhandetesse, ” öeldi eile
Postimehele. Õnneks olid nii juhil kui ka tema kõrval istunud Ilvesel turvavööd
kinnitatud, mistõttu nad pääsesid vigastusteta. Välisministeeriumist öeldi eile
Postimehele, et Ilves ja tema autojuht on hea tervise juures ja jätkavad oma
tööd endise rütmiga. Keila-Joa suvilast tööle sõitnud Ilves ei jäänud aga
Postimehe andmetel auto juurde kauaks passima, vaid pääses ühe juhusliku
möödasõitja autoga linna. Harju politsei pressiesindaja Beata Perensi sõnul
kaotas välisministri autojuht ligi 400 000 krooni maksva Mercedese üle
juhitavuse ilmselt libeda tee tõttu. “ Avariiekspertide hinnangul oli auto
kiirus tol hetkel umbes 80 km/h, ” selgitas Perens. “ Samal teelõigul on just
libeduse tõttu viimase nädalaga juhtunud veel kaks ja kogu Harjumaal samal
põhjusel kokku seitse liiklusõnnetust. ” Juba pool tundi hiljem põrkasid Perensi
sõnul libedate teeolude tõttu Ääsmäe-Haapsalu maanteel kokku kolm autot.
Politsei ei taha pärast taganttorkimist uisapäisa tegutseda Viljandi halduskohus
mõistis eile õigeks kaks poepidajat, kes olid nende kaheksa hulgas, keda
politsei süüdistas veebruari alguses autoriõiguse seaduse rikkumises, sest
müüjad kuulasid poesaalis raadiot. Kohus otsustas lõpetada menetluse OÜ Kurekund
ja füüsilisest isikust ettevõtja Maire Jalakase suhtes autoriõiguse seaduse
paragrahvi 83 lõige 1 tunnustel, kuna leidis, et raadiokuulamine poeruumis
polnud muusikateoste avalik esitus ning seega puudus ka haldusõiguserikkumise
sündmus. Koos eilsete kohtuotsustega on Viljandi halduskohus õigeks mõistnud
juba kuus poepidajat, kellele majanduspolitsei tegi protokollid, sest nende
kauplustes mängis müüja lõbustamiseks raadio. Üleeile kohtusaalis istungit
jälginud Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) direktor Kalev Rattus ütles Postimehele, et
lootis vastupidist otsust. “ Ühel ja samal kohtul on vaatamata eri kohtunikele
raske teha järjestikku erinevaid otsuseid, ” ütles Rattus. Ta märkis, et
politsei kaebab õigeksmõistvad otsused loodetavasti edasi Tartu
ringkonnakohtusse. “ See on juba politseiga kokku lepitud, ” teatas Rattus.
Viljandi politsei pressiesindaja Agu Lall oli kohtutee jätkamise küsimuses
ettevaatlik. “ Seda alles kaalutakse, otsust veel pole, ” sõnas Lall. Postimehe
andmetel ei taha politseinikud pärast autorikaitse ühingu taganttorgitud reidide
korraldamist enam uisapäisa tegutseda ning kohtussekaebamine on esialgu suure
küsimärgi all. Taksojuhid, kelle sõidukites mängivaid raadioid võidakse samuti
tõlgendada kui muusika avalikku esitamist, korravalvureid ei karda. Taksofirma
Esra Takso juhi Heiti Grossi sõnul on loomulik, et taksos mängib raadio, ning
Esra Takso ei kavatse selle eest Eesti Autorite Ühingule sentigi maksta.
Riigiprokurör Heino Tõnismägi pikendas eile kuu võrra sügisel eksperimenteerinud
Äripäeva ajakirjanikult Peep Soomanilt 1500 krooni vastu võtnud Tallinna
linnakohtu äriregistri ekssekretäri kriminaalasja uurimist ja soovitas anda asja
teise uurija menetlusse. Kuigi Tallinna politseiprefektuuri majanduskuritegude
uurija lõpetas eile hommikul oma määrusega Annika Jürgensoni (23) vastu kelmuse
paragrahvi alusel algatatud kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu,
tühistas prokurör Tõnismägi selle juba eile pärastlõunal. Tõnismäe sõnul oli
uurija otsus veidi ennatlik ja seetõttu jäi i-le täpp panemata. Tõnismägi
nentis, et ta palus anda Jürgensoni asja mõne teise uurija menetlusse, kusjuures
seda soovi ei võivat nii käsitleda, nagu prokurör oleks uurija teisitimõtlemise
ja -otsustamise pärast maha võtnud. “ Õige on, et prokurör ei sunni uurijat oma
siseveendumuse vastu tegutsema, ” selgitas Tõnismägi. Uus uurija saab kuu
uurimistoimingute jätkamiseks, näiteks Jürgensoni ja Soomani vastastamiseks ning
helilindile salvestatud häälte tuvastamiseks. Tõnismäe väitel on lindil
mehe-naise jutt, kus üks küsib: “ Palju? ” ja teine vastab: “ Ära ütle, et sa
nüüd koonerdama hakkad, kuna on veel teisi inimesi. Kõik ei lähe minu taskusse,
ega mina ainus tegelane ole. Ei, pane sinna koti sisse. ” Ja meeshääle
vastuküsimus: “ Spioonitsed? ” Tõnismäe väitel võis Jürgensoni jutt kujundada
Soomanis väärkujutluse, nagu läheks antud raha neile, kes äriregistrikandeid
teevad. Oma seletuskirjas Tallinna linnakohtu esimehele Helve Särgavale on
Jürgenson kirjutanud, et Peep (Sooman) pakkus talle meeldivate komplimentide
saatel osa filmis riigiametnike tööst, kusjuures tema (Jürgenson) pidi mängima
altkäemaksu võtmist. Oli see nii või mitte, selgitab uurimine. Jürgenson
igatahes enam äriregistris ei tööta, sest ta on vallandatud. Kuigi politsei
algatas mullu septembris kriminaalasja ka Äripäeva nelja ajakirjaniku vastu
altkäemaksu andmise eest, lõpetati see kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Prokurör Tõnismäe sõnul puudus ajakirjanikel tahtlus pistist anda. Kaitseliidu
Jõelähtme malevkonna relvadega äritsenud viie mehe kohtuprotsess lükkus eile
Venemaalt tulemata jäänud oluliste tunnistajate puudumisel aprillikuusse.
Tallinna linnakohus lükkas eilse istungi kümne Kalashnikovi automaadiga
sahkerdanud Sergei Zavihhonovi, Aleksandr Karpovitshi, Ravil Hasjanovi, Vladimir
Lvovi ja Stanislav Shtshepanski üle edasi, sest kaks Peterburi organiseeritud
kuritegevuse vastu võitlemise osakonna töötajat, kel on suuri teeneid
kohtualuste lõksu meelitamisel, ei jõudnud Eestisse. Prokurör Ave Eiseli sõnul
võis tunnistajate mitteilmumise põhjus olla nende hõivatuses, ent ka kallis
edasi-tagasi sõidus. Kohus lubas Peterburi teatada, et ta hüvitab tunnistajate
vaeva. Kolm eitavad süüd Eiseli sõnul on viiest ainsana Lvov võtnud süü
täielikult omaks, Zavihhonov on selle osaliselt omaks võtnud, ülejäänud kolm
eitavad seda täielikult. Eiseli väitel olid kohtualused vahepeal ka vahi all,
ent kuna nad andsid sõna korralikult kohtusse ilmuda, lasti nad vabadusse. Riik
süüdistab viisikut ebaseaduslike relvade ostmises, hoidmises ja müümises juulis
1998. Kalashnikovide eest küsiti ja maksti 800-1000 USA dollarit. Veel pime asi
Keskkriminaalpolitsei asedirektori Kersti Jundase sõnul on 30. novembril 1997
Jõelähtmes toimunud Eesti suurim relvarööv küll veel nn pime asi, ent
relvaröövlite jälgi ajades on politsei jõudnud Jõelähtme relvadega äritsejateni.
Kersti Jundas märkis, et avastatud on veel kolm kuritegu, kus olid relvad
mängus. Metsavend Olav Söödi elulugu leiab väärt koha elulugude raamatus,
president annab talle Kotkaristi Olav Sööt (73) on käinud läbi tulest ja veest.
Tulevast teisipäevast on ta Kotkaristi kavaler. AIN PROTSIN Ärritunult rabas
NKVD uurija Idel Jakobson teraskattega kumminuudi oma pehmete valgete käte
vahele ja asus hüsteeriliselt nüpeldama. Punasel vaibal lamav mees röökis nagu
ratta peal. Abi polnud kusagilt oodata. Kui läbipekstud mees poolteadvusetuna
kabinetist välja lohistati, oli Idel Jakobson niisama tark kui enne. Ta oli
kuulnud kümneid kõrvulukustavaid karjeid, kuid ei ühtki kasulikku infopiisakest
põrandaaluse vastupanu kohta. Nii lõppes Olav Söödi ja Idel Jakobsoni ainus
kohtumine. Järgmisel hommikul lõi julgeolekumaja velsker verevermeis keha nähes
imestusest käsi kokku: “ Mille eest küll niimoodi ... ” Oli 1949. aasta. Sama
aasta jõulukingi sai Sööt kätte Lasnamäe vanglas: Moskva erinõupidamine, mida
rahvasuu troika nime all tundis, mõistis talle 25 aastat isamaa reetmise ja
relvastatud banditismi eest. Nüüd, 2000. aasta veebruaris loeb 73-aastane Olav
Sööt Tartumaal Rõngus pahuralt leheuudiseid, kus Vene välisministeerium paneb
talle külge natsidega koostöö tegija sildi. Venemaad ärritab presidendi otsus
anda Kotkarist kaheksateistkümnele sõjaliste teenetega vabadusvõitlejale.
Söödile nende seas. “ Neid poisse natsismiga seostada on absoluutne jama, ”
ütleb Sööt. Maailmasõja päevil oli Eesti poistel valida, kas sõdida Vene või
Saksa poolel. Viimne kui eesti poiss oli sõja jalus. “ Saksa poolele läksid
eesti poisid entusiasmiga, et kätte tasuda ülekohtu eest, mida venelased siin
lühikese aja jooksul olid suutnud teha, ” räägib ta. Söödi üks parimaid sõpru
Vootele Ustav läks, makstes tädilt laenatud hõbelusikatega paadimehele üleveo
eest, Soome jätkusõtta. Sai haavata ja suri veel enne hospidali jõudmist. Tema
valis kolmanda tee. Valget laeva oodates Olav Sööt jäi Saksa mobilisatsioonist
maha. 1944. aasta kevadel, kui järg jõudis 1926. aastal sündinud noormeesteni,
lamas ta haigevoodis difteeria ja 40-kraadise palavikuga. 1945. aasta talvel
kuulati Tartumaal Luke lähedal Rava talus anoodpatareidega raadiost kõiki jaamu,
mida oli vähegi võimalik vastu võtta. Oodati üht uudist - tuleb valge laev, mis
toob eesti rahvale jälle vana hea vabaduseaja tagasi. Talumaja rehetoa kohal
kahe lae vahel oli peidik, millel kõrgust vaevalt meeter. Peidikus oli kaks
magamisaset. Redutamisaega sai sisustada Tartus töö lõpetanud raamatuäri jääke
lugedes. Kuid rahu polnud kauaks. 30 julgeolekusõdurit suusatasid läbi lumise
metsa taluõuele, tuhnisid majas tunde, kuid peidikut ei leidnud. Kui lõpuks üks
kohalik mees julgeolekusõdurid ninapidi kohale vedas, oli Olav Söödi isal
Siberisse-sõit alanud. Ema järgnes peagi. Kummalgi neist polnud võimalust
kodumaad uuesti näha. Oodatud valge laev ei tulnud ega tulnud. Nii läks Sööt
Jüri Kallase nime all tööle ning pidi kündma Vene sõjaväehobustega. Loomulikult
ei liigutanud hobused eestikeelse “ Nõõ! ” peale oimugi. Pääsu pole 1949. aasta
kesksuveks oli Olav Sööt jõudnud elada ka Jüri Sarapi nime all. Üheks varjajaks
tolleaegse ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja Nigol Andreseni poeg Erik
ja pelgupaigaks valitsuse suvila Kosel. Pärast märtsiküüditamist leidsid Sööt ja
tema klassivend Leo Philips, et Eestimaa on kitsaks jäänud. Lõputud
nimevahetused, kinnikukkunud kaaslased ja sõpruskonda imbunud julgeolekuagendid
sundisid neid mõlemaid ilvese kombel pelus elama. Suve hakuks oli meestel plaan
selge: tuleb üritada Murmanski kaudu Soome pääseda. Indiaani-kanuus, varustatud
kahe püssi, jahikoera, raadio ja telgiga, asusid nad Tartust Emajõge mööda
Võrtsjärve poole teele. Toitusid lastud loomadest, ostsid taludest piima-leiba.
Välismaale põgenemiseks vajalik raha oli meestel kavas hankida Soontaga
kauplusest. Keskpäevasel ajal sisenesid Philips ja Sööt, püssid õlal, poodi.
Tutvustasid end metsandustudengitena, kes tunnevad huvi puude kasvu vastu. “
Püüdsime niikaua juttu veeretada, kuni peale poodnikepere ja meie oleks poes
ainult üks inimene, kes pärast nende kasuks tunnistaks, ” räägib Sööt. Kui üks
mune müügiks toonud naine ainsana leti ees seisis, oli aeg küps. Oleme
metsavennad ja peame elamiseks riigi taskust üht-teist võtma, kuulutasid mehed
nüüd. Saak oli kesine, esmaabikarp ja 3000-4000 rubla. Nagu kiuste oli
poekassast päev varem raha linna viidud. Kui Sööt pärast Siberi-aastaid uuesti
Soontaga poodi läks, oli kassa tühjendamisest möödunud kümme aastat. Tal oli
kaasas shokolaadikarp, vabanduseks. Leti taga seisis endiste poepidajate tütar.
Siis kuulis mees, et kõik toimus nii, nagu kästi: poesviibijad ootasid pärast
metsavendade lahkumist pool tundi ja helistasid siis miilitsasse. Poeröövi ööl
peatus veoauto Pikasilla parve juures. Autokastis mehed, kes suundusid
Soontagale röövleid jälitama. Öö oli kesksuviselt valge, tibutas kerget
uduvihma. Pajupõõsa taga kikitasid Sööt ja Philips kõrvu, kuid ei kuulnud
midagi. Nad asusid innukalt sõudma. Sissekukkumine “ Nii saab juhtuda vaid
filmis, aga me sõudsime end otse jälitajatele pihku, ” räägib Sööt. Vastupanu
oli mõttetu. Ainult koer lõi hambad ühele julgeolekumehele kätte. Hiljem
kirjutas kohusetundlik julgeolekutöötaja toimikusse märkuse: koer lasti vabaks
ja praeguseni on meil tema asukoht teadmata. Sööt sõidutati Valka ja sealt edasi
Tallinna Pagari tänavale julgeoleku peakorteri keldrisse. Ülekuulamiste
peateemaks oli Relvastatud Vabadusvõitlejate Liit. Tegelikult oli liitu tabanud
suur sissekukkumine aasta varem, kuid julgeoleku uurijaid huvitasid eelkõige
sidemed: kes teadis, mida teadis, kes varjas, kes toitis ja kattis. Üks uurija
hoidis Sööti kaks nädalat järjest magamata. Pikad ööjutud jõudsid välja Söödi
karjapoisiikka ja sealt uuesti Relvastatud Vabadusvõitlejate Liiduni. “ Mul on
hea meel, et ma pidasin vastu ja minu pärast kedagi Siberisse ei saadetud, ”
tõdeb Sööt. Tihtilugu avas läbipekstud ülekuulatav verest tilkuva suu ja tema
tõttu sõitis Siberisse hulk neid, kes olid teda varjanud, dokumente smugeldanud
või lihtsalt öömaja andnud. Elulugu raamatus Pärast Siberit tuli Sööt tagasi
Tallinna ning alustas tühjalt kohalt. Aastaid hiljem õnnestus tal enda valdusse
saada ainus mälestus kodumajast - vana harmoonium. Pill oli nii armetu, et
meister pidi sellele nädal aega elu sisse puhuma, enne kui sealt jälle hääl
kuulda võis. Jõulude ajal, kui pojad oma peredega Rõngus laua ümber kogunevad,
tallab Olav Sööt hellalt harmooniumipedaale ja tuba täidab mõnusalt vanamoodsa
kõlaga jõuluviis. Pereema Nadja hoolitseb võrratu pidulaua eest. Juba
paarkümmend aastat on Olav Sööt jälle peremees oma isaisade talus Rõngu lähedal.
Kevadet tunnevad Miku talu mullamutid omal nahal, sest 12 lõksu peavad tüütud
murusonkijad kinni püüdma. Veel enne, eeloleval teisipäeval sõidab Olav Sööt
Tallinna. Estonia talveaias esitletakse elulugude raamatut, mille kaante vahel
saja sel sajandil Eestimaal elanud inimese elulood. Olavi elu lugu teiste seas.
Samal õhtul paneb kaitseväe juhataja kohusetäitja kolonel Märt Tiru Mustpeade
majas sõjaliste teenetega vabadusvõitlejatele Kotkaristid rinda. “ See on siis
kaks kärbest ühe hoobiga, ” muigab Olav Sööt. Kaks õige pirakat kärbest.
Tshetsheenia prokuratuur uurib “ Kremli nekrofiile ” Rahvusvaheline
inimõigusteorganisatsioon Human Rights Watch (HRW) kinnitab, et neil on andmeid,
kuidas Vene sõdurid on filtratsioonilaagrites piinanud kinnivõetud tshetsheene.
HRW esindaja Malcolm Hawkes ütles, et ainuüksi sel kuul on pärast seda kui
tshetsheenid lõpetasid vastupanu pealinnas Groznõis kinni võetud enam kui tuhat
tshetsheeni meesterahvast. Kõik nad on saadetud kinnistesse
filtratsioonilaagritesse, kus Vene võimud väidetavalt uurivad vahistatute seost
“ bandiitide ja terroristidega ”. “ Kõik see meenutab täpselt esimest
Tshetsheenia sõda, ” ütles Hawkes. “ Nagu siis, on ka nüüd filtratsioonilaagrid
totaalse piinamise ja väärkohtlemise paigad. ” Venemaa justiitsministeeriumi
pressiesindaja Gennadi Lissenkov aga väitis, et Tshetsheenias on üldse
vahistatud vaid paarsada inimest, keda hoitakse “ kontrollpunktides ”, millest
vaid kaht saaks hea tahtmise korral filtratsioonilaagriks nimetada. Lissenkovi
arvudes võib siiski kahelda: vaid viimase kahe päevaga on Groznõis vahi alla
võetud 98 inimest, teatas eile Vene siseministeerium. Vaidlus arvude üle HRW ei
andnud eile siiski lähemaid teateid piinamiste kohta, viidates eelmise sõjaga
võrreldes palju rängemale barjäärile, mis on sõjapiirkonnast informatsiooni
hankimisele ette seatud. Sama kinnitas eile ka Euroopa Komisjon, mille volinik
Poul Nielsen hiljaaegu Tshetsheeniat külastas. “ Me sõltume teadete hankimisel
vaid ajalehtedest, ” ütles üks komisjoni ametnik, kelle sõnul on ääretult
kahetsusväärne, et Venemaa, olles möödunud aastal lubanud Euroopa Julgeoleku- ja
Koostööorganisatsioonil taasavada oma esinduse Põhja-Kaukaasias, pole selle
elluviimiseks lillegi liigutanud. Siiski jagavad mõningaid teateid venelaste
korda saadetud metsikustest tshetsheenide infokeskus Kavkaz-Tsentr ja mõned
Lääne ajalehed. Prantsuse päevaleht Le Monde kirjeldas mõne päeva eest noore
tshetsheeni Mussa üleelamisi pealinnast Groznõist põhja pool asuvas
Tshernokozovo laagris. Laagris oli väga levinud nii meeste, naiste kui ka laste
vägistamine, kinnitas Mussa. Seda tegid mehed mustades maskides. Sadadele
vangidele anti nii-öelda lõunasöök vaid kolm korda nädalas, pidevalt pidid nad
kannatama ka janu. Kremli nekrofiilid Kavkaz-Tsentr kirjeldas sama laagrit
veelgi süngemates värvides, nimetades sealseid vangivalvureid nekrofiilideks ehk
surnuarmastajateks. Infokeskus tsiteeris laagrist imekombel pääsenud Ibragim
Vahhajevit, kes näinud oma silmaga, kuidas ülesrivistatud vangide ees tapeti
talle tundmatu kümneaastane poiss. Seejärel vägistasid laiba viis maskides
vangivalvurit ja viskasid poisi mõnitatud surnukeha hiljem plastikkotti.
Kavkaz-Tsentri andmeil olevat Tshetsheenia prokuratuur algatanud Tshernokozovo
kuritegude uurimiseks kriminaalasja, mida olevat juba hakatud nimetama “ Kremli
nekrofiilide ” asjaks. Kremli poolt Tshetsheenia sõja hääletoruks määratud
Sergei Jastrzhembski lükkas nädala algul tagasi kõik süüdistused, nagu kasutaks
Vene armee rahumeelsete tshetsheenide kallal vägivalda, ning väitis, et võib
lubada Euroopa Liidu vaatlejad asja oma silmaga kaema. Siiski ei maininud ta,
millal selline visiit teoks võiks saada. Et Venemaa aga vähemalt tahab jätta
muljet, nagu pühendataks inimõigustele Tshetsheenias tähelepanu, näitab
presidendi kohusetäitja Vladimir Putini eilne otsus määrata ametisse oma
eriesindaja inimõiguste olukorra jälgimiseks Tshetsheenias. Sellele postile
tõusis föderaalse migratsiooniteenistuse juht Vladimir Kalamanov. Läti
välisministeerium kinnitas eile, et neil ei ole andmeid, nagu värvataks riigi
linnades palgasõdureid Tshetsheenia sõtta. Venemaa ajakirjandus on varem Vene
eriteenistustele viidates teatanud, et mõnes Läti linnas tegutsevad
värbamispunktid. Näitena on toodud Rezeknet, kus Tshetsheenia toetusrühma
juhtiva parlamendiliikme abi koguvat vabatahtlikke Tshetsheeniasse saatmiseks ja
korraldavat nende arstlikku läbivaatust. Selle parlamendigrupi juht Juris
Vidinsh avaldas veendumust, et mitte keegi tema abidest värbamisega ei tegele.
Vidinshi sõnul ei tee üks tema abidest, 19-aastane neiu seda päris kindlasti.
Teine abi aga, pensionieas mees, oma “ nina sellistesse asjadesse ei topi ”.
Parlamendiliige kinnitas, et ta ei tea midagi Läti vabatahtlike värbamisest
Tshetsheenia sõtta. Läti julgeolekupolitsei ülema asetäitja Uldis Dzenitis
ütles, et Lätis riigistruktuuride toetusel Tshetsheenia abistamiseks aktiivselt
ei tegutseta. Möödunud aasta novembris tekitas Lätis skandaali televisioonis
näidatud saatelõik, kus mõned noormehed avaldasid soovi minna sõdima
Tshetsheeniasse. Sellega oli tihedalt seotud ka parlamendiliige Juris Vidinsh.
Ta juhib Seimis Tshetsheenia toetusrühma, kelle poole need noormehed pöördusid.
(BNS) Venemaa presidendivalimiste veteran Vladimir Zhirinovski peab loobuma oma
kolmandast katsest riigipeaks saada, kuna keskvalimiskomisjon keeldus teda
registreerimast. Zhirinovskile sai saatuslikuks üks ülearune korter. Tegu on
pisikese eluasemega, mis valimiskomisjoni andmetel on registreeritud Zhirinovski
poja Igor Lebedevi nimele, ei olnud aga kirja pandud Vladimir Zhirinovski maise
vara loetelus. Kõik presidendikandidaadid peavad koos poole miljoni
toetusallkirja ja tuludeklaratsiooniga esitama valimiskomisjonile ka täpse
ülevaate oma omandist, olgu selleks siis kinnisvara, autod või aktsiad. Samuti
on neil kohus üles lugeda vara, mis on lähisugulaste, seega abikaasa või laste
nimel. Varjab korterit Keskvalimiskomisjon otsustas, et Zhirinovski varjab
korterit, mis kuulub 27-aastase Igor Lebedevile, kelle Zhirinovski viimastel
valimistel oma partei nimekirjas Riigiduumasse tõi, ja kui ise sai asespiikriks,
siis jättis juhtima liberaaldemokraatide fraktsiooni. Valimiskomisjon oli juba
otsustanud Zhirinovskile registreerimine ära öelda, kui ootamatult tuli Igor
Lebedevilt teade, et tema ei tea kõnealusest korterist üldse mitte midagi.
Zhirinovskite väitel oli tegu kellegi pahatahtliku katsega Zhirinovski
kampaaniale kaikaid kodarasse pilduda. Pikk vaheaeg Valimiskomisjon võttis
seejärel tundidepikkuse vaheaja, mille jooksul üritati asja selgitada. Vaheajalt
naastes aga jäi otsus endiseks - Zhirinovskil pole seekord Kremlisse asja.
Zhirinovski jõudis eile teatada kavatsusest kaevata keskvalimiskomisjoni otsus
Vene ülemkohtusse. Ilma tõrgeteta läks registreerimine Samaara kuberneril
Konstantin Titovil. Tema on ka esimene registreeritud presidendikandidaat,
kelles võib näha demokraatlikku ja parempoolset alternatiivi presidendi
kohusetäitjale Vladimir Putinile. Ülejäänud kandidaadid lisaks teisipäeval
registreeritud Putinile on kõik punase minevikuga: kommunistide liider Gennadi
Zjuganov, liikumise Vaimne Pärand juht Aleksei Podberjozkin ja Kemerovo oblasti
kuberner Aman Tulejev. Rahapesuga võitlemise spetsialist tunnistas end rahapesus
süüdi Ligi pooleks aastaks ajakirjanduse veergudelt kadunud Vene
rahapesuskandaali uurimine on jõudnud uude faasi - kaks skandaali keskset
figuuri tunnistasid end ulatuslikes mahhinatsioonides süüdi. Kolmapäeval New
Yorgi föderaalkohtus kõlanud endise New Yorgi suurpanga asepresidendi Lucy
Edwardsi ja tema abikaasa Peter Berlini tunnistused olid esimeseks korraks, kus
varem oma süüd eitanud mahhinaatorid detailselt oma ebaseaduslikku tegevust
kirjeldasid. Detailne ülestunnistus Bank of New Yorkis tõelise tähelennu teinud
Edwards, kes - nii irooniline kui see nüüd ei tundu - vastutas just
rahapesuvastase võitluse eest ja pidas sel teemal läinud suvel Riias pikema
ettekande, kirjeldas kohtu ees detailselt, kuidas enam kui seitse miljardit
dollarit kolme aasta jooksul värvi vahetas. Edwardsi abikaasa Peter Berlin
tunnistas, et kõigi talle kuulunud kolme firma ainus eesmärk oli rahaülekannete
sooritamine. Rääkides konkreetselt rahapesuvõrgustiku tagamaadest, ütles
Edwards, et tegelikult oli see Vene pankurite idee. Võtmetähtsusega rolli
mängisid transaktsioonides Venemaa DKB-pank ja Sobinbank, kust kolme aasta
jooksul peaaegu iga päev New Yorgi panka ülekandeid tehti. Viimane pank kuulus
Venemaal mõjukatele oligarhidele, kel oli suur mõjuvõim ka president Jeltsini
aegse Kremli üle, väidavad uurijad. Venemaa, USA ja off-shore-arvete vaheliste
ülisuurte rahasaadetiste taga oli kolm eesmärki: püüda hoiduda legaalsete
äritehingute järel Vene maksude maksmisest, hoiduda impordi pealt võetavate Vene
tollide maksmisest ning pesta ka otseselt kriminaalsete tehingute tulusid
rahvusvaheliselt tunnustatud pankade abil. Ühendriikide ja Suurbritannia
uurijad, kes on rahapesuga tegelnud juba 18 kuud, väidavad, et muu hulgas maksti
1998. aastal Bank of New Yorki vahendusel 300 000 dollarit ühe Vene ärimehe
röövijatele. Edwards ja Berlin teenisid vahendustegevuse eest ligi kaks miljonit
dollarit. “ Ma sulgesin oma silmad selle ees, et neid arveid võidi kasutada ka
ebaseaduslikel eesmärkidel, kuigi kahtlustasin seda, ” ütles Edwards. Vene
immigrantidest abielupaar tunnistas end eile süüdi reas föderaalkuritegudes,
mille eest võib neid karistada kuni 10-aastase vabadusekaotusega ja suurte
trahvidega, ning lubas uurijatega edaspidi koostööd teha, lootuses, et kõrgemaid
karistusmäärasid nende suhtes siiski ei rakendata. Rahapesu afääri üle toimuvat
protsessi juhtiv New Yorgi kohtunik määrab neile karistused 3. mail. Uued
süüdistused tulemas Nii Edwards kui Berlin, kes saabusid New Yorki sel
teisipäeval Londonist, andsid kohe lennujaamas Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI)
esindajatele üle oma Ameerika passid ning võivad kuni karistuse määramiseni olla
kokku miljonidollarilise kautsjoni eest vabaduses. Kohtuniku sellekohane otsus
näeb aga ette, et nad ei tohi lahkuda New Yorgi ja selle naaberosariikide New
Jersey ja Connecticuti territooriumilt. Rahapesu uurijad loodavad, et koostöös
Edwardsi ja Berliniga suudetakse lähiajal konkreetseid süüdistusi esitada veel
mitmele afääriga seotud isikule. “ See on selge, et vaid kaks inimest ei saanud
seitsme miljardi dollari pesemisest teadlikud olla, silmade sulgejaid oli
ilmselt veel, ” ütles üks uurijatest kolmapäeval ajakirjanikele. Kohtule
esitatud dokumentides märgitakse, et Edwards andis rahapesumasina töökindluse
tagamiseks “ altkäemakse Bank of New Yorki Ida-Euroopa osakonna töötajatele ”.
Pikk ja väga keeruline juurdlus jätkub, ütlesid FBI esindajad, kuid üks oluline
võit on saavutatud. Läti esitas Riias peetaval genotsiidikonverentsil
Austraaliale palve sõlmida lähiajal vastastikuse väljaandmise leping, mis lubaks
kodumaale tagasi tuua 86-aastase väidetava sõjakurjategija Konrads Kalejsi.
Kalejsile pannakse süüks osalemist natside korda saadetud kuritegudes Teise
maailmasõja ajal, konkreetsemalt süütute külaelanike tapmist Valgevene aladel.
Juudiorganisatsioonid on nõudnud Lätilt Kalejsi üle kohtu pidamist sealtpeale,
kui nad avastasid eelmisel aastal eaka mehe elamas ühes Briti vanadekodus. Kolm
korda välja saadetud Jaanuaris jõudis Suurbritanniast minema aetud Kalejs, kes
sai 1957. aastal Austraalia kodanikuks ja keda on oma mineviku varjamise eest
välja saatnud nii Ameerika Ühendriigid kui Kanada, tagasi oma vaiksesse koju
Melbourne'i lähedal. Läti ja Austraalia uurijad on ühel meelel, et Kalejsi üle
tuleks kohut mõista, ent nende väitel pole praeguseks piisavalt tunnistajaid ega
tõendeid. Läti peaprokurör Janis Skrastinsh kinnitas üleeile, et Läti on
kindlasti valmis uurima Kalejsi ja ka kõigi teiste väidetavate sõjakurjategijate
vastu suunatud süüdistusi. Samas rõhutasid Läti esindajad, et lisaks natsidele
ja natside poolel võidelnutele tuleks pöörata tõsist tähelepanu ka Nõukogude
Liidu käsilaste korda saadetud kuritegudele. Nüüd aga väidab natse jälitava
Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff, et nad on leidnud uusi tõendeid
Kalejsi osaluse kohta sõjaaegsetes kuritegudes. Juutide väitel kuulus Kalejs
sõja ajal kurikuulsasse Arajsi komandosse, mille hingel olevat 30 000 juudi
mõrvamine. Arajs ise mõisteti omal ajal süüdi siiski vaid 16 000 juudi hukkamise
eest. Kalejs on tunnistanud, et kuulus tõesti Arajsi komandosse, kuid samas
eitanud oma viibimist tsiviilisikute hukkamise juures. Zuroff kinnitab, et on
Lätile üle andnud seitsme omal ajal Arajsi komandosse kuulunud inimese nimed,
kelle tunnistused võivad lõpuks tuua selgust Kalejsi tegelikesse tegudesse sõja
ajal. “ Olen ettevaatlikult optimistlik, kuid kõik sõltub Läti valitsusest ja
lätlaste soovist tuua sellised inimesed kohtupinki, ” ütles Zuroff, kelle
organisatsiooni Riia konverentsile ei kutsutud. Venemaa protest USA, Kanada,
Austraalia, Suurbritannia, Saksamaa, Iisraeli ja Läti kõrval, kes Riias
konverentsi peavad, ei seisa ka Venemaa esindajaid. Moskva avaldas seepeale
protesti, väites, et sellisest konverentsist peaksid osa võtma kõik, kes
kannatanud natside kuritegude käes. Vaid nädal tagasi andis Läti Moskvale
põhjust protestida selle üle, et Riias mõisteti kurjategijana süüdi Teise
maailmasõja aegne Nõukogude partisan. Ootamatult Kanadat külastama saabunud
Austria Vabaduspartei liider Jörg Haider üritas demonstreerida solidaarsust
holokaustiohvritega, kuid kohalikud juudid keelasid tal külastada holokausti
muuseumi. Euroopa Liidu liikmesriikides oma harjumatute avaldustega hüsteerilise
reaktsiooni esile kutsunud Austria Kärnteni liidumaa valitsusjuht Jörg Haider
saabus eravisiidile Kanadasse, mispeale kohalikud võimuesindajad ruttasid
kinnitama, et Kanada teda kutsunud ei ole. Nad kinnitasid siiski, et eraisikuna
on tal muidugi õigus seal viibida. Kanadas ei antud Haiderile aga võimalust
külastada Montrealis asuvat holokausti ohvrite mälestuskeskust. Kanada
juudikongressi president Moshe Ronen ütles, et juudi kogukond on mures Haideri
etteteatamata visiidi pärast ning soovitas muuseumil mitte täita “ seda veidrat
soovi ”. Kuigi Haiderit on kaitsnud nii mõned Austria juudid kui ka natsiuurija
Simon Wiesenthal ning mõni aeg tagasi Iisraelis käies üritas ka Haider näidata
oma juudisõbralikkust, on mitmel pool maailmas just juudiorganisatsioonid
korraldanud Haideri-vastaseid meeleavaldusi. Iisraeli siseminister Nathan
Sharansky on aga keelanud Haideril edaspidi Iisraeli külastada. Möödunud nädalal
kehtestas Kanada Austria suhtes samalaadsed diplomaatilised sanktsioonid, nagu
on võtnud kasutusele 14 Euroopa Liidu liikmesriiki, kinnitasid uudisteagentuurid
eile. Kanada kuulub aga samas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni
liikmeskonda, mille eesistujamaaks 2000. aastal on Austria. Eile telekanalis BBC
eetris olnud intervjuus rõhutas Austria uus kantsler Wolfgang Schüssel, et kuigi
Haideri parteisse võib mitmeti suhtuda, on kõik Austria parteid demokraatlikud
parteid ja seega ei tohiks esineda tõsiseid argumente Vabaduspartei
väljajätmiseks valitsuskoalitsioonist. Kristlikke demokraate tahavad juhtida
Merkel, Vogel ja Rühe Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) liidri
Wolfgang Schäuble tagasiastumine ärgitas hulgaliselt spekulatsioone selle kohta,
kes tema mantlipärijana peaks hakkama CDUd päästma Helmut Kohli jäetud
rahasegadustest. Vähemalt kaks esimehekandidaatidest, senine CDU peasekretär
Angela Merkel ja endine kaitseminister Volker Rühe kuulusid partei juhtkonda ka
ajal, mil CDU ebaseaduslikult rahaannetusi vastu võttis. Meediakanali BBC eilse
hinnangu kohaselt peaks põhiheitlus CDU esimehe kohale tulema aga Merkeli ja
Tüüringi peaministri Bernhard Vogeli vahel. Vogeli ametivend, Hesseni
peaminister Roland Koch sattus eile aga uue skandaali sisse, sest valitsevate
sotsiaaldemokraatide väiteil olevat tema allkiri seisnud CDU endise
finantsnõuniku Horst Weyrau-chi reisiarvete all, kirjutab värske ajakiri Der
Spiegel. Weyrauch aga on isikuks, kelle kaudu käis tõenäoliselt suur osa
kahtlastest rahaliikumistest. Sotsiaaldemokraadid asusid seepeale nõudma üha
häälekamalt Kochi tagasiastumist. Koch kinnitas, et tema nimi Weyrauchi arvete
maksjana küll esineda ei saa, ka Wiesbadeni prokuratuuris ei teatud kõnealusest
dokumendist midagi. CDU maksab SPD-le Hesseni CDU endine esimees Manfred Kanther
oli seevastu sunnitud hiljaaegu poliitilised ametid maha panema, kui ilmnes tema
segatus Kohli finantstehingutesse. Praegu Saksamaa valitsuses juhtpositsiooni
hoidvad sotsiaaldemokraadid on aga Hessenis opositsioonis. Sotsiaaldemokraatlik
Partei (SPD), kelle liikmed on samuti viimasel ajal segaste rahatehingute tõttu
skandaale tekitanud, osutus aga suurimaks võitjaks CDU skandaalis, ja seda
rahaliselt. 41 miljoni margasest (328 miljoni kroonisest) trahvirahast, millega
CDUd karistati, läheb üleriikliku parteide rahastamise süsteemi kaudu SPD-le
koguni 21,6 miljonit. Teatavasti süüdistatakse raha väärkasutamises ka SPD
esindajana presidendiks valitud Johannes Raud. Rohelised saavad CDU trahvirahast
5,9 miljonit, Baieris tegutsev Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU) 4,5 miljonit,
vabad demokraadid (FDP) 3,2 miljonit ja endiste Ida-Saksa kommunistide
õigusjärglased Demokraatliku Sotsialismi Parteist (PDS) 2,4 miljonit marka. CDU
on seni tunnistanud ebaseaduslikke tulusid omaks vaid 10 miljoni marga ulatuses.
Saksamaa Liidupäev jätkab CDU siseheitluste süvenedes kahtlaste rahatehingute
omapoolset uurimist. Erakorraline parlamendikomisjon hakkas eile erilise
tähelepanuga selgitama, kuhu kadusid dokumendid, mis käsitlesid Ida-Saksa
omaaegse Leuna naftatehase ülevõtmist 1992. aastal Prantsuse firma Elf-Aquitaine
poolt. CDU seotus CDU, mida arvatakse olevat tehingust rahaliselt kasu saanud,
võib mitmete oletuste kohaselt olla otseselt seotud ka dokumentide kadumisega.
Ekskantsler Helmut Kohl, kelle käsutuses peaks olema ilmselt kõige rohkem
informatsiooni kahtlaste rahatehingute kohta, on täna aga isik, kes pressile
midagi öelda ei taha, kommenteeris eile BBC. Ajalehes Süddeutsche Zeitung
kommenteeriti eile olukorda CDUs: “ Üldise paanika riigipööre ”. Kadunud Mars
Polar Landerilt signaali ootavad teadlased võisid kuulda hoopis heli, mis ei
pärinenud Marsilt. Raadiosignaalid, mis tekitasid lootuse, et Marsile saadetud
Polar Lander raporteerib koju, ei pärinenud tõenäoliselt kosmosesõidukilt,
teatas USA kosmoseagentuur NASA üleeile õhtul CNNi vahendusel. 165 miljonit
dollarit maksnud Polar Landerit polnud kuulda alates 3. detsembrist, mil see
pidi maanduma Punasel Planeedil. Eelmisel kuul ütlesid NASA ametnikud, et
püüdsid suure taldrikantenniga Stanfordi ülikoolis kinni nõrga signaali, mis
võis pärineda Mars Polar Landerilt. Kuid NASA väljastas üleeile avalduse, mille
järgi näitas detailne analüüs, et kahtlustatav signaal on tõenäolisemalt
maapealset päritolu, mitte Mars Polar Landerilt. Uue analüüsi järgi võis
müstiline signaal pärineda Maa ümber tiirlevatelt satelliitidelt või veelgi
lähemalt, ütles AP teatel Stanfordi ülikooli elektriteadlane Ivan Linscott. “ Me
uurime, kas on veel midagi, mis võiks aidata meid signaali allikat leida, ”
lisas ta. Stanfordi 45-meetrine antenn sai originaalse signaali 4. jaanuaril,
kuid uurijad ei teadnud sellest kuni jaanuari keskpaigani, mil signaal läbis
analüüsi. Selleks ajaks olid NASA ametnikud loobunud kosmosesõiduki otsingutest.
Järgnevalt anti Marsile kiiresti mitu käsku, lootuses, et kosmosesõiduk - kui
see oli signaali allikas - annaks signaale edasi samal lainepikkusel, kuid
Stanfordi antenn ei avastanud midagi. Teised ebaõnnestunud üritused signaali
tabada pärinevad Suurbritanniast, Hollandist ja Itaaliast. Landeri missioon pidi
kestma veebruari lõpuni ja see oli pühendatud Marsi klimaatilise ajaloo
uurimisele ja külmunud vee otsimisele. Väitlussaade, mida juhib Ainar Ruussaar.
ETV pressiesindaja Annaliisa Sisaski teatel on stuudios seekord ka
mitte-eestlastest väitlejaid. Selgust püütakse saada Eestis toimuvas
integratsiooniprotsessis: milline on eestlaste ja mitte-eestlaste suhtumine
sellesse, kas on üldse võimalik kedagi vägisi integreerida, mis on valesti
tehtud ja mida tuleks teha teisiti. Muu hulgas on vaatluse all aastateks
2000-2007 valminud integratsiooniprogrammi projekt. Rezhissöör Heiki Sepp.
Autosport võidab Eestis üha enam publikut ning seetõttu on meeldiv, et ka Eesti
TV pakub vaatajatele ülevaadet selle ala tippude omavahelisest mõõduvõtust.
Sarja avasaade, mis vahendas Rootsi rallit, jättis hea mulje. Videolõigud olid
salvestatud kohtades, kus tõesti midagi erilist võib ja saab näha. Mõnes punktis
pakkusid kaamerad vaadata mitme auto möödumist; see andis vaatajale võimaluse
võistlejaid võrrelda, samas ei olnud need lõigud tüütavalt pikad. Üldse oli
saade tempokas, vaid intervjuud Markko Märtiniga tundusid venivat. Talverallide
videosalvestusi kipuvad sageli rikkuma lumepilved, kust autod kohe kuidagi läbi
ei paista. ETV saates olid aga kaameramehed seisnud õiges kohas, nii et oli
lausa lust jälgida, kuidas võistlejad kurve läbisid. Huvitavad olid ka autodes
salvestatud lõigud, mis annavad vaatajale selgema arusaama, mida ralli endast
kujutab. Saates häiris see, et osa videolõike olid Eurosport ja mitmed
uudistesaated juba näidanud. Meeldivam oleks edaspidi näha eksklusiivsemat
materjali. Marko Kaljuveere kommentaarid olid täpsed ja asjalikud, neis ei olnud
peaaegu midagi ülearust. Head olid ka lühiintervjuud, kus sõitjad rääkisid
üht-teist oma tulemuste kohta, eriti Markko Märtin, kes andis oma sõidust kõige
põhjalikuma ülevaate. Samas olnuks ehk parem näidata Märtinit rajal kihutamas
kui garaažis autole nõjatumas. Tähelepanu väärib, et kommentaari andis Märtini
meeskonna mehaanik Juss Roden. Tavaliselt kiputakse unustama, et spordis ei
pinguta võidu nimel üks, vaid seda teeb kogu meeskond. ETV suutis Rootsi rallist
anda parema ülevaate kui Eurosport, ning see väärib tunnustust. Pisas 18.
veebruaril (teistel andmetel 15. skp) 1564 sündinud Galileo Galilei isa
Vincenzo, kes nimetas end Firenze härrasmeheks, oli elukutseline muusik ja
muusikateoreetik. Ta seisis hea selle eest, et poeg saaks põhjaliku hariduse:
Galileo õppis Pisa ülikoolis algul arstiteadust, hiljem matemaatikat ja
loodusteadusi. Galileo Galilei esimesed iseseisvad töömeheaastad möödusid
matemaatikat õpetades, algul eraõpetajana, hiljem Firenze ja Pisa ülikoolis.
1592. aastal kutsuti ta Padua ülikooli matemaatikaprofessoriks ning tema
ülesandeks sai Eukleidese geomeetria ja geotsentrilise astronoomia õpetamine
meditsiinitudengitele. 1609. aastal jõudsid Galileini kuuldused Veneetsias
demonstreeritud Hollandi päritolu pikksilmast. Toetudes sellele napile infole,
õnnestus tal siiski valmistada mitu pikksilma, mille optilised omadused ületasid
kirjeldatud prototüübi omasid mitu korda. Oma pikksilmaga tehtud avastused
võttis Galilei kokku raamatus “ Sõnum tähtedelt ” (1610). Teos põhjustas
sensatsiooni, sest selles oli kirjeldatud Kuul asuvaid mägesid, Linnutee
struktuuri ja Jupiteri nelja kaaslast, mille Galilei nimetas Medici tähtedeks.
Toscana suurvürsti matemaatiku ja filosoofina avastas Galilei 1613. aastal, et
Veenusel on nagu Kuulgi faasid, mistõttu peab planeet tiirlema ümber Päikese,
mitte ümber Maa. Pikksilmaga nägi ta ka seda, et Päikesel on laigud. Oma
avastusi kasutas Galilei Koperniku teooria toetamiseks, kuid ta tegi seda nii,
et teenis endale ohtrasti vaenlasi. Lõpuks hakkas teadlase tegevusest huvituma
inkvisitsioon. 1616 edastati õpetlasele salajane ametlik hoiatus mitte toetada
Koperniku teooriat. Legend Galilei kuulsast lausest “ Ta pöörleb siiski! ”
tekkis teose “ Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta ” (1632) ilmumise
järel. Galilei tõestas selles veenvalt Koperniku süsteemi kehtivuse. Teadlane
kutsuti Rooma inkvisitsioonikohtusse, kus talle mõisteti tolle aja kohta
äärmiselt kerge karistus: koduarest ja tööde avaldamise keeld. Viis aastat enne
surma (8. jaanuar 1642) täiesti pimedaks jäänud Galileid mäletatakse ka kui vaba
langemise seaduste avastajat, inertsiseaduse sõnastajat ja mehaanika aluste
rajajat. Müller imestas väga, kui märkas oma kabinetti sisenedes seifi kõrval
seisvat Stirlitzit. “ Kurat võtaks, mida teie siin teete?! ” küsis ta rangelt. “
Trammi ootan, ” vastas Stirlitz häirimatult. Müller väljus ja läks mööda
koridori edasi. Korraga kargas talle pähe: “ Neetud, mis trammi saab olla minu
kabinetis?! ” Ta pöördus tagasi. Stirlitzit kabinetis enam polnud. “ Vist sõitis
juba minema, ” mõtles Müller. Noor mees tuli passiametisse. Ametnik hakkas tema
andmeid küsima. “ Teie sünnikoht? ” “ Pariis. ” “ Kas olete prantslane? ” “ Ei,
olen soomlane. ” “ Ütlesite ju, et olete Pariisis sündinud? ” “ Nojah Muide,
ükskord oli mul koer, kes oli laudas sündinud, aga vasikas ta ei olnud. ” Kolm
semu arutavad, millist seksi nende peres harrastatakse. “ Me harrastame
prantsuse gurmaanlikku stiili. Naine nõuab, et kõik oleks maitsekas ja täiuslik,
” ütleb üks. “ Meil on itaalia köögi stiil. Algul on eelroog, siis tuleb
põhitoit ning lõpuks järelroog ja magustoit, ” seletab teine. “ Minu naine
pooldab ameerika stiili, ” sõnab kolmas tagasihoidlikult. “ Missugune see on? ”
“ Iseteenindamine. ” Spioonide koolis antakse kolmele õpilasele ülesanne osavalt
nuga käsitseda. Mehed otsustavad kärbse kinni püüda. Itaallasel piisab ühest
käeliigutusest, et oma putukal pea maha lõigata. Prantslane on veelgi osavam ja
näitab, kuidas kärbest hoobilt kolmeks tükeldada. Ka soomlane virutab pussiga,
kuid kärbes tõuseb lendu. Teised spiooniõpilased osatavad: “ Häh, sa ei tunne
asja! Kärbes lendas minema. Seda küll, ” muigab soomlane “, aga järglasi ta enam
ei tee. ” Agent Ivanov saadetakse Inglismaale ametivennaga kohtuma. Ta peab
ühest Soho üürimajast otsima üles Jonesi. Majas selgub aga, et seal elab viis
Jonesi-nimelist meest. Ivanov koputab huupi ühele uksele ja sosistab parooli.
Ukse avanud mees taipab kohe: “ Te eksisite uksega, spioon Jones elab kolmandal
korrusel! ” 

Põllumajandusülikoolis on tekitanud ärevust haridusministeeriumi kava jagada
kool kaheks: luua tehnikaalade põhjal Tartusse uus rakenduslik kõrgkool ja liita
ülejäänud erialad Tartu Ülikooliga. Haridusministrit nõustavas komisjonis
tekkinud idee kohaselt rajataks Tartu Lennukolledži ja põllumajandusülikooli
tehnikaalade põhjal Tartu tehnikakõrgkool. Tartu Ülikooliga liidetaks seega
ainult osa erialasid, mitte terve põllumajandusülikool, nagu varem välja
pakutud. Idee peaks teostuma 2002.-2003. aastal. Poolt ja vastu "Mulle jäänud
mulje järgi kalduvad komisjoni liikmed selgelt toetama põllumajandusülikooli
poolitamist," tõdes Tartu Postimehele Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse
esimees Leif Kalev, kes kuulub ka ise haridusministrit nõustavasse komisjoni.
Kalevi hinnangul on kooli kaheks jagamine kasulik vaid siis, kui sellest muutub
tudengitele midagi paremaks ja õnnestub ka raha kokku hoida. "Tuleks küsida
üliõpilaste arvamust," nentis ta. Põllumajandusülikooli rektor Henn Elmet peab
kooli jagamise ja teiste kõrgkoolidega liitmise ideed mõtlematuseks. "Teiste
koolidega integreerumine saab anda ainult negatiivse tulemuse," on Elmet kindel.
Tema väitel on paljud senised kõrgkoolide ja teadusasutuste integreerimise
katsed ebaõnnestunud ning igas põhjamaaski on põllumajanduserialadele
spetsialiseerunud ülikool alles jäänud. Henn Elmeti hinnangul muudab
põllumajandusülikooli jagamise raskeks ka see, et selle teaduskonnad ja
instituudid on omavahel väga tihedalt seotud. Aktiivne üliõpilasesindus
Põllumajandusülikooli üliõpilasesinduse aseesimehe Karel Rüütli väitel on
esinduse liikmed kooli jagamise vastu. Vastuseisu kinnitab ka üliõpilasesinduse
korraldatud küsitlus. Küsimusele, kas nad pooldavad iseseisva
põllumajandusülikooli kaotamist, vastas neli viiendikku tudengitest eitavalt.
Rektor Elmet ei kuulu haridusministrit nõustavasse komisjoni, kuigi paljude
teiste ülikoolide rektorid või esindajad kuuluvad. Rüütli hinnangul mõjutab see
komisjoni otsuseid. "Komisjoni liikmed kalduvad vaadetelt koalitsiooni poole,
aga meie rektor pigem opositsiooni poole," märkis Rüütli, "näib, et valitsuse
koridorides on asi juba ära otsustatud." Põllumajandusülikooli
tulevikuväljavaadete arutamiseks korraldab üliõpilasesindus täna arutelu, kuhu
on esinema kutsutud haridusministeeriumi, ülikooli, põllumajandusülikooli ja
lennukolledži esindajad. Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ega Tartu
Lennukolledži rektor Villu Mikita ei soovinud eile Tartu Postimehele Eesti
Põllumajandusülikooli võimaliku poolitamise ning sellest tulenevat erialade
ülevõtmise teemat kommenteerida. Õpetajate päeva puhul autasustab linnavalitsus
aasta õpetaja tiitli pälvinud Tartu pedagooge. "See on üks väheseid võimalusi
õpetajate tööd esile tõsta," tõdes linnavalitsuse haridusosakonna juhataja
asetäitja Juta Hennoste. "Pedagoogid pälvivad tunnustust nii harva." Täna õhtul
saavad nad Vanemuise kontserdimajas kingiks lilleõie, raamatu kinkekaardi ja
kontserdipiletid, tunnustatute pangaarvele laekub tuhande krooni suurune
preemia. 15 väljavalitut Haridusosakonna komisjon valis koolide ja
lastepäevakodude esitatud kandidaatide hulgast 15 õpetajat, kes on tubli tööga
aastaid silma paistnud. Haridusministri vastuvõtule Tallinnas on tänavu kutse
saanud kesklinna lastekeskuse logopeed Maie Telvar ning Miina Härma gümnaasiumi
keemiaõpetaja Jüri Vene. "Jüri Vene oskab aine selgeks teha nendelegi, kes
keemiast ei huvitu," kiitis Miina Härma gümnaasiumi direktor Jüri Sasi. Tema
õpilased saavad vaevata hakkama riigi- või sisseastumiseksamitega. Vene
juhendamisel on Härma gümnaasiumi õpilased noppinud häid kohti nii
üle-eestilistel kui rahvusvahelistel keemiaolümpiaadidel. Kooli
õpilasomavalitsuse korraldatud küsitluste järgi on staažikas keemiaõpetaja laste
hulgas üks populaarseimaid. Põline meeste amet "Kes suudab õpilaste tähelepanu
endale koondada ja neid kuuletuma panna, sellele on õpetaja amet kerge," leiab
aastakümneid õpetaja ja koolijuhina töötanud mees. Keemia pole Vene hinnangul
õpilaste hulgas populaarne aine, sest nõuab palju tööd. Ometi on tema endiste
õpilaste hulgas rohkesti ülikooli keemiateaduskonna lõpetanuid. Aasta õpetaja
väitel peaks koolis töötama hulga rohkem mehi: "See on ju põline meeste amet,"
muheles ta. "Kuid haridus ja õpetaja amet pole väärtustatud, pedagoogide
palgatõus on ainult jutt." Aasta õpetaja tiitli üle on staažikal õpetajal Jüri
Venel hea meel. "See on ilus žest," leiab ta. Rannu valla servas Väike-Rakkes
kustutavad pritsimehed juba kolmandat päeva põlevat tuhandet tonni briketti,
selle omanik Sangla Turvas kahtlustab süütamist. Sangla Turba brikett asub
kunagises väetisehoidlas, mille firma kohandas briketi ladustamiseks. Eile
päeval meenutasid hoidlat vaid üksikud betoonpostid ja paar söestunud puittala.
Aeganõudev kustutamine Poolsada meetrit pikk, kümmekond meetrit lai ja neli
meetrit kõrge turbahunnik hõõgus eredalt isegi päevavalguses, pidevalt
lahvatasid leegid. Ümbrus virvendas kuumusest, vastu tuultki oli palavust tunda
paarikümne meetri kaugusele. Päästetöid juhtiv Puhja tugikomando pealik Gennadi
Leppik ütles, et sellise põlengu kusutamine on väga spetsiifiline. " Võiksime
hunnikusse tonnide viisi vett uhada, kuid kasu poleks miskit. Vabalt põledes
suitseks see vähemalt neli nädalat, " lausus ta. Leppik märkis, et briketihunnik
põleb ainult pealt, kuid tulekahjust jagusaamiseks tuleb see laiali lükata ning
vee ja poriga läbi segada. Nii kahandaski Sangla Turba ekskavaator
briketihunnikut kopaga, linttraktor lükkas põleva ja hõõguva küttematerjali
laiali. Vahetevahel tõusid traktori kõrvale mitme meetri kõrgused leegid.
Pritsimehed summutasid leegi kiiresti ja jahutasid pidevalt ka traktorit. Otse
turbahunnikusse lastud veejuga aurustus valju pahinaga. Linttraktorit juhtinud
56-aastane Eino Avi tunnistas, et ta on varemgi raudruunaga turbapõlenguid
summutanud, kuid seekord tuleb kuuma tulekoldega suisa silmitsi seista. "Vahel
käib sahmakas tuld üle katuse," ütles briketisuitsust tahmase näoga Eino Avi. "
Aga kabiin on kinni. Hirmu ei ole, tuletõrjujad kastavad kogu aeg. Ja mis teha,
töö on töö. " Gennadi Leppik ei tahtnud ennustada, millal kustutamine lõpeb.
"Kõige optimistlikumalt öeldes homme (s.o täna - A.A)," märkis ta. " Aga ei oska
lubada. Kui vihma hakkab sadama, aitaks see ainult siis, kui kallaks nädal aega
jutti. " Kahe ööpäevaga käis sündmuskohal kümme Tartumaa päästeteenistuse Rannu,
Puhja, Tõrvandi, Konguta ja Elva tugikomando autot. Esimene teade põlengust
saabus häirekeskusesse esmaspäeva öösel kell 2.31. Kui esimene tuletõrjeauto
kohale jõudis, oli hoidla katus sisse langenud ning suurem leek sumbunud. Õnneks
pole põlengul kuhugi levida, sest tulekolle asub põllul, elumajadest ja teistest
hoonetest eemal. Vett toovad paakautod kahe kilomeetri kauguselt tiigist. Kahju
350 000 krooni Aktsiaseltsi Sangla Turvas juhataja Rait Abras hindas, et põleng
toob firmale kahju ligikaudu 350 000 krooni. "See oli ekspordi vaheladu, milles
oli tuhat tonni briketti, eelmise kevade ekspordi ülejääki," ütles ta. Abras
märkis, et tõenäoliselt oli tulekahju põhjuseks kellelgi kuritahtlik lohakus või
süütamine. "Ladu oli lukus, võibolla murdis briketivaras sisse ja viskas maha
suitsukoni," oletas ta. "Brikett ise ei sütti." Rait Abras lisas, et häviv
brikett oleks sel sügisel müüki läinud. "Nüüd jääb kasu saamata," tõdes ta. "
Aga ega eksport ja kodumaine müük seepärast seisma jää. Tehas töötab pidevalt ja
teised laod on briketiga varustatud. Selles mõttes probleeme ei teki. " Abras
lisas, et usutavasti ei kannata tulekahju tõttu ka ühegi töötaja palk. Praegu
tulekahjus häviv ja kustutustöödes riknev tuhat tonni briketti moodustab
viiendiku Sangla Turba ühe kuu ekspordist. Sangla Turvas toodab aastas 30 000
tonni briketti, millest pool läheb eksporti. Tartu linnavalitsus tunnistas eile
bussifirma Liikor erastamise nurjunuks, kuid ei otsustanud ettevõtte saatust.
Rootsi firma Connex Transport AB aga kinnitab huvi Liikorit osta. Connex
Transport AB Kesk-Euroopa äriarendusosakonna juhataja Charles Michael Fagnon
kinnitas eile, et firma süveneb praegu Liikori olukorda. "Liikori ostmine sõltub
tingimustest," märkis Fagnon telefonivestluses Tartu Postimehele. " Süveneme
Tartu liinibusside olukorda, et teada saada väljavahetamist vajavate busside
hulk. Uurime, kuidas optimeerida liine ja parandada töötingimusi. " Küsimusele,
kas linnavalitsuse soov saada Liikorist vähemalt 20 miljonit krooni on üle
pakutud, vastas Fagnon: " Kas 20 miljonit krooni on sobiv hind, ei oska öelda.
Me ei tea veel Liikori väärtust, kuid oleme nõus selle eest pakkuma õiglast
hinda. " Fagnon kinnitas, et kui Connex Transport peaks Liikori ostma, pole neil
plaanis raha kiirelt, näiteks viie aastaga, tagasi teenida, et siis minema
minna. "Meie plaanid on pikemaajalised," väitis ta. Möödunud neljapäeval, kui
lõppes ASi Liikor erastamine, millele ei laekunud ühtegi pakkumist, saabus
linnapea Andrus Ansipile Connex Transport AB faks, milles rootslased põhjendasid
erastamisest loobumist sellega, et nad ei näe võimalust tuleval aastal 39
Liikori bussi uuemate vastu vahetada. "Mingit sellist kohustust pole, nad on
meist väga valesti aru saanud," kommenteeris Ansip saabunud kirja ja selgitas
seda ka Fagnonile, mispeale Connex Transport AB asus taas Liikorit puudutavaid
materjale läbi vaatama. Kas linnavalitsus kavatseb ASi Liikor maha müüa
otsustuskorras või kuulutab välja uue erastamiskonkursi, seda abilinnapea Aksel
Kivi väitel eilsel linnavalitsuse istungil ei arutatud. Linnapea Andrus Ansip on
Tartu Postimehele kinnitanud, et linn ei lase Liikori hinda mingil juhul alla 20
miljoni krooni. Et AS Tartu Laululava pole seadnud lauluväljaku ehitiste
hoonestusõigust ja ehitised kuuluvad Tartu linnale, pole riigil enam lootust
tagasi saada 1996. aastal laululavale antud 8 miljoni krooni suurust laenu.
Linnavalitsus kinnitas otsusega määrata laululava ehitiste valitsejaks
kultuuriosakond, et see vara on linna oma, selgitas linnapea Andrus Ansip. AS
Tartu Laululava oleks pidanud 1996. aastaks seadma oma ehitiste hoonestusõiguse,
kuid jättis selle tegemata. Seaduse järgi kuuluvad hooned sel juhul maaga kokku,
maa on aga Tartu linna oma. Poliitiline laen Kinnisvara linnale võtmine tähendab
seda, et ASile Tartu Laululava kuulub veel vaid helitehnikat, konteinerkatlamaja
ja kontoritarbeid. Samas on aktsiaselts juba 1996. aastast riigile võlgu 8
miljonit krooni, mille riik andis lauluväljaku lõpuni ehitamiseks. Riik pidi
laenu kustutama oma 1997. aasta eelarvest, kuid siis vahetus võim ning eelmise
valitsuse lubadus enam ei kehtinud. Ansip märkis, et vormiliselt polnud ASil
Tartu Laululava kinnisvara juba siis, kui riik laululavale laenu andis. Linnapea
imestas, et kui riik andis miljonid kroonid varatule aktsiaseltsile ilma mingi
garantiita, on see nende probleem ja riik peab laenu tagasi nõudma äriühingult.
Ansip kinnitas, et linn ei kavatse seda laenu tagasi maksma hakata, sest linn
pole seda võtnud. "Minu pärast võib riik ASi Tartu Laululava pankroti välja
kuulutada, meie teeme kohe järgmisel päeval osaühingu Tartu Laululava või midagi
taolist ning tegutseme edasi," sõnas linnapea. "Aga ma ei näe võimalust, et riik
hakkab varatut firmat pankrotti ajama, sest siis lisanduksid niigi kaotatud
rahale veel pankrotiprotsessi kulud," tõdes ta. Seni nõuet pole ASi Tartu
Laululava juhataja Ando Kiviberg märkis, et tänavu pole riik saatnud neile
ühtegi laenu tagasimaksmist nõudvat kirja. "Asi seisab praegu selle taga, et
otsitakse mõlemat poolt rahuldavat lahendust," sõnas ta. "Kindel on, et
laululava seda laenu tagasi maksta ei jõua." Ansipi väitel on linnavalitsus
pakkunud riigile võimaliku lahendusena osalust ASis Tartu Laululava, kuid riik
pole olnud sellest huvitatud, sest sel juhul tuleks riigil hakata laululava
üritusi doteerima. Tartu linn maksis tänavu Tartu laululavale 1,5 miljonit
krooni toetust, tänu millele tuli firma Kivibergi väitel ilusti toime. Tänavusi
majandustulemusi ei soovinud Kiviberg veel avaldada. Tartu majaomanikud ei pääse
ka sel sügisel lehtede riisumisest nende krundiga piirnevalt linna maalt, samuti
talvel lume rookimisest linna kõnniteedelt, sest volikogu ei täitnud
õiguskantsleri nõuet muuta heakorraeeskirja. Tartu linnavolikogu kinnitas läinud
aasta detsembris õiguskantsleri nõudel heakorraeeskirja muudatused, mis võtsid
majaomanikelt alates selle aasta 1. jaanuarist kohustuse puhastada sõiduteid.
Vastava taotluse oli esitanud Tartu Majaomanike Ühingu esimees Jüri Laurson.
Varasem heakorraeeskiri ütles, et talvine puhastusala ulatub ühe meetri jagu
sõiduteele, kui sõidutee servas pole kõnniteed. Kuigi majaomanikud ei pea enam
sõiduteel eluga riskima, tuleb neil endiselt puhastada oma krundiga piirnevaid
üldkasutatavaid haljasalasid ning kõnniteid lumest, lehtedest ja olmeprahist.
Majaomanikud ei pea puhastama oma krundiga piirnevat maa-ala juhul, kui nad
maksavad selle töö eest linnavalitsusele. Tartu linnasekretäri Jüri Mölderi
sõnul peab aga töö linna kaela veeretamiseks olema mõjuv põhjus, näiteks raske
haigus või liikumispuue. Õiguskantsler ei jäänud linnavolikogu detsembrikuise
otsusega rahule, leides, et linn ei peaks selgitama talle jäetud puhastustöö
hinda vähempakkumise teel, vaid sätestama selle heakorraeeskirjas. "Aga on ju
selge, et selline variant pole mõeldav, sest krundid erinevad nii suuruse kui
muude puhastustingimuste poolest," märkis Mölder. Volikogu langetaski aprilli
lõpul otsuse jätta õiguskantsleri parandusettepanekud heakorraeeskirja tegemata
ning mullu detsembris kinnitatud eeskiri jõusse. "Ehkki seadus ei sätesta, kui
kiiresti peaks õiguskantsler volikogu otsuse riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumis vaidlustama, on mõistlik aeg selleks ammu möödas,"
leidis Mölder. Tartu Majaomanike Ühingu aseesimees Veera Sirg ütles, et ühingu
juhatus pole edasist tegevusplaani paika pannud, kuid saadab ilmselt
õiguskantslerile järelepärimise. "See, et linnal pole teede puhastamiseks raha,
ei saa olla argument majaomanike tööle sundimiseks," leidis Sirg. Tartu ja
maakonna ligi 3500 telefonitaotlejast saab veel tänavu Eesti Telefoni kliendiks
paar-kolmsada ootajat. ASil Eesti Telefon on Tartumaal praegu järjekorras ligi
3500 telefonitaotlejat, kellest 800 elab-töötab Tartus. "Suurema osaga
taotlejatest võtab firma lähiajal ühendust," kinnitas Eesti Telefoni
pressiesindaja Anu Vahtra. Praegu ühendab Eesti Telefon digitaaljaama Elvas.
Seal saab lähiajal, pärast võrguehitustööde lõppemist, digitaaltelefoni 360
inimest või ettevõtet. "Me ei tee Elvas üleüldist digitaliseerimist ega
numbritemuutust," selgitas Vahtra. "Digitaalühenduse saavad vaid need kliendid,
kes seda ise soovivad." Uue jaama töölehakkamisel Elvas on liitumisvõimalus
120-130 telefonitaotlejal. Tartus on telefonifirmal käsil Variku linnaosa
praeguse 400-numbrise digitaaljaama laiendamine 600-numbriliseks. Tööde lõppedes
on Variku elanikel võimalik vahetada analoogühendus digitaalse vastu. Kui palju
inimesi sealkandis aga Eesti Telefoniga liituda saab, ei osanud Vahtra vastata.
"Kõik sõltub sellest, kui palju on analoogtelefoni digitaalse vastu vahetajaid,"
kostis ta. "Kõik vabad numbrid leiavad kasutajad." Vahtra lisas, et Tartus on
suured elurajoonid telefonivõrguga kaetud, töö on tegemata veel Tammelinna
lõunaosas, Vana-Ihaste suvilapiirkonnas ja Ropka linnaosas. "Millal neis
kohtades elavad inimesed telefoni saavad, ei oska ma praegu öelda," nentis
Vahtra. "Eesti Telefon ehitab igal aastal uusi jaamu." Tänavu ehitas Eesti
Telefon uue digitaaljaama Varale, seal kasutab nüüd digitaaltelefoni teenuseid
140 klienti. Telefoniomanikuks sai 20 Vara telefonitaotlejat. Kambja, Nõo,
Rõngu, Konguta ja Haaslava valla inimestele pakub Eesti Telefon sõltuvalt
Valgjärve RAS-masti levipiirkonnast võimalust liituda raadiotelefoni ühendusega.
400 inimesel on võimalus liituda või vahetada oma analoogtelefon
digitaaltelefoni vastu. Eesti Telefonil on praegu Tartumaa linnades 32 600 era-
ja ligi 6300 äriklienti. Maal kasutab firma teenuseid ligi 8600 era- ja 1500
äriklienti. Lõuna-Eesti meditsiiniõed õppisid Tartu linna polikliinikus abistama
narkomaane ja teisi sõltuvushaigeid. Uimastipreventsiooni sihtasutuse
korraldatud koolitusele tulid koolis, haiglas, perearsti juures ja vanglas
töötavad meditsiiniõed. "Keskastme meditsiinitöötaja peab olema valmis
diagnoosima ja ravima sõltuvushaiget," kinnitas alkoholismi ja narkomaania
riikliku programmi nõukogu assistent Marju Kiipus. Raatuse gümnaasiumi
meditsiiniõde Hele Külm kinnitas, et üldteadmised uimastitest kuluvad noortega
töötades marjaks ära. "Muidu teavad noored uimastitest rohkem kui meedik," tõdes
ta. Koolitestidest on selgunud, et ühele või teisele lapsele on pakutud
narkootilist ainet. Mõne õpilase puhul on olnud kooliõel kahtlus, et laps on
narkootikumi pruukinud. Maarjamõisa polikliiniku pereõde Maire Kaljundi
kinnitusel on sõltuvushaigete hulgas olnud seni rohkem alkohoolikuid kui
narkomaane. Südamekirurgia osakonna meditsiiniõde Katrin Siim aga ütles, et
viimasel ajal on ravile sattunud südamehaigeid narkomaane. Gildi tänava
polikliiniku peaõe Ene Hintzeri väitel oli meditsiiniõdede huvi koolituse vastu
suur, kuid kõik huvilised Gildi tänava polikliiniku väikesesse saali ei
mahtunud. Uimastipreventsiooni sihtasutus on varem õpetanud politseinikke,
oktoobris-novembris oodatakse koolitusele psühholooge, psühhiaatreid ja
sotsiaaltöötajaid. 16.-22. oktoobrini algab koolides narkoennetusnädal.
Sihtasutuse koolitusplaanidest saab ülevaate interneti koduleheküljelt (?).
Aidsipuhang Narvas ehmatas ka tartlasi - kitsukese aidsikabineti ukse taha
tekkis isegi järjekord, kuid ühtki HIV-positiivset testitute hulgas polnud.
"Eriti hirmunud olid need, kes sageli välismaal käivad," nentis Tartu
aidsiennetuskeskuse spetsialist Olga Notberg. Nii mõnelegi kontrolli tulnule
oleks ära kulunud psühholoogi abi, lisas ta. Tartu noorte nõustamiskeskuse
arstil Karin Mõistusel pole olnud ühtki aidsihaiget patsienti. "Paaril korral on
noored minult küll küsinud, kus saab aidsitesti teha," ütles ta. Ka narkomaane
on Tartu patsientide hulgas harva, lisas arst. Riigi finantseeritavas
aidsikabinetis käib vereproovi andmas igal nädalal 20-30 inimest. "Õnneks on
aidsiproov andnud positiivse tulemuse vaid ühel korral ja seegi osutus
valepositiivseks," on Olga Notberg rahul. "Positiivse vastuse korral teen alati
kordusproovi," selgitas spetsialist. Nakatunu vereproov läheb Tallinnasse
Merimetsa haigla kontroll-laborisse, kus saab teha eriti täpseid uuringuid. Seal
pole enam võimalik anonüümseks jääda, sest tuleb esitada haigekassa kaart. Aidsi
ravi on kallis, ühe kuuri maksumus on 10 000 - 11 000 krooni kuus. Ravimid ei
võta küll haigust ära, kuid pärsivad viiruse paljunemist. Eelmisel aastal
nõustas Notberg HIV-positiivset Põlva noormeest, kes sai nakkuse Rootsis.
Notbergi hinnangul ei ole Eesti ühiskond veel selleks valmis, et leppida
aidsihaigega enda kõrval. "Mujal maailmas on HI-viiruse kandja ahistamine
karistatav," lisas ta. Inimene võib tööd jätkata seni, kui ta oma ülesannetega
toime tuleb. Pealegi ei ole aids tavaolukorras nakkav, viirus levib ainult
sugulisel teel, süstides või vere kaudu. Ometi ei usu Notberg, et Tartus
HI-viiruse kandjaid pole. "Tõenäoliselt pole nad lihtsalt sattunud Tartu
aidsikabineti vaatevälja," nentis ta. Riigi finantseeritavaid
aidsiennetuskeskusi on Eestis kolm: Tartus, Tallinnas ja Narvas.
Aidsiennetuskeskuse üks ülesandeid on jagada noortele konsultatsiooni. Notberg
pakub koolide terviseõpetajatele võimalust tellida noortele loenguid
turvaseksist ning uimastitest ja aidsist hoidumisest. "Noored ei karda ju
midagi, nemad usuvad, et aidsi võib saada ainult kusagil Aafrikas," tõdes ta.
Ometi on Eestiski aidsi surnud üle 20 inimese. Aidsi põhjustav viirus hävitab
organismi immuunsüsteemi, mis peaks inimest nii viiruste kui bakterite eest
kaitsma. Notberg tutvustab noortele aidsi esmaseid sümptomeid: väsimus, palavik,
lümfisõlmede suurenemine, kehakaalu langus jms. Ehitusettevõtja Rašid Šabanov,
kes kavatseb 2000 dollariga taskus seigelda Austraaliasse ja tagasi, otsib
endale reisikaaslasi. Rõõmsameelne Šabanov, kelle firma Alpin Grupp remondib
kõrgeid ehitisi, kirikutorne ja korstnaid, soovib Tartust teele asuda oktoobri
lõpus ning kulgeda hääletades ja õnnele lootes läbi Venemaa, Turkmeenia, Iraani,
Pakistani, India ja Indoneesia rohelisele mandrile - Austraaliasse.
Neljakuuliseks kavandatud reisist pool kulub tagasiteele, mida peavad muuhulgas
vürtsitama põiked Taisse ja Tiibetisse. Eesti piiridesse kavatseb reisimees
Šabanov tagasi jõuda tuleva aasta 3. märtsil. Hädavajaliku raha, 1980 dollari
eest saab viisad, ülejäänu eest peavad enamalt jaolt hoolitsema sõbrad ja hea
saatus. " Nõukogude ajal vaatasin igatsusega maailmakaardile, Austraalia tundus
mulle nagu kosmos. Nüüd on aeg ja võimalus minna, " ütleb tatari rahvusest
julgur, kes viis aastat tagasi Tartu Raekoja kella remontis, nüüd aga soovib
inglaste 19. sajandil ehitatud koloniaalraudteel läbi Pakistani mägede sõita.
Võibolla isegi rongi katusel, kui muudmoodi ei saa. "Keegi ei usu seal, et valge
mister sõidab katusel seepärast, et raha kokku hoida," seab Šabanov kavalat
säästuplaani. "Ja et meresid ületada, võib laevu värvida." Üks raha
kokkuhoidmise viis on Šabanovil veel varuks, Tartu asupaiga äramõistatamise
mäng, mida võib näiteks mägikülas kitsepiima ostes proovida - "Kui sa ütled, kus
asub Tartu, siis ma maksan selle eest." Seikluseotsijate rühma suuruseks soovib
Šabanov kuni kuus inimest. "Sobib igaüks, sest mägedesse me ronima ei hakka,"
täpsustab kaaslasi otsiv rändur. "Aga võibolla tuleb ööbida telgiga karjuste
juures või magamiskotis vaksali põrandal." Šabanov räägib sõbrast, kes muudkui
tööd rügas, kuni ühel päeval suri. " Nüüd ma mõtlen, et mille nimel ta töötas.
Töö ei saa olla ainukene eesmärk elus, " põhjendab Šabanov soovi haarata
rändurikepp. Tallinna sulgpallihallis mängisid Eesti paremad sulgpallurid ja
külalisvõistlejad Venemaalt Eesti GP-2 turniiril. Võisteldi nagu ikka üksik- ja
paarismängudes, kokku 5 mänguliigis. Viiest maksimaalsest esikohast kuulus
sulgpalliklubi "Triiton" sportlastele 3,5. Meesüksikmängus ei suutnud keegi
suurt üllatust valmistada. Poolfinaali jõudsid kolm mängijat Tartust ja üks
Tallinna sulgpallur. Eesti esireket Heiki Sorge (Triiton) alistas poolfinaalis
treeningupartneri Martin Nemvaltsi (2: 0) ja sai finaalis loobumisvõidu
klubikaaslaselt Indrek Küütsilt. Poolfinaalis oli sunnitud Küütsile alistuma
tallinlane Peeter Randväli (2: 0). Naisüksikmängus parandas oma vea Eesti
meister Kati Tolmoff (Triiton). Eelmisel etapil juba veerandfinaalis välja
langenud Tolmoff alistas seekord poolfinaalis tallinlanna Kelli Vilu (2: 0) ja
finaalis kolme geimi järel treeningupartneri Piret Hameri (11: 9; 9: 11; 11: 7).
Hamer võitis poolfinaalis Tallinna esindaja Kati Kraavingu (2: 1). Nagu näha, on
naiste konkurents väga tihe ja võitjat raske ennustada. Meespaarismängus suutsid
oma edukat esinemist jätkata Eesti meistrid Heiki Sorge - Peeter Munitsõn
(Triiton). Võidud ei tulnud kergelt. Poolfinaalis läks vaja kolme geimi, et
alistada Sven Kavald - Andres Aru. Finaalkohtumine Indrek Küütsi - Meelis
Maistega (Saku) ei sujunud alguses nii, nagu Sorge ja Munitsõn oleksid tahtnud,
ning nad kaotasid esimese geimi 12: 15. Pärast paariminutilist mõttepausi
alustati teist geimi ja siis mängupilt muutus. Vastaseid löödi teises ja
kolmandas geimis ühtviisi 15: 9 ja 15: 9. Küüts ja Maiste alistasid poolfinaalis
(2: 0) Tallinna paari Peeter Randväli - Kalle Kaljurand. Naispaarismängus läks
võitja selgitamiseks vaja kolme geimi. Piret Hamer - Kati Tolmoff olid paraku
sunnitud tunnistama Tallinna esipaari Kairi Saks - Kati Kraaving paremust
(geimid 13: 15, 15: 11; 12: 15). Segapaarismängu finaal ei erinenud teistest
paarismängude finaalidest, taas läks võitja selgitamiseks vaja kolme geimi.
Finaalis püüdlesid võitu Peeter Randväli - Eve Jugandi ja Meelis Maiste - Kairi
Saks. Lõpuks said oma tahtmise Randväli ja Jugandi (0: 15; 15: 9; 15: 8). Et
mängud on üpris tasavägised, tõotab tulla pingeline ja huvitav hooaeg. Kolmas
etapp on Tallinnas 28. ja 29. oktoobril. Tartus saab sulgpallurite heitlusi
jälgida 21. oktoobril võistlusel "Paarissuled". Täna alustavad hooaega
korvpallinaiskonnad. Meistriliigasse on neid jäänud vaid neli.
Meistrivõistlustele on truuks jäänud ka oma kunagise hiilguse minetanud Tartu
naiskorvpallurid, kellele viimased hooajad on toonud vaid viimaseid kohti.
Õnneks pole kaotused pärssinud kohalike treenerite taotlusi, ikka leidub neid,
kes on nõus vastkomplekteeritud naiskonna treeneri pingile istuma. Tänavu on
sõbrakäe ulatanud Pille Russak, Maire Sulg ja Kaire Asi. Turu tänava
spordisaalis harjutanud noored mängijad, kellest mitu on jõudnud kõrgkooli,
esindavad Emajõelinna TÜ SK nime all. Täna kell 18.45 alustavad oma esimest
mängu ülikooli spordihallis TÜ SK - TPÜ/ELK, veel on avavoorus vastamisi
AGA/Löfberg Lila - TTÜ SK. Enne kui jõutakse medalimängudeni, tuleb omavahel
neljal korral kohtuda. Traditsioonilise Gunnar Uusi mälestusvõistluse
põhiturniiril osales tänavu 36 mängijat. Võistlus kuulus Eesti
nädalalõputurniiride sarja, kohal olid mitmed vabariigi paremikku kuuluvad
maletajad ja külalised Lätist. Paremus selgitati viie vooruga šveitsi süsteemis.
Kõrgeimat paigutust õigustas Kaido Külaots, kes saavutas esikoha 4,5 punktiga.
Teist kuni neljandat kohta jagasid nelja punktiga Olav Sepp, Meelis Kanep ja
Tarvo Seeman. Pool punkti vähem kogusid Oleg Kortšagin, Deniss Kovaljov ja Enn
Üksti, kes oli ühtlasi parim veteran. Edukaimad tartlased Juri Seljodkin, Kusta
Raudsepp ja Toivo Harujõe jagasid 3 punktiga 8. kohta. Parim naismaletaja oli
järjekordselt rahvusvaheline suurmeister Larissa Volpert. Noormaletajad
võistlesid seekord eraldi kahes vanuserühmas. Tartu maletreeneri Aksel Rei
õpilastest pälvis kuni 14aastaste vanuserühmas 4 punktiga esikoha Ilja
Kravtšenko (13). Kaks aastat nooremate hulgas jagas Aleksei Gornõi (12) 4,5
punktiga esikohta Kohtla-Järve noormeestega, punkti vähem saanud Mikk Espenberg
(12) jagas kolmandat kohta Kohtla-Järve, Rakvere ja Läti noorte maletajatega.
Järgmise suurema üritusena on Tartu maletajail novembri keskel plaanis AVRO
mälestusturniir. Kahjuks on seni pidamata kõik selle aasta Tartu
meistrivõistlused. (TPM) Eesti trükikunsti sünnilugu puudutavad andmed kodu- ja
välismaa teatmeteostes vajavad parandamist, väidab raamatu-uurija Ene-Lille
Jaanson. Ülikooli vana kohviku õuenurgas sepisaia varjus seisab raamat, kivist
köide, mis teavitab möödujaid: Eesti esimene trükikoda asutati Tartus.
Kiviraamatu kaanele on raiutud trükipress kui trükikunsti sümbol ja rooma
numbrid MDCXXXI: trükikoja asutamise aasta 1631. Ülikooli raamatukogu
käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna pearaamatukoguhoidjal Ene-Lille
Jaansonil on pärast kümme aastat kestnud uurimistööd põhjust väita, et see
aastaarv ei pea paika. Tartu raamatu saatus Jaanson maadleb juba kümmekond
aastat rootsiaegse Tartu ülikooli Academia Gustaviana trükikoja toodangu
kronoloogiaga, tal on käsil Eesti esimese trükikoja väljaannete nimekirja
koostamine. Rohkem kui kolme ja poole sajandi eest siin trükitu tõstis Tartu
nime ühte ritta nende Euroopa linnadega, kus tegutses ülikool ja kus raamatuid
trükiti oma trükikojas. Kuigi eesti- ja lätikeelsete raamatute väljaandmise
õigus oli Liivimaal vaid Riia eratrükikojal ja tollase Tartu ülikooli väljaanded
ilmusid ladina, kreeka, heebrea, hiljem ka saksa ja rootsi keeles, on needki osa
eesti rahvusbibliograafiast. Tegemist on raamatutrükkimise algusega Eestimaal.
Eesti trükinduse 350. sünnipäevaks 1981. aastal oli teada, et Academia
Gustaviana trükikojas anti välja umbkaudu 1100 trükist. Neist tuhande olemasolu
on käega katsutav, sadakond on veel leidmata. Ülikool otsibki juba aastakümneid
üle Euroopa andmeid Tartus ilmunud trükiste kohta. Neid võib olla ringlemas ka
antikvariaatides või bibliofiilide erakogudes. Teatavasti lahkus rootsiaegne
ülikool aastal 1699 Põhjasõja ohtu tajudes koos oma trükikoja, raamatukogu ja
arhiiviga Pärnusse, 1710 aga Rootsi. Tartu ja Tartumaa mõisate arhiivid hävisid
aga Põhjasõjas. Jaanson räägib, et enne teda on rootsiaegse ülikooli (1632-1710)
trükisõna uurinud Friedrich Puksoo, Endel Annus, Arvo Tering jt. Ta ise on selle
huvitava teema kütkeis olnud viimased kümmekond aastat. Tänu avanenud
võimalustele pääseda Stockholmi Kuningliku Raamatukogu ja Uppsala ülikooli
raamatukogu fondidesse on meie senised teadmised Academia Gustaviana väljaannete
kohta täienenud ning ülikool on saanud sealt koopiaid. Hea koostöö on olnud ka
Tallinna, Helsingi, Peterburi ja Riia akadeemiliste raamatukogudega. Tähtsad
järeldused "Kümme aastat kestnud uurimistöö on viinud järelduseni, et
trükitegevuse algusaastaks Eestis tuleb lugeda aastat 1632, mitte 1631, nagu on
seni kirjas nii eesti raamatuloo käsitlustes kui ka kodu- ja välismaistes
teatmeteostes," ütleb Jaanson. " Välja on selgitatud 1387 Eesti esimesest
trükikojast ilmunud trükist. Andmed viitavad, et kõik trükitu pole säilinud.
Rootsiaegse Tartu ülikooli trükitoodang võis ulatuda pooleteise tuhande
väljaandeni. " Jaansoni kogutud materjal lubab tal oletada, et rootsiaegse
ülikooli trükikoja esimene trükis ei saa olla Viiburi linnapea poja Henric
Boismanni 31. detsembril 1631 kaitstud väitekiri, nagu seni on arvatud. Mis
lubab Jaansonil ümber lükata oma eelkäijate seni kehtinud väiteid: Eesti esimene
trükikoda asutati 1631. aasta sügisel ja esimene trükis ilmus 31. detsembril
1631? "Uurisin, järjestasin väljaanded, võrdlesin oma järeldusi kehtivate
üldistustega ning märkasin vastuolusid," ütleb Jaanson. Hallates varasemast
oluliselt külluslikumat võrdlusmaterjali, esitas raamatu-uurija endale mitmeid
küsimusi. Kui rootsiaegse ülikooli esimeseks trükiseks peetav Boismanni
väitekiri on kuues (Disputatio sexta), nagu seisab raamatu tiitellehel, siis kus
on viis esimest? Kui need oleksid ilmunud Tartu gümnaasiumi (avatud 1630)
trükikojas, siis oleks see kirjas ka väljaande tiitellehel, nagu on gümnaasiumi
kahel ainsana teadaoleval ja säilinud trükisel. Üks neist on aga trükitud Riias
ja teine Uppsalas. Kuidas oli võimalik kaitsta väitekirja kuninglikus Tartu
ülikoolis ja trükkida see ära 31. detsembril 1631, kui esimeseks ametlikuks
teateks ülikooli asutamise kohta, mis on säilinud käsikirjas, oli Liivimaa
kindralkuberner Skytte avalik kiri 1. aprillist 1632 ja üliõpilaste
immatrikuleerimine algas 20. aprillil 1632, kuninglik kinnitus saabus 30. juunil
1632 ja ülikooli pidulik avamine oli 15. oktoobril 1632? Põhjuseks trükiviga Ene
Jaanson on uurinud 1635. aastal ilmunud väitekirjade kogumikku, mille eessõnas
öeldakse, et see sisaldab kolmel viimasel aastal kaitstud töid. Nende hulgas on
aga ka Boismanni väitekiri, mida seni on peetud ülikooli trükikoja esimeseks,
1631. aastal ilmunud trükiseks. "Muidki andmeid toeks võttes saame Boismanni
väitekirja ilmumisajaks pidada hoopis 31. detsembrit 1632," arutleb Jaanson.
"Henric Boismanni raamatukese kaanele ilmumisaastat trükkides on juhtunud
inimlik eksimus: aastaarvust MDCXXXII on viimane kriips lihtsalt ära jäänud."
Niisuguse eksimuse tõenäosust kinnitab Jaansoni arvates ka see, et tiitellehel
on veel teinegi trükiviga: Exudebat, õige oleks Excudebat. Mis on siis
rootsiaegse ülikooli trükikoja, Eesti esimese trükikoja esimene trükis? Jaansoni
kinnitusel on see ilmumiskoha ja trükkali nimega varustatud müürileht, Beckeri
"Postikorraldus" 28. septembrist 1632. Raamatu-uurija selgitab, et kohalikku
väljaõppinud trükimeistrit polnud Tartust võtta, välismaalt tellida olnuks aga
väga kulukas. Nii kutsutigi ülikooli trükikoja etteotsa Rootsi kuninga volitatud
postimeister Jakob Becker Riiast. Ettevõtlik mees suutis sellide ja õpipoiste
abiga trükikoja käima panna ja lasi kõigepealt trükkida enese koostatud
"Postordnungi", milles on kirjas Riiast väljasaadetava posti liikumise kiirus ja
hinnad. Tänaseks kogutud uurimismaterjali põhjal väidab Ene-Lille Jaanson, et
ülikooli vana kohviku ees paikneva kiviraamatu kaanele tuleb üks kriips juurde
raiuda: Eesti esimese trükikoja asutamist ja esimese trükise ilmumist tähistav
õige aastaarv on MDCXXXII - 1632. Edaspidi tuleb parandus teha ka
teatmeteostesse. "Seniks, kuni keegi pole avastanud mõnda varasemat trükist,"
muigab Jaanson. Ene-Lille Jaansoni kinnitusel eksivad need, kes on väitnud, et
Tartu ülikooli trükikoda alustas tööd puumajas praeguse ülikooli peahoone esisel
alal. Lugedes Academia Gustaviana senati protokolle ja uurides Rootsi
sõjaarhiivist toodud 17. sajandi Tartu krundiplaane, võib öelda: rootsiaegse
ülikooli trükikoda seadis end 1632. aastal sisse Tartu bürgermeistri Nicolaus
Russe majas. Russe krunt asus raekoja taga praegusel Pirogovi ausammast
ümbritseval alal. Protokollidest nähtub, et ülikool on Russele trükikoja majja
võtmise eest üüri maksnud. Veel nähtub ülikooli senati protokollidest, et juba
1637. aastal on ülikooli trükikoda töötanud Jost Schütte majas Rüütli ja Munga
tänava nurgal, praegu rajatava spordimuuseumi kohal (Rüütli 19). 1640. aastal
sai ülikool trükikojale oma, kivist maja rootsi pastoraadi kõrvale. Seda kohta
tähistabki praegu kivist raamat ülikooli vana kohviku õuel. Rootsi-Vene sõja
ajal (1656-1661), kui ülikoolis katkes õppetöö, olid ülikooli trükikoja seadmed
ja raamatud sissemüürituna peidus Maarja kirikus altari läheduses. Ülikoolile on
õppe- ja teaduskirjandust trükitud mitmel pool linnas, ka tolleaegses peahoones.
Praegu seisab selle hoone vundamendil vana arestimaja. Peahoonesse polevat
trükikoda siiski hästi sobinud: lakkamatu askeldamine ja trükiving olevat
häirinud õppetööd. Viimane rootsiaegse Tartu ülikooli trükikoja töökoht oli
Maarja kiriku õue peal koolimajas (ülikooli praeguse peahoone taga). Kirik
olevat kandnud hoolt ka trükikoja eest. 1699, Põhjasõja eelõhtul, viidi ülikool
Tartust Pärnusse. Loomulikult viidi kaasa ka trükikoda, raamatukogu ja arhiiv.
1710. aastal lahkus ülikool pealetungivate Vene vägede eest Rootsi. Nooruk sai
peksa ja jäi varast ilma Laupäeva õhtul kell 23 teatati politseisse, et
raudteejaama lähedal pargis olid kolm noormeest Kastani bussipeatuses läinud
kallale 17-aastase noorukile. Teda peksti ja võeti ära Nokia mobiiltelefon ning
sadakond krooni. Mehelt võeti nahktagi Pühapäeva varahommikul kell 4 kutsuti
politsei Riia mäele. Seal ühes ärihoovis olid noorelt mehelt ära võetud nahktagi
ja käekell. Võõrad ronisid lastehaiglasse Pühapäeva hilisõhtul enne keskööd
märkas Lunini tänava lastehaigla õde kahte meest läbi akna majja ronimas. Naine
teavitas asjast ESS Lõuna turvameest, viimane omakorda politseid. Sissetungijad
pistsid põgenema, kuid politsei sai nad kätte. Tabatud, 36-aastane Allan ja
39-aastane Vladimir, on politseile hästi tuntud. Tabati keskealine rattavaras
Teisipäeval kell 15.44 kutsuti politsei Anne tänava viiekorruselise maja juurde:
rattavaras on kätte saadud. Tabatu, 50-aastane mees, seletas, et oli näinud
valveta ja lukustamata ratast seina ääres ning otsustanud selle oma keldrisse
varaste eest varju viia. Naine leidis oma mehe poonuna Teisipäeval kell 16
leidis noor naine Luunja vallas Kavastu külas oma mehe poonuna. Võõra vägivalla
märke polnud. Politsei pressiesindaja kinnitusel oli mees oma eluga ise hüvasti
jätnud. Purjus juht rammis veokit Teisipäeval kell 18.20 kihutas joobnud
35-aastane Meelis Konksi oma Mazdaga Kaare tänavas seisnud MAZi veoki esiosa
alla. Politsei pressiesindaja andmeil oli mees isegi pärast avariid vaielnud, et
tema pole purjus. Politsei viis mehe arestimaja kainestuskambrisse välja magama.
Asotsiaalid ründasid noorukit Teisipäeval kell 18.30 helistas bussijaamast
politseisse 18-aastane nooruk ja ütles, et tema juurde olid tulnud kaks joobnud
asotsiaali ning nõudnud raha. Ründajad võtsid ära suitsupaki, tikud ja
helikasseti. Politsei sai ründajad koos äravõetud asjadega kätte. Asotsiaalid
viidi enne karistuse määramist kainestuskambrisse välja magama. Vanemad ajasid
lapse kodust välja Teisipäeval kell 19.14 viis noorsoopolitsei turvakodusse
10-aastase poisi, kes kurtis, et vanemad olid teda peksnud ja ta kodust välja
ajanud. Asjaga tegeleb noorsoopolitsei. Pussitamine Roosi tänavas Eile öösel
kell 1.31 kutsuti kiirabi Roosi tänava korterisse, kus oli pussitatud üht
noormeest. Haavatu viidi traumapunkti. Politsei leidis korterist kolm noort
meest ja ühe naise, selgus ka, kes oli noaga vehkinud. Siis aga teatati
politseile, et ohver ei süüdista juhtunus kedagi. Ma ei ole põhimõtteliselt
haldusreformi vastu, kuid see tuleb siiski arukalt ja targalt läbi viia ja ka
elanike arvamusi arvestada. Seetõttu kutsungi kõiki Eestimaa elanikke, eelkõige
maaelanikke, üles oma sõna sekka ütlema. Minge oma valla- ja linnavalitsusse ja
öelge välja, mida te asjast arvate, sest haldusreform ei puuduta ju mitte ainult
omavalitsustes töötavaid ametnikke, vaid lõpptulemusena ikkagi elanikkonnale
pakutava teenuse kättesaadavust, seega meid kõiki. Kui valitsus otsustab
haldusreformi läbiviimiseks võtta aluseks 15 + 5 mudeli, siis on see kõike muud,
kui arvestamine oma maa rahvaga. Noorte äravool suureneb siis veelgi ja maale
jääb eakas elanikkond, kes pole harjunud rändama, ja pole nagu vajadustki.
Hiljuti kirjutasid lehed, et paljud maakauplused ei vasta euronõuetele ja
suletakse, paneme vallamajad ja rahvamajad ja lasteaiad ja koolid ka kinni, sest
sinna ei jätku varsti inimesi. On suur vahe, kas minna leiba ostma kohalikku
külapoodi ja ajada asju kohalikus vallamajas või sõita maakonnakeskusesse.
Vaevalt, et üksikud ametnikud, kes siis ametisse jäävad, kõiki asjatoimetusi
ajama hakkavad, juba puhtfüüsiliselt käib see üle jõu. Ja väita, et internet
tulevikus ametiasutustes käimist asendama hakkab, on eluvõõras. Kui just
valitsusel ei ole plaanis haldusreformi käigus igasse maaperesse tasuta arvuti
kinkida. Pole mõnel raadiotki, telerist rääkimata. Netist ei tea paljud üldse
midagi. Paar päeva tagasi käisin ma ühes Võrumaa majapidamises, kus elab kaks
pensionäri ja nende suhtumine Eesti Vabariiki oli halb, väga halb. "See ei ole
selline Eesti Vabariik, mida me igatsesime ja ootasime kui valget laeva." See
eelmine, sotsialistlik kord oli nende silmis rohkem hinnas, sest siis jagus
inimestel vähemalt tööd. Väga murelikud olid nad Eestimaa tuleviku pärast ja see
pole ainus pere, kes nii mõtleb. Tahan rõhuda valitsuse südametunnistusele
vanasõnaga - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kutsun Eesti elanikke üles oma
arvamust avaldama. Tehke seda, sest pärast on hilja kiruda. Veel ei ole
pöördumatult hilja. Jagan Lääne-Viru maavanema Marko Pomerantsi arvamust, et
regionaalminister on viimane mees, kes saab seda välja öelda. Eelmistel
olümpiamängudel läks eestlastel kehvasti. Seekord õnneks märksa paremini,
kümnevõistluses saadi kauaoodatud kuldmedal. Üks moodus selle sündmuse
jäädvustamiseks on muidugi päris uus ja uhke postmark, aga miks mitte ka
ületrükk olümpiamargil. Paraku on meie vastav mark üsna suurte värvipindadega.
Omal ajal tehti ületrükk väga traagilise sündmuse puhul. Urvaste kirikuga mark
sai juurde kirja "+20 kr Estonia laevahuku ohvrite fondi". Tollane ületrükk oli
lihtne ja asjalik. Loodame, et Eesti Post tahab ja oskab Noole võitu Sydneys
rõhutada ja et see tal hästi välja tuleb. Peaministrihärra Mart Laari kinnitusel
pole valitsusel plaanis pensione külmutada, vaid praegu tegeldakse sellega,
kuidas üle minna pensionide indekseeritud maksmisele. Tegelikult on pensionid
külmutatud küll, pole neid ju teist aastat tõstetud, hoolimata sellest, et
keskmine palk on tõusnud, samuti ka tarbijahinna indeks. Meenutame, et 1992.
aastal hakati maksma kõigile pensionäridele 260 krooni. Siis maksis päts leiba
umbes 90 senti. Seega saanuks osta 288 pätsi kuus. Nüüd saab 1500 krooni eest
(seda pensioni saavad vähesed) osta 200 pätsi leiba. Selle arvutuse kohaselt on
reaalpension langenud 25%. Rahandusminister Siim Kallas lohutab, et 2002.
aastaks peaks riigi eelarve suurenema 7%, siis muutub reaalseks ka pensionitõus.
Selleks ajaks on inflatsioon tõusu juba ette ära söönud. Nõukogude ajal
soovitati meil oodata helget tulevikku - kommunismi. Nüüd on natuke lühem
tärmin, aasta 2002. 19. septembril sattus pihku Postimehe lugu "Riik peab ülal
210 koera". Võrdlesin selle artikli andmeid toimetuleku miinimumiga, Võib öelda,
et meie inimestele ettenähtud toimetulekusumma on ligilähedane piirivalve
lennusalga kõige odavamate koerte omaga. Viimaste kulutused kodule (kuudile) ja
riietele (olematud) on seejuures palju väiksemad kui inimestel. Igal juhul on
Eesti tavainimene arvatud palju vähenõudlikumaks kui Ämari teenistuskoer
(toidule 472 krooni kuus). Ma pole loomavaenulik inimene, aga mulle ei meeldi,
et viletsale järjele jäänud riigialamate (neid on aga palju ja nad pole mitte
ainult pensionärid) elujärg on kehvem kui koeral. Avaliku arvamuse uuringute
numbrid ei ole veel sotsioloogia Kas oleks võimalik, et diskussioon, kas
mitte-eestlaste lahkumine oleks Eestile kasulik, leiaks aset Ameerika juhtivas
ajalehes, televisioonis või isegi nn kõmulehtedes? Vastus on ühene: mitte mingil
juhul. Ka meie põhjanaabrite juures oleks seesugust arutelu raske ette kujutada.
Ameerika alustas ränkadest vastasseisudest rahvuslikul pinnal ja töötas läbi
vere, pisarate ja seadusloome tänase rassiliselt, usuliselt ja rahvuslikult
tolerantse riigini, kus ameeriklast määratletakse kodakondsuse alusel. Selle
aluseks on nüüd kultuur, mitte riik oma karistusaparaadiga. Mitte ainult
juhtivad meediaväljaanded, vaid ka poliitilised institutsioonid ja erakompaniid
ei liigita inimesi rassilisel, rahvuslikul või usulisel alusel. Loomulikult
esineb tavaelus selle kultuurireegli rikkumist, kuid nii riigi kui ka eraasutuse
tasandil viib rassiline, rahvuslik või usuline segregeerimine suure tõenäosusega
kohtuprotsessini, kus tuleb sellise käitumise eest kanda ränka karistust.
Poliitikud ja tööandjad Kultuuri ei kujunda teadliku tegevusega mitte
reakodanik, vaid eliit. Eliit on nii riiklike kui eraasutuste eesotsas ja tal on
otsustav mõju ka Eestis. Avaliku arvamuse kujundamisel on suur tegur ka neljas
võim, ajakirjandus. Loomulikult on veelgi olulisem roll tolerantse harmoonilise
ühiskonna kujundamisel poliitikutel, kes on seadusloome ja eriti täidesaatva
tegevusega suuremad kultuuri kujundajad kui meedia. Kõige vahetumalt teeb seda
aga tööandja, kes teostab kas rahvuslikku segregatsiooni või maksimeerib
ettevõtte kasumit. Harmoonilise ühiskonna kujundamisel on Ameerika lahendanud
kõige raskema probleemi - eri rasside ja rahvuste integreerimise - tugeva
kultuurilise baasiga, kus inimeste rahvuslik jaotamine on lubamatu ühiskonna
kõigil tasandeil ja halvaks tooniks inimestevahelises suhtlemises. Terve
advokaatide grupp jälgib teraselt, et segregatsiooni ei toimuks ning pakub oma
teenust iga seesuguse juhtumi avastamisel. Eesti inimene, tulles nõukogude
rezhiimi rahvusliku nivelleerimise seisundist, võitles õigustatult rahvuse
kestmajäämise eest. Eliit hoomas seda rahvusliku eksistentsi küsimust ja viis
rahva laulva revolutsiooni kaudu taasiseseisvumiseni. Rääkides täna
integratsioonist, on vaja selgelt näha just eliidi ja selle juhitud riiklike ja
eraasutuste osa tolerantse ja rahvuslikul alusel mittesegregeeriva kultuuri
kujundamisel. Kui eestlasel, kes on abielus mittekodanikuga, on raskusi oma
lapse registreerimisel Eesti kodanikuks, siis see on riikliku tegevuse, mitte
reakodaniku suhtumise probleem. Kui firma juht võib selekteerida rahvuslikul
alusel töötajaid ja puudub õiguslik alus sellist käitumist korrigeerida, siis ei
ole see samuti reakodaniku suhtumise probleem. Asi puudutab eliidi gruppe,
kellel on võimu tagada Eestis tsiviilühiskonna kujundamist. Diskussioon
tavakodaniku tasandil ei ole konstruktiivne, kuna siin leiab kõiki võimalikke
arvamusi igas riigis. Numbrid ja sotsioloogia Avaliku arvamuse uuringute
kvaliteet ja nende alusel esitatavad numbrid ei ole veel sotsioloogia.
Sotsioloogia eeldab andmeanalüüsi. Eestlaste suhtumise puhul mitte-eestlaste
lahkumisse on tegemist sotsioloogilise uuringuga ja ühte protsenti ei saa võtta
välja teiste küsimuste kontekstist. Ükski teadlane-sotsioloog ei opereeri mingit
nähtust kirjeldades üksiku protsendiga. Mida väljendasid 46% eestlastest, kes
nõustusid väitega, et mitte-eestlaste lahkumine oleks kasulik? Kindlasti mitte
puhta tõu paleuse tagamist, rahvusriiki kui ideaali või mitte-eestlastesse
vaenulikku hoiakut. See oli lihtne vastus lihtsale küsimusele. Sotsioloogia ja
sotsiaalpsühholoogia klassika on tõestanud, et üksik arvamus võib olla väga
pindmine nähtus ja sellest hoiakuni on pikk tee. Hoiakust tegudeni on aga veelgi
suurem maa. Võtame lähimineviku, kus eestlaste ja venelaste (mitte-eestlaste
enamiku) suhted olid äärmiselt pingestatud pea kõigil tasandeil. Ometi suutsime
isegi rahvussuhete teravnemise kõrgperioodil hoiduda verevalamisest, mis
praktiliselt kõigi NSV Liidust lahkuvate naabrite juures aset leidis. Praegu
näeme selgelt argielu tasandil suure osa mitte-eestlaste ja eestlaste suhtlemist
olmeküsimuste lahendamisel, äritegevuses ja nüüd isegi poliitikute seas. Vastus
ühele küsimusele ei ole veel hoiak. Andkem uurijatele aega teha sügavam analüüs
ja näidata küsimuste komplekssema analüüsi alusel seda küsitletute osa, kelle
puhul on tegemist hoiakuga. Ka hoiaku puhul tuleb näha, mis on selle taga. Kas
hoiakud kujunevad argielu tasandil või on nad suuresti riigi ja eraasutuste
tegevuse tulemus? Siin on oma koht massikommunikatsioonil. Ameerikas on enamik
vägivallatsejaid ja nende ohvreid mitte-valged. Ometi ei teata telediktor või
lehe reporter, et see oli musta rassi, kollase rassi või iiri, saksa jne
päritolu. Ka tavasuhtluses jagame inimesi headeks-halbadeks,
ausateks-ebaausateks, otsekohesteks-keerutajateks jne. Harva suhtub meist keegi
a priori inimesesse, kellega suhtleb, tema rahvuse alusel. Julgen arvata, et
eliidi tegevus, tagamaks harmoonilist Eestit ja kultuuri, kus rahvuslik
diskrimineerimine leiaks taunimist nii õiguslike vahendite kui ka riigi ja
eraasutuste poolt, jääb maha argielu rahvussuhete tolerantsusest. Miks panna
pahaks reakodaniku kahtlevat suhtumist mitte-eestlastesse, kui riiklikul tasemel
ei ole selget poliitilist otsust, et mitte-eestlased, kes olid siin aastal 1992,
integreeritakse Eesti ühiskonda? Või millised on näiteks seadused, mille alusel
mitte-eestlane saab vaidlustada tööalast diskrimineerimist? Võibolla see tegelik
seisund on osaliselt ka tavaarvamuse taga, et mitte-eestlased ei ole Eestile
vajalikud. Sotsiaal-klassiline hoiak Ameerika sotsioloog Wilson tõestas, et
tänasel rassilisel segregatsioonil Ameerikas on sotsiaal-klassiline iseloom. See
tähendab, et tegelikult suhtutakse näiteks mustanahalistesse vastavalt nende
seisundile ja neile omastele käitumismallidele. Inglismaal näitab ainuüksi
keelepruuk, kuhu kihti inimene kuulub. Lihtsalt öeldes võib oletada, et enamik
eestlastest väljendab mitte-eestlastest rääkides sotsiaal-klassilist, mitte
etnilist hoiakut. Kõigepealt on mitte-eestlased reeglina tulnud maalt või
väikelinnast ning kannavad oma käitumises migrandi ja alamkihi malle. Edasi on
nad paigutunud ebaproportsionaalselt erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse.
Paraku on seesama sotsiaalne diferentseerumine leidnud aset ka eestlaste eneste
seas ja integratsioon toimub mingil määral rahvuslikku erinevust eirates
sotsiaalsete kihtide tasandil. Tänavu istus Tartu Ülikoolis lisaks 15
riigieelarvelisele kohale koolipinki poolteist korda rohkem tasulistel kohtadel
suhtekorraldusharidust nõutavaid noori inimesi, avatud ülikoolis veel samapalju.
Paratamatult tekib küsimus, kas neile kõigile jätkub töökohti. Tööpõld laieneb
Arvan, et ei õhuta tühje lootusi, öeldes, et Eesti vajab haritud
kommunikatsioonispetsialiste. Suhtekorralduslik tööpõld on plahvatuslikult
suurenenud. Ettevõtted seavad kasumi kõrval eesmärgiks kestmise, teadmiste
kõrval muutub oluliseks tundetarkus, emotsioonide turg kasvab kiiremini kui
asjastatud kaupade turg. Ühiskond ise muutub avatumaks ja avalikkuse toetuseta
ei saa toimida ei riik ega eraettevõte. Globaalsete korporatsioonide kasutatav
raha on suurem kui Eesti riigi eelarve, nende oskusteave turumajanduses
aastatega kogutud. Sageli võtab erafirma enda kanda osa riigi ülesannetest,
toetab seal, kus riik hakkama ei saa. Seega esitab ühiskond suhtekorraldusele
uusi ja keerulisi nõudmisi, millega ei saa hakkama inimene, kel erialaseid
teadmisi asendab soov hästi teenida, ennast eksponeerida ja suhelda.
Spetsialiste vajatakse Ma ei näe veel niipea võimalust, et suhtekorralduse
põhitehnikaid õppinud spetsialistid ei leiaks tööd tehnilisel ja müügitasandil.
Ning et ühiskonnaanalüüsi ja strateegilise kommunikatsiooni oskusi õppinud
spetsialiste ei vajataks tippjuhtide seas. Paraku ei saa siin aga juttugi olla
spetsialistist, kes ühel päeval lihtsalt hakkab suhtekorraldajaks. Põhjanaabrid
Soomes ja Rootsis ei taha kasutada endast kõneldes terminit "suhtekorraldaja".
See sõna on devalveerunud mitteharitud kolleegide tõttu. Enamik tipptegijaid
nimetab end kommunikatsioonispetsialistiks. Nii arvangi, et noored kolleegid
suhtekorraldajatena tööd ei saa. Loodan, et neist saavad tublid tegijad
otsustamise tasandil, kommunikatsioonijuhtidena. Poliitilise kultuuri nähtuste
puhul ei tohiks ei reakodanike ega eliidi rolli alahinnata. Demokraatial
põhineva poliitilise kultuuri aluseks on ühiskonnas valitsevad hoiakud, millelt
kasvab välja ja mida mõjutab eliidi tegevus. Öeldu kehtib ka Eesti kohta, sh
riigi rahvuspoliitika kohta, mille keskseks küsimuseks on praegu üleminek
etniliselt rahvusriikluselt poliitilisele rahvusriiklusele. Selles mõttes on
Eesti poliitiline eliit valitsuse integratsiooniprogrammiga astunud rahva
hoiakutest sammu ettepoole. Iris Pettai Avatud Ühiskonna Instituudi projektijuht
Võib ju tunduda, et just eliit on võimas vedur, mis ühiskonda enda järel veab,
ja reakodanikud hall mass, mis laseb end vagunites tuimalt järel lohistada.
Kahtlemata loob eliit uusi ideid ning algatab mõtlemis- ja käitumiskultuure.
Kuid ideest tulemuseni on väga pikk tee. Eriti kui on vaja muuta ühiskonna
mõtlemiskultuuri. Ka vapustavalt hea idee elluviimiseks on vaja suurt hulka
katsetajaid-kasutajaid. Parim katsetaja-kasutaja ongi reakodanik, kes uuest
ideest selekteerib välja nn töötava osa ja juurutab selle igapäevases elus.
Seega kujundavad kultuuri nii reakodanik kui eliit. Loomingulised peavad omal
kombel olema aga mõlemad. Raskesse rahalisse seisu sattunud vallad ja
väikelinnad paluvad valitsuselt kriisiabiks miljoneid kroone Tootsi väikeasula
õpilased pidid eile hämara söökla lõunalauas leppima vaid võileibadega, sest
võlapöörisesse kukkunud vald ei suuda enam maksta kooli ja lasteaia elektri ja
kütte eest. Kunagise turbaimpeeriumi pealinn Tootsi on üks paljudest viletsasse
seisu sattunud omavalitsustest, kes nüüd näevad valitsuse reservfondis,
regionaalarengu sihtasutuses või eelarvevälises omandireformi fondis viimast
õlekõrt, mis nad võlgade keerisest kindlale pinnale välja tõmbaks. Esmaspäevast
elektri ja kütteta jäänud lasteaed ja põhikool Tootsi aleviku keskuses on sealse
suurima tööandja ASi Tootsi Turvas vastukäik mullu kevadest kogunenud valla
võlakoormale ja maksmata arvetele, mis nüüdseks on kasvanud miljoni krooni
piirist kõrgemale. Abipalve Tallinna "Meie tulubaas ei tule kasvavatele
kulutustele järele," sõnastas vallavanem Kaljo Ahman oma suure mure. Lasteaed,
kool, hooldekodu, spordikompleks, raamatukogu, saun ja muusikakool võtavad viie
ja poole miljoni kroonise eelarvega valla kuludest ligi 70%. Eile hommikul jäid
elektrivalguseta, hämaras lasteaias lapsed hommikusöögita, sest pliidid ei
tööta, lõunaks tõid kokad neile ja põhikooli õpilastele lauale vaid piima ja
võileivad. "Õnneks pole ilmad veel nii külmad ega pimedad, praegu saame ka
elektri ja kütteta hakkama," ütles lasteaia juhataja Maire Klemmer. Mõned
algklasside õpilased istusid eile tundides siiski juba jopedes. Täna faksib
Ahman 1150 vallaelaniku nimel murekirja Tallinna, äsjarenoveeritud Stenbocki
majja, kus see eredalt valgustatud eesruumis peaminister Mart Laari sekretäri
faksist välja vonkleb. "Vajame kolm miljonit krooni vanade võlgade kustutamiseks
ja siis igal aastal täiendavalt poolteist miljonit riigi toetust," avas Ahman
palvekirja sisu. Kolm miljonit krooni on sama palju kui vallavolikogu kirjutas
selle aasta eelarvesse reale "toetused riigiasutustelt", sest jäi uskuma
ministrite lubadusi. "Raha kui sellist ei ole lubanud keegi, aga
regionaalminister Asmer ütles aasta tagasi, et kindlasti tuleb Tootsi probleem
lahendada ja eelmine minister Peep Aru lubas seda samuti," selgitab Ahman
kolmemiljonilise eelarveaugu sünnilugu. Pärnu maavanem Toomas Kivimägi paneb
halastamatu diagnoosi: "Õhuga eelarve viimine tasakaalu." Ent maavanem, kuigi
valitsuse esindaja, tõstab Tootsi tänase rahaküsimise toetuseks mõlemad käed,
sest selle valla puhul ei kehti omavalitsuste rahastamise üldine valem. Vallad
paluvad raha "Valitsus peab tunnistama erandeid ja Tootsile abiraha leidma," on
Kivimägi veendunud. "Muidugi, võime kinni panna lasteaia, sauna, veel midagi -
aga kas siis oleks elu elamist väärt?" Sellist elu ei taha oma kodualevile ka
ASi Tootsi Turvas peadirektor Kai Mäeleht. Turbatööstuse 415 töötajast elab 300
Tootsis. Firma maksis mullu riigile korralikult 17,5 miljonit maksukrooni, kuid
vallaasutuste ülalpidamist enda kanda võtta ei suuda. "Kui valitsus raha ei
anna, siis ma ei tea, mis saab," kostab telefonis vaikselt Tootsi vallavanema
Kaljo Ahmani hääl. "Kõige hullem, et tahtjaid on palju ja kui ühele antakse, on
kohe järgmised ukse taga," mõistab Ahman valitsuse kitsikust. Regionaalminister
Toivo Asmer ennustab, et järgmise aasta lõpuks on valitsuse laual 30
omavalitsuse abipalved. Paldiski linn tahab juba praegu ligi kuus miljonit,
Narva-Jõesuu kaks miljonit krooni. Täna postitab palvekirja peaminister Laarile
ka Kallaste linnapea Tiit Hilpus, kes küsib 170 000 abikrooni, kuigi sai juba
kevadel valitsuselt 250 000 laenuks. Loe ka juhtkirja Kui Harjumaa valdadele on
üksikisiku tulumaksu laekunud 18 miljonit krooni oodatust enam, peavad mitmed
Järvamaa omavalitsused tegema kiiresti negatiivsed lisaeelarved. "Nii rasket
seisu kui tänavu pole meie omavalitsustel olnud kuus-seitse viimast aastat,"
tõdes Järva maavanem Theo Aasa. Järvamaa vallad ja linnad on üksikisiku
tulumaksu saanud ligi kuus miljonit krooni loodetust vähem. "See on müstika,
sest palgad on samal ajal kümnendiku võrra kasvanud," rääkis Aasa. Harjumaal on
ühena vähestest poole miljoni tulumaksukrooniga miinuses Kuusalu vald.
Vallavanem Enn Kirsman usub, et aasta lõpuks kruvib eelarve tulude pool siiski
end täis. "Kui järgmisel aastal täidaksid kõik elanikud tuludeklaratsiooni, siis
selguksid inimeste tegelikud elukohad ja selgineks omavalitsuste maksubaas - kes
kuhu peab maksma," soovitab Kirsman. Rahandusministri nõunik Daniel Vaarik
vahendas eile Postimehele oma ministeeriumi konservatiivse prognoosi:
omavalitsused võivad tänavu jääda üksikisiku tulumaksu laekumisega kuni 60
miljonit krooni miinusesse. Viiemiljonilise eelarvega valla vajutab ka 200 000
kroonine tulumaksu alalaekumine põlvili. Valdade tugevdamine
haldusterritoriaalse reformi abil on vältimatu Paljude valdade ja väikelinnade
eelarve peamine allikas - üksikisiku tulumaks - jääb sel aastal loodetust märksa
väiksemaks ning küsimärgi alla satub kohaliku elu normaalne jätkumine. See
sunnib tõsiselt mõtlema, kuidas tuua omavalitsused välja pidevast kõikumisest
elu ja surma piiril. Kuigi pelk valdade liitmine pole võluvits, mis kõik rikkaks
teeb, on see siiski üks võimalus omavalitsuste tugevdamiseks. Keerulisest
olukorrast väljapääsuks koostavad vallad-linnad negatiivseid lisaeelarveid või
pöörduvad abipalvetega valitsuse poole. Seal on aga juba teised abipalujad ees.
Kuid selge on seegi, et valitsuse reservfond ei saa jääda alaliseks
magasiaidaks, kust kehval ajal eluspüsimiseks viljapeotäisi poetatakse.
Võimalik, et möödunud aastal valitud uued võimukandjad sattusid juba esimest, st
selle aasta eelarvet koostades vaimustusse väljavaatest asuda kohe
valimislubadusi täitma ning hindasid valla või linna tegelikke võimeid üle.
Samas kimbutavad maksude vilets laekumine ja finantsprobleemid aastast aastasse
samu omavalitsusi. Hädaliste geograafiline paikneminegi pole üllatus: mida
ääremaisem ja väiksem omavalitsus, seda suurem on tõenäosus jääda aasta lõpuks
rahamurede küüsi. Rääkimata sellest, et ühe elaniku kohta arvestades erinevad
juba tehtud prognoosidki kuni kümme korda. Ometi peab väike, paari-kolme tuhande
elanikuga vald või linn täitma üldjoontes samu ülesandeid, mis on kümne või
viieteistkümne tuhande elanikuga omavalitsuse ees. Teatud kulud, alates
vallavalitsusest kuni kohaliku koolini, tuleb katta igal juhul. Eesti
maksusüsteem on selline, et omavalitsuste sissetulekud sõltuvad suurel määral
sealsete elanike jõukusest. Tulusid saab küll ühtlustada, kuid osad vallad
jäävad paratamatult ikkagi vaesemaks kui teised ning on ka neid, kes ei saagi
kuidagi oma tuludega toime tulla. Mingit leevendust võib pakkuda väiksemate ja
nõrgemate valdade liitumine, mis annaks lootust suurema eelarve abil ja
kokkuhoiu arvel senisest paremini toime tulla. Kuni aga kehtib liberaalse
haldusterritoriaalse reformi põhimõte ja vallad liituvad vabatahtlikkuse alusel,
võiks valitsus hädatoetuste jagamise üle otsustamisel usaldada kohapealseid
olusid tundvate maavanemate arvamust. Valitsus ja eriti siseministeerium on
näidanud Kohtla-Järvel lapsendatud tüdrukule Eesti kodakondsusest keeldumise
skandaalis üles täielikku saamatust. Riik tõukab ametnike kätega jätkuvalt oma
kodakondsete hulgast ära väikest tüdrukut, kes lõpuks ometi on leidnud endale
uued vanemad tublis Eesti peres. Siseminister Tarmo Loodus on selles
lapseskandaalis käitunud nagu hübriid peata kanast ja argpükslikust
parteisõdurist, kes lubab suure suuga asja korda ajada, udutab nii lapse
vanematele saadetud kirjas kui ka Riigikogus esinedes, ja ei tee tegelikult
midagi, sest kodakondsusseadus on risti tee peal ees. Loodus andis küll
väidetavalt kodakondsusameti juhile korralduse lapse passiasi kohe ära
korraldada, kuid kodakondsusameti teatel neil sellist korraldust pole. Pole
tähtis, kumb pool valetab ja üritab probleemi teise kaela veeretada, kuid on
täiesti talumatu, et nende valede hammasrataste vahele on jäänud laps. Vajalikku
seadusemuutust ei julge aga Mart Laari juhitud valitsus ilmselt nõuda, sest see
võiks vihastada Isamaaliidu tiiba, kes unistab tõupuhtast Eestist ja vaatleb
kodakondsusseadust püha ja puutumatuna. Häbi on sellise valitsuse pärast.
Vanemuise teatris esietendunud "Tuhkatriinu" tõestab, et teatril on suurepärane
karakterballeti koosseis Kati Murutar (aja)kirjanik Muinasjuttudega on selline
lugu, et kui tahes täis kasvanud täiskasvanu ei saa iial öelda, et ta on neid
juba näinud või lugenud. "Tuhkatriinut" on kirjutatud mitu versiooni, lavastatud
loendamatuid kordi. Vanemuises esietendunud "Tuhkatriinule" on lavastaja ja
koreograaf Ülo Vilimaa oma elu- ja tantsijakogemusele tuginedes lisanud
ootamatuid tahke. Tavalises "Tuhkatriinus" sigatseb võõrasema koos kasuõdedega
orvukese kallal siis, kui tema isa pole kodus. Vilimaa on uudsena isa kuju sisse
toonud - ja seda vägagi kandvalt ja põhjendatult. Tuhvlialuse isa haleda
käekäigu järgi näeb Tuhkatriinu, kui vale on kogu maailm, kui mehel ei lasta
olla Mees, vaid pühitakse temaga põrandat. Samuti on loodud Ülim Ema, kes saadab
teispoolsusest oma last kõikjal ja kõigiti ning õpetab talle nähtamatu maailma
tunnetamist, nii et laps ei saa arugi, kustkohast talle eksistentsiaalsed
äratundmised tulid. Avastusena annab Vanemuise versioon ka printsile vanemad,
seega inimlikkuse. Prints pole abstraktne prints, vaid poiss, kes pole veel
vanemate selja tagant välja tulnud. Ta on poiss, kellest saab mees, kui armastav
naine asub tema ja vanemate vahele, armastab ta meheks ja vabastab ülemäärasest
seotusest vanematega. Head karakterrollid Vilimaa on oma esimese täispika
klassikalise balleti lavastuse viimse kui pisiasja täitnud sümbolite ja
kujunditega, igale zhestile ja liikumismustrile andnud müstilise tagapõhja.
Elamuse saab kätte Mare Tommingase loodud külluslikest kostüümidest, mille
kontrastsus muusikaga näitab, et kunstnik on neid luues hulganisti vallatut
lusti saanud. Vilimaa "Tuhkatriinu" tõestab, et Vanemuisel on väga hea
karakterballeti koosseis. See on kindlasti ka üks põhjusi, miks
koreograafiakoolist tahetakse järjest rohkem ühineda Tartu, mitte Tallinna
balletitrupiga. Täielik õnnestumine on Oleg Titovi tantsitud võõrasema. Mees
naerab võõrasema, iseenda, mees- ja naissoo ja inimkonna väiklasemate omaduste
üle. Maitsekalt ja stiilselt. Jääb vaid oodata, kas ja kuidas Ita Ever mängib
sellist kuningas Leari, keda ükski mees pole suutnud mängida. Mõlemad kasuõed on
toredad. Iseäranis äärmuslikku groteski astunud Jelena Karpova, kes on varem
olnud pigem Tuhkatriinu kanti õrnuke romantik. Nüüd tantsib ta mõnuga iseenda
vastandit. Kui keegi naljamees taipaks korraldada siitkandi kauneimate käte
konkursi, võidaks selle konkurentsitult Marika Aidla. Veel üks "Tuhkatriinu"
Teatrimajast oli kuulda, et printsi pärast kardeti enne muinasjutu lavale
saamist kõige rohkem. Sest Martin Otsal polnud üldse lavakogemust, oli teine
hoopis sõjaväes. Mare Tommingase töö on temast teinud äärmiselt sümpaatse ja
inimliku printsi, kelle verbaalselt öeldud fraas kutsub esile publiku kõige
heatahtlikuma naerupahvaku. Mul on hea meel, et minu tütarde silme ette jääb
Tuhkatriinu, kel on Luana Georgi välimus ja olemus. Et lavastaja Ema kuju
finaalis raami tagasi ei suru. Ja et nooruke armastajapaar viib Tuhkatriinu
kingakesed Ema jalge ette. Nagu altarile. Näis, kuidas astub neisse
kingakestesse see Tuhkatriinu, kes jõuab novembris lavale Ida tantsukooli
versioonis, mille lavastab Oleg Titov. Ülo Vilimaa järgmine etendus on 8.
oktoobril kell 12 Vanemuise teatris Nobelistist kirjaniku Samuel Becketti nime
seostatakse enamasti Iiri- või Prantsusmaaga. Iirimaal veetis ta suure osa oma
elust ning prantsuse keeles pani ta esmalt kirja suure osa oma kirjatöödest.
Becketti põgusatest suhetest Saksamaaga teatakse aga teatriilmas vähe. Sakslased
võtsid nõuks seda viga parandada ning korraldasid Berliinis üle kahe nädala
kestnud esimese rahvusvahelise Becketti-festivali. Pühapäeval lõppenud
teatrifestivalil näidati umbes tosinat Becketti-lavastust, millest mõnedki
etendusid üpris tavapäratutes paikades - näiteks endises Ida-Saksa riigipangas
ja koguni vangimajas. Becketti elus oli kaks Berliini-perioodi. Esimest korda
veetis ta seal kuus kuud aastail 1936-1937, kui võim oli kindlalt juba natside
kätes. Ja teist korda 1960.-1970. aastatel, kui Lääne-Berliin oli - tolleaegse
Iiri suursaadiku sõnu tarvitades - nagu saareke keset ükskõiksuse ja loiduse
merd. Becketti ilmselt kõige tuntum näidend "Godot'd oodates", mis esietendus
1953. aastal Pariisis, jõudis juba paari kuu möödudes Berliini lavadele, kus see
suure menuga vastu võeti. Õige pea mängiti "Godot'd" aga juba ligi 40 teatris
üle Saksamaa, kusjuures üheks mängupaigaks oli ka Wuppertali vangla. Ajaloolist
paralleeli silmas pidades esitati nüüd Berliini teatrifestivalil kuulsa
kirjaniku "Lõppmäng" just Tegeli lennujaama lähedale jäävas vangimajas. Eesti
showtrupp võitis Venemaa telekonkursil esikoha Tallinna Lindakivi
kultuurikeskuse show-trupp IRIS on võitnud Moskvas rahvusvahelisel telekonkursil
"Utrennaja svezda" ("Hommikutäht") vokaalansamblite arvestuses esikoha. Võit on
tähelepanuväärne, sest telekanal OPT transleerib konkurssi üle terve Venemaa.
1992. aastal võitis sama konkursi Narva tantsukollektiiv "Ulitshnõi balet
Tänavaballett"). Pooleteise aasta pärast ootab IRISt ees sama konkursi
superfinaal. Lisaks on IRIS kutsutud juba rahvusvahelisele konkursile Jerevani.
Eestis osaleb ansambel Raimond Valgre laulukonkursil Tartus. (PM) Soome
popansambel Bomfunk MC's sihib MTV auhinda Bomfunk MC's kandideerib esimese
Soome ansamblina populaarse muusikakanali MTV Euroopa auhindadele. Parima
uustulnuka kategoorias on Bomfunki rivaalideks Blink 182, Melanie C, Sonique ja
Anastasia. Raymond Ebanksist ja Ismo Lappalaisest koosnev ansambel on viimasel
aastal teinud tõelise tähelennu. Augusti algul tõusis tänavusel Pühajärve Beach
Party'lgi osalenud Bomfunk MC'si singel "Freestyler" koguni Euroopa singlimüügi
edetabeli esikohale. MTV Euroopa muusikaauhindu jagatakse 16. novembril
Stockholmis. (PM) Ermitaaž eksponeerib esimest korda oma ajaloos autot Esimest
korda oma 200-aastase ajaloo jooksul eksponeerib Peterburis asuv Ermitaazh oma
seinte vahel autot - BMW M1 marki masin on tähelepanuväärne selle poolest, et
kannab ameerika kuulsaima popkunstniku Andy Warholi käega tehtud maalinguid.
Venemaa kõigi aegade suurimal Warholi-näitusel on väljas esinduslik valik
kunstniku töid, millest varasemad pärinevad 1950. ja hilisemad 1980. aastatest.
(PM) Valitsus otsustas eile hoolimata segastest maaküsimustest panna 250 miljoni
kroonise alghinnaga müüki AS Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse (TOP) kogu
aktsiapaki. Müüki mineva TOPi kompleksi hulka kuuluvad hotell, kaubanduskeskus,
spordirajatised, veespordi- ja puhkekeskus ning jahisadam, mille üle on Tallinna
linnaga pikki vaidlusi peetud. Müüki läheb TOPi 41 547 aktsiat, ühe aktsia
alghinnaks on 6017 krooni. Kultuuriminister Signe Kivi sõnul peab valitsus
hoolimata mitmete ärimeeste vastuväidetest alghinda reaalseks. Samas on TOPi
juhatuse esimees Raimo Kägu nii suure hinna saamises pessimistlikul seisukohal.
"Kuna ma pole omanik, ei ole ma selles osas pädev rääkima, kuid minu arvates on
250 miljonit liiga kõrge hind," ütles Kägu BNSile. Kulutuuriministeeriumi
kantsler Margus Allikmaa on varem öelnud, et valitsus loodab TOPi müügist saada
230 miljonit krooni. Kivi sõnul on vähetõenäoline, et erastamise hinda võiks
mõjutada segadused ettevõttele kuuluva maaga, mis ei ole siiani katastrisse
kantud. "Maaomandi korrastamine on hetkel pooleli, ent kõik see ei ole omanikule
otsuse tegemisel takistuseks," lausus Kivi. Ministri kinnitusel on
kultuuriministeeriumil plaanis lähiajal Tallinna linnajuhtidega ühise laua taha
istuda ja maaomandisse selgust tuua. "Seni on TOPi juhtkond püüdnud kaheksa
aastat linnaga maa suhtes kokkuleppele jõuda, kuid tulutult," rääkis Kivi. Kägu
sõnul esitas Tallinna linnavalitsus kevadel TOPi juhatusele ettepanekud firmale
kuuluva maa suuruse ja piiride kohta, mille Kägu juhatuse esimehena ka
allkirjastas. Septembri keskel aga selgus, et kevadisi plaane oli oluliselt
kärbitud ning mitu objekti oli sealt välja jäetud. "Kevadise seisuga võrreldes
ei kuulunud meile enam jahisadama kaks kaid ja selle teenindusmaa ning plats,
kus talvel aluseid hoitakse," rääkis Kägu. Samasid maa-alasid on varem endale
soovinud Tallinna linn. Kägu sõnul tunnistas maa kärpimist ka Tallinna
linnaplaneerimise ameti peaspetsialist Margarita Maamägi, kes ei soostunud aga
ütlema, kelle käsul seda tehti. "Meie arvates on sellised kärped ebaseaduslikud
ning vastava kaebusega oleme pöördunud ka Harju maavanema Orm Valtsoni poole,
kellelt loodame lähiajal seisukoha saada," lausus Kägu. Harju maavalitsuse
pressiesindaja Kristina Männi sõnul on maavanem TOPi juhtkonna kaebusega
tutvunud, kuid hinnangut sellele veel antud pole. "Loodame seda lähipäevadel
teha," lausus Mänd. Vaidlused viimase riigile kuuluva erastamata ärilise
kinnisvaraobjekti Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse erastamise ümber on kestnud
juba mitu aastat. Erastamise vastu on peamiselt olnud ettevõtte praegune
juhtkond, kelle arvates teenib TOP peamiselt inimeste huve ja peaks seetõttu
jääma riigile. Valitsuses eile vastu võetud määruse kohaselt on edaspidi lubatud
eriotstarbelise kütteõli müümine põllumeestele ja kaluritele kõikides tanklates.
Uue müügikorra kohaselt ei pea müüjad enam pidama müügipäevikut, kuhu märgitakse
müüdud kütuse kogus ning selle ostja ja tema allkiri. Samuti kaob ostjatel
vajadus kaasas kanda oma põllutöömasinate või paatide dokumente. Trahvid liiga
väikesed Põllumajandusminister Ivari Padari sõnul muudab uus kord põllumeeste
elu tunduvalt lihtsamaks, kuid paneb suurema koorma politsei õlule, kelle
ülesandeks on kontrollida, et erimärgistatud kütust ei kasutaks tavalised
autojuhid, sest siis on tegemist seaduserikkumisega. " Niinimetatud sinise
kütuse kasutamine mujal kui põllutöömasinates on maksupettus, sest sinine kütus
on märkimisväärselt madalama aktsiisiga kui tavaline diislikütus. Vale kütuse
kasutamise eest on seadusega ette nähtud 200-300 päevapalga suurune trahv ehk
kuni 13 800 krooni, " rääkis Padar. Samas on tema sõnul selline karistus liiga
leebe, sest kütuse õigsust kontrollitakse väga vähe ja inimesi selline trahv ei
hirmuta. "Inglismaal näiteks võib vale kütuse tarbijat karistada kuni 5000 naela
ehk rohkem kui 130 000 krooniga, mis sunnib inimesi ka seaduskuulekusele," lisas
Padar. Kontroll raskendatud Politseiameti korrakaitseosakonna juhtivinspektori
Indrek Sirgi sõnul on politseil kütusekontrolli raske teostada, sest selleks
puuduvad eelarves vajalikud summad. "Seni oleme seda teinud tolliameti
aparatuuriga ja mitte kuigi tihti," märkis Sirk. Tema sõnul maksab
kütuseproovide võtmiseks vajalik aparatuur kuni 3000 krooni, kuid kalliks teevad
selle proovidele esitatud kõrged nõudmised ja kuluv aeg. "Kahe aasta taguste
arvestuste kohaselt oleks kütuseproovide võtmine, nende analüüsimine ja hoidmine
koos selle juurde tehtavate teiste kulutustega läinud aastas maksma mitu
miljonit krooni, mida meie eelarves aga pole," lausus Sirk. Sellest hoolimata on
proovide aktiivne võtmine politseil pidevalt päevakorral, sest seda nõuavad
mitmed seadused. Praegu peetakse läbirääkimisi erinevate asjasse puutuvate
ministeeriumidega, leidmaks selleks vajalikku raha. Eesti Raudtee kätte on
jõudnud koopiad kahest sarnasest Valga depoo 147 külmvaguni müügilepingust,
milles erineb oluline detail - tehingu hind on ühes variandis 249 900 ja teises
82 950 dollarit. Eesti Raudtee kommunikatsioonidirektori Andrus Kuusmanni sõnul
on Eesti Raudtee käsutuses praeguseks kaks lepingukoopiat, mis on täiesti
ühesugused, välja arvatud tehingumahtude kolmekordne vahe. Pankrotimenetluses
Valga Külmutusvagunite Depoo teenib suurema lepingumahu põhjal tehtud arvutuste
kohaselt ühe vaguni müümisega Venemaa raudteekompaniile Resbalt 30 090 krooni,
teise, Eesti Raudtee käsutuses oleva koopia andmetel aga vaid 9989 krooni.
Võrdluseks - ühe külmutusvaguni väärtus vanarauana on umbes 20 000 krooni ja
depoo pankrotihaldur Heli Ernits on hinnanud vagunipargi väärtust
vanaraualähedaseks. Tasu vagunite eest ei saa depoo siiski mitte rahas, vaid
hoopis 7-protsendilise osaluse näol Resbaltile kuuluvas külmvedudefirmas
Paritet. Nii väljendavad kaks kolmekordse suurusevahega tehingumahtu pigem
Pariteti 7-protsendilise aktsiaosaluse väärtust. Depoo tegevjuhi Andrus Kõre
sõnul puudub tal info 82 950-kroonise tehingumahuga originaallepingu kohta. Ka
Resbalti ametliku esindaja vagunitehingus Aleksander Kassajevi sõnul on
tehingumaht 249 900 dollarit ja originaallepinguid on kaks - üks Valgas Kõre
käes ja teine Moskvas Resbalti peamajas. Õiget lepingut paljundada ja selles
olevaid numbreid asendada on Kassajevi sõnul lihtne. Kes ja miks seda teha
võiks, Kassajev ei tea. Riigiraudtee pole Kuusmanni sõnul näinud vagunite
müügilepingu originaali. "Meie ei pea otsima kuskilt mingeid lepinguid, Kõre asi
on anda need lepingud meile või ajutisele pankrotihaldurile," lausus Kuusmann.
Kuusmanni hinnangul võisid pooled teha uue lepingu suuremale summale niipea, kui
tekkis kära, et esialgne tehingusumma on väga väike. " Küsimus on ikkagi selles,
kas Pariteti aktsiaid on võimalik ka selle summa (249 900 dollarit - toim) eest
müüa. Meil ja ajutisel pankrotihalduril puudub info selle kohta, milline on
Pariteti majandusseis, kui palju see ettevõte dividende maksab ja kui suur on
aktsia reaalne hind, " lausus Kuusmann. Diilerivahetuse tõttu ei müüdud Eestis
eelmisel kuul ühtegi Fordi. Uue diileri kinnitusel autosid küll müüdi, kuid neid
ei jõutud veel ostjatele kätte anda. Kokku müüdi septembris Eestis 1090 autot,
neist 949 olid sõiduautod ja 141 veoautod. Suurimateks müüjateks kõikide
sõiduvahendite kokkuvõttes olid Volkswagen, Toyota ja Peugeot vastavalt 100, 95
ja 95 autoga. Sõiduautode seas olid suurimad automüüjad Toyota 92, Volkswagen 91
ja Nissan 77 autoga. Üheksa kuuga on kõige rohkem autosid Eestisse müünud
Peugeot, talle järgnevad Volkswagen, Toyota, Nissan, Mazda, Citroën ja Opel.
Peugeot edestab Volkswagenit hetkel 60 autoga, Toyota jääb maha 48 autoga.
Volkswageni müügijuhi Ivar Kulbini kinnitusel on salongis küll pisut vähem
inimesi, kuid heale müügile on kaasa aidanud korralik kliendibaas, sest firmad
tahavad autoparki täiendada. Aasta kokkuvõttes on üheksa kuuga müüdud 9283
autot, millest 1296 olid veoautod. Nii eelmise aasta septembriga kui ka üheksa
kuu kokkuvõttes tuleb müük ligi poole suurem. Möödunud kuul edestas Viking
Motors senist suurimat Opeli müüjat Ascarit. Viking Motorsi müügidirektori
Leemet Tamme sõnul aitasid numbrile kaasa ettevõtete suurostud. Ka järgmisel
kuul peaks Opeli tulemus olema päris hea - üle saja auto, seda tänu
politseiameti autoostukonkursi võitmisele Ascari ja Carringu poolt, samuti ootab
Viking Motorsis ligi 50 autot üleandmist. Septembris ei müüdud ühtegi Fordi.
Sõiduautomüügis tähendas see Fordile üldises edetabelis langemist 11. kohalt 14.
kohale. AS Info-Auto Fordi autosalongi müügidirektor Toomas Putmaker tõdes, et
septembri viimastel päevadel 12 autot küll saabus, kuid statistikas läheb kirja
üleandmisaeg, mis on nende autode puhul oktoobris. Möödunud kuul oli väga tihe
rebimine ka kõige enammüüduma automudeli osas. Nii on Volkswagen Borat/Golfi
müüdud 54 autot, Nissan Almerat 46, Toyota Avensist ja Daewoo Lanost 44 autot.
Nõudluse pidev suurenemine viis eile EVP hinna börsil 65 sendini, kuuga on hind
kerkinud juba 15 sendi ehk ligi kolmandiku võrra. Nõudluse suurenemine on seotud
üha hoogustuva maaerastamisega. Rahandusministeeriumi andmeil on
erastamisväärtpabereid seni väljastatud 13,95 miljardi EVP krooni eest ja
kasutusarvete jääk on vähenenud 1,997 miljardi EVPni. Ministeeriumi
finantsteenuste osakonna nõuniku Uku Hänni hinnangul väljastatakse veel kuni
2002. aasta 1. aprillini, mil lõpeb EVPde kasutustähtaeg, ligikaudu 0,3
miljardit EVPd. EVPde arv on aasta algusega võrreldes kahanenud ligi poole
miljardi krooni võrra, mis põhjustabki nende defitsiiti. Ka kasutusarvetel
olevatele ja veel väljastatavatele EVPdele on müüdavate riigivaradega katet
küllaga. Hänni sõnul jälgib valitsus tähelepanelikult EVP hinnarallit ja teeb
vastavalt sellele oma järgmised EVPsid puudutavad otsused. Hetkel on hinda
tasakaalustavaks mehhanismiks metsamaa müük järelmaksuga. Hänni kinnitusel
ostetakse EVP kallinemise tõttu juba praegu 60 protsenti metsamaast sellisel
viisil. Maa eest võib tasuda osade kaupa kuni 50 aasta jooksul. Kõige enam
kaotavad EVP kallinemisega need, kes alles nüüd asuvad väärtpabereid ostma
sundüürnikele võimaldatava EVP-laenu katteks. Kevadega võrreldes peavad EVPde
varumisega hiljaks jäänud maksma laenu tagasi ligi kaks korda rohkem. Hänni
sõnul on EVP väärtus olnud kogu oma kehtivusaja jooksul suures kõikumises.
"EVPde eest kompenseerimine ja kattevara erastamine ei püsinud tasakaalus,"
rääkis Hänni. Hänni kinnitusel jätkub kompenseerimine ka pärast EVPde kasutusaja
lõppu. "Seda näiteks kas juba rahas või teatud intressiga riigi võlakirjade
näol." Valitsus kinnitas eile erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse
muudatused, mille kohaselt langeb ära kohustus kasutada raha vaid omandireformi
kulutuste ja läbiviimise katteks. Seaduse muudatused peab kinnitama veel
Riigikogu. Korvpalliklubi Rakvere liider Priit Lokutshevski viskas Tallinna
Kalevi vastu 31 punkti ning juhtis liiga uustulnukad 94: 90 võidule. Täiseduga
jätkav tiitlikaitsja Tartu Ülikool/Delta sai kindlalt 105: 74 jagu BC
Hotronic'ust. Pool minutit enne mänguaja lõppemist näitas Vinni võimla tabloo
viiginumbreid 90: 90. Kalevi lõpurünnaku luhtas Sven Pugoneni vaheltlõige ja
sellele järgnenud kahepunktivise. KK Rakverele üllatusvõidu toonud lõpunumbrid
94: 90 vormistasid Rait Oraveri kaks tabavat vabaviset. Virulaste paremusele
ladus alusmüüri igas liinis silma paistnud Lokutshevski enesekindel tegutsemine,
Läti leegionär Igor Melnik tõi 16 punkti. Kalevi poolel hiilgas 35 punkti
visanud Indrek Ruut. Ilma haigevoodis Priit Pihela ning Indrek Visnapuuta
mänginud BC Hotronic jäi tartlaste vastu kiiresti tagaajaja ossa, kaotusest ei
säästnud miski. " Me ei suutnud vastase kolmestele ja kiirusele midagi vastu
panna. Ehkki visketabavus oli parem kui eelmistes mängudes, kaotasime laua väga
lühikesele meeskonnale. Rahul ei saa kellegagi olla, " möönis Hotronicu
peatreener Kalle Klandorf. Kaks viimast kohtumist kaotanud Nybit tegi
Ehitustööriista vastu kiiresti edumaa sisse ning võitis kindlalt 80: 64 (42:
27). Ehitustööriista särgis tegi kaasa hommikul Moskva rongist maha astunud 210
cm pikkune keskmängija Sergei Oleinikov, debüüt lõppes 4 punkti ja 4
lauapalliga. " Oleinikov annab meile korvi all palju juurde, samas puudub
meestel oskus pikkadele sööta. Nii Oleinikov kui Terry Hailey on kerge
kehaehitusega ja lükatakse oma kohalt ära, seetõttu läks palju palle kaduma, "
sõnas klubi peatreener Allan Dorbek. 28-aastane tsenter kandis BK Samaras teise
keskmängija kohuseid ning pidi vastaste liidri läbipääsutee sulgema. " Mänguaega
sain 5-10 minutit, kõik käsud anti täpselt kätte. Siin pean liidrirolli sisse
sulama ja kuigi Eesti liiga tase on Venemaa superliiga omast madalam, tundub see
mulle uue ja huvitava väljakutsena, " rääkis Oleinikov. Tulihingelisi ja
heatahtlikke pealtvaatajaid võlusid väärikalt käitunud võitjad ja rõõmus
peomeeleolu Olümpiatule süüdanud Cathy Freeman tõusis üheks võitjaks paljude
seas, kuid kandis Austraalia põliselanikuna raskemat koormat kui mitme
kuldmedali omanikud. Mõnel teisel mandril olnuks 400 meetri jooksu finaal
tavaline, Freeman tegi selle erakordseks. Ta jooksis Atlantas olümpiahõbeda
andnud ajast aeglasemalt, ei hiilanud publiku ees nagu maailmarekordeid koguv
megatäht. Ta lehvitas häbelikult, kuid ometi võitis nii pealtvaatajate, teiste
olümplaste, meedia, olümpiajuhtide kui Austraalia valitsuse poolehoiu. Freeman
sörkis auringil Austraalia ja aborigeeni lippudega. Ta ei tahtnud teha
poliitikat, vaid näidata oma lojaalsust sünnimaale ja truudust päritolule.
Sydney suurlehe pealkirjas Freewomaniks ristitud 27-aastane naine võlus nii
sportliku pingutuse kui inimliku käitumisega. Pole kahtlust, kes oli mängude üks
kangelasi. Austraallaste sallivus ja asjatundlikkus muutsid võistlemise
kergemaks. Venemaalt emigreerunud Tatjana Grigorjeva püstitas teivashüppes kaks
isiklikku tippmarki ja teenis hõbemedaliomanikuna sama tugeva aplausi kui
Freeman. Peoperemeeste vaimustus oma kuldkaladest tõusis haripunkti 4 x 100 m
vabaujumises, kui maailmarekordi püstitanud Austraalia nelik murdis esmakordselt
olümpiaajaloos USA. Jones nautis vaid võite Ian "Thorpedo" Thorpe'i valmistusid
kaasmaalased kuningaks kroonima. Kui 17-aastane imelaps 200 meetri vabaujumises
maailmarekordit uuendanud hollandlasele Pieter van den Hoogenbandile alla jäi,
vakatasid 17 000 pealtvaatajat. Hoobist toibudes lasi mõni vilet, lõpuks
tunnistasid aga kõik hollandlase üleolekut ja hindasid tema väärtust.
Hoogenbandi kaks kuldmedalit üllatasid kaasmaalasigi, mängude eel piirasid
lehemehed Inge De Bruijni. 27-aastane hollandlanna tõusis kolme esikohaga
parimaks ujujaks, ent ei pääsenud ameeriklannade kadedast dopingukahtlustusest.
Viit kuldmedalit ihanud Marion Jonesi ajaloolise saavutuse nurjasid nigel
kaugushüppetehnika ja kaasmaalannade krobeline teatevahetus 4 x 100 m jooksus.
24-aastane ameeriklanna talus kaotusi meelekindlalt, kuid ei leppinud nendega.
"Lõbu pakub üksnes võitmine," ütles ta. Michael Johnson võitis esimesena 400 m
jooksu kulla teist korda järjest, ent ta sai aru, et need olid Cathy ja Marioni,
mitte tema mängud. Haile Gebrselassie ja Derartu Tulu teenisid 10 000 m jooksus
teise olümpiavõidu. Odaviskaja Jan Zhelezny lisas auhinnariiulile kolmanda
kulla. Auväärse peatüki kirjutas olümpiaajalukku sõudja Steven Redgrave. Inglane
palus end Atlantas võidetud neljanda kulla järel maha lasta, kui teda veel kord
paadi juures nähtaks. Viiekordse olümpiavõitjana võib ta lauset korrata,
Ateenasse ta enam ei lähe. Kolmteist aastat võitmatuna maadelnud Aleksandr
Karelinile broneeritud neljanda kulla kahmas USA vägilane Rulon Gardner.
Keenialane Noah Ngeny masendas 1500 m jooksu valitsejat Hicham El Guerrouj'i,
kelle pettumust jagas kogu Maroko eesotsas kuningas Mohammed IV-ga. Valitses
rõõmus õhkkond Suurim vapustus rippus juuksekarva otsas USA ja Leedu
korvpallimeeskonna poolfinaalmängus. NBA tähtedel oli õigus, kui nad palusid end
Dream Teamiks mitte kutsuda - pigem oli tegu halva unistuse tiimiga. Leedulased
võitsid kolmandat korda järjest pronksmedali, kuigi meeskond oli Atlantaga
võrreldes oluliselt uuenenud. Kaheksa positiivset dopingujuhtumit, neli
sportlast loovutasid medali. Juan Antonio Samaranch jäi testijate ponnistustega
rahule. Kuigi dopinguvabast spordist ei julge ka kõige naiivsemad rääkida, ei
lasknud rõõmus ja lõbus õhkkond patustajate lugudel esile tungida. Sydney ja
austraallased elavdasid olümpialiikumise aateid, valitses sporti jaatav vaim.
Sõidukite kiirust põhimaanteedel mõjutavad nii nädalapäev, kellaaeg kui ka
Pühajärve Beach Party Inseneribüroo Stratum arvutid registreerivad Eesti
põhimaanteedel järjest suurenevaid keskmisi sõidukiirusi, mis tõusevad tippu
reedeõhtuti ja muudavad spetsialistide hinnangul liikluse järjest ohtlikumaks
ning ohvriterikkamaks. IB Stratum OÜ projektiinsener Margus Nigol võtab kolm
korda kuus sülearvuti, astub autost välja maanteepervele ja tõmbab plekist kasti
peidetud arvutist andmed umbes 34 000 sõiduki tüübi ja kiiruse kohta, mis on
Tallinna-Tartu maanteed mööda üle andurite vuranud. Peale Tallinna-Tartu maantee
ootavad Stratumi statsionaarsed kiirusemõõtjad-loendurid mitu korda kuus
tühjendamist ning akude vahetamist ka Pärnu ja Peterburi maantee ääres. Kolm
Soomest ostetud umbes 30 000 krooni maksvat induktiivmeetodil DSL-1 töötavat
seadet registreerivad asfaldi alla paigutatud voolusilmuste abil ülesõitvate
autode kiirused sajandiksekundi täpsusega, lisaks liigitab arvuti vooluimpulsi
tugevuse ja iseloomu järgi autod massi ja pikkuse järgi seitsmesse
sõidukiklassi. Aastaringset kiiruste monitooringut tellib juba 1998. aastast
Stratumilt maanteeamet, mille peadirektori asetäitja Harri Kuusk ütles
Postimehele, et lõppenud suvi tõstis keskmisi kiirusi maanteedel varasema
tõusuga võrreldes tunduvalt rohkem. Pidurdab vaid lumehang Kuuse sõnul näitavad
Stratumi mõõtmised, et kiiruse tõus põhiteedel jätkub siiani ning vähenemist
pole märgata ka väga halbades ilmaoludes. "Ainus, mis kiirusi langetab, on
füüsiline takistus - näiteks kui lumevallidest enam nii ruttu läbi ei saa,"
kirjeldas Kuusk. Ka Nigoli tähelepanekul ei suuda juhid aru saada, millal tee
libedaks muutub, ega reageeri ohule kiiruse olulise alandamisega. Tema sõnul
üritatakse peagi kiirusemõõtmise tulemusi ka maanteeameti teeilmajaamade infoga
võrrelda. Nigoli sõnul ei muutu suviste piirkiiruste tõstmisel ja talviste
langetamisel keskmised kiirused päevapealt. "Tavaliselt möödub nädal, mille
jooksul kõver aeglaselt üles või alla liikuma hakkab," selgitas Nigol. 1998.
aasta suvel oli Tallinna-Tartu maanteel keskmine kiirus 96,8 km/h, 1999. aasta
suvel 96,7 ja tänavu juba 97,8 km/h. Talvine kiirus oli 1999. aastal 83,8 km/h
ja aastal 2000 85,8 km/h. Kuuse sõnul tunduvad need matemaatilised keskmised
esmapilgul väikesed, kuid on samas otseses seoses liiklusohutuse ja õnnetuste
arvuga. Tema sõnul on üheks sellesuviseks kiiruste tõstjaks kindlasti politsei
puudumine maanteedelt. "Nendes kohtades, kus politseid teel näha, on ka kiirused
madalamad," nentis Kuusk. Korravalvurite põud Sama meelt on ka teede- ja
sideministeeriumi nõunik Hellat Rumvolt, kes seob politsei puudumisega tänavu
kaheksa kuuga Tallinna-Tartu maanteel kahekordistunud õnnetustes vigasaanute
arvu. Rumvolti sõnul on politsei olukorra juba käest lasknud ja kihutamine
põhimaanteedel on pärast mullu detsembris läbi viidud korravalvurite koondamist
kontrolli alt väljunud. "Murelikuks teeb, et kasvavad kõigi sõidukiliikide, ka
veoautode keskmised kiirused, välja arvatud poolhaagisega veokite omad," nentis
Kuusk. Nigoli ees arvutiekraanil tabelarvutusprogrammis avatud faili arvujada
näitab kujukalt olukorda Tallinna-Tartu maantee mõõtmispunktis. "Võtame ette ühe
tavalise kümmepäevaku andmed ja vaatame, mis teel toimus," ütleb Nigol ja toksib
arvutiklahve. Selle ajaga sõitis üle 110 km piirangualas asuva mõõturi andurite
ligi 34 000 autot. Neist 1185 ehk 3,5% sõitsid kiiremini kui 120 km/h, millest
omakorda 0,5% ehk 170 autot kihutasid juba üle 130 km/h. Kõige kiirem neist
sõitis reedesel päeval, 8. septembril kella 16.50 ajal 189 km/h. Nigoli sõnul
pole rekord teada, sest seade ei näita kiirust üle 200 km/h. Samuti ei saa meie
maanteeliiklust veel jälgida reaalajas, nagu Põhjamaade maanteeametites, kus see
kajastub internetis. Kihutades peopaika Kiirusepügalate tõusud teeinseneri
arvutis näitavad ilmekalt inimeste elukombeid ning isegi massiürituste toimumise
päevad võib hiljem ära tunda. Nii registreeris Tartu maantee mõõtur tänavu
Pühajärve Beach Party eelõhtul viie-kuue tunni jooksul keskmise kiiruse tõusu
3,4 km/h ning loendas tavalisest reedeõhtusest liiklusvoost 4000 Tartu poole
suunduvat sõidukit rohkem. Nigoli hinnangul tõstsid keskmist kiirust just
tavalisele liiklusvoole lisandunud kiirustavad autod. Ka olid varasematel
aastatel Tamula järvemuusika kontsertide ja Beach Party päevadel tõusnud
nähtavalt nii keskmine kiirus kui autode arv. Siiski ei mõjuta ei kontserdid ega
rannapeod üldiseid kümne päeva kaupa mõõdetud liiklusvoolu näitajaid, sest
sõidukite üldmassiga piduliste arv ei konkureeri. (PM) Harju prefektuuri
pressiesindaja Iga aastaga kasvav liiklusintensiivsus on vajutanud pitseri ka
Harjumaale. Aja märk on uued kiired sõiduvahendid, millega oleks nagu patt
liiklusmärkidega reguleeritud kiirusest kinni pidada. Üha madalamat
liikluskultuuri peegeldab joobes sõidukijuhtide arvu kasv, avariipaikadest
omavoliline lahkumine ja kiiruseületamise eest koostatud protokollid. Statistika
näitab, et septembris karistati halduskorras 1016 kiiruseületajat - 70 juhul
ületas sõidukijuht lubatud sõidukiirust üle neljakümne kilomeetri tunnis, 460
juhul fikseeriti kiiruseületamist kakskümmend kuni nelikümmend kilomeetrit
tunnis. Ülejäänud juhtudel jäi sõidukiiruse ületamine vahemikku kuni kakskümmend
kilomeetrit tunnis. Pidevat kasvutendentsi näitab ka liiklusõnnetuste arvu kasv.
Möödunud aasta septembris registreeriti 68 avariid, tänavu samal ajavahemikul
91. Neljakümnel juhul oli juht joobes ning 18 korral lahkus süüdlane
sündmuskohalt. 20 neist avariidest olid tingitud ebaõige sõidukiiruse valikust.
Tulenevalt olukorrast, kus viimastel kuudel Harjumaal toimunud liiklusõnnetustes
on olnud põhjuseks või raskendavaks asjaoluks liiklusvahendite liiga suur
kiirus, on politsei liiklusjärelevalve tõhustamiseks püüdnud anda maksimumi.
Läbi on viidud ka politseioperatsioone kiiruse varjatud mõõtmiseks. Ja mis seal
salata, pilt rikkumiste osas on kurb - inspektorid ei jõua protokolle nii
kiiresti vormistada, kui mõõtmist teostav auto aina uusi kiiruseületajaid
fikseerib. Ja nende hulgas leidub ka tõeliseid "roolikangelasi". 9. septembril
läbi viidud politseioperatsioonil mõõdeti Tallinna-Tartu maanteel ühe
mootorratturi sõidukiiruseks 193 km/h. Rattur ei reageerinud ka politsei
peatumismärguandele, kuid numbrimärgi järgi saadi kihutajale peagi jälile.
Sauelt pärit kroonilisele liiklusrikkujale, 1977. aastal sündinud Jaanusele,
keda on alates 1997. aastast karistatud halduskorras 16 korral, neist 11 juhul
kiiruseületamise eest, määrati taas 4600 krooni rahatrahvi ning karistati
juhtimisõigusest ilma jäämisega 24 kuuks. Loodetavasti panevad eeltoodud arvud
mõtlema ka neid, kes siiani kiiruseületamisse tolerantselt suhtunud on. Mulgid
lõid tavatu olukorra, kui andsid oma aasta õpetaja tiitli Tarvastu vallavanemale
Jaan Lukasele, kelle koolmeistrikarjäär lõppes juba paarkümmend aastat tagasi.
Õpetajate päeva puhul Estonia Teatri talveaeda Aasta Õpetaja 2000 tiitli järele
minev vallajuht Lukas kogus komisjonilt rohkem poolthääli kui tema 23
pedagoogist konkursikaaslast kokku. Viljandi maavalitsuse haridus- ja
kultuuriosakonna juhataja Kalle Küttim möönis, et nad lõid vallavanemat aasta
õpetajaks valides Eestis pretsedendi, sest õppetööst eemal olevale inimesele
pole seda varem antud. "Aga mulle see isegi meeldib," lausus Küttim. "Haridusel
on ju ka teine pool - luua head tingimused õpetamiseks." Küttis ütles, et
Tarvastu vallavanem on kohaliku hariduselu edendamiseks oma 13 valitsemisaasta
jooksul väga palju ära teinud. "Ta on teinud tõsise remondi Suislepa ja Kärstna
koolis, avas ühes lasteaias uue algkooli ning maksab õpilastele kaks korda
aastas rahalisi preemiaid," loetles ta. Jaan Lukas ütles eile Postimehele, et
teab juba oma valimisest. "Ausalt öeldes pole mul aimugi, kes mind sellesse
nimekirja pani," sõnas ta. "Mulle seletati, et selle tiitli võib saada ka
inimene, kes on muidu hariduse heaks palju teinud." Lukas lisas, et ega
pedagoogitöö talle nüüd nii võõras ka ole, sest ta õpetas seitsmekümnendate
aastate keskel Vatla 9-klassilises koolis joonestamist ning andis poistele
tööõpetuse tunde. Haridusministeeriumi üldharidusosakonna korraldustalituse
juhataja Ants Eglon ütles, et esialgu tegi vallavanema aasta õpetajaks valimine
neidki nõutuks ning nii mõnelgi kiskus seda kuuldes suu muigele. "Kui aga
faksiaparaadist tuli välja teine leht, kus olid kirjas tema teened hariduse
edendamisel, siis muie kadus," lisas ta. Egloni kinnitusel ei lähe õppetööst
eemal seisva inimese valimine vastuollu aasta õpetaja konkursi juhendiga. "Kui
Viljandimaa nii otsustas, siis pole meil õigust seda kahtluse alla seada,"
nentis ta. Tallinna võimuliidu jätnud Koonderakond triivib Tallinnas ka
vastasrinnast eemale, eilsel kohtumisel ei jõudnud Koond- ja Keskerakonna juhid
mingile kokkuleppele ühistegevuseks. Keskerakonna tõlgendusel oli nende
algatusel toimunud eilse kohtumise peamine tulemus, et partei esimees Edgar
Savisaar soovis Koonderakonna juhile Märt Kubole jõudu kõneluste pidamisel
Tallinna isamaaliitlasest linnapea Jüri Mõisaga. Koonderakonna esimehe Märt Kubo
sõnul ei andnud konsultatsioon Savisaarega otsest tulemust. "Me ei vandunud
teineteisele, et teeme koostööd Tallinna opositsioonis, ja mingit kokkulepet ei
saavutanud," mainis ta. Kubo väitel on Koonderakonna poolt jätkuvalt uks lahti
kokkuleppeks Tallinna võimuliiduga - kolmikliiduga ning valimisliiduga Rahva
Usaldus. "Praegu käib üks sekeldamine ja Koonderakond ei ole huvitatud sellest,
et ainult sekeldada," märkis Kubo. Samas möönis ta olukorra keerukust ja lisas:
"Eks Mõis peab nüüd valitsema koos vene erakondadega." Postimehel ei õnnestunud
eile saada selgust, kas linnavalitsusel on õnnestunud viia läbi
koonderakondlaste, Tallinna botaanikaaia direktori Jüri Oti ja tema eksülemuse,
keskkonnaameti juhataja Aap Mumme vallandamine. Linnavalitsuse mitme allika
sõnul on mõlemad mehed oma läinudnädalasest ootamatust haigushoost tervenenud ja
said kätte vallandamisteatised, ent ametlik kinnitus sellele puudub.
Linnavalitsuse korraldus teeb mehed kohtadelt lahti usalduse kaotuse tõttu, mis
välistab rahakompensatsioonide maksmise. Mumme oli avalik teenistuja, kel pole
töölepingut, ning seega pole olnud võimalik tema lepingusse ka lahkumishüvitise
maksmist kirjutada. Jüri Oti võttis aga tööle tema parteikaaslane Mumme, ning
juhul, kui Oti lepingus sisaldub hüvitise maksmine, on põhimõtteliselt võimalik
seda välja nõuda kohtu kaudu, vaidlustades enda vallandamise alust. "See oleks
linnaasutuse juhi puhul äärmiselt tavapäratu, kuid mitte päriselt välistatud,"
ütles Oti võimaliku kompensatsiooni kohta volikogu esimees Rein Voog. Eile
saatis Voog linnavalitsusele ettepaneku teha juriidiline analüüs AS Tallinna
Soojuse vallandatud juhatuse esimehe, Tallinna volikogu liikme Elmar Sepa 0,5
miljoni kroonise lahkumishüvitise maksmise õiguspärasuse kohta. Koonderakonna
esimehe Kubo hinnangul vallandas linnavalitsus tema parteilised alluvad Oti ja
Mumme täiesti ebaseaduslikult. "Neil on see kaart tagataskus ja on võimalus
kohtusse minna, kuid minu teada nad ei ole praegu selleks häälestatud," sõnas
Kubo. Valitsus tegi eile poliitilise otsuse ehitada kunstimuuseumi uus hoone
Kadriorgu hoolimata sellest, et nii jäävad sobilikust asupaigast ilma
sõjaväeluurajad ja Tallinna linnavõim pooldas muuseumimaja hoopis kesklinna.
"Muuseum on oluline," ütles Postimehele kultuuriminister Signe Kivi. Tulevase
muuseumi asukoht on Weizenbergi 34, kus praegu asub endine haiglahoone, millest
hiljem sai Eesti sõjaväeluure (G2) peakorter. Luurajate ümberpaigutamise hind on
50 miljonit krooni, selle võrra kasvavad ka muuseumi ehituskulud. Valitsuse
ametliku hinnangu järgi kujuneb ehituse maksumuseks 475 miljonit krooni, kuid
summa võib kasvada ka 750 miljonini. Rahandusminister Siim Kallas esitas
valitsusele neli alternatiivi muuseumiehituse rahastamiseks riigi ja erakapitali
abil, millest valiti välja ehitamine üksnes riigieelarve vahenditega.
Kõrvalejäänud variandid olid: pikaajaline laen; faktooring ehk eelarvest
tulevikus eraldatava raha arvel ehituse varasem rahastamine pankade poolt;
ehitise rajamine eraettevõtjate poolt, misjärel riik võtaks hoone pikaajalisele
rendile. Need variandid aga kujunenuks kõik kokkuvõttes kallimaks kui ehitamine
üksnes eelarvest, samuti välistanuks laenuvõtmine mõned välisabi vormid.
Erafirmale oleks muuseumiehitus risk ning soovijat tõenäoliselt keerukas leida,
tõdesid ministrid eilsel kabinetiistungil. Järgmise aasta riigieelarve projektis
pole ei muuseumiehituseks ega sõjaväeluure ümberpaigutamiseks sentigi, mistõttu
ehituse tõenäoline algus jääb 2002. aastasse. Ajakava peab valitsusele
kinnitamiseks välja pakkuma kultuuriminister Kivi. Keskkriminaalpolitsei loodab
täna esitada süüdistused Tallinna Keskturu direktori Vadim Polishtshuki
väidetavatele ihukaitsjatele, keda kahtlustatakse ärimees Mait Metsamaa
palgamõrva tellimise vahendamises. Kuigi ametlikult Tallinna Keskturu inseneri
ja kontrolörina töötavad Sergei Normanov (26) ja Valeri Guznetsov (34) on olnud
uurijale ütluste andmisel tõrksad, õnnestus keskkriminaalpolitseil tänu
salajasele jälitustööle koguda piisavalt süütõendeid, et pärast meestele
süüdistuste esitamist nõuda kohtult nende vahi all pidamise pikendust. Normanovi
ja Guznetsovi vahistas keskkriminaalpolitsei 24. septembril. Esmaspäeva õhtul
esitas keskkriminaalpolitsei juba ametliku süüdistuse mullu 12. oktoobril
Lastekodu 26 majas Metsamaa tapnud Andrei Dudotshkinile (26), kes on oma süüd ka
tunnistanud. Postimehe andmetel ei teadnud Lasnamäel elav narkomaan, et mees,
kelle ta oma endise koolivenna Normanovi tellimusel peab maha laskma, on endine
Tallinna abilinnapea ja Keskturu nõukogu esimees Metsamaa. Väidetavalt teenis
töötu Dudotshkin ühekordse tellimuse täitmise eest umbes 1000 USA dollarit
(praegu üle 17 000 Eesti krooni). Politsei ametliku uurimisversiooni järgi
tellisid Tallinna Keskturul võimutsevad allilmategelased Mait Metsamaa tapmise
selleks, et mitte maksta talle kaheksa miljoni krooni suurust hüvitist, mille
eest ärimees nõustus turu erastamiskonkursist kõrvale jääma. Metsamaa palgamõrva
uurimisega samaaegselt algatas keskkriminaalpolitsei eile ametkondliku juurdluse
leidmaks oma töötajate hulgast isikud, kes avalikustasid ajakirjanduses laia
kõlapinda tekitanud tapmise kohta kogutud materjalide üksikasju. Seetõttu
keeldusid keskkriminaalpolitsei ametnikud eile igasugustest kommentaaridest, mis
puudutavad Metsamaa mõrva lahendamise edusamme, ka ei andnud nad mingit
hinnangut Polishtshuki EPL Online'ile antud intervjuule. Keskturu juhi versioon
ärimehe tapmisest Tallinna Keskturu juhi Vadim Polishtshuki väitel sai Tallinna
endise abilinnapea ja turu nõukogu liikme Mait Metsamaa tapmise tellimuse
Jevgeni Bõkov noorem, keda politsei süüdistab ka Polishtshuki enda tapmiskatse
korraldamises. Polishtshuki sõnul jälitas noorem Bõkov Metsamaad ka kolme
inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse ajal. (Juulis 1999 kaotas Metsamaa
Mercedes Tabasalus suurel kiirusel juhitavuse ja põrkas kokku kolme vastutuleva
autoga. - PM) " Ta arvas, et Metsamaa lasi tappa ta isa (Jevgeni Bõkov noorema
sama nimega isa tapeti aprillis oma kodumaja ees Tallinnas - PM). Avariipaiga
lähedal metsatukas sihtis Metsamaa autot samal ajal vintpüss. Ent siis pööras
Metsamaa vastassuunavööndisse, " rääkis Polishtshuk. Ligi kaks kuud hiljem
tappis mõrvar Metsamaa siiski. Polishtshuki versiooni järgi palkasid mõrva
tellijad nii tema kui ka Metsamaa tapmiseks kaks meest. "Üks on arvatavasti
Venemaale põgenenud, teine - mari rahvusest - istub kinni," ütles Polishtshuk. "
Bõkov oli vaid tellimuse täitja. Tellijaid oli üks. Kes, seda ma praegu ei ütle.
" Polishtshuki sõnul oli tapetavate nimekirjas veel kaks isikut, kes on seni
elus. Neist ühel pole turuga vähimatki seost, ütles turujuht. Kes on Andrei
Dudotshkin? Kas ta töötas turul? Ei töötanud. Ma ei ole tast kuulnud ka. Ma ei
tea temast midagi. Sergei Normanov õppis Dudotshkiniga koos kutsekoolis.
Guznetsovi (teist vahialust - toim) ta ei tundnud. Ta on Dudotshkinist vanem.
Miks Dudotshkin väidab, et tema tappis Metsamaa? Ta on ju narkomaan. Pane süstal
lauale ja ta ütleb, et sa oled ta isa. Kas ta suudaks elada aasta pärast
tulistamist, kui ta on mõrvatellimuse täitnud? Tellijad oleks ta kohe
koristanud. Ta võib ju välja rääkida. Miks ta seda siis ütleb? Ma ei tea, mida
ta ütles või kas leiti püstol. Seda tuleb politseilt küsida. Ma ei kommenteeri
seda, sest ma ei tea, mis toimub. See, mis toimub, on provokatsioon. Kuna nad ei
suutud mind tappa, siis nüüd üritavad nad tappa mind puhaste kätega. Kes?
Konkurendid. No mõelge, kes tollal tahtsid turgu endale? Paljud tahtsid turgu.
Kui mind poleks, saaks turu tagasi võtta. Kaks kuud krediiti pole ja turg ei
tööta enam. Nad teavad seda. Teise Keskturule konkureerinud firma Rivingtoni
Halduse OÜ taga olid Meelis Lao ja jurist Aivar Pihlak. Kas nemad võisid tellida
mõrvad? Ei, Meelis ei läheks selle peale välja. Kes te pärast Keskturu
erastamist ameti poolest olete? Koordinaator. Turu juhatuse koordinaator ja
nõunik. Kas selline ametinimetus ongi töölepingus? Kui suur teie palk on?
(Vaatab lauakatte alt pabereid.) Jah, koordinaator. 7000 krooni teenin. Allikas:
EPL Online Ootamatult pikenenud Tallinna-reis sundis suhkruhaiget Tartu
noormeest laupäeva õhtul paaniliselt mööda linna apteeke ja haiglaid insuliini
otsima, kuid kusagil ei peetud võimalikuks hädas noormehele süstlatäit insuliini
müüa. "Ei ole normaalne, kui hädavajaliku insuliiniannuse saamiseks kulub nii
palju aega ja ringijooksmist - igas korralikus apteegis või haiglas võiks igaks
juhuks ikkagi mingi insuliinikogus olla," oli laupäevaõhtused katsumused läbi
teinud Bruno Täht (21) nördinud. Tudengist Täht tuli laupäeva hommikul Tallinna
asju ajama ning pidi esialgsete plaanide järgi keskpäeva paiku Tartus tagasi
olema. Seetõttu ei võtnud ta ka õhtust insuliiniannust kaasa. Paraku oli
asjatoimetusi rohkem, noormees jäi hilja peale ja tekkiski insuliinimure.
Vajalikku annust saamata oleks Tähe enesetunne kiiresti halvenenud.
Insuliiniotsinguid alustas Täht Punase tänava traumapunktist, kust öeldi, et
nemad ei tegele diabeetikutega ega tee insuliinisüsti, ning saatsid ta edasi
Narva maantee valveapteeki. Seal oli umbkeelne venelanna, kes ei saanud algul
üldse aru, mida temalt taheti ning pakkus Tähele insuliinisüstalt, millega aga
ilma insuliinita polnud midagi peale hakata. Seejärel suundus Täht Tõnismäe
valveapteeki, kus oli küll insuliin olemas, aga retseptita seda ei müüdud. Pika
läbirääkimise peale oli apteeker siiski nõus Tähele insuliini müüma, kuid mitte
ampulli kaupa, vaid kohe terve karbi. Kuna Täht vajas kahte insuliini, pika- ja
lühitoimelist, siis oleks kaks karpi maksnud kokku 502 krooni ning retsepti
oleks pidanud noormees viima apteeki järgmisel päeval. "Nii palju raha mul
muidugi kaasas ei olnud ja nii jäidki rohud apteeki paremaid päevi ootama,"
nentis Täht. Tõnismäelt siirdus Täht Keskhaiglasse, kus meedikud selgitasid, et
on seadusevastane teha insuliinisüsti inimesele tänavalt, kes lihtsalt väidab,
et tal on diabeet. Lõpuks suutis Täht veenda meedikuid niipalju, et need olid
nõus talle ühe insuliinisüsti tegema. Insuliini otsimise peale kulus 10 minutit
ning seejärel lasti noormehel ise endale süst ära teha. Kogu selle jooksmise
peale läks veidi üle tunni aja. "Hea, et sõbral oli auto, millega saime kiirelt
ühest punktist teise liikuda," nentis Bruno Täht. Pass välistab insuliinimure
Doris Bärenson sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna õendusala peaspetsialist
Suhkruhaigel, kes pidevalt endale insuliini süstib, peab suhkruhaigepass kaasas
olema. Kui ta seda näidanuks, siis ei oleks tal tohtinud insuliini saamisega
probleeme tekkida. Iga meedik võtab endale tehtud süsti eest vastutuse ja on
täiesti selge, et iga tänavalttulnu väite peale ei saa meedik talle süsti teha.
Seetõttu on täiesti loomulik, et noormehel lasti ise endale see insuliinisüst
teha, sest siis jäi vastutus temale. Õhust ei saa ükski arst vastutust enda
peale võtta. Mis puutub noormehe jooksutamisse apteekide vahel, siis ilmselt
tekkisid ka siin probleemid sellest, et tal ei olnud näidata diabeetikupassi.
Selline inimene, kes süstib end pidevalt, on meie mõistes terve, kuni ta hoiab
oma haigust kontrolli all. Terve inimene peab aga ise enda tervise säilimise
eest hoolitsema. Kuigi Haabersti linnaosa endine peaarhitekt Riho Hürden oli
eile valmis Tallinna linnakohtust lahkuma kas süütu või süüdlasena, jäi ta
mõlemast tiitlist ilma, sest kohus saatis ta kriminaalasja kaitsepolitseisse
täiendavale eeluurimisele. Selg higine, ruttas Hürden pärast kohtumääruse
ärakuulamist trepist alla. Käigu pealt lennutas ta üle õla lause: "Terror
kaitsepolitsei ja prokuratuuri poolt jätkub!" Päev varem süüdistas Hürden oma
viimases sõnas samu ametkondi räiges seaduserikkumises, tema
korruptsioonimaigulisi tegusid valgustanud ajakirjandust aga haiglases
verejanus. "Mulle on tekitatud palju teenimatut kahju, minu maine ja tervis on
rikutud," sõnas Hürden. Prokurör Kristel Siitami sõnul pole välistatud, et
Hürdeni olukord võib pärast eilset raskemaks minna. "Kuigi kohus ei nõustunud
Hürdeni väidetavate kuritegude kvalifikatsiooniga, andis ta tema kolme aasta
tagusele tegutsemisele negatiivse hinnangu," selgitas Siitam. Süüdistuse
kohaselt üritas linnaametnik Hürden pressida arhitekt Kalvi Voolaiult firmast
Kavol Arhitektid välja 120 000 krooni. Lisaks süüdistati Hürdenit maksuametile
tahtlikult moonutatud andmete esitamises. Kohtu lahendi kohaselt peab
kaitsepolitsei esitama Hürdeni asjas uue süüdistuse teiste paragrahvide alusel.
Pärnu linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon teeb võimuliidukaaslasele
Isamaaliidule ettepaneku anda haridust ja kultuuri juhtiva abilinnapea koht
Reformierakonnale, ütles Reformierakonna Pärnu piirkonna esimees Väino Linde.
Linde rääkis, et üleeile õhtul koos istunud Reformierakonna fraktsioon avaldas
rahulolematust abilinnapea Sulev Alajõe haridus- ja kultuuripoliitikaga Pärnus
ning teeb Isamaaliidule ettepaneku koalitsioonileping üle vaadata. Linde väitel
on sama meelt kaks Rahva Usalduse saadikut. Linnavolikogu viimase istungi ajal
protesteerisid raekoja ees Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi õpilased, kelle kooli
ähvardab sulgemine. Pärast seda on opositsioon kaalunud mõtet avaldada
linnavalitsusele umbusaldust ja leidnud toetajaid ka koalitsiooni ridadest.
Keskerakonda esindav Margus Tammekivi ja koonderakondliku taustaga valimisliitu
Pärnakas esindav Märt Mere ütlesid, et umbusaldusavalduse koostamisega
tegeldakse ja nädala lõpuks peaks asi selge olema. Teet Roosaar töötab ajalehes
Pärnu Postimees Endisesse tootmishoonesse tuleb hokimängijate, iluuisutajate ja
tavaliste uisutajate jaoks kolm jääplatsi Tallinnas Lasnamäel endises Dvigateli
tootmishoones avab tuleval nädalal uksed pealinna teine jäähall, mille katuse
all hakkab korraga töös olema kolm jääplatsi. Tulevase halli üks omanikest, ASi
HK Hall juhatuse esimees Leo Jakobson ütles Postimehele, et kaks täiemõõdulist
hokiplatsi saavad ümber poordid ning on eelkõige mõeldud hokimängijatele ja
iluuisutajatele. Kolmas väljak jääb poordideta ning sellel saab kahel päeval
nädalas mängida olümpiaala curling'ut, teistel päevadel on plats avatud n-ö vaba
jääna ehk lihtsalt uisusõprade kasutada. Hokipoisid pääsevad jääle treenima juba
12. oktoobril, harrastajatele on vaba jää õhtuti lahti alates 16. oktoobrist.
Jakobson märkis, et tund aega vabal jääl uisutamist maksab täiskasvanule 25 ja
lapsele 12 krooni. "Lapsele on lisaks veel tasuta ette nähtud tass kuuma teed,
sest olgem ausad, tegu on jäähalliga ning siin on ikkagi külm," lisas ta. Uue
halli uisutund on odavam kui linnahallis, kus täiskasvanul tuleb tunniajase
uisutamise eest välja käia 30 krooni ja lapsel 15 krooni. Jakobsoni sõnul on
Tallinnas praegu jääväljakutest suur puudus, mistõttu tekkis ka idee rajada
Dvigateli 192 meetri pikkusesse ja 36 meetri laiusesse endisesse tootmishoonesse
jäähall. "Lapsed ei mahu enam hokiringidesse ning linnahalli vaba jää on lausa
ohtlik, sest seal on korraga liiga palju inimesi," rääkis ta. "Seejuures olid
kõik jää-ajad nii Talleksis kui ka linnahallis täis." Jakobsoni sõnul on
hokiklubid ja iluuisutajad juba peaaegu kõik uue halli õhtused treeninguajad
kinni pannud. Uus hall pakub hommikuti koolidele võimalust lapsi odavalt
uisutama tuua, küsides umbes kahe klassitäie laste tunniajase uisutamise eest
300 krooni. "Põhjamaa rahvas saab siis ka põhjamaiseid alasid harrastada," lisas
ta. Hetkel käivad Suur-Sõjamäe 14b asuvas tootmishoones kiired ehitustööd,
pooleli on abi- ja riietusruumide ehitamine, täna hakatakse platsidele jääd
tegema. Jakobsoni sõnul saab uues hallis pidada ka hokivõistlusi ning seal
hakkavad tööle uisulaenutus ja kohvik. Jakobsoni ütlusel veavad umbes 20
miljonit krooni maksma minevat projekti kolm meest, kellel sai laste nadidest
uisutamisvõimalustest kõrini. Kolme jääplatsi rajamiseks Dvigateli endisesse
tootmishoonesse võtsid mehed pangalaenu. Jakobson märkis, et vajadusel saab uut
jääkeskust veelgi laiendada, kui rajada ka kõrval asuvasse samalaadsesse
tootmishoonesse jääväljakuid. Hundipea sadamas jäämurdja Tarmo naabruses oma
saatust ootav muuseumilaev Suur Tõll võib uude koju Admiraliteedi basseinis
jõuda selle kuu lõpuks, kuid alles siis, kui vajalik kokkulepe Tallinna Sadama
ja Eesti Meremuuseumi vahel saab sõlmitud. Eesti Meremuuseumi direktor Urmas
Dresen ütles, et seni on Tallinna Sadam ja meremuuseum jäämurdja Admiraliteedi
basseini lubava lepingu punkte täpsustanud. "Praegu on lepingu projekt Tallinna
Sadamas, vastust sellele pole veel tulnud," sõnas Dresen. Urmas Dresen lisas, et
ehkki muuseum on tänaseks põhimõtteliselt kokku leppinud ka basseini süvendama
hakkava ettevõttega, ei saa too enne midagi tegema hakata, kui sadama ja
muuseumi vahel pole kindlat kokkulepet Suure Tõllu ületoomise kohta. "Siis alles
saame sõlmida lepingu ka süvendajaga," selgitas Dresen. "Eks see kõik ole nüüd
veninud ja viibinud ja kui alguses arvasime, et saame septembri lõpuks laeva
sinna sisse, siis, kui nüüd ilm kah ära keerab, tuleb meil Suur Tõll ajutiselt
viia Hundipea sadama väliskai äärest Paljassaare sadamasse." Dreseni sõnul
valmistab meremuuseumile muret seegi, et praegu Hundipea sadamas seisvale
jäälõhkujale huvilised kahjuks ei pääse. "Ma ei taha ära sõnuda, kas Suur Tõll
saab selle aastanumbri sees Admiraliteedi basseini äärde või mitte," lausus
Dresen. "Ma loodan siiski siiralt, et oktoobrikuuga saab ehk asjad lahendatud."
Meremuuseum käis suvel välja idee rajada Admiraliteedi basseini äärde mereajaloo
keskus, kus seisaksid nii jäämurdja Suur Tõll kui ka allveepaat Lembit. Jan
Uuspõld ootab pikisilmi teatrisse tagasipöördumist. Kaua näitleja oma teisest
kodust ikka eemal olla saab. SLÕhtulehe arhiiv Kus mu vuntsid on? Kus mu parukas
on? Teleseriaali "Siperian nero" heitunud näitlejad käisid YLE TV2 stuudios
ringi, sest röövkraaded olid sealt öö jooksul lisaks paarile arvutile viinud ka
vuntsid ja parukad. Nimiosalist Jan Uuspõldu kolleegide vuntsimure ei
puudutanud. Sel lihtsal põhjusel, et tema rolligrimm on minimaalne: tään näos ja
korralik soeng peas. "Mul ei olnud vaeva, et käiks ja nutaks vuntse taga, ning
sain rahulikult oma rolli edasi teha," ei jõua Uuspõld õnnelikku saatust ära
tänada. 24-osalises seriaalis "Siperian nero" ("Siberi geenius") lapsemeelset ja
eluvõõrast Omski tuumafüüsikut kehastav Uuspõld kohendab end homme viimast korda
soomlaste kaamerate ette. Film saab valmis. "Joo," venitab Uuspõld. "Homme on
viimane võttepäev ja pärast seda suur pressikonverents." Milliste stseenidega
sarja hõivatuim näitleja viimasel võttepäeval kaamerat võlub, ei oska siperian
nero käigu pealt öelda. "Oh, ma ei tea täpselt, millised stseenid need on,"
lausub Uuspõld. " Kui saaksin selle stseeni numbri, siis ütleksin, mida viimasel
päeval võtame. Tekst on peas. " Soomekeelse teksti pähetampimist ja ses keeles
mängimist hindab Uuspõld kaunis keerukaks. "Suur osa mängust läheb maha, kui
hakkad keele peale mõtlema," ütleb ta. "Nüüdseks olen keele nii selgeks saanud,
et ei pea enam sellele mõtlema: saan stseeni sisse elada ja mängida." Ta
tunnistab itsitades, et viimasel ajal ta ka mõtleb soome keeles. Ilmselt nii
vägevalt, et tema eesti keelsessegi kõnesse eksivad soomepärased intonatsioonid.
"Joo," lausub Uuspõld, kui ta kesk lauset mõtteisse toppama jääb. Keelekeskkond
on külge jäänud, mis teha. "Ausalt öeldes pole ma ise hoomanud, et mul mingit
aktsenti oleks, aga kui on, siis johtub see sellest, et olen pidanud kümme kuud
võõras keeles mõtlema," räägib ta. Seevastu lõikab Uuspõllu kergest
soomestumisest kasu tema mängitav tegelaskuju Leo Natrunen. "Enamik teksti on
soome, üksikud repliigid vene keeles," selgitab Uuspõld. Vene geeniuse rolli
hindab näitleja maalähedaseks. Ta leiab, et stsenaristid on oma tööd hästi
teinud ning keerulise geeniuse mängimine osutus tänu sellele oodatust
lihtsamaks. Võibolla kergendas sisseelamist ka see, et füüsika vastu polnud
Uuspõllul koolis midagi. Pigem vastupidi: füüsika isegi meeldis talle. "Mingit
süvitsi geeniuse maailma minekut küll ei olnud," lausub ta itsitades. " Sinna
oleks ka äärmiselt raske jõuda. Seda tuleb kuidagiviisi hämada, et oled geenius.
" Ka ei pea Uuspõld seda rolli eriliseks katsumuseks, kuigi seriaalis mängib ta
esimest korda. Vaid kord tekkis tal imelik tunne, millest ta ise täpselt aru ei
saanud: "Mõtlesin, kas olen lihtsalt laisk või on mul rutiin," meenutab Uuspõld.
" Roll elas oma elu, olin rolli sees ja lihtsalt tegin. Kuna rezhissöör vitsa ei
andnud, oli see ilmselt rutiin. " Neljapäeva õhtuks on Uuspõld Siberi nero'st ja
seriaalirutiinist vaba. Peab maha lõpupeo ja naaseb koju Tallinna. Ta ei eita,
et Soome-töö lõpp toob kergendus- ja kahjutunde korraga. Kahju, et Tampere-aeg
otsas, kergendus, et töö saab tehtud. Uuspõllu töötsükkel on tavaliselt väldanud
neli kaheteistkümnetunnist päeva jutti. Kell seitse hommikul läheb transvaal
lahti ja nii õhtuni välja. Tavaliselt hindavad õhtused inimesed kella seitset
hommikul sügavaks ööks. Uuspõld pole erand, kuid mingist uneskõndimisest pole
võtteplatsil juttugi. "Tuleb endale sisendada: olen ärkvel, olen ärkvel,"
selgitab ta. Varane päevaalgus oli kohalike näitlejate "teene", sest nemad pidid
pärast hommikust pingutust teatrisse proovi kihutama. Uuspõld ise tunnistab, et
tunneb teatrist ja selle rutiinist puudust. Ta on mänginud ka filmivõtete
vaheajal omi rolle lavastustes "Mao tee kalju peal" ja "Kui me Moondsundi
Vasseliga kreeka pähkleid müüsime, siis ükski ei tahtnud osta", kuid uusi rolle
pole teinud. Nüüd, kui Uuspõld geeniusest prii, võtab ta nädala pausi- ja
mõtlemisaega, loeb Shakespeare'i "Kuningas Leari" ja astub draamateatri
proovisaali. "Kuningas Learis" mängib ta narri. Koomik, nagu ta on. "Mulle see
roll meeldib, sest tõe piiril on mõnus mängida," tunnistab ta. Teatrisse tagasi
ihalev Uuspõld tunnistab, et lõviosa aastatagustest kõhklustest "Sipe- rian
nero" kasuks või kahjuks algas teatrist. "Teletöö pole näitlejale selline
loomingulise rahulduse saamise koht nagu teater või film," lausub ta. "Kaalul
oli ju ikkagi terve aasta teatrita olekut!" Kaalul oli tubli osa isiklikku elu,
sest elukaaslane Liina Vahtrik jäi koju ootama, nagu õde Anne "Sinihabeme"
muinasjutus - igapäevane telefoniühendus ja kõik. "Ega helistamata saakski,"
lisab Uuspõld. Tampere-töö pakkus Uuspõllule vähe pere- ja teatrimelu, seevastu
otsatult jalgrattateid. Talle lihtsalt meeldib rattaga sõita. "Eestis on
jalgrattateid vähevõitu," poetab ta moka otsast. "Tallinnas on aga väga vastik
jalgrattaga sõita." Uuspõld sõidaks iga kell rattaga, ka oma Keila kodust
Tallinna tööle, kui saaks. "Saan aru, meil on vaene riik, mis teha," ohkab ta.
"See pole nii, et võtan kätte, sõidan teerulliga ja ongi jalgrattatee valmis."
Nii ongi Uuspõllul pisut kahju, et Tamperest minna tuleb. Ning maha ei jää
temast ainult eeskujulikud jalgrattateed. "Siin olen veetnud pea aasta elust ega
saa siit ükskõiksena minna, see on selge," kinnitab ta. Lisaks teatrile ootab
Uuspõldu ansambel Luxury Filters, kellega ta novembris paar korda üles astub.
Kunagi möirgas Uuspõld koos Filtersiga laulu "Tramm nr 66" ning telesaate
"Seitse vaprat" telefonid punetasid üksmeelselt. Nüüd on ansambel Uuspõllu sõnul
jäänud omamoodi pereürituseks, mis tuleb kokku, kui on põhjust. "Meil on
stuudioski mitme laulu põhjad ootel, ei saa neid sinna maha ka jätta," ütleb
Uuspõld. "Ja pidevalt settib ideid, mille väljendusvormiks on sobivaim just
vokaalinstrumentaalansambel." Kui Uuspõld saaks taas kord rollipakkumise
teleseriaali, võtaks ta selle vastu. Mis sellest, et "Siperian nero" nimiosa
teda algul heidutas. "Need kõhklused on nüüdseks ununenud, enam ma ei kõhkleks,"
räägib ta. " Kui ma poisipõlves esimest korda suusahüppetornis seisin, siis
pelgasin. Teisel korral enam mitte. " Kogemus maksab. Aga kuhu jäävad au ja
kuulsus? Uuspõld laseb laia naeru: " Televiisoris esinemine toob kuulsust mis
mühiseb. Nüüd on mul jälle tore tänaval käia. " Et inimesed talle tänaval järele
hõikavad või pika pilguga vaatavad, pole Uuspõllule probleemiks. "Kui see
häiriks, peaksin teist ametit pidama," muigab ta. Soomes pole ta veel autogramme
jaganud, seevastu Eestis kõvasti. Eriti Keilas. T-särgi staar Kord sattus Jan
Uuspõld seltskonnas istudes improviseerima ning sai maha kahe kantriparoodiaga.
stsenaristid lustisid nagu teisedki peolised. Lõpuks küsisid näitlejalt luba
laulude põhjal seeria kirjutada, kus füüsik oma suure armastusega muidu hakkama
ei saa, kui laulud appi võtab. Uuspõllu kehastatav geenius on eluvõõruse
musternäidis: armununa kahtlustab ta, et on mingisse kummalisse tõppe nakatunud.
"Minu meelest on see filmi 22. osa, kus geenius Leo otsustab tütarlapse südame
võitmiseks laulu kirjutada," räägib Uuspõld. " Ta asub laule kirjutama, saab
hakkama tõeliste totrustega ja jääb magama. Unes näeb aga, et on loonud kaks
suurepärast laulu, mis ta jalamaid staariks lennutavad. " Et filmitegelasest
saab üle Soome suur staar, läheb käima tõeline muusika masinavärk:
Leo-deodorandid (Leodorant), Leo-seebid ja Leo pildiga T-särgid pöörlevad
üksteise võidu staarikarussellil. Õigupoolest kaunistab otsatut nännikuhja Jani
nägu. Oma näopildiga T-särk teeb Uuspõllule nalja. Iseasi, kas ta seda ka
tulevikus kandma hakkab. Erinevalt tarkpea Leost jäi Uuspõllul kahe lauluga
staaritaevasse lendamata. Tänavusel teatrifestivalil Tamperen Teatterinkesä
sattus ta neid kogemata teatritelki laulma, sest kaasnäitleja Asko Sahlman
kutsus ta sinna üllatusesinema. "Kuna esinemisplats oli hirmus suur, ei saanud
tagapool seisjad aru, et tegu on paroodiaga," räägib Uuspõld. Hiljem kuulis ta
kaunis vastakaid kommentaare: osa publikust arvas, et mingi kiiksuga eestlane
ajas lihtsalt niisama laulujoru. USA loodab, et uus konflikt näitab pooltele
veel kord rahu alternatiive USA välisminister Madelein Albright kohtub täna
Pariisis Iisraeli peaministri Ehud Baraki ja palestiinlaste liidri Yasser
Arafatiga, püüdes lõpetada Lähis-Idas taas puhkenud vägivalda. Seni on kõik
vägivalla peatamise katsed luhtunud. Eile läksid uued kokkupõrked Iisraeli
sõdurite ja palestiinlaste vahel lahti vaid mõni tund pärast seda, kui pooled
leppisid kokku olukord kontrolli alla võtta. Kokkulepe ei pidanud Iisraeli armee
ülem Läänekaldal ja kohaliku palestiina julgeolekuväe juht sõlmisid ööl vastu
eilset kokkuleppe, mille kohaselt palestiinlased võtavad olukorra piirkonnas oma
kontrolli alla ja juudiriik viib palestiinlaste omavalitsuse aladelt välja raske
sõjatehnika. Päeva teisel poolel, kui Läänekaldal Nabluse lähistel maeti
varasemas tulevahetuses hukkunud palestiina noorukit, algasid uued rahutused.
Tulevahetuses Gaza sektoris sai vähemalt kaks palestiinlast surma. Iisrael on
kasutusele võtnud ka rünnakukopterid. Alates eelmisest neljapäevast, mil
kokkupõrked juutide ja palestiinlaste vahel puhkesid, on surma saanud üle 50
inimese, enamuses palestiinlased. Üle tuhande palestiinlase on haavatud.
Aktiivselt on rahudiplomaatiasse sekkunud president Bill Clinton, kes vestles
nädalavahetusel telefonitsi nii Baraki kui ka Arafatiga. Clinton rõhutas, et
ajaloo silmis võib praegune veresaun teenida tegelikult üllast rolli, kinnitades
mõlemale poolele veel kord, kui oluline on läbirääkimiste laua taha tagasi
pöörduda. Ühendriikide analüütikud on samas Clintoni kui rahutooja suhtes üha
skeptilisemalt meelestatud. Uus kriis ja selle kiire levik lubab ennustada, et
allesjäänud kolme ja poole ametikuu jooksul ei jõua Clinton ihaldusväärse
välispoliitilise trofeeni. "Tegu ei ole vaid järjekordse vägivallapuhanguga,"
ütles intervjuus New York Timesile endine Iisraeli suursaadik Washingtonis
Itamar Rabinovich. "Sel konfliktil on Iisraeli avalikule arvamusele tohutu
mõju," sõnas Rabinovich. " Inimesed olid viimased kümme aastat araablaste ja
Iisraeli konflikti lõpetamise suhtes optimistlikult meelestatud. Uus kriis avab
mitmed vanad haavad. " Otsustusvõimetu ÜRO Palestiina liidrid soovivad, et
Iisraeli käitumist konfliktis asuks uurima rahvusvaheline komisjon ning et ÜRO
Julgeolekunõukogu võtaks vastu resolutsiooni, kus juudiriik teravalt hukka
mõistetakse. Nõukogu liikmed on kinniste uste taga nõu pidanud juba kaks päeva,
kuid vähemalt teisipäeva pärastlõunaks ei suudetud kokku leppida, kui
karmisõnaliselt tuleks Iisrael hukka mõista. ÜROs töötavate diplomaatide sõnul
olid Ühendriigid esialgu igasuguse nõukogu sekkumise vastu, kuid on nüüd
põhimõtteliselt resolutsiooni vastuvõtmisega nõus. Venemaa president Vladimir
Putin alustas eile India-visiiti, millega loodab pisut taastada kahe riigi
vaheliste suhete külma sõja aegset tihedust. Putin kavatseb koos India
liidritega alla kirjutada rohkem kui kümnele lepingule, mis reguleerivad kahe
riigi vahelist koostööd majanduse, teaduse, tehnika, kultuuri valdkonnas.
Lepingutest tähtsaimaks on vaatlejad hinnanud strateegilise partnerluse
lepingut. "Läbirääkimised (selle lepingu üle) on tõestanud India ja Venemaa
pikaajaliste rahvuslike ja geopoliitiliste huvide kokkulangevust," ütles Putin
pressikonverentsil pärast seda, kui oli koos India peaministri Atal Behari
Vajpayeega dokumendile allkirja andnud. Vene ajakirjandus on visiidist
kirjutades pööranud kõige rohkem tähelepanu Venemaa relvatarnetele Indiasse.
Ajaleht Segodnja nentis, et Putin läks Indiasse kui Vene relvaekspordifirma
Rosvooruzhenije müügimees. Näiteks peaks just visiidi ajal saama alla kirjutatud
leping, mille kohaselt India ostab Venemaalt 124 tanki T-90S ja ehitab litsentsi
alusel veel 186. Tehingu hind peaks olema 750 miljonit USA dollarit. Teise
"sajandi tehinguna" loodab Venemaa Indiale maha müüa lennukikandja ristleja
Admiral Gorshkov ja mõned hävitajad MiG-29. See peaks Venemaale sisse tooma 1,3
-1,5 miljardit dollarit. Samas on Vene press käsitlenud Vene-India suhteid ka
geopoliitilises kontekstis ja nentinud, et siin on Putini ees küllaltki keerukas
ristsõnamõistatus. Juba aastaid on Venemaa püüdnud soojendada suhteid India ja
Hiinaga, et oleks midagi vastu panna USA liidripositsioonile maailmas. Nüüd aga
on Venemaal tekkinud palju pakilisem ja isiklikum vajadus saada hästi läbi
hoopis Pakistaniga - riigiga, millega Indial jällegi on äärmiselt pingelised
suhted. Pakistan on aga ainus riik maailmas, mis suudab lävida Talebani
liikumisega. Kuivõrd viimane on saanud oma kontrolli alla peaaegu kogu
Afganistani ja jõudnud Tadzhikistani piiri äärde, siis muutub Venemaale - mis
valvab Tadzhi-kistani ja Afganistani piiri - Talebaniga suhete loomine
elutähtsaks küsimuseks. Pakistani vahendus siin oleks väga kasulik.
Ajakirjanikud lausa kiskusid õblukese blondi naise autost välja. Kaamerate
sähvimine ja küsimustetulv takistasid tema teed uksest sisse, trepist üles ning
tundus, nagu möödunuks sel viivul korraga terve eluaeg. Mitmekümne telekaamera
rõnga vahele surutuna ei jäänud naisel üle muud, kui lähimale lauale karata ning
seal parteikaaslaste juubeldavaid ovatsioone vastu võtta. Kogu Taani tunnistas
Pia Kjærsgaardi triumfi, sest "Ei eurorahale" kampaania meditsiiniõe haridusega
liider võitis 28. septembri referendumil hiilgavalt suuri ja vägevaid. Pisike
parempopulistlik Taani Rahvapartei paiskas põrmu kaheksakümmend protsenti riigi
poliitliidritest, valitsuse, lõviosa opositsioonist ja söögilaua suurused
lehereklaamid euroraha kasuks - omades ise toetust peamiselt juhtumisi samal
arvamusel asunud puna-roheliselt vasaktiivalt. Kjærsgaardi võidu õhkkonda
tunnetaksid kohalikud reformerid, isamaalased ja keskerakondlased siis, kui Tiit
Toomsalu neile Riigikogus korraga ära teeks. Sest ka Taanis ei teinud tõsised
poliitikud Kjærsgaardist eriti välja, kuni Rahvapartei loosung "Krooni ja isamaa
eest" naelapea pihta virutas. Sotsiaaldemokraadist Taani peaminister Poul Nyrup
Rasmusseni aatekaaslased istusid Kjærsgaardi tuhkatriinust kuningannaks tõusmise
ajal nördinult oma fraktsiooni punalippudega dekoreeritud toas, ning sama vähe
oli lüüasaamise üle rõõmustada Taani opositsioonilistel liberaalidel ja
konservatiividel. Sest 53,1% euroraha kõrvale lükanud valijaid on nende kõigi
ühine kaotus. Rasmussen juhib lõhenenud Taani kõrval ka lõhenenud
sotsiaaldemokraate, sest umbes 40% võimupartei toetajaist on euroraha vastu. Oma
ridades, ehkki väiksemal määral, tuleb euroskepsisega rinda pista ka Taani
paremerakondadel. Referendumijärgsel hommikul ilmunud Berlingske Tidende
paigutas juhtkirja erandlikult esiküljele. Pealkiri "Häbi" väljendab küll
vähemuse, kuid ikkagi peaaegu poolte taanlaste meeleolu ja kartust, et see otsus
asetab nad väljapoole Euroopa süvenevat koostööd. "See otsus on õnnetus," kurtis
ajaleht ja pidas selle tagajärjena Taani taandumist euroliidu B-liikmeks. Ei saa
kuidagi öelda, et euroraha kasuks rääkinuks taanlaste silmis vähe ratsionaalseid
argumente, laenuintresside langus olgu vaid üheks näiteks. Kuid kolmnurgas
demokraatia, argumendid ja emotsioonid osutusid võitjaks kaks äärmist. Pole ime,
et end demokraatlikuks pidavad valitsused üritavad rahvahääletusi korraldada
enamasti juhtudel, kui tulemus on ette selge. Saksamaa ühinemise kümnenda
aastapäeva pidustustele saabunud välismaised poliitikud tunnustasid riigi
seniseid saavutusi, ent hoiatasid Saksa riigijuhte maal leviva paremäärmusluse
ja korralageduse eest. Dresdenis peetud aktusekõnes tänas Prantsusmaa president
Jacques Chirac nii sakslasi kui nende naabreid kümne aasta eest langetatud
ühinemis- otsuse eest. "Tänu sellele sai käesolev sajand, mille vältel oli
Euroopa kogenud nii palju õudusi ja kannatusi, sajandiks, mil võidutsevad õigus,
õiglus ja vabadus," ütles Chirac. Pidupäeva aktusekülalisteks olid Soome
president Tarja Halonen, Rootsi peaminister Göran Persson, Poola peaminister
Jerzy Buzek, Slovakkia valitsusjuht Mikulas Dzurinda, Ungari peaminister Viktor
Orban ja tema Tshehhi kolleeg Milos Zeman. Venemaad esindas Föderatsiooninõukogu
esimees Jegor Strojev ja USAd välisminister Madeleine Albright. Suurbritannia
oli Dresdenisse saatnud asepeaminister John Prescotti. Kuigi peokülaliste seast
puudus endine, nn ühinemiskantsler Helmut Kohl, ütles Chirac tema aadressil
eriti sooje sõnu. Helmut Kohl ise polnud piduliste nimistus, sest elab praegu
raskelt üle Kristlik-Demokraatliku Partei (CDU) mainet laastavat finantsafääri.
Sakslaste rahvuspüha pidas ta eile perekonnaringis oma kodus Ludwigshafeni
lähedal. Saksamaa president Johannes Rau nentis, et ühinemisele aitasid
otsustavalt kaasa omaaegse Saksa Demokraatliku Vabariigi kodanikud. Samas ei
häbenenud ta tunnistamast, et tänase Saksamaa idaosas on tööpuudus lääneosaga
võrreldes peaaegu kaks korda suurem. Ungari endine peaminister Gyula Horn ütles
eile Düsseldorfis korraldatud aktusel, et Saksamaa ühinemisega saavutati
riikliku õigluse, demokraatia ja vaba turumajanduse rahvusvaheline heakskiit.
Horn oli 1989. aastal piiride avanemise aegu Ungari välisminister. Saksamaa
praegune liidukantsler Gerhard Schröder tänas Euroopa kõiki naaberriike toetuse
eest ja meenutas, et just Kesk- ja Ida-Euroopas alanud reformiliikumised
käivitasid omal ajal protsessi, mis viis Saksamaa riiklikule ühtsusele. Eile
pühitsesid sajad tuhanded sakslased kogu maal ühinemise kümnendat aastapäeva.
President Rau toonitas: "Täna peame pidu selle nimel, et Saksamaad ei lõhestaks
enam ükski piir, mille lähedus põhjustaks inimjahti." Jugoslaavia opositsioon
jätkab üldstreigi teisel päeval inimeste kutsumist tänavatele, et sundida
president Slobodan Milosevici tagasi astuma. Vaatamata üleeilsetele
massiprotestidele ja üldstreigile ütles Milosevic BBC teatel televisioonis, et
tal pole kavatsust astuda kõrvale kavandatud teisest voorust. Ametlikel
tulemustel ei saanud opositsiooni kandidaat Vojislav Kostunica esimeses voorus
vajalikku enamust ja seega on Jugoslaavia võimude sõnul vaja korraldada teine
voor. Opositsioon pole aga sellega rahul, väites, et Kostunica võitis juba
esimeses voorus. Milosevic hoiatas televisioonis, et Jugoslaavia laguneb, kui
opositsioon tuleb võimule. Opositsiooni üks liidreid Zoran Djindjic ütles, et
Milosevici pöördumine näitas "diktaatorit, kes palub abi inimestelt, keda ta
terroriseeris kümme aastat". "Milosevic pidas ähvardava, väga närvilise ja
ebastabiilse kõne," ütles Djindjic. Streikijate suurim edu seni on olnud
Jugoslaavia kahe suurema kaevanduse töö peatamine, mis avaldab juba mõju
elektrijaamadele ja ähvardab põhjustada elektrikatkestusi. Eile teataski Serbia
elektrikompanii, et on alustanud elektripiirangutega. Belgradi sõltumatu
raadiojaama Free B92 teatel tulevad elektrikatkestused söepuuduse tõttu, mille
põhjustas omakorda Kolubara kaevurite streik. Eile jätkusid Jugoslaavia linnades
ka massimeeleavaldused. Free B92 andmetel arreteeris Serbia politsei eile
hommikul neli inimest ja mitu sai vigastada, kui politsei üritas eemaldada
teetõket Ibari teel Vranici juures. Politsei arreteeris eile ka Belgradi
transpordikompanii presidendi Dragan Tosici üldstreigi organiseerimise eest
Jugoslaavia pealinnas. Opositsioon kutsus edasi püstitama Belgradis teetõkkeid.
Tänaseks kavandab opositsioon suuri meeleavaldusi Belgradis ning homseks
loodavad nad kokku saada veelgi rohkem inimesi. Armee ülem kindral Nebojsa
Pavkovic on läbirääkimistel Kolubara kaevuritega alates eile hommikust. Ta on
hoiatanud streikijaid, et nood ähvardavad rahvuslikku julgeolekut. Samas ütles
Pavkovic enne valimisi Free B92 teatel, et armee tunnustab valimistulemusi.
Kaevureid on külastanud ka Kostunica, kes kutsus neid üles Milosevici vastu
edasi pingutama. Kolubaras streigib umbes 4500 töölist. Päevaleht Danas vihjas
eile aga võimalusele, et streikima hakkavad ka hüdroelektrijaamad Djerdab 1 ja
2. Venemaa president Vladimir Putin on CNNi teatel pakkunud ennast vahendajaks
Milosevici ja Kostunica vahel, kuid on saanud kummaltki tagasilükkamise.
Kostunica ütles eile, et on valmis külastama Moskvat, kui saab Putinilt ametliku
kutse. Putin on ühisavalduses Saksa kantsleri Gerhard Schröderiga öelnud, et on
Kostunica võidus veendunud. Vene meedias ringlesid eelmisel nädalal
spekulatsioonid, et Milosevic võib Venemaalt asüüli paluda. Samalaadse
ettepaneku tegi Vene võimudele ka Jugoslaavia endine peaminister Milan Panic.
Lõuna-Inglismaa kuurortlinnas Bournemouthis alanud iga-aastasel konservatiivide
parteikonverentsil on tähelepanu keskpunkti tõstetud veidi üllatuslikult
tervishoiupoliitika, vähem üllatuslikult aga ELi temaatika. Konservatiivide
varivalitsuse rahandusminister Michael Portillo rõhutas oma eilses ettekandes,
et võimalik tulevane tooride valitsus suurendaks kulutusi tervishoiule, üritades
seeläbi suurendada ka erasektori rolli. BBC Raadio 4-le antud intervjuus ütles
Portillo, et leiboristide poliitika, kus inimesi on julgustatud investeerima oma
kodudesse, pensionisse ja haridusse, ei ole õige, sest valitsus on unustanud
investeeringud tervishoidu. Konservatiivide konverentsi teine põhiteema on olnud
jätkuva vastuseisu rõhutamine ELi ühisvaluutale eurole. See on teema, kus enamik
Briti valijaid eelistab konservatiivide seisukohti leiboristide omadele ja
toorid üritavad sellest võimalikult palju profiiti lõigata. Veelgi tugevdab
nende positsioone Taani ei-ga lõppenud referendum möödunud nädalal. ETV, kell
20.05, "Pealtnägija". 

2009. aastast tuleb Saksamaal kõik majad soojustada nii, et kütteks kuluks
energiat 30% vähem kui praegu, teatas minister Wolfgang Tiefensee. Vastasel
korral karistatakse majaomanikke kuni 50 000 euro suuruse trahviga. Tänavuste
jõulude ajal võib energiaga veel pillavalt ümber käia. "2020. aastaks peame
saavutama küttekulutuste vähenemise 50 miljardi euro võrra," arutleb Tiefensee,
et lõppkokkuvõttes tasub hoonete soojustamine, milleks majaomanikel kulub
arvutuste järgi 15,2 miljardit eurot, ennast mitmekordselt ära. 2009. aasta
tähtaeg pole aga viimane. Ministri arvates tuleb hiljemalt 2012. aastal nõuda
majaomanikelt uut tegevusplaani, et vähendada küttekulu veel 30% võrra. Ka peab
uuenevatest energiaallikatest piisama 14% majade kütmiseks. Saksamaa ongi
järjest rohkem panustanud hoonetele päikesepaneelide paigaldamisse. Korraldus
puudutab siiski ainult uusi, alles ehitatavaid maju. Sakslased loodavad, et
rohelise energiakauba müük maailmas elavneb, ja kuivõrd Saksamaa on seadmete
valmistamisel teistest ees, siis tulebki tehastesse 300 000 töökohta juurde, et
ostjate nõudlust rahuldada. Hispaania majandusminister Pedro Solbes kinnitab, et
kaasmaalased pole ikka veel mõistnud euro väärtust ja loobivad seepärast kergel
käel jootraha. "Kole on vaadata, kui inimesed jätavad terve euro jootrahaks
tassi kohvi eest, mis maksab vaid kaks eurot," kõneles majandusminister
olukorrast riigis, kus inflatsioon on tõusnud katastroofilise 4,1 protsendini.
See on kõrgem kui teistes eurotsooni riikides. BBC kinnitusel oli Hispaanias
enne euro tulekut kombeks anda jootrahaks 25 peseetat. Noid rahasid mahtunuks
ühte eurosse 166. Majandusministri arvates on just helde jootraha jagamine üks
põhjus, miks elukallidus on riigis euro tulekuga järsult tõusnud. "Printsess
Diana süda oli valust lõhkemas, kui Hasnat Khan teatas, et ei abiellu temaga. Ta
otsis Dodi Fayedilt vaid lohutust, mitte armastust," kinnitas Diana ja Dodi
hukkumise asjaolusid uurivas Londoni kohtus printsessi lähemaid sõbratare Rosa
Monckton. "Diana armastas kirurg Hasnat Khani kogu südamest ja lootis, et neil
on ühine tulevik," kinnitas Rosa Monckton kohtule Sunday Telegraphi andmeil.
Kõigest kaks nädalat enne oma traagilist surma, Kreeka saartel puhates, oli
Diana rääkinud sõpradega ainult Hasnatist. Ma mõistsin, et ta igatseb seda
meest. Kordagi polnud jutuks abielu Dodi Fayediga," ütleb Monckton. Printsess
oli valmis vastu võtma islami. See samm jäi astumata vaid sellepärast, et Hasnat
otsustas nende vahekorrale lõpu teha. Kui ajalehtedes ilmusid esimesed fotod
Dianast ja Dodist, oli printsess ehmunud ja endast väljas ning ütles mulle:
"Nüüd ei võta Hasnat mind enam tagasi." Kirurg: abielu oli võimatu Sunday
Telegraph kirjutab, et Hasnat Khan lõpetas suhted Dianaga 1997. aasta suvel,
mõni kuu enne printsessi surma, sest tema veendumuse kohaselt olnuks nende
abielu võimatu. Kui ma võtaksin ta naiseks, siis lahutaksime hiljemalt aasta
pärast," oli Hasnat oma perekonnale öelnud.Me oleme kultuuritaustalt erinevad,
nagu võiksid olla inimesed kahelt eri planeedilt. Tema on Veenuselt, mina
Marsilt. Kirurgi ja printsess Diana vahekord algas 1995. aastal. Enamasti
viibisid armunud Hasnat Khani korteris Londoni Chelseas. Tõsi, Diana varjas seda
suhet avalikkuse eest suure hoolega ja tema armastusest Pakistani päritolu
kirurgi vastu oli ajakirjanduses tema eluajal vähe juttu. Praegu 48aastane
Hasnat lahkus Suurbritanniast vaid paar kuud tagasi. Tema isa rääkis
ajakirjanikele, et poeg oli Dianat iseloomustanud kui väga iseseisvat ja lahke
olekuga naist. Mu poeg mõtles paluda tema kätt, kuid loobus siis sellest, sest
teadis, et abielu kahe eri usku inimese vahel ei saa olla püsiv," ütles isa.
Hasnat Khan abiellus enne Suurbritanniast lahkumist Afganistani kuningasuguvõsa
liikme, 29aastase Hadia Sher Aliga. Rosa Moncktoni jutu kohtus pareeris Diana
kasuema krahvinna Raine Spencer, kes ütles, et Dodi Fayed ja Diana olid armunud,
ja on usutav, et neil oli plaan abielluda. Kuid krahvinna polnud printsessile
kuigi lähedane. Diana karske suhe Dodiga Seevastu on printsessi lähedaste
sõprade hulka loetud ajakirjanik Taki Theodoracopulos varem kinnitanud, et Diana
ja Dodi ei maganud kunagi ühes voodis. "Praegu kõneldakse palju, et kui Diana
Alma silla tunnelis surma sai, siis ootas ta Dodi last. Ma küsisin seda temalt
kolm päeva enne õnnetust - ta naeris mulle näkku ja ütles, et kui Dodi on tema
armuke, siis olen seda ka mina. Nad ei maganud koos," ütles Taki. Londoni kohus
on Diana ja Dodi Fayedi surma asjaolude kohta tunnistusi kuulates muu hulgas
välja nõudnud printsessi kirjad Dodile ja kuninganna Elizabeth II abikaasale
Philipile. Kohtus andis tunnistusi modell Kelly Fisher, kes oli Dodi kallim
1997. aastal. Ta ütles, et kuulis St. Tropezi minekust ja jahiga sõitmisest Dodi
isalt ning uskus, et ta kutsutakse kaasa. Dodi aga lükkas isa jutu ümber ning
ütles Kellyle, et peab jääma Londonisse ega sõida kuhugi. 6. augustil 1997 ilmus
ühes ajalehes foto, kus Dodi ja Diana suudlevad. Isa soovitas Dodi unustada,"
kurdab Kelly. Mõni aeg tagasi oli Dodi kinkinud talle hiigelsuure safiiriga
kihlasõrmuse, peaaegu täpse koopia sõrmusest, mille prints Charles omal ajal
Dianale kinkis. Pärisin temalt, kas ta tahab kihluse lõpetada? Küsisin, kas meie
vahekord on lõppenud? Dodi keerutas. Ma ei saa telefoni teel rääkida," ja ei
vihjanud poole sõnagagi suhte lõppemisele. Ta oli maksnud Kellyle 2000
naelsterlingit (50 000 krooni) päevaraha ja ostnud modellile 5 miljonit
naelsterlingit maksva maja Los Angeleses, et ta modellitööst loobuks ja ainult
Dodile pühenduks. Eile varahommikul pommitasid Türgi sõjalennukid mitut küla
Põhja-Iraagi kurdi aladel. Iraagi võimude teatel tabasid pommid vähemalt kümmet
küla, surma sai üks naine. Jarawa ja Sankasari linnapead väitsid, et pommitamine
algas juba kella kahe ajal öösel ning kestis vahetpidamata mitu tundi. Maatasa
tehti uusehitisi ja koole. Türgi armeejuhtkond kinnitas pommiheitmist, kuid
väitis, et sihtmärgiks olid keelatud Kurdi Tööpartei sissilaagrid. Türgi
telekanalite teatel käis pommitamas 20-50 lennukit. Türgi asepeaminister Cemil
Cicek ütles riigi uudisteagentuuri andmeil, et õhurünnakud jätkuvad ka
lähinädalatel. Me ei jäta enne, kui kurdi mässulised on relvad maha pannud,"
lausus Cicek. Varem on Türgi pommitanud Iraaki suurtükkidest ja teinud mõne
kopterireidi, sõjalennukeid rakendati rünnakul esimest korda. Iraagi kurdi armee
juhtkond teatas sõdurite saatmisest Türgi piiri äärde "uurima tehtud kahju ja
aitama elanikke". Sel nädalal teatab Suurbritannia valitsus kavast kolmandatest
riikidest saabuvate turistide õigusi kärpida. Väljastpoolt Euroopa Liitu pärit
inimestele antakse tulevikus õigus viibida Suurbritannia pinnal senise kuue kuu
asemel vaid kolm kuud. Kui riiki tullakse sugulaste või tuttavate kutsel, siis
peavad nood deponeerima vähemalt 1000 naelsterlingit (25 000 krooni) katmaks
kutsutu võimalikke tagasisaatmiskulusid. Kaotada tahetakse ka inimeste õigus
kaevata kohtusse, kui immigratsiooniametnikud nad viisast ilma jätavad. Praegu
on riik pidanud kohtutele selliste kaebuste käsitlemise eest maksma aastas 30-40
miljonit naelsterlingit. Apellatsiooniks peab leidma lihtsama ja odavama
mooduse," teatab immigratsiooniminister Liam Byrne. LASKESUUSATAMINE Eveli Saue
tõusis Pokljukas aasta viimasel individuaaldistantsil, sprindis, MK-punktidele,
saades kahe möödalasuga 24. koha. Võitjale prantslannale Sandrine Baillyle
kaotas ta 1.23,7. "Raske hooaja esimene pool on möödas. Nüüd saab nädala
enam-vähem puhata. Taastuda," õhkas Saue. Pärast jõule tuleb aga taas tõsiselt
treenima asuda, et kevadeni vastu pidada. Saue asub maailma karika kokkuvõttes
56 punktiga 28. kohal. Sauet hämmastas, et 15 km distantsil, neljapäeval, ei
saanud ta taas kord hoogu üles, sõiduaeg oli kõigest 68.. Laupäevases sprindis
suusatas Saue märgatavalt kiiremini. Varem pole mul sellist kõikumist olnud, et
täna nii ja homme naa. Mõlemal pikal distantsil olen tänavu olnud pehmelt öeldes
kehv, sprindis aga on taas kõik hästi. Asi on psühholoogias, pakkus Saue: "Ma ei
julge minna 15 kilomeetrit sõitma, kardan väsimist. Sestap alustan ja lõpetan
aeglases tempos. Sprint on lühike, tean, et kuidagi ikka vastu pean." Laupäeval
oli Saue tiirus viibimise aeg paremuselt teine. Kaht möödalasku keerulistes
oludes peab ta pigem heaks kui normaalseks: "Puhusid iilid, aga ma sain
märkidele hästi pihta. Äkki oli mul õnne - tiiru saabudes tuul vaibus?" Kadri
Lehtla sai sprindis neli trahvi ja 72. koha. Meestest oli Indrek Tobreluts kolme
möödalasuga 41. ja Roland Lessing (4) 78.. Võitis norralane Ole Einar
Bjørndalen. Pühapäevastes teatesõitudes said Eesti naiskond ja meeskond
vastavalt 14. ja 13. koha. Võitsid Saksamaa ja Venemaa. MK-sari jätkub 2.
jaanuaril Oberhofis. VEHKLEMINE Tartu lahtistel meistrivõistlustel epees alistas
MM-võistlustel rumala vea tõttu diskvalifitseeritud Maarika Võsu pronksinaise
Irina Embrichi 15:14. Meeste epee finaalis võitis Nikolai Novosjolov Marno
Allika 15:8. VÕRKPALL Ei ole midagi uut siin võrkpallipäikese all. Eesti
karikavõistluste finaali jõudsid Tallinna Selver ja Tartu Pere Leib ning 3:0
võidu võttis Selver. Tartlaste jõud oli Kuressaares peetud Final Fouril jäänud
poolfinaali, kus alistati Pärnu VK 3:2 (otsustav geim 16:14). Selver oli
poolfinaalis näinud üllatavalt suurt vaeva Sylvesteriga, võites 3:1 (15, 23,
-22, 23). "Nägime ette, et nädalavahetuse mängud võivad tulla küllalt rasked,"
ütles Selveri peatreener Avo Keel. "Detsembrikuu mängudegraafik on olnud väga
tihe. Kui füüsiliselt oligi meestel raske, siis nende vaim pidas vastu."
Finaalis andis Selver vastasele geimides vastavalt 20, 23 ja 22 punkti, võites
raskemalt kui hiljuti Balti liiga mängus Tartus. Esimeses geimis pääses Selver
kiiresti ette ja hoidis edu tänu heale servile küllalt kindlalt. Teises geimis
pääses omakorda Pere Leib ette 14:9, aga pealinlased võtsid kohe järele ja
läksid ettegi 20:17. "Kohati saime paremini vastu kui Tartus, aga ikka tuli
sisse äravajumisi, millest mängu tagasi saada oli keeruline," tõdes Pere Leiva
juhendaja Urmas Tali. "Kui geimilõpud lähevad käest, siis geimide keskosas
toimuv väga ei määra." Tali ütles, et eelmise päeva raske mäng pärnakatega
väsitas tema hoolealuseid. Sama teravat minekut kui laupäeval polnud enam
noorukesel diagonaalründajal Oliver Vennol. "Ega nuriseda saa. Olgem ausad, tänu
temale me üldse finaali jõudsimegi," lausus Tali. Venno tõi poolfinaalis
pluss-miinus arvestuses hiilgavad 26 punkti ja viimases geimis rünnakutest
üksinda pooled Pere Leiva punktid (8). "Ta küll kippus lõpus väsima, aga kui sul
on minekupäev, pole midagi tagasi hoida," muheles Tali. Kui Selver ootab, kas
neljapäevaks jõuab Tallinna Prilepi klubi ja saab pidada ära euromängu, siis
Pere Leival algas jõulupuhkus. Võõrleegionärid pääsevad nädalaks koju ning klubi
peab reedeks otsustama, kas kehvalt mängival slovakil Eduard Metelkal palutakse
mitte naasta. KORVPALL Naiste Balti liigas said Eesti klubid eile kaks nappi
kaotust Tallinna Living jäi alla BC Minsk 2006 naiskonnale 73:77 (Livingu
resultatiivseim Kerttu Jallai 20 punktiga) ja TLÜ/Volta Berezina-RCOR-ile 76:77
(Heila Rosenfeldt 25). Eriti dramaatiline oli TLÜ ja Berezina kohtumine. Jäänud
kolmandal veerandajal 23 punktiga taha, pääses TLÜ lõpus ette. Kui mängida jäi
12 sekundit, alustas TLÜ rünnakut kolmepunktilises eduseisus. Kuid kaks sekundit
enne lõppu tegi üks vastastest vaheltlõike, millele järgnes TLÜ ebasportlik
viga. Berezina tabas ühe vabaviske ja küljeaudi järel kolmepunktiviske.
Laupäeval oli TLÜ võitnud Minski 70:68 (Ashley Wallace 22), kuid Living kaotanud
Berezinale 58:69 (Jallai 20). Jaak Mae keskendus Itaalias 42 km pikkusel La
Sgambeda vabatehnika maratonil suuremalt jaolt kohalike suusatajatega
madistamisele, sestap ei õnnestunud tal grupifinišis tõusta kõrgemale 13.
kohast. Kuna sprinterit Maes pole, vedas ta viimasest neljast kilomeetrist kolm,
üritades peagrupist jalga lasta. Seltskond püsis takjana Mae kannul, aga
otsustava tõusunukil puksiti ta hoopistükkis tahapoole. Itaallased ajasid tõusul
jalad nii laiali kui võimalik, et keegi mööda ei pääseks," laiutas Mae pahaselt
käsi. Kuna sõideti kaks ringi, tolknesid teisel ringil jalus suusaturistid, nagu
Mae rahvasportlasi nimetas. "Mitmel korral tekkis üsna ohtlikke olukordi.
Viimasel laskumisel jäi üks turist ette ja ma kaotasin hea positsiooni. Oma
veerandsada meest oli grupis, seal polnud mul enam midagi teha." Võitis
rootslane Jerry Ahrlin norralase Anders Auklandi ja itaallase Marco Cattaneo
ees. Maadejagamine itaallastega algas kümnendal kilomeetril. Sinnamaani tõugeldi
niisama, siis aga astus keegi Mae suusakepile nii, et eestlasele jäi pihku vaid
kepi käepide. "Pöördusin tagasi, otsisin kepi üles ja suskasin käepideme
kuidagiviisi otsa," rääkis Mae. Jäin pool minutit maha, kuid suutsin grupi kinni
püüda. Grupp käes, tuli ette trügida. Itaallastele see ei meeldinud. Nad
rüselesid häbematult ja tallasid pidevalt just mu parema suusakepi otsas. Ju nad
teadsid, et käepide on lahti. Esimese ringi lõpus sain õnneks uue kepi." Mael
tekkisid ka probleemid joogiga. Kümne kilomeetri jooksul ta rüübet ei saanud:
"Ilm oli hommikust peale külm, 21 miinuskraadi, sestap kulus energiat palju.
Õnneks läks päikese käes soojemaks." Trenni tehes ära vaata maha! Langetades pea
rinnale, väheneb õlavöötme- ja seljasirutajalihaste toonus, selg kumerdub ja
kõht võlvub ette. Kui kannatad seljavalu või nõgusselgsuse all, pead treenima
kõhu- ja tuharalihaseid ja venitama niude-nimmelihast ja reie tagumisi lihaseid.
Halva rühi korral on koormusjärgne lihaste venitamine eriti oluline. Tee
kõhulihaste harjutusi alati aeglases tempos, vastasel korral ei tööta kõhu rist-
ja põikilihased, vaid neist võimsam sirglihas. Järgi kehahoidu. Kühmus seljaga
aeroobikaharjutusi tehes langeb koormus lülisambale ja jalaliigestele
ebaühtlaselt, kasu asemel võid tervisele hoopis kahju teha. Kõige tähtsam on
rühi parandamiseks teha lihaskorsetti tugevdavaid jõuharjutusi. Mis on
taliolümpiamängude kõige vingem spordiala? "Otse loomulikult lumelauasõit,"
vastab iga vähegi trenditeadlik noorsand. Kuuldu üle imestajatel tasub
lumelauasõit ise järele proovida - lihtsurelikule on see täiesti jõukohane.
Mõtetes mõlkumas elegantselt maalilise talvemaastiku taustal liuglev lumelaudur,
saabus SL Õhtuleht laupäeva hommikul Kuutsemäele, et elus esimest korda
lumelauasõitu proovida. Kuigi talve pole Eestis veel kuskil näha, on Kuutsemäe
suusakeskuse peamine nõlv suudetud kunstlumega katta. Lumekahurid huugavad
väiksemategi miinuskraadide korral, sest mäesuusa- ja lumelauahuvilistest
puudust ei tunta - nõlv kihab hoolimata varasest hommikutunnist kui talveunest
ärganud mesilaspere. "Esimesel korral veedad niikuinii üpris palju aega tagumiku
peal," muigas Eesti Suusaliidu lumelauasektsiooni juhataja Siim Silland eelmisel
päeval vastuseks küsimusele, et millised riided selga tasub panna ja soovitas
vähemalt kolmekihilist riietust. Aga pigem veidi vähem kui rohkem, sest see, kui
mäel külm hakkab, pole üldse nii hull kui see, et palavus kallale tuleb.
Lumelauasõiduga tutvust sobitaja esimeseks katsumuseks on saabaste jalgapanek.
Parajad kobakad teevad alajäsemete liigutamise märgatavalt kohmakamaks. Järgneb
esimene tutvus lumelaua endaga. Algajaid õpetav Eesti lumelauaguru Karel Kangro
uurib esmalt, kumb külg ees liikuda eelistatakse ja kruvib vastavalt sellele
paika klambrid, mille sisse käivad saapad. Esimesed sammud lumelaua peal -
esialgu kinnitamata saabastega - teevad 100% selgeks järele mõeldes üpris
loogilisena tunduva tõsiasja - lumi on libe ja lumelaud on samuti libe. Esimeste
harjutustega üritatakse leida lauatunnetust. Klambriga kinnitatakse üks jalg
sõiduvahendi külge ja hakatakse kohapeal ringi tammuma. Järgnevad harjutused,
kus tuleb ennast vaba jalaga edasi tõugata. See on raske ning päev varem kuuldud
tõdemus tagumikul veedetava aja rohkuse kohta osutub enam kui tõeks. Püsivusest
on aga kasu - pärast poolteise tunni pikkust intensiivset kursust saavad algajad
mäest ilma kukkumiseta alla küll ning suurtel kiirustel ja hulgakaupa liikuvad
kogenud lumelaudurid ei tundu enam teiselt planeedilt pärinevate olenditena.
Märkus: kirjeldatud eksperimendi käigus leidis kinnitust vana tõde - korralik
soojendus on eduka sporditegemise lahutamatu kaaslane. Muidu läheb nii, et
10-minutilise rassimise järel lööb sääremarja elu rängim kramp ja liuglemise
asemel tuleb tegeleda tubasemate tegevustega. Mango on tervisesportlasele kõige
kasulikum puuvili. New Jersey Rutgersi ülikoolis tehtud uuringust selgus, et
rohkelt A-, C-vitamiini ja foolhapet sisaldavad puu- ja köögiviljad kaitsevad
kõige paremini mitmesuguste haiguste eest. Konkurentsitult suurim oli nende
antioksüdantide sisaldus mangos, järgnesid papaia, kiivi, melon ja sidrun. Eesti
meistrivõistluste soosikuks kerkis Jelena Glebova puudumisel mullune Eesti
juunioride meister Svetlana Issakova, kes 129 punktiga noppiski esikoha. Suurima
punktisumma (135) kogus aga hoopis juunioride parim, veel üks Anna Levandi
õpilane Jasmine Alexandra Costa. "Ta harjutab koos minuga, on väga püüdlik ja
treenib väga hoolikalt. Mul on tema võidu üle väga hea meel!" tunnustas Glebova
treeningukaaslast. Naisteklassis võtsid teise-kolmanda koha Johanna Allik ja
lühikava võitnud Olga Ikonnikova. KORVPALL Eesti meistriliigas alistas
Triobet/Dalkia võõrsil Pärnu KK/Catweesi 70:65 (Dorbek 20, Sokk 15, Tulit 12,
Parve 30, Ringmets ja Käbin 10) ja tõusis 11 võiduga teiseks. Poolaja võitis
Pärnu 40:36, kuid teist poolaega alustasid külalised 9:0 spurdiga. Kolmanda
veerandaja lõpus oli tablool viik 51:51, kuid siis tegi Triobet/Dalkia otsustava
spurdi. USA teadlased peavad pikaealisuse puhul head füüsilist vormi saledusest
tähtsamaks. Trenažööril tehtud testides osalenud naistel ja meestel, kes olid
küll ülekaalulised, kuid treenitud, oli väiksem suremusrisk kui saledatel
treenimata inimestel. Lõuna-California ülikooli liikumisekspert Steven Blair ja
tema kolleegid jälgisid 12 aasta vältel ligi 2600 üle 60aastast inimest.
Treenimata inimeste seas oli suremus neli korda kõrgem kui väga heas füüsilises
vormis olnutel. Heas vormis olek kaitseb üle 60aastaseid mehi ja naisi surma
eest, ükskõik, kas nad on normaalkaalus, ülekaalulised või rasvunud," nendib
Blair. Tema sõnul on uuringu tulemused olulised, sest ülekaaluliste inimeste
hulk kasvab üle maailma. Kuid tihti keskendutakse vaid salenemisele, aktiivsus
ja treenitus jäävad tagaplaanile. Seega pole ülekaalulistel tarvis liikumist
karta - pikaealisuseks pole tarvis drastilisi samme, ka mõõdukas füüsiline
aktiivsus on tervisele kasulik. 1. Tervisesportlase peamine koormuse reguleerija
on enesetunne - kui tunned end harjutust sooritades hästi ja mõnusalt, oledki
endale sobiva rütmi leidnud. 2. Treeningutega alustamiseks on kõige sobilikum
käimine: liigesed ei saa eriti põrutada ja liikumine vabastab liigkilodest.
Alustada võiks 20-30 minutist iga päev. Levinud soovitus on: treenida tuleb
vähemalt kolm korda nädalas ja mitte vähem kui 30 minutit järjest. Kindlasti ei
ole soovitatav pidada järjest üle kahe treeninguvaba päeva, muidu hakkab
organism treeningu positiivset mõju taas kaotama. 3. Alustades tuleks harjutada
ülepäeviti. Nii võiks joosta üle päeva, algajad 30 minutit korraga.
Vastupidavuse arenedes võib paari kuu pärast alustada juba pikema (tund või
enam) jooksuga kord nädalas. Läbitud maa pole oluline. Tähtis on, et organism
töötaks. Algajatel tasub jooksu aega iga päev paari minuti võrra pikendada. 4.
Jooksu intensiivsus ja maht käivad käsikäes. Üht neist suurendades tuleb teist
vähendada. Mahtu võib väljendada ajas, distantsis ja kalorites. 5. Alusta
mõneminutilise soojendusega - sobivad kiirema rütmiga käimine või kerge
sörkjooks. Siis tee 10 minutit venitusharjutusi jooksu põhiraskust kandvatele
lihastele. Ning siis asu treeningu põhiosa kallale. 6. Treeningu lõpus ei tohi
unustada lõdvestusharjutusi, mille mõte on venitada pingsa töö tõttu lühenenud
ning kangeks jäänud sääre-, reie-, tuhara-, selja- ja turjalihaseid. 7. Koormust
tuleb suurendada tsükliliselt, näiteks 2-3 nädala vältel (mitte üle 10%
nädalas). Seejärel treeni jälle üks nädal kergema koormusega. 8. Kui kiiresti
joosta? Parim võimalus koormuse intensiivsuse kontrollimiseks on mõõta
südamelöögisagedust või muretseda pulsikell. Vastupidavusaladel on soovitav
harjutada tervislikus treeningtsoonis ehk pulsisagedusel 70 protsenti enda
maksimumpulsist. Noortel tervetel inimestel on sobiv treeningpulss 130-160 lööki
minutis. 9. Õige treeningupulsi määramiseks kasutata nn. Karvoneni valemit:
optimaalne treeningupulss = puhkepulss (220-vanus-puhkepulss) x koormus.
Puhkepulssi tuleks mõõta hommikul pärast ärkamist, normaalne pulsisagedus on
umbes 70 lööki minutis. Koormus on algajatele 0,6, keskmiselt treenitud
inimestele 0,65 ja edasijõudnutele 0,7. 10. Kui tunned, et samal intensiivsusel
on pulsisagedus vähenenud: järelikult on treenitus paranenud. Siis tuleks aga
suurendada treeningu kestust, mitte intensiivsust. Kalevisse testimisele
saabunud, üleeilset kohtumist vahetusmeeste pingi otsal tänavariietes vaadanud
223 cm pikkune grusiin Sergo Atuashvili võib alustuseks mängima hakata Kalevi
duubli Rapla ehk BC Kaft Mööbli särgis. Kalevi presidendi Ivar Valdmaa sõnul on
Leedu klubist Alytuse Alita üle tulnud 22aastase grusiiniga kokku lepitud, et ta
treenib meeskonna juures kümme päeva, seejärel otsustatakse, kas temaga
sõlmitakse ka pikaajalisem leping. "Otsust veel pole, aga tundub, et ta hakkab
meiega treenima ja võib-olla ka Kraft Mööblis mängima. Aga see pole veel kindel.
Vaatame, milline on ta suhtumine, tervis." AUTORALLI Markko Märtin võitis
Itaalias Bettega memoriaali rallisprindis. Finaalis alistas ta soomlase Toni
Gardemeisteri 3:2. Subaru Imprezaga kihutanud Märtin alistas Gardemeisteri
teises, neljandas ja viiendas sõidus, soomlane võitis esimese ja kolmanda sõidu.
Kiireim sõit oli finaali viimane, kus Märtin läbis lõpuringi rekordilise
49,38ga. Ka parim koguaeg 2.31,22 kuulus Märtinile. Poolfinaalis alistas Märtin
itaallase Simone Campedelli 2:0, Gardemeister belglase Francois Duvali 2:1. MALE
Hantõ-Mansiiskis lõppenud maailma karikaturniiril võitis Gata Kamski (USA)
finaalis Aleksei Širovi (Hispaania) 2,5:1,5. Kamski võitis teise partii,
ülejäänud lõppesid viigiga. Seisa sirgelt, kuid samas lõdvestunult, kõht sisse
tõmmatud, puusad ja õlad sirged, rind lõdvestunud. Keha raskus peab olema
võrdselt mõlemale jalale kantud. Lõug pole üles tõstetud, vaid pigem pisut all,
jätkates pikka selgroojoont. Pikk kael aitab vältida skolioosi (kõvera selgroo)
tekkimist ja lõdvestada lõualihaseid. Sirge rühi säilitamiseks kasuta
vastaslihaseid selja ülaosas, et abaluid alla ja tahapoole tõmmata, hoides
rinnakorvi avatuna, aga mitte ette lükatuna. Õlad tuleb alati hoida
lõdvestunult, nii sportides kui ka igapäevaelus. Pinge õlgades vähendab
liikumise ulatust ja paneb lihaseid kokku tõmbuma. Kui istud toolil või
põrandal, pea silmas õlgu ja alaselga. Tõmba kõht sisse, et mitte küürutada.
Tõsta puusad üles, et selgroog oleks sirge ning selle alt jookseks joon kuni
pealaeni välja. KÄSIPALL Eesti meeste käsipallikarika võttis aastaks hoiule HC
Chocolate Boys, viigistades finaali eilses korduskohtumises võõrsil HC Kehraga
23:23. Reedese koduväljakumängu oli Chocolate neljaväravalise vahega võitnud.
Finaalmängud ei meenutanud mingil moel nädalatagust liigakohtumist, milles
Chocolate purustas Kehra hullude numbritega 36:18. "Selgitasin poistele mängu
eel, et me ei hakka neljaväravalist vahet hoidma, vaid läheme võitma," rääkis
Chocolate'i peatreener Riho-Bruno Bramanis eile. Kui 8:5 ette pääsesime, arvati
ometi, et nüüd on kõik kombes! Kehra viskas seejärel kuus väravat järjest ja
juhtis 11:8. "Nüüd löödi mõistus pähe ja edasine oli meie kontrolli all," lausus
Bramanis. "Oli nende kontrolli all, jah," tunnistas Kehra peatreener Jüri Lepp.
Võime kaitses tugevad olla, aga kui kiirrünnakud lahenduseta jäävad, mängu ei
võida. Kui esimeses kohtumises tundus, et kiirrünnakud enam kehvemad olla ei
saa, siis eile tõestas Kehra, et saavad küll. Parimad mehed olid taas
väravavahid - Chocolate'i Mikola Naum ja Kehra Marius Aleksejev. Nii jäi skoor
mõlemalt poolt tagasihoidlikuks. Chocolate'i eest viskasid neli väravat
Jaanimaa, Martin Noodla, Ego Riener ja Jaanus Rätsep, Kehra poolelt tabas Roman
Glinkin 7 ja Janar Mägi 6 korda. Kolme aasta eest loodud Chocolate Boys võitis
karika esimest korda. "Ei teagi, kus me karikat hoidma hakkame," tunnistas
Chocolate'i president Tarmo Volt, kes ise oli Põlva Serviti peatreenerina
kuuekordne karikavõitja. Esialgu pean trofee vist sahtlisse pistma. Rõbinskis
said Eesti suusasprinterid hooaja esimesed MK-punktid - Anti Saarepuu lõpetas
16. ja Timo Simonlatser 25. kohal. "Väga hea tunne oli pärast ligi aastast pausi
veerandfinaalis heidelda," tunnistas Saarepuu. Kui mitte millelegi liita midagi,
on tulemus märgatav. Veel mõni aasta tagasi poleks 16. koht Saarepuule sära
palgele toonud, kuid raskel ajal on iga punkt rõõmustav. Viimati pääses Saarepuu
veerandfinaali tänavu jaanuaris Otepää MK-etapil. Siis tabas teda haigus ja
vormilangus. Nüüd liiguvad asjad ülesmäge. "Vähemalt loodan, et liiguvad," sõnas
Saarepuu optimistlikul toonil. Enesetunne on hea, jõudsin pingutada. Konkurents
meeste sprindis on meeletult tihe, väiksemgi ebakõla röövib sekundi ja võimaluse
edasi pääseda. Laskumisel kadus lootus poolfinaalile Veerandfinaalis püsis
Saarepuu pildil ehk norralase Ola Vigen Hattestadi ja venelase Mihhail
Devjatjarovi kannul kuni tõusu tipuni, laskumisel jäi aga lootusetult maha.
Kõrvalt vaadates oli selgelt näha, et suusad ei libisenud piisavalt hästi.
"Eelsõidus olid suusad OK, kuid veerandfinaalis, jah, jäin laskumisel maha,"
nõustus Saarepuu. Kaks meest läksid koos ees, mina sattusin justkui tuulekotti.
Ei imenud neile järgi. Vahe tuli sisse ja oligi kõik. Aga tegelikult tegin ma
juba stardis taktikalise vea. Üritasin ette pääseda, kuid ei õnnestunud.
Kokkuvõttes võib öelda: hea, et niigi läks. Eesti suusakoondise peatreener Mati
Alaver arvas, et sprinterid on surnud punktist üle saanud. Analüüs, miks hooaja
algus kesine oli, sundis tegema treeningutes korrektiive. Tundub, et
korrektiivid olid õiged," tõdes Alaver. Septembris-oktoobris, intensiivsete
treeningute ajal, arendasime ka maksimaalset jõudu. See on risk - võib tuua hea
tulemuse, kuid võib ka põruda. Jätsime maksimaalse jõu treeningud ära ja vorm
läks paremaks. Kui lumeolud lubavad, peaksid sprinterid 22. detsembril Otepääl
välja mängima Eesti meistrivõistluste medalid. Seejärel siirduvad kuus meest
Tour de Skile, ent Saarepuud nende hulgas pole. "Loomulikult tahaksin Tour de
Skil kaasa lüüa ja loodan, et mind lülitatakse sõitjate sekka," teatas Saarepuu.
Alaveri sõnul lüüakse Tour de Ski nimekiri lukku 21. detsembril ja praegusel
hetkel kuuluvad sinna Jaak Mae, Aivar Rehemaa, Kaspar Kokk, Priit Narusk, Peeter
Kümmel ja Timo Simonlatser. Saarepuud Tour de Ski nimekirjas ei ole "Narusk sai
Kuusamo MK-l 15 km klassikas 34. koha ja väga head FIS-punktid," põhjendas
Alaver, miks eelistab Rõbinski sprindis 70. koha saanud Naruskit tänavu
eestlaste kõrgeima MK-koha saanud Saarepuule. Alaver arvas, et Kümmel võib
tõsimeeli mõelda Tour de Ski lõpetamisest ja miks ei võiks ka Simonlatser
kaheksaetapilise pingutuse vastu pidada. Saarepuu lõpetaks Tour de Ski pärast
kolme esimest etappi. Aivar Rehemaa, kes startis eestlastest ainsana Rõbinskis
30 km ühisstardiga vabatehnikasõidus ja 46. koha. 22. kilomeetril pudenes ta
peagrupi lõpust. "Kehv sõit, pole midagi öelda. Jõudu polnud," tunnistas
Rehemaa. Treener Anatoli Šmigun arvas, et oli lihtsalt kehv päev. Tulin neli
päeva tagasi mägedest alla. Loodan, et edaspidi läheb paremaks ja Tour de Skil
olen enam-vähem korralikus vormis." TENNIS Eesti kaheksa parema meestennisisti
osalusel peetud Gild Masters-turniiri võitis teist aastat järjest Jürgen Zopp,
alistades finaalis 6:4, 6:1 Vladimir Ivanovi. "Võistlusnälg oli ikka päris
suur," muljetas hiljuti kahekuulisest treeninglaagrist naasnud Zopp pärast
finaalivõitu. Esikoht oli noormehe jaoks ootuspärane. "Eesmärk oli võit.
Tavaliselt mul pärast rasket treeningperioodi vormi pole, kuid nüüd oli vorm
kuidagi hea," rääkis Zopp, kes andis Ivanovile matši jooksul vaid kaks
murdepalli, mida viimane ära kasutada ei suutnud. Mastersi-võit aitas Zopi jaoks
mitte liiga eduka aasta rõõmsates nootides lõpetada. "Keskkooli lõpetamine
röövis hooaja alguses mitu kuud. Aga nüüd ootan jõule, vanaema verivorste ning
uut hooaega, kus saan täielikult tennisele pühenduda," lausus Zopp. Kui finaali
avasett kulges võrdselt, siis teises oli Zopp vastasest, kes sai poolfinaalis
üllatuslikult jagu Mait Künnapist, selgelt parem. "Maidu vastu sain väga hea
võidu ja muidugi tulin finaali samuti võitma, kuid esimeses setis sain aru, et
sadat protsenti ma täna endast anda ei suuda. Jalad olid pehmed ja joosta ei
saanud," lahkas Ivanov allajäämise põhjuseid. Lisaks segas teises setis arsti
väljakule kutsunud Ivanovi vana randmevigastus. "Tegelikult pole ma kehvas
seisus randme tõttu saanud kolm aastat võrgumängu harjutada," ütles Ivanov, kes
möönis, et kõvakattega väljakul mängitud turniiri finaalikoht oli tema kui seni
peamiselt liivaväljakutel tegusid teinu jaoks üllatus. Mõlemad finalistid
treenisid oktoobri algusest detsembrini Tšehhimaal. Kahe ja poole kuu pikkune
treeninglaager oli vaimselt ruineeriv, kuid tulevikku silmas pidades vajalik.
Muidugi tüütas ära, aga sellised asjad tuleb ära kannatada," rääkis Zopp, kes
loodab järgmise paari aastaga jõuda maailma 500 parema meestennisisti sekka.
Gild Mastersi auhinnafond oli 250 000 krooni. Võitja Zopp teenis 85 000, Ivanov
50 000 ning poolfinalistid Künnap ja Irdoja kumbki 32 500 krooni. Hea rühi
aluseks pole mitte niivõrd lihaste absoluutne jõud, vaid elastne, ühtlaselt ja
tasakaalustatult arenenud lihaskond ehk lihaskorsett. Halb kehahoid tähendabki
nõrka lihaskorsetti ehk halvas toonuses, nõrgalt arenenud lihaseid. Rühitreening
koosneb mitmesugustest harjutustest. Tähtis on treenida õiget kehahoidu
säilitavaid ehk staatilisi, aga ka liigutusi teostavaid ehk dünaamilisi
lihaseid. Kes tuleb spordiklubisse eesmärgiga saavutada ilus rüht ja toonuses
lihased, peaks keskenduma nii lihas- kui liikuvust arendavatele treeningutele,
soovitavad klubi Fittest treenerid Jocke Salokorpi ja Marit Riis. "Meie klubis
sobib kehahoiu kohendamiseks kõige paremini funktsionaalne lihastreening
jõusaalis või rühmatreeninguna. Seda tuleks teha vähemalt kord nädalas," ütleb
Salokorpi. "Üldine treeningpõhimõte ütleb: hea rühi saamiseks on vaja tugevdada
nõrku lihaseid ja venitada pinges lühenenud lihaseid," lisab Riis. Selleks võib
lasta endale koostada spetsiaalse funktsionaalse jõusaaliharjutuste programmi.
Kuid väga soovitatavad on ka kõik Body & Mind tüüpi treeningud - jooga, pilates,
bodybalance -, sest neis saab parandada liikuvust ja samaaegselt tugevdada rühti
hoidvaid lihaseid. Rühti parandavas treeningus pole oluline mitte koormuse
intensiivsus, vaid harjutuste õige sooritustehnika, sobivate koormuste leidmine
ja suurem koormuste arv. Mida ette võtta, kui pikal jõuluvaheajal on ka paljud
spordiklubid otsustanud puhkust võtta ning uksed sulgeda? Alljärgneva
intervalltreeningu programmi on kokku pannud Stockholmi Delta Gymi
personaaltreener Linda Liedstrand ning harjutustepanka kohendanud-kommenteerinud
Tallinna spordiklubi Arigato juhendaja Enn Leet. Liedstrandi koostatud
aeroobsete treeningute kava on neljanädalane. Esimesel soovitab ta teha kokku
kolm 45-60minutilist kõnniringi ja vähemalt korra läbida kodused jõuharjutused.
"Vähetreenitud inimesele võib algul ka kahe kilomeetri läbijooksmine olla
ületamatu ülesanne. Seepärast peaksidki algajad startima reipa kõnni, mitte
jooksuga. Alusta tavalise jalutamistempoga, umbes viie minuti järel aga tõsta
kiirust tõelise jõukõnnini - iga sammu juures tõuka korralikult jalgadega ja
tööta energiliselt käsivartega. Sa pead tundma, kuidas keha muutub soojaks ja
hingamine kiireneb," õpetab rootslanna. Osta pulsikell, läbi koormustest
Kehakaalu langetamiseks on tema sõnul kõige soovitatavam kõndida hommikuti, enne
hommikusööki. "Proovi kõndida teisel kõnnimatkal veidi kiiremini kui esimesel
ning kolmandal veel veidi tempot tõsta," soovitab ta. Vähemalt korra nädalas
võiks läbida ka jõuharjutuste kava. "Usalda alati enesetunnet. Kui tunned, et
jõudu ja energiat jätkub, võid harjutusi teha ka pärast kõndimist. Kui aga pulss
muutub juba kõndides liiga kiireks, aeglusta kohe tempot. Pea meeles lihtsat
reeglit: tempo on õigesti valitud, kui suudad joostes või kõndides kaaslasega
juttu rääkida. Hea enesetunne on algajale kõige tähtsam!" Kel on sportimisse
tekkinud pikem paus või kes äsja on otsustanud eluviise sportlikumaks muuta,
soovitab Liedstrand muretseda pulsikell ja teha läbi koormustest. Nii saad
põhjaliku ülevaate tervislikust seisundist, hetkevormist ja treenimiseks
sobivatest pulsisagedustest. Kõnni, jookse, kõnni, jookse "Teisel nädalal võiks
teha kaks aeroobset treeningut ja vähemalt kaks jõuharjutuste kava. Ning juba
võiks proovida sobitada omavahel jooksu ja kõndi," soovitab Liedstrand. Ta
pakub: alusta viieminutilise jooksuga, siis käi kaks minutit reipas tempos,
jookse jälle viis minutit ning jaluta jälle paar minutit - nii 45-60 minutit
sõltuvalt enesetundest. Kes aga tunneb, et selline treening viib pulsi liiga
kõrgeks, võib kõnniminuteid lisada. Sõltuvalt vastupidavuse arengust võib
käimisele kuluvat aega järk-järgult vähendada. Nii võiks Liedtrandi soovitusel
ka kolmandal nädalal teha kaks aeroobset treeningut ja kaks korda jõuharjutusi.
Kombineeri nii: alusta viieminutilisest reipas tempos kõndimisest, siis jookse
järjest 10-15 minutit ning nii kokku kolm korda. "Heas vormis harrastajad võiks
proovida ka intervalltreeningut: Alusta viieminutilisest reipast kõnnist, siis
sörgi mõõdukas tempos 30 minutit, kõnni viis minutit, kiirenda tempot ning
jookse viis minutit nii nobedalt, et hakkaksid korralikult hingeldama," pakub
treener. Viimast viieminutilist jooksu lõpetades pead olema korralikult väsinud.
Joostes võiks pulss olla 70-85% südame maksimaalsest löögisagedusest, sprintides
kiirem. Kui selgus, et aastaid valu teinud hüppeliigesed ei luba Martin
Müürsepal Austraalia klubis Melbourne'i Tigers jätkata, ütles lihtsaim loogika
kohe Eesti võib-olla kõigi aegade parima korvpalluri karjäär on õhtusse jõudmas.
Tema mahakandmise juures on siiski üks suur "aga" - tema enda tahe. Kolmapäeva
öötundidel SL Õhtulehega rääkides tunnistas ta, et ei soovi vigasena karjääri
lõpetada, vaid üritab jalad terve(ma)ks saada ja platsile naasta. Ja tema tahtes
ei tasu kahelda. Kui ta on lubanud Eesti koondist aidata, on ta seda alati
hiilgavalt teinud. Kui ta lubas aastate eest NBAsse jõuda ja vähesed teda
uskusid, jõudis ta ikkagi. Et vanameistrite tahtejõus ei maksa kahelda, on
viimase aasta jooksul ilmekalt tõestanud ka Andrus Veerpalu suusarajale naasmine
"rahvusliku põlve" kiuste. Nagu Müürsepp, võiks ka Veerpalu rahumeeli enda
piitsutamise lõpetada, jalad merevette kasta ja teenitud puhkust nautida. Aga
ei, armastus spordi vastu ei kao nii lihtsalt. Mis on Müürsepa variandid? Neid
jagub. Rock ja Kalev tahaks teda väga, kindel see. Nende mängudegraafik võib
olla Müürsepa valusate jalgade jaoks raske, aga alati võib leida kompromisse.
Kui see ei sobi, on tema esimene treener Andres Sõber Rakvere Tarvases või Kalle
Klandorf Pirital kindlasti valmis pakkuma varianti koguda kokku vanad sõbrad
eesotsas Gert Kullamäe ja Andre Pärnaga ning teha Eesti liigas üks kena hooaeg.
Või jalad terveks ja Austraaliasse vigade parandust tegema? Või mujale piiri
taha? Kahtlane. Kindlasti kahtlasem kui võimalus, et vigastuse tõttu pole tal
lihtsalt mõtet edasi mängida. Omaenda tervise pärast. Sellepärast, et ta ka
kümne aasta pärast saaks sõpradega rannas võrkpalli toksida või koeraga jooksmas
käia ega peaks lonkama. Aga vanameistreid ei või kunagi teada. Eesti Raadio
sporditoimetuse raudvara Tiit Karuks on mitmekülgne mees. Suuremat kuulsust
kogus ta 1980. aastal ja seda mitme sündmusega. Temale antud intervjuus ütles
Jaak Uudmäe Moskva olümpiavõidu järel skandaalse lause ning veidi hiljem
korraldas Karuks eetrikeelu toonud jalgpallimängu. Karuks on ajakirjanikuna
töötanud 37 aastat, kuid nendest vaid 17 aastat mõnes sporditoimetuses. Karuks
ütleb, et oma natuuri tõttu huvitub ta ka väga paljudest muudest asjadest: sise-
ja välispoliitikast, ajaloost, erinevatest ühiskonnaprobleemidest. Number üks on
sport. Aga ainult sport jääb minu jaoks kitsaks ja seetõttu tegelen ka teiste
asjadega, et leida väljundit oma huvidele," lausub Karuks. Kõige parema ülevaate
Valgetähe medali kavalerist Karuksist annavad mosaiigi moodustavad kümme
pildikest. I Kaheksandale olümpiale Pekingisse Tuleval aastal vahendab Karuks
Pekingist kaheksandat korda olümpiamänge Eesti kuulajatele. Esimesi
olümpiasaateid aitas Karuks teha juba 1972 Müncheni mängude ajal. 1976. aasta
Montreali mängude aegu lõi ta kaasa juba täie rauaga. Esimest korda andis Karuks
reportaaže otse olümpialinnast 1980. aastal Moskvast. Järgnesid Albertville ja
Barcelona 1992, Lillehammer 1994, Atlanta 1996, Salt Lake City 2002 (Kuku raadio
ajal ETV-le), Torino 2006. "Tollal Moskvas olime ainus liiduvabariik, kes tegi
omakeelseid ülekandeid. See oli suur asi, sest eestlased võitsid neli kulda -
Jaak Uudmäe, Viljar Loor, Mait Riismann, Ivar Stukolkin. Pärast skandaalset
intervjuud Uudmäega (too ütles teatavasti otse-eetris, et kartis konkurent
Viktor Sanejevi hüppe " äramõõtmist " - V. A.) saime süüdistuse, et see oli
erakordselt ebaküps esinemine nii Karuksi kui ka Uudmäe poolt. Karuks tunnistab
ausalt, et kui ta Kuku raadio perioodil Nagano ja Sydney olümpialt eemale jäi,
tundis ta nendest puudust. Karuks on tänulik Eesti Televisioonile, kes 2002.
aastal pakkus osalemist Salt Lake'i tiimis. Usun, et eeskätt värvati mind hokit
silmas pidades, kuigi tegin ka murdmaasuusatamise ja suusahüpete ülekandeid.
Karuks lisab, et suuri spordiprojekte tehes on Eesti Raadio alati võtnud asja
ette laiemalt. "Toon näite: Torino taliolümpia üks suursündmusi Eesti jaoks oli
Arvo Pärdi "Surilina" esiettekanne sealses toomkirikus ERSOga. Saime suurepärase
tunniajalise materjali, mis pälvis ühe 2006. aasta raadio aastapreemiatest." II
Reporteritöö tipphetked "Salt Lake City olümpiaga seondub üks minu
reporterikarjääri tipphetki, kui kommenteerisime jäähoki finaalmängu Kanada -
USA. Kogu see kuulsuste seltskond Kanada meeskonnas eesotsas Mario Lemieux'ga,
Wayne Gretzky mänedžerina, USA eesotsas Brett Hulliga ... See jääb elu lõpuni
südamesse," löövad Karuksi silmad jäähokist rääkides särama. "Enamik kõrghetki
seostub ikka Eesti sportlastega. 1980 Uudmäe võiduhüpe ja intervjuu, mis tekitas
skandaali." Karuks meenutab, et Uudmäed oli väga raske saada Eesti Raadio
reporterikohale, sest vene miilits ei tahtnud neid läbi lasta. Ent publik
toetas, inimesed hakkasid miilitsat lausa sõimama - näete, sportlane võitis
kulla, ta läheb intervjuud andma - pääseti läbi. "Kindlasti oli ülev hetk Erika
Salumäe võit 1992 Barcelonas. Kui vahendasin Salumäe autasustamist otse-eetris,
olid pisarad kurgus. Ja muidugi Andrus Veerpalu kullasõitude kommenteerimine
2002 ja 2006. Need on olnud minu tugevaimad elamused." III Nelja olümpiaraamatu
autor Karuks on koostanud neli olümpiaraamatut: 1984 Sarajevo, 1988 Soul, 1992
Albertville, 1992 Barcelona. "Nende kirjutamine andis unikaalse kogemuse, enim
hindan Barcelona raamatut. Kui sa ise kohal pole, on kirjutamine vaev." Karuksi
lemmikud on 1936. aasta Berliini ja 1972. aasta Müncheni raamatud. Mulle meeldis
Paavo Kivise stiil ja tunnen, et olen ka ise - ilmselt alateadlikult - teinud
kohati Kivist," ütleb Karuks. IV Kujundajad: pere, kool, Tšika, Soome reporterid
Sport oli lapsepõlvest saati Karuksi elus tähtsaimal kohal. Spordihuvi tekitas
Tiidus isa. Olen väga noorena kuulanud kuulsaid Soome spordireportereid eesotsas
Pekka Tiilikaise ja Paavo Noponeniga ning ma teadvustasin enda jaoks
olümpiamängud, kui olin kuueaastane ja toimus 1952. aasta Helsingi olümpia. Minu
eeskujud spordireportaažis pole mitte Gunnar Hololei või Toomas Uba, vaid Soome
spordikommentaatorid," alustab Karuks. "Aastal 1956, kui taliolümpia toimus
Cortinas ja suveolümpia Melbourne'is, olin juba tegija. Enne Melbourne'i anti
välja väike raamatuke, kus olid sees kõik alad. Seal olid jäetud esikuuiku
tulemuste tarvis tühjad kohad. Tollal ei liikunud info nii hästi, et ma suutnuks
kõik väljad täita, aga näiteks kergejõustikus sain sellega enam-vähem hakkama."
Karuksi kujunemises mängisid väga suurt rolli kool ja trenn. 14aastasena hakkas
ta käima legendaarse Aleksander Tšikini keskmaajooksutreeningutel. Sellest ajast
jäi armastus kergejõustiku vastu. Kui käisime Kose-Lükatil metsajooksu tegemas,
olid noored josplid koos kõvemate tegijatega. See periood aitas kaasa minu
elufilosoofia kujunemisele, sest Tšikin ütles meile: poisid, te peate edasi
õppima, kõrghariduse omandama. Suurem osa seda tegigi ja on elus hästi läbi
löönud, saanud tänu Tšikale kindla põhja. Loomulikult on ka perekonna osa väga
suur, aga kujundab omavanuste seltskond. Kas lähed pätti tegema või käid
trennis, laagrites." Sama oluliseks peab Karuks nooruses tollase Tallinna 2.
keskkooli, praeguse reaalkooli osa." Õpetajad tegelikult ei tohtinud vanast
reaalkoolist rääkida. Aga me kõik teadsime, mida kujutas endast reaalkool,
milline ta oli Eesti ajal, millised on reaalkooli traditsioonid." Pedast sai
Karuks eesti filoloogi hariduse. Pikimaks "kooliperioodiks" jäi siiski kahekuune
praktika Kohila keskkoolis. Sest saatus suunas ta kohe 1970ndal, kui peda läbi,
tööle Eesti Raadiosse. Kusjuures sporditoimetusse jõudis ta alles 1991. Aastatel
1970-1980 töötas Karuks noorte-, kesköö- ja uudistesaadetes. 1980 sügisel
saadeti ta propagandasaadetesse ümber kasvama, sealt siirdus ta 1982
Spordilehte. V Süda kuulub Eesti Raadiole Kuidas noor, teises toimetuses töötav
mees Eesti Raadio spordisaadetesse sattus? "1970ndatel juhtis raadio
sporditoimetust Gunnar Hololei. Ta teadis, et on keegi spordihuviline Karuks.
Võeti kampa ja prooviti. Tegin aeg-ajalt publitsistliku suunitlusega saadet
"Spordipeegel." Eeskätt seetõttu, et ma pärast 1980. aasta septembrisündmusi
raadioeetrisse ei pääsenud, töötasin 1982-1991 Spordilehes." Karuks tõdeb, et
Spordilehe aastatel tuli emotsioonid alla suruda, ehkki soov raadios töötada ei
kadunud kuhugi. Üheksa aastaga ei tekkinud tunnet, et võiks trükiajakirjandusse
jäädagi. "Esimest korda julgeti mind kutsuda mingit teemat kommenteerima aastal
1985. Kusagil 1987-1988 hakkas tekkima soov raadiosse naasta, see õnnestus 1991.
Siis olin viis aastat taas Eesti Raadios. Miks 1996 Kukusse läksin, sellel ei
taha pikemalt peatuda. 2004 tulin igatahes tagasi Eesti Raadiosse, kuhu kuulub
mu süda." VI Suur armastus - jäähoki Kust saab ühel eesti poisil alguse armastus
hoki vastu? "Väga lihtsalt. Kui mina olin parajas eas koolipoiss 1950ndate
teisel poolel, elas ja hingas Eesti hoki täiesti normaalselt. Enamik mängijaist
olid eestlased," vastab Karuks lihtsalt. "Reaalkool oli lisaks vingele
õppetasemele kõva spordikool. Tänu koolile ja legendaarsele õpetajale Aleksander
Prikile oskasin mingil tasemel kõiki sportmänge. Kooli juures oli ka korralik
hokiväljak. Hoki meeldis mulle kui dünaamiline ja kiire mäng. Kui hakkasin
ajakirjanikuna nägema suurt hokit oma silmaga, oli see muidugi elamus." Karuks
ei suuda siiamaani andestada sellele Eesti NSV spordikomitee juhtkonnale, kes
1960ndatel likvideeris spordikoolides jalgpalli- ja jäähokiosakonnad, mis andis
hokile surmahoobi. 1970ndatel käis ta enne jõule palju kordi Izvestija
turniiridel. Spordilehe perioodil pääses kuuele MMile aastatel 1985-1991,
iseseisvusajal on tipphokit vahetult näinud taliolümpiatel. "Mul vedas MMidel ka
sellega, et kolmel korral kuuest N Liit ei võitnud esikohta, muigab Karuks
magusa häälega." Jäähoki oli ju kunagiste NSV Liidu juhtide, eriti Brežnevi,
lemmikala." VII Põnevad usutlused - Howe'st Tretjakini "Minu põnevamate
intervjuude hulka kuulub 1974. aastal Moskvas tehtud usutlus legendaarse Gordie
Howe'ga. Ta oli seal mängimas koos poegadega." Karuks meenutab, et tal õnnestus
kuidagi sisse saada tugeva valve all olnud hotelli Rossija, šokolaadikarbi eest
anti Howe' toa telefoninumber. Howe' lahkus üllatas: ahhaa, oled Eestist, tule
sel ja sel ajal Rossija fuajeesse. Rääkisime rohkem kui tunni. Meelde on jäänud
1985. aasta Praha MMil saadud intervjuu Scotty Bowmaniga, kes juhendas Montreal
Canadiensit klubi kuulsuse tipul. Prahas tegin lühiusutluse ka noore Mario
Lemieux'ga. Kaks pikka intervjuud on kirjas Canadiensi kuulsa väravavahi Ken
Drydeniga." Venemaa üks paremaid hokiajakirjanikke Igor Kuperman vahendas sõber
Karuksile vene mängijaid-treenereid. Intervjuud on tehtud Tretjaki, Tihhonovi,
Fetissovi, Harlamovi, Mihhailovi, Larionoviga ... " VIII Jälg telemaastikul -
"Heli jälg" Aastatel 1977-1980 vedas Karuks televisioonis muusikasaadet "Heli
jälg". Olen väga palju kuulanud igasugust muusikat, käinud kontsertidel.
Televisioon lihtsalt noppis mu üles. Et esimesed saated helisalvestuse ajaloost
läksid vaatajaskonnale väga hästi peale, leiti, et sari võiks edasi kesta.
Mõtlesin sügavas südamepõhjas, et äkki saab jätkata rockmuusikaga, seda
õnnestuski teha. Sealt käis läbi suurem osa Eesti rockansambleist - näiteks
Ruja, Rannap, Hõim, In Spe ... " Karuksil õnnestus teada saada, mis on
televisioon. Ta tunnistab, et ei tahaks teles põhikohaga töötada, sest on hinges
raadioinimene. " Televisioonis sõltub tulemus liiga paljudest persoonidest,
raadios mitte. Ja ma pole vist ka piisavalt edev. Aga sarja "Heli jälg" oli
huvitav teha. Tollal ei saanud ju muusikavideoid kätte. Selleks tuli sõita
Moskvasse, võtta kaasa Vana Tallinnat, minna Kesktelevisiooni ja vaadata, mida
neil lääne asjadest on. Ning tuua see vähene Tallinna." Saatesarja lõpetuseks
palus Karuks Propelleri poistel ühe käki teha. Nood pakkusid välja laulu "
Karuks istub vangitornis". Käisin proovis kuulamas, Volkonski küsis, et kas
võib? Vastasin: anna tuld! See oli hea idee, aga nüüdseks olen sellest laulust
surmani tüdinud," ohkab Karuks.Laulul ja 1980. aasta sügisestel sündmustel
polnud mingit seost." IX "Mina olin see põhiloll." 1980. aastal peeti kuulus
jalgpallimäng Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahel, millele kogunenud noorte
protest lõppes rahutustega. Punavõim aeti tigedaks kui herilane ja ühele
korraldajale Karuksile lõppes asi eetrikeeluga. "Mina olin see põhiloll," naerab
Karuks nüüd. Mõte oli väga lihtne. Mõtlesime teha olümpia-aasta lõpetuseks ühe
naljaka asja. Selleks sobis jalgpall hästi. Ning kuna ansambel Propeller oli oma
kuulsuse tipul, kutsusime ta esinema. Tahtsime, et inimesed lihtsalt tulevad ja
naudivad jalgpallikoomikat Eesti Raadio ja ETV meeskondade esituses, Raul Rebane
hüppab kõrgust ja Propeller mängib. Juhatab mängu jalgpallimarsiga sisse, esineb
vaheajal ja pärast mängu. " Tegijad arvasid, et ehk tuleb Kadrioru staadionile
400-500 inimest, ent kohale jõudes oli areen puupüsti rahvast täis. "Mõtlesime:
mis pull see nüüd on!" Karuksi arvates leidus kaks põhjust, miks staadionil
puhkes mäsu. "Esiteks pidi sissepääs mängule olema tasuta, aga spordiühing
Dünamo, kellele staadion kuulus, haistis raha lõhna ja hakkas pileteid müüma.
Müüs niikaua, kuni piletid otsa said. Ning ülejäänud inimesed pääsesid jälle
tasuta sisse. Tekkisid tohutud järjekorrad. Teiseks: Propeller tegi oma lood
vaheajal ära ning seejärel teatas tele-raadio kõrgeim ülemus Raimund Penu, et
hiljem Propeller enam ei mängi. Püüdsime selgeks teha, et on lubatud. Asjata. Ja
rahvas muutus rahutuks, osa inimestest valgus väljakule. Miski ei õigustanud
miilitsaautode sõitu jalgpallimurule. Rahvas köeti üles ja läks linna peale, nii
see algas." Süüdi olid loomulikult korraldajad. Et Tallinna fašistidest
vabastamise aastapäeval, 22. septembril toimus säärane üritus." Käisin uurija
juures, kes ütles, et teile tahetakse kõvasti väänata, aga pole põhjust." X
Mereseiklus, milleta elu oleks vaesem 1999. aasta sügisel sõitis Karuks
ümbermaailmareisi alustanud purjekaga Lennuk avaetapi Tallinnast
Kopenhaagenisse. "Mehed tulid Lennuki projektiga Kuku raadiosse ja otsisid
koostöövõimalusi," mäletab Karuks. Saigi kokku lepitud, et keegi kukulastest
teeb osa reisist kaasa. Olin laevas nädal aega. Purjetamisteadmised mul
sisuliselt puudusid. Olin Lennukil madruse staatuses, vahis koos teise tüürimehe
Tiit Riisaloga. Neli tundi vahis, kaheksa vaba. Mõne lihtsama asja sain selgeks.
Kui aga läks kiireks, oli tähtsam jalust ära kaduda." Karuks andis iga päev
reisi käigust reportaaži. Tal on meenutada ka omapärane seik. Bornholmi saare
kandis lendas purjekale tihane ja hoidis Karuksi lähedusse - ju ta tundis, et
seal on ka teine kuivamaarott. Enne laevalt lahkumist jõudis tihane
pardažurnaali "autogrammi" jätta. "Ristisime ta Pauliks," jutustab Karuks.
Võib-olla seetõttu, et meist möödus laev nimega Paul Keres. Aga vahest hoopis
sellepärast, et olime tulnud Gotlandilt, kus elab Eesti juurtega hokimehe Håkan
Loobi Kihnu saarelt pärit isa Paul. Sõit Lennukiga oli väga hea kogemus. Mõni
sõber ja proua ütlesid, et kuhu sa, vana mees, tükid. Lähed seiklusi otsima. Aga
niisuguste väikeste seiklusteta oleks elu palju vaesem." Tiit Karuks Sündinud
28. juunil 1946. Haridus Tallinna 2. keskkool, Tallinna Pedagoogiline Instituut
(eesti filoloogia). Karjäär 1970-1982 Eesti Raadio, 1982-1991 Spordileht,
1991-1996 Eesti Raadio, 1996-2003 Kuku raadio, 2003-2004 Postimees, 2004- ...
Eesti Raadio. Kajastanud kohapealt seitsmeid olümpiamänge, koostanud neli
olümpiaraamatut. Lemmikalad Kergejõustik, jalgpall, jäähoki. JALGPALL Ragnar
Klavani koduklubi Almelo Heracles sai Hollandi meistriliigas jälle kaotuse, kui
jäi 0:3 alla FC Utrechtile. Andres Operi koduklubi Kerkrade Roda oli reedel
üllatuslikult kaotanud kodus Rotterdami Spartale 2:3. Mõlemad eestlased mängisid
algusest lõpuni. 15 vooru järel jagab Roda 25 punktiga 5.-7. kohta, Heracles on
10 punktiga 16.. Inglismaal jäi Mart Poom reielihase vigastuse tõttu
pealtvaatajaks, tema koduklubi Watford kaotas Plymouthile 0:1 ja loovutas
esiliiga liidrikoha West Bromwichile. Just siis, kui selja taga aasta üks
õnnetumaid mänge, kui üle poole meeskonnast kimpus müstilise kõhuviiruse või
traumadega, suutsid BC Kalev/Cramo korvpallurid välja võluda hooaja parima võidu
Balti liigas. Kuigi kümnest vormi selga ajanud mehest neli, sealhulgas ka liider
Travis Reed, vaevles kõhuviiruse käes, löödi laupäeval Kalevi spordihallis
suurepärase esitusega neljandal kohal asuvat Šiauliaid 93:80. "See oli puhas
psühholoogia. Tüüpiline olukord, kus raskused meeskonna tõeliselt kokku liitsid,
"rõõmustas Kalevi peatreener Veselin Matic." Täpselt samamoodi võitis Rock
reedel pärast rasket reisi Ventspilsi. Aga meie seis oli veel raskem kui
Rockil." Kedzo mängis arsti loata Tanel Sokku tabas palaviku, oksendamise ja
kõhulahtisusega viirus juba teisipäeval enne õnnetut ULEBi sarja mängu Ateenas
kohaliku Panioniosega. Tema ei tulnud üleeilegi väljakule. Vahepeal langesid
sama häda küüsi ka Reed, Gregor Arbet ja Bojan Pelkic. Viimase mängueelne öö
möödus WC-potil, Reed ei teinud pärast neljapäeval Ateenast naasmist kaasa
ühelgi treeningul. Ta lubas, et üritab soojenduse kaasa teha ja kui tunneb end
piisavalt hästi, siis mängib. Suutiski. Nagu ka Arbet ja Pelkic. Nagu sellest
vähe, sai Mateo Kedzo reedesel treeningul testimisel viibiva Gruusia koljati
Sergo Atuashvili lõualt hoobi vastu pead ning vajas õmblusi. Arst ütles
horvaadile, et too võib mängida vaid oma vastutusel. Plaasterdatud Kedzo
otsustas mängida. "Mingil hetkel oli olukord, et ainult kaks pikka meil ongi -
mina ja Rait Keerles. Treener küsis minult, kas oleksin valmis tsentri kohal
mängima," meenutas Kristjan Kangur ärevat päeva. Matic muutis koosseisu Just
Kanguri supermäng - esimesel poolajal 21 punkti, kokku 25 punkti, seitse
lauapalli ja viis korvisöötu - tüüris Kalevi poolajaks 52:46 juhtima. Teise
poolaja algul kasvatasid Reedi kolm korvi edu 12 punktile. Kui viimase
veerandaja algul jõudis Šiauliai korraks kaheksa punkti kaugusele, otsustasid
kohtumise kaks kolme punkti rünnakut Arbetilt. "Olen harjunud läbi haiguste ja
vigastuste mängima. Olen täiesti kurnatud, aga muidu polnud hullu," sõnas 22
punkti toonud Reed, kes ei ole poolteise aasta jooksul Kalevi särgis vahele
jätnud ühtegi Balti liiga ega eurosarja mängu. "Lihtsalt õnnestus kuidagi,"
sõnas Kangur, kuid kirus saamatust vabavisetel - üheksast katsest tabas ta vaid
kolm. Ise nägite, kuidas ma Ateenas trennis viskasin. Midagi on paigast ära -
viskan ka kolmeseid paremini kui vabaviskeid." Lisaks Kangurile ja Reedile
teenis peatreenerilt eraldi kiidusõnu veel 19 punkti visanud Rait Keerles. Kui
pärast teisipäevast mängu Ateenas sai Matic ülemustelt kritiseerida Marlon
Parmeri ja Pelkici algkoosseisu lülitamise ning Valmo Kriisa ja Keerlese vähese
usaldamise eest, siis seekord alustasid mängu taas kaks viimast. Parmeri esimene
mängutulek jäi üldse vaid minutiliseks, sest Matic kutsus ta ühe eksimuse järel
pingile tagasi. Matic keeldus siiski tunnistamast, et tegi pärast teisipäevast
kohtumist koosseisus teadlikult korrektiive. "Ma ei otsustanud midagi, võtsin
lihtsalt need mehed, kes on," ütles peatreener. JALGPALL AC Milan võitis Tokyos
klubide maailma karika, kui alistas finaalis Argentiina klubi Boca Juniorsi 4:2
(21. ja 71. Inzaghi, 50. Nesta, 61. Kaka, 22. Palacio, 85. Ledesma). Milani
poolel hiilgas Kaka, kes arvatavasti kuulutatakse täna ka FIFA Aasta Mängijaks.
Brasiillane lõi värava ja andis Inzaghile kaks resultatiivset söötu. "Maailma
karikas oli üks väheseid auhindu, mis mul puudus. Imeline, et lõpuks sain teda
oma käte vahel hoida," ütles Kaka, kes varem tulnud maailmameistriks, Itaalia
meistriks ja Euroopa Meistrite Liiga võitjaks. Lühiraja EMil Debrecenis lõpetas
Martin Liivamägi 100 m kompleksujumise poolfinaali 54,68ga üheksandana, ent
pääses pärast ühe mehe loobumist ometi finaali. Seal andis 54,96 seitsmenda
koha. Loobuja oli hollandlane Robin van Aggele. "Ma ei tea, miks ta loobus, aga
kuulsin sellest hommikul, kui 50 m liblikaks soojendust tegin," rääkis
Liivamägi. Muutsime soojendusujumist kohe, aga mingit erilist erutust ma ei
tundnud. Üllatunud olin küll." Kohad head, tulemused võinuks paremad olla
Laupäeval läks Liivamägi eel-ujumisest edasi neljandana (54,77), kuid
poolfinaalis ei vastanud 54,68 päriselt lootustele. Ületamata jäi nii Indrek Sei
Eesti rekord 54,22 kui ka isiklik tippmark 54,56. "100 meetri eesmärk oli
poolfinaal ja sinna ma pääsesin," arutles Liivamägi. Aga 200 meetrile
keskendumise järel on kiiruslikku jõudu ikka vähem. 100 meetris võinuks isiklik
tulla nii-öelda töö käigus - liiati ei teinud ma ühtki tõsist viga, mis
sprinditulemust otseti mõjutanuks." Treener Urmas Jaamuli hinnangul ei
õnnestunud liblik-etapp, ent Liivamägi ise kehitas õlgu: "Ju treener teab, mida
ta selle all mõtleb. Mina ei tea." "EM tervikuna andis loodetud kohad, aga
tulemused võinuks pisut paremad olla," tähendas Liivamägi. Ta ei ajanud
medalitajäämist septembrikuise põlvevigastuse süüks ega unistanud tuleva aasta
pjedestaalikohast. Kui USAs õpin, siis vaevalt ma lühiraja EMile üldse tulen.
Tean, et praegu on kõige tähtsam Pekingi olümpia ja tähtsuselt järgmine Itaalias
toimuv pika raja EM." Ootamatu finaali järel lisas Liivamägi: "Vaat nüüd oli
pööre selilist rinnulisse küll tibake kehv. Ning tervikuna tundsin veel kord,
kuidas 100 meetri kiirust ja särtsu ikkagi pole. " Reedel üritab Tallinnas
olümpiapiletit kindlustada Sel reedel Tallinnas toimuval pika raja Kalev Openil
üritab Liivamägi olümpiapiletit kindlustada. Tal on 200 m kompleksis täidetud
Pekingi A-norm ja olümpiakomitee nõudel tuleb seda alanud hooajal vähemalt
B-normiga kinnitada. Siis tuleb harjuda lühikesest basseinist pikka üle
minemisega ... Normitäitmine oleks hea küll!" "Näis, kuidas Martin end
motiveerida suudab," sõnas Jaamul. Konkurentideta on raske ujuda, aga vormilt on
ta B-normiks muidugi valmis." EMi eel ütles Jaamul, et kui Liivamägi 200 m
kompleksi alla 1.58 ei uju, tuleb erakorraline plaane muutev koosolek. Maha
istume küll, ja võimalik, et teeme esimeseks jaanuarikuiseks USA-laagriks mõned
muudatused. Kuid need pole suured." JALGPALL Inglise kõrgliigas olid eile
vastamisi viimaste aastate neli tugevaimat klubi. Manchester United alistas tänu
Carlos Tevezi 43. minuti väravale võõrsil Liverpooli. Arsenal sai kodus tänu
William Gallas 45. minuti tabamusele jagu Chelsea'st. See tähendab, et liider
Arsenal ja neist punktiga maha jääv ManU suurendasid edumaad rivaalide ees -
Chelsea kaotab liidrile kuue ja ühe mängu vähem pidanud Liverpool 10 punktiga.
Sügisel GP-etappidel kahel korral esikaheksasse jõudnud Jelena Glebova ei saanud
põlvevigastuse tõttu osaleda nädalavahetusel Tartus peetud Eesti
meistrivõistlustel. Kui kauaks ta eemale jääb ja kas saab osaleda jaanuari lõpus
Euroopa meistrivõistlustel? Glebova ja tema treener Anna Levandi on
optimistlikud ja usuvad, et sportlane tõuseb paari nädalaga jalule. Doktor
Mihkel Mardna, kellelt konsultatsiooni küsiti, teatas aga, et vigastuse
täielikuks väljaravimiseks võib minna minimaalselt poolteist kuud. Glebova
ütles, et jalg hakkas tunda andma nädal tagasi. Ta arvab, et asi võis alata
painutuspirueti uuel tasemel harjutamisest, kus selg lõi valusaks ja närvivalu
liikus edasi jalga. Organism teatas, et vajab puhkust Ta uskus, et läheb kas või
süsti abil Tartusse võistlema, ent nädala keskel ei saanud enam hüpete järel
maanduda ega jalga põlvest kõverdada. "Doktor Sergei Voronetski pani selja paika
tagasi," ütles Glebova. Hooaeg on kulgenud väga intensiivselt, võib-olla
organism lihtsalt teatas, et vajab puhkust. " Mardna hinnangul on tegemist
hoopis põlvekõhre ülekoormusega, eriti saab liiges koormust maandumise ajal.
"Just põrutusega seotud tegevusi peaks mõnda aega vältima," teatas ta. Mardna
lisas, et mida varem ravi alustada, seda vähem aega see kestab ja seda paremad
on tulemused. "Kahe nädalaga läheb põlv ilmselt paremaks, aga ta ei saa selle
ajaga korda. Kindlasti on medikamentide abiga võimalik jätkata võistlushooaega,
aga pole võimalik ennustada, mida see tähendab pikas perspektiivis. Ma ei saa
kellelegi ette kirjutada, kuidas käituda. Küll aga küsin, kas tähtsam on
järgmise kuu EM või 2010. aasta olümpia?" Glebova loodab uiskudele pääseda varem
kui kahe nädala pärast. "Kui vaja, tuleb haiget jalga hoida, aga saan harjutada
samme ja piruette." Suuri võistlusi ei taheta vahele jätta Treener Levandi
tahaks Glebovat kindlasti näha EMil uisutamas. Veebruaris-märtsis ootavad
juunioride ja täiskasvanute MM. "Ma ei nimetaks seda ülekoormuseks," vastas ta
Mardna jutu peale. Leena uisutab kaks ja pool kuni kolm tundi päevas. See on
minimaalne, kordan, minimaalne harjutamiseaeg selleks, kui tahad üldse tippu
jõuda." Ta teatas, et Glebovat ravitakse füsioteraapia ja nõelravi abil. Levandi
kahetses, et uisuliidul pole oma arsti ning ta polnud Mardna soovitatuga päris
nõus." Mardna pakkus Leenale kahe kuu pikkust tabletikuuri, me ei tahaks ainult
seda teed pidi minna." Mardna nentis, et seljast lööb valu mujale, tuleb seljale
teha vastavaid harjutusi. "Sama probleem oli näiteks Gerd Kanteril," märkis ta.
Järgnevate lihtsate harjutustega on võimalik 30-60 minutiga (sõltuvalt
treenituse tasemest) anda koormust kõikidele suurematele lihasrühmadele. Peale
ühe väikese pingi või tabureti pole vaja ühtegi vahendit. "Ehkki paar hantleid
võiks igal mehel kodus olla, eeskätt biitsepsi treenimiseks," soovitab
spordiklubi Arigato treener Enn Leet, kes harjutused ka ette näitab. Peaaegu
kõiki harjutusi on võimalik teha kahtmoodi: kas kergema või rohkem koormava
variandina. "Vali mõõdukas tempo, kontrolli pidevalt, et keha asend oleks õige.
Ettenähtud korduste arvu iga hinna eest täis saamisest palju olulisem on
jälgida, et sooritus oleks korralik. Eriti puudutab see kehalise kasvatuse
tundidest tuttavat kõhulihasteharjutust istesse tõusu. Pole mingit mõtet end
kolmkümmend korda järjest kiiresti ja lohakalt, kumera seljaga üles punnitada -
sel juhul unusta see harjutus parem igaveseks. Oluline on tõepoolest kõhulihaste
jõul istesse tõusta." Enne harjutuste kallale asumist tee kindlasti
10-15minutiline soojendus (üks tempokas jooks või kepikõnd, vänta
velo-trenažööril vms) ja kava järel venita kergelt lihaseid. Iga seeria
sooritamise järel puhka veidi: 10-30 sekundit sõltuvalt eelnevast treenitusest.
Harju jõuharjutuste sooritamise ajal õigesti hingama! Pea meeles: pingutuse ajal
hinga välja, tagasi algasendisse minnes sisse. Näiteks harjutust istesse tõus
tehes hinga välja, kui keha algasendist põlvede juurde tõstad, ning sisse, kui
tagasi selili laskud. "Eestimaa uhkus" on TV3 ja Elioni koostööprojekt.
Suurejoonelisel vastuvõtul tänatakse lihtsaid ja tunnustust väärivaid inimesi,
kes on teinud midagi palju rohkemat, kui ühiskond neilt oodanud on.
Heategevusgala korraldati juba kolmandat aastat. Tänavu kutsuti lavale kümme
sangarit, kelle televaatajate esitatud ligi 300 kandidaadi seast valis välja
auväärt ühiskonnategelastest koosnev žürii. Eestimaa uhkustele kuulub tänu ning
Ivo Lille loodud sümboolne klaasist auhind. "Eestimaa uhkus 2007" Abistaja
Taimar Visla Taimar Visla on seitsmeaastane Konguta algkooli õpilane, kes
korraldas Elva väikelastekodu toetuseks rahakogumiskampaania, mille tulemusena
anti lastekodule rohkem kui 3000 krooni, hulgaliselt mänguasju ja raamatuid.
Taimari heategevusprojektile elasid kaasa kõik Konguta kooli lapsed, kes
omakorda korraldasid ettevõtmise toetuseks heategevuslaatasid. Abistaja Õnne
Pollisinski Ujumistreener Õnne Pollisinski on põhitöö kõrvalt juba ligi 20
aastat korraldanud puudega lastele ja noortele ujumiskursusi. Enamik
paraolümpiamängudel ja teistel puudega inimeste võistlustel medaleid võitnud
Eesti ujujaid on tema õpilased. Elupäästjad Kuldar Keskküla, Üllar Ahu ja Kunnar
Paiste Kurtna küla kolm noormeest Kuldar Keskküla, Üllar Ahu ja Kunnar Paiste
tõid kolm inimest välja vanast põlevast mõisahoonest. Abistaja Karl Mäesepp
Rakvere mees Karl Mäesepp on vabatahtlik puudust kannatavate inimeste toetaja ja
abistaja. Ligi 15 aastat on ta tegelnud mitmesuguste toetusprojektidega - toonud
liikumispuudega inimestele välismaalt ratastoole, korraldanud abipakkide
kogumist jms. kodututele, vaestele ning puudust kannatavatele peredele.
Elupäästja Gert Karivere Üheksa-aastane Rapla koolipoiss Gert Karivere päästis
oma väikevenna elu. Rapla gümnaasiumi teise klassi õpilase Gerdi nelja-aastase
veli Kevin kukkus 15. märtsil koos jalgrattaga üle pea ulatuvasse vette ja oleks
suurema venna julge tegutsemiseta uppunud. Abistaja Ann Paal Tallinna
Lastehaigla kirurg Ann Paal juhib vesipeahaigete ja seljaajusongaga laste seltsi
ning võitleb ratastooli jäänud laste võrdsete võimaluste eest. Aastaid on ta
korraldanud liikumispuudega inimeste osavõtul antavat jõulukontserti
"Jõulupäike", kus ratastoolilapsed esinevad koos kutseliste muusikutega.
Elupäästja Tiiu Jaansoo Porkuni kooli õpetaja Tiiu Jaansoo päästis langetõvehoo
tõttu järve kukkunud koolipoisi elu. 9. mai lõunal tabas Porkuni kooli õpilast
Ergot epilepsiahoog. Poiss kaotas teadvuse, kukkus ja veeres teetammilt alla -
pea ees järve. Õnneks oli läheduses Tiiu, kes tõmbas Ergo veest välja ning
puhastas lapse hingamisteed. Elupäästja Ants Väliste Antsla valla bussijuht Ants
Väliste päästis tee ääres põlevasse autosse lõksu jäänud inimese. Vaid mõni
minut pärast seda, kui Ants avariilise sõiduki juhi autost välja tõi, lahvatas
see lausleekidesse. Abistaja Heldur Kraaner Heldur Kraaner on lapserikaste
perede ja kasuperede ühenduste eestvedaja ning aktiivne toetaja. Viie lapse isa
peres kasvab ka üks kasupoeg. Heldur aitab läbi viia lapserikastele peredele
suunatud heategevusprojekte ning ühisüritusi. Lisaks on ta kodukülas Sürgaveres
tuntud kuldsete kätega mehena, kes aitab kõiki, kel abi vaja. Vene staar Filipp
Kirkorov peab teadupärast lugu hüvast toidust ja hävitab seda mehemoodi.
"Jumaldan kõike, mis on keelatud - pitsa, hamburgerid ... Ja see siis
kokakoolaga alla loputada," pihtis Kirkorov ajalehele Komsomolskaja Pravda.Ja,
veel - kogu elu olen ma armastanud magusat. Praegugi on mu ees laual sefiir,
šokolaad ja kalavõileivad. Ja pärast algab vaevarikas kaalust allavõtmine. Mul
õnnestub see alati vaid tohutute jõupingutustega, aga seni on siiski õnnestunud.
Et kaalu kaotada, peab mul olema põhjus. Praegu on selleks Moskva kontsert.
Seepärast ma nüüd sööngi päev otsa viinamarju, aga homme söön terve päev ainult
ploome. Kirkorov ütles ka, et pole suurem asi söögitegija: "Peale hommikuse
munaroa või pitsa soojendamise mikrolaineahjus ei ole mõtet minult midagi loota.
Süüa ma teha ei oska." Jüripäeva hommikul ärkas kahe lapsega üksi kodus olnud
Inga Sepp sünnitusvalu peale ning hakkas end haiglasse minekuks sättima. Juba
tunni aja pärast tuli aga pisitütar ilmale. Ootamatult alanud kodusünnituse
juures oli Inga suurimaks abiliseks 12aastane poeg Timo Tomson. Küsimusele,
kuidas küll poiss niisugusel erakordsel puhul tegutseda oskas, vastab noorsand
krapsilt: "Filmis nägin!" Sel ekstreemseks kujunenud kevadise esmaspäeva
varahommikul äratasid Inga Sepa sünnitusvalud. "Kell oli 4.45, kui kogu see meie
sünnitusetrall peale hakkas," meenutab nüüd juba kolme lapse ema. "Mõtlesin, et
aega on küll ja küll." Ta äratas Timo üles ja palus, et poeg kaheaastase õe
juures oleks - emme läheb haiglasse sünnitama. Veel jõudis Inga helistada
kiirabisse ja abikaasale Soome, kuid siis läksid valud tihedamaks. Kolmas valu
oli viie minuti pärast ja mõtlesin, et oi, läheb kiireks!" muigab Inga. Kiireks
läkski. Nii kiireks, et haiglasse ta ei jõudnudki ja ka kiirabi ei suutnud nii
kärmelt tulla, kui pisike Birgit end juba maailma pressis. Laps sündis 5.35,
kogu see trall võttis aega 45 minutit," räägib ema." See oli väga kiire ja
minule üllatus, lastest rääkimata. " Ei saanud riideid seljast Praegu 13aastane
Timo aga näitas üles vaprust, südikust ja asjalikkust. Nimelt kukkus kiirustades
sündinud pisibeebi, pea ees, põrandale. "Ma ei jõudnud end diivanile tõmmata nii
kiiresti, oli tegemist, et saaks riided seljast," muigab ema. Tagantjärele oli
see kõik tõesti natuke tragikoomiline. Ma jõudsin veel mõelda: kuidas ma ta
sealt kätte saan?" räägib Inga. Aga enne, kui ta midagi teha jõudis, oli Timo
käterätikuga platsis, mässis tita riidesse ning ulatas üllatunud emale.
Nabanööri lõikas läbi juba kiirabi." Timo oli väga julge, ei kartnud mitte
midagi sünnitusega seonduvat," kiidab uhke ema. Nii et, Timo, sa võtsid asja
rahulikult? Et ema hakkas sünnitama - olgu siis, mis seal ikka?" Mitte päris
niimoodi ikka," kostab päevakangelane. Väike hirm oli ka. Mitte sellepärast, et
juhtus midagi jubedat, aga just lapse pärast --- ta kukkus ikkagi, pea ees, ja
ta on nii väike." Mõtte laps rätti mähkida sai Timo aga televiisorist. Näitavad
ju nii paljud sarjad ja filmid, kuidas beebi pärast sündi kenasti riidesse
pakitult ema rinnale pannakse. Hoolimata sellest, et pisike Birgit õnnetul
kombel põrandale kukkus, on tema tervisega siiski kõik korras. Viimased
ultraheliuuringud tehti ülemöödunud nädalal ning need midagi halba ei näidanud.
Neuroloog oli meie looga algusest peale kursis ja kõik kontrollid said ära
tehtud," ütleb Inga. Auhind vapruse eest Ema aga esitas Timo tema vapra
käitumise eest "Eestimaa uhkuse" auhinna kandidaadiks ning ühel päeval e-kirju
lugedes avastas, et poeg ongi välja valitud. Selge see, et poisi kangelastegu
hindavad kodused elu lõpuni, kuid et ka laiem avalikkus tema söakust tunnustab,
tuli meeldiva üllatusena. Kui me tavaliselt kuhugi kandideerime või saadame,
pole me midagi võitnud," ütleb Timo isegi. Nüüd on tal aga peen klaasist auhind.
Kas on juba ka koht välja valitud, kuhu see panna? Paneme suurde tuppa riiuli
peale," arvab Timo. Teleka kohale! Siis kõik näevad seda, kui telekat vaatavad!"
Uhke ema naeratab: "Ma arvan, et me leiame sellele auväärse koha, et kõik näeks
- meil on peres Eestimaa uhkus!" Kolmapäevaõhtuses Tartu Peetri kirikus suutis
Lauri Pihlap Michael Jacksoni loosse "Earth Song" nii palju talle omast Justin
Timberlake'i tämbrit panna, et kinnisilmi võiski end selle laulja kontserdile
unistada. Rolf Roosalu peaaegu falsetini viidud hääl laulus "O Holy Night" pani
aga kuulajad vaimustusest kiljuma. "See on naeruväärne! Kes küll tahab siia
tulla?!" toriseb istekohta otsiv ingliskeelne välismaalane kolmapäeva õhtul
Tartus puupüsti täis Peetri kirikus. Ometi koguneb "Valge gospeli"
jõulukontserdile juba teist aastat järjest sadu inimesi. Ehkki hea koha
saamiseks oleks pidanud kirikusse tulema juba tund aega enne kontserti, on kõik
siiski rahulolevad (mõne välismaalasest erandiga, kelles võimalus Mikk Saart ja
Raimondo Laikret laulmas näha ilmselt nii suurt elevust ei tekita). Eestlased
gospelkontserdil vaimustusega püsti ei karga Inimesed võiksid vabalt kas või
tantsida, julgustab laulja Lauri Pihlap kontserdi avasõnu lausudes. Eestlased
jäävad kahjuks ikka konservatiivseks, ei aita ka üliaktiivne koorijuht Anneli
Pilpak, kes pingiridade vahel dirigeerides gospelkoorile emotsionaalselt kaasa
elab. Ka end lauldes üles kütnud ja publiku sekka tormanud Raimondo Laikre ei
suuda inimesi püsti sundida, ehkki kaasa plaksutatakse hoolega. Kõige rohkem
tütarlaste huilgeid teenib Rolf Roosalu. Tema lauldud "O Holy Night" ning
peaaegu falsetini viidud hääl paneb kuulajad vaimustusest kiljuma. Lauri Pihlap
suudab aga Michael Jacksoni kuulsa, inimeste südametunnistusele koputava loo
"Earth Song" sõnadesse ja kõlasse panna nii palju talle omast Justin
Timberlake'i tämbrit, et kinnisilmi võibki end just selle popi laulja
kontserdile unistada. Kontserdil on koos Eesti nooremate lauljate paremik
Üllatusi "Valge gospel" ei paku, mõnusat käekarvad-püsti-fiilingut aga küll.
Maikeni juhitud WAF-kooli 30liikmeline gospelkoor esitab koos Eesti 17 tuntud
lauljaga 17 rohkem ja vähem tuntud kristlikku (või lihtsalt väga ilusat ja püha)
sõnumit kandvat lugu ning ilmselt leiab igaüks kontserdil endale midagi. Kes
eelistab Lenna Kuurmaa kähedat häält, kes Mikk Saare habetunud lõuga, kes Bert
Pringi lustakat tukka, kes Nele-Liis Vaiksoo ingellikku häält, kes Kaire
Vilgatsi ja Susan Lillevälja nakatavat elurõõmu. "Valge gospel" tuuritab mööda
Eesti kirikuid nädala keskpaigani. Eile oli kontsert Jõhvi Mihkli kirikus, homme
esinetakse Türi Püha Martini kirikus ja kolmapäeval Viljandi Pauluse kirikus.
"Racegirl 2007" finaalüritusest, mis peeti möödunud neljapäeval klubis
Hollywood, pidi osa võtma ka kaunitar Laura Kõrgemäe. Kahjuks jäi publikul
pesuväel miss nägemata. Neiu teatas korraldajale viimasel minutil, et ta ei saa
tulla. "Laura Kõrgemäe pidi olema "Racegirli" üks finaliste, kõik oli kokku
lepitud. Käisin tema juurest läbi ja viisin talle pesuvooru jaoks pesu," ütleb
ürituse korraldaja Priidu Null. Veel pidi Kõrgemäe klubis poseerima 28.
detsembril toimuva staaride pesušõu reklaamiks. Telefon väljas "Umbes kell 11
õhtul, tund aega enne pildistamist, saatis Laura mulle sõnumi, et ta ei saa
tulla. Mingit põhjendust ei olnud ja pärast seda lülitas ta telefoni välja," on
Null nõutu. "Racegirli" finaalüritus reklaamiti samuti Kõrgemäe nimega välja.
Pressiteadetes oli kasutatud Missi-Laura juttu. Ta lubas, et tuleb," on
korraldaja nördinud. Külastajatelt pole Null negatiivset tagasisidet saanud ja
keegi pole ka Laura puudumise tõttu piletiraha tagasi nõudnud. "Teistel
finalistidel oli selle üle ilmselt pigem hea meel. Ta oleks tugev konkurent,"
leiab Null ja lisab, et tal endal on kõige rohkem kahju fotosessiooni
ärajäämisest. Aasta lõpus peetaval "Sex in the City" pesušõul osalevad veel
Katrin Väli, Trinity, Sille Sutting ja teised tuntud nimed. Esimene reklaampilt,
mis neljapäeva õhtul tegemata jäi, lükkas edasi ka ürituse reklaamimise. Kutsed,
mis pidi reedel välja saadetama, jäid teele läkitamata, kuna Laurast polnud
pilti. Mis edasi saab, Null öelda ei oska. Laura osavõtt pesušõust sõltub
sellest, kuidas omavahelised suhted klatitud saavad. Napp SMS-vabandus Nüüdseks
on Laura Nullile saatnud vaid lakoonilise sisuga SMSi: "Sorry". Muud ei midagi.
Ma ei oska öelda, miks ta kohale ei ilmunud," lausub Null. Tema teada oli Laura
eelmisel õhtul oma töökoha Päikesekliiniku jõulupeol. Laura Kõrgemäe telefonile
ei vasta. Racegirl 2007 ei jäänud aga valimata. Klubiliste seast eelvoorude aegu
lavale hüpanud ja finaali pääsenud neidudest oli kohal kuus. Kes pesu- ja
tantsuvooruga rahvalt suurima kisakoori välja meelitas, sai ka ihaldatud
klubitüdruku tiitli. Samuti pääseb võitja mitmesugustele
tehnikaspordiüritustele, kus oma ilu näidata saab. Kuuest "Racegirli"
finalistist võitis ilmselgelt publiku südame kasvult lühim, kuid see-eest
sümpaatne ja kõige rinnakam neiu - Nele. Enamik eestlasi mekib vana aasta õhtul
jõuludest järele jäänud verivorste just teleri ees. Tänavu, nagu ka mullu ja
tunamullu, kostitavad telekanalid vaatajaid aasta lõpus kõige magusamate
ekraanitükkidega. ETV - "Kreisiraadio" comeback ja teleteo köögipool "Eesti
Televisioon toob pühade ajal vaatajateni traditsiooniks saanud
heategevusprogrammi "Jõulutunnel", näitab päris uusi ja vanu häid Eesti filme
ning veedab mõnusasti aega lastega. Sarisaated teevad aastast kokkuvõtteid,"
sõnab ETV peatoimetaja Heidi Pruuli. 28.-30. detsembrini näitab ETV kolmes jaos
printsess Diana mälestuskontserti, mis oli juulis Londoni Wembley staadionil.
Eesti muusikat väärtustavast sarjast "ETV live" saab 30. detsembril näha
ansambli Smilers esinemist. Samal õhtul jõuab vaatajateni kauaaegse
traditsiooniga laulukonkursi "Kaks takti ette" finaal-saade. Aasta lõpus kutsub
ETV oma austajad televisiooni köögipoolele. 28. detsembril on eetris saade
"Oleme oma kaamerate ja mikrofonidega ..." ja 30. detsembril "Ohtlik lend kaadri
taga". Eestis toimunud meeleolukatele õhtutele kutsub kaasa elama "Rahvapidu",
mis on eetris jõulupühade nädalal õhtuti. Televaatajad saavad saate ajal SMSiga
tervitada sõpru ja tuttavaid. Aasta viimasel nädalal näidatavatest filmidest
nõuavad erilist esiletõstmist "Ruudi", "Pingviinide marss", "Klass" ja
"Kinnunen". 31. detsembri hommikul on eetris koguperefilm "Röövlirahnu Martin",
pärastlõunal aga Eesti filmiklassikasse kuuluv "Mehed ei nuta". "Aastavahetusel
on eetris palju meelelahutust, huumorisaateid ja päris uue šõuga üllatab
"Kreisiraadio"," lausub Heidi Pruuli. Vana-aastaõhtul on ETV ekraanil saated "
Kelle laul on lauldud. Paroodiad Linnateatri näitlejatelt", "Rohke Debelaki
aastalõpu libauudised" ja "Saatevigad 1/2". Õhtu tipneb suurejoonelise ja
koomilise "Kreisiraadio" šõuga. Seal kohtub vaataja vanade tuttavate kivipallur
Jürto ja Alev Strömiga, aga ka paljude uute tegelastega. Muusikalise poole eest
hoolitsevad Bedwetters, House of Games, Hannaliisa Uusma ning surematu duo Toost
ja Zak. Kümme minutit enne südaööd on kavas vabariigi presidendi kõne. Aasta
viimast saatepäeva juhib diktorina näitleja Anne Reemann. Kanal 2 naelutab
teleri ette maratonsaadetega "Kanal 2 aastalõpuprogramm keerleb peaasjalikult
ühe ja ainsa, aga selle eest väga suure ja ma loodan, et ka väga põneva saate
ümber, mille nimi on teist aastat järjest" Aastavahetus Kanal 2ga"," sõnab
telekanali programmidirektor Olle Mirme. "See õhtu näeb välja niimoodi, et kell
19 on nagu ikka "Reporteri" aastalõpu erisaade, kus lisaks päevakajalistele
uudistele tehakse kindlasti ka vigurit ja püütakse vaatajat üllatada," kirjeldab
Mirme. Pärast seda, kella kaheksast algabki juba "Aastavahetus Kanal 2ga", mis
kestab vähemalt kella üheni. Maratonsaates saab näha šõunumbreid, kohapeal
tehtud intervjuusid värvikate peokülalistega, lavatagust melu, tantsutähti,
trikimehe vigureid ja Jõekalda aastavahetuse eriprojekte. Numbrite vahele
pikitakse videoklipid. "Alates kentsakatest eetrisse sattunud juhtumistest kuni
spetsiaalselt selle saate jaoks tehtud humoorikate vahepaladeni välja," kinnitab
Mirme. "Saate kontseptsioon on lihtne, aga lööv - parim meelelahutus ühekorraga.
Oleme püüdnud enam-vähem kõik Eesti parimad artistid, Kanal 2 saatejuhid ja muud
toredad inimesed kokku koondada," lausub Mirme, et lauljatest tulevad lavale
näiteks Anne Veski, Koit Toome, Ines, Maarja-Liis Ilus, Marju Länik, Ivo Linna
ja paljud teised staarid ning ka üllatusesinejad. "Loodan, et sellest saab
üliväga meeleolukas, hoogne, reibas ja lõbus teleõhtu. See on saade, mida ei ole
võimalik ühe selge lausega kokku võtta. Kus poetakse nahast välja selle nimel,
et inimesel jumala eest igav ei oleks - et oleks kogu aeg lusti ja rõõmu, väga
palju tuntud ja armastatud nägusid, kõikvõimalikke etteasteid." Teine, mis Kanal
2 aastalõpuprogrammis silma paistab, on saate "Talendijaht" finaal, mis on
otse-eetris 30. detsembri õhtul. "Seal on eelnevatest saadetest finaali pääsenud
ligemale 30 etteastet esimest korda elava publiku ees ja suurel laval, mis on
kindlasti hoopis teine tera kui videosalvestatud juppides oma hinnangut kätte
saada. Ning finaalis on saatus puhtalt televaatajate kätes. žürii on küll kohal
ja esindatud, aga kohtuotsuseid enam ei langeta." TV3 aastalõpp: glamuur ja
heategevus "TV3 aastalõpuprogramm pakub suurepärast vaatamist tervele perele -
on mitmeid erisaateid, huumorit ja müstikat, nii kodu- kui välismaiste staaride
kontserdiülekandeid, väga häid filme," sõnab TV3 avalike suhete juht Annely
Adermann. Tähelepanu väärib ka tervet jõulukuud läbiv heategevusprojekt, millega
toetatakse laste ja noorte kriisiprogrammi." Esimene heategevuslik kava on
eetris juba 28. detsembril, kui saates "Võta või jäta" hakkab miljonikohvrit
jahtima miljonimängu juht Hannes Võrno. Tema võidetud rahasumma läheb laste ja
noorte kriisiabiprogrammi toetuseks. Vana-aastaõhtul kutsub Võrno ise aga saates
"Kes tahab saada miljonäriks?" erikülalisi miljonit püüdma. Sel aastal on
viimased tuntud kodumaistest seriaalidest. "Aasta viimase päeva õhtus on kindlal
kohal ka kodumaine huumori- ja paroodiaprogramm ning saade, kus erinevad
asjatundjad ennustavad, mida oodata 2008. aastalt. Tuntud paari Edda ja Eduard
Pauksoni kõrval räägivad põnevatest ennetest ja tulevikku kuulutavatest
märkidest teisedki nimekad astroloogid," lausub Adermann paljulubavalt. "TV3
aastalõpuprogrammis on mitmeid kontserdisalvestisi - Andrea Bocelli, Madonna,
Phil Collinsi ja teiste maailmakuulsate lauljate kõrval ootavad kodumaiste
tähtede etteasted," ütleb Adermann. Esimesel jõulupühal näitab TV3 Birgit
Õigemeele kontserdi "Tiivad" salvestust, kus kuuleb nii kauneid jõululaule kui
ka lugusid Birgiti debüüt-albumilt. Kontserdi külalis-esineja on Riho Sibul.
Vana-aastaõhtul toob TV3 vaatajateni suurejoonelise galašõu "James Bond 2007".
Saku Suurhalli laval astuvad Noorte Sümfooniaorkestri ja Estonian Dream Big
Bandi võimsal saatel üles Koit Toome, Gerli Padar, Hanna-Liina Võsa ja Tanel
Padar. Aastalõpu filmiprogrammis on TV3-l maailmakuulsad perefilmid "Jääaeg",
"Shrek", "Garfield", "Mulan", "Pocahontas" ja "Mary Poppins" ning menukad "Visa
hing", "Titanic", "Moulin Rouge", "Bean - täitsa lõpp film". Eesti
Rahvuskultuuri Fondi (ERKF) sponsorite ja stipendiaatide austamiskontserdil eile
pärastlõunal Mustpeade Majas andis sihtasutuse nõukogu esimees Eri Klas kätte
tänavused elutöö tänuauhinnad. Need ERKFi poolt traditsiooniliselt välja antavad
auhinnad koos 50 000 krooni suuruse stipendiumiga pälvisid tänavu kunstnik Jüri
Arrak, akadeemik Endel Lippmaa, laulja Teo Maiste ja fotograaf Kalju Suur.
Vastavalt Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu otsusele eraldab sihtasutus 2008.
aastal stipendiumide ja toetuste maksmiseks 4 890 402 krooni. Reformi- ja
Keskerakond tahavad rikkuda õiguskantsler Allar Jõksi, president Ilvese ja
kõikide teiste demokraatiast ning avatud ühiskonnast lugupidavate inimeste
jõulurahu. Kahe suure, kuid praegu mitte koalitsioonipartneri eesmärk on ära
hoida, et Jõks uueks ametiajaks õiguskantsleri ametisse jääks. Nende soosik on
Ülle Madise. SL Õhtuleht on vastu suurte erakondade teerullipoliitikale ning
olematutele põhjendustele, miks Jõks ei võiks oma ametis jätkata. Ta on aus,
avameelne, selge jutuga, poliitiliste sümpaatiateta ja ühe vähesena juhib Eestis
tähelepanu nüanssidele, mille üle parlament vaid naerab. Oma poliitilise
eesmärgi saavutamise nimel on erakonnad häbistanud demokraatia, parlamendi,
Jõksi ja Madise mainet. Üks absurdsemaid samme oli levitada "kurba uudist", et
kui Jõks peaks koha kaotama, läheb see maksumaksjale maksma miljon krooni. Toon
oli selline, et Jõks on selles ise süüdi ... Tule taevas appi! Sel nädalal
tahavad Reformi- ja Keskerakond Jõksi kiiresti maha hääletada ning loodavad, et
siis esitab president Madise kandidatuuri. SL Õhtuleht pole nii kindel, et
presidenti õnnestub nii lihtsalt lollitada. Jõks on silmatorkavalt hea ja
sõltumatu kandidaat, kelle töö on Eestis seni üksnes õhku puhastanud ja
korrastanud. Tema jõuga eemalelükkamine tõestab vaid, et on õigel teel. Olete
ehk juhtunud kuulma, kuidas riigikogu nimetatakse pelgalt kummitempliks? Ent kui
jutuks on kaitsepoliitika, siis paistab isegi see halvustav tiitel Stenbocki
maja silmis liiast. Sõja ja rahu asjus annavad seadused rahvaesindusele mõjusa
rolli, aga praegu arutusel olevas Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi küsimuses
tahab valitsus otsust sõjalise jõu kasutamise kohta jätta vaid endale ja
riigikogu osa nullida. Nii võib juhtuda, et Eesti kaitseväelased satuvad
relvakonflikti, mille suhtes keegi valitsusest pole vaevunud Eesti ühiskonnaga
läbi rääkima. Sel nädalal tuleb riigikogus taas arutusele otsuse eelnõu, mis
sätestab kuni 55-liikmelise Eesti kaitseväe üksuse liitumise Euroopa Liidu
kiirreageerimisüksuse Põhjala lahingugrupiga, mis on valmis kriisi puhkedes
sekkuma maailma kuumades punktides kuni 6000 km raadiuses Brüsselist. Rootsi
võrdub Tšaad? Kiirreageerimisüksusesse oma kontingendi saatmine eeldab riigikogu
mandaati nagu ikka, kuid eelnõu kohaselt pole valitsusel konkreetsesse kriisi
sekkumisel tarvis enam Eestis kellegagi nõu pidada. Seega püüab valitsus selgeks
teha, et lahingugrupi saatmine ühelt poolt lähtealale Rootsi ja teisalt
võimalikku missioonipiirkonda, mis võib asuda ka teisel mandril, on justkui üks
ja seesama lubades ühte, lubab rahvaesindus ka teist. Selline loogika on
tugevasti väändunud ja vaatab mööda mitmest põhimõttest, mis Eestis siiani
kehtinud on. Eesti on parlamentaarne riik, kus sõja ja rahu küsimused, kui riik
just agressiooni ohvriks langenud pole, on riigikogu otsustada. Ilma
rahvasaadikute heakskiiduta ei kinnitata kaitseväe juhatajat, ei kuulutata välja
mobilisatsiooni ega sõjaseisukorda, ei saadeta teele välismissioone. Nii teatab
põhiseaduse § 128, et riigikogu "otsustab kaitseväe kasutamise Eesti
rahvusvaheliste kohustuste täitmisel". Kohustus oodata Rootsis sõjaväebaasis
väljakutset ükskõik kuhu ja kohustus reguleerida ägenevat kriisi näiteks Tšaadis
või Kosovos on aga olemuslikult erinevad ega mahu ühe otsuse alla. Kui valitsus
nüüd ütleb, et osalus teatud kriisis pole kellegi teise asi peale valitsuse,
kelle esindaja räägib selles suhtes läbi vaid teiste Euroopa Liidu
liikmesriikide ministritega, siis asetub ta väljapoole ülejäänud seaduste
loogikat, mis toonitavad ennekõike just parlamendi rolli. Kuna lahingugrupp jääb
kiirreageerimisjõuna kriisipiirkonda vajaduse korral kuni neljaks kuuks, siis
võtab valitsus endale justkui õiguse privaatsõjaks, millel puudub paraku Eesti
ühiskonna silmis demokraatlik legitiimsus. Kui riikide vahel kehtib Euroopa
Liidu lahingugruppide kasutamisel range konsensuse põhimõte ja tarvis on
laialdaselt konsulteerida, siis on riigisiseselt seda enam lubamatu sõita üle
rahvaesinduse varvaste ja põhiseaduse vaimu. Vastuolulised missioonid Üks
võimalikke vastuargumente on otsuste kiirus on ju tegemist ikkagi
kiirreageerimisjõuga ja riigikogul kulub otsuse langetamiseks rohkem aega kui
valitsusel. Ent kõigest hoolimata on riigikogu siiski võimeline otsuse
tegemiseks ruttu kogunema, ja sellal saavad kaitseväelased teha juba vajalikke
ettevalmistusi kriisipiirkonda minekuks, ministril aga on pädev mandaat minna
Euroopa Liidu tasemel otsust langetama. Isegi ülikiirete paiknemiste puhul
saabuvad üksused piirkonda 9-10 päeva jooksul, aeglasemalt ainult siis, kui on
oodata vastupanu ja see aeg on riigikogulastele otsustamiseks rohkem kui
küllaldane. Rahvasaadikute eesmärk pole kindlasti igal tingimusel välismissioone
blokeerida siiani on ju Eesti kaitseväelased osalenud päris paljudel
missioonidel ja seda kõike riigikogu otsuste alusel. Kaasalöömine
rahvusvaheliste kohustuste täitmisel on muutunud Eesti julgeolekupoliitika
lahutamatuks osaks. Kuid igasugune sõjalise jõu kasutamine ei saa olla vaid
suletud uste taga otsustatav valitsuse eraasi. See eeldab laiemas ringis
arupidamist kas jõu kasutamine teenib parimal võimalikul viisil Eesti
rahvuslikke huve, millised on riskid, võimalikud hüved ja milliseid kohustusi
võib see missioon Eesti jaoks kaasa tuua pikemas perspektiivis. Eelmised
kriisid, eriti Bosnias ja Kosovos, on tõestanud, et eurooplased on oma
lähiümbruse valuküsimuste lahendamisel hämmastavalt jõuetud, seega on
lahingugrupid kindlasti samm õiges suunas, ehkki kaugeltki mitte piisav
lahendus, sest nad on üsna mõõduka suurusega. Aga vähemalt algus on tehtud. Kui
Eesti hakkab osalema Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis, siis peab ta
alustuseks käituma Euroopa moodi, Põhjala moodi ja iseenda moel. Riigikogu käest
heakskiidu küsimine on siin vältimatu tingimus. Ent kui valitsus külvab
suhtumist, et sõjalise jõu kasutamine ei puutu kellessegi teisesse, siis lõikab
ta võõrdumist nendest, kellel tema võim põhineb. Läti parlament võttis vastu
otsuse, mille järgi võib seal devalveerimispaanikat külvanud inimesed vangi
panna. Näib, et see on mõistlik otsus, sest oma riiki, raha ja piiri saab
valvata vaid ise, teistele loota ei tasu. Ka Eestis külvati
devalveerimispaanikat, aga süüdi ei ole keegi! Kevadel purustasid peamiselt vene
keelt kõnelevad noorukid Tallinna südame, aga korralikest karistustest pole
juttugi. Suurem osa pääses trahviga, mõni veetis ja veedab natuke oma noorest
elust trellide taga. Kahju, et me ei suhtu provokaatoritesse niisama karmilt
nagu lätlased. Kodus võiksime ohjad ikka enda käes hoida. Reedeses Sirbis kurdab
president Toomas Hendrik Ilves, kuidas temaga Gruusia visiidil kaasas olnud
Eesti ajakirjanikud keskendusid veinimarkidele ja muule ebaolulisele, takerdudes
üksikasjadesse. Äsja ilmunud raamatus Eesti ühe legendaarsema spordiajakirjaniku
ja riigikogulase Oskar Lõvi elust on pikk peatükk, kuidas ta Eesti Päevalehes
1936. aasta Berliini olümpiamängudel Joseph Goebbelsi korraldatud
suurejoonelisest vastuvõtust kirjutas. Lõvi kirjeldas hämmastava
detailitäpsusega menüüd ja veinikaarti. Ja seda kõike kommenteeris Georg Meri
Lennart Meri isa ja Eesti toonane diplomaat Berliinis. (Miks Ilves arvab, et
Ärma talu leib peab kõiki huvitama, aga presidendi riigivisiidi menüü mitte?)
Missugust kajastust president Ilves Gruusiast oleks oodanud? Kas seda, kuidas
altkäemaks on ses riigis endiselt igapäevane? Kas seda, et Gruusia riigipea
käitumine on kogu ta valitsemisperioodi jooksul olnud kõike muud, aga mitte 100%
demokraatlik? Kas seda, et mida teeb Mart Laar Gruusias, kes talle selle eest
maksab ja kui palju? Kas seda, et Gruusia riigipea on ameeriklased riigi
etteotsa sokutanud? Ma millegipärast arvan, et president poleks neid teemasid
lugedes ja kommenteerides samuti rahul olnud. Kuni vastuvõtud, õhtu- ja
lõunasöögid ning peen menüü on kõigile nähtav osake diplomaatiast, siis ei tasu
ka ironiseerida selle kajastamise üle. Muudes küsimuses on teljeriigid
sõbralikult vait. Siiani on Shakespeare'i loodud maailmas elada saanud vaid
näitlejad. Maailmakuulsa literaadi näidendite järgi loodud arvutimängud annavad
igaühele sama võimaluse elutoast lahkumata. Ardeni, Shakespeare'i teoste järgi
sündinud virtuaalmaailma rajasid Indiana Ülikooli tehismaailmade instituudi
professor Edward Castronova ja tema kolleegid. Ardeni esimest versiooni saavad
nüüd juba kõik huvilised külastada - eeldusel, et neil on mängu "NeverWinter
Nights" uusim versioon ning sellele lisatud Ardeni täiendus. Kõiki, kes ootavad
mängust Elizabethi-aegse Inglismaa tõetruud koopiat, tabab aga üllatus, märkis
Castronova. "Shakespeare'il on väga rikas fantaasiamaailm, millega suudab
konkureerida ainult Tolkien," kinnitab ta. Näiteks elavad mõlema maailmades
haldjad. Leidsime, et mäng ei peaks olema ajalooline, vaid jäljendama
Shakespeare'i ettekujutust - nii et Rooma kõrval laiub Böömimaa või Ardeni
põlismets." Ülesanded, mida mängus täitma peab, meenutavad Shakespeare'i
kangelaste, näiteks John Falstaffi ees seisnuid. Labor, mitte mäng Ehkki
mängutegelased räägivad vanamoelist, ajastutruud inglise keelt, on midagi
olulist siiski kaduma läinud, möönab Castronova. "Me olime maailma
shakes-peare'ilikuks loomisega nii ametis, et unustasime ära kõik lõbusad asjad,
näiteks koletised ja mõistatused." See on aga oluline möödalask: Castronova
sõnul astub suurem osa huvilistest sisse, luusib veidi ringi ning kui asi kohe
huvitama ei hakka, lahkub - igaveseks. "Aga meie eesmärk ei ole ju teha mängu ja
sellega raha teenida, vaid luua sotsiaalne labor - ning kui meil ei ole
mängijaid, ei saa me seda teha." Seetõttu ongi Castronova koos kolleegidega nüüd
keskendunud Arden II loomisele. Selle tegevus toimub Londonis ning on märksa
mitmekülgsem, lõbusam ja haaravam, andes samas kasulikku teavet Shakespeare'i ja
tema loomingu kohta. Hariduselt majandusmees Castronova on juba aastaid püüdnud
virtuaalmaailmade elu edendada ja suurendada nende majanduslikku mõju
pärismaailmale. Kaks maailma põimitakse lihtsa mudeli abil: inimesed ostavad ja
müüvad tõelise raha eest kaupu või teenuseid, mida nad saavad kasutada
virtuaalmaailmas ehk mõnes mängus. Ardenit luues ihkas ta aga veelgi kaugemale
minna. Nimelt matkib uus tehisilm pärismaailma nii täpselt, et võimaldab
sotsioloogidel korraldada seal uuringuid, mille läbiviimine tegelikkuses oleks
liiga keeruline, aeglane või kallis. Lisaks saab virtuaalmaailma asukatega soovi
korral riskantseid katseid teha. Kui Marx mänginuks ... "Meid huvitavad
inimestevahelised suhted ja majandussidemed," võttis Castronova mängu eesmärgid
lühidalt kokku. Sotsioloogid peavad virtuaalmaailmas katsete korraldamiseks
muutma maailma põhilisi "iseloomujooni". Mõned muutused oleks üsna ilmsed
(näiteks saavad teadlased suurendada inflatsiooni), aga võivad olla ka varjatud.
Igal juhul peaksid mängu põhjal tehtud järeldused sobima pärismaailmaski. "Ma ei
ole üheski virtuaal-maailmas märganud midagi, mis oleks vastuolus tegelikkuses
kehtivate reeglite ja seaduspäradega," kinnitas Castronova. Turg on turg, olgu
see siis antiikaja Ateenas, Shakespeare'i-aegses Londonis või Azerothis (linn
arvutmängus "Warcraft" - toim.). Kui sul on inimühiskonna kohta mingi teooria ja
see osutub virtuaalmaailmast tegelikku ellu üle kantuna valeks, siis järelikult
polnud see suurem asi teooria." Castronova väidab, et kui sotsiaalteoreetikud,
nagu Karl Marx, oleksid saanud oma teooriaid virtuaalilmas katsetada, oleksid
paljud nende postulaadid sootuks teistsugused kui praegu. Jaapani akvaariumis
kasutatakse jõulukuuse elektriküünalde läitmiseks elektriangerjalt saadud voolu.
Kaks angerjaakvaariumi kinnitatud alumiiniumpaneeli töötavad elektroodidena, mis
energia kinni püüavad. Juhtmete kaudu juhitakse elekter küünaldesse. Leiutise
autori sõnul kulus tal umbes kuu, et angerjavoolu kasutamiseks toimiv süsteem
luua. Jututubades käijad, ettevaatust! See, keda teie peate flirtivaks vastassoo
esindajaks, võib tegelikult olla arvutiprogramm. Väidetavalt suudab veebilehel
cyberlove.ru reklaamitav tarkvara vestelda korraga kümne naisega (sic!) ning
püüda neilt telefoninumbreid välja meelitada. Praegu vaid venekeelsena pakutava
programmi on turvafirmad juba oma luubi alla võtnud nende hinnangul võidakse
seda kasutada identiteedivargusteks ja delikaatsete isikuandmete väljapetmiseks.
Kanadalast Piotr Staniaszeki tabas järjekordset mobiiliarvet avades ebameeldiv
üllatus - mobiilifirma väitel oli ta kõnelnud rohkem kui 85 000 dollari ehk
rohkem kui 890 930 krooni eest. Röögatu arve ei tekkinud siiski kallitest
kaugekõnedest või lustiliinidele helistamisest. Staniaszek oli arvanud, et saab
oma telefoni kasutada ka modemina ning mõnesajakroonise kuumaksu eest
piiramatult netis surfata. Sidefirma Bell Mobility kundena laadis ta telefoni
abil internetist alla täispikki mängufilme ja muid suuri faile. Et ta ületas
nende allalaadimisega lepingus kindlaks määratud andmesidemahu, tiksutas
telefonifirma arvet järjest suuremaks. Pärast seda, kui lepingutingimusi valesti
mõistnud Staniaszek hiigelarve pärast lamenti lõi, tuli Bell Mobility talle
vastu ning vähendas summa 3243 dollarile. Kuid Staniaszek pole ka sellega päri
ja kavatseb arve vaidlustada. 22aastane Calgaryst pärit naftapuurija ütles
novembrikuist arvet kommenteerides, et pidas seda esialgu eksituseks. Arve oli
esmalt olnud 65 000 dollarit, piisavalt suur, ja mees võttis telefonifirmaga
ühendust ning kurtis oma muret. Seks ajaks oli ta aga veel filme ja muud kraami
alla laadinud ning arve oli kasvanud 85 000 dollarini. Staniaszeki sõnul on tema
mobiiliarve tavaliselt umbes 150 dollarit ning seejuures saatvat Bell Mobility
talle tihtipeale hoiatusi, et tema arve on väga suur. "Mõnikord on telefon välja
lülitatud ka tavapärasest saja dollari võrra suurema arve puhul," kurtis
Staniaszek. Nüüd on ülekulu 85 000 ja keegi ei võtnud vaevaks mind hoiatada."
Bell Mobility esindaja kinnitas, et firma on valmis arvet vähendama 3243
dollarile, sest just nii palju maksnuks Staniaszek allalaetud kraami eest juhul,
kui ta kasutanuks kõige soodsamat andmesidelepingut. 

Ei mahu koos kaadrisse. Tiina Jõgeda Pühapäeva õhtul esinesid Eesti Televisiooni
valimisstuudios Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Kuigi president andis stuudiosse
saabudes oma rivaalile kätt, ei näinud televaatajad neid kordagi kõrvuti. Algul
oli selle vastu Kadrioru ajutrust. Pärast läbirääkimisi nõustus presidendi tiim
kahest poliitikust ühisklipi väntamisega, kuid siis vedas alt ETV tehnika.
Lennart ja Arnold on mehed, kelle vahel valitseb tammsaarelik vastasseis. "Neid
kahte vaadates meenub kulunud tsitaat "Viimsest reliikviast": mitu korda ma pean
üht ja sama meest ..." Kumb mees on parem - sel iginaiselikul dilemmal ei ole
eestlaste jaoks ühest vastust. Hõbedase lakaga Arnold (68) on kui turvaline isa
- mõistev, heatahtlik, leplik. Arnold kuulab ära maanaiste kurtmised raske elu
üle. Eesti rahval on korraga vaja nii Arnold Rüütlit kui ka Lennart Merit.
Mõlema mineviku kallal saavad poliitilised huligaanid hambaid teritada. Ajal,
mil Arnold kõva rusikaga näidismajandit püsti pani ja Moskva ülemustega
truualamlikult viina viskas, pani ka noor kirjanik nõukogumaad kiitvaid lauseid
paberile. Ka kommunistlikus ühiskonnas, kõikesuutvate masinate ajastul, jääb
püsima füüsiline töö. Mitte niivõrd majandusliku paratamatusena kui tegurina,
mis mõjustab inimese eetilise palge kujunemist," kirjutas Lennart 1959. aastal
reisikirjas "Kobrade ja karakurtide jälgedes". Enamasti on Arnold saanud rahvalt
rohkem toetuspunkte - nii sotsioloogilistes uurimustes kui ka
presidendivalimistel - kui Lennart. Anekdoodid, mida Arnoldist räägitakse,
meenutavad tšuktši nalju. Arnold teeb õhtul ühe suitsu, Lennartil läheb punast
Marlborot sigaret sigareti järel. Kui Arnold kõneleb, siis on raske pikas
lausetejorus asja tuuma tabada. Kui Lennart esineb, on iga fraasi taga seitse
vihjet. Isegi põhiseadus ja valimisseadus said kirjutatud nende kahe mehe
vägikaikaveost lähtuvalt. Hirm, et rahva lemmik riiki juhtima pääseb, valitses
juba 1992. aasta presidendivõitluses. Nii oli see 1992. aasta
presidendivalimistel, kus Arnold noppis rohkem hääli kui Lennart, Toompeal aga
langes vaekauss Lennarti kasuks. Nõnda ongi sirgeselgne ja lihtsakoelise
mõtlemisega Arnold kabinetivõitluses kaotajaks jäänud. Ent ka Rüütel ei tahtnud
kogu vabastaja oreooli Savisaarele jätta: "Helistasin kindral Melnitšukile,
putšistide erivolinikule". Käskisin kohe vabastada teletorni. Siis ta küsis, kas
ei saaks tund aega. Ütlesin: "no ladna, egas midagi." Meenutame 1990. aasta
sügist, mil Tallinna poliitilisi ringkondi raputas afäär, mida kauge allusiooni
põhjal hakati kutsuma Eesti Watergate'iks. Lennart süüdistas Arnoldit, et see
saadab fakse advokaadibüroole, kus töötab endine CIA direktor. Oktoobris 1990
pidi Eesti esindus sõitma USA presidendi George Bushi juurde. Kadrioru ja
Toompea vahel käis naljakas võidujooks, mille võitsid Savisaar ja Meri. Rüütel
ja Lippmaa, kes ka Ameerikaga sidet pidasid, jäid koju käsi laiutades rääkima
Ida-Virumaa raskest olukorrast. Muide, viis kuud hiljem George Bushi juurde
visiiti kavandades mängis Lennart Arnoldile ninanipsu sellega, et ülemnõukogu
presiidiumi esimees ei teadnud täpset päeva, millal välisminister annab talle
korralduse lennukisse astuda. Lennart läks ajalukku USA presidendi gloobusele
Kamtšatka kohale jämeda risti vedamisega. - No ega seda ei saa maha ka, see ju
ehtne paber, polnud kilet ega midagi, - laiutas Rüütel käsi. Meri kuulas hapu
näoga Rüütli selja taga tema eestikeelset pressikonverentsi Valge Maja trepil.
Ainuke, millega ta Rüütlile koha kätte näidata sai, oli USA riigidepartemangu
meestega ingliskeelne naljaviskamine, mida Rüütel viisakalt naeratades pealt
pidi kuulama. Lennart ei ole kunagi Arnoldile halastanud. Kui tal 1992. aastal
õnnestus presidendiks saada, siis Arnold lihtsalt visati Kadrioru lossist välja.
Aga Lennart eksis, kui arvas, et võitlus on lõppenud. Arnold püsib vankumatult
sadulas kõikidest pilgetest ja püünistest hoolimata. "Rüütli valimise korral
asetuks Eesti kummalisse postsovetlikku olukorda," täheldas EE neli aastat
tagasi. Midagi pole muutunud! Hoolimata Toompea-poliitikute vastupidistest
kinnitustest astus riigikogu presidenti valides kolinal ämbrisse. Ainsana on
rahulolev keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kes suutis enamiku
rahvasaadikuist naeruväärseks teha ja omavahel lõplikult tülli pöörata. Nüüd
sihib Savisaar erakorralisi valimisi. Lindiskandaalist toibunud Savisaar on
soojade suveilmadega tublisti kosunud ja oma varasema vormi taastanud. Seegi
kord tuli Savisaar mängust puhtalt välja, kuigi suurem osa presidendivalimistega
seonduvaid intriige pärines just keskerakonna ridadest. Savisaar lõi kaardid
segi, lubades avalikult toetada Siim Kallast, kui too soostub presidendiks
kandideerima. Lennart Merit toetada lubanud reformierakond sattus piinlikku
olukorda, Kallas pidi tõestama, et ta ei taha presidendiks saada. Veelgi suurema
segaduse korraldas Savisaar Toompeal esmaspäeva õhtul. Keskfraktsiooni õhutusel
asus Isamaaliit aktiivselt musta hobust otsima. Isamaaliidu piinlikuks osaks jäi
selgitada, kust tuli neile pähe mõte rahva soosikute Lennart Meri ja Arnold
Rüütli kõrvale kedagi kolmandat otsima hakata. Noored isamaalased ja eakad
maasaadikud võtsid presidendimängu liiga tõsiselt ja kogenud Savisaar mängis nad
lihtsalt üle. Keskerakonna jaoks mäng alles algab ning presidendivalimiste minek
valimiskogu kätte annab selleks suurepärase võimaluse. See, kelle valib
presidendiks valimiskogu, võib sõltuda suuresti just Savisaare tahtest. Nii on
suurel keskmehel võimalik endale tänuvõlglasi tekitada, kellelt saaks hiljem
riigikogus ühtteist välja pressida. Kõige tõenäolisem on, et Savisaar asub kas
otsima kolmandat kandidaati või teeb panuse Rüütlile. Kevadel järgnevate
erakorraliste valimiste tulemusena moodustaksid aga uue valitsuse endised
kolhoosijuhid kahasse Savisaare parteisse koondunud endiste
komsomolitegelastega. Saarlane sõdib Rootsi telekomiga Mihkel Kärmas Tema
meelest sai riik Telia tulekuga siinsele kaabel-tv turule miljardeid kroone
kahju. Eesti kinodes naerutab naljavend Jim Carrey filmis "Kaablikutt" vaatajaid
kaabelTV nõdrameelse montöörina. Panus pole tuhanded pealinna telehuvilised,
vaid ka telefonimonopol. Möödunud nädalal sündis kaks konkureerivat kaabelTV
firmade liitu. Rootsi ja juudi kapitali esindajatena on lepitamatult vastamisi
kaks Eesti meest - Telia/Starmani juht Peeter Kern ja Levicomi juht Tõnis Palts.
Palts kinnitab, et isiklikult ei ole tal Kerni vastu midagi. "Ma olen valmis
sõdima Teliaga," kinnitab ta ägedalt telefonis. Paltsi vasallid on neli firmat,
kelle nimesid ta avaldamast keeldub. Kerni liitlased on kümme firmat
väidetavasti 20_000 vaatajaga peamiselt maapiirkondadest. Palts ei jää võlgu: -
Starmani kaudu kontrollib ( Eesti Kaabeltelevisiooni Operaatorite Liitu ) Telia.
Telia sigatseb Eesti riigis! Mitte et Rootsi kapital on halb. Ei! Telia kapital
on halb, sest ta ei saa konkurentsi luua. Osalemine nii Eesti Telefonis kui ka
kaabeltelevisioonifirmas võtab riigilt võimaluse täita Euroopa Liidu nõudmised
konkurentsi loomisel telekommunikatsiooni valdkonnas, omandab Palts prohveti
ilme, kui ta esmaspäeva hilisõhtul intervjuud annab. Solvunud Kern viskas
Levicomi juhi oma liidu asutamiskoosolekult välja, sest too oli päev varem
registreerinud samanimelise liidu. Vastakas on ka konkurentide pilt kaabelTV
turust. Paltsi liidul olevat 75_000 klienti, mis on üle poole klientidest. Mõne
asjatundja arvates pole praegu kaalul mitte kaablikanalite vaatajad vaid
konkureeriva telefonivõrgu loomine. TV-kaableid pidi saab ka telefonisignaale
edastada. Seega on kaablisõja taga Eesti Telefoni omaga konkureeriva (parema)
võrgu loomine. Sõjakirve kaevas juuli alguses välja Telia, kes investeerib 28
miljonit krooni Tallinna suuruselt teise kaabelTV firmasse Starman. Eesmärk -
viia telekaabel kuue kuuga 50_000 Tallinna kodusse. Sellega astus Telia valusalt
varvastele Levicomi tütarfirmale Tallinna Kaabeltelevisioon, kes tahab kahe
Iisraeli firma rahaga jõuludeks kaabeldada Õismäe ja jätkata tempoga 5000 kodu
kuus. Kogu projekt maksab 200 miljoni krooni ringis. Tallinna Kaabeltelevisioon
võib Paltsi sõnul tehniliselt juba täna alternatiivset telefoniteenust pakkuda.
Kohe, kui poliitikud annavad asjale rohelise tule, kavatseb Palts ka seda teha.
Pärast Telia investeeringut Starmani kukkus Eesti Telefoni müügihind nulli ehk
riik sai miljardeid kroone kahjumit. Ta tõmbab kliendid üle, sest on parem võrk
välja pakkuda, "märgib Palts ja pakub välja, et Telial eesmärk on kas Eesti
Telefon põhja lasta või vältida konkurentsi teket. Telia on Eesti Telefoni
osanik. Oma pretensioonid andis Palts sideministrile ja konkurentsiameti
peadirektorile. Rootslased kinnitavad aga, et traadiga telefonile konkurentsi
nad Starmani kaudu ei paku. Eesti Telefoni asutamisdokumentide hulgas on leping,
kus partnerid kohustuvad seda mitte tegema. "Kui Eesti oleks Euroopa Liidu
liige, siis ei saaks Telia kaabliärisse minna," kuulutab Palts jättes mulje
jõuetust vihast. Investeering kaabeltelefirmasse Starman tehti Eesti
sideministeeriumi informeerimata. Selle asemel pidas Teliat ülistava kõne oma
Rootsi-meelsuses tuntud riigitöötaja Eesti Telekomi peadirektor Toomas Sõmera.
"Ma sain siis teada, kui mind allakirjutamisele kutsuti," väidab Sõmera. Miks
eelistas riik Teliat Rootslased tulid siia Eesti Telefoni loomisel koos Soome
Telega. Nüüd väidavad Telia vastased, et Eesti Telekom on käest antud
võileivahinnaga. See on täiesti absurdne jutt! 1992. aastal saime väga hea
hinna. Siis oli veel nõukogude võim, kurat! "saavutab Sõmera hääl kõrgpunkti.
Leping sõlmiti siis, kui kroon oli käibinud kuus kuud. Sõmera ütlust mööda
eelistati soomlasi-rootslasi, kuna nood nõustusid arendama nii sisemaist kui
rahvusvahelist telefonisidet. Eesti Telefoni kümneaastase äriplaani tegi
Coopers&Lybrand. Maailmapank, EBRD, Rahvusvaheline Elekterside Liit,
rahvusvaheliselt tunnustatud konsultatsioonifirmad, loetleb Sõmera plaani
toetajaid. Täna on Telia osalusega firmadel (AS Eesti Telefon AS Eesti
Mobiiltelefon kataloogiäri AS Telemedia Eesti) telekomiäris monopoliseisund või
liidrikoht. Kaabel-TV äri kasvatab rootslaste võimu veelgi. See võib suureneda
veelgi, sest neil on aktsiate eelisostuõigus Eesti Telefoni ja Eesti
Mobiiltelefoni erastamisel. "Igal juhul ostavad nad aktsiad ära," ennustab
Sõmera. Sõmera toetab plaani viia umbes viiendik telekomi aktsiatest börsile
ületuleval aastal. Eesti Telefoni aktsiakapitali laiendamist 700 miljonilt
kroonilt miljardi kroonini kaaluvad praegu välisosanikud, kinnitab Sõmera.
Kaalutakse ka võlakirjade emiteerimist. Kas on mõtet üldse müüa? "Kui müüa, siis
peaks riigile jääma 34protsendiline osalus strateegiliste otsuste mõjutamiseks,"
arvab Sõmera. Mis puutub aga kaabel-TVsse, siis kaalus viimase aasta jooksul
sinna tungimist ka Eesti Telefon. Asi lõppes eitava otsusega ja nõnda on Eesti
Telefon valmis kõigi kaabeldajatega koostööd tegema. Oma telefoniärist unistav
Palts sellega ei soostu - risk on liialt suur. Winston Smith, lõug vastu rinda
surutud, et kaitsta end läbilõikava tuule vastu, lipsas kiiresti Võidu Maja
klaasuksest sisse aga mitte küllalt kiiresti et takistada liivasegust
tolmukeerist endaga kaasa tulemast. Trepikoda haises keedetud kapsa ja vanade
kaltsumattide järgi. Selle ühes otsas oli seinale kinnitatud värviline plakat,
mis oli siseruumi kohta liiga suur. See kujutas vaid üht tohutut, enam kui
meetrilaiust nägu: umbes neljakümne viie aastase mehe nägu tihedate mustade
vuntside ja karmide meeldivate näojoontega. Lifti ei tasunud proovidagi. See
töötas parematel aegadel harva ja praegu oli vool päeva ajaks välja lülitatud.
See oli osa vihkamise nädala eelsest kokkuhoiukampaaniast. Korter oli
kaheksandal korrusel, ja Winston, kes oli kolmekümne üheksa aastane ja kel oli
veenilaiendi haavand parema jala pahkluu kohal, astus aeglaselt tõmmates minnes
korduvalt hinge. See oli niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad
sind igale poole. "Suur Vend valvab sind", oli pildi all kiri. Korteris luges
mahlakas hääl ette mingeid arvusid, mis käisid ilmselt malmitootmise kohta. Hääl
tuli piklikust tuhmi peegli moodi metallplaadist, mis moodustas osa
parempoolesest seinast. Winston keeras nuppu ja hääl jäi veidi vaiksemaks, kuigi
sõnad olid endiselt selged. Winston jäi akna alla seisma: ta oli lühike kleenuke
ja sinised tunked, Partei vormiriietus, veel rõhutasid tema kõhnust. Tal olid
väga heledad juuksed ja loomu poolest jumekas nägu, mille naha oli kehv seep,
nürid žiletid ja äsja lõppenud talve külmad karedaks muutnud. Aknatagusest
vaatepildist õhkus isegi läbi klaasi külma. Mustavuntsiline nägu vahtis vastu
iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. "Suur Vend valvab sind," ütles kiri
ja tumedad silmad vaatasid sügavalt Winstonile silma. All kõnnitee kohal
laperdas teine nurgast rebenenud plakat hooti tuule käes vaheldumisi varjates ja
näidates ainsat sõna ingsots. Taamal laskus helikopter katuste vahele, jäi
korraks õhku rippuma nagu porikärbes ja liugles siis kaarjalt edasi. See oli
akendesse piiluv politseipatrull. 1875 ujus Inglise kaubalaevastiku kapten
Matthew Webb esimesena üle LaManche'i. Aastaid tagasi sõudsin hilisõhtul mööda
Emajõge allavoolu Peipsi poole. Adjutant viskus valvele. Aga vagun liikus tema
parema käe suunas. Agrippa sammus läbi tolmuse ja hämara eeskoja. Agrippa valas
endale pokaali veini. Agrippa valas endale pokaali veini. Aidann ja kaks meest
viskusid ehmatusest pikali. Aidann liigutas lõkkes hagu. Aidann ronis kaevanduse
nõlva mööda alla. Akna taga liigutab tuul viinamarjalehti. Albert sõidutab mind
ikka punkrisse. Aleksandra liigutas veidi kätt. Alt koridoriuks prantsatas
kinni. Andreas väljus pisut enne üheksat ranna lähedal Seedri tänaval toimetuse
ametikorterist. Anna tõukas mind veidi eemale. Ann-Leena tatsas vallamajast
välja. Ann prantsatas liivale. Ann tatsas emaga lauda poole. Arbinsky siseneb
umbes veerand tunni pärast. August tormas edasi. Autode tuled tõusid aknasse.
Automaadivalangust üles hirmutatud Enn ja Verner tormasid trussikute väel
punkrist välja. Barbarust sõidutataks hotellist Kadriorgu. Beumler liigutas oma
tinarasket pead. Bigart oli puitpalee palangust väljunud vaid tühiste
põletushaavadega. Bigart väljub. Bronka käest tilgub verd. Bussi Juss sõidutas
pruutpaari kirikumõisa. Butch liigutab kõrva. Carmen sõidab lavale mootorratta
sadulas. Carna liigutas taas oma villis varbaid. Eevald ronis aegamööda reest
maha. Eevald ronis minu kõrvalt maha. Ema viskus isale kaela. Enamik koertest
ujub meelsasti. Ent läbisegi liikus nii punast kui ka mustavalget karva veiseid.
Erik liigutas end unes. Erik liigutas näppu. Erik liikus ukse poole. Erutusest
hingeldav politseinik viskus talle peale. Erutusest hingeldav politseinik viskus
talle peale. Eval tilgub ninast verd. Evelin tõukas Marko järsult ära. Greete
sõidutas mu pimedasse parki. Grethel tormab siis jõuetus raevus rusikatega
Amlithile kallale. Hai ujus koos konksuga rahulikult minema. Heinakott hobuse
sabas aga lausa tilkus ihuveest. Ühel pühapäeva hommikul liikusid leeritules
küpsetatud noorukid pastoraadi eest armulaua poole. Higi tilgub su ninalt ATMi
klahvidele. Hindrek sõidutas ta rattaga küla kiigeplatsile. Hindu kallab
muna-banaanisegu koogile. Homme liigume edasi. Hommikust õhtuni liigutasime
toole. Hoonesse siseneb kümme miilitsat koertega. Õhtul kella kuuest seitsmeni
liikusid kõik inimesed trotuaaril lustakal polkasammul. Õhtul tõukas keegi Anna
pikali. Hunniku valasime petrooliga üle. Inimesed viskuvad pikali. Isa on eest
ära liikunud. Isegi sülge tilkus ta suust välja. Jakobson prantsatas ise külili
tooli peale. Ja laps liigutas end seal sinises kärus. Ja ülejärgmisel hommikul
sõitsimegi kitsas ja külmas bussis seda kuulsat euroopa lehise puistut
külastama. Jandra peaaegu tormas Krissu poole. Jane valas kohvi. Ja nii nende
kahest vankrist koosnev killavoor liikuski. Ja tõukas klaasi demonstratiivselt
eemale. Ja väljus koos lapsega. Jean tõukab Jeannette'i enesest eemale. Joost
väljus vargsi hoonest. Josephe ronis astmetele. Jott tõukas lahti raske
välisukse. Järgmise kannutäie valas Gabriel mulle kaela. Jüri tatsas lähemale.
Juba hämarduma kippuva metsa all keegi liigutas. Juuli liigutab kardinaserva.
Juuli tõukab lambi lauaotsale. Kahe-kolme nädala jooksul tõuseb surnukeha
tavaliselt ise pinnale. Kaks ohvitseri väljusid rongist. Kardin liikus. Hunniku
valasime petrooliga üle. Kazimir tõukab Lida eemale. Kaua me siit Tallinna
sõidame? Keegi liigutas pange. Keegi liikus koridoris. Keegi on sisenenud
pimedasse instituudihoonesse. Keegi pealtvaatajatest valas talle aeglaselt
pudeli õlut näkku. Keegi väike poiss ronis ettevaatlikult käiku. Kell 15.40
tõuseb Põlvamaal Mooste vallas Terepi küla kohale sünge äikesepilv. Kella kahest
alates tõuseb metsa kohalt suitsu. Kell kaks liigutas tuul kardinaid. Kell kaks
viskusime võssa. Keset ööd roniti ämblikuvõrkude ja nõgise tolmu keskel üle
rehetoakere elumaja lakka. Köögi kõrval tilgub kraan. Köögist tatsas välja keegi
täiesti tundmatu naine. Kõikjal tatsasid ringi ühtlases kaitsevärvi rõivastuses
laevaturistid. Kõik KGB rühmad üle Eesti sõitsid sinna kokku. Kõik mu veel
taastumatud ihukarvad tõusid õudusest püsti. Äkitselt viskus ta minu kõrvale
voodisse. Kogu liikus ähmases valguses üle hoovi. Kogu seltskond ronis maha.
Kohe siseneb Abdullah. Kollakas rabavees ujus igasuguseid mutukaid. Kolleegid
sõidutasid konverentsist osavõtjad Rootsi suusakuurorti Faluni. Kolmas ja
viimane külaline sammus reipal sammul nende poole. Koos muude
maalimisatribuutidega väljusime kopliväravast. Kotid sõidutatakse pagasiruumi.
Kristjan sõidutas teda vanavõitu Opeliga oma maja juurde. Üks vanamees liigutas
vuntse. Üks vene koll sõidutas meid tagasi linna. Kuhu ma esimesest koopast
prantsatanud olin. Kuidas mu isa alasti ujub. Kuid teised sammusid nohinal
edasi. Kui Liiri ükskord uksekella helina peale esikusse tatsas ust avama. Kui
Nikyas ainsagi aietuseta istmerüppe viskus. Kui Tatjana majast välja tormas. Kui
tulijad majja sisenenud olid. Kuni ema piimalüpsikuga toa poole tatsas. Kusagil
tilkus laest vett. Kuskil tilgub kraan. Kus ma paljalt lumes tatsan. Kuul tõuseb
mööda toru ülespoole. Laest tilgub kogu aeg igasugu tilkasid ja muud sodi. Lambi
kõrvalt tilkus lagi läbi. Laps tatsas õuel natuke. Laua kõrval tõuseb pajast
auru. Leegid tõusid ta kehast. Ülempreester tõukas tema käe vihaga kõrvale.
Lennuk prantsatas tugevasti vastu maad. Üle taeva liikusid kiired rebenenud
pilved. Lihaseliste käte sooned tõusevad väiksemagi pinge korral esile. Lihtsalt
nõutusest tatsasin uuesti vastu seina sõitnud auto juurde. Liigutan kaktuse
aknalauale. Liigutan mudelit edasi-tagasi. Liigutan voodi seina äärde.
Liigutasin ennast söögilaua all. Liigutasin mootoripöörete kangi veel.
Liigutasin testiks varbaid. Liikusime majast kuuri juurde. Liikusime tänaval
mitu tundi. Liikusin ehmatusest tuppa. Liikusin kaks meetrit edasi. Liikusin
köie abil trepist üles. Liikusin plaksakale vastu. Lind sisenes minu ruumi. Lind
tatsas laua juurde. Õlleankrust tilgub tolksti ja tolksti õlut. Lonni tatsas
kõrvalhoonete juurde. Lotjadel sõitsid mõnikord naabrid neist mööda. Lõpuks
liikuski katus natuke. Luik sisenes luitunud paraadukse kaudu räpasesse
trepikotta. Madis sõidutati tagasi kodumaja juurde. Magnus sõudis vähehaaval
veekogul. Makk prantsatab Kazimiri kätest põrandale. Ma liigutasin teki all
varbaid. Manda viskus voodisse. Ma prantsatasin raskelt elutoa diivanile. Marie
liigutas vaevumärgatavalt pead. Mari liikus koti järele. Mari liikus pikali.
Marilyn ronis voodisse. Marlilapi pundunud otsast tilkus midagi vastu kõri. Ma
sisenesin välkkiirelt. Ma sõitsin maalt iga päev linna. Ma sõitsin siis autoga.
Ma valasin klaasid uuesti täis. Mööda oma tavalist kolmekümne kahe minutilist
bensiinilõhnalist ja ühel lõigul kergelt hingeldamapanevat maršruuti sammus
töökoha poole Silver Luik. Meeskond viskus seinast eemale. Mees liigutas kulbiga
süldipaja põhjas konte. Mees prantsatas dramaatilise liigutusega tagasi toolile.
Mees sisenes. Mees viskus voodisse. Mehed tormasid paanikas sisse. Mehis väljus.
Me liikusime Helenega täiesti vabalt igal pool. Mendel tatsab neiu järel trepist
üles. Merepind on tõusnud 20 cm. Me ronisime öö katte all kaistevärvides
furgooni. Me sõidame nüüd linnast välja. Metsa kohalt tõusis kella kaheni
suitsu. Michelle liigutab oma pead sinu õlal. Midagi prantsatas kivi otsa.
Miilitsakapten Smirnov väljus ettevaatlikult autost. Miilits sõidutas ta
omakorda väeossa. Mina liigutasin suure kella tila. Mina ronisin suurte
raskustega vundamendi ääre peale. Mina tormasin tuppa ahju juurde. Mina väljusin
hütist. Minu ees sõitis jalgrattaga üks üliterase silmavaatega väike naomi.
Mõlemad tatsasid aida poole. Mälumiselt niidetud loom prantsatas ristikheinale.
Ämmamoor tõukas kambriukse valla. Mõne aja pärast sõitsin ühega paljudest Pekka
autodest Helsingisse. Mõne tunni pärast sõudsid nad ühe abaja suudmest sisse.
Mõrtsukad olid liikunud piki jõekallast Kivinõmme küla poole. Mr Woyczewski
tormab kui nool vibust teise korteri ukse juurde. Muidu oleks nad ju akna manu
tormanud aisakellasid kuulama. Mul tõusid ihukarvad püsti. Muri liigutas
tasakesi saba. Muudkui tatsab mööda Ussisood ringi. Nad liikusid lõuna suunas.
Nad prantsatasid kõrge tagusega tugitoolidesse. Nad sõitsid juba rannamaadel.
Nad sõitsid kaljude vahel vonklevat karavaniteed pidi. Nad sõitsid lihtsalt
edasi. Nad sõitsid linna sisse lasuurroosa taeva all kirkal koidutunnil. Nad
sõudsid kaldale. Nad tormasid parves Katerina poole. Nad tõukasid ta kohtumaja
trepist üles. Nad ujuvad Väinameres. Nad viskusid just nagu ärapääsnud oma
istmetele. Nad viskusid kahtleja peale. Nad väljusid päiksekuumale-valusvalgele
väljakule. Naine tormas ahnelt mehe juurde. Naine tõukas pea kuklasse.
Naisterahval tilkus käsivarrest verd. Napilt enne uste sulgumist prantsatasin ma
kõnniteele. Nüüd sisenes Agrippa aga lausa kuninglikult kaetud alusega. Nüüd
sõudis ta pikkamisi edasi. Nüüd tatsab koristaja koridori. Nende mõtete juures
tõusevad tema kulmud kõrgemale. Nii me siis üldises kolinas ja rüsinas
prantsatasimegi pikali. Nikyas liigub paljajalu üle jaheda kivipõranda
peegelseina suunas. Nikyas viskus ainukesele koile. Ning siis tõukas naine
lootsiku teibaga põhjast lahti. Ning vanaeit tatsas minema. Noor emakotkas
tatsas nõtkelt mööda puuri ringi. Noor ja austusväärne preili sammus kiiresti
edasi oma tundmatut rada. Nuuksuv tüdruk viskus ta embusesse. Objekt liikus tema
poole. Oja mustendavas käärus ujusid luiged. Olin eluaeg pikki maid ujunud. Onu
Vasja sõidutas mammat musta Volgaga tööle. Paar inimest on mu järel õue
raudväravast sisenenud. Padrunid liikusid trumlis. Pajast tõusis halli
kartulikeeduauru. Pall liikus maja juurest eemale. Pall liikus mõned meetrid.
Parajasti väljusid teiselt poolt jõge kolm vormikandjat. Parresia liigub tehases
ringi. Pealtkuulaja sammub minema. Peeter ronis toolile. Pekka naine Enni tatsas
õuele. Pendel liikus pühalikult edasi-tagasi. Õpetaja Tee tormas üles.
Päikesepaistelise pühapäeva hommikul sammusin Vanemuisesse. Päike tõuseb idast.
Pikk ment tõukas mind järsult selga. Pikk oli mööda rõdu mingisse korterisse
sisse roninud. Pilved liikusid äikese käes kiiresti üle taeva. Pilv liikus
edasi. Pisarad tilkusid riiete peale. Pliidil tõuseb pajast auru. Poiss sõudis.
Poiss viskus tahapoole. Politseinik tormas naise poole. Pontu sisenes siis lossi
fuajeesse. Prantsatasin taksosse. Prantsatasin teise korruse kõrguselt
kivikõvale külmale maapinnale. Prantsatasin ukse juures selili. Pudelite sisu
valati ämbritesse. Rahutult tatsas ta lauda juurde. Rahvasumm tormab kangelast
õnnitlema. Rainer valas veini klaasidesse. Raske keha prantsatas rohule otse mu
kõrval. Raudrüüs otse võimatu havihüppega viskus Lamont talle jalgadesse.
Relvile tõusnud sõdurid tormasid kahuripaugu eest teise kohta. Roland tõukas
naise pikali. Roland viskus jõepoolse unkaaugu juurde. Erik liigutas end unes.
Esimene jalg liikus tal veidi kiiremini ja sügavamalt kui teine. Juba tõukas
Eeva teda selga. Üks tõukas teist rinda. Maie veretud huuled liikusid. Marilyn
valas Rémy Martini pudeli oma klaasi tühjaks. Ma sõidan pikaks ajaks ära.
Seejärel ujusin Vaikses ookeanis kolmandat korda elus. Suud liikusid siinsamas
lähedal. Ta liigutas end vabaks. Ta tõukas õlaga ust. Ta tõukas ohvitseri
küünarnukiga. Tema kägardunud elutut keha tõukas ohvitser jalaga. Vastuse asemel
tõukab Eamon teda peopesaga näkku. Veidi aja pärast liigutas ta end taas. Rong
liikus veel päris tükk maad. Ronisid nad mööda rusukallet üles mäkke. Ronisime
õega mäest üles. Ronisime matkal mitu kilomeetrit mäest üles. Ronisime mitu
tundi. Ronisime natuke. Ronisin end hingetuks. Ronisin jaki järele. Ronisin
kolmandale korrusele. Ronisin voodisse pikali. Ronis Loona lakast alla. Rosalind
tatsab toast välja. Rott ronis otse mööda mu kirjutuslaua taha jäävat toanurka
üles lae alla. Räästas tilkus loiult. Rukkist tilkus vett kaela. Sa liigutasid
toru oma kõrvast kaugemale. Salvador sisenes just sinu tuba läbi otsima. Samast
väravast sisenes Ivanov. Samas viskus Asalea pingule justkui vibunöör. Sammusime
edasi mööda linna piiri. Sammusime Eevaldiga metsa poole. Sammusime äikese käes
metsa poole. Sammusime kaks tundi. Sammusime natuke edasi. Sammusime nii mitu
kilomeetrit. Sammusin jaki järele. Sammusin jalad villi. Sammusin kepi najal
edasi. Sammusin närviliselt muru peal. Sammusin suurest hirmust metsa poole. Sa
väljud. Sealt ta ennem koos kaupmehega väljus. Seda vahemaad ta päevast päeva
tatsas. Seejärel sõidutati meid trellidega vanglaautos Feodossiasse. Seejärel
tormasin pimeduses kööki. Seejärel ujusin Vaikses ookeanis kolmandat korda elus.
Seejärel väljub valges ülikonnas musta ristlipsuga härras autost. See prantsatas
siis alla. Öösel kella kolme paiku sisenesid Pinna 21 asuva kaupluse Kotka
ruumes pagaritöökotta röövlid. Sellesama võlvialuse kaudu ma siia õue vist
tormasingi. Sepp liigutas vasarat nagu pendlit. Sõiduta oma pekimägi-käskijanna
pargi kõige kaugema aiamajakese, selle hõbedavärvilise juurde! Sõidutasin teda
paar kilomeetrit. Sõidutas tüdruku lasteaeda. Siirup tilgub laua pealt maha.
Siis olid nad liikunud Bordeaux' poole. Siis prantsataski rõhtasendisse keeranud
keha kogu oma pikkuses ja laiuses vastu hoone ette pargitud auto katust. Siis
ronis Harald tallilakka. Siis siseneb ta suurde majja. Siis valas ta kahte
klaasi mineraalvett. Siis viskus Selma ülakehaga tagasi. Siis viskus ta kalmust
eemale. Sile keha viskus temast kohe eemale. Sinna oli ta õieti Murmanskist
sõidutatud. Sisenesin grupi lõpus koopasse. Sisenesin kepi najal tuppa.
Sisenesin trepi juurest tuppa. Sisenes uksekella peale esikusse läinud uus noor
peremees. Sõitsid uhkes hoburakendis siit minema. Sõitsime hommikust õhtuni.
Sõitsime kaks kilomeetrit. Sõitsime kraavist välja. Sõitsime laiali. Sõitsime
maja juurest ära. Sõitsime mitu tundi. Sõitsin bussiga vanaema juurde. Sõitsin
koos Ahatiga tatarlaste juurde rahvarinnet organiseerima. Sõitsin liftiga
seitsmendale korrusele. Sõitsin ratta puruks. Sõitsin rongiga neli või viis
jaamavahet. Sõitsin tagasi Tallinna. Sõitsin trammiga Linnaraamatukokku. Sõja
ajal liigutas tugev tuul puid. Sünkroonselt nagu iluvõimlejad liigutasid nad oma
tiibu. Sünnipäeval tilkus lagi läbi. Sünnipäeval tõukas keegi Anna pikali.
Sünnipäeval tõuseb pajast auru. Soe lõunatuul liigutas puulatvasid. Sofophil
viskus kappi seda otsima. Sohvi tatsas toa poole. Sääred tilguvad piduriõlist.
Sõrmeotstest tilkus vesi. Sõudsime isaga üle lahe. Sõudsime keset tormi edasi.
Sõudsime mitu tundi. Sõudsime natuke. Sõudsime saare lähistel. Sõudsin koti
järele. Sõudsin lootsiku puruks. Sõudsin mitu kilomeetrit. Sulane sammus
kasetuka poole. Zavod-bei viskus kõhuli põrandale. Ta ainult liigutas huuli.
Taamal ujub üle jõe karvane pühvel. Tadeuz valab Evale viina. Taevas liikusid
aeglased valged pilved. Ta jalg tõusis põrandalt. Taksojuhid olid kliendi
kainerisse sõidutanud. Ta liigutas ebamääraselt üht õlga. Ta liigutas end
järsult. Ta liigutas helitult huuli. Ta liigutas lipsu saba õhus su nina ees
üles-alla. Ta liigutas oma põske Olavi käeseljal õige õrnalt edasi-tagasi. Ta
liigutas silmi. Ta liigutas vangistustüdimusest tumedat suuauku. Ta liikus
hüpeldes. Ta liikus vähe. Ta liikus väljaku keskel asuvale lavale. Tamur sõidab
naise juurde Mustamäele. Ta oli sisenenud Santiago katedraali. Ta oli välja
sõudnud ühe saare neeme tagant. Ta prantsatas vagunikatusele selili. Tarvik
tormas minu kõrvale. Ta sammus otsejoones tagasi. Ta sammus otse meie juurde. Ta
sõidab esimest korda elus tõllas. Ta sõidutas mind kiiresti koju. Ta sõidutas
mind linde vaatama. Ta sõidutas mind natuke ringi. Ta sõidutas mind rattaga üle
silla. Ta sõidutas mind ratta seljas trepikojast õue. Ta sõidutas mind sõja eest
metsa. Ta sõidutas mu keset suurt möllu koju. Ta siseneb vastas olevasse
kabinetti. Ta sisenes hoonesse. Ta sisenes naftavälja servas paiknevasse
hiiglasuurde angaari. Ta sõudis järve keskele. Ta tatsas taaruval sammul mööda
konarlikku munakivisillutist kodu poole. Ta tatsas õue. Ta tormas kui mistraal
üle lava. Ta tormas magamistuppa. Ta tormas massiga kaasa. Tatsan tuppa.
Tatsasime vihma käes edasi. Tatsasin köögist tulema. Tatsasin seda vahemaad mitu
tundi. Ta tõukab naist Salvador Bhahurti poole. Ta tõukas ema vastu seina. Ta
tõukas õlaga ust. Ta tõukas Lamontit kilbiga. Ta tõukas siis ust pikkamisi. Ta
ujub otsesuunas poisi poole. Ta ujus kaugele. Ta ujus tagasi. Ta valas suure
pitsi ääreni täis. Ta viskus heintesse. Ta viskus ikka vapralt palli ette
mauh-ja-mauh maha. Ta viskus jahedasse laia voodisse. Ta viskus korraga Väino
rinnale. Ta viskus Lauristini embusse. Ta viskus silmili luitele. Ta viskus
voodile pikali. Ta väljus oma pööningutoast. Tüdruk ronib hobuse seljast maha.
Tüdruku ette prantsatas silmamoondaja otsastrebitud jäse. Tüdruk valas temale
vett. Tüdruk väljus väravast. Tee tilkus tikitud laualinale. Teisel pool
ümberlükatud lauda ronis Aidann lina alt välja. Tema kägardunud elutut keha
tõukas ohvitser jalaga. Tema salapäraste käeliigutuste peale liikusid
prožektorid ühest kohast teise. Tereese tõukas mehe endast järsu liigutusega
eemale. Thelma tormas köögiuksele. Therese ronis omal jõul kanakorvi. Tiigil
ujusid valged luiged. Tiigis ujub seitse parti. Timo ronis ettevaatlikult minu
pealt maha. Tina tilgub mulla ülemistesse osadesse. Täna hommikust õhtuni
liiguvad üle taeva valged pilved. Toitmisluuk prantsatas kinni. Toivo sõidutas
koos vennaga vaese mehe koju. Tom oli just väljunud autost. Toomase masti mees
sõidab mersu või bemariga. Toomas liigutas Arvoga voodit. Toomas ronib autosse
minu kõrvale. Torman alla orgu. Torman kööki. Tormasime vihma käes edasi.
Tormasin aita. Tormasin end hingetuks. Tormasin hommikust õhtuni. Tormasin maja
juures edasi ja tagasi. Tormasin maja juurest edasi. Tormasin metsa poole nagu
meeletu. Tormasin mitu tundi. Tormasin natuke edasi. Tormasin välja vaatama.
Tormas uksest välja. Tottenson viskus lainetesse. Tugev tuul liigutas palli tee
pealt kivi kõrvale. Tugev tuul liigutas palli tee pealt kraavi. Tugev tuul
liigutas palli tee pealt kraavi poole. Tugev tuul liigutas palli tee pealt mööda
vagu kraavi poole. Tugev tuul liigutas palli tee pealt trepi alla kinni. Tugev
tuul liigutas palli tee äärest kraavi. Tõukasime sõbraga käru teelt ära.
Tõukasin koridoris mehe vastu seina. Tõukasin maja lähedal mehe vastu puud.
Tõukasin ratta mitu meetrit eemale. Tõukasin ta lihtsalt ümber. Tõukasin ta
pliidi lähedalt eemale. Tõukasin ta tuppa tapeeti vaatama. Tulija sammus
kiirustamata mööda rada. Tusaselt tatsas Umboja peremees aida poole. Tuul
liigutab kardinaid. Tuul liigutab laisalt halle pööriseid. Tuul liigutab laua
peal pabereid. Tuul liigutab plataane. Tuul liigutas kardinaid jao võrra eemale.
Tuul liigutas kardinaid terve päeva. Tuul liigutas Kurgi erepunaseid
juuksesalke. Tuul liigutas lehte. Tuul liigutas lehti. Tuul liigutas palli mõned
meetrid. Tuul liigutas pimeda klaasi taga oksa. Tuul liigutas ta juukseid. Tuul
liigutas tema kleiti. Ujun ranna lähedal. Ujusime hommikust õhtuni. Ujusime
isaga kalda poole. Ujusime natuke. Ujusime vihma käes. Ujusin end hingetuks.
Ujusin kivi juurde. Ujusin kivi juurest eemale. Ujusin lestadega kiiremini.
Ujusin torust välja. Uks liikus. Uks liikus halvasti. Uks liikus kinni. Uljana
soojad pisarad tilguvad tema kaelusesse. Umbes paar tundi tagasi olid Tõnissoni
juurde tormanud NKVD-lased. Vahepeal oli klaver viie noore mehe jõul ära
liigutatud oma kohalt. Vahepeal oli kohvikann täis tilkunud aromaatset
vedelikku. Vaid üks juuksekarv oli selleni liikunud. Vaid kusagil tilkus
meloodiliselt kraan. Valasime ämbriga vett tünni. Valasime sõbraga vett
tünnidesse. Valasin end tõrdust külma veega üle. Valasin mõned sekundid piima.
Valasin piima kella kahest kolmeni. Valasin piima tagasi ämbrisse. Valasin
suurest ehmatusest piima maha. Valasin toas piima ämbrisse. Valasin vett mööda
renni. Vala viina! Valgustatud akende ees liikusid inimkogud. Vanaema
kampsunirinnaesisel liikusid mõned valged udusuled. Vanaema liigutas aeglaselt
käsi. Vanaema tahtel on voodit toas mitu korda liigutatud. Vana jalaka raagus
oksad liikusid majakatuse kohal. Vanataat tatsas ringi kühmulise kadakase
kepiga. Vangid olid pikali viskunud. Vastane tõukas Haraldi põlvede abil enda
pealt maha. Vastaskaldal mustendava metsa kohale oli tõusnud hiigelsuur
kuuketas. Vee kohalt tõusis auru. Vees ujub alati kala. Veetase tõuseb.
Ventilaatorituul liigutas tema õlekarva juukseid. Veri tilkus mööda pikki
heledaid juukseid alla. Vesi liigutab liiva, mulda ja kive. Vesi tilgub
hommikust õhtuni. Vesi tilgub laua kõrvale. Vesi tilgub ta hallisegustest
karvadest. Vesi tilgub vaesekesele silma. Vesi tilkus kahe meetri sügavusele.
Vesi tilkus kaks tundi. Vähemasti liikusid sa sammukese edasi. Võib-olla
liigutab tõmbetuul kardinat. Vihmavesi tilkuvat otse söögilauale. Viimane kord
sõitsime minu sõbra Lurje autoga siit läbi. Väike Renee tatsas üle muru lippavat
oravat püüdma. Viktoriinlased tormasid janujalu hüüdja juurde. Villakandjad
viskusid küll siia ja sinna. Villem sõidab ära igaveseks. Vinge tuul liigutas ta
otsa ees õhukest valget juuksesalku. Viskusime üle tee võssa. Viskusime mitu
meetrit edasi. Viskusime natuke edasi. Viskusime õppustel võssa. Viskusin
siruli. Viskusin teiba abil edasi. Vladimir oli nagu puuris vabaduse järele
kõdunev metsloom masinlikult nurgast nurka sammunud. Välistrepil viskus Galja
põlvili vietnamlase ette. Väljusin kepi najal toast. Väljusin suurest hirmust.
Väljusin toast linde vaatama. Võõras loom liigutas oma pikki kõrvu. Vööruses
liikusid vanaema ja ema. Võsast väljus suur hall hobune. Võtme hääle peale
tormasid poisid eeskotta. Peeter aerutas üle väina saarele puhkama. Peeter ajas
silmad pärani. Poiss andis korvist riidetüki koera nuusutada. Peeter asetus
seina äärest ukse ette valvesse. Peeter asetus seina äärest ukse ette lubasid
kontrollima. Naine astus tasakesi vaipa mööda mõned sammud. Vanamees astus
lävelt naabri jalale. Mees astus mööda katuseharja. Noormees asus ukse juurde
kaitseasendisse. Noormees asus ukse juurde valvama. Kirurg eemaldas naise näolt
sünnimärgi. Naeratus eksles Peetri huulil. Ta silmad ekslesid toas mööda seinu
maalilt maalile. Ta silmad ekslesid toas mööda seinu maalilt maalile. Naeratus
eksles Peetri huulile. Peeter eksles mööda tänavaid. Vanaisa emigreeris
Prantsusmaalt Ameerikasse. Peeter heitis ratsmed hobuse seljast teejuhile.
Lennuk heitis pommid kõrgusest metsatukale. Lennuk heitis pomme. Araablased
heitsid eemalt suitsetaja pihta kividega. Araablased heitsid suitsetaja kividega
surnuks. Peeter heitis saapad ahju otsa kuivama. Peeter heitis voodisse magama.
Peeter hiilis linnaääri mööda koosolekult koju magama. Peeter hiilis linnaääri
mööda koosolekult koju püssi järele. Mehed hiivasid masina platvormilt üle
külgserva autosse. Traat hõõrdus katte vastu. Traat hõõrdus vastu katet. Lehed
hõõrduvad. Naine hööritas ukse pealt meestele puusi. Naine hööritab ukse pealt
meeste poole puusi. Kassipoeg hüppas põrandalt õhku. Lapsed hüppavad õue mööda.
Röövlid hüppasid põõsastest teekäija kallale. Mees hüppas sillalt üle käsipuu
vette kummirõnga järele. Vesi imbus katuselt läbi pragude lae vahele. Läbi
pragude imbus paati vett. Nioobium imeb gaasi õhust enda sisse. Vedelik imendus
läbi membraani plasmasse. Padrunikestadest immitses tuppa püssirohu haisu. Läbi
riide immitseb verd. Soome impordib nafta Nõukogude Liidust. Peeter istus laua
taha sööma. Haavast jookseb põrandale verd. Koer jooksis Peetrile kõhtu. Peeter
jooksis toast koridori ust avama. Peeter jooksis 3.51,1-ga rekordi. Jaan jooksis
läbi metsa arsti järele. Peeter jooksis kooli ja kodu vahet. Poiss jooksis naha
tuliseks. Mehed juurisid lagendiku kändudest puhtaks. Teated lahingust jõudsid
Prantsusmaalt üle väina Inglismaale. Õhtu jõuab metsa. Elias jõudis Kuopiost
Helsingisse. Kalad jälitavad saaki kaldani. Politseinik järgnes vargale mööda
maanteed pealinna. Koer kaapis aia äärde liiva sisse augu. Peeter kaapis naha
keskelt puhtaks. Peeter kaapis nahka. Lapsed kahlasid rada mööda kivist saareni
riiete järele. Vanamees komberdas kõige taga aeda kuue järele. Poiss kallas
püksid eest märjaks. Peeter kallas tassi kaussi tühjaks. Tuul kannab lehe
pargist üle plangu aeda. Paat kandis inimesed laevalt maale linna vaatama.
Peeter kargas voodist. Peeter kargas läbi akna aeda kuue järele. Linn kaugenes
meist. Auto keeras pargi juurest rada mööda Vilde tänavasse. Peeter keeras end
selili. Poiss keeras laua põrandale kummuli. Poiss keeras lauda. Peeter keeras
toru vasakule kaldu. Eit keeras puupööra. Eit keeras puupööra ukse eest. Peeter
keeras lülitit vasakult paremale. Tera keerleb puu ümber kindlat joont mööda.
Tera keerleb ümber puu kindlat joont mööda. Noorpaar keerutas viimase valsi.
Peeter kehitab müügikasti õlale. Õhusurve kergitas lapse maast õhku. Tütarlaps
kergitas kulmu kõrgemale. Linnuparv kerkis maast õhku. Päevapalk kerkis kolmelt
rublalt kümnetesse rubladesse. Jüri kerkis osakonnajuhatajast ministri abiks.
Tänav kihas koolilastest. Auto kihutas läbi metsade Tallinnast Tartusse haige
järele. Vanaema kiigutas lapse magama. Kuuskede ladvad kiiguvad edasi-tagasi.
Rahvas kiirustas üle silla turu poole toitu ostma. Rahvas kiirustas üle silla
turu poole toidu järele. Abilised kiskusid looma põrandale pikali. Peeter kiskus
naela laua seest. Peeter kiskus naela laua seest. Sulane kiskus peremeest
varrukast. Peeter kolis maalt linna. Vanamees komberdas aeda puhkama. Vanamees
komberdas kõige taga aeda kuue järele. Peeter kuhjas mulla aianurka peenraks.
Vaas kukkus laualt põrandale kildudeks. Püss kõigub ette-taha. Peeter kõikus elu
ja surma vahel. Mirjam kõlgutas jalgu. Kassiir kõrvaldas pangast ohvitseride
palga. Poiss käis aia äärde käpili. Laine käib üle laevanina. Turistid käisid
muuseumist muuseumi. Peeter käis järve ääres kala püüdmas. Peeter käis järve
ääres kala püüdmas. Politseinikud käisid linnast külades läbiotsimisi
toimetamas. Suured linnud käisid tihaseile kontvõõraiks. Suured linnud käisid
tihaseile kontvõõraiks. Perenaine käis toa ja aida vahet. Peetri mõte käis viina
peale. Perenaine käib aida vahet. Perenaine käib toa ja lauda vahet. Jutt käib
rahaküsimuse ümber. Toimetaja silmad käisid üle ridade. Põrgulik läige käib üle
Tootsi näo. Üle laevalae käis laineid. Pagar käänas taignatükist kringli. Mees
käänas paadi kummuli. Eit käänas puupööra ukse eest. Peeter käänas traadi ümber
toru. Pagar käänas taignatüki kringliks. Meister käänas kraani paremale. Tee
käändus merekaldalt steppi. Laps kükitas trotuaarile raha üles korjama. Konsul
küünitas külalisele voodist käe. Haige küünitas käe voodist sahtlisse raamatut
võtma. Eit küürutas allapoole marjade järele. Naeratus ei lahku naise näolt.
Saatjad ei lahkunud turistidest kuhugi. Laevale langes pilvest tuhka. Mees
langes redelilt põrandale pikali. Naine langes tugitooli minestusse. Peeter
laskus tugitooli seljakile. Mees laskus mäest nõlva mööda kuristikku sõpra
aitama. Peeter lendas Moskvast Vladivostokki preparaadi järele. Vaas lendas kapi
otsast põrandale kildudeks. Mesilased lendlesid metsa poole. Tuli levis
laboratooriumist tõmbetoru mööda pööningule. Nakkus levib esemetega inimeselt
inimesele. Peetri jalad libisesid pingilt laua alla. Kaugelt ligines lõpetamise
päev. Professor ligines probleemile ettevaatlikult. Kirjale liitub õnnesoove.
Kirjaga liitub õnnesoove. Kleit lohises mööda lund. Päike loojus metsa taha.
Poisid loopisid koera kividega vigaseks. Tuul loobib pilve ühest kohast teise.
Mehed loopisid liiva august plaadile tahenema. Poisid luusisid mööda tänavaid.
Matkamine lähendab loodust ja inimest. Matkamine lähendab inimesi. Tankid
lähenesid tee poolt kõrgendikule. Uurija lähenes küsimusele oskuslikult. Peeter
lähetas Moskvast Tallinnasse vanematele telegrammi. Sekretär läkitas Tallinnast
Tartusse prokuratuurile kirja. Töölised marssisid tehastest barrikaadidele
võitlema. Peeter matkas mööda maanteed Vaibla poole. Lõpetajad läksid koolist
sovhoosidesse traktoreid juhtima. Varandus läks hooldaja käest lapsele. Tüdruk
läks maalt linna teenijaks. Peeter läks läbi metsa koju hobuse järele. Kõneleja
läheb asja juurde. Arst läks haige hamba kallale. Peeter müksas selja tagant
Jaanile ribide vahele. Peeter müksas Jaanile ribide vahele. Valvur müksas meest
selja tagant ribidesse. Peeter naasis Ameerikast merd mööda kodumaale perekonna
järele. Ema nihutas last edasi astuma. Kraanist nirises kaussi leiget vett.
Nende põlved nõksatavad sirgu. Arhitekt orienteeris kiriku ilmakaarte suhtes.
Elanikud pagesid katku eest linnast maale. Reformatsioon pagendas mungad
Tallinnast Saksamaale. Puusepp paigaldas kaared lae alla. Peeter paiskas kaardid
lauale laiali. Naine pani rätiku pähe. Jooksupoiss piisutas kastekannust vett
põrandale. Hannes pillub raasukesed taldrikult laua alla koerale. Hannes pillub
raasukesed taldrikult laua alla koera kätte. Mehed pildusid teekäija kividega
vigaseks. Taevast piserdab vihma. Peeter plagas maanteed mööda linna abi järele.
Spartak platseerus 500 punktiga kolmandale kohale. Peeter prantsatas selili.
Mees pritsis suust sülge. Tukid pudenesid kaminavõrele süteks. Inimesed
põgenesid röövlite eest mööda puiesteed jõe äärde. Mehed põrutasid Tartust
Leningradi. Mees pööras näo ruumi poole. Mees pööras võtit vasakule. Ratas
pöörleb telje ümber. Ratas pöörleb ümber telje. Mees pühkis otsaesiselt higi.
Peeter pühkis käega üle juuste. Teele rappub koormast õlekõrsi. Jüri raputas
Jaani õlgadest. Mees ratsutas mööda teerada aleviku suunas. Tuul rebis soni
poisi peast. Rändur ringles ümber peamošee kitsaid tänavaid mööda. Jaan ristas
Jüriga mõõga. Jaan ja Jüri ristasid mõõgad. Mehed ristasid mõõgad. Naine
ristitas käed. Peeter ruttas majast väljuma. Peeter ruttas büroost lasteaeda nõu
pidama. Peeter rüsis vaheruumi kohvrit tooma. Poistelt saabus vastus. Poiste
käest saabus vastus. Peeter saatis maalt haiglasse emale raamatu. Staap saatis
mehe Riiga aviomotoristiks. Ülemus saatis sekretäri Jaani järele. Direktor
saatis brigaadi kolhoosi silo tegema. Sadas. Sadas vihma. Leitnant sammus meeste
taga. Peeter seab Sauli Oidipuse Klooreni Indreku kõrvale. Mees seadis laterna
redeli külge rippuma. Inimesed sebisid auto ümber. Inimesed sebisid ümber auto.
Põõsalinnu kevadlaulule seltsis kusagilt musträsta hüüe. Kivihädale seltsib uusi
hädasid. Kivihädaga seltsis veehäda. Peeter sikutas akna praokile. Peeter silus
juuksed vastu pealage siledaks. Peeter silus üle juuste. Haige sirutas käe
voodist sahtlisse prillide järele. Peeter sirutas selja sirgeks. Peeter sirutas
selga. Mees sirutas laua tagant käe sahtlisse prille võtma. Bioloog sisestas
rakku mikronõela. Jaan sõitis läbi linna lasteaeda. Peeter sõuab üle järve jõe
suudmesse külaliste järele. Peeter sõudis reisijad laevalt randa. Peeter sõudis
inimesed laevalt maale puhkama. Peeter sättis surnu käed risti. Vanamees sügas
koera kõrva tagant. Klassikaline mehhaanika taandub relativistliku mehhaanika
ees. Teener talutas mehe läbi vestibüüli saali. Peeter talutas haige kabinetist
mööda koridori kööki toidu järele. Peeter ja Miina tantsisid viimase valsi.
Noored tantsisid viimase valsi. Peeter tasakaalustas samba kaalu õhurõhuga.
Sildkraana tassis detaili tsehhist läbi õhu tanklaevale. Maa tiirleb Päikese
ümber. Maakera tiirleb ümber Päikese. Räästast tilgub krae vahele vett. Räästast
tilgub krae vahele vett. Poiss togis isale ribide vahele. Peeter toimetas vangi
vanglast tänavaid mööda läbi linna kohtusse tunnistajaks. Peeter toimetas naise
kodunt metsateed mööda läbi rahutu ala linna lubade järele. Peeter tonksas
sõbrale vastu õlga. Kala tonksab tagant mehe säärt. Peeter tonksas sõpra vastu
õlga. Teener tõi külalisele tuppa restoranist hommikusöögi. Peeter tõi lastele
linnast raamatu. Mehe sõrmed trummeldasid vastu akent marssi. Tuiskab. Meile
tulid paremad ajad. Tuli ka paremaid aegu. Jaan tuli laulmast koju. Tudengid
tulid klubisse kohtuma ministriga. Jüri tuli kauplusse müüjaks. Taavet tuli
mõistuse juurde. Tänav tulvab inimestest. Daam tõmbas kinda käest. Perenaine
tõmbas sukad jalga. Mihkel tõmbus tulijate eest müürilõhesse. Membraan tõmbus
südamiku poole. Membraan tõmbus südamiku suunas. Peeter tõstis kohvri võrgust
pingile. Mees tõstis kohvri võrgust pingile. Soost tõusis põõsaste kohale udu.
Kuu tõuseb metsa tagant. Tolmupilv tõusis maast üle heki teise korruseni. Peeter
ukerdas lumes. Mees upitas kohvri läbi akna tuppa. Peeter urgitses taskust koni.
Jaan urgitses toosi kallal. Perenaine valas tassid tühjaks. Peeter vangutas
sõbra käitumise üle pead. Piisk veeres klaasi servast raamini. Mehed veeretavad
kivi mööda silda teele. Jõgi veeretas oma vooge mööda lagendikku mereni. Kindral
veeretas sigarit sõrmede vahel. Peeter viis poja koolist koju karjapoisiks.
Peeter viis mehe linna laste järele. Peremees viis haavatu õuest kööki toibuma.
Noormees viis käsikirja Tallinnasse juhendaja kätte lugeda. Uss vingerdas üle
tee. Peeter viskas eemalt koera pihta kiviga. Peeter viskas eemalt koera kiviga.
Peeter viskas kiviga aknasse. Vanamees viskas end voodisse pikali. Laps viskas
palli emale. Laps viskas palli ema kätte. Mees viskas koera kiviga vigaseks.
Toots viskas saapad ahjule kuivama. Naine viskus istuli. Vood viskusid üle
parda. Lained voogavad kõrgele. Vesi voolab allikast mööda nõlvakut järve.
Ganges voolab ülevalt ja võimsalt mere poole. Robot vudis koju käsku täitma.
Hääl võngub fa ja soli vahel. Magaja võpatas ärkvele. Tehas väljastab vitamiinid
tablettidena. Mees õngitses pudeli jõest kaldale. Lind õõtsub üles-alla. 

Sõna "Lufthansa" ei kõlanud Indriksoni kodus ammu erakordselt. Esiteks poleks
"Lufthansata" Saksamaale lennata saanudki, teiseks kohustas firma tase.
Ärimaailm oli kohati ju tõesti upsakas ja kõle, aga Indrikson oli õigel ajal
alustanud mees. Tema oli sisse elanud ja teadis juba hästi, millise lennukiga
lennata ning millist lipsu kanda. Praegu oli naljakas meenutadagi, et pärast
keskkooli oli ta tahtnud väga draamanäitlejaks saada. Millest nad ära elavad,
mõtles ta mõnikord. Millest nad üüri maksavad ja millest lapsi koolitavad? Imede
ime! Indrikson teadis ju, millist palka näitlejad saavad. Alles hiljuti oli ta
hiina restoranis kostitanud ühe tähtsa teatri esinäitlejat. Timmani-poiss
maitses sääraseid roogi esimest korda elus. Eks need imelikud suutäied olid ja
ega eesti mees neist söönuks saanud. Timman oli hea artist ja käitus uues
miljöös väärika rahuga nagu diplomaat. Aga seljas oli tal "Baltika" poeülikond,
seegi umbes viis aastat vana. Mis parata. Igale oma. See aeg oli tulnud. Nojah,
Timman oli ju noorpõlvesemu. Kurat neid teab, kurat neid teab ... aga näe,
elavad ja mängivad. Imelikud inimesed. Näitlejatele mõtles Indrikson esikus, kui
ta kohvri järele haaras ja teise käe naise õlale tõstis. Napp põsemusi, hajev
reisipilk, paar argist sõna. Harilik asi. Indriksoni ärilennud Frankfurti või
Helsingisse olid saanud osaks nende töisest elust. Vanasti sõideti niisama
argiselt Tartu komandeeringusse. Võileib portfellis. "Ikaruse" bussi või
diiselrongiga. Mida teati tol ajal "Lufhansast" kes julges siinmail nii võimsaid
muutusi uskuda? Indrikson küll mitte. Tema oli siis noor tohman, kes kahetses
veel kaua, et polnud lavakasse sisse saanud. Ja õppis siis igaks juhuks
kaubatundjaks. Pime juhus, kui nii võtta. Ta pilk langes mobiiltelefonile
esikukapil. Korraks tekkis kihk see taskusse torgata, aga naise silma all ei
sobinud seda teha. Tal polnud Saksamaal oma mobiili lihtsalt vaja. Lifti oodates
seiras Indrikson kaht lähimat korteriust. Tema oma oli 69, otse selle kõrval 70.
Oma korteri olid Indriksonid mõne aasta eest oksjonilt ostnud. Nüüd hakkas see
etapp lõppema: mereäärne villa saab augustis valmis. Siis võib keskiga ka lõpuks
tulla. Paul Indrikson oli juba kolmekümne kahe aastane. Mõnikord tundus talle,
et kõik oluline on ammu juhtunud. Ta oli juba aastaid kuidagi liiga
külmavereline. Või koguni tuim? Kurat seda teab, kurat seda teab, mõtles ta.
Lennuk kihutas järve kohale ja sööstis järsu nurga all üles. Suunaga läände.
Head reisi, "Lufthansa!" Indrikson neelas muige alla, astus kõrvalisest nurgast
välja ja kõndis, kohver näpus, läbi tühja saali tagasi. Klaasuksed avanesid ta
ees hääletult. Üks pooltuttav hõreda soenguga mees viipas vastu tulles.
Indriksoni teada pendeldas too isand Skandinaavia vahet. Mis ta nimi peaks
olema? Polnud aimugi. Väljas lõi pintsakuhõlmadesse jahe tuul. Järv kilgendas
rahutult. See suvi paistis vilets tulevat. Ja alles nüüd tundis Indrikson,
kuidas rinda kerkis sume ja paheline ärevus. Kurat, mis ma teen, mõtles ta
jahmunult. Kõik on õige, poiss, korrigeeris ta samas ja astus taksopeatusse.
Õhtul vedeles ta täiesti paljana diivanil. Käeulatuses olid veinipudel ja
tuhatoos. Ta oli nii mõnusas audis nagu kunagi tudengipõlves, neil ajaloolistel
labrakatel Mustamäe ühikas. "Tead sa, viimati puristasin ma niimoodi vist
Andropovi ajal!" "Kes on Andropov?" küsis Aune laisalt. Temagi oli alasti. Ta
lösutas tugitoolis ja kissitas silmi. Ta oli hele, pikajalgne ja põhimõtteliselt
häbitu. Kas jälle üks uus ja tundmatu põlvkond ...? "Soovin sulle õnne, et sina
ei tea, kes oli Andropov. Pole vajagi teada. Võtame veel veini? Ja siis lähen ma
pissile. ""Ja pesema! Ma näen, sa hakkad jälle suureks kasvama? Täkk! "muigas
Aune. Indrikson uuris järele ja leidis, et nii see oligi. See asjaolu üllatas
teda meeldivalt. Muidu pidas ta ennast viimasel ajal pool-impoks. Vastu hommikut
olid kõik toonid leebed, hämarad, unised. Nad lamasid vanamoeliselt õrnutsedes
teineteise kaisus ja sosistasid. Indrikson oli rahul. Ta oli kartnud süümepiinu
ja pohmelust. "Kuidas sa ikka sellega hakkama said?" sosistas Aune. Indrikson
oli juba rääkinud, aga Aunele meeldis see süžee. See pidigi talle meeldima. Oli
ju tema ise selle tembu ainuke motiiv! Ka Aune oli näitleja. Hullud ideed olid
selle rahva stiihia. "Ma pole kolm aastat puhkust võtnud," jutustas Indrikson
haigutades. "Oma äri, eks ... Aga eelmisel kolmapäeval ütlesin Gunnarile, et
kõik, poiss, vahefinis, mina kaon kuueks päevaks orbiidilt ja mitte keegi ei
leia mind! Ütled, et olen Saksas ja punkt. ""Gunnar on su kolleeg?" "Võib ka
nii, aga ta on mu kompanjon. Me alustasime viis ... ei, juba kuue aasta eest.
Ainult kahekesi! Aga nüüd saatsin sinna kuradi Frankfurti ühe energilise poisi.
Las pingutab! Saksa filoloog! Noh, aga enne poetasin sulle selle kirja
postkasti. ""Aga kui ma poleks sind sisse lasknud?" "Aga lasksid ju!" "Aga mis
siis, kui su proua oleks koridoris vastu tulnud?" "Seda poleks saanud juhtuda.
Aga kui see oleks siiski aset leidnud, oleksin ütelnud, et näe, eksisin vist
uksega. "Aune naeris patja. Natuke hiljem küsis ta: "Mis auto sul on, mersu
või?" "Nojah, sa tead seda loksu küll ... Saabiga sõidab suvila vahet Maiga. Aga
räägime nüüd millestki muust, eks. ""Muidugi," soostus Aune meelsasti. Ja puhkes
naerma: "Mulle tuleb perioodiliselt meelde, millise ilmega sa mind tookord mai
algul oma rõdult jõllitasid. Jube! Vaene mina, ma proovisin esimest korda
päikest võtta! "Nüüd oli juuni keskpaik. Neil oli juba oma väike story ja
vähemalt sel ööl tundus vajalik seda üle jutustada. Selle öö ja veel viis
järgnevat ööpäeva veetis Indrikson Maini-äärse Frankfurti asemel oma linnakodu
kõrvalkorteris number 70. Muidugi poleks keegi osanud teda sealt otsida. Aune
oli naaberkorterisse ilmunud alles aprillis. Ei tundnud seda noort näitlejannat
provintsist nägupidi veel ükski teatrisõber ega televaataja. Loomulikult ei
tundnud teda keegi ka selles suures betoonmajas. Elanike enamuse moodustasid
vene rauatööliste pered. Oli veel paar ohtlikuna mõjuvat kaukaaslast, kes
liikusid majas vaid öösiti. Ükskord öösel, keset kõige kirglikumat sülelust
hakkas Indriksoni alateadvus motiivitu ärevusega tegelema ühe probleemiga, silme
ette kerkisid otsekui kalkale joonestatud korteripaanid. Kuni taipas, et
patuvoodi asub otse tema magamistoa kõrval. Voodite vahele jäi ainult
paarkümmend sendimeetrit raudbetooni ... "Mis sul juhtus?" küsis Aune
mossitades. "Ära väsisin," valetas Indrikson. Aga muidu voolasid nende esimesed
päevad ja ööd otsekui mingis tundmatus, mõnusalt laisas aegruumis. Aune käis
vahel vaid poes. Ikka tõi ta vähem kraami kui Indrikson käskis. Mina ei saa
niimoodi laiata, kurtis ta, mul hakkab see vastu, inimesed ju vaatavad! Veini
tõin, silmu aga mitte. Indrikson püüdis aru saada, ehkki tahtis tõesti tükikest
silmu. Süüa Aune eriti teha ei osanud, aga sel polnud tähtsust. Söömine oli
sekundaarne. Primaarne oli muu. Indriksoni seksuaalkogemused olid kasinad ja
nagu selgus, monotoonsed. Ta oletas, et Aune oli selles eluvallas andekaks
loodud .... Aga liialt Indrikson oma irreaalse olevikuhetke üle ei juurelnud.
Nagu ta oli endale lubanud, nii ta ka tegi - ta astus kuueks päevaks oma
rutiinsest, julmast, ent hinnalisest aegruumist välja. Selle hommikutunnini, mil
ta "Lufthansa" lennugraafikut tundes oma ukse taha astub ... Kõik oli õige!
Miljonitel meestel ja naistel olid armukesed. Miks temalgi ei võinud üks olla?
Kui nad ei seksinud ega lobisenud, siis Indrikson tukkus, kuulas raadiot (
"KUKU" ), vahtis telekat ... jõi veini. Või lonkis tubades. Kaks neid oligi. (
Temal oli neljatoaline korter ). Siin oli kõik teisiti, isegi kliima oli kehvem,
ausalt! Siin polnud isegi telefoni. Praegu see sobis, aga kuidas saab ilma
telefonita elada? Siin lõhnas odava tekstiili ja robusta kohvi järele. Ja need
kirevad plakatid seintel! Korter oli halvas olukorras, tapeedid võidunud, mööbel
juhuslik. Korteri oli Aunele ostnud puusepast isa Soomes teenitud raha eest.
Margad sai ärasõitev Vene major. Nii see Eesti elu käis ... Mõnikord kuulis
Indrikson seina taga telefoni. Loomulikult ei võtnud seal keegi toru. Kõik olid
suvilas: naine, tütred ja Indriksoni ema. Viiendal hommikul läks Aune tööasju
ajama. Indrikson seisis avatud rõduuksel, tegi suitsu ja vaatas lahele. Vaade
merele oli selle viletsa maja ainuke tõsine väärtus. Ta seisis kõrgel ja nägi
kaugele. Vaade oli identne tema enda magamistoast avaneva pildiga. See häiris,
aga mitte eriti. Ja siis kuulis ta siinsamas kõrval oma korteri magamistoa
rõduukse avamist, kohe seejärel hääli. Üks? kuulus Maigale, kaugem ja ebaselgem
oli aga võõras bariton. Maiga käis vist toa ja esiku vahet, nagu tal kombeks,
kord oli ta toon närviline, kord paluv. Mees püsis ühes tonaalsuses. Viimaks
hääled vaibusid. Indrikson oli toasügavusse karanud ja isegi sigareti
kustutanud. Ta põlved olid kanged. Kõrvus kohises. Ta taipas, et see polnud
midagi muud kui armukadedus. Maiga pettis teda. Ilmselt juba kaua, sest seal
tundus olevat vanu probleeme ja konflikte! Esimeseks impulsiks oli soov koju
tormata ja skandaal korraldada. Aga "Lufthansa" reis pidi Tallinna saabuma alles
järgmisel keskhommikul. Teda polnud veel lihtsalt olemas! Ta läks kööki ja
võttis külmkapist veinipudeli. Tema korteris valitses taas vaikus. Aga ta ei
uskunud seda. Aune oli tulles uudselt asjalik. Ta rääkis mingist filmirollist.
Ning lisas siis, et oli näinud Pauli naist. "Ta on sul ju veel täitsa noor ja
ilus, ilusam kui mina!" imestas tüdruk. "Ei, ma ei saa aru, miks sa teda petad?"
"Tema petab mind ka," vastas Indrikson, hääl rumalalt õõnes. "Eks ole, ka rikkad
nutavad!" muigas Aune külmalt. "Muide, minu meelest on su proua praegu kodus.
Seal, "näitas ta pöidlaga seina. "Ta rääkis liftikojas ühele vene daamile, et
köögis on veeavarii ja töömees tuleb homme keskhommikul uuesti ja tema ise peab
nüüd linnas passima. Nii ma aru sain. Indrikson laskis midagi kõrvust mööda. Ta
mõtles: keskhommikul tulen hoopis mina ... lennukilt, ( nojah, aga kust veel? ),
võtan kohe telefonitoru, kuulan Frankfurti seisud ära ja sõidan panka. Kella
kaheks peab asi aetud olema! Ta hakkas oma ainsasse loomulikku ja õigesse
aegruumi tagasi nihkuma. Kuus päeva siin räämas korteris oli liiast. Kolmest
oleks aidanud. Ta põrnitses Aune jakki voodiotsal. Ta on ju lohakas, mõtles
Indrikson vimmakalt. Tema tagasi tulles istus Aune ikka oma tugitoolis,
hommikumantel kurguni kinni. Ta ilmekal näol mängisid tumedad varjud. "Mul on
probleem" ütles ta viimaks. "Ma olen sinuga ära harjunud. Mis saab? ""Noh,
sellele probleemile on ju ammu lahendus leitud," muigas Indrikson. "Sa oled nüüd
mu armuke. Või kuidas? ""Miks sa üldse tulid? Miks sa kõike lihtsustad? Ja veel
- miks sa arvad, et naine sind petab? See sobiks sulle, aga see on jama! Sa tead
nagu minagi, et seal oli vaid poolpurjus torumees! ""Ahh?" jahmus Indrikson.
"Jäta! Kõik oleks lihtsam, kui sa nii vastikult rikas poleks. Ma ei salli seda.
Kuule, kui palju sul raha on? "Seda ei küsita. Eks? Aga ütleme nii - nüüdsest
olen su sponsor. Ma ju tean, mis on näitleja elu. Timmanit tunned? Ta on mu
sõber ... Palju selle korteri remont ja mööblitükid peaksid maksma? ""Loll!"
sisistas Aune ja hakkas vihaselt nuuksuma Pärast rähklesid nad elutoas kitsal
diivanil. Aunel oli musta värvi erootline pesu seljas ja ta käitus natuke
agressiivselt. Hommikul veetis Indrikson terve tunni vannis. Pärast jõi köögis
kaks kruusi kohvi. Alles siis avastas ta, et Aunet polegi. Ta vaatas käekella.
"Lufthansa" reis oli juba välja kuulutatud. Tuttav stjuuardess ( vist Monica? )
kohendas istmekatteid. Ta riietus korralikult ja vaatas ennast esikupeeglist.
Seal seisis Indrikson. Ongi kõik, mõtles ta. Iga hetkega muutus ta kainemaks,
külmemaks, rahulikumaks. Muutus iseendaks. Rõduukse ees suitsetades tundus
talle, nagu mängiks seina taga "Raadio Love". Aga see võis ka mujalt kosta. Aune
ei tulnud ka tunni möödudes. Sellal oli lennuk juba Ida-Euroopa kohale tõusnud.
Ning alles siis leidis ta padjalt kirja. "Ma tean, et korraldan sulle hirmsa
käki, aga ma teen siiski ühe abitu katse. Mõtle mida tahad, mõtle või seda, et
tahan su miljoneid jagada, ( ma vihkan raha! ), aga ma ei tule enne homset.
Külmkapis on kõike, muudkui söö ja maga. Homseni. A. "Algul tuli Indriksonile
isegi naer peale. Aga kohe muutus ta süngeks. Selgus, et see plika polnud mingi
armuke, vaid hüsteerik. Ta tõttas ust uurima, proovis oma võtmekimpu, katsus
rammida ... Ta loobus varsti. Ta ei osanud lukke muukida või uksi lõhkuda. Ta ei
taibanud minna rõdule appi karjuma. Tema oskas muud: rahast raha teha, kolmes
võõrkeeles vestelda, inimesi mõjutada, arvutit käsitleda, telefone meeles
pidada. Aga kõik need asjad olid väljas, luku taga, neil oli mõtet ja nad
toimisid vaid selles korrastatud süsteemis, kust ta ühe kergemeelse idee ajel
oli ajutiselt välja astunud. Ta pidi sinna kohe tagasi saama, muidu ootas teda
hukk. Seda teadis ta täpselt. Kui ta ei jõua enne kahte panka, siis on kõik.
Rahaliselt on kaotus tühine, sisuliselt aga - ühe masinavärgi hukk. Vedru
purunemine. Masinavärgi oli kokku pannud ja käivitanud tema ise, ei keegi teine,
ja tema ise, ei keegi teine, oli selle masina vedru. Teda ei huvitanud enam, kas
Maiga petab teda või mitte, kas Aune on hull tema järele või lihtsalt hull, ta
ei mõtelnud kordagi oma väikeste tütarde peale. Nagu selgus, ei armastanud ta
kedagi. See avastus ei kurvastanud Indriksoni. Nii oli isegi lihtsam. Ta
keskendus. Ta oli harjunud situatsioone enda kasuks pöörama. Ta tahtis pääseda.
Tal oli väga vähe aega. Kui lennuk Eesti Vabariigi kohale jõudis, hõljus rõdult
tuppa peenmõrkjat sigaretihõngu. "More"! Maiga! taipas ta algul sõõrmete, siis
ajuga. Hetk kõhklust, siis tõttas ta rõdule. Helistagu Gunnile! Muust räägime
hiljem. See kõik pole üldse nii oluline. Ta jäi hiljaks. Oma poolele küünitudes
nägi ta toahämarusse kaugeneva Maiga selga, Naisel olid kõrvaklapid peas. Ta
kuulas pleierit: Pärt, Tüür, Grünberg ... Teda hüüda oli täiesti tulutu.
Rõdupiirdel seisis ümar tuhatoosike. Maiga ei suitsetanud iial toas ega pildunud
kunagi konisid alla murule .. Korteris hakkas pikalt tirisema uksekell. Armuke
või torumees, sel polnud vahet - Maigat polnud enam mõtet oodata. Kell tiksus.
Imelik, kuidas ahastus saab nii rahulik olla. Ma ei armasta kedagi ega vihka
kedagi, aga ma pean nüüd minema. Ma pean telefoni juurde saama. Samal ajal, kui
tusane Maiga jälgis riiakalt lobiseva torumehe lihtsaloomulisi mutrioperatsioone
köögikraani all, täpselt siis, kui eksalteeritud ja lapsik näitlejannahakatis
Aune sõbratari tolmuses teatrigarderoobis sügavalt ohkas ja uuesti töinama
puhkes, just siis, kui firma "Indrikson ja Rappo" kaasomanik Gunnar Frankfurti
lennukilt naasnud kommertsdirektorile ütles, et noh, minuti pärast helistab Paul
ise, heitis Indrikson kohvri üle tühjuse oma rõdule. Seejärel klammerdus ta
betoonist vaheseina külge ja vinnas tallad rõdupiirdele. Teoreetiliselt polnud
edasine ju midagi erilist: üksainus täpne kehaliigutus ja lõtv maandumine.
Kõrgust kartis ta küll, aga sugugi mitte paaniliselt. Hea, et keegi ei vahi,
mõtles ta. Üheksas korrus, mõtles ta. Lips lepsatas tuules. See ehmatas. Nii,
nüüd see üksainus liigutus ja sa oled omal poolel, õiges kohas, oma aegruumis
tagasi. Sa saad telefoni juurde ja oled päästetud, Kõik muu selgub hiljem. Ta
oli juba pooleldi pääsenud, võõrast aegruumist tagasisaamatult väljunud, oma
aegruumi servale jõudnud, kui tundis äkki tugijala alt pidepunkti minema
veeremas. Tuhatoos! jõudis ta taibata. Kust sina tuled? "jõudis ta kuulda -
toahämarusse kerkis Maiga figuur, kelle näkku kerkis algul hämming, siis
imestus, siis õud. Seda kõike Indrikson enam näha ei jõudnud. "Lufthansa"
reisilt, helista Gu ... "jõudis ta häälitseda. Ta mõistis, et kohe juhtub kohe
midagi väga halba. Samas kuulis ta ühe mehe kisa, taipas et seda loomalikku heli
tekitas ta ise, aga kohe seejärel oli Indriksoni õhulend lõppenud. See, mis
temast järele jäi, lamas veel tükk aega võilillede keskel murul ja oli
eksitavalt mõnusasti pikutava mehe moodi. 

Hoiatus! Käesoleva jutukogu peamised alustekstid on Aapo Ilvese "Ema on kajaka
juures", Andres Ehini "Ajaviite peerud lausa lähvad lõkendama" ja Väikese Juudi
"Piibel". Kõik viited reaalsetele isikutele ja sündmustele on juhuslikud ega
pretendeeri dokumentaalsele tõepärale. Päev on määratud hävingule. Seda
ennustavad kajakad, need kiledalt kõõksujad veepinna kohal, seda ennustavad
poripritsmetes autod, tülpinud näod tuuleklaasi varjus, seda ennustad ka sina,
mu kallim, kes sa serveerid hommikukohvi nii sombusel ilmel - kõik. Nõnda ei
hakka ma erilisi plaane tegema. Torkan tagasihoidliku lehekotikese taskusse,
võtan paki köhakomme ühes - suu hakkab ju kuivama - ning jalutan õppehoonesse.
Teel peatun hetkeks. Seljatagune ei tundu just puhas, aga töötada võib. Nendes
tingimustes. Pärast viskan köhakommi keelele ja ületan tänava. Nendin, et
õppehoone uksele on tekkinud idiootide levila. Õnneks ei pea neist kedagi
tervitama. Tervis on inimese kalleim vara. Priisata ei maksa, sest vähesed
tasuvad. Sestap loen kaitseloitsu ja astun territooriumile. Pole hull ühti,
ajati on hulga hullem, ajati on lausa nii, et ... Aga sellest me parem ei räägi.
Muidu äkki ... Kusjuures sellest, mis võib äkki olla, sellest ei saaks halvemal
juhul ka kõssata. Ja üldse. Juhe juba koos. Teise korruse koridoris valitseb
hämarus - ja nii kui nurga tagant välja astun, saan tere kirja. Mida muud oodata
oli, kuid ikkagi üllatun ebameeldivalt. Liigutan huuli. Kas temal või minul?
Liigun valguses. Maa. "Tervist!" pigistan reipalt. Õppejõud naeratab. Hea mõte,
kõik on korras, naer tuleb terviseks. Lihased töötavad, puhutakse õhku, paelad
vibreerivad - hääl? "Mul tekkis siin mõningaid küsimusi" "Teie tööga seoses"
Asjad on ju seotud ja selged, muuseas, as-jah-d, jah, rasta, jaa.
N-dimensionaalne ruum, kohtumine seitsmendas. Hommikust Eesti, Soome ja Setumaa.
Üks Paabel kõik, peaks märkima. Märgin, aga tasa, taza-taza. " Kust te need
küsimused saite? Asi on selles, et kui ma õigesti mäletan, siis küsisin neid
asju eelmisel aastal. " Ta mäletab! "Paberil ju olid küll nagu, noh, et jagasite
kätte ja?" " Vaadake, ma olen laisk inimene. Ülesande tekst kattus
põhimõtteliselt mullusega, kuid küsimused muutsin siiski ära. Arvud, muuseas,
vahetasin omavahel. Iseenesestmõistetavalt ei kahtlusta ma teid milleski -
vastupidi, võisin ise teile kogemata vana eksamipileti poetada " "Nii et mul on
ainult üks küsimus." "Selgitage palun lühidalt, mis on blanko-idosseeritud puhas
Pardakonossment!" NAERATAN. Tean. Ütlen: "See on see!" "Õige vastus!" naeratab
õppejõud. Päev on hävitatud. "Aitäh," ütleb Sadu. "Võta heaks," pigistan
kurgust. Täis kopsudega on imelik rääkida. Ebareaalne kevadpäike ripub linna
kohal. Läbi raagus võrade jõuavad munaploomikollased kiired kõikjale. Üks eriti
põnev kiirtekimp tantsiskleb mu kaaslase näol. Suits, mille ta nüüd maailma
kauneimate huulte vahelt loodusse puhub, ühineb päikesevalgusega, et moodustada
mõned keerukad pöördvormid. Jälgin neid hetkelise elueaga pilvekesi ning
imestan, kuivõrd jätkusuutmatu on kõik ilus. Või kuivõrd ilus on kõik
jätkusuutmatu. Oleneb vaatepunktist. Meie vaatepunkt on kõrgel. Võtan piibu
vastu, tühjendades samaaegselt kopsud. "See on täpselt õige asi." Sadu naeratab.
"Jah," kinnitan köhahoogu maha surudes. Hall puupink on suunatud avarusse, kus
lesib minu sulalumine kodulinn. Näen raekoda, kirikute torne ja kümneid punaseid
kivikatuseid. Muruplatsil mitukümmend meetrit allpool võib märgata viimaseid
valgeid laike. "Valged laigud meie kevade ajaloos," mõtlen sõbralikult muiates.
"Oi, nüüd on küll hea olla. Ma tunnen, kuidas järjest paremaks läheb! " Noogutan
kaaslasele. Tahan küsida, kas suitsetame veel, kuid jään lause vormistamisel
hätta. Mõte on olemas, kuid välja öelda ei saa. Hingan sulahõngulist õhku. Ikka
ei miskit. Võtan kotikese ühte, piibu teise kätte, imiteerin kaevamisliigutusi.
Sadu mõistab, kehitab õlgu. Topin piibu täis. Pakun esimest mahvi kaaslasele,
kuid ta keeldub. Süütan ise. Piipu edasi andes jään vastuvõtjat imetlema. Nendin
vist sajandat korda, et tunnen selle ilusa, targa, hapra, särasilmse ja
kokkuvõttes kohutavalt seksapiilse tüdruku vastu puhast sõbralikkust. Ei mingeid
kiimaseid varjundeid - visioon on sama puhas ja õhuline kui tüdruk ise. Teist
sõna ei eksisteeri. Koputan piibu tühjaks. Linn kümbleb päikeses. Vaatame Saduga
teineteisele otsa, naeratame. Soe valgus peletab meie kehadest viimsegi
talverõskuse. Näen, kuidas naha pinnalt tõuseb auru otsekui ahjule kuivama
riputatud pesust. Tõusen pingilt. Minus on nii palju ürgjõudu, et
paigalpüsimiseks pean haarama tumedast raudvõrest, mis lahutab vaateplatvormi
linnast. Surun teravatipulised võrepulgad pihkudesse. Pööran linnapanoraami
aeglaselt vasemale, siis tagasi paremale, kuidas süda aga lustib. Lustib küll.
Avalalt nagu laps. Siiralt nagu laps. Nagu laps. "See on minu linn!" nendin
hääletult huuli liigutades tõika. Siis pöördun Sadu poole. Näen, et momendil on
temagi õnnelik. Et kindlustada tema õnne, kontrollin ümbrust. Kõik on korras,
paar koolilast jalutab mööda, tõsine noormees ületab mäge, konspektimärss
tihedalt kaenlasse surutud, ning sekundi murdosa vältel tundub mulle, et silman
eemal, sünnitusmaja nurga juures, vana aednikku. Pole paha. Vaid päris kaugel,
järgmisel vaateplatvormil seisavad heledates riietes kogud. Pigistan pihkudes
võrepulki. Pööran linna vasemale, kasutan ära inertsi ja juba kulgebki panoraam
minu poole. Veel üks kiire tõmme juhikutega, siis on tundmatud siinsamas.
"Tere," ütleb üks neist. "Kuidas te saate minuga rääkida?" "Aga kuidas sa ise
saad?" "Ma pöörasin linna, tõmbasin lähemale ja ..." Nüüd on siis teada "
"Midagi ei ole teada" "Muidugi ei ole teada," puhkevad tundmatud naerma. " Peale
selle, et meie pöörasime ka! Kas pole lõbus! Kui kaks inimest pööravad, liigub
kokkuvõttes mitte ainult pilt, vaid ka reaalsus. Katsu mind! " "Paistab, et ongi
nii. Kas te käite ammu nõndaviisi linna liigutamas?" Tundmatud teevad rinna
kohal kõigetähendusliku žesti. Sõnad on otsas, kuid kevadvärsked dimensioonid
kombatud ja salvestatud. Võõrad pöörduvad minekule; lahkun minagi. "Vaata,
vikerkaar tuli välja!" sosistab särasilmne Sadu. Uskumatu küll, kuid sulalumise
linna kohal, munaploomikollase päikese kiireteravikes sillerdab värske ja puhas
spektrikimbuke. Sa tegid ilusa vikerkaare " Sadu naeratab. Ravimatu haigena
saabusin vanematekodu uksele! See kõlab hästi, ehkki vastab tõele halvasti.
Kuidas tõele hästi vastata? Aga kui õde küsib? "Kes on?" Uks avaneb. Ravimatu
haigena koridoris: kingad jalast, õlg vastu seina, tasakaal veab alt, miks alt,
aga veab, ülalt ka, tiksub. Et tiksub ja et segadust jätkub kauemaks. Kahtlane
värk, muuseas. "Kas Tallinnas käisid ära?" "Jaa, oli küll nii" Et kuidas oli ja
miks ma ikka veel tööd pole saanud. Tean, et tahtmise korral oleks uus töökoht
hommepäev reaalne - aga tooge üks mõjuv põhjus, miks ei peaks võimalikult kaua
edasi lükkama Paabeli teenimist? Nende ahvatlused ei tööta, ema. Kuid seda ma
sulle ei ütle. Seni, kuni süüa vaaritatakse, vaatan tubades ringi. Kõik on
tuttav, ainult see uus laud, see on küll pisut kahtlane. Ning ei maksa unustada
tõika, et mul on ilgelt palju ja veel nii vaigust, et tilgub ning ajab kohe
ilgelt köhima. Samas, ega ikka ei julge küll. Ja see uus laud, see ... Mõtlen
muule. "Meil polnud üldse plaanis, aga üleeile vaatasime Turu tänava mööblipoodi
ja ..." Ema on ootamatult tuppa hiilinud. Tarbimistungi avaldumine. Paabeli
ahvatlused, muuseas, paeluvad kõiki. Eriti kui soodsalt saab. Teatud kahtlus
siiski jääb. Katkestan tarbimisahela kirjeldamise: "Viitsid vaadata, mis seal
sahtlis on?" Ema pean silmas, sest juba ta lähenebki uuele lauale, avab kahtlase
sahtli ja vaatab järgi. Krapsti! olen laua juures. Nõõksti! lükkan sahtli kinni,
jättes paraja pilu, et tal õhku jätkuks. Võtan jalad selga, torman kööki. See
värk on tõesti vastikult tükkis. Köhides mõtlen, et blanko-idosseeritud puhas
Pardakonossment on tõesti halb sõna ning et just taolisi asju võib Paabelilt
oodata. Hakkab pihta. Daab-daba-dap. Pelgan, et viimaks ei saa piip tühjaks.
Kogu edasiseks eluks jääb tulemasin sõrmi kõrvetama. Et kahtlused on kadunud ja
seal, eespool, ootab mind, sind, meid SIION. Kuid nemad, sulejoped seljas,
pingviinidena paterdamas, küünarnukid harali, käelabad rusikasse kangestunud,
silmad kilamas, kaubanduskeskuse avamisel, televiisor kaenlas, auto ja
muusikakeskus liisinguga, grillipeol kolm õlut, veendumused normaalsed, noh,
nagu kõigil, vihakobarate maik tundmatu, suitsetamine võõras ja kahjulik, kooli
hooldekogus ja lastevanemate koosolekul, vanemast peast ehk lausa kirikuski,
miks mitte, normaalne, jah, nemad, koolane kool suust nõrgumas, juuksed pöetud
ja burger suus, nemad ei jõu iialgi Siionisse. SEST NEMAD ON PAABEL! Lasen ema
sahtlist välja. Toimunut adumata jätkab ta juttu. Siis naeratan. Toit saab
valmis. "Ahah, et isa on tööl, noh eks ma tulen mõnipäev jälle." Ravitud haigena
lahkun vanematekodu ukselt. Aiamajakeses oli ainult üks voodi. Pakkusin
Osiliusele välja, et alguses magan mina voodis ja tema autos, pärast aga
vastupidi. Ning kogu aeg magab voodis Kristi. "See kulutab ju hullult energiat!"
ehmatas Osilius. "Nojah," jäin minagi mõtlema. "Lähme tuppa tagasi ja vaatame"
Kristi prullakas tagumik toetus pingikesele, ta ise vaatas aga
korstnassekaduvaid sädemeid ning segas kaminas sütt. Seejuures ei kasutanud
tütarlaps abivahendeid. Uhkest kõõrdpilgust adusin, et ta soovis meid sel viisil
üllatada. Kahjuks tuli tal pettuda. "Ma ei tea, ma segaks küll parem kühvliga,"
arvas Osilius valkjaspunaselt hõõguvat söetükki pöidla ja nimetissõrme varal
piibukahasse surudes. Ruumi täitis igituttav kulupõletushõng. Plaan oli päris
hea. Mõistsin, et üle ühe piibu ei tasuks teha. Kuid samas, plaani ületamine
toob lisapunkte. Või siis mitte. Vahet pole. "Vahelik on ka tore seen," sõnas
Osilius. "Issand, te olete täitsa lollid," nentis Kristi. Vaatasime teineteisele
otsa, meie Osiliusega, ning muigasime. Kui naeruhoog vaibus, läksime veelkord
autosse. Eelnevalt kustutasime aiamajakeses tuled. Kristi vangutas pead. Õues
lõhnas õunte järele. See oli kahtlane. Osilius avas pakiruumi. Rabasin kiiresti
kilekoti, kus krabisesid šokolaaditahvlid ja pungitas suur koolapudel. "Oota,"
peatas Osilius mind uksel. Ta võttis kotist kaks tahvlit šokolaadi ja viskas
autoistmele. Andsin talle silmade abil märku. Sõber noogutas. Sisenesime.
"Kuule, Kristikene, meil jäi midagi autosse," ütlesin murduval häälel. "Aga
jumalasta nii ongi, et ära tuua ei saa. Ole hea inimene! " "Issand, ta olete
ikka tõesti purulollid," tõdes tütarlaps väljudes. Tegelikult oli tal endal
võrdlemisi nüri ilme. Pole viga, küll targemaks saab. Väga palju ja kohe.
Osilius keeras ukse lukku. Avasin akna. "Hei, Kristi, kuule, et ma ei tea, et sa
magad vist autos" Kuid aiamajakeses valitses vaikus. Mina ja Osilius säästsime
energiat. Põhimõtteliselt - mul on poogens, kuidas sa kasvatad. Ja kus. Ja mis
sa nendega teed, kuigi tomatiäritsemine pole ilus tegu. Kultuurne inimene
kasvatab kultuurtaimi omaks tarbeks. Sest kes sa vastasel juhul oled? Mingi
diiler või? Konkurents on tihe, vahendeid ei valita: lähed turule, tulevad
mehed, teed hinnapakkumise ja kõik, purgis. Pärast istud eeluurimisest ja
seletad, miks ja kellele. Nii et vaata ise, mina õpetama ei hakka. Seemned leiad
näiteks klaasitäiest. Sobrad sees ja olemas. Laevast võib ka näkata, ehkki
väikemüüjatel on heaks tooniks seemned enne turustamist ära korjata.
Kanaarilinnutoit pidi ka hea olema; keskpärase sativa seemned naksti käes.
Võimalusi on sadu. Nii et ära paanitse, küll kuidagi ikka saab. Ja temperatuur
kasvukohas olgu minimaalselt 17 kraadi. Plussi, loomulikult. Ise ma alla 21
kraadi proovima ei hakkaks, ning üle 26 kõrbevad juba ära. Kasvupinnas peaks
olema mõnus ja kobe, nõrga pH-ga. Vaata, et niiskust parasjagu oleks. Kõrbeda ei
tohi, aga uputamine on veel hullem. Võid mõelda nii, et ise oledki mulla sees ja
mis sulle seal hea on, mis mitte. Valgust peab jätkuma. Valguseta pole elu. Ning
kõige paremad lambid on 400vatised tänavavalgustuse omad. Need on
gaaslahenduslambid, tomatite jaoks ideaalse spektriga. Energia ja luumenite suhe
on ka üle prahi - need juba naljalt taimi ei kõrveta. Tavaliste
päevavalgustorude spekter kõlbab raudteejaama peldikusse, mitte tomatitele. Nii
et kui tänavavalguslampi ei saa, oleks targem juba tavalisi pirne kasutada.
Kusjuures lamp kütab ka ruumi - kinnise ruumi puhul, kasvuhoones mängivad muud
tegurid. Esimene kuu aega peaks tomatitele umbes 200st vatist piisama. Muuseas,
mõned fooliumist reflektorid seintel võivad luumenitega imet teha.
Põhimõtteliselt, tee kuidas tahad, aga mina paneksin valgusallika taime tipust
10-15 cm kaugusele. Hingata sulle ikka meeldib? Nii persses ka olla ei tohi, et
hingata ei meeldi. Teeme nii, et meeldib. Ja tomatitele meeldib ka, usu mind.
Mistõttu peaks kasvatusruumi iga nädal pisut tuulutama. Kui sa trepialuses või
keldris või kuskil kasvatad, siis pakub see tüki nussi, kuid kellele tükk ei
meeldiks? Elik natuke aega pean kirjutamisel vahet. Seemne idandusest niipalju,
et lase neil 5h leige või sooja vee sees liguneda (á la herned á la d'estonie
või mida iganes) ja seejärel pane nad märja villase riide sisse. Ära riiet üle
ujuta, kuid täielik kuivamine ajab poisid hauda. Sobstvenno soovitan tolle
villase riide pambu alustassile panna ning joogiklaasi tagurpidi peale asetada.
Idud lase pambu sees umbes 2cm pikkuseks, muidu lähevad läbi riide. Noh, eks
pärast idandamist lükkad seemne mulda. Selleks tee pulga abil mulla sisse augud
ja topi seemned 1-2 cm sügavusele. Las idanevad seal paar päeva - kui kohe ei
lähe, ära heida meelt - nad võivad nädala aja pärast ka minna. Maapinnale
tõusmine võtab as well paar päeva aega. Äsjaistutatud tomatite potid võid
saiakilega kinni katta, aga ära hingamist unusta - ise ega tomatite osas, elik
siis pliitsiga tuleb kilesse õhuauguke lükata - kui just ilgelt sageli ruumi
tuulutada ei viitsi - ja kui vars kahe lehega väljas on, tuleb kile eemaldada.
Tomatite vegetatsiooniperiood kestab 1,5 kuni 2 kuud. Sel ajal võib valgus
pidevalt põleda, miinimum on 16-18h. Pidev põlemine kiirendab kasvu päris
mehiselt. Kui sa just teada tahad, siis mina tegin nii, et kustutasin lambi
päeval ära ja lasin öösel põleda. Taimi võib iga päev kergelt raputada või
puhuda, siis kasvab tugev vars. Ja keppima peab ka. Mõnel sordil on tugev,
peaaegu puidune vars - too keppigu üksi. Ja üldse võib kepi panemine taime ära
hellitada. Vaata pärast ise, kuhu oma peene ja nõrga varre topid. Vajub longu ja
ongi. Noh, siuke värk siis oligi. Et kui tahad, pane tomatid hakkama. Samas,
regulaarsel tomatitarvitamisel on miinused ka. Kuigi kuulnud pole. Kuulsin
hoopis seda, et ilma tomatita elajatel kasvavad värdjatest lapsed. Või lastest
värdjad. Vaata ise. Ja maasikat võid ka kasvatada, kui tunned noorust ja oled
armunud ja vars vajab kandmiseks emotsioone. Põhimõtteliselt - mul on poogens,
kuidas sa kasvatad. Ja kus. Aga kui me tänaval kohtume, siis vaata mulle silma.
Edasised juhtnöörid sarvkestal. Esimeses bensiinijaamas teeme peatuse. Tuul toob
Tallinna pealt merelõhna. Ootan autos. See on küll vana romu, kuid ikkagi
Mercedes. Kadestan omanikust idiooti. Samas, miski vägi ei pane mind paarikümmet
tuhandet loovutama, et taolist sõiduvahendit omada. Istun rooli taha. Idioodid
pidid hamburgerit sööma, niisiis on mul aega. Sõtkun pedaale, vahetan käike.
"Noh, meeldib või?" kõlab järsku valjuhäälne küsimus. Idioodid on vargsi
naasnud. Sülitan nahkistmele. Mõttes. "Ei, aga teil on ju bokoskoobid kaasas!"
leebun kohe. "Tahad ka?" Mingi kolm tükki võiks küll ... " "Mul ainult neli on,"
kahetseb idioot. Seame end masinasse ja jätkame reisi. Panen bokoskoobi ette.
Loodus vihiseb mööda. Violetsed pilved laotusel, tumekollased rapsipõllud selle
all - mis võiks veel nauditavam olla, kui sul on esimene pudel poole peal, teine
aga alles korgi all? Meenub, kuidas Aapo teatas, et sõidab aferistiga
diagonaalis läbi Eestis. Nad jõudsid tookord Pärnusse. Mina ei jõua. Pigem
Tartusse, aga loomulikult ei või üdini kindel olla. Isegi kui lavakujunduses
poleks poolteist bokoskoopi, kaks idiooti ja Mercedes, võiks planeeritud ja
reaalne sihtkoht mitteidentseks osutuda. Viskan pudeli. "Hull," avaldab
parempoolne idioot arvamust. "Jah, viivitamatult," lasen tal juhtme kokku.
Salongis levib kärsahais. Täiesti mõttetus punktis enne Põltsamaad keerame
haruteele. Öeldakse, et kusepeatus. Nõustun. Uksed pauguvad, uriin voolab.
Eemal, vanal raudteesillal lõpetan teise bokoskoobi. "Ega me ise ei tahakski ju
midagi, aga Enn käskis meil ..." hakkab idioot veeretama. Ja et oleksin pidanud
teadma, kes kellega seotud on. Maailm koosneb kiirtest; absoluudi puudumise
tõttu pole need sirged, vaid terake kõverad. Mingis punktis kiired lõikuvad ja
oh seda odavat pahandust siis. Tegelikult juba praegu. "Kuidas sellega jääb's?"
uurib teine idioot. Vahet pole, ühed kärsad kõik. Jalg võdiseb. "Ma ei tea,"
kehitan õlga. Vaatan selja taha - sild on pikk, aga ei vii kuhugi. Noh, et oleks
mõni kõrgem koht, kus ... Võta näpust. "Kuule, aga teeks enne ühe õlle veel?"
pakun sõbralikult. "Ma ei tea," kehitab idioot õlga. Paremat. "Las joob, ega ta
..." arvab teine vastane. Ja ulatab pudeli. Mitte väga laialt, sest muidu nad
saaksid ju pihta, et mis värk on ja kuidas need asjad käivad. "Oot, ma teen
lahti" "Oh, küll ma ise," ütlen pudelikaelast kõvasti kinni haarates. Enne, kui
nad jõuavad kõssata, on lähemalviibijal klaasikillud peas. Teine ehmatab, liigub
edasi, tõukan, pääsen liikuma, jooksen, istun autosse - võtmeid ei ole. Väljun
sõidukist. Mõlemad on jalul, mõlemad lähenevad. "Tere," ütleb Aapo. " Kuule, ma
saan kohe peksa. Ja läbi Eesti ka. " Sõnum läbib tühjust, tühjus toimib
meediumina. Nüüd on siis teada " "Ei, tõsiselt noh, kuskil enne Põltsamaad ..."
Torkan telefoni taskusse. Idioodid on kohal. Esimene hoiab pead taskurätiga
kinni. Või teine. Vahet pole. Veri niriseb tatise räbala alt T-särgile. Teen
tõsise näo - või mis seal teha, asi ongi parasjagu ... "Vaata, mis sa tegid!"
kurjustab idioot. "Ma suren nüüd ära!" Tal on pisarad kurgus. "Sured sa jee,"
rahustan idiooti. "Ma niisama õpetuseks" Kumbki ei jõua reageerida, kui rebin
taskurätti haavale suruva käe kõrvale ja puudutan vigastatud pead.
Millimeetrised karvaudemed torgivad vastikult pihku, kuid ilma ei saa. Eemaldan
käe. Pea on terve. "Issand," ütleb teine idioot. Või esimene. Vahet pole. Ja nad
küsivad: "Kes sa oled?" Ja mina vastan: "Sigade kuningas" Ja me jätkame
teekonda. Taas on reede õhtu, taas mängin peitust. Kustutan korteris tuled,
keeran mõlemad välisuksed lukku, tõmban ketigi ette. Siis poen elutoa diivanil
teki alla, sulen silmad ja kuulan Akvariumit. "Kümme noolt" on minu lemmikalbum.
Mõtlen pehme valge lume akna taha langema - nii valge, et autojuhid võiksid
pimendatud laternatega võidusõitu teha. Kassett lõppeb; poolt ei viitsi
vahetada. Eesti poisid, tulge üle? Leban pimeduses. Silmalaugudel keerlevad ja
põimuvad mustrid. Uinun. Väljas langeb endiselt rammusaid lumehelbeid, värvilt
identseid baieri tõugu albiinoveistega. Kuigi baieri tõugu albiinoveised on vist
aretamata. Pöördun külili. Kõht puudutab eesti tõugu tütarlapse kõhtu, lumena
heledat. Paar juuksekarva trügib mulle suhu, kui suudlen põski, tuhmide
tedretähnidega kaetuid. Võluvõimete varal juhatan tütarlapse õigele teele.
Noored huuled on minetti tehes veidi arad, kuid siiski ülimalt asjakohased.
Täitun juurteni helinaga. See on lauatelefon, mis teises toas pröökab. Tulesid
süütamata kiirustan kommunikeeruma. Jõuan liiga hilja, helin lakkab enne kui
toru tõstetud saab. Piilun aknast välja. Tänav on tühi. Pikkamisi taastub
ruumitaju. Lähen tagasi elutuppa, heidan diivanile. Lootusrikkalt sulen silmad,
kuid võta näpust, tüdrukut pole. Telefon heliseb uuesti. Nüüd olen kiirem. Ise
mõtlen, et küprokit, küprokit oskan küll hästi panna. Ja korra jõin kasti õlut
ära. Ongi idioot. Mitte mina, vaid liini teises otsas. "Tere, sina või?" uurib
idioot. Pigem ikka mina. "Nojähh." Nüüd tuleb kohustuslik osa. Et kuidas mul ...
Vastan, ja siis on tal minuga üks jutt. Idiootidel on ju alati. Parem üks kui
mitu. " Kuule, ega sul ei ole? Seda, noh. Poisid tahaks siin suitsetada, tead
küll " Juhe koos. Uurin, kas tal ema on. Tuleb välja, et on. Kiidan heaks. Tema
ei kiida, tahab hoopis teada, mis ma jaman. Kas tal ema teab, millega poiss
tegeleb? Täpsemini, idioot? "Ei tea" No siis on hea. "Poisid tahtsid mingi kaks
grammi" Poole tunni pärast oled siin. Ikka veel tuld süütamata hiilin kööki.
Nüüd on vaja. Väiksemas soolatoosis elab sool, suuremas ... Topin kilekotti. Aga
parem oleks, kui oleksid hoopis pirukad. Annaks rasvases kotis ja ütleks, et
vaigune, peaaegu tükk. Sõlm peale, tipa-tapa koridori. Mobiil näitab, et jõuab.
Avan ukse, õhk puhas, lähen tipa-tapa poolkorruse trepimademele. Aknalaul seisab
plekkpurk, tuhatoosi alaline kohusetäitja. Vedurijuhist naabril, mitte minul.
Korteris röögatab telefon. Kiirustan tagasi. Klient on kohal. "Üks hetk." Piilun
õue. Mõistagi seisab tühermaa veeres auto, muusika müdiseb, juht läidab
sigaretti. Mõtlen, et bingo. Kähku koridori, kuulan. "Oota, ära üles tule!"
Jälle olemas, juhe nimelt. Isolatsioon sulab. "Mingi naine või?" " Ei, niisama.
Tee kähku " Värisevad sõrmed ulatavad kaks räsitud sajakroonist. Huvitav, kas
nad üritasid ekstaatilise alkoholihulluse hoos Koidulat läbi keppida? Mõtlen, et
vaevalt. Ütlen, et purk. Seesütlevas käändes. Idioot pilgutab silma! Mäng läheb
täie ette. Idioot läheb ära. "Teinekord räägime" Lukustan ukse ja kiirustan
aknale. Kui autorataste alt paiskunud porikämbud on taas tühermaaga terviku
moodustanud, süütan korteris tuled. Tipa-tapa suundun kööki. Sinine kruus
lauale, soolatoosist näputäis hakitud pärnaõisi sisse, gaasile tuli külge. Peagi
istun arvuti taga, pool liitrit auravat teed käeulatuses. Hõrku taimeleotist
rüübates adun sõrmeotstes pinget. Suisa omatahtsi funkavad tähemärgid ekraanile:
" Juhiksin tähelepanu faktile, et algdefinitsioonis teatud psühhopatoloogilist
status quo'd märkiv nimisõna idioot ei pruugi laiemas määratluses pelgalt
füüsilist isikut tähendada. Antud mõiste võib hõlmata ka suuremaid inimhulki -
siis nimetatakse tulemit osalusdemokraatiaks, kodanikuühiskonnaks, proletariaadi
diktatuuriks, vabaks turumajanduseks, rahvuslikuks ühtsuseks, fašismiks,
natsismiks või islami fundamentalismiks. Käesoleva uurimistöö raames kogutud
empiirilise materjali analüüsil ei ilmnenud idioodi hulga ja manipuleeritavuse
vahel statistiliselt olulist korrelatsiooni (t=0,19, p<0,85). Sarnast tõika on
nenditud ka varasemate uuringute puhul, millest kõige ulatuslikuma valimiga ja
seetõttu usaldusväärseim Meltzinger Study of Major Tendencies in Intrapersonal,
National, International and Global Idiotism pakub käojaani retsipiendi
manipuleeritavuse peamiseks mõjuriks kommunikaatori seksuaalse šankra arengut
ning üldist intelligentsitaset. Kokkuvõttes - hea tsaabi sain, mis muud " "Tere,
ma olen siin parasjagu reanimatsioonis ja," ütleb sensei. Hääl kähiseb. No tule
siis kähku siia " Nende sõnadega katkestan kõne. Ta on ju alati hakkama saanud.
Oma suure sisemise vabadusega - ning muud asjad ka. Suured, ehkki mind see
huvitada ei tohiks. Viis minutit varem: inimene astub poest välja, inimesel on
kaks õlut, ja enne kui inimene millestki aru saab, saadetakse ta selges eesti
keeles putsi, lööb ta pudeliga, pettub, et pildis ei toimunud muudatusi - ja
saab ise ära. Näkku. Inimene tõmbub kerra ja ootab. Need kaks sekundit, kui
jalad pole veel kohale jõudnud, on väga pikad. Tunnen muret. Helistan uuesti. Ma
olen nüüd elus, " teatab sensei. "Kohe tulen sinna." Peagi käib uks. Tuttavad
sammud võõral trepil. "Teate mis, ma sain äsja peksa!" "Välja küll ei paista"
Sensei pöörab huult. "Olin kenasti keras ja ootasin jalgu, aga jalad ei tulnud!
Jalad ei tule, aga võitlus käib edasi! Ja mina olen selle asja keskel, midagi ei
juhtu, asi toimub ilma minuta!" Ning siis oli keegi teda õlast puudutanud. Täie
ettevaatusega rullis sensei end lahti, avas silmad - prillid olid imekombel pähe
jäänud - ja nägi venelasi. Rusikad märjad, kaelasooned erutusest pungis.
Maagiline vormel hüppas sensei huultelt: "Tvoi telefon?" küsis venelane. Sõber
katsus taskuid. Jah, oli küll välja lennanud. Venelane ulatas aparaadi. Side
maailmaga taastatud, korkis sensei terve õlle lahti. "Aga nad olid nii head
mehed, et ei võtnud õlut vastu!" torgib ta öeldu rõhutamiseks oma suure
nimetissõrmega õhku. Ilma nende venelasteta oleks ma päriselt ka
reanimatsioonis! " Kas nad said aru? " kahtlen jutustust katkestades. Mõnikord
on ju nii, et inimene arvab liiga palju. Või liiga vähe; näiteks mina. Praegu. "
Jah, muidugi nad said! Nad olid lihtsalt nii head mehed ja loomulikult said.
Saad ise ka aru? Pole ju mõtet. Mõtle nüüd. Kiiresti. Lugesid välja? Süsteem
andis ju märgi. Said, said küll. Väga hea. Niisiis, raisk, ei mingeid piire
enam, raisk, ei mingeid! " Kaua võib! " "Ei võigi!" "EI MINGEID PIIRE!" Ning
sealsamas, keset tühje õllepudeleid, küdeva ahju ees, toasviibijate pilgud
pakatamas resignatsioonist ja mõistmatusest, katkestame viimase sideme. Sellest
hetkest ei saa me enam iial teha nägu, et võitluseni jääb veel aega, et sümbioos
idiootide ühiskonnaga on võimalik, et värdjatest on võimalik mööda kõndida, et
teine põsk on olemas, et Eduard Limonov on maniakist grafomaan, et punane on
must ja valget ei ole, et tuletikud sisaldavad väävlit, et padruneid müüakse
ainult retseptiga, et aspiriin põhjustab neerupuudulikkust, et Eesti Telefon on
maaväline organism, et koera ei saa tappa käsitsi, et Gulsarõ ruunati asjatult,
et Mumuu uppus ära, et Sõpruse ringil kasvavad kadakad, et pitsamees tuleb jala,
et luulet loetakse üksinda, et mauseri manifest on võimatu, et sõnade tulv ei
lakka, et pole teist jumalat, ega ka esimest, et päike on lamp ja kuu särab
peeglis, et Pisara Park asub New Yorgis, et Yoko Ono hävitas biitlid, et ..., et
..., et ...! Jüriöö tulede lõõm lõkendab läbi ajaloo. Kuumem mikrolainetest,
kuivatab see kahtluse idud. Meie nahk muutub pärgamendiks. Koorime selle maha,
laotame põrandale - skalpellteravate esihammastega lõikame sõrmedelt otsad;
tumedat, peaaegu musta verd nõriseb haavadest, ning tuhat korda püsikestvamalt
kui keemilise pliiatsiga jäädvustuvad võõrad sõnad tuttavale materjalile: On
suured linnad ja nii tühjad rongid ka. Ei põhja märgata teel kallast mööda alla.
Võib veri jäätuda. Külm sõda. Hanged maas. Ei teadnud miskit sa. Ei hulluks
läinud tema. Polkovnik ju ei saa sult kirju! Polkovnikuga sa ei harju! Surm
rindejoonel ja nii tühjad linnad ka. Neis pole käinud sa, ei iialgi saa käia.
Kord rongid põrkuvad su peene keelega. Ei tea ju miskit sa. Ei hulluks lähe
tema. Polkovnik ju ei saa sult kirju! Polkovnikuga sa ei harju! "Käsi taskust,
kui inimesega räägid!" kamandas turva. Võtsin kämbla taskust. Ise mõtlesin, et
mis siis, kui nad teaks taskunoast, mida pool tundi pihus soojendanud olin. Kas
neil oleks piisavalt mune, et see mulle silma suruda? Naeratasin turvamehele ja
tahtsin seletust jätkata, kuid minuga ei oldud veel rahul. Turvamees sisenes
intiimtsooni ning sisistas: " Seisa valvel! Käed külgedele! " Alternatiivi
polnud. Surusin käed taskuõmblustele. "Mine munni," mõtlesin seejuures. "Laske
mul, palun, selgitada!" ütlesin valjusti. Või mis ütlesin - see on palumine.
Sest nad olid mul hirmu nahka ajanud. Peremees noogutas. " Noh, saage ometi aru,
ega ma teie kohta öelnud. Ma ei pidanud seda siin silmas, ausalt, noh! Täitsa
teisest asjast rääkisin! Olin ükskord sõbra pool ja siis tuli hommik ja ta panni
kannu tulele ja keetis vee ära ja võttis kapist mingit ilget lahustuvat kohvi ja
pani tassi ja valas kuuma vee peale. Noh, selle kohta ma ütlesingi, et sitt
kohv. Teie kohv on hea! Teil on üldse hästi vahva baar! Mulle väga meeldib siin,
noh. Palun, saage aru! " Peremees vaikis. Jäin ise ka vait. Õhk surises.
Peremees noogutas turvamehele. Kult kulges leti juurde. Baarimees ulatas tuliuue
kaardipaki. Turva rebis kile ümbert ja segas kaarte. Viiskümmend üks lehte.
Kuidagi napilt? Pingutasin kolmandat silma - jah, tõesti, ruutu seitse puudus.
Ja turvamees oli segamist lõpetamas. Tegutsesin välkkiirelt. Teenistusvalmilt
silmi pilgutades astus turva peremehe ette. Käsi kaardipakiga sirutus ette, ning
ma nägin, et kuldi küünealused olid mustad. Oleks seal küüned, jne ... "Tak,"
ütles peremees kaalukalt ning võttis kaardi. Õhk surises lausa kõrvulukustavalt.
Ma polnud sugugi kindel, kas tühjale kohale sai õige kaart. Mistõttu kaalusin
juba, et ehk aitaks täiskusemine. Õnneks surin lakkas. Nagu noaga lõigatult.
Ehkki võiks, ning just nimelt noaga. Peremees ulatas kaardi turvamehele. Kaua
demonstreeriti ärtuemandat, kaua. Ning naeratades, kuna just seda kaarti
peremees minu ainsaks indulgentsiks pidaski. Vastasel juhul grillituks edasi.
Elik on ikka emand see, kes jne. Seekord. A kui veel minu baaris selline asi
toimub, lähed karjääri! " Peremees köhatas ähvardavalt. Siis laksatas hele
kõrvakiil. Teist põske ma ei pööranud. Peremehele piisas ühest. Kuradi kalvinist
selline. Kõige pealt hoiab kokku. Kuraas tuli pikkamööda tagasi. Uks avanes ja
turvamees andis sõbraliku müksu tagumikku. Torkasin käe taskusse ja mõtlesin, et
kui torkaks. Aga sitta ma torkasin. "Mis tehti?" küsis sõber, kes mind nurga
taga ootas. "Ah, ei midagi," vastasin paremat kätt taskus hoides. Mõnel hommikul
on tunne, et ärkan täiesti uude maailma. Ja et organism, mida nimetatakse
ühiskonnaks, funktsioneerib sümbiootiliselt. Elik sobib mulle nagu suhkur
kohvisse. Tunne on petlik, tegelikkus annab kiiresti põske. Nuta või naera?
Parem neelan, kui valida lubatakse. Tõsi küll, süsteemi väline atribuutika võib
vormiliselt kohanduda. Saavutus omaette. Aga ei kepi. Kuna ühiskonna
atribuutikast on mulle olulisemad kallima kuldkõrvarõngad ja nahktagi, mida ma
talle veel kinkinud pole. Kunagi ehk kingin, kuid võib osutuda, et mitte talle.
Samuti võib osutuda, et olen jälle peol ja kallim sosistab: "Ära vaata tagasi!
Need mehed on siin" Ma ei vaata. Võtan hoopis prillid eest. Äkki on nemad mind
prillide järgi fikseerinud ja nüüd ei märka? Pintsakut küll aknakardina taha ei
viska. Kuid siiski, on neil mu nägu meeles? Pigem on. "Lähme parem tantsima,"
pakub kallim. Kõlab mõistlikult. Mõistuse piirides. Aga mõistus siin ei mängi,
kahjuks. Proovime siiski, sest eks ole ju rahvast tihedalt. Massi töötlevad
hammasrattad sitemini. Võib suisa juhtuda, et jätavad töötlemata. Liigume ukse
suunas. Võpatan ainult sisemiselt, kui mul vasak käsi seljale väänatakse.
Meeldiv jõhkrus. See õigustab edasist, aga esialgu olen ikkagi lolli moodi
vahel. "Rahu, rahu, ma tulen ise," luban alustamata keskharidusega atleedile. Ja
mõtlen, et kui käed raudu panevad, on neil juba 2: 0 edumaa. Istume džiipi.
"Kuhu me sõidame?" "Sinna kuhu vaja," viskab alustamata keskharidus. Ise palub
ja paras talle siis. Ettevaatlikult surun käe taskusse. Vahend suriseb. Võtan
vahendi välja. Auto ületab ristmiku. Tänavalõik on pime. Džiibi nina paindub
ümber põlise tamme, klaasid mõranevad. Paiskun vastu esiistet, kuid olen selleks
valmistunud. Nemad ei ole. Mootor töötab veel. Huvitav. Taon kinnikiilunud ust
jalaga, aga see ei anna järele. "Egas' midagi," pomisen parempoolse kongiakna
jäänuseid raamist välja lükates. Jalad ees ronin välja, hüppan niiskele mullale.
Saapataldade all kõdunevad lehed, veerevad tammetõrud. Üks asi jääb veel teha.
Ajan käe esiistmele. Kõik ei mahu taskusse, aga piskustki piisab. Kiirustan paar
kvartalit eemale, mööda hoove, ning helistan kallimale. Varsti istume käsikäes
diivanil. Suudlen teda, kuni õhk lõpeb. Vaatan talle sügavale silmisse ja
sosistan: "Tead, mul on sulle väike suveniir ka" "Seda poleks küll vaja! "Noh,
ega head asjad üksteist sega." Võtan taskust kingituse. Kallima nägu lööb
särama. "ISSAND, MA OLEN ELUAEG SELLIST KÄEKELLA TAHTNUD!" Agendiks värvati mind
1997nda aasta suvel. Nad tulid soomlastena minu lauda. Lasin õlut välja teha.
Lootsin, et nad ei ole pederastid. Tundus, et ei ole ning kui ongi, siis
purupurjus ja ohutud. Läksime edasi, olime, toole tõsteti laudadele, lahkusime,
võtsime Herne poest juurde. Botaanikaaias valitses vaikus, varahommiku
heleroheline neoonkuma palistas lehestikku. Kuselt tulles leidsin nad täiesti
kainetena. Nad käskisid mul enam mitte kunagi imestada. Ja siis kuulsin ma
ettepanekut. Tänini pole ma mõistnud, mis kasu nad minust saavad. Salajasele
teabele ligi ei pääse, leiutisi ei tee, masse ei mõjuta - isegi kõige
igapäevasemates asjades ilmutan lausa professionaalset tähelepanematust. Koodide
murdmises pole ma iial tugev olnud, ammugi siis tütarlaste salakeele lennult
haaramises. Üks mittemõistmise juhtum on mul eriti jäävalt hallollusesse
süüvinud. See juhtus detsembris, mitu aastat pärast värbamist. Võtsime köögis
pruukosti, kallim ja mina, kui ta äkitselt kõhuvalust juttu tegi.
Puhtsüdamlikult uurisin, ehk on neiu miskit paha söönud. "Gripiviirus liigub kah
ringi," teatasin tagatipuks. " Võimalik. Aga varsti hakkab veel rohkem valutama
" Lõin käega. Väljas langesid pehmed lumeräitsmed, toas oli aga soe, küdes
teevesi ja mängis Akvarium. Boriss Grebentšikovi mahe, kuid jõuline hääl lõi
erootilise fooni, milles piprasemadki piigad elu üle järgi mõtlema hakkavad.
Kallim ei mõelnud, ja nagu hiljem selgus, kohe üldse mitte. Asja aeti ja
asjaosalised rõõmustasid, kuid mõne nädala pärast ilmnes, et seisame teeristil.
Kuidas me ka alternatiivseid lahendusi ei otsinud, ikka jäi vaid kaks
minekusuunda. Huvitaval kombel läbisid mõlemad naistekliinikut. Vahe oli vaid
selles, et ühe variandi puhul tuli käia hulga lühem tee, kuid see-eest olulisel
määral ebameeldivam. Või mine sa tea? Ehk polnud teine tee, millel muuhulgas
terendas õnnepalee beež kivikuup, samuti küünlaid väärt? Otsustasin lähtuda
kallima ettekujutusest. Haarasin kindluse mõttes tema soojad käelabad
pihkudesse, surusin pilgu sügavale silma ning sosistasin: "Ma ei hajuta
vastutust, aga mis sulle endale meeldiks?" "Ausalt, musike, ma tõesti ei tea!"
sõnas kallim rahulikult. Üleliia rahulikult, kui minult küsite. "Võib-olla me ei
ole selleks veel valmis?" "Võimalik" " Aga kuidas sa ise tunned? Sest teisest
küljest ... " " Issand, ma juba ütlesin, et ei tea. Ükskõik " Seepeale ei osanud
ma enam midagi küsida. Läksin kööki ja panin vee tulele. Kaalusin, kas teha teed
või kohvi. Teed jõime me siis, kui ... Aga kohv ei ole ehk hea, nüüd, kui asjad
sedapsi on? Otsustasin tee kasuks. Ülejäänud õhtu hoidsin suu lukus. Igaks
juhuks. Hommikul ütles kallim, et sõidab korraks vanematekoju, talvenukrasse
suvepealinna. Lubadus järgmisel päeval tagasi tulla rahustas mind. Suundusin
raamatukokku, kus sukeldusin samakulujoonte, ristelastsuste ja asendusefektide
jahedasse ookeani. Kõrgkooliõpingutest räigemat droogi ei eksisteeri.
Teaduskirjanduses trippimine annab eriti ägeda paugu ja sa unustad muu maailma.
Nuusutage korra raamatukoguõhku - imal-terav mõttetöö hais ühes seda saatva
looduslike kõvaketaste surinaga tasalülitavad reaalsuse. Selliste mõtete saatel
lahkusin õhtuhakul raamatukogust. Iseenesest kerkisid mu teele kesklinna
juveelipoed. Piilusin ettevaatlikult sõrmuseid; kuna kallima näpu ümbermõõt oli
mulle saladuseks, selgitasin ka parajakstegemise võimalusi. Kõike ei saa teada,
ja edasised arengud jäid tol hetkel just sinna ei-tea-piirkonda. Teise päeva
veetsin üldjoontes sama skeemi kohaselt. Kõrgharidus kohises veenides ning
indiviid, st mina, kaotas huvi tuleviku vastu. Raamatukogust väljusin veel
poolenisti paukuspäi, kuid niiske tuul kainestas mind kiiresti. Trepist üles
marssisin juba täiesti selgena. Keerasin võtit, lükkasin korteriukse valla ja
ennäe, tagasi mu kallim oligi. "Tere, tulevane!" Saatsin öeldut põsemusiga. Põsk
värahtas, otsekui puudutanuks seda üleelusuuruses kärnkonn. "Kuule, mul ei ole
naljatuju, eks." "Mis juhtus?" "Ma käisin operatsioonil ära" Istusin maha.
Sinnasamma esikupõrandale, kõiges mantli ja saabastega. Nagu idioot. Või
lihtsalt, idioot, ilma naguta. Kõik koodid, mille olemasolu ma enne
kahtlustanudki polnud, said hoobilt selgeks. Kui kallim magama läks, passisin
veidike köögis. Telefon piuksatas. Mäletan toda vatist hommikut, kui päikese
sirged või kiired - aga pigem lõigud - läbistasid mind, kes ma lamasin
lahtikäival diivanil, tsiviliseeritud maailma koledaim pohmell käeulatuses.
Mäletan, et minu jaoks eksisteerisid kõikvõimalikud probleemid edasi. Ning veel
mäletan, et seda oli tõesti vähe, mida tol korral mäletasin. "Kas sul vatti on?"
küsis tavatult rõõmus sina. Suutmatu vastata, sulgesin sinu ja päikese ja
maailma ees silmad. Tekk, mis mult rebiti, oli higist läbimärg. Seda kõledam
tundus tuulepuhang laastatud kehal. "Issand, see ei ole õiglane!" vilksatas
jõuetu mõte. Kärmed sõrmed kiskusid mu silmalaud paokile. Naeratavad huuled
sosistasid: " Kuulsid või? Mul on vatti vaja " "Jumal küll, pood on viis korrust
allpool," kähistasin vastuseks. "Noh, eks ma vist pean siis ära käima," arvasid
naeratavad huuled, mis õigupärast enam nii naeratavad ei olnudki, pigem virilad.
Huulte vahelt välgatasid lumekarva hambad. Vaimusilmas nägin, kuidas need elusat
liha läbistavad ning suure verise tüki rebivad, mälumaks seda peeneks ja
sülitamaks mulle näkku. Liigutasin pead. Hoide, vältimaks valupainet. Jõud
koondus, vastus tekkis. " Anna andeks, ma tõesti ei jõua poest asju tuua praegu.
Muidugi oleks minust kena, aga ... " "Vaata ette," hoiatasid sina. Snepper
klõpsatas. See oli tõesti lähedal viibinud. Meenutasin, kuidas karjalane oli
selgitanud, miks ta Viljandi folgile ei jõudnud. Olukord polnud väga sarnane,
aga toimunu juured peitusid samas mullas. Natuke odavat Ungari veini - või siis
Eesti õlut, Vene viina, Läti likööri, misjärel ... Ma ei tea, kui kaugele
karjalane ja liivlane jõuda kavatsesid, kuid jõudsid nad igatahes selleni, et
hambad suruti reide ja karjalane ei tulnud folgile. Tol hommikul, kui sa
vihaselt poodi läksid, olin õnnetust intsidendist juba kuulnud. Tõsi küll, teave
pärines teisastest allikatest ega andnud edasi situatsiooni traagilisi aspekte.
Inimene, kes karjalase ja liivlase juhtumist kõneles, võttis toimunut humoorika
vahepalana. Kui ma paar nädalat hiljem karjalasega linnast välja sõitsin, kui
automakilt laulis Joan Baez, kui karjalane jõe ääres viivitamatult alastust ei
häbenenud ja kui ta seejärel liivlasega juhtunut kirjeldas, tungis intsidendi
mõttetus jääkülma käena mu kõhuõõnde. Mäletan, et vatisel hommikul, mil valgus
joonistas sirglõike minu ja päikese vahele, suutsin peaaegu vahetult
hirmusähvatuse järel omaette itsitama hakata. Mäletan, et kujutasin ette, kuidas
liivlane ei peatu esimeste soojade nirede tajumisel, vaid jätkab ekstaatilist
hammustamist, jõuab suuremate soonteni, vallandab aastatuhandetega tumedaks ja
soolaseks praavinud põhjamaise vere, imeb karjalase tilgatumaks ning jätab
pabervalge keha kuivana lebama. Mäletan, et enne, kui sa poest tagasi jõudsid,
ümisesin laulu isandast ja teenijast, ning asendasin selle tegelased vastavalt
liivlase ja karjalasega - või vastupidi, sest seda oli tõesti vähe, mida tollest
korrast mäletan. Nooruses ollakse võimelised tegema päris hulle asju. Näiteks
passima mitu tundi koridoris ning küsima kõigilt vastujuhtuvatelt
ühikaelanikelt, kas nad tunnevad tüdrukut nimega ... Või kõndima üle Kaarsilla,
ühes käes kitarr, teises veerand pudelit Sovetskoje Šampanskojet. Seda viimast
pole ma teinud, sest a) mulle ei meeldi teha seda, mida kõik teevad; b)
Kaarsillal on ohtlik ronida. Mitte et kopeerimisoht või oht üleüldse mind või
kedagi teist segaks, aga kuidagi piinlik on enda ja pealtvaatajate ees. Äkki
neid segab? Niisiis ollakse nooruses valmis tegema peaaegu kõike. Piinlikuks
muutub asi alles siis, kui ühtäkki ei olda võimelised, aga tegema peaks. Eks
tule sedagi nooruses ette, mis parata. Juhtus minulgi kord, et pidin ühe
tüdrukuga, kellega hästi läbi saime, väikese kõrvalpõike füüsiliste armurõõmude
maailma tegema. Kuid võta näpust ... Või millest tahes - ikka ei aita. Korter
kuulus vanemale meesterahvale, kelle isiklik voodi oli diivanist veel kitsam.
Niisiis valisime magamispaigaks just nimelt diivani, rohelise ja lahtitõmmatava.
Siis vaatasime veidike telekat, misjärel võtsime diivanil horisontaalasendi.
Mina polnud veel õieti aru saanud, et nüüd oleks aeg tegutsema hakata, kui
tütarlaps surus mu argliku käe oma rinnale. Seejuures sõnas ta sulnjalt: Ja ole
vait, eks! " Tütarlapse avaldusest segadusse aetuna hakkasin nibu lappama.
Täheldasin huviga, et võin pöidla ja pikk-peetri abil mõlemat isuäratavat tippu
korraga masseerida. See oli kahjuks ka peamine asi, mida tol korral võisin.
Mühatasin talle kõigetähenduslikult vastuseks ning jätkasin tegevust. Viimased
hilbud maandusid põrandale. Tütarlaps hingas sügavalt ja hakkas juba pahuraks
muutuma. Pöörasin end tema peale ning jäin mõttesse. Midagi ei juhtunud.
Tundsin, kuidas kiired sõrmed uurivad olukorda. "Blokid või?" tundis tütarlaps
huvi. Vist küll " "Teinekord siis?" "Minuga pole seda varem ..." valetasin
moepärast. "Ja-hah," ümises tütarlaps mornilt ning uinus. Järgmisel hommikul
otsustasin, et kui kunagi ka peaksin üle Kaarsilla minema, valin hetke, mil
keegi ei näe. Ja kui ma siis otsustaval hetkel mõistan, et see on veel üks hull
asi, mida ei olda nooruseski võimelised tegema, jääb tegematajätmine ainult minu
teada. "Kaarsild pole teatavastki elusolend," lõpetasin arutelu. Õppejõud pani
jälle üle aja. Otsustasin seekord nahaalsust mitte varjata. Lükkasin konspekti
portfelli, korkisin pastaka kinni ja lülitasin telefonil hääle tagasi. Oleksin
demonstratiivselt käekella vaadanud, kuid kahjuks täidab mul antud inimesemanuse
rolli Nokia 51109, mille piidlemises ei pruugi eakad kodanikud vihjet aduda.
Õppejõud jätkas. "Kaks minutit üle!" sosistasin naabrile kõrva. Päris mõnus kõrv
oli. Puhas, ilma vaigu ja liigsete aukudeta. Paar rõngakest küll rippus, aga
need mõjusid eesmärgipäraselt, st erutavalt. Enne, kui jõudsin talle veel midagi
sosistada, sõnas õppejõud: "Kas küsimusi on?" See tähendas lõppu. Hõrk kõrvanibu
jäi huultega puudutamata. "Noh, eks jõuab," lohutasin end auditooriumist
väljudes. Kuna esimese korruse peldik mulle ei meeldi, läksin joonelt trepi
juurde ning hakkasin üles liikuma. Teise ja kolmanda korruse vahel kohtasin
Merikest. Pomisesin midagi tervituseks ja libisesin järgmisele trepilõigule.
"Kuule, kuhu sa lähed?" hõikas Merike. "Arvutiklassi," valetasin kiiresti.
Miskipärast ei jätkunud mul sisemist vabadust tegeliku sihtpunkti
avalikustamiseks. Kahetsesin seda kohe, sest tütarlaps küsis, ega ma ei tahaks
tulla kohvikusse tassikest teed jooma. Vandesõnu neelates nõustusin. Arutasin
veel, et kui ta küsis, et kas "ei", ja mina vastasin, et "jaa", siis tegelikult
tähendab see ikkagi, et "ei", aga samas ka mitte ja semantika on üldse üks
keerukas asi ning kui tulnukad meile satuksid, võtaks keele peensuste mõistmine
nad küll võhmale. "Kuidas sul siis läheb?" küsis Merike kohvikus. Inimesed ju
vastavad alati selliste küsimuste peale "hästi", kuigi tegelikult läheb ikka
normaalselt või ... Ma ise põhimõtteliselt hea meelega väldiksin selle küsimuse
küsimist; õigupoolest olen juba ammu otsustanud, et ei küsi seda teistelt, kuna
niikuinii nad ei mõista miskit mõistlikku kosta, aga olen ma jee ülejäänud
inimestest parem, elik siis kuidas sul endal läheb? " " Ah, mida iganes. Pole
tükk aega näinud ... Töötad ministeeriumis edasi või? " " Ei, tead, sealt ma
tulin ikka augustis ära, aga jäin kohe haigeks. Ega ma nüüdki päris terve ole "
"Nojah, ega mulgi viga ole" Hästi paha on haige olla. Mitte midagi ei saa teha,
aga nagu ei oska niisama ka olla. Või noh, mingi esimene nädal pärast tööd oli
päris lahe, lihtsalt vedelesid kodus diivanil ja ... " Lülitasin masina välja.
Protsess oli käivitatud. Rohkem polnud vaja pingutada. Mõtlesin oma asjadest -
näiteks sellest, kuidas kirjutada karjalase tehtud rõdufotode juurde tõsise
vormiga, kuid sisemiselt absurdne tekst ning avaldada see mõnes koduajakirjas.
Või panna lausa näitus püsti. Näitusega on küll see halb asi, et külastaja ei
viitsi tavaliselt pikki pildiallkirju lugeda, aga sõnaline tekst on sellise asja
juures rohkem kui pool teksti. Kui Merike oli suu kuivaks rääkinud ja tee ära
joonud, selgus tõik, et meil mõlemal on loengud läbi. Väljusime õppehoonest.
Põlispuud heitsid jõeäärsele pargisiilule kollaseid lehti. Õhus heljus
kõdunemise lehk ja ennäe - kerget uduvinetki võis silmata põõsastevahelisel
muruplatsil. Loomulikult ei suutnud ma sisemisest metsloomast võitu saada, ning
selmet minna otse koju, jalutasin Merikesega kesklinna. "Kuhu me läheme?" "Ei
tea" "Nii hea on mõnikord sihitult minna. Eriti kui juhe koos" Ega mõistust küll
ei ole," nentisin tõika. Jalakäijate sillal tuli karjalane vastu. Vestlesime
veidi aega meie ühisprojektist ning Kultuurkapitalist, mis ei andnud talle
raamatu väljaandmiseks raha. Karjalane toetus jalgratta lenkstangile ja ütles
mõne inimese kohta ilusti. Ma ei saanud tema seisukohtadega täiel määral
nõustuda, mida talle ka teada andsin. Kui olime jõudnud kompromissini, vaatasin
telefoni pealt kella ja jätsin hüvasti. Merike oli kogu aja vaikides seisnud.
Seda enam rääkis ta siis, kui edasi liikusime. Nõustusin kõigega, mida ta ütles.
Maailm oli pehme ja vatti täis, ning selles maailmas käivitati argipäevane
pettusskeem. Rüütli ja Ülikooli tänava nurgal seisatasime. Hingasin sisse.
Vaatasin kurakaarde. "Paremale, vasakule või otse?" "Sinna!" osutas Merike õiges
suunas. Hingasin välja. Kui minu poole jõudsime, panin hakatuseks teevee keema.
Siis vabandasin ja jooksin peldikusse. Naastes täheldasin, et Merike on äraolev.
Istusin tema kõrvale diivanile ja asetasin käe seljanõkku. "Tead, mul on õudne
mure!" sosistas tütarlaps. "Sa võid mulle rääkida" "Ah, ega see on jumalast
tavaline asi ... Kogu aeg on mul koolis normaalselt läinud, aga nüüd on siuke
tunne, noh, et lihtsalt siuke tunne on, et ma kardan, et ei jõua sel aastal
bakalaureust ära teha ... " Merikese kallistus oli abiotsiv, kuid tugev. Mõnda
aega tunnetasin kahe ihaldusväärse kõrgendiku survet oma rinnakorvi alaosal.
Siis andsid organid signaali. Silitasin vasema käega tütarlapse pead, paremaga
lükkasin aga juuksed kõrvale. Siin see oligi - siledanahkne ja isuäratav kael.
"Ei mingeid maasikaid," mõtlesin esimest ettevaatlikku suudlust paigaldades.
"Aron!" ütles tütarlaps halvakspanev-üllatunult. "Oi, sorry, ma ei tea, mis
mulle sisse läks," vabandasin hetkeks eemale tõmbudes. Tegelikult teadsin küll.
Ja seda ka, mis talle läheb. Merikese huuleläige mekib õliselt. Paha. "Lõug on
piir. Allpool kosmeetikat olla ei tohiks, kui küünelakk välja arvata, "
tuletasin meelde positiivseid kogemusi. Ja puurisin keele hammastetagusesse
regiooni. "Ah," ütles Merike, kui tema suu hetkeks vabanes. "Mmm," tegi ta siis,
kui suu uuesti hõivati. "Kurat," võpatasin pool tundi hiljem. "Kohvikann on vist
lolliks kõrbenud!" "Las olla," avaldas Merike arvamust. Tal olid nüüd närvid
korras. Korstendest kerkivad helesinised suitsud taevasse, kuhu mujale. Lapsest
saati olen armastanud seda ainulaadset talvelõhna, mis levib linnas otsustavate
miinuskraadide puhul. Selles on omajagu villaste käpikute ja Salvo-kelgu tunnet,
aga kindlasti ka pimestavat päikest, kiiskavat lund, briketitahma ja söepuru.
Viimast loobiti veel kümnekonna aasta eest kõnniteedele, kus nüüd troonivad liiv
ja kruusapudi. Kaugeltki mitte kümme aastat, aga meievanuste kodanike jaoks
ometi igavikupikkune aeg on möödas päevast, mil leidsin öökapilt sinu meigikoti
ning sain aru, et see ongi sinu kapp. Ja teisest päevast, kui hunnik
majandusteaduse konspekte Supilinna kolis. 

Öö oli täiesti tuuletu. Tähed taevas särasid nagu laiali loobitud silgupead ning
peegeldusid vastu vaikselt õõtsuvas meres, mis nägi välja otsekui hiiglasuur,
musta, jaheda siidiga kaetud säng. Mere kaldal seisis loss. Mitte just eriti
suur, kuid ikkagi loss, paari terava torni ning hiiglasliku kaarja väravaga,
mille raudvõre kohale oli kuldtähtedes kirjutatud: "Mu isamaa on minu arm!" Neid
tähti valgustasid kaks liikumata leegiga tõrvikut. Kaugelt vaadates paistis see
kõik otsekui melanhoolse kunstniku pintsli all sündinud meremaal, nii tardunud
oli kõik. Üksnes näriv pakane andis tunnistust sellest, et ei viibita hoopiski
mitte muuseumisaalis. Tõnu sidus külmast kohmetunud käega oma jopepaelu, et
jäine mereõhk talle põue ei pääseks, et riided end tihedamini ihu ümber hoiaksid
ning kaitseksid novembrikuise Hiiumaa ilma eest. Ta oli tulnud jala juba üle
viie kilomeetri, sest siia, selle lossi juurde, ei viinud ühtegi autoteed. Ei
viinud isegi õiget rada, tuli pugeda läbi kadakate ning vantsida üle
rannakarjamaade, ning ehkki tuult polnud, pures niiskus siiski üsna valusasti
keha ja pani lõdisema. Seepärast oli Tõnul siiralt hea meel, kui ta viimaks
lossi silmas. Ehkki see tundus öötaeva taustal küllaltki tontliku ja
mahajäetuna, võis lähemale jõudes täheldada siiski ka õrna valguskuma, mis mõne
akna paksudest klaasidest välja, pimedusse immitses. Tõnu kiirustas nende
soojust tõotavate kiirte poole, nagu laev, mis on märganud majakat. Peagi oli ta
värava taga ning prõmmis sellele. Hulk aega ei tulnud keegi avama ja Tõnu tagus
uuesti. Viimaks kuuldus seest samme, lukk hakkas ragisema ning uks paotus. Algul
Tõnu ehmus - tundus, et uks on avanenud iseenesest, lukuga ragistajat polnud
sugugi näha. Kuid järgmisel hetkel märkas Tõnu enda näost üle meetri madalamal
kellegi läikivaid silmi, mis teda põrnitsesid. Tema ees seisis kääbus, seljas
tilluke raudrüü. "Kes te olete ja mida te tahate?" küsis ta nõudlikult. Tõnu
tutvustas end. "Olen noor dirigent ja tulin kohtuma maestro Ernesaksaga.
Konservatooriumiust saadeti." "Ah nii!" noogutas kääbus. "Palverändur. Selge.
Astuge siis edasi. Maestro magab praegu, nii et te peate ootama. Aga ega te ju
täna enam nagunii tagasi minema ei hakka, väljas on pime ja teie olete väsinud.
Ma juhatan teile toa kätte, seal võite öösel magada." "Teen ilmaaegu tüli!"
vabandas Tõnu, aga kääbus kehitas vaid õlgu. "Kulla noorsand, meile on see
tavaline asi! Konservatoorium saadab teiesuguseid alatihti siia, pea iga nädal
tuleb keegi. Selles toas, kuhu ma teid praegu viin, on neid ööbinud igasuguseid,
naisi ja mehi, pakse ja peenikesi. Ja mingit tüli see meile ei tee. On ju
loomulik, et laulutaati meeles peetakse." Nad kõndisid mööda pikka paekivist
koridori, mida valgustasid seinte külge kinnitatud tõrvikud. Kääbusel oli käes
peenike küünal, umbes selline, mida kasutatakse vene kirikutes, elektrivalgust
aga ei paistnud kusagilt. Üldse oli lossi seni läbitud osa jätnud ülimalt
arhailise mulje, nii et Tõnu ei suutnud uudishimu maha suruda ning päris: "Mis
imelik loss see on? Kas päris keskaegne? Ma ei teadnudki, et Hiiumaal midagi
säärast säilinud on." "Sellised lossid ehitati omal ajal kõigile sotsialistliku
töö kangelastele," ütles kääbus väärikalt. "Ja ega sellest lihtrahvale ei
räägitudki. Need lossid asusid mere ääres ning olid muust maailmast eraldatud
okastraadiga. Niisugust paika nimetati piiritsooniks, sinna polnud igal
nuuskijal asja! Luba pidi olema, et siia saada. Jah, nii oli elu aastate eest
korraldatud ja seatud! Õiglaselt ja valjult. "Tõnu ei julgenud enam midagi
küsida. Õnneks jõuti pärast pikka kõndimist Tõnule määratud toani. See polnud
eriti hubane ega ka eriti soe, kuid kääbus hakkas otsekohe kaminasse tuld tegema
ning kui leegid praksuma hakkasid, võis Tõnu nende paistel vähemalt käsi
soojendada. Kääbus silmitses teda arupidavalt ja ütles siis: "Olgu, puhake
veidi. Ma kutsun teid, kui maestro ärkab." "Kas siis nüüd, öösel?" imestas Tõnu.
"Ma mõtlesin, et hommikul ..." "Ei, ei!" raputas kääbus pead. "Ma usun, et ta on
kohe-kohe ärkamas, kui mitte juba ärganud. Kõige parem on, kui te temaga juba
täna kohtute, siis võite hommikul end välja magada ning seejärel ära sõita.
Hommikul ei võta ta nagunii kedagi vastu, siis on tal teised asjad ajada." "Kas
ta komponeerib hommikuti?" küsis Tõnu viisakalt, aga kääbus ei vastanud,
silmitses ainult külalist tardunult ja kissis silmi, nii et Tõnul jube hakkas.
"Vabandage, kuidas teie nimi on?" esitas ta kiiresti uue küsimuse. "Ram," vastas
kääbus. "Väga meeldiv," lausus Tõnu. "Ja teie olete vist maestro Ernesaksa ...
sekretär?" "Ma olen tema ori," ütles kääbus. "Kõigile Nõukogude Liidu
rahvakunstnikele oli määrusega ette nähtud isiklik ori, ihukaitsja ametis. Mind
anti talle üle 1956. aastal koos rahvakunstniku tunnistusega." Tõnu noogutas
pead, oskamata selle peale midagi sõnada. Ram oli pea viltu keeranud ja
kuulatas. "Mulle tundub, et ta on ärganud!" ütles ta. "Ma lähen ja kontrollin.
Olge valmis tema ette astuma!" Ta kiirustas minema, jättes Tõnu üksinda. Tuli
kaminas lõõmas ning vähehaaval muutus toas soojemaks. Tõnu proovis voodit - see
oli üsna kõva, kuid see-eest hiiglasuur, ilmselt oleks võinud seal lahedasti
magada oma viis inimest. Midagi muud peale voodi toas polnudki, peale kamina ja
kitsa akna, millest paistis rannajoon ning merest välja ulatuvad kivid.
Süsimust, laineteta vesi läikis nende ümber nagu nafta. Tõnu silmitses parajasti
seda, kuidagi nukraks muutvat vaatepilti, kui kääbus joostes tuppa tormas. "Ta
on üles tõusnud!" hüüdis ta, nagu vene papp lihavõtteööl. "Tulge, kiiresti! Ta
on üles tõusnud!" "Ma võtan jope ära!" pakkus Tõnu, kes läks ka millegipärast
ähmi täis ja tundis, kuidas käed hakkavad värisema ning kattuvad külma higiga.
Aga kääbus haaras tal käisest ja vedas uksest välja. "Ruttu, ruttu!" hüüdis ta.
"Mis jopest siin enam! Ta juba ootab teid!" Nad kiirustasid läbi uute hämarate
koridoride, ronisid üles ühest väga kitsast ning järskude kiviastmetega
keerdtrepist ning jõudsid viimaks keskaegses olustikus täiesti ootamatult mõjuva
nahkpolstriga ukse juurde, millised olid moes millalgi seitsmekümnendatel. Ukse
külge oli kinnitatud pronksist plaadike kirjaga "Prof. Ernesaks". Kääbus ei
hakanud koputama, vaid paiskas kohe ukse pärani ning tõukas Tõnu sisse. Tuba oli
suur ning oluliselt mugavam sellest kambrist, kuhu oli majutatud Tõnu. Esiteks
oli siin väga soe. Seinad olid löödud üle verevate kangastega, põrandat kattis
paks ja punane vaip nagu moonipõld. Keset tuba seisis päratu tugitool, samuti
punane. Seal istuski Ernesaks. Ta oli väga vana ja väga valge, mõjudes punase
tooli, vaiba ja seinte taustal ilmselt veelgi kaamemalt. Tal oli seljas valge
linane ülikond, mida koorijuhid tavatsesid kanda laulupidudel ning peas sama
karva torukübar. Valged juuksed keerdusid selle alt välja nagu kübara juured
ning segunesid pleekinud tammepärjaga, mida Ernesaks sallina kaelas kandis.
Alakeha oli tal kaetud paksu valge vatitekiga. Sedasi punase toa sügavuses
istudes mõjus ta kui üksik lumivalge hammas kellegi hiiglasuures, pärani aetud
suus. Aga ta tõusis kohe püsti, lükkas teki eemale ning hakkas Tõnule vastu
komberdama, hüüdes ise: "Lõpuks ometi! Leemet, mu poeg! Sa oled tagasi! Ram, kas
sa näed, Leemet on tagasi! Tule minu juurde, mu poeg!" "Vabandage ..." alustas
kohmetu Tõnu, aga kääbus oli temast kiirem ning hüüdis: "See pole Leemet! See on
üks noor dirigent! Ta tuli konservatoorimist! Palverändur!" Ernesaks jäi seisma.
Kui Tõnu oli esimesel hetkel, kuuldes seda arusaamatut kisa Leemetist, kartnud,
et laulutaat pole täie mõistuse juures, siis nüüd reageeris Ernesaks igati
arukalt ja normaalse inimese kombel. Ta pani prillid ette, vaatas väga
tähelepanelikult Tõnut ning läks vaikselt omaette pomisedes tugitooli tagasi.
Jälle ennast istuma sättinud, laiutas ta käsi ja ütles Tõnule sõbralikult:
"Vabandage vana meest! Silmad pole enam need. Omal ajal ma võisin kõik lauljad
laulukaare all kokku lugeda, ka kõige tagumisse ritta roninud ei jäänud minu
pilgu eest varjule! Aga eks aastad teevad oma töö." Kääbus pakkis samal ajal
Ernesaksa jalad taas valge teki sisse. Tõnu söandas lähemale astuda. Ernesaks
noogutas talle lahkelt. "Et siis noor dirigent! Aga mina, vana tola, mõtlesin,
et Leemet! Nojah, kus sa sellega! Ega Leemetil pole aega mind vaatamas käia,
temal on jumala ükskõik, kas ma elan või olen surnud. Näe, võhivõõrad tulevad
mind vaatama, aga oma lapsed peavad seda vaeva paljuks." "maestro, maestro!"
ütles Ram millegipärast krigiseva häälega, nagu üritaks ta tuvi moodi kudrutada.
"Ärge niimoodi rääkige! Petrov on ju kogu aeg siin!" "Ära lorise!" käratas
Ernesaks kääbusele. "Petrov ... Petrov pole õige laps! Mina poleks teda "Tormide
randa" pannudki, aga Moskva nõudis, et oleks üks venelane kah, ja positiivne
tegelane pealegi! Mina tahtsin kirjutada ooperit Ungru krahvist,
Ungern-Sternbergist, aga mitte Petrovist! Ära tuleta seda värdjat meeldegi!"
"Ülekohtune olete, papake, oi, kui ülekohtune!" soigus kääbus ja vahtis
Ernesaksa nii orjalikult lömitava pilguga, et Tõnul hakkas imelik. Ernesaks
võttis tugitooli kõrvalt kepi ja koputas sellega Ramile pähe, nagu raputaks
sigareti otsast tuhka. "Sinu asi pole minu üle kohut mõista!" ütles ta
manitsevalt. "Mina ju tean, kes on minu lapsed ja kes on bastardid. Vaat Leemet,
Mall, Saare Juhan, Kõrtsmik, Ungru krahv ... Nemad olen ma loonud oma
südameverega! Aga see Petrov - susi teda söögu! See on liigliha, teda pole
ooperissse sugugi tarvis! Umbrohi, Moskva poolt külvatud ohakas!" Kääbus inises
vaevaliselt, nagu teeks peremehe jutt talle haiget. Ta istus otse tugitooli
kõrval, laulutaadi jalgade kõrval ning kõigutas end tasakesi. Tõnu ei osanud
kujunenud olukorras kuidagi käituda, tundus, et Ernesaks on tema kohalolu
sootuks unustanud. Aga ta tahtis laulutaadile siiski oma lugupidamist avaldada
ning konservatooriumi professorite tervitused üle anda. Tõnu köhatas. Kohe
vaatas Ernesaks tema poole ja naeratas rõõmsalt. "Leemet!" ütles ta. "Viimaks
ometi!" Aga kohe tundis ta, kuidas kääbus teda jalast tirib. Laulutaadi pilk
muutus pahuraks ning ta käratas: "Jah, jah, ma tean küll, et ta on noor
dirigent, mitte Leemet! Sa ära tiri mind midagi!" Ning kopsas taas Ramile kepiga
pähe. Tõnu otsustas rääkima hakata. Ta jutustas, kuidas teda oli hea õppeedukuse
eest premeeritud õigusega minna palverännakule Ernesaksa juurde, kui uhke ta
selle usalduse ning võimaluse üle oli, ning kui hea meel on tal näha kuulsat
maestrot, elavat legendi, kes on kogu eesti koorilaulu isa. Ernesaks kuulas
hajameelselt, alles siis, kui teda koorilaulu isaks nimetati, viibutas näppu ja
ütles: "Koorilaul koorilauluks, aga ma olen ka oopereid kirjutanud! Leemet,
Mall, Saare Juhan, Kõrtsmik, Ungru krahv - vaat nende isa olen ma ka! Aga nad on
mu hüljanud, mitte ükski ei käi vaatamas! Ainult see Petrov, tema küll, tema
tolgendab mul kogu aeg jalus, muukui nuusib siin! Nii nagu ta Moskva poolt mulle
"Tormide randa" sisse topiti, nii on ta mulle sestsaadik kaela peale jäänud!
Kuidagi ei saa tast lahti! Noormees, te olete tugev ja julge, tapke ta ära! Siin
pole pealtnägijaid, uputame tema laiba homme varavalges merre, ehk laseme Ramil
randa haua kaevata ja suured kivid peale veeretada, siis ehk ei saa kurivaim
enam kalmust välja. Mis? Kas aitate vana meest?" Tõnu oli ootamatust
ettepanekust hirmsasti kohkunud, seda enam, et Ernesaks oli selle esitanud nagu
möödaminnes, ilma mingi hullumeelsuse sädemeta silmis, kõnelenud lihtsalt ja
soravalt, justkui mõnest kõige tavalisemast asjast. Ta üritas leida sobivat
vastust, aga jälle jõudis temast ette kääbus, kes hakkas halisema ning silitas
peremehe jalgu. "Ärge rääkige nii, maestro!" palus ta. "Sina ole vait!" riidles
Ernesaks. "Ära sega ennast vahele! Sinust pole ju mul mingit kasu! Mis
ihukaitsja sa selline oled, et lubad kurjavaimu Petrovil takistamatult mööda
minu maja ringi luusida! Sa pead mind tema eest kaitsma! Kas sa oled oma
vandetõotuse unustanud - kaitsen Ernesaksa maa ja vee, tule ja õhu, inimese ja
looma eest - või mida sa tookord seal altari ees kobisesid. Miks sa siis ei
kaitse? Kas sa ei näe, kuidas metsloom mööda maja ringi traavib ja kihvu minu
poole lõksutab!" "Petrov on teie ustav poeg!" ohkis Ram. "Ta ei teeks teile
iialgi häda! Ta armastab teid!" "Ah kohe armastab!" pilkas Ernesaks ja vaatas
kääbusele otsa, suu viltu. "Kiusaja on ta, muud midagi! Laseb öösiti mulle tuppa
koledaid aure, et mind higistama panna ja haigeks teha! Segab mulle toidu hulka
kihvti! Alati, kui ma olen söönud, hakkab mul kõht valutama!" "Patujuttu ajate,
isake!" ütles kääbus nüüd sootuks naise häälega, justkui mingi eit. Tema hääl
muutus üldse pidevalt, ulatudes kohatisest falsetist teisel hetkel kõige
jämedama bassini. Tõnu tundis, et ta on jälle ära unustatud, mis tegi isegi
rõõmu - vähemalt ei kihutatud teda enam tapatööle. Huvitav, kes on see
salapärane ja koledal kombel vihatud Petrov? Tõnu teadis küll sellenimelist vene
kaptenit "Tormide rannast", aga kuidas peaks ooperi tegelane majas ringi
luusima, nagu Ernesaks ütles, see ei mahtunud talle pähe. Samas aga käis uks ja
keegi tuli tuppa. Tõnu silmitses uustulnukat hämmastunult. See oli turske ja
pikk, paksude vuntsidega meesterahvas, näo poolest ehtne hüljes, käed ankruid ja
näkineitsisid täis tätoveeritud. Täiesti ilmselt oli tegemist meremehega, seda
tõendas ka kaptenimüts mehe peas. Kuid mundri asemel kandis vunts hoopis
helekollast, sitsist naistekitlit, mis andis talle transvestiidi välimuse.
Kittel oli silmaga nähtavalt kitsas ja tugevasti pingul ümber meremehe lihavate
kintsude ja õllekõhu. Kitli alt - see oli ka üsna lühike! - paistsid hästi
karvased jalad ning erakordselt punnis sääremarjad. Varvaste otsas kandis imelik
mees rannaplätusid. Ta oli aga väga lahke näoga ning hakkas kõnelema kohe, kui
oli tuppa astunud. "Noh, taadike!" ütles ta kerge vene aktsendiga. "Pirukas on
valmis! Neli tundi mässasin teisega, panin sinna sisse mustikaid ja vaarikaid,
punaseid sõstraid ja karusmarju. Keele viib alla! Isegi keisrikojas ei pakuta
säärast maiusrooga, paned tükikese suhu ega saa enne järele jätta, kui sõrmedki
puhtaks lutsitud. Kas toon maitsta?" "Mürki panid ikka kah, eks ole?" küsis
Ernesaks oma toolist, silmitsedes pirukavalmistajat, kes pidi ilmselt olema too
kurikuulus Petrov, varajamatu õelusega. "Taadike, no mis juttu sa ajad!" laiutas
Petrov käsi ja tegi solvunud nägu. "Püüan kõigest väest, et sulle meele järele
olla, juba aastaid elan rohkem pliidi taga ja pesuköögis, et ainult sulle
suupärast toitu valmistada, sinu pesu pesta ja oma kalli papa eest igal kombel
hoolitseda, aga sina muudkui mürk ja mürk! Kuhu see kõlbab? Nii ei passi!" "Mina
pole sind palunud enese eest hoolt kanda! Minu poolest võid pliidi ja pesuköögi
sinnapaika jätta ning minna tagasi sinna, kust sa tulid! Moskvasse! Mine aga
Moskvasse!" "Ei või, taadike, süda hakkaks mul verd tilkuma, kui peaksin su siia
abitult maha jätma!" rääkis Petrov. "Kuidas ma jooksen minema oma lihase isa
juurest? Nutt tuleb peale, kui ainult sellele mõtlengi, ei suuda mingil kombel
sinust lahus elada!" "Mina pole sind endale pojaks soovinud! Sinu isad istuvad
Moskvas!" kordas Ernesaks jonnakalt. "Oh, taadike!" vangutas Petrov pead.
"Hakkab jälle see vana jutt peale! Soovisid või ei soovinud, aga ilmale ma
tulin, ole sa selle eest kiidetud! Ja nüüd on minu pojakohus sind raugaeas
teenida, meeldib see sulle või mitte! Jätame nüüd purelemise, sööme pirukat ja
ma keedan teed!" Ernesaks ei öelnud midagi, aga kui Petrov talle suure
kuldtaldriku tubli pirukatükiga pihku surus, hakkas ta kooki pahuralt puhisedes
nosima. Ise vaatas pilkavalt Petrovi ja ütles: "Küllap mul pärast kõht jälle
valutab, siis on sul hea meel!" "Ei valuta, taadike!" naeris Petrov. "Miks ta
peaks valutama? Pirukas on ju hea." "Ah soo!" naeris Ernesaks mürgiselt. "Et
hea? Sinu jaoks hea? Eks see siis tähendab, et minu jaoks halb! Küllap oled
seekord surmava annuse sisse seganud, tahad vanamehest viimaks ometi lahti
saada! Just, just, nii see on!" Kuid koledatest sõnadest hoolimata, sõi ta
pirukatüki lõpuni ja küsis juurde. "Söö, taadike, söö aga!" rõõmustas Petrov.
"Kas valan sulle teed ka?" "Vala, vala!" nõustus Ernesaks. "Ega küll küllale
liiga tee. Saad must seda kindlamini lahti! Siis on maja sinu päralt, seda sa ju
ootad pikisilmi!" Ta rüüpas väikeste lonksudega oma teed ja silmitses samal ajal
kortsus kulmul Petrovi. "Küll sa oled inetu!" ütles ta viimaks. "Ikka õigust
räägitakse, et bastarditest kasvavad peletised. Päris ahv oled sa, Petrov, ahv,
mis ahv!" "Ah, sina, taadike, oled jälle nagu mesilane!" naeris Petrov, kes vist
ei osanudki pahaseks saada. "Muudkui nõelad! Jaa, karakteriga vanamees!" "Paluks
mind mitte solvata ja elajate nimedega kutsuda!" teatas Ernesaks väärikalt ja
näsis juba kolmandat pirukatükki. Kääbus istus endiselt põrandal ja sõi samuti,
ainult et väga kummaliselt, näris üksnes piruka servi ja püüdis kõige
maitsvamat, keskmist osa, Ernesaksale sokutada. ("Palun, maestro, ma jätsin
maiuse teile! Olge nii hea! Marju täis!") Mispeale Ernesaks talle peale käratas
ja kepiga ähvardas, ning Ram piruka lõpuni sõi, endal ees valulik ilme, nagu
peaks ta neelama midagi niisugust, mis on temasuguse armetu olendi jaoks liiga
hea, pidades seda ilmselt toidu arutuks raiskamiseks. Ka Tõnu sõi, ja pidi
tunnistama, et pirukas on tõeliselt maitsev. Ta oleks tahtnud seda Petrovile
öelda, kuid ei julgenud, sest kartis Ernesaksa. Niisiis istus ta vaikides, valas
endale teed ja jõi seda lonksukeste kaupa. Lõpuks oli pirukas otsas. Ernesaks
neelas alla viimase suutäie ja ütles: "Nüüd tuleb siis kõhuvalu ära oodata.
Jälle üks piinarikas öö! Aitäh, Petrov! Aitäh, et sa mind sedasi kiusad!"
"Taadike, ma ju katsun sind poputada, nagu oskan!" ütles Petrov, andis Ernesaksa
pealaele musu - ehkki laulutaat ägedalt kõrvale tõmbuda üritas - korjas
taldrikud kokku ning viis kööki, kust peagi kostis veega lobistamist ja Petrovi
laulu: "Mu kodumaa, kaugele viis sinust tee, kuid su hüüdu alati kuulen, ja
seda, kuis õitsevas õunapuus laulavad Volgamaa tuuled!" "Lihtsalt jõle, ajab
südame pahaks!" ütles Ernesaks laitvalt. "Küll karjub! Ise ei pea õieti viisigi.
Vabandage, noorhärra, et te sääraseid inetuid asju kuulma ja nägema peate, aga
mis teha, ma pole omas majas enam peremees. Teeröövlid laiutavad ja teevad, mis
neile pähe tuleb." "See on tema aaria ... teie ooperist ..." julges Tõnu
poetada, aga Ernesaks kirtsutas nina. "Mina poleks seda sinna üldse kirjutanud,
mina tahtsin kirjutada ainult Ungru krahvist, rannaröövlist, kes meelitas
tormisel ööl laevu karile ning riisus nende lasti. See teema huvitas mind, see
tegelane äratas minu hinges muusika, aga mitte mingisugune vene kapten Petrov!"
"Kuid sealgi, kui pilv varjab päikese, kui iil koolutab stepirohtu, nii on
Hiiumaal, nii ka mu kodumaal must orjus ja ülekohus!" laulis Petrov köögis
edasi. "Ja kui suren, matke mind maha seal mullas pühas, et ma puhkaksin keset
steppi Volga kalda varjus, et ka sealgi, mullas pühas, emake Volga laulaks mul
üha, et ma kuuleks kodumaa viise ja laule! Kuid kui kunagi vabadusvõitlejate tee
stepirohus mu hauast viib üle, siis hobused trampige, trampige, et ärkaksin
uuesti üles! Ärkaksin üles hauast ma taas!" Laul lõppes. Tõnu mõtles murega, et
hauast laulmine võib Ernesaksale uuesti meelde tuua tema plaani Petrov ära tappa
ning merre uputada. Kuid Ernesaks ei reageerinud vene kapteni laulule. Vana mehe
pea oli rinnale langenud, ta magas. Kääbus tõusis püsti ja ütles Tõnule: "Minge
nüüd oma tuppa. On juba hilja." Vaevalt oli Tõnu jõudnud voodisse pugeda,
kummalise visiidi veel korra mälust läbi lasta ning unele suikuda, kui keegi
hirmsa kolinaga tema tuppa tormas ning karjus: "Ruttu üles! Laulupeo rongkäik
läheb kohe teele!" Tõnu kargas ehmunult voodist välja, trussikute ja maika väel
ning jõllitas ringi, endal pea alles unest paks. Raudrüüs kääbus, kes oli
pimedas sändiserva vastu põrganud ning mürinaga pikali lennanud, ajas end
väledasti jalule. Ta ei andnud Tõnule mahti toibuda, vaid trügis mehe toast
välja, lubamata püksegi jalga tõmmata ning vedas teda läbi jääkülmade
koridoride. Tõnu püüdis küll küsimusi esitada ja välja uurida, mis on lahti,
millest on tingitud selline transvaal keset südaööd, aga kääbus ei vastanud
midagi peale selle, et rongkäik on kohe algamas. Lõpuks jõuti Ernesaksa tuppa,
mis oli Tõnule tõeliseks kergenduseks, kuna seal oli vähemalt soe. Ernesaks oli
jälle ärkvel ja istus endiselt oma tugitoolis, kuid nüüd olid tugitoolile
jämedad laevaköied külge seotud ja nende nööride teises otsas seisis Petrov,
nagu kelgu ette rakendatud koer. Tal oli seljas seesama naeruväärne kittel, kuid
kapteni mütsi oli ta mulgi kübara vastu vahetanud ja sidunud ümber paksu kõhu ka
rahvuslike tikanditega vöö. "Tere hommikust, maestro," ütles Tõnu viisakalt,
ehkki hommikust oli asi veel kaugel. Ernesaks lehvitas talle, nägu naerul. "Mis
maakonnast sa oled, laulupeoline?" küsis ta. "Mis mõttes?" ei saanud Tõnu
alguses aru. "See et ... ma olen põhimõtteliselt sündinud Viljandis ..." "Ah
mulgimaa laulja! Tore!" kiitis Ernesaks. "Mulgimaa, seal on hea elada! Astu
rongkäiku, sõber!" Ta vaatas toas ringi. "Nõndaks!" hüüdis ta. "Kas kõik linnad
ja maakonnad on üles rivistunud? Tuli kõige ees, siis aujuhid kaarikul ja siis
lauljad? Valmis? Noh, siis läksime! Andku jumal meile ilusat ilma!" Kääbus
lükkas Tõnu tugitooli taha, riputas talle kaela raske setu sõle nagu panni ning
kiirustas ise ette. Ja siis pingutas Petrov lihaseid, tõmbas Ernesaksa koos
tugitooliga liikuma ning rongkäik algas. Nad marssisid kolm ringi ümber toa,
kõige ees kääbus tõrvikuga, siis Petrov, vedades enda järel punases tugitoolis
troonivat Ernesaksa, ja kõige taga jahmunud Tõnu, hõbedane sõlg sinise maika
peal loksumas, paljajalu. Viimaks jäi Ram seisma ning ütles: "Oleme
lauluväljakul, maestro!" "Aga ma ei näe laululava! Ma ei näe tuletorni!" karjus
Ernesaks. "Kas laulupeotuli polegi süttinud! Mis on lahti?" Ta küünitas end
poolenisti tugitoolist välja ning vahtis otsivalt ringi. "Kõik on korras,
taadike!" rahustas teda Petrov, haaras kääbuse käest tõrviku ja surus selle
Tõnule pihku, sosistades ise: "Hoia sina, sa oled pikem mees! Aja käsi püsti,
nii! Ja seisa nüüd! Seisa nagu torn!" "Laulud nüüd lähevad!" ümises Ernesaks
omaette, silmitsedes tõrvikuga Tõnu, kes püüdlikult tuletorni etendas. "Kaunimal
kõlal Kas lauljad on kaare all? Kas ühendkoorid on kohad sisse võtnud?" Petrov
sidus vöö lahti ja viskas ka kitli seljast, jäädes lötakate sportpükste väele.
Selgus, et ta on üle kere karvane, isegi seljal kasvasid tihedad mustad karvad,
nagu mõnel mägral. Ta tegi soojenduseks paar kükki ning viskas end siis osavalt
sillaks. Kõhu pealt, kaenla alt ja rinnalt turritasid paksud karvapuhmad taeva
poole. "Laulukaar on paigas!" hüüdis ta. "Jah, see oli Kotlil tubli töö ..."
pomises Ernesaks, uurides Petrovi kummuvat vatsa ning libistades sellest käega
hellalt üle, nagu proovides kaare tugevust. "Ma mäletan kui seda ehitati! Ega
see kõik polnud kerge, vahepeal tahtis Furtseva laulupeod üldse ära keelata, et
pidi olema liiga natsionalistlik. Oh kui palju oli sõdimist, repertuaariga,
kõigega ... Aga ikka saime hakkama, laulupeod jätkusid, lauljaid tuli aina
juurde ... "Ernesaks libistas pilgu üle toa. "Aga nii palju kui sel aastal, pole
neid veel varem kunagi olnud!" ütles ta, uhkus hääles. "Kallid laulupeolised, ma
tervitan teid sellel suurel pühal!" Ja siis tõstis ta käed ning hakkas
dirigeerima. "Mu isamaa on minu arm ja tahan puhata! Su rüppe heidan unele, mu
püha Eestimaa!" laulis Ram, sedakorda suisa mitmehäälselt, pingutusest
hingeldava Petrovi kumera selja all. Tõrvikut kõrgel pea kohal hoidvale Tõnule
tundis alguses jalataldade all meeletud kõdi, talle näis, nagu oleks paks,
pikkade narmastega punane vaip kihanud mingitest sipelgatest või teistest
pisiputukatest, kes vahetpidamata ringi sibasid ja tahes tahtmata kerkis tema
silme ette tõeline lauluväljak, mis on täis inimesi, kes traavivad väsimatult
mööda platsi, otsides mugavamat istekohta ning paremat shashõkki. See kihav elu
vaiba sees üllatas teda, ta oleks hea meelega kükitanud ja järele vaadanud, mis
sorti satikatega laulutaadi elutoas tegemist on, kuid ta ei saanud seda teha,
kuna oli ju torn ning pidi seisma liikumatult, tõrvik käes. Aga mida kaugemale
Ram oma lauluga jõudis, seda vaiksemaks kõik vaiba sees muutus, sagimine lakkas,
keegi ei kõditanud enam Tõnu jalataldu. Tundus, et pisikesed elukad narmaste
vahel on paigale tardunud. Tundus, et nad kuulavad. "Su linnud und mul laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa!"
ooo Järgmisel hommikul oma toas riidesse pannes vaatas Tõnu aknast välja ning
nägi mere ääres kahte inimkogu. Need olid Ernesaks ja Petrov. Tuul oli tõusnud,
see oli juba peaaegu torm. Ernesaksa valged juuksed lehvisid marus ja ta hoidis
oma peojuhi pintsaku hõlmasid kahe käega kinni. Petrov ukerdas jalgupidi vees,
kollane kittel märg ning keha külge kleepunud ja sikutas kaldale suuri kaste
ning vaate, mida meri öö jooksul randa kandnud oli. Ernesaks osutas kepiga
kaugemal ujuvatele tündritele ning üritas pisemaid esemeid oma jõuga kuivale
maale tirida. Ta komistas aeg-ajalt kividele ning takerdus adrusse, kuid talitas
siiski edasi, juhendades Petrovi ning kontrollides koputades, kas maale toodud
anumad ikka täis on. Tõnu oli sellesse vaatepilti nii süvenenud, et ei
märganudki, kuidas Ram tuppa astus ning teda käisest sikutas. "Teil on aeg
minna!" ütles ta. "Ja pidage meeles - kõigest sellest, mida te siin nägite,
mitte kellelegi väljapool konservatooriumi mitte ainsatki sõna. Las see jääb
meie, muusikainimeste vahele. Kas peate meeles?" Kääbus haaras Tõnu käe ning
vaatas noormehele vastust oodates pinevalt otsa. "Muidugi," vastas Tõnu. "Ma ei
poeta sõnakestki." Kääbus naeratas. "Loodan, et teil oli siiatulekust palju
kasu," ütles ta, ning pilgutas Tõnule silma. Kui võimas värav oli tema selja
taga kinni kõmatanud ning Tõnu juba mõnisada meetrit kadakate vahel edasi
astunud - tuul oli merelt, seega selja tagant, ning samm tänu sellele pikk ja
kerge - vaatas ta veel korra tagasi. Ta nägi üksnes tormist randa. lõpp Paks udu
oli püsinud nende ümber nii kaua kui nad mäletasid. Vahel püüdsid nad isegi
meenutada, milline näeb välja silmapiir ja missugust värvi on rohi, kui seda ei
varja hall uduvaip, mis neelab endasse ka ratsude jalad, kuid mälu ei hakanud
tööle. Kuid nad teadsid, et kunagi on nad siiski näinud ka valget maailma, ilma
sooaurude ja jäist vinet lõõtsuvate jõekallastega, kus vesi ja õhk teineteises
lahustuvad ja moodustavad ühtlase niiske massi. Omal ajal Camelotis ... Aga see
oli nii ammu, et tundus mõnelt laulikult kuuldud muinasloona või eriskummalise
unenäona, mis vilksatanud korraks läbi harvu puhkehetki nautiva rüütli pea. Retk
oli kestnud juba sedavõrd kaua, et sulas meeste mälus kokku üheks ainsaks pikaks
uduseks päevaks, millel polnud algust ega tõenäoliselt ka lõppu. Nad ei lootnud
enam ammu. Kuid kuna päev üha kestis, ja nemad olid andnud oma rüütlivande, tuli
edasi liikuda. Oma raudrüüde sees külmast kanged ja kõikjalt ligi roomavast
niiskusest kontideni läbi vettinud, ratsutasid nad päevad läbi teadmata kuhu,
üha kiirustades, olles unustanud, mida tähendavad korralik kõhutäis ning soe
ase. Aga nad ei kurtnud, sest olid rüütlid ja täitsid oma kohust. Aeg-ajalt
juhtus siiski midagi, mis pakkus väheke lusti ja andis võimaluse oma kangeks
jäätunud lihaseid taas vetruvaiks võimelda. Nii ka praegu. Keegi võõras rüütel
seisis keset teed, piik langetatud ja ootas, et mõni mööduja võtaks vastu tema
poolt pakutud kahevõitluse. Nad ei lasknud end mitu korda paluda ja viskasid
liisku. Saatus soosis Sir Borsi. Ta eraldus teistest, sõitis võõra sõdalase
poole ning mõlemad kappasid eemale, kadudes uttu. Sir Galahad ja sir Parcival
ootasid, kuni kuulsid kaugusest rauakolinat ja tumedat mütsatust. Nad teadsid,
et võitlus on lõppenud, kuid ei näinud veel võitjat. Siis ilmus udust nähtavale
Bors. "Kas ta on surnud?" küsis sir Galahad. "Ma ei tea," vastas sir Bors. "Igal
juhul kukkus ta sadulast." "Me peame selle kindlaks tegema," arvas Parcival.
"Ehkki ta kaotas, oli ta vapper rüütel ja kui ta veel elus peaks olema, peame
talle jõudumööda abi osutama." Nad ratsutasid maas lebava rüütlini ja tulid
sadulaist. Mees oli veel elus, kuid lai piigihaav otse keset kõhtu ei jätnud
kahtlust, et võõras rüütel on surmale määratud. "Kes sa oled?" küsis sir Bors ja
vabastas mehe pea raskest kiivrist. "Mind hüütakse Siniseks Rüütliks," vastas
haavatu. "Olen rännanud siinkandis juba aastaid ning astunud tõe ja õiguse nimel
võitlusse iga möödujaga. Olen tapnud kaheksakümmend üheksa rüütlit, kuid
üheksakümnes tappis minu. Olen õnnelik, et leidsin surma nii vapra mehe käe
läbi. Matke mind siiasamasse lahinguväljale ja surmake ka minu ratsu, et ta ei
peaks ilma peremeheta ringi rändama, sest ta on õilis loom ja väärib ilusat
lõppu." Seda öelnud, heitis Sinine Rüütel hinge. Sir Parcival, sir Bors ja sir
Galahad tegid, nagu mees oli soovinud, matsid ta keha ning tapsid hobuse. Siis
ronisid nad taas sadulasse ja ratsutasid mõnda aega vaikides. "See üllas rüütel
elas ilusa elu!" ütles viimaks sir Galahad. "Ta pühendas kõik oma päevad tõe ja
õiguse teenimisele, ega eksinud kordagi kõrvale valitud teest. Annaks jumal ka
meile säärast vaimutugevust! Ainult siis oleme me väärt jõudma oma eesmärgini ja
leidma Püha Graali!" "Täna öösel me ei puhka!" lisas sir Parcival. "Ega ka
järgmisel! Jumal ei andestaks meile, kui me oma püha eesmärgi une ja kõhutäie
pärast hooletusse jätaksime. Jätkame otsinguid, õilsad rüütlid, ja kui me
peaksime kurnatusest kokku langema, siis teadkem, et see on vaid Jumala karistus
meie pattude eest!" Nad ratsutasid uttu. "Tule siis kindlasti mu näitusele!"
manitses Pierre, lisanimega Black. Ott teadis küll, et tegelikult on mehe nimi
Urmas Männisalu, aga kunstniku asi, ilmselt kõlas Pierre tema arvates paremini.
"Mis näitus see sul siis sedapuhku üleval on?" küsis ta. "TÕDE," vastas Urmas -
Pierre. "Tule, tule, siis näed. See on päris suurejooneline asi, terve soolalao
põrand on täis puruks rebitud ja ära käkerdatud paberitükke. Ja publik kõnnib
veel nende otsas, kuni see sodi päris pahnaks tallatakse." "Mis paberid need
sellised on?" uuris Ott edasi. "Noh, eks need ole need niinimetatud
tõekuulutajad!" rääkis Pierre kavalalt muiates. "No ajalehed ja ... Aga siis on
seal veel viis piiblit, mis ma pisikesteks tükkideks rebisin ja seitse "Tõde ja
õigust". Antikvariaadist õnnestus saada. No ja veel igasuguseid raamtuid -
Lenini teoseid ja siis üks Vabadussõja ajalugu ja paar ENE köidet. Ma ei
mäletagi enam, mis seal kõik täpselt on, sõbrad tõid kottidega igasuguseid
raamatuid. Kui vaatama tuled, siis võid selles paberihunnikus sobrada. Võib-olla
leiad mõne tuttava raamatu tüki?" "No siis sa oled ju kõvasti vaeva näinud,"
ütles Ott. "Ise rebisid kõik need raamatud puruks või? See on ju päris raske
töö!" "Paar tüdrukut käisid ikka abiks," kostis kunstnik Pierre. "Mitu ööd
käristasime. Käed olid täitsa haiged lõpuks, sõrmed paistetasid üles ja
küünealused olid verised. Tule kindlasti vaatama, see on võimas pilt. Mul on
veel paar soojapuhurit ka üles seatud, need tõstavad paberitükid lendu ja kihvt
on näha, kuidas kogu see kuradi "tõde" seal ringi laperdab nagu vana praht." "Ja
mis sa selle kõigega siis öelda tahad?" küsis Ott. "Et tõde ongi vana praht?"
"Vaata, mingit tõde pole ju üldse olemas!" kinnitas Pierre silmade särades.
"Kõik see on jama. Lihtsalt üks vanapaber. Paras peldikusse naela otsa lüüa. On
ju nii? No mis kuradi tõde! Käigu persse oma tõega!" "Nojaa ..." venitas Ott.
"Eks ta nii ole ..." "No hüva, tule siis raudselt!" lõpetas Pierre Männisalu
vestluse. "See näitus on üldse veel ainult kolm päeva lahti. Tead, eks sinna
soolalattu on ju palju tahtjaid, kõik seisavad järjekorras, ainult mõneks
nädalaks saad oma töö välja panna. Astu kindlasti läbi!" "Teeme nii, Pierre!"
ütles Ott Urmasele ja nad läksid lahku. Ott ei olnud Pierre'i ideedest küll
suuremat sisse võetud ja probleem, kas mingisugune abstraktne Tõde on olemas või
ei ole, huvitas teda vähe. Tegelikult tundus talle isegi imelik, et keegi
sellise tühja asja pärast nii kirglikult pead murda viitsib. Aga kujutlus
suurest tühjast saalist, kus lendavad ringi puruks rebitud raamatute ja
ajalehtede killud, oli nagu kuidagi haarav ja Ott otsustas kindla peale
nädalavahetusel see näitus ära vaadata. Pealegi oli tuttav inimene kõvasti vaeva
näinud, oli lihtsalt ebaviisakas Pierre'i ponnistusi ignoreerida. Tuli minna!
Pühapäeva hommikul sättiski Ott end minema, võttis veel naise ja lapsegi kaasa,
et need ka lõpuks ära näeksid, mis loom see Tõde niisugune on ja saaksid
kunstniku trikkidest nalja. Lapsel on ju kindlasti lõbus paberipahnas tantsu
lüüa ja möllata! Aga kui nad olid uulitsale jõudnud, tabas neid halva
ootamatusena eriti vinge tuul, mis pillutas silma tillukesi lörtsiterasid. See
oli jõle. Lapsele pandi küll kapuuts pähe, aga ta virises siiski ja püüdis tuule
poole selga pöörata. Ott ise tundis samuti, et mingisugusesse soolalattu sellise
ilmaga küll minna ei viitsi. Aga siiski liikusid nad esialgu vapralt edasi, kuni
laps nägi enda ees Stockmanni kaubamaja ja teatas, et tema tahab nüüd minna
poodi. "Me läheme praegu näitusele, pärast, kui tagasi tuleme, siis lähme
poodi!" seletas Oti naine. "Ei, ma tahan kohe!" nõudis laps. "Kuule, võib-olla
läheme tõesti poodi!" arvas nüüd Ott ja pühkis tuulest vesiseid silmi. "Ilm on
nii jube ..." "Et ei lähegi näitusele või? Arvad nii?" "Nojah ... Kuhu sa lähed
sellise ilge ilmaga! Käime parem poes ära ja ostame lõunaks midagi head." "Lähme
jah!" kiitis laps takka. "Mina tahan kommi!" "No hea küll ..." soostus ka naine.
"Ega tõesti sellise tuulega pole tahtmist kuhugi marssida." "Muidugi!" kinnitas
Ott. "Tühja selle näitusega. Mis sest ikka vahtida!" Nad läksid Stockmanni ja
võtsid käru. Rüütlid olid ratsutanud kaua - kui kaua täpselt, polnud võimalik
tajuda selles hallis udusoos, mis neid igas suunas ümbritses, olles juba ammu
neelanud päikese ja kuu. Viimaks sai nõder liha raudsest vaimust võitu. Mehed
lausa varisesid sadulaist, jäädes lebama kastest niiskeile mätastele. "Kas me ei
peaks hankima midagi süüa?" küsis sir Bors mõne aja pärast. "Ma ei mäletagi,
millal ma viimati midagi hamba alla sain. Sellest on möödas terve igavik."
"Palveta!" vastas sir Galahad napilt. Möödus tunde. Sir Galahadi haaras järsku
pööritus, ta surus kinnastamata käed mulda ja pigistas niisket sodi. Millal
ometi lõpeb see sihitu otsing, mille algust ei mäletanud neist keegi? Kuidas ja
miks olid nad õieti teele asunud? Milliseid hämaraid radu pidi olid nad sattunud
neisse udustesse ja inimtühjadesse paikadesse, kus polnud losse ega hüttegi?
Talle meenus päev, mil nad olid kolmekesi jõudnud teeristile, millel seisis
keegi hall vanamees. Nad olid tal pea maha löönud, misjärel too pea lausus: "Kui
lähete vasakule, üllad rüütlid, ei juhtu teiega midagi ning te pöördute sama
targalt tagasi koju. Kui pöörate paremale, ootavad teid kannatused ja rasked
vaevad, kuid teile tasutakse auga, kui olete seda väärt." Loomulikult olid nad
otsekohe paremale kapanud ja jõudnudki pärast aastaid, isegi sajandeid kestnud
eksirännakuid siia sohu, udude ja laugaste maale. Kaua peavad nad veel siin
pimesi hulkuma? Merlin teab ... Sir Galahad mäletas veel Merlinit. Oleks tema
veel elus! Kuid võlur oli kadunud juba ammu, ja kõneleti, et ta magab tuhat
aastat. Ometi räägiti, et enne uinumist oli ta lubanud ükskord tagasi tulla ja
aidata rüütleid nende raskes tõeotsimise töös. Olid need aastad juba möödas?
Galahad ei teadnud seda, ta ei teadnud mitte midagi peale selle, et teda
ümbritseb udu ja et ta on otsinud juba terve igaviku Pühat Graali. "Miks jumal
meid karistab?" mõtles sir Galahad. "Mida oleme me valesti teinud? Oleme elanud
kui parimad rüütlid, kes on pühendunud üksnes oma teekonnale ning hüljanud selle
nimel kõik maailma ahvatlused ja lõbud. Kaua meid sel kombel proovile pannakse?"
Ta meenutas veel ühte päeva, mil nende teed oli tõkestanud lumivalge telk, mille
suu eest seisis imeilus noor naine, mängides lautol kummalist, rahustavat ja
nagu isegi uinutavat viit. Rüütleid nähes oli ta naeratanud ja tõmmanud eest
telgi eesriide, paljastades laua täis magusalt lõhnavaid veinikarikaid ja
kuldseid liudu, millel aurasid praetud linnud ja metssead. Ta oli pakkunud neile
taevaseid naudinguid, kuid rüütlid said kohe aru, et tegemist on saatana
sepitsusega, mille eesmärgiks on nende kõrvale kallutamine pühalt teelt. Nad
olid tõstnud mõõgad ja raiunud puruks neiu, pehmeid patju ja värvilisi kangaid
täis telgi ning liuad haruldaste roogadega, ja sõitnud tagasi vaatamata edasi -
sinna, kuhu neid käskis ratsutada püha vanne. Sel kohal katkes Galahadi
mõttelõng, sest sir Parcival ajas end jalule ja sammus raskelt ratsuni. Viimast
jõudu kokku võttes venitas ta end sadulasse ja sundis hobuse liikuma. "Kuhu sa
lähed?" küsis sir Bors. "Otsime Püha Graali!" ütles sir Parcival. "Kas on meil
õigust siin puhata ja mätastel pikutada nagu räpastel metsloomadel, kelle elu
pole muud kui õgimine, kõhutäite seedimine ja lakkamatu kiim? Me oleme
kristlikud rüütlid ja peaksime teadma, mis on õige. Meie elu on pühendatud
Pühale Graalile, ja kuni me seda leidnud pole, ei tohi me mõelda millelegi
muule. Oleme andnud vande ja peame selle täitma. Me ei vaja egiptuse lihapotte
ega Seeba kuninganna siidsänge, meil pole kodu ega lähedasi, on vaid eesmärk,
mille poole liikuda ja üllas vaim, mis suudab sundida tõrksat keha. Mina ei
kavatse anda armu nõdrale lihale, mis meelitab mind siin pehmel murul laisklema
ja patuseid rõõme nautima, vaid annan talle piitsa ja asun taas teele. Kui olete
minuga sama meelt, järgnege mulle! Püha karikas tuleb leida!" "Sinu sõnades
kõneleb Jumal!" hüüdis sir Galahad, saades üle oma tardumusest ja tõusis samuti.
Sir Bors järgnes tema eeskujule. "Sir Parcival, sa oled suur rüütel ja igati
väärt leidma Püha Graali!" lausus ta end hobuse selga hiivates. "Jumal näeb, et
ma olin nõrk ja himustasin ühel hetkel kõhutäit enam kui ausale rüütlile sünnis.
Jäägu minust nüüdsest kaugele iga teine eesmärk peale ühe - teenida palehigis
Issandat ja otsida siin maailmas tõde ja õigust, kuni minus leidub veel
tolmukübeme jagugi jõudu!" Nad surusid üksteisel käsi ja sõitsid edasi, hoides
kramplikult ratsmetest, et mitte uuesti sadulast langeda. "Nüüd me ei saanudki
teada, mis on tõde!" ütles naine muiates, kui nad poest väljusid ja tagasi kodu
poole kõmpima hakkasid. "Jah, või tõde sulle veel tarvis!" pilkas Ott. "Ostsid
uue panni? Ostsid. Kas sulle sellest ei piisa?" "Tegelikult piisab muidugi!"
naeris naine. "Kui on hea pann, siis pole ühele naisele midagi muud vaja!" "Just
nimelt!" kiitis Ott takka. Tal oli hea tuju. Kaks kilekotti oli pungil täis
igasuguseid mõnusaid asju, mida pidi jätkuma kohe mitmeks päevaks. Siin oli
lõunasöögi materjali, aga ka õhtust näksimist, oli õlut ja oli veini, oli
puuvilju ja kompvekke, üllatusmuna lapsele ja magus kondenspiim Oti enese
tarbeks. Selle üle oli tal eriti suur rõõm. Juba ammusest ajast armastas Ott
Lätis valmistatud sinise sildiga kondenspiima otse purgist lusikaga süüa. See
oli küll kohutavalt magus, aga jube hea. Ott oli võimeline terve purgi üksinda
tühjaks mugima, ja seda kavatses ta teha ka seekord. Ega tal peres konkurente
polnudki, naine ei hoolinud sellest valgest magusast lögast ja isegi üdini maias
laps põlgas kondenspiima liiga läilaks. Aga ta austas isa maitset ja tegelikult
tema see oligi, kes Oti tähelepanu kondenspiima purkide riiulile juhtis. "Isa,
näe, sinu lemmikud!" oli ta öelnud ja Ott juhtis käru kohe oma maiuse ligi ja
haaras ühe purgi pihku. "Sa oled ikka parandamatu!" nentis naine, ja siis olid
nad läinud ning ostnud marineeritud kurke. Kodus hakkas naine kohe süüa
valmistama ja Ott ei tahtnud enne lõunatamist oma isu magusa kondenspiimaga ära
rikkuda. Ta lesis diivanil ja vaatas, kuidas laps üllatusmuna lahti tegi.
Seekord polnud selle sees mitte mingi totter kokkupandav lennuk või värdjaslik
kosmoselaev, vaid päris kena ja armas orav. Aga sellega oli muidugi jälle teine
häda. "Mul selliseid oravaid enne polnudki!" ütles laps vaimustunult. "Nüüd on
vist orava-seeriaga munad müügile tulnud! Isa, ma tahan homme ka endale ühte
muna!" "Ühe sellise näruse muna hinna eest saab osta kaks shokolaadi!" üritas
Ott lapsele majanduslikku mõtlemist õpetada, aga plikale see loomulikult mingit
mõju ei avaldanud ja Ott teadis, et nüüd tuleb tal hakata mune ostma ülepäeviti,
ülejäänud päevadel aga kurnab laps ema ja vanaemasid. Aga mis teha, selline oli
elu. Mõtted läksid Pierre'i näitusele. Diivanil aelev Ott tundis end tõelise
väikekodanlasena. Selle asemel, et külastada näitust, kus kunstnikust sõber
maadles igavikuliste probleemidega ja seljatas vägimehe kombel Tõde, rebis
halastamatult puruks võltse lahendusi pakkuvaid piibleid ja vaieldavaid fakte
pähe määrivaid entsüklopeediaid ning ründas vapra metslasena senikehtinud
väärtushinnanguid, oli tema, Ott, läinud hoopis poodi. Kunstinäitusele oli ta
eelistanud kaubamaja ja installatsioonile Lätis valmistatud kondenspiima. Kas
see oli temast ilus? Ott mõtiskles oma häbiväärselt maise käitumise üle, leidis,
et see on mingis mõttes inetu, aga ei suutnud ka siiralt kahetseda. Temaga oli
sageli nii, et siis kui näiteks naine kutsus kinno või sõbrad kõrtsi maailmaasju
arutama, tundis tema seletamatut soovi hoopis kodus lesida. Toetada kõhule üks
tubli raamat, vaheldumisi seda lugeda ning mõneks minutiks ära unemaale rännata,
viimaks end roidunult püsti ajada, kööki looberdada ja mõtlikult aknast välja
vaadates võileiba süüa - see tundus nii armas. Seal õues sõitsid autod, inimesed
kiirustasid kuhugi, aga temal oli ta köök ja tema võileib ja pakk
jõhvikamahlaga. Ott haigutas ja mõtles, et kui ta peaks Pierre'i kohtama, siis
valetab mehele, et jäi haigeks ega saanud seetõttu näitusele minna. Küll on
inimestel ikka viitsimist mingite abstraktsete ideedega jahtida! Ning veel
kuskil pärapõrgus. Kes sinna jaksab kõndida! Juba ainuüksi õue vaadates tuli
hirm peale - akna taga kooldusid puud koleda tormi käes, kusagil seal tuule ja
tuisu taga asuv soolaladu ühes temas hõljuvate paberilipakatega ei mõjunud
kaugeltki kutsuvalt. Ei, kutsuvalt mõjus hoopis köök, kus naine oma uue panniga
mässas ja kust levis elutuppa ahvatlevat hõngu. Ja ennäe, juba kostiski armas
hüüe: "Sööma!" Ott ajas end jalule ja läks. Vihma oli hakanud sadama ja piisad
peksid vastu raudrüüsid, nõrgudes sisse visiirivarbade vahelt ja ähmastades
pilku. Rüütlid lakkusid oma vihmamärgi huuli. Kurk kuivas juba ammu, kuid
lähkrid olid tühjad ja ainsatki jõge ei jäänud teele. Nüüd andis vihm kerget
kosutust. Mehed olid rampväsinud sellest lakkamatust sadulas istumisest, und
vajavad silmad tikkusid vägisi sulguma, kogu keha kisendas vastupandamatust
himust hobuse seljast maha prantsatada ja lebada liikumatult vihmasajust
tekkinud mudas nagu must tõuk, magada, unustada Püha Graal ja täitmist vajav
vanne. Aga veel pidas rüütlite vaim vastu ja andis lodevale lihale halastamatult
kannuseid. Näljane kõht korises vihaselt vastu, kuid taltus. Rüütlid jätkasid
teekonda silmapiiri poole, mille udu oli õginud juba mitu inimpõlve tagasi.
Jänes jooksis neil otse nina eest üle tee ja vaid suure vaevaga suutsid rüütlid
end tagasi hoida, et mitte söösta järele sellele ahvatlevale lihatombule, mis
maitsenuks neile sel hetkel jumalikult isegi toorelt. Aga siis meenutasid nad
kõik endile oma teekonna püha eesmärki ja lasid jänesel minna. Kõik mattus taas
uttu. Hobused libisesid poris ja komistasid, sest nemadki olid väsinud. Viimaks
langeski sir Parcivali ratsu põlvili ja rüütel pudenes tal seljast, kuid ajas
end vaevaliselt porilombis taarudes jälle jalule. "Püsti, mõistmatu loom!"
karjus ta hobuse peale. "Kas ma pean sinu, viletsa elaja pärast oma teekonna
katkestama? Tõuse! Meil ei ole praegu aega puhata!" Kuid hobune ei suutnud jalgu
alla võtta. Sir Parcival vandus ja hakkas jala edasi astuma. "Sir Parcival!"
hõikas Galahad. "Oota! Nii ei kõlba rüütlil rännata!" "Kasvõi roomates, aga mina
lähen edasi!" karjus Parcival. "Ma ei loobu oma eesmärgist! Mina lähen ja leian
Graali! Jumala, tõe ja õiguse nimel! Põlegu ma tuhaks, kui minust peaks saama
nende pühade aadete reetur!" Sir Galahad ja sir Bors pakkusid kaaslasele oma
hobust, aga sir Parcivali oli haaranud otsekui palavik, ta langes põlvili ja
peksis rauast kindaga muda. Uduaurud keerlesid ämblikuvõrguna tema ümber. "Terve
igaviku olen ma olnud teel!" karjus sir Parcival. "Kogu oma elu olen ma
pühendanud vaid ühele eesmärgile - Püha Graali leidmisele! Olen pidanud
karskust, paastunud nagu munk ja hoidunud kaugele naistest! Kõik olen ma oma
hinge puhtusele ohvriks toonud, ja mitte kahetsedes, vaid taevale rõõmsalt
kiitust lauldes ja tänades Jumalat tema lõpmata helduse eest, et ta lahkelt
minu, vääritu ussikese, ohvrid vastu võttis! Ja nüüd pean ma lolli looma
laiskuse tõttu oma rajalt kõrvale astuma? Pigem raiun ma selle elaja tükkideks,
võtan tema kareda naha enesele kuueks ja rändan edasi jala, komberdades saua
najal nagu vaene erak, kuni kukun ja suren! Jumala eest, seda ma teen, sest ma
tahan leida tõde ja õigust!" Sir Parcival haaras mõõga ja tormas oma hobuse
poole. Galahad ja Bors haarasid tal kätest, kuid Parcival oli tugev ja raev
lisas talle veelgi rammu. Tükk aega maadlesid nad udus, trampides poris ja
veeresid veeloikudes. Ja siis korraga muutus sir Parcival kõvaks kui kivi,
langes häält tegemata pikali ja jäi liikumatult lebama, otsekui oleks teda
tabanud välk. "Sir Parcival!" sosistas ehmunud sir Bors. "Mis sinuga on?"
Parcival ei vastanud hulk aega sõnagi, üksnes lamas ja tunnistas tardunud silmil
uttu mähkunud taevast. Siis ajas ta end jalule ning sõnas: "Me peame kiirustama.
Just praegu leidis üks võõras rüütel Püha Graali. Ma ei käinud seda pikka teed
mitte selleks, et jääda ilma aust, mis õigusega mulle kuulub. Me peame temaga
võitlema ja Püha Graali endale võitma. Me oleme seda väärt. Tulge, tõde on
meiega ja keegi ei saa meie vastu!" Ta tõmbas järsu käeliigutusega püsti oma
hobuse, kargas talle selga ja kappas minema kui pöörane. Teised rüütlid
järgnesid talle, süda täis iha tapluse järele ning üle hulga aja ka lootust.
Öösel ei tulnud Otil kaua und. Miski vaevas teda, ja ta teadis, mis see on.
Kondenspiim. Ta polnud saanud mahti seda maitsta. Lõuna oli olnud vägev, pärast
selle sisse vitsutamist puhkas ta oma voodis ja jäi viimaks magama. Pärast
ärkamist oli ta kuidagi uimane ja peast soe, lonkis kööki ja avas ühe õlle. Siis
oli ta raamatut lugenud ja niisama talitanud ning kondenspiim läks tal sootuks
meelest. Ja lõpuks oli õhtu käes ning Ott ronis sängi. Aga seal meenus talle
sinine purk ja tõusis isu. Aga ta ei teadnud, kas on ikka paslik minna öösel
kööki kondenspiima sööma, ehk oleks õigem oodata hommikut? Tõsi, järgmine päev
oli esmaspäev ja Ott pidi minema tööle. Jätta kondenspiim õhtuks? Nii oleks vist
tõesti kõige sobivam, kuid samas tundis ta, kuidas neelud käivad. Ott püüdis end
veenda, et öösel magusa söömine on kahjulik. Esiteks teeb see paksuks, teiseks
rikub hambaid. Aga maias vanakurat temas leidis kohe vastuargumente. Ta võib ju
peale söömist hambad uuesti ära pesta! Ja mis puutub paksuks minemisse, siis kes
teab, kas see üldse ongi tõsi. Nagu Pierre oli öelnud - mingit tõde pole olemas!
Ja isegi kui kondenspiim teeb paksuks, siis need mõned grammid liigset rasva on
ta nõus ära kannatama. Mis vahet seal on, kümme grammi raskem või kergem!
Kellele ta ennast hoiab? Jumal teab, äkki saab ta homme infarkti või jääb auto
alla - kellel on siis sellest kasu, kui kirstus lebab sale ja lihaseline laip,
samal ajal kui külmkapis ootab avamata purk sinise sildiga läti kondenspiima?
Ei, pole mingit mõtet söömist edasi, tundmatusse ja ähvardavasse tulevikku
lükata! Ott ronis voodist välja ja läks trussikute väel kööki. Midagi teravat
jäi pimedas jala alla. Ott pani tule põlema ja vaatas - see oli see kuradi
üllatusmuna orav! Niimoodi need lapsed siis hoiavad oma asju! Ott korjas orava
maast üles ja asetas lauale. Jumal hoidku selle eest, kui neid väikeseid
vidinaid veelgi juurde sigineb, siis ei saa enam sugugi omas korteris paljajalu
käia! Aga et neid sigineb, on kindel, ega lapse tahtmise vastu ei saa. Ott
haigutas saatusega leppinult ja võttis sahtlist konserviavaja. Siis tõmbas ta
külmkapi ukse lahti. Külmikust kiirgas kummalist, lausa silmipimestavat valgust,
nagu oleks keegi sinna tavalise pisikese lambikese asemele vähemalt 1000 vatise
pirni keeranud. Ott varjas käega silmi, püüdes samal ajal sõrmede vahelt
piiludes näha, mis selle külmkapiga siis juhtunud on ja mis seal sees niiviisi
särab. Oma suureks hämmastuseks sai ta aru, et mõistatuslikku valgust kiirgab
kondenspiim. Ott võttis purgi ettevaatlikult pihku, kartes, et see on äkki
tuline, aga ei, kondenspiim polnud kuum. Küll aga täitus nüüd kogu köök ereda
valgusega, nagu hoiaks Ott peos tulilinnu sulge. Ja siis ütles keegi: "Ole
õnnistatud, vapper rüütel! Jumal on sulle tasunud sinu ülla ja kiiduväärt elu
eest! Sinul on läinud korda see, mida keegi teine pole suutnud! Sina leidsid
Püha Graali!" Ott tundis end täiesti juhmistunult. Kõneleja polnud keegi muu kui
seesama üllatusmuna orav, kellele ta just äsja oma palja jalatallaga peale
astunud oli. Nüüd seisis see elukas köögilaual, käed väärikalt rinnal vaheliti
ja pea uhkelt kuklas. Kondenspiim helendas üha edasi. Otile meenus, kuidas omal
ajal, pärast Tshernobõli katastroofi, kõneleti radioaktiivsusest, mis pani
konnad ja Gomeli margariini võikalt helendama ning tegi muudki paha. Kas see
kondenspiim võis olla kiiritatud? "Sina oled kõige parem rüütel terves maailmas,
kes on elanud oma elu vaguralt ja Issandale meelepäraselt!" rääkis orav. "Ja
seepärast on Jumal lubanud just sinul olla selle Püha Graali leidja, mida teised
rüütlid on otsinud aastasadu ja aastatuhandeid. Sinu voorused on saanud väärika
tasu!" "Kes sa oled?" küsis Ott ja pani kondenspiima köögikapile, kus see edasi
helendas, justkui laualamp. "Mina olen Merlin!" vastas orav. "Tuhat aastat
magasin ma selles shokolaadimunas, kuid nüüd jõudis kätte aeg, mida oli ette
ennustatud Tuviraamatus ja Pühade Meeste tähendamissõnades ja ma ärkasin. Ole
õnnistatud, vapper mees, sest just tänu sinule lõppes mu uni! Püha Graali valgus
äratas mind, nagu oli ette ennustanud vägev nõid, kes elas enne, kui see maailm
loodi!" "Tuhat aastat selles munas?" pomises Ott. "Mida ütlevad selle kohta
shokolaadi säilimistähtaegade kohta käivad eeskirjad?" Ta ei osanud võtta
juhtunu suhtes mingit arukat seisukohta. Esimene mõte, mis Otile harjumuslikult
pähe kargas, oli muidugi see, et kõik mida ta praegu näeb ja kogeb, on vaid uni,
aga säärane lähenemine tundus talle liiga labane ja traditsiooniline. Aga mingit
muud varianti ka nagu ei paistnud. Kondenspiima purk helendas ja pidi olema Püha
Graal, ning üllatusmuna seest välja pudenenud kann nimetas end Merliniks ja ajas
suurelist juttu. Kuidas reageerida? Imelikul kombel ei tundnud Ott mingit
ärevust või hirmu, isegi mitte selle ees, et ta hakkab järsku hulluks minema.
Ei, seda võimalust ei tulnud talle pähegi. Ta istus laua taha ja põrnitses
orava-näolist Merlinit. "Noh ja edasi?" küsis ta. "Mis saab edasi? Sa ütled, et
see purk, mille ma ostsin Stockmanni kaubamajast, on Püha Graal? Karikas Jeesuse
verega? Sain ma õigesti aru? ""Sa oled kõigest täpselt aru saanud, õilis
rüütel!" kinnitas Merlin. "See on tõepoolest karikas, mis sisaldab meie
Lunastaja kõige pühamat verd. Sajad ja sajad rüütlid on otsinud seda tuhandeid
aastaid, kuid vaid kõige väärikamale oli antud ..." "Jah, seda ma juba tean!"
katkestas teda Ott. "Seda sa rääkisid. Ma küsisin, mis edasi saab?" "Sa peab
sellest karikast jooma, ning pärast seda laskub sinu peale Jumala õnnistus ja sa
saad tundma Tõde!" kuulutas Merlin. "Aga enne pead sa end lahinguks valmis
seadma, sest teised rüütlid on märganud taevalaotuses Graali kuma ja katsuvad
sinult püha karikat ära võtta!" "Millised teised rüütlid?" küsis Ott. "Kus need
veel on?" "Nad on teel!" vastas Merlin. "Ma kuulen, kuidas maa nende ratsude
jalge all müdiseb ja kuidas kõlksuvad rasked mõõgad ja kilbid! Nad tulevad
kolmekesi - sir Parcival, kelle käsivarred on jämedad nagu tammed ja kelle
rusikas suudab purustada munakivi; sir Bors de Granis, kes on eriti osav
piigivõitluses ega ole veel iialgi lahkunud turniirilt ilma võidupärjata; ja sir
Galahad, kes on neist kolmest kõige vapram ja hulljulgem ning kes on suure sir
Lanceloti enda poeg! Võitlus tuleb äge, kuid Jumal hoiab oma kätt sinu pea kohal
ja sa ei pea mitte kartma, aulik rüütel!" "No see on juba ilmne jama!" mõtles
Ott, aga läks igaks juhuks akna juurde vaatama, kas väljas on näha kedagi,
kellel on kaasas rasked mõõgad ja kilbid. 

Märjad lehed kleepusid ratta külge, kui auto paigalt liikus. Vaatasin ringi.
Koht oli tundmatu. Buss tiirutas valgustamata tänavatel. Aeg-ajalt näis, otsekui
sõidaksime tuldud teed tagasi. Siis läks valgemaks; valgus oli punakaskollane ja
meenutas teatrit. Laterna valgel paistis kõik teist värvi; sinised kottpüksid mu
jalas olid lillad, pruun üleõlakott kollane. Viimastel päevadel peaaegu ununenud
hambavalu tuli tagasi; kui ühiselamusse jõudsin, läks keel kogemata vastu närvi
ja ma oigasin. Uks sulgus mu järel raskelt. Selja taha jäid inimtühjad kõnniteed
ja arvutute valendavate sammastega hooned. Toas istusid Jooga ja naiivse ilmega
noormees, kes ennast kättpidi tutvustas. Jooga ei olnud end nähtavasti mitu
päeva pesnud. Tema tumedad juuksed ripnesid võidunud dressipluusil nagu
jääpurikad. Jooga silmitses mind ainiti. Seejärel tõstis ta mõlemad käed mu näo
ette ja liigutas neid sujuvalt. Tundsin soojust. Hammas ei valutanud. Pilk
langes võõrale, kes meid ammuli sui vaatas, ümmargune nägu nõutu. Ebalev
naeratus muutis ta lapselikuks. Jooga sülle hüppas must kass, keda varem toas ei
olnud. Jooga hoidis teda ettevaatlikult. " Kas sa endale uut nime ei taha? "
küsis Jooga noormehelt. " Näiteks võiksid olla Franck, " pakkus ta. Kass hüppas
maha ja Jooga süütas küünla. Küünitasin sellelt suitsule tuld võtma. Jooga
tahtis mind tagasi hoida, kuid ei jõudnud. "See toob kindlasti õnnetust," ütles
ta. Mul läks südame alt külmaks. "Kas ma sinu toas ei saaks kohta?" küsis
noormees. Kala tulekule eelnesid tavaliselt lohisevad sammud koridoris. Seekord
saabus ta hääletult. Tema pikk, kergelt kühmus kuju nõjatus uksepiidale, nagu
kukuks ta ilma toeta otsekohe ümber. Kala muigas mõrult ja ütles: "Härra on
valinud võimalikest halvima seltskonna." Noormees võttis prillid eest ja hakkas
neid taskurätikuga hõõruma. "Mina olen Sugulane," ütles ta ja sammus
väljasirutatud käega Kala juurde. " Mina olen maalt ja Joogaga võrreldes
korralik inimene, " ütles Kala lahkelt. " Ei, ma ei taha süüa ega juua. Mul on
gripp, ja ma ennustan, et varsti teil kõigil. Mul on saatanlikult külm. "
Heitsin magama kolme paiku öösel, aga hommikul ei jaksanudki tõusta. Märkasin,
et magan samade riietega, millega olin tulnud. Ma ei olnud Jooga toas, kus
seisid varem minu asjad: aknapoolsesse kappi olid ootamatult siginenud võõrad
riided. Kapinurgas hunnikus märkasin oma sinist seelikut ja aluspesu. Riiete
vahelt paistis helepunane villane rätik. Pöördusin Jooga poole, et saada
selgitust. Tema pilk sundis mind vaikima. Korjasin oma riided võõraste hulgast
kokku ja toppisin kotti. Kotist pudenesid välja õunad; poetasin need masinlikult
lauale, neid veeres maha veel ja veel. Lahtise rõduukse ees lehvis must ja
rebenenud kardin; akna taga ja toanurkades luuras pimedus - oktoobrikuu,
viinakuu. Keerasin ennast tekkidesse. Ma ei teadnud, kas on päev, õhtu või
hommik; oma poolteadvelolekus kuulsin vahel tuttavaid, aga mõnikord päris
võõraid hääli. Need tundusid rääkivat minust. Kui kuulmist pingutasin, hääled
kadusid. Asemele tulid värvilised pildid, nende järel tuim valu liikmetes ja
lõualuus. " Tahaksin sellele mehele midagi öelda. Võib-olla muutuks ta
korralikuks, kui talle naine võtta, mis sa arvad, Madis? " Keegi tuli sammude
lohinal ja räntsatas kõrvalvoodisse. "Tal tuleks siit ühikast võimalikult
kiiresti jalga lasta," vastas tume hääl pahaendeliselt. Inimene kõrvalvoodis
niheles ja mähkis end üleni teki sisse, nii et paistma jäi ainult pikk hele
juuksekahl. Ta rögises ja ägas. " Meil on käsk sind mitte sisse lasta. Jooga
isiklik käsk. " Seda ütles mulle pikk mees, keda ei olnud enam toas. " Mina pole
ammu kellessegi armunud olnud. Vaeseke! Harjub ära, hakkab meeldima. " " Vanasti
oli nii, et kui haige olid, siis kadus suitsuisu täiesti, aga keppimisega polnud
mingeid probleeme, kuigi ise ei jaksanud voodist tõusta. Nüüd on vastupidi.
Sugufunktsioon kaob, aga suitsuisu jääb. " " Mine ära, Ronald. Meie toas ei
suitsetata. " Tuikusin rõdule. Tuba oli tühi, laual laialilaotatud konspektid ja
raamatud. Udu kattis linna. Läksin toast välja. Koridoris ei põlenud tuli.
Põrkasin pimeduses kellegagi kokku. Taganesin käsikaudu tuppa ja viskusin
voodile. Ase oli soe. " Kas ma segan? Ega neiu ei tahaks tantsima tulla? " "Ma
ei oska tantsida." " Mina olen Ronald. Tule, tule. Ma õpetan sind. " Koridoris
mängis vaikne muusika. See näis tulevat eikusagilt. Tantsisime kolm tantsu.
Ronald kadus pimedusse ja hõikas: " Jooga! Ma pean midagi üles tunnistama!
Tantsisin sinu pruudiga. " Eristasin uste piirjooni; ühe ukse all oli paari
sentimeetri laiune pragu, kust paistis valgust ja varjude liikumist. Jooksin oma
tuppa, peitsin pea patja ja jäingi magama. " Ausalt öeldes olen juba väsinud
mängimast ühikapsühholoogi, " seletas Kala. " Oleks parem, kui ta võimalikult
kiiresti leiaks endale mõne teise varjualuse. Ei tea. Las magab. " Hakkasin
vaikselt nutma. Tume kogu tuli kapi taha ja istus korralikult üles tehtud
kõrvalvoodile. Tema punaseruudulise flanellsärgi värvid hõõgusid pimeduses. "
Ära pane tähele. Sa võid minu voodis magada. Ma ise magan praegu mujal. Ma ei
sega sind. Soovitan lihtsalt sul siit ära minna, kui kosunud oled. Joogat tuleb
võtta kui paratamatust. Minul ei ole talle mingisugust mõju. " Palavik tõusis
ööseks kolmekümne üheksani. Pea valutas. Jooga ei tulnud seda ravima. Unes
kõndisin mööda treppe, valge marmor ja igihaljad põõsad varjamas seda, mis jäi
käänaku taha. See meenutas pilti, mille joonistas onupoeg, et mind rõõmustada,
kui mu isa oli surnud ja keegi ei rääkinud minuga. Olin kaheteist aastane -
onupoeg juba täiskasvanu, kes kandis triibulist pintsakut ja pikki juukseid.
Selliseid riideid kandsid kõik, kes õppisid kunstiinstituudis. Ja nagu kõik, nii
õmbles ka onupoeg riided ise. Tema kõrge kontsaga kingi vaadati meie väikeses
linnas itsitades. Onupoeg joonistas vesivärvidega tumerohelise aasa, mille
serval asus loss. Lossi piiras liikumatu sügise-eelne park. Niisket muru oli
äsja niidetud. Hekid ja roosipõõsad. Ühtegi hinge polnud näha. Lossi ümbritses
kõrge aed. Keset muruplatsi oli kiik, millel kiikus lehvivate punaste juustega
tüdruk. Unes ma tüdrukut enam ei kohanud ja ka kiik oli maha võetud, ainult kaks
posti seisid rohus; aga sinna ma poleks pääsenud, sest väravad olid kinni.
Tumedalehelised tammed poetasid tõrusid. Need olid punakad ja veeresid kõrinal
sillutisel. Oleksin tahtnud suurte kääridega lõigata peenardelt roose, et tunda,
kui jäigad ja okkalised need on. Siis istusin juba väikeses kohvikus Pirital.
Ükskõik millisest aknast ka välja ei vaadanud, igal pool oli liiv ja ei ühtegi
inimest. Arooniamahl klaasis tegi suu paksuks, oli külm, kange ja sogane.
Müürileht bussipeatuses oli kuude kaupa reklaaminud Onu Bellat ja mingeid
undergroundbände. Sellele kontserdile polnud enam mingit võimalust minna. Suvi
oli tühjalt ja mõttetult mööda jooksnud. Olin ennast töölt lahti võtnud. See oli
kummaline aeg, nagu pärast isa surma ja matuseid, kui aeg otsekui peatus ja
mingid tunded ei olnud mõeldavad. Oli aimus, et midagi peaks tegema, aga teha ei
osanud ja keegi ei andnud nõu. Kogu lapsepõlve olin kuulnud räägitavat oma
tulevikust kui millestki kindlast - see oli seotud ülikooli ja Tartuga, kuigi
protesteerisin selle vastu ägedalt. Aga isa oli surnud ja oli arvata, et midagi
on muutunud. " Praegu on lein. Punaseid pükse ei tohi kanda! " ütles ema, kui
õuest kelgutamast tulin. Võib-olla ei tohtinud ka pilte joonistada; naerda küll
ei tohtinud mitu aastat. Olin läinud ülikooli kaugõppesse. Varjasin ema eest, et
tegin eksameid, et mind päevasesse üle viidaks. Tuli kirjutada avaldus, et saada
ühiselamukoht ja stipendium. Mul ei olnud kolmesid. Ema sai teada alles päeval
enne esimest septembrit. Oli juba hilja midagi muuta: töökoht oli läinud, antud
teisele. Lõpuarvest oli järel viiskümmend rubla, kui Tartusse hääletasin. Isast
järele jäänud hoiuraamatuid ei olnud ma isegi näinud. Polnud enam aega neid
otsida. Tartus selgus, et ma ei saa ühiselamukohta ega stippi, kuigi olin
ülikooli tulnud ainult selleks. Ühel pimedal ööl sattusin ühiselamusse. Olin
juba nädal aega ringi hulkunud ja ööbinud kõikvõimalikes urgastes. Ühiselamu ei
olnud filoloogide oma, kus elasid teised meie kursuselt. Üheksakorruselises
tornis teisel pool jõge elasid füüsikud, keemikud ja kehakultuurlased.
Tegelikult ei olnud mul aimugi, kuidas sattusin elama tuppa numbriga 654. Olin
haigena mitu korda tõusnud, et lahkuda. Aga ma ei teadnud, kuhu minna, ning Kala
või Madis tõid mind alati 654 tagasi. Madis - sama, kes soovitas mul ära minna -
hirmutas mind natuke, sest mäletasin Jooga sõnu kellestki Madisest, kes olevat
vampiir. Kuigi ma ei saanud temast aru, näis olevat õigem Madisest eemale hoida.
Madis tuli aga ise igal võimalusel juttu rääkima. Igaks juhuks ma ei vastanud
talle. Enamasti magasin Madise voodis, aga kui Madis ise seal magas, kolisin
kõrvalreformile, mis oli Kala oma. Kala ei teinud numbrit, kui mu sealt leidis,
kuigi Madise jutu järgi oli see seni rangelt keelatud: Kala voodis magas ainult
Kala ise. Voodeid oli kapi taga neli: kaks alumist ja kaks ülemist nari. Kahest
küljest piirasid magamisnurka seinad, ülejäänud küljed moodustusid
raamaturiiulitest, mida võis näha igas ühiselamutoas. Ainult siin oli neid
tunduvalt rohkem. Magamistuppa pääses kahe riiuli vahele jäetud kitsast pilust.
Toa valgemal poolel olid laud ja kolm tooli, ja nagu kõigis teisteski tubades,
neli seinakappi. Ühest leidsin oma asjad. "Vähemalt püsib see filoloog üsna
sümpaatselt vait," nentis kare hääl, mille omanik oli mind kunagi Jooga toas
sõimanud. (" Igasugused naised olgu viie minuti pärast toast kadunud! Vähe
sellest, et sa kasse pead, Jooga, nüüd oled sa hakanud ka filolooge pidama. Ole
lahke, pea keda tahes, aga jumala pärast, tee seda mujal! Kas ta siis ei lähegi
ära?! Kus on kirves? Jooga, sa tahad tappa saada; aga kõigepealt peksan ma need
naised siit välja! " Tamur kolistas rõdul tühja taaraga, kostis millegi
purunemise klirin. " Ma võin ka Tallinnast 20 sõpra siia kutsuda ja neile õlut
pakkuda ning öelda, et nad võivad ära minna just siis, kui ise heaks arvavad. ")
Madise sõbralik nägu ilmus kappidevahelisse prakku, vaatas minu voodi poole -
panin silmad kinni - ja kadus. Hääled muutusid vaiksemaks. " Seni, kuni ta
suudab talle midagi pakkuda, huvitab ta Joogat. Tal on Jooga senistest naistest
kõige ilusam keha, " kuulsin Madise sosinat. Kedagi ega midagi ei olnud näha.
Lamp eestoas kustus. Valitses hämarus. Mõnikord liikus läbi udu mõni kogu, et
sekund hiljem varjuks muutuda, seejärel eimillekski. Kuid põrand oli puhas -
kusagilt oli meelde jäänud tuhka ja poriseid jälgi täis põrand ning
pudelikildude hunnik nurgas. Maas prahi hulgas helkis peenraha, väikesi naelu ja
kirjaklambreid. " Ma ei taha süüa. Isegi kotlettide lõhn ajab mul südame pahaks.
Kõik kohad valutavad. Eile öösel olin ühikavalves, hommikuks olin omadega
täiesti läbi, " ohkas Kala ja pööras teise külje. " 644-s jälle joovad. Nägin
raamatukogus Joogat: ülikonnas, mantlis, kaabus. Tahtis raha laenata, aga ma ei
andnud, " vastas Madis. " Tabagu teda katk nii lipsuga kui trussikute väel! "
siunas Kala. " Mulle on ta ka viis rubla võlgu. Ta on siin kõigile kõvasti sitta
keeranud, mitte ainult sulle - olid sa Gerda või mis su nimi oligi. " Pühapäeval
läksin linna jalutama. Olin veel väga nõrk. Puudelt langesid viimased lehed.
Tänavad tundusid imelikult lagedad. Linna kohal rippusid rasked pilved. Alles
mõne nädala eest õhukesed ja läbipaistvad varjud olid tumedad ja liikumatud. Jõe
pruun vesi oli tõusnud kaldaäärsete puude alumiste oksteni. Ülikooli peahoone
oli suletud, samuti apteegid. Süda läks pahaks, külmavärinad tulid tagasi,
palavik tõusis. Istusin tükk aega telegraafis, et saada sooja. Ma ei olnud mitu
nädalat emale helistanud. Kellega sa ühes toas oled, uuris ema; kas stippi oled
juba saanud. Valetasin, et olen; toas elab peale minu kolm tüdrukut meie
kursuselt. Raha sai otsa ja kõne lõppes. Justkui väga kindel pind oleks äkki
jalgade alt tõmmatud. Tuba oli hämar. Põles punane lambike ja Madis istus
ninapidi koos võõra tütarlapsega. Väljusin koridori ja süütasin sigareti. Neiu
tuli varsti välja ja ütles minust mööda minnes: "Võid tuppa minna." "Kas sa
lähed minu pärast ära?" " Ei, mul oligi aeg. Tädipoja käest saab vahel häid
linte. " "Madis on oma onutütrest rääkinud," ütlesin vabandavalt. Hiilisin
vaikselt tuppa. Laual oli suur korvitäis sügisjoonikuid. Nädala jooksul käisin
kolmes loengus: pedagoogikas, tänapäeva eesti keeles ja väliskirjanduses. Kahes
viimases jäin loengu keskel magama; käsi kirjutas automaatselt konspekti
üksikuid sõnu. Pärast oli kõik loetamatu ja absurdne. Read tormasid üksteisele
otsa ja osadel sõnadel puudus lõpp või algus. Kõndisin sihitult mööda ülikooli
raamatukogu. Mõte mistahes tegevusele oli vastumeelne. Paiguti kartsin, et
varisen kohvikus, tualettruumis või garderoobis kokku. Arstipunktis oldi
sõbralikud ja kirjutati välja retsepte. Süda oli valuvaigistitest paha. Õhtuti
muutus hambavalu väljakannatamatuks. Visklesin voodis valust oimetuna, sel ajal
kui Kala või kolmas meie toa elanik Konspiraator eestoas õppisid. Mulle pakuti
süüa, kui õhtuti koolist või raamatukogust saabusin. Ma ei rääkinud endast.
Võib-olla tegid nad oletusi, kuid keegi ei küsinud midagi. Pidin ise oma
probleemidega hakkama saama. Kõigil oli eraelu; mina ei tahtnud oma isiklikku
elu mäletada. Tuli oodata. Hakkasin suitsetama. Konspiraator jättis suitsupaki
tavaliselt aknalauale. Võtsin sealt päeva jooksul paar sigaretti. " Sa vist ei
oska seda eriti hästi, " arvas Konspiraator, kellega koos rõdul suitsu tegin, "
sisse tuleb tõmmata, vaat' niimoodi. Aga võib-olla sööksid sa hoopis meelsamini
kommi? " Ja ta kraamis taskust lagedale paki karamelle. Mõnikord tahtsin olla
surnud. Mõtlesin, et kui niisugusel moel - suitsetamisega - ennast tõestada
tahan, olengi peaaegu surnud. Suits kannab mind ära; muutun osaks linna alatasa
katvast udust. See oli suur muutus. Ema hakkab mind miilitsaga taga otsima. Minu
kohta avatakse toimik. Teadsin, et tahe kannaks mind miilitsate ja ema eest
kaugele, ent kõige hullem oli see, et ma ei tahtnud. Olin väsinud. Ma ei suutnud
ühes hetkes mitmele asjale mõelda ega talunud pingutusi. Olin ajas kinni: polnud
mõtet põgeneda millegi eest, mis ajas liikus. Ettearvamatus tõmbas mind ligi.
Tabletid mõjusid: valu kadus. Muutusin uimaseks ja tajusin ümbrust nagu paksu
klaasi tagant paistvana. Ilmus rõõsa näoga noormees, jope seljas, silmad
punased: " Tere. Kas mäletad mind veel? " "Sugulane?" " Jooga kutsub mind
Franckiks. Tahtsin tegelikult midagi küsida - aga mitte siin. Ega sa tahaks meie
tuppa tulla? Elan siin kõrval. Praegu pole teisi. " Franck kandis liibuvaid
teksaseid, mis mõjusid ta jalas veidralt vanamoodsaina. Istusime voodile; voodi
kõrval oli uhiuus pruun öökapp. Sel oli neli sahtlit ja külje peal tabalukk.
Franck pani mu pilku tähele. " Ostsin endale mööblit. Kõik imestasid. Ei taipa,
mis neil viga on. " Uurisin kappi eest ja tagant. Olin ühikas elanud kõigest
kuu, aga teadsin, et siin ei olnud kombeks mööblit osta. Asjad toodi elaniketa
tubadest, kui vaja oli. " Ma ei saa inglise keelega hakkama, " kurtis Franck, "
õppejõud sõimab. Ma ei taha enam loengusse minna. Teised kõik saavad aru, aga
minu jaoks räägib ta liiga kiiresti ja ma ei jõua midagi ... Kas sina ei oskaks
mind aidata? " " Ma ei tea. Ma ei oska üldse inglise keelt. Aga sa hakka hoopis
saksa keelt õppima. " Sugulane noogutas innukalt. " Mul oleks vaja vanemaid, kes
mind suunaksid, " ütles ta nukralt, " aga isal pole minu jaoks aega ja võõrasema
ma ei huvita. Ja siinsed inimesed on ka nii imelikud. Kas tead, et kui meile
esimese septembri aktusel üliõpilaspiletid kätte jagati, siis Joogale
plaksutati? Ja vilistati. Terve saal! Eks see oli, kui nii võtta, üsna alandav.
Üks hästi väike kõhn isik sorakil juustega läks vudinal piletile järele. See oli
küll naljakas. Kõik teadsid, et see on Jooga. " Sugulane keeras kapi lukust
lahti ja tõi välja karbi sprotte ja saiakäntsaka. Kui endale saia lõikasin,
libises nuga mu käes. Lõikasin endale kogemata üsna valusalt sisse. Rebane läks
näost valgeks. "Kas sul sidet on?" Ta sidus sõrme ettevaatlikult kinni ja oli
kuidagi kohmetu. Madis seisis peegli ees: " Otsustasin uuesti habet kasvatama
hakata. Kas sa tõepoolest ei taha midagi süüa? " "Ei." "Ma tulen mingil ajal
veel." "Jätan siis ukse lahti." Kustutasin laetule ja heitsin uuesti voodisse.
Kell oli pool kaksteist, kui Madis tuli, käes pann ja kartulikott. Mõtlesin, kas
ta jääb kauaks niimoodi ühiselamu ja eraka vahet käima. Ta oli dusi all käinud.
Erakas ei olnud veevärki sees. Teesklesin magajat. Madis läks kartulipanniga
kööki. Ajasin end üles. Ta oli ukse lukustanud. Lootsin, et ta läheb kuhugi
mujale neid kartuleid sööma. Palavikku oli täpselt kolmkümmend kaheksa. Kapis ei
olnud enam ravimeid: küllap sõi neid ka Kala. Oli juba teine november. Ma ei
hakanud kokku arvama, kui kaua selles toas olin elanud. Läksin 644. See oli
tuba, kus elas Jooga. "Kas teil on -" Mulle ei tulnud järsku meelde, mida
tahtsin küsida. "On, on," vastas keegi tooniga, mis ei ennustanud midagi head.
"Midagi palaviku mahavõtmiseks," kogelesin. Jooga tõusis ja tuhnis riiulis, nii
et paberid lendasid. Tõstsin need põrandalt: numbrid ja arusaamatud graafikud.
"Teeb suu lahti ja võtab sisse." "Ära siin oksele hakka," soovitas kõrgi ilmega
ilus poiss. "Ise koristab, kui paki maha paneb," arvas Jooga, "eks ole, Ivo."
Ivo muigas. Riides oli ta kallimalt kui keegi teine. Tal olid lühikesed tumedad
juuksed, mis tulepaistel läikisid, ja pruunid säravad silmad. Ta ei olnud seda
nägu, et elab ühiselamus. Ka Jooga oli juuksuris käinud. Pöetud pea andis talle
paipoisi ilme. Tema ümmargune nägu oli tibake rumal ega meenutanud sugugi kuulsa
Võrumaa nõia lapselast, kelle ta väitis enese olevat. Tegin 644-st kiiresti
minekut. Ma ei maganud ega olnud päris ärkvel, kui ukse taga hääli kuulsin
arutlevat. " Vahest võtab ta und, " oletas Jooga. Avasin uimaselt ukse ja seisin
vastamisi Jooga ja Ivoga. "Vahetab kesta," soovitas Jooga, "tahtsin sulle
lihtsalt klaasi madeirat pakkuda." Panin teised riided. Kui ust lukustada
tahtsin, otsisin asjatult võtit. Jooga oli selle tasku poetanud. Sirutasin käe
ja ta loovutas võtme vastumeelselt. Laualina asendas 644-s päevinäinud
päevatekk. Tuba nägi välja samasugune kui meie oma. Laud asus akna all, sellal
kui meil oli see tõstetud seina äärde. Laual oli pudel ning kolm puhast pitsi.
Mul oli tunne, et minu kulul plaanitakse teha halba nalja. Ivo ja Vladimir -
pikk heledapäine poiss, kes samuti 644-s elas - tulid panni, kartulite, munade
ja sibulatega. "Filoloogi ei maksa kartulitele ligi lasta, ta ei oska neid
nagunii koorida," õpetas Jooga teisi. "Siis teeb võileibu," ütles Ivo. "Ärge
Filoloogile liiga tehke," hoiatas Jooga panniga kööki siirdudes. Ma ei hakanud
pead murdma, mida ta taotleb. Läksin oma tuppa ja keerasin ukse lukku. Järgmisel
päeval jäin raamatukogus õpikute taha magama. Peale ärkamist nägin kõike läbi
vine; mõni vastutulija ütles tere, aga ma ei tundnud kedagi ära. Sõin kohvikus
tahvli sokolaadi ja enesetunne paranes. 644 ust avades tekitasin korraliku
tuuletõmbuse. Vladimir istus laua taga ja kirjutas. Ma ei olnud temaga iial
rääkinud. Küsisin: "Kuidas elad?" Õlakehitus. "Kuidas Jooga elab?" " Jooga läks
ülikooli looduskaitseringiga matkale. Ta ütleb sulle ilmselt veel mõndagi
põnevat. " "Eks ma siis oota." "Mina juba kuulsin." Panin suitsu põlema.
Küsisin: "Millest see tuleb, et siin kõik nii närvilised on?" "Mida või keda sa
mõtled?" "Minu arust on siinne elulaad ebanormaalne ..." Vladimir osutas
toolile. Istusin. " Elulaadi iseenesest saab aktsepteerida, " ütles ta sõnu
venitades ja vaatas mulle pilkavalt otsa. " Närvilisusel on palju põhjusi.
Näiteks kui minul on homme kontrolltöö ja teine tahab juua, ja tegelikult tahan
ka mina vaikselt juua, siis lendab kontrolltöö kahtlemata kuradile. Sugulane ei
suuda siin muidugi olla, aga temagi muutub. Ta ei tunne kombeid. Alguses ta
ülbitses, aga talle astuti nina peale. Rollist kinni pidada polegi eesmärk. Roll
on mõnikord vajalik, et mõnest olukorrast kergemini pääseda. Kui soovite: selle
rolli nimi on väikekodanlikkus. Oskus kõigiga hästi läbi saada. " " Aga Jooga ei
saa ju! Ta tahab kõiki mõjutada, aga ise ei saa aru, kui teda mõjutatakse. " "
Mis sellest siis on, kas saab aru või ei saa? Mida see muudab? " "Loll on ikka
targast õnnelikum." " Ja mis siis lahti, las ta olla õnnelik. Löö talle käega.
Igaüks on oma õnne sepp. Mis on sulle kõige tähtsam? " "Praegu ainult see, et
siin õpin," vastasin. " Mis teil Joogaga õieti juhtus? Ta oli täiesti endast
väljas. " " Õhtul kutsus ta mind siia veini jooma. Läksin oma tuppa ja heitsin
magama. Siis keerati uks korraks lahti ja uuesti kinni tagasi. Arvasin, et Kala,
kes oli ühikavalves, käis toast midagi võtmas. Siis taipasin, et keegi on toas.
Kala oli Jooga sisse lasknud. " "Kes oli selleks ajaks paras pump," märkis
Vladimir. " " Suudlen ainult korra ja lähen siis ära, " ütles Jooga. Keerasin
selja ja olin vait. Kui üle õla vaatasin, oli Jooga juba särgi Madise voodile
visanud ega kavatsenudki lahkuda. " Sa ei olegi veel läinud? " imestasin. Jooga
ronis minu juurde ülemisele narile. Kui ta ennast oli mugavalt sisse seadnud,
lükkasin ta alla. Ta kukkus seljaga vastu alumise reformvoodi serva. Ta võis
kõvasti haiget saada. " "Mis ta sulle ütles?" tundis Vladimir huvi. "Ma pean
suitsu saama," ütles ta, kui oli voodite vahelt oma riided kokku korjanud.
Lamasin teki all ja ootasin, mis edasi juhtub. "Kus võti on?" küsis Jooga ja
raputas tagajärjetult ust. "Ei tea." "Hea küll, anna võti siia." " Ütlesin, et
ei tea. Sul pidi ju muukraud olema. Eks mine samamoodi kui tulid. Rõdu kaudu
saab ka. " Jooga lõhkus kapis ja tormas siis kahvliga ukse kallale. Varsti
viskas ta kahvli kappi tagasi, raius lukku noaga ja vandus. Uks ei avanenud.
"Igatahes viimane kord sul siia tulla," ütlesin. " Mulle pohui, viimane või
mitteviimane, tead, käi kus ... kurat! Seda sa veel kahetsed! " Kui Jooga väga
närviliseks muutus, susises ta nagu uss. Ma ei kavatsenud sel moel kätte maksta.
Jooga korjas rabinal oma riided kaenlasse, nagu ei oleks aega neid selga panna,
ja kadus rõdule. Piilusin talle järele. Härmas rõdudel ei olnud enam kedagi.
Küllap oli 644 rõduuks lahti. Keerasin meie oma riivi ja jooksin rätikut käigult
haarates vannituppa. Ennast pestes meenus, et tuba jäi lukustamata. Jooga võis
tulla ja selle kättemaksuks kinni keerata. Olin vanni läinud öösärgi väel.
Lippasin märjalt tuppa. Kala pidi valvest tulema pool kuus. Ta käib seal kolmel
ööl nädalas. " Vladimir viirutas pastakaga ruudulist vihikulehte enda ees laual.
Lehele oli tekkinud üksildane ja süngeilmeline kalju keset merd. " Kala saabus
tegelikult pärast kümmet. Olin talle hoidnud ühe oma kahest sigaretist. Kala
näis ärapahandatuna, isegi tema nina paistis pikem ja teravam. " Täna öösel oli
siin täielik hullumaja. Igasugused tüübid jalutasid ringi. Läksin seitsmendale
magama. Mingil ajal ärkan üles ega saa millestki aru. Õigemini äratatakse. Kaks
roheliste plekkidega kaltsudes tüüpi, värvipotid ja pintslid käes, tulevad
koputamata sisse ja ütlevad, nagu oleksid omas kodus: "Meil on vaja rõdule
minna." Mul jäi suu lahti, ei osanud isegi sõimata. " " See kulus sulle ära, "
leidsin. " Kas see, mida sa ise õhtul tegid, oli eetiline? " "Kas ma panin Jooga
siia luku taha või?" imestas Kala süütult, kui olin sündmustest ülevaate andnud.
" Vähe sellest. Hiljem sattusid siia kaks tüüpi, kes tulid just 644-st. Nad
kirjeldasid, kuidas sinna ilmus porgandpaljas Arnold Kala - rõdu kaudu - ja
suitsu nõudis. Mul õnnestus tüübid suurivaevu välja visata. Ilmselt olid nad
needsamad vargad, kellest siin kõik räägivad. " 644-st naastes ütles Kala: "
Jooga kaebas sinu peale. Oli teine üleüldse õnnetu ja norgus. Aga siia tuppa ma
teda enam ei lase. Saadab täiesti suvalised tegelased öösel meie tuppa! Nüüd
vaata, et midagi kadunud ei ole! " See oligi kõik. " See oli kõige pikem lugu,
mida olin kellelegi ühiselamus rääkinud. Mul hakkas piinlik. Mööda Vladimiri
joonistatud merd purjetas viikingilaev. Vladimir paistis leebe ja heatahtlik. Ta
ringutas ja pani minu järel ukse kinni. Ta oli tõesti väga pikk mees. Õhtul
vaatas Sugulane üle ukse: " Ma sõidan nüüd ära. Juba poole tunni pärast. Koju.
Tohib õuna võtta? " "Võta, võta." "Ma ei saa midagi teha, et ma millegipärast
kogu aeg kole näljane olen." "Võta veel, ära häbene." "Tahtsin küsida, kas sa
sprotte tahad?" Sugulane tõi selja tagant välja käe kahe kalakonserviga. "Kas
sul pole sprottidega midagi teha või?" küsis Konspiraator hämmastunult. Seni oli
ta vaikselt laua taga õppinud ega olnud millegagi märku andnud, et on märganud
Sugulase ruumisviibimist. "Sinu nimi oli vist Franck?" küsis Konspiraator oma
tavalise veidi nasaalse häälega. Tema prilliklaasid välgatasid; kui ta rääkis,
olid näha tühikud ülemises hammastereas. Olin kuulnud, et Konspiraator on mitu
aastat vangis istunud. Polnud midagi, mis kuuldust tõestanuks või ümber
lükanuks. Konspiraatori käel oli tätoveering. Kui ta särgiväel oli - nagu praegu
-, võis näha, et ta on võrdlemisi lihaseline. Juuksed olid tal juba peast ära
minemas. Sugulane ehmatas. " Aitäh, " naeratas Konspiraator oma hambutut
naeratust, " vastutasuks annan head nõu. Sa oled päris ilus poiss. Ära siia
tuppa nii tihti tule. Kala on meil, noh, tead küll Kala? Vaat' tema ja Madis,
neile just sellised ilusad poisid nagu sina meeldivadki. Kas sa ise pole sellest
aru saanud? Ole ettevaatlik. Jah, sama Madis, kes elab erakas - prillidega. "
Konspiraator süvenes taas õpingutesse. "Kas see on tõsi, mis ta räägib?"
sosistas Sugulane ärevalt. Kehitasin õlgu. Tegelikult käskis Kala tõepoolest
Sugulasele hirmu naha vahele ajada - kõik olid poisist tüdinenud. "Nojah, ma
siis lähen," ütles Sugulane. Konspiraator toetas pea lauale. Ta ei olnud mitu
ööd ühiselamus ööbinud. Ta kuulus nende väheste hulka, kes kunagi ei kurtnud
rahapuudust või seda, et kontrolltöö on tulemas. Tal oli alati suitsu. Minu
nähes ei teinud ta midagi muud peale õppimise. Kuid mõne päeva pärast tõi ta
tuppa tüdruku. Alguses nad lihtsalt õppisid koos ja neiu lahkus hilisõhtul.
Kalalt kuulsin, et see on mingi õppejõu tütar. "Ma ei suuda ikka veel harjuda,
et siin toas Filoloog elab," tunnistas Tamur 644-st - sama mees, kes mind kunagi
sõimas. Tal olid kongus nina ja silmadele langev tukk ja mõnikord jättis ta
mulje mehest, kes on asunud võitlusse kogu maailmas valitseva ebaõiglusega. "Eks
võta ta siis enda tuppa," soovitas Kala. " Olen näinud n arvu naisterahvast, kes
on Joogaga maganud. Juba see fakt räägib enese eest! " ütles Tamur. "Ma ei maga
enam Joogaga!" protesteerisin. " See ei puutu asjasse. Milleks isiklikuks minna?
" "Sina tõid selle teema sisse!" " Mina? Ühesõnaga, mul on neist
naisterahvastest juba kindel pilt kujunenud. Lisaks kindlale pildile Joogast.
Muuseas, Filoloog, kas teie Joogaga viisite rõdult minema tühja taara, sel ajal
kui meie Vladimiri ja Tarmoga kolhoosis olime? " "Mina seda ei teinud." "Aga
Jooga, see türakummardaja, küll." " Hea küll, Tamur, " ütles Kala ja vinnas oma
luise kere püsti, " kus toas me kaarte mängime, kas meil või teil? See tähendab,
kas Jooga on praegu seal? " "Läks paari tunni eest mingit naisterahvast
pulkama," ütles Tamur ja marssis uksest välja, õnnistanud mind õela pilguga.
"Kas tahad kartuleid koorida?" küsis Madis. Olin magamata ja mitte eriti
näljane, kuid võtsin noa, sel ajal kui Madis liha tükeldas. Õhtul kella üheksa
paiku algas lumesadu. Seisin kuuenda korruse köögis, kus lambipirn oli läbi
põlenud. Süüa tehti sellepärast seitsmenda korruse köögis, mis oli kõige
lähemal. Maantee oli äsjasadanud lumest hele ja isegi nii kõrgelt vaadates
krobeline. Lund muudkui langes. " Gerda, kuule. Võiksid pooleks tunniks jalutama
minna, " ütles Konspiraator, kes oli tüdrukuga voodisse pugenud. Kala käis
vahepeal korra toas, aga noori nähes tegi minekut. Ta istus 644-s, kuhu laekusin
minagi. "Mind pagendati." Heitsin ühte alumistest vooditest, mis näis olevat
vaba. Tukkusin ja nägin isegi und. Unes võtsin Franckil kaela ümbert kinni ja
suudlesin teda. Ruum oli täis muusikat ja varjusid. Laua taga, akna külge
kinnitatud kõikuva lambi all istus brünett tütarlaps nimega Merit. Ta kuulas
hajameelselt noormeest, kes näis olevat sama purjus kui ta isegi. Vajusin
voodile. Pea käis ringi. Franck vaatas uduse pilguga põrandale; tal olid
kõrvaklapid peas. Ärgates sain aru, et kuuldud hääled olid tõelised: Jooga oli
saabunud ja vaidles kellegagi. Aeg-ajalt kostis naise naeru. Varsti kuulsin, et
Jooga tuikus oma voodisse; kas üksi või kahekesi, seda ei suutnud ma kindlaks
teha. Kell lähenes neljale, kui 644-st lahkusin. Konspiraator ja Kala õppisid
veel. "Kas Jooga jäi Magnusega jooma?" küsis Kala. "Ei, ta jäi magama ja ajas ka
mulle oma norskamisega une peale," ütlesin ja kiskusin riided seljast. Ronisin
paljalt linade vahele. Ma ei märganud, millal teised magama heitsid. Ärkasin
selle peale, et uks langes kõva pauguga sneprisse. Kell oli kümme. Ilm oli
sombune ja hämar. Ma ei olnud eriti virge. Andsin endale vaikimisi korraldusi:
esimene liigutus - kittel selga, teine - kella vaadata, kolmas - spiraal
teekannu. Ukse lahti tegemine oli viga. Magnus tormas koputamata sisse, nõnda et
magav Kala oleks pidanud püsti kargama ja tulija läbi sõimama. "Kus on Madis?"
karjus Magnus, kes oli vähemalt kahekümne kolme aastane ja meist kõigist vanem.
Magnus oli kuuldavasti ühikavanem ja õppis kolmandal kursusel. Olin näinud teda
sageli kas sisenemas või välja tulemas uksest esimesel korrusel, millel rippus
kummaline silt: "Videoteek". " Tsst! Kala magab! " " Mne pohui, magab või ei.
Mulle on Madist vaja, ja ruttu! " "Madis magab oma erakas." "On see kindel?" "
Eks mine ja vaata. Ta elab lähedal. " " Ei viitsi. Ma tean, kus ta elab. " "Ma
tean, et sa tead." " Jah? Mida sa veel tead? " " Ma tean kõike. Ka sinu kohta. "
"Huvitav, mida sa minu kohta tead?" " Miks ma peaksin seda ütlema? Kas sa ei
tea, et info maksab? " "Millega mina maksta võin?" küsis Magnus vaikselt ja
huvitatult. Ta paljastas naeratades teravad valged hambad. Kala voodi nagises.
Magnus kadus. Kohv oli jahtunud. Loengutesse polnud enam mõtet minna. Need olid
alanud kaheksast. Läksin hoopis arsti juurde, sest keegi rääkis, et
arstitõendiga saab sessipikendust. " Teil on kehvveresus, " ütles arst, " teid
peab haiglasse panema. Tehke uus vereanalüüs. Kohe täna. Esimesest detsembrist
on haiglakoht vaba. Tahate te akadeemilist või? " Ma ei olnud selle arstiga
kohtunud, enne oli teine. " Ma ei imesta - sellise vere puhul. Millal te viimati
vereproovi käisite tegemas? Siis, kui sisse astusite? Saate nädalaks koolist
vabastuse. Siis tulete tagasi. " Sadas laia märga lund. "Teil on väga vedel
veri," ütles õde, kes vereproovi võttis. Läbi aknaklaasi nägin, et igal pool
poodides olid järjekorrad. Sillutisekivid Raekoja platsil olid sulalumest
libedad. "Miks sa kogu aeg naeratad?" küsis Vladimir, kellega ühiselamusse
sisenedes kokku põrkasin. "Miks see teid kõiki nii väga häirib?" Vladimir
kergitas sõrmega mu kübara serva: "Sarnaneb maskile." "Nagunii lähen varsti
haiglasse." "Miks?" "Kehvveresus." "See on ju hirmus haigus," ütles Vladimir ja
läks. Viskasin riided seljast ja läksin dusi alla. Läbi veesolina kuulsin samme
toaukse taga. Päris kindel ma selles ei olnud. Tuba oligi tühi. Keerasin ukse
enda järel lukku ja hakkasin riietuma. Kleidilukku kinni vedades kuulsin
koputust. "Tuled just sel ajal, kui riidesse panen." " Anna andeks. Lähen siis
ära, " ütles Vladimir. " Võid sisse tulla. Lõpetan kohe. " "Kus meeskond siis
on?" " Ei tea. Koolis. Käisin dusi all. " Sidusin juuksed kokku ja värvisin
peegli ees huuled ära. "Hakkad kuhugi minema?" "Ei." Mul oli millegipärast
tunne, et midagi peab juhtuma, tuleb õnnetus, olen üksi ega suuda eest ära
joosta, põgeneda. Ma ei tahtnud minna haiglasse. Teadsin, et ei harju sellega:
seal saan ainult aknast välja vaadata, kui sedagi. " Miks te Tamuriga kogu aeg
vaidlete? " küsis Vladimir. " Kas te ei saa teineteisest aru? " Öösel kell kaks
koputati arglikult. Kala magas sügavalt. Koputaja ei tüdinenud. Olin tasa: las
Kala avab, kui tahab. Võtit keerati väljastpoolt. Madise hääl ja pudelikõlin.
Teesklesin, et ärkan: "Mis kell on?" "Olen poliitiline pagulane," sosistas
tütarlaps - toosama, kelle juures seitsmendal Kala mõnikord magas. Nüüd Kala
üles ei aetud. See oli mõistetav, sest Kala oli karsklane. Polnud just arukas
teda selleks äratada, et veini juua. Tütarlapsel oli rõõmsa hulkuri välimus ja
pealtnäha oli ta kaine. " Toakaaslane viskas ta välja, " ütles Madis. " Kas sa
ka veini tahad, Gerda? " Tal oli pudel kuuerublast margiveini. Libistasin ennast
asemelt alla. Tütarlaps jõi moepärast. Ta noomis heatahtlikult Madist, et see
vaeva ei näe, et ennast füüsikateaduskonda taastada. Madis andis lubadusi. Oli
ilmne, et ta ei kavatsegi neid täita. Vähemalt mitte niipea. Seegi juhtus
nüüdsama. Nagu õhtu ja öö ja järgmine päev ja järgmine õhtu Toomemäel haiglas.
Ilm muutus ootamatult jäiseks, nagu ei oleks ma veel õiget talve näinudki ja
näeksin seda ainult selleks, et mõista: kõik, mis veel aset leiab, juhtub minuta
- näen üksnes raagus puid, varemeid ja varemete kohal kraaksuvaid vareseid. Maja
teisel poolel, kus pole varju, on päike nii hele, et lumi hakkab silmadele. Kuid
seda tuleb mul ette kujutada. Meenusid septembri alguse varajased päikesetõusud
ja ukse juures hõõguv tulipunane reflektor - haigla oli võrdlemisi jahe; nelja
magaja nohin teisel pool kappi; pikad jalutuskäigud Emajõe ääres ja seegi, et
jooksin mööda nimetuid tänavaid, punased sukad jalas, pikk sinine seelik tolmust
hall. Äkki oli selge, mida poleks tookord tohtinud teha. Nägin und, milles
otsisin tablette hambavalu vastu. Suures tühjas akvaariumis lamas surnud
lestakala. Silitasin tema karedat selga. Siis saabus pimedus. 

Ühe aegumatu reegli järgi võib külastaud paikade väärtust määrata kaunis lihtsal
viisil – kas on soovi sinna tagasi minna või mitte. Esimese sõidu järel
heiastusid vaimusilmas aina ja aina Hiina-pildid. Tahtele allumatu kujutluslend
peatus otsekui sähvatustena Hiinas juhtunul ja Hiinas nähtul, peast voolasid
läbi jutukatked, mälestused roogade maitsest, ent eelkõige suurejoonelised
ehitised, maastikud ja toredad inimesed. Ma mõistsin: tegelikult pressib peale
kange tahtmine näha Hiinat uuesti ... Ja see unistus läks täide. Hiinas on kaks
monumentaalset vaatamisväärsust, mis on kujunenud selle suure riigi ja tema
pika-pika ajaloo sümboleiks. Esimest teavad kõik, see on Hiina müür, mis on
kunagi olnud koos paralleelmüüridega 5000 kilomeetri pikkune. Teine aga oli veel
ulatuslikum (koos paralleelharudega umbes 10 000 kilomeetrit), küündis Aasiast
Euroopasse, aga seda teist teatakse praegu natuke vähem. Teise nimi on Suur
Siiditee ja see on olnud aastakümneid varjus, sest teda kui võrdkuju ei läinud
vaja. Tulevikus teame Siiditeest rohkem ja müürist vähem. Asi on selles, et
minevik on ikkagi meie endi teha, Hiina valib ise sümboleid, mida tal on tarvis.
Suur müür sümboliseerib Hiina eraldatust, isegi ksenofoobiat, vanaajal koguni
muule maailmale vastandumist ja sellele ülalt alla vaatamist. Kõik võõrad olid
kõrgesti arenenud Hiina jaoks kunagi barbarid ning need võisid Hiinale tuua
kaela ainult pahandusi. Ja tõidki. Impeeriumid ei ole nii erinevad, nagu me
arvame – Hiina keisrid suhtusid välismaalastesse täpselt samuti nagu Rooma
keisrid, ainult et viimased ei ehitanud 10 000 li pikkust müüri, kuigi mõnel
pool nad väiksemaid juppe rajasid. Ka ei ole rahva hoiak paari tuhande aastaga
muutunud – inimesed ihkavad sinna, kus on parem elu. Ja kohapeal olijad suhtuvad
uustulnukaisse parimal juhul umbusuga kui mitte päris vaenulikult. Hiinas oli
vana- ja keskajal elu parem kui enamikus muus maailmas ning see tõmbas magnetina
kõiksugu rahvast – nii vallutajaid kui ka muidu sisseimbujaid. Nende tõrjeks
ehitatigi Hiina müür. Kui Rooma keisrid oleksid lasknud keset Euroopat rajada
Rooma müüri, siis oleks Rooma keisririik püsinud märksa kauem – mine tea, ehk
olnuks alles tänase päevani. Suurel Siiditeel oli aga hoopis vastupidine
funktsioon, mis tõestab, et kaubavahetus ja rahvastevaheline kooselu teeb kõiki
rikkamaks, ka kõige rikkamat. Siiditee ühendas Hiinat Kesk- ja Ees-Aasiaga ning
Euroopaga. Viskame korraks pilgu Euraasia kaardile. Odavaim ja kõige turvalisem
viis reisida on sõita laevaga mööda meresid. Hiinast Pärsiasse jõudmine
tähendanuks väga ohtlikku ja peaaegu tundmatut teed mööda Vaikse ookeani
meresid, mis tänapäeval kannavad nimesid Kollane, Ida-Hiina ja Lõuna-Hiina meri,
ning mööda India ookeani meresid, mida me kutsume Bengali laheks ning Araabia
mereks. Tormid avameredel ja piraadid kitsastes väinades oleksid nii
laevakaravanidele kui ka meremeestele kiire lõpu teinud. Seda teed hakati
kasutama alles esimesel aastatuhandel pärast Kristust. Hiinast Euroopasse jõuda
oli aga vanasti hoopis võimatu. Pärsia teekonda oleks olnud vaja jätkata ümber
Aafrika ja sellega saadi hakkama alles 16. sajandil. Kaks teist võimalust – kas
Põhja-Jäämere või Vaikse ja Atlandi ookeani kaudu ümber Ameerika lõunatipu – ei
tulnud üldse kõne alla, need ei ole tänagi kasutusel. Jäi üle ainult maismaatee,
ükskõik kui ohtlik ja vaevaline see ka polnud. Inimene lihtsalt ei saa paigal
püsida, inimest kihutavad tagant seiklushimu, huvi võõraste maade vastu ning
soov jõukamalt elada. Siiditeed kaudu vedas Hiina välja peamiselt siidi, aga ka
vaskpeegleid, bambustooteid, tervendavaid rohtusid, maaviljelus- ja
metallisulatustehnikat, hiljem ka portselani ja muud kaupa, vastu sai Hiina
kulda ja hõbedat, aga ka põllu- ja aiakultuure ning loomi – lutserni, puuvilju,
viinamarja, granaatõuna, pähkleid, kurki, porgandit, safrani ja vürtse ning
lõvisid, paabulinde, elevante, kaameleid ja paremaid võidusõiduhobuseid.
Siiditee ümbruses leidus mitmel pool üsna rikkalikult nefriiti ehk jaadi, mida
vanad tsivilisatsioonid on hinnanud kullast kallimaks. Jaadi pandi koos muu
vajamineva varustusega (näiteks naised, teenrid ja sõjamehed) keisritele ja
teistele ülikutele kaasa hauakambrisse, just jaadikostüüm või vähemalt jaadipadi
pidi palsameeritud surnu teises elus uuesti äratama. Ei reisi ainult kaup,
reisivad ka ideoloogiad ja religioonid. Mööda Siiditeed on Hiinasse tulnud
manihheism, budism, kristlus (nestoriaanluse ja monofüsiitluse vormis) ja islam
(viimane jõudis Ida-Hiinasse küll ka merd mööda). Guangzhousse jõudis islam juba
9. sajandil, kristlus sama teed pidi ametliku katoliikluse näol 16. sajandil.
Teada on, et 65. aastal m.a.j. oli Shandongi provintsis budistlik kogudus juba
olemas ja see usk oli saabunud Siiditeed pidi. Järgmistel sajanditel toodi
Hiinasse budausu manuskripte ning neid hakati hoolega tõlkima. 73. aastal saatis
Hiina 36-liikmelise delegatsiooni eesotsas Ban Chao'ga Läände, Ban Chao
asetäitja Gan Ying jõudis Rooma keisririiki ning külastas tagasiteel Pärsia lahe
äärseid linnu. Hiinast on Kesk-Aasiasse mööda Siiditeed jõudnud taoism ja
konfutsianism, ent nende levik ja mõju on seal olnud tunduvalt tagasihoidlikum
kui manihheismil ja islamil, eriti aga budismil Hiinas. Näete nüüd, maailmas
pole midagi muutunud, meie päevadelgi on valida täpselt samade tingimuste vahel
mis muiste – kes tahab teistega läbi käia, peab arvestama, et ta muutub ka ise,
kes aga tahab täpselt enda moodi jääda, peab eemale tõmbuma ning üksi elama. Kui
keegi kardab, et tema puhtus ja ilu saavad rikutud, siis peab ta piiri kinni
lööma; kui aga ollakse salliv teistsuguste, algul kole kummalistena tunduvate
elulaadide suhtes, siis hoitakse piir lahti. Kuidas on lood Euroopa Liiduga? Kas
jääme pigem vaesteks ja puhasteks eestlasteks või oleme jõukamad koos siia
tuleva muu rahva ja mõtteviisidega? Tänases Hiinas kerkivad pilvelõhkujad,
kõikjal näeme kvaliteetseid kiirteid, Hiina muutub üha avatumaks ja avatumaks
ühiskonnaks, sarnanedes väljanägemiselt Ameerikale, nüüd ei sobi Hiina müür enam
kuidagi Hiinat sümboliseerima. Nüüd tõuseb esiplaanile Suur Siiditee, mille
olemasolu tõestab, et hoolimata tohutust kaugusest, mis Hiinat on lahutanud
teistest kultuurriikidest, pole Hiina kunagi olnud päris täielik erak, vaid on
sõltuvalt siseolukorrast alati olnud kas suuremas või väiksemas läbikäimises muu
maailmaga. Ka Marco Polo reisis aastatel 1271–1274 koos isa ja onuga mööda
Siiditeed, tuli Itaaliast Väike-Aasia, Pärsia, Afganistani ja Pamiiri kaudu
Hiinasse, läbis Taklimakani ja Gobi kõrbe, jäi Hiinasse 17 aastaks, õppis
selgeks hiina keele, käis paljudes Hiina piirkondades, tagasiteel purjetas mööda
merd Pärsiasse, sealt ratsutas kaamelitega Genuasse, kus ta pandi vangi. Vanglas
dikteeris Marco Polo üleskirjutajatele oma reisimälestused, mis jäid kuni 17.
sajandini eurooplaste peamiseks infoallikaks Sise-Aasia, sealhulgas Kesk- ja
Lääne-Hiina kohta. Marco Polot peeti suureks luiskajaks, hulluks, aferistiks,
bluffijaks ja fantasööriks, tema teost pööraseks väljamõeldiseks. Eurooplane ei
tahtnud uskuda, et kuskil maailmas elatakse jõukamalt ja õnnelikumalt kui tema
kodumaal. Euroopas usuti sedasama mis Hiinas – meie oleme maailma keskkoht, meie
järgi joondub muu maailm. Just Marco Polo teose vastuvõtt Euroopas kinnistas
lõplikult Hiina ja Euroopa vastandumise, mis oli alguse saanud mööda Siiditeed
rändavate kaupmeeste suust suhu liikunud imelugudest. See kestab mingil määral
tänase päevani ning ei Hiina ega Euroopa ole seda kuidagi ära teeninud. Eesti
keeles ja meeleski on juurdunud, tõsi küll mujalt laenatud, ütlused ja müüdid,
mille sisuks on enese vastandamine sellega, mida teati Hiina kohta. Leidub neid
nii häid kui ka halbu. Hiina viisakus tähendab meil üliagarust teenindamisel,
hiina keel arusaamatust, hiina mõistatus lahendamatust, hiina piinamine aga
koledust ülekuulamisel. Ka meieni on jõudnud anekdoodid hiina söömakommetest ja
toitudest. Olgem leebed ja ärgem nimetagem seda rassismiks, andkem sellele
nähtusele pehmem nimetus – teadmatusest sündinud rahvuslik eelarvamus. Kogu
seesugune udune mütoloogia saab kunagi tänu tihedamale suhtlemisele asenduma
adekvaatse informatsiooniga. Ja eks seesugune eesmärk on mulgi, muidu ma seda
reisikirja ei kirjutaks. Mööda elutuid kõrbeid ja kõrgeid mägesid kulgev
Siiditee oli kasutusel ligi 2000 aastat järjest, kindlasti juba alates 2.
sajandist enne Kristust (ositi varem) kuni pideva laevatee avamiseni Hiinast
Euroopasse 16. sajandil. Siiditee oli antiikmaailma pikim ja rikkaim
karavanitee, mis läbis rohkem riike ja kultuure kui ükskõik missugune teine
tolleaegne tee. Riikide arv on aja jooksul muutunud, ent puhuti oli neid üle
kolmekümne. Tee algas Kesk-Hiinast, tollasest Hiina pealinnast Changanist
(Hiinas on pika ajaloo jooksul pealinnu olnud õige mitmeid), mis nüüd kannab
nime Xi'an, siidiliblika kasvandustest, suundus praeguse Gansu provintsi
aladele, läks kas põhja või lõuna poolt Taklimakani kõrbe Pamiiri, sealt kulges
põhjapoolne haru Kašgari (Kaši) kaudu läbi Turkestani Pärsiasse, edasi
Konstantinoopoli kaudu Euroopasse. Lõunapoolne haru läbis Afganistani, seejärel
Pärsia, jõudis Antiookiasse, kust pöördus kas Konstantinoopoli või Aleksandria
poole. Üks väiksem põhjapoolne haru riivas Kaspia merd, läbis Kaukasuse ja
jõudis isegi Krimmi. Pisemaid kõrvalharusid oli teisigi. Siid oli toonase
maailma kõige tähtsam kaup, mis tõi rikkuse nii keisrile kui ka tervele riigile.
Siiditee kaudu jõudsid Euroopasse jutud imepärastest riikidest idas. Siidist on
juttu Vanas Testamendist (Hesekiel 16: 10,14): " Ma riietasin sind kirjatud
riidesse, sidusin sulle jalga sandaalid, mähkisin sulle linase peakatte ja
katsin sind siidiga. [...] Nõnda olid sa ehitud kulla ja hõbedaga ja su riieteks
olid linased, siidised ja kirjatud riided. [...] Su nimi sai kuulsaks paganate
hulgas, sest see oli täiuslik kaunistuste tõttu, mille ma olin su ümber pannud,
" ütleb Issand Jehoova. Hesekieli elust on teada fakt, et ta viidi 597. aastal
enne Kristust Paabelisse vangi, järelikult oli tollal siid Lähis-Idas juba
olemas. Siidist ei saa mööda ka Aristoteles (surnud 322 e.Kr.), Aleksander Suure
kasvataja, tema kirjeldab siidiusside metamorfoose enam-vähem õigesti.
Järelikult oli tal informatsiooni, kuigi siidiliblika kasvatamisoskused, samuti
võtted, kuidas kookonist siidniiti kätte saada, olid Hiina suurimad saladused,
mida varjati kiivalt. Tänapäeval öeldakse kõige selle kohta know-how ning seda
kaitsevad patendid. Ja kes ei suuda või ei taha patenti osta, see peab ülal
tööstusspionaažikontoreid. Kindlasti tegeldi nii luuramise kui ka
vastuluuramisega juba tollal. Ka vanad sanskriti tekstid räägivad siidist ja
siidiussidest. Leidub siiski uurijaid, kes arvavad, et siidiussidest siidniidi
saamise saladust Hiinas keegi ei reetnud, see avastati Indias ja Iisraelis
iseseisvalt, sõltumatult Hiinast. Looduslikult kasvab siidiliblikas Jaapanis,
Koreas ja Hiinas. Euroopasse jõudis Hiina siid 2. sajandil pärast Kristust, läks
veel mõnisada aastat ning araablaste kaudu jõudsid Euroopasse siidiussid ning
oskus neid kasvatada. Siidrõivastest sai ka Euroopas võimu, rikkuse ja luksuse
märk, nagu see oli aastasadu varem juhtunud Aasias. Inimene, kes tahtis, et
temast lugu peetakse ja talle allutakse, pidi end näitama siidrõivastes, muidu
poleks tema ambitsioonidele keegi tähelepanu pööranud. Nimi Siiditee on pandud
tagantjärele, selle andis iidsele karavaniteele 1870. aastal saksa geograaf
Ferdinand von Richthofen, kes kaardistas arheoloogide poolt väljakaevatud linnu
Sise-Aasias. Täna peame tõdema, et Siiditeel on lisaks kauba- ja
kultuurivahetusteele olnud ka mingi eksistentsiaalne ja geopoliitiline tähendus.
Siiditeed pidi liikus Aristotelese õpilane Makedoonia Aleksander maailma
vallutama, ja olekski seda teinud, kui maailm poleks olnud liiga suur ning tema
elu väga lühike. Ta suri 323. aastal e.Kr. 33-aastasena! Põhjapoolset Siiditeed
pidi liikusid Tšingis-khaan ja tema järeltulijad, peale selle veel hästi suur
hulk väiksemaid maailmavallutajaid. Siiditee jagas kaheks isegi 19. sajandi
Aasia, lõunapoolseid maid püüdis koloniseerida Suurbritannia, põhjapoolseid
Venemaa. Ka N. Liidu kallaletung (kommunistlikule!) Afganistanile 1980. aastal
oli katse võtta kontrolli alla kunagise Siiditee piirkond, et rajada endale pääs
soojade veteni, India ookeanini, see tähendab jätkata Venemaa kunagi pooleli
jäänud vallutusi. Sulgeme hetkeks silmad ja kujutleme kaamelite lõputuid
karavane liikumas mööda ääretuid kõrbi ning kõrgeid mägesid. Kellad helisesid
öös, koerad haukusid, kuu heitis pikki varje lainjale liivale. Kaamelite
õõtsumine uinutas kaupmehed. Igas kurus varitses röövlisalk. Aga kaupmeestel
olid relvad ja relvastatud saatjad, keegi sõdureist pidas valvekorda, harilikult
jäid Siiditeele lebama ründajate laibad. Need ei vedelenud kaua, varsti lendasid
kohale raisakotkad, kelle pojad pesades ootasid toitu. Mõnikord karavan laulis,
tihti peatuti, et juua teed, siis jutustati imepäraseid muinasjutte – mäed, öö
ja kõrb õhutasid fantaasiat. Paralleele tuues võib öelda, et Siiditee oli
antiikmaailma ÜRO, siid toonane elektroonika. Kahju vaid, et inimesi, kes pika
tee otsast otsani kaamelitel läbi ratsutasid, oli siiski suhteliselt vähe,
teekonna Hiinast Indiasse, Araabiasse või Euroopasse ja vastupidi läbis
harilikult kaup. Ühed kaupmehed tõid kauba teatud punkti oaasilinnas või
mägikülas, seal ootasid ees juba teised, kes kauba üles ostsid ning tükk maad
edasi toimetasid, et see siis jälle ootajatele maha müüa. Siiski on teada, et
Marco Polo polnud sugugi esimene eurooplane Hiinas ning võib-olla oli tal koguni
Hiinasse minnes piisavalt eelinformatsiooni nii Hiina kui ka kogu Aasia kohta.
Kindlasti oleks maailm olnud hoopis teist nägu, kui kaubaga koos oleksid
liikunud ka inimesed, kui julgeid otsijaid ja õnnekütte oleks olnud rohkem.
Kindlasti poleks olnud Euroopa ja Hiina vastandamist ei anekdootide, müütide ega
reaalse poliitika tasemel. Nagu praegu, nõnda hoiti ka tollal kõike, mis puutus
oma sissetulekutesse, rangelt saladuses. Praegu ei või ametnikud öelda, kui
palju nad saavad palka, tollal hoiti seitsme luku ja riivi taga kauba eest
makstud hinda. Nii ei olegi täpselt teada, mitusada korda oli tõusnud siidi
maksumus, kui see ükskord Hiinast Euroopasse jõudis. Püüdis ju iga müüja ostjat
tüssata, väljakujunenud kindlaid takse ei olnudki. Olid vaid kaupmeeste tarkus,
kavalus ja kogemused, mis kõik olid sündinud soovist jõukaks saada. Kui väga
sügavalt järele mõelda, siis peab ütlema, et Ida ja Läänt lahutavad tegelikult
ainult eelarvamused, mis alles praegu hakkavad pikapeale hajuma. Kui poleks
olnud lõhet Euroopa ja Aasia vahel, oleksime me kõik elanud jõukamalt, paremini
ja turvalisemalt. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Kunagi on hiinlane meile
sama lähedane kui soomlane, me võime koos temaga laulda "Eesti piir käib vastu
Hiina müüri ...", saades loomulikult aru, et tegemist on naljaga. Juba täna võib
näha Suurel Siiditeel palju matkajaid, kes külastavad toonaseid linnu ja
külasid, millest mõned on kõrbeliiva ja mäevaringute alla mattunud, teistes
elavad aga praegugi inimesed, olgugi et nad räägivad teisi keeli ning usuvad
teistesse jumalatesse. Mina nägin Taiwani hiinlaste seltskonda, kellel oli
plaanis jõuda Istanbuli, sealt lennukiga tagasi kodumaale. Tõsi, nad ei
ratsutanud kaamelitel, vaid sõitsid Toyota džiipidel, aga sellelaadne
safariturism on praegu väga moes. Küll nad klõpsutasid! Aga siiski pildistasid
nad loodusest rohkem inimesi, peamiselt iseennast. Poseerisid restoranilaua
taga, ulatasid oma aparaadi reisikaaslasele ning lasksid ennast pildistada. Mina
oleksin rohkem loodust võtnud. Siiditee Hiina-osas võib reisida üsna mugavalt,
magada luksushotellides ning sõita õhkjahutusega bussides mööda kiirteid. Siiski
ei tungle Siiditeel praegu selline turistide murd nagu Hiina müüril, mille peal
rahvas liigub, küünarnukk küünarnukis kinni, ent Siiditeed tullakse vaatama ka
vähemalt nädalaks-paariks, mitte mõneks tunniks nagu Hiina müüri. Aga alustame
õiges järjekorras. Eestlasel on hea võimalus võrrelda Siiditee kaubavahetust
ning selle mõju ajaloole ja kultuurile meie Hansa Liiduga, olgugi et üks kulges
ainult piki maismaad, teine rohkem mööda vett, piki merd ja jõgesid. Kas meil
oleks tagantjärele midagi Hansa Liidule ette heita? Kui oleks, siis ainult seda,
miks see nii lühikest aega tegutses ning miks sinna nii vähe Eesti linnu kuulus.
Ainult kolm sajandit ja neli linna – Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Lend
Guangzhoust Ürümchisse, Xinjiangi-Uiguuri rajooni pealinna, Kagu-Hiinast
Loode-Hiinasse, seega diagonaalis üle Hiina, kestis pisut rohkem kui 7 tundi.
Kui palju on maailmas selliseid riike, mille kohal Boeing 757 saab sirgjoones
lennata nõnda kaua, lahkumata kordagi tolle riigi õhuruumist? Ega neid üle kolme
olegi – lisaks Hiinale veel Venemaa ja Kanada. USA lõunaosast Alaskani tuleks
sama pikk tee, ent siis peaks lennuk lendama tükk aega Kanada kohal. Seitsme
tunni sees on siiski ka 40-minutiline vahemaandumine Shaanxi provintsi pealinnas
Xi'anis, just selles linnas, kust Siiditee alguse sai. Ka nüüd müüdi seal
lennujaama ootesaali lettidelt siidi, siiski mitte rõivaid, sest riideturu on
vallutanud tehiskiust materjalid. Pakuti hoopis siidmaale ja imeilusasti tikitud
suuri siidsirme, siidi kunagine tarbefunktsioon on asendunud dekoratiivsega.
Meiesugused transiitreisijad aga ostsid letid tühjaks jakisarvedest ja
jakipulbrist, viimane pidavat olema parem kui Viagra. Hiina Rahvavabariik on
suur, väga suur, ja ka väga rikas ja mitmekesine riik. Kui palju on siin loomi
ja taimi, sealjuures rohkesti niisuguseid, keda esineb ainult Hiinas. Suurest
pandakarust on saanud maailma loodushoiu vapiloom, ja seda õigusega. Venemaal ja
Kanadas on tasandikud, stepid, taiga ja tundra, Hiinas lisanduvad neile kõigile
veel kõrbed ja mäed. Venemaa ja Kanada asuvad kliima poolest arktilises ja
parasvöötmes, Hiina parasvöötmes, subtroopikas ja troopikas. Kõiki kolme
suurriiki kaunistavad hiiglaslikud jõed, aga kõige pikemad neist on ikkagi
Hiinas. Guangzhou asub näiteks troopikas, seal on tulipalav ja mereline
ilmastik, Xinjiang aga Sise-Aasias, kus on ääretult kontinentaalne kliima –
suvel päeval samuti tulipalav, suvel öösel mõnusalt jahe, mõnikord isegi külm,
aga talvel valitseb käre pakane. Guangzhous vohab rohelus, Xinjingis on aga mäed
ja kõrbed. Ürümchi on üks Euraasia mandri keskpunkte. Teist olen ma näinud
Kõzõli linnas Tõvas. Euroopa keskpunkte on õige mitu, aule olla Euraasia
keskpunktiks pretendeerivad minu teada ainult kaks linna. Asi on selles, et
liigendatud äärejoonega pinna keskpunkti on väga raske ja keeruline täpselt
välja arvutada, mandri puhul aga tekib lisaks sellele kohe küsimus, kas saari ka
lugeda või mitte. Ürümchis on registreeritud ka suurim ööpäevane
temperatuurikõikumine maailmas – päeval +49 kraadi, öösel –2 kraadi. Kellad
Ürümchis näitavad aga sama aega mis igal pool Hiinas. Ajavööndite poolest võiks
Lääne-Hiina olla kell neli tundi taga, võrreldes Ida-Hiinaga, aga Hiinas on üks
aeg, mis tähendab seda, et Ürümchis on õhtul hilja veel täiesti valge ning
hommikul hämar. Veel üks tõik, millega tuleb harjuda. Meie mõistes tähendab
termin Lääs jõukust ning kõrget elatus- ja tehnoloogiataset, Ida aga seda, et
arenemisruumi jätkub veel küllaga. Hiinas on vastupidi – just Ida-Hiinas, Vaikse
ookeani rannikul ning selle lähedal, asuvad kõrgesti arenenud suurlinnad, täis
pilvelõhkujaid ja linnasiseseid kiirteid, Lääne-Hiina on aga just hakanud
arenema. Vaikse ookeani ääres näeb moodsaid ja kauneid Euroopa ja Jaapani
autosid, enamik neist küll Hiina tütarfirmades toodetud, Lääne-Hiinas aga
domineerivad senini rasked, kohmakad ja valjult mürisevad N. Liidu autod, eriti
veoautod või nende Hiinas tehtud analoogid Meie koos abikaasa Külliga jõudsime
kohale pimedas. Just enne maandumist nägime Tian Shani (varem kirjutasime
venepäraselt Tjan-Šani) mäeaheliku lumiseid tippe, mida loojuv päike punakaks
värvis. Taevas roosatas ning mäed punetasid, üksikud pilvetupsud olid värvunud
hõbedaseks. Kas võib olla veel kaunimat vaatepilti? Mulle on alati rõõmu
valmistanud jõuda kuhugi tundmatusse puntki pimedas – kõik jääb esialgu veel
saladuskatte alla, jääb põnevaks mõistatuseks, mis tuleb alles lahendada. Kas
võrdlus rõivastesse peidetud kauni neiuga on liiga meelas? Mulle meeldib
päikesetõusu ajal kardin hotelliakna eest tõmmata ning visata pilk uuele, seni
veel võõrale linnale. Ja kõige parem oleks siis, kui hotellituba asuks kuskil
kõrgel, väga kõrgel korrusel. Pean siiski täpsustama. Xinjiangi olin ma varem
näinud, õhtupunas valgeharjaline mäeahelik lennukiaknast polnud esimene
nägemine. Kunagi nooruses hipitsesin ma Kesk-Aasias, sõitsin hääletades
juhuslike autodega Oši linnast Kirgiisiast Tadžikistani, Pamiiri mägedesse
Murgabi külla. Murgabis ei olnud ainukestki rohututti, isegi mitte ainukestki
looma, alasti lapsed mängisid savionnide vahel punasel kõrgmäestikuplatool.
Võõrastemaja oli kõige suurem rajatis, aga räämas ja lagunenud, sissevarisenud
katusega. Küsisin sissekirjutaja käest, kuidas niisuguses kohas saab üldse
elada, tema, ise venelane, kes põlgas kohalikke, lõi käega ja ütles, et ah, nad
varastavad kogu aeg üksteise tagant. Mida seal varastada oli? Tühjusest ei ole
midagi võtta. Alles järgmisel päeval sain teada, inimesed käivad paar tuhat
meetrit allpool mägikarjamaadel oma jakkide juures, jakid annavad kehakatted,
kütte, piima ja liha. Platoole ülalpool taimede kasvupiiri oli aga otstarbekas
rajada küla, nõnda ei võtnud see ruumi jakkide karjamaalt. Kalju peidus
palvetava mehe käest kuulsin veel, et võõrastemaja oli kunagi olnud mošee,
millelt minarett oli usklike üle mõnitamise nimel maha lõhutud. See polnud mul
elus esimest korda endist islami pühakoda kurjasti kasutada. Eestile küllaltki
lähedases Tveri (tollal Kalinini) linnas oli Volga jõe ääres kõrts Vostotšnõi,
mis oli samuti kunagi olnud mošee. Ja seal oldi oma ateismis nõnda ülbed, et
isegi minaretid olid maha kiskumata ning joomakohale oli pandud irvitav nimi.
Kas ristijad teadsid, et koraan keelab alkoholi? Ent Pamiiris lookles mägitee
4500 meetri kõrgusel, lumepiirist ülevalpool, ning paremat kätt oli näha
Xinjiang. Lumi nii seal kui ka toonases N. Liidus oli mürkroheline, lilla ja
punane, mõnikord ka valge nagu lumi ikka. Lume olid kirevaks värvinud
mäestikuliivad ja kivipuru, mida tuuled ümberkaudsetest kõrbetest pilvede
kõrguselt kandsid. Riigipiir oli äärmiselt valvatav, sest Hiina Rahvavabariigi
ja N. Liidu vahel valitsesid parajasti pinged. Ööbisin Karakuli järve ääres nn.
varjupaigas (prijut), koobashurtsikutes, nägin, kuidas idast paistev kuu heitis
kuldset valgust mustale järvele. Ka nüüd paistis kuu ning kindlasti valgustab ta
praegugi Karakuli piirijärve, ainult et enam pole tegemist N. Liidu ja Hiina
Rahvavabariigi piiriga, vaid Tadžikistani ja Hiina Rahvavabariigi piiriga.
Ürümchi lennujaam on suur ja moodne, siit saab lennata Taškenti, Almatõsse,
Indiasse ja isegi Türki, Istanbuli linna. Ürümchi lennuliinid kulgevad
enam-vähem täpselt Suure Siiditee kohal. Oma sügavas olemuses on maailm alati
just niisugune, nagu see kunagi loodi. Paari tuhande aasta jooksul muutub ainult
tehnika, mitte põhisisu. Ka meilid liiguvad sama teed mööda edasi-tagasi, ka
rakettlennukid hakkavad lendama piki Siiditeega märgistatud marsruute ning
kindlasti ka telekineetiline energiavoog nihutab asju ja inimesi paigalt samas
suunas, kui niisugune imetransportöör kunagi leiutatakse. Lennujaama meeneletist
ostsin brošüüri "Xinjiang in brief" ("Lühidalt Xinjiangist") ja lugesin, et
Ürümchi lennuväli on suuruselt Hiinas viies ning see on reservlennuväljaks
Euroopast Pekingisse lendavatele hiidlennukitele. Kui näiteks Pariisist või
Viinist tuleva lennukiga midagi juhtuks, siis teeks see Ürümchis hädamaandumise.
Loodame, et see jääb ainult teoreetiliseks võimaluseks, mida praktikas kunagi
vaja ei lähe. Xinjiangi pindala on 1 miljon 600 tuhat ruutkilomeetrit, seega on
see suurem kui terve Lääne-Euroopa kokku. Xinjiang on pindalalt Hiina suurim
provints, mis võtab enda alla 16 protsenti tervest, pindala poolest maailma
kolmandaks oleva Hiina territooriumist. Ühendust linnade vahel peetakse siin
tihti lennukiga, nõnda et Ürümchi lennuväli teenindab palju provintsisiseseid
liine, rohkem kui ükski teine lennuväli Hiinas. Ja mis tuttavad kohad!
Turismikaardilt leian vaatamisväärsusena sellesama Karakuli järve, millest mul
on nii kenad mälestused! Tuleb välja, et 1955. aastal nimetati Xinjiangi
provints ümber Xinjiangi-Uiguuri Autonoomseks Piirkonnaks, selleks et N. Liidu
eeskujul näidata põlisrahvaste õitsengut, ja pealinna hiinapärane nimi Dihua (ka
Tihua) muudeti Ürümchiks, mis uiguuri keeles tähendab punane karjamaa ning mida
hiinlastel on väga raske hääldada, sest hiina keeles ei ole r-häälikut.
Hiinlased, keda linnas on 72,88 protsenti, kutsuvadki linna Ulumqi'ks või koguni
Wulumuqi'ks, niisugust nime näeb tihti ka ladinatähelisena reklaamidel.
Lennuväli asub 23 kilomeetri kaugusel kesklinnast, sinna sõitsime pool tundi.
Äärelinnade väikeste majade ees laiadel kõnniteedel kõrgete paplite all istus
rahvas laudade taga, söödi ja joodi. Inimesed elavad koos, kõik näevad, mida
naabripere sööb, pole seal mingit eraldiolekut nagu kõrgetes kortermajades.
Kesklinnas säras äride vitriinidel neoonreklaam, valgustatud kaubamajades
tungles rahvas. Pimeduses ei märganud, et Ürümchi erineks teistest Hiina
linnadest. Kõigis neis on hea hulk rahvast, jalgrattureid sama palju kui
jalakäijaid, rikšamehi vähem, mopeede ja mootorrattaid veel kasinamalt, ainult
autosid on nagu kirjusid koeri. Eestlane on harjunud suurema vahemaaga enda ja
võõra vahel, hiinlased on olude sunnil teistsuguse psühholoogiaga, nendel võib
distants olla pisem. Aga isegi kõige tihedama sagimise korral ei riiva hiinlane
kunagi kõrvalkõndivat inimest. Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui ma meenutan oma
õpinguaegseid rüsinaid Moskva metroos, aga Shanghai metroos valitses hiinapärane
korrektsus, keegi ei äianud küünarnukiga ribide vahele, nagu tegi vagunist
väljatungleja Moskvas. Ja niisugune asi avaldab mõju. Ka kõige avarama
ruumiihalusega eurooplane talub Hiinas inimeste tihedust enda ligiduses, lubab
teise inimese endale väga lähedale, sest tal ei ole hirmu, et keegi teda
puudutada võiks. Kord sõitsin Pekingis jalgrattaga. Kõik teised ratturid
sõtkusid müürina minu kõrval, ees ja taga, aga kokku me ei puutunud. Tundsin
mingit seletamatut kollektivismiõndsust, ent pabistasin veidi, kas ma ikka
suudan hoida sentimeetripikkust vahekaugust. Inimesed ajasid jalgrataste seljas
juttu, lobisesid mobiiltelefonidega. Ja korraga hakkas sadama vihma. Nagu üks
mees tõmbasid kõrvalsõitjad ratast peatamata selga keebi, neid oli oranže,
tulikollaseid ja helepunaseid. Ainult mina üksinda jäin särgi ja lühikeste
pükste väele. Asusime kolmetärni hotelli nimega Silk Road, mis tähendab
Siiditeed. Hiinas on vastuvõtuleti taga alati parasjagu rahvast, sissekirjutuse
vormistamisega läks tükk aega. Seal, kus Euroopas saab hakkama üks inimene,
teenib Hiinas mitu, ja niimoodi on igal pool, mitte ainult hotellides. Hoolimata
sellest, et Hiina areng on viimastel aastatel olnud üle kümne protsendi aastas,
ei kuuluta direktiivid rahvusliku koguprodukti ülikiiret kasvu Hiina
prioriteediks number üks. Kõige tähtsam on Hiina kõrgeima võimuorgani
Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu otsuse järgi hoopis igale inimesele töökoha
tagamine. Siit tuleneb õige mitu järeldust. Kõigepealt – ühistunde ülekaal
individualismi ees, millel on sügavad juured ajaloos ning mida üliegoistlikus
Ameerikas mõistetakse ehk ainult usuringkondades. Kahtlemata oleks eliidile
kasulikum tööpuudus, ent Hiina riik on otsustanud hoolitseda nende eest, kes
võidutrügimisel isikliku heaolu nimel teistele alla jääksid. Täieliku vabaturu
fanaatik ütleks siinkohal, et see, kes aheldab eliidi tegutsemistungi, paneb
puudust kannatama kogu rahva, kuna looduse poolt paremaks loodud inimeste
pürgimus omakasule ja rikkusele loob uusi töökohti ka neile, kes ise ei suuda
oma firmat püsti panna, kellel pole ei loomingulisi ega juhiandeid ning kes on
võimelised töötama ainult kellegi alluvuses. Hiinas on riiklikult reguleeritav
turumajandus ning seal on otsustatud teisiti, seal arvestatakse ka nende huve,
kes eluvõitluses kaotajaks jääksid. Vabaturu fanaatik ennustab, et kunagi lõpeb
niisugune poliitika täieliku krahhiga, praegu seebimullina paisuv majandus
lõhkeb haleda plaksuga, sest madalapalgaline rahvamass asutuse sees takistab
edasiminekut. Lähiajalugu pakub näiteid poolt ja vastu, kokku varisesid
vabaturule orienteeritud Mehhiko ja Brasiilia majandus, aga sama juhtus ka
karmikäeliselt riigi kontrolli all oleva Lõuna-Korea majandusega. Kahtlemata
tuleb leida õige tasakaal isereguleeruva vabaturu ning inimmõistusele allutatud
riigimajanduse vahel, seda tasakaalupunkti ka kõik soovijad otsivad, ent selle
leidmine on usuküsimus. Täpsemini – usuküsimus on veendumus tee õigsuses ning
propagandaküsimus on selle õigsuse kuulutamine. Paljud jutlustavad, et nemad on
õige koha leidnud, aga vastuvaidlejatel jätkub alati ümberlükkamatuid argumente,
mida edasiminejad ei pane oma veendumuses tähele. Minu meelest pakub pikema
ajalooperioodi vaatlus kinnitust riigikesksele ideoloogiale – pärast Teist
maailmasõda taassünnitati Euroopa majandus riigi valvsa pilgu all, nagu seda
Skandinaavia maades on kogu aeg tehtud. Aga ma tean, et ikkagi suudaks keegi
selle väite ümber lükata. Riigimajanduse häbistasid Venemaa ja venemõjulised
kommunistid oma hävitustööga ning usku selle headesse külgedesse on päris raske
taastada. Oodates hotellitoa vormistamist kuulsime uhkes vestibüülis vene keelt.
Minu esimene reaktsioon sellises olukorras on alati olnud seljapööramine või
vähemalt pilgu mahaviskamine, ma olen alati tahtnud teha nägu, et mina ei näe
ega kuule midagi. Siis aga ütlesin endale, et okupatsioon on ammu lõppenud,
viimane aeg on suhtuda kõigisse naabritesse võrdse lugupidamisega. Aga samal
momendil toodi meile hotellitoa võti ning anti tagasi passid. Tõusime liftiga
17. korrusele, samas liftis sõitsid ka vene keelt rääkivad punkarisoenguga
tätoveeritud noormehed, kes ilmselt olid tulnud Hiina kolkasse Lääne
tänavakultuuri esindama. Tervitasin neid: "No, rebjata, kak dela?" Nad oli
rõõmsalt üllatunud, kuuldes kristallpuhast vene keelt. Nad olid pidanud meid
Ameerika individuaalturistideks, keda Siiditee kandis on rohkesti näha. Kas nad
siis tõesti ei teinud eesti ja inglise keelel vahet? Selgus, et nad moodustasid
VIA (vokaal-instrumentaalansambli) The New Beatles; rahvuselt olid nad kõik
venelased, aga pärit Almatõst, Kasahstani suurimast linnast ja endisest
pealinnast. Noormehed lubasid endale irvitamist Kasahstani iseseisvuse ning
selle diktaatorist presidendi Nazarbajevi üle. Ütlesin, et meie oleme Eestist,
andes sellega mõista, et nad võiksid oma pahameelt ja pettumust Kasahstani
iseseisvuse puhul väljendades olla ettevaatlikumad. Nemad aga mõistsid minu
lauset kui saatusekaaslase pihtimust ning hakkasid mõnitama Riiat, Eesti
pealinna, kus nad olevat mõni aeg tagasi esinemas käinud ning kus ainukesed
mõistlikud inimesed olevat kohalikud venelased. Kas ma pean tõesti lisama
aktsenti või koguni grammatikavigu oma lihtsatele venekeelsetele lausetele, et
sarnast möödamõistmist enam ei tekiks? Meie väljusime liftist, VIA-poisid
liikusid kõrgemale, restorani Berjozka suunas. Just nimelt Berjozka (vene
keeles, eesti keeli Kaseke, väga populaarne vene kõrtsinimi), sinna kutsus ka
venekeelne reklaam liftiseinal. "Tulge pärast läbi," hüüdis meile järele
blondeeritud peaga trummilööja, aga võib-olla ainult trummitassija. Pakikandjad
tõid meie kaks seljakotti ja ühe kohvri tuppa. Ka nemad olid kahekesi, ehkki
oleks piisanud ühest inimesest; nad olid uhkes keisriaegses sõdurimundris nagu
enamik hotelliteenijaid Hiinas. Nad olid oma käruga sõitnud teises liftis meie
oma kõrval, nõnda nagu head kombed nõuavad. Ja vanem neist ei võtnud jootraha,
loobus veel mõlema nimel! Esimest korda elus nägin ma pakikandjat, kes keeldus
meeleheast. Aga mida see tähendas? Ehk märkas ta mu peos muditud 2-jüaanist (4
krooni) ja pidas seda solvavalt väheseks? Aga teistes hotellides jätkus seda
küll ja küll: sain sügavate tänukummarduste osaliseks, kui ma niisuguse
tagasihoidliku summa mulle osutatud teenuse eest andsin. Kas mu tegevus oli
liiga rassistlik, kui ma püüdsin loobuja näojoonte ja silmade eripära uurides
selgusele jõuda, kas ta on uiguur või hiinlane? Pekingi eestlane Indrek Park,
kes on abielus korealannaga, kes õpib Pekingi ülikoolis tibetoloogiat ning
õpetab samas inglise keelt, ütles mulle Pekingis, et tema teeb näo järgi vahet
jaapanlastel, korealastel ja hiinlastel. Kõik välismaalased on alati olnud
üllatunud, kui nad on kuulnud, et eestlane tunneb Tallinna tänaval ära
vastukõndiva venelase, ehkki me oleme ühte ja sedasama balti rassi ning ehkki
venelase suust pole tulnud ainukestki sõna. Loomulikult ei tea ma, kumba
rahvusesse kuulus too pakikandja ning võib-olla oli ta hoopis kasahh, kirgiis,
usbekk, mongol, tiibetlane, venelane või keegi muu, sest Xinjiangis elab kümme
põhirahvust ning peale selle veel hulk väiksemaid rahvusrühmi. Oletame, et ta
oli uhke, oletame, et talle piisas oma palgast, oletame, et ta ikkagi sai palka,
ehkki on olemas hotelle, kus toapoisid, uksehoidjad, šveitserid, pakikandjad ja
teised klientidega vahetult kokkupuutuvad teenistujad peavad oma töökoha eest
hotelli peremehele maksma, sest nende teenitud jootrahad on koletu suured. Aga
too noormees oleks pidanud olema solidaarne ning mõtlema teiste hotellide
pakikandjatele, sest niisugune äraütlemine kingib mullegi võimaluse jootraha
andmisest loobuda, ning näiteks järgmises hotellis ma ei pakkunudki pakkide
tassijale raha. Võib-olla oli tal keelatud jootraha võtta, et tõsta hotelli
renomeed ja ta kartis kolleegi enda kõrval, kes oleks võinud ju ülemusi
informeerida? Võib-olla just sellepärast nad olidki kahekesi, et teineteist
kontrollida? Kui me Külliga olime tuppa kahekesi jäänud, jõime rohelist teed.
Kõigis Hiina hotellitubades on kuum teevesi termoses ootamas, selle kõrval
teepadjakesed kasutamiseks valmis. Harilikult sisaldavad padjakesed rohelist
teed, vahel ka jasmiiniteed. Kõrgemat järku hotellides on ainult säravamad
termosed ja kaunimad padjakesed, tee kvaliteet on igal pool kõrge. Tee on sõna,
mis on meieni jõudnud inglise ja saksa keele vahendusel hiina keelest. Ka
venekeelne tšai on pärit hiina keelest, ainult et inglased pidasid kaubavahetust
mööda merd Lõuna-Hiinaga, venelased mööda maad Põhja-Hiinaga. Euroopa laenas
endale lõunahiinakeelse, Venemaa põhjahiinakeelse häälduse. Mina olin Hiinas
teist korda, pärast esimest külastust jätsin ma täielikult maha kohvijoomise ja
läksin üle rohelisele teele. Kui ma olin pool aastat rohelist teed joonud, küsis
üks inimene minult, millise salviga ma oma nägu ööseks määrin, sest mu ilme
muutuvat kogu aeg nooremaks. Kahtlustasin teda algul nöökimises, siis sain aga
aru, et tal on tõsi taga. Temagi lubas hakata rohelist teed jooma, nõnda et ma
olen tegutsenud isegi nagu reklaamiagent. Roheline tee kosutas seegi kord. Olime
tol päeval ärganud hästi vara hoopis teises Hiina otsas, lennanud seitse tundi,
aga pärast ühte tassi oli roidumus kontidest nagu peoga pühitud. Tõusin
tugitoolist püsti, tõmbasin akna eest ära suure, maast laeni ulatuva kardina.
Vaatasin mustavasse auku, mille põhjas sätendasid nii liikuvad kui ka liikumatud
tulekeed; need olid autode katkematu voor ja tänavalaternate kett autode kohal.
Kollasele elektrivärvile lisandusid plinkivad ja tantsivad punased ja rohelised
toonid – see oli neoonreklaam, mis kutsus ostma, ostma ja ostma. Olime küllaltki
kõrgel, aga siiski küündis enamik kesklinna hooneid meist kõrgemale. Nende
akendes polnud tulesid. Kas need on bürood, kust ametnikud on õhtul lahkunud?
Hiljem linnas ringi uidates mõistsin, et needki olid hotellid, ainult et nende
akende ees püsisid paksud kardinad. Nüüd olin ma siis selles linnas, millest ma
olin juba lapsepõlves lugenud rootslase Sven Hedini kaheköitelisest raamatust
"Minu elu maadeavastajana." Teos ilmus 1939. aastal Tartu-Tallinna kirjastuse
Loodus sarjas "Mehed, maad ja mered", oli Nõukogude ajal keelatud kirjanduse
nimestikus ja paelus mind jäägitult. Seal on kõike – kõrbeseiklusi,
poliitikaintriige, tõelist kangelaslikkust ning surevate seltsimeeste
mahajätmist liivatormi. Mäletan, et esitasin endale juba toona küsimuse, kas
kellelgi on õigus jätta oma kaaslased kõrbesse surema palavusse, janusse ja
kurnatusse? Või on tal kohustus hukkuda koos teistega, mis sest, et tal endal
jätkuks jõudu pääsemiseks, ent ainult siis, kui ta teised maha jätab ning
üksinda ära läheb? Tõtt-öelda ei tea ma selle eksistentsiaalse küsimuse õiget
vastust tänase päevani, tean, et vastata saab ainult religiooni ja
traditsioonide pinnalt. Kes on tõstnud kilbile egoismi ja inimese vastutuse
ainult iseenda eest, see lubab niisugust käitumist. Kes aga pooldab
kollektivismi, taunib pagemist iseenda päästmise nimel. Hiina ühiskonnas ei
tuleks kõne allagi niisugune otsus, Euroopas ja Ameerikas aga leiaks see
paljudes ringkondades mõistmist. Sven Hedinile heidab varju asjaolu, et temast
jäid Taklimakani kõrbesse piinlema uiguurid ja kirgiisid, keda ta oli palganud
teejuhtideks ja kaameliajajateks ning keda ta valgest eurooplasest tahtejõu ja
eneseteostuseiha poolest nõrgemaks pidas. Maadeuurijale teeb aga au, et ta
tagantjärele kirjutatud mälestustes seda episoodi maha ei salga. Ürümchi nimi
kirjutatakse seal Urumtši, nõnda tehti üsna hiljuti ka eesti keeles. Sven Hedin
ei ütle midagi head selle toonase kolkalinna kohta; ta jõudis Ürümchisse uut
ekspeditsiooni formeerima pärast vana hukkumist. "Lähme siis sinna Berjozkasse,"
ütles Külli ning varsti me olimegi 35. korruse restoranis. Enamik silte olid
venekeelsed, küll kutsuti rahvast piljardiruumi, küll soome sauna. 

Kui kana siia maailma sündis, ütles ta: "Piiks." Võimalik, et see tähendas tema
keeles "tere". Ta vaatas ringi ja nägi maailma, mida muna sees olles polnud
märganud. Kõigepealt oli seal üks puuriit, kus halgude otsad moodustasid
iseäraliku mustri. Halli mulla peal puude ääres liigutasid end rohututid.
Vastsündinu veendus, et kõik rohelist värvi asjad ongi rohelised. Puuriida kohal
kõrgus sinine taevas, see tundus olevat kaugemal kui rohi. Maailmas oli väga
palju erinevaid asju ja need kõik näisid seal olevat ammu enne kui tibu sinna
saabus. Kõige tähtsam aga oli valge kanaema, kes vaatas tibu peale sellise
pilguga, nagu kuuluks too täielikult temale. See mõjus nõnda, et tibu tahtiski
talle kuuluda ja tema juurest kaitset otsida. Kui ta munakoore seest välja
astus, tundis ta kahesugust tunnet. Oli tahtmine pugeda kanaema tiiva alla, et
taas oleks pehme, soe ja pime. Teisalt aga ajas uudishimu teda emast eemale. Ta
tahtis proovida oma jalgu, silmi, tiivakesi, et teada saada, miks need olemas on
ja mida nendega annab teha. Ka kõrvad pidid tal kusagil olema, sest ta kuulis
tasast, kuid nõudlikku häälitsust: "Kok, kok, kok." Selles lauses oli väga palju
tähendusi. Seal oli hoiatust ja kutset, oli rangust ja armastust. See seletas
põhjalikult ära, et nii noorel olevusel nagu munakoore igaveseks maha jätnud
tibu, ei maksa üle kümne sammu eemalduda emast, sest maailm on väga suur ja
tulevikus on piisavalt aega, et seda tundma õppida. Tibu ei teadnud, misasi on
tulevik. Kui oled alles ühe minuti olnud munakoorest väljas, siis sa veel kella
ei vaata. Ja polegi vaja liiga vara teada saada, et kõik asjad siin maailmas on
ajutised. Paraku ka kanad. Praegu tundus tiivaalune, kuhu kanaema kutsus, olevat
kindel ja igavene paik, tibu võis sinna sukelduda midagi mõtlemata. Seal kohtas
ta oma õdesid ja vendi, kes esimesel hetkel näisid olevat tema sarnased, aga
tegelikult olid üsna erinevad, nii et tal polnud hirmu end kellegi teisega ära
vahetada. Kummagi tiiva all oli peidus kuus vähkrevat pallikest, kes ainult une
ajal paigal püsisid. Ema tiivad olid nõndaviisi ehitatud, et kõik külmavaresed
sinna ära mahtusid. Ja kuigi emal oli tegemist selle rabeleva vennaskonnaga, oli
ta üsna uhke ja ümmargune oma tiibade alla peidetud saladusega. Tiiva alla ei
jäänud kanapoeg kauaks. Ega ta selleks maailma tulnud, et pimedas tiiva all
lösutada. Kui sulepallike oli sooja saanud, oli ta esimene, kes hakkas rabelema.
Emale vähkremine ei meeldinud, ta kergitas tiiba ning laskis lapsukesed laia
maailma. Tibupoeg oli targa marjulise moodi, ei asunud kohe esimest laastukest
imetlema ega jooksnud ka pea laiali otsas kanaemast võimalikult kaugele, vaid
astus mõned sammud, vaatas ringi ning mõtles, mida selles kirjus maailmas kõige
enne lähemalt uurida. Et pesa oli peidus mulluste puupinude vahel, siis oli
loomulik, et kõigepealt nägi ta halgusid. Need moodustasid kõrge seina, mis viis
pilgu taevasse. Mõned halgude otsad olid ümmargused, mõned kandilised või
kiiljad. Ükski polnud teisega päris sarnane. Halud olid tihedasti üksteise
vastas, läbi vahede ei pääsenud, pinu taga oli teine riit, mis sulges selle
riida arvukad aknad. Aga enne kui meie tibu puuriidaasjus suuremale selgusele
jõudis või seda paika oma sünnikoha ja koduna omaks võttis, mindi siit ära
veelgi laiemasse maailma. Kanaema nägi, et tiiva all sooja saanud pallikestel on
kange himu igasse ilmakaarde laiali joosta ning ta otsustas nad taluõuele viia
ning pererahvale näidata, kuidas üks kaval kana on kõiki ninapidi vedanud tänu
sellele, et ta suutis hoiduda valjusti kaagutamast kohe kui muna oli munetud,
vaid tegi seda pisut hiljem, kui oli riitade vahelt väljas ning parajal kaugusel
nendest. Nõnda ei teadnud inimesed pesa otsida, munad jäid alles ja tibu sai
maailma sündida. Kanaema polnud üksi kaval, tal oli ka suure väejuhi mõistus.
Nõudlikult kok-kokutades käskis ta tibudel enese läheduses püsida ning uhke
salgana marssisid nad avarale õuele, kus oli nii palju erinevaid asju, et
esimese ehmatusega ei osanud ühtegi tähele panna. Kanaema tahtis uhkeldada oma
pesakonnaga ning viis selle majatrepi eest läbi lauda juurde, kus kanadele
tavaliselt teri puistati, mis seetõttu oli üks huvitavamaid paiku lähikonnas.
Vastu tuli teisi kanu, kellest osa olid meie tibule sugulased, osa aga täiesti
võõrad. Viimastel oli koguni naljakas väljanägemine: neil olid valgete asemel
kirjud suled seljas. Kohe esimeses õues näidati meie udupallile palju erinevaid
asju ja elusolendeid. Üks huvitavamaid nende seas oli väike tüdruk, kellel oli
pikk pats selja taga ja paljad jalad. Ta tuli majatrepile, haigutas mõnusasti ja
tahtis just ringutama hakata, et päikesele näidata oma ilu, nagu ta seda oli
igal hommikul harjunud tegema, kui äkki märkas kohevil kana, kelle nimi oli
Valge Neljas, ning selle ümber kahtteistkümmend kollast pallikest, kes näisid
veerevat ilma jalgade abita. Et ümmargusi oli just kaksteist, seda ta ei jõudnud
kohe kindlaks teha. Ta vaatas üllatunult, kuidas laevastik tema eest mööda ujub
ning hüüdis: "Ema, ema, tule vaata, Valge Neljandal on tibud." Uksele ilmus
pikem olevus, kes lõi käsi kokku ja ütles: "Seda ma arvasin! Seda see nurjatu
oli viimased päevad kadunud! ""Mitte kadunud, vaid ta haudus tibusid välja,"
parandas tütar, millest oli tunda, et ta on valmis Neljandat koos tibudega
kaitse alla võtma. Aga ega ema halvustav sõna "nurjatu" nii kurjalt kõlanudki,
selles oli rohkem imestust ja isegi tunnustust. Tõe huvides peab ütlema, et tibu
kuulis küll sõnu, aga ta ei saanud nende tähendusest aru. Need ei jäänud isegi
meelde, aga niipalju oli küll selge, et väiksema inimese hääles helises soe
toon, nõnda et tibukese üheksas meel, mis oli tal juba enne sündi hästi
arenenud, ütles talle, et selle inimesega tasub edaspidises elus arvestada. Tibu
ei taibanud millestki, et need olevused on talus kõige tähtsamad. Õue teises
servas oli ohjadega aida trepi külge seotud hobune. See oli hoopis suurem ja
ilusam kui inimesed ning oli täiesti mõistetav, et tibu pidas just teda
peremeheks majas. Aida kõrval, ketiga kuudi küljes kinni, hüples peni ja tegi
lärmi, aga teda ei saanud tibu kuidagi peremeheks pidada. Kuigi ta oli näiliselt
kuri, oli tema olekus alandlikkust ja alluvust, mida ema Neljanda olekus sugugi
polnud. Et koer lipitses inimeste ja mitte hobuse ees, seda ei mõistnud tibu
veel tähele panna. Kui nad seal sedaviisi läksid, jäid õed ja vennad tibule
ühtelugu ette, aga ta mõistis, et vist oleks kurb elada, kui keegi sulle ette ei
jää. Siis jõudsid nad terade puistamise platsile ning kanaema hakkas kohe
nokkima. Tibud ei teadnud, mida nemad peavad tegema. Ema eeskujule järgneda
polnud võimalik, sest terad olid suuremad kui tibude nokad. Juba tuligi
paljasjalgne ja pikapatsiline taldrikuga, millele oli puistatud peent tangu,
ning pani selle tibude keskele maha. Kanaema uuris asja ning lubas söögi kallale
asuda. Tibud olid nii head õpilased, et neid polnud tarviski õpetada. Peagi
hüplesid kõik ümber taldriku ning üks kargas isegi peale, nõnda et tanguterad
laiali lendasid. Noomida ta selle eest kanaemalt ei saanud, kuid pikapatsiline
võttis ta õrnalt sõrmede vahele ning tõstis taldrikult maha. Nõnda õpetati seal
talus lauakombeid ning meie tibu ei teadnud, kas olla kade või rahul, et tema
polnud eksija, et mitte teda ei puudutanud inimese käed, kes söögi toomisega
kõvasti tähtsust ja tähendust juurde oli saanud. Sel tähtsal päeval oli veel üks
suur sündmus: söögiplatsile lauda ette ilmus kukk. See oli kirju ning üpris
suurelise olemisega isand. Kuni kuke ilmumiseni oli siin kõige enam kohevil
kanaema, tema pikast loksumisest kõhnunud keha näis olevat kopsakam kui kõigil
teistel kanadel. Nüüd kahanes tema tähtsus märgatavalt. Ta näis nagu
süüdlaslikult ootavat, kas isand võtab tibukarja omaks. Kukel olid pikad kookus
sabasuled ja kõrge hari, mis koos kõvera nokaga andsid talle ähvardava ilme. Ta
vaatas oma kanad rahulolevalt üle, tibudest aga ei teinud üldse välja. Vahest ta
silmanurgast märkaski neid, kuid nad olid veel liiga armetud, et neid tõsiselt
võtta. Polnud teada, kellest siin üldse elulooma saab, ning kukk ei mõtelnud
veel, et peagi saabub aeg, mil ühest sellisest pallist kasvab noor ja tugev
kukk, kellega tal tuleb võimu pärast võidelda. Ta oli varem noorkukkedega kokku
puutunud ning neid alla surunud enne, kui nood täisjõu kätte said. Ta pidas oma
võimu täielikult enese teeneks ega arvestanud, et siingi on mängus inimeste
käsi. Kui nad ühel mustal päeval leiavad, et vanast kukest pole enam õiget asja
kiremisel või kanade kamandamisel, siis lasevad nad mõnel noorel täiskasvanuks
saada. Ja siis läheb võitluseks elu ja surma peale, kus seisavad vastamisi jõud
ja kogemus. Inimesed asjast osa ei võta, aga nende poolehoid kuulub noorele. Et
nad vana kukke asjata ei kõrvaldaks, peab ta noorest selgelt üle olema ning teda
nõnda kõvasti sarjama, et inimesed ta poolsurnuna leiaksid ning veenduksid, et
nad on teinud vea, kui otsustasid, et vana kuke päevad on loetud. Nad peavad
nägema, et vana on veel täis võimu ning väärib oma kohta kanakarja keskel.
Niisugune oli kuke elu, temal tuli end mitte üksi kanade, vaid ka inimeste ees
maksma panna, nõnda et tühistele pallikestele tal tõepoolest tähelepanu ei
jätkunud. Aga seda kõike meie tibupoeg ei teadnud, ta vaatas kukke imetlusega
ning tundis oma noore meelega, et selle olevusega tuleb tal edasises elus
arvestada. Nagu arvestab täna tema ema. Kukk astus väärikal sammul toiduplatsile
ning kanad tõmbusid kõrvale. Suuremat söögiisu tal polnud, ta nokkis mõned
terad, otsekui sooviks teistele näidata, et tema võib seda igal ajal teha, kui
tahab. Tibu ei jõudnud veel kuke imetlemist lõpetada, kui juhtus midagi
ootamatut: kogu tibude pesakond pandi vangi olematute kuritegude eest. Toast
ilmus välja veel üks olevus, keda nimetati pereisaks, ta läks sõna lausumata
kuuri alla ning tõi sealt varbadest kasti, mille kaaneks oli traadist võrk. Ta
asetas selle lauda seina äärde ning ütles: "Siin see kast on. Pole ta midagi
kadunud või ära lagunenud. Võite kohe oma tibud sisse panna." Tulid suurem ja
väiksem naine, võtsid kinni kanaema ning torkasid kasti. Nüüd polnud tibudel
soovi kasti juurest eemale joosta, nad lasid ennast kinni võtta ja ema juurde
kasti panna. Aga kui see oli tehtud, võeti kanaema kastist välja ning traadist
võrk tõmmati üleni peale. Enne pandi küll kasti taldrik tangudega ning
veekausike, aga sellest polnud palju rõõmu. Tibud olid vangis mis vangis.
Suurest maailmast oli neile jäetud vaid väike tükike. Seda ümbritsesid neli
seina, lõputu taeva ja tibu vahel oli metallist võrk. Hea oli vaid see, et päike
oli vahepeal kõrgemale tõusnud ja soojendas hästi, tibudel polnud külm. Nad ei
teadnud veel, et ees ootab õhtu ja päike läheb taevast ära. Ent seda teadmatagi
tundus meie tibule, et päike ei asenda ema, ta asub kaugel ja talle ei saa kurta
oma pisikesi muresid. Tibusid puuri pannes ei öelnud pikem inimene midagi, aga
pisemal süda vist natuke valutas, nõnda et ta kõneles järgmist: "Paneme teid
ilusasti siia kasti sisse. Siis ei saa kuri kull ega verejanuline tõhk teid
kätte. Ja te ise ei jookse ka rumalast peast igale poole, kus tibukest ootavad
kõiksugused ohud. Ma võin teile jutustada lugusid, aga ei taha teid ilmaasjata
hirmutada. Ühel kirjul kanal ammu enne teid jäi kolmeteistkümnest tibust lõpuks
järele ainult üks. Te ei taha ju ometi, et teiega sama lugu juhtuks. Sellepärast
elage kastis ja ärge arvake, et me oleme teid vangi pannud ... " Öelda võib nii
või teisiti, aga vangimaja oli see tibudele ikka. Kui tibu poleks enne kogenud
maailma ehmatavat suurust, mis lubas teha lõpmatult jalaasteid, ilma et ühtki
takistust ette oleks tulnud, oleks ta võibolla arvanud, et maailm ongi selline
nelja seinaga piiratud ala. Mõni vennaskonnast vahest unustas varsti, mida ta
oli näinud teekonnal puuriitade vahelt lauda seina äärde ja pidas kasti
ainuvõimalikuks koduks, aga meie tibu ei unustanud ning oli esimene, kes proovis
varbade vahelt välja pugeda, kuid jäi kinni ja sai hädavaevu kasti sisse tagasi.
Tema vabadusearmastust ei hinnanud keegi, inimesed arvasid seda ainult enda
jaoks heaks. Isegi pikapatsiline, kelle hääl oli ikka soe, ütles: "Kuhu sa,
lollike, tükid. Ma ju ütlesin sulle, et väljas varitsevad ohud. " Küllap oli
inimestel kombeks oma vangimaju pidada turvalisuse paikadeks. Tibu hing aga
otsis väljapääsu. Niisugune kord elav olend on, ta ei lepi, jookseb peaga vastu
seina, proovib ikka ja uuesti, lõpuks teeb küll näo, et on leppinud, püüab ka
ennast petta, tegelikult loodab ja ootab aega, mil võib oma tahtmist saada. Kodu
tunnet meie tibul kasti suhtes polnud. Ema tiiva all oli. Ohtudest ei teadnud
tibu midagi, tüdruku sõnadest sai ta vaid niipaljukest aru, et too soovib neile
head, kuid tegi seda omamoodi, küsimata, kas see hoolealustele meeldib. Talle
sai selgeks just inimese osa selles loos. Mitte hobune, keda ta peremeheks
pidas, ei pannud teda kasti, vaid inimene. Hobune konutas ikka sama ükskõiksel
ilmel aidatrepi ees ja tema suurusest polnud kasu talle enesele ega teistele.
Tibu võis juba oletada, et ka hobune ootas oma saatust, mida määrab inimene.
Inimene jagas oma lähedastele hirmu ja armu, pani neid kasti kinni või tõi
tangutaldriku ette. Ta nimetas koduloomi sõpradeks ja surus põse vastu hobuse
kaela või hellitas kassi süles. Kass oli ainus, kes säilitas inimese
majapidamises iseseisvuse, ta nurus küll hellitust ja vahel pakkus seda ise
vastu, kuid kõndis, kuhu tahtis ja teda ei ähvardanud miski. Just kass oli
tibudele ohtlikuks vaenlaseks, võre kaitses neid ilusa pehme käpa eest. Teine
suhteliselt hoitud loom talus oli koer, ta maksis oma elumugavused kinni
orjaliku truudusega. Head hobust, talumehe kõige suuremat varandust, sundis
inimene tegema rasket tööd, kanadelt võttis ta ära nende munad, lehma laste eest
jõi ta ära piima ning sarviline püüdis ikka rohkem lüpsta lootuses, et siis ehk
jätkub ka vasikale midagi. Lammastelt võttis ta ära nende kasuka, vaene siga aga
oli tema jaoks vaid liha. Ükskõik mis looma ta oma tallu võttis, ikka tahtis
temast kasu saada. Tüdruk tõi tibudele kõvaks keedetud muna, mis oli peeneks
hakitud, ja see maitses kõigile väga hea. Muna anti tibudele ette niisugusel
kujul, et sellele ei osanud nad üldsegi mõelda, et nüüd söövad üht omataolist,
kellel polnud määratud siia maailma sündida, selle ilu ja vastuolulisust kogeda.
Kasti paistis ära, et päike liikus taevas ja maa peal liikusid varjud. Varsti
varjas laudsein päikese hoopis ära ja kasti tibude juurde pandi ema. Vangipõli
muutus rõõmsamaks. Ema kedagi ei hellitanud, aga seda temalt ei oodatudki.
Piisas tema kohalolekust ja tibu tundis ennast palju kindlamalt. Ema nokkis ära
mõned tanguterad taldrikult, aga need ei näinud talle maitsevat. Siis lükkas ta
tibud laiali ja lösutas maha. Ükshaaval kadusid pallikesed tema tiiva alla. Meie
kangelane ei märganud seda kohe ning imestas, kuhu vennad ja õed on saanud. Siis
tundis ta jälle külma ning teadis, kust sooja leida. Kui ta tiiva alla puges,
imestas, et teised on juba ees. Vennad rabelesid ja püüdsid teda tõugata tiiva
alt välja. See pahandas tibu nõnda, et ta tegi enesele tiibade ja jalgadega
ruumi ning ronis kuheliku keskele, kus oli kõige soojem. Hommikul ärkas ta üles
ja tundus, et maailm on samasugune, kui oli eile. Ja järgmisel hommikul ärkas ta
üles ja kõik oli samamoodi. Ja nii see kordus, nõnda et polnudki aru saada, kas
päev on uus või kestab ikka seesama hetk. Kirkana püsis meeltes esimene hommik,
mil ta oli pisut uimasena munakoorest väljunud ning näinud taevast. Sealt oli
kostnud helisid ja hääli, mis olid temastki kõnelnud ning arutanud, miks ta küll
munakoore purustas ning kaitsvast lossist sinikirjusse maailma ilmus. See hommik
ja tunne ei kordunud enam. Kollase pallina veeres tibu üle taluõue, nägi seal
koera ja hobust. Ta püüdis meenutada ka uhket kukke, kes oli ajanud peale hirmu
ja õndsuse judinad, aga see ei tulnud ta silmade ette. Ühel päeval märkas tibu,
et ta on kasvanud suuremaks. Ta udusuled olid muutunud karedamaks või olid need
hoopis uued suled ta seljas, ta tundis end nende varjus kindlamalt ning kujutas
enesele ette, et varsti on ta samasugune kui ema. Nüüd lasti neid kastist välja
jalutama ning nendega tegeles peamiselt pikapatsiline tüdruk. Tibule näis, et ta
hellitab eriti teda, võtab pihku, teeb pai, mis üldiselt aga ei olnud meeldiv.
Taluõuel kohtus ta mitmel korral kukega, see ei teinud temast väljagi, ometi
tundus tibule, et ta jälgib silmanurgast nende kasvamist. Terad muutusid
suuremaks ja asjad väiksemaks. Hobune oli ikka suurem kui inimesed. Mõlemist
tasus eemale hoida. Eriti ühest pahurast mehest, kes tuias mööda talu ringi ja
torises. Ta käis põllul tööl, siis polnud teda õnneks näha, aga kui ta nähtavale
ilmus, oli parem kõrvale hoida, ta võis jalaga äiata. Hoiduda tuli ka kassist,
kes vaatas ahne rohelise silmaga, kuratlik kavalus sädeles igas ta karvatutis.
Õnneks oli ta arg ning jälgis mitut asja korraga. Kui sihuke sind ainiti sihiks,
halvaks vist küll tahte ära ja sa sammuksid talle ise suhu. Hoiduda tasuks ka
suurest seast, kes lösutas haisvas sulus ega võtnud tagumisi jalgu alla. Ta oli
valmis iga pala lõugade vahele haarama, kas lõppematust söögiisust või
rumalusest, kuid temast ei kiiranud tapahimu nagu kassist. Hobuse nina ees võis
rahulikult nokkida kaerateri, pidid ainult vaatama, et ta sulle kogemata peale
ei astuks. Koera kilkamises ja karglemises oli rohkem rabelemist ja käratsemise
lusti kui kurjust. Mõnikord näis, et ta kaitseb kõiki kodakondseid võõraste
eest, siiski oli parem tema keti liikumise piirkonda mitte sattuda. Jalgu ei
tohtinud kellelegi jääda, lehmale ega vasikale. Ainult lambad näisid päris
ohutud olevat, nad astusid ise kõrvale, kui just parajasti kuhugi kabuhirmus ei
tormanud. Paljud asjad maailmas said selgemaks. Näiteks see, et kui päike on
keset taevast, on ta kuum, kui laskub taeva servale ning on suurem, järelikult
peaks olema lähemal, pole temast üldse enam sooja. Või see, et vesi voolab
allapoole, aur ja udu ülespoole. Hommikuti on kaste, seda on rohukõrtelt hea
juua. Mõnus on supelda tolmu sees ja üldse pole mõnus märjaks saada. Kui taevast
kallab vett, on mõistlik aida laia räästa alla varjule minna. Vahel lööb välku,
see teeb maa valgeks, aga kustub ruttu ära. Äikesele järgneb koletu kärgatus,
see ei tee kellelegi häda, aga ajab hirmujudinad selga. Väikesel tibul oli mõnes
suhtes parem elada kui suurel kanal: ta mahtus igasse kitsasse pilusse. Aga
sellest hoolimata tahtis ta suuremaks saada .. Ema ei võtnud neid enam ammu
tiiva alla, ta väsis ära ja oli kanapoegadega kuri. Märkamatult, tasahaavalt
hakkasid nad üksteisest võõrduma. Kukk pani ema tähele, tuli mõnikord tema
juurde, ema lösutas siis alandlikult maha. See tegi kadedaks. Ka tema oleks
tahtnud tunda mõnusat hirmu, kui isand, punane hari püsti, tuleb ähvardavalt ta
poole. Vahel kanapojad kaklesid omavahel. Niisama lustist, ilma et neil suuri
asju olnuks omavahel jagada. See oli siiski rohkem kukepoiste asi, nemad pidid
harjutama. Tibu oli tulevane kana, tema hoidis kaklustest kõrvale. Kuid oli ka
sõjakaid kanu isegi täiskasvanute seas. Ühe oma valge tädiga, keda tüdruk kutsus
kuueteistkümnendaks, oli tibul pingeline vahekord. See püüdis teda igal põhjusel
nokata. Tibu tundis, et ka temasse koguneb tigedust, ta ootas, et nokk kasvaks
tugevamaks, küll ta siis äigab vastu. Aeg, mis alguses liikus aeglaselt, muutus
ikka kiiremaks. Ühel sombusel hommikul märkas meie kangelane, et ta pole enam
tibu, vaid on kana. Arvanud oli ta endast seda juba varemgi, aga nüüd tundis
selgesti ära. See tuli mitmest asjast ilmsiks. Kasvõi näiteks tema suhetest
kurja tädi Kuueteistkümnendaga, keda ta enam ei peljanud, vaid astus talle
väärikalt vastu ja see ei julgenud enam nokata. Kuigi püüdis mõista anda, et
tema vihaalune pole ikka veel päriskana. Mida tähendab olla kana? Kus on piir,
millest algab kana? Tüdruk oli ühel päeval vennaskonna üle lugenud ja kõigile
nimed pannud. Neid oli siis järel veel kaheksa. Osa oli eluraskustele alla
jäänud. Kui tibu esimest korda sellega kokku puutus, et üks nende seast ei taha
üles tõusta ja rõõmsalt teri nokkida, oli ta väga imestunud. Mõni teine oli
koguni pahane ja lõi lamajat nokaga. Sellest said teised julgust ja läksid talle
samuti kallale. Mis see oli, et nad nõrgemat nokkisid, kas mingi iseäralik
tarkus? Et nende tõug nõrkade hävimise läbi tugevamaks saaks? Ühe tibu
vaatevinklist oli see julm, aga kõikide seisukohalt nähtavasti paratamatu.
Kanahakatised said tüdrukult pahandada, et nad oma eluisu kaotanud kaaslasele
terava noka abil elamise tarvidust hakkasid sisendama. Ta võttis nõrkenud ja
mitu valusat vopsu saanud tibu nende keskelt ära ning viis tuppa. Aga välja ta
sealt enam ei ilmunud, nähtavasti polnud teda enam elule tarvis. Ühel päeval
tundis ka meie tibu, et on haige. Ta pea oli norus ja juba sihtis vend, kes oli
eriti agar ja igalpool esimene, teda viltuse silmaga ning oli valmis nokaga
eluusku jagama. Tibule oli see kuidagi ükskõik, ta poleks suutnud vastu hakata,
ta oli valmis saatusega leppima: kui ta nokitakse ära, ju siis peabki nii olema,
saab vaevast lahti. Kuid tuli tüdruk ja märkas kohe oma lemmiku seisundit. Kaks
eelmist juhust olid teda õpetanud. Ta ütles: " Kuule, sa oled ju haige. Tule
minuga tuppa. " Ta võttis kanaplika ning viis kööki, kus pliidi kõrval oli
pisike kast. Nõnda sattus tibu esimest korda inimeste eluasemesse. Kuid tal oli
nii halb olla ja ellujäämisega tegemist, et ta ei osanud seal alguses midagi
tähele panna. Kui ta kosus, olid asjad juba harjunult omal kohal, jäi ära
avastamise värskus, mis kõik eredalt mällu talletab. Ta lihtsalt teadis, mis
leidub inimeste köögis ning võis seda ka teistele kirjeldada, kui see neid oleks
huvitanud. Kanadel sõnu ei olnud, nende häälitsused väljendasid tundeid. Üks
noor kana ei saanud teistele öelda: "Teate, köögis seisab leivamõhk." See oleks
eeldanud, et kuulajad teavad, misasi on leivamõhk. Seda ei tea enamik
linnalapsigi. Võibolla ei tea seda tänapäeval isegi kõik maalapsed, sest leiba
ostetakse poest ja mõhku pole tarvis, see vedeleb pööningul või rehetoas kolu
hulgas. Meie loo ajal oli see veel olemas, kuid kanad ei teadnud sellest midagi,
nad polnud toas käinud. Mõni julgem oli tikkunud, kuid teda oli ära aetud.
Leivamõhul oli huvitav kuju ja hea lõhn, oli tahtmine tema sisse lennata ning
seal natuke nokkida. Aga see jäi ära, sest inimesed olid oma asjade juures
kiivalt valvel ning ütlesid: "Kõss, kana!" Meie tibu oli armust tuppa võetud, ta
käitus seal korralikult ja sai kiiresti terveks. Kui ta teiste hulka tagasi
viidi, võis ta neile julgesti otsa vaadata ning nokalöögile vastata samaga. Tema
elujõud oli korraks vääratanud ning ta oli tüdrukule tänulik, et see oli ta
õigusemõistjate käest päästnud. Sellest võis teha järelduse, et nõrgemate
äranokkimine ehk polnudki alati tark tegu. Nõrkades on tihti andeid, mis tulevad
teinekord kõigile kasuks. Kaks tibuperest olid hiljem otsa saanud. Üks päris
arusaamatutel asjaoludel. Ta leiti nõgesepõõsast, kui tal olid juba kärbsed
kallal, ja keegi ei teadnud, mis temaga oli juhtunud. Teise viis ära rebane, kui
ta oli majast kaugele metsaservale kõndima läinud. Rebane viis ta suus ära kõigi
teiste kurjast kaagutamisest ja peni klähvimisest hoolimata. Võib arvata, et
mitte õilsal eesmärgil. Ei mõelnud vist keegi, et rebane viis ta ära selleks, et
kusagil teises riigis teha temast kanade prints. Küllap sõi ta ettevaatamatu
vennakese ära, see oli elu julm seadus: ise oled süüdi, kui tugevamale hambusse
sattud. Nii et otsa said mitte üksi nõrgad, vaid ka liiga agarad ja
uudishimulikud. Just seesugune oli rebase kätte sattunud kukepoiss. Nüüdseks oli
neid niisiis järel veel kaheksa. Tüdruk pidas arvet ja oli uhke, et neid niigi
palju on. Ta pani kõigile nimed. Kõige vilkam noor kukk nende seast sai enesele
nimeks Aa, meie kangelane oli sellest päevast alates Tsee. Nimi oli tarvilik
inimestele, tibu ise ei arvanud sellest midagi, hiljem harjus ära. Ükski
koduloomadest ei kutsunud teda nime järgi, ei siga ega koer, nendele olid nad
ühed kanad kõik. Inimestele oli ta aga nüüdsest Tsee. Ühel hommikul ronis Tsee
sõnnikuhunniku otsa, nagu oli näinud kukke tegemas, ning ütles: "Mina olen
kana." Tal oli keha, seda sai katsuda. Ta võis vehkida tiibadega ning lennata.
Teiste lindudega võrreldes lendas ta halvasti, kuid noorele kanale ei teinud see
suurt muret. Jalgadega sai siblida ning muuta ümbrust. Kõik elusolendid
siblisid, mõned uuristasid enesele maa sisse käike, teised lendasid
telefonitraatidele. Kana oli keskmine. Ta lendas õrrele, kuid veel osavamalt
lendas õrrelt alla. Kas oli Tsee saanud kanaks sellest hetkest, kui ta lendas
esimest korda koos teiste kanadega õrrele ning jättis kastvangla igaveseks maha?
Või juhtus see siis, kui kukk tuli esimest korda tema juurde ja käskis muneda?
See oli mälestusväärne sündmus, kuid liiga ilus, et sellest kõigile rääkida.
Veel tagantjärelegi puperdas süda, kui ta sellele mõtles. Mõnikord ta kahtlustas
ennast selles, kas mitte ta ise ei meelitanud kukke enda juurde tulema. Ta oli
ammu tundnud, et on küps, kukk peab teda ükskord tähele panema. Ta oli kõndinud
tähtsa näoga täiskasvanud kanade seltsis, et kukk ei saaks aru, et ta on veel
plikaohtu, aga see polnud palju aidanud. Aeg pidi päris täis saama, et see
juhtuks. Et kukk oma peremeheõigused ka tema puhul maksma paneks. Mõnus oli
teadmine, et tema on nüüd kuke silmis teiste kanadega võrdne. Ja kui kukk oli
käskinud, otsis ta enesele pesa. Päris enese pesa, teiste omadesse ta ei tahtnud
muneda. Selles Tsee isepäisus avalduski, et ta valis laudanurka uue aseme, mida
oli juba varem, õieti selgelt aimamata milleks, välja vaadanud ning kujutlenud.
Ta siblis selle kallal, oli veel oskamatu, kuid siiski ei kukkunud pesa, nagu
talle näis, just halvasti välja. Siis Tsee muneski. Esimene muna oli tibatilluke
ja Tsee vaatas seda pettunult. Munemine oli valus, ärgu need öelgu midagi, kes
ise pole munenud. Kas nii tillukese muna peale tasus kaagutada, mõtles Tsee. Ta
proovis, aga ka kaagutamine ei kukkunud veel kenasti välja. Kukk tuli tema
juurde ja käskis uuesti muneda. See oli kuke töö, tema oli suur käskude jagaja.
Ta pidas seda palju raskemaks kui munemist, aga kaagutama ta sellepärast ei
hakanud. Tsee muneski ja järgmine muna oli juba natuke suurem. Munemine muutus
igapäevaseks tegevuseks, esialgu olid Tsee munad veel väiksemad kui täiskasvanud
kanade omad ning talle ei tulnud mõttessegi, et nendest võiks tibusid haududa.
Kaagutamise õppis Tsee kah ära, aga ikka ta küsis endalt: "Kas ma siis olen nüüd
kana?" Vahel tundus, et kana on kõige tähtsam olevus looduses. Et kõik teised on
loodud selleks, et kanu teenida. Tegelikult oli kana loomult alandlik. Kukk
oskas ennast tähtsaks pidada, ta ei võinud enesele nõrkusi lubada. Kord proovis
Tsee kuke moodi kireda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tema kõri oli loodud
teistsuguse hääle tegemiseks. Aa kõris oli kuke hääl, aga kuigi ta oli pesa
kõige agaram mehike, palju lootust peremeheks saada tal polnud, sest kirju kukk
oli võimu täis. Aa esimesed katsed kireda kukkusid armetud välja. See polnud
sugugi parem kui Tsee kaagutamine pärast esimest muna. "Mina munen, mina olen
kana," ütles Tsee enesele sõnnikuhunniku otsas, aga päris veendunud ta ei olnud,
et ta just munemise pärast kana on. Kõht oli tühjaks läinud, sõnniku seest ei
roomanud kedagi välja ning Tsee kõndis terade platsile, mis oli täiesti puhtaks
nokitud. Ta läks maja ukse juurde, et pikapatsilisele tema kohustusi meelde
tuletada. Selleks oli tal häält küllalt. Aga uksest kedagi ei tulnud. Õuele
ilmus hoopis kukk. Ka tema oli täna iseäralikus tujus. Iga natukese aja tagant
laulis ta oma laulu, mis näis lihtne ja ühesugune, kuid tegelikult oli vahelduv
ja täis mitmesuguseid teateid. Ta tõusis mõne kõrgema koha peale või lendas aia
otsa ning kires. Alguses oli huvitav, et kukk nii hoos on. Laulmine näitas jõudu
ja vägevust. Kui päike juba kõrgel oli ja kukk ikka laulmist ei jätnud, läks üks
julge kana ta juurde ja küsis: " Kas sul on midagi viga? Kas miski häirib sind?
" "Ei, ma laulan rõõmu pärast," teatas kukk. "Mille üle sa rõõmustad?" küsis
Kirju Kuninganna, kes oli suur ja kuke moodi, kuigi oli teada, et ta on kana.
Tema kohta sosistas mõni õel valge, et ta peab ennast vahel kukeks. Ta munes
märksa vähem kui teised kanad ja ta munad ei olnud suuremad, aga tähtsust oli ta
täis. Kukega kõneles ta kui võrdne võrdsega, kukele see vaevalt võis meeldida
ning sellepärast polnud teised kanad tema peale kadedad. "Ma rõõmustan
sellepärast, et ma niisugune olen nagu olen," teatas kukk ning kires uue hooga
edasi. Ka Tseele näis see imelik. Kui oled korda kolm maailmale kuulutanud, et
oled tark ja ilus, siis sellest peaks piisama. Maailm nagunii ei usu, kire või
õhtuni. Ja kui panebki tähele, siis hakkab arvama, et sa ise ei usu ennast, miks
sa muidu nii palju korrutad. Suur kirju kana tegi "Ähh!" ja pööras kukele selja.
Kuke kiremisest olid lõpuks ka inimesed häiritud. Perenaine tuli uksele ja
ütles: "Kõss, kurivaim, mis sa karjud, päike juba pooles taevas." Päike oli
muidugi seal, kus ta olema pidi. Selle üle kukk ju rõõmustaski. Aga polnud aru
saada, et päike sellest kuidagi teistmoodi liikuma oleks hakanud. Pilverüngad
sõudsid endistviisi üle tema ja siis ta hoidis oma tulisust tagasi. Trepile tuli
pikapatsiline ja ütles: " Võibolla nägi ta kulli või rebast ja on sellest
häiritud. Ei saa hirmust võitu. " "Ma laulan rõõmust!" hüüdis kukk kõigile, aga
inimesed ei saanud tema keelest aru. Nad olid nii uhked omaenese keelele, et ei
tahtnud teiste omi õppida. Tüdruk kükitas Tsee juurde maha. Ta vestles temaga
vahel. Küllap ta mäletas, et oli kord Tsee surmast päästnud, omaenese heategu
seisab ikka meeles. See tegi teda kana vastu lahkeks, aga ta oli muidu kah hea
tüdruk. Kui ta mõnikord tõi leivatüki toast kaasa, siis pudistas ka Tseele.
Praegu ta rääkis: " Kullid on teie vaenlased, aga kas sa ka tead, et neid on nii
vähe alles jäänud, nad on võetud kaitse alla. See tähendab seda, et inimene ei
tohi neid enam hävitada. " "Võibolla jääb neid tulevikus veel vähemaks - kas oma
pahategude või elujõuetuse tõttu - ja siis te hakkate neile kanu söödaks
pakkuma," vastas Tsee. Tähendab, nii pikalt ta just ei rääkinud, vaid ütles
"kok-kok-kok", aga just nõndamoodi sai tüdruk tema häälitsusest aru. "Minu isa
ütles, et ka röövlid on looduses vajalikud," selgitas tüdruk. " Kullid hoiavad
teid pinge all ja võibolla panevad isegi paremini munema. Te ju peate hoolitsema
selle eest, et kanade tõug maailmast otsa ei saaks. Kui teil ühtegi vaenlast ei
ole, kohkute oma paljunemisest ära ja mõtlete: ah mis me ikka muneme, kanu niigi
ilmas liiga palju. " "Selliselt võivad inimesed mõelda," arvas Tsee. " Teised ei
suuda teile midagi teha, siis hävitate ennast ise, et liiga palju ei sigineks.
Kanade hävitamise eest hoolitsevad inimesed jõudsamini kui kullid, kui neid ka
miljon korda rohkem oleks. " Nõnda arvas tüdruk, et Tsee arvas nõnda oma
kok-kok-keeles. Ta vastas: "Sul on kahjuks õigus. Aga kui sa näeksid suuri
kanafarme, siis sa nii ei räägiks. Sul on siin vabadus käes, kuipaljukest sa
seda kasutad? Ka seal on iga kana kordumatu, aga neid on nii palju koos ja kõik
elavad ühesugust elu. Taevast nad ei näegi, sünnist surmani on katus pea kohal.
Sa oled õnnelik, et võid kulli karta. Nii et kurda koos minuga, miks neid küll
on nii väheks jäänud. " " Seda ma küll ei tee! " hüüdis Tsee. " Kull on minu
vaenlane ja teda ma ülistama ei hakka. Rääkige oma looduslikust tasakaalust,
mida tahate. Mina vaatan, mis minule hea on. Keda ma pean selle eest kiitma, et
ma siia tallu sündisid? Igatahes mitte inimesi. Võibolla leidub ka selliseid
kohti, kus kanad jalutavad keiserlikus aias kui iluasjad ja nende eest
hoolitsetakse hommikust õhtuni. " Kas Tsee võis teada midagi kunagistest Hiina
palee ilukanadest, on üpris kahtlane, aga nõnda kuulis tüdruk teda kõnelevat,
kuigi mõnele kehvemale kuulajale ei kostnud muud kui mõni üksik "kok". "Kas
tahad öelda, et mina hoolitsen sinu eest halvasti?" küsis tüdruk solvunult. "Ei
taha," leppis nüüd Tsee ja nokkas tüdrukut õrnalt. Kukk aga kires sel ajal edasi
ja trepile tuli lõpuks peremees ise. Ta ütles: " See on päris hulluks läinud.
Tuleb vist pea pakule panna. Mõni noorem asub asemele. " Alles nende sõnade
peale jättis kukk kiremise. Paku peale ta küll ei tahtnud minna. Laula siis veel
rõõmust! See võis olla pühapäev, kui Tseega oli juhtunud üks iseäralik seiklus.
Majast tuli välja mees, kes oma tigeduses vahel jagas kanadele jalahoope.
Enamasti oli ta päevasel ajal põllul või töökojas, aga täna lonkis ringi.
Perenaine jooksis talle järele, püksid näpus, ja hüüdis: "Pane ometi paremad
püksid jalga!" Mees aga lõi käega ja ütles: "Ähh!" Jalas olid tal igapäevased
püksid, millega ta tööl käis. Tsee pööras sellele tähelepanu perenaise sõnade
tõttu. Ta vaatas neid pükse ja nägi äkki, kuidas püksisäärest kukub välja tera.
Tsee ei mõelnud pikalt, jooksis tera juurde ja nokkis selle ära. Terasid oli ta
mitmel viisil näinud maha langevat, aga kurja mehe püksisäärest pudenemas nägi
esimest korda. Sellepärast silmitses ta pükse huviga, ja vaata: tuligi järgmine
tera. Tsee jooksis juurde, neelas alla. Mõne aja pärast pudenes jälle tera. Mees
oli selle ajaga mitu sammu edasi läinud. Nõnda nad kõndisid, mees ees ja kana
järel. Vahemaa oli katsumiseks pikk, vaatamiseks paras, kuid mees kana ei
märganud ja Tsee polnud nii rumal, et endast häälitsemisega märku anda. Nad
jõudsid külavaheteele, möödusid mitmest majast, kuni mees astus ühte sisse.
Selle maja avaras eeskojas soputas ennast, kohendas pükse ning nendest pudenes
teri välja hulganisti. Mees vaatas neid imestunult ja talle meenus, et oli need
kuivati juurest läbi tulles tasku pistnud, et tee peal näsida. "Jälle auk sees,"
ütles mees ja lükkas terad jalaga laiali. Siis märkas ta, et üks kana on teradel
jaol. Tseed ta mõistagi ära ei tundnud, sest temal oli oma pere kanade jaoks
ainult niipaljukest silma, et neid endast eemale peletada, kui kogemata ette
jäid. Aga teda tundsid juba kõik kanad ning ette ei jäänud. Nüüd näis talle
koguni meeldivat, et kana teeb põranda teradest puhtaks. Mees astus läbi
poolavatud ukse saali, kus istus juba enne teisi inimesi, peamiselt lapsi. Seda
võis aru saada sumina järgi. Kui Tsee oli terad põrandalt ära nokkinud, piilus
ta läbi ukse saali. See oli pime. Aga saali lõpus inimpeadest kõrgemal oli
helendav sein, selle peal liikusid jänesed ja üks rebane. Tsee nägi rebast
esimest korda elus, kuid tundis ta kohe ära. Ta tahtis juba valjusti kaagutades
põgeneda, aga ei jõudnud teha rohkem kui üheainsa "kok", sest taipas, et too
hirmus loom ei pääse seina pealt tulema ja pealegi polnud tal kanaga asja.
Jänesed olid ümber, narrisid teda ja rääkisid inimese häälega, tõsi küll, pisut
ebaloomulikult, selliselt ei rääkinud pererahvas iialgi. Isiklikult Tsee
jäneseid ei tundnud, kuid ei arvanud, et nad nõndaviisi räägiksid. Siis kadus
rebane seinalt ära, kõndis vist üle ääre välja ning Tsee vaatas igaks juhuks
saali, ega ta sinna pole tulnud. Aga kana silmad ei suutnud pimedas seletada,
järelikult polnud ka midagi karta. Pealegi köitis sein Tsee tähelepanu, sest
sinna oli ilmunud iseäranis uhke ja kohevil kana. See võis olla tõendiks selle
kohta, et rebane enam läheduses ei viibi. Jänesed küsisid koheva kana käest
mune, tahtsid vist hauduma hakata, aga kana ei soovinud anda. Ta seletas samuti
inimkeeli, mis erines sellest siiski ülemäärase kokutamise poolest, et munad on
tema lapsed ja lastega ei kaubelda. Selle tarkuse teadasaamiseks ei tarvitsenud
Tsee küll nõnda kaugele tulla. Aga kana oli seda rääkides nii uhke ja
tähendusrikas, et teda vaadates läks ka Tsee kohevile. Siis kolistas keegi
eeskojas ja Tsee põgenes igaks juhuks. Teri nokkida polnud Tseel enam isu, kõht
oli täis. Seikleja läks õue ja kartis juba, et eksib küla vahele ära, aga jalad
viisid iseenesest edasi ning tunne ütles, et suund on õige. Ta jõudis kõige
otsemat teed koju. Tsee arvas, et peaks nüüd koosoleku kokku kutsuma nagu teevad
seda paljud, kes midagi põnevat teada saavad. Ta oli veel noor, aga ükskord pidi
ka tema oma kanalugudega alustama. Ta kaagutas kutsuvalt. Talle tuli filmikana
meelde ja suled läksid iseenesest kohevile. Esimest korda tahtis ta jutuajamist
juhatada. Kõik kanad ei tulnud kokku, isepäiseid leidus alati. Ka kuningas kukk
ei ilmunud kohale ühe tühise kana kutsumise peale. Mida seesugusel ka teatada,
mõtles tema. Aga enamik kogunes Tsee ümber, et nooremalt põlvelt uut tõde teada
saada. Tsee ütles: " Palun tähelepanu. Mul on teatada, et ma käisin täna kinos.
See on niisugune koht, kus jänesed ja rebased jooksevad seina peal. " "Ära
ainult valeta, noor kana!" ütles vaenulik tädi ja tahtis minema kõndida. Talle
oleksid ka paljud teised järgnenud, seepärast ütles Tsee kiiresti: "Oma silmaga
nägin. Võite kah minna läbi küla, astuda rahvamajja sisse ja vaadata. Seina peal
oli ka üks kana. Ta polnud samasugune kui meie, ta oli pilt, kuid ta kõndis,
nokkis teri ja rääkis tähtsa häälega. See kõik oli väga huvitav. " Kirju kana
küsis: "Mida sa meile selle jutuga ütelda tahad, kas selles tera kah sees on?"
Tsee vastas: "Ma tahtsin ainult teatada, mis huvitavaid asju võib maailmas
leida, kui võtad oma silmaringi laiendada." " Ära tule meile rääkima hariduse
kasust, oleme seda ennegi kuulnud. Mune parem suuremaid mune, " ütles vaenlasest
tädi. Nagu ikka kanade koosolekul, kiskus asi laadaks, nõnda et esimest
kõnelejat ning koosoleku kokkukutsujat ei kuulanud enam keegi. Ta võis lihtsalt
minema kõndida. Tsee oli veel hulk aega filmi mõju all. Ta kõndis kohevil ringi
ja igaüks võis näha, et ta tahab filmikanaks saada. Üks heatahtlik tädi küsis
murelikult: "Kas sa oled haige, et nõnda imelikult kõnnid?" Tsee ei hakanud
talle seletama, et iga kunstnik on haige oma kunstist. Iseäranis siis, kui ta
alles tahab kunstnikuks hakata. Paha tädi oli läbinägelik, ta ütles: "Ma olen
ikka öelnud, et lai maailm rikub noored ära." Teda toetas suur kirju kana: "Oma
õue peal on ikka ausam elada." Tsee kujutles mõnikord, et ta on uhke
kanaprintsess, otsa ees sätendab tal kalliskivi, mida mõnigi heal meelel ära
nokiks. Rebased ja tõhud roomavad ta ees kõhuli ning on alandlikud. Tema võib
armulikult noogutada ning seepeale puistatakse headele tädidele ja õdedele
rammusaid teri, pearaputamise peale aga viiakse pahad tädid ja kirjud kanad
tumedasse tulevikku. Koosolekuid kutsuti kanade seas mitmel puhul kokku. Ühel
päeval leidis kukk iseäranis rasvase vihmaussi. Ta hoidis sellel teraselt silma
peal ning kokutas valjusti ja kutsuvalt, et kõik kanad, viimne kui üks kohale
ilmuksid. Tema kutsumist arvestati, ta ei jätnud, kutsus, kuni kõik seisid
aupaklikult ümber. Tsee oma lihtsameelsuses arvas, et lahke isand ja kanade
valitseja tahab armulikkust üles näidata ning ulatada igale valitsusalusele
tükikese oma rammusast leiust. Ent hoopiski mitte. Kukk vaatas, kas kõik on
kohal, kallutas siis pea viltu, nokkas ussi ära ja neelas alla. See oli nii
pikk, et andis tükk aega neelata, tuli mitu korda kaela jõnksutada. Nähtavasti
ei raatsinud kukk oma erakordset leidu teistega jagamata jätta. Eks nood ju
armastanud teda ning said selmoel oma isanda õnnest osa. Tsee polnud pettunud.
Ta mõistis, et selline on komme. Võibolla tahtis kukk eeskuju anda. Viidata
sellele, et üks tubli kana peaks ennast selliste suutäitega toitma. Või siis
sellele, et looduses leidub haruldusi, olgu kanad virgad siblima, siis võib
neilegi õnn naeratada. Koosolekuid toimus ka teistsuguseid, kus kõik soovijad
sõna said. Üks selline peeti maha munade asjus. Inimesed oma koosolekul oleksid
nõudnud, et munetagu ikka rohkem, ikka suuremaid mune, nende rebud olgu kollased
ja koor kõva. Kanad nii rumalad ei olnud. Nemad tegid mis suutsid, munesid
tuleviku pärast ning soovisid hingest, et munadest tuleksid terved ja tublid
tibud. See sõltus ninaesisest ja kanade tervisest. Nad olid virgad siblima, sest
kõht andis enesest alati märku. Nad pidasid tervet eluviisi, ei joonud halbu
jooke ega hinganud sisse mürgiseid aineid. Aga maailma sündisid nad erinevatena.
Üks oli tugevam, teine nõrgem, see polnud enese teha. Nad ei rikkunud meelega
oma tervist, vaistud hoiatasid. Nad püüdsid vältida ka kahjulikku toitu, kuid
alati see ei õnnestunud. Neil oli hea silm, see tundis maitse ära veel enne, kui
nokk külge puutus. Umbes nad midagi ei teinud, ülearu ei katsetanud, uudishimu
rahuldasid mõistlikkuse piires, neil olid terved meeled. Koosolek toimus
sellepärast, et levis kuuldus, nagu muneksid selle talu kanad kehvi mune. Mis
neil just viga, seda täpsemalt isegi ei teatud. Polnud ühtegi ilma kooreta või
verise rebuga, seda võisid kanad kinnitada. Osa olid täiesti valged, osa
tumedama koorega. Kes alatu jutu lendu oli lasknud, jäigi saladuseks. Kas keegi
pererahvast või mõni võõras, kes mune käis ostmas. Kanad kaagutasid pool päeva
selle asja kallal ning jõudsid üksmeelsele järeldusele, et ärgu arvustagu teiste
mune see, kes ise muneda ei oska. Ainult kukele tehti erand, sest tema juhatas
koosolekut ning avaldas selles asjas kanadele tulist poolehoidu. Nii
kuulutatigi: "Kukk on meie kriitik, ainus ja õiglane, las tema ütleb!" Ja kukk
lausus: " Mina isiklikult ja seega kogu meie kanakari leiame, et me muneme
vägagi korralikke mune. Ma ei taha üldsuse eest varjata asjaolu, et minu osa
munade kvaliteedi parandamise ürituses on määrav. " Kui koosolek oli
vastutusrikas, siis tuli rääkida keeruliselt ning tarvitada võimalikult palju
arusaamatuid sõnu. See tekitas muljet ning iga osavõtja tundis ennast targemana.
Koosolekud andsid kanade ühiselule sisu. Üksinda oli koosolekut raske läbi viia,
kuid Tsee õppis sellegi ära. Ta pidas koosolekut oma kujutluses. Ühel hommikul,
kui Tsee laudast välja tuli, nägi ta oma ehmatuseks, et maa on haigeks jäänud.
See oli üleni kaetud valge korraga ning oli külm. "See on lumi," ütlesid vanad
kanad, kes tema ehmatust märkasid. Seejuures tegid nad nii tähtsat nägu, otsekui
oleks lumi nende tellimise peale maha sadanud. Lund nähes oli Tsee ütelnud
"kok", aga see ei tähendanud veel, et pärast hüüatust oleks ta kohe maha
rahunenud, umbes nii: mina olen oma "kok" öelnud, nüüd las lumi olla, sellega on
kõik selge. Otse vastupidi, ta hakkas lund lähemalt uurima ja kui sa üht asja
uurid, siis ta hakkab sulle natuke meeldima kah. Sa harjud temaga ära ja kui
liiga palju uurid, siis hakkad arvama, et lumi ongi kõige tähtsam nähtus
maailmas. Lumi sätendas meeldivalt ja Tsee proovis seda natuke nokkida, et ta
muutuks veelgi lähedasemaks. Nokkides aga selgus, et see pole lumi, vaid vesi,
sest lumi sulas suus ära. See oli vaid pisut magedama maitsega, kui kaevuvesi,
mida tüdruk mõlkkis kausiga tõi. Tsee tahtis juba teistele öelda, et tegemist on
pettusega: siblid sõredat lund, aga tuleb välja, et see on hoopis vesi, kui
asjasse soojalt suhtuda. Tsee oma mõtet siiski avalikkuse ette ei toonud, alati
on targem vaikida ja ära oodata, mida teised arvavad. Eriti mida arvab uhke
kukk, kelle suur punane hari võib mahutada palju toredaid mõtteid. Tsee oletas,
et kui kuke hari on püsti, siis on ta mõtted edasiviivad, kui hari on lontis,
siis mõtted puhkavad. Kanade harjad on väiksemad, nad näitavad rohkem munemist
kui mõtteid. Kui hari on punane, võib kanalt muna oodata, kui on kahvatu, siis
võibolla kana mõtiskleb selle üle, miks ta küll ei mune. Kukk igatahes ei teinud
lumest väljagi, ta läks seitse sammu õue keskpaiga poole ning temast jäid lume
sisse jäljed. Toredad nagu kõik muugi, mis kukega seotud. Aga siis keeras kukk
otsa ringi ja tuli lauta tagasi. Kas oli ta midagi unustanud või ei meeldinud
talle see uus valge vaip maas, seda ta ei seletanud. Tema tegemistega oli üldse
nii, et ta ei andnud sellest kellelegi aru, seepärast näis iga ta samm olevat
läbimõeldud ja tähenduslik. Oli teada, et kuke sammuga mõõdavad inimesed isegi
oma päevi. Üks susija ütles, et kuke samm olevat inimestel väga väike mõõtühik,
Tsee seda ei uskunud. Palju tähtsam oli, et kuke sammudega asju mõõdetakse kui
see, kas ta on pikk või lühike teiste mõõtude kõrval. Kuke sammul oli üks
iseärasus: ta võttis hoogu nagu hästi pikaks sammuks, kuid pani jala üsna teise
jala ette maha. Ta ei teinud seda vaatajate petmiseks, see oli lihtsalt tema
komme ja nagu öeldakse, kombed on kõik head, kui neid õiges kohas kasutatakse.
Kuni Tsee isanda astumist imetles, oli lumi pisut muutnud oma värvi. See võinuks
huvi tema vastu elevil hoida, aga kanal oli laudas tegemist. Hilissügisel, kui
maa külmaks muutus, toodi terad lauta sisse ning puistati vana vineertahvli
peale, nõnda et kanade söömise töö käis nüüd suure klõbina saatel. Selle
vineerist söögilaua vastu ilmutas Tsee igal hommikul suurt huvi. Seda nõudis
kõht, kes ühtelugu nurises, kui polnud sisemistele veskitele jahvatamist anda.
Aga hommikuti oli laud enamasti tühi. Mõned kanad ei läinud esmalt õue maailma
uurima, vaid komberdasid unise peaga, vaevalt õrrelt alla saanud, vineeri juurde
ja puhastasid kõik ära, mis õhtust järele oli jäänud. Inimesed magasid kaua ja
kui olidki ärkvel, polnud nende esimeseks mureks terade puistamine kanadele.
Enne tehti igasuguseid muid töid. Isegi siga söödeti enne ära, sest see ruigas
nii nõudliku häälega, et inimene ei julenud teda ilma jätta. Söömine oli sea
lemmiktegevus, see näis inimestele meeldivat, isutut siga nad põlgasid. Oleks
siga hingest aimanud, miks see nii on! Kanad olid tagasihoidlikud, nad tuletasid
ennast meelde vaid väärika kok-kok-kokiga. Nende eesmärgiks polnud inimese kõrvu
lukku panna, et ta selle vältimiseks teradega kiirustaks. Teadagi, tagasihoidlik
jääb tihti ilma. Niisugune oli ka Tsee. Ta ei tormanud unise peaga esimese
asjana vineertahvlit uurima, vaid tahtis enne tervitada päikest ning noogutada
valgusele, nagu uskujale kohane. Viimaseks ta söögilaua juurde kah ei jäänud,
kõhu sai täis ning munes toredaid mune. Kukk neid ei uurinud, kuid näis, et ta
on oma noore kanaga rahul. Hommikune valgus avas silmad, see oli päevaseks
tegevuseks vajalik. Tühi kõht halvendas nägemist, neid kahte asja tuli
tasakaalus hoida. Tsee läks vineertahvli juurde ja veendus, et seal on juba
puhas töö tehtud. Küna uuretesse oli pisut rokka jäänud, aga see polnud maitsev.
Tsee korra nokaga toksas, näitamaks enesele, et ta pole peps. Kausis oli vett,
aga külma vett kõht ei tahtnud, kui seal midagi muud ei olnud. Tsee vaatas
natuke ringi, siblis põhku, kuigi teadis, et selle all midagi pole. Siis andis
kõht jälle endast teada ning Tsee mõtles, et läheb õige maja trepi ette ning
tuletab inimestele nende kohustusi meelde. Kui ta välja sammus, lund enam ei
olnud. See oli peaaegu sama suur üllatus kui lume nägemine varahommikul. Maailm
näitas Tseele oma mitmekesisust. Kas olid inimesed lume ära koristanud ega
saanud selle töö pärast mahti kanadele teri tuua? Vaevalt küll, ega need
inimesed nii vägevad olnud. Küllap seda tegi maa ise, ta oli veel piisavalt soe,
et lund alla neelata. Ühel talvisel päeval tuli tüdruk lauta ja hüüdis: "Tibu,
tibu!" Osa kanu jooksis ta juurde, Tsee kah. Polnud tavaline terade puistamise
aeg, seepärast kõik kanad ei uskunud, et tal on midagi tarka öelda. Tüdruk
vaatas kokku jooksnuid ja võttis siis Tsee sülle. Loomusund käskis vastu
rabeleda, aga Tsee püsis siiski paigal, sest tüdruk polnud talle iialgi liiga
teinud. Tüdruk viis Tsee laudast välja. Hirmsa külma, paksu lume ja hämaras
puude järgi sai Tsee teada, et püsib ebaloomulik aastaaeg, mil loodus on
tõmbunud kössi ning ootab. Kanad polnud hulgal ajal laudast väljas käinud,
maailma uudised piirdusid laudaga. Seal elas isegi rotte, keda suvel nägi harva.
Üks oli munavaras. Kanad kurjustasid temaga, aga mis nad talle ikka teha said.
Olid nad ju munade varastamisega harjunud, rott või inimene. Väike vahe siiski
oli: inimesed puistasid teri, rott aitas neid ära süüa, kui seakünasse polnud
rokka jäänud. Uudiseid oli laudas muidki, sest elu läks edasi. Lehmal sündis
vasikas, igavene suur, aga lehm ei kaagutanud, ainult inises. Kaagutasid tema
eest inimesed, kes vasikat lehma seest välja tirisid, või mis nad seal tema
ümber tantsisid. Siga viidi rehealla, seal ta karjus, et mehed ta lahti
laseksid, lõpuks jäi hirmsa ohkega vait ning rohkem pole teda nähtud. Aga lõhnad
ütlesid mõndagi ja koduloomade hulgas püsis hulk aega masendunud meeleolu. Kuigi
keegi siga eriti ei armastanud, tema oli omaette härra, laiskles sulus, teiste
elust võttis vähe osa, siiski oli ta üks nende seast. Tema saatuses olid süüdi
kaks võõrast meest, kuid oma maja mehed olid kah asja juures. Ühed arvasid, et
omad püüdsid siga kaitsta, kuid teised ütlesid mürgiselt: " Või veel! Nemad see
kurja juur olidki, kes teisi üles ässitasid! " Laudas juhtus mitmesugust, kurba
ja lõbusat. Tsee jätkas munemist, ta oli noor ja jõudu täis. Tibude peale ta
eriti ei mõelnud, munemine oli harjumuseks saanud. Suur kirju kana hurjutas: mis
te vehite talvel muneda, pidage vahet ja puhake, aga kes vanu ikka kuulab. Tsee
polnud ainus, kes talv läbi iga päev munes ning käheda häälega kaagutas. Käheda
sellepärast, et laudas ei võinud ometi teistel kõrvu lukku panna. Tsee uskus, et
vanad head ajad tulevad tagasi, siis saab häälepaelad jälle valla päästa ning
oma munemist taevani kuulutada. Vanemad kanad olid rääkinud, et külmad ei jää
igaveseks. Ehmatavad olid need küll. Nagu nüüdki, mil Tsee oli tüdruku süles ja
see viis teda mööda lumme tallatud rada majaukse poole. Taevas sirasid tähed,
needki näisid külmetavat. Tsee pandi keset toapõrandat maha, tal tuli kunstliku
valgusega harjuda. See oli isemoodi kuri ja ihnus tuli, sellel puudus
päikesevalguse lai lahkus, mis hajus ühtlaselt kõikjale ega valinud enesele
paremat seltskonda. Kõik pereliikmed vaatasid Tseele otsa, nagu peaks ta neile
nüüd otsekohe midagi lausuma. Tsee mõtles, kas öelda neile üks "kok", aga arvas,
et nagunii nad ei saa aru, midas' häält kulutada. Seepärast ütles ta ainult "ko"
ja sellestki jäi pool kurku kinni. Aga näis, et toasolijad temalt pikemat kõnet
ei oodanudki. Tüdruk ütles: "Noh, kas sa ei näe või?" Tsee vaatas ringi ning
nägi põrandal teri. Tal oli kõht parasjagu tühi, aga teri tuleb nokkida ka siis,
kui kõht tühi ei ole, kes teab, millal jälle saab. Kui nad kord maas vedelevad.
Siis märkas Tsee, et terad olid kuidagi isemoodi ridadesse asetatud. Ta mõistis,
ilma et ta oleks mingi kirjatark olnud, et sinna on kirjutatud "kana". Tsee oli
korralik kana juba sünnist saadik. Pahandust tegi ta vaid kogemata. Ta hakkas
teri nokkima esimese tähe ülemisest servast ja liikus nokkides viimase tähe
alumise servani. Kui viimane tera oli nokitud, kilkas tüdruk vaimustunult: "
Näe, oskabki lugeda! Mis ma ütlesin! Tsee on tark kana. " Tsee oli kiitusest
meelitatud, aga natuke oli ebamugav kah, et kas ta ikka on selle ära teeninud.
"Kas ta kirjutada kah oskab?" küsis mees, kellele meeldis kanu jalaga tonksata.
Praegu ta seda ei teinud. Küllap oli selline õhtu, mil inimesed üksteistki ei
tonksanud. Vaidlesid küll. Tüdruk ütles: "Siis ta peaks terad enda seest
põrandale tagasi laduma, seda ta ei saa ju teha!" "Noh, siis ta ikka eriti tark
ei ole," ütles mees ja naeris, mis oli kah tonksamise moodi. Tüdruk võttis valge
plekist kana, pani teri täis, keeras võtmega üles. See hakkas kentsakalt, külg
ees, keksima, iga hüppega pudenes noka vahelt välja tera. Need moodustasid
hõreda rea. Kui vedruvõim oli lõpuni maha käinud, seisis põrandal teradest sõna.
Aga see polnud "kana", vaid hoopis "kukk". " Miks ta " kukk " kirjutas? Las
kirjutab parem " tüdruk "! " nõudis tonksaja. "Mis sa kiusad lapsest," ütles
perenaine. "On ju tal tore mänguasi?" Mees oli heas tujus, ta ütles: " Kui tarka
kana tahad saada, seo need kaks omavahel paari. Üks oskab kirjutada, teine
lugeda. Üks kirjutab terad ees maha, teine loeb need järjelt kohe üles. " Ta ise
naeris oma nalja peale, mõni teine naeris kah, aga niisuguse häälega, et kas
tasub kanadele nii palju tähelepanu pöörata, olgu nad kaetud sulgedega või
plekiga. Tsee oli segaduses. Ta ei teadnud, kas ta võib ennast nüüd pidada
targaks kanaks või mitte. 

Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. Jan komposteeris pikka kasvu
mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa
akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas
ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega jäi
reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. Jan valis
välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. Mõnda
aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole: "Töölt?"
"Töölt," vastas Jan väsinult. "Ammu?" "Kümme aastat." "Tülpinud?" rohkem nentis
kui küsis kõrvalistuja. "Kohutavalt!" "Aeg-ajalt peab kõike muutma, muidu läheb
eluisu ära," ütles mees lõpuks ootamatult pika lause. "Kõike?" ei saanud Jan
aru. " Kõik muutub ükskord niigi. Siis, kui sa enam ei jõua. Parem on ise muuta.
" Jan ei mõistnud päris täpselt, mida mees silmas pidas. Tal oli juba kümme
aastat päevast päeva olnud naine, töö ja kodu. Kokkuvõttes oli see ju õnn!
Vähemalt oleks pidanud olema. Tülpimus tülpimuseks, aga tema ei kavatse küll
päeva pealt kõike jätta ja uuesti alustada. "Selle üle peab mõtlema," vaatas Jan
mehele otsa ja märkas tolle silmis ebatavaliselt tarka ja kelmikat, samas
metsikut ja ükskõikset pilku. Justnagu oleks mees elu käest peksa saanud ja
samas oma saatuse üle naernud. "Võib-olla ongi juba hilja," poetas vana
mokaotsast ja tõusis, et taaruda bussi tagaakna juurde. Ka Jan tõusis, sest
järgmises peatuses pidi ta väljuma. "Näe!" osutas mees peaga akna suunas. "Sa
vaata, kui kiiresti kõik taganeb!" Buss peatus, Jan hüppas eelviimaselt astmelt
üle rentsli, vaatas poolkõõrdi üle õla tagasi ja nägi vana-mehe muigel nägu.
"Poo ennast üles, kui tahad!" nähvas ta endamisi ja tõstis tibutava vihma eest
nägu varjates jopekrae ninaotsani üles. Kuuskümmend üks sammu väravani,
kaksteist tagaukseni, neliteist trepiastet ja viimased viis uksekellani. "Kes
seal on?" kostis seest täiesti võõras mehehääl. " Mi-mina olen! Jan muidugi. "
Asi võttis Jani kogelema. Oli kuulda jutupominat ja mõne hetke pärast avanes
uks. Sellel seisis matsakas, karvase rinnaga, dressipükste väel keskealine
mehemürakas. "Millega saan teid aidata?" "Ma, ma peaksin siin nagu elama!" oli
Jan jahmunud. "Huvitav küll," sügas mees oma karvast kõhtu, "kus kuradi kohas
siis mina viimased kümme aastat elanud olen?" Jan piilus ukse vahelt sisse ja
tõepoolest - tapeet oli teine, mööbel oli teine ja lõhnadki olid hoopis teised.
Nende peres igatahes kasse ei olnud. " Oi, andke andeks! Ma siis vist ikka
tõesti eksisin! Veelkord, palun vabandust! " Ta taganes midagi mõistmata trepini
ja kuulis veel seljatagant öeldavat: "Võtke heaks!" "No on ju sama trepp!" Ta
jõudis alla ja seisis keset õue. " Täpselt! Kõik on sama! See on minu maja! "
Igaks juhuks läks ta väravast välja ja vaatas hoone eestpoolt üle. "Siiski,
kardinad meie akende ees on teised ..." Üle tee lähenes naaber esimeselt
korruselt - kena mutikene, kes igal võimalusel Janiga suhelda püüdis, mis siis,
et Jan alati midagi ettekäändeks tuues käest ära libises. "Tere, tädi Alma!"
"Tere, jah!" vastas see võõrastavalt ja seiras möödudes Jani altkulmu. Õue
sisenedes sulges ta isegi värava ja kadus rutates majanurga taha. "Tohoh!" ei
saanud Jan enam millestki aru. " Kas ma olen valesse aega sattunud? Või hoopis
mõnda teise dimensiooni? " Ta astus kiiruga üle tänava, istus kõnniteeservale
maha ja hakkas käsipõsakil oma endist kodu ja selle ümbrust uurima. " Mis kuradi
jama see on? Nii ei saa lihtsalt olla! Ma ei maga ju! " Ta näpistas ennast
käsivarrest, raputas pead ja lõi lõpuks lahtise käega vastu põski. Võõrad
kardinad olid ja jäid tema akende ette. "Aitab!" otsustas ta lõpuks ja seadis
sammud lähima telefoniputka poole. "Tsau, ema!" "Tere, Jan-poiss!" Jan oli
õnnelik, et keegi teda vähemalt äragi tundis. "Ema, ütle, kus ma elan?" " Nalja
teed või? Kui sa joodik oleksid, saaksin aru, aga ... " Ta viivitas veidi ja
justkui taipas: " Läksite tülli? Noojah. Viskas su välja? See nüüd küll tema
moodi pole! " " Ema, ütle mulle mu aadress, palun! Või oled unustanud? "
"Kummeli 24-6," tuli vurinal. Siis lisas ta veidi solvunult: " Mul ei ole veel
skleroosi, kallis poeg. Ja kui see nüüd nali oli, siis on sul küll veidrad
naljad viimasel ajal! " " Ära solvu, ema! Tegin lihtsalt pulli! Võtsime
sõpradega siin ühe õlle ... Okei, pean nüüd minema. Eks ma astu läbi, kui aega
saan. Tervita papsi! " "Mida?!" kostis ärev ja ehmunud hääl teises otsas, aga
Jan oli jõudnud juba toru hargile panna. "Millest selline reaktsioon?" mõtles ta
endamisi ja astus pikkade sammudega tagasi bussipeatusse. Ta oli küll hakanud
viimase kahe aasta jooksul rohkem viina võtma ja ega need tülidki kodus tulemata
jäänud, aga välja polnud teda veel visatud. Oma treialitööga teenis ta
piisavalt, et naise rahaarmastust rahuldada ja niimoodi lapsega koos lihtsalt
kaduda - seda ei uskunud ta Evest iialgi. Bussi oodates jalutas ta veelkord oma
majani ja tagasi. Kardinad olid endiselt võõrad. " Ah et mina elan hoopis linna
teises otsas? No me veel vaatame seda asja! Kui ma hulluks olen läinud, siis
pole ju hullu midagi. Mõtlemine näikse korras olevat ja küll me selle mälukesegi
paika paneme! " Talle tükkis naer peale, kui ta kujutles, et Eve kuuleb pealt
tema sellist eneselohutamist. Buss oli peaaegu tühi. Ainult tagumises otsas
istus üksik vanem meesterahvas ja vaatas kaugenevaid maju. "See on ju seesama
targutaja!" tundis Jan mehe seljatagant ära ja taarus meremehekõnnakuga läbi
tühja vahekäigu. "Tere jälle!" alustas ta sedapuhku ise. "Muutuski, näe!"
"Misasi?" tegi mees võlts-mõistmatu näo. " Kõik muutus! Korraga! " "Kuda nii?" "
Kuda, kuda ... Jõle kähku ja jumala vaikselt. " "Nagu kõige suuremad asjad või?"
muheles vanamees. "Mismoodi?" "Kähku ja vaikselt, muidugi," jätkas mees
muhelemist. Jani hakkas tema muhelemine lõpuks häirima ja ta küsis otse: "Olete
mõni sule sappa saanud eluteadlane või?" Vanamees ei solvunud sugugi. Ta vaatas
jällegi kaugenevaid maju ja sõnas rahulikult: "Ma esindan lõhet inimliku
igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel." "Mis mõttega te jama suust välja
ajate?" läks Janil nüüd juba hari punaseks. " Ängistusest ja rahutusest, kallis
laps. Inimese mõte on eelkõige tema igatsus. " Jan ei osanud enam midagi kosta.
Ta vaatas samuti kaugesse punkti kokkujooksvat majaderida ja küsis nagu lepitust
otsides: "Kas see taganemine kunagi lõppeb ka?" ja osutas tagaaknale. "Järgmises
peatuses," vastas vana ja tõusis, et taas akna juurde kakerdada. "Sinu
peatuses," lisas ta pead pööramata. Tummana astus Jan bussist välja ja luges
majanurgale naelutatud tumesiniselt tahvlikeselt: "KUMMELI TEE". Tahtmatult tõi
ta esile naeruturtsatuse, surus käed sügavale taskutesse ja vaatas bussile
järele nagu oleks see olnud tema viimane side reaalse eluga. "Noo teate,
poisid!" ühmas ta omaette. "Nalja saab!" Majanumbreid loendades jõudis ta lõpuks
kahekümne neljandani ja astus ärevusega kahekordse puumaja välisuksest sisse.
Miskipärast kergitas ta korter kuuele kuuluva postkasti kaant, kontrollides, kas
seal pole midagi sees. "Küll inimene harjub ikka kõigega ruttu!" viskas Jan ise
enda üle nalja. " Siin on minu postkast, näe! Siin on minu kodu! Mõtet naiseni
arendades jõudis ta korteri number kuus ukse taha ja tardus. " Naine? Minu? "
Ehmatusega taipas ta asjade võimalikku pööret ja jäi kuulatama. Toas mängis
televiisor. "Kurat, kõht on tühi!" tuletas too koht ennast korinaga meelde ja
Jan tõstis otsustavalt käe kellanupu juurde. "Jan, kallis!" langes jumala võõras
naine Janile kaela. " Kuhu sa ometi täna nii kauaks jäid? Koolist helistati, et
õpetaja Raag unustas 6B lastevanemate koosoleku ära. See toimub nüüd nädala
pärast. Pole hullu - sul oli tõepoolest viimastel päevadel palju rabelemist.
Võta nüüd lahti ja tule sööma! Ma hoidsin kana soojas. Signe läks
naabri-Merikesega kinno. " Jan ei jõudnud isegi suud lahti teha, kui tal jope
seljast võeti ja sussid jalga pandi. "Einoh," mõtles ta endamisi, "ega sellisel
kohtlemisel muidugi viga ei ole, aga mis kuradi koolist ta räägib?" " Su ema
helistas ja ütles, et sa ajasid läbi telefoni veidrat juttu. Olevat isegi
kadunud isa tervitanud. Mul on tunne, et peaksid nädalavahetusel lihtsalt lebama
ja puhkama. " "Kõht on pagana tühi!" arvas Jan heaks kõigepealt esmased asjad
korda ajada. "Tule, kallis, ma söödan sul kõhukese täis!" Huvitav, mis ta nimi
võiks olla - arutles üleöö kooliõpetajaks saanud treial - ja mis aine õpetaja ma
olen? Kes on Signe ja millal isa ära jõudis surra? " Kuidas sul täna muidu päev
läks? Kas see võrukael Tiit ka midagi kokku keeras? " "Tead, ma olen nii väsinud
..." " Hea küll, hea küll! Ma ei päri rohkem! Homme pean kindlasti arsti juures
ära käima. Neliteist nädalat saab täis. " Jan jättis tahtmatult mälumise järgi
ja vaatas väsinud silmadega vakstu ruudulist mustrit. "Mm!" püüdis ta kuidagi
reageerida ja neelas suutäie tervelt alla. Mu nii-öelda-naisel on siis nii-öelda
teine laps tulemas - arutles ta endamisi edasi - ja mina olen nüüd kooliõpetaja,
kes unustab ära lastevanemate koosolekuid, selle, kas isa on elus või mitte ning
lõppude lõpuks astub töö käigus jumala vabalt ühest elust teise ja tagasi,
unustades sealjuures ühe neist täiesti. Nüüd hakkas ta taipama. See siin on tema
ise ja kõik muu on samuti päris. Ta on lihtsalt üle töötanud ja tahtis
alateadvuses pageda teise ellu, lihtsama ameti peale ja üldse ... Sisendus oli
niivõrd tugev, et see teine elu tundub nüüd tegelikkusena ja tegelik
väljamõeldisena. Amneesia? Sellega on raskem lugu. Ta ei mäletanud isegi oma
naise tegu ja nägu, rääkimata nimest. "Kallis," püüdis ta ääriveeri juttu
alustada, "mul on tunne, et seekord vajan ma psühhiaatrilist ravi." " Issand, "
tuli nutuvõre ümber naise suu, " ma arvasin, et see ükskord juhtub! Mu süda
aimas! Juba tookord, kui sa jõe ääres poole hommikuni edasi-tagasi jalutasid ja
koduteed ei leidnud. Juba tookord ütlesid arstid, et sellise koormuse juures
võivad taolised häired korduda. Oh, issand! Nüüd on see siis käes! Tule pealegi
ära sealt koolist! Küll me midagi välja mõtleme! Kallikene! Oh, issand, issand!
" Jani hakkas see vanainimeselik halamine ära tüütama. Ta toppis viimase kartuli
vägisi sisse ja tegi ettepaneku: " Hommik on õhtust targem. Läheks täna ilusti
tuttu ja homme on äkki kõik omal kohal? " " Hea küll, kallis! Kuidas sa ainult
soovid! Tahad ehk unerohtu? " "Ei mingit rohtu!" oli Jan kategooriline. "Ütle
parem, mis su nimi on?" Naise tumepruunid silmad värvusid mustaks ja suu vajus
pisut paokile. Ta neelatas suhuvalgunud sülje alla, köhatas hääle puhtaks ja
lausus justkui esimesel tutvumisel: " Agnes, Agnes Raag. Neiupõlvenimi Kasemets.
" "Ahah," ei osanud Jan muud kosta, "väga meeldiv!" Ta läks otsejoones esimesse
ruumi ja sattus sahvrisse. "Kus meil magamistuba on?" püüdis ta võimalikult
rahulikult üle õla küsida. Agnes Raag, neiupõlvenimega Kasemets, tihkus juba
nutta ja mees otsustas ise oma abieluvoodi üles otsida. Vaadanud elutoas ringi
ja kiitnud mõttes heaks raamatute valiku riiulis, pehme mööbli vastupidava riide
ja värviteleri asukoha akna suhtes, avas ta ühe kahest kõrvutiasetsevast uksest.
Tavaline magamistoamööbel, volangidega kardinad ja pehme ülepõrandavaip jätsid
küll hubase, aga liiga tavalise mulje. Ta võttis riidest lahti, loopides need
põrandale laiali ja viskus jahedasse laia voodisse. Magada, ainult magada - oli
viimane mõte ja läbi une tundis ta veel, kuidas soe alasti keha ennast tema
vastu lusika-asendisse surus. Vastu hommikut, kella viie paiku, ärkas Jan
koshmaarse unenäo peale üles. Ta oli istuli hüpanud ja vaatas ringi, mõistmata,
kus ta on. Tavaliselt aitas sellistel puhkudel uuestiuinumine, aga seekord oli
kõik liigagi reaalne. Tema kõrval lebas blond naine, kellel ta oma
püstikargamisega teki poolenisti pealt ära oli tõmmanud. "Ilus küll teine, aga
mitte oma," pidi ta vastandlikke tundeid tunnistama. "Kui nüüd äkki hakataksegi
iga jumala päev uusi naisi jagama, mismoodi ma ennast siis nimetama pean, kui
nende kõigiga magan?" Ta sikutas Agnesele teki peale ja läks kobamisi kööki, et
suitsu teha. Naine maigutas läbi une suud ja keeras külge, nii et tagumik
paljaks jäi. Janil oli ülikooli ajal - mis tal pooleli jäi - paar korda ette
tulnud võõras kohas ärgata, aga pikapeale meenus alati, kus ta võõrustajaga
tutvunud oli. Sedapuhku oli asi keerulisem. Ta sulges köögiukse ja pahvis pliidi
alla suitsu. Evega oli tal kümneaastane poeg. Nad olid küll viimasel ajal
ülepäeviti tülitsenud, aga kokkuvõttes polnud asi siiski nii hull, et peast segi
keerata. Või ei eksisteerinudki Evet ja poega üldse? Sel juhul on asjad ikka
päris täbarad küll! Hommepäev tuleb psühhiaatri juures ära käia, see on kindel.
Ja muidugi töökoht üle kontrollida. Mõlemad töökohad. Keegi kobistas esikus.
Köögiuks avanes ja selle vahelt piilus sisse umbes kümneaastase tüdruku
padjanägu, mida kroonisid pulstis blondid juuksed ja valguse käes kissitõmbunud
silmad. "Tsau, Jan!" " Tsau! Miks sa mind Janiks kutsud? " oli värske issi
üllatunud. " Ise sa ju rääkisid, et see on täitsa kihvt. Kui sa ei taha, eks ma
siis enam ei kutsu ". " Ma tegin nalja! Lase aga käia! " "Pissihäda tuli," lisas
Signe ärkamise põhjenduse ja kadus ukse kriuksudes peldikusse. Jan kuulas
öövaikuses sorinat ja imestas ikka ja jälle unenäo reaalsuse üle. Ta viskas koni
pliidi alla, kustutas tule ja hiilis seinu kobades tagasi Agnes Raagi juurde.
Märganud täiskuu valguses paljast tagumikku, ei saanud ta vastu panna ja hakkas
seda õrnalt mudima. Kord oli neil Evega juttu olnud, mis kütuse peal mingi masin
töötab ja Eve oli naljaga pooleks küsinud Janilt, et mis kütuse peal tema
töötab. Jan oli siis mõttesse jäänud ja vastanud siiralt, et vist kepi kütuse
peal. Kui ta Evele sama küsimuse esitas, ei osanud see midagi vastata. Praegu
aga mudis ta võõrast tagumikku, mis oli väidetavalt dokumentaalselt talle
vormistatud. Sügav hingamine lakkas ja läks tasapisi üle mõnumõminaks. "Kallis,
kas uks on vahepealt kinni?" küsis Agnes poolsosinal ja keeras ennast selili. "
Just panin. Käisin köögis suitsu tegemas ja panin enda järel kõik uksed kinni.
Isegi sahvri oma. " "Tule siia, mu nupuke!" "Sellist meil ei tööta," öeldi
resoluutselt ja pandi toru hargile. Veider hämarolek hinges asendus õudusega.
Helistanud mõnedele sõpradele, tegi Jan kindlaks, et kõik tema praeguse elu
minevikus oli toimunud enam-vähem samuti, nagu ta mäletas, ainult Eve asemel
olevat kogu aeg olnud Agnes ja poja asemel tütar. Ja elukoht - see oli kümme
aastat olnud Kummeli teel. Kõige raskem oli kooliõpetaja-küsimus. Kunagi oli ta
küll kavatsenud selleks saada ja isegi praktikal olnud, siis aga otsustanud
treialiõpilaseks hakata - puhtalt materiaalsetel kaalutlustel. Kuidas saab olla
sisendus nii reaalne ja ulatuslik - terve elu? Jutustanud psühhiaatrile loo ära,
veendus ta veelkord, et tema juhtumi puhul on tegemist üleloomulike jõududega.
Psühhiaater ei osanud toimuva kohta mitte midagi põhjapanevat öelda. Ei esimesel
vastuvõtul ega ka viiendal. Kuna ta otsustati uuringute ajaks haiglasse
paigutada, nimetas ta kohtumisi arstiga ülekuulamisteks. Mida rohkem ta enda
kujutletavast elust jutustas, seda enam jäi arst mõttesse ja nõudis veel. Kui ta
oleks oma jutustuse paberi peale pannud, oleks juba pisifaktidest saanud paksu
raamatu. Psühhiaatrit takistas järeldusi tegemast tõik, et kogu seda faktide
hulka suutis Jan ilmeksimatult ülima täpsusega korrata. Isegi väga hea mäluga
kirjanik poleks oma romaani kõiki faktilisi peensusi niimoodi üksühele
mäletanud. "Teie juhtum on tagasihoidlikult öeldes harukordne," püüdis ta asjale
kuidagimoodi läheneda. " Minu praktikas pole sellist veel ette tulnud.
Konsulteerisime siin kolleegidega ja leidsime, et vajate põhjalikumat uurimist
teaduslikul tasemel. " " Issand, mis mu eraelust siis saab? Kuigi see pole minu
oma, on see siiski elu! Kui ma hakkan laborirotiks, jään sellestki ilma! " "
Teie juhtum on niivõrd ainulaadne, et sellest võib arstiteadusele ja kogu
inimkonnale tervikuna kasu olla. Antud fenomeni mõistmine võib saada põhjalikuks
teaduslikuks läbimurdeks! " "Ma lähen ju niimoodi hulluks!" ahastas Jan ja
mõistis korraga situatsioonikoomikat. "Päriselt, ma mõtlen." Psühhiaatri ilmest
käis õrnaimatava virvendusena üle naeratus ja ta pani käe Jani käele: "Enam
hullemaks ei lähe," ma luban. Pealegi ei isoleerita teid ühiskonnast ega kodust.
Te pole kaugeltki ohtlik ja ravi ei vaja te ka mitte. Vähemalt arstiteadusele
senituntud ravi küll mitte. " "Mis saab mu tööst?" tundis Jan huvi. " Uuringute
ajal saate keskmist palka. Väljaspool seda võite tunde anda. " "Aga ma ei oska!"
kraaksatas Jan. "Olete te midagi kuulnud näiteks Riemannist, ma mõtlen Bernhard
Riemannist?" Eneselegi ootamatult vastas Jan soravalt: " 19. sajandi saksa
matemaatik. Tegeles kompleksmuutuja funktsioonide geomeetrilise teooriaga,
milles ta kasutas Reimanni pindu. Tema oli see sell, kes esitas funktsioone
trigonomeetriliste ridadena ja pani paika Riemanni integraali mõiste. Einoh,
n-mõõtmeliste kõverate ruumide teooria, mis avas hiljem uue perioodi geomeetria
arengus - see on kah tema jagu. Selle teooria peale ju Einstein oma
relatiivsusteooria üles ehitaski. Tohib paberit ja pastakat paluda? " "Aitab
ehk?" peatas teda arst. "Olete nüüd vist ise ka veendunud, et teil on
matemaatiline haridus?" "Issand, ma ei lõpetanud ju!" "Minu andmetel lõpetasite
küll." "Mul oleks üks palve." "Kuulan." " Tahaksin koju. Kasvõi sellesse uude.
Ma ei suuda siin enam olla. Ma lähen tõepoolest hulluks. Peaksin põhjalikult
tutvuma oma niiöelda uue minevikuga, uue perega, uute töökaaslastega ja üldse. "
" Hea küll, ma korraldan selle. Homme. Niikauaks on mul siin teie uue mineviku
põhikava. Olge lahked! " Ta ulatas Janile õhukese toimiku. " Ja veel. Tõde on
kusagil olemas. Varem või hiljem ... " "Hea küll, hea küll," tõrjus Jan ja
lonkis tagasi palatisse. Tuul loopis pabereid ja lahtised uksed-aknad plaksusid
tõmbusest vastu seinu ja piitasid. Seintelt oli krohvi maha kukkunud ja lagedest
koorus värvi. Pikas koridoris, mis oli mehekõrguselt siniseks värvitud, oli
mahajäetuse hingus, millest surus end läbi veel elada tahtmise püüe. Köögiuksele
nõjatus umbes neljakümne viie aastane brünett naisterahvas, kelle näkku oli
vajutatud võit õeluse, kurjuse ja kättemaksuiha üle iseendas. " Jah, eile viidi
pliit ära. Süüa pole enam nagunii. Poiss nutab, aga küll me midagi välja
mõtleme! " Jan tundis kurgus kipitust. "Kas laearmatuurid kadusid ammu?"
"Nädalapäevad tagasi." "Ma olen siis nädal aega ära olnud?" "Kaheksa päeva." Jan
lõi jalaga maas vedelevaid pabereid ja tõstis siis ühe üles. Leht oli pärit tema
päevikust. Ta luges: " Täna tundsin ma sügise lõhna. Peatusin vihmast läikival
munakiviteel ja sügis puhus mulle näkku. Esimest korda elus haaras mind tunne,
mis oli hulga võimsam ja melanhoolsem lahkumisvalust. " See oli kirjutatud üle
kahekümne aasta tagasi, ometi valdas teda praegu sama tunne. "Kas sa politseisse
ikka teatasid?" küsis Jan naisterahvalt, kelle nime ta ei teadnud. " Ei. Ükski
riiklik ametkond ei võta sinu saatuselt midagi tagasi. " "Saatust ei ole," ütles
Jan vaikselt, aga veendunult. Ta astus kööki ja vaatas katkikistud juhtmestikku.
Kohal, kus oli asetsenud elektripliit, oli sein värvimata jäänud. Maas vedeles
jahu ja kruupe - ilmselt oli kappidest alkoholi otsitud. "Tubadesse ma vist
parem ei vaata?" pöördus ta brüneti poole. "Kuidas soovid, ma koristasin juba
ära," vastas naine ja kadus susside lohisedes lähima ukse taha. "Kas ma käin
tihti niimoodi ära?" hõikas Jan talle järele. "Kas sul on sedapuhku mälukaotus
või?" hõikas naine vastu. Jan sisenes ruumi, kust hääl tuli ja tundis korraga,
et siin on ta küll kunagi viibinud. Kuigi riiulile, kus pidi seisma televiisor,
oli joonistunud tolmuvaba nelinurk, tundis ta toas ennast koduselt. Sektsioon ja
pehme mööbel asetsesid täpselt nii, nagu tema oleks need paigutanud. "Jah, mul
on sedapuhku mälukaotus," lausus ta rahulikult ja istus tugitooli. Kui nad olid
vähemalt viis minutit vaikinud, leidis Jan, et peab minema. Kuhu? "Kus ma
tavaliselt ära käin?" püüdis ta juttu teha. "Eks ikka seda elu otsimas, millest
sa unistanud oled," tuli lõpuks vastus. "Ja on selline siis olemas?" "Arvestades
sellega, et sa kakskümmend aastat järjekindlalt siia tagasi satud - ilmselt
mitte." "Kas meil lapsi ka on?" "Ah, ära viitsi!" "Palun!" tegi Jan anuva
grimassi. Naine vaatas kogu selle aja kohta, kus oli asunud televiisor ja pärast
minutilist pausi keeras lõpuks pead: "Sa ei teegi vist nalja?" "Ei," püüdis Jan
veenev olla. Asi on naljast väga kaugel! " "Näe!" ulatas naine talle
sektsioonkapi riiulilt fotoalbumi. "See siin on su esimene elu." "Aga praegune?"
Tülpinud ilmel ulatati talle veel kolm albumit. Jan süvenes vaatamisse. Luitunud
pargipingil istus Eve, põlvedel umbes kolmeaastane poiss. Pulmapildid,
sünnipäevad, matused. Eve siis ikkagi oli! "Mul on esimesest abielust poeg?" "
On. Peeter. Abielus, aastane tütar. " Jõudnud kolmanda albumini, küsis Jan:
"Sinuga on meil ka poeg?" " Õige. Ja enne sind oli mul neid kaks. " "Kus meie
poeg praegu on?" " Saatsin ta sinu vanemate juurde. Saab vähemalt kõhu täis. "
"Kas mu isa on siis elus?" "Miks ta surnud peaks olema?" "Ma lihtsalt ..." Jan
takerdus ja lõi käega: "Äh!" " Aga Agnes? Kas sa Agnese-nimelisest oled midagi
kuulnud? " asetas Jan albumid lauale. "Selline blond, nutikas ja pehme?" "Sul on
neid nii palju olnud, et ma nimesid enam ei mäletagi." Naise ilme väljendas
täielikku ükskõiksust. Jan võttis järjekorras teise albumi uuesti kätte,
kangutas pulmapildi nurkade seest välja ja luges: "Jan ja Kati, 10 tk." "Kati!"
pöördus ta mesimagusal häälel naise poole, tundes tillukest uhkust, et sai teda
nimepidi kõnetada, ilma et oleks pidanud seda küsima. Kati võpatas ja vaatas
kulme kergitades mehe poole. " Kati! Kas me lahku minna oleme proovinud? " "Me
pole ju sisuliselt kunagi abiellunudki!" vastas naine ja kergitas ühe suupoolega
muiates kulme. "Ahsoo!" Jan sügas kukalt ja mõtles, mida kuradit nüüd ette
võtta. Ta ei teadnud, kuidas oli siia sattunud ja kui kauaks. Lõpuks ei olnudki
see ju nii oluline! Elus teed veel suuremaid lollusi ja mõttetusi. Näiteks hoiad
kümne küünega aastaid lagunevat abielu koos, valetad iseendale oma võimekust,
usud illusioone ja alahindad aja kulgemise kiirust. Kas siis ongi oluline,
kuidas sa kuhugi satud. Ah, et ei saa minna sinna, kuhu sa ise tahad? Nagunii
lähed valesse kohta! Õiget ju pole olemas. Nüüd vähemalt keegi naljavunts näitab
talle, kui kutsikale, kõik kohad ette ära, kuhu pissida ei tohi - nina sisse ja
jalaga tagumikku. "Kus me elame?" püüdis ta võimalikult rahulikult uurida. "Kaks
korda oled sa ennast poonud, kolm korda hullu mänginud, neli korda litsid majja
toonud, üks kord veene läbi lõigata ähvardanud, kaks korda suguhaigusi kinkinud
ja nüüd on siis järg mälukaotuse käes?" Paistis, et Katile valmistas see kõik
lõbu. "Hea küll, ma vaatan aknast välja!" oli Jan leplik ja läks akna juurde.
Kui ta kardinad eest lükkas, avanes talle pilt viie- ja üheksakordsetest
majadest. " Uau! Los Angeles? " Kati oleks nagu kergelt sulama hakanud: "Sa ei
oska inglise keeles komplimentigi teha!" "You are so beautiful!" proovis Jan. "
Huvitav, vanasti ütlesid sa ainult " nice ". "Jah," Kati hakkas tõepoolest
sulama. "Mul on vist ajuvähk," lausus Jan. "Viimane ots." " See viimane ots on
sul eluaeg olnud! Pane parem uksele uus lukk ette, ma ostsin siin mingisuguse. "
Jan nägi unes, et oli ümbritsenud end ringikujulise kivimüüriga. Parajalt nii
kõrgega, et üle vaatama ega servast kinni haarama ei ulatunud. See on kaitse
kurjuse eest -- oleks talle nagu meelde tulnud. Ta kõndis ringiratast piki müüri
ja tundis end väga turvaliselt. Esialgu. Siis hakkasid tulema eksistentsiaalsed
küsimused. Mida teha omaenda kurjuse ja headusega? Milleks üldse teha? Kelle
jaoks? " Prosniiss, dorohoi! Tvoja ootseret staavit koofe! " Jan kargas voodist
üles nagu oleks katapulteerunud ja vahtis hämminguga punapäist pannkooginäoga
slaavi tõugu noort naist, kes käsipõsakil hajevil pilguga oma reitevahet sügas.
"Ili povtoorim?" " Noo, kurat! See oli liig! Vene keelt purssivast ukrainlannast
oligi veel puudus! " "Tõ u mene jediini, tilki tõ!" ümises pannkook ja ajas
jalad laiali. Jan pages palja tagumikuga uksest välja ja sattus silmitsi
matrjoonat meenutava lihava kuuekümnendates naisterahvaga. "Jan-sõnok!" Jan
kattis häbeduse kätega ja taganes tagasi tuppa. Punapea tegeles
masturbeerimisega ja ta silmad olid kinni. Riided -- mõtles ta palavikuliselt --
kus on riided? "Tshervoonnu ruutu ne shukai veetsheramõ ..." ümises oletatav
abikaasa ja ei teinud tast väljagi. Särk on tooli peal, püksid selle all. Äh,
pesu pole vajagi! Sokid paistsid voodiserva alt välja ja diplomaadikohver --
ilmselt oli see ikkagi tema oma -- seisis ukse kõrval. Jätnud kõik nööbid kinni
panemata, pages ta esikusse ja avas tuttava liigutusega -- mis teda ennastki
imestama pani -- snepperluku ja keeras kaks korda alumist võtit. Kaks trepiastet
korraga, välisuks ja vabadus! Kolmanda üheksakordse maja nurga taha keeranud,
tõmbas ta esimest korda hinge. Asetanud diplomaadikohvri igaks juhuks jalgade
vahele, otsis ta püksitaskutes suitsu ja tikku. Oli. "Stolitshnaja." "Mida
kuradit?" ei suutnud ta ikka veel toibuda. Leidnud esimese pargi, istus ta
pingile ja võttis diplomaadikohvri põlvedele. Selles oli vene pass tema nimele,
paarsada rubla raha ja autojuhiload. B,C,D,E kategooria! Siis veel miskipärast
paar rulli bussipileteid ja paks võtmekimp. Passi vahel olevalt töötõendilt sai
ta teada, et töötab kolmandas autobussipargis bussijuhina. Selline saatus siis
sedapuhku? Miks ka mitte? Ja üldse! Mida ma põgenen? Kuhu? Mille eest? Praegu
lähen kodumaale, saan tuttavaks mõne sõbra naisega, löön kiilu vahele, elan
seitse aastat patja närides ja jätan ta tükkis lapsega maha. Ons see parem? Ja
nagunii visatakse varsti jälle mõne mulatitari kaissu ... Jan püüdis vene keelt
purssides möödakäijatelt välja uurida, kus asub bussipark number kolm ja
seigelnud mõne aja linnatranspordiga, astus veendunud ilmel valvuriputkasse.
Luugi eest mööda marssides tekkis tõrge. "Proopusk!" Jan jäi lollil ilmel
mutikesele otsa vahtima ja too -- ilmselt vana tuttav -- vangutas mõistvalt
pead: " Eeh tõ! Opjat zabõl! Pjaanitsa porshiivi! Stupai, stupai! " Kui
bussijuht, siis bussijuht ... Jan kuulis tagantpoolt lähenevaid tuttavaid
lohisevaid samme ja vaatas üle õla. Isa! Siin! "Sa küsisid ju endale vaba
päeva!" ütles isa, nagu oleksid nad alles eile lahku läinud. "Läksid Oljaga
tülli või?" "Sai, jah, pisut ..." " Pole hullu! Kui tahad, tule sõida minuga
kaasa! Teen õlle välja! " "Liaz" -tüüpi bussi ronides mõtles Jan, et on tüdinud
korrutamast oma mälukaotusest. On vist aeg hakata harjuma. "Kurat, sai eile
pisut üle võetud, pea lõhub nagu oleks hammasrataste vahel." " Sa hoia oma Oljal
rohkem silma peal! Ma saan aru, et ta sul rohkem nii hüppelauaks on, aga loll
kah kui küla rääkima hakkab ... " "Kurat, ta on nümfomaan!" püüdis Jan sõna
sekka öelda. Isa köhatas veidralt, nagu oleks kurku tõmmanud ja vaatas aknast
välja. "Eks nad kõik ühed litsid ole!" Jupp aega sõitsid nad vaikides ja Jan
püüdis mõistatada, kas isa on tema Oljaga maganud või ei ole. Talle tundus
miskipärast, et on. "Ja ema?" küsis ta ettevaatlikult. Isa jäi tõsiseks ja oleks
äärepealt peatusest mööda põrutanud. " Puhkuse ajal käime kindlasti ära! Viime
lilli ja korrastame ka pisut. " Janil tuli kananahk ihule. Ema on surnud?! "
Kurat, see aeg ka läheb nii kiiresti, et ... Kolm aastat juba vahele jäänud! "
ohkas isa. Jan võttis järgmises peatuses õlle ja süvenes linnaga tutvumisse.
Ukraina suuruselt teine linn -- Harkov. Ehtne nõukogude suurlinn -- sadade
hektarite kaupa uusi elamurajoone, trammid, trollid, metroo. Miilitsad ja
joodikud igal tänavanurgal. Saabus lõpppeatus ja isa küsis Janilt: "Täna pulli
teeme?" "Nagu alati!" oli Jan päri. Isa võttis mikrofoni, pani istumise alla ja
laskis täisvõimsusega salongi käraka peeru. "Konetshnaja!" ütles ta viisaka ja
isegi malbe häälega mikrofoni ning tegi Janile silma: "Hahhollidele see
meeldib!" Einoh -- mõtles Jan -- kui nii siis nii! Ta rüüpas õllepära ära ja
pani suitsu ette. Vigurivänt see paps -- tuleb välja! "Kes see viimane kavaler
nüüd Oljal oligi?" tegi ta näo, nagu oleks nime unustanud. "Kolkat mõtled?" "
Ei-ei! See teine ... " "Serjoga?" "Ei, see imeliku nimega ..." Isa pomises
omaette kuus-seitse nime läbi ja siis lõi ta nägu särama: "Tarass, Tarassik!" "
Jaa-jaa! See sittus ka nagu tõhk! " tuletas Jan nagu meelde. "Kuhu, kurat, ma
sattunud olen?" mõtles ta järjest kasvava ärevusega. "Aga kui ei saagi siit enam
minema?" Bussiaknale koputas raevukalt keegi vanamammi ja vehkis rusikaga. Isa
keeras aknaklaasi alla ja kabiini paiskus kordumatu folkloor. Ilmselt oli mammi
igapäevane reisija ning oli asjast õieti aru saanud. Ka isa paistis temaga
harjunud olevat. Lahing lõppes slaavipärase vennastumisega, mammi pisaratega,
mälestustega rindepäevilt, mil ta noor ja ilus medõde oli olnud ja isa viimsete
lubadustega. Kui mammi oli lahkunud, keeras isa valjuhääldaja nupu põhja ning
kordas tehtut maksimumvõimsuse ja naudinguga. Jan kiikas igaks juhuks salongi.
Seal istus noor valgepäine tütarlaps ja tihkus ohjeldamatult nutta. "Isa,"
vaatas Jan manitseval pilgul vallatlevat papsi, "sa sittusid meie hariduse
täis!" "Meil pole seda ju eriti palju!" lohutas isa kardinate vahelt salongi
piiludes. "Sa vaata, mida nemad meiega teevad!" Sõitnud veel ühe täisringi
linnale peale, läks ta oma ukraina-kodu lähedal maha, lonkis majade vahel ja
otsustas siis, et täis kõhuga sujuvad asjad paremini. Sest milleks see inimene
siin ilmas ikka elab? Nonii. Sinine värv eksisteerib selle pärast, et olla
sinine, päike kasvõi sellepärast, et paista. Aga mina? -- arutles Jan -- kas
sellepärast, et olla mina? Kui mul enam oma "mina" ei ole? Siis tuleb olla
lihtsalt sellepärast, et olla. Ja olla saab ainult toitu näost sisse ajades.
Kõik ülejäänud on kas tulenevad või tuletatavad toimingud. Mõtetest ei viitsi ma
üldse rääkida ... Sellele arutlusele toetudes viisid ta jalad teda ise Olja
kööki boršitaldriku taha. Ta helpis punast peedisuppi ja seiras altkulmu
köögikappides sorivat naist. "Jesh, jesh, milenki tõ moi!" poetas punapea ja
pillas suhkrukoti maha. Seda tõstes ajas pliidilt põrandale panni ja panni
tagasi asetades lõi pea vastu kapiust ära. "Spatt!" ütles Jan, kui oli söömise
lõpetanud ja pugenud mööda koridoris ringiveerevast matrjoonast, läks tuppa ja
heitis voodisse. Ta ärkas autorataste klobina peale munakiviteel. Aken oli
avatud ja sellest kasvas sisse kreegipuu. Jan tõstis jalad üle voodiserva
põrandale ja need sattusid automaatselt pehmetesse tuttidega toasussidesse.
"Ahah," nentis ta ainult ja tõusis, et napsata puu otsast paar kreeki. Need olid
veel pisut heledavõitu ja hapud. "Suvi," konstateeris Jan ja vaatas aknast
välja. "Kõrge esimene korrus, puumaja, mäenõlv, munakivitee," fikseeris ta
olukorda. Vastas asetseva samasuguse kahekorruselise amortiseerunud elamu seinal
nägi ta tahvlikest: "Nõlva". Eestimaa. Hea seegi! Tuba, milles ta ärkas, ei
sisaldanud muud, kui riidekappi, puhvetikappi kahe rea raamatute ja kahe suure
sahtliga, vanaaegset voodit ja kahte ümmarguse põhjaga tooli. Telekat ei olnud,
oli ainult vanaaegse disainiga 60ndatest pärit VEF-raadio. Põrandal oli sinine
kaltsuvaip ja seinas luitunud kollane tapeet, mis voodi kohalt oli mustaks
kulunud. "Poissmehekorter?" imestas Jan ja vaatas käsi. Sõrmust ei olnud! "
Jeeee! " kraaksatas ta täiesti õnnelikult. "Ma olen vaba!" Keegi koputas seina
peale. Astudes ettevaatlikult mööda seina äärde tekitatud õllepudelite merest,
avas ta toaukse. Ninna lõi kopituse lehka. Naaberukse vahelt piilus sassis peaga
nuustikut meenutav vanamammi, jälgis teda veidi aega etteheitval pilgul ja
sulgus siis sõnagi lausumata oma pimedusse tagasi. Kostis mitme luku klõbinat.
"Ahah," nentis Jan taas. "Noojah." Naasnud tuppa, heitis ta pilgu puhvetikapi
tagaseinaks olevasse mõranenud peeglisse ja istus põrandale -- ta polnud vanem
kui kakskümmend. Miks ei sattunud ta oma tudengiaegsesse tuppa? Miks pidi ta
kolama mööda võõraid elusid? Või mööda tema enda elu tundmatuid stsenaariume?
Või ehk mööda võimalikke stsenaariume? Või mööda soovitud stsenaariume? Või
soovimata? Või ... Jan oli puntras. Kas teda karistati või anti hoopis
võimalusi? Või näidati võimalike eluteede mõttetust, see tähendab õpetati mitte
otsima unistuste saatust, see tähendab leppima olemasolevaga? Missugune neist
siis oli see olemasolev? Kas praegune, Eve-, Agnese-, Kati- või Olja-minevik?
Kõige enam mäletas ta Eve-minevikku. Samas aga tundus talle, et kõikides
ülejäänutes oli midagi kohutavalt tõepärast. Ta oleks justkui nad lihtsalt
unustanud, meelega mälu tahaplaanile surunud. Akna tagant kostus vile. Ta upitas
ennast üles ja puges kreegioksa alt läbi. All kõnniteel seisis kursusekaaslane
ülikoolipäevilt -- noor, nagu ta siis oli. "Tuled ka või?" küsis ta pead
kuklasse ajades. "Kuhu?" tegi Jan unise näo pähe, nagu oleks ta magamast üles
aetud. "Lugemissaali muidugi!" "Oota, viskan ürbid üle!" "Okei, tee siva!" Jan
tõmbas tooliseljalt teksad jalga, pusa selga ja otsis silmadega toas ringi.
Puhvetikapil vedeles võti ja selle kõrval kile sees tudengipilet, kuhu vahele
oli topitud igasugu muid pabereid. Hiljem sorteerin -- mõtles Jan ja vajutas
juba linki. Jõudnud välisukseni, märkas ta tuttavat postkasti hoolikalt maalitud
numbriga "6", millest ulatus välja "Postimees". " Kurat, " Postimeest " siis
veel polnud ju! Oli " Edasi "! " Ta avas välisukse ja vastasmaja seinalt luges
selgesti: "KUMMELI TEE". Kursusekaaslasest ja kreegipuust polnud jälgegi. Ta
otsis läbi kõik taskud, aga üliõpilaspiletit ega toavõtit ei leidnud. Aitab! See
läks juba liiale. Ta seadis sammud bussipeatusse ja otsustas ära käia valede
kardinatega akna juures. Asjasse peab hakkama selgust tooma -- tegi ta otsuse.
Astunud bussi, läks ta torudest haarates tagaakna juurde, pöördus ümber ja otsis
silmadega kummalist vanameest. Igas peatuses vaatas üle kõik sisenejad, aga
meest nende seas polnud. Ega tulnudki. Kui Jan harjunud kohas välja hüppas,
tundus, justkui oleks ta silmanurgast tuttavat figuuri märganud. See sisenes
esiuksest. Kuni Jan reageeris, olid bussiuksed sulgunud ja ainuke, mida ta teha
võis, oli jälgida tagaaknale ilmuvat tuttavat kuju. Jan pistis jooksu, aga see
peatusevahe oli nagu kiuste üks pikemaid. Jõudnud järgmise kvartali nurgani, ta
loobus. Hingeldades pöördus ta tagasi ja seadis sammud vale kardinaga tuttava
akna poole. Kardinad olid valed. Lootusetu tülpimusega kõmpis ta tagasi
bussipeatusse ja jäi ootama. Sealt ta lõpuks tuligi -- kollane ja koorma all
ägisev. Teekond teekonnas -- mõtles Jan. Ehk ongi asi bussis? Issand, kuidas ta
enne selle peale ei tulnud?! Tuleb lihtsalt tööle sõita ja teekonda uuesti
alustada. Nii ta tegigi. Sõitis tehase väravasse, jooksis valvuriputkani, avas
ukse ja seisatas jahmunult -- talle vaatas vastu Harkovi bussipargi number kolm
tõre mutike, kes otsemaid kraaksatas: "Proopusk!" Kõik kordus täpselt sama
stsenaariumi järgi, nagu eelmisel korral ja Jan keeras otsa ringi. Väljudes ei
olnud ta enam Ukrainas. Ta oli oma tehase väravas. Meeleheites jooksis ta
bussipeatusse ja hüppas algava vihma käes ühelt jalalt teisele, olles
kannatamatusest närvis. Väike kollane teekond suures kirevas teekonnas ilmus
nurgatagant välja ning Jan soris taskutes, leidmaks talonge. Talle sattus pihku
midagi suuremat ja ehmatusega tõmbas ta välja üliõpilaspileti.
Psühhiaatriahaiglas ärgates tundis Jan ära tuttava palati ja isegi kaks
patsienti, kes siia temast eelmisel korral maha jäid, olid samad. "Te pole
kusagil käinud," lausus raviarst rahulikult. "Teie unenäod tunduvad teile
lihtsalt liialt reaalsetena." Jan ei julenud vaielda. Ta kartis siia jäädagi. Ma
olen skisofreeniasse haigestunud -- oli ta juba peaaegu kindel. Vanast peast!
"Tõestage, et ma olen ärkvel ja ma olen nõus hakkama laborirotiks," ütles ta
naljatlevat tooni matkides ja jäi arstile küsiva veiderdajanäoga otsa vaatama.
"Kõik teie meeled töötavad," ütles psühhiaater teda suurte selgete silmadega
vaadeldes. " Unes seda ei esine. Sellest piisab? " "Kas ma koju saan?" küsis
Jan. "Kasvõi kohe," ei viivitanud doktor vastusega. "Ma siis lähen?" " Eks te
siis minge! Riided saate õe käest, teatan ette ". Jan tõusis, et lahkuda. Kui ta
oli juba uksel, hõikas arst järele: "Millal olete valmis alustama?" "Paari päeva
pärast ehk," poetas Jan ja astus pikka roheliseks värvitud seintega koridori. Ta
ei olnud endas sugugi kindel. Ta ei olnud enam milleski kindel. Väljas sadas
peenikest uduvihma. Jan tõmbas pea õlgade vahele ja marssis kiirel sammul
bussipeatusse. Jälle kollane -- tegi ta tähelepaneku, kui buss käänaku tagant
välja ilmus. Kas siis muud värvi linnatransporti enam polegi? Ta komposteeris
pileti ja taarus tagaakna poole. Korraga märkas ta tuttavat figuuri. Tema!
Kiiruga istus ta vanamehe kõrvale. "Kas teie teete seda minuga?" küsis ta
teretamata. "Teen ja ei tee ka". " Miks? Miks just minuga? " "Ma teen seda
kõigiga, aga vähesed mäletavad toimunut." "Milleks?" püüdis Jan mehe pilku.
"Ikka müüri lõhkumiseks," vastas vana rahulikult. "Sellesama ringikujulise
müüri, mille sa unes ja ilmsi enda ümber ehitasid". "See oli ainult unes,"
vaidles Jan. " Ilmsi ka. Selle sees sa nüüd keerledki. " "Aga ma ei taha enam!"
Jan võttis mehel varrukast kinni ja pigem anus kui nõudis: " Lase mind tagasi,
palun! Ma muudan ise kõike, ma muutun ise! " "Seda ma ju teengi -- otsin müüri
sees nõrku kohti, püüan teda hajutada". Vanamees viipas tagaakna poole: "Vaata!"
Majad ja jalakäijad kaugenesid justkui kiirluubis. Jan vaatas küljeaknasse --
kõik möödus normaalkiirusel. Heitis pilgu esiaknasse -- maailm lähenes
aegluubis. "Meeltepete," tegi ta järelduse. "Enesepete?" muigas vana. "Noh, mis
siis nüüd edasi?" ei jätnud Jan vanamehe varrukat rahule. "Edasi on sinu
peatus." Jan oli hetkega püsti, hüppas mõtlemata ja astmeid kasutamata bussist
välja, maandus veidi viltu ja käis käpuli. Tõustes seletas ta silm hämaras vaid
viie ja üheksakordseid maju. Valetas, raibe! Järgmine kord võtan ta endaga
kaasa! Mingist tuttavast sisetundest juhatatuna astus ta sisse lähimasse halli
majamürakasse, sõitis liftiga kolmandale korrusele ja vajutas linki. Uks oli
lahti. Pikka mehekõrguselt siniseks värvitud koridori kostus muusikat. Jan
võttis jope seljast, riputas selle seinakapi nupu külge, lükkas kingad harjunud
kohale peegli all ja hiilis valgusetriibu poole. "... tulen siis kui lumi maas
..." lauldi raadios. "... või kui sirel õitseb taas ..." ümises Jan ja astus
tuppa ilmel, mida esineb mitu päeva kodust ära olnud meestel. Televiisorit ei
olnud ikka veel. Kati lebas lahtitõmbamata kušetil ja luges raamatut. " Issand,
nii hea ja rahulik oli elada. Tead, sa võiksid sinna tagasi minna, kust sa
tulid. " "Ma ei saa," tegi Jan nutuse hääle, "mul on müür ümber." " Nonii,
sedapuhku siis ära pööranud. Mis sa järgmisel korral välja mõtled? Ükskord saab
su ärajoodud fantaasianatuke ju otsa? " "Ma ei ole enam ammu tilkagi võtnud,"
oli Jan solvunud. "Igatahes selles peatuses mitte." "Hahaa!" tegi Kati, ilma et
oleks naernud. " Lubage naerda! See kuradi lits ei viitsi sulle enam viinagi
osta! Aga sa mine oma Siiri juurde tagasi, too vähemalt jootis sind! " Jan oli
tupikus. Kes oli Siiri? Ah, ons sel üldse tähtsust ... Ta istus kušetiservale ja
tegi juttu: " Uus telku oleks vaja osta. Ja külmkapp. Ja koridori armatuurid. Ja
... " "Sina ei suuda endale isegi sokke jalga osta!" kobatati raamatu tagant.
"Vaata, et sa oma litsidega hakkama saad!" "Kas me ei teeks ehk voodit lahti?"
Jan vaatas Kati poole anuval pilgul. Lõpuks langetas naine raamatu, näitas
Janile täispikka keelt ja leebus: " Kui sa neljateistkümnendat korda tagasi
tulid, mõtlesin, et aitab. Peale kolmekümne seitsmendat hakkasin juba harjuma ja
kui ma sulle päris ausalt ütlen, siis praegu -- vist mõnesaja mõnekümnenda ajal
-- on mul sind täitsa hea meel näha ". "Kui nüüd paar võileiba ka saaks ..."
püüdis Jan tekkinud olukorda maksimaalselt ära kasutada. "Viimast korda elus!"
koputas Kati iga sõna ajal mehele sõrmega rinnale ja kadus kööki. "Kohvi ka!"
hõikas Jan järele. "Pliiti ei ole!" tuli otsekohe vastus. Õigus küll -- meenus
Janile. "Tee spiraaliga!" karjus ta uuesti. "Tee käega!" tuli vastus. Kui Kati
kohvi ja võileibadega tuppa jõudis, magas Jan sügavalt. "Siga!" tegi naine
kokkuvõtte. 

OPM3 ehk Organizational Project Management Maturity Model on Project Management
Institute'i (PMI) poolt 2003. aastal evitatud standard. OPM3 aitab
organisatsioone nende strateegiate elluviimisel, evitades parimad praktikad
(Best Practices) projektijuhtimisse organisatsiooni tasandil. OPM3 loomisel
uuriti olemasolevate projektijuhtimise mudelite küpsusastmete määratlusi.
Selgus, et olemasolevatel mudelitel on olulisi puudusi, eriti organisatsiooni
projektijuhtimise küpsuse inkrementaalse parendamise käsitlemisel. OPM3-mudeli
oluline omadus on strateegiliste plaanide realiseerimiseks vajalike
projektijuhtimisejuhtimise praktikate evitamisprotsessi määratlemine. Seejuures
arvestati: sihtide põhimõttelisi erinevusi projekti- ja organisatsiooni tasandil
turu dünaamilist iseloomu ja organisatsioonide vajadust adapteeruda pidevalt
muutuvate tingimustega infovahetuse erinevusi operatiiv- ja organisatsiooni
tasandil OMP3 defineerib organisatsioonilise projektijuhtimise (Organizational
Project Management, Org PM) kui strateegiliste eesmärkide saavutamist tagava
süstemaatilise projektide, programmide ja portfellide (Project, Program and
Portfolio management ehk PPP) haldamise. OMP3 on seega sillaks strateegia ja
seda realiseerivate projektide vahel: OPM3-mudel koosneb kolmest komponendist:
teadmus (Knowledge) määratlus (Assessment) parendamine (Improvement) Teadmus
komponent: Org PMi ideoloogia ja printsiibid, OMP3-mudel, mudeli sisu ja
kasutamine. Määratluskomponent: missugune on organisatsiooni küpsus Org PMs (kus
me asume)? Parendamiskomponent: mida tahame saavutada? Plaanid sihtide
saavutamiseks. OMP3-mudel sisaldab enam kui 600 dokumenteeritud parimat
praktikat. OMP3-mudeli loomisel on lähtutud varasemast PMI standardist PMBOK
Guide (Project Management Body of Knowledge). Organisatsiooni projektijuhtimise
võimekuse mõõtmisel kasutatakse talitluse võtmeindikaatoreid (Key Performance
Indicators, KPIs) - metoodika, mis on laialt levinud (nt COB IT). Kokkuvõtteks.
Kiiresti muutuvas (agiilses) maailmas vajavad organisatsioonid agiilseid
strateegiaid. Traditsioonilised projektijuhtimise mudelid ja metoodikad pole
enam küllaldased - agiilsete strateegiate elluviimine vajab uusi, agiilseid
projektijuhtimise mudeleid ja metoodikaid. OMP3 on oluline samm niisuguste
mudelite ja metoodikate loomisel ning evitamisel. Enn Õunapuu - sündinud 6.
aprillil 1949 Tallinnas. Lõpetanud majandusinsenerina majandusliku
informatsiooni töötlemise erialal Tallinna Polütehnilise Instituudi 1973 ja
aspirantuuri 1984 matemaatiliste meetodite kasutamine majanduses erialal. 1988
kuni 1992 õppis samas doktorantuuris. Töötanud 1973-75 TPI infotöötluse kateedri
stažöör-õppejõuna ja assistendina, 1975-84 TPI arvutuskeskuse projektijuhina,
1984-88 TPI raamatupidamise kateedri vanemõpetaja ja dotsendina, 1992-2004 TTÜ
informaatikainstituudi dotsendina, aastast 2004 TTÜ infosüsteemide professor.
Aasta lõpp on ikka aeg, kus vaadatakse tagasi tehtule ja tehakse tulevikuplaane.
Käesolevas kirjatöös püüan sama teha Eesti tarkvarasüsteemide arengu kohta,
kusjuures vaatekoht on personaalne, isiklikest kogemustest lähtuv, mitte
uurimuslik ja kõikehõlmavale üldistusele pretendeeriv. Oma ametikohustuste tõttu
on mul küllaltki hea ülevaade Eesti tarkvarasüsteemide arengust. Eriti hea
informatsiooni saamise kohaks on infosüsteemide seminar doktorantidele ja
magistrantidele, kus iga doktorant ja magistrant, kes soovib saada hinnatud
antud aines, peab tegema ettekande oma töö teemal. Meie doktorantidel ja
magistrantidel on juhtiv roll Eesti infotehnoloogia maastikul, ja seega on nii
mul kui ka seminarist osavõtjatel hea ülevaade Eestis toimuvast. Lõppevat aastat
(2005) iseloomustab mitmete mind huvitanud tehnoloogiate ja metoodikate tegelik
kasutamine. Üks minu lemmikteemasid viimasel ajal on teenustele orienteeritud
arhitektuurid ja kõik sellega seonduv. Rõõmustav on, et riiklike tellimuste
pakkumisi hakkavad võitma firmad, kes otseselt deklareerivad, et nende pakkumine
vastab teenustele orienteeritud arhitektuuri nõuetele. Paljud Eesti IT firmad
teevad jõulisi ettevalmistustöid teenustele orienteeritud arhitektuuride
kasutuselevõtuks. Üliõpilastele veebiteenuste näiteid tuues ei pea viitama
ainult välisnäidetele, nagu Google'i veebiteenus () ja Amazoni veebiteenus ().
Saan julgelt kasutada ka näiteid Eesti veebiteenustest, nagu äriregistri teenus
() ja x-tee (). Teine rõõmustav suundumus on infosüsteemide iteratiivse ja
agiilse arendamise meetodite jõudmine reaalsesse Eesti praktikasse. Mainida
võiks Maksu- ja Tolliameti ja AS Medisoft infosüsteemide arendusmetoodikaid.
Üleminek iteratiivsele ja veelgi enam agiilsele arendusele on sõnades lihtne,
kuid tegelikkuses tekib terve rida raskusi. Raskused algavad juba projekti
rahastamisel. Vähesed soovivad rahastada projekti, mille maksumus,
funktsionaalsus ja lõplik valmimisaeg ei ole selgelt välja toodud ning selgub
lõplikult alles projekti arenduse käigus. Rõõmustav ongi, et sellises keerulises
situatsioonis on leitud osapooli rahuldavaid lahendusi. Kolmandaks rõõmustab, et
Eesti infotehnoloogid suudavad ikka suhteliselt väheste vahenditega luua
maailmatasemel e-süsteeme. Täna tahaks mainida e-politsei süsteemi. E-politsei
süsteem võimaldab otse patrullsõidukist Interneti kaudu liiklejate andmeid
kontrollida. Imponeerivad julged, elegantsed ja suurte riikide lahendusi mitte
kopeerivad lahendused, mis süsteemi loomise käigus välja töötati. Tulemus on
kiitust väärt. Eesti infotehnoloogid, jätkake julgelt oma naturaalse mõistuse
kasutamist infotehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisel! Ka e-valimised on
positiivseks sammuks demokraatia nüüdisajastamiseks. Sellest kogemusest ilmneb
eriti selgesti, et e-lahendustele ei saa läheneda ainult tehnoloogilisest
vaatest lähtudes, palju tähtsamad on sotsioloogilised, majanduslikud ja
poliitilised vaated. Uue e-lahenduse väljatöötamine toob kaasa ka struktuuri
muutuse. Struktuuri all mõistame me organisatsioonilist struktuuri ja
äriprotsesse selles organisatsioonis. Näiteks traditsiooniline struktuur
kaubanduses koosneb sellistest elementidest nagu tootmisvõrk, müügivõrk ja
müügijärgse teeninduse võrgustik. Tootmisvõrk ise on keeruline organisatsioon,
kus toote arendajad ja vahetud tootjad on ühendatud ühtsesse virtuaalsesse
ettevõttesse. Müügivõrk on traditsiooniliselt üles ehitatud regionaalsest
printsiibist lähtudes. Microsoftil on näiteks peakontor Redmondis USA-s ja
regionaalsed kontorid Euroopas ja mujal maailmas. Järgmisel tasemel on
rahvuslikud kontorid. Vahetu müük käib distribuutorite ehk maaletoojate kaudu,
kes loovad oma edasimüüjate võrgustiku. Müügijärgne teenindus organiseeritakse
vastavalt kauba liigile erinevalt, kuid ühine on see, et tootja peab selle
võrgustiku kindlalt looma. Nagu näeme, on pikaajalise töö tulemusena loodud
töötav keerukas struktuur. Minnes üle e-lahendustele, tuleks see struktuur
hävitada ja seejärel luua uus struktuur uutest põhimõtetest lähtudes. Näiteks
Amazonil on loodud uus edasimüüjate võrgustik, kus oli 2005. aasta lõpus 1 000
000 liiget, kes saavad oma tasu kaupa vahetult puutumata. Täiesti uute
struktuuride loomine on palju lihtsam, kui vanade struktuuride asemel uute
loomine, sest viimasel juhul tuleks hävitada töötav ja kasumlik struktuur. Siin
näen ma ka Eesti edu üht põhjust. Väga paljudel juhtudel võis alustada puhtalt
laualt. Moraal antud loos on ikkagi see, et üksi tehniliselt ilusast lahendusest
ei piisa, vaid tuleb luua uus struktuur ja kujundada uued äriprotsessid,
arvestades seejuures kõigi osapoolte huve. Tulevikku vaadates loodan, et
järgmisel aastal saavutame tegelikku edu ka e-õppe valdkonnas. E-õppest on palju
räägitud, kuid tegelike e-õppe lahendusteni on veel pikk tee käia. Ma
määratleksin “ tegelikku ” e-õpet kui adaptiivset süsteemi, kus keskset kohta
hõlmavad rahvusvaheliste e-õppe standarditele vastavad õpiobjektid, kus ka
õppija profiili ja teadmisi võetakse õpetamisprotsessis arvesse, kus eesmärgiks
ei ole mitte teadmiste hulk, vaid kvaliteet (arusaamine ja analüüsivõime, mis
avaldub oma mudeli või mõistesüsteemi loomises). Seejuures väljub
õpetamisprotsess ühe haridusasutuse seest, toimub intensiivne õppijate,
õpetajate ja õppematerjalide vahetus, seda nii Eesti sees kui ka
rahvusvaheliselt. Kutsutakse ellu töötavad õppijate kogudused, kus luuaksegi uus
kvaliteet, nagu see toimus vabavara loomise valdkonnas. Me liigume stabiilselt
selle poole ja, nagu ikka, läheb selleks rohkem aega, kui ma esialgu arvasin.
Arvutite välisseadmete valik suureneb pidevalt, viimastel aastatel on ilmunud
palju uusi huvitavaid lahendusi just mäluseadmete vallas. Eriti kiire on areng
olnud välkmäludel, jõudsalt on kasvanud nende mälulülituste infomahutavus,
paranenud töökiirus ja suurenenud aktiivne tööiga. Välkmälude üheks väga
perspektiivseks kasutusalaks on USB välk_mälu_draivid. Nende seadmete
valmistamisega ja uute toodete väljatöötamisega tegeleb järjest rohkem
elektroonikafirmasid. Tegemist pole mingite järjekordsete uute arvutiviguritega,
vaid pisikeste ja mugavate mäluseadmetega, mida arvutikasutajate seas tuntakse
rohkem mälu_pulkade nime all. Mälupulk on igati tabav ja mõnus nimi, kuid selle
termini kasutamisel tehnilistes tekstides võib tekkida raskusi. Tavakeeles
kasutatava mõiste “ mälupulk ” maht on laiem kui mõistel “ USB välkmäludraiv ”
1. Nii on mälupulkadeks nimetatud erinevaid välkmälukaarte, portatiivseid
MP3-pleiereid ja muidki välkmälulülitusi sisaldavaid seadmeid. Mõiste “ USB
välkmäludraiv ” maht on järsk, hõlmates üht kindlat mälupulga liiki. Probleemid
mälupulga ümber ei piirdu üksnes terminoloogiliste küsimustega. Sageli ei omata
korralikku ettekujutust sellest, kuidas seade töötab ning mis on selle pisikese
“ pulgakese ” sees. Küllaltki hästi iseloomustab olukorda üks dialoog, mis
leidis aset arvutivõrgu Freetime Forumis, kus arutluse teemaks olid muutmälud
(RAM). Nimetame selles osalejaid K (küsija) ja V (vastaja), Võrgudialoog nägi
välja järgmiselt (tekst on esitatud originaalkujul): K: “ Nagu ma aru saan, on
RAM mälupulk. Kas kõik on USB baasil? Et lihtsalt torkad USBsse ja arvutil kohe
jõudu rohkem? ... ” V: “ Ram EI OLE mälupulk. Mälupulk on Mälupulk. ” Et küsijal
on RAM, ROM, USB ja mälupulk veidi ähmased mõisted, ilmneb juba küsimuse
püstitusest, kuid ega asja ei tee eriti selgemaks ka sellele antud vastus (“
Mälupulk on Mälupulk ”). Mida siis ikkagi see USB-liidesega pisikene
mälupulgake, õigemini USB välkmäludraiv endast kujutab, sellest tulebki
järgnevalt juttu. USB välkmäludraiv (USB flash drive, UFD) on portatiivne
välkmälulülitustel põhinev mälukaardike, mis ühendatakse hostseadme (näiteks
arvuti) USB-porti. Seade täidab väikesemahulise välise teisaldatava mäluseadme
ülesandeid. USB välkmäludraivide iseärasuseks on see, et need seadmed ei vaja
individuaalset elektritoiteallikat, sest oma loogikalülituste tööks vajaliku
elektrienergia saavad nad USB-liidese kaudu hostseadmest. USB välkmäludraivide
infomahutavus, võrreldes praeguste magnetilist andmekandjat kasutavate väliste
kõvakettaseadmetega, on siiski oluliselt väiksem. Kuigi nende infomahutavus on
kiiresti suurenenud, ei ületa see praegu ka parimatel siiski kaheksat gigabaiti
(näiteks Buslink USB2.0 Flash Drive PRO 2). Enamasti on kasutusel aga 64-, 128-,
256- ja 512-megabaidised, harvemini aga 1-, 2-, ja 4-gigabaidise
infomahutavusega seadmed. Et tegemist pole mitte vähese infomahutavusega
mäludega näitab kas või seegi, et 1GB-le välkmäludraivile saab salvestada kas 16
audio CD-plaadi (mahutavusega 64 MB) sisu, või 360 JPEG-vormingus 5-megapikslist
kuva, või ligikaudu 24 minutit DVD-kvaliteediga videofilmi ehk siis 6 tundi MPEG
4 vormingus esitatud liikuvkujutisi. Vaatamata sellele, et esimesed
laiatarbe-USB välkmäludraivid ilmusid juba 2000. aasta lõpul, pole nende
valmistajad senini jõudnud üksmeelele küsimuses, kuidas seadmeid nimetada. Nii
kasutatakse nimetusi nagu USB flash drive (vahest kõige levinum nimekuju), USB
drive, USB stick, USB key, USB memory key, pen drive, key drive, key fob,
keychain drive, thumb key, pocket drive, jump drive, thumb drive, magic stick,
micro hard drive jt. Hoolimata segadusest seadmete nimetamisel, ei vähenda see
asjaolu USB välkmäludraivide kiiresti kasvavat populaarsust. USB Flash Drive
Alliance andmete kohaselt müüdi 2004. aastal ainuüksi USAs ligikaudu 50 miljonit
USB välkmäludraivi. Järgmiseks, s.t käesolevaks, 2005. aastaks, on prognoositud
aga nende läbimüügi kolmekordistumist. USB välkmäludraivide tootmine ei suurene
iga aastaga mitte ainult koguseliselt, vaid ikka ja jälle suudavad tootjad meid
üllatada uudse disaini ja lisafunktsioonidega varustatud välkmäludraividega. Nii
näiteks on neid lisatud populaarsetele Šveitsi armeenugadele (64-megabaidine
SwissMemory), käekelladele (128- või 256-megabaidine Meritline USB Watch Drive),
rääkimata juba laiast valikust tavapärasematest jässakamatest või siis,
vastupidi, väga saledatest sulepeakujulistest USB mäludraividest. 2003. aasta
detsembris moodustati mittetulunduslik organisatsioon USB Flash Drive Alliance
(UFDA), eesmärgiga korrastada, ühtlustada ja välja töötada standardid USB
välkmäludraivide valmistajatele, et tagada erinevate tootjate poolt valmistatud
seadmete ühilduvust. Siiski ei ole esialgu kavas välja töötada USB
välkmäludraivide kõikehõlmavaid tehniliste tingimusi, vaid piirdutakse ühtsete
keskkonnaalaste, mehaaniliste ja rakendusspetsiifilisele liidetusele esitatavate
turvanõuetega. VÄLKMÄLUDRAIVIDES KASUTATAVAD VÄLKMÄLUD Nagu juba eelnevalt
öeldud, kujutab USB välkmäludraiv välkmälulülitustel põhinevat välismäluseadet,
mis säilitab temasse talletatud informatsiooni ka olukorras, kus mälulülituste
elektritoide on välja lülitatud. Keskseks komponendiks, millest oleneb
välkmäludraivi üks olulisimaid näitajaid - infomahutavus, on seadmes kasutatav
välkmälulülitus või -lülitused. Mälukeskkonnana kasutatakse programmeeritavate
elekterkustutusega püsimälude (EEPROM) klassi kuuluvaid poolpüsimälusid, mis ei
vaja mällu salvestatud informatsiooni säilitamiseks elektrienergiat ning sobivad
talitlema pidevas salvestus-lugemisreþiimis. Vaatamata välkmälulülituste
mitmetele voorustele ei tohiks alahinnata asjaolu, mida kahjuks kiputakse
välkmälude korral ära unustama, et välkmälulülituste salvestus-lugemistsüklite
arv on oluliselt väiksem, kui SRAM- või DRAM-põhistel muutmäludel või
kõvaketastel. Vanematel välkmälulülitustel piirdus see umbes 100 000 tsükliga,
kuid uusimatel lülitustel küünib lugemis-salvestustsüklite arv juba miljoniteni.
Lisaks pikeneb välkmälulülituste vananedes nende salvestustsüklite kestus. Eriti
peaks sellega arvestama juhtudel, kui välkmäludraivi soovitakse kasutada
kõvaketta asemel. Olenevalt välkmälulülituse mäluelementide sisemisest
korraldusest eristatakse NOR- ja NAND-tüüpi välkmälusid. Ajalooliselt hakati
esmalt kasutama NOR-tüüpi mäluelemente. Igas välkmälu mäluelemendis säilitatakse
üht infobitti, kuid uusimates (nn mitmetasemelistes) mäluelementides saab
säilitada ka rohkem kui üht infobitti. Lihtsustatult näeb NOR-tüüpi
mäluelementidel välkmälu ehitus ja talitlus välja järgmiselt. Mälus rakendatakse
informatsiooni talletamiseks maatriksina asetuvaid transistorstruktuure. Kuigi
kasutatavad transistorstruktuurid on üldiselt sarnased traditsioonilistele
MOS-väljatransistoridele, on nende oluliseks erinevuseks see, et transistoris on
ühe paisu asemel kaks paisu. Üht paisudest nimetatakse juhtpaisuks ja teist
ujupaisuks. Kui juhtpais moodustatakse transistoris samamoodi kui tavalises
väljatransistoriski, siis ujupais isoleeritakse ümbritsevast keskkonnast
oksiidikihiga. Kuna ujupais on isoleeritud, siis temasse kogunevad elektronid
satuvad nagu omapärasesse “ lõksu ” ning neid saab edukalt ära kasutada
infokandja funktsioonis. Ujupaisule kogunenud elektronid on juhitavad juhtpaisu
poolt tekitatava elektriväljaga. Taolises mäluelemendis toimuvad
lugemis-salvestusoperatsioonid üldjoontes järgmiselt: 1. Informatsiooni
lugemiseks mäluelemendist tekitatakse selle juhtpaisul vajaliku tugevusega
elektriväli, mis mõjudes ujupaisule kutsub esile selles sisalduvate vabade
elektronide suunatud liikumise (elektrivoolu). Tekkiva elektrivoolu tugevus
sõltub vabade elektronide kogusest (elektrilaengust) ujupaisus. Olenevalt
sellest, kas transistori lätte ja neelu vahel vool tekib või mitte, saab
eristada mäluelemendis loogikalisi olekuid “ 1 ” ja “ 0 ” (vastavad mäluelementi
talletatud infobiti väärtusele). 2. Informatsiooni salvestamise reþiimis
tekitatakse esmalt transistori lätte ja neelu vahel vool ning seejärel
tekitatakse juhtpaisu abil elektriväli, mille toimel viiakse mäluelemendi
ujupais olekusse, mis vastab kas loogilisele olekule “ 1 ” või “ 0 ”. 3.
Informatsiooni kustutamisel viiakse mäluelement algolekusse (olekusse “ 1 ”),
selleks rakendatakse transistoris juhtpaisu ja lätte vahele kõrge pinge, mis
põhjustab suure hulga elektronide kogunemise ujupaisu. Struktuurselt
moodustatakse välkmäludes üksikuist mäluelementidest võrdse infomahutavusega
üksused, mida nimetatakse mälusegmentideks (-plokkideks, -sektoriteks).
Välkmälus saab informatsiooni kustutada või modifitseerida üksnes kas kogu
mäluruumi ulatuses (üheaegselt kõigis mälusegmentides) või mälusegmendi kaupa.
Informatsiooni salvestamist või kustutamist üksikute mällu talletatud bittide,
baitide või mälusõnade kaupa teha ei saa. Seega, kui teatavas mälusegmendis
soovitakse muuta vaid ühe baidi või isegi biti väärtust, tuleb esmalt kustutada
kogu antud mälusegmendi sisu ning seejärel taastada selles eelnevalt talletatud
informatsioon, kus on tehtud juba soovitud korrektsioonid. Küll on aga võimalik
lugeda välkmällu talletatud informatsiooni nii baitide kui ka mälusõnade kaupa.
NOR-tüüpi välkmälude puuduseks loetakse seda, et neis kulub informatsiooni
salvestamisele ja kustutamisele suhteliselt palju aega, kuid samas on kõik
mälualad kergesti juurdepääsetavad. Seetõttu eelistatakse NOR-tüüpi välkmälusid
kasutada juhtudel, kui seadme talitlusel esineb suhteliselt harva vajadus
mälusisu muutmiseks. Viimane asjaolu on põhjuseks, miks NOR-tüüpi
välkmälulülitusi pole ratsionaalne kasutada USB välkmäludraivides. Võrreldes
NOR-tüüpi välkmäludega on NAND-tüüpi mälulülitused märksa kiiremad, neis saab
kustutus ja salvestusoperatsioone sooritada lühema ajaga. Ühtlasi saab
NAND-tüüpi mäludes kristalli pinnaühikule moodustada rohkem mäluelemente kui
NOR-tüüpi välkmäludes. Seetõttu on NAND-tüüpi välkmäludes ühe infobiti maksumus
madalam kui sama infomahutavusega NOR-tüüpi mäludes. NAND-tüüpi mälulülituste
kitsaskohaks peetakse jadamisi toimuvat andmepöördust. Hoolimata sellest
puudusest kasutatakse USB välkmäludraivides just NAND-tüüpi välkmälulülitusi.
Üheks perspektiivseks suunaks välkmälude arendamisel on NROM- (Nitride Read-Only
Memory) lülitused, kus ühes mäluelemendis on võimalik säilitada juba kahte
infobitti. Kui NOR-tüüpi välkmäluelemendis osaleb informatsiooni
salvestusprotsessides tuhandeid elektrone, siis NROM vajab vaid paarisada
elektroni, seega saab vähendada mälulülituse energiatarvet ja tõsta töökiirust.
USB VÄLKMÄLUDRAIVI PÕHIÜKSUSED JA TÖÖ PÕHIMÕTE Kuna USB välkmäludraivide turul
pakutakse laias valikus väga erinevate firmade tooteid, siis näib esmapilgul, et
orienteerumine selles kirevas koosluses pole lihtne. Kui olukorraga aga veidi
lähemalt tutvuda, siis midagi keerulist selles pole. Vaatamata välisele näivale
mitmekesisusele, kasutatakse USB välkmäludraivides, eriti riistvara osas,
üheülbalisi arhitektuurilis-struktuurseid lahendusi. Et lähemalt tutvuda USB
välkmäludraivide ehituse ja talitluse üldiste põhimõtetega, sobib hästi firma
Freescale Semiconductor, Inc 2 poolt valmistatav 64 MB NAND-tüüpi välkmälu-
lülitust sisaldav ja USB 2.0 liidesega varustatud USB Thumb Drive
(RDHCS12UF32TD). USB Thumb Drive'i konstruktiivne lahendus on toodud fotol
(joonis 1). Sellelt on näha trükiplaadile monteeritud mikrokontrollerkiip,
kvartsresonaator ja teised diskreetsed raadiokomponendid. Välkmäludraivi
standardne USB-liidese A-tüüpi pistik asub trükiplaadi vasakul küljel.
Trükiplaadi vastasküljele on monteeritud välkmälukiip. Joonis 1. Välkmäludraivi
USB Thumb Drive mikrokontrollerlülituse-poolne vaade (seadme korpus on
eemaldatud). Välkmälukiip asub trükiplaadi vastaspoolel. Joonisel 2 on näidatud
USB välkmäludraivi ühendus hostseadmega, antud juhul on selleks personaalarvuti,
ja välkmäludraivi sisemised komponendid - UF32 mikrokontrollertuum
(mikrokontroller) ning välkmälulülitus. Eraldi on välja toodud
mikrokontrollertuuma sisemine struktuurne korraldus. Joonis 2. Välkmäludraivi
USB Thumb Drive põhikomponendid. Mikrokontrollertuuma UF32 ülesandeks on juhtida
andmevahetust hostseadme ja välkmälulülituse vahel. Põhiliselt seisneb see kahe
liidese teenindamises. Üks liidestest on standardne USB-liides, mis ühendab
hostseadet välkmäludraiviga (USB- ehk välisliides). Teine liidestest
(meedialiides) ühendab mikrokontrollertuumas sisalduva IQUE-üksuse (Integrated
Queue) ehk integreeritud andmejadakontrolleri välkmälulülitusega. Lisaks
liideste ohjele tegeleb mikrokontrollertuum vastavalt hostseadmest saabunud
korraldustele andmevahetusoperatsioonide (andmete mällu salvestamine või mälust
lugemine) üldise ohjega. Mikrokontrollertuumana kasutatakse firma Motorola
16-bitise sõnapikkusega HCS 12-pere mikrokontrolleri baasil loodud
mikrokontrollerlülitust MC9S12UF32 3. MC9S12UF32 keskseks lülituseks on HCS12
protsessortuum, mida toetavad kiire 32-kilobaidine EEPROM-põhine välkmälu, 3,5
-kilobaidine muutmälu, spetsiaalne integreeritud andmejadakontroller ja
mitmekesine valik liidestuslülitusi. Viimaste hulka kuuluvad traditsiooniline
jadaliides, USB 2.0-tüüpi jadaliides ja erinevate välkmälupõhiste mälukaartide
ühendamiseks kohandatud meedialiides. Lisaks on mikrokontrollertuumas
8-kanaliline 16-bitine taimerlülitus, toitepinge reguleerimise lülitus ja
taustreþiimis talitlev silurlülitus (joonisel 2 pole nimetatud lülitusi
näidatud). Kõiki funktsionaalseid üksusi seob ühtseks tervikus
mikrokontrollertuuma siseliides. Keskseks üksuseks, mida läbib välkmäludraivi
andmeinformatsioon, on integreeritud andmejadakontroller. IQUE suudab
samaaegselt teenindada kuni nelja sõltumatut andmejada. IQUE-üksus ohjab andmete
plokkedastusi USB välkmäludraivi välkmälulülituse ja hostseadme vahel, ilma et
neisse protsessidesse peaks sekkuma mikrokontrollertuuma protsessor. Vajaliku
autonoomsuse saavutamiseks on IQEU varustatud individuaalse (üksusesisese)
muutmäluga (IQEU RAM-ga). IQEU talitlust ohjab UF32 tööd korraldav
multitegumtöötlusele orienteeritud minituuma (mini-kernel) püsitarkvara.
Minituuma püsitarkvara käivitub automaatselt välkmäludraivi pingestamisel.
Lisaks IQEU üksuse juhtimisele, mis hõlmab näiteks IQUE RAMi aadressiruumi
ohjet, loogiliste aadresside teisendamist füüsilisteks aadressideks,
failipaigutustabeli (FAT16) ohjet, tegeleb minituuma püsitarkvara samuti
taimeri, USB-liidese, multimeediumi-liidese ja mõnede teiste lülituste talitluse
korraldamisega. UF32-lülitusega on ühendatud mikrolüliti S (“ Lukk ”), mida
kasutatakse selleks, et soovi korral saaks blokeerida USB välkmäludraivi
informatsiooni salvestamist. Lüliti täidab põhimõtteliselt sama funktsiooni kui
1,44 MB diskettidel disketi plastümbrisel olev infosalvestust tõkestav
liugplaadike. Välkmäludraivi pingestamisel kontrollitakse automaatselt lüliti S
asendit (“ Sees ” või “ Väljas ”), algselt tuvastatud olek loetakse kehtivaks
seni, kuni seade on pingestatud. Kui välkmäludraivi talitluse ajal muudetakse
lüliti S asendit, siis seade ei reageeri sellele. Valgusdioodindikaatori VD abil
saab kasutaja jälgida USB välkmäludraivi tööreþiimi. Reeglina helendab
indikaator siis, kui toimub andmevahetus hostseadme ja USB välkmäludraivi vahel.
Lühiajaliselt hakkab indikaator helendama ka siis, kui USB välkmäludraiv
ühendatakse hostseadmega ning selles käivitub minituuma püsitarkvara. Nii
teavitatakse seadme kasutajat USB välkmäludraivi valmisolekust talitluseks. USB
Thumb Drive'i NAND-tüüpi välkmälulülitus tagab temasse talletatud informatsiooni
pikaajalise ja korrektse säilitamise. Lisaks juhib mälulülituse sisemine
kontroller mälupöördusoperatsioonide vahetut läbiviimist mälus.
Välkmälulülitusena kasutatakse jadapöördusega 1-gigabitise infomahutavusega
mälukiipi TC58DVG02A1. Mälulülitus on seesmiselt jaotatud 8192 võrdse
infomahutavusega plokiks (iga plokk mahutab 16896 baiti), mis omakorda koosnevad
32 mäluleheküljest infomahutavusega 528 baiti (joonis 3). Informatsiooni
kustutamine välkmälukiibis toimub ploki kaupa. Lisaks on mälukiibis veel
täiendav 528-baidine staatiline register, mida kasutatakse mälulülitusesiseseks
infovahetuseks. Mälukiibi suhtlus väliskeskkonnaga toimub läbi 8-bitise
rööppordi, mille kaudu edastatakse nii andme-, aadressi- kui ka
juhtinformatsiooni. Tehnilistele tingimuste kohaselt suudab mälulülitus
TC58DVG02A1 korrektselt täita mitte vähem kui 100 000
programmeerimis-kustutustsüklit. Normaalsetes keskkonnatingimustes peaks
informatsioon säilima mälulülituses kuni kümme aastat. Joonis 3.
Välkmälulülituse TC58DVG02A1 sisemine hierarhiline korraldus Välkmäludraiv USB
Thumb Drive suhtleb hostseadmega kiire USB 2.0-standardile vastava liidese
kaudu. USB Thumb Drive 'i ühendamine hostseadmega võib toimuda
kuum_v_hetus_reþiim. Kui hostseadmes töötab operatsioonisüsteem Windows ME,
Windows 2000, Windows XP, Mac OS 9-10X või Linux 2.4.17, siis välkmäludraivi
kasutamiseks ei ole vaja mingeid täiendavaid draivereid hosti installeerida
(hosti USB-porti ühendatud USB välkmäludraiv on otsekohe töövalmis). Teatavasti
kuuluvad USB-tüüpi liidesed jadaliideste klassi. Kuigi jadaliidesed on
suhteliselt lihtsa konstruktiivse lahendusega ja küllaltki töökindlad, piirab
nende kasutamist piiratud infoläbilaskevõime. Jadaliides edastab samu liine pidi
nii andme-, aadressi- kui ka juhtinformatsiooni, kusjuures andmevahetus toimub
pooldupleksreþiimis. Seetõttu toimuvad ka USB-liideses andmeedastused üksteisele
järgnevaist seanssidest, millest igaüks sisaldab üht või enamat andmeülekannet.
Iga andmeülekanne võib koosneda ühest kuni kolmest paketist ehk edastuse
faasist, mis toimuvad kindlas järjestuses. Esmalt kantakse üle loapakett (token
packet), seejärel andmepakett (data packet) ja ülekande lõpetab konkreetse
andmeülekande käitluspakett (handshake packet). Maksimaalselt kantakse
USB-liideses ühe andmeülekande jooksul host- ja välisseadme vahel üle 64 baiti.
Näiteks 1024 baidist koosneva andmemassiivi ülekandeks tuleks sooritada 16
tehingut. Kaua selliseks operatsiooniks aega kulub, sõltub eeskätt sellest, kas
kasutatakse USB1.1 või USB 2.0 liidest. Kui “ aeglase ” USB1.1-liidese
maksimaalseks andmeedastuse kiiruseks on kuni 12 megabitti sekundis, siis “
kiire ” USB 2.0-liidese edastuskiirus küünib juba 480 megabitini sekundis.
Suuremahuliste andmemassiivide ülekandel võib tunduda USB välkmäludraiv
aeglasevõitu ja tihti peetakse töökiiruse languse põhjuseks USB-liidese piiratud
infoläbilaskevõimet. Enamasti kipub süüdlaseks olema hoopiski laisavõitu
välkmälulülitus. Paljudes USB välkmäludraivides sisalduvate välkmälulülituste
infoläbilaskevõime ei ületa 100 megabitti sekundis. Kuna USB välkmäludraive
kasutatakse valdavalt suuremahuliste teisaldatavate andmekandjatena, mitte aga
kõvaketta asendajatena, siis seadmete piiratud jõudlus ei tohiks olla eriti
tõsiseks probleemiks. LÕPETUSEKS Tehnilise progressiga kaasneb paratamatult
seniste paradigmade kriitiline ümberhindamine. Arvutimälude maailmas on toimumas
magnetilise andmekandjaga elektromehaaniliste mäluseadmete asendamine
täiselektroonilistega. Viimaste üheks populaarsemaks esindajaks on mäluseadmed
välkmäludel. Välkmälude tormiline võidukäik kuulutab paratamatut kadu
vanamoodsatele kohmakatele mürarikastele ja võrdlemisi kapriissetele magnetlinte
või -kettaid kasutavaile mäludraividele. USB välkmäludraivide head tehnilised
näitajad - pidevalt suurenev infomahutavus, minimaalne energiatarve, kõrge
töökindlus, väliskeskkonna kahjulike mõjude (elektromagnethäiringud,
vibratsioon, temperatuuri kõikumine jne) taluvus, mehaaniliste sõlmede
puudumine, väikesed gabariidid ja mass, käsitsemise lihtsus ning suhteliselt
madal hind - on põhjusteks, miks need seadmed on arvutikasutajaskonna seas
muutunud nii menukaiks. Lähitulevikus keskenduvad USB välkmäludraivide tootjad
seadmete komponentide edasisele vähendamisele. Peagi on oodata, et valmivad
suure infomahutavusega USB välkmäludraivid, mis tuginevad vaid ühele
lausintegraallülitusele. Seeläbi lihtsustuks seadmete tootmistehnoloogia ning
alaneks välkmäludraivide maksumus. Loodetavasti peaksid ilmuma ka esimesed
traaditud USB välkmäludraivid ja välkmäludraivid, mis on varustatud väga kiire
Firewire-liidesega (IEEE 1394, 1394b). Vajadus tõsta mikroprotsessorite jõudlust
sunnib pidevalt täiustama olemasolevaid ja otsima uusi, veelgi paremaid
protsessorarhitektuure. Mikroprotsessorite arendamisel pööratakse praegu enim
tähelepanu superskalaarse, superspekulatiivse, multiskalaarse, andmeskalaarse
arhitektuuriga ning jäljeprotsessoritele. Nimetatud protsessorarhitektuuridest
kolme on lähemalt kirjeldatud artiklis “ Monomikro- protsessorite arhitektuuri
põhilisi arengusuundi ”. Kui lühidalt meenutada, siis olenevalt käsuvoo töötluse
korraldusest protsessoris eristatakse enamasti järgmisi põhilisi arhitektuurseid
lahendusi. 1. Protsessorite arhitektuurid, kus jõudluse tõus saavutatakse
üheainsa käsuvoo töötlemise kiirendamise kaudu. Selle suuna esindajateks on
superspekulatiivse ja täiustatud superskalaarprotsessori arhitektuurid. 2.
Protsessorite arhitektuurid, kus jõudluse tõstmiseks rakendatakse mitme käsuvoo
töötlust, s.t harg- ehk lõimtöötlust. Võtet rakendatakse simultaanse
hargtöötlusega protsessoris ja kiipmultiprotsessoris. 3. Protsessorite
arhitektuurid, kus hargtöötluse võtteid kasutatakse ühe käsuvoo sees. Antud
arhitektuuri esindavad jälje-, multiskalaarne ja andmeskalaarne protsessor.
Järgnevalt vaatlekski veidi lähemalt kolmanda arhitektuurse suuna kahte
esindajat - multiskalaarse ja andmeskalaarse arhitektuuriga protsessorit. Mis
puutub jäljeprotsessorisse, siis seda on kirjeldatud ülalmainitud artiklis.
MULTISKALAARSE PROTSESSORI ARHITEKTUUR Nimetus “ multiskalaarne ” tuleneb
protsessori struktuursest korraldusest. Multiskalaarset protsessorit võib
vaadelda kui kogumit jadamisi talitlevaist (skalaarseist) protsessoreist, mis
töötlevad ühiselt üht jadaprogrammi. Multiskalaarse protsessori arhitektuuris
väljendub ilmne püüe ära kasutada järjestikuse programmi käsuvoos peituvat
sisemist rööpsust ning selle abil tõsta protsessori jõudlust. Kui väga
lihtsustatult iseloomustada multiskalaarse protsessori tööpõhimõtet, siis võib
öelda, et protsessor talitleb printsiibil “ jaga ja valitse ”. Multiskalaarse
arhitektuuriga protsessoris arendatakse edasi superskalaarses protsessoris
kasutatavat võtet, mis seisneb selles, et dünaamiline käsuvoog jagatakse
mitmeks, teatavat liiki infoteisendustele spetsialiseerunud piirnevaiks
käsukogumeiks. Jadaprogrammi tükeldamine käsukogumeiks võib toimuda kas
riistvaraliselt, tarkvaraliselt või nende kahe meetodi ühendamisel. Moodustunud
käsukogumeid töödeldakse rööpselt töötluselementide PE (PE - Processing Element)
või nagu neid sageli veel nimetatakse - protsessorüksuste kogumil. Iga sellesse
kogumisse kuuluv protsessorelement võib olla kas skalaarne või superskalaarne
protsessor, mis iseseisvalt sooritab käsuvõtte ja käskude töötlemist. Väliselt
näib multiskalaarse protsessori arhitektuur sarnanevat monokiipprotsessori ehk
CMP arhitektuuriga, kuid sisuliselt on tegemist siiski erinevate
protsessorarhitektuuridega. Erinevalt CMPst iseloomustab multiskalaarset
protsessorit märksa tihedam informatiivne seos üksikute protsessorelementide
vahel. Kui CMPs töödeldakse käsuvoogude erinevaid harusid (lõimi), mis on
staatiliselt moodustatud kas programmeerija või paralleliseeriva kompilaatori
poolt, siis multiskalaarses protsessoris töödeldakse jadaprogrammi, mida on
rikastatud täiendava järjestusinfoga. Et tavalist jadaprogrammi saaks
multiskalaarses protsessoris töödelda, tuleb see spetsiaalselt ette valmistada.
Selleks kirjeldatakse programmi käitumust spetsiaalse juhtvoograafi ehk CFG abil
(CFG - Control Flow Graph). CFG esitab orienteeritud graafi, mille tippudeks on
programmi baas- ehk põhiplokid (basic block). Graafi tippe ühendavad kaared
tähistavad aga juhtvoo kulgemist ühest põhiplokist teise. Programmi töötlemist
multiskalaarses protsessoris võib vaadelda kui liikumist piki CFGs moodustunud
teid. Liikumisel CFGs moodustatakse dünaamiliselt põhiplokkide järjestus, mida
täidetakse konkreetsel programmi töötluse etapil. Programmi jaotamine üksikuiks
tegumeiks (seejuures ei ole nõutav, et tegumid oleksid üksteisest sõltumatud)
toimub staatiliselt ning moodustunud tegumite kirjeldus lisatakse CFG
kirjeldusse. Iga tegum kujutab endast teatavat käskude kogumit, selleks võib
olla põhiplokk või mõni suurem osa põhiplokist, programmne silmus jne. Programmi
töötluse korraldamisel multiskalaarses protsessoris tuleb arvestada asjaoluga,
et liikumine CFGs toimub spekulatiivselt, s.t üksikute tegumsammudena
(task-sized step) ilma peatusteta selleks, et lähemalt analüüsida tegumi
üksikuid käske. Kõrge jõudluse saavutamiseks on vajalik, et programmi töötlus
toimuks CFGs võimalikult rööpsena (liigutakse rööpselt piki graafi paralleelseid
teid). Samas ei tohi CFG alusel läbiviidav infotöötluse korraldus rikkuda
töödeldava programmi enda seesmist jadastruktuuri. Tegumite töötlemist korraldab
multiskalaarses protsessoris otseselt tegumijärjesti (task sequencer), mis
programmi töötluse käigus järjestab tegumeid spekulatiivselt, eraldades igale
tegumile individuaalse töötluselemendi. Et paremini esile tuua infotöötluse
korralduse põhimõttelisi erinevusi erinevais protsessor- arhitektuurides, on
joonisel 1 näidatud, kuidas lähtekoodist (1a), millest lähtuvalt moodustatakse
ka CFG, kujuneb konkreetne töödeldavate käskude dünaamiline voog (1b), mida võib
töödelda kas tavalises jadaprotsessoris (1c), käsukonveierit sisaldavas
protsessoris (1d), superskalaarses protsessoris (1e) või siis multiskalaarses
protsessoris (1f). Sümbolitega A, B, C, D ja E on joonisel tähistatud erinevad
käsud. MULTISKALAARSE PROTSESSORI MIKROARHITEKTUURIST Multiskalaarse
arhitektuuriga protsessoril võib olla erinevaid struktuurseid lahendusi, neist
üks tuntumaid on esitatud joonisel 2. Kujutatud protsessoris on n
protsessorelementi (PE1-PEn), igaühes neist töödeldakse tegumijärjesti poolt
neile eraldatud tegumit seni, kuni kõik antud tegumisse kuuluvad käsud on
täidetud. Et tagada protsessorelementide autonoomne rööpne talitlus, on kõik PEd
varustatud individuaalsete riistvaraliste ressurssidega. Töödeldavas tegumis
sisalduvate käskude säilitamiseks on käsuvahemälu, käskude töötlust sooritab
vastav töötlusüksus, lähteandmete ning tulemite säilitamiseks on piisavalt suure
infomahutavusega registrikogum. Joonis 1. Käsuvoo töötlemine erineva
arhitektuuriga protsessoreis. Joonis 2.. Multiskalaarse arhitektuuriga
protsessori mudel. Multiskalaarse arhitektuuriga protsessori kasutamisel
tõstatuvad olulised küsimused: kuidas vältida või minimeerida
tegumitevahelistest sõltuvustest tulenevaid jõudluspiiranguid ja kuidas
otstarbekalt korraldada tegumitevahelist informatsioonivahetust? Multiskalaarse
arhitektuuriga protsessoris toimib käskude töötlusesse suunamise kahetasemeline
mehhanism, mis arvestab nii tegumite sisemisi kui ka tegumitevahelisi sõltuvusi.
Tegumisisene mehhanism tegeleb iga tegumi sees käskude dünaamilise järjestuse
prognoosimisega. Tegumitevaheline mehhanism prognoosib käskude järjestusi
tegumeis, võttes arvesse ka tegumisisese prognoosi tulemusi. Kui tegumisisesel
prognoosil piirdutakse vaid ühe ennusti kasutamisega, siis tegumitevahelisel
prognoosil rakendatakse iga protsessorüksuse tarvis individuaalset ennustit. Et
tagada sisulise jadastatuse säilimine töödeldavas programmis, lähtutakse
protsessori töö korraldamisel kahest põhimõttest. 1. Igas protsessorelemendis
toimub talle eraldatud tegumi töötlemine jadamisi. 2. Protsessorelementide
kogumisse kuuluvate PEde käivitamine toimub jadamisi. Selleks moodustatakse
protsessorelementidest ühesuunaline ringstruktuur. Joonisel 2 kujutatud
multiskalaarse protsessori mudelis on näidatud PEde ringstruktuuris (PE1-PEn)
protsessorelement, mis alustab programmi töötlemist esimesena nn
pea-protsessorelement, ja viimasena käivituv ehk nn lõpp-protsessorelement. PEde
kindla käivitusjärjekorra abil tagatakse töödeldavate andmete õige ajaline
liikumine nende vahel. Mis puutub multiskalaarse protsessori mälusüsteemi, siis
seda vaadeldakse kui tervikut, mille moodustavad vastava protsessorelemendi
registrikogum ja protsessorelemendile eraldatud individuaalne mälulülitus ehk
andmepank AP. Multiskalaarses protsessoris toimub andmevahetus nii lokaalselt
(protsessorelement-kinnistatud andmepank) kui ka globaalselt
protsessorelementide vahel. Viimasel juhul toimub andmevahetus sünkroonselt. Et
tagada protsessorelementidele piisav autonoomsus, varustatakse kõik PEd neile
vajaliku üldkasutatava informatsiooniga (üldkasutatava info koopiaga).
Protsessorelementides töötluse käigus moodustunud tulemite edastamisel teistele
PEdele arvestatakse aga eelnevalt kompilaatori poolt genereeritud maske. Andmeid
edastatakse otse (läbi otseedastuse ringstruktuuri) vaid neile PEdele, mis
kasutavad antud protsessorelemendis saadud tulemeid lähteandmetena.
Andmeedastuse ohjet korraldab vastav registerstruktuur, mis analüüsib andmetega
kaasnevaid juht- ehk maskibitte. Maskibittide asukoht määratakse kindlaks
programmi kompileerimise etapis. Tegumi töötlus PEs käivitub vaid tingimusel, et
kõik infotöötluseks vajalikud lähteandmed on kasutuskõlblikud. Struktuurselt on
multiskalaarse protsessori andmemälu korraldatud ühiskasutatavate
vahemälusegmentide ehk andmepankade kogumina (AP1-APn). Andmepank pole siiski
pelgalt andmevahemälu, selle koosseisu kuuluvad lisaks tavalistele
mälulülitustele veel kaks olulist lülitust - ARB (Address Resolution Buffer) ja
MDT (Memory Dependence Table). Infovahetus andmepankadega erineb infovahetusest
PEde vahel. Kui PE peab oma tegumi töötluse käigus sooritama andmepangast
laadeoperatsiooni, siis puudub tal teave selle kohta, kas andmed, mida
valmistatab ette mõni teine PE, on selles juba mälus olemas. Et mitte peatada
infotöötlust protsessorelementides, lähtutakse multiskalaarses protsessoris
spekulatiivsest andmesõltumatusest. Oletatakse, et antud PEs toimuv
laadeoperatsioon ei ole sõltuv tema eellas-PEs toimuvast infotöötlusest. Seega
viiakse mälupöördus läbi spekulatiivselt. Spekulatiivsete mälupöörduste ohjel
etendab olulist rolli ARB-lülitus, mis jälgib, et spekulatiivsed mälupöördused
toimuksid korrektselt, ning vajaduse korral ta blokeerib pöörduse. MDPs
säilitatakse aga lisainformatsioon andmesõltuvuste kohta. Kokkuvõttes võib
öelda, et multiskalaarses protsessoris toimub informatsiooni spekulatiivtöötlus
kahel tasemel. 1. Spekulatiivsus juhtimise tasemel, seda rakendab
tegumijärjesti. 2. Spekulatiivsus andmesõltuvuste tasemel, seda rakendatakse
igas töötluselemendis. Muidugi võib multiskalaarses protsessoris informatsiooni
spekulatiivtöötlust kasutada veelgi laialdasemalt. Nii näiteks võiks tegumite
töötlusel kõrvuti etteantud andmetega kasutada prognoositavaid andmeväärtusi.
ANDMESKALAARSE PROTSESSORI ARHITEKTUUR Erinevus nüüdisaegsete mikroprotsessor-
ja mälulülituste talitluskiiruse vahel ilmutab jätkuvat kasvutendentsi.
Klassikaline “ mälumüüri probleem ” on endiselt väga aktuaalne. Aeglased
mälulülitused ei võimalda täielikult ära kasutada protsessorite potentsiaalselt
jõudlust. Talitluskiiruste sobimatust püütakse leevendada üha suurema
infomahutavusega mälulülituste integreerimisega protsessorkiipidesse ning
keerukate mitmetasemeliste mälusüsteemide kasutuselevõtuga. Mälumüüri
probleemile püüab lahendust pakkuda ka andmeskalaarse arhitektuuriga protsessor.
Andmeskalaarses arhitektuuris püütakse lahendada kaht mikroprotsessorsüsteemide
jõudlust piiravat probleemi. 1. Kuidas laiendada monokiiparvutite piiratud
mäluruumi. 2. Kuidas paralleliseerida jadatoimeliste monoprotsessorsüsteemidele
loodud tarkvara. Põhirõhk andmeskalaarse arhitektuuriga protsessoreis on siiski
asetatud sellele, kuidas parandada mikroprotsessorsüsteemis mäluallsüsteemi
tõhusust. Arhitektuuri eesmärgiks ei ole informatsiooni jadatöötluse asendamine
rööptöötlusega. Andmeskalaarne protsessori arhitektuur tugineb
MMM-arhitektuursele mudelile (MMM - Massive Memory Machine), mis võeti
kasutusele 1980. aastate algul. MMM-mudeli loomisel lähtuti omakorda
sünkroonsest SISD-arhitektuurist, milles suurem arv miniarvuteid ühendati
omavahel maailmastuva leviedastussiini (global broadcasting bus) abil. Iga
sellesse süsteemi ühendatud miniarvuti haldas süsteemi (füüsilisest) mäluruumist
võrdlemisi suurt osa. Kirjeldatava arvutisüsteemi iseärasus seisnes selles, et
iga operandi valdas vaid üks kindel süsteemi kuuluv miniarvuti (protsessor).
Vallatavat operandi säilitati vaid antud miniarvuti mälus. Kõik süsteemi
ühendatud miniarvutid töötlesid ühte ja sama programmi nn lukustusreþiimis
(lock-step). Iga konkreetset operandi valdav protsessor, kui ta pöördus
vallatava operandi poole, levitas seda ka teistele süsteemi kuuluvaile
protsessoreile, et need saaksid rööpselt samu infoteisendusi läbi viia.
Vallatavate andmete (operandide) leviedastus toimus läbi miniarvuteid ühendava
globaalsiini. Taoline infotöötluse viis on tuntud kui töötlus sünkroonse
ESP-mudeli alusel. Andmeskalaarse protsessori arhitektuuris arendati MMM-mudelit
ja ühendati ühtseks tervikuks protsessorite omavahelist suhtlust korraldav
ESP-mudel käskude järjekorravälise töötlusega. Lisaks asendati sünkroonne
ESP-mudel asünkroonse ESP-mudeliga. Asünkroonses ESP-mudelis saavad need
protsessorid, mis valdavad antud hetkel töödeldavaid operande (andmeid),
sooritada infotöötlust ennetavalt võrreldes ülejäänud protsessoritega. Seeläbi
kiireneb leviedastuse kaudu edastatavate andmete jõudmine teiste süsteemi
kuuluvate protsessoriteni. Kirjeldatud infotöötluse korraldust nimetatakse
andmelõiminguks (datathreading). Erinevalt aga sünkroonse ESP-mudeli alusel
toimuvast andmelevist peab asünkroonse ESP-mudeli korral varustama iga
leviedastuse kaudu ülekantavat andmeüksust täiendava informatsiooniga aadressi
või sildikoodi näol. See on vajalik seetõttu, et andmeedastused võivad toimuda
mittedetermineeritud järjekorras, sest protsessoreis endis toimub käskude
järjekorraväline töötlemine. Kui süsteemis rakendatakse leviedastust mitte
lähteandmete (operandide) edastamiseks, vaid töötluse tulemite edastamiseks,
siis on tegemist tulemsuhtlust (result communication) rakendava süsteemiga.
Kasutades kõigi andmete edastamiseks vaid leviedastust, võib peagi tekkida
olukord, kus protsessoreid ühendav globaalsiin koormatakse lihtsalt üle, millele
järgneb paratamatult süsteemi jõudluse drastiline langus. Et vähendada
protsessorite omavahelise suhtluse intensiivsust, dubleeritakse süsteemi
kuuluvate protsessorite lokaalmäludesse sagedasti vajatavaid andmeid. Andmete
dubleerimine võib toimuda erinevatel tasemetel - sõna, vahemälu rea,
mälulehekülje kaupa. Andmeid võib dubleerida kas staatiliselt või dünaamiliselt.
Üldjuhul andmete jämedakoeline staatiline dubleerimine ei taga dubleeritavatele
andmetele aga sellist lokaalsuse astet, mida pakub andmete peenekoeline
dünaamiline dubleerimine. ANDMESKALAARSE PROTSESSORI TALITLUS Andmeskalaarse
arhitektuuriga protsessoris toimub jadaprogrammi töötlemine liiasusega,
paralleelselt mitmel protsessoril või protsessorüksusel (PÜ). Sageli kasutatakse
termini “ protsessorüksus ” kõrval terminit “ protsessorelement ”. Erinevalt aga
primaarse protsessoriga tavapärastest mikroprotsessorsüsteemidest on
andmeskalaarses protsessoris esmatähtis mälu ja selle korraldus. Andmeskalaarse
protsessori kasutamisel jaotatakse töödeldav jadaprogramm süsteemi kuuluvate
mälude vahel. Iga mälu juurde kinnistatakse protsessorüksus. Kõik
protsessorüksused töötlevad üht ja sama programmi, s.t neis toimub asünkroonselt
ühtede ja samade käskude ning andmete töötlemine. Protsessorüksuste kasutuses
olev mäluruum jagatakse sõltuvalt andmete päritolust kaheks - dubleeritud
(replicated) andmete ja edastatud (communicated) andmete mäluruumiks.
Dubleeritud andmeid säilitatakse püsivalt iga protsessorüksuse juures nn
dubleeritud andmete mäluruumi osas. Edastatavaid andmeid levitatakse
globaalsiini vahendusel kõigi protsessorüksuste vahel, neid säilitatakse igale
protsessorüksusele eraldatud nn edastatavate andmete mäluruumi osas. Nagu
märgitud, dubleeritakse lehekülgede kaupa iga protsessorüksuse lokaalmällu vaid
need andmed, mida protsessor sageli vajab. Protsessori pöördumised oma
lokaalmälu poole ei põhjusta lisakoormust süsteemi globaalsiinil. Neid andmeid
(operande), millest on vaid üks koopia ja mida valdab vaid antud
protsessorüksus, säilitatakse edastatavate andmete mäluruumis. Kui
protsessorüksus sooritab ainuvallatava operandi laadimist oma siseregistritesse,
siis edastab ta selle operandist ka kõikidele teistele süsteemi ühendatud
protsessorüksustele. Kui protsessorüksus soovib laadida operandi, mida ta ise ei
valda, siis peatatakse laadeoperatsioon PÜs seniks, kuni sama laadeoperatsiooni
sooritab selline protsessorüksus, mis valdab antud operandi. Seejuures on
oluline, et operandi mittevaldav protsessorüksus ise ei pöördu teiste
protsessorite poole, vaid jääb passiivselt ootama, kuni temani jõuab
globaalsiinilt leviedastav operand. Joonisel 3 on toodud kahe
mikroprotsessorsüsteemi mudelid: üks neist kujutab traditsioonilist
monoprotsessorsüsteemi (3a), teine aga nelja protsessorüksust (PÜ1-PÜ4)
sisaldavat andmeskalaarse protsessoriga süsteemi (3b). Joonis 3.
Traditsioonilise monoprotsessorsüsteemi (a) ja neljast protsessorist koosneva
andmeskalaarse arhitektuuriga (b) mikroprotsessorsüsteemide mudelid (CPU -
protsessor; GB - globaalsiin; SMEM - süsteemimälu; ICMEM - protsessorkiibisisene
mälu (näiteks vahemälu); CMEM - edastatud andmete mälu; RMEM - dubleeritud
andmete mälu. CMEM ja RMEM moodustavad protsessorkiibisisese lokaalmälu).
Kokkuvõtlikult võib öelda, et andmeskalaarse protsessoriga süsteemis lähtutakse
infotöötluse korraldamisel järgmistest põhimõtetest. 1. Kõik protsessorüksused
töötlevad sama programmi, kuid üksteisest veidi erinevatel ajahetkedel. 2. Üks
protsessorüksustest (peaprotsessor) töötleb informatsiooni teiste
protsessorüksustega võrreldes ennetavalt (leviedastades teistele vajalikke
operande). 3. Kui programmi töötluse käigus tekib olukord, kus vajatakse
operandi, mida antud hetkel peaprotsessorina toimiv protsessorüksus ei valda,
siis leiab aset peaprotsessori vahetumine. Uueks peaprotsessoriks saab süsteemis
see protsessorüksus, mis valdab vajatavat operandi. 4. Kõik protsessorüksused
peatavad infotöötluse ajaks, kuni töötluse ohje võtab üle uus peaprotsessor ning
edastab vajalikud andmed (operandi). 5. Andmeskalaarses protsessoris kasutatakse
ainult ühesuunalisi infoedastusi (globaalsiinil ei esine kunagi
salvestusoperatsioone, selles leiavad aset vaid laadeoperatsioonid). Vaatleme
detailsemalt, kuidas andmeskalaarse arhitektuuriga protsessoris viiakse läbi
pea-protsessorelemendi (-üksuse) vahetust. Lihtsuse mõttes lähtume sünkroonsest
ESP-mudelist. Töötagu andmeskalaarses protsessoris kolm protsessorüksust PÜ1,
PÜ2 ja PÜ3. Igal ajahetkel saab pea-protsessorüksuse ülesandeid täita neist vaid
üks - see, kes valdab antud hetkel vajalikke andmeid. Igal ajahetkel toimub
vaadeldavas süsteemis vaid ühe andmelõime töötlemine. Kui vaheldub
pea-protsessorüksus, siis sisuliselt minnakse üle uue andmelõime töötlusele.
Eeldame, et jadaprogramm koosneb järgmistest andmelõimedest: w1-w4, w5-w6, w7 ja
w8-w9. Kirjeldatud andmelõimedes tähistab sümbol “ w ” operandi, kusjuures iga
operand wi on sõltuv talle eelnevast operandist wi-1 (w i = f (wi-1) / i = 1,
..., 9). Operande w1, w2, w3, w4, w8 ja w9 valdab protsessorüksus PÜ1, operande
w5 ja w6 protsessorüksus PÜ2 ning operandi w7 protsessorüksus PÜ3. Joonisel 4 on
näidatud, kuidas ajaliselt on korraldatud andmestringi (w1, ..., w9) töötlus
selles andmeskalaarses protsessoris. Joonis 4. Andmestringi (w1, ..., w9)
töötlus kolmest protsessorüksusest koosnevas andmeskalaarses protsessoris.
Ajahetkel 1 alustab andmete töötlemist protsessorüksus PÜ1, mis ühtlasi täidab
ka pea-protsessorüksuse ülesandeid, sest ta valdab operandi w1. Mõningase
hilinemisega jõuab leviedastatav operand w1 protsessorüksustesse PÜ2 ja PÜ3.
Ajahetkel 6 hakkab pea-protsessorüksuse ülesandeid täitma PÜ2, mis valdab
operande w5 ja w6. Seejärel võtab ajahetkel 9 juhtimise üle protsessorüksus PÜ3,
mis valdab operandi w7, kuid seda mitte kauaks, sest ajahetkel 11 hakkab
pea-protsessorüksuse ülesandeid taas täitma protsessorüksus PÜ1. Huvitavalt
korraldatakse andmeskalaarseis protsessoreis ka laade- ja
salvestusoperatsioonide täitmine dubleeritud ja edastatud andmeid sisaldavais
mäludes. Joonisel 5 on toodud näide olukorrast, kus leiavad aset laade- ja
salvestusoperatsioonid protsessorüksuste PÜ1 ja PÜ2 dubleeritud ja edastatud
mäluruumi osades. Joonis 5. Laade-salvestusoperatsioonide sooritamine
protsessorüksustes PÜ1 ja PÜ2. Eeldame, et joonisel kujutatud protsessorüksustes
toimuvad erinevad laade- (ld-1, ld-2) ja salvestus- (st-1 ja st-2)
operatsioonid, millesse on haaratud dubleeritud ja edastatud andmete mäluruumi
osas paiknevad operandid. Operatsioonid ld-1 ja st-1 PÜ1s ja PÜ2s on seotud
andmevahetusega protsessorüksuste dubleeritud andmete mäluruumi osas asuvate
andmetega ja võivad toimuda rööpselt mõlemas protsessorüksuses. Laadeoperatsioon
ld-2 on seotud andmetega, mida valdab protsessorüksus PÜ1, seetõttu peatatakse
protsessorüksuses PÜ2 infotöötlus seniks, kuni PÜ1 on läbi globaalsiini
edastanud vajalikud andmed (operandi) PÜ2-te. Samal ajal kui PÜ2 ootab puuduvat
operandi, sooritab PÜ1 ettenähtud infoteisendused ning alustab tulemi
salvestamist (operatsiooni st-2) oma edastatavate andmete mäluruumi ossa. Et
protsessorid töötlevad ühte ja sama programmi ka samade andmetega, siis
genereerivad nad ka samu tulemeid. Viimased kuuluvad salvestamisele edastatavate
andmete mäluruumis, kuid salvestus viiakse läbi vaid protsessorüksuses PÜ1,
protsessorüksuses PÜ2 tulemit ei salvestata. Et andmeskalaarses protsessoris
rakendatakse asünkroonset ESP-mudelit, mis eeldab käskude järjekorravälist
töötlemist, siis protsessoris võib igal ajahetkel olla töötluses mitu erinevat
andmelõime (mitu erinevat käskude jada). Asünkroonsus protsessorüksuste
talitluses võimaldab neis sooritada ennetavalt vaid neid arvutusi, kus
kasutatakse antud protsessorüksuse poolt vallatavaid andmeid. Teisalt aga, kuna
asünkroonses andmeskalaarses protsessoris iga PÜ töötleb käske erinevas
(individuaalses) järjekorras, siis ajutiselt võib neis loobuda talitlusest
ESP-mudeli alusel ning sooritada privaatseid arvutusi, edastades teistele
protsessorüksustele vaid töötlustulemeid, mitte aga operande (s.t sooritada
tulemedastust). Et andmeskalaarses protsessoris rakendatakse
spekulatiivtöötlust, siis erilist tähelepanu tuleb pöörata infotöötluse
korrektsele ajastatusele. Spekulatiivtöötlust võib protsessorüksustes läbi viia
kahel viisil. 1. Andmete spekulatiivsest leviedastusest hoidutakse seniks, kuni
pole selgunud läbiviidud spekulatiivtöötluse õiguspärasus. 2. Alustatakse küll
spekulatiivtöötluse käigus kasutatavate andmete leviedastust, aga niipea kui
selgub, et spekulatiivtöötlus polnud õiguspärane, siis teavitatakse kohe teisi
protsessorüksusi sellest, et levitatud andmed on kehtetud. Et
spekulatiivtöötluse korral vähendada infoliikluse intensiivsust globaalsiinil,
võib spekulatiivsete laadeoperatsioonide ohje efektiivsuse tõstmiseks rakendada
täiendavat informatsiooni, mis iseloomustab laetavate andmete usaldatavust.
Kõrge usaldatavusega andmeid leviedastatakse teistele protsessorüksustele
viivitusteta, ja kui peakski selguma edastatud andmete kehtetus, siis
teavitatakse sellest kohe. Madala usaldatavusega andmeid ei suunata
leviedastusse, vaid hoitakse antud protsessorüksuse juures senikaua, kuni selgub
spekulatiivtöötluse õiguspärasus, alles seejärel kuuluvad andmed leviedastusele.
Nagu protsessori töökirjeldusest nähtub, on andmeskalaarse arhitektuuriga
protsessori üheks kriitiliseks sõlmeks globaalsiin, mille läbilaskevõimest
sõltub suurel määral kogu süsteemi töövõime ja jõudlus. Andmeskalaarse
arhitektuuriga protsessorite globaalsiini struktuurilis- topoloogiline korraldus
peab tagama süsteemis kiire ja usaldatava andmeedastuse, samas ei tohiks see
olla liialt kallis. Ühe võimaliku globaalsiini lahendusena on välja pakutud
ANSI/IEEE standardile 1596-1992 vastav ringtopoloogiat omav SCI-liides (SCI -
Scalable Coherent Interface). Kuigi esmapilgul võib jääda mulje, et
andmeskalaarse arhitektuuriga protsessor raiskab oma koosseisu kuuluvate
protsessorüksuste võimsust, pole see siiski päriselt nii. Hinnangu andmisel
andmeskalaarsele protsessorarhitektuurile tuleks kindlasti arvesse võtta
järgnevat. 1. Andmeskalaarse protsessori arhitektuur on orienteeritud
efektiivsele mälusüsteemile ning programmidele, mille töötlusaeg sõltub
oluliselt mälu kiirusest ning mille töötlust on raske paralleliseerida. Taolise
arhitektuuriga protsessori kasutamine annab häid tulemusi nende programmide
korral, kus klassikalised paralleliseerimise algoritmid ei suuda anda soovitud
tulemusi. 2. Tõsi, praegu kasutatavad tehnoloogiad ei suuda tagada, et
andmeskalaarse arhitektuuriga süsteemid suudaksid oma majanduslike näitajate
poolest võistelda teiste tänapäevaste kõrgjõudlusega mikroprotsessoritega.
Selleks et tõsta nende protsessorite konkurentsivõimet, on vaja: a) et
kasutatavate protsessorüksuste endi maksumus oleks võimalikult madal, põhiliselt
peaks süsteemi hind sõltuma selles kasutatavate mälulülituste maksumusest; b)
põhiline infoliiklus peaks toimuma protsessorüksuse ja tema lokaalmälu vahel.
Infoliikluse intensiivsus teiste süsteemi kuuluvate mäludega peaks olema
minimaalne. Andmeskalaarse arhitektuuriga protsessoreid võib realiseerida
mitmeti. Nii võib selleks olla arenenud struktuuriga arukas mälu ehk IRAM,
täiustatud arhitektuuriga kiipmultiprotsessor või teatav tööjaamade võrk.
KOKKUVÕTTEKS Kui lühidalt kokku võtta, mille poolest erineb jäljeprotsessori,
multiskalaarse ja andmeskalaarse protsessori arhitektuur - kõigis neis
saavutatakse jadaprogrammi töötluse kiirendamine lõimetasemelise
spekulatiivtöötluse abil - siis võiks välja tuua järgmise: Jäljeprotsessoris
saavutatakse protsessori kõrge jõudlus käsutasemelise rööpsuse oskusliku
ärakasutamise tõttu, mida toetab veel ka protsessori kõrge takteerimissagedus.
Jäljeprotsessori iseloomulikuks tunnuseks on suure arvu protsessorelementide
rakendamine, mis töötlevad käskude dünaamilisi järgnevusi ehk programmijälgi.
Multiskalaarses protsessoris jaotatakse töödeldav jadaprogramm üksikute tegumite
kogumiks, mida siis töödeldakse rööpselt suurel hulgal protsessorelementidel.
Protsessori talitlust ohjatakse kesksest kiiretoimelisest (riistvaralisest)
järjestusüksusest. Andmeskalaarses protsessoris toimub ühe ja sama jadaprogrammi
rööpne töötlemine suurt hulka protsessorüksusi sisaldaval kogumil, kasutades
hajutatud andmekogumeid. Protsessori jõudlus sõltub eeskätt tema mälusüsteemi
efektiivsusest. SISSEJUHATUS Andmete maht, mida oleks vaja töödelda, kasvab
pidevalt. Kümmekond aastat tagasi peeti utoopiliseks analüüsitavaks andmemahuks
gigabaite. Tänaseks haldavad paljud rahvusvahelised korporatsioonid terabaitides
andmeid, suurematel neist tuleb juba opereerida petabaitidega. Ilmselt ei ole
siin midagi imestada - andmete maht peabki kogu aeg kasvama, sest salvestatakse
pidevalt ajalugu (mis peab jäädvustuma, isegi kui hetkel ei osata seda kõige
otstarbekamalt kasutada) ning tänast päeva, mille kohta iga hetk aina rohkem
informatsiooni talletatakse. Lihtsaimaks näiteks on ostukeskused - iga
triipkoodiga kassast läbi läinud kaup salvestatakse unikaalselt andmebaasi,
nõnda kõikide kassade ning ketis olevate poodidega. Mõistagi muutub taolise
andmehulga analüüs pidevalt keerulisemaks. Seetõttu oleks andmehulkade paremaks
töötlemiseks hädasti tarvis uusi suundi ning ideid, s.t mitte ainult
optimeeritumaid algoritme, vaid pigem erisuguseid lähenemisviise. Suurenenud
informatsioonihulka oleks tarvis pöörata koondatud teadmiseks ning ellu
rakendada. Valdkonda, mis just selle probleemiga tegeleb, nimetatakse
andmekaevandamiseks. ANDMEKAEVANDAMISE OLEMUS “ Mine sinna - ei tea kuhu, too
seda - ei tea mida! “ (Vene muinasjutt) Andmekaevandamine (data mining) ei erine
põhimõtete poolest traditsioonilisest kaevandamisest - teatud oskusteabe ning
vahendite abil püütakse pinnasest kätte saada väärtuslikke maavarasid. Andmete
puhul täpselt samamoodi: kindla oskusteabe ning vahendite abil proovitakse
suurest andmehulgast kätte saada väärtuslikku ning isegi ootamatut
informatsiooni. Eesmärgiks viimasest saadud teadmist edukalt ka mingis kindlas
valdkonnas rakendada. Julgeksin üsna kindlalt ka väita, et niisama loomulik kui
täna on traditsioonilises kaevandamises erinevad load, keelud ja piirangud, ei
ole väga kaugel ka ajaloo kordumine andmekaevanduse kontekstis.
Privaatsuspoliitika ning paranoiline (paraku tihti mitte ka alusetu) hoiak
erinevate eraeluliste andmete kogumisele on juba käesoleval hetkel tekitanud
avalikke diskussioone erinevate andmete analüüsimise eetikas, seda ka Eestis.
Tõepoolest, iga turundusdirektori unistus oleks ekspluateerida klientide
alateadvust ning panna neid seeläbi rohkem ostma. Lähemalt selle üle arutledes
võib siiski jõuda tõdemuseni, et tegelikult ongi alati püütud seda teha -
lihtsalt vahendid on olnud teised. Loodetavasti kirjeldabki “ andmekaevandamine
“ kõige paremini juba termini enda läbi ning traditsioonilise kaevandamise
analoogia abil tegevuse põhiolemust. Kirjanduses on välja pakutud mitmeid
erinevaid laiemalt levima jäänud definitsioone: etapp teadmushõives, mille
üldine eesmärk on leida andmetest paikapidavaid, uudseid, potentsiaalselt
kasulikke ning lõppkokkuvõttes mõistetavaid mustreid [1] mahukate andmete
analüüs leidmaks uusi seaduspärasusi ja ootamatuid seoseid ning summeerida
andmed sellisel uudsel viisil, et need oleksid omanikule samaaegselt arusaadavad
kui ka kasulikud [2] mustrite avastamise protsess, mis peab olema automaatne või
(sagedamini) poolautomaatne. Leitud mustrite sisu peab olema selline, et nad
suudaksid juhatada teed mõne teatud eeliseni, tüüpiliselt ärilise
konkurentsieeliseni [3] Autori arvates on eelnenud definitsioonid oma
tehnilisusega ning terminoloogia tõttu valdkonnaga alles tutvuda soovijatele
keerukad. Lisaks ei tohiks olla üldine definitsioon liigselt mõne kindla tehnika
keskne ega seotud konkreetse tegevusalaga. Pigem olgu andmekaevanduse
definitsioon üldisem (nagu pakutud - analoogia traditsioonilise kaevandamisega
ning väärtusliku informatsiooni leidmine), hilisemalt annab alati minna
vastavalt täpsemale eesmärgile spetsiifilisemaks. Kõige üldisemas mõttes on
andmekaevandamisel kaks eesmärki: [1] kirjeldamine - keskendub andmete
selgitamisele, mis võimaldaks analüütikul nende sisse näha ning neid
interpreteerida prognoosimine - võimaldab olemasolevate tunnuste põhjal luua
ennustusmudeleid tundmatute või tulevikuväärtuste leidmiseks. Tuuakse välja ka
kolmas - juhtimata ning järelevalveta avastamine (nt [2], [4]), ent tegelikult
võiks selle pigem liigitada ikkagi kirjeldamise alla, sest tegemist ei ole
niivõrd eesmärgiga kui pigem protseduuri tüübiga, jaotades tehnikad selle järgi
veel eraldi: juhitud tegevused - küsimus, millele vastust otsitakse, on juba
olemas - sihikindlalt liigutakse selle vastuse leidmise suunas juhtimata,
järelevalveta ning juhuslik tegevus - ettevalmistatud andmehulgale rakendatakse
erinevaid tehnikaid, lootes leida midagi huvitavat; Siiski ei tohiks eelnevat
mõista selliselt, et arvutid ning algoritmid kaevandavad - seda teevad ikkagi
inimesed ning kaevandamisvahendite roll on abistav - võimaldada hakkama saada
tohutute andmehulkadega ning neid interpreteerida. Loomulikult on võimalik ka
eelnevaid protsesse automatiseerida, ent sellisel juhul pigem juba leitud
mudelite taasrakendamise kujul. Loovust ning sellele vastavat käitumist on
arvutitelt veel vara loota. ANDMEKAEVANDAMISE JA STATISTIKA ERINEVUS Statistika,
masinõpe, andmebaasid ja andmeaidandus, mustrite leidmine, tehisintellekt,
andmete visualiseerimine - andmekaevandus oma interdistsiplinaarse olemusega on
seotud kõigi nendega ning tihti ka kirjeldatud läbi nimetatute omavahelist
lõikumist. Autori arvates toob statistikaga kõrvutamine ja võrdlemine
andmekaevandamise olemuse kõige paremini esile. Seda enam, et ühised jooned ei
tundu liigselt juhuslikud ka ülejäänud maailma jaoks - statistikute ringkondades
on juba alustatud [5] diskussioone andmekaevandamise temaatikal eesmärgiga:
proovida kasu lõigata väga lähedase valdkonna populaarsuse kasvust otsustada,
kas hakata artiklites avaldama survet, et andmekaevandamine kuulutatakse
lihtsalt statistika alamdistsipliiniks. Põhiline erinevus [6] andmekaevandamise
ja traditsioonilise statistika vahel, lähtudes toimimise loogikast, on see, et
formaalne järeldav statistika on juhitud oletustest - formaliseeritakse hüpotees
ning kontrollitakse seda teatud etteantud olulisuse nivool. Andmekaevandus on
aga, vastupidi, juhitud avastustest - mustrid ja hüpoteesid genereeritakse
andmetest automaatselt. Teisisõnu, andmekaevandust juhivad pigem andmed ning
statististilist analüüsi inimesed. Proovides eelnevat väidet laiendada, võiks
öelda, et statistika puhul räägime andmete esmasest analüüsist - me teame juba
ette, mida me soovime kontrollida ning kogume vastavalt ka andmeid.
Andmekaevandamisel aga vastupidi - üldjuhul kasutatakse selliseid andmeid, mida
mingil muul põhjusel on juba varem kogutud ning nüüd viiakse läbi andmete
sekundaarne (või järjekorras veelgi hilisem) analüüs. Seetõttu on ka
andmekaevandamist vahetevahel defineeritud kui “ suurtes andmehulkades
läbiviidud sekundaarne andmeanalüüs eesmärgiga leida ootamatuid ning uudseid
tulemusi. ” [7] Suurimateks erinevusteks statistika ja andmekaevandamise vahel
võib pidada [7]: andmetabelite suurust - statistikud peavad andmete hulka
suureks juba mõnesaja tunnusega, igal juhul on tuhanded tunnused analüüsimisele
juba tõsine katsumus. Kindel on aga see, et maailma ühe juhtiva
telekommunikatsioonifirma AT & T ligi 500 000 000 000-objektise andmetabeli [8]
analüüsimisega jääksid traditsioonilised vahendid hätta puuduvad ja vigased
andmed (sh ülekaetus ja kordumised) - probleemi olemus on tegelikult tihedalt
seotud eelmise erinevusega. Näiteks 0,1% puuduvaid või vigaseid andmeid avaldaks
tavapärastes statistilistes analüüsides väga vähe mõju, suurte andmemahtude
puhul tähendaks see aga näiteks miljardist miljonit kirjet, mida ei saa enam
analüüsi läbi viies ignoreerida. Lisaks, et andmekaevandamisi viivad suurelt
jaolt juba läbi ka mittestatistiku taustaga analüütikud, siis puuduvate ja
vigaste andmete maht võib olla veelgi suurem. Nad aktsepteerivad seda, sest nad
ei soovigi kätte saada lõplikku kindlust ja kinnitust, vaid vihjet hüpoteesile,
mille paikapidamist tuleks veel kontrollida mittestatsionaarsus - tihti ei ole
enam aega koguda andmeid ning hakata neid analüüsima, vaid andmebaas suureneb
pidevalt. Äärmuslikes olukordades tuleb isegi olla võimeline analüüsima
reaalajas - loomulikult sellised tegevused on rangete piiridega ning seeläbi
automatiseeritavad. Mittestatsionaarsuse probleemi toob kõige selgemalt välja
informatsiooni vajamise kiirus - eelmise kuu müügi- või mõõtmiste tulemuste
analüüsi täna kätte saada võib olla juba liiga hilja. Loomulikult on need kaks
probleemi külge vasturääkivad - soov saada andmeid ääretu kiirusega ning tohutud
andmehulgad, paraku andmekaevandamisprotsess toimubki pidevalt kompromissina
nende piirangute vahel mittearvulised väärtused. Klassikaline statistika tegeleb
puhtalt numbrilise analüüsiga ja kuidas analüütik oma praktilised vajadused
nendeks kodeerib, on iga kord spetsiifiline. Andmekaevandamisel tegeldakse aga
ka eriomaste andmetega - näiteks pildid, tekst ning geograafilised andmed.
Üldine eesmärk - leida huvitavaid mustreid ning avada andmete sisemist
struktuuri - kohaldub täiesti edukalt ka neile. Vaadates nüüd eelmainitud
punkte, võime näha, et enamasti on statistika poolelt tegemist teatud piiride
seadmisega ning üleastumiste mittetolereerimisega. Selge on see, et
andmekaevandamist ei ole võimalik vaadata ilma statistikata, ent eelneva põhjal
võiks teadlaste täiesti loogiline käik olla andmekaevandamise lahterdamine
statistika alla. Viimast pigem isegi mitte klassikaliseks ja uudseks
lähenemiseks, vaid moodustamaks terviklikumat süsteemi, mis võimaldaks ühest
küljest genereerida hüpoteese poolautomaatselt tohututest andmehulkadest ja
seejärel analüütiku valikul nende korrektsust ning usaldusväärsust kontrollida.
Poolautomaatsuse aitaks ära hoida aktsepteeritavate intelligentsete valikute
reaalne toimimine. TEADMUSHõIVE ANDMEBAASIDEST NING SELLE PROTSESS Teadmushõive
andmebaasidest (knowledge discovery in databases) on mittetriviaalne protsess,
mille käigus leitakse andmetest paikapidavaid, uudseid, potentsiaalselt
kasulikke ning lõppkokkuvõttes mõistetavaid mustreid. [1] Meenutades nüüd selle
definitsiooni kõrval andmekaevandamise definitsiooni, võime näha hämmastavat,
isegi segadusse ajavat sarnasust. Mis on siis ikkagi nende erinevus või nad on
sünonüümid? Tegemist ei ole sünonüümidega - teadmushõive andmebaasidest kujutab
endast tervet protseduuride jada, mida on tarvis teha selleks, et andmetest
peidetud teadmisi kätte saada. Seega andmekaevandamine on üks etapp
teadmushõives andmebaasidest. Teisest küljest ei saa andmekaevandamist läbi viia
ilma eelnevate protseduurideta ega pole temast kasu ilma hilisema rakendamiseta,
seetõttu lihtsustamise mõttes loetakse neid tihti teadlikult sünonüümideks.
Vaatamata sellele, et seni kõige autoriteetsema definitsiooni autorid Fayyad et
al. [1] sõnastasid üsnagi selgesti sellise definitsiooni hoopis kogu
teadmushõive kohta ning kirjeldasid andmekaevandamist kui ühte etappi
(rakenduslikku vahendit) terves pikas protsessis, avaldatakse jätkuvalt ja
korduvalt ülalesitatud definitsiooni andmekaevandamise definitsioonina,
kusjuures autoriks viidataksegi Fayyad et al.. Alguse tegijad [9] ning
edasiarendajad [1] näevad teadmushõivet andmebaasidest järgmisse iteratiivse
ning interaktiivse protsessina: 1. Valdkonnaga tutvumine ning piisavad eelnevad
teadmised, võimaldamaks protsessi eesmärke näha tellija (kliendi) vaatepunktist.
2. Andmete valik, millest omakorda selekteeritakse sobivad atribuudid ning
vajadusel ka alamhulk kirjeid. 3. Andmete puhastamine ning eeltöötlus -
võimaluse korral eemaldatakse müra, pannakse paika strateegia vigaste ja
puuduvate andmetega ringikäimiseks, silutakse episoodilisi andmeid. 4. Andmete
lihtsustamine ning neile õige kuju andmine. 5. Esimese etapi eesmärgid seotakse
kindla andmekaevandamise tehnikaga (nt summeerimine, klassifitseerimine,
regressioonianalüüs, klasterdamine). 6. Avastav analüüsimine, andmekaevandamise
algoritmide ja meetodi valik mustrite leidmiseks. 7. Andmekaevandamine - valitud
meetodi ning konkreetse algoritmi rakendamine. 8. Leitud mustrite ja vihjete
interpreteerimine, võimalik tagasipöördumine kõigi esimese seitsme etapi juurde
- selle etapi lõpuks võidakse proovida tulemust ka visualiseerida või välja
pakkuda konkreetne mudel. 9. Leitud teadmistele vastav käitumine - mudelite
integreerimine asutuse süsteemidesse automatiseeritult, lihtne dokumenteerimine
ja aruandlus või mudeli rakendamine turunduses või asutuse strateegia
kujundamisel. Joonis 1. Teadmushõive etapid [1]. On veelgi loomulikum, et uuel
ning üha populaarsemaks saaval tegevusel võib areneda välja mitu konkureerivat
protsessimudelit. Õnneks on üldises teadmushõives ja andmekaevanduses suudetud
pigem teineteist täiendada ning koostöös ressursirikaste ettevõtetega panna
paika ka kokkulepitud protsessikirjeldus. Tohutuks edasiviivaks jõuks kujunes
kolme ettevõtte initsiatiiv panna kokku ühtne protsessimudel [10], mille
autoriteks on Pete Chapman (NCR), Julian Clinton (SPSS), Randy Kerber (NCR),
Thomas Khabaza (SPSS), Thomas Reinartz (DaimlerChrysler), Colin Shearer (SPSS)
ning Rüdiger Wirth (DaimlerChrysler). Statistikute juures kõrgelthinnatud SPSS
omandas andmekaevandamise oskusteabe teise ettevõtte - ICL ostmisega, mille
tulemusena on ka SPSS koosseisus uus tarkvara SPSS Clementine. Töörühm pani
tulemusele nimeks Tegevusalast sõltumatu standardiseeritud protsess
andmekaevandamiseks (CRoss Industry Standard Process for Data Mining -
CRISP-DM). Erinevus, võrreldes eelnevalt väljapakutud protsessidega, oli selgelt
äriliste huvide kaitsmine - s.t iga taoline projekt peab algama ärilisest
vajadusest ning lõppema tulemuste rakendamisega konkurentsieeliste saavutamise
eesmärgil. Joonis 2. CRISP-DM etapid. Nende esitatud protsessimudel võiks välja
näha selline (detailselt [10]): ärilise poole mõistmine - esimene etapp
keskendub projekti ärilistele eesmärkidele ja nõuetele, püüab formuleerida selle
teadmise andmekaevanduse probleemipüstitusena ning pakkuda välja esialgse plaani
eesmärkide täitmiseks andmete mõistmine - etapp algab andmete kogumisega,
sisaldab tegevusi nende struktuuri ja sisuga tutvumiseks ning
kvaliteediprobleemide tuvastamiseks. Lisaks saadakse selles etapis juba esimesi
vihjeid andmete kohta ning moodustatakse väljavõtte, millest võiks hüpoteese
genereeruda kõige edukamalt andmete ettevalmistus - kolmas etapp sisaldab endas
kõiki vajaminevaid tegevusi algsetest allikatest lõpliku andmetabeli
moodustamiseks. Lõplikuks kutsutakse andmetabelit siis, kui seda on sobiv ette
sööta kaevandamisvahendile. Andmete ettevalmistuseks vajaminevaid tegevusi
sooritatakse suure tõenäosusega korduvalt ning ilma kindla järjekorrata.
Selliste tegevuste hulgas on näiteks tabelite, kirjete ning atribuutide valikud,
samuti kõikvõimalikud puhastamised ja üldkuju transformeerimised
andmekaevandamine - valitakse sobivaid tehnikaid ning rakendatakse neid
andmetele. Tüüpiliselt on olemas mitu erinevat lähenemist samale probleemile,
lisaks eeldavad mõned tehnikad andmetelt teatud kuju, mistõttu andmete
ettevalmistamise juurde tagasipöördumine ei ole siin etapis harv juhus
hindamine/interpreteerimine - selleks hetkeks olete juba välja töötanud mudeli
(või ka mitmeid mudeleid), mis näivad olevat väärtuslikud andmeanalüüsi
seisukohalt. Enne elluviimist on tähtis, et mudel köidaks korralikult ka
äriliste eesmärkide ning nõudmiste mõttes taas läbi kontrollimaks, kas mõnda
eeldust või nõuet ei ole unustatud. Peale hindamise ning kogu senise protsessi
ülevaatamise pannakse täpselt paika järgmised sammud juurutamine/elluviimine -
mudeli loomisega üldjuhul projekt ei lõpe. Isegi kui mudeli eesmärgiks on
näiteks andmetest ülevaate saamine, tuleb saadud teadmine korrastamise ja
struktureerimise abil viia sellisele kujule ning presenteerida taoliselt, et
klientidel oleks sellest kasu. Tihti tuleb ka saadud mudel integreerida
olemasolevatesse otsuste vastuvõtmise protsessidesse. Näiteks teatud objekte
(ettevõtte kliente, tooteid) mõnest kindlast aspektist hindav mudel tuleb
realiseerida korduvate ja regulaarsete arvutustöödena turunduse andmebaasides.
Seega olenevalt nõudmistest võib kogu projekti väljund olla lihtsast tulemuste
aruandest kuni keeruka korduva andmekaevandamisprotseduuri implementeerimiseni
kogu ettevõttes. Tihti on antud etapi läbiviivaks pooleks juba töö tellinud
klient, mitte täitev andmeanalüütik. Isegi kui andmeanalüütik ise ei tegele
juurutamisega, peab ta siiski kliendile juba ette täpselt määratlema kõik
vajalikud sammud mudelite elluviimiseks. Esmalt tasub kohe märkida, et kui
paljud artiklid püüdsid kummutada mingil ajahetkel tekkinud valearusaama,
justkui teadmushõive andmebaasidest oleks sama mis andmekaevandamine, siis [10]
nullis suures osas nende tehtud töö. Vaatamata sellele, et ka [10] kirjelduses
on andmekaevandamine vaid üks etapp, sisaldab kogu protsessi nimetus ikkagi
teadmushõive asemel andmekaevandamist. Loomulikult võib süvenemisel tõlgendada
seda ka õigesti, et ülejäänud etapid on lihtsalt kohustuslikud eelnevad ja
järgnevad tegevused, kuid keskne tegevus on ikkagi andmekaevandamine. Arvestades
aga, et isegi artiklis [1] suudeti pealiskaudsel tõlgendamisel terminoloogias
palju segadust tekitada, siis artiklist [10] on seda loota veel rohkemgi - seda
enam, et sihtgrupiks ning esimeseks filtriks ei ole enam teadusasutustes
töötavad inimesed, vaid erineva taustaga äriettevõtete töötajad. Vaatamata
terminoloogiale andis [10] siiski tohutu panuse andmekaevandamise rakendamise,
eelkõige formaalsema raamistiku loomisega ning tegevuse tugevama sidumisega
eesmärkidega ja hilisema rakendamisega. Lisandus ka etapp, millele [1] veel
tähelepanu pööranud polnud - arendamine, jälgimine ning hooldamine. Eelkõige
kirjeldas [10] küll tehnilist hooldamist eesmärgiga süsteemide muutumisel
vigadele kiiresti jälile saada, kuid tegelikult võis (eriti rõhutuse tõttu, et
kogu protsess on iteratiivne) välja lugeda ka ühe lisanüansi, millele märksa
rohkem pani rõhku [6]: ka äriline keskkond (loomulikult teisedki valdkonnad, kus
andmekaevandamist kasutatakse) muutub pidevalt, konkurendid võivad välja tulla
uute toodetega, elukvaliteet muutub - kõik see võib muuta klientide käitumist
ning seetõttu ei pruugi varasema käitumise põhjal kokkupandud mudel igavesti
töötada - teda tuleb pidevalt korrigeerida. Viimane teeb muidugi investeeringute
tasuvuse osas ettevõtetele kogu taolise projekti üsnagi riskantseks, sest pideva
rahastuseta võib kogu tegevus mõttetuks osutuda. Probleem nii tõsine siiski
pole, kuna hinnanguliselt 80% kogu töömahust on valdavalt eelnev andmete
korrastamine, õigele kujule viimine ning tehnikate valimine. Seda enam, et
tänapäeval on andmebaasidesse n-ö regulaarsed transformeerimisteenused juba
sisse integreeritud, võimaldades pärast andmevoogude esimest transformeerimise
kirjeldamist hilisemad muutused juba automaatseks viia. Olles üldjoontes
korrastanud protsessi korrektse läbiviimise, on üldine trend taas välja töötada
uusi ning täiendada olemasolevaid tehnikaid ja algoritme. PRAKTILISED RAKENDUSED
Järgnevates alapunktides on toodud valdkonniti andmekaevandamise võimalikud
praktilised rakendused, nimekiri pole sellisel kujul kindlasti lõplik.
Pangandus, kindlustus ning telekommunikatsioon ei ole esimeste hulgas mitte
juhuslikult - nendes valdkondades on seni kõige rohkem investeeritud
andmekaevandusse. Seda kahel lihtsal põhjusel: neil on kapitali, mida sellesse
investeerida, ning nad teavad, kuidas see investeering ennast üsnagi kiiresti
ära tasub ning väga võimsalt neile kasumit genereerib. Loomulikult ei taha keegi
jäägitult uskuda, et kõikides valdkondades peab kõike mõõtma rahas - heaks
näiteks on meditsiin. Paraku on motivaatoriks taoliste projektide puhul siiski
kulude kokkuhoid (meditsiini alapunktist saab lugeda näidet, kuhu kulub
ameeriklastel miljardeid), mitte üllas soov paremini ravida. Sarnaselt ka
teistes valdkondades - efektiivsus tähendab raha. Seega on järgmised alapunktid
pühendatud eelkõige andmekaevandamisprojekti võimaldajate motivatsioonile - ehk
siis kuidas teenida andmekaevandamise abil omanikele rohkem raha. TURUNDUS JA
MüüK Esimese rakendusena toome välja turunduse ja müügi üldiselt, sest sellega
katame ettevõtete ja organisatsioonide tüüpilise ühisosa: kõik soovivad
kellelegi midagi müüa. Vastus, miks kasutada turunduses ja müügis
andmekaevandamist, on üsna lihtne - selleks et mõista paremini klientide huve ja
käitumist. Eestis ei ole rakendamine võrreldav suuremate riikidega, sest
piisavalt suuri ettevõtteid on vähe ning maailma mastaabis suuri polegi. Kui aga
tinglikult kuhugi alampiir tõmmata, siis autori hinnangul võiks
andmekaevandamisest kasu saada järgmise suurusega ettevõtted: käive > 50 miljoni
krooni aastas; Eelnev ei ole kindlasti lõplikult määrav, ent filtreerib
enam-vähem õiglaselt välja ettevõtted, kus ei ole mõtet andmekaevandamise peale
mõelda (investeeringuteks raha raisata). Kindlasti võiks see ka väiksematele
firmadele anda väärtuslikku informatsiooni, ent investeering ei tasuks ennast
majanduslikult ära. Seda enam, et eelnevalt toodud piir on üsnagi leebe
iseloomuga ning kaasab ka palju kohalikke keskmise suurusega ettevõtteid.
Järgnev tabel peaks andma ülevaate, millistele küsimustele üldse
andmekaevandamise abil vastust leida võib: Tabel 1 Tehnoloogiate võrdlus
Tehnoloogia Äriline küsimus Olemus Andmete salvestamine (alates 60ndad) Kui
palju on raha sisse toonud klient X? Informatsioon Andmeaidad ja
mitmedimensioonilised andmebaasid Kuidas on ettevõttel läinud toodete ning
maakondade kaupa, võrreldes eelmise aastaga? Ida-Virumaal on toimunud tõus ...
mis on mõjutanud sealset müüki? Analüüs Andmekaevandamine (massidesse jõudmas
alles tänasel päeval) Kui tõstaksime toote X hinda 5%, kui palju kliente me
kaotaksime? Miks? Kirjeldused Vihjed Ennustamine Põhilised turundusalased
rakendused on järgmised [11]: kliendiprofiilide leidmine ning segmenteerimine
(profiling and segmentation) - otseturunduses ehk individualiseeritud turunduses
ei ole kliendiprofiilide leidmine ning segmenteerimine uus - mida täpsemalt ja
võimalikult väikese kuluga potentsiaalsed ostjad ära tabada, seda võimsam kasum.
Andmekaevandamine pakub võimaluse töödelda suuremat kliendibaasi rohkema ja
kaudsema informatsiooniga, kus tunnusteks on peale traditsioonilise
demograafilise bloki ka ostukäitumised ja -harjumused. Lisaks pakub tugevamat
ennustusaparatuuri ristmüük (cross-selling and up-selling) - juba rahulolev
klient ostab keskmisest suurema tõenäosusega samalt pakkujalt ka teise toote
(näiteks lisaks sõiduki kindlustusele ka elukindlustuse) või annab olemasoleva
toote asemele müüa suurema/parema (näiteks elamu kindlustamine suurema summa
peale). Tundes toodetevahelisi seoseid, on võimalik ühe toote kampaania abil
võimendada teise müüki kliendikaotuse vältimine (customer retention, customer
attrition, churn management) - kõrge konkurentsiga tegevusalades tähendab uue
kliendi saamine teisele firmale kliendi kaotust - sellest võimalikult varakult
teadasaamine võib aidata seda vältida. Kliendi kadumine on igal juhul
ettevõttele suurem kahju kui uue kliendi saamisest tulenev kasu (millest tuleb
maha arvestada ka saamisele kulunud ressurss). Teisest küljest kasutatakse
kliendikaotuse mudeleid ka hinnakujundamisel - näiteks hinnatõusu puhul
arvestades teadlikult loobumistega. Viimast loomulikult eeldusel, et
hinnatõusust saadav raha on suurem loobujatelt saadavast eluaegse väärtuse
hindamine (LTV - lifetime value) - kogu kliendiksolemise aja jooksul sissetuleva
raha määratlemine, lojaalne klient on lisaks ka vähem hinnatundlik.
Kindlaksmääratud tõenäosusega potentsiaalse teenitava summa teadmisega on
võimalik toetada tulevasi investeeringuid. PANGANDUS Lisaks eelmises punktis
väljatoodud toodete ristmüügile ning klientide paremale tundmisele,
profileerimisele ja säilitamisele, on panganduses ka mitmeid spetsiifilisi
rakendusi, näiteks: investeeringute optimaalne juhtimine ning riskide hindamine
krediidiriskide hindamine krediidi kulukuse määra võimalikult täpne hindamine.
Joonis 3. Laenuriski lihtsustatud otsustuspuu. KINDLUSTUS Kindlustussektoris
hakati andmekaevandamist rakendama esimeste seas. Täpsemalt, olemasolevaid
statistilisi ning adaptiivseid mudeleid prooviti korrigeerida ning rakendada üha
suuremate andmebaaside puhul - lihtsalt algselt ei kutsutud seda
andmekaevandamiseks. Mahtude suurenemisel tuli paratamatult seda tööd tegema
hakata andmekaevandamisvahendite abil, sest spetsiaalne (sisuliselt
olemasolevate vahendite) tarkvaraarendus ei oleks majanduslikult otstarbekas.
Põhilisteks andmekaevandamise kasutusvõimalusteks kindlustusvaldkonnas on: riski
ennustamine ja hindamine hinnakujundus kahjunõuete töötlemine ja analüüs
kindlustuspettuste ning keerukamate petuskeemide avastamine Kindlustuspettustest
saab rääkida ka riiklikes organisatsioonides, näiteks haigekassa hüvitiste
väljapetmine. TELEKOMMUNIKATSIOON Lisaks turunduslikule aspektile (toodete
paremale kujundamisele, positsioneerimisele ning ristmüügile) ning pettuste ja
krediidiriskide hindamisele on telekommunikatsiooni-spetsiifiliselt
põhjalikumalt uuritud andmekaevandamise rakendamist ka ulatusliku võrgu
monitoorimisel (nt [12], [13], [14], [15]). Koostöös
telekommunikatsioonifirmadega on välja töötatud tarkvara nimega TASA
(Telecommunication Alarm Sequence Analyzer), mille prototüübid on juba reaalses
kasutuses. Tänapäevased keerulised võrguseadmed genereerivad terve süsteemi
peale päevas tohutul hulgal alarme - enamik neist pole tähtsad ning osade puhul
hindavad seadmed lokaalselt viga ebatäpselt. Kasutusele võeti sagedaste
episoodide analüüs (sequential patterns), mis olemuselt on
assotsiatsioonireeglite leidmine koos lisandunud ajalise mõõtmega. Analüüsi
tulemusel suudetakse paremini: tuvastada korduvaid ja ülemääraseid alarme senise
kogemuse põhjal ennustada sõltumatute lokaalsete alarmide põhjal ülesüsteemilist
viga - kindel järjestus lokaalseid alarme üldjuhul viitab mõnele suuremale
üldisele veale; tõrked võivad olla omavahel ka seotud, mistõttu teatud tõrgete
järel osatakse juba ennustada, kus järgmisi alarme oodata on, ning ennustada ka
üldiseid süsteemi vigu. MAKSUAMET Enim levinud rakenduseks on rahapesu skeemide
tuvastamine. Põhjalikumalt saab protsessi ning väljatöötatud mudelitega tutvuda
[16]. Hakates inimjõul tõestama, et mõni ettevõte tegeleb pettusega, tasub
tohutuid andmemasse klasterdades näiteks igaks juhuks tähelepanelikuma pilguga
üle käia kõik arvuti poolt samasse lahtrisse asetatud ettevõtted. Väljapakutud
ettevõtted ei pruugi tegelda veel kelmustega, ent taoliselt võib tuvastada ka
mõne üldisema petmisskeemi mudeli, mida analüütikud seni hoomanud pole. Ka
Eestis on maksuametis ümbrikupalkade maksmise tuvastamiseks rakendatud
andmebaaside abi. Viimasel juhul tehti siiski väljavõte mustrist, mida
genereeris oma ala spetsialist, mitte automaatselt mõni algoritm: kõik suurte
käivetega ettevõtted, kelle tööjõukulud on väiksemad selle piirkonna keskmisest
palgatasemest. Selle põhjal võiks arvata, et korralik algus on tehtud ning varem
või hiljem rakendatakse ka vähemate kahtlustunnustega maksupetturite leidmiseks
andmekaevandamist. Autori hinnangul on pankade ning kindlustusasutuste kõrval
just riiklikud organisatsioonid need, kes võiksid igapäevasest andmekaevandamise
rakendamisest kõige rohkem võita. KURITEGEVUSEGA VõITLEMINE Eelnevates punktides
sai mitu korda käsitletud kõikvõimalikke kelmusi ning üldise süsteemi nõrkade
kohtade ärakasutamist. Kelmuste avastamine (fraud detection) on seni olnud
kaevandamise praktilise rakendamise lipulaev, sest kurjategijad proovivadki
ekspluateerida inimeste võimetust suurte hulkade puhul avastada seda, et
mängitakse väikestele kõrvalekalletele. Kuna viimaste avastamine ongi
andmekaevanduse üks põhilisi tugevaid külgi, siis on tänaseks enamik suure
klientide arvuga ettevõtteid suutnud edukalt arendada endale taolisi süsteeme.
Tasapisi on võimalik rääkida andmekaevandamise kasutamisest ka riiklikul
tasandil kuritegevusega võitlemiseks, seda seni eelkõige suhtlemisvõrgustike
(mustrite!) avastamiseks ning analüüsimiseks. Suuremad ettevõtted on proovinud
oma töötajate suhtlemist e-posti ning telefoni teel kaardistada - sellisel juhul
oleksid tulemuseks omavahel suhtlevad osapooled, mida on isegi kaalutud graafina
võimalik üles joonistada. Taolise graafi analüüsimine tooks välja omavahel kõige
tihedamalt suhtlevad osapooled, mis võimaldaks analüüsida, kas meeskonnad on
kõige optimaalsemalt planeeritud ning kas töötajad ei suhtle põhiajast
ettevõttesiseselt selliste inimestega, kelle peale ei tohiks nad tegelikult aega
kulutada. Riiklikul tasandil on suhtlusmustrite avastamist proovitud rakendada
[17] kuritegelike grupeeringute piiritlemiseks, struktuuri ning võimuhierarhia
tuvastamiseks. Lisaks on juba mitmeid näiteid, kuidas püütakse lahendada
traditsioonilise tööga lahendamata jäänud kuritegusid. SPSS suutis
Suurbritannias [18] juurutada politseitöösse andmete analüüsi, mis võimaldaks
tabatud kurjategijate käitumismustrite järgi siduda neid vanade lahendamata
kuritegudega. TOOTMINE Üldiste näidetena võiks välja tuua: kvaliteedikontrolli
mudelite parandamine protsessimudelite korrigeerimine garantiide juhtumikäsitlus
(tugev analoogia kindlustusega) - garantiipettuste avastamine, teatud mudelitel
tüüpiliste ehitusvigade tuvastamine, varuosade vajaduse prognoosimine automaatse
diagnostika ekspertsüsteemid. TEKSTIANALÜÜS, DOKUMENDIHALDUS Teksti
kaevandamises on tõstatatud küsimus: kas on võimalik näha ka teksti sisse
samamoodi, nagu me püüame avada traditsiooniliste andmetabelite sisu.
Strateegiaid ning lähenemisi on mitmeid [19]: statistiline - töödelda dokumente
nagu suurt hulka sõltumatuid tunnuseid (analüüsida võib sõnade või n-grammide
kaudu, viimaseid on tarvis selleks, et paremini suuta analüüsida mürarikkaid
tekste ning dokumente, kus on korraga esindatud mitu keelt) lingvistiline -
analüüsida dokumendi süntaksit ning semantikat graafiline - käsitleda dokumente
visualiseeritavate objektidena; niisugune lähenemine nõuab siiski analüütikutelt
tugevat võimet vastavaid mustreid avastada. Tüüpilised väljakutsed teksti
kaevandamisele võiksid olla: kas need dokumendid on kirjutatud sama inimese
poolt? kas need dokumendid puudutavad samu küsimusi ning temaatikat? John
Madison, John Jay ning Alexander Hamilton kirjutasid aastal 1787 konstitutsiooni
kiiremaks läbisurumiseks terve seeria esseesid, mis avaldati nime all “ The
Federalist Papers ” [21]. 11 autorit 88-st on teada vaid oletuslikult. Kjelli ja
Friederi [22] hüpoteesiks oli, et n-grammide abil on võimalik leida tekstides
mustreid ning seeläbi tuvastada autor. Valiti välja võimalikult unikaalsed
n-grammid ning püüti neid segmenteerida. Leiti, et John Madison kirjutas
tegelikult kõik üksteist tundmatu autori esseed. Sarnaseks mahukamate tekstide
analüüsinäiteks võib tuua veel Dr. Charles Nicholas' [19] piibliteksti sügavamad
uurimused (seda enam, et piibel on kirjutatud heebrea, kreeka ja aramea keeles
ning kaks esimest on on-line-versioonidena Internetis levinud), kui ta proovis
vastata teoloogidele kaua arutlusainet pakkunud küsimustele: kas prohvet Jesaja
puhul oli tegemist ainult ühe inimesega? kes on Deuteronoomiumi ehk Viienda
Moosese raamatu autor? kes on esimese ja teise Ajaraamatu autor? kas apostel
Paulus kirjutas kõik Epistlid? Kõige rohkem saavad tekstianalüüsiga seotud
uuringutest mõjutusi tulevased dokumendihaldussüsteemid, mis peaksid võimaldama
tekste automaatselt lahterdada autori ning teema kaupa. MEDITSIIN
Andmekaevandamise kasutusvõimaluste uurimisel meditsiinis on suurimaid
investeeringuid teinud ilmselgelt ravimifirmad, sest uute ravimite
projekteerimine (drug design) on juba oma olemuselt ääretult üldiselt võetuna
kombinatsioon ainetest, millele organism üht või teist moodi reageerib
(uurimiseesmärgiks seega eri kombinatsioonide lahterdamine). Erinevad vahendid
tohutute katsetulemuste ning kõrvalnähtude andmebaasist teadmiste kaevandamiseks
pakuvad juba täna uute ravimite väljatöötamises kulude kokkuhoidu. Heade
näidetena on järgnevalt ära toodud veel kaks projekti, mille puhul on erasektori
asemel tegemist riiklikul tasandil algatatud uuringutega. Singapuri elanikest
umbes iga kümnes põeb suhkruhaigust, millel on mitmeid kõrvalnähte - suurem risk
silmahaiguste, neeruhaiguste ning muude tüsistustega. Varajane haiguse
avastamine ning korralik ravi võimaldavad neid vältida. Haiguste vastu
võitlemiseks alustas Singapur aastal 1992 haigete regulaarset jälgimist -
patsientide informatsioon, kliinilised sümptomid, silmahaiguste diagnoosid ning
raviinfo salvestati andmebaasi. Tänaseks on suutnud nad antud süsteemi üsnagi
hästi tööle rakendada, põhjalikuma ülevaate saamiseks ning tehnoloogiaga
tutvumiseks võib lugeda [23]. Uuringus kasutati seaduspärasuste otsimiseks
andmekaevandamise assotsiatsioonireeglite leidmise tehnikat. Teine, ilmselt
veelgi võimsama toetusega praktiline rakendus on käsil neeru dialüüsi
patsientidega Ameerikas [24]. Umbes 370 000 ameeriklast on neeruvaeguste puhul
sellises staadiumis, kus dialüüs või neeru transplantatsioon on eluliselt
vajalik. Aastane kulu neeruhaigete ravile on 12 miljardit dollarit.
Hemodialüüsis patsientide jälgimisel jääb maha tohutu suur hulk meditsiinilist
infot, mistõttu arstidel on mustrite nägemine üle pikema aja üsnagi
problemaatiline. Tehnika ei paku uusi lahendusi, vaid laiendab analüüsimisel
ajalist akent, mille sisse mahtuvat spetsialist suurte andmemahtude tõttu enam
haarata ei suudaks. Seniste juhtumianalüüside põhjal ning patsientide
ajalooliste raviandmete analüüsimine võimaldab vastavalt andmekaevanduse
olemusele kirjeldada hetkeolukorda täpsemalt ning ehitada prognoosimiseks
paremaid mudeleid. JAEKAUBANDUS Andmekaevandamise populariseerimine ning eriti
assotsiatsioonireeglite leidmise probleem (association rules, affinity analysis)
võlgneb suuresti tänu ka jaekaubandusega tegelevate ettevõtete
investeeringutele. Algselt tuntigi assotsiatsioonireeglite temaatikat rohkem
ostukorvi analüüsina (market basket analysis). Analüüsi sisu on tegelikult
lihtsalt mõistetav: isegi korvi isikuga sidumata on võimalik kõikide kassas
registreeritud ostukorvide sisu analüüsides leida omavahel tugevalt seotud
kaubad, täpsemalt, milliseid kaupu ostetakse koos. Analüüsi eesmärk on leida
huvitavaid seoseid, mis ei oleks liiga triviaalsed (näiteks sai ja leib), kuid
mis näitaksid piisava kindlusega, et kahte (või enamat kaupa) ostetakse tihti
koos. Taolise uuringu tulemust saab jaekaubanduses tõhusalt rakendada mitmel
moel: paigutada koosostetavad kaubad teineteise lähedale, suurendades nõnda
nende mõlema müüki (soovitud toote mitteleidmisel võib klient ka loobuda)
asetada koosostetavad kaubad teineteisest võimalikult kaugele, suurendades nii
võimalust, et teel teise kauba juurde ostetakse emotsioonide ajendil ka muid
kaupu toodete paigutus riiulitel, riiulite paigutus, kliendi liikumise
optimeerimine sooduskampaaniate ning kupongide abil võimendada ühte kaupa
reklaamides teise müüki. Sooduskampaania varjus klient tegelikult ei anna endale
aru, et teine toode on samavõrra (või isegi rohkem) kallim odavamat kaupa on
alati lihtsam müüa - seega võib olla kasulik odava kauba (millega koos
tegelikult alati ostetakse ka seotud kallim kaup) reklaami rohkem investeerida;
Andmete maht, mida jaekaubanduse andmebaasides töödeldakse, esitab juba väga
tõsise väljakutse riist- ja tarkvara tootjatele, sest mitmed eksperdid on andnud
hinnangu, et Wal-Marti andmebaasid (eriti tulevase RFID tehnoloogia mõjul)
võivad juba lähiaastail ületada 1 petabaidi. Lisaks sügavale analüüsimisele peab
nende süsteem Retail Link hakkama saama [20] ka enam kui 7500 tarnijale täpse
jooksva müügiinfo serveerimisega, võimaldades neil oma tootmist ning ladusid
paremini planeerida. TULEVIK Esmalt tuleks kindlasti välja tuua üha valjenev
poliitiline trend, mille arengut kärpivaid mõjusid võib tunda ilmselt juba
lähiaastatel - uuritavate range privaatsuse tagamine. Olgugi, et andmekaitse on
alati olnud tundliku informatsiooniga tegelejatele kohustuslik nõue, on andmete
kogumise ning laiatarbe analüüsitarkvara levikuga tekkimas olukord, kus
informatsiooni lekkimise risk on kõrge. Teiseks küljeks on privaatsuse eetiline
aspekt - kas on õige tunda inimeste käitumist ning seda ekspluateerida? Üldiseks
trendiks süsteemides ja rakendustes on suund muutuda automaatsemaks, kuhu
professionaali oskusteave oleks juba üha rohkem integreeritud. Teisest küljest
kaotaks see põhilise konkurentsieelise, mida spetsialisti loovus võimaldaks.
Seetõttu usub autor, et antud valdkond peaks jääma alati teatud mõttes
poolautomaatseks ning täisautomaatsena oleks süsteemil mõtet ainult
ettevõttesisesena (mille kitsad piirid seadistab eelnevalt siiski spetsialist).
Laiatarbetarkvara, mis sisseehitatud oskusteabe abil lubab konkurentsieelist, on
nonsenss. Konkurentsieelise tekitavad siiski inimesed, olgugi et
andmekaevandamise abil suurema võimendusega. SISSEJUHATUS Tiigrihüppe Sihtasutus
on aastaid toetanud multimeedia-õpitarkvara loomist ja hankimist Eesti
koolidele, kokku on ajavahemikus 1997-2005 jõudnud koolidesse üle 100 nimetuse
ainealast õpitarkvara. Paraku on suur osa sellest tarkvarast loodud aegunud
kontseptsioonist lähtudes, kus õppesisu (tekstid, animatsioonid, testiküsimused,
ülesanded jm) on integreeritud rakenduse sisse. Selline lähenemine muudab
õpitarkvara arendamise kalliks, sest iga arendaja peab lisaks sisule looma ka
unikaalse rakenduse, mis pakub õppeprotsessi haldamise funktsioone: õppija
tegevuse monitooring, tagasiside, õpitulemuste hindamine jne. Teisalt on võimatu
seda laadi kompaktsest rakendusest õppesisu lõike eksportida ja mõnes teises
õpikeskkonnas taaskasutada. Üheks näiteks võiks siinkohal tuua Tiigrihüppe SA
toel loodud teadmiste testimistarkvara ApsTest, mida sajad Eesti õpetajad on
juba aastaid kasutanud, luues selle abil tuhandeid kontrolltöid. Paraku on
ApsTesti arendus juba ammu seisma jäänud, tarkvara ei ühildu uuemate
operatsioonisüsteemidega ja ega oma tänapäeval nii enesestmõistetavat
veebiliidest. Samas on tavakasutajal praktiliselt võimatu ApsTestist eksportida
sinna kunagi sisestatud teste ja kontrolltööküsimusi, et neid kasutada mõnes
tänapäevasemas testimiskeskkonnas. Uue põlvkonna internetirakenduste (sh
semantilise veebi ja dünaamiliste sisuhaldussüsteemide) kiire areng on toonud
kaasa paradigma muutuse ka õpitarkvara arenduses. Üha suuremat populaarsust
omandavad õpitehnoloogia standardeile vastavad virtuaalsed õpikeskkonnad e
õpihaldussüsteemid, mille puhul õppesisu on rangelt eraldatud õppeprotsessi
haldamise funktsionaalsustest. Seda laadi õpikeskkondadesse saab kergesti
importida standardeile vastavaid õppematerjale ning neid seal terviklikeks
e-kursusteks siduda. Uuele kontseptsioonile vastavad õpikeskkonnad on kahtlemata
kiiremini arenenud kui standarditele vastava õppesisu hulgitootmine, sest
õpikukirjastused ei kiirusta uuendustega. Tiigrihüppe jätkustrateegia aastateks
2006-2009 (koodnimega Õppiv Tiiger) on võtnud selge sihi üksnes uuele
kontseptsioonile vastava õpitarkvara (s.t eraldi veebipõhiste õpikeskkondade ja
digitaalse õppesisu) arendamisele. Olulist rolli sellest arendustegevuses
mängivad EL 6. raamprogrammi toel tehtavad uurimis- ja arendusprojektid eMapps,
CALIBRATE ja iCamp, millest kahes viimases osaleb lisaks Tiigrihüppe
Sihtasutusele aktiivselt ka Tallinna Ülikool. Käesolev artikkel annab esmase
ülevaate hiljuti käivitunud CALIBRATE projektist. EELLUGU Tiigrihüppe Sihtasutus
võttis suuna digitaalse õppesisu tootmisele ja selle vahendamisele veebi kaudu
juba 1990ndate aastate lõpul, mil koostöös Tallinna Pedagoogikaülikooli
haridustehnoloogia keskusega rajati haridusportaal Õpetaja Võrguvärav.
Eesmärgiks oli elektrooniliste õppematerjalide (tunnikavade,
multimeedia-esitluste, interaktiivsete harjutustike, konspektide jms)
säilitamise ja vahendamise platvormi loomine Eesti üldhariduskoolide õpetajaile.
Juba tolleks ajaks oli selge, et kohalike tarkvarafirmade ja õpikukirjastuste
poolt ei ole ette näha arvestatavat panust digitaalsete õppematerjalide
hulgitootmisse ja imporditud õpitarkvara lokaliseerimisse - selleks on Eesti
turg liiga väike. Seetõttu otsustati toetada (magistristipendiumide, koolituste,
projektikonkursside jms kaudu) aineõpetajatepoolset initsiatiivi digitaalse
õppesisu loomisel. Paralleelselt Õpetaja Võrguväravaga tegutses samal suunal ka
OÜ Miksike, kelle serverile on kogunenud kümneid tuhandeid e-töölehti. Õpetaja
Võrguvärav tegutseb alates 2001. aastast Koolielu portaali nime all (vt),
sellesse on pidevalt uusi õpetajate loodud e-õppematerjale lisandunud.
Analoogilised trendid ilmnesid samaaegselt enamikus Euroopa riikidest. Õppesisu
digitaliseerimist, standardimist ja vahendusportaalide tegevust toetasid
suuremastaabilised uurimis- ja arendusprojektid. Samas on koolidele
veebipõhiseid e-õppe teenuseid arendanud ja pakkunud ka hoopis teistest
eesmärkidest lähtuv kogukond, kelle pedagoogiline kontseptsioon (CSCL,
Computer-Supported Collaborative Learning) väärtustab elektrooniliste
konspektide asemel hoopis aktiivõpet Interneti vahendusel. Need kaks e-õppe
arendamisega tegelevat kogukonda ei ole seni omavahel eriti suhelnud, rääkimata
koostööst. Allpool kirjeldatava CALIBRATE projekti suurimaks väärtuseks ongi
katse ehitada teineteisemõistmise silda digitaalsele õppesisule ja
e-aktiivõppele orienteeritud kogukondade vahel ning luua mõlema osapoole
tugevamaid pooli ärakasutavad järgmise põlvkonna e-õppe lahendused. CALIBRATE
PROJEKTI EESMÄRGID Käesoleva aasta oktoobris käivitus European Schoolneti
eestvedamisel EL 6. raamprogrammi IST-projekt CALIBRATE, et ühitada erinevaid
koolidele suunatud IKT uurimis- ja arendustegevusi laienenud Euroopas. Ühelt
poolt on õpivara arendajad loonud väga palju erinevaid vahendeid, millest
laialdasse kasutusse on jõudnud vähesed. Näiteks toodavad paljud õpetajad ise
elektroonilisi õppematerjale, kuid ei vaevu neid varustama metaandmetega ja
levitama just selleks otstarbeks loodud repositooriumide vahendusel. Teisalt on
arendajad liikunud erinevates suundades. Nende loodud vahendid on orienteeritud
samadele koolidele, kuid on harva omavahel integreeritavad. Eriti selgelt tuleb
koostalitlusvõime puudus esile kahe eelmainitud koolkonna tarkvaratoodete vahel:
näiteks European Schoolneti poolt loodud õpiobjektide metaandmete repositooriumi
CELEBRATE ning Helsingi Kunsti- ja Disainiülikooli e-õppekeskkonda Fle3 on
praktiliselt võimatu mõistlikul viisil sobitada - osalt seetõttu, et tegemist on
eelkirjeldatud kahe erineva kogukonna loodud toodetega, keda vastaspoole
tegemised seni pole huvitanud. [1] CALIBRATE projekti eesmärk on arendada juba
loodud lahendusi (eelkõige interoperaabluse osas) ning neid omavahel sobitada,
kaasates sellesse protsessi ka Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest pärit
partnerinstitutsioone. Eesmärgi saavutamiseks on planeeritud järgmised sammud:
1. Otsitakse uusi viise, kuidas parandada õpiressursside sisu kirjelduste
ristkasutamist. Probleemiks on see, et erinevad õppematerjalide loojad
(õpetajad, kirjastused, õpivara tootjad) kirjeldavad õpiobjekte (ÕO) erineval
viisil. Ühtse ÕO metaandmete kirjeldamise praktika puudumine muudab võimatuks
digitaalsete õppematerjalide automatiseeritud otsingu üle erinevate
repositooriumide. Tegelikult on õpiobjektide metaandmete kirjeldamiseks olemas
oma standard (IEEE LOM: Learning Object Metadata, vt [6]), kuid see on õpetajale
kasutamiseks senisel kujul liiga töömahukas - LOM sisaldab üle 50 andmevälja. 2.
Luuakse avatud koodil põhinev digitaalsete õppematerjalide vahendussüsteemi
(European Learning Resource Exchange - LRE) arhitektuur. LRE komponendid
(õpiobjektide ja nende metaandmete repositooriumid, õppesisuga kauplemist
võimaldav vahendusplatvorm, õpiobjektide loomise ja otsingu vahendid,
õpikeskkonnad, koostöö- ja suhtlusvahendid, sisuhalduse vahendid) peavad toetama
etteantud suhtlusprotokolli, metaandmete formaati ja digitaalsete õiguste
kaitset. 3. Luuakse avatud koodil põhinevad õppesisu ja õpidisaini autorvahendid
(Learning Toolbox), mis võimaldavad luua ühiseks kasutamiseks mõeldud
õppematerjale ning sobitada kahe eelmainitud koolkonna (õppesisule ja suhtlusele
orienteeritud) e-õppe lahendusi. 4. Valideeritakse CALIBRATE projekti tulemusi 7
riigis enam kui 100 koolis, kasutades edasiarendatud hindamismeetodeid. [1]
PROJEKTI TAUST CALIBRATE projekt jätkab sealt, kus European Schoolneti (EuN)
eelmine projekt CELEBRATE (Context eLearning with Broadband Technologies)
pooleli jäi. CELEBRATE projekti raames loodi Euroopa koolidele ühine
õpiobjektide portaal. Objektid on varustatud IEEE LOM (Learning Object Metadata)
standardile vastavate metaandmetega. Portaal sisaldab vahendeid õpiobjektide
loomiseks, otsimiseks ja esitamiseks. Õpiobjektid võivad asuda nii CELEBRATE
portaalis kui ka teistes serverites. Huvilised võivad portaaliga liituda
aadressil. CELEBRATE põhirõhk oli õpiobjektidel põhinevate õppemeetodite
tutvustamine õpetajatele ja nende meetodite rakendatavuse uurimine igapäevase
koolitöö kontekstis. Projekti tulemusena leiti, et õpetajatele sobib ressursside
jagamine väiksemateks taaskasutatavateks õpiobjektideks, ning ressursside
otsimine ja taaskasutamine metaandmete põhjal on tänapäevases koolipraktikas
piisavalt hästi teostatav. IKTga paremini kursis olevad õpetajad suudavad
lihtsaid autorvahendeid kasutades luua kvaliteetseid õpiobjekte. Leiti ka, et
liikmesriikide haridusministeeriumid on huvitatud suurema hulga vabalt
kättesaadavate õpiobjektide loomisest ning nõus seda tegevust toetama [2].
CELEBRATE edasiarendusena leiti, et on vaja luua laiemalt kasutatav õpiobjektide
vahendamiskeskkond. Mainitud keskkonna esimene versioon sai valmis alles
CELEBRATE projekti lõpuks. Vahenduskeskkonna loomine on CALIBRATE projekti
raames põhiliselt EuNi ülesandeks. Leiti ka, et CELEBRATE autorvara võiks
sisaldada vahendeid ressursside loomiseks, mis toetaks koostööl põhinevat õpet.
Rühmatööd toetava autorvahendi loomiseks paluti abi Helsingi Kunstiülikoolilt
(Taideteollinen korkeakoulu, TAIK), kelle töömeeskonnal on eelnev kogemus
projektiga ITCOLE (School of Tomorrow), mille raames valmis konstruktivistlikel
ideedel põhinev õpikeskkond Fle3. [3] Projekti tulemuste valideerimiseks
kasutatakse ja arendatakse edasi VALNET projekti raames väljatöötatud meetodeid.
[4] Eesti ei võtnud osa CELEBRATE projektist. Mainitud õpikeskkonnaga
paralleelselt loodi Eestis oma õpiressursside portaal - koolielu.ee. Tallinna
Ülikooli haridustehnoloogia keskuse poolt 1999 septembris algatatud projekti
eesmärgiks on luua Internetiportaal, mis pakuks Eesti õpetajaile erinevaid
teenuseid (uudised, ainealased vestlusringid, õppematerjalide andmebaas jms) ja
toetaks nõnda infotehnoloogilist uuendust kooli tasandil. Nüüdseks on projekt
üle antud Tiigrihüppe Sihtasutusele, kes tegeleb Koolielu.ee haldamisega.
Portaal on külastatav aadressil. CALIBRATE projekti raames on plaanis
Koolielu.ee liita Euroopa õpiressursside vahendamiskeskkonnaga LRE. [5] PROJEKTI
ÜLDANDMED JA OSALEJAD Projekt algas 1. oktoobril 2005 ja planeeritud lõpp on 31.
märts 2008, kestus 30 kuud. Projektis osaleb 17 erinevat organisatsiooni kümnest
riigist. Peakoordinaator on European Schoolnet (EuN). Kaasatud on juhtivad
uurimisinstituudid Soomest, Norrast ja Ungarist. Lisaks 8 riigi
haridusministeeriumid. Et Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumis puudub
haridustehnoloogilise kompetentsiga osakond, siis esindavad Eestit projektis
Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskus ja Tiigrihüppe Sihtasutus. LRE
portaali loomine koosneb 4 iteratsioonist: 1. LRE versioon (oktoober 2005 -
november 2005). CALIBRATE esimene versioon luuakse CELEBRATE tulemuste põhjal ja
sisaldab: lihtsat õpiressursside esitust navigeerimisvõimalusi kasutusjuhendeid
2. LRE versioon (oktoober 2005 - september 2006) sisaldab: elektrooniliste
õpiressursside föderatsiooni lihtsat otsingukeelt (S2QL- Simple School Query
Language) õpiobjektide vahenduskeskkonda lihtsustatud digitaalsete õiguste
haldust (DRM - Digital Rights management) täiustatud navigeerimisvahendeid
täiustatud juhendmaterjale on lisatud õpitööriistakasti (Learning ToolBox) 1.
versioon on lisatud õppekavade kaardistamise töövahendite 1. versioon 3. LRE
versioon (oktoober 2006 - märts 2007). Versioonile 2 on lisandunud: CQL-il
(Continous Query Language) põhinev edasiarendatud otsing õpiobjektide ja
õppekavade vastenduse (i.k. mapping, suure tõenäosusega ontoloogiapõhine
sidumine) täiustatud versioon 2 4. LRE versioon (oktoober 2006 - september
2007). Versioonile 3 on lisandunud: täielik digitaalsete õiguste haldus
täiustatud otsing, mis põhineb õppekavade kaardistustel ja tarkvaralisel agendil
ToolBox 2. versioon on integreeritud LREga õpiobjektide ja õppekavade vastenduse
süsteem on integreeritud LREga Projekti ülesanded on jagatud kuude suuremasse
alamprojekti: 1. Õpiressursside kirjelduste parandamine. 2. Euroopa
õpiressursside vahetuskeskkonna (LRE) loomine. 3. Õpiressursside kooskasutamist
soodustavate vahendite (ToolBox) loomine. 4. Projekti tulemuste hindamine. 5.
Projekti tulemuste levitamine ja kasutamine. 6. Projektijuhtimine. Järgnevalt
olulisematest alamprojektidest põhjalikumalt. ÕPIRESSURSSIDE KIRJELDUSTE
PARANDAMINE CALIBRATE projekti raames uuritakse, kuidas õpiobjektide sisu
seostub konkreetse riigi õppekavaga. Eesmärk on luua vahendeid ja meetodeid ELi
liikmesriikide õppekavade kaardistamiseks (õpiobjektide sidumiseks õppekavaga,
kavade võrdlemiseks, ühiste osade ja erinevuste leidmiseks). Et erinevate
riikide õppekavad oleksid omavahel võrreldavad, tuleb erinevate kavade
kirjeldamiseks kasutada sama väljendusformaati. Hetkel eksisteerib õpiobjektide
kirjeldamiseks standard IEEE LOM, kuid paljudes riikides seda ei kasutata või on
juurutatud analoogilisi mittestandardseid vahendeid. Tihti on erinevused
minimaalsed, kuid siiski ühilduvust häirivad. Semantiline interoperaablus
(kirjelduste rist- ja korduvkasutatavus) on eriti oluline õpiressursside
otsimisel ja evalveerimisel. Enamasti otsitakse õpiressursse kolme tunnuse
järgi: keel, kasutajate vanus ja võtmesõnad. Kui keele ja vanuse andmete
kirjeldamine on erinevates riikides ja organisatsioonides sarnane, siis ressursi
kirjeldamiseks kasutatavad märksõnad võivad olla sarnase objekti puhul täiesti
erinevad. Kui kõik õpiressursside loojad järgiksid IEEE LOM standardit, oleks
ühilduvus tagatud. Paraku käib selle juurutamine paljudele organisatsioonidele
üle jõu (see on liiga kallis ja aeganõudev). CALIBRATE eesmärk on katsetada ja
juurutada lihtsamaid kirjeldusviise: 1. CEN/ISS poolt pakutud vastendustehnikad
2. ISO ontoloogiastandard Topic Maps 3. RDF- Resource Description Framework
CALIBRATE projekti raames luuakse seosed sarnaste kirjeldusandmete vahel -
tesaurus. Seejärel seotakse kirjeldused erinevate riiklike õppekavadega.
Alamprojekti tulemusena luuakse vahendid, mis võimaldavad: 1. Õpetajatel endil
kirjeldada rahvuslike õppekavade neid osi, kus nad kasutavad elektroonilisi
õpiressursse. 2. Seostada ja kaardistada ELi liikmesriikide õppekavasid.
Kaardistamise raames kasutatakse õpiressursside kirjeldamiseks lihtsamaid viise.
Seostamise käigus toimub ressursse kirjeldavate sõnastike harmoniseerimine
(tesauruse - sünonüümsõnastike loomine). Käesoleva projekti eesmärk on luua
kaardistamisvahendid, mitte kaardistada kõigi EL liikmesriikide kõik õppekavad.
Tegevuse ulatus saab olema piiritletud konkreetse vanusegrupi ja konkreetse
ainega (näiteks algebra 14 - 15). Valitud aine kaardistamisega tegelevad 3 - 4
riigi õpetajad. 1. alamprojekti juhiks on InterMedia Oslo Ülikoolist. Eesti
selle alamprojektiga seotud ei ole. EUROOPA ÕPIRESSURSSIDE VAHENDUSKESKKONNA
LOOMINE Eesmärk on luua õpiressursside vahenduskeskkond LRE, millega oleks
kõikidel EL liikmesriikidel lihtne liituda. Planeeritud keskkond peab
võimaldama: 1. Agendipõhist otsingut õpiressursside hulgas. 2. Toetama
liikmetevahelisi kokkuleppeid objektide kirjelduste muutmise osas. 3. Pakkuma
täiendavaid teenuseid (otsing, vahetus, autoriõiguste haldus), mida liikmed
võivad vastavalt vajadusele kasutada. 4. Toetama mitmekeelset digitaalsete
õiguste kirjeldamist. Erinevatel organisatsioonidel (koolidel ja ka
kommertsettevõtetel) peaks olema lihtne vahenduskeskkonnaga ühineda, sest: 1.
Digitaalsete õiguste kaitse on tagatud. See on teema, mis puudutab just
ettevõtteid, kes teenivad õpiressursside loomiselt. Samas puudutab see ka
kasutajaid, kes on huvitatud kõrgekvaliteediliste õpiressursside olemasolust. 2.
LRE portaal on paindlik süsteem, mis võimaldab liitunutel valida erinevate
teenuste vahel. Kui liige ei ole valmis kasutama kõiki võimalusi, võib ta
piirduda väheste funktsioonidega (näiteks kasutab õpiressursside otsingut, kuid
ei vahenda ressursse, ega ole huvitatud õppekavade kaardistamisest). See
soodustab ka IKT alal aeglasemalt edenenud organisatsioonide liitumist ja
kiirendab nende arengut. 3. LRE on teenustele orienteeritud arhitektuuriga
(service-oriented). Õpiobjekte ja nende metaandmeid ei säilitata LRE-s.
Siinkohal toome selgituseks ühe näite sellest, kuidas LRE võiks toimida.
Kasutaja sooritab LRE keskkonnas otsingu, päring sooritatakse üle kõigi
konsortsiumiga liitunud repositooriumide. Päringu tulemused kuvatakse LRE
keskkonnas, kuid konkreetse õpiobjekti poole pöördudes suunatakse kasutaja
valitud õpiobjekti kodurepositooriumisse. Kui õpiobjekt on tasuta (nt Creative
Commons litsentsiga), saab otsija seda vabalt kasutada - kopeerida selle oma
arvutisse või kohalikku repositooriumisse, seda töödelda ja kasutada oma
ainetes. Kui õpiobjekt on loodud kommertsalustel ja kasutatav teatud tasu eest,
saadab repositoorium LREle litsentsi. Litsentsis on kirjas tegevused ja
tingimused, kuidas ressurssi kasutada. Näiteks võib seda ükskord tasuta vaadata,
kuid kursuse kavasse lisamiseks, täiendamiseks või õppetöös kasutamiseks tuleb
ressursi loojale maksta. Litsentsis on kirjas maksmistingimused, kuid LRE
vahendusel maksta ei saa. Tasumine toimub LRE-väliselt. Et otsingut üle
erinevate repositooriumide kiirendada, luuakse LRE keskkonna jaoks agentidel
põhinev tarkvara, mis indekseerib liitunud repositooriumide õpiressursse nende
metaandmete järgi. Teise alamprojekti töögraafik on järgmine: 1. LRE versioon
(jaanuar 2006): LRE on valmis rahvuslike repositooriumide liitumiseks keskkonnas
kasutatakse S2QL (Simple School Query Language) päringukeelt (otsing kolme
parameetri järgi: keel, vanus, võtmesõnad) 2. LRE versioon (september 2006):
rahvuslikud repositooriumid on liitunud lisaks S2QL päringukeelele on loodud CQL
(Continuous Query Language) päringukeel (otsing, mis põhineb rahvuslike
repositooriumide poolt saadetud andmevoogudel) ToolBox 1. versioon on
integreeritud (luuakse 3. alamprojekti meeskonna poolt) LRE on valmis esimeseks
testimiseks koolides (viib läbi 4. alamprojekti meeskonnad) 3. versioon (mai
2007): juurutatakse Creative Common litsentsi toetus integreeritakse õppekava
kaardistamise vahendid (loob 1. alamprojekti meeskond) luuakse õpiobjektide
metaandmeid indekseeriv ja nende hulgas otsingut teostav tarkvaraagent ToolBox
2. versioon on lisatud (3. alamprojekti tulemus) 4. versioon (september 2007):
täielik digitaalsete õiguste kontroll (Digital Rights Management - DRM)
Alamprojekti juhiks on European Schoolnet (EuN). Eesti esindajaks selles
alamprojektis on Tallinna Ülikool (TLU). Nende ülesandeks on luua õpiressursside
repositoorium ja ühendada see CALIBRATE föderatsiooniga. TLÜ esimene ülesanne on
Eesti repositooriumi loomine. Eesti õpiressursside portaal Koolielu.ee sisaldab
küll tuhandeid õpiobjekte ja neid on kirjeldatud ka võtmesõnadega, kuid
võtmesõnad asuvad MySQL andmetabelis ega vasta IEEE LOM õpiobjektide metaandmete
standardile (LOMi andmed säilitatakse enamasti XML formaadis või andmebaasis,
mis genereerib XML faile). Sisuliselt tuleb Eesti repositoorium alles luua.
Eesmärk on leida ja adapteerida olemasolev avatud lähtekoodil põhinev
õpiobjektide repositooriumi tarkvara (nt EducaNext või Rhaptos), mis põhineks
IEEE LOM standardil. ÕPIRESSURSSIDE ÜHISKASUTUST SOODUSTAVATE VAHENDITE LOOMINE
Virtuaalsed õpikeskkonnad ei ole siiani täitnud neile pandud ootusi. Enamasti on
põhjuseks see, et õpikeskkonnad põhinevad esituslikul ja individualiseeritud
õppeviisil. Vähe on vahendeid õpiobjektide kooskasutamiseks. Disainerid
keskenduvad põhiliselt materjali jagamisele väikesteks objektideks ja nende
kirjeldamisele metaandmetega. Kolme alamprojekti raames viiaksegi omavahel kokku
seni teineteisest kaugele jäänud sotsiaalse konstruktivistliku pedagoogika
esindajad ja traditsiooniliste õpihalduskeskkondade ning standardite loojad.
Eesmärk on luua avatud koodil põhinev töövahendite kogum (ToolBox), mis sisaldab
ka vahendeid õpiobjektide samaaegseks kasutamiseks. 3. alamprojekti alguses
toimub IMS Learning Design (IMS LD) spetsifikatsiooni uurimine. Erinevalt
teistest standarditest ja spetsifikatsioonidest (näiteks IMS LOM, IEEE LOM,
SCORM) sisaldab see vahendeid õpilaste omavahelise tegevuse ja keskkondade
kirjeldamiseks. Eesmärk on selgitada välja, kas antud spetsifikatsiooni vahendid
võimaldavad kollektiivse õppe- ja õpiressursside loomise kirjeldamist? Kui jah,
siis saab IMS LD ToolBoxi aluseks. Luuakse tarkvara, mille abil õpetajad saavad
koostöös uusi õpiobjekte luua. See omakorda sisaldab töövahendeid, mis
võimaldavad luua kollektiivset õpet toetavaid õpiressursse. Ühtlasi varustatakse
ToolBox ühiseks kasutamiseks mõeldud õpiobjektide näidete ja nende koostamise
mallidega. Töövahendid ei ole mõeldud ainult õpetajatele, vaid ka õpilastele,
lapsevanematele ja ekspertidele, kes soovivad anda oma panuse kollektiivsesse
teadmusloomesse. ToolBoxi arendamisse on kohe kaasatud õpetajad. Nende abil
hinnatakse ja täiendatakse paberil loodud kasutajastsenaariume - kirjeldusi,
kuidas õpetajad kollaboratiivseid õpiressursse loovad ja kasutavad. Alamprojekti
põhiülesanded: 1. IMS LD uurimine. 2. Õpiobjektide loomismallide disain. 3.
Õpiobjektide loomismallide prototüüpide juurutamine. 4. ToolBoxi
kasutajaliideste ja interaktsiooni tüüpide määratlemine. 5. Integreeritud
ToolBoxi arendamine. 6. Loodud mallide ja vahendite demonstreerimine. ToolBoxi
esimene versioon valmib ja integreeritakse LRE portaaliga septembris 2006. Teine
ja lõplik versioon valmib septembris 2007. Järgnevalt lühike näide, kuidas
ToolBox võiks töötada. Tegemist võib olla tarkvaraga, mille autor (õpetaja,
õpilane, ...) installeerib oma arvutisse. ToolBox suhtleb LREga ja selle
vahendusel saab ta otsida erinevaid õpiressursse. Näiteks leiab õpetaja huvitava
materjali Hispaania repositooriumist. Ta salvestab selle oma arvutisse ja hakkab
õpiressurssi lokaliseerima. Selleks on ToolBoxis õppeotstarbeline
sisuhaldusvahend, mille abil saab asendada hispaaniakeelsed tekstid
eestikeelsetega, vahetada helilõike ja fotosid. ToolBox sisaldab ka vahendeid
metaandmete automaatseks muutmiseks või käsitsi täiendamiseks. Seejärel
salvestab autor õpiressursi Eesti repositooriumisse. Ressursid Eesti
repositooriumis on nähtavad ka teistele föderatsiooni liikmetele. Alamprojekti
juht on Helsingi Kunstiülikool (TAIK - Taiteteollinen Korkeakoulu). Partnerid on
InterMedia (UiO - University of Oslo), Tallinna Ülikool (TLU) ja Hungarian
Academia of Science (SZTAKI - Szamitastechnikai es Automatizalisi
Kutatointezete). TLÜ on seotud antud alamprojekti kõikide põhiülesannetega. LRE
JA TOOLBOXI VALIDEERIMINE Selle alamprojekti eesmärk on testida
vahenduskeskkonna ja õpitöövahendite teostust. Eesmärgi saavutamiseks: 1.
Hinnatakse, kuidas õpetajad kasutavad olemasolevaid rahvuslikke repositooriume.
2. Aidatakse kaasa alamprojektide 1 - 3 loodud vahendite integreerimisel LREsse
ja luuakse kasutusjuhendid ning koolitusmaterjalid. 3. Valideeritakse RLEd ja
ToolBoxi seitsmes riigis, kokku 100 õpetaja ja nende õpilaste poolt. Tulemuste
kontrollimiseks kasutatakse EuN varasema projekti VALNET (European Schoolnet
Validation Network) käigus kujunenud metodoloogiat. Kontroll toimub kolmel
tasemel: 1. IKT-valdkonnaga paremini kursis olevad õpetajad osalevad LRE ja
ToolBoxi loomises algusest peale. Tegelevad esimeste versioonide testimisega ja
annavad disaineritele kohest tagasisidet. 2. Piloot-valideerimise raames
osalevad üksikud koolid, et panna paika põhivalideerimise raamid ja luua
valideerimisvahendid (ajakava, küsimustikud, vaatlusjuhendid, logid). 3.
Põhivalideerimine seitsmes riigis kokku 100 koolis. Põhivalideerimine koosneb
kahest etapist. Esimese etapi lõpuks antakse tagasiside LRE 2 ja ToolBox 1
versiooni kohta (jaanuar 2007). Teise etapi jooksul saadakse tagasiside LRE 4 ja
ToolBox 2 versiooni kohta. Kogunenud andmete põhjal koostatakse
valideerimisaruanne, mille tähtaeg on jaanuar 2008. Alamprojekt 4 koosneb
järgmistest üldistest ülesannetest: 1. Valideerimiseks vajaliku keskkonna
loomine: koolide võrgustiku loomine (koolide valimine, koolitamine ja toetamine)
ühise visiooni loomine aktiivõppe ja koostöös õppimise osas alamprojektide 1-3
tulemuste integreerimise toetamine 2. Eel-valideerimine üksikutes koolides ja
õpetajate koolituse planeerimine. 3. Valideerimisraamistiku loomine ja õpetajate
koolitus. 4. Täisvalideerimise läbiviimine ja tulemuste kogumine ning
analüüsimine. Alamprojekti liider on Ungari Eötvös Lorand University (ELU).
Selle asutuse ülesandeks on luua valideerimisraamistik ja korraldada
eelvalideerimine. Põhivalideerimine viiakse läbi koostöös kuue riigi
haridusministeeriumite esindajatega. Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi
esindajaks CALIBRATE projektis ja 4. alamprojektis on Tiigrihüppe Sihtasutus.
Nende vahendusel leitakse Eestist koolid, kes võtavad osa põhivalideerimisest.
[1] PROJEKTI TULEMUSTE LEVITAMINE JA KASUTAMINE Eesmärk on jagada projekti
kõikidele osapooltele ja ka välistele huvigruppidele asjakohast teavet projekti
käigu ja tulemuste kohta. Eesmärgi saavutamiseks: 1. Luuakse CALIBRATE projekti
kodulehekülg. 2. Koostatakse 2 elektroonilist ajakirja (september 2006 ja august
2007). 3. Korraldatakse 2 rahvusvahelist konverentsi (september 2006 Brüsselis
ja jaanuar 2008 Prahas). 4. Koostatakse plaanid CALIBRATE tulemuste kasutamiseks
ja edasiarendamiseks pärast projekti lõppu. Levitamise alamprojekti kuuluvad ka
artiklite avaldamised rahvuslikes teabekanalites ja kohalikel seminaridel
osalemine. Alamprojekti koordinaatoriks on House of International Services of
Ministry of Education (HIS MoS). Tallinna Ülikool koos TAIKiga vastutab ToolBoxi
levitamise eest. Kuna tegemist on avatud koodil põhineva tarkvaraga, siis
rakendatakse open-source-kogukondades levinud tavasid: 1. Tarkvara kood tehakse
avalikuks nii vara kui võimalik. 2. Igaüks võib liituda tarkvara
arendusprotsessiga. 3. Tarkvarakood avaldatakse, installeeritakse
open-source-server, luuakse mailinglist ja muud tarkvara avatud arendamiseks
vajalikud töövahendid. 4. Koostöös teise alamprojekti meeskonnaga täiendatakse
CALIBRATE portaali, et ToolBox oleks keskkonnaga ühilduv. 5. Luuakse ToolBoxi
kasutamisjuhendid. 6. Korraldatakse intensiivseid arendussessioone. [1] ToolBox
ja selle loomisprotsess on avatud, tarkvaraarendus põhineb agiilsel SCRUM!
metoodikal ja arendusmeeskonna koostöökeskkonnana on kasutusel avatud
lähtekoodiga projektihaldustarkvara TRAC. Huvilised võivad kolmanda alamprojekti
meeskonna tegevust ja töötulemusi reaalajas jälgida aadressil KOKKUVÕTE
Virtuaalsed õpikeskkonnad ei ole siiani täitnud neile pandud ootusi. Enamasti on
põhjuseks see, et õpikeskkonnad põhinevad esituslikul õppeviisil ega arvesta
aktiivõppe vajadusi. Vähe on vahendeid õpiobjektide kooskasutamiseks. CALIBRATE
projekti eesmärk on tugevdada IKT uuringutulemuste integreeritust laienenud
Euroopas. Lähendada teineteisele kaht erinevat kogukonda - ühed, kes usuvad
õpiobjektide standardiseerituse kasulikkusesse, ja teised, kes ei pea seda
oluliseks, vaid isegi kahjulikuks, sest see juhib tähelepanu kõrvale olulisemalt
- hariduse kvaliteedist. Vastasleeride lähenemine on võimalik, sest tegelikult
töötavad mõlemad ühise eesmärgi nimel - luua ja rakendada koolides innovaatilisi
õpimeetodeid. Ka on vastastel üks ühine probleem, millega võidelda - see, kuidas
inimesed Internetti kasutavad, on väga erinev, võrreldes sellega, mida
õpikeskkonnad pakuvad. Erinevuse vähendamiseks tuleb IKT-alaseid uuringuid
koordineerida, et nende tulemused ei jääks kitsa ringkonna teada. ALLIKAD 1.
CALIBRATE Specific Targeted Research or Innovation Project. Annex 1 -
Description of Work 2. CELEBRATE Final Evaluation Report (D7.2) 3. Innovative
Technology for Collaborative Learning and Knowledge Building (ITCOLE) project 4.
The European Schoolnet Validation Network (ValNet) 5. Tallinna Ülikooli
haridustehnoloogia keskuse projektid 6. IEEE 1484.12.1-2002 Learning Object v1
Metadata Final Draft, Ammu enne hullu gripilaine jõudmist Eestisse on päris
paljud eestlased nakatunud teise moodsasse tõppe - Sudokusse. Eesti trükiturule
on äkitselt ilmunud suur hulk arvmõistatuse Sudoku variante. Kõik kolm
üleriigilist ajalehtegi on pidanud vajalikuks neid trükkida. Mis on siis Sudoku?
VEIDI AJALOOST Rahvusvaheline ajakirjandus on välja uurinud, et mõistatuse
algvariant pärineb möödunud sajandi 70ndaist aastaist New Yorgi
nuputamisajakirjast Matemaatika ja Loogika Probleeme. Erilist edu see
Ristsummade nime all avaldatud mõistatus USAs ei saavutanud. Alles pärast seda,
kui inglise keelt mitteoskav Jaapani ärimees Kaji otsis USAs ajaviiteks
tekstivaba mõistatust, hakkas asi liikuma. Ta võttis selle mõistatuse koju kaasa
ja asutas ettevõtliku mehena 1980. aastal oma mänge loova firma. Jaapanis võitis
uus mõistatus kiiresti hulganisti pooldajaid, ja nüüd on Sudoku muutunud
omamoodi ülemaailmseks hulluseks. SUDOKU NÄIDE Tavaliselt koosneb mõistatus 9 x
9 ruuduga väljast, mille mõnedes ruutudes on arvud 1 ... 9 ning enamik ruute on
tühjad. Teie eesmärgiks on täita kõik tühjad ruudud arvudega 1 kuni 9, nii et
igas reas, igas veerus ja igas väiksemas jämedama joonega eraldatud 3 x
3-ruutses plokis on parajasti üks number 1 ... 9. See mõistatus on põhiliselt
loogika vallast, mingit matemaatikat siin peidus ei ole. Arvude asemel võiksid
olla 9 erinevat tähte, kujundit või ka värvi. Matemaatika ja informaatikaga on
aga tõsiselt tegemist nende mõistatuste uurimisel ja analüüsimisel ning
loomulikult ka efektiivsete programmide koostamisel, mis oleksid võimelised neid
lahendama ja ka koostama. Vaatleme hakatuseks ühte lihtsama probleemi skeemi,
mis on võetud Inglise ajalehest Guardian. (Märgimegi, et ajalehtedes ilmuvad
enamasti kerged või keskmise raskusega mõistatused. Liiga rasked peletaksid
võimalikud lahendajad asja juurest eemale.) Enne kui asuda arvuti abil taolist
probleemi lahendama (või vastava meetodi üle mõtteid vahetama), teeme
samm-sammult läbi täieliku lahenduskäigu. Selle mõneti tüütu protsessi peab üks
kord läbi tegema, siis kulgeb lahenduskäik edaspidi suhteliselt libedalt.
Lahenduse kirjeldamisel kasutame tavalist rida-veerg-koordinaatide süsteemi.
Loendame ridu ülalt alla ja veerge vasakult paremale. Kõige ülemine vasakpoolne
ruuduke sisaldab arvu 1. Seda kirjeldame nii 1- > 11. All paremal nurgas 6- >
99. KUIDAS SUDOKUSID LAHENDADA? Tavaliselt on kasulik alustada lahendamist n-ö
triviaalsetest paigutustest. Nendeks on paksude joontega eraldatud rea- või
veerukolmikutes kahe ühesuguse arvu leidmine ja kolmandasse veergu sama arvu
üheselt paigutada proovimine. 1. Esimeses püstkolmikus on kaks arvu viied (teine
ja kolmas veerg), mis paiknevad teises ja kolmandas põikkolmikus. Seega kolmas 5
peab paiknema esimeses veerus ja esimeses põikkolmikus. Näeme, et vabad on kaks
ruutu arvu 1 all. Viis sobiks mõlemasse, kuid vaadates piki teist ja kolmandat
rida paremale, on kerge märgata, et kolmandas reas on juba üks 5. Seega saame 5-
> 21 (kirjutame selle kohe pliiatsiga võresse sisse!). Vaatame, kuidas on lugu
viiega esimeses põikkolmikus. Näeme, et esimeses reas on kaks vaba kohta 17 ja
19, kusjuures ei veerus 7 ega veerus 9 ei ole ühtegi elimineerivat viit. Jätame
selle koha praegu rahule ja läheme edasi. 2. Viimases püstkolmikus on kaks kuut,
vabad 17 ja 37; et esimeses reas on 6, siis saamegi 6- > 37 (Paneme kirja!). 3.
Pöördume nüüd viite juurde tagasi. Need peavad esimeses põikkolmikus paiknema
kas 17 või 19 (vt punkt 1. kolme viimast rida). Kui vaadata viimast
põikkolmikut, siis seal peavad viied asuma kas 77 või 79 (Miks?). Igal juhul
peab kummaski veerus olema 1 viis. Vabaks jääb vaid veerg 8, millel keskmises
kolmikus on kaks vaba kohta 58 ja 68, kuid kuuenda rea 5 jätab alles vaid valiku
5 - > 58. Ühtlasi saame keskmise põikkolmiku jaoks 5- > 44. 4. Nüüd järgneb
Sudokule tüüpiline võte. Kolmandas reas ei saa 3 olla esimeses veerus. Keskmise
ploki 3 (24) kõrvaldab positsioonid 34 ja 35 ning 38 pole võimalik 8-ndas veerus
oleva 3 tõttu. Seega jääb üle vaid üks vaba koht: 3- > 33. Edasi näeme kohe, et
veerud 1 ja 3 koos 7 reaga annavad 3- > 82. 5. Järgneb veidi raskem koht 8
paigutamiseks. Teine rida ja kolmas veerg jätavad 8-le kohad 12 ja 31. Esimesse
veergu võiks 8 minna ka kohtadele 81 või 91, kuid neljanda veeru 8 paneb 8
vägisi esimesse veergu (Miks?). Seega 31 ei sobi ja 8- > 12. Loomulikult järgneb
sellele 8- > 35. 6. Edasi vaatame kolmandat rida. Nüüd on tekkinud üks Sudoku
tüüpolukordi. Nimelt juhul, kui mingis reas, veerus või 3 x 3 sektsioonis on
parajasti 2 auku, siis tuleb vaadata, kas need on puuduvate arvudega üheselt
täidetavad. 7. Meil on selline rida 3. Puudu on arvud 1 ja 7. Üks ei saa olla
esimeses veerus, seega 1- > 38 ja 7- > 11. 8. Edasi vaatame esimest sektsiooni.
Siin on 3 auku 2, 6 ja 9 jaoks. Esimeses reas on 2 ja 6, seega 9- > 13. Vaatame
kohe, kas 2 ja 6 saab paigutada. Ei saa, sest ei teises reas ega 2/3 veerus pole
ühtegi kahte ega kuut. 9. Jätk on lihtne. Teises sektsioonis on puudu 4 ja 7,
aga neid ei saa paigutada. 10. Nüüd tuleb jälle üks põhivõte. Kolmandas reas on
7 (11). Seitset saab esimeses põikkolmikus paigutada vaid 28-sse, sest teine
rida keskmises sektsioonis on täis, s.o kõik kolm arvu on paigas. 11. Seitsmes
rida ja neljas veerg annavad 2- > 85 ja 2- > 97. Sellega on raskemad kohad
Sudoku raamistikus täidetud ja meil jääb vaid jälgida kaheauguliste üksuste
täitmise ideoloogiat. Pikemalt arutamata võime kärjestikku välja kirjutada: 1- >
89; 1- > 93 ja 1- > 42 12. 9-ndas reas on 4,7, 8. Esimene ja kaheksas veerg
paigutavad 7- > 94 ja 7- > 87. 15. 8-ndas veerus on 4 ja 9 puudu. 16. 8. rida
annab 4 ja 6. Samas vaimus jätkates: Nagu te võisite veenduda, on kõik tehtud
paigutused suhteliselt lihtsad ega nõua eriliselt pikka mõttekäiku. Nii on lugu
muide suure enamuse Sudokuraamidega. Tuleb lihtsalt silmadel lasta ringi käia ja
otsida võimalusi üheselt määratud arvude leidmiseks või kaheste (vahel ka
kolmeste) aukude täitmiseks. Postimehe hommikused Sudokud on parajasti
lahendatavad kohvijoomise ja kahe-kolme võileiva söömise ajaga. ERINEVATE
ÜHESELT LAHENDUVATE SUDOKUDE ARV Sudoku võre on erijuhtum omapärasest
matemaatilisest objektist nimega Ladina ruut. Ladina ruudu puhul on tegu 1 kuni
n kulgevate naturaalarvudega, mis tuleb paigutada ruudukujuliselt nii, et üheski
reas ega veerus ei esineks sama arv kaks korda. Võimalike erinevate Ladina
ruutude arv kasvab n kasvades tohutu kiirusega. (Kas te üldse oskate seda arvu
sõnades väljendada? See polegi nii lihtne.) Muidugi, Sudoku puhul on meil
lisatingimus, mis nõuab ka kolm korda kolmeste alamplokkide korral erinevaid
naturaalarve ning see vähendab oluliselt võimalike lahendite arvu. (Kas te seda
hoopis pisemat arvu oskate sõnades väljendada?) Ilmne on igatahes see, et Sudoku
probleemid ei saa praktiliselt kunagi otsa. Tehes eelduse, et te suudate 10
minutiga lahendada ühe probleemi, proovige leida, mitu sajandit teil kuluks
kõigi Sudokude lahendamiseks. Eeldades, et kõik 6 miljardit maakera elanikku
tegelevad sama tööga sama kiiresti, kui kaua neil selleks aega kulub? Üldiselt
võivad Sudokud olla õige rasked lahendada. Nad kuuluvad nimelt nn NP-täielike
probleemide klassi. Selle klassi puhul on kerge kontrollida, kas lahendus on
õige, aga lahenduse leidmine võib võtta tohutult aega. (Lahendusaeg kasvab
eksponentsiaalselt.) Kes graafiteooria vastu huvi tunneb, selle jaoks võib
märkida, et Sudoku lahendamine on ekvivalentne nn graafi värvimise ülesandega.
(Tegu on 81-tipulise graafiga.) Internetist saab muidugi leida Google'i sirvija
abil Sudokude lahendusprogramme. Kõige lihtsam on esitada küsimus “ Sudoku
solver ”. Saate terve hulga vastuseid, millest siis tuleb endal sobivaim välja
valida. Nende ridade autorile meeldib kõige rohkem J-keeles kirjutatud lühike
programm, mille autoriks on Roger Hui Kanadast. Programm ei kuluta ka väga
raskete probleemide puhul isegi aeglasel 500-megahertsilisel arvutil kõigi
lahenduste leidmiseks rohkem kui 15 millisekundit. Proovige ka ise koostada
programm Sudoku lahendamiseks. See on päris paras ülesanne koduseks
nuputamiseks. Algoritmi väljamõtlemine pole õnneks väga raske. SCHOTTI MEETOD
J-keele foorumis arutleti Sudoku teemal päris pikalt. Enamik leidis, et Sudoku
lahendamise arvuti kätte usaldamine on liiast. Parem ikka ise käsitsi teha.
Teiste lahendusmeetodite hulgas tundus Brian Schotti oma olevat eriti selge ja
asjalik. Kirjuta pliiatsiga igasse tühja ruutu võimalikud sinna minevad arvud
(s.o kustuta arvude 1 ... 9 hulgast need, mis paiknevad antud ruudu reas, veerus
ja 3 x 3 plokis). Kui tekkis ruute, milles on üksainus väärtus, siis kirjuta
need tugevalt sisse. Mine tagasi sammule S0 ja korda seda. Kui enam ei leidu
üheste väärtustega ruute, siis kontrolli iga rida, veergu ja 3 x 3 plokki, seni
kuni leiad ühe ruudu, milles on ainult üks võimalik arv. Kui sellise leidsid,
siis pane see kirja ja mine sammule S1. Kui selliseid ruute pole, siis mine
sammule 3. Kontrolli ridu, veerge ja 3 x 3 plokke kuni leiad kaks ruutu, milles
on kaks sama võimalikku arvu (kui selliseid pole, siis on mõistatus vigane). Kui
kaks sellist paari on leitud, siis võib sama rea, veeru või ploki muudes
kohtades need arvud kustutada. Mine sammule S1. Tehke proovi, kas Schotti meetod
töötab. Muidugi on peast lahendamine õpetlikum ja eriti koolilastele peaks
sellest parajalt tulu tõusma. LÕPUMÄRKUSED Me paneme selle loo lõppu peotäie
erineva raskusastmega Sudokusid, nii et iga soovija saab oma mõtteviisi arengut
ise jälgida ja mõõta. Jõuluperioodiks saate vaeva küllaga! Eesti päevalehtedest
võib soovitada Internetis olevat aadressi. Eesti Päevaleht on oma
onlain-varianti kaasanud ingliskeelse Sudokude generaatori, mille abil saate ise
endale tellida soovitud raskusega probleeme. Alustage kerge (easy), keskmise
(medium) või raske (heavy) variandiga. Sudokudest on välja mõeldud veel terve
rida muid variante: Tapjasudoku, Samuraisudoku ja hoopis matemaatilisem Kokuro.
Nendest kõigist aga juba mõni teine kord. Kerge Sudoku Keskmine Sudoku Raske
Sudoku Hulluks ajav Sudoku 

VÄITEKIRI põllumajandusteaduse doktori teaduskraadi taotlemiseks loomakasvatuse
erialal Tartu 2004 Väitekiri valmis Eesti Põllumajandusülikooli
Loomakasvatusinstituudis Juhendaja: põllumajandusteaduse doktor,
emeriitprofessor H. Tikk Oponendid: meditsiiniteaduse doktor, emeriitprofessor
S. Teesalu põllumajandusteaduse doktor, professor O. Kärt Väitekirja avalik
kaitsmine toimub 11. juunil 2004. a. algusega kell 11.00 Eesti
Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituudi teadusnõukogu saalis (Tartu,
Kreutzwaldi 1) Kaitsmisnõukogu sekretär: põllumajandusteaduse doktor A. Lember
Haigestumus südame-veresoonkonna haigustesse ja nendesse suremus on Eestis väga
sagedased (Viigimaa et al., 1999). Südame-veresoonkonna haigused on üldnimetus
erinevatele haigusvormidele nagu koronaartõbi, klapirike, müokardiinfarkt,
südamepuudulikkus, rütmihäired jm. Ligi 60% surmajuhtumitest on põhjustatud
südame-veresoonkonna haigustest (Estonian …, 1997). Nende haiguste tekkes on
oluline osa lipiidide metabolismi häiretes ja vereliistakute hüperaktiivsuses
(Viigimaa et al., 1994; 1995). On teada, et ainult ligikaudu 50% Eesti
keskealistest elanikest on normidele vastav vere kolesterooli ja
triglütseriidide tase (Volozh jt., 1992). Eeltoodu tõttu omavad uuringud, mis on
suunatud vere kolesteroolitaseme alandamisele ja vereliistakute kleepumise
vähendamisele, elulist tähtsust. Esitatust selgub, et südame-veresoonkonna
haiguste sagenenud esinemine on ülisuureks probleemiks eesti rahva tervisele.
Sama probleemiga on maailmatasemel tegeldud juba rohkem kui kolm aastakümmet. On
leitud, et südame-veresoonkonna haiguste ennetamiseks on vajalik igas riigis
vastav riiklik programm, kuna südamehaigused ei ole mitte üksnes meditsiini
probleem, vaid nad sõltuvad eluviisist, toitumisest, psühholoogilisest kliimast
tööl ja paljudest teistest faktoritest. Üheks olulisemaks neist tuleb lugeda
toitumist. Viimasel aastakümnel on olnud kogu maailma dietoloogide tähelepanu
keskpunktis ω-3-rasvhapped, eelkõige oma võime tõttu vähendada vereliistakute
kleepuvust ja seega ka ateroskleroosi ning infarktiohtu. Paljudel juhtudel on
täheldatud ka nende positiivset mõju erinevate kolesteroolitüüpide vahekorrale
vereplasmas. Uuritud on ka ω-3-rasvhapete kasulikkust enneaegsete laste ja
rasedate toidusedelis. Kõige rikkalikumaks ω-3-rasvhapete allikaks on külmade
vete kalade rasv. Hulgaliselt sisaldub neid ka mõnede õlitaimede (lina, kanep,
raps) seemnetes. Enamikule inimestest ei meeldi nimetatud seemneid või nendest
pressitud õli otseselt toiduks kasutada. Mitmete välisfirmade poolt toodetavad
ω-3-rasvhapeterikkad õlikapslid on suhteliselt kallid. Seetõttu on kogu maailmas
otsitud võimalusi tavatoiduainete rikastamiseks ω-3-rasvhapetega, eriti
ω-linoleenhappega. On leitud, et kanad omastavad söödale lisatavatest õlidest
edukalt munarebusse ω-3-rasvhappeid, mistõttu on asutud tootma ω-3-rasvhapetega
rikastatud toidumune. Eestis alustati uurimistööd kohalike linnukasvatussaaduste
rikastamiseks ω-3-rasvhapetega 1997. a. Uurimistöö eesmärgiks oli: 1. Uurida
võimalusi ω-3-rasvhapetega rikastatud vuti- ja kanamunade ning vuti- ja
kanabroileriliha tootmiseks, kasutades kohalikke ω-3-rasvhapeterikkaid söötasid.
2. Uurida ω-3-rasvhapetega rikastatud vuti- ja kanamunade koronaarhaigusi
ennetavat mõju hüperlipideemiahaigetele. Sellise järjekorra uurimistöös tingis
asjaolu, et esialgu tuli hakata ω-3-rasvhapetega rikastatud toidumune tootma ja
alles siis sai võimalikuks testida nende mõju inimese verenäitajatele. Erialases
kirjanduses osutusid uurimistulemused kanamunade ja kana-broileriliha
rikastamiseks ω-3-rasvhapetega tihti vastuolulisteks. Rakendamist leidnud
uurimistulemuste kohta oli enamikul juhtudel informatsioon puudulik. Vutimunade
ja vutiliha rikastamise kohta ω-3-rasvhapetega erialakirjanduses andmed
puudusid. Seetõttu, et vutti tuntakse peale munade ja liha tootjana ka
laboratoorsete katsete linnuna, kellel on palju ühist kanade seedefüsioloogia ja
ainevahetusega, alustatigi antud uurimistööd katsetega vutimunade rikastamiseks
ω-3-rasvhapetega. 1.1. Tekstis kasutatavad lühendid ja rasvhapete lihtsustatud
tähistused 1.2. ω-rasvhapete iseloomustus ω-3- ja ω6-rasvhapped on keemiliselt
koostiselt polüküllastumata ühe-aluselised karboksüülhapped. Rasvhapete
tegelikud struktuurivalemid on pikad ja trükkimiseks tülikad, mistõttu on kokku
lepitud nende lühendatud kirjutusviisis, kus esimene arv näitab happe C-aatomite
arvu, koolonile järgnev arv kaksiksidemete hulka, n koos järgneva arvuga esimese
kaksiksideme asukohta, alustades arvestust metüülrühmast (Metabolism …, 1998).
Viimane fakt tekitabki mõnikord raskusi valemite dešifreerimisel, sest
süstemaatilise nomenklatuuri alusel määrab süsinikuahela numeratsiooni alguse
funktsionaalne rühm (Grandberg, 1979). Nii võib näiteks arahhidoonhappe
(triviaalnimetus) e. 5,8,11,14-eikosatetraeenhappe (süstemaatiline nimetus)
kirjutada lühidalt ka järgmiselt: C2:4n-6 (Leskanich, Noble, 1997). Kasutusel on
ka esimese kaksiksideme asukohta tähistava arvu ees tähe n asemel võrdväärsena
kreeka täht ω ja sellest ongi tulnud mõisted ω-3, ω-6 ja ω-9 kategooria happed,
vahel nimetatud ka rasvhapete perekondadeks. Viimaste all mõistetakse
rasvhappeid, millistel võib olla erinev C-aatomite ja kaksiksidemete arv, kuid
esimene kaksikside on nendes molekulides samas kohas. Tuntakse nelja ω-hapete
perekonda (Sardesai, Detroit, 1992). Eriti olulised on ω-3- ja ω-6-rasvhapete
perekonnad, kuigi tuntakse ka ω-7 ja ω-9 perekondi. ω-3-rasvhapped Olulisemad
ω-3-rasvhapped on kolm järgmist (Products …, 1991; Leskanich, Noble, 1997). 1.
9-,12-,15-oktadekatrieenhape, triviaalnimetusega ω-linoleenhape (C18:3n-3),
lihtsustatud struktuurivalemiga H3C(CH2-CH=CH)3-(CH2)7-COOH ω-linoleenhape on 5
korda halvemini püsiv kui linoolhape, valguse või hapniku mõjul rääsub kiiresti.
Seda tuleb tõsiselt arvestada ω-linoleenhappe tootmisel (What …, 1998). 2.
5-,8-,11-,14-,17-eikosapentaeenhape (C20:5n-3). Kirjanduses kasutatakse
koondnimetust EPA H3C-(CH2-CH=CH)5-(CH2)3-COOH 3.
4-,7-,10-,13-,16-,19-dokosaheksaeenhape (C22:6n-3). Kirjanduses kasutatakse
koondnimetust DHA H3C-(CH2-CH=CH)6-(CH2)2COOH. Tuntud on ka oktadekatetraeenhape
(C18:4n-3) ja dokosapentaeenhape (C22:5n-3), mille koondnimetuseks on DPA.
ω-6-rasvhapped ω-6-rasvhapetest on tuntumad (Leskanich, Noble, 1997): 1.
9-,12-oktadekadieenhape, triviaalnimetusega linoolhape (C18:2n-6)
CH3-(CH2)4-CH=CH-CH2-CH=CH-(CH2)7-COOH. 2. 6-,9-,12-oktadekatrieenhape,
triviaalnimetusega ω-linoleenhape (C18:3n-6). Lihtsustatud struktuurivalem:
H3C-(CH2)3-(CH2CH=CH)3-(CH2)4-COOH. 3. 8-,11-,14-eikosatetraeenhape,
triviaalnimetusega arahidoonhape (C20:4n-6) CH3-(CH2)3-(CH2CH=CH)4-(CH2)3-COOH.
ω-6-rasvhapetest tuntakse ka eikosadieenhapet (C20:2n-6), dihomo-ω-linoleenhapet
(C20:3n-6), dokosatetraeenhapet (C22:4n-6) ja dokosapentaeenhapet (C22:5n-6).
1.2.1. ω-3- ja ω-6-rasvhapete metabolismist inimorganismis Küllastumata
rasvhapete tekkeprotsesse organismis tuntakse veel halvasti. On teada, et ainult
neid rasvhappeid, milles kaksiksidemed asuvad seitsmendast süsinikuaatomist
(metüülrühma poolt lugedes) karboksüülrühma pool, suudavad loomorganismid ise
sünteesida. Kui aga kasvõi ükski kaksikside asub terminaalse seitsmenda
süsinikuaatomi piirkonnas, ei suuda loomorganism sellist hapet sünteesida ja
peab seda saama toidu koostises. Selliste hapete hulka kuuluvad näiteks
asendamatud linool- ja linoleenhape. Linool- ja linoleenhape koos palmitooleiin-
ja oleiinhappega on lähteaineteks kõigile teistele loomorganismile vajalikele
küllastumata rasvhapetele, mis alternatiivselt moodustuvad kas ahela
pikendamisel karboksüülrühma poolt või spetsiifilisel desatureerimisel (Tohver,
1977). Omega-3-rasvhappeid kasutab organism prostaglandiinide sünteesiks
(Teesalu, Vihalemm, 1993). On teada, et ω-3-rasvhapetel on oma funktsioon ka
bioloogilistes membraanides, eeskätt silma võrkkestas ja kesknärvisüsteemis
(Nash et al., 1995b). Linool- ja ω-linoleenhape ise ei oma organismis
asendamatut funktsiooni, kuid nad on algmaterjaliks pikema ahelaga küllastumata
rasvhapetele, millel on asendamatud funktsioonid (Opstvedt, 1985). Joonis 1
selgitab lihtsustatult ω-3- ja ω-6-rasvhapete metabolismi organismis, näidates
ka nende võimalikke looduslikke allikaid. Nagu jooniselt 1 nähtub, on ω-3- ja
ω-6-rasvhapete metabolismi tulemuseks inimorganismile väga olulised ained.
Prostatsükliin ja tromboksaan reguleerivad vere hüübimist ja arterite ahenemist
- laienemist, dokosaanheksaeenhape on aju, silma võrkkesta ja närvirakkude üks
komponente. Dihomo-ω-linoleenhape, arahidoonhape ja eikosapentaeenhape on ka
eikosanoidide prekursoriteks, mis mõjutavad mitmeid raku ainevahetusprotsesse
(Sardesai, Detroit, 1992). Jooniselt 1 selguvad ka põhilised ω-3-rasvhapete
allikad. J.A.Nettleton (1991) rõhutab, et ω-3-rasvhappeid leidub planktonis,
mõnede taimede seemnetes ja kalaõlis. Seejuures on kalaõli ainsaks
kontsentreeritud lähteaineks EPA-le ja DHA-le. On tehtud juba ka esimesi katseid
eikosapentaeenhappe mikrobioloogiliseks sünteesiks Mortirella fungi abil (Leman,
1993). Tuleb ka arvestada, et rasvade rasvhappelist koostist võib tugevasti
mõjutada nende termiline töötlemine. Kuidas just, sellele on vastust otsitud
juba ligikaudu 60 aastat (Billek, 1992). Joonis 1. ω-3- ja ω-6-rasvhapete
metabolism (Fish …, 1991; Hämmal, Tikk, 1997; Metabolism …, 1998) 1.2.2. ω-3- ja
ω-6-rasvhapete võime muuta füsioloogilisi protsesse ω-3-rasvhapete baasil
organismis sünteesitavad prostaglandiinid vahenda-vad mitmeid keemilisi
protsesse. S. Teesalu ja T. Vihalemma (1993) andmetel on teada kuus valdkonda,
kus ω-3-rasvhapped muudavad organismi metabolismi: 1) vähendavad
triglütseriidide sünteesi maksas; 2) vähendavad vereliistakute kokkukleepumist
ja pärsivad seega veresoonesiseste trombide teket; 3) aitavad parandada
hapnikupuudusest tekkinud kahjustusi kudedes; 4) võivad langetada vererõhku;
kõrge vererõhk on peamine südameinfarkti riskifaktor; 5) vähendavad vere
kolesteroolisisaldust (LDL-sisaldust arvatavasti mitte); 6) tugevdavad
immuunsüsteemi. Verenäitajate paranemist ning vererõhu langust ω-3-rasvhapete
mõjul on täheldatud paljudes uurimustes (Atkinson et al., 1987; Saynor, Gillot,
1988; Weintraub et al., 1988; Sanders et al., 1989; Li, Steiner, 1990; Molgaard
et al., 1990; Sanders, Hinds, 1992; Mark, Sanders, 1994). S. F. Olsen jt. (1992)
leidsid seose raseduse kestvuse ja rasedate toidu ω-3-rasvhapete sisalduse vahel
(kasutati erinevaid toiduratsioone alates seitsmendast raseduskuust). Positiivse
mõjuga on nad ka südame arütmia korral (Flaxseed …, 1997a). Uurimused on
näidanud, et polüküllastumata rasvhapete omastamine sõltub samal ajal ka söödud
toorkiu kogusest (Olubajo et al., 1986). Meedikute huvi on ω-rasvhapete
ravivõime uurimisel kandunud põhiliselt küll südame-veresoonkonna haiguste
ennetamisele ja seetõttu just vere kolesteroolisisalduse vähendamisele, kuid
paljud uurimused on püüdnud selgitada ka nende hapete võimalikku positiivset
mõju väikelastele ja eriti alakaalulistele imikutele (Lasserre et al., 1985;
Carlson et al., 1991; 1992; Sanders, Reddy, 1992; Boehm et al., 1996).
ω-3-rasvhapete mõjul on täheldatud ka angiini (Saynor et al., 1984) ja psoriaasi
(Sanders, 1993) taandumist. 1.2.3. ω-3- ja ω-6-rasvhapete seos vere
kolesteroolisisaldusega ja südame-veresoonkonna haigestumisega Kolesteroolil on
organismis palju funktsioone. Ta on tähtis rakumembraani koostisosa, mida vajab
iga organismi rakk. Lisaks on ta sapphapete, D-vitamiini ja steroidhormoonide
eelkäija (Viigimaa, Dominiczak, 1997). Rakud võivad endale kolesterooli
sünteesida või saada seda ümbritsevast keskkonnast. Toidu kolesterool ei ole
vereseerumi kõrge kolesteroolisisalduse peamine põhjus, keha valmistab iga päev
umbes 1000 mg kolesterooli (Teesalu, Vihalemm, 1993). Ka R. Reisler (1998)
väidab, et toidu mõjul vereplasma kolesteroolisisalduse tõus varieerub
indiviiditi ja ainult väikesearvulisel, tõesti kõrge riskiteguriga grupil võib
ülemäärane toidu kolesteroolisisaldus põhjustada südame-veresoonkonna haigusi.
Professor R. Vokk nendib, et inimene peab lisaks maksa poolt toodetavale, saama
toiduga 300 mg kolesterooli päevas. Toidu kolesteroolist imendub keskmiselt
50-60%. Seega, kui toidus on 500 mg kolesterooli, tähendab see 250-300 mg
kolesterooli saamist väljastpoolt. (Teesalu, Vihalemm, 2001) Organism vajab
kolesterooliestreid rasvhapete imendumiseks ja kasutamiseks, mistõttu
küllastatud rasvhapped on organismile kahjulikumad kui kolesterool (Vokk, tsit.
Jänes, 1999). Kolesterool ja teised lipiidid ei lahustu vees, neid transpordivad
veres mitut tüüpi lipoproteiinid. Kõige madalama tihedusega (sisaldavad kõige
vähem proteiini) on külomikronid, väga madala tihedusega lipoproteiinide puhul
kasutatakse ingliskeelset lühendit VLDL (very low density lipoproteins). Madala
tihedusega lipoproteiinide puhul kasutatakse lühendit LDL (low density
lipoproteins). Need lipoproteiinid kannavad kolesterooli rakkudeni ja seetõttu
nimetatakse seda ka halvaks kolesterooliks. Kõrge tihedusega lipoproteiinid HDL
(high density lipoproteins) kannavad kolesterooli kudedest maksa ja seda
nimetatakse ka heaks kolesterooliks. Arvatakse, et nendel inimestel, kes saavad
toiduga palju rasva ja kolesterooli, tõuseb vere LDL-sisaldus. Mida rohkem on
veres HDL-kolesterooli, seda parem inimese tervisele (Teesalu, Vihalemm, 1993).
E. A. Mayfieldi (i.a.1) arvates põhjustab LDL-kolesterool rasva ladestumist
veresoonte seintele. Vastavad uurimused on tõestanud, et vere kolesteroolitaseme
ja südamehaigustesse suremuse vahel on tihe seos (Simons, 1986; Scandinavian …,
1994). Eestis on suremus südamehaigustesse ülisuur (Viigimaa, Dominiczak, 1997),
kusjuures vere kolesteroolisisaldus on mõõdukalt kõrgenenud (5,2 -6,5 mmol/l)
45-50% ja tunduvalt kõrgenenud (üle 6,5 mmol/l) 25-30% keskealistest elanikest.
Arvatakse, et südame-veresoonkonna haigused ohustavad Eestis kahte kolmandikku
elanikkonnast (Leino, 1998), ning et praegu on vereringehaigused rohkem kui
poolte inimeste surma tegelikeks põhjusteks (Peets, 1998). Suremus
südame-veresoonkonna haigustesse suureneb pidevalt. Kui aastal 1900 suri
Põhja-Ameerikas nendesse haigustesse 14,2 %, siis möödunud sajandi 90-ndatel
olid need haigused surmapõhjuseks juba 33% juhtudest (The 50 …, i.a.1).
Südame-veresoonkonna haigestumisi põhjustavad mitmed tegurid, millistest
peamised on suitsetamine, LDL-kolesterooli suurenenud kontsentratsioon, kõrge
vererõhk, südame vasaku vatsakese hüpertroofia. Olulised riskitegurid on ka
diabeet, liikumisvaegus, HDL-kolesterooli madal tase, ülekaalulisus ja menopaus
(Viigimaa, Dominiczak, 1997). Eeltoodu näitab dieedi olulisust
südame-veresoonkonna haiguste vältimisel. Kuni viimaste aastakümneteni polnud
täpselt teada, kuidas ja millal tõuseb veres HDL tase ning kas seda mõjutab
küllastatud rasvhapete vahekord toidus. Möödunud sajandi 90. aastatel uuriti
neid seoseid põhjalikult ning leiti, et vereplasma kolesteroolisisaldus sõltub
kindlalt ka toidus kasutatavate rasvade koostisest (Dietary …, 1998). Teadlaste
huvi äratas juba 1950. a. fakt, et Gröönimaa eskimotel esineb tunduvalt harvem
südameinfarkti ja ateroskleroosi kui ameeriklastel (Sinclair, 1953; Nash et al.,
1995; Parkinson et al., 1994). Seda hoolimata sellest, et eskimote toit sisaldab
suures koguses vaala- ja hülgerasva ning liha. Rasva ja rasvase liha söömist
peetakse ateroskleroosi põhjustajaks. Eskimod söövad aga palju ka külma-veekalu,
kes toituvad planktonist. On teada, et Gröönimaa eskimod söövad kuni 400 g kala
päevas (Bang, Dyerberg, 1972), jaapanlased kuni 100 g päevas (Kagawa et al.,
1982). Nn. Zutpheni uuringutel (Kromhout et al., 1985) selgitati, et suremus
südame-veresoonkonna haigustesse oli sellel elanikkonna osal, kes tarbis
vähemalt 30 g kala päevas, umbes 50% madalam. Et teatud kalaliikide söömine
suurendab HDL taset, tõestas W. S. Harris (1989). Tehti kindlaks, et
külmaveekalades (makrell, lõhe, hiidlest, heeringas, tuunikala) esineb kõrges
kontsentratsioonis ω-3-rasvhappeid. Tänapäeval ollakse veendunud, et vere
üldkolesterooli hulka vähendavad küllastumata rasvhappeid sisaldavad taimeõlid
(päevalille-, soja-, oliivõli), letsitiin (fosfolipiidid), ω-3-rasvhapped ja
kiudained toidus (Teesalu, Vihalemm, 1993). Enamik teadlasi ja meedikuid on
seisukohal, et ω-3-rasvhapete suurem kogus inimtoidus aitab hoida tasakaalus
HDL- ja LDL-kolesteroolide taset veres ja seega vähendada riski haigestuda
südame-veresoonkonna haigustesse. 1.2.4. ω-3- ja ω-6-rasvhapete soovitatavad
kogused inimtoitlustamisel 1992. a. tühistas Inglise Toitumise Sihtasutus oma
seni kehtinud soovitused inimtoidu küllastatud ja küllastumata rasvhapete
vahekorra kohta, olles jõudnud arusaamisele, et mitte kõik küllastumata
rasvhapped pole organismis ühesuguse mõjuga (Leskanich, Noble, 1997). Hakati
oluliseks pidama ω-6- ja ω-3-rasvhapete vahekorda (Galli, Simopoulos, 1989).
Selle põhjuseks on asjaolu, et organism ei ole võimeline konverteerima ω-6
perekonna rasvhappeid ω-3 perekonna rasvhapeteks või vastupidi. Nende
metabolismist võtavad osa ühed ja samad ensüümid. Seetõttu võib ühe rasvhappe
domineerimine teise välja suruda. Meie toidus on ülekaalus ω-6-rasvhapped. VI
Euroopa sümpoosionil "Munad ja munaproduktide kvaliteet" märgiti, et ideaalseks
ω-6- ja ω-3-rasvhapete vahekorraks inimtoitlustamisel oleks vahekord 3: 1-10: 1,
kuid tegelikult on see suhe näiteks Austraalias ligi 30: 1 (Quality …, 1996).
Tüüpilises läänelikus toiduratsioonis on vastav suhe - 25: 1, ideaalne oleks 5:
1 (The problems …, 1996). Seetõttu soovitataksegi eelkõige suurendada merekalade
kogust toidus, kuna inimese igapäevasest vajadusest jääb seni puudu linoolhapet
5%, ω-linoleenhapet aga 95% (The 50 …, i.a.). Inimtoitlustuses on seega
probleemiks vajaliku koguse ω-3-rasvhapete manustamine. Kalade (soovitatakse
süüa 3 korda nädalas) kõrval on ω-3-rasvhapete allikaks ka rapsiõli, sojaõli,
kreeka pähkli õli, merevetikad (Teesalu, Vihalemm, 1993). ω-3-rasvhapete päevase
vajaduse kohta on lahkuminevaid arvamusi. Enamasti loetakse sobivaks
(vajalikuks) koguseks 0,1 … 0,4 g ω-3-rasvhappeid päevas (Leskanich, Noble,
1997; Products …, i.a.; The importance …, 1998). On ka soovitatud võtta 1-2
teelusikatäit ω-linoleenhapet päevas (What …, 1998). Osa teadlasi väidab, et
koronaarhaigusi aitab vältida 0,3 -1,0 -grammine ω-3-rasvhapete päevane kogus
(Harris, 1989; Duthie, Barlow, 1992). Koronaarhaiguste kliinilistes
situatsioonides olevad inimesed vajavad päevas 2-5 g eikosapentaeenhapet +
dokosaheksaeenhapet (Barlow et al., 1990; Duthie, Barlow, 1992). Firma Burnbrae
spetsialistid väidavad, et 25-49 aastased mehed vajavad päevas 1500 mg
ω-3-rasvhappeid, samas vanuses naised 1100 mg (Burnbrae …, i.a b). S. Teesalu ja
T. Vihalemm (1993) leiavad, et inimesele on sobivaks päevaseks annuseks 4 g
ω-3-rasvhappeid, hoiatades seejuures, et liigne ω-3-rasvhapete kogus (15-30 g)
võib tekitada hemorraagiat. Ka M. Zilmer jt. (1995) hoiatavad õlide (sealhulgas
ka kalaõlide) kestva liigtarbimise eest, sest see võib põhjustada DNA
oksükahjustusi ja ateroskleroosiprotsesside hoogustumist. Mõned ω-3-rasvhapete
rikkad toiduained sisaldavad palju ka A- ja D-vitamiini, mis suurtes kogustes
võivad olla toksilised. Mõned kalaõlid sisaldavad palju kolesterooli, mistõttu
nende liigne tarbimine on samuti kahjulik. N. R. Raper jt. (1992) uurisid
toitumistavade muutumist Ameerika Ühendriikides 1985. a. võrreldes 1935. aastaga
ja leidsid, et kuigi kala tarbimine on suurenenud, on vereseerumis
eikosapentaeenhappe sisaldus langenud. Põhjus - muutunud maitse-eelistused
kindlate kalaliikide osas. Seevastu dokosaheksaeen-happe tase veres on tõusnud
tänu suuremale linnuliha tarbimisele. Tõusnud on ka linoleenhappe sisaldus tänu
suuremale sojaõli tarbimisele. ω-6-rasvhapete liigse manustamise eest hoiatavad
mitmed teadlased, väites, et see võib mõjutada immuunsüsteemi (Sanders, 1988;
Rasmussen et al., 1994), vähendada HDL-kolesterooli kontsentratsiooni (Mattson,
Grundy, 1985), suurendada meestel sapikivide tekkimise riski (Sturdevant et al.,
1973). Kokkuvõttena eeltoodust võib nentida, et kogu maailmas ollakse veendunud
vajaduses suurendada inimtoidus ω-3-rasvhapete kogust ja seetõttu on hakatud ka
otsima võimalusi toiduainete ω-3-rasvhapete sisalduse tõstmiseks. 1.3. Võimalusi
ω-3-rasvhapete sisalduse suurendamiseks munades ja linnulihas Üheks võimaluseks
suurendada inimtoidus südame-veresoonkonna haigusi vältida aitavate
ω-3-rasvhapete sisaldust on lindude söödaratsiooni rikastamine vastavaid
vajalikke rasvhappeid sisaldavate söödalisanditega, et seeläbi suurendada
ω-3-rasvhapete sisaldust nii linnulihas kui ka munades. Kanade sööda oskusliku
valikuga võib kanamuna rebu ω-3-rasvhapete kogust suurendada kuni 200 mg-ni
(Research …, 1998). Katsetatud on paljusid variante (rapsiõli, linaõli,
linaseemned, kalaõlid, vetikad jm.), kuid probleemiks on tavaliselt jäänud
toodete ebameeldiv lõhn või maitse (We are …, 1995; The hearty …, 1995).
Järgnevalt vaadeldakse lähemalt munade ja linnuliha rikastusvõimalusi
ω-3-rasvhapetega. 1.3.1. Munade ja linnuliha rasvhappelisest koostisest
Kanamunad. Kogu munas sisalduv rasv on koondunud munarebusse (muna-kollasesse).
Enamik rebu lipiididest esineb lipoproteiinkompleksidena (Noble, 1987),
kusjuures neid on kahesuguse tihedusega. Kogu lipiidide hulgast moodustab madala
tihedusega fraktsioon 93%. Rebu kõikidest lipiididest moodustavad
kolesteroolestrid 1,3, triglütseriidid 63,1, vabad rasvhapped 0,9, vaba
kolesterool 4,9 ja fosfolipiidid 29,7 % (Noble, 1987). Valitsevateks
rasvhapeteks on munarebus palmitiin-, oleiin- ja linoolhapped (Christie, Moore,
1972). Kanamuna rebu rasvhappelisest koostisest annab täpsema ülevaate tabel 1.
Erinevusi eri linnuliikide munarebude fosfolipiidide rasvhappelises koostises
iseloomustab tabel 2. Nagu tabelist 2 selgub, moodustavad munarebus leiduvatest
rasvhapetest põhilise osa oleiin-, palmitiin- ja steariinhape, ka linoleenhape.
Inimesele eriti olulisi ω-3-rasvhappeid esineb rebus väheses koguses. Tabelis 3
on toodud andmed erinevate linnuliikide munade rebude rasvhappelise koostise
kohta. Munarebu rasvhappelist koostist ei mõjuta lindude sööda energeetiline
tase ega sööda süsivesikute- või proteiinisisaldus (Gardner, Young, 1972;
Andersson et al., 1978; Noble, 1987). Sööda üldise rasvasisalduse muutus muudab
veidi ka rebu üldlipiidide sisaldust (Reiser, 1951; Ostrander et al., 1960).
Erinevusi rebu rasvhappelises koostises on aga täheldatud erinevate tõugude,
liinide ja krosside vahel (Sell et al., 1968; Washburn, 1979, Ahn et al., 1995)
ja ka erinevas vanuses lindude vahel (Noble et al., 1986). Tabel 1. Kanamuna
rebu rasvhappeline koostis (Noble, 1987) Tabel 2. Eri linnuliikide munarebu
rasvhappeline koostis, % fosfolipiididest Toodud andmetest selgub, et
polüküllastumata rasvhapete sisaldus on vutimuna rebus kõrgem kui kana- ja
kalkunimuna rebus. S. E. Scheideler jt. (1998) uurisid erinevate kanakrosside
võimet omastada ω-3-rasvhappeid sööda 10%-lise linaõli sisalduse korral. Katse
tulemused on esitatud tabelis 4. Tabel 3. Vuti-, kana- ja kalkunimunade rebu
rasvhappeline koostis, % üldlipiididest ja kolesteroolisisaldus (Bitman, Wood,
1980; Shanaway, 1994) Tabel 4. Erinevate kanakrosside munarebu ω-3-rasvhapete
sisaldus, % üldlipiididest (Scheideler et al., 1998) Võrreldud on ainult
valgekoorelisi mune munevaid krosse, kuid ka nende erinevate kanakrosside
ω-3-rasvhapete omastamise võimes on märgatavaid erinevusi. On täheldatud ka
munarebu rasvhappelise koostise erinevust vabalt elavatel ja farmilindudel.
Vastavad andmed on toodud tabelis 5. Esitatud andmete puhul on raske mingeid
põhjapanevaid järeldusi teha, kuna puuduvad andmed söötmise kohta, kuid võib
täheldada, et looduses ehk siis vabapidamisel lindude munarebu polüküllastumata
rasvhappete sisaldus on suurem kui farmilindudel. Tabel 5. Munarebu
rasvhappeline koostis, % üldlipiididest Vutimunad. Vutimunade tarbimise
positiivne mõju inimese tervisele on tuntud aastakümneid. Neile omistatakse
organismi üldist toonust tõstvat toimet. Seetõttu soovitatakse vutimunade kuuri
bronhiaalastma, stenokardia ja koletsüstiidi, samuti ka mao ja
kaksteistsõrmiksoole haavandtõve, neurasteenia ja unetuse korral. Ka sisaldavad
vutimunad märksa vähem kolesterooli kui teiste linnuliikide munad. S. A. Riad
jt. (1981) uurimuste kohaselt sisaldab vutimuna rebu 11,96 mg kolesterooli 1
g-s, faiomi kanadel on see näitaja 14,2; hollandi kalkunitel 15,6 ja pekingi
partidel 19,3. Vutimunade kolesteroolisisalduse osas on katsetulemused siiski
küllaltki suurtes piirides varieeruvad. Näiteks on määramisel saadud vutimunade
rebu kolesteroolisisalduseks (mg/g) ka järgmisi näitajaid: 12,83 (Bitman, Wood,
1980); 14,3 (Bair, Marion, 1978); 26,02 (Lepore, Marks, 1965). Vutimunade rebu
rasvhappeline koostis on toodud tabelis 3. Vutimunade ravivõime bronhiaalastma,
kroonilise kopsupõletiku ja tuberku-loosse intoksikatsiooni korral on küll
üldtunnustatud (?????, ?????, 1993), kuid kas raviefekti annavad munas väga
soodsas kombinatsioonis aminohapped, ω-3-rasvhapped või lüsosüüm, pole veel
lõplikult kindlaks tehtud. Linnuliha. Linnuliha koostist on maailmas väga
põhjalikult uuritud, ka selle rasvhappelise koostise kohta leidub piisavalt
andmeid. Broileriliha rasvhappelise koostise kohta on toodud andmed tabelis 6
ning võrdlevad andmed rasvhappelise koostise kohta broileriliha kogu rasvas ja
fosfolipiidides tabelis 7. Tabel 6. Broileriliha rasvhappeline koostis, %
üldlipiididest (Ratnayake et al., 1989) Tabel 7. Rasvhapete sisaldus
broileriliha üldlipiidides ja fosfolipiidides, % (Ackman et al., 1988) On
täheldatud ka liha rasvhappelise koostise erinevusi vabalt elavatel ja
farmilindudel (Koizumi et al., 1991). ω-3-rasvhapete sisaldus võib vabalt
elavate lindude kudedes olla kuni viis korda suurem (We ..., 1995). Tabel 8.
Erinevate linnuliikide liha rasvhappeline koostis, % üldlipiididest (Decker,
Cantor, 1992) Eeltoodud tabelite andmetest nähtub, et polüküllastumata
rasvhappeid sisaldub rohkem kanabroilerite, kalkunite ja vuttide lihas.
Rasvhapetest esineb kõige rohkem oleiinhapet, järgnevad palmitiin- ja linoolhape
(Leskanich, Noble, 1997). Küllastatud, monoküllastumata ja polüküllastumata
rasvhappeid on kõikides linnulihades enam-vähem võrdselt, ligikaudu 33%.
Inimesele eriti oluliste, ω-3-rasvhapete sisaldus on linnulihas siiski
suhteliselt väike. Vutiliha kolesterooli-sisalduseks oli D. Hamm ja C. Ang
(1982) andmetel 57,8 mg/100 g lihas. Broilerite rinnalihaste üldlipiididest
moodustas kolesterool 5-7%. 1.3.2. Munade ja linnuliha ω-rasvhappelise koostise
mõjutamiseks kasutatavad söödad Et lindudele söödetavate rasvarikaste söötadega
on võimalik mõjutada ka munarebu ja linnuliha rasva rasvhappelist koostist, on
paljude teadlaste poolt katseliselt kindlaks tehtud (Wheeler et al., 1959;
Pankey, Stadelman, 1969). Esimesed sellealased uurimused kuuluvad E. M.
Cruikshankile (1934; 1939). Oliiviõli söötmine põhjustas oleiinhappe taseme
suurenemist munarebus (Donaldson, 1967), erinevad aedviljadest pärinevad õlid
suurendasid linool- ja linoleenhappe sisaldust munarebus (Summers et al., 1966),
kalaõli söötmine suurendas munarebus polüküllastumata rasvhapete osatähtsust
(Navarro et al., 1972; Couch, Saloma, 1973; Adams et al., 1989). Linnuliha
rasvhappeline koostis on samuti mõjutatav söödaga (Miller, Robisch, 1969; Ackman
et al., 1988; Hargis, Elswyk van, 1993). Kookospähkliõliga saavutati küllastatud
rasvhapete koguse suurenemine (Yau et al., 1991), maisiõliga linoolhappe
osatähtsuse suurenemine (Marion, Woodroof, 1963) linnurasvas. Samalaadse mõjuga
oli sojaõli (Scaife et al., 1990). Polüküllastumata rasvhapete sisalduse
suurendamine linnukasvatus-saadustes on õnnestunud mitmete vastavaid rasvhappeid
sisaldavate ainetega, eeskätt kalaõlidega (Hulan et al., 1988; Phetteplace,
Watkins, 1990; Nash et al., 1995). Munades ja linnulihas ω-rasvhapete kogust
suurendavaid olulisemaid söödakomponente alljärgnevalt käsitletaksegi. Kalaõli
ja kalajahu. Südamehaigusi ennetav toime oli selleks tõukejõuks, mis sajandi
keskel vallandas teadlaste elava huvi külmade merede kalade ning ω-3- ja
ω-6-rasvhapete vastu. Kalaõlis ja kalajahus on nende hapete sisaldus kõrge, kuid
vaevalt inimesele meeldiks iga päev sisse võtta südamehaiguste profülaktikaks
20-30 g kalajahu, nii nagu seda soovitavad mitmed uurijad (Christophersen, 1985;
Fish …, 1986). Kalad on ω-rasvhapete sisalduse poolest erinevad. Mõnede
kalaõlide rasvhappeline koostis on toodud tabelis 9. Tabeli andmed näitavad, et
nendest kaladest toodetud õlis on suhteliselt kõrge ω-3-rasvhapete sisaldus ja
madal ω-6-rasvhapete sisaldus. Kõrgeim polüküllastumata rasvhapete sisaldus on
anšoovise, sardiini ja ameerika heeringa õlil. 100 g kalaõli ω-3-rasvhapete
sisalduse kohta on kirjanduses ka järgmisi andmeid: tursamaksa õli 19,2,
heeringaõli 14,0, ameerika heeringa õli 21,7, kontsentreeritud kalaõli - 29,4 ja
lõheõli - 20,1 g (Omega-3 …, 1995). Merekaladest on kõrge ω-3-rasvhapete
sisaldusega ka makrell (joonis 2). Tabel 9. Mõnede kalaõlide rasvhappeline
koostis, % lipiidide koguhulgast (Ack-man, 1982; Opstvedt, 1985) Heeringaõli
ebameeldiva maitse ülekandumise kohta leidub kirjanduses ka andmeid, kui seda
oli lindude söödas 20% (Allen et al., 1996a). Joonis 2. ω-3-rasvhapete sisaldus
merekalades (Roch, 1988) Kalajahu ja -õli Läänemere kaladest ei ole arvatavasti
ω-3- ja ω-6-rasvhapete sisalduse suurendajana kasutatavad, kuigi see probleem
vajaks uurimist. Mõnede kalajahude rasvhappelist koostist iseloomustab tabel 10.
Tabel 10. Mõnede kalajahude rasvhappeline koostis, % lipiidide koguhulgast
Linaseemned ja -õli. Lina (Linum ussitatissimum L.), üks vanemaid kultuurtaimi
üldse (Folklore …, i.a.), on ka Eestis kasvatatav kiud- ja õlitaim. Tema seemned
on rasva- (? 30%) ja proteiini- (? 25%) rikkad. Linaseemnete omapäraks on nende
rohke limaainete, aga ka sinihappe glükosiidi - linamariini - sisaldus (Oll,
1993; Chadha et al., 1995). Linamariin vabastab seedekanalis hüdrolüüsudes
sinihapet, mistõttu tooreid linaseemneid ei või toiduks kasutada. Ligikaudu
10-minutilise keetmise jooksul toksilisus kaob. Nisuga võrreldes sisaldavad
linaseemned 40% rohkem lämmastikku, 44% rohkem fosforit, 100% rohkem kaaliumi ja
59% rohkem väävlit (Flax …, 1997). Taimsetest toiduainetest on linaseemned kõige
suurema? -linoleenhappe sisaldusega (Flaxseed …, 1997b), mistõttu neid peetakse
21. sajandi toidu üheks perspektiivseimaks koostisosaks. Linaseemnejahu
sisaldavate toodete küpsetamisel-kuumutamisel on? -linoleenhappe kadu minimaalne
(Chen et al., 1994), kuid linaseemnete otsest kasutamist inimtoiduainena on veel
vähe uuritud (Cunnane et al., 1993). Linaseemnete keemilist ja rasvhappelist
koostist võib täpsemalt iseloomustada järgmiselt (Walton …, i.a.). 100 g
linaseemneid sisaldab: selles: Linaõli saadakse tavaliselt puhastatud
linaseemnetest külmpressimisel, kus temperatuur ei tõuse üle 65 C. Külmpressitud
linaõli ei sobi kasutamiseks kõrgetel temperatuuridel (näiteks küpsetamine
suitsevas õlis) (Carter, 1993). Seejuures nenditakse, et linaõliga
pagaritoodetes toimub küpsetamisel vähem muutusi kui teiste õlide korral, ning
et linaõlis praktiliselt puuduvad sinihappe glükosiidid, mis asuvad põhiliselt
linaseemnete limaainetes (Cunnane, 1992). Kalaõlidega võrreldes on linaõlis ligi
2 korda rohkem ω-3-rasvhappeid ja seejuures on tema kasutamine tarbijatele
märksa odavam (There ” …, i.a.). 100 g linaõli ω-3-rasvhapete sisalduseks
pakutakse ka 53,3 g (Omega-3 …, 1995b). Linaõli rasvhapetest moodustavad
küllastatud happed 9%, mono-küllastumata happed 18, ω-3 happed 57 ja ω-6 happed
16% (Flaxseed …, i.a.a). Põlvas AS Orava Linas toodetud linaõli rasvhappelise
koostise kohta annab firma järgmised andmed (Rafineerimata …, i.a.): E-vitamiini
sisaldab rafineerimata linaõli 47-50 mg/kg. Õli ise on läbipaistev,
kollakas-pruunikas vedelik, kergelt mõrkja maitse ja omapärase lõhnaga. Õhu ja
päikesevalguse käes õli pakseneb, omandab rääsunud lõhna ja tugevalt mõrkja
maitse (Rafineerimata …, i.a.). Katsetel linaõliga tuleb õli nende omadustega
eriti arvestada. Rapsiõli. Rapsi (Brassica napus oleifera) kui kultuurtaime on
kasvatatud Lõuna-Aasias ja Vahemeremail juba ligi 4000. a. e.m.a. Eestis on raps
äratanud tähelepanu kui toiduainetööstusele vajalik tooraine, kuigi esmalt
hakati teda kasvatama haljassöödaks (Kaarli, 1965). Õlikultuurina hakati rapsi
kasvatama Eestis möödunud sajandi 80-ndate aastate algul, seemnesaagid on olnud
madalad, 10 ts/ha piirimail (Ilus jt., 1995). Esimesena alustati Eestis
rapsiseemnetest õli väljapressimist tolleaegses Harju rajooni J. Lauristini nim.
kolhoosis, kus 1986. a. valmis vastav töötlemistsehh. Rapsiseemnete kuivaine
sisaldab 21,0 -27,5 % toorproteiini ja 38,9 -42,8 % toorrasva. Rapsi nagu
teistegi ristõieliste taimede omapäraks on, et väärtuslike toitainete kõrval
sisaldavad nad ka mitmeid kasvu pidurdavaid või koguni toksilisi ühendeid.
Rapsiõli kibe maitse on tingitud peamiselt eruukhappest
CH3(CH2)7CH=CH(CH2)7COOH. Enne sihipärase aretustöö algust oli rapsiõli
seemnetest saadud õli eruukhappe sisaldus kõrge (22-60%), mis pidurdas oluliselt
tema kasutamist toiduõlina (Ilus jt., 1995). Sihipärase aretustööga loodi rapsi
nn. 0-variandid, milles eruukhappe sisaldus oli alla 5% (eruukhape oli asendunud
põhiliselt oleiinhappega). Samal ajal tõusis kahekordseks linool- ja
linoleenhappe sisaldus. Rapsiseemnete kahjulikuks koostisosaks on ka
glükosinolaadid, mida rapsiseemnetes on leitud üle 30 (Sørensen, 1990).
Glükosinolaatide üldvalem on Rapsiseemnetes on põhilisteks glükosinolaatideks
glükonapiin, glükobrassikanapiin ja proigotriin (Reeben, 1986). Glükosinolaadid
esinevad rapsis alati koos ensüüm mürosinaasiga ja hüdrolüüsuvad viimase toimel
kas glükoosi ja vesiniksulfaadini või kuni isotsüanaatide, tiotsüanaatide või
nitriilideni. Viimatinimetatud ühendid on toksilised ja põhjustavad häireid
kilpnäärme ja maksa talitluses. Eriti mürgised on nitriilid, mis kahjustavad
peamiselt maksa (Bell, 1984). 1979. a. tähistati Kanadas kaubamärgiga Canola
rapsi 00-variandid, mille õli sisaldas alla 2% eruukhapet ja rasvavaba rapsijahu
ühes grammis oli vähem kui 30 (mooli) glükosinolaate. Canola seemned sisaldavad
keskmiselt 40% õli (Canola …, 1996). K.-H. Lee jt. (1995) andmed Canola seemnete
keemilise koostise kohta on toodud tabelis 11. Tabel 11. Canola seemnete ja jahu
keemiline koostis (Lee et. al., 1955) Tuntakse ka väikse toorkiusisaldusega
000-variante (Ilus, 1995). Alates 1991. aastast ei tohi Euroopa Liidu maades
toodetava rapsiseemne glükosinolaatide sisaldus ületada 20 (mol/g).
Rapsiseemnetes esineb ka tanniine ja fenoolhappe derivaate. Nendest tuntuim
sinapiin, mis võib põhjustada pruune mune munevate kanatõugude munades
kalamaitset (sinapiinist moodustub trimetüülamiin, mis siirdub munadesse valgu
moodustumise protsessis). Sinapiini on rapsiseemnetes umbes 1,5 % (Tulisalo,
1984). Rafineerimata rapsiõli on läbipaistev rohekas-pruunikas viskoosne vedelik
(Orava …, i.a.). Kestvalt õhu ja päikese käes seistes omandab rääsunud lõhna ja
kibeda maitse. Eestis toodetava rapsiõli kohta annab firma Orava Lina järgmise
keemilise koostise %: Teised õlid. ω-rasvhapete sisalduse tõstmiseks
linnukasvatussaadustes on kasutatud ka päevalilleõli (Wiseman et al., 1992),
kaeraõli (Schipper et al., 1991) ja sojaõli (Huyghebaert, 1995), kuid nende
ainete kasutamine pole leidnud veel laialdast tunnustust. On küll tõestatud, et
päevalilleõli on rikas rasvhappe C18:2n-6 poolest (Applegate, Sell, 1996).
Sojaõli rasvhappeline koostis on toodud tabelis 12. Tabel 12. Sojaõli
rasvhappeline koostis (Hrdinka et al., 1996) Üllatavad on vene teadlaste andmed
rapsi- ja sojaõli rasvhappelise koostise võrdlemisel. Rapsiõli sisaldas nende
andmetel ω-linoleenhapet 3,01 % üldlipiididest, sojaõli 4,64 % (????????????? …,
1990). Suhteliselt palju linoleenhapet on kanepiõlis (26-28% üldlipiididest),
kuid mooni-, päevalille-, seesami-, maisi-, puuvilla-, oliivi ja arahhise õlis
on linoleenhappe sisaldus kas tühine või teda ei leidugi (??????????, 1966).
Võrdlevaid andmeid lindude söödas kasutatavate olulisemate jahude ja õlide
rasvhappeliste koostiste kohta on toodud tabelites 13 ja 14. H. J. Jung jt.
(1998) tabeli 13 andmetel on sojajahu linoleenhappesisaldus suurem kui
rapsiseemnejahus. Üllatuslik on nende leitud suhteliselt kõrge
linoleenhappesisaldus sojapähklikestades (10,48 %). Samade autorite tabelis 14
toodud andmed on sarnased mitmete teiste teadlaste andmetega, erandiks on
kalaõli (kalade liik pole määratletud) vähene (2,40 %) linoleenhappesisaldus ja
perillaõli väga kõrge (58,42 %) linoleenhappesisaldus. Perilla on mündiliste
perekonda kuuluv lillade lehtede ja roosade õitega taim, milline oma
kaneeli-mündi segalõhna tõttu on kasutatav kulinaarias (Brenner, 1993). Kahjuks
on ta levinud vaid Ida-Aasias ja mõningal määral ka USA idaosas. Oma seemnete
rikkaliku linoleenhappesisalduse tõttu vääriks perilla introdutseerimist ka
Eestisse. Tabel 13. Lindude mõnede söödakomponentide rasvhappeline koostis, %
üld-lipiididest (Jung et al., 1998) Tabel 14. Mõnede taimeõlide rasvhappeline
koostis, % üldlipiididest (Jung et al., 1998) 1.3.3. Tulemusi looduslike
polüküllastumata rasvhapeterikaste söötade söötmisel lindudele Kalajahu ja -õli
söötmine. Kalajahu söötmise alal kuulub üks põhjalikumaid uurimusi teadlaste
rühmale R. G. Ackman jt. (1988). Nende uurimustes leitud broileriliha
rasvhappelise koostise andmed on toodud tabelis 15. Tabel 15. Rasvhapete
sisaldus kanabroilerite toores valges ja punases lihas kalajahu sisaldava
ratsiooni korral, % lipiidide koguhulgast (Ackman et al., 1988) Teise samalaadse
uurimuse tulemused erineva koguse kalajahu lisamisel kanabroilerite söödale on
toodud tabelis 16. Kasutatud mereahvenajahu sisaldas 10% lipiide. Tabel 16.
Kanabroileriliha rasvhappeline koostis erineva koguse mereahvena jahu sisalduse
korral ratsioonis, % üldlipiididest (Ratnayake et al., 1989) Tabeli 16 andmed
näitavad selgelt, et suurem kalajahu kogus broilerite ratsioonis suurendas ω-6-
ja ω-3-rasvhapete sisaldust broilerite lihas. Kaasajal kasutatavast rasvhapete
määramise metoodika võimalustest annavad kujuka ülevaate S. Lopez-Ferreri jt.
(1999) tööd. Nende katsetes uuriti võrdlevalt kala- ja linaõli söötmise mõju
broileriliha rasvhapete sisaldusele. Viie nädala jooksul söödeti broilereile 8,2
% kas kala- või linaõli (tabe17). Linaõli söötmine andis kanabroilerite rinna ja
jalalihastele ω-3-rasvhapete sisalduse osas tunduvalt paremaid tulemusi kui
kalaõli. Häid tulemusi on saadud siiski ka kalaõliga (Miller et al., 1969;
Miller, Robisch, 1969). Heeringajahu mõjul muutub broileri kehas sisalduvate
lipiidide koostis (Nash et al., 1995). Samas ei mõjutanud 3% ameerika heeringa
õli lisamine kanade ratsioonile nende munarebu üldlipiidide sisaldust (Elswyk
van et al., 1992) ega rebu kolesteroolisisaldust (Hargis et al., 1991). M. E.
van Elswyki jt. (1992) andmetel suurendas ratsioon, milles oli 3% ameerika
heeringa õli, kanamuna rebus linoleenhappe sisaldust 78,5 % ja
dokosaheksaeenhappe (C22: 6n-3) sisaldust 356%. Samal ajal langes rebu
arahidoonhappe sisaldus 70,2 %. Tabel 17. Broilerite rinna- ja jalalihaste
rasvhappeline koostis, % rasvhapete metüülestritest (Lopez-Ferrer et al., 1999)
Huvitava faktina leidsid P. S. Hargis jt. (1991), et ameerika heeringa õli
söötmisel tõuseb munarebu DPA-, EPA- ja DHA-sisaldus, kuid see stabiliseerub
alles 4 nädalat pärast söötmise algust. See tähelepanek on mõneti üllatav, kui
arvestada, et munarebu moodustamiseks ei kulu üle üheksa päeva. S. Leesoni
(1999) poolt refereeritud andmed kalaõli söötmise mõju kohta kanamuna rebu?
-3-rasvhapete sisaldusele on toodud tabelis 18. USA teadlased C.S. Schwartz ja
H.S.Weiss (United …, 1987) uurisid kala-, ameerika heeringa õli ja linaõli
lisasöötmise mõju kanabroilerite liha ω-3-rasvhapete sisaldusele. 10 %
heeringaõli sisaldus broilerite söödas suurendas ω-linoleenhappe sisalduse
broilerite rinnalihastes 0,77 %-lt 2,91 %-le ja rasvas 1,00 %-lt 5,19 %-le.
Tabel 18. Kalaõli söötmise mõju munarebu ω-3-rasvhapete sisaldusele, %
üldlipiididest (Leeson, 1999) Kalajahu ja kalaõli lisandi mõju lindude
toodangunäitajatele on uurinud paljud teadlased. Juba 1938. a. leidsid H. D.
Branion jt., et need söödalisandid ei mõjuta oluliselt sulestumist. Samuti ei
mõjutanud nad oluliselt ka lindude väljalangevust (Hulan et al., 1989),
söödakulu (Huang et al., 1990), sööda konversiooni ja kehamassi (Hardin et al.,
1964; Waldroup et al., 1965; Neudoerffer, Lea, 1966). 3% ameerika heeringa õli
sisaldus ratsioonis ei mõjunud ka munaproduktiivsusele (Hargis et al., 1991),
munarebu massile ega muna keskmisele massile (Elswyk van et al., 1992). 12%
heeringaõli sisaldus ratsioonis ei mõjutanud küll kanade munaproduktiivsust,
kuid vähendas muna keskmist massi (Nash et al., 1995). Mitmed teadlased on
täheldanud ameerika heeringa õli söötmise positiivset mõju kanabroilerite
kasvule (Dansky, 1962; Edwards et al., 1962; Edwards, Marion, 1963). Huvitava
faktina märkasid J. O. Hardin jt. (1964) küll tähtsusetut, kuid siiski selgelt
täheldatavat naha nõrgemat pigmentatsiooni kalaõli saanud broileritel. Kalaõli
ei põhjustanud muutusi peamiste organite (maks, süda) massis (Phetteplace,
Watkins, 1990). Samas on siiski ka täheldatud näiteks mereahvena õli söötmisel
broileritele nende halvemat sööda omastamist ja väiksemat kehamassi (Hulan et
al. 1988). Ka 5% anšooviseõli kalkunite söödaratsioonis alandas nende sööda
konversiooni (Neudoerffer, Lea, 1966). Kalaõli positiivset raviefekti on
täheldatud tibude nakatumisel Eimeria tenellaga (Allen et al., 1996). Kalaõli
korral on probleemiks ka saaduste võimalik rääsunud lõhn. Katsed munarebu
ω-3-rasvhapete sisalduse tõstmiseks on tõestanud, et seda on võimalik ka kalaõli
kasutades teha ilma muna maitset ja teisi kvaliteediomadusi kahjustamata (Hulan,
1988). Munarebus ei täheldatud organoleptilisi muutusi 1,5 % ameerika heeringa
õli lisamisel ratsioonile (Marshall et al., 1994). Muutusi munarebus ei
täheldanud sama õli 3% lisamise korral söödale ka D. V. Maurice (1994), kuid
kergelt riknenud lõhna esinemist konstateerisid M. E. van Elswyk jt. (1992).
Tugevamini tuleb nn. kalalõhn esile linnulihas. Uurimistulemused on siin
äärmiselt erinevad. Ebasoovitavat lõhna või maitset broilerilihas on täheldatud
kalajahu või -õli lisamisel broilerite söödale koguses 14% (Dean et al., 1971;
Hulan et al., 1989), 4% (Carrick, Hauge, 1926; Dansky, 1962), 2,5 % (Holdas,
May, 1966), 2% (Edwards, May, 1965) ja 1,8 % (Hardin et al., 1964). Esineb ka
kindlakujuline soovitus: mitte sööta broileritele üle 1,5 % kalaõli (Fry et al.,
1965). A. Holdas ja K. N. May (1966) täheldasid, et kalamaitse tekib
broilerilihale 15 päeva pärast seda, kui söödale on lisatud 2,5 % kalaõli.
Lindude ratsioonist soovitatakse kalaõli eemaldada 2-4 nädalat enne tapmist
(Miller et al., 1969). Vastumeelse kalalõhna ja -maitse esinemine broilerilihas
sõltub üllatavalt ka liha valmistusviisist toiduks (Carrick, Hauge, 1926). Kui
liha keedeti, oli lõhn märgatav, kui küpsetati, polnud lõhna tunda. Uurimus
viidi läbi broileritega, kelle ratsioon sisaldas 2% tursamaksaõli. Munarebu
ω-3-rasvhapete koguse suurendamiseks on meresaadustest edukalt kasutatud ka
kuivatatud merevetikaid (Herber, van Elswyk, 1996). Vetikad sisaldasid rasvhapet
C22:6n 7,4 % rasvhapete üldhulgast. Vetikate erineva koguse mõju on toodud
tabelis 19. Tabel 19. Merevetikate mõju munarebu ω-3-rasvhapete sisaldusele,
mg/g rebus (Herber, van Elswyk, 1996) Eeltoodu näitab, et kalaõli või kalajahu
kasutamine linnukasvatus-saaduste rikastamiseks ω-3-rasvhapetega toob enesega
kaasa mitmeid arvestamist vajavaid probleeme. Linaseemnete ja -õli söötmine.
Linaseemnejahu söötmisel munakanadele leiti, et see tõstab munarebu
ω-3-rasvhapete sisaldust (Farrell, 1994), kuid ei muuda muna summaarset
lipiididesisaldust (Jiang et al., 1991; Jiang, Sim, 1993). M. E. van Elswyki
(1997) andmetel suureneb munarebu ω-linoleenhappe sisaldus lineaarselt vastavalt
söödale lisatud linaseemnete või linaseemnejahu hulgale. Sama autor väidab ka,
et eikosapentaeenhappe ja dokosaheksaeenhappe sisaldus munarebus sõltub söödale
lisatavast linaseemnete hulgast vähem. L. Caston ja S. Leeson (1990) leidsid, et
munarebus suurenes linoleenhappe suhteline sisaldus 0,38 %-lt 8,9 %-ni, kui
kanade sööt sisaldas 20% linaseemneid. Samasugust ω-linoleenhappe
suurenemistendentsi on täheldatud ka 15% linaseemnete söötmise korral (Jiang et
al., 1992), kuid samas nenditakse ka 36%-l keedetud katsemunadel ebameeldivat
kõrvalmaitset. 1995. a. leiti ka, et linaseemnerikkast söödast omastavad
erinevad kanatõud ω-linoleenhapet erinevalt (Ahn et al., 1995). Võrdluskatses
roodailendi, njuuhämpširi, valge sasseksi, pruunide ja valgete leghorni kanadega
leidsid D. U. Ahn jt. (1995), et valge sasseksi kanade munad sisaldasid
ühesuguse söötmise korral märgatavalt enam ω-linoleenhapet kui teiste tõugude
kanade munad. Linaseemnete või linaseemnejahu söötmine suurendab munavalge hulka
ja vähendab rebu hulka, olles seejuures otsese mõjuta munarebu
kolesterooli-sisaldusele (Scheidler, Froning, 1996). Seda väidet illustreerivad
arvulised andmed on toodud tabelis 20. Tabel 20. Linaseemnete või linaseemnejahu
söötmise mõju munade koostisele ja kolesteroolisisaldusele (Scheideler, Froning,
1996) Andmeid linaseemnete ja linaseemnejahu söötmise mõju kohta munarebu
tähtsamate rasvhapete sisaldusele ja kanade munatoodangule on W. M. Aymondi ja
M. E. van Elswyki (1995) katsete põhjal toodud tabelites 21 ja 22. Tabel 21.
Linaseemnete või linaseemnejahu mõju munarebu olulisemate rasvhapete
sisaldusele, mg/g (Aymond, van Elswyk, 1995 Tabel 22. Linaseemnete või
linaseemnejahu söötmise mõju kanade munemis-intensiivsusele, % (Aymond, van
Elswyk, 1995) Nagu tabelist 22 nähtub, langeb kanade munemisintensiivsus
ratsiooni 15% linaseemnete või -jahu sisalduse korral tugevasti juba teisest
katsenädalast. Munemisintensiivsus 5% linaseemnete lisandi korral oli parem kui
sama koguse jahvatatud seemnete puhul. Seega ei saa pidada soovitavaks 15%
linaseemnete kasutamist munejate kanade ratsioonis. Selle väitega ei nõustu S.
E. Scheideler ja G. W. Froning (1996), kelle katsetulemused ei näidanud
ratsiooni 15%-lise linaseemnesisalduse olulist mõju kanade munatoodangule ega ka
muna keskmisele massile. Üle 10% linaõli lisamine kanade söödale põhjustas juba
munade lõhna- ja maitseomaduste halvenemist (Leeson et al., 1998). Linaseemnete
söötmine mõjutab oluliselt broileriliha ω-3-rasvhapete sisaldust. Tabelist 23 on
näha tulemused broilerite rinnalihaste rasva koostise muutumisest 3 … 9%
linaseemnete lisamise korral broilerite söödale. Tabel 23. Broilerirasva
rasvhappeline koostis, % üldlipiididest (Ahn et al., 1998) On uuritud ka
linaseemnete ja -jahu mõju lindude keha koostisele. Linaseemnejahu mõjul
täheldasid eriti linoleenhappe sisalduse suurenemist katselindude maksas (Caston
jt., 1994). Samad autorid leidsid aga ka, et 20% linaseemnejahu sisalduse korral
lindude ratsioonis kasvavad noorlinnud halvemini ja tarbivad rohkem sööta. Samad
autorid väitsid ka, et 10 ja 20%-lise linaseemnete sisalduse korral ratsioonis
langeb muna keskmine mass vastavalt 2,8 ja 3,6 g. A. O. Ajuyah jt. (1991)
uurisid võrdlevalt rapsi- ja linaseemnete söötmise mõju Hubbardi broilerikrossi
broilerite liha rasvhappelisele koostisele. ω-linoleenhappe ja
eikosapentaeenhappe sisaldus suurenes broileritel nii valges kui ka punases
lihas linaseemnete mõjul märgatavalt. Eeltoodu põhjal soovitavad samad autorid
ω-3-rasvhapetega rikastatud liha kasutada inimtoitlustamises. Sööda
linaõlisisalduse ja munarebu rasvhappelise koostise vaheliste seoste uurimine
ulatub tagasi selle sajandi esimesse poolde. Juba 1934. a. leidis E. M.
Cruickshank, et 28% linaõli lisamisel munejate kanade ratsioonile võib
ω-linoleenhappe sisalduse munarebus tõsta tasemeni 58 mg ühes grammis rebus.
Sellele uurimusele ei pööratud tähelepanu kuni 70-ndate aastateni, mil
ω-3-rasvhappeid hakati seostama inimese tervisega (Bang, Dyerberg, 1972).
Sellest ajast alates on paljud uurijad katsetanud võimalusi linaõli kui kergesti
kättesaadava ja rikkalikult soovitud toimeaineid sisaldava aine abil kanamunades
ω-3-rasvhapete sisaldust suurendada. Selgitati, et erinev linaõli kogus ei
suurenda munarebu lipiidide üldhulka (Suzuki et al., 1994). Samas suureneb
linaõli mõjul ω-linoleenhappe ja eikosapentaeenhappe kogus, väheneb aga
oleiinhappe ja arahhidoonhappe kogus rebus. Katserühmas, kus söödas oli 1%
linaõli, sisaldas munarebu rohkem dokosaheksaeenhapet ja vähem linoolhapet kui
munarebud linaõli lisandita katserühmas (Suzuki et al., 1994). Samad autorid
annavad ω-3- ja ω-6-rasvhapete suhteks munarebu lipiidides ratsiooni 0, 1, 2, 4
ja 5,9 % linaõli sisalduse korral vastavalt 0,11; 0,31; 0,44; 0,69 ja 0,92.
Võrdlusandmeid ameerika heeringa õli ja linaõli mõju kohta munarebu
rasvhappelisele koostisele on toodud tabelis 24. Tabel 24. Ratsiooni erinevate
õlide sisalduse (3,5 %) mõju munarebu rasvhappelisele koostisele, %
üldlipiididest (Cherian, Sim, 1997) Sellest nähtub, et linaõli 3,5 % lisand
kanade söödas suurendab munarebus ω-6-rasvhapete ja ω-linoleenhappe sisaldust,
vähendades samal ajal küllastatud ja monoküllastumata rasvhapete sisaldust.
Tabelis 24 esitatud munarebu C 18: 3n-3 sisaldusse tuleb siiski suhtuda
kriitiliselt. Vaevalt saab see erinevate katserühmade kanade munarebudes erineda
73 korda. G. Cherian ja J. S. Sim (1997) uurisid ka erinevaid õlisid söönud
kanade munadest koorunud tibude mõnede kudede rasvhapete sisaldust. Tabeli 25
andmed näitavad, et kalaõli saanud kanade munadest koorunud tibude maksas ja
ajus oli märgatavalt rohkem dokosaheksaeenhapet, ω-6-rasvhapete kohta andmed
oluliselt ei erinenud. Tabel 25. Vastkoorunud tibude aju ja maksa rasvhappeline
koostis sõltuvalt kanade söödas sisaldunud õlidest, % üldlipiididest (Cherian,
Sim, 1997) Broileritibude juures on leitud, et neile esimesest elupäevast peale
söödetud sööda 10% linaõlisisaldus aitas oluliselt vähendada koktsidioosi
(Eimeria tenella) põhjustatud kahjustusi (Allen et al., 1996a; 1996b; 1997).
Linaõli kuni 6% lisamine broilerite söödale ei mõjutanud broilerite suremust,
kasvu, söödakulu ega söödakasutust ega ka tiiva- ja reielihaste proteiini- ja
lipiididesisaldust (Olomu, Baracos, 1991). Erinevaid koguseid stabiliseeritud
linaõli söötsid korniši broileritibudele ka P. A. Stitt ja D. H. R. Bibus
(1988). Katselindude sööt sisaldas kas 0; 2,5; 5 või 10% õli. 56-päevaste
broilerite liha koos rasva ja nahaga sisaldas vastavalt 10,84; 9,65; 9,44 ja
10,29 % toorrasva, milles oli vastavalt 6,70; 7,49; 10,18 ja 16,31 %
ω-3-rasvhappeid. Produktiivsusnäitajad (kasv, söödakasutus, kehamass) olid
parimad 5% linaõli lisandiga rühmas. Võttes kokku kirjanduses toodud andmeid
linaseemnete ja linaõli kasutamise kohta söötades ω-3-rasvhapete allikana,
tunduvad need Eesti tingimustes lindudele söötmiseks sobivatena. Piirduda tuleks
5 … 10% lisandite kasutamisega. Suuremad kogused võivad halvendada
toodangunäitajaid või toodete maitseomadusi. Rapsiõli söötmine. Rapsiõli on
leitud sobivaks rikastama linnukasvatussaadusi ω-3-rasvhapetega (Farrell, 1995).
C. Hrdinka jt. (1996) vastava uurimuse tulemusi kajastab tabel 26. S.Sevcikova
jt. (2001) leidsid, et 5% rapsiõli lisamisel kanabroilerite söödale sisaldus
broilerite rinnalihaste üldlipiidides 6,29 % ω-3-rasvhappeid. Samal ajal
broilerite söödale lisatud vaseühendid (35-175 mg CuSO4.5H2O kg kohta,
kolesteroolitaseme alandamiseks) vähendasid ω-3-rasv-hapete omastatavust
söödast. Tabel 26. Rapsiõli söötmise (3,5 %) mõju broilerite mõnede kudede
rasvhappelisele koostisele, % üldlipiididest (Hrdinka et al., 1996) Rapsi- ja
sardiiniõli söötmise mõju esimest munemisperioodi lõpetavate kanade liha
rasvhappelisele koostisele uurisid võrdlevalt J. H. Kim jt. (1998). Lisatud õli
moodustas 10% tavasöödast, katsekanad kuulusid krossi High brown. Katsetulemused
on toodud tabelis 27. Tabel 27. Kanaliha rasvhappeline koostis erinevate õlide
kasutamisel sööda-lisandina, % üldlipiididest (Kim et al., 1998) Rapsijahu
kasutamisel munejate kanade söödas on leitud, et seda ei või lisada üle 10%,
sest ta kipub alandama munemisintensiivsust (Kiiskinen, 1987). Pruuni koorega
mune munevatele kanadele ei või rapsijahu anda niigi palju (Elwinger, 1988).
Teiste õlide söötmine. Linnukasvatuses on kudede ω-rasvhapete taseme
suurendajatena kasutatud ka soja-, palmi- ja päevalilleõli. Sojaõli lisandiga
ratsiooni söötmisel broileritele suurenes ka lihaste ω-rasvhapete sisaldus
(tabel 28). Tabel 28. Sojaõli söötmise (3,5 %) mõju broilerite mõnede kudede
rasvhappelisele koostisele, % üldlipiididest (Hrdinka et al., 1996) Tabeli 28
andmete võrdlemisel eespool toodud andmetega rapsiõli söötmisest (tabel 26)
näeme, et sojaõli söötmisel sisaldab broilerite rasv märksa enam
polüküllastumata rasvhappeid. Samasugune on uurimistulemus ka rinnalihaste
puhul. Reielihased sisaldavad polüküllastumata rasvhappeid rohkem rapsiõli
söötmise korral. 3,5% palmi- ja sama koguse päevalilleõli sisalduse korral
kanade ratsioonis suurenes ka ω-rasvhapete sisaldus munarebus, koorunud tibude
ajus ja maksas (tabel 29). Linaõli söötmise korral olid tulemused siiski paremad
(vt. tabel 24). Teiste õlide puhul on kindlaks tehtud, et kookosõli mõjul
suureneb tibude lihas küllastatud rasvhapete sisaldus, oliiviõli mõjul suureneb
oleiinhappe sisaldus (Yau et al., 1991). Erinevate õlilisanditega söödetud
kanade munarebudes oli kolesteroolitase sõltuv kasutatud õlidest ja langes
vastavalt söödetud õlidele: kalaõli - linaõli - päevalilleõli - palmiõli (Li et
al., 1996). Tabel 29. Kanade ratsiooni 3,5 % palmi- või 3,5 % päevalilleõli
sisalduse mõju munarebu, koorunud tibude maksa ja aju ω-rasvhapete sisaldusele,
% üldlipiididest (Cherian, Sim, 1997) On uuritud ka erinevate linnutõugude
ω-3-rasvhappe omastamisvõimet söödale ω-linoleenhappe lisamise abil (Cherian et
al., 1995). Uuriti valgeid ja pruune leghorne, njuuhämpšire, viirik-plimutrokke,
heledaid sassekseid, punaseid roodailende. Kõikidel tõugudel tõusis lisandi
mõjul ω-linoleenhappe sisaldus kõigis kudedes, eriti rasvkoes. Statistiliselt
usutavalt madalam ω-3-rasvhappe omastamis-võime oli valge sasseksi tõugu kanade
maksakoel. Katse lõpuks olid tõugude-vahelised erinevused üldlipiidide
sisalduses nii maksas kui ka valges ja punases lihas statistiliselt olulised.
USA-s leitakse, et kanamunade rasvhappelise koostise muutmisel soovitud suunas
on saavutatud märkimisväärseid tulemusi, kuid broileriliha tervislikumaks
muutmine on veel uurimise algjärgus (Poultrymeat, 1997). Kokkuvõttena
lindkatsetest võib väita, et linnukasvatussaadustes ω-rasv-hapete taseme
tõstmiseks sobivad mitmed söödad, eelkõige kalaõli, linaseemned, linaõli ja
rapsiõli. Kuivõrd kalaõli ja mõnedel andmetel ka rapsiõli lisasöötmine võib
tekitada saaduste maitse- ja lihaomaduste langust, siis sobiks Eestis eelkõige
uurida kohalike linaseemnete ja linaõli, aga ka rapsiõli sobivust ω-3-rasvhapete
taseme tõstjatena linnukasvatussaadustes. 1.4. ω-3-rasvhapete rikaste
toiduainete mõju inimesele Esmakordselt hakati inimese tervislikku seisundit
seostama ω-rasvhapete toimega organismis selle sajandi 70-ndatel aastatel, mil
J. Dyerberg jt. avaldasid artikleid eskimote tervise seostest nende toitumisega
(Bang, Dyerberg, 1972; Dyerberg et al., 1974). Esialgu seostati eskimote vähest
südame-veresoonkonna haiguste põdemist nende suhteliselt suure kalaliha
tarbimisega, hiljem seostati kalaliha positiivne mõju suure ω-3-rasvhapete
sisaldusega. Soovitusi 100 g kalaliha tarbimiseks 2 korda nädalas on erialases
kirjanduses antud korduvalt (Keli et al., 1994) ja leitud, et kalaliha tarbimine
vähendab ateroskleroosi ja rabanduse ohtu (Leaf, Weber, 1988; Kromhout, 1989,
1992). Taanis läbi viidud uurimused näitavad, et inimestel, kes sõid päevas üle
35 g kala, olid 50% vähem ohustatud südame-veresoonkonna haigustest (The hearty
…, 1995). Leiti samas ka, et taanlaste ja eskimote dieedid erinevad mitte ainult
ω-rasvhapete, vaid ka kolesteroolisisalduse poolest. Taanlaste toit sisaldas
ligikaudu 450 mg kolesterooli päeva kohta, eskimotel 790 mg. Eeltoodu tõestab,
et üldkolesterooli sisaldus pole mitte kõige olulisem faktor
südame-veresoonkonna haiguste ennetamisel. Võrreldes küllastatud rasvhapete ja
ω-rasvhapete rikka toidu mõju noormeeste verenäitajatele, selgitati, et
apolipoproteiinide B-48 ja B-100 kontsentratsioon oli kõrgem küllastatud
rasvhapete rikka toiduga katsealuste veres. Triglütseriidide sisaldus suurenes
rohkem ω-rasvhapete rühma katsealustel (Bergeron, Havel, 1995). ω-3- ja
ω-6-rasvhapete osatähtsust võitluses südamehaigustega ja nende mõju vere
kolesteroolisisaldusele on tänapäeval uurinud paljud teadlased. Olgu siin
näiteks toodud M. L. Burri jt. (1989), A. P. Simopoulose (1991), W. E. Connori
jt. (1994) tööd. E. Siguel (1996) leidis, et polüküllastumata rasvhapete mõjul
alaneb veres suhe üldkolesterool/HDL-kolesterool. Põhjaliku uurimuse erinevate
õlide söömise mõjust vere kolesteroolisisaldusele viisid läbi J. K. Chan jt.
(1991). Võrreldi tavatoitujate ja katsealuste, kelle toidus 75% rasvadest oli
asendatud kas päevalille-, oliivi- ja teatud rapsiliikide õliga, vere
kolesteroolisisaldust. Üldkolesterool langes 18%, LDL-kolesterool 22% ja
VLDL-kolesterool 41%. Mitmete teadlaste uurimused on näidanud, et linaseemnete
ja linaõli lisamine toidule on suurendanud ω-linoleenhappe kogust plasma
fosfolipiidides (Mantzioris et al., 1994b). Soomes uuriti erinevate õlide mõju
veresoonte trombide vältijana. 12 naiskatsealuse toidule lisati kas rapsi-,
päevalille- või võiõli, kuid ei leitud erilisi erinevusi vereliistakute
agregatsioonis ega koagulatsioonifaktorites. Kõik uuritud õlid suurendasid
faktor VII koaguleerivat aktiivsust, kuid plasma fibrinogeeni sisaldus ja
antitrombiin III aktiivsus jäid muutumatuks (Freese, Mutanen, 1995). Samalaadne
uurimus lina- ja kalaõliga andis 30 mees- ja naiskatsealuse juures positiivseid
tulemusi (Freese, 1997). Erialases kirjanduses leidub hulgaliselt töid
linaseemnete ja linaõli mõju kohta inimeste füsioloogiale ning verenäitajatele.
Linaseemnelisand söögis ei mõjutanud naiste menstruaaltsüklit (Phipps et al.,
1993). Linaseemnete ja linaõli lisand söögis mõjutasid võrdselt naiskatsealuste
vereseerumi üldkolesterooli-sisaldust (langes 9%) ja LDL-sisaldust (langes 18%).
Söögile lisatud linaseemnete kogus päevas oli 50 g, linaõli kogus vastavalt 20 g
(Cunnane et al., 1993). S. C. Cunnane jt. (1995) lisasid noorte tervete
katsealuste toidule iga päev 50 g linaseemneid nelja nädala jooksul.
ω-3-rasvhapete sisaldus katsealuste vereplasmas suurenes, samal ajal langes
plasmas LDL-kolesterooli tase üle 8%, aga ei muutunud antioksüdantsete
vitamiinide ega lipiid-hüdroperoksiidide tase. K. S. Layne jt. (1996) uurisid
võrdlevalt lina- ja kalaõli mõju vereplasma koostisele. Toidule lisati 35 mg
C18:3n-3 ühe kg kehamassi kohta. Linaõli lisamine ei muutnud plasmas
triglütseriidide taset, kalaõli lisand aga vähendas selle sisaldust. R. M.
McManus jt. (1996) katsetes teise astme suhkruhaigetega selgus et kolme kuu
jooksul söödetud kalaõlist või linaõlist oli parema mõjuga kalaõli; mis langetas
triglütseriidide taset ja VLDL taset. Suure arvu, 8960 katsealust,
suitsetajatega läbi viidud uurimused näitasid, et ω-3-rasvhapped aitavad vältida
kroonilisi kopsuhaigusi (bronhiiti ja emfüseemi) (Shahar et al., 1994).
Käesolevaks ajaks on maailmas juba ka mitmete teadlaste poolt uuritud
ω-3-rasvhapetega rikastatud kanamunade söömise mõju inimesele. Selgitati, et
tavaliste munade söömine (isegi 12 muna nädalas) ei suurenda inimveres lipiidide
sisaldust (Garwin et al., 1992; Morgan et al., 1993). J. L. Garwini jt. (1992)
katsetest selgus, et kanamunade koostis ei mõjuta küll vere
üldlipiididesisaldust, küll aga rasvhapete omavahelist suhet. Juba 1992. a.
soovitas D. Farrell kasutada ω-3-rasvhapete taseme tõstmiseks inimese
vereplasmas nn. rikastatud mune (Farrell, 1992). Kanamunades ω-3-rasvhapete
taseme tõstmiseks kasutati kanade söödale lisatavat tursamaksaõli või
linaseemnejahu (Farrell, 1994). J. Zhirong ja J. Sim (1993) tulid oma katsete
põhjal järeldusele, et polüküllastumata rasvhapetega rikastatud kahe muna
söömine päevas võimaldas hoida vere üldkolesterooli ja LDL-kolesterooli
sisaldust stabiilsena ning tõsta ω-3-rasvhapete kontsentratsiooni veres.
ω-3-rasvhapetega rikastatud munadel leiti olevat võime alandada vererõhku ja
vereplasma triglütseriidide sisaldust (Hargis, van Elswyk, 1991b). L. K. Ferrier
jt. (1995) leidsid 28 katsealuse andmetel, et rikastatud munade toimel tõuseb
ω-3-rasvhapete tase inimese vereliistakute fosfolipiidides, mis omakorda
vähendab liistakute aktiivsust ja kokkukleepumise ohtu. Katsealuste veres tõusis
tunduvalt dokosaheksaeenhappe sisaldus. Ka P. K. Mayo jt. (1995) teatasid, et
rikastatud munade kaudu nädala jooksul saadud 800 mg ω-3-rasvhappeid vähendas
märgatavalt vereliistakute agregatsiooni katsealuste grupis. Samasugusele
lõppjäreldusele jõudsid 1998. a. ka K. G. Young jt. (1988). Nende uurimuses
söödeti 60 naiskatsealusele kas 3 ω-3-rasvhapetega rikastatud muna või 200 g
broileri- või 200 g sealiha (samuti ω-3-rasvhapetega rikastatud) päevas. Nelja
nädala pärast leiti, et vereliistakute agregatsioon oli märgatavalt vähenenud
nendel katsealustel, kes sõid ω-3-rasvhapetega rikastatud mune. Need uurimused
olid toeks 90-ndate algusaastail avaldatud arvamustele, et merekalade toiduks
kasutamine näiteks USA-s vaevalt suureneb, mistõttu on vaja leida
alternatiivseid, ω-3-rasvhapete rikkaid toiduaineid (Nettleton, 1991;
Simopoulos, Salem, 1992). · Kas on võimalik eristada VD alatüüpi? · Kliinilisel
kirjeldamisel määrata kognitiivse funktsiooni kahjustust täpsemalt (mälu,
sihipärane tegutsemine, afaasia, apraksia), iseloomustada psühholoogilist
seisundit (apaatsus, depressioon, ärevus, psühhootilised sümptomid) ning
kirjeldada igapäevaeluga toimetuleku astet. · Neurovisualiseerimine on
arvestatav ainult abivahendina ega saa olla diagnoosi aluseks, kuigi
loodetavasti on ka peagi kättesaadavad valideeritud radioloogilise diagnoosimise
kriteeriumid. · Ravis on olulised ajuveresoonte haiguste primaarne ja
sekundaarne preventsioon. Nii AchE inhibiitorid kui ka memantiin on näidanud
haiguse sümptomeid ajutiselt pidurdavat toimet ja see on VD korral isegi enam
väljendunud kui Alzheimeri tõve puhul. MRT-uuring peast T2-režiimis: kahepoolne
talamuse infarkt. A - KT peast: hemisfääride valgeaine difuussed muutused. B, C
- MRT-uuring peast FLAIR-režiimis: sümmeetrilised hüperintensiivse signaaliga
koldelised muutused valgeaines. Vaskulaarne dementsus MRT-uuring peast
T2-režiimis: kahepoolne talamuse infarkt. hingamiselundite amüloidoos,
trahheobronhiaalne amüloidoos Hingamiselundite haaratus amüloidoosist, eriti aga
isoleeritud hingamisteede amüloidoos on suhteliselt harva esinev haigus.
Rutiinses kliinilises praktikas võib haiguse äratundmine ja diagnostika osutuda
probleemiks ning vajab seetõttu laialdasemat tutvustamist. Hingamiselundite
amüloidoosi kliinilised vormid on kõri amüloidoos, trahheobronhiaalne,
parenhümatoosne, mediastinaalne ja kopsuvärati amüloidoos. Artiklis on
käsitletud trahheobronhiaalse amüloidoosi haigusjuhtu. Amüloidoos on üldine
termin tähistamaks fibrillaarse ekstratsellulaarse eosinofiilselt värvuva
substantsi, amüloidi ladestumist erinevate kudede retikuliin- või
kollageenkiudude ümbrusse või basaalmembraanidele seoses mitmete haiguste ja
pärilike seisunditega. Amüloidoos võib olla paikne või generaliseerunud ning
selle kliiniline tähendus võib ulatuda juhuleiust fataalse lõppeni viivate
muutuste tekkeni. Organismi ladestunud amüloid koosneb kõikidel juhtudel
elektronmikroskoopiliselt ja füüsikalis-keemiliste omaduste poolest (sh
värvumine Kongo punasega) sarnastest fibrillidest, mille peptiidjärjestused on
aluseks amüloidi klassifikatsioonile (vt tabel 1). Kõikide ladestunud amüloidi
tüüpide koostisse kuuluvad alati lisaks fibrillidele glükoosaminoglükaanid
(GAG), samuti seondub fibrillidega seerumi amüloidi komponent P (SAP). Viimane
on normaalne plasmavalk, mille radioisotoobiga märgistatud analoogi kasutatakse
edukalt amüloidoosi nukleaarmeditsiinilises diagnostikas ja dünaamilises
jälgimises (1, 2). Amüloidi fibrillid moodustuvad mittefibrillaarsetest
eellasvalkudest. Nii in vivo kui ka in vitro tingimustes on näidatud, et
mittefibrillaarsed eellasvalgud omandavad alternatiivse, nn -voldiklehe
struktuuride rohke konformatsiooni. Edasi võivadki selliselt muutunud
konformatsiooniga valgud hakata moodustama amüloidifibrille kindla
seaduspärasusega autoagregatsiooni teel (3). Amüloidi fibrillide valgud võivad
seega inimese organismis esineda kahel erineval kujul: normaalsel lahustunud ja
haiguslikul fibrillaarse konformatsiooni kujul. Lihtsast rekonfiguratsioonist
sagedamini eelneb amüloidifibrillide moodustumisele eellasvalkude osaline
proteolüütiline modifitseerumine, kuigi teadmata on, millal ja milliste tegurite
toimel viimane aset leiab (4). Amüloidi ladestumise ja amüloidoosi
progresseerumise peamiseks eelduseks on tsirkuleerivate eellasvalkude pidev
esinemine piisavas kontsentratsioonis. Patoloogiliselt ja kliiniliste
tagajärgede poolest stabiilselt progresseeruvana tuntud amüloidi ladestumine on
pigem seotud taustahaiguse olemusega kui amüloidi enda omadustega, sest viimane
on paljudel juhtudel suhteliselt ebastabiilne ning selle hulk peegeldab
degradatsiooni ja depositsiooni tasakaaluseisundi dünaamikat (5). Ladestunud
amüloidi koguste taandarengut on näidatud arvukates töödes nii kliiniliselt kui
radiomärgistatud SAP meetodil (5). Hingamiselundite amüloidoosi sündroomid
Hingamiselundite amlüoidoosi juhtude analüüs koos fibrillide sekveneerimisega on
kinnitanud nende kuulumist ülekaalukalt AL tüübi hulka (vt tabel 2). Süsteemse
AA-amüloidoosi korral ei ole kopsumanifestatsioon iseloomulik, samuti ei ole
seniilse TTR-amüloidoos I korral kopsumuutuste kliiniline tähendus oluline (5).
Kõri amüloidoosi korral ladestub amüloid peamiselt supraglotilisse piirkonda,
põhjustades hääle kähedust, striidorit, “ täistunnet ” kurgus ja
pingutusdüspnoed (6). Kahjustus on suhteliselt healoomuline, kuigi võib
progresseeruda ja retsidiveeruda; on kirjeldatud ka fataalset verejooksu (7).
Kõri amüloidoosiga seondub mõnikord obstruktiivse uneapnoe sündroom (lisandub
amüloidoosne makroglossia). Trahheobronhiaalne amüloidoos on haruldane haiguslik
seisund (1983. aastal ilmunud kirjanduse ülevaates on kirjeldatud 67 juhtu) (8),
mille korral esineb limaskestaaluseid infiltratiivseid naaste või sõlmelisi
tuumorilaadseid moodustisi. Viimast varianti seostatakse nn osteoblastilise
trahheobronhopaatiaga - bronhoskopeerimisel on hingamisteedes mõnikord nähtavad
kõhrelised või kaltsifitseerunud limaskestaalused sõlmekesed (9).
Trahheobronhiaalse amüloidoosiga patsiendid on tavaliselt 50. eluaastates,
keskmiselt 10 aastat nooremad kui parenhümatoosse pulmonaalse amüloidoosiga
patsiendid. Väike trahheaalne ja endobronhiaalne amüloidi kogum põhjustab harva
sümptomeid ning harilikult avastatakse see juhuleiuna bronhoskoopial.
Kliiniliselt esineb progresseeruv düspnoe, köha, mõnikord ka veriköha, mis on
bronhoskopeerimise näidustuseks ja soodustab haiguse avastamist. Hingamisteede
lokaalne obstruktsioon põhjustab sageli vilistavat hingamist, võivad esineda
atelektaas, retsidiveeruvad bronhiidid ja kopsupõletikud, mis halvendavad
haiguse prognoosi (10). Forsseeritud voolumahu spirograafial võib leiuks olla
hingamisteede obstruktsioon. Kuigi histoloogiline uurimine võib näidata
hingamisteede haaratust sageli ka süsteemse AL-amüloidoosi korral, on
sümptomaatiline trahheobronhiaalne amüloidoos siiski sagedamini paikne.
Endobronhiaalse tumoroidse AL-amüloidoosi bronhoskoopiline leid põhjustab
tavaliselt oma makroskoopilise välimuse tõttu esialgu pahaloomulise kasvaja
kahtluse. Parenhümatoosne amüloidoos on kõige sagedamini diagnoositav
hingamiselundite amüloidoosi vorm. See jaguneb radioloogiliselt solitaar- või
mitmesõlmeliseks ja difuusseks alveoseptaalseks parenhümatoosseks amüloidoosiks.
Sõlmelised vormid kujutavad endast tüüpiliselt paikset AL-amüloidoosi, difuusne
alveoseptaalne vorm on difuusse amüloidoosi väljenduseks. Amüloidsõlmed on
kopsudes tavaliselt asümptomaatiliseks juhuleiuks. Sõlmede suurus varieerub
piirides 4-150 mm, need võivad olla mõlemapoolsed, paiknedes tavapäraselt
perifeerselt ja subpleuraalselt ning enam kopsude alasagarates. Üksnes suuremad
sõlmed ja multinodulaarne amüloidoos põhjustavad sümptomeid, peamiselt tänu
mahuefektile ja väiksemate bronhide kompressioonile põhjustavad bronhektaase. On
kirjeldatud ka surmaga lõppevat verejooksu. Difuusse alveoseptaalse
parenhümatoosse amüloidoosiga kaasneb tavaliselt düspnoe ja võib areneda
hingamispuudulikkus. Radioloogiliselt võib leid olla mitmesugune, meenutades
kopsuturset või fibroosi. Difuusse parenhümatoosse amüloidoosi (ka ulatusliku
nodulaarse amüloidoosi) korral võib esineda spirograafiliselt restriktiivseid
muutusi ning langeb kopsude difusioonivõime (DL, CO). Paljudel juhtudel võib
haiguspilti raskendada sageli kaasnev kardiaalne amüloidoos. Parenhümatoosse
vormi komplikatsioonina võib harva tekkida arteriovenoosne uuris.
Parenhümatoosse amüloidoosi korral ei ole kopsukahjustus peamiseks elu pikkust
limiteerivaks kriteeriumiks. Keskmiseks elulemuseks selle haiguse korral on ca
16 kuud, mis on omane generaliseerunud AL- amüloidoosile üldse (11).
Mediastinaalne ja kopsuväratite amüloidoos. Mediastinaalne ja kopsuväratite
amüloidlümfadenopaatia on harva seotud lokaalse kopsu-amüloidoosiga (8) ning
sunnib mõtlema süsteemsele haigusele. Lokaalne AL-amüloid-lümfadenopaatia võib
olla näiteks solitaarse või multifokaalse B-rakulise lümfoomi väljenduseks.
Amüloidlümfadenopaatia võib olla uni- või bilateraalne, on võimalik
kaltsifikaatide esinemine (12). Tavaliselt kulgeb asümptomaatiliselt, ent
võimalik on nii trahhea kui ülemise õõnesveeni kompressioon. Mõnel perekondliku
amüloidse polüneuropaatiaga patsientidest võib kujuneda hingamisteede
hüperreaktiivsus. Võimalik on amüloidi ladestumine diafragmale ja teistele
hingamislihastele. Korduvat veriköha ja hüpertensiooni esineb pulmonaalse
vaskulaarse amüloidoosi korral (keskmiste kopsuarterite kahjustus).
Hingamisteede amüloidoosi diagnostika Amüloidoosi diagnoosimise kuldstandardiks
on histoloogiline kinnitus koos amüloidi värvumisega Kongo punasega, mis
ristilangeva polariseeritud valguse käes annab rohelist värvi kaksikmurdumise
(13). Positiivsele histoloogilisele leiule peaks üldjuhul järgnema materjali
immunohistokeemiline analüüs fibrillide tüübi määramiseks. AL-ladestuste
immunohistokeemiline värving saadaolevate monoklonaalsete antikehadega võib
tihti osutuda negatiivseks tänu AL heterogeensele päritolule, kuid AA- ja
ATTR-amüloidi immunohistokeemiline kõrvalejätmine muudab hingamiselundite
amüloidoosi korral AL-tüübi väga tõenäoliseks (5). Trahheobronhiaalse
amüloidoosi diagnostika toimub bronhoskoopial võetud bioptaadi uurimise alusel.
Parenhümatoosse amüloidoosi koldest saadakse materjali tavaliselt
transbronhiaalse peennõelbiopsia abil. Histoloogilise materjali võtmisel mis
tahes meetodiga peab arvestama amüloidoosile iseloomuliku suure veritsusohuga
(11). Amüloidoosi kliiniline diagnoos eeldab rindkere röntgenogrammi,
KT-uuringu, fiiberoptilise bronhoskoopia ja relevantsete hingamiselundite
funktsionaalsete testide (forsseeritud spirograafia koos bronhodilataatortestiga
ja kopsude difusioonivõime määramine) tegemist (vt jn 1). Süsteemse haiguse
tunnuste otsimisel tuleb lähtuda kliinilistest meetoditest nagu uriini- ja
täisvereanalüüsid ning biokeemilised testid. Mõningatel juhtudel on amüloidoosi
raske eristada reumatoidartriidi, Sjögreni sündroomi, anküloseeriva spondüliidi,
põletikuliste seedeelundite (Crohni tõbi) puhustest kopsumanifestatsioonidest.
123I-ga märgistatud SAP võimaldab stsintigraafia abil leida spetsiifilisi
amüloidi ladestusi organismis proportsionaalselt selle hulgaga. See uuring aitab
amüloidoosi diagnoosimisele lisaks hinnata amüloidi hulka ja haiguse kulgu
dünaamikas (1, 2). Elektro- ja ehhokardiograafiliselt võib saada diagnoosi
olemasolul küllalt täpset informatsiooni südame haaratusest, mida esineb
arvestataval osal süsteemset ALamüloidoosi põdejatest ja mis vastavatel
patsientidel on oluliseks prognostiliseks teguriks (14). Hingamiselundite
amüloidoosi ravi Kontrollitud uuringute vähesus tingib olukorra, kus raviotsused
peab langetama individuaalselt empiirilisel alusel. Hingamisteede amüloidoosi
manifestatsioonide ja kliinilise tähenduse varieeruvus tingib optimaalsete
ravitulemuste tagamiseks äärmiselt individuaalse lähenemise igale patsiendile.
Reegliks on, et süsteemset kemoteraapiat rakendatakse AL-amüloidoosi süsteemsete
ja kohalikku vahelesegamist lokaalsete vormide puhul. Sümptomaatiline kõri
amüloidoos vajab endoskoopilis-kirurgilist vahelesegamist, paikselt ja
süsteemselt manustatavad kortikosteroidid ei mõju kõri amüloidoosile (15).
Trahheobronhiaalse amüloidoosi ravi, sõltudes suuresti sellest, kuivõrd
väljendunud on sümptomid, hõlmab korduvaid bronhoskoopilisi
resektsiooniprotseduure, amüloidse koe kirurgilist eemaldamist, ablatsioone
CO2-laseriga ja Nd: YAG-laserteraapiat (16) (vt jn 1). Rakendatud on ka
stenootilise hingamisteede osa stentimist pärast amüloidimasside
bronhoskoopilist resektsiooni (17). Korduvad bronhoskoopial põhinevad
protseduurid ei ole seejuures turvalisemad ja eelistatavamad kui kirurgiline
operatsioon (8). Trahhea ja bronhide ahenemise korral on rakendatav ka
stentimine. Kui diagnoos on kindel, ei vaja sõlmeline parenhümatoosne amüloidoos
vahelesekkumist (8). Sageli võivad invasiiv-diagnostilisel eesmärgil teostatava
sõlmede eemaldamise järel amüloidoosikolded taastekkida, seejuures on teadmata,
kas põhjuseks on ebatäielik resektsioon või areneb haigus ise edasi uute sõlmede
moodustumisega. Difuusne alveoseptaalne amüloidoos süsteemse AL-amüloidoosi
väljendusena on seotud halvema prognoosiga. Kortikosteroidid ega kiiritusravi ei
ole selle puhul tõhusad (18) ning näidustatud on taustaks oleva plasmarakulise
düskraasia pärssimiseks kemoteraapia. Suukaudse prednisolooni ja melfalaani
väikeste annustega saadakse kliiniline efekt 20-30% juhtudest, suuremate annuste
infusioonina manustamine ning tüvirakkude transplantatsioon on seevastu rohkem
lubavad (19, 20). Uuringud on käimas “ antiamüloidsete ” ravimitega, mis
pärsivad amüloidi ladestumist, stabiliseerides amüloidi eellasproteiine,
inhibeerides fibrillide moodustumist ja arengut ning soodustades fibrillide
degradatsiooni. Ravimikandidaatide rühmade esindajatest on tuntud
glükoosaminoglükaanide mimeetikumid ja SAP sidumise inhibiitorid (5).
Hingamiselundite amüloidoosiga patsientide jälgimise ja ravi juures on oluline
koht regulaarsel kontrollil ligikaudu iga 6 kuu tagant, kui lisaks kliinilistele
ning organfunktsioone peegeldavatele biokeemilistele analüüsidele tehakse
rindkere röntgenuuringud (koos KTga), hingamiselundite funktsionaalsed testid,
füüsilise koormuse taluvuse registreerimine lihtsama standardse koormustesti
abil, elektro- ja ehhokardiograafia ning bronhoskoopiline uuring (5).
Amüloidoosiga patsientidele, nende omastele ja raviarstidele on loodud
rahvusvaheline tugirühm aadressil Haigusjuht 2000. aasta detsember. 69aastane
meespatsient pöördus arsti poole 2,5 aastat tagasi. Kaebusteks olid hingeldus ja
kerge õhupuudus keskmisel füüsilisel koormusel. Ta oli hakanud seda tundma kahe
viimase aasta jooksul ja see on tasapisi süvenenud. Lisandusid köha koos
veriköhaga üksikute kiududena rögas ja palavik viimase paari kuu vältel.
Patsient oli suitsetanud 48 pakkaastat (s.t üks pakk sigarette päevas 48 a
jooksul), varasemalt on diagnoositud kroonilist bronhiiti. Auskultatsioonil olid
inspiiriumis kuuldavad peened räginad vasaku kopsu alaosas. Rindkere
röntgenogrammil olulisi patoloogilisi kõrvalekaldeid ei leitud. Ajendatuna
patsiendi kaebustest ja anamnestilistest faktidest tehti KT-uuring kopsudest,
millel oli näha vahetult bifurkatsiooni kohal trahhea tagaseinas valendikku
ulatuv väike lisamass läbimõõduga alla 1 cm (vt jn 2). Mass asetus laial alusel
vastu limaskesta, ulatus vasakule peabronhi ja sagarate bronhidele ning ilmselt
infiltreeris neid. Lingulas oli näha lubistunud lümfisõlmi. Bronhoskoopial leiti
trahhea alumises viiendikus infiltreeritud ja kasvajakude meenutavate
vohanditega kaetud limaskest, sama leid haaras ka bifurkatsiooni. Vasakus
peabronhis 1,5 cm kaugusel alguskohast paiknes endobronhiaalne verduv
tuumorisarnane mass, mis haaras kohati kuni 2/3 valendiku läbimõõdust. Haaratud
olid ka kõik vasaku kopsu sagarate bronhid (vt jn 3). Paremal oli näha alasagara
suudme ja 6. segmendi bronhi limaskesta infiltratsioon. Tangbiopsia materjali
võtmise käigus tekkis vasakust peabronhist rohke veritsus, ventilatsiooni
tagamiseks patsient intubeeriti. Histoloogiliselt leiti preparaadis
metaplastilist pinnaepiteeli ja aluskoes väheseid põletikulisi muutusi,
kasvajarakke ei leitud. Forsseeritud voolumahu spirograafial oli leiuks kerge
obstruktsioon, seejuures oli bronhodilataatortest negatiivne, restriktiivsetele
muutustele viiteid ei olnud. Juhindudes visuaalselt veenvalt endobronhiaalsele
pahaloomulisele uudismoodustisele sobivast bronhoskoopilisest leiust, korrati
bronhoskoopiaid kasvaja histoloogiliseks tõestamiseks järgmise 2 aasta jooksul
mitu korda, kuigi üldseisundi stabiilsus andis tunnistust healoomulisest
protsessist. Kaasuvana esinenud hüpertooniatõve ja südame isheemiatõve tõttu
kasutas patsient prolongeeritud toimega nifedipiini-preparaati 20 mg üks kord
päevas ja isosorbiiddinitraati 20 mg üks kord päevas. Panendoskoopiliselt 2001.
aasta mais diagnoositud maohaavandi ning kaksteistsõrmiksooles nähtud
erosioonide ja haavandi armi tõttu ordineeriti ranitidiini 150 mg kaks korda
päevas. Hingamisteede obstruktsioonile suunatud ravi patsient ei saanud. 2002.
aasta jaanuar. Kahe aasta pärast olid patsiendi kaebusteks vähene produktiivne
köha, viimastel kuudel vereerituseta. Hingeldus ja õhupuudus füüsilisel
koormusel ei olnud kahe aasta taguse ajaga võrreldes süvenenud. Auskultatsioonil
oli bilateraalselt vesikulaarne hingamiskahin. Bronhoskoopial püsis visuaalne
leid praktiliselt muutumatuna, välja arvatud biopsiamaterjali võtmisel tekitatud
muutused (kokku tehti patsiendile enne lõplikku diagnoosi 7 bronhoskoopiat).
Histoloogilisel uuringul jäi amüloidoosi kahtlus; reaktsioon Kongo punasele
osutus positiivseks, mis kinnitas amüloidoosi diagnoosi. Forsseeritud voolumahu
spirograafial osutus patsiendi ventilatsioonifunktsioon normaalseks. Tuginedes
kliinilisele, radioloogilisele, endoskoopilisele ja histoloogilisele leiule, jäi
lõplikuks diagnoosiks trahheobronhiaalne amüloidoos (primaarne, tuumorisarnane
vorm). Kuna patsient oli sümptomivaba ja 2 aasta jooksul haigus ei
progresseerunud, jäi ta jälgimisele. Kontrollvisiit 2002. aasta septembris. 8
kuu möödumisel oli patsient kaebusteta, heas üldseisundis, veriköha ei olnud
kordunud. Patsient lõpetas suitsetamise 4 kuud pärast lõpliku diagnoosi panekut.
KT-kontrolluuringul kopsudest alveolaartasandil haiguslikke muutusi ei leidunud,
kuid bilateraalselt olid näha tihedad tsentraalsete (kuni segmentaarseteni)
bronhide seinad. Leid sobis bronhide amüloidoosile. Kontroll-bronhoskoopial
leiti võrreldes 2000. aasta leiuga vähenenud tumoroosne mass visuaalse hinnangu
alusel. Histoloogiline uuring kinnitas amüloidi difuusset ladestumist
bronhilimaskesta aluskoes. Haigusjuhu arutelu Patsiendi kliinilisele,
radioloogilisele, endoskoopilisele ja morfoloogilisele leiule tuginev
trahheobronhiaalse (AL-) amüloidoosi diagnoos oli ilmselt tõene, kuigi
bronhibiopsia preparaatide värvingule Kongo punasega ei järgnenud
immunohistokeemilisi analüüse amüloidi tüübi määramiseks. Vastavate võimaluste
puudumise tõttu ei uuritud Tartu Ülikooli Kliinikumis stsintigraafiliselt
radiomärgistatud SAPi kasutades amüloidi ladestusi muudes kehapiirkondades.
Diagnoos oli seega tõene sedavõrd, kuivõrd sümptomaatiline trahheobronhiaalne
amüloidoos on sagedamini lokaalne ja esindab eeskätt AL-amüloidoosi.
Retrospektiivselt mõeldes sobis trahheobronhiaalse amüloidoosi diagnoos ka
kliiniliselt sellele patsiendile peaaegu ideaalselt: tegemist oli 50.
eluaastates isikuga, kelle kaebusteks olid progresseeruv düspnoe, köha ja
veriköha, esines forsseeritud spirograafial mõõdetud hingamisteede
püsiobstruktsioon ning bronhoskoopial ilmnesid tsentraalsetes bronhides
limaskestaalused infiltratiivsed naastud ja hingamisteede valendikku ulatuvad
ning seejuures ohtralt veritsevad tuumorisarnased moodustised. Endobronhiaalne
tumoroidne amüloidoos on äärmiselt harva esinev haigus ja selle bronhoskoopiline
leid tingib tänu oma makroskoopilisele sarnasusele tavaliselt esialgse
bronhikartsinoomi kahtluse. Sellest haigusjuhust järeldub, et liialdatud
kontsentreerumine kliinilises töös üksnes pahaloomulise protsessi
kinnitamise/välistamise küsimusele ei toeta piisavalt teiste kopsu- ja
hingamisteede haiguste õigeaegset morfoloogilist diagnostikat. Patsient on olnud
kopsuarstide vaateväljas enam kui kahe ja poole aasta pikkuse perioodi vältel.
Selle aja jooksul ei ole tema vaevused süvenenud, bronhoskoopiliselt püsib
visuaalne makroskoopiline leid endisena ja ventilatsioonifunktsioon on isegi
paranenud, kuid KT-leid näitab tsentraalsete bronhiseinte tihenemise tõttu
haiguse progresseerumise tundemärke, mistõttu kliiniliste sümptomite taastekkel
tuleb tõsiselt kaaluda ravi alustamist. Sagedamini esinevad amüloidi ja
amüloidooside tüübid Hingamiselundite amüloidoosi sündroomid (Gillmore &
Hawkins, 1999) · Plasmarakulise düskraasia pärssimiseks · Amüloidi
eellasproteiinide stabiliseerimiseks · Fibrillide moodustumise pärssimiseks ·
Fibrillide degradatsiooni soodustamiseks Rindkereorganite haigus · Sümptomid ·
Kopsufunktsiooni- ja koormustestid · Radioloogilised uuringud (sh KT) ·
Bronhoskoopia Patsiendi monitooring Ekstratorakaalne amüloidoos · B-rakkude
klonaalne proliferatsioon · Organite düsfunktsiooni diagnostika (vere- ja
uriinianalüüsid, EKG, EhhoKG) Hingamiselundite amüloidoosiga patsiendi
skemaatiline käsitlus. Modifitseeritult allikast 5. SAP - seerumi amüloidi
komponent P. KT-uuring kopsudest trahheobronhiaalse amüloidoosiga patsiendil.
Näha vasaku peabronhi distaalses osas valendikku ulatuv väike lisamass, mis
asetseb laial alusel vastu limaskesta ja ilmselt infiltreerib seda.
Bronhoskoopiline leid trahheobronhiaalse amüloidoosiga patsiendil (sama
patsient, kes joonisel 2). Näha on endobronhiaalne, tuumorisarnane, kergesti
verduv mass vasaku peabronhi distaalses osas (Ž). Amüloidoosist on haaratud ka
vasaku kopsu ülasagara (suue näha ülal) ja alasagara (suue näha all) bronhid.
Ravimid, mis mõjutavad põie funktsiooni kusepõiehäired, põhjused, ravi,
taastusravi Uriinipidamatus on sage probleem nii vanemas eas inimestel kui
mitmete haiguste ja traumade korral. Õige ravi põhineb kusepõie
funktsioonihäirete täpsel diagnoosimisel. Artiklis on antud ülevaade
kusepõiehäirete põhjustest, nende klassifikatsioonist ja ravimeetoditest.
Uriinipidamatus võib esineda mitmesuguste haiguste ja vigastuste korral,
sagedasti on see probleemiks vanemaealistel inimestel. Hinnanguliselt esineb see
häire 28% meestest ja 57% naistest (1). Uriinipidamatuse põhjused on
mitmesugused ning nende ravi kuulub uroloogide, günekoloogide, neuroloogide ja
taastusarstide kompetentsi. Kusepõie töö anatoomia ja füsioloogia. Kusepõis
funktsioneerib uriini reservuaarina. Põie täitumisel levib impulss detrusor'i
pingeretseptoritelt läbi seljaaju ja pons'i ajukoorde - inimene tunnetab
vajadust tühjendada põit. Normaalselt suudab ajukoor pons'is asuvat
miktsioonikeskust deaktiveerida ja urineerimisvajaduse alla suruda. Tavaliselt
suudab inimene põie tegevust kontrollida hiljemalt 3.-4. eluaastast alates.
Keskmiselt urineerib inimene 4-5 korda päevas. Normaalne urineermisrefleks on
spinaalne refleks, mida kontrollivad kõrgemad närvisüsteemi keskused. Pons'i
eesmises osas asuv Barringtoni keskus koordineerib detrusor'i ja sfinkteri
tegevust. Urineerimise ajal kontraheerub põietühjendajalihas ning lõõgastub põie
sulgurlihas. Seljaaju Th11-L2 segmendi tasemel hallaines paiknevast keskusest
saab kusepõis sümpaatilise innervatsiooni, mis laseb põiel täituda. Seljaaju
sakraalosas (S2-4) asuv miktsioonikeskus on seotud detrusor'i
kontraktsioonidega, s.o kusepõie tühjenemisega. Sakraalne miktsioonikeskus
realiseerib põie tühjenemise ka siis, kui on häiritud normaalne põietegevuse
kontroll (2). Selle keskuse kahjustuse korral tekib uriini retentsioon ehk
kusepeetus. N. pudendus innerveerib vaagnapõhja lihaseid ja ureetra
sulgurlihast. Pikk ja raske vaginaalne sünnitus võib põhjustada ajutist n.
pudendus'e neuropraksiat ja seega ka inkontinentsi. Seljaaju kahjustus
sakraalsegmendist kõrgemal aga võib põhjustada n. pudendus'e ülestimulatsiooni
ja seega uriini retentsiooni. Meestel on oluline roll uriini-pidamise
funktsioonis ureetra limaskestal ning ureetra seina silelihaste
fibroelastilistel komponentidel, naistel aga östrogeensetest hormoonidest
sõltuva ureetra limakorgi kvaliteedil. Tabelis 1 on toodud põietegevuse
neurogeense regulatsiooni põhimõtted ja selle häired närvisüsteemi eri osade
kahjustuse korral. Põietegevuse regulatsioon Inkontinentsi võimalikud
mitteneurogeensed põhjused · vedeliku liigne tarbimine vereringe ülekoormus
Võimetus jõuda õigel ajal tualetti · deliirium, psühhoos Toidud ja joogid
Kusepõiehäirete esinemine erinevate uriinipidamatuse vormide korral (3)
Tunginkontinents on tahtmatu urineerimine tugeva urineerimistungi tõttu. Sageli,
kuid mitte alati esineb detrusor'i pidev ebastabiilsus - ärritusseisund.
Kontrollimatud põie kontraktsioonid võivad põhjustada inkontinentsi. Detrusor'i
ebastabiilsusel võib olla neurogeenne põhjus, kuid mitte alati. Neurogeenset
päritolu detrusor'i ebastabiilsust nimetatakse ka detrusor'i hüperrefleksiaks.
Detrusor'i hüperrefleksia tekib tavaliselt pons'ist kõrgemal asuva ajuosa
kahjustusel. Detrusor ja väline sfinkter ei funktsioneeri sel juhul
koordineeritult. Seljaaju suprasakraalse kahjustuse korral võib detrusor'i
hüper-refleksiale lisanduda ka põie tühjendajalihase ning ureetra sfinkteri töö
koordineerimatus: detrusor ja ureetra sfinkter kontraheeruvad ühel ajal -
detrusor'i-sfinkteri düssünergia. Selle tulemusena võib tekkida uriini
retentsioon, võimalik on ka vesikouretraalne refluks ja selle tagajärjel
sekundaarne neerukahjustus (hüdronefroos). Kui detrusor'i hüper-refleksiale
lisandub selle vähene kontraktiilsus, põis ei tühjene täielikult ja tekib
jääkuriin. Sellisel juhul on domineerivad põie ärritussümptomid. Detrusor'i
arefleksia ehk atoonilise põie põhjuseks on seljaaju sakraalsegmentide või
perifeersete närvide kahjustus. Tabelis 2 ja 3 on toodud inkontinetsi erinevad
tüübid, nende tekke mehhanismid. Inkontinentsi tüübid Korduval
kateteriseerimisel tühjendatakse põit 4-6 tunni järel, s.o 4-6 korda päevas,
öösel on vahe pikem. Kui vedeliku tarbimine suureneb, tuleb ka sagedamini
katateriseerida. Haiglas kasutatakse kateteriseerimisel steriilseid kateetreid,
seega kulub kuni 6 kateetrit päevas, mis on üsnagi kulukas. Kodustes tingimustes
piisab, kui kateeter on sooja vee ja seebiga pestud. Suure infektsiooniriskiga
(nt endoproteesidega) ja nõrgenenud immuunsusega patsientidele võib soovitada
kasutada steriilseid kateetreid. Kuigi asümptomaatilist bakteriuuriat üldjuhul
ei ravita, siis suure infektsiooniriskiga patsientidel võib see osutuda
vajalikuks. Põie korduval kateteriseerimisel on siiski mõned võimalikud
tüsistused: põieinfektsioon, ureetra trauma, põletik ja striktuur. Korduva
kateriseerimise korral soovitatakse samal ajal kasutada antikolinergilisi
ravimeid, et hoida kusepõie rõhk võimalikult madalal (normrõhk, s.o 15-30 mm Hg)
ja ennetada põie kontraktuure. Korduva kateteriseerimise korral on infektsiooni
risk väiksem võrreldes püsikateetri paigaldamisega. Püsikateeter ehk ka Foley
kateeter on mugav, kuid väga suure infektsiooniriskiga meetod. Püsikateetrit
vahetatakse kord kuus. Seda võib teha ka kodustes tingimustes. Kateetritel on
balloon, mis täidetakse 10 ml steriilse vedelikuga ja mis tagab kateetri
püsimise ureetras. Iga üle 2 nädala põies olnud kateeter on koloniseeritud
bakteritega. Uroinfektsiooni tuleks kahtlustada uriini halva lõhna, suurenenud
sademe ja hematuuria korral. Meessoost patsientidel võib valkja paksu sademe
põhjustajaks olla ka sperma (retrograadne ejakulatsioon). Põieloputusi ei peeta
üldiselt otstarbekaks. Kui selleks on vajadus, võib loputuseks viia põide 30 ml
vedelikku ja lasta sel vabalt väljuda. Samuti ei määrata antibiootikume
profülaktilisel eesmärgil. Püsikateeter kasutamisel on suur tüsistuste oht:
kateetri käändumine ja uriini leke kateetri kõrvalt, hematuuria, uretriit,
põie-kivid, uretraalne abstsess, ureetra erosioon, infektsiooni
generaliseerumisel ka urosepsis. Pikaaegsel püsikateetri hoidmisel kujuneb põie
kontraktuur (mikrotsüstis), mis-puhul nii põie mahtuvus kui elastsus vähenevad.
Selle ärahoidmiseks kasutatakse antikolinergilisi ravimeid ja kateetri
perioodilist sulgemist, et põit venitada. Püsikateetrit kasutatakse tänapäeval
terminaalses seisundis haigetel inoperaabelse ureetra obstruktsiooni korral, aga
ka haigetel, kel on vaja täpselt jälgida vedeliku bilanssi.
Epitsüstostoomkateeter on heaks alternatiiviks püsikateetrile. Sel puhul ei ole
ureetra ärrituse ohtu, ka põie spasme esineb harvem, sest kateeter ei ärrita
trigonum'i piirkonda, samuti on infektsioonioht väiksem. Epitsüstostoomkateeter
on näidustatud günekoloogiliste, uroloogiliste ja mõnede teiste operatsioonide
järel, samuti seljaajukahjustusega patsientidel spinaalse šoki faasis.
Epitsüstostoomkateeter on vastunäidustatud ebastabiilse põie ja põie sfinkteri
puudulikkuse korral, sest siis ei ole uriinileke välistatud. Kateetreid tuleb
vahetada kord kuus. Seda võib teha nii arst kui ka meditsiiniõde. Kateetri
eemaldamise järel epitsüstostoomi ava kasvab tavaliselt kiiresti kinni (paari
päevaga). Võimalikud komplikatsioonid sel puhul on uriinileke kateetri kõrvalt,
põiekivide teke, uroinfektsioon, kateetri obstruktsioon ja naha infektsioon. Ka
tselluliit ja liigliha kasv epitsüstoomi ava ümbruses ei ole harv tüsistus.
Epitsüstoomkateetri paigaldamisel on harva oht soole vigastuseks. Ravimid, mida
kasutatakse uriinipidamatuse või -peetuse raviks, toimivad põiekeha, trigonum'i
või põiekaela piirkonda, prostatasse või ureetrasse. Põiesisest rõhku saab tõsta
kolinergiliste ravimite, beeta-adrenergiliste agonistide ning langetada
antikolinergiliste ravimite, beeta-adrenoblokaatorite ning lihaslõõgastitega
(4-6). Kahjuks ei ole efektiivseid ravimeid närvisüsteemi kahjustuskollete
mõjutamiseks. 1. Detrusor'it lõõgastavad beeta-adrenergilise toimega ravimid
(toimivad põiekehas beetaretseptoritele), Ca-kanali blokaatorid, tritsüklilised
antidepressandid ja antikolinergilised ravimid (blokeerivad postganglionaarseid
parasümpaatilisi retseptoreid põiekehas). Põielihase kokkutõmbeid pärssiv ning
antikolinergiliselt ja antimuskariinretseptoritesse toimiv nn segatoimega ravim
on oxybutynin (Driptane 2,5 -5 mg 2 korda päevas). Otseselt
antimuskariinretseptoritesse toimivad ja detrusor'it lõõgastavad trospiumkloriid
(Spasmex 10-20 mg 2-3 korda päevas) ja tolterodine (Detrusitol 1-2 mg 2 korda
päevas). Antikolinergiliste ravimite kõige sagedamateks kõrvaltoimeteks on
suukuivus ja kõhukinnisus. Spasmex võib põhjustada akomodatsiooni häireid.
Kirjanduse andmetel on oxybutynin (0,3 mg/kg) hea toimega ka põiesisesel
manustamisel (efektiivsus 66% ilma kõrvaltoimeteta). Seni ei ole selline ravimi
manustamisviis praktikas laia kasutamist leidnud. Tritsüklilistest
antidepressantidest on kasutusel imipramiin, millel on mitte ainult
antikolinergiline, vaid ka otsene detrusor'it lõõgastav ning lokaalne
anesteetiline toime. 2. Ureetrale toimivad ja uriini väljutustakistust
suurendavad alfa-adrenergilised ravimid, mis stimuleerivad põiekaela ja ureetra
alfa-retseptoreid (efedriin, pseudoefedriin HCl jt) ning östrogeenid
(retseptorid paiknevad põies, trigonumi piirkonnas ja kõige enam ureetra
distaalses osas), mis naistel parandavad ureetra limakorgi funktsiooni. 3.
Põieseinale toimivad ja detrusor'i kontraktsiooni parandavad
parasümpato-mimeetilised preparaadid (atsetüülkoliin, distigmiin ehk ubretid),
mitteselektiivsed alfa-blokaatorid (fenoksübenzamiin), selektiivsed alfa-1
blokaatorid (prazosin, terazosin, doxazosin, alfuzosin, tamsulosin) ja
prostaglandiinid. 4. Uriini väljutustakistust vähendavad lisaks selektiivsetele
ja mitteselektiivsetele alfa-blokaatoritele ka lihaslõõgastid (baclofen,
bensodiasepiinid) ning eesnäärme mahtu vähendavad ravimid. Tabelis 4 on
kokkuvõtlikult esitatud põie funktsiooni mõjutavad ravimid. Muud ravivõimalused
Uriini kogumissüsteeme on otstarbekas kasutada juhul, kui patsient ei kontrolli
täielikult põietegevust ja urineerib mittetahtlikult. Adsorbeerivad sidemed on
näidustatud juhul, kui korduv kateteriseerimine ja parasümpaatilised ravimid ei
anna soovitud tulemust ning kognitiivsete häirete tõttu ei ole patsient
koostöövõimeline. Kogumissüsteemide kohta saavad patsiendid infot TENA tasuta
infotelefonilt. Füsioteraapia. Vaagnapõhjalihaseid tugevdavatel harjutustel
(nimetatakse ka Kegeli harjutused) on oluline koht inkontinentsi ravis. Nii
stressinkontinentsi kui ka tung-inkontinentsi korral kui on häiritud m. levator
ani funktsioon ning vaagnapõhja lihaste kontraktsioon kutsub esile põie
relaksatsiooni. Inimestel (enamasti noortel naistel), kes tunnetavad hästi oma
vaagnapõhjalihaseid, saavutatakse soovitud tulemus Kegeli harjutustega. Kegeli
harjutused on efektiivsed peamiselt kerge inkontinentsi korral, kui see on
kombineeritud ureetra hüpermobiilsusega, kuid mitte juhtudel, kui esineb ka
ureetra sfinkteri puudulikkus. Kegeli harjutuste sooritamisel pingutatakse
vaagnapõhjalihaseid viisil, nagu seda tehakse urineerimise või defekatsiooni
peatamiseks. Samal ajal pingutatakse ka kõhu- ja tuharalihaseid. Et harjutused
annaksid tulemuse, peaks neid tegema iga päev 3-4 kuud järjest. Ureetra
sfinkteri regulaarse treeninguga suudavad ka tunginkontinentsiga inimesed
järk-järgult, 3-4 nädalaga suurendada urineerimistevahelist aega (3). Patsiendid
peaksid õppima m. levator ani pingutama (kuid mitte kõhulihaseid) hetk enne
urineerimist ja ka selle ajal. Selle tulemusena hakkab väline sfinkter
reflektoorselt kontraheeruma nii kõhuõõnesisese rõhu tõusul kui ka
uriinipakitsuse tekkimisel (kaitserefleks) ning nii stress- kui
tunginkontinentsi korral on võimalik vältida tahtmatut urineerimist. Kegeli
harjutused on tulemuslikud 50% ravitud patsientidest. Vaagnapõhjalihaste
treeninguks naiste stressinkontinentsi puhul kasutatakse ka tupekuule. Kuulid on
erineva raskusega (20, 40, 60 ja 80 g). Alustades kergemast raskusest,
paigutatakse kuul tuppe 3-4 cm sügavusele, siis keskendutakse, et tunnetada
vaagnapõhjalihased. Edasi tõmmatakse kuuli küljes olevast nöörist tupest
väljapoole ning üritatakse pingutada vaagnapõhja lihaseid nii, et oleks tunda,
kuidas kuul liigub sisse- ja väljapoole. Harjutust tuleks teha 2 korda päevas.
Nädalas võib olla 1-2 puhkepäeva. Kui sümptomid on vähenenud, piisab treeningust
1-2 korda nädalas. Ka profülaktilisel ees-märgil rakendades piisab treeningust
1-2 korda nädalas. Premenopausis stress-inkontinentsiga naistel on see
efektiivne 70-80% juhtudest. Kuulide kasutamine ei ole tõhus vaagnapõhjalihaste
prolapsi korral. Odavamaid kuule saab osta erootikapoodidest, kallimaid
meditsiinilisi kuule (nt Vagitrimi kuulid), kus komplektis on erineva kaaluga
kuulid, saab osta apteekidest. Vagitrimi kuulidel on kaasas ka kasutamisjuhend.
Kegeli harjutusi võib teha, kasutades spetsiaalset nn biofeedback-süsteemi,
mille puhul paigaldatakse andur tuppe või pärakusse fikseerimaks
vaagnapõhjalihaste kontraktsioone. Patsient saab arvutiekraanil jälgida
harjutuse sooritamisel tekkivaid lihaskontraktsioone ja selle alusel
korrigeerida harjutuste sooritamist. Seda on otstarbekas kasutada vanemaealistel
ja ka neurogeensete põiehäiretega patsientidel. Põie elektrilisel
stimulatsioonil kutsutakse elektrivoolu abil esile m. levator ani ja ureetra
sfinkteri kontraktsioon, mille tulemusel detrusor lõõgastub. Kasutatakse
pindmisi või implaneeritud elektroode, mis paigaldatakse tuppe või pärakusse.
Paremaid tulemusi on elektrostimulatsiooni kasutades saadud stressinkontinentsi
ravil, samuti haigetel, kel on nõrgad vaagnapõhjalihased. Sageli kombineeritakse
elektrostimulatsiooni Kegeli harjutustega. Täpsemat infot põie elektrilise
stimulatsiooni meetoditest ja näidustustest võib leida veebilehelt Inkontinentsi
ravis on olulisel kohal põie treening - põie tühjendamine kindla graafiku
alusel. Patsient õpib põit tühjendama vastavalt ajagraafikule, mitte aga
põieärrituse tekkimise korral. See meetod eeldab patsiendilt vedeliku tarbimise
kindlat režiimi ning hoidumist toidus uriini eritust stimuleerivate ainete
kasutamisest. On olemas spetsiaalsed portatiivsed ultraheliaparaadid, millega
patsient saab kontrollida, kui palju põis on täitunud. Sagedamini kasutatakse
seda meetodit tunginkontinentsi korral. Inkontinentsi ravimeetodeid valides
tuleb konsulteerida paljude spetsialistidega. Ülevoolu- ja totaalse
inkontinentsi ravi kuulub paljudel juhtudel uroloogilise kirurgia valdkonda ning
see on ravitav kas takistuse likvideerimisega eesnäärme operatsioonil, põie-tupe
fistuli sulgemisega, autoloogse rasva või kollageeni süstetega sfinkteri
piir-konda või kusepõie sfinkteri proteesi paigaldamisega selle puudulikkuse
korral. Kirurgilist ravi kasutatakse ka stress- ning tunginkontinentsi korral:
suurendatakse põie mahtuvust müomektoomia, ileotsüstoplastika või n. pelvicuse
preganglonaarsete kiudude läbilõikamise teel. Üheks võimaluseks
seljaajukahjustusega kaasnevate põiehäirete ravis on operatsioonil soolest
moodustatud uriinireservuaar, mida tühjendatakse kateteriseeri-misega läbi naba
juures asuva ava kindla aja järel. See on sobilik meetod sotsiaalselt ja
seksuaalselt aktiivsetele ning motiveeritud patsientidele, kuna välistab
juhuslikud inkontnentsiepisoodid, kuid nõuab väga korrektset põie tühjendamise
režiimi järgimist. Kokkuvõtteks Uriinipidamatus on sage probleem vanemas eas
inimestel, samuti mitmete haiguste ja traumade korral. Naistel on üheks
sagedasemaks uriinipidamatuse vormiks stress-inkontinents ja meestel
sagedasemaks probleemiks eesnäärmehaigustest põhjustatud uriinipidamatus.
Uriinipidamatus on sotsiaalne ja inimese jaoks delikaatne probleem, mille
patsient jätab mõnikord ka arstile rääkimata, mis aga häirib inimese igapäevast
elu ja tööd. Uriinipidamatuse diagnoosimisega tegelevad peamiselt uroloogid,
koostöös neuroloogide ja günekoloogidega ravi lõpule viimine jääb sageli
perearsti ja taastusarsti ülesandeks. Varje-Riin Tuulik Leisi tänab Sihtasutust
Arstide Täienduskoolituse Fond stipendiumi eest Nordic Medical Society of
Paraplegia VIII kongressil osalemiseks. Eosinofiilne gastroenteriit seedetrakti
vaevuste ühe põhjusena eosinofiilne gastroenteriit, eosinofiilia, eosinofiilsed
infiltratsioonid, eotaksiin Eosinofiilne gastroenteriit on harva esinev, täpselt
teadmata põhjuse ja tekkemehhanismiga, ägenemiste ning remissioonidega kulgev
krooniline haigus. Sellele haigusele on iseloomulik seedetrakti erinevate
vaevuste ja sümptomite esinemine, eosinofiilsed infiltratsioonid seedetrakti
ühes või enamas piirkonnas ning ühes või enamas seinakihis, eosinofiilia muu
põhjuse ning seedetraktiväliste eosinofiilsete infiltratsioonide puudumine.
Kliiniline leid sõltub eosinofiilse infiltratsiooni paiknemise piirkonnast ja
seedetrakti seinakihi kahjustuse sügavusest. Haigus võib esineda kogu
seedetrakti ulatuses, kuid kõige sagedamini on kahjustunud magu ja peensool.
Diagnoosimine vajab histoloogilist kinnitust ja eosinofiilia muu põhjuse
välistamist. Seni on ravimitest kasutatud kõige sagedamini kortikosteroide, kuid
häid tulemusi on saadud ka teiste ravimitega (nuumraku stabilisaatorid,
leukotrieeni retseptori antagonistid, selektiivsed T-helper 2 tsütokiinide
inhibiitorid). Eosinofiilse gastroenteriidi prognoos on üldiselt hea, kuigi
sageli võib esineda ägenemisi. Kuna arvatakse, et haigus on senini
aladiagnoositud, aitaks olukorda parandada arstide teadlikkuse parandamine ning
ka raviarsti ja patoloogi koostöö eosinofiilsete infiltratsioonide leiu korral.
Eosinofiilse gastroenteriidi korral sageli perifeerses veres esinevale
eosinofiiliale muud põhjust ei leita ning väljaspool seedetrakti eosinofiilseid
infiltratsioone ei esine (1-4). Mõiste "gastroenteriit" on mõneti eksitav, sest
sellest haigusest võivad olla haaratud kõik seedetrakti piirkonnad - nii
söögitoru, magu kui ka peen- ja jämesool. Kuna aga sagedamini on haaratud just
magu ja peensool, siis tuleneb sellest ka haiguse enam kasutatud nimetus (4-7).
Samas on kirjeldatud aga ka haigusjuhte, mille korral esinesid eosinofiilsed
infiltratsioonid kogu seedetrakti ulatuses (5). Esimest korda kirjeldas
eosinofiilset gastroenteriiti 1937. aastal R. Kaijser. 1961. aastal pakkusid A.
L. Ureles ja kaastöötajad välja esialgse klassifikatsiooni, mis põhines
patoloogilistel ning kliinilistel ilmingutel, eristades difuusset eosinofiilset
gastroenteriiti ja piirdunud eosinofiilset granuloomi. 1970. aastal töötas N. C.
Klein välja praegugi kasutusel oleva klassifikatsiooni, mis jaotas eosinofiilse
gastroenteriidi lisaks kahjustusest haaratud seedetrakti piirkonnale veel
kahjustuse sügavuse alusel, eristades limaskesta, lihaskesta ning serooskesta
haaratusega haigust (2). Esinemine Eosinofiilne gastroenteriit on harva esinev
haigus. Meie andmetel on kirjanduses infot umbes 300 haigusjuhu kohta (1).
Ajavahemikul 1982-2002 on meditsiiniandmebaasis Medline selle haiguse kohta
ilmunud 517 kirjutist. Eosinofiilse gastroenteriidi täpne esinemissagedus ei ole
teada, kuid isegi suuremates meditsiinikeskustes võidakse avastada vaid üks
haigusjuht 100 000 patsiendi kohta (1, 8). Lee ja kaasautorid (7) kirjeldasid 10
aasta jooksul Taiwani ühes suuremas kliinikus diagnoositud 8 haigusjuhtu
patsientidega vanuses 17-60 aastat. Mayo kliinikus oli 37 aasta jooksul, s.t
aastatel 1950-1987, eosinofiilne gastroenteriit diagnoositud 40 patsiendil. Ligi
pooltel neist esines limaskesta haaratusega haigus ja umbes kuuendikul
serooskesta haaratusega haigus (8). Haigus võib esineda nii lastel kui
täiskasvanutel, kuid enamik haigeid on 20- 50aastased (6, 7) ja sagedamini mehed
(1, 2, 4, 8, 9). Haigus on sporaadilise levikuga, kuid kirjeldatud on ka
üksikuid perekondlikke haigusjuhte (9, 10). Tekkemehhanism Eosinofiilse
gastroenteriidi täpne tekkemehhanism ei ole teada, kuid kuna eosinofiilset
infiltratsiooni on leitud ainult seedetraktis, siis viitab see lokaalsete
tegurite osatähtsusele eosinofiilide kaasahaaramises ja aktivatsioonis.
Normaalselt leidub üksikuid eosinofiile vaid seedetrakti limaskesta
pärislestmes, kuid mitte submukoosas, lihas- ega serooskestas (2, 10). Kõige
sagedamini arvatakse eosinofiilse gastroenteriidi tekkepõhjuseks
ülitundlikkusreaktsioone, nii immunoglobuliin (Ig) E poolt vahendatud kui ka
vahendamata mehhanismiga. 20-70%-l patsientidest esineb endal või nende
pereliikmetel allergilisi haigusi nagu bronhiaalastmat, heinanohu,
ülitundlikkust ravimite suhtes, ekseemi (1, 8, 9, 11, 12). Patsientidel võib
olla vereseerumi IgE tase tõusnud. Sageli on eosinofiilsele gastroenteriidile
eelnenud viirus- või parasiitinfektsioon (9). Eosinofiilide migratsioon
kudedesse toimub astmelise eosinofiilide ja endoteelirakkude vahelise
interaktsioonina (vt jn 1). Perifeerse vere eosinofiilid kinnituvad endoteeli
rakkudele läbi adhesioonimolekulide. Kemoatraktantide (PAF, eotaksiin jt
kemokiinid, leukotrieen B4, bakteriaalsed produktid, interleukiinid) toimel
migreeruvad eosinofiilid kudedesse. Eosinofiilide kuhjumist kudedesse
reguleerivad mitmed T-lümfotsüütide ja nuumrakkude poolt produtseeritavad
kestvus- ja aktivatsioonifaktorid: granulotsüütide-makrofaagide kolooniaid
stimuleeriv faktor (GM-CSF - granulocyte-macrophage colony stimulating factor),
interleukiin (IL) 3 ja IL-5 (13). IL-5 mõjutab eeskätt tsirkuleerivate
eosinofiilide taset, samal ajal kui eotaksiin toimib peamiselt eosinofiilide
seedetrakti kudedesse värbajana (14). In vitro ja in vivo uuringud on näidanud,
et eotaksiin on eosinofiilispetsiifiline kemoatraktant, mida produtseerivad
põletikupiirkonna epiteelrakud ning mis soodustab eosinofiilide kuhjumist ja
aktivatsiooni (1). Aktiveeritud eosinofiilid hakkavad IL-3 ja IL-5 toimel
sekreteerima mitmeid põletikumediaatoreid. Samas võivad eosinofiilid võimendada
põletikulist kaskaadi, produtseerides autokriinselt kemotaktilisi aineid, mis
kiirendavad eosinofiilide haaramist põletikukoldesse. Seega aitavad nad ise
kaasa eosinofiilse põletikulise protsessi levikule (2, 13). Eosinofiilidel on
erinevad immunoglobuliinide retseptorid, sealhulgas retseptorid IgG ja IgA
jaoks. Nende retseptorite aktivatsioon stimuleerib eosinofiilide
degranulatsiooni. Lisaks on sekretoorne IgA väga efektiivne eosinofiilide
degranulatsiooni stimuleerija (15). Eosinofiilide degranulatsioon viib
seedetrakti limaskesta rakkude kahjustuseni, mille resultaadiks on limaskesta
permeaabelsuse suurenemine. Kliinilised uuringud on näidanud, et kord juba
aktiveeritud eosinofiilid degranuleeruvad ja vabastavad mitmeid tsütotoksilisi
proteiine nagu eosinofiilne katioonne proteiin (ECP, eosinophil cationic
protein), suur põhiproteiin (MBP, major basic protein), eosinofiil-vahendatud
neurotoksiin (eosinophil-derived neurotoxin), eosinofiili peroksüdaas
(eosinophil peroxidase) ja Charcot'-Leydeni kristallproteiin. Tsütotoksiliste
toime kaudu suurendavad need proteiinid limaskesta epiteelirakkude rakumembraani
läbitavust ja põhjustavad rakkude ning parasiitide surma (1, 15). Normaalses
seedetraktis on muskariinergiliste kolinoretseptorite funktsiooniks suurendada
silelihase toonust ja tugevdada seedekulgla peristaltikat. Haiguspuhuselt
vabaneb degranuleeruvatest eosinofiilidest MBP, mis häirib muskariinergiliste
retseptorite funktsiooni. Seega võib spekuleerida, et eosinofiilid soodustavad
MBP vabastamise teel aksonaalset nekroosi ja muskariinergiliste
kolinoretseptorite düsfunktsiooni ning seega aeglustavad seedetrakti motoorikat
(1, 15). Eosinofiilne katioonne proteiin võib tekitada raku membraanidesse
poore, mille kaudu saavad rakku siseneda ka teised toksilised proteiinid.
Edasise kahjustuse põhjustavad eosinofiili peroksüdaasi poolt produtseeritud
vesinikperoksüdaas ja soolhapped. Eosinofiilid tekitavad ka suure koguse
leukotrieen C4, mis metaboliseerub leukotrieen D4-ks ja E4-ks. Viimased
suurendavad veresoonte permeaabelsust ja lima produktsiooni ning on silelihase
kontraktsiooni potentsiaalsed stimulaatorid (13). Kliiniline pilt Haigus võib
avalduda väga erinevate seedetrakti sümptomitega. Diagnoosimisele eelnenud
vaevuste pikkus võib ulatuda mõnest nädalast kuni aastateni. Pooltel
patsientidel on vaevused enne diagnoosimist kestnud üle ühe aasta, kuid
kirjeldatud on ka 32 aastat väldanud haigusjuhtu (1, 7). Kliiniline leid sõltub
nii eosinofiilse infiltratsiooni piirkonnast kui ka seedetrakti kahjustuse
sügavusest. Limaskesta haaratuse korral võivadki esineda kõige sagedamini
eosinofiilsele gastroenteriidile iseloomulikud haigusnähud: kõhuvalu, iiveldus,
oksendamine ja kõhulahtisus. Kirjeldatud on ka kaalu- ja kasvupeetust,
seedetrakti verejooksu, valgukaotusenteropaatiat, malabsorptsioonisündroomi (6,
7). Lihaskesta haaratuse korral lisanduvad seedetrakti seina paksenemisest
tingitud obstruktsioonile iseloomulikud sümptomid. Lihaskesta hüpertroofia või
eosinofiilsest infiltratsioonist tingitud turse esineb kõige sagedamini mao
antrumi ja/või pülooruse piirkonnas (12). Serooskesta haaratusega haigust esineb
umbes 10%-l juhtudest ning selle korral on kirjeldatud eosinofiilset astsiiti ja
pleura efusiooni (1, 4, 10, 16). Eosinofiilse ösofagiidi korral on kirjeldatud
gastroösofageaalsele reflukshaigusele sarnaseid sümptomeid, nagu düsfaagiat,
kõrvetisi või odünofaagiat. Eosinofiilse gastriidi puhul võivad vaevused
maskeerida pülorostenoosile iseloomulikke sümptomeid (17). Vaevused ja sümptomid
võivad olla aga niivõrd ägeda kuluga, et tekib vajadus operatiivseks raviks (6,
10, 17). Diagnoosimine ja diferentsiaaldiagnoos Eosinofiilse gastroenteriidi
diagnoosimiseks peavad olema täidetud järgmised kriteeriumid: seedetrakti
vaevuste ja sümptomite olemasolu, biopsiatükkide histoloogilises uuringus
eosinofiilse infiltratsiooni esinemine ühes või mitmes seedetrakti piirkonnas
ning parasiitinfektsiooni või muu eosinofiilia põhjuse välistamine (1).
Eosinofiilse gastroenteriidi diagnoosi toetab eosinofiilia olemasolu perifeerses
veres, esinedes 15-90%-l patsientidest (2-10). Tervel täiskasvanud inimesel võib
eosinofiile olla vere leukotsüütidest kuni 6%, aga eosinofiilse
gastroenteriidiga patsientidel on kirjeldatud eosinofiiliat väärtustes 8-86% (3,
5, 7, 10, 17, 18). Seerumi IgE tase võib olla tõusnud mitu korda. Kirjeldatud on
seerumi IgE tõusu isegi kuni väärtuseni 1300 IU/ml (19). Nahatorke- ja
RAST-testid võivad osal patsientidest anda toiduantigeenide suhtes positiivseid
reaktsioone (2, 9). Seerumi albumiini tase võib olla vähenenud, eriti limaskesta
ulatusliku haaratusega patsientidel. Eosinofiilse gastroenteriidiga patsientidel
võib roojas olla suurenenud 1-antitrüpsiini hulk ning esineda ka verd ning
Charcot'-Leydeni kristallproteiine (8). Umbes ühel kolmandikul patsientidest
võib esineda kerge kuni mõõdukas steatorröa (4). Seedetrakti endoskoopia leid
võib olla patoloogiata või mittespetsiifiline: kirjeldatud on erüteemi,
erosioone, haavandumisi ja nodulaarsust (1). Biopsiatükke soovitatakse võtta
mitmest erinevast kohast (nii normaalse kui ebanormaalse välimusega limaskestaga
kohtadest), sest eosinofiilide infiltratsioon võib olla ka koldelise levikuga
(10). Limaskesta haaratusega haiguse kahtluse korral võib biopsiatükke võtta
vaid limaskestast, kuid sügavamate seinakihtide infiltratsioonide
kindlakstegemiseks peetakse vajalikuks uurida kogu seedetrakti seinapaksust
haaravaid biopsiatükke (10, 16). Isegi kui limaskest tundub endoskoopial
patoloogiata, võib biopsiatüki histoloogilisel uuringul kirjeldada silmatorkavat
eosinofiilset infiltratsiooni. Diagnostiliselt oluliseks väärtuseks peetakse
enamasti 20 ja enama eosinofiili esinemist suure suurendusega (400 x) vaatevälja
kohta (~120 eosinofiili mm2) (1, 7, 8). Histoloogilises preparaadis võib näha
veel krüptide hüperplaasiat, epiteelirakkude nekroosi ja ka limaskesta hattude
atroofiat (4, 16). Radioloogiliselt ei ole eosinofiilsel gastroenteriidil
patognoomilist pilti: muutused varieeruvad, olles mittespetsiifilised ja
ligikaudu 40%-l patsientidest võivad need üldse puududa. Kirjeldatud on
limaskesta voltide paksenemist ja sellest tingituna seedetrakti valendiku
ahenemist. Samuti võib esineda nodulaarseid täitumisdefekte, polüpoidseid
kahjustusi, haavandumisi ja striktuure (1, 4, 16). Täiendavat informatsiooni
võivad anda seedetrakti ultraheli- ja kompuuteruuring, mille abil on kirjeldatud
soolestiku seina paksenemist ning ka lokaalset lümfadenopaatiat. Serooskesta
haaratusega haigusvormi korral on tavaliselt täheldatav astsiidivedeliku
olemasolu. Laparotsenteesil on kirjeldatud suure eosinofiilide sisaldusega
steriilselt vedelikku (1, 4, 16). Diferentsiaaldiagnostiliselt on olulised
erinevad seedetrakti haigused, süsteemsed haigused, primaarsed või
metastaatilised kasvajalised haigused, infektsioonhaigused ning mitmed teisedki
haigused (3, 4) (vt tabel 1). Siia tabel 1, asub artikli lõpus Ravi Seniajani
puuduvad eosinofiilse gastroenteriidi ravi tõenduspõhised kliinilised uuringud
ja raviotsused põhinevad väikeste patsiendirühmade jälgimisest saadud
kogemustel. Sageli on ainukeseks kontrolliks olnud patsientide ravieelne
seisund. Kui on kindlaks tehtud ülitundlikkus mingi kindla toiduantigeeni
suhtes, võib selle antigeeni elimineerimine toidust olla piisav haiguse
remissiooni saavutamiseks (12). Sageli ei ole aga eliminatsioonidieedid
haigusnähtude vähendamiseks piisavalt tõhusad, eriti multiallergeensete juhtude
korral. Sellistel puhkudel võib lastel edu saavutada valgu hüdrolüsaatide
kasutamisel (1, 4, 11, 12). Kortikosteroidid on seni olnud sagedasimaks
medikamentoosse ravi valikuks. Enne kortikosteroidravi rakendamist on aga väga
oluline välistada parasiitinfektsiooni, eriti Strongyloides sp. infektsiooni
olemasolu, et mitte soodustada parasiitide levikut. Enamik patsiente (eriti
astsiidiga) allub hästi steroidravile, mis tavaliselt annab kliinilise
(mõningatel andmetel ka histoloogilise) remissiooni. Erinevatel patsientidel on
kirjeldatud kortikosteroidravi vajadust ühest nädalast kuni kolme kuuni (1, 4,
11, 19). Kuid doosi vähendamisel ja ravi lõpetamisel on ägenemised sagedased,
seetõttu on haiguse kontrolli all hoidmiseks sageli vajalik säilitusravi.
Pikaajaline kortikosteroidravi ei ole oma rohkete kõrvaltoimete tõttu
soovitatav. Seetõttu on proovitud lokaalselt toimivaid kortikosteroide
(budesoniid ja flutikasoonpropionaat) kui ohutumat ja samas efektiivset
alternatiivi pikaajalisele süsteemsele kortikosteroidravile (1, 4, 12, 19).
Nuumraku stabilisaatorid (naatriumkromoglükaat ja ketotifeen) inhibeerivad
nuumraku degranulatsiooni ja histamiini vabanemist (1, 4, 11, 18). S. Khan ja S.
R. Orenstein (1) on kirjeldanud 6 patsiendi aasta kestnud edukat ravi
ketotifeeniga, mille järel saavutati märkimisväärne sümptomite, perifeerse
eosinofiilia ja IgE vähenemine ning ka histoloogiline remissioon. Samas on A.
Perez-Millan ja kaastöötajad (18) kirjeldanud 35aastase meespatsiendi vaid
25päevast edukat kromoglükaatravi ja aasta pärast ravi lõpetamist püsis patsient
jätkuvalt remissioonis. Leukotrieeni retseptorite antagonistid (montelukast)
ennetavad ja pärsivad leukotrieenide C4, D4 ning E4 poolt vahendatud
põletikulisi protsesse. Nende mõjusust kortikosteroide säästva ravina on
näidatud mitmel patsiendil, kellel ei saadud efekti naatriumkromoglükaadiga (1,
4, 20). S. E. A. Attwood (20) on kirjeldanud edukat ravi montelukastiga kaheksal
eosinofiilse ösofagiidiga patsiendil. Selektiivsetel T-helper 2 lümfotsüütide
tsütokiinide (IL-4, IL-5) inhibiitoritel (suplatasttosilaat) on tõestatud
allergeen-indutseeritud eosinofiilset infiltratsiooni, IgE produktsiooni ja
karikrakkude metaplaasiat pärssiv toime. Juba kolmenädalase raviga on
kirjeldatud 55aastasel meespatsiendil seedetrakti sümptomite ja perifeerse
eosinofiilia normaliseerumist (1). Kirurgiline ravi ei ole üldiselt soovitatav,
vajadusel rakendatakse seda ainult ägedate obstruktiivsete tüsistuste korral (6,
10, 17). Prognoos Haiguse prognoos varieerub sõltuvalt eosinofiilse
infiltratsiooni tüübist ja ulatusest. Mõned patsiendid saavutavad pikaajalise
remissiooni, teistel areneb pikaajalist hormoonravi vajav krooniline haigus.
Sagedasemad tüsistused on peensoole bakteriaalne ülekasv, hemorraagia,
perforatsioon. Maligniseerumise riski suurenemist võrreldes üldrahvastikuga ei
ole aga senini täheldatud (3, 4). Kokkuvõte Kuigi eosinofiilne gastroenteriit on
harva esinev haigus, tuleks sellele kui seedetrakti vaevuste ja eosinofiilia
võimalikule põhjusele sagedamini mõelda. Arvatakse, et eosinofiilne
gastroenteriit on seni aladiagnoositud. Ilmselt aitab olukorda parandada arstide
teadlikkuse parandamine ning ka raviarsti ja patoloogi tihe koostöö
eosinofiilsete infiltratsioonide leiu korral histoloogilisel uuringul. Edasised
uuringud on vajalikud ka haiguse patogeneesi selgitamiseks. Eosinofiilse
gastroenteriidi diferentsiaaldiagnoosimisel arvesse tulevad haigused Kaasaegse
meditsiini üks oluline eesmärk on krooniliste haigustega kaasnevate kannatuste
leevendamine. Üha enam tähelepanu on hakatud pöörama haigete elukvaliteedile
ning selle hindamise võimalustele. Artiklis on käsitletud elukvaliteedi kui
tulemiklassi hindamise rakendusvõimalusi ning selgitatud geneerilise ja
seisundi-spetsiifilise küsimustiku mõistet, samuti on antud ülevaade
olulisematest elukvaliteedi kontseptsioonidest arstiteaduses, tutvustatud
erinevate käsitluste eeliseid ja nõrku külgi. Pikemalt on peatutud tervisega
seotud elukvaliteedil ning vajadustele tugineval käsitlusel. Meditsiini areng on
toonud pöörde mitme varem paratamatult fataalseks peetud haiguse ravisse.
Eluohtlike infektsioonide ravilt (erandiks on HIV-infektsioon) on tähelepanu
nihkunud krooniliste haigustega seonduvate kannatuste leevendamisele.
Krooniliste haigete eluea pikenemine on muutnud aktuaalseks varem suhteliselt
vähest tähelepanu pälvinud haigete elukvaliteedi hindamise. Arstiteaduse huvi
elukvaliteedi vastu on püsivalt suurenenud 1940. aastatest, valdkonna uurimise
eriti kiire areng iseloomustab kaht viimast kümnendit. Aastast 1975 on
elukvaliteet (quality of life, Qol) Medline'i otsingusüsteemi iseseisev rubriik
(1). Elukvaliteedialane uurimistöö on hoogustunud ka Eesti meditsiinis. Tartu
Üli-kooli arstiteaduskonnas on viimastel aastatel kaitstud kaks krooniliste
haigete elu-kvaliteeti käsitlevat doktoriväitekirja (2, 3). Sel aastal toetab
Eesti Teadusfond nelja arstiteaduslikku krooniliste haigete elukvaliteeti
käsitlevat projekti. Artikli eesmärk on anda ülevaade elukvaliteedi hindamise
rakendustest meditsiinis ning tutvustada olulisemaid elukvaliteedi
kontseptsioone arstiteaduses. Elukvaliteedi hindamise eesmärgid Kõrvuti
kliiniliste avalduste ja funktsionaalse seisundiga on krooniliste haigete
elu-kvaliteet üks olulistest hinnatavatest tervisetulemi klassidest.
Tervisetulemit (health outcome) määratletakse kui ravi- ja tervishoiuteenuste
rakendamise efekti üksikisiku ja rahvastiku tervisele. Tulemi hindamiseks
nimetatakse terviseseisundis asetleidvate positiivsete/negatiivsete muutuste
mõõtmist või seisundi püsimise nentimist (4). Tulemi hindamine lubab teha
järeldusi tervishoiusüsteemi potentsiaalselt mõjutatavate komponentide,
struktuuri ja protsessi kohta. Tervishoiuteenuste struktuur hõlmab teenuste
pakkumisse kaasatud inimesi, tehnilisi võimalusi ja rahalisi ressursse.
Struktuur mõjutab pakkumisprotsessi. Struktuur ja protsess koos määravad tulemi
(5). Tervisetulemi hindamise eesmärk on kergendada kliiniliste otsuste tegemist,
aidata kaasa patsiendi iseotsustamisele ning olla aluseks piiratud ressursside
jaotamisel. Tulemi hindamisel on neli huvigruppi: patsiendid, arstid,
ravimitööstus ja poliitikud. Patsiendid ja arstid saavad eri ravimeetodite
tulemite võrdluse alusel võimaluse valida tõhusam. Ravimitööstuses võimaldab
tulemi hindamine kliinilistes uuringutes näidata ühe ravimi eeliseid teise ees
ja kiirendada uute ravimite heakskiitu. Ideaalis peaks tulemi hindamine olema
poliitikutele aluseks ressursside otstarbekal paigutamisel tervishoidu (6).
Elukvaliteedi kui tulemi klassi hindamisel on levinuimaks mõõdikuks
enese-hinnangu küsimustikud. Küsimustikud jagunevad geneerilisteks ehk üldisteks
ja seisundispetsiifilisteks. Geneerilisi küsimustikke kasutatakse erinevate
elanikkonna gruppide ja ka üldrahvastiku elukvaliteedi hindamisel. Hõlmates
üldiselt oluliseks peetavaid elukvaliteedi näitajaid, lubavad geneerilised
küsimustikud teha ka rühmade-vahelisi võrdlusi. Seisundispetsiifiliste
küsimustike kasutamine võimaldab anda sensitiivsema hinnangu mingile haigete
grupile oluliste elukvaliteedi aspektide osas. Spetsiifilised küsimustikud
sobivad elukvaliteedi hindamiseks grupisisestes tulemi-uuringutes (7).
Küsimustike koostamise aluseks on erinevad elukvaliteedi käsitlused.
Elukvaliteedi käsitlused arstiteaduses Erinevad teadlased - filosoofid,
sotsioloogid ja psühholoogid - on elukvaliteeti määratlenud erinevalt, samuti
varieeruvad elukvaliteedi hindamise meetodid. Meditsiinis tuntakse kõige enam
järgmisi käsitlusi: tervisest sõltuv elukvaliteet (health-related quality of
life, HRQL), vajadustele tuginev elukvaliteet (needs-based quality of life),
individualistlik elukvaliteet (individualistic quality of life) ja heaolu
(well-being). Tulemiuuringutes on olulised tervisest sõltuv elukvaliteet ja
vajadustele tuginev elukvaliteedi kontseptsioon (1). Tervisest sõltuv
elukvaliteet Tervisest sõltuva elukvaliteedi käsitlus lähtub 19. sajandi
funktsionalistlikest traditsioonidest. 20. sajandi keskel kasutusele võetud ravi
tulemuslikkuse mõõdikutes oli eelistatud funktsiooni hindamine, kuna see ei
sõltunud patsiendi subjektiivsest hinnangust. Funktsionalistliku traditsiooni
püsimine kajastub ka hilisemates tervisest sõltuva elukvaliteedi
definitsioonides. Tervisest sõltuvat elukvaliteeti on määratletud võimena ellu
viia igapäevaseid tegevusi vastavuses indiviidi vanuse ja sotsiaalse rolliga.
Tervisest sõltuva elukvaliteedi kontseptsioon rajaneb kahel põhieeldusel: 1)
tervis on indiviidi kõige olulisem mõjutaja; 2) tervis ei ole interaktsioonis
teiste teguritega, mis võivad indiviidi mõjutada (1). Tervisest sõltuva
elukvaliteedi käsitlemisel on oluline meeles pidada mitme tervisedefinitsiooni
olemasolu. Tunnustatud on seisukoht, mille kohaselt tervise määratluses
sisalduvad kehaline ja vaimne tervis, sotsiaalne ja rolli funktsioon ning üldine
heaolu (9). Lähtumine eeltoodud definitsioonist määrab ära tervisest sõltuva
elukvaliteedi ühe põhiomaduse - mitmemõõtmelisuse. Siiski puudub üksmeel
vaadeldavate mõõdete valiku osas. Enamik uurijaid annab hinnangu vähemalt neljas
valdkonnas: füüsiline funktsioon, emotsionaalne heaolu, sotsiaalsed suhted ja
igapäevatoimingute sooritus (8). Tervisest sõltuv elukvaliteet on sobiv tulemi
kliiniliseks hindamiseks. See käsitlus võimaldab mõõta terviseseisundit, annab
informatsiooni rahvusvahelise funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise
klassifikatsiooni (The International Classification of Functioning, Disability
and Health, ICF, WHO 2001) kõigi mõõdete osas - hindab puuet, tegevus- ja
osaluspiirangut (1, 9). Kriitikud seavad kahtluse alla kontseptsiooni mõlema
põhieelduse paikapidavuse. Uuringud on näidanud, et tervis on üks paljudest
elukvaliteeti mõjutavatest teguritest; elukvaliteedi määrajana on tervisest
olulisemaks hinnatud suhteid. Samuti võib funktsionaalsete piirangute mõju
leevendada abivahendite kasutusele võtmine (1). Tervisest sõltuva elukvaliteedi
mõiste puuduseks on muude elukvaliteeti määravate tegurite mõjude ja koosmõjude
mittearvestamine. Funktsionalistlikel traditsioonidel põhinev tervisest sõltuv
elukvaliteet eeldab normide olemasolu ning ei arvesta rollide muutusi
kultuuriruumis ega ajas. Füüsilise funktsiooni olulisuse rõhutamine määrab
tegevuspiiranguga inimesele madala elukvaliteedi, kuid kogemuse põhjal ei pruugi
see alati nii olla (1). Maailmas enim kasutatav geneeriline tervisest sõltuva
elukvaliteedi küsimustik RAND 36-Items Health Survey (RAND-36) ning selle
skoorimispõhimõtetelt erinev analoog Short-Form 36 (SF-36) on leidnud tunnustust
ka Eesti uurijate seas elukvaliteedi hindamisel erinevates krooniliste haigete
rühmades (10, 11, 12). Valideeritud on mitmed seisundispetsiifiliste küsimustike
eestikeelsed versioonid. Vajadustele tuginev elukvaliteet 16. sajandil väitis
Thomas More, et inimelu kvaliteet sõltub põhivajaduste - tervise-, liikumis-,
toidu- ja varjualusevajaduse - rahuldatuse astmest. 1940.-1950. aastatel
sõnastasid uurijad seisukoha, mille kohaselt inimese tegutsemist ajendavad
vajadused. 1990. aastate alguses loodi esimesed elukvaliteedi mõõdikud, mis
võtsid aluseks vajadustele tugineva elukvaliteedi (1, 13). Vajadustele tuginev
lähenemine käsitab elukvaliteeti ulatusena, milles indiviid on võimeline oma
vajadusi rahuldama. Elukvaliteet on kõrge, kui enamik vajadusi on rahuldatud, ja
madal, kui rahuldatud on vähesed vajadused. Funktsioonid võivad elu-kvaliteeti
mõjutada juhul, kui nad on vajaduste rahuldamise vahenditeks (14). Elu-kvaliteet
ei ole indiviidi terviseseisundi kirjeldus, vaid pigem peegeldus sellest, kuidas
indiviid oma seisundit kogeb ning milline on tema reaktsioon terviseseisundi
muutus-tele igapäevaelu kontekstis (1). Lähenemise aluseks olev olulisemate
vajaduste loetelu põhineb inimese motivatsiooni käsitlevatel töödel. Loetelu
ulatub põhilistest bioloogilistest (toit, jook, uni) kuni kõrgemate
psühholoogiliste (identiteet, enese-teostus) vajadusteni (13). Vajadustele
tuginevat lähenemist iseloomustab ühemõõtmelisus. Hinnang vajadustele tuginevale
elukvaliteedile on väljendatav ühe arvuga. Skoorimise lihtsus on kontseptsiooni
alusel loodavate küsimustike üheks eeliseks (1, 8). Vajadustele tugineva
lähenemise tugevaks küljeks on võimalus hinnata kõiki eluaspekte, mida võib
mõjutada haigus ja selle ravi. Universaalsete vajaduste olemas-olust lähtumine
väldib mitteolulisi küsimusi, vajadused jäävad samaks eri ajahetkel ja
erinevates kultuurides. Vajadustele tuginev elukvaliteet võtab arvesse
kroonilise haige kohanemist haigusega. Selle lähenemise puuduseks on
haigusspetsiifilisus. Vajadustele tuginev elukvaliteet ei võimalda teha võrdlusi
erinevate haiguste vahel, vajadustele tugineva lähenemise alusel loodud
küsimustikku ei saa rakendada erineva diagnoosiga patsientidel (1). Praeguseks
veidi rohkem kui kümne aasta vanuse vajadustele tugineva elu-kvaliteedi
kontseptsiooni alusel loodud küsimustikud on kasutusel tulemiuuringutes üle
maailma. Esimese kontseptsiooni järgiva küsimustikuna Eestis on lõpule jõudmas
reumatoidartriidi-spetsiifilise elukvaliteedi küsimustiku (Rheumatoid
Arthritis-Specific Quality of Life Instrument, RAQol) adapteerimine (15).
Individualistlik elukvaliteet Individualistlik elukvaliteet keskendub indiviidi
jaoks kõige olulisemale. Aastal 1982 välja pakutud “ eluplaani lähenemise ”
meetod (life-plan approach) hindab, millises ulatuses on eluplaanide täitmine
soodustatud või takistatud. Elukvaliteet sõltub erinevusest lootuste/ootuste ja
saavutuste vahel, erinevuse vähenemisel elukvaliteet paraneb (16). Rõhutades
haige hinnangu olulisust, soodustab individualistlik elukvaliteet arsti ja
patsiendi dialoogi ning avab haigele suuremad võimalused osaleda raviprotsessis.
Siiani on aga sellel käsitlusel põhinevate mõõtmismeetodite otsinguid saatnud
ebaõnnestumised. Kriitikaks annab alust veel arusaam, et individualistliku
elukvaliteedi määratlusest tulenevalt suurendab elukvaliteeti ka lootuste ja
ootuste vähendamine (1). Heaolu Heaolu mõiste on sageli olnud kasutuses kõige
selle tähenduses, mida on soovitud mõõta. Kirjanduses võib leida mitmeid heaolu
definitsioone: vastuvõetav elustandard; ulatus, milles nauding ja rahulolu
iseloomustavad inimeksistentsi, ning ulatus, milles inimesed saavad vältida
erinevaid hädasid, mis tulevad paratamatult ette igaühel meist; rahulolu või
rahulolematuse tase indiviidi jaoks olulistes eluvaldkondades. Erinevad heaolu
kontseptsioonid eeldavad, et heaolu hindab peamiselt meeleolu taset ning
kirjeldab puuet. Sellisel kujul ei esinda heaolu elukvaliteeti ning selle
mõõtmine lisab vähe sümptomite hindamisele kliinilistes uuringutes (8, 17).
Kokkuvõte Elukvaliteet on üheks tervisetulemi klassiks, mille hindamine lubab
teha järeldusi tervishoiusüsteemi struktuuri ja teenuste pakkumise protsessi
kohta. Paralleelselt tervisest sõltuva elukvaliteedi kontseptsiooniga on
viimasel aastakümnel tulemi hindamisel aluseks võetud vajadustele tuginev
elukvaliteedi teooria. Tervisest sõltuv elukvaliteet vaatleb tervist olulisima
elukvaliteedi mõjutajana, vajadustele tuginev käsitlus hindab elukvaliteeti
vajaduste rahuldatuse ulatuse kaudu. Ülevaate saamine mõlema suuna alusel loodud
küsimustikest loob eeldused elukvaliteedi hindamise meetodi edukaks valikuks.
Isegi optimaalse peroraalse ravi korral esinevad paljudel südamepuudulikkuse
haigetel dekompensatsiooniepisoodid (1). Südamepuudulikkuse ägeda
dekompensatsiooni korral on ravi vahetuks eesmärgiks hemodünaamika parandamine:
vatsakeste täitumisrõhu vähendamiseks ja südame minutimahu suurendamiseks
kasutatakse kiiresti toimivaid ravimeid. Hemodünaamika halvenemise põhjustanud
maladaptiivse neurohormonaalse aktivatsiooni allasurumine (praegusel ajal
eelkõige AKE inhibiitoritega ja -blokaatoritega) on südamepuudulikkuse ravi
oluline komponent. Niisuguse raviga tuleb pärast ägeda dekompensatsiooni
möödumist kindlasti alustada või siis taasalustada, kuigi selle ravi soodne
toime avaldub pikema aja jooksul (2). Praegusel ajal on südamepuudulikkuse
dekompensatsiooni puhul lisaks veenisiseselt manustatud diureetikumitele
kasutusel vasodilataatorid (nitroglütseriin ja nitroprussiid), inodilataatorid
(milrinoon) ja inotroobid (dobutamiin), kuid kõigil neil on olulisi puudusi.
Nitroprussiid võib esile kutsuda toksiliste metaboliitide akumulatsiooni ja tema
kasutamisel on vajalik hoolikas hemodünaamika monitoorimine. Nitrogütseriini
kasutamisel võib kiiresti välja kujuneda tolerants. Dobutamiinil ja milrinoonil
on proarütmiline toime. Lisaks võib neerupuudulikkusega haigel esineda
milrinooni akumulatsioon (2). Naatriureetilised peptiidid mängivad
kardiovaskulaarse süsteemi regulatsioonis tähtsat rolli. Selle süsteemi
raviotstarbelise mõjustamise vastu on huvi tuntud mõnda aega. BNP (B-tüüpi
[brain 'aju'] naatriureetilise peptiidi) bioloogilisi toimeid vahendavad
mehhanismid ei ole peensusteni läbi uuritud. Arvatakse, et BNP vasodilatatoorne,
diureetiline ja naatriureetiline toime on põhiliselt vahendatud interaktsiooni
kaudu naatriureetilise peptiidi retseptor A-ga ning vähemal määral
naatriureetilise peptiidi retseptor B-ga sihtrakkudes ja -organites (veresoonte
silelihasrakud, endoteelirakud, neerud, neerupealised). BNP sidumine GC
(guanülüültsüklaas) -A retseptoriga aktiveerib guanülüültsüklaasi
intratsellulaarse domeeni, mille tagajärjel GTPst katalüüsitakse cGMP (3).
Lisaks naatriureetilise peptiidi retseptori kaudu vahendatud toimetele on
naatriureetilistel peptiididel teisi kardiovaskulaarseid toimeid, nagu
intravaskulaarse voluumeni vähendamine vaskulaarse endoteeli permeaabelsuse
suurendamise kaudu (nesiritiidi puhul on seda toimet vähe uuritud),
reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi aktiivsuse vähendamine ja sümpaatilise
neurotransmissiooni inhibeerimine perifeerses veresoonkonnas (4). Nesiritiid on
inimese BNP rekombinantne vorm, mille aminohapete järjestus on samasugune nagu
endogeensel BNP-l ja farmakoloogiline toime ei erine endogeensest BNPst (5).
Nesiritiid kutsub esile vasodilatatsiooni, suurendades cGMP kontsentratsioni
veresoonte silelihasrakkudes (6). Nesiritiidi manustamine dekompenseeritud
südamepuudulikkusega haigetele vähendab neil noradrenaliini ja endoteliin-1
sisaldust plasmas ning suurendab südame löögisageduse muutlikkust. Ameerika
Ühendriikide Toidu ja Ravimiamet on intravenoosselt manustatava nesiritiidi
heaks kiitnud südamepuudulikkuse ägeda dekompensatsiooniga haigete raviks.
Nesiritiidraviks sobivad kõige paremini niisugused südamepuudulikkusega haiged,
kellel on vedeliku ülekoormus ja kõrge tsentraalne vererõhk. Prekliinilised
uuringud on näidanud, et nesiritiidil on otsene lõõgastav toime inimese
arteritele ja veenidele, aga puudub positiivne inotroopne toime inimese südamele
(7, 8). Nesiritiidil on südamepuudulikkusega haigete hemodünaamikale soodne
toime: südame eelkoormus väheneb oluliselt, sellele osutab kopsuarteri
kinnikiilumisrõhu ja parema koja rõhu vähenemine. Veenisiseselt manustatud
diureetikumidega ravitud südamepuudulikkuse ägeda dekompensatsiooniga haigetel
oli VMAC (vasodilation in the management of acute congestive heart failure)
uurimuses nesiritiidi kasutamise korral kopsuarteri kinnikiilumisrõhu vähenemine
enam väljendunud kui nitroglütsiiniga ravitutel. Nesiritiidravi puhul väheneb ka
süsteemne vaskulaarne vastupanu, südame minutimaht aga suureneb järelkoormuse
vähenemise tagajärjel. Süstoolne arteriaalne vererõhk ja keskmine arteriaalne
vererõhk langevad, aga nende muutustega ei kaasne reflektoorset tahhükardiat.
Südamepuudulikkuse dekompenseerumise korral annab nesiritiid kiiremini
positiivse tulemuse kui dobutamiin ja 6 kuud jälgitud haigete suremus oli
nesiritiidiga ravituil väiksem kui dobutamiiniga ravituil (9). Nesiritiidil
puudub proarütmiline toime (10). Nesiritiid on erinevalt dobutamiinist
efektiivne -blokaatorravil olevatel haigetel, sest puudub farmakoloogiline
antagonism (11). Dekompenseeritud südamepuudulikkusega haigetel on nesiritiidil
soodne toime ka neurohormonaalsesse süsteemi. Aldosterooni, noradrenaliini ja
endoteliini supressiooni kaudu vähendab ta südamemahu ülekoormust, süsteemset ja
neeruarterite vasokonstriktsiooni ning tahhükardiat (1). Neerupuudulikkusega
haiged taluvad nesiritiidi hästi ja nesiritiidravi on nendel haigetel tõhus (8).
Nesiritiidiga ravitud haigetel paraneb üldine enesetunne, väheneb väsimus ja
düspnoe samavõrra kui veenisiseselt nitroglütseriiniga ravituil (12). Korduvat
hospitaliseerimist vajasid nesiritiidiga ravitud mõnevõrra vähem kui
nitroglütseriini või dobutamiiniga ravitud (8). Nesiritiid põhjustab
nitroglütseriinist vähem ebasoovitavaid kõrvaltoimeid, eriti peavalu.
Nesiritiidi kui vasodilataatori üheks kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks on
hüpotensioon, kuna nesiritiid elimineeritakse organismist aeglasemalt kui
nitroglütseriin. Enamik hüpotensiooniepisoodidest möödub kas spontaanselt või
vähese vedelikuinfusiooniga. Hüpotensiooni oht on suurem samaaegselt AKE
inhibiitoreid kasutatavatel haigetel. Nesiritiidravi korral on soovitatav
hoolikas hemodünaamika monitoorimine. Ravi nesiritiidiga alustatakse ühekordse
0,25 g/kg kuni 2 g/kg veenisisese süstiga, millele järgneb püsiinfusioon (0,01
g/kg/min kuni 0,06 g/kg/min). On kasutatud ka püsiinfusiooni (0,003 g/kg/min
kuni 0,1 g/kg/min) ilma esialgse löökdoosita. Praegu soovitatakse manustada
nesiritiidi 2 g/kg esialgse annusena ja edasi püsiinfusioonina 0,01 g/kg/min.
Nesiritiidi püsiinfusiooni on rakendatud mõne tunni kuni nädala jooksul (8).
Nesiritiidravi korral on kasutatud ka subkutaanset manustamisviisi (13).
Nesiritiid (doosis, nagu seda kasutatakse südamepuudulikkuse ravis, s.t
boolusena 2 g/kg, millele järgneb infusioon 0,01 g/kg minutis) kutsub esile nii
suurte epikardiaalsete kui väikeste resistentsuspärgarterite laienemise.
Vaatamata perfusioonirõhu vähenemisele koronaarverevool suureneb,
koronaarresistentsus väheneb ja hapniku ekstraktsioon verest väheneb (s.t
koronaarsiinuse veres hapnikusisaldus suureneb) (14). Seetõttu on nesiritiid
soodsa toimega mitte ainult südamepuudulikkuse dekompenseerumise ravis, vaid ka
variantse stenokardia ja ägedate koronaarsündroomide ravis, kuna nende haiguste
patogeneesis on koronaarspasm määrava tähtsusega. Viimati mainitud seisundite
korral on nesiritiidi kasutamisvõimalused praegu siiski veel hüpoteetilised ega
ole ametlikult soovitatud. Nesiritiidi soodne mõju koronaarvereringele ja
müokardi metabolismile on kooskõlas varasemate andmetega selle kohta, et ta
vähendab ja isegi väldib müokardiinfarkti-järgset vasaku vatsakese
remodelleerimist (15). Esialgne analüüs näitab et nesiritidi kasutamine teeb
dekompenseeritud südamepuudulikkuse ravimise odavamaks. Nesiritiid on
vastunäidustatud kardiogeense šoki puhul ja haigetel, kelle süstoolne
arteriaalne vererõhk on < 90 mm Hg. Nesiritiidi manustamist tuleks vältida ka
haigetel, kellel südame täitumisrõhk on madal. Nesiritiidi ei soovitata
haigetele, kellel ravi vasodilataatoritega on vastunäidustatud (haiged oluliste
valvulaarsete stenoosidega, restriktiivse kardiomüopaatiaga, obstruktiivse
kardiomüopaatiaga, konstriktiivse perikardiidiga või südametamponaadiga,
mitmesuguste muude haigustega, mille puhul südame minutimaht sõltub normaalsest
venoossest naasust). Nesiritiidi ohutus lastel on teadmata, mistõttu seda lastel
kasutada ei tohi. Nesiritiid ei eritu emapiimaga, mis teeb võimalikuks
nesiritiidi ettevaatliku kasutamise ka last rinnaga toitval emal. Rasedal tuleb
nesiritiidi kasutamist vältida, sest risk lootele ei ole teada (8). Kokkuvõtteks
võib ütelda, et nesiritiidi näol on arstid üle pika aja saanud oma käsutusse uue
tõhusa ja ohutu ravimi südamepuudulikkuse ägeda dekompensatsiooni ravimiseks.
Kokkuvõte Interneti jaoks Nesiritiid on inimese BNP rekombinantne vorm, mille
aminohapete järjestus on samasugune nagu endogeensel BNP-l ja farmakoloogiline
toime ei erine endogeensest BNPst (Gomes ja Hobbs, 1998). Nesiritiid kutsub
esile vasodilatatsiooni, suurendades cGMP kontsentratsiooni veresoonte
silelihasrakkudes (Lewicki ja Potter, 1995). Nesiritiidi manustamine
dekompenseeritud südamepuudulikkusega haigetele vähendab neil noradrenaliini ja
endoteliin-1 sisaldust plasmas ning suurendab südame löögisageduse muutlikkust.
Nesiritiidraviks sobivad kõige paremini niisugused südamepuudulikkusega haiged,
kellel on vedeliku ülekoormus ja kõrge tsentraalne vererõhk. Prekliinilised
uuringud on näidanud, et nesiritiidil on otsene lõõgastav toime inimese
arteritele ja veenidele, aga puudub positiivne inotroopne toime inimese südamele
(Colucci, 2001; Keating ja Goa, 2003). I/v nesiritiidravi koosneb esialgsest
ühekordsest annusest (0,25 g/kg kuni 2 g/kg), millele järgneb püsiinfusioon
(0,01 g/kg/min kuni 0,06 g/kg/min). On kasutatud ka püsiinfusiooni (0,003
g/kg/min kuni 0,1 g/kg/min) ilma esialgse löökdoosita. Praeguseks ajaks on välja
kujunenud soovitus 2 g/kg esialgse annusena ja edasi püsiinfusioonina 0,01
g/kg/min. Nesiritiidi püsiinfusiooni on rakendatud mõne tunni kuni nädala
jooksul (Keating ja Goa, 2003). Nesiritiidi manustamist tuleks vältida ka
haigetel, kellel südame täitumisrõhk on madal. Nesiritiidi näol on arstid üle
pika aja saanud oma käsutusesse uue tõhusa ja ohutu ravimi südamepuudulikkuse
ägeda dekompensatsiooni ravimiseks. Epilepsia on üks sagedasemaid kroonilisi
närvihaigusi, mis tihti põhjustab väljendunud stigmatisatsiooni. Epilepsia ravi
tõhustamiseks tuleb kasutada vana ja uue põlvkonna ravimeid vastavalt epilepsia
käsitlusjuhendile. Kesknärvisüsteemi haigused ja talitushäired on rahva tervise
oluline mõjutegur. J. Oleseni andmetel põhjustavad ajuhaigused (neuroloogilised,
neurokirurgilised, psühhiaatrilised) 35% kõikide haiguste poolt põhjustatud
eluaastate kaotuse ja invaliidsuse summast (1). Epilepsia on üks sagedamini
esinev krooniline närvihaigus. Epilepsia epidemioloogiat Eestis on põhjalikult
uurinud A. Beilmann ja A. Õun, kes leidsid, et epilepsia levimus lastel on 3,6
ja täiskasvanutel 5,3 juhtu 1000 inimese kohta (2, 3). Nendele andmetele
tuginedes võib väita, et Eestis on umbes 7000-8000 inimest, kellel on olnud
vähemalt üks epileptiline hoog viimase viie aasta jooksul. Epilepsiaga inimesi
on sageli peetud ebasoovitavalt erinevaks. Epilepsia puhul esinev hoogude
avaldumise ootamatus põhjustab patsientides pideva ebakindlustunde. M. Herodes
leidis, et Eesti epilepsiahaigetel on kõrge stigmatiseerituse aste (kr stigma
'arm, märk') ja madal hinnang oma tervislikule seisundile korrelatsioonis
hoogude sageduse ja -tüübiga (4). Suur on risk trauma tekkimiseks epileptilise
hoo ajal. Epileptiline hoog võib põhjustada raskeid nihkeid autonoomses
närvisüsteemis ja põhjustada ootamatut äkksurma (SUDEP ehk sudden unexplained
death in epilepsy). Epilepsiaga või epilepsiakahtlusega patsiendi käsitlus on
mitmetahuline. Eesti Epilepsiavastase Liiga koostatud ja 2003. a Eesti Arstis
avaldatud epilepsia käsitlus-juhendis on esitatud peamised haiguse diagnoosimise
ja ravisoovitused (5). Kuivõrd jätkuvalt on probleemiks epilepsiahaige ravi,
esitame alljärgnevalt lühikesed kommentaarid. Ravimi valik Antikonvulsandi
valikul on esimene kriteerium patsiendil esinevate hoogude tüüp (vt tabel 1).
Ravimite efektiivsus sõltuvalt hoo tüübist Karbamasepiin, fenobarbitaal,
fenütoiin, primidoon ja valproaat on nn vana põlvkonna preparaadid. Gabapentiin,
lamotrigiin, okskarbasepiin ja topiramaat on uue põlvkonna ravimite esindajad.
Kaks preparaati (valproaat ja lamotrigiin) on efektiivsed kõikide hootüüpide
korral. Karbamasepiin, Eestis kõige sagedamini kasutatav antikonvulsant, toimib
vaid partsiaalsete ja sekundaarselt generaliseerunud hoogude korral. Selline
erinevus ei näita loomulikult, et üks preparaat on teisest universaalselt parem.
Ravimite efektiivsuse võrdlemine eesmärgiga parandada ravile raskesti alluvate
hoogudega patsientide elukvaliteeti on kõigi epilepsiaga tegelevate osapoolte
huviorbiidis. Pidevalt korraldatakse preparaatide võrdlemiseks kliinilisi
uuringuid. Uue põlvkonna ravimite varasemates kliinilistes uuringutes osalesid
üldjuhul raske-kujulise epilepsiaga patsiendid ning uuritavaid ravimeid kasutati
enamasti koos teiste antikonvulsantidega. Ebaedu esimese antikonvulsandi
kasutamisel on aga kõige olulisem tegur, mis viitab võimalikule ravimitega
halvasti kontrollitavale epilepsiale. Sellepärast ei saa nende uuringute alusel
adekvaatselt võrrelda vanade ja uute preparaatide reaalset efektiivsust. Kwani
esitatud korrektsete, esmase epilepsiaga patsientide ja monoteraapia vormis
tehtud kliiniliste uuringute metaanalüüs võimaldab teatud üldistustega väita, et
kõik antikonvulsandid on ligilähedase efektiivsusega (6). Autorid rõhutavad aga,
et erinevatel ravimitel on erinev farmakoloogiline profiil (seda ka sarnase
kõlaga karbamasepiinil ja okskarbasepiinil). Sellest tulenevalt annab kõikide
anti-konvulsantide kättesaadavus parema võimaluse leida iga raskesti ravimitele
alluva epilepsiahaige elukvaliteedi parandamiseks just see õige, kõige
efektiivsem ja vähem kõrvalnähtusid põhjustav ravim. Artikli pealkirjas esitatud
küsimusele - kas epilepsia ravis on arenguruumi? - tuleb vastata jaatavalt.
Võimalikult parema tulemuse saavutamiseks on soovitatav haiguse diagnoosimisel
ja ravi määramisel tegutseda vastavalt epilepsia käsitlusjuhendile, kasutades
soovitustest lähtuvalt nii uusi kui vanu ravimeid. Lühike kokkuvõte Eesti
epilepsia-käsitlusjuhendist (5) · Hoogude täpne äratundmine, kogenud neuroloogi
konsultatsioon. · Vajadusel uuringud - EEG, MRT, KT. · Ravimi valik vastavalt
hoo tüübile, alustades väikese annusega, mida järk-järgult suurendatakse
vajaliku hulgani (hood jäävad ära). · Allergiliste või annusest sõltuvate
kõrvalnähtude puhul tuleb preparaat välja vahetada. · Uue põlvkonna
antikonvulsante (lamotrigiin, topiramaat, okskarbasepiin jt) on otstarbekas
kasutada siis, kui nn esimese põlvkonna preparaadid on osutunud ebaefektiivseks
või põhjustavad kõrvalnähtusid. · Epilepsia operatiivne ravi võib olla väga
edukas hoolikalt valitud patsientidel. Operatsiooni näidustusi tuleb kaaluda
väga põhjalikult konsiiliumi korras. insuliinglargiin, täpsustatud juhised
Jätkates kõnelust LANTUSe kasutamise üle, pean kõigepealt juhtima lugeja
tähelepanu kahetsusväärsele veale minu artiklis (vt. Eesti Arst 2003; 12:
853-6), mis tekkis ilmselt toimetamise käigus. Lause: “ Ravimit ei manustata
intravenoosselt ega kasutata koos teiste insuliinipreparaatidega, ” võib jätta
mulje, nagu ei tohiks LANTUSt diabeedi ravis kombineerida teiste
insuliinipreparaatidega. See ei ole õige nagu teab hästi iga endokrinoloog, kes
ravib suhkurtõvehaigeid. Eelnevaga seoses selgituseks ja täpsustuseks veel
mõnest aspektist LANTUSe kasutamisel. Kõigepealt - LANTUSt manustatakse
subkutaanselt. Ravimit ei tohi manustada intravenoosselt ega segada süstlas
ühegi teise insuliinipreparaadi või lahusega. See ei välista LANTUSe kasutamist
kombineeritult, rööbiti “ koos teiste insuliinipreparaatidega ”! Preparaadi
lahjendamine või samas süstlas koos teiste ravimitega võib muuta LANTUS'e
aegtoime kõverat või põhjustada sademe teket. Insuliinglargiin on näidustatud
nii 1. kui ka 2. tüüpi diabeedi raviks. Selleks et maksimaalselt jäljendada
insuliini füsioloogilist sekretsiooni inimorganismis, tuleb 1. tüüpi
suhkruhaigetel LANTUS't - süstitult 1 kord päevas - manustada kombineeritult
kiire- (Actrapid, Humulin Regular, Insuman Rapid) või ülikiiretoimelise
insuliinipreparaadiga (Humalog, NovoRapid). Viimaseid süstitakse vastavalt
vajadusele 2 - 4 korda ööpäevas enne sööki. Kirjeldatud raviskeemi puhul määrab
LANTUSe doosi hommikune veresuhkru tase mõõdetuna enne sööki puhul ning (üli)
kiiretoimelise insuliinipreparaadi annuseid korrigeeritakse vastavalt veresuhkru
tasemele, mis mõõdetud enne järgmisi söögikordi. Harilikult manustatakse
ööpäevas 1/2 - 2/3 kogu vajalikust insuliini annusest pikatoimelise ning 1/3 -
1/2 kiiretoimelise insuliinipreparaadina. 2. tüüpi suhkruhaigetel kasutatakse
LANTUSt kombineeritult suu kaudu manustatavate diabeediravimitega. Sel juhul,
kui sellist raviskeemi kasutades ei saavutata piisavalt head veresuhkru
kontrolli, tuleb ka nende patsientide puhul rakendada samasugust raviskeemi nagu
1. tüüpi suhkruhaigete puhul. Riigikontrolli audiitorid näevad mitut võimalust,
kuidas hoida kokku nii arstide kui ka patsientide raha ja aega ning suurendada
rahulolu. Pikad ravijärjekorrad on probleem eelkõige abi ootavale patsiendile,
kuid tekitavad pingeid ja muret ka raviasutustele. Mida pikemad on järjekorrad,
seda tõenäolisem on, et plaanilised ravijärjekorda registreeritud patsiendid
saavad vahepeal mujalt abi, tervenevad või muul põhjusel arstiabist loobuvad.
See omakorda raskendab raviasutuse töö planeerimist ja korraldamist.
Riigikontroll uuris äsja lõppenud auditis ravijärjekorda registreerimisel
tekkivaid tõrkeid, mille tõttu järjekorrainfo ei peegelda tegelikku nõudlust
teenuse järele, ning pakkus lahendusi tõrgete ja info moondumise vältimiseks.
Järjekorrad Internetti Haigestunud inimesele ei pakuta teenust nii läbimõeldult,
nagu me oleme harjunud kogema teistes eluvaldkondades. Tervishoiusüsteemis
orienteerumiseks ja vajaliku eriarstini jõudmiseks infot otsides peab inimene
nägema suurt vaeva. Esmalt helistab ta enamasti raviasutuse registratuuri.
Auditi vaatlustestidega selgus, et registratuuride telefonid olid sageli kinni
või lihtsalt ei võetud kõnet vastu, mis viitab kas teenindajate suurele
koormusele või korralduslikule suutmatusele. Kindlasti tuleks tõsta
registratuuride tööjõudlust, kuid ilmselgelt ei saa seda teha lõputult, nagu
pole ka otstarbekas registratuuri töötajaskonda lõputult paisutada. Leidub
lihtsam tee - Internet. Hämmastab, et seni pole nii kasutusmugavat võimalust
peaaegu et pruugitud. Kui eri raviasutused avaldaksid jooksvat järjekorrainfot
ühisel veebileheküljel, väheneks registratuuride töökoormus: inimene saaks
hõlpsasti ise leida esimese raviasutuse, kust ta saaks kiiremini abi, ning iga
raviasutuse infotelefoni. Internet vähendaks bürokraatiat ning hoiaks kokku
kulusid ka raviasutuste ja Haigekassa vahelises suhtluses, sest viimane saaks
järjekorrainfot jooksvalt ja automaatselt, selle asemel et raviasutustelt
kvartaliaruandeid koguda. Perearst - patsiendi teejuht eriarsti juurde Kuna
enamasti pöördub patsient esmalt perearsti vastuvõtule, peaks info edasiste
ravi-võimaluste kohta olema tema perearstil. 84% küsitletud perearstidest
soovitab oma patsientidele alati või sageli kindlat eriarsti, vähendades sellega
patsiendi otsimisvaeva. Samas saavad perearstid nagu patsiendidki jooksvat
järjekorrainfot eriarstide vastuvõtuaegade kohta põhiliselt raviasutuste
registratuurist, kõige vähem Internetist. Ühelt poolt võib see näidata
perearstide soovimatust Internetti infoallikana kasutada, tõenäolisem seletus on
aga seal pakutava info ebapiisavus, eriti just jooksva järjekorrainfo osas.
Ravijärjekorra infoallikate kasutamise sagedus. Ligi pooltel juhtudest kannavad
küsitletud perearstid hoolt selle eest, et patsient ravi-asutuses konkreetse
eriarsti vastuvõtule registreeritud saaks. Sagedasemad põhjused, miks perearst
patsiendi registreerib, on järgmised: patsiendi suutmatus end ise registreerida
(eakad, lapsed, invaliidid, telefonita, halva keeleoskuse või puudega inimesed);
kartus, et patsient ise eriarsti juurde ei lähe; soov saada teada, millal
patsient eriarsti juurde pääseb jm. Samuti registreeritakse tavaliselt ise
erakorralised patsiendid. Perearsti vahendusel registreerimine vähendab
patsiendi terviseriske järjekorras ootamise ajal, sest kui perearst teab ooteaja
pikkust, saab ta paremini määrata optimaalse ravi-taktika. Kõigi patsientide
registreerimine käib praeguse korralduse juures perearstidele nende endi sõnutsi
aga üle jõu, põhjustades tarbetut ajakulu. Mida väiksem on perearstil aga
võimalus infot saada ja patsienti vastuvõtule registreerida, seda suurem on ka
risk, et patsient ise ennast eriarsti vastuvõtule ei registreeri. Küsitletud
perearstide andmeil jõuab nende saatekirjaga eriarsti juurde keskmiselt vaid 86%
patsientidest. Kahjuks ei saa selle hinnangulise näitaja kohta midagi täpsemat
öelda, sest perearstide väljaantud saatekirjade kohta eraldi statistikat ei ole.
Enamasti ei ole ka perearstidel endil sellist teavet (küsitletutest 38%-l ei ole
ülevaadet enda väljastatud saatekirjadest ja 35% teab seda ainult mälu järgi).
Kui perearstil oleks lihtsam järjekorrainfot saada ja patsiente registreerida,
saaks ta leida oma patsientidele lühima ooteaja ning hinnata paremini ooteaja
pikkusest tulenevaid haigusriske. Selleks et perearstid oma patsiente ise rohkem
registreeriksid, tegi Riigikontroll sotsiaalministrile ettepaneku täiendada
registreerimise korraldust, andes perearstile patsiendi vastuvõtule
registreerimiseks õigusliku aluse. Samuti soovitasime luua perearstide jaoks
täiendavaid (ja lihtsamaid) konsultatsioonile registreerimise võimalusi, näiteks
registreerimine Internetis või lisatelefoniliini loomine perearsti jaoks
suuremate raviasutuste registratuuris. Patsiendi õiguste tagamine Patsiendi
ravijärjekorda registreerimine peab olema tagatud kõigil tööpäevadel kella 9.00-
17.00. Ligi 50% vaadeldud raviasutustest on aga registreerimisaega lühendanud.
Registratuuri helistades kuuleb inimene tihti, et praegu pole võimalik
registreerida, ning talle teatatakse, millal hakatakse vastuvõtule kirja panema
järgmiseks kuuks, nädalaks või päevaks. Registreerimist piiravad eelkõige
Tallinna raviasutused. Mõnes raviasutuses registreeritakse patsiente ainult
siis, kui on olemas vabad vastuvõtuajad. Ravijärjekorra pikkus patsiendi jaoks
sõltub sageli juhusest. Patsient võib uue kuu alguses helistades saada
vastuvõtuaja nii samaks päevaks kui kuu lõpuks, aga sellest ka hoopis ilma
jääda. Registreerimise piiramine ei taga võrdsust eriarstiabi kättesaadavusel
ega patsiendi õigust end vajadusel järjekorda registreerida. Selline
registreerimismeetod ei anna ka ülevaadet tegelikust nõudlusest raviteenuse
järele. Peamine põhjus, miks raviasutused ette registreerimist piiravad, on
nende soov reguleerida järjekorra pikkust. Üleminek piiramatule
registreerimisele pikendab tõenäoliselt järjekordi (nt nii ongi juhtunud
Viljandi Tervisekeskuses). Suuremat tähelepanu tuleb pöörata Saatekirja peaks
küsima registreerimisel Registreerimise praegune korraldus nõuab, et patsient
tuleb registreerimiseks ise raviasutusse, et esitada saatekirjal olevad
delikaatsed isikuandmed, samuti peab raviasutus andma patsiendile
eelregistreerimise kohta kirjaliku teatise. Tegelikult registreeritakse enamasti
telefonitsi, mõnes raviasutuses harva ka Interneti teel. 1 Sotsiaalministri
21.12.2001. a määrus nr 149 “ Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded ” § 7 lg
3. 2 Delikaatsed isikuandmed on planeeritava tervishoiuteenuse osutamise
näidustus ehk diagnoos ja operatsiooni, uuringu või protseduuri nimetus
(sotsiaalministri 21.12.2001. a määrus nr 149 “ Tervishoiuteenuste
kättesaadavuse nõuded ” § 7 lg 2). Registreerimise korrast kõrvalekaldumine toob
kaasa segaduse: kuna helistaja või Internetis registreeruja isikut ei saa
tuvastada, pole ka võimalik kontrollida ravikindlustuse ja saatekirja olemasolu.
See omakorda tähendab, et ilma saatekirjata saab registreerida ka nende
eriarstide vastuvõtule, mille puhul saatekiri ja perearsti otsus ravivajaduse
kohta on kohustuslik. Registreerides end ise järjekorda ning küsides perearstilt
saatekirja hiljem, jätab patsient perearstile üksnes saatekirju väljastava “
dispetšeri ” rolli. Kui patsiendid registreerivad end perearsti soovitust
saamata ning raviasutused lasevad sel juhtuda, kontrollides saatekirja alles
patsiendi vastuvõtule tulles, lisandub järjekorrainfosse ka põhjendamata
nõudlus. Perearstide “ dispetšerlust ” ehk patsiendi soovil suunamist on
märkinud nii küsitletud eri- kui ka perearstid, samuti Tervishoiuamet oma
kontrollaktides. Auditi vaatlustestis keelduti saatekirjata registreerimast vaid
kahel juhul: Viljandi Haiglas LOR-erialal ning Ida-Tallinna Keskhaigla Tõnismäe
polikliinikus ortopeedia erialal. Riigikontroll tegi ettepaneku muuta
registreerimise korraldust, võttes arvesse ka telefonitsi ja Internetis
registreerijad, ent samas töötada välja meede, kuidas kontrollida saatekirja
olemasolu ka juhul, kui patsient registreerimisel ise kohale ei tule (nt
võimalus kontrollida seda perearsti kaudu). Vastuvõtule tulemata jäänud
patsiendid Raviasutuste hinnangul suureneb vastuvõtule etteteatamata
tulematajäänud patsientide hulk järsult, kui järjekorras tuleb oodata üle 2
nädala. Üle 4nädalase ooteaja korral võib nende osakaal ulatuda juba 40%ni.
Teistele patsientidele tähendab see pikemat ooteaega, raviasutusele aga saamata
jäänud tulu ja katteta kulusid. Raviasutustes, kus kasutatakse tulemuspalga
süsteemi ning “ tühjalt istutud ” töötundide eest palka ei maksta, tähendab
patsiendi tulemata jätmine eriarstile ka väiksemat kuupalka. Suur
tulematajäänute osakaal seab kahtluse alla ravijärjekorra info vastavuse
tegelikule nõudlusele. Patsient võib olla ühel ajal registreeritud mitme asutuse
ravijärjekorda. Mida teeb eriarst, kui patsienti ei tule? Küsitleti 77 eriarsti
neljal erialal (günekoloogia, oftalmoloogia, ortopeedia ja
otorinolarüngoloogia). Vahel registreeritakse patsiente rohkem eeldatavate
tulematajätjate arvel. Siiski ei saa sellist planeerimist õigeks nimetada, sest
kuigi keskmine tulematajätnute protsent on teada, on iga üksikut päeva võimatu
ennustada - kohale võivad tulla kõik patsiendid. Auditi vaatlustestidel selgus,
et sageli on vastuvõtule mitteilmumise põhjus registratuuride ülekoormus.
Inimene ei saa registratuuriga ühendust ega teatada oma tulemata jätmisest.
Olukorda leevendaks raviasutuste registratuuride suurem jõudlus, samuti tuleks
patsientidele luua lisavõimalusi oma tulemata jätmisest teatada (nt e-posti
teel, mis vähendaks registratuuride telefonikoormust). Kui tegu on pika
järjekorraga, võiks raviasutus näiteks kaks päeva enne vastuvõtuaega ise
patsiendilt tuleku kohta kinnitust pärida. Raviasutuste hinnangul kulutaks
kontaktivõtmine liiga palju ressursse, kuid ei tohi unustada, et helistamiskulud
on suhteliselt väikesed, võrreldes raviteenuse eest saamata jäänud tuluga.
Probleemi võimendab patsiendi andmete puudulik vormistamine. Äsja mainitud
kinnituse küsimine pikkade järjekordade puhul on praegu võimatu, sest
registreerides ei võeta patsientide kontaktandmeid, kuigi sotsiaalministri
määrus seda nõuab. Raviasutused registreerivad paljudel juhtudel järjekorda
ainult nime alusel, mistõttu inimene jääb sisuliselt anonüümseks ega vastuta
millegagi, kui ta vastuvõtule tulemata jättes häirib teiste patsientide ja
raviasutuse tegevust. Anonüümsust vähendaks registreerimine perearstide
vahendusel. Samuti usub Riigikontroll, et patsientide korrektsust ja lojaalsust
mõjutab raviasutuste klienditeeninduse arenemine. 3 Sotsiaalministri 21.12.2001.
a määrus nr 149 “ Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded ” (§ 7 lg 2).
Raviasutused kardavad, et kui registreerimine muutuks Interneti-põhiseks,
suureneks vastuvõtust loobuvate patsientide hulk veelgi, sest inimestel oleks
võimalus end ilma omapoolse kohustuseta järjekorda panna. Riigikontrolli
hinnangul on raviasutusel võimalus nõuda Interneti kaudu registreerida soovijalt
vajalike andmetega ankeedi täitmist. See tagaks isiku- ja kontaktandmete
olemasolu ravijärjekorras ning võimaluse patsiendiga vajadusel ühendust võtta.
Riigikontrolli auditi “ Ambulatoorse eriarstiabi nõudluse jälgimine ” aruandega
on täismahus võimalik tutvuda riigikontrolli kodulehel Töötajate vaba liikumise
kehtestamine 1958. aastal Rooma lepinguga sätestatud Euroopa Majandusühenduse
eesmärk oli tagada liikmesriikide majandusedu ühtse turu kaudu. Ühisturu
kindlustamiseks kehtestati Euroopa Ühenduse piires neli vabadust: kapitali,
kaupade, teenuste ja töötajate liikumise vabadus. Töötajate vaba liikumise
tagamisega loodeti, et ühisturg toimib tänu sellele tõhusamalt. Algselt kehtis
vaba liikumise põhimõte ainult Euroopa Liidu kodanikest töötajate kohta, kuid
nüüdseks on see laienenud kõikidele liikmesriigi elanikele, sealhulgas ka
liikmesriigis elavatele kolmandate riikide kodanikele. Rooma lepinguga
sätestatud Euroopa Ühenduse pädevus sotsiaalpoliitika vallas on ühel või teisel
moel seotud ühisturu ehitamisega. Seejuures on Euroopa Ühenduse
sotsiaalpoliitikal olnud neli keskset põhimõtet: 1) meeste ja naiste võrdne
kohtlemine, 2) sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine, 3) ohutu ja
tervisliku töökeskkonna tagamine, 4) võrdsete töötingimuste tagamine.
Sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine võõrtöötajate ja nende
perekonnaliikmete suhtes on olnud selgelt turuorientatsiooniga abinõu. Kui
teistesse liikmesriikidesse siirdunud töötajad kaotaksid oma varasemate
töösuhete kaudu omandatud sotsiaalkindlustusõigused, siis ei toimuks tegelikult
ka riikidevahelist liikumist. Oluliseks takistuseks oleks ka asjaolu, kui
võõrtöötajate õigused oleksid väiksemad asukohamaa töötajate õigustest. Seetõttu
ongi koordineeritud erinevate liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme, et
säilitada ühest riigist teise liikuva töötaja sotsiaalkindlustusõigused ning
välistada töötaja diskrimineerimine, kui ta läheb tööle teise liikmesriiki.
Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine 1 Isikute ringi, kelle suhtes
määrus kehtib, laiendati 2003. aasta juunis. Tööjõu vaba liikumise põhimõtte
elluviimiseks võeti 1971. aastal vastu erinevate riikide
sotsiaalkindlustussüsteeme koordineeriv Euroopa Nõukogu määrus 1408/712 ja 1972.
aastal selle rakendusmäärus 574/72. Nimetatud määrus on kehtiv, siduv ja
otseselt rakendatav ilma ratifitseerimiseta üheski liikmesriigi parlamendis.
Määrus reguleerib kõiki sotsiaalkindlustuse valdkondi (haigus- ja
emadus-hüvitisi; invaliidsus-, vanadushüvitisi; toitjakaotushüvitisi;
tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitisi; matusetoetusi; töötushüvitisi ja
peretoetusi), kuid artiklis on keskendutud ainult selle ühele osale - haigus- ja
emadushüvitistele. Haigus- ning emadushüvitiste koordineerimist reguleerivad
põhisätted sisalduvad määruse 1408/71 artiklites 18-36. Nende administratiivset
rakendamist puudutavad sätted sisalduvad määruse 574/72 artiklites 16-34 ning
93-95. Toodud sätted käsitlevad kolme põhiprobleemi: 1) väljaspool pädevat riiki
elavate kindlustatute õigus rahalistele hüvitistele; 2) õigus saada väljaspool
pädevat riiki osutatud raviteenuste eest rahalisi või mitterahalisi hüvitisi; 3)
haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitiste riikidevaheline kompenseerimine.
Eesti peab hakkama määruse sätteid rakendama alates 1. maist 2004. Euroopa Liidu
koordinatsioonireeglid ei nõua Eestilt oma sotsiaalkindlustus-süsteemi muutmist
või hüvitiste suurendamist. Määruse rakendamisega kaasnevad siiski
lisakohustused ega -kulutused Eesti sotisaalkindlustussüsteemile. Samuti tasub
meeles pidada, et sotsiaalkindlustusreeglid ei tähenda üksnes kohustusi Eestile
teiste liikmesriikide kodanike suhtes, vaid annavad ka meie kodanikele teistes
liikmes-riikides õigusi, mida neil seni ei ole olnud. Mitterahaliste
haigushüvitiste põhireeglid Määrus sätestab palju erandeid olenevalt sellest,
kas isik on töötaja, füüsilisest isikust ettevõtja, lähetatud töötaja,
hooajatöötaja, piirialatöötaja, töötu (kusjuures eristatakse veel osaliselt
töötut ja täielikult töötut), tööotsija, pensionär, pensionitaotleja, diplomaat,
laevapere liige, riigiteenistuja, üliõpilane või eespool nimetatud töötajate
pereliige. Kõikide nimetatud isikurühmadega kaasnevaid erandeid ei ole artiklis
kirjeldatud, kuid põhireeglitest on antud ülevaade. 2 Vastavad õigusaktid leiab
aadressilt europa.eu.int/eur-lex/en/index.html. 3 Rahaliste hüvitiste all
peetakse silmas töövõimetushüvitisi (Eestis haigushüvitis, sünnitushüvitis,
lapsendamishüvitis, hooldushüvitis). 4 Mitterahaliste hüvitiste all peetakse
silmas tervishoiuteenust (Eestis kuulub mitterahalise hüvitise alla ka rahas
välja makstav hambaraviteenuse hüvitis ning täiendav ravimihüvitis). 5 Määruses
kasutatavad hüvitiste nimetused ei pruugi kokku langeda siseriiklikes
süsteemides kasutatavate hüvitiste nimetustega. Siseriiklike hüvitiste
liigitamisel määruse hüvitisteks tuleb lähtuda hüvitise iseloomust. Hüvitisi on
iseloomustatud mitmetes Euroopa kohtulugudes kui ka määrusetõlgendamiseks vastu
võetud otsustes. Kohe vajalik arstiabi teises riigis viibijale Nende Eesti
inimeste jaoks, kes ei kavatse kas või ajutiseltki mõnda teise liikmesriiki
reisida, ei muutu midagi. Nendele, kes lähevad Eestist euroliidu maadesse kas
turistina või sinna elama, laienevad aga ravikindlustusõigused ehk õigus saada
kohe vaja-minevat arstiabi teises liikmesriigis viibides. Õigused laienevad aga
ainult sel juhul, kui isik on Eesti Haigekassas kindlustatud. Ka need Eestis
ravikindlustust omavad inimesed, kes viibivad teises liikmesriigis turistina,
hakkavad saama kohe vajaminevat arstiabi võrdsetel tingimustel tolles riigis
kindlustatutega. Kohe vajaminevat arstiabi osutatakse vastavalt viibimisriigi
seadustele ja niisuguses korras, nagu oleks isik kindlustatud seal riigis. See
tähendab, et Eesti kindlustatu peab teises riigis kohe vajaminevat arstiabi
saades toimima ka ravi eest tasumisel täpselt samamoodi nagu vastava riigi
kindlustad kodanikki. Mõnes riigis tuleb maksta patsiendi omavastutustasu,
teises riigis on jällegi süsteem, kus inimene maksab kõigepealt ise ravi eest
täies ulatuses ja esitab siis taotluse hüvitise saamiseks teda kindlustanud
riigi ravikindlustusega tegelevasse asutusse. Vaid üksikud riigid ei ole
vältimatu arstiabi osutamisel kehtestanud patsiendi omavastutustasu ja arstiabi
on isikule täies ulatuses tasuta. Siinjuures on ajutiselt teises riigis
viibivatele pensionäridele tagatud suuremad õigused: pensionäridel on õigus
saada mitte ainult kohe vajaminevat, vaid üldse vajaminevat arstiabi. Samamoodi
hakkavad Eesti raviasutused osutama kohe vajaminevat arstiabi teisest riigist
turistidele ning vajaminevat arstiabi teisest riigist siin viibivatele
pensionäridest külalistele. Selleks et teha kindlaks isiku õigused vastavalt
määrusele, on kasutusel vormi-kohased tõendid, mis näitavad, missugusel
ajaperioodil ja millises mahus on isik kindlustatud. Näiteks kohe vajaminevat
ravi peavad vastavalt määrusele saama isikud, kellel on kaasas vormikohane tõend
E 111. Pensionäridel, kellel on õigus vajaminevale arstiabile, peab olema kaasas
vorm E 111+. Haigus- ja emadushüvitiste osas on kasutusel ligikaudu 20 erinevat
vormi. Raviasutused peavad hakkama tegelema aga ainult mõnega neist.
Vormikohastelt tõenditelt saab ka teavet selle kohta, kes on selle isiku
arstiabi kulude lõplik kandja. Loomulikult ei hakka kulusid tagasi nõudma
raviasutus, vaid seda hakkab tegema Eesti Haigekassa, olles eelnevalt tasunud
juba siinsele ravi-asutusele. Teises riigis ajutiselt viibiva Eesti Haigekassa
kindlustatu arstiabi eest hakkab vastavalt ravi osutanud riigi tegelikele
kuludele maksma Eesti Haigekassa. Teine riik esitab haigekassale tegelikud kulud
iga isiku eest eraldi teatud vormikohasel tõendil. Arstiabiga kindlustatus
teises liikmesriigis elades Teise liikmesriiki elama mineva pensionäri,
üliõpilase, töötu, lähetatud töötaja ja ka kõikide nende pereliikmete
kindlustajariigiks jääb mitmel juhul Eesti. See tähendab, et teises riigis
elades hakkavad need inimesed seal küll saama arstiabi võrdsetel tingimustel
sealsete kindlustatutega, kuid kindlustajariigina maksab Eesti teisele riigile
nende isikute ravikulude eest. Näiteks kui keegi lähetatakse Eestist
Suurbritanniasse tööle, siis jääb selle isiku kindlustajariigiks Eesti.
Lähetatud töötajal on õigus saada raviteenust Suurbritannias vastavalt
kehtestatud korrale, kuid tema ravi eest maksab siiski Eesti. Lähetatud töötaja
puhul makstakse arstiabi eest vastavalt tegelikele kuludele. Teise liikmesriiki
vanaduspõlve veetma minevale Eesti pensionärile hakkab Eesti eksportima pensioni
ja seetõttu jääb ikkagi Eesti selle pensionäri kindlustaja-riigiks.
Kindlustajariigina maksab Eesti pensionäri uuele elukohariigile selle pensionäri
eest tema elukohariigi keskmist ravikulu. Samuti makstakse keskmist ravikulu
pensionäri pereliikmete eest, kui nad elavad muus riigis, kui seda on
kindlustajariik. 6 Raviasutuste kohustus normide täitmisel on samasugune nagu
praegu kehtivate välislepingute osas: raviasutus peab tegema vastavast vormist
koopia, mille saadab Eesti Haigekassale. Loomulikult peab raviasutus teadma,
millises ulatuses arstiabi teatud vormi osutatakse. Vastav koolitus
raviasutustele toimub enne 1. maid 2004. 7 Keskmise ravikulu maksmine toimub iga
pensionäri teises riigis elatud kuu eest. Kui pensionär elab teises riigis 5
kuud, siis tuleb teisele riigile maksta ka 5 kuu eest keskmist ravikulu, nagu
keskmine ravikulu sellel kalendriaastal seal riigis on. Kulude reaalne maksmine
toimub vähemalt aastase nihkega, kuna keskmist ravikulu teatud aasta kohta on
võimalik arvutada aasta möödudes. Keskmised ravikulud riigiti aktsepteeritakse
kõikide riikide poolt. Iga riigi keskmine ravikulu peab olemaavaldatud Euroopa
Ühenduse Teatajas, alles siis saab teisele riigile hakata tagasimakse nõudeid
esitama. Töötutel on õigus teises liikmesriigis tööd otsida kuni 3 kuud. Kui
Eesti maksab selle aja eest tööotsijale töötuskindlustushüvitist, siis see
tähendab, et isiku kindlustajariigiks jääb Eesti ning Eesti Haigekassa maksab
teisele riigile töötu võimaliku ravi eest vastavalt tegelikele kulutustele. Ka
Eesti raviasutused osutavad arstiabi teise riigi kindlustatule, kes elab Eestis.
Eesti Haigekassale tasub teine riik ravikulude eest olenevalt isiku kuuluvusest
eespool loetletud rühma kas siis tegelikku ravikulu või keskmist ravikulu8.
Plaaniline arstiabi Eestis ravikindlustuskaitset omavatele isikutele jäävad
teises liikmesriigis plaanilise arstiabi saamiseks kehtima samasugused reeglid
nagu praegugi. Teises riigis plaanilise arstiabi saamiseks tuleb selleks
eelnevalt taotleda haigekassa nõusolekut. Sel juhul katab haigekassa taotleja
ravikulud. Kui inimene esitab hüvitamise taotluse või raviarve pärast teenuse
osutamist selleks eelnevalt kokku leppimata, siis haigekassa ravikulusid ei
korva. Plaanilise arstiabi saamiseks annab kindlustajariik kaasa vormikohase
tõendi E 112. Tõendile märgitakse ajaperiood, kui tõend kehtib, ning teenuse
nimetus, mille saamiseks vorm on esitatud. Kui pädev asutus vormi väljastab,
siis võtab ta endale kohustuse ka vastava teenuse eest maksta. Põhireegel
rahaliste hüvitiste maksmiseks Rahaline hüvitis makstakse Eestist teise Euroopa
liikmesriiki lähetatud töötajatele. Lähetatud töötaja on tööle lähetatud teise
riiki, kuid tema tasutud maksud laekuvad Eestisse ning seetõttu jääb Eesti tema
kindlustajariigiks. Lähetatud töötaja saab riigis, kus ta töötab, arstiabi
vastavalt selle riigi seadustele. Rahalise hüvitise puhul jäävad aga tema suhtes
pädevaks kindlustajariigi seadused, s.t kui lähetatud töötaja haigestub, siis
töövõimetushüvitist hakkab talle maksma Eesti Haigekassa vastavalt Eesti
ravikindlustuse seadusele. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise sätted
kehtivad ka teisest liikmes-riigist Eestisse tööle tulevale isikule, kellel
Eestis eelmisel kalendriaastal tulu puudus. Näiteks, kui isik ei ole lähetatud
töötaja, vaid on Eesti Haigekassas kindlustatud kui Eestis töötav isik ning
pärast mitmekuulist töötamist ta haigestub, siis määrus ei nõua, et
haigushüvitise arvutamisel tuleb arvesse võtta selle töötaja eelmisel
kalendriaastal teises riigis teenitud tulu. Seetõttu arvutatakse tema
haigushüvitise suurus alam-palgalt. Samuti ei võeta sünnitushüvitise arvutamisel
arvesse töötaja teises riigis teenitud tulu. Euroopa Nõukogu määrusesse 1408/71
tehtavad muudatused Juba pea aasta on Euroopa Liidu võõrtöötajate
sotsiaalkindlustuse halduskomisjon töötanud määrusesse tehtavate muudatustega.
Esimesed muudatused jõustuvad 2004. aasta juunist. Haigus- ja emadushüvitiste
ossa tehtavad olulisemad muudatused on järgmised: 1. Emadushüvitiste kõrval
tuuakse määrusesse ka isadushüvitised. 2. Välja on jäetud palju erisätteid
(näiteks töötute erisätted), mitmed erinevad kindlustatute grupid on viidud
üldtermini alla kindlustatud isikud. 3. Kaob erinevus kohe vajamineva ja
vajaliku arstiabi vahel: kindlustatul, kel on E 111 vorm, on õigus pöörduda
ajutises asukohariigis tervishoiuteenuse osutaja poole ja saada arstiabi, mida
ta oma terviseseisundist tingitult vajab. Et pädev riik ravikulud hüvitaks, peab
tervishoiuteenuse vajadus olema meditsiiniliselt põhjendatud ning seejuures
võetakse arvesse eeldatava viibimise kestust teises riigis ja tervishoiuteenuse
liiki.9 4. Riigid, kus ei arvutata arstiabi maksumust konkreetsete tegelike
kulutuste alusel, võivad teisele riigile raviarved esitada selles riigis
määratud keskmise ravikulu alusel. Riigid, kus Euroopa Nõukogu määrus 1408/71
alates 1. maist 2004 kehtib, on Austria, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa,
Saksamaa, Suurbritannia, Kreeka, Holland, Iirimaa, Island, Itaalia,
Liechtenstein, Luksemburg, Norra, Portugal, Hispaania, Rootsi, Šveits, Küpros,
Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi ja Eesti. 8 Kui
teine riik maksab Eestis elava isiku eest Eesti Haigekassale keskmist ravikulu,
siis haigekassa maksab omakorda raviasutusele ikkagi vastavalt tegelikule
tervishoiuteenuse kulule.9 Selle sätte juurde töötatakse välja ka otsus, mis
aitab tõlgendada, mida need kolm tingimust täpsemalt tähendavad. Tartu Ülikooli
nõukogu valis oma koosolekul 29. augustil 2003 Tartu Ülikooli pediaatria
korralise professori kohale Vallo Tillmanni. V. Tillmann sündis 28. augustil
1963. a. Ta lõpetas kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1988. a.
1988.-1989. a viibis ta internatuuris Tartu Riikliku Ülikooli kliinilises
lastehaiglas. 1989.-1993. a töötas ta Keila Haiglas, viimasel kahel aastal
pediaatria osakonna juhatajana. Alates 1994ndast kuni 2001. a töötas V. Tillmann
Suurbritannias Manchesteri ja Sheffieldi Ülikooli lastehaiglas. Seal läbis ta
täienduskoolituse laste endokrinoloogia erialal. Meditsiinidoktori kraadi
kaitses ta Manchesteri Ülikoolis 2000. a. Doktoritöö teemaks oli laste
lühiajalise kasvamise metodoloogilised, biokeemilised ja kliinilised aspektid.
Alates 2001. a oktoobrist on ta tagasi Eestis ning töötab TÜ lastekliiniku
vanemteadurina ja TÜ Kliinikumi lastekliiniku arsti-õppejõuna. Vallo Tillmanni
uurimistööd on seotud endokriinsüsteemi häiretega lastel: kasvuhormooni
puudulikkus, enneaegne ja hiline puberteet, suhkruhaigus lastel, selle
raviprobleemid jt. Ta on kokku avaldanud 23 teaduslikku artiklit, olles
esimeseks autoriks neist 12 publikatsioonis. Kõik artiklid on ilmunud olulistes
ajakirjades. Tema töid on tsiteeritud 225 korral. Tartu Ülikooli Kliinikumi
lastekliiniku juhatajana töötab professor V. Tillmann alates 1. oktoobrist 2003.
MÕELGE KAASA Naha sügelemine säärte eespindadel. Säärte eespindade pruritus.
Haigusjuht ja kommentaar 72aastast naist on kolme viimase aasta vältel häirinud
säärte eespindade naha sügelemine. See on tavaliselt süvenenud talvel, mil
säärte nahk tundub iseäranis kuivana ja sunnib patsienti seda sageli kratsima.
Viimase 6 kuu jooksul on säärte eespindade naha värvus muutunud ja selle pinnal
on ilmnenud mitmed väikesed sõlmjad moodustised. Patsient on käinud perearsti ja
ka dermatoloogi vastuvõtul. Ordineeritud ravimid (klemastiin ja teised
antihistamiinsed vahendid) on toonud vaid ajutist leevendust. Patsient on
eakohaselt terve, perearst on teda kontrollinud võimaliku diabeedi ja
hüpertüreoosi suhtes. Ta on käinud ka maarohtusid jagava targa juures, kuid abi
ei ole saanud. On kujunenud arvamus, et põhjus on närvides. Läbivaatusel ilmneb,
et tegemist on füüsiliselt ja vaimselt hästi säilinud aktiivse eluhoiakuga
naisega. Ta jalasäärte eespinnad on kaetud lamedate (lihhenoidsete)
punakas-pruunide naastudega, mis on omavahel kohati laatunud. Nahapind on terve,
erilist karvkatet (hüpertrihhoosi) säärtel ei ole. Kommentaar Pruritus on
vanemaealiste isikute sage kaebus. Kuigi see sümptom võib viidata tõsis-tele
somaatilistele haigustele, jääb põhjus enamikul juhtudest ebaselgeks. Tegelikult
on sügelemistunne evolutsioonis kujunenud kasulik notsitseptsioon, mille
eesmärgiks on olnud eemaldada nahalt kahjulikke agenseid, nt parasiite ja
ärritavaid taimeosiseid. Samas on püsiv pruritus ebameeldiv aisting, mis võib
kutsuda esile füüsilise ja vaimse kurnatusseisundi (1, 2). Tänapäeval puudub
lõplik teave sügelemist tajuvatest retseptoritest ja nende tsentraalsest
seotusest. Ilmselt soodustab selle nähtuse ilmnemist vanemas eas nii naharakkude
(keratinotsiitide) uuenemise aeglustumine kui funktsionaalsed ja orgaanilised
muutused närviaparaadis. Andmed näitavad, et sügeleva naha kratsimine soodustab
amüloidi moodustamist degenereeruvatest keratinotsüütidest. Amüloidi ladestumine
nahas moodustab lamedaid paapuleid ning nahapind omandab ülal kirjeldatud
välimuse. Seetõttu tuleb vältida kratsimist, eriti igasuguste (selja)
sügamisvahendite kasutamist. Eelkirjeldatud haigusjuhu korrektne diagnoos on
lihhenamüloidoos (ka krooniline lihtlihhen ehk salakoi ja pruurigo ehk sügatõbi
- Lichen simplex chronicus and prurigo, L28), kuid see on vaid protsessi väline
avaldus. Patsiendil soovitati regulaarselt kasutada nahka pehmendavaid
hüdrofiilseid kreeme ja vältida kratsimist. Aja jooksul pruritus vähenes, kuid
naha välised muutused ei taandarenenud. Pruritus'e ravis soovitatakse kasutada
antihistamiinsed vahendeid, eelistatavalt neid, millel puudub sedatiivne toime
(loratadiin). Siiski on kõige olulisem naha hea hooldus (igapäevane pesemine ja
hüdrofiilsed kreemid) ning fototeraapia. Empiiriline kogemus on näidanud, et
kasu võib olla ka akupunktsioonist. Eesti Arstide Liidu vastvalitud eestseisus
kogunes oma esimesele koosolekule 16. detsembril Tallinnas. Tavapäraselt olid
kutsutud ka lahkuvad eestseisuse liikmed. Jõulueelsele pisut pidulikumale
meeleolule vaatamata tuli arutleda üsna tõsistel teemadel, mille ühine nimetaja
on tegevus 2004. aastal. Jaanuari lõpus on kavas perearstide seltsi ja arstide
liidu juhatuse kohtumine, rääkimaks läbi perearstide EALiga ühinemisega seotud
küsimusi. Loodetavasti peagi teoks saav liitumine suurendab arstkonna ühtsust
ning annab arstide liidule paremad võimalused kõigi tohtrite huvide eest seista.
Seda ka kohe-kohe algavatel järjekordsetel palgaläbirääkimistel, kus just
perearste arvestades on põhjust peale haiglate liidu osaleda ka Haigekassal.
Kindlasti peab arstide palgakokkulepe hakkama kehtima kõigile arstidele, kes
töötavad arsti kvalifikatsiooni nõudval ametikohal, olgu see siis eraõiguslikus
haiglas või riigiametis. EAL palga-läbirääkimiste delegatsiooni arvati Andres
Kork, Indrek Oro, Diana Ingerainen ja Toomas Kariis. Kaugem eesmärk on saavutada
arstide töötasuks kahekordne Eesti keskmine palk, kuidas selleni jõuda ja
missugused numbrid suudetakse välja võidelda sel aastal, see peaks selguma suve
hakul. Arstide Liit on otsustanud osaleda ühiskondliku leppe foorumi töös, kus
meid esindab rahvatervise töörühmas Peeter Mardna ning hariduse, teaduse ja
kultuuri töörühmas Vallo Volke. Alanud aastal tahab eestseisus tõsiselt tegelda
arstide põhiõiguste kaitsmisega. Nende hulka kuulub retseptiõigus, millega on
probleeme eriti juunioridel ja seenioridel. Residentidel keelab Haigekassa välja
kirjutada soodusretsepti, samuti peaks esmaselt eriarsti antud retsepti saama
pikendada ka teise eriala arst, see hoiaks kokku nii arstide kui patsientide
aega. Pensionil kolleegid soovivad õigust kirjutada retsepti pro auctore, mida
nad praeguste seaduste järgi teha ei tohi. Eestseisusel tuleb tihe tööaasta ja
lisaks ülaltoodule tuleb tegelda veel paljude küsimustega. Täies hoos on
ettevalmistused 15. ja 16. aprillil Tallinnas Salme kultuurikeskuses toimuvateks
Eesti Arstide Päevadeks, kuhu on teretulnud kõik tohtrid. Lembit Roostar 70
Lembit Roostar on sündinud 1. veebruaril 1934 Virumaal Mäetaguse külas. Ta õppis
Iisaku 7klassilises koolis, 1953. aastal lõpetas Jõhvi Keskkooli. Aastatel
1953-1959 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas. Ülikooli
lõpetamise järel mobiliseeriti Lembit Roostar Nõukogude armeesse. Riia
Sõjaväehospidalis spetsialiseerus ta sõjaväearstiks. 1959.-1967. a teenis L.
Roostar arstina Hiiumaal, Riias ja Valgevenes. 1967.-1969. a oli
kirurgiaosakonna ordinaator Riia Sõjaväehospidalis. 1969. a kaitses ta
meditsiiniteaduste kandidaadi väitekirja teemal “ Aordi bifurkatsiooni ja
jäsemete magistraalarterite emboolia ja ägeda tromboosi ravist ”. Aastatel
1970-1975 töötas ta kirurgiaosakonna juhatajana Tartu Sõjaväehospidalis. Samal
ajal valmis tal doktoriväitekiri Tartu Toome Haavakliiniku baasil teemal
"Kliinilis-biokeemilised muutused jäsemete ägeda isheemia puhul", mille
kaitsmine toimus 1976. aastal Tartu Ülikoolis. Aastatel 1976-1978 oli ta
kirurgiaosakonna ülem välisõjaväehaiglas Mongoolias; 1978-1981 õppejõud S. M.
Kirovi nim Sõjameditsiini Akadeemias Leningradis; 1981-1984 võttis osa
Afganistani sõjast, kus oli Afganistani armee pea-kirurgi konsultant ja
peakirurg; 1984-1990 õppejõud Sõjameditsiini Akadeemias ja kateedriülema
asetäitja. 1990. aastal vabanes Lembit Roostar armee teenistusest, samal aastal
valiti ta Tartu Ülikooli hospitaalkirurgia kateedri juhatajaks. 1992. ja 1997.
aastal valiti ta kardioloogia kliiniku kardiotorakaalkirurgia õppetooli
juhatajaks ning kardiotorakaalkirurgia ning veresoontekirurgia korraliseks
professoriks. Alates 1999. aasta 31. augustist on L. Roostar TÜ
emeriitprofessor. Lembit Roostar on avaldanud 518 teaduspublikatsiooni ja 8
monograafiat, enamus neist käsitlevad sõjakirurgia tänapäeva probleeme. Tema
töid on tõlgitud inglise, vene jt keeltesse. Ta on esinenud ettekannetega ja
loengutega paljudes välis-maa ülikoolides, korraldanud erialaseid
täienduskursusi kaitseministeeriumi ning piirivalveameti meditsiinitöötajatele.
Aastail 1995-1998 oli ta Balti Kirurgide Assotsiatsiooni president. Ta on 1996.
aastal rajatud Eesti Seeniorkirurgide Seltsi asutajaliige. Juubilar on abielus,
abikaasa Ilvi on kodune, poeg Sulev töötab välisministeeriumis, tütar Tiina on
kooliõpetaja. Soovime juubilarile palju õnne sünnipäevaks, jõudu ja
vastupidavust järgnevateks aastateks! Eesti Seeniorkirurgide Seltsi juhatuse ja
tegevliikmete nimel Eduard Viira Tähti Saar 60 30. jaanuaril tähistas oma
juubelit teenekas arst ja õppejõud Tähti Saar. Juubilar on sündinud Viljandis,
kuid tema haridustee on kulgenud peaasjalikult Tartus. 1962. aastal lõpetas ta
kuldmedaliga Tartu I Keskkooli (praegune Hugo Treffneri Gümnaasium) ning 1968.
aastal cum laude Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Olles omandanud anestesioloogi
eriala, asus juubilar tööle Kuressaare Haiglas. Tartu vaim aga jätkas
kummitamist ja 1971. aastal naasis juubilar ülikoolilinna, kus jätkas tööd
anestesioloogina Tartu Kliinilises Haiglas. Nii nagu ühele ülikoolihaigla
arstile kohane, pühendus Tähti Saar paralleelselt kliinilise tööga ka õppe- ja
teadustööle ning ta on alates 1979. aasta märtsikuust kuni praeguse ajani
töötanud arsti-õppejõuna selle sõnapaari kõige otsesemas tähenduses. Ta on
avaldanud üle 80 teadustöö, “ nupukese ”, nagu juubilar ise armastab neid
kutsuda. Ilmselt ei ole alates 1980. aastatest Tartu Ülikooli arstiteaduskonna
lõpetanute seas kedagi, kes ei teaks õppejõud Tähti Saart ega poleks osalenud
tema emotsionaalsetes praktikumides. Samuti võib üsna julgelt väita, et enamik
praegu riigis praktiseerivatest anestesioloogidest on juubilarilt ühel või
teisel viisil saanud erialaseid näpunäiteid. Eriti suur on Tähti Saare panus
kardioanesteesia ja kardiointensiivravi, samuti pulmonoloogilise intensiivravi
ja lasteanesteesia arengusse Eestis. Lisaks aktiivsele erialasele tegevusele
ning pikaaegsele õppejõustaažile on Tähti Saar särav ja meeldejääv isiksus ka
väljaspool haigemaja seinu. Kogu elu on ta olnud kiindunud muusikasse ja
kirjandusse. Omades laialdast silmaringi, on juubilar suurepärane
vestluspartner. Armastus looduse ja lillede vastu on väljundi leidnud mõnusas
maakodus Põlvamaal. Me soovime, et aastad juubilarile endiselt liiga ei teeks,
et tervis oleks püsivalt hea, et jätkuks aega ja energiat olla parim vanaema oma
kallile Kristiinale ja Katariinale. Õnnitleme säravat isiksust ning soovime
jätkuvat koostöölusti paljudeks aastateks. Õpilaste ja kolleegide nimel Eve Int,
Peeter Tähepõld ja Joel Starkopf Pärast pikka rasket haigust suri 89. eluaastal
Helsingi Ülikooli professor ja Tartu Ülikooli audoktor Maxim (Max) Siurala.
Professor Siurala osales viimase eluaastani aktiivselt gastroenteroloogia-alases
teadustöös. Tema juhitud töörühmal oli pikaaegne koostöö Tartu Ülikooli
gastroenteroloogidega. Tema ja professor Kaljo Villako juhitud töörühmade
kroonilise gastriidi haigete pika-ajalise jälgimise tulemused on unikaalsed kogu
maailmas ning said uue tähenduse gastriiditekitaja Helicobacter pylori
avastamise järel. Veel kaks aastat tagasi esines Max Siurala Eesti-Soome
gastroenteroloogide koostööle pühendatud sümpoosionil Tallinnas. Max Siurala
isapoolse suguvõsa juured ulatuvad vene aadelkonda, mistõttu ta rääkis vabalt
vene keelt ja oli ka teistes suuremates Euroopa keeltes vaba suhtleja. Ta
alustas oma arstikarjääri maa-arstina Pertunmaal 1945. a. Pärast
meditsiinidoktori väitekirja kaitsmist spetsialiseerus ta sisehaiguste arstiks -
gastroenteroloogiks. Max Siurala oli üheks Soome gastroenteroloogide seltsi
asutajaks. Aastatel 1965-1971 oli ta seltsi juhataja. Enamik Soome
gastroenterolooge on tema õpilased. Pikka aega töötas ta Helsingi Ülikooli
haigla gastroenterolooga osakonna ülemarstina, 1970. aastast professorina. Max
Siurala siirdus pensionile 1976. a. Max Siurala oli üks rahvusvaheliselt
tuntumaid Soome arstiteadlasi. Ta valiti Bologna ja Tartu Ülikooli audoktoriks,
ta oli Kuningliku Meditsiiniseltsi liige (Fellow of Royal Society of Medicine),
ta kuulus Euroopa Gastroklubisse, ta oli Soome, Rootsi, Baieri, Ungari ja
Inglismaa gastroenteroloogide seltside auliige ning Soome sisearstide seltsi
auliige. Max Siurala valiti 1982. a ülemaailmse gastroenteroloogide seltsi
aupresidendiks. Tema loodud gastroenteroloogide koolkond on pälvinud
rahvusvahelise tunnustuse. Professor Max Siuralat iseloomustas nooruslik
entusiasm, kursisolek kõige uuega oma erialal. Kõige iseloomulikumaks näiteks
oli kaasaminek Helicobacter pylori uuringutega kohe pärast selle bakteri
avastamist. Kui avastati Helicobacter pylori, oli professor Siurala juba
pensionil, aga tema initsiatiivil ja osalusel Soomes korraldatud uuringute
tulemused avaldati 25 artiklina rahvusvaheliselt tunnustatud erialaajakirjades.
Probleemi aktuaalsust peegeldavad ka sel teemal kaitstud kümned
doktoriväitekirjad Soomes ja Eestis. Max Siurala õpilaste initsiatiivil
korraldatakse igal aastal Siurala-nimeline sümpoosion - Circus Siurala, mis oli
oodatud teadusüritus tema kolleegidele Soomes. Sellest on osa võtnud ka
kolleegid Eestist ja teistest Euroopa maadest. Professor Max Siurala armastas
vaikset omaette olemist, olles kirglik kalamees oma kodujärvel. Samal ajal oli
ta ka seltskonnainimene - osav tantsupartner, armastas mängida mandoliini ja
laulda. Meeldejäävad olid tema ühislaulud koos professor Kaljo Villakoga. Max
Siurala oli hea võrkpallimängija ja pälvis selle eest president Mauno Koivisto
aukirja. Meiega jääb alatiseks helge mälestus kolleegist ja sõbrast, Tartu
Ülikooli audoktorist professor Max Siuralast. Eesti kolleegide nimel
Heidi-Ingrid Maaroos Une kvaliteet ja sagedasemad unehäired arstiteaduskonna
üliõpilastel Metronidasooli kontsentratsioon septilises šokis olevate
patsientide vereplasmas ja lihas-koes Elanike rahulolu üldarstiabi korraldusega
2002. aastal Armisongade ravi - muutuste ajastu Suhkurtõve immunoloogilisi
aspekte Mumpsi ja punetiste immunoprofülaktika tulemusi Polütsüstiliste
munasarjade sündroom - kliiniline tähendus Konstantin Konik - kirurg, pedagoog,
riigimees Konkurentsi võimalikkusest Eesti tervishoius Kellele on vaja Eesti
Meditsiiniraamatukogu? Töö kajastab üht osa unehäirete epidemioloogilisest
uuringust, kus on püütud välja selgitada olulisemate unehäirete esinemissagedus
Eesti noorte inimeste seas. 413 uuritust hindas oma une kvaliteeti heaks või
pigem heaks 69,2% (286); rahuldavaks 23,7% (98) ning pigem halvaks või halvaks
7,0% (29). Uuritute halba unekvaliteeti iseloomustasid peamiselt
uinumisraskused, sagedased öised ärkamised ja päevane unisus, mis on insomnia
sagedasemad tunnused. Paljudes maades on tehtud epidemioloogilisi uuringuid, et
välja selgitada erinevate unehäirete esinemissagedus. Uuringud on näidanud,
erinevas eas esinevad erinevad uneaegsed kaebused ja häired (1, 2). Unehäirete
esinemissagedus varieerub piirkonniti. Kolmes Euroopa riigis (Rootsi, Island,
Belgia) korraldatud noorte täiskasvanute unehäirete uuring näitas, et sama
metoodika rakendamisel ei ole unehäirete varieeruvus erinevates piirkondades
kuigi oluline (3). Eesti rahvastiku hulgas on senini unehäireid vähe uuritud,
vaid Eesti Terviseuuringu raames, kus küsitleti inimesi ka mõnede unehäirete
sümptomite kohta (4). Eestis on uuritud ka vanemaealiste unekaebusi (5).
Käesolev töö kajastab ühte osa unehäirete epidemioloogilisest uuringust, mille
korraldasime Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilastel. Töö esimeseks
eesmärgiks oli välja töötada unehäirete sõelküsimustik, mis võimaldab hinnata
une kvaliteeti ja välja selgitada võimalikke unega seonduvaid probleeme. Töö
teiseks eesmärgiks oli välja selgitada, milline on üliõpilaste une kvaliteet
nende enesehinnangu alusel, millised on sagedasemad uneprobleemid ja kuidas need
on seotud une kvaliteediga. Uurimismaterjal ja -meetodid Uuringus osalesid TÜ
arstiteaduskonna I-VI kursuse üliõpilased, kes käisid ajavahemikul 15.
oktoobrist kuni 15. novembrini 2002 loengutel. Uneuuringu küsimustik jagati 515
üliõpilasele, neist 413 tagastasid selle täidetult. Vastanute hulgas oli 318
(77%) naist ja 95 (23%) meest vanuses 19-33 aastat (keskmine vanus 21,3 - 2,5
a). Tartu uneuuringu küsimustik (TUK) Uneuuringu küsimustiku koostamisel
juhindusime Gislasoni ja Jansoni unehäirete epidemioloogilisest uuringust (3),
Partineni põhjamaade uneuuringu küsimustikust (5), Horne-Ostbergi küsimustikust
(6) ning rahvusvahelisest unehäirete klassifikatsioonist. Autorite koostatud
Tartu uneuuringu küsimustik (TUK) koosneb 27 küsimusest, millele vastates tuleb
valida üks viiest vastusevariandist. Erandiks on küsimus magamamineku aja kohta,
millele on 8 vastusevõimalust (ajavahemikul kella 20:00-02:00). Vastused saadi
magamaminemise ja magamajäämise aja, õhtuste harjumuste, öiste ja varahommikuste
ärkamiste, une kvaliteedi ja unega kaasnevate ilmingute, hommikuse tõusmise,
päevase unisuse, päevase magamise ning sobivaima õppetööaja kohta. Oma
harjumuste või unehäire esinemissageduse kohta oli olenevalt küsimusest võimalik
vastata järgmiselt: tavaliselt ei, 1-2 korda kuus, 1-2 korda nädalas, 3-5 korda
nädalas, peaaegu iga päev; või teise variandina: tavaliselt ei, 1-2 korda, 2-3
korda, 3-4 korda, üle 5 korra päevas. Une kvaliteeti hinnati järgmiselt: hea,
pigem hea, rahuldav, pigem halb ja halb. Sobivaimat õppetööaega hinnati
järgmiselt: alati hommikupoolne, pigem hommikupoolne, ei ole vahet, pigem
õhtupoolne, alati õhtupoolne. Küsitud harjumuse või unehäire kestuse kohta olid
võimalikud vastusevariandid 5 min; 5-10 min; 10-30 min; kuni 1 tund ja 1-2
tundi. 413 üliõpilasest hindas oma une kvaliteeti heaks või pigem heaks 69,2%
(286); rahuldavaks 23,7% (98) ning pigem halvaks või halvaks 7,0% (29)
vastanuist (vt jn 1). Üliõpilaste hinnang une kvaliteedile. Spearmani
astakkorrelatsioonid une kvaliteedi ning und iseloomustavate harjumuste,
unehäirete ja kaebuste vahel Une kvaliteedi seos und iseloomustavate harjumuste,
häirete ja kaebustega Uuringu tulemused näitavad (vt tabel 1), et une halvem
kvaliteet on statistiliselt oluliselt seotud uinumisraskustega. Seda
iseloomustab pikem uinumiseks kuluv aeg. Uinumisraskus võib olla tingitud
segavast mürast või ka emotsionaalsest pingest, nt enne eksamit. Samuti seostub
une kvaliteet öiste ärkamistega. See võib olla mõnel juhul põhjustatud
hirmutavast unenäost. Une kvaliteeti hindasid halvaks ka need vastanud, kel oli
harjumus öise ärkamise järel süüa ja kes ei saanud uinuda pärast liiga varajast
ärkamist. Une halb kvaliteet tingis päevase unisuse, vastupandamatu soovi magada
nii loengul/praktikumis kui ka vabal ajal väljaspool õppetööd. Une halb
kvaliteet seostus ka unes jalgadega siplemisega, kuid unes rääkimine, kõndimine,
hammaste kiristamine ega norskamine meie uuringu andmeil une kvaliteediga ei
seostunud. Oluline negatiivne korrelatsioon ilmnes õhtuse uinutitarvitamise ja
une kvaliteedi vahel. Õhtune kohvijoomine une kvaliteeti ei mõjutanud.
Unehäirete erinevate sümptomite esinemissagedus Halvema unekvaliteediga
seostuvate insomniasümptomite esinemissagedus on toodud joonisel 2. Kõige
sagedamini esines öist ärkamist (37,1%), harvem õhtust uinumisraskust ning harva
varajast ärkamist hommikul. Õhtuse uinumisraskuse, öise ärkamise ja varajase
ärkamise järgse uinumisraskuse esinemissagedus uuritavatel. Halva
unekvaliteediga seostuva päevase liiguinumise esinemissagedus on toodud joonisel
3. Kõige sagedamini kurdavad üliõpilased, et päeval vaevab neid liigne unisus
(67,1%), küllalt sagedane on ka hommikune liigunisus (59,0%). Päevaseid uinakuid
teevad peaaegu pooled uurituist (47,8%). Hommikuse ja päevase liigunisuse ning
päevaste uinakute tegemise esinemissagedus. Halva unekvaliteedi tingivad
mitmesugused une ajal ilmnevad häirivad sümptomid, millest osa esineb sagedamini
ja osa harvemini. Unes jalgadega siplemist kurtis 30% uurituist (1-2 korda
nädalas esines see 12,1%-l; 3-5 korda nädalas 12,8%-l; igal päeval/ööl 5%-l
küsitletutest). Hirmutavaid unenägusid nägi 7,7% uuritutest (1-2 korda nädalas
esines see 6,1%-l; 3-5 korda nädalas 1,4%-l; igal päeval/ööl 0,2%-l). Vajadust
öise ärkamise järel süüa märkis 1,7% vastanuist (see esines 1-2 korda nädalas
0,5%-l; 3-5 korda nädalas 1,0%-l; igal päeval/ööl 0,2%-l vastanutest. Une
kvaliteeti ei mõjutanud unes rääkimine, see esines 10,0%-l juhtudest (sagedusega
1-2 korda nädalas 7,3%-l; 3-5 korda nädalas 1,9%-l; igal päeval/ööl 0,8%-l).
Samuti ei mõjutanud une kvaliteeti unes kõndimine (esines 0,4%-l juhtudest),
unes hammaste kiristamist märkis 8,7% vastanutest, une ajal norskamist esines
9,1%-l küsitletutest. Uinutit tarvitasid uuritud harva (2,4% vastanuist, neist
1-2 korda nädalas 1,2%; 3-5 korda nädalas 0,7% ja igal päeval/ööl 0,5%). Õhtuse
kohvijoomise harjumus, mida märkis 15,3% küsitletutest, ei seostunud une
kvaliteediga. Autorite väljatöötatud sõelküsimustik võimaldab hinnata une
kvaliteeti ja välja selgitada unega seonduvaid olulisemaid probleeme. Üle poolte
uuritud üliõpilastest (69,2%) hindas oma une kvaliteeti heaks või pigem heaks.
Vähem kui neljandik uuritutest (23,7%) hindas oma und rahuldavaks ning vaid 7%
üliõpilasi hindas oma une kvaliteeti pigem halvaks või halvaks. Halba
unekvaliteeti iseloomustavad peamiselt uinumisraskused, sagedased öised
ärkamised ja päevane unisus. Need on insomnia sagedasemad tunnused. Uurimistöö
on tehtud Eesti Teadusfondi grandi nr 4635 ja TÜ psühhiaatriakliiniku
sihtfinantseeritava teema nr 0423 toetusel. Arteriaalse vererõhu väärtus muutub
ajas väga kiiresti, mistõttu on oluline vererõhu korrektne mõõtmine, et teha
õigeid otsuseid antihüpertensiivse ravi alustamise vajalikkuse kohta. Vererõhu
pidev mitteinvasiivne registreerimine iga südametsükli kohta annab võimaluse
jälgida kiireid muutusi keskmises vererõhus ja pulsisageduses. Selles töös on
uuritud vererõhu mõõtmise protseduuri mõju mõõdetavale vererõhu väärtusele ning
pulsisagedusele nii hüpertoonikutel kui ka normotoonikutel. Oluline süstoolse ja
diastoolse vererõhu väärtuse langus nii normotoonikutel kui ka hüpertoonikutel
uuringu käigus rahuoleku ajal näitab, et korrektsele vererõhu mõõtmisele peab
eriti tähelepanu pöörama piiripealse ning kerge hüpertensiooni diagnoosi
püstitamisel. Kõrgenenud arteriaalne vererõhk on oluline probleem kogu maailmas
ning vererõhu mõõtmine on üks lihtsamaid ja sagedasemaid protseduure
arstikabinetis. Arteriaalse vererõhu väärtus muutub ajas väga kiiresti,
lühiaegseid vererõhu tõuse võivad põhjustada stress-situatsioonid, ärevus,
füüsiline pingutus ning paljud teised tegurid. Vererõhul on omadus tõusta ka sel
ajal, kui teda mõõdetakse. Eriti ilmne on see tõus meditsiiniasutuses või
meditsiinitöötaja poolt vererõhku mõõtes. Sel juhul räägitakse nn valge kitli
fenomenist (1-3). Korrektne vererõhu mõõtmine on eriti oluline vererõhu
väärtuste juures 120/80 mm Hg. USAs on see JNC VII 2003 juhiste (4) järgi
piiriks normaalse ja prehüpertensiivse vererõhu klassi vahel. Kui vererõhu
selliste väärtuste korral mõõta tegelikust 5 mm Hg madalam rõhk, siis tooks see
USAs kaasa 21 miljoni inimese ravita jätmise, samal ajal kui nihe vastassuunas
allutaks ravile 27 miljonit normotoonikut (1). Rohkem kui saja aasta vältel on
kuldseks standardiks vererõhu mõõtmisel olnud elavhõbe-sfügmomanomeeter.
Viimastel aastatel on üha enam kasutust leidnud ostsillomeetrilisel meetodil
põhinevad pool- ja täisautomaatsed vererõhuaparaadid. Mõlemal juhul on rõhu
mõõtmiseks vajalik mansetirõhu tõstmine oodatavast süstoolse rõhu väärtusest 30
mm Hg kõrgemale, mis võib põhjustada patsiendile ebamugavust või isegi
valuaistingut. See omakorda võib esile kutsuda kardiovaskulaarse reaktsiooni
(cuff-inflation hypertension), s.o vererõhu ja südamesageduse tõusu (5-6).
Vererõhu mõõtmise protseduurist tingitud vererõhu muutust on võimalik jälgida,
registreerides vererõhku pidevalt iga südametsükli kohta. Maailmas on
laialdaselt kasutusel FINAPRES-mõõturid (Ohmeda, USA) (7). Selle mõõturi abil
saadakse andmeid sõrme süstoolse, keskmise ja diastoolse vererõhu kohta. Meile
teadaolevatel andmetel Eestis FINAPRES-mõõtureid kasutusel ei ole. Tartu
Ülikoolis välja töötatud monitorfüsiograafiga UT9201 on aga võimalik pidevalt
mitteinvasiivselt registreerida sõrme keskmist vererõhku, kasutades selleks
modifitseeritud ostsillomeetrilist meetodit (8). Monitoride UT9201 ja FINAPRES
võrdlevad kliinilised katsetused Kuopio ülikooli haiglas andsid hea
mõõtetulemuste kokkulangevuse (9). Uuringu eesmärgiks oli selgitada, kuidas
õlavarrelt ostsillomeetrilise meetodiga vererõhu mõõtmise protseduur mõjutab
sõrme keskmise arteriaalse vererõhu väärtust ja pulsisagedust (PS)
hüpertoonikutel ning normotoonikutel. Uurimismaterjal ja -meetodid Uuringus
osales 36 uuritavat vanuses 40-60 a (vt tabel 1). Uuritavad jagunesid kahte
rühma: hüpertoonikud (11 meest ja 7 naist, keskmine vanus 50,9 a) ja
normotoonikud (9 meest ja 9 naist, keskmine vanus 51,5 a). Kõrgvererõhktõve
diagnoosiga uuritavad olid hospitaliseeritud TÜ Kliinikumi kardioloogia osakonda
hüpertensiivse kriisi tõttu või hüpertensiooniravi korrigeerimiseks.
Kaasnevateks haigusteks olid südame isheemiatõbi (7 uuritavat), rütmihäired (5
uuritavat). Anamneesis oli müokardiit (4 uuritavat), reuma (3 uuritavat) ja
endokardiit (1 uuritav). Hüpertensiooni diagnoos oli neil pandud keskmiselt 10
aastat tagasi ja nad kasutasid regulaarselt antihüpertensiivset ravi.
Monoteraapiana kasutas Ca-antagoniste 4 uuritavat, AKE inhibiitoreid 1 uuritav
ja -blokaatoreid 1 uuritav. 12 hüpertensiooni põdevat uuritavat said
kombineeritud antihüpertensiivset ravi. Kontrollrühma kuuluvatel uuritavatel ei
olnud pandud kõrgvererõhu diagnoosi, neil esines südame isheemiatõbi (4
uuritavat), rütmihäired (3 uuritavat), anamneesis müokardiit (5 uuritavat),
reuma (2 uuritavat). Iga uuritava kohta täideti ankeet, kuhu märgiti
hüpertensiooni diagnoosi olemasolu ja diagnoosimise aeg, ravi, suitsetamine,
kehamassi indeks (KMI). Enne uuringu algust tutvustati uuritavatele uuringu
eesmärki. Selgitati katse sisu ja ajalist järgnevust. Õlavarre süstoolse (SVR)
ja diastoolse vererõhu (DVR) mõõtmiseks kasutati täisautomaatset Omron M4 tüüpi
aparaati, mis vastab Meditsiiniaparatuuri Arendamise Ühingu (Association for the
Advancement of Medical Instrumentation) kvaliteedinõuetele ja on saanud kõrgeima
hinde Briti Hüpertensiooniühingult (British Hypertension Society) (10).
Mansetirõhku tõsteti kõikidel uuritavatel 200 mm Hg-ni. Mansetirõhu automaatne
tõus toimus ligikaudu 8-12 sekundit ja langus 30-50 sekundit, sõltudes süstoolse
vererõhu väärtusest. Seega, kogu mõõtmistsükkel kestis 40-60 sekundit. Sõrme
keskmise vererõhu (KVR) pidevaks registreerimiseks iga südametsükli kohta
kasutati monitorfüsiograafi UT9201 (8). Vasturõhku sõrmemansetis reguleeriti
siin astmeliselt üks kord iga südametsükli järel, nii et pulsi ostsillatsioonid
mansetis oleksid maksimaalsed. Selle tingimuse täitmisel võrdub vasturõhk
mansetis mõõdetava rõhu keskväärtusega (Marey printsiip). Pärast 5minutilist
rahuolekut istuvas asendis mõõdeti kõigil uuritavatel mõlemal õlavarrel vererõhk
ja pulsisagedus Omron M4-ga. Uuringust jäid välja uuritavad, kellel süstoolse
rõhu erinevus käte vahel oli üle 20 mm Hg. Hilisemates arvutustes võeti aluseks
Omron M4-ga vasakult õlavarrelt saadud vererõhu väärtus. Edasi heitis patsient
30 minutiks pikali. Lamamise ajal registreeriti monitorfüsiograafiga UT9201
pidevalt sõrme keskmist vererõhku (KVR) ning pulsisagedust (PS) parema käe teise
ja kolmanda sõrme proksimaalsetele lülidele asetatud 2 rõhumanseti abil. SVR ja
DVR mõõdeti vasakult õlavarrelt Omron M4 abil 3 korda: 10., 15. ja 20. minutil.
Viisteist sekundit enne igat mõõtmist teatati uuritavale eesseisvast
protseduurist. 

Tartu Ülikooli Keskkonnafüüsika Instituut Tartu Observatoorium Tartu, 1997
Käesoleva loengukonspekti aluseks on autori mõne aasta jooksul paralleelselt
peetud loengud füüsika ja geoloogia üliõpilastele. Loengud ise olid kahes
selgelt eristuvas variandis, kusjuures loetava materjali eraldusjoon kulges piki
Maa kui tahke keha pealispinda. Füüsika üliõpilaste kursusesse kuulus see, mis
jäi eralduspinnast allapoole ja geoloogia üliõpilastele vastupidiselt see, mis
ulatus eralduspinnast ülespoole. Ehkki ülejäänud loengukursusi arvestades on
seda õpetust ka edaspidi otstarbekas nõnda jätkata näib olevat mõistlik luua
võimalus soovi korral kogu materjali ühest kohast leida. Kogu maailma hariduse
ja teaduse süsteemis on praegu käimas tendents terviku taastamise suunas. Iga
üksiku teadusharu raamides võib selgeks uurida ükskõik millise huvialuse objekti
ehituse, kuid raskusi tekib funktsionaalse poolega. Kuni uurimine kulges ehitust
tundma õppides oligi otstarbekas eri teaduste lahus sügavuti arendamine. Praegu
huvitab ka geoteadustes juba rohkem Maa kui terviku ja tema allsüsteemide
funktsioneerimine. Nende ehituse tundmist saab sellise probleemiasetuse tarvis
juba piisavaks pidada. Üks, mida funktsionaalne käsitlus kindlasti vajab, on
avaram vaatenurk. Ei piisa ühe konkreetse teadusharu materjali perfektsest
valdamisest, vaid tuleb silmas pidada ka seoseid teiste teadusharude
teadmistega. See eeldab isegi teistsugust lähenemist haridusele. Haridus peab
looma eeldused maailma terviklikkuse ja funktsionaalsuse mõistmiseks. Füüsika
võib tinglikult jagada päris füüsikaks ja selleks füüsikaks, mida ka neil, kes
päris füüsikud ei ole, oma uurimistöös vaja läheb. Selle omandamise juures on
kaks ohtu. Esiteks on füüsika mitmel põhjusel põlu all ja paljud enesest
lugupidavad teiste teadusharude huvilised ei tahagi seda õppida. Teiseks
õpetavad füüsikat enamasti füüsiku ettevalmistusega inimesed igihaljal
traditsioonilisel viisil, mis on muudele inimestele halvasti arusaadav. Need
kaks asjaolu põhjustavad loodusteadlaste seas füüsikalist võhiklikkust. Kuni on
tegemist kirjeldava ja sorteeriva teadusega ehk "teaduse filateeliaga" see
võhiklus eriti ei sega. Kui asjad jõuavad seisu, et miks ja kuidas üks või teine
protsess toimub, siis tekivad raskused. Ükskõik millise probleemi protsessi
tasemel uurimisel on teekond tulemuseni seda lühem, mida paremini asju osatakse
ühisnimetaja alla viia. Matemaatilises füüsikas on see metoodika kõige selgemalt
välja arendatud. Aga üpris ülevaatlikult saab probleeme käsitleda ka
matemaatikat vältides. Piisab sellestki, kui õpitakse suures mitmekesisuses
peituvat üldist ja korduvat üles leidma. Selleni ei vii niivõrd otse füüsika kui
just loodusteaduse enese füüsika tõdesid arvestav õpetamine. Vastukaaluks annab
kogemus põhjust väita, et füüsikas kasutatava mõtteviisi omaksvõtnud inimesed
saavad vahel üsna vaevaliselt aru looduse füüsikavälistest seostest.
Loodusteaduste algtõdede veidi sügavam õpetamine ei tule ka nende haridusele
tervikuna kahjuks. Seda enam, et looduses ei käi kõik asjad kaugeltki nii nagu
esmapilgul tundub loogiline olevat. Angloameerika ja Euroopa ülikoolides
loetakse taolisi kursusi pealkirjade "Earth science" või "Understanding the
Earth" all. Ka vene ülikoolides on Maad mitmest aspektist käsitlevad kursused
olemas. Käesoleva kursuse koostamisel on võetud mõõtu järgnevatest õpikutest:
Peale selle on kasutatud arvukalt ülevaateartikleid ja üksikküsimuste kohta
käivaid artikleid ajakirjade "Nature", "Science" ja "Journal of Geophysical
Research" viimasest viiest aastakäigust, samuti mõningaid artikleid ajakirjast
"Reviews of Geophysics". Kirjeldava iseloomuga punktides on materjal püütud
esitada võimalikult kompaktsena, arvestades kuni 1996. a. ilmunud maailmapildi
aluseid kujundavate uurimistulemustega. Maa sisemuse, maakoore, atmosfääri ja
ookeani käsitluses on üritatud ajalist arengulugu serveerida põhjuslikult
seostatud sündmuste jadana. On püütud põhjendada, miks asjad just nimelt nii on
kulgenud. Paraku on nii mõnelgi juhul teadmiste väljal veel valged laigud, kuid
valdav osa planeedi Maa minevikust laseb ennast juba seletada ilma suurte
vastuoludeta Autor tänab Jüri Pladot ja teisi Tartu Ülikooli geoloogia
instituudi õppejõude kasulike märkuste ja soovituste eest, mida antud tekstis on
arvestatud. Geofüüsikaks loetakse teaduste kompleksi, mis käsitleb Maa ehitust
ja temas toimuvaid füüsikalisi protsesse. Eri geosfäärides toimuvaid protsesse
on senini vaadatud küllaltki väheses omavahelises seoses. Neid uurivad
teadusharud on geofüüsika raamides jagatud kindlatesse rubriikidesse. Viimasel
ajal suundub rõhuasetus järjest enam erinevate geofüüsika harude ühisosale ja
terviku funktsionaalsetele seostele. Geofüüsikat kui teadusharu tuntakse
üldiselt laiemas ja kitsamas tähenduses. Laiema tähendusega geofüüsika jaguneb
maa füüsikaks, hüdrofüüsikaks ja atmosfäärifüüsikaks. Maa füüsikasse kuuluvad
gravimeetria, seismoloogia, magnetomeetria, elektromeetria, radiomeetria
(ioniseeriva kiirguse probleemid) j. Maa füüsika uurib kuidas funktsioneerib
füüsikaliselt Maa välispinnast seespool olev osa. Hüdrofüüsika tegevusväljaks on
vee keskkonnas toimuvate füüsikaliste protsesside uurimine. Siingi on kitsam
jagunemine merefüüsikaks ja mandrite hüdroloogiaks. Atmosfäärifüüsikasse
kuuluvad atmosfääri ehitust, omadusi ning selles toimuvaid füüsikalisi protsesse
uurivad teadusharud. Kõige mahukam neist on meteoroloogia, mida jagatakse veel
sünoptiliseks meteoroloogiaks, dünaamiliseks meteoroloogiaks ja klimatoloogiaks.
Vahetute ilmastikunähtuste tegevusväljast kõrgemal olevates kihtides toimuvaid
protsesse uurivad aeronoomia ja aeroloogia. Tuntavalt lähtub jagunemine eri
teadusharudeks väljakujunenud traditsioonidest, millel on ajaloolised juured.
Muutuvas maailmas ei ole loetletud jagunemine igipüsiv. Mõned teadusharud kui
eraldi distsipliinid kaovad aja jooksul, teised võivad juurde tekkida. Eriti
toimub selline vahetumine uurimismeetodite põhjal lahtritesse jagatud
teadusharude korral. Uurimisobjektide järgi jagunemise korral esineb loomulik
tendents tungida vastastikku teineteise mängumaale või lõpuks hoopiski ühte
sulada. Kitsamas mõttes geofüüsika all mõistetakse kõige sagedamini Maa tahke
väliskestaga piiratud seesmise osa uurimist füüsikaliste meetoditega. Planeet
Maa on üks ja geoteadusi ka peale geofüüsika mitu. Kõik nad tegelevad ikkagi
sellesama planeedi uurimisega. Geoloogia keskendub maakoore ehituse ja arenguloo
uurimisele, eriti pöörates tähelepanu mineraalidele ja mineraalidest
koosnevatele kivimitele. Geoloogia huvisfääris on kivimite teke ja kivimite
murenemine ning ka maakoore reljeefi ja kihistuse kujunemine. Samuti tegeleb Maa
välispinna uurimisega geograafia. Täpsemalt nimetatakse seda geograafia osa
geomorfoloogiaks. Geokeemia uurib Maa keemilist koostist, keemiliste elementide
sisaldust ja jaotust maakoores. Geofüüsikast eristab geokeemiat põhiliselt
keemia meetodite kasutamine. Ükski neist geoteadustest ei saa areneda pidamata
silmas terviklikku pilti geosfäärides toimuvatest protsessidest ja nende
põhjustest. Geoteaduste näiliselt suur arv peegeldab tegelikult Maa kui
funktsioneeriva süsteemi keerukust ja mitmetahulisust. Kui võtta ette erinevate
geoteaduste õpikud või monograafiad, siis on nende põhiline sisu alati suures
osas kattuv ja erinevused ilmnevad vaid kindlate probleemiringide eelistuse
kaudu. Kuigi geoloogia üheks põhilisemaks informatsiooniallikaks on olnud
maakoorest leitavad biosfääri säilmed on üldise arusaama järgi geoloogia ikka
olnud elutute kivimite teadus vastandina elusorganismidega tegelevale
bioloogiale. Viimastel aastatel süveneb üha enam arusaamine biosfääri
otsustavast rollist Maa kujunemisel selliseks nagu ta on. Biosfäär pole oma
olemasolu algusest peale olnud passiivne osaline geoloogiliste sündmuste taustal
vaid nende sündmuste aktiivne kujundaja. Elukeskkonna aktiivne ümberkujundamine
endale soodsamaks ei alga hoopiski inimese kui liigi ilmumisega. See on
biosfäärile omane olnud algusest peale. Maakoore ja atmosfääri ajaline
arengulugu biosfääri olemasolul on hoopis midagi muud kui selle võimalik
arengukäik ilma biosfäärita. Kõigil geoteadustel on peale inimliku uudishimu
rahuldamise ehk puhta teaduse rolli ka üpris suur praktiline tähtsus.
Geosfääride regulaarse ja järjest detailsema uurimise tulemusi läheb vaja
paljudel elualadel. Teadmiste tase peab praktilise nõudluse tasemest alati
natuke ees olema. Kui mingitele teadmistele tekib tarbija, siis peavad need
teadmised mingil määral juba varuks valmis olema. Geoloogialt on enamasti
oodatud kasulike maavarade leidmist. Ülipragmaatilised inimesed on arvanud, et
ainult sellega ta peakski tegelema. Geoloogia rakenduslikud suunad tegelevadki
kogutud geoloogilisi teadmisi kasutades kaevandatavate maavarade maardlate
otsimisega ja varude mahu määramisega. Need on kulukad tegevused ja teaduse
osaks on siin anda juhiseid kust otsida ja kus puurida, et oleks väljavaateid
midagi leida. Selles tegevuses rakendatakse oluliselt ka geofüüsika meetodeid.
Geofüüsikaliste uuringute nagu kõigi teistegi praktilist tähtsust omavate
uuringute puhul nõutakse järjest kõrgemat täpsust ja detailsust. Kulud ei kasva
täpsuse tõustes mitte lineaarselt vaid pigem eksponentsiaalselt. Geoteaduste
puhul on uurimiste läbiviimisega asjad mõnevõrra teisiti kui näiteks
astronoomias, kus kõik on kõigi oma ja ühevõrra kättesaamatus kõrguses.
Geoteadustes on paratamatu, et uurides saadakse midagi teada ka mõne teise riigi
territooriumi kohta ja teised saavad samuti midagi teada antud riigi kohta. Kui
lisaks tuleb mingil viisil mängu poliitika, siis ei tarvitse huvi looduse vastu
olla üksnes siiras ja omakasupüüdmatu. Paljude tegevuste kohta tuleb sõlmida
rahvusvahelised kokkulepped. Uurimisväli on avar ja sellel edasijõudmiseks on
samuti otstarbekas pingutused koordineerida. Kuna geosfääride protsessid
toimivad globaalse mastaabiga, siis on vahel isegi üksikküsimuste uurimisel
tarvilik globaalne haare. Suuremate mastaapidega ettevõtmistel aga seda enam.
Järjest enam realiseeritakse geofüüsikalised uuringud suurte rahvusvaheliste
projektide kaudu. Sisuliselt tehti neid suurte projektidena maailma juhtivates
riikides juba üsna ammu. Näiteks toimus Suurbritannias alates 1670-datest
aastatest meresõidu tarbeks magnetilise deklinatsiooni kaardistamine. Esimesed
suuremad rahvusvaheliselt koordineeritud ettevõtmised geofüüsikas olid kaks
rahvusvahelist polaaraastat (International Polar Year) 1882-1883 ja 1932-1933.
Neist esimese initsiaatoriks oli Austria leitnant Karl Weyprecht, kes
sellekohase idee esitas 1875. a. Idee realiseerimisel osales 11 riiki.
Polaaralade uurimise kavades olid silmapaistval kohal meteoroloogilised
vaatlused. Teise rahvusvahelise polaaraasta programm keskendus oluliselt
stratosfääri uuringutele. Meteoroloogiliste uuringute programmide ja
meteoroloogiateenistuste töö koordineerimisega on oma loomisest alates tegelenud
Rahvusvaheline Meteoroloogiaorganisatsioon WMO (World Meteorological
Organization). Pärast Teist Maailmasõda oli esimeseks suuremaks ettevõtmiseks ja
kogu järgneva koordineerituse aluseks Rahvusvaheline Geofüüsika Aasta
(International Geophysical Year) 1957-1959. Selle ettevalmistuse liidriteks olid
Lloyd V. Berkner (USA) ja Sidney Chapman (Inglismaa). Selleks ajaks oli
majanduselu sõjast mõnevõrra toibunud. Programmi kulutused olid kokku 2
miljardit tolleaegset USA dollarit ja osalisi riike kogunes 67. Uurimistemaatika
oli õige avar, kuid põhirõhk asetati selliste nähtuste uurimisele, millest seni
puudus selge arusaamine. Programmi kõige muljetavaldavamaks sündmuseks üldsuse
jaoks sai esimese kunstliku taevakeha Sputnik-1 maalähedasele orbiidile
lennutamine. Esimeseks absoluutselt uueks ja ootamatuks geofüüsikaliseks
tulemuseks oli van Alleni kiirgusvööndite avastamine Maa lähedal esimeselt USA
satelliidilt. Rahvusvahelise geofüüsika aasta jooksul tehti põhiline eeltöö kahe
tähtsa rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimiseks. Neist esimesena sõlmiti 1961. a.
Antarktika uurimise ja kasutamise leping ning 1963. a. tulevikku silmas pidades
veelgi tähtsam atmosfääris tuumakatsetuste keelustamise leping. Massilised
ookeani kajaloodimised tõid ilmsiks ookeanide keskmäestike fragmendid ja koos
seimoloogiliste ning paleomagnetiliste andmetega viisid välja maakoore plokilise
struktuuri ja lõpuks, 1960-datel aastatel laamtektoonika juurde. Antarktikas
koguti andmed jääkilbi paksuse kohta ja saadi üldse esmakordselt andmeid selle
kontinendi geoloogilisest ehitusest. Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta raames
pandi alus ka atmosfääri dünaamika numbrilisele mudelleerimisele. Seda
kirjeldavad hüdrodünaamika võrrandid olid tuntud juba 19. saj. alguses ja
ilmaennustuse tarvis käibiva lihtsustustega variandi nn. primitiivvõrrandid
tuletas Vilhelm Bjerknes ka juba 1910. aastal. Kuid tarviliku kiirusega arvutid
ilmusid hoopis hiljem ja seni polnud neid võrrandeid võimalik mõistliku ajaga
integreerida. Alus pandi geofüüsikalise informatsiooni kogumisele satelliitide
abil, esialgu küll tagasihoidlikul määral. Tehti ka selgeks, et mandrijää
kilpide ja ookeani setete puurimise materjalidest saab informatsiooni möödunud
aegade kliima kohta. Alustati atmosfääri CO2 sisalduse regulaarset
registreerimist Havail ja loodi atmosfääri osooni koguhulga mõõtmiste võrk.
Instrumendina oli kasutusel 1926. aastal George Dobsoni konstrueeritud
osonomeeter, mida nimetatud mõõtmistel kasutati kuni 1980-date aastate teise
pooleni ja mis kohati on käigus nüüdki. Oluliselt suurendati USA-s pärast seda
rahvusvahelist suurprogrammi spetsialistide koolitust atmosfäärifüüsika ja
meteoroloogia erialadel. Juba pärast Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta lõppu
lennutati orbiidile esimesed meteoroloogilised satelliidid Explorer-7 (1959) ja
TIROS-1 (1960). Rahvusvaheline Meteoroloogia Organisatsioon esitas 1963. a.
ÜRO-le ettepaneku globaalsete ilmavaatluste juurutamiseks programmina World
Weather Watch. Teadusüldsuse ja valitsuste põhiliste huvide sfääri jõudsid
kliima probleemid 1970-date aastate lõpul. Peagi laienes see huvide sfäär kliima
muutumise probleemidelt globaalmuutustele üldse. Arenenud riikides jõudis
1970-date aastate keskel keskkonna saastamine haripunkti. Juba kümnendi
algusaastatest hakati rakendama meetmeid saastumise piiramiseks. Peagi hakkas
olukord ka jõudsalt paranema. Loomulikult oli vaja ulatuslike mastaapidega
mõõtmiste kaudu kontrollida kui hästi ja kuidas täpsemalt keskkonna olukorra
paranemine kulgeb. Peale lokaalse mastaabiga saastumise ja isegi saaste kauglevi
küsimuste on rahvusvahelise huvi keskmesse tõusnud kaugeleulatuva järelmõjuga
probleemid, nagu stratosfääri osoonikihi probleem või Geosfääri - Biosfääri
muutumise probleem. Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta vahetuks järglaseks oli
Rahvusvaheline Rahuliku Päikese Aasta 1964-1965. Siis seati paljude eelmist
ettevõtmist kordavate uuringute kõrval üheks keskseks küsimuseks selgitada
Päikese aktiivsusest tingitud mõjude amplituude Maa atmosfääri ülakihtides.
Edaspidised suured koordineeritud ettevõtmised on kulgenud mõnevõrra
konkreetsemate pealkirjade all. Ühe või teise suure programmi väljakuulutamine
pole seejuures tähendanud muude uuringute piiramist või nende vähem tähtsaks
pidamist. Kõige muu edasi toimumise kõrval on lihtsalt täiendavalt keskendutud
mingile küsimuste ringile. Olgu mõnede näidetena nimetatud Rahvusvaheline
Geodünaamika Projekt 1971-1980, Rahvusvaheline Hüdroloogia Dekaad 1965-1974,
Rahvusvaheline Litosfääri Programm 1981-1990, Ülemise Vahevöö Programm 1964-1970
ja Globaalne Atmosfääri Uurimise Programm 1970-1980. Uuringute koordineerimiseks
on teadusüldsus moodustanud arvukalt mitmesuguseid komisjone ja töögruppe. On
olemas ka mitmeid valitsustevahelisel tasemel tegutsevaid komiteesid. Otseselt
geofüüsikasse kuuluvat teaduslikku uurimistööd koordineerib 1919. a. loodud
Rahvusvaheline Geodeesia ja Geofüüsika Unioon (International Union of Geodesy
and Geophysics) IUGG. Iga 4 aasta järel peetakse selle suurfoorum Peaassamblee.
Neist viimane peeti 1995. a. Boulderis, USA-s. Unioon korraldab ka
rahvusvaheliste andmekeskuste süsteemi (World Data Center System) tööd. Unioon
IUGG koosneb 7 assotsiatsioonist. Riikide tasemel suhtlevad suure Uniooniga ja
assotsiatsioonidega Geofüüsika komiteed. Alates 1992. a. on selline
ühiskondlikel alustel tegutsev üksus ka Eestis. Mainitud 7 assotsiatsiooni
nimetused originalkujul on: Suur geofüüsika organisatsioon on ka Euroopa
Geofüüsika Ühing (European Geophysical Society), mis ühendab
individuaalliikmeid. Vahetute mõõtmiste ja modelleerimise kaudu opereeritakse
geofüüsikas geofüüsikaliste suuruste, geofüüsikaliste väljade ja geofüüsikaliste
nähtustega. Geofüüsikalised suurused on lihtsalt mõõdetavad karakteristikud,
näiteks temperatuur, õhurõhk, tuule suund, ookeani sügavus, mineraali kõvadus
jne. Geofüüsikalised väljad on geofüüsikaliste suuruste jaotused ruumis ja ajas,
näiteks temperatuuriväli, soolsuse väli, elektriväli jne. Geofüüsikalised
nähtused on üheselt äratuntavad komplekssed geofüüsikalised sündmused, näiteks
virmalised, vihm, rahe, maavärin, vulkaanipurse, tsunami jne. Geofüüsikas
rakendatavate uurimismeetodite spekter on õige lai. Õieti on siin esmalt
otstarbekas eristada uurimisviise ja meetodeid. Päris füüsikas uuritakse aine
omadusi sihilikult muudetavates, sageli õige ekstremaalsetes tingimustes.
Segavad tegurid surutakse maha. Muudetakse temperatuuri ja rõhku, uuritavad
objektid pannakse tugevasse elektri- või magnetvälja jne. Geofüüsikalistes
uuringutes püütakse uurimisobjekt võimalikult rahule jätta ja lepitakse enamasti
nende eksperimentidega, mida loodus ise korraldab. Sellist uuritava suuruse või
nähtuse loodusest sõltuva muutumise sihipärast jälgimist nimetatakse vaatluseks.
Varem oli sageli tõesti tegu vaatlusega sõna otseses mõttes. Kaasajal mõeldakse
vaatluse all enamasti füüsikalist mõõtmist, kuid näiteks pilvede tüübi ja
pilvisuse palli määramised on siiani klassikalised vaatlused. Klassikaline
vaatlus on seotud kvalitatiivse või mitte päris range ja ühese kvantitatiivse
hinnangu andmisega. Mõõtmine annab selgelt kvantitatiivse tulemuse.
Statsionaarsed vaatlused või mõõtmised on fikseeritud geograafilistes punktides
tehtavad kindlate geofüüsikaliste suuruste regulaarsed registreerimised.
Vaatluspunktide kogum moodustab vaatlusvõrgu. Vaatluspunktide või vaatlusjaamade
tegevus on korraldatud ühtse koordineeritud programmiga. Viimasel ajal on
vaatluspunktide töö järjest enam automatiseeritud. Inimese osavõtt piirdub
aparatuuri hooldustöödega ja automaatselt salvestatud informatsiooni analüüsiga.
Kõige enam teatud-tuntud on meteoroloogilised vaatlused. Organisatsiooniliselt
sama süsteem korraldab tavaliselt ka hüdroloogilisi mõõtmisi. Teised
organisatsioonid korraldavad ligikaudu samal viisil seismilisi,
magnetomeetrilisi, ionosfääri raadiokajade ja muid vaatlusi. Eestis kõiki
võimalikke geofüüsikalisi vaatlusi ja mõõtmisi ei tehta. Statsionaarsete
vaatluste kõrval on siiani geofüüsikalise uurimistöö vormiks ekspeditsioonid.
Kõige varasemaks ekspeditsioonide kaudu hangitud teabematerjaliks olid rändurite
reisimuljed. Esmast huvi pakkus strateegiline ja kaubanduslik informatsioon,
loodusteaduslikul oli rohkem üldise tausta tähendus. Läks ju järjekordse
tundmatusse paika suunduva kaubakaravani või väesalga retke edukaks kulgemiseks
tarvis ka teeolude ja kliima andmeid. Tundmatuid maakohti esmaläbivate
maadeuurijate paremad ajad olid eelmisel sajandil ja varem. Praegu korraldatakse
ekspeditsioone intensiivuuringuteks maismaa hõredasti asustatud piirkondadesse
ja ookeanidele. Ookeanide puhul on ekspeditsioonid uuringute üheks põhivormiks.
Ekspeditsioone korraldatakse ka atmosfääri, eriti stratosfääri sihipäraseks
uurimiseks. Pärast Antarktika osooniaugu avastamist korraldatakse aparatuuriga
varustatud lennukitega regulaarseid kevadisi ekspeditsioone nii Antarktika kui
Arktika stratosfääri füüsika ja keemia uurimiseks. Järjest enam tehakse
regulaarseid mõõtmisi geofüüsika ja teiste geoteaduste tarvis kosmosest. Avaram
vaatenurk on võimaldanud teha mitmeid olulisi avastusi. Näiteks avastati
1970-date aastate lõpul kosmosest tehtud ookeani veepinna kõrguse mõõtmistest,
et ookeani pinna tase sõltub tema põhja reljeefist. See tähendab, et ookeani
põhjas olevate mägede kohal on "mäed" ka veepinnal. Viimaste kõrgus küünib
siiski vaid mõne meetrini. Kosmosest tehtud pildid on lubanud täpsustada ka
maakoore laamade piirjooni, mida vahetult maapinnal ei ole kuigi kerge jälgida.
Maakoore plokiline muster on küll puhas geoloogia, kuid tekib ta füüsikaliste
protsesside läbi. Viimastel aastatel töötab satelliitide baasil täpne
geograafilise asukoha määramise süsteem GPS (Global Positioning System), mis
põhineb raadiolainete Doppleri nihke mõõtmisel. Peale navigatsiooni ülesannete
ja geodeetiliste uuringute osutub selle süsteemi abil võimalikuks määrata
täpsemini kui teiste meetoditega ka veeauru sisaldust atmosfääris. Mõõdetav nihe
koosneb "kuivast" ja "märjast" nihkest, mida osutub võimalikuks omavahel
eraldada. Geofüüsikas rakendatakse tänapäeval ka eksperimentaalfüüsika
meetodeid. Laboratooriumitehnika vahenditega on võimalik simuleerida erinevates
geosfäärides eksisteerivaid ekstremaalseid keskkonnatingimusi, et saada selgust,
kuidas huvialused protsessid seal võiksid kulgeda. Sellisel viisil toimub
näiteks stratosfääri aerosooli ja temaga seotud heterogeensete keemiliste
protsesside uurimine. Selleks, et täpsustada Maa välistuuma temperatuuri, on
ette võetud üpris keerulisi ja kulukaid eksperimente. Osutus, et tuuma aine
sulamistemperatuur tema tegelikkuse ülikõrgetel rõhkudel on mitusada kraadi
madalam kui varem arvati. Vaakuumtehnikat rakendades on uuritud ka helkivate
ööpilvede jääst osakeste nukleatsiooni protsessi lähtudes atmosfääri
hüdraatioonidest (ioonid, millega on ühinenud mitu vee molekuli). Maa on
Päikesesüsteemi üks planeet. Tema tekkimise ja arenguloo käsitlemisel tuleb
silmas pidada Päikesesüsteemi üldist tausta. Järgnevalt toome ära lühiülevaate
Päikesesüsteemi ehitusest ja tema uurimise ajaloost, et edasi suunduda tema
tekkimise küsimuste juurde. Selge ilmaga taevast jälgides pandi õige ammu
tähele, et tähed moodustavd taevas kindlapiirilisi kujundeid, mis oleksid nagu
kinnitatud regulaarselt ümber telje pöörlevale taevasfäärile. Pandi ka tähele,
et on olemas 7 selle kinnistähtede sfääri suhtes mingi korrapäraga rändavat
taevakeha - Päike, Kuu, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Neile kui
iseäralikele hakati omistama saatuslikku mõju. Paljudes keeltes on ju ka
nädalapäevade nimed tuletatud nende rändtähtede nimedest. Tähtede seisu järgi
tuleviku ennustamise ja mineviku sündmuste põhjendamisega tegeleb astroloogia.
Peab nentima, et enamuse oma olemasolu ajaloost on astronoomia olnud tähtsa
rakendusliku väljundiga astroloogiat teenindav teadus. Kes siis ei oleks tahtnud
teada oma tulevikku või varuda garanteeritud edu oma tähtsates ettevõtmistes?
Sellest siis järgnebki miks astronoomia tundis kuni kõige hilisema ajani huvi
ainult planeetide liikumise ja selle liikumise tausta vastu. Lisaks kuulusid
tema huvisfääri sellised erakorralised nähtused nagu Päikese ja Kuu varjutused,
mille kordumise seaduspärad pikema aja vaatlustest selgeks said. Senise teadmise
kohaselt on astronoomia aluse saanud sumerite põlluharijakultuurist.
Mesopotaamia lõunapoolses osas kujunes juba 5000 a. tagasi sumerite
niisutuspõllundus. Nendest põhja pool elasid semiidi hõimud, kelle tegevusalaks
oli rohkem karjakasvatus. Mõlemal oli tarvidus kalendri järele, sest
põllumajandus sõltus looduse aastasest regulaarsest rütmist ja karja tuli
perioodiliselt ajada uutele rohumaadele. Karjakasvatajad eelistasid kalendri
koostamisel lähtuda Kuu näivast liikumisest taevasfääril, põlluharijad
eelistasid aga Päikese liikumist. Kujunesid välja nii Kuu kui Päikese kalender.
Need sobitati omavahel Päikese-Kuu kalendriks. Põlluharijate kalendris oli
põllutööde vaheaegade kuude tähtsus nii väike, et vahel ei peetud vajalikuks
neile isegi nimesid panna. Ka Rooma kalendri varasemates variantides olid
jaanuar ja veebruar nimeta kuud. Esimene päris kuu oli märts ja kümnes
detsember. Kaheksaaastase tsükli jooksul esines babüloonia kalendrites 5 aastat
12 kuuga ja 3 aastat 13 kuuga. Päris täpselt jõuavad sünoodilise kuu ja aasta
tsüklid uuesti algseisu 304 aasta pärast. Põhjapoolsemad sõjakamad hõimud võtsid
hilisemal ajal, mil keskuseks sai Babülon, poliitilise ja sõjalise võimu.
Vaimutegevus, ka taevakehade regulaarne jälgimine, jäigi sumerite järglastele.
Väärib märkimist, et ei sumeri, babüloonia, assüüria ega teistes selle aja
kultuurides tekkinud küsimust maailma ehitusest. Piirduti vaid taevakehade
liikumise detailse kirjeldamisega ja selle ülestähendamisega. Aastatuhandete
jooksul kogunes taevakehade liikumise seaduspärasuste kohta õige mahukas
materjal. Mesopotaamia astronoomias oli eriline koht Veenuse (Istari täht)
ilmumise seaduspärasustel. Üllataval kombel teati väga hästi Veenuse faaside
vaheldumist, mille kaudu ennustati häid ja halbu saagiaastaid. Astroloogia
tõusis tähtsale kohale õieti alles Assüürias, alates ajast 800 e. Kr. Põhjuseks
oli Assüüria valitsejate agressiivsus ja sage sõdimine naabritega. Astroloogia
pidi andma kavandatavate sõjaretkede edu või ebaedu prognoosid. Sel ajal on
tähtsad juba kõik planeedid. Nimed ja karakterid anti neile ametlikult
tunnustatud jumalate järgi. Algselt olid igal iseseisval tsivilisatsiooni koldel
omad jumalad, millised kasvava mõjujõuga keskvõim asendas omadega. Assüüria
õitseajal oli päikesejumalaks ja ühtlasi õigluse jumalaks Samas, kuujumalaks ja
korduvuse jumalaks Sin. Veenus oli Istari täht ja Jupiter peajumal Marduki täht.
Seda peeti õnnetäheks. Punakat Marssi peeti seevastu aga katkujumala täheks.
Küllaltki samade rollidega, kuigi hoopis teiste nimedega, olid planeetidele
vastavad jumalad ka antiikse Kreeka ja Rooma kultuurides. Praegused nimed ongi
Rooma jumalate nimed. Veenust tunti Koidutähena ja Ehatähena. Homerose poeemides
räägitakse kummastki eraldi. On arvatud, et kreeklastest hakkas neid samaks
planeediks pidama alles Pythagoras (580-500 e. Kr.). Kreeklased nimetasid
Veenust Afrodite täheks, Merkuuri Hermese täheks, Marssi sõjajumal Arese täheks,
Jupiteri peajumal Zeusi täheks ja kõige aeglasema näiva liikumisega Saturni
Kronose täheks. Vana Egiptuse põllundus sõltus Niiluse regulaarsetest
üleujutustest, mis algasid üsna täpselt 25. juuni paiku. Vaatlustega tegelevate
preestrite huvi planeetide vastu ei olnud seetõttu kuigi suur. Siiriuse ehk
Sotise vaatluste põhjal avastati 1456 aasta pikkune Sotise tsükkel, mis õieti
kajastas päikeseaasta pikkuse ebatäpset määramist. Selleks saadi 365 päeva ja
muidugi ei toimunud Siiriuse ning teistegi tähtede liikumine taevasfääril
kalendriga vastavuses. Siirius ilmus pealinnas Memfises hommikuti horisondi
kohale 3000 a.e. Kr. alates 22. juunist, kuid 2000 a. e. Kr. alles 30. juunil,
s. o. juba pärast üleujutuse algust. Suhteliselt kitsa huvisfääriga piirduva
astronoomia ajaloos on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Pikkade sajandite
jooksul ei lisandunud sinna midagi uut. Siis jälle lisandus lühikese aja jooksul
üpris ohtralt. Üks paremaid aegu astronoomia jaoks oli varase astronoomia
"kuldajastu" Kreekas, ajavahemikus 600-150 e. Kr. Enamus teaduse ajalukku läinud
vanakreeka kuulsusi on elanud sellel ajal. Erinevalt sumeritest ja nende
järelkäijatest ei piirdunud kreeka mõtlejad taevakehade liikumiste
kirjeldamisega vaid huvitusid esmajoones neid liikumisi tekitava maailma
seesmisest loogikast. Loogilise mõtlemise teel konstrueeriti maailma ehituse
mudelid, mis lubasid teadaolevaid fakte võimalikult vastuoludeta seletada.
Vaatlused ja eksperimendid kreeka mõtlejaid eriti ei huvitanud. Tähtis oli
maailma kui süsteemi loogiline harmoonia. Vanakreeka poeetide ja filosoofide
mõtlemist ei piiranud oluliselt religiooni ettekirjutused. Mõtlemine kuulus
vabade inimeste väärtustatud tegevuste hulka. Mujal olid seni teadused
preestrite kihi privileegiks. Geotsentriline maailmapilt sai ainuvalitsevaks
Aristotelese autoriteedi mõjul. Vanakreeka teadusilmas oli eriliselt tähtsal
kohal väitluskunst. Selles kunstis ei saanud nähtavasti keegi Aristotelese
(384-322 e. Kr.) vastu, kes oskas erakordse osavusega ükskõik millise oponendi
väited maatasa teha, et seejärel omad kui ainuõiged esile tuua. Pärast
Aristotelest elanud Aristarchosel (312-230 e. Kr.) oli heliotsentriline
maailmapilt üpris põhjalikult välja arendatud kuni Kuu ja Päikese kauguse ja
nende suuruse väljaarvutamiseni. Ta leidis, et Päike on palju kaugemal kui Kuu
ning palju suurem kui Maa. Et nurgamõõtmise täpsus polnud kuigi kõrge, siis
tulid Kuu ja Päikese suurused tegelikest märksa väiksemad. Jumalavallatu väite,
et Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ringikujulisel orbiidil ümber Päikese,
tõttu oli "vanakreeka Kopernik" elu päästmiseks sunnitud Ateenast põgenema. Juba
434 a. e. Kr. määras teine Kreeka filosoof Anaxagoras Päikese suurust. Lähtudes
lapiku Maa eeldusest järeldas ta, et Päike on umbes Peloponnesose poolsaare
suurune tuline kivi (läbimõõt 60 km ringis). Samuti väitis ta, et Kuu on maakera
sarnane taevakeha ja koguni asustatud. Selline ketserlus tõi ka Anaxagorasele
suuri pahandusi ja ainult tänu oma riigimehest sõbra Periklese kõneosavusele jäi
ta ellu ning pääses pagendusega Väike-Aasiasse. Veenvad argumendid Maa ja Kuu
sfäärilisuse poolt ja lapiku kuju vastu pärinevad Aristoteleselt endalt umbes
aastast 360 e. Kr. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et Maa vari Kuul on alati
kumer kaar. Samuti oli ta tähele pannud, et samade tähtede läbiminekud
meridiaanist toimuvad eri maakohtades erineval kõrgusel horisondist.
Mütoloogiliste kangelaste ja loomade nimeliste tähtkujudega taevakaardi
esmaautoriks peetakse Eudoxost (408-355 e. Kr.), kes koostas selle 370 e. Kr.
paiku. Temalt arvatakse pärinevat ka 365 1/4 ööpäevaga kalendri käibelevõtt ja
sodiaagi vöö tähtkujude eristamine ülejäänutest. Jõudnud selgusele, et Maa ei
ole lame, pidasid vanakreeka matemaatikud ja filosoofid endastmõistetavaks, et
ta on täpselt sfääriline. Sfääri peeti kõige täiuslikumaks geomeetriliseks
kehaks ja miks oleks maailma looja pidanud valmistama midagi ebatäiuslikku.
Aristoteles pidas Maad kindlalt liikumatuks, mille ümber pöörlevad teised
taevakehad ja kinnistähtede sfäär igaüks omal kaugusel. Kristallsfääride mudel
pärineb algselt Eudoxoselt, kelle rändtähtede liikumismudelis oli kokku 27
sfääri - I kinnistähtede jaoks, 6 Päikese ja Kuu jaoks ning 20 planeetide
liikumise jaoks. Kalippos (370-300 e. Kr.) suurendas nende sfääride arvu 34-ni
ja Aristoteles lisas veel 22 sfääri. Kokku sai siis juba 56 sfääri. Epitsüklid
selles kristallsfääride mudelis puudusid. Need tõi sisse koonuslõigete teooria
alusepanija Apollonius (umbes 300 e. Kr.) ja epitsüklite teooriale andis lõpliku
vormi Hipparchos (I80-125 e. Kr.). Aristotelese maailmal olid lõplikud mõõtmed.
Samal ajal elanud Herakleitos (umbes 390-310 e. Kr.) õpetas, et tähistaevas on
paigal ja Maa pöörleb ümber telje. Tema arusaama järgi tiirlesid Merkuur ja
Veenus ümber Päikese ja Päike koos nendega juba ümber Maa. Ta pidas ka
kinnistähti kerakujulisteks taevakehadeks. Tänapäevaseski mõttes teadusliku Maa
ümbermõõdu määramise võttis ette Eratosthenes (276-194 e. Kr.). Lähtudes Maa
kerakujulisusest ja Päikese kulminatsioonikõrguse erinevusest kahel erineval
laiuskraadil ligikaudu sama pikkuskraadi korral jäi üle ära mõõta
kulminatsioonikõrguste erinevusele vastav kaare pikkus maapinnal. Eratosthenes
teadis, et kui Syenes (Assuanis) on Päike keskpäeval seniidis, siis Aleksandrias
on ta 7o madalamal. Vahemaaks Syene ja Aleksandria vahel sai ta 5000 egiptuse
staadioni (1 staadion = 157.6 m) ja Maa ümbermõõduks 39 400 km, mis on küllaltki
lähedane tänapäevasele väärtusele. Tõestus selle kohta, et antud punkti
geograafiline laius võrdub pooluse kõrgusega, on pärit geograafilt ja
meresõitjalt Pytheaselt umbes aastast 320 e. Kr. Astromeetria alusepanijaks
peetav Hipparchos, kes oli ühtlasi epitsüklite mudeli lõpuleviija, koostas 1022
tähe täpse asukoha kataloogi ja selgitas selle abil Päikese ja Kuu näiva
liikumise seaduspärasused. Seda nimetatakse ka Päikese ja Kuu liikumise
teooriaks. Hipparchose kataloog oli aluseks Ptolemaiose (87-165) kapitaalsele
planeetide liikumise geotsentrilisele mudelile, mille alusel planeetide
liikumist rohkem kui 1500 aasta jooksul arvutati. See araablaste pandud nimetuse
"Almagest" all 13 köitest koosnev monumentaalne traktaat sai astronoomia
entsüklopeediaks, mille sisus kahtlemine ei olnud lubatav. Ptolemaiose mudeli
kohaselt liikusid planeedid mööda epitsükliteks nimetatavaid ringe, mille
tsentrid omakorda liikusid ümber Maa mööda suuremaid ringe - deferente.
Epitsüklite ja deferentide tasapinnad ei langenud seejuures kokku ega olnud ka
omavahel risti. Nii õnnestus kuidagiviisi seletada planeetide näivalt
silmusekujulisi liikumisi, kuid pikema aja kohta ei õnnestunud saada kuigi head
kooskõla. Astronoomia hakkas uuesti arenema alles alates Mikolaj Kopernikust
(1473-1543). Ikka sellesama planeetide asendite arvutamise tarvis mõtles
Kopernik välja heliotsentrilise sfäärilise mudeli. Ehkki süsteemi keskmeks sai
Maa asemel Päike, ei saanud ka Kopernik ringliikumistega piirdudes läbi ilma
epitsükliteta. Probleemi lahenduse juures kerkivad siitpeale jällegi üksteise
järel esile uued nimed nagu vanakreeka astronoomia puhulgi. Tycho Brahe
(1546-1601) oli konkurentsitult teleskoopide-eelse aja täpseim vaatleja. Taani
kuninga Fredrik II õukonnaastronoomina tegi ta paarikümne aasta vältel
Kopenhaageni lähistel regulaarseid planeetide positsioonide vaatlusi, eriti
Marsi vaatlusi. Tycho Brahe ei uskunud Koperniku heliotsentrilise süsteemi
õigsusesse. Seda sel lihtsal põhjusel, et Maa liikumine ümber Päikese oleks
pidanud kajastuma kinnistähtede asendite näivas muutumises, mida tal aga ei
õnnestunud täheldada. Pärast oma patrooni surma läks Tycho Brahe oma keeruka
iseloomu tõttu järgmise valitsejaga tülli ning leidis lõpuks uue töökoha Prahas.
Prahas ilmus pärast tema surma teos, milles on esitatud heliotsentrilise ja
geotsentrilise maailmapildi kompromissversioon. Kõik planeedid tiirlevad ümber
Päikese, kuid Päike koos nendega tiirleb ümber Maa. Tycho Brahe elu viimasel
aastal tõi saatus tema assistendiks Johann Kepleri (1571-1630). Saanud pärandiks
oma eelkäija mahuka vaatlusmaterjali üritas Kepler esialgu Marsi liikumisega
asjad selgeks saada. Et andmed ringorbiidi versiooniga ei sobinud, siis otsustas
Kepler lõpuks neid sobitada elliptilise orbiidiga ja kooskõla hakkas paranema.
Kümme aastat kestnud töö järel formuleeris Kepler 1609. a. kaks esimest tema
nime järgi tuntud seadust. 1. Planeedid liiguvad elliptilistel orbiitidel, mille
ühes fookuses on Päike. 2. Võrdsetes ajavahemikes planeedi liikumistee kaarte
moodustatud ellipsi sektorid on võrdse pindalaga. See tähendab, et planeedid
liiguvad piki ellipsit erineva kiirusega. Tsentraalkehale lähemal on kiirus
suurem ja kaugemal väiksem. Kepleri kolmas 1619. a. kapitaalses viieköitelises
teoses "Maailma harmoonia" formuleeritud seadus annab seose planeetide
tiirlemisperioodide ja nende kauguse Päikesest vahel. Tiirlemisperioodide ruudud
on võrdelised kauguste kuupidega. Kepleri seaduste formuleerimise järel tekkis
planeetide liikumises selge kord ja harmoonia. Planeetide asendeid osutus
võimalikuks üpriski täpselt arvutada. Galileo Galilei (1564-1642) nimega algab
astronoomias teleskoopide ajastu. Saanud 1609. a. kuulda kellegi hollandi
prillimeistri valmistatud pikksilmast ja võibolla sellise üht varianti ka näinud
konstrueeris ja valmistas Galilei endale juba 30 kordse suurendusega teleskoobi
ja kasutas seda alates 1610. a. vaatlustel. Üheks esimeseks avastuseks olid
Jupiteri kaaslased. Samal aastal avastas ta Veenuse faasid ja midagi imelikku
Saturni juures. Seda midagi kirjeldas Christian Huygens (1629-1695) Saturni
rõngana ja kaaslastena alles 1656. a.. Teleskoobi teooria lõi 1611. a. Kepler,
kes siis valmistas selle järgi ka endale teleskoobi Jäi veel seletada, millised
jõud panevad planeedid Kepleri seaduste kohaselt liikuma. Kepler üritas seda ka
ise, kuid tema seletused ei osutunud õnnestunuks. Lahenduse andis sir Isaac
Newton (1643-1727), kes formuleeris mehaanika põhiseadused ja ülemaailmse
gravitatsiooniseaduse. Sellega sai valmis kõik vajalik Päikesesüsteemis
toimuvate liikumiste kirjeldamiseks. Päikesesüsteem koosneb suure massiga
tsentraalkehast Päikesest, mille ümber tiirlevad erineval kaugusel paiknevad ja
erinevate massidega planeedid. Ümber planeetide tiirlevad omakorda nende
kaaslased. Mõnel planeedil on mitu, mõnel üks kaaslane ja mõnel puuduvad nad
hoopis. Peale päris planeetide tiirleb ümber Päikese suurem hulk väikeplaneete
ehk asteroide. Enamik neist tiirleb Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel.
Päikesesüsteemi väikeplaneedid samuti kui planeetide väiksemad kaaslased on
ebakorrapärase kujuga. Omaette objektide klassi moodustavad komeedid, mis
tiirlevad ümber Päikese väljavenitatud orbiitidel. Komeedid ei ole kuigi suured
taevakehad. Nad on jääst ja kivimitest kompaktsed kehad, mida sageli võrreldakse
määrdunud lumepallidega. Komeetide materjal sisaldab suhteliselt ohtralt
veeauru, mis nende asukoha madala temperatuuri tõttu on külmunud. Komeedid on
Päikesesüsteemi äärealade asukad, kust nende omavahelised ja planeetide
gravitatsioonilised toimed neid Päikese lähistele "tirivad". Komeetide lähenedes
Päikesesüsteemi perifeeriast Päikesele hakkab intensiivistuv kiirgus nende
materjali aurustama. Nii tekibki komeedi nähtav helenduv saba, mis komeedi
Päikesest kaugenedes jällegi kaob. Hollandi astronoomi Jan Hendrik Oorti
(1900-1992) järgi nime saanud Oorti pilv on sfääriline külmunud objekte sisaldav
pilv Päikesesusteemi ääremaadel Pluuto orbiidi taga, mis küünib enam kui 100 000
astronoomilise ühiku (Maa ja Päikese vaheline keskmine kaugus) kaugusele. Oorti
pilvest sissepoole jäävat aeglaselt ümber Päikese tiirlevat samast materjalist
rõngast nimetatakse Ameerikas töötanud hollandlasest astronoomi Gerald Kuiperi
(1905-1973) nime järgi Kuiperi vööks. Selget eraldusjoont Oorti pilve ja Kuiperi
vöö vahel ei ole ja küllap on ka Oorti pilves teatav aine koondumine süsteemi
pöörlemistasandisse. On selge, et mida enam kordi komeet Päikese juurest läbi
käib seda väiksemaks jääb tema mass. Ajaloolise aja tuntuimaks komeediks on
Halley komeet, mille ilmumisest on teateid aastast 239 e. Kr.. Taibates
varasemate ilmumiste seaduspära, ennustas Newtoni kaasaegne sir Edmund Halley
(1656-1742), et 1682. a. nähtud komeet ilmub uuesti 1755. a. Nii ka juhtus.
Käesoleval sajandil on Halley komeet Päikese lähedalt möödunud 1910 a. ja 1985.
a. Uuesti on teda oodata 2061. a. Viimase aastakümne jooksul nähtud kahest
heledast komeedist möödusid Päikese lähedalt 1996. a. märtsis Hyakutake komeet
ning 1997. a. veebruaris-aprillis Hale-Boppi komeet. Enne neid võis heledaid
komeete näha 1970-ndatel aastatel. Paaril viimasel kümnendil on
kosmoseaparaatide abil Päikesesüsteemi kohta kogutud uusi andmeid. Tavapärase
astronoomia võimalused midagi enamat teada saada olid juba mõnda aega
praktiliselt ammendatud. Kippusid tekkima isegi ohtralt fantaasia vilju
sisaldavad teadusharud nagu astrobotaanika Marsi kohta. Teleskoopide ajastul on
lisaks silmaga nähtavatele juurde avastatud 3 päris planeeti - Uraan (1781),
Neptuun (1846) ja Pluuto (1930). Rohkem ei ole neid leidnud ka kosmoseaparaadid.
Huvitavaks peetakse praegu aga Päikesesüsteemi perifeeriat - Kuiperi vööd ja
Oorti pilve. On avastatud Chiron (1977) ja mõned teised tavalisest asteroidide
asukohast palju kaugemal olevad väikekehad, kas asteroidid või komeedituumad.
Neid nimetatakse Kentaurideks. Kentauride suurem asupaik arvatakse olevat
Neptuuni orbiidi taga Kuiperi vöös. On juba leitud vähemalt üks väikekeha ka
Pluuto orbiidi taga. Ammu on oletatud, et Päikesesüsteemi äärealadel peaks
leiduma ohtralt omaaegsest planeetide tekkimisest ülejäänud ainet, kuid alles
nüüd on hakatud seda leidma. Ka Pluuto on teistest planeetidest märksa erinev ja
nüüd kiputakse tedagi nende perifeeria kentauride hulka arvama. Järgnevalt on
toodud Päikesesüsteemi planeetide tabel. Planeedid jagunevad laias laastus kahes
grupiks - Maa tüüpi planeedid (Merkuur, Veenus, Maa ja Marss) ning
hiidplaneetideks ehk Jupiteri tüüpi (Jovian) planeetideks (Jupiter, Saturn,
Uraan ja Neptuun). Nagu öeldud, ei sobi Pluuto kumbagi gruppi. Kaugus Päikesest
on antud astronoomilistes ühikutes ja mass Maa massi ühikutes. Veenus pöörleb
teiste planeetidega võrreldes vastupidiselt. Uraani pöörlemistelg on peaaegu
orbiidi tasandis. Planeetide orbiitide tasandid langevad üksteisega kokku 3.5
kraadi piires. Erandina on Merkuuri orbiit Maa oma suhtes kaldu siiski 7 kraadi.
Pluuto orbiidi kaldenurk erineb aga koguni üle 17 kraadi. Päikesesüsteemi või
millegi muu loodusliku tekkimise küsimus polnud minevikus üldse päevakorral.
Igal religioonil oli oma versioon ka maailma loomise kohta ja selles kahelda või
selle ümber targutada polnud kombeks. Seetõttu pole ka enne 18-dat sajandit
teadaolevalt Päikesesüsteemi tekkimise probleemiga tegeldud. Esimese
Päikesesüsteemi tekkestsenaariumi autoriks on prantsuse teadlane George Louis
Leclarc Buffon (1707-1788), kes 1749. a. ilmunud raamatus "Maa teooria"
kirjeldas kuidas Maa ja planeedid võisid tekkida mööduva komeedi poolt Päikeselt
väljarebitud aine tükkidest. Üldse jagunevad siit kuni 1950-date aastate
keskpaigani esitatud hüpoteesid Päikesesüsteemi tekke kohta põhimõtteliselt
kahte klassi - katastroofihüpoteesid ja rahulikul viisil tekkimise hüpoteesid.
Buffoni hüpotees on esimeseks katastroofihüpoteesiks. Oluliselt laiema
kõlapinnaga oli Kant-Laplace hüpoteesina tuntud Päikesesüsteemi rahuliku
tekkimise versioon, õigemini kaks sõltumatult esitatud ja omavahel detailides
erinevat versiooni. Filosoof Immanuel Kant (1724-1804) avaldas 1755. a. oma
anonüümselt ilmunud raamatus "Üldine looduse ajalugu ja taeva teooria" hüpoteesi
selle kohta, kuidas maailm tekib hajusast ainest - kaosest. Algaineks oli külm
tolmukübemetest koosnev udu, mille ebahomogeensustest pidi mehaanika seaduste
kohaselt järkjärgult toimuma planeetideks koondumine. Matemaatilist arendust
Kanti hüpoteesil peaaegu ei olnud ja kuna tegu oli ju tundmatu autori tööga,
siis ei leidnud see ka tähelepanu. Üle 40 aasta hiljem (1796) esitas prantsuse
matemaatik, filosoof, astronoom ja füüsik Pierre Simon Laplace (1749-1827)
analoogse hüpoteesi Kantist täiesti sõltumatult. See ilmus tema maailmasüsteemi
ehitust seletava kaheköitelise teose lisas. Laplace nebulaarhüpotees püüdis ära
seletada kogu Universumi teket. Laplace sai inspiratsiooni äsja William
Herscheli (1738-1822) avastatud gaasududest. Laplace hüpoteesi järgi tekkis
planeedisüsteem kuumast gaasudust (mitte külmast meteoriitsest ehk tolmudust
nagu Kantil). Keskele tekkis tsentraalkeha Päike ja ülejäänud tihendustest
planeedid ning nende kaaslased. Võrreldes Kanti versiooniga paistis Laplace oma
silma elegantse matemaatilise arenduse poolest. Pikema aja jooksul jäid
Kant-Laplace hüpoteesi seisukohad planeetide võimaliku tekke kohta
domineerivaks. Mida enam täpsustati fakte seda suuremaks kasvasid vastuolud.
Peamiseks oli massi ja pöörlemishulga jaotuse vastuolu. Üle 99 % massist on
koondunud Päikesesse, kuid kogu pöörlemishulgast moodustab Päikese osa vaid 2 %.
Uue katastroofihüpoteesi esitas 1917. a. inglise füüsik James Hopwood Jeans
(1877-1946). Selle kohaselt tekkisid Päikesesüsteemi planeedid sõltumatult
eksisteeriva Päikese lähedase kontakti tõttu mingi teise tähega, Päikeselt
väljarebitud ainest. Olenevalt Teise tähe lähenemise nurgast ja minimaalsest
kaugusest, milleni ta jõudis, sai sobitada mehaanikat. Varsti hakkas ka selle
hüpoteesi populaarsus kahanema, sest tõenäosus, et teine täht möödus ühe
astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest ja tuli täpselt Päikese ekvaatori
tasandis ja tema pöörlemise suunas, tundus liiga väikesena. Ka Jeans ise
tunnistas 1935. a. ja 1944. a. ilmunud töödes oma hüpoteesi vähest tõepära.
Planeedikosmogooniasse saabus jälle pessimismi etapp. Seni oli Päikesesüsteemi
tekkimist seletatud üksnes mehaanika raamides. Enne Teist Maailmasõda leiti, et
ka magnetilistel ja elektrilistel jõududel võib maailmaruumis olla oluline osa.
Nüüd saabus aeg, mille kohta veidi liialdades võib öelda, et igal enesest
lugupidaval astronoomil oli oma isiklik hüpotees planeedisüsteemi tekkimise
kohta. Missugused jõudusid peeti kõige tähtsamaks, see olenes peamiselt mis
valdkonnaga autor ise kõige enam tegeles ja kursis oli. Ilmus õige palju
kõikvõimalikke hüpoteese, milledel olid igaühel ka oma nõrgad kohad. Üldiseks
puuduseks oli sündmuste kulgemise serveerimine kindla stsenaariumina, mille
pöördepunktide tõepärasuse kontrollimiseks puudusid võimalused. Kui mehaanika
jõudude kõrval hakati võrdväärsetena arvesse võtma magnetilisi ja elektrilisi
jõudusid, siis õnnestus mõnesid vastuolusid vähendada. Nende hiljem juurde
võetud jõudude toimega õnnestus seletada Päikese pöörlemise aeglustumise.käiku
ja seletada nurkmomendi näiliselt ebaloomulikku jaotumist kogu süsteemis.
Vastava magnetohüdrodünaamilise seletuse autoriks on rootsi füüsik Hannes Alfven
(1908-1995). Omajagu laineid lõi Otto Juljevitš Schmidti (1891-1956)
kosmogooniline hüpotees, mille avaartikkel ilmus 1944. a. pealkirja all "Maa ja
planeetide tekkimise meteoriitteooria". Selle kohaselt tekkisid planeedid gaasi
ja tolmu pilvest. Päike oli enne olemas. Schmidti hüpotees sai Stalini
korraldusel riiklikuks teadusdoktriiniks, mis jällegi pidi demonstreerima
nõukogude teaduse üleolekut. Teooria "naelaks" oli planetesimaalide versioon,
mille kohaselt planeedid moodustusid suurematest kivi ja raua kamakatest. Nende
üksuste teke aga jäi üpris lahtiseks. Kui N. Liidu autoritest rääkida, siis
akadeemik Grigori Vassiljevitš Fessenkovil (1889-1971) valmis 1950-date alguses
palju tõesarnasem versioon, mille järgi Päikesesüsteemi tekkimine oli tähtede
tekkimise ja evolutsiooni käigus ettetulev loomulik sündmus. Tähtsal kohal olid
selles teoorias andmed keemilise koostise kohta. Päike ja planeedid tekkisid
Fessenkovi versiooni järgi koos umbes 5 miljardit aastat tagasi. Kahjuks oli
tähtede evolutsiooni teooria ise sellel ajal tänapäevases mõttes küllaltki
vildak. Fessenkoviga sarnaselt lähenetakse asjadele ka praegu. Ainult praegu on
palju rohkem erinevaid fakte teada. Päikesesüsteemi tekkimise probleem ei ole
senini lõplikult lahendatud. Geofüüsika jaoks on selles oluline Maa arengu
algusjärkude tõepärane seletus, sest sellest hakkab hargnema kogu geoloogiline
arengukäik. Teine väga tähtis näitaja on Maa algmaterjali keemiline koostis.
Kogu Universumi keemiline evolutsioon toimub läbi tähtede. Kusagil mujal peale
vesiniku ja heeliumi teisi elemente ei teki. Rasked aatomid paisatakse
maailmaruumi laiali massiivsete tähtede arengutsüklis aset leidvate plahvatuste
teel ja paisunud tähtedest lähtuva intensiivse tähetuulena. Siinkohal on sobiv
rõhutada, et tähtede kogu elutsüklis on "lapsepõlv" lühike ja "täiskasvanuks"
olemine kauakestev. Päikese massiga tähe valmimine võtab aega kümmekond miljonit
aastat, tema üpris stabiilne kiirgamise etapp termotuumareaktsioonide energia
varal aga ligi samapalju miljardeid aastaid. Tähe eluiga sõltub tema algsest
massist ja on seda lühem, mida suurem mass on. Massiivsemad tähed elavad
"tormilisemat" elu ja "surevad" varem. Ka on nende elu lõppvaatuse kataklüsmid
(plahvatused ja aine väljapaiskumised) seda suuremad mida suurem oli mass.
Evolutsiooni lõpul jõuavad tähed valge kääbuse seisundisse. Valgetes kääbustes
on termotuumareaktsioonid lõppenud ja nad kiirgavad kokkutõmbumisel vabaneva
gravitatsioonilise energia arvel. Päikese massiga täht on valge kääbuse
staadiumis umbes maakera suurune. Mida väiksem on mass seda rahulikumal viisil
täht valge kääbuse staadiumini jõuab. Eriti suure massiga tähed lõpetavad oma
teekonna kas neutrontähena või musta auguna. Planeedisüsteemi tekkimise
seletamisel ei ole aga tähtis mitte tähtede evolutsiooni teekonna lõppvaatus
vaid selle algus. See gaasipilv, millest tekkisid Päike ja Maa, pidi sisaldama
juba paari % jagu vesinikust ja heeliumist raskemaid aatomeid. Vesinik moodustab
Päikese ja paljude teiste tähtede tavapärasest koostisest 73 % ja heelium 25 %.
Tõenäoliselt oli algmaterjaliks oleva isoleeritud gaasipilve mass natuke väiksem
kui kaks Päikese massi ning temas pidid tekkima protopäike ja protoplaneetide
pilv. Prototähte ümbritseva gaasipilve saatus võib olenevalt tema massist minna
kolme erinevat teed. Kui pilv on piisavalt tihe, siis tekib selles kohe kaks
kondensatsioonitsentrit ja moodustub kaksiktäht. Kui varasematel aegadel pidasid
astronoomid kaksiktähti pigem erandlikeks objektideks, siis praegu peetakse neid
tähtede tekkimise õige sageli esinevaks variandiks. Kui pilv on natuke hõredam,
siis jääb selles ainet teise tähe tekkimise tarvis väheseks ja tähest ülejäänud
ainest moodustub planeedisüsteem nagu see on toimunud ka Päikesesüsteemi korral.
Kui nimetatud pilv on veelgi hõredam, siis ta lihtsalt hajub ja tekib ainult
üksik täht. Kokkutõmbuv protopäike pidi hakkama järjest kiiremini pöörlema, mis
pidi muutma järjest lapikumaks ka temaga seotud protoplaneetide aine pilve. Kui
raskusjõud ja tsentrifugaaljõud protopäikesel saavad tasakaalu, siis jätkub kogu
liikumine rahulikumalt ja pilve tihedamates osades tekkinud keerised hakkavad
sinna ainet juurde koguma. Protopäikese temperatuuri tõustes tema gaas
ioniseerub ja pöörlemine tekitab elektrivoolu ning see indutseerib magnetvälja.
Protopäikese magnetväli kui sellesse "külmunud" väli aeglustab protopäikese
pöörlemist protoplaneetide ketta elektriliselt laetud osakesi kaasa vedades.
Selle ketta pöörlemine ja ka planeetide kokkutõmbumine kiirenevad. Pöörlema
hakanud protoplaneetide väliskihtides moodustuvad omakorda kaaslaste algeteks
olevad keerised. Toimub ka aine diferentseerumise (raskemate aatomite keskele
koondumise) protsess. Järjest tugevamini kiirgava Päikese kiirgus hakkab eemale
puhuma vesinikust ja heeliumist koosnevat gaasi. Maa tüüpi planeetide keemilise
koostise mõistliku seletusega on olnud raskusi sellest peale, kui uurimise järg
nii kaugele jõudis. Selle seletamisel on kõige sümpaatsem Carl von Weizsäckeri
(s. 1912) pakutud ning D ter Haari ja Gerald Kuiperi täiendatud versioon, mille
kohaselt Maa tüüpi planeetide esialgsed massid olid praegustest kuni 100 korda
suuremad ja kergemad elemendid on "tuulest viidud", s.o. päikesetuul on nad ära
puhunud. Suurte planeetide atmosfääride ärapuhumiseks on päikesetuule tihedus
osutunud väikeseks. Kõige ehedamal kujul peaks originaalkoostis olema säilinud
Päikesesüsteemi kaugetel äärealadel tiirlevates kentaurides ja "kulumata"
komeetides. Kosmilises ajaskaalas on gaasipilvest tähe (Päikese) ja planeetide
tekkimine kiire protsess, mida saab jagada mitmesse etappi. Esiteks tekib aine
koondumise tsenter ning pilve aine hakkab selle ümber kiiresti koonduma. Juba
umbes 10 000 aasta pärast algab järgmine etapp - pöörlemine ja aine
järkjärguline koondumine kettaks pöörlemisteljega ristioleva tasandi lähedal.
Veel umbes 100 000 aasta pärast on ketas sedavõrd valmis, et saab alata
koondumine protoplaneetideks. Planeetide ja tsentraaltähe arengu varased etapid
mööduvad umbes 10 miljoni aastaga, mille järel tähes käivituvad
termotuumareaktsioonid ning järgneb miljardeid aastaid kestev rahulik arengujärk
peajadal. Peajada on piirkond tähtede absoluutne heledus - temperatuur
diagrammil, kus paikneb valdav enamus tähti. Asend diagrammil ja seal viibimise
aeg olenevad tähe massist. Pikka aega on vastuseta jäänud intrigeeriv küsimus
kas meie planeedisüsteem on maailmas unikaalne nähtus või on planeetide
kuulumine tähtede juurde loomulik ja massiliselt esinev. Päris viimastel
aastatel on leitud tõendeid planeetide olemasolust õige mitme tähe juures ja
selliste tähtede arv on kiiresti kasvanud. Seni on pakutud umbes 15 taolist
süsteemi. Päikesesüsteemist väljaspool asuvaid planeete ei saa vahetult
vaadelda. Tuleb leppida nende tekitatud efektidega tähtede liikumises ja nendest
väljuvas kiirguses. Vaatluslikult kõige lihtsam on avastada akretsioonikettaid,
mis loomulikult saavad kuuluda väga noorte ja isegi alles tekkivate tähtede
juurde. Seda saab teha suhteliselt intensiivse infrapunase kiirguse järgi, mida
need jahedad objektid maailmaruumi kiirgavad ja mis avaldub vastavate noorte
tähtede spektrites. Selliseid objekte on raadiokiirguse millimeeterlainete
piirkonnas avastatud sadakond. Kuna nii noori tähti on üldse vähe, siis juba see
lubab pidada planeedisüsteemide tekkimist koos tähtedega tavapäraseks nähtuseks.
Spektrijoonte perioodiliste Doppleri nihete kaudu saab vahetult detekteerida
akretsiooniketastes tekkinud suure massiga planeete, millede massid on
võrreldavad Jupiteri massiga või sellest suuremad. Maa suurused planeedid
tsentraaltähe juures detekteerimise läve ületavaid häireid ei põhjusta. Oluline
on veel selgusele jõuda, kus kulgeb piir planeetide ja tähtede vahel.
Klassikalise määratluse järgi peab tähtede mass olema nii suur, et
gravitatsioonilise kokkutõmbumise teel tekkinud kuumenemine suudaks käivitada
termotuumareaktsioonid. Kui kokkutõmbuva tähe mass jääb alla 0.07-0.09 Päikese
massi, siis ei tõuse temperatuur vesinikku heeliumiks põletava
termotuumareaktsiooni käivitumiseks piisavale kõrgusele. Ajutiselt toimuvad küll
reaktsioonid deuteeriumi ja liitiumi baasil. Keskmiselt vastab ülaltoodud mass
75 Jupiteri massile. Kui mass jääb alla 13 Jupiteri massi, siis ei toimu mingeid
termotuumareaktsioone. Taolisi massilt tähtede ja planeetide vahele jäävaid
objekte nimetatakse pruunideks kääbusteks. Kuigi teoorias esinesid pruunid
kääbused juba mõnda aega õnnestus nende olemasolu kohta faktilist kinnitust
saada alles 1995. aastal tänu ülitundlikele infrapunakiirguse vastuvõtjatele.
Päikesesüsteemi tekkimise versioon peab loomulikult jõudma kooskõlla planeedi
Maa geoloogilise arengu stardipositsiooniga. Et hakata arendama Maa arengulugu
lähtuvalt tema kõige tõepärasemast massist, keemilisest koostisest ja sisemisest
ehitusest on vaja usutavat astronoomilist versiooni, mis sellise seisundini
viib. Geoloogilise arengu aluseks on Maa diferentseerumine raskematest
elementidest tuumaks ja kergemast materjalist vahevööks, mis alguses oli ka
välispinnaks. Diferentseerumist ilma kogu planeedi materjali ülessulamiseta on
raske seletada. Sulamine omakorda on võimalik suure hulga energia järsul
vabanemisel. Siit tulenebki, et planetesimaalide hüpotees, mis astronoomidele ei
meeldi, aitab geoloogidel planeedi algusjärku kõige sobivamalt seletada. Siit
läheb arvamuste sobimatus tagasi hüpoteetilise planeedi Phaethoni juurde.
Astronoomid peavad seda Marsi ja Jupiteri orbiidi vahel olnud ühise atmosfääriga
kaksikplaneediks, mis lagunes juba valmis Maa ajal umbes 3.9 miljardit aastat
tagasi. Maa arengulooga tegelejatele meeldib enam versioon, mille järgi Phaethon
on kas lõplikult tekkimata jäänud või siis juba enne Maa valmimist lagunenud.
Maa ülessulamise seletuseks on väga ahvatlev Schmidti pakututest suuremate
planetesimaalide kokkupõrkumine. Nagu eespool mainitud on juba mõnda aega
arvatud, et planeetide tekkimisest ülejäänud materjal paikneb Päikesesüsteemi
perifeerias - Kuiperi vöös ja Oorti pilves. Seal säilinud mitmesuguse suurusega
"lumepallid" oleksidki säilinud planetesimaalid. Alates 1996. aastast on neid
leitud ka vaatluslikult. Varem pole seda juhtunud põhjusel, et need objektid on
maapealsete teleskoopide reageerimisläve piiril. Kord tekkinud planeedi Maa
edasine arengulugu oleneb juba olulisel määral selle sulamise kaudu
diferentseerunud planeedi jahtumise kulgemisest. Tõepäraseks peetakse Maa
akretsiooni toimumist kahes etapis - enne ja pärast kergete gaaside päikesetuule
poolt ärapuhumist. Esimene etapp oleks koostiselt päikesesarnase aine koondumine
ja teine meteoriitse koostisega aine lisandumine. Marsi ja Kuu uurimise kaudu on
leitud tõendeid Päikeseüsteemi sisemiste planeetide regiooni intensiivse
meteoriitidega pommitamise kohta ligikaudu 4 miljardit aastat tagasi. On tuntud
Kuu kataklüsmi periood 3.9 kuni 4 miljardit aastat tagasi, mil lühikese aja
jooksul on tekkinud palju kraatreid. Esialgu tuleb sellist kaheetapilist Maa
tekkelugu vaadata kui üht võimalikku, kuid mitte ainuvõimalikku versiooni.
Päikesesüsteemi planeedid on erinevate massidega ja erineva ehitusega. Maa
arenguloo kohta arendatavad versioonid peavad sobima ka teiste planeetide
arengulugudega. Viimastega tegeleb planetoloogia, mis kaasajal ka kiiresti
areneb. Suures osas on see areng tingitud soovist Maaga seotud sündmusi ja
protsesse paremini mõista. Kauges minevikus peeti Maad lapikuks. Siiski juba 540
e. Kr. paiku pidas Pythagoras teda kerakujuliseks ja õnneks jõudis faktide najal
samale seisukohale ka autoriteet Aristoteles. Eratosthenes määras 230 e. Kr.
üsna täpselt selle kera suuruse. Ta sai Maa raadiuse väärtuseks 6311 km. Praegu
loetakse Maaga võrdse ruumalaga kera keskmiseks raadiuseks 6371 km ja Maa
ekvatoriaalseks raadiuseks 6378 km. Eratosthenese määratud Maa raadiuse väärtus
oli kasutusel 17. sajandini. Õieti tegi küll juba 1528. a. järgmise sellise
mõõtmise Jean Fernel (1497-1558), kes 1 kraadi ulatusega kaarel kasutas
teepikkuse mõõtmiseks tõllaratast ja sai kraadile vastava kaare pikkuseks 110.6
km. Juba siis 17. sajandil on 1617. a. Hollandis kraadile vastava kaare pikkust
mõõtnud Villerbrord Snellius (1591-1626) saades tulemuseks 108 km ning 1636. a.
Inglismaal Richard Norwod (1590-1636) Londoni ja Yorki vahelisel kaarel.
Aastatel 1669-1670 mõõtis prantsuse astronoom Jean Picard (1620-1682) 1o 22 55 "
kaare pikkuse ja arvutas Maa raadiuseks 6 371 692 m. Aastal 1687 avaldas Newton
Maa kuju teooria, milles näitas, et mõõduka kiirusega pöörleva planeedi kuju
vastab pöördellipsoidile. Täpsemate maakaartide koostamise eesmärgil toimusid
mitmel pool suuremad triangulatsioonilised kraadimõõtmised 18. ja 19. sajandil
ning veel 20. sajandi alguseski. Neist kraadimõõtmistest suurima, 25o 20' ehk
üle 2800 km haaraval kaarel 1816-1855 toimunud ettevõtmise peaosaliseks oli
Tartu Observatooriumi ja Pulkovo observatooriumi (alates 1839) direktor
Friedrich Georg Willhelm Struve (1793-1864). Seda kaart nimetati isegi Struve
kaareks. Töö lõpptulemusena avaldas Struve 1861. a. mahuka kaheköitelise töö.
Kraadimõõtmiste põhjal selgus, et Maa kuju vastab tuntud geomeetrilistest
kujunditest kõige paremini kolmeteljelisele ellipsoidile. Lisaks sellele, et Maa
on polaartelje sihis kokku surutud, moodustab ellipsi ka tema lõige ekvaatori
tasandiga. Pikema ja lühema ekvatoriaalse pooltelje erinevus on küll vaid
paarsada meetrit. Ekvatoriaalse ja polaarse pooltelje erinevus ulatub aga üle 21
kilomeetri. Praktilise mugavuse mõttes kasutatakse Maa kuju lähenduskujundina
kaheteljelist pöördellipsoidi. Telgede pikkused on rahvusvaheliselt kokku
lepitud. Vastavalt mõõtmistäpsuse ja arvutustäpsuse paranemisele on neid
korrigeeritud. N. Liidu geodeetiliste mõõtmiste aluseks oli alates 1946. a.
vahetult enne sõda 1940. a. Feodossi Krassovski (1878-1948) juhendamisel
arvutatud Krassovski ellipsoid. Rahvusvahelise Astronoomia Liidu kokkuleppega
kasutati alates 1964. a. kaheteljelist ellipsoidi pikema poolteljega 6378.160 km
ja lühema poolteljega 6356.780 km. Viimasel ajal on seoses täpsete mõõtmistega
kosmosest võimalik täpsemalt arvestada ka Maa kuju lokaalseid kõrvalekaldeid
korrapärasest ellipsoidist. Geodeetiliste satelliitide vahendusel avastati juba
mõni aeg tagasi, et lõunapoolkera polaarne kokkusurutus on Antarktika jääkilbi
surve tõttu suurem kui põhjapoolkera oma. Sellist ebasümmeetrilist kujundit
nimetatakse kardioidiks, mis moodustab ruumis pöörleva stiliseeritud südamega
sarnase kujundi. Tuntud geomeetriliste kujunditega on Maa pinda lähendatud
arvutustehnilise mugavuse tõttu. Maa tegelik pind ei ole korrapärane ja seda
lähendab kaardistamise tarvis kõige paremini kujuteldav hüdrostaatilises
tasakaalus olev veepind. Sellist ekvipotentsiaalpinda nimetatakse geoidiks.
Geoidi pind on igas Maa punktis risti raskusjõu suunaga. Kõrgused merepinnast
antakse mandritel geoidi pinna suhtes. Geoidi pinna erinevused Maa kuju
lähendava pöördellipsoidi pinnast küünivad kuni 100 meetrini. India ookeanis Sri
Lankast lõunas on geoidi pind isegi üle 100 meetri ellipsoidi pinnast madalamal.
Kõige enam, üle 70 meetri, ellipsoidi pinna kohale tõuseb geoid Uus-Guinea
ümbruskonnas. Eesti kohal ulatub ta üle ellipsoidi pinna paarikümne meetri
võrra. Islandil küünib üle selle juba 60 m ja Vene tasandiku kohal taandub
erinevus nulliks. Maa väliskuju muutub ajas. Selle muutumise põhjused lähtuvad
Maa sisemusest ja väljastpoolt. Neist on täpsemalt juttu edaspidi. Aja jooksul
on oluliselt muutunud isegi Maa suurus. Kriidi ajastu (144-66.4 Ma tagasi,
kestus 77,6 Ma) Maa raadiuseks on hinnatud koguni 4800 km, mis on praegusest
väärtusest (6371 km) tublisti väiksem. Maa raadiuse nii suure muutumise
võimalikkus äratab kahtlust, kuna sellest lähtudes tekiksid probleemid
siseehituse tasakaaluga. Maa läbimõõdu ja mahu muutumise tõepärane käik Maa
eksisteerimise ajal on tähtis kogu tema geoloogilise arenguloo seletamise jaoks.
Maa maht on praegu 1 083*1012 km3 ja mass 5976*1027 g. Maa pöörleb ümber oma
telje ja osaleb maailmaruumis toimuvates suhteliselt korrapärastes liikumistes.
Siin piirdume vaid nendega, mis toimuvad meie endi Galaktika piirides. Koos
Galaktikaga liigub Päikesesüsteem Ükssarviku (Monoceros) tähtkuju sihis
kiirusega umbes 210 km/s. Galaktika pöörlemisel sooritab Päikesesüsteem ühe
täistiiru ligikaudu 180 milj. aastaga. See teeb kiiruseks 250 km/s. Kuna
Galaktika ei pöörle päris jäigana, siis ei ole ka keskkond, milles
Päikesesüsteem liigub, päris ühtlase tihedusega. Suurema tihedusega piirkondades
võib toimuda aine akretsioon Päikesesüsteemi. See omakorda võib arvestatavalt
mõjuda planeetide pöörlemisele ja tiirlemisele ning Maa puhul olla üheks kliima
muutumist põhjustavaks teguriks. Sellekohased uuringud näitavad, et suure
tõenäosusega on Maa koos ülejäänud Päikesesüsteemiga viimase 5 milj. aasta
vältel liikunud väga väikese tihedusega interstellaarse aine keskkonnas ja umbes
10 000 aasta eest sukeldunud sooja tihedasse gaasipilve temperatuuriga ligi 7000
K. Seoses sellega on ümbritseva interstellaarse keskkonna tihedus kasvanud 3
suurusjärgu võrra (2*10-4 1-5*10-1 cm-3). Maad ei saa pidada päris suletud
süsteemiks, sest lisaks energiavahetusele toimub ümbritseva keskkonnaga ka
teatav massivahetus. Pidevalt eraldub Maa atmosfäärist maailmaruumi ioone ja
kergemate gaaside aatomeid. Massi allikaks Maa jaoks on interplanetaarne
keskkond. Suhteliselt harva toimuvatest suurema massiga kehade langemisest Maale
annavad tunnistust meteoriidikraatrid. Pidevalt langeb käesoleval ajal Maale
aastas ligi 40 000 tonni sodiaagipilvest pärit interplanetaarset tolmu. Selle
tolmu pidevateks allikateks on asteroidide pinna aeglane erosioon ja komeetide
materjali aurustumine. Mõne asteroidi lagunemine või nende omavahelised
kokkupõrked võivad mõneks ajaks interplanetaarse tolmu kogust oluliselt
suurendada. Üldiselt liiguvad selle tolmu väiksemad osakesed mööda spiraali
Päikese kui kõige massiivsema keha poole. Suuremad osakesed kahanevad mõõtmetelt
ja massilt erosiooni ja omavaheliste põrgete tõttu. Et tolmu tihedus on ajas ja
ruumis muutlik, siis varieerub ka tema ajaühikus Maale langev kogus. Suurema
muutlikkusega kaasnevad klimaatilised muutused. Viimasel ajal on üles kerkinud
küsimus väikese massiga ja maapinnalt nähtamatute komeedilaadse päritoluga
objektide võimalikust suhteliselt sagedasest langemisest Maa atmosfäari.
Päikesesüsteemi piires tiirleb Maa elliptilisel orbiidil ümber Päikese. Orbiidi
ekstsentrisus on praegu 0.017, maksimaalselt on see viiel viimasel aastamiljonil
olnud 0.0607 Täistiir ümber Päikese ehk aasta kestab 365 päeva 5 tundi 48
minutit ja 46 sekundit. Kepleri seadustele vastavalt on liikumine orbiidi
Päikesele lähematel lõikudel kiirem ja kaugematel aeglasem. Et orbiidi teljestik
ja võrdpäevsuspunkte ühendav joon ei lange kokku, siis kulub praegu orbiidi meie
jaoks suvise poole läbimiseks 186 ööpäeva ja talvise poole läbimiseks 179
ööpäeva. Tiirlemise keskmine lineaarne kiirus on 29 780 m/s. Kiiruste erinevus
periheelis ja afeelis on 950 m/s. Keskmine kaugus Maa ja Päikese vahel on 149.5
milj. km, periheelis on see 147 milj. km ja afeelis 152 milj. km. Praegu on Maa
Päikesele kõige lähemal kesktalvel ja kõige kaugemal kesksuvel. Kevad ja suvi on
pikemad kui sügis ja talv. Umbes 126 000 aasta eest, oli olukord praegusele
vastupidine. Oli pikk sügis ja pikk talv ning lühike kevad ja lühike suvi. Kuid
nende lühikese kevade ja suve jooksul oli Maa Päikesele lähedal. Põhjapoolsete
kõrgete laiuskraadide pinnaühikule langes siis suvise pööripäeva paiku 12 %
võrra rohkem energiat kui praegu. Astronoomilise aastaaja pikkus võib kõikuda
vahemikus 82.5 kuni 100 päeva. Kui jagada orbiidil läbitud vahemikud kuudeks
analoogselt praegu tehtava jagamisega, siis erineksid kuude pikkused
praegustest. Jaanuar ja veebruar olnuks 126 000 aastat tagasi 34 päeva pikad,
juuni ja juuli kõigest 27 ja 28 päeva. Maa pöörlemine toimub samuti kui
tiirlemine läänest itta. Ööpäev kestab praegusel ajal 23 tundi 56 minutit ja 4
sekundit ning pöörlemise lineaarkiirus on 465 m/s. Maa pöörlemise jälgimisega
tegeleb 1895. a. asutatud Rahvusvaheline Maa Pöörlemise Teenistus peakorteriga
Pariisis. Õnnestub registreerida ööpäeva pikkuse kõikumisi kuni 0.0002 sekundi
täpsusega. Ööpäeva kestus muutub aasta jooksul 0.0025 sekundi ulatuses. Kõige
pikemad ööpäevad on märtsis ja kõige lühemad augustis. Maa pöörlemiskiiruses
esinevad pikaajalised (sekulaarsed), ebaregulaarsed hüppelised ja perioodilised
muutused. Pikaajalises perspektiivis Maa pöörlemine aeglustub. Käesoleval ajal
kasvab ööpäeva kestus 0.0023 sekundit sajandis. Väga noore Maa ööpäevad kestsid
vaid umbes 10 tundi. Kõigil jääaegadel on Maa massi ümberjaotumise tõttu
toimunud tema pöörlemiskiiruse muutused. Viimase jääaja lõppedes toimus jää
massilise sulamise ajal ookeani taseme tõusu tõttu pöörlemise aeglustumine kuni
see ookeani taseme stabiliseerumise järel jõudis tasakaaluseisundisse. Pöörleva
keha nurkmoment kui süsteemi jaoks jääv suurus on tema inertsimomendi I ja
nurkkiiruse korrutis kus k -struktuurikoeffitsient, mis arvestab massi jaotust
raadiuse sihis; M - Maa mass; R - Maa keskmine raadius - polaarne kokkusurutus
Masspunkti inertsimoment on massi ja pöörlemisteljest loetava kauguse ruudu
korrutis. Pöörleva keha inertsimoment koguneb teda moodustavate masspunktide
inertsimomentidest ja on seda suurem mida enam massi paikneb pöörlemisteljest
kaugel. Struktuurikoefitsient arvestab mõju, mis tuleneb Maa massijaotuse
erinevusest kerasümmeetriast. See mõju avaldub näiteks satelliitide orbiitide
tasandite pretsessiooni ehk pöördumise kaudu. Päikesesünkroosed satelliidid
tuleb toimetada vastupidise s.o. i > 90o kaldega orbiitidele. Kerasümmeetrilise
Maa korral püsiks satelliidi orbiidi tasand kinnistähtede suhtes paigal. Maa
keskmine raadius ja massijaotuse struktuurikoeffitsient muutuvad ajas ja seda
muutumist peab kompenseerima tema nurkkiiruse muutumine. Masside ümberpaiknemine
toimub kõigis seda võimaldavates geosfäärides. Pöörlemiskiiruse muutumise
põhjustest on seni käsitletud peamiselt Maa kokkutõmbumist ja tema vahetul
pealispinnal toimuvaid protsesse. Kokkutõmbumisest tingituna peaks R kahanema
keskmiselt 5 cm sajandis ja see peaks põhjustama struktuurikoefitsiendi
vähenemist ehk seesmist tihenemist, millest peaks järgnema pöörlemise
kiirenemine. Tegelikult mõjuvad välised tegurid Maa pöörlemisele tugevamini kui
seesmised. Lootelained liiguvad Maa pöörlemisele vastassuunas. Nende tekitatud
hõõrdejõud viib pöörlemiskiiruse sujuvale kahanemisele. Atmosfääri tuulte hõõrde
tõttu mandrite ja ookeani pinnaga tekkivad tangentsiaalsed jõud põhjustavad
tsirkulatsiooni muutudes hüppelisi häireid Maa pöörlemiskiiruses. Suvel on
mandrid paremini köetud kui ookean ja talvel vastupidi. See asjaolu põhjustab
kõrgrõhkkondade tekkimist talvel kontinentide ja suvel ookeanide kohale.
Sõltuvalt mandrite ja ookeanide jaotusest poolkerade vahel tekivad sellest
meteoroloogilisest asjaolust Maa pöörlemiskiiruse perioodilised muutused,
millised avastati 1930-datel aastatel. Maa pöörlemiskiiruse perioodilised
muutused perioodidega mõnest päevast mõne aastani on põhjustatud peamiselt
tsonaalsete tuulte kiiruste kõikumistest. Aasta 1000 paiku on Maa
pöörlemiskiiruses olnud suurem jõnks. Hilisemad külmad perioodid, mis langevad
kokku päikeselaikude Spöreri, Maunderi ja Daltoni miinimumidega (vastavalt
aastatel 1440-1460, 1687-1709 ja 1808-1821), on võibolla tingitud Maa pöörlemise
muutuste poolt esilekutsutud ookeani tsirkulatsiooni muutumistest. Tegemist on
nurkmomendi ümberjaotumisega hüdrosfääri ja tahke maakoore vahel. Maa
pöörlemiskiiruse muutumisel on rohkem põhjusi kui neid tavapäraselt välja on
toodud. Mitte vähem tähtis kui nurkmomendi vahetus jäiga Maa ja tema välimiste
liikuvate kestade atmosfääri ning ookeani vahel on selle vahetus Maa tuuma ja
vahevöö vahel. Tahke sisetuum ja plastne tahke vahevöö on gravitatsioonilises
vastasmõjus. Nurkmomendi vahetus nende vahel toimub vedela välistuuma vahendusel
ja elektromagnetiliste jõudude osalusel. Konvektsioonist tingitud perioodilised
vönkumised vedelas välistuumas kui elektrit juhtivas keskkonnas põhjustavad
magnetilist hõõrdumist sisetuuma pinnal ja sisetuuma ning vahevöö
pöörlemiskiiruste väikesi erinevusi. Need ebasünkroonsused tekitavad ebakõla
sisetuuma ja vahevöö gravitatsioonilises tasakaalus ning nurkmomendi
ümberjagunemise tasakaalustumise käigus. Nendest sisemistest põhjustest on
tõenäoliselt tingitud kümnetes aastates mõõdetavate perioodidega kõikumised
ööpäeva pikkuses. Ööpäeva pikkuse sellest aeglasema muutumise põhjuseks on
pöörlemistelje asendit muutev masside ümberjaotumine plastselt deformeeritavas
vahevöös. Maa pöörlemistelje asend ruumis ja Maa orbiidi kuju ei ole ajas
muutumatud. Viimase 5 miljoni aasta ulatuses on nende muutumise käiku võimalik
mõtteliselt taastada, veel kaugema mineviku suhtes pole see enam piisavalt
usaldusväärne. Väliste tegurite mõjul muutub orbiidi ekstsentrisus perioodidega
ligikaudu 400 000 aastat ja 100 000 aastat, võrdpäevsuspunkte ühendav joon
orbiidi ellipsi telgede suhtes perioodidega 19 000 ja 23 000 aastat ja Maa
pöörlemistelje kaldenurk orbiidi ellipsi tasandi suhtes perioodiga 41 000
aastat. Peale selle pretsesseerib Maa pöörlemistelg nagu iga vurri oma. See
toimub perioodiga 26 000 aastat ning ligemale 13 000 aasta pärast on polaartelg
suunatud Põhjanaela asemel Veegale. 

Eesti Tuleviku-uuringute Instituut Veebruar, 2003 Sissejuhatus Projektijärgseks
peamiseks ülesandeks oli kirjeldada tööturul viimase 12-13 aasta jooksul
toimunud muutuste peamisi trende ja tõlgendada neid eelkõige nõudluse poolel
toimunud muutustega, st eelkõige majanduskontekstis toimunud muutuste ja
majandustegurite toime seisukohalt. Kesksel kohal selles analüüsis olid 1996 -
2000. a ettevõtete mikroandmete ökonomeetriline analüüs, leidmaks seoseid
majandusnäitajate ja tööhõive vahel. Täiendavaks ülesandeks oli Eesti
tööjõu-uuringu (ETU) andmetele tuginevate aegridade analüüs, eelkõige nende
tunnuste osas, mis peegeldavad tööhõive mustrite muutumist, sh erinevate,
mittetraditsiooniliste ja paindlike töövormide osas. Käesoleva töö kavandamisel
lähtuti arusaamast, et Eesti tööturul toimuvate protsesside dünaamikat ei ole
piisavalt tõlgendatud makromajanduslike arengutega ning majandusarengust
tingitud teguritega. Arenguid Eesti tööturul on analüüsitud väga mitmetest
aspektidest ja paljud kaalukad kokkuvõtted, ülevaated ja uuringud on toetunud
eelkõige Eesti tööjõuuuringute rikkalikule andmestikule. Otsides seoseid
majanduskonteksti ja tööturu näitajate vahel, on muutusi tööturu põhinäitajates
- tööpuuduses, tööhõives, tööjõu osaluses, tööjõu liikumises jt nähtusi - püütud
seletada eelkõige üleminekumajanduse ümberstruktureerumise ja teiste Kesk ja
Ida-Euroopa maade vastavate dünaamikate taustal. Majanduskonteksti keskmes on
seejuures olnud eelkõige sektoritevaheline ümberstruktureerumine ja tööjõu
sektoritevaheline ümberpaiknemine. Samas pole aga küllaldaselt selgust selles,
kuidas muutused majanduskeskkonnas tervikuna ja turgudel eriti on seotud
muutustega tööturul. Teiste sõnadega, küsimus on majandust ja tööhõivet /
töötust vahendavate "ülekandemehhanismide" edasises täiendavas selgitamises.
Nimetatud "ülekandemehhanismide" uurimine peaks andma täiendavalt alust hinnata
võimalikke arenguid tööturul ka ettevaatavalt. Töö esimeses osas esitame uuringu
kontseptsiooni koos teoreetiliste ja metodoloogiliste lähenemiste ülevaatega.
Töö teises osas on kirjeldatud tööturu peamisi trende aastatel 1989-2001/2002,
jaotades tööturu arengu etappideks tööturu põhitrendide - eelkõige tööhõive,
töötuse ja osaluse määrade ning tööjõu ja mitteaktiivsuse - muutumise alusel.
Need tööturu arengu erinevad etapid on eeldatavalt seotud erinevate
dominantidega nõudluse poolel. Samuti analüüsime selles osas, millised muutused
on toimunud mittetraditsiooniliste töövormide osas. Töö kolmandas osas on
esitatud uurimisküsimuste empiiriline analüüs ja selle tulemused. Lisas 1 on
toodud olulisimad tabelid teksti täienduseks, lisas 2 on esitatud ettevõtete
andmete valim ja analüüsi metoodika. Tabelid ja joonised on nummerdatud osade
kaupa. Töö teostajad tänavad eksperte Andres Saarniitu, Teet Rajasalu, Urmas
Varblast, Tairi Rõõmu, Marit Rõõmu, Tiia Püssi, kes aitasid meid eelkõige
hüpoteeside ja uurimisküsimuste täpsustamisel ning uurimistulemuste hindamisel
ja Eesti Statistikaameti töötajaid Ülle Pettaid tööjõu statistika sektorist ja
Ene Saareoja ettevõtluse aastastatistika sektorist abi eest statistiliste
andmete kättesaadavaks tegemisel. Käesolevas aruandes esitatud töö toimus
järgmiste etappidena. 1. Jõudmaks esialgselt lähteülesandelt konkreetsema
ülesandepüstituseni ja sealt empiirilise analüüsini, kaasasime esmalt rea Eesti
majanduseksperte, kes pakkusid välja oma nägemuse teguritest, millel peaks olema
eeldatavalt tugev mõju tööhõive ja tööpuuduse näitajatele. Nagu võiski eeldada,
olid ekspertide poolt pakutud lähenemised ja mõjutegurid küllaltki erinevad, mis
tekitas vajaduse ühendada need terviklikumasse kontseptsiooni. 2. Edasine töö
kontseptsiooni loomisel toimus paralleelselt nii kirjanduse läbitöötamise kui
ekspertide ümarlaudade kaudu. Selle töö põhjal sünteesiti skeem probleemi
käsitlemiseks ning rida küsimusepüstitusi ehk potentsiaalseid hüpoteese selle
raames. Viimaste üleviimine empiiriliselt kontrollitavateks hüpoteesideks sõltus
eelkõige nende kontrollimiseks vajalike andmete kättesaadavusest. Ette rutates
peab ütlema, et nende potentsiaalsete hüpoteeside kontrollimiseks siiski päris
adekvaatset andmestikku ei ole ja kohati tuli kasutada kaudsemaid näitajaid. 3.
Järgnes vajalike andmeallikate ja andmebaaside väljaselgitamine, milleks olid
eelkõige: 1) Eesti ettevõtete bilansiaruannete alusel koostatud originaalne
andmemassiiv, mis haarab 1996-2000. a. mikroandmed tööstus - ja teenindussektori
kohta, 2) Eesti tööjõu uuringu andmestik 1989-2001 ning 3) palga ja
hinnastatistika. 4. Uuringu ühe keskse küsimuse, nimelt kapitali sissevoolu ja
tööhõive seose analüüsimiseks teostasime ökonomeetrilise analüüsi Eesti
ettevõtete bilansiaruannete andmebaasi alusel. Tööturu trendide analüüsi
rakendasime nii tööjõu liikumise mõju hindamisel kui ka mittetraditsiooniliste
tööhõive vormide analüüsil. 6. Uuringutulemuste, k.a empiirilise uuringuga
tuvastatud trendide jätkuvuse hindamiseks korraldati kaks majandusteadlaste
ekspertarutelu, mille sisendiks olid ka osalejate valduses olevad andmed. 1.1.
Sissejuhatavaid teoreetilisi ja empiirilisi käsitlusi (rahvusvahelise kirjanduse
alusel) Järgnevalt esitame kirjanduse analüüsi kokkuvõtte alusel olulisemate
kategooriate tõlgendusi ja seejärel ülevaate mõningatest uuringutest
majanduskasvu ja tehnoloogia mõju kohta töötusele. Selle andmemassiiviga on
haaratud kõik Eesti ettevõtlusstatistikas kättesaadavad ja võrreldavad
mikroandmed kuni 2000. a., va primaarsektor, mis ei ole sellesse analüüsi
kaasatud Tootlikkus ja tööpuudus Tootlikkuse ja tööpuuduse seos on väga
mitmemõtteline ja sõltub väga palju konkreetsest majanduslikust kontekstist.
Tootlikkuse kasvuga võib tööpuuduse tase nii tõusta kui ka langeda. See seos
võib olla erinev majandusharuti. Näiteks postsotsialistlike maade andmed
90ndatel aastatel näitasid, et madala tootlikkusega majandusharudele oli
iseloomulik küll käibe langus, tööhõive langus aga tunduvalt vähemal määral.
Samas tõusis tootlikkus mitmetes harudes kiiresti, aga ilma tööhõive kasvuta.
Reeglina toob tootmise kasvu aeglustumine tavaliselt siiski kaasa ka tööpuuduse
suhtelise kasvu. (Trehan, 2001). Kuna nii tootlikkus kui tööpuudus on seotud ka
teiste muutustega majanduses, siis võivad mitmed kolmandad tegurid (näiteks
tehnoloogiast, palkadest jm teguritest tingitud muutused) "vahendada"
tootlikkuse mõju tööpuuduse määrale. Tootlikkuse probleemi seoses tööhõivega on
käsitletud ka osas 3.2. Reservatsioonipalga efekt Palka, mille puhul töötajal on
ükskõik, kas võtta töö vastu või jätkata otsinguid, nimetatakse
reservatsioonipalgaks. Töötaja võtab vastu kõik tööpakkumised, mis ületavad seda
palka ja lükkab tagasi kõik, mis on allpool seda palka (Trehan, 2001).
Reservatsioonipalga suhteline tase on ilmselt tööpuuduse taseme oluline
determinant. Kui tüüpiline töötaja reservatsioonipalk on märkimisväärselt kõrgem
kui tüüpiline palgapakkumine, siis töötaja ütleb ära paljudele pakkumistele ja
kulutab rohkem aega tööotsimisele, mille tagajärjel tööpuuduse või
mitteaktiivsuse määr kaldub tõusma. Kõrgem produktiivsus võib tekitada vajaduse
suurendada töötajate arvu, suurendades töötajatele pakutavat palka. See omakorda
suurendab tõenäosust, et keskmine töötaja leiab endale sobiva tööpakkumise
suhteliselt lühema aja jooksul. Nõnda väheneks tööpuuduse määr vastuseks
produktiivsuse kasvule (Trehan, 2001). Tööpuuduse määra vähenemine ei ole
tõenäoliselt permanentne, isegi siis, kui produktiivsus ei väheneks oluliselt,
kuna töötajate reservatsioonipalk kohandub järkjärgult palgapakkumiste tasemega
majanduses. Kui see juhtub, siis liigub tööpuuduse tase järkjärgult tagasi
tasemeni, mis oli enne produktiivsuse kasvu. Reservatsioonipalk kohandub
aeglaselt ja võib võtta aega, enne kui tööpuuduse määr liigub tagasi oma algse
tasemeni. Oluline on see, et muutus tootlikkuse tasemes ei saa tõenäoliselt
omada permanentset mõju tööpuuduse määrale. Majanduskasvu ja tehnoloogia mõju
töötusele ja tööhõivele Pikaajalise majanduskasvu muutused võivad samuti
mõjutada tööpuuduse tasakaalu määra. Firma otsus palgata töötaja sõltub sellest,
millised on töötaja kohta tehtavad kulud ning millist tulu toob kaasa töötaja
palkamine. Kui muud tegurid jäävad samaks, siis kiire majanduskasv suurendab
lootusi saada tulevikus tulusid ja muudab käesoleval hetkel palkamise
atraktiivseks. Seega, majanduskasvu suurenemine viib tööpuuduse vähenemiseni
ning kasvu vähenemine viib tööpuuduse kasvuni (Trehan, 2001). Selline seos aga
on tundlik tehnoloogiasse puutuvate eelduste suhtes. Näiteks Aghion ja Howit
rõhutavad, et tehnoloogiline progress ei toimu erinevates sektorites ühtlaselt,
kaldudes hävitama vanu töökohti ühtedes sektorites ning luues samal ajal uusi
töökohti teistes sektorites. Kui innovatsiooni kiiruse kasv tegelikult suurendab
töökohtade kadumise määra enam kui see suurendab töökohtade loomise määra, siis
tööpuuduse tasakaalumäär võib üles minna. Mortensen ja Pissarides vaatavad,
kuidas tehnoloogia mõjutab tööpuudust mudelis, milles eeldatakse, et firmad on
uusi töökohti luues seotud olemasoleva tehnoloogiaga. Tehnoloogia, mis on seotud
konkreetse töökohaga, vananeb aja jooksul. Firmal on sel juhul valida, kas
investeerida tehnoloogia uuendamisele olemasoleval töökohal või siis hävitada
töökoht. Mortensen & Pissarides mudelis on tehnoloogia uuendamise kulud
võtmedeterminandiks produktiivsuse ja tööpuuduse omavahelises suhtes. Näiteks
kui tehnoloogia uuendamise kulud on takistavalt kõrged, siis kiirem
tehnoloogiline progress viib suurema töökohtade hävitamiseni. Kuna töökohtade
loomine ja hävitamine sõltub töökoha uuendamise kuludest, mis tõenäoliselt
varieerub erinevates firmades ja tööstusharudes, siis ei anna see mudel
ühemõttelist prognoosi tootlikkuse kasvu ja tööpuuduse suhete kohta (Trehan,
2001). Manuelli mudelis vähendab etteaimatav tehnoloogia muutus olemasolevate
ettevõtete turuväärtust, mis põhjustab investeerimise ja töökohtade loomise
vähendamise, mille tulemusel omakorda tõuseb tööpuuduse määr. Kui uus
tehnoloogia muutub kättesaadavaks (üldine tehnoloogia tase tõuseb), suurendavad
firmad investeeringuid ja loovad uusi töökohti, põhjustades tööpuuduse määra
vähenemise (Trehan, 2001). Tööhõive kaldub ümber paiknema madala
produktiivsusega ettevõtetest kõrgema produktiivsusega ettevõtetesse ja
majandusharudesse, kui need saavutavad teatud turuosa. Selline ümberpaiknemine
seletab ära suure osa keskmisest produktiivsuse kasvust. Ka kõrgtehnoloogia
kasutamine on reeglina seotud kõrgemate palkadega, ettevõtte suurema tootlikkuse
ja kiirema tööhõive kasvuga. Tööhõivet uurivad majandusteadlased on leidnud, et
töökohtade ümberpaiknemine seletab ära olulise osa tööjõuturu ringlusest. Samas
on tööjõuturu ringlus (töötajate töökohtade või töökoha staatuste vahetamise
määr) palju suurem, kui see kajastub tööhõive statistikas ja suurem kui
tegelikult oleks tööhõive adapteerumiseks vaja. (Lewis, 1995). Baily, Bartelsman
ja Haltiwanger uurisid 1994. a., kas ettevõtete produktiivsuse kasv toimub
tööhõive vähenemise arvelt. Ettevõtted, mis tegutsesid kogu analüüsitud 10
aastase perioodi vältel, jagati nelja gruppi vastavalt sellele, kas nad
suurendasid või vähendasid produktiivsust ja tööhõivet selle perioodi jooksul.
Grupis, kus produktiivsus kasvas, kuid tööhõive vähenes, langes tööhõive tegelik
määr peaaegu 3,8%, tekitades olulise töökohtade kaotuse. Viimase aga
kompenseeris peaaegu täielikult tööhõive kasv nendes ettevõtetes, kus suurenes
nii produktiivsus kui ka tööhõive. See näitab, kui olulist rolli mängivad edukad
ettevõtted uute töökohtade loomisel (Lewis, 1995). Majanduskasv ei toimu
ühtlaselt, sisaldades paratamatult lõhesid tekitavaid muutusi. Keskmine
majanduskasv peegeldab väga suure hulga ettevõtete tegevust. Mõned on
dünaamilised - nad uuenevad, laiendavad eksporti ja kasvavad. Teised ettevõtted,
mis stagneeruvad, tõrjutakse kõrvale. Keskmise majanduskasv peegeldab pigem
dünaamiliste ettevõtete edu ning produktiivsuse kasv toimub, kui uued ettevõtted
asendavad vanu ja edukad haaravad turuosa mitteedukate arvelt ning muutused ja
asendused on majanduskasvu protsessi lahutamatud osad (Lewis, 1995).
Tehnoloogiline muutus on üks keskne liikumapanev jõud selles protsessis.
Eraettevõtted on need agendid, läbi mille tehnoloogia genereerib majanduskasvu.
Tehnoloogia, eriti eesrindlik tehnoloogia, muutes ettevõtete tegevuse
tõhusamaks, aitab reeglina luua ka paremaid töökohti, parandades sellega ka
tööhõive võimalusi. Ettevõtted, mis kasutavad kõrgtehnoloogiat, kalduvad palkama
paremate oskustega töölisi. Paremate oskustega töötajad saaksid ilmselt kõrgemat
palka niikuinii, hoolimata sellest, kus nad töötavad. Kuid ettevõtted, mis
kasutavad kõrgtehnoloogiat, kalduvad maksma kõrgemaid palku isegi siis, kui
vaadeldud oskuste tasemete mõju on arvesse võetud (Lewis, 1995). Kõrgtehnoloogia
kasutamine on seotud ka kiirema majanduskasvuga. Et kõrgtehnoloogiat kasutavad
ettevõtted on produktiivsemad, suurendab see nende ellujäämise tõenäosust.
Lisaks on kõrgtehnoloogia kasutamisel eraettevõtetes otsene positiivne mõju
tööhõive kasvule nendes ettevõtetes (Lewis, 1995). Majanduskasv ja tööhõive
Euroopas Huvitavat fooni pakuvad tööd, milles võrreldakse tööhõive ja
majanduskasvu olukorda Euroopas ja USA-s. Majanduskasvu aeglustumise mõju
Euroopas võimendab väiksem tööhõive kasvu intensiivsus. Perioodil 1974-1996 oli
tööhõive elastsus SKP suhtes Euroopas süstemaatiliselt madalam kui USA-s, st SKP
tõus Euroopas toob reeglina kaasa väiksema töötuse vähenemise kui USA-s. SKP ja
tööhõive trendid näitavad seda, et hoidmaks tööhõivet konstantsena, peaks
Euroopa Liit saavutama üle kahe korra suurema SKP kasvu kui USA-s (1,94%
võrrelduna USA 0,78%-ga) (Simonazzi, 1999). Et saada aru Euroopa majanduskasvu
ja madalama tööhõive seostest, on vaja vaadata tööhõive struktuuri muutusi
sektorite kaupa. Nii Euroopas ja USAs on toimunud suur tööhõive osakaalu langus
industriaalsektoris - 1970-ndate alguses oli tööhõive osakaal tööstuses USAs 34%
ja Euroopa Liidus 41%. 1990. a. keskpaigaks vähenes osakaal vastavalt 24% ja
30%-ni. USAs on selline vähenemine toimunud tööhõive absoluutse suurenemise
arvelt teenuste sektoris, kusjuures tööhõive tööstuses on laias laastus jäänud
samale tasemele. Euroopas aga toimus absoluutne vähenemine tööhõives ka
tööstuses. Samuti on toimunud Euroopas oluline tööhõive vähenemine
põllumajandussektoris (Simonazzi, 1999). USA on ära hoidnud töökohtade
kaotamise, hüvitades kõrge produktiivsuse kasvu, mis ulatus 40%-ni perioodil
1982-1993. a. kõrge tootmise (nõudluse) kasvuga, mis ulatus 37%-ni. Euroopa Liit
ei suutnud kompenseerida produktiivsuse kasvu nõudluse kasuga, mis viiski
märgatava töökohtade kaotuseni tootmises. Üle Euroopa erineb tööhõive muutumise
määra ja SKP muutumise määra vahekord märkimisväärselt ning teatud Euroopa
piirkondades ei ole see USAst palju erinev. See viitab hüpoteesile, et Euroopa
Liidu erinevad regioonid alluvad samasugustele tööturu tingimuste muutustele
tööhõive muutuste seisukohalt erinevalt. See asjaolu omakorda viitab sellele, et
tööhõive seisukohalt on majanduskasvu määr olulisem kui tööturu paindlikkus.
(Simonazzi, 1999). Lühiajaline korrelatsioon majanduskasvu ja tööhõive vahel on
kõige ilmsem, kuid mitte kõige tähtsam seos, kui võtta arvesse vähene töökohtade
loomine Euroopas. Tegelikult on olemas pikaajalised mõjud firmadele ja
tööjõuturule, mille tõttu aktuaalne madal majanduskasv võib potentsiaalse
majanduskasvu ära süüa. Madalad kasvumäärad võivad viia aga väiksema
potentsiaalse tootmiseni ning see võib koos tehnoloogia kiire arenguga süvendada
tööturu struktuurseid probleeme (Simonazzi, 1999). Aeglane majanduskasv mõjutab
ka firmade investeerimisaktiivsust, ning investeerimine kontsentreerub sel juhul
peamiselt ratsionaliseerimisele, mis toob kaasa tööhõive vähenemise. On
hinnatud, et kolmandik Euroopa investeeringutest on just seda tüüpi. Samuti on
Euroopas tootmise sektoriline struktuur võimendanud tootmise restruktureerimise
potentsiaalseid negatiivseid mõjusid. Samuti võib töökohtade vähese loomise
põhjuseks olla vähene investeerimine uutes ja kasvavates sektorites (Simonazzi,
1999). 1.2. Erinevate võrdlusriikide arengud IIRIMAA Iirimaa pakub Eestile huvi
mitmete majandusmudeli ühiste joonte seisukohalt, millest olulisemaks on
väliskapitali osa majandusarengus. Käsitleme Iiri kogemust seoses tööhõivega
kahes lõikes: esiteks, eelnev kõrge tööpuuduse periood ja teiseks, viimane,
tööpuuduse hüppelise vähenemise periood. 1. periood. Rahvuslike kokkulepete
mõju. Iirimaa oli sattunud 80'ndate keskel tõsisesse majanduskasvu kriisi. Kasv
aeglustus märkimisväärselt 1979. Ajavahemikus 1979-1987 ei ületanud majanduskasv
kordagi 3% ja oli negatiivne või praktiliselt null enamiku ajast. 1986/87. a.
olid edasise majandusdünaamika ootused ülikriitilised: eelarve oli sügavas
miinuses, tööpuudus ületas 17% ja sotsiaalpartnerite suhted olid teravad. Võis
oodata, et algab allakäiguspiraal: streigid palkade tõstmiseks, maksude tõus,
tootmise kokkutõmbumine, tööpuuduse edasine kasv jne. Sõlmitud nn rahvusliku
kokkuleppega, mille olulisimaid elemendid on toodud allpool, õnnestub taolist
allakäiku siiski vältida ja saavutada ka kontroll tööpuuduse üle. Alates 1987.
a. on Iirimaal toimunud oluliselt kiirem majanduskasv võrreldes pikatoimelisema
Euroopaga. Palju on räägitud majanduskasvu ja tööhõive kasvu lahknevusest pärast
1987. a. Arvestamata lühiajalisi vähenemisi, kasvas registreeritud töötute arv
kuni 1990ndateni. Erinevus majanduskasvu ja tööhõive kasvu vahel on olnud omane
Iirimaale kogu arengu jooksul. 1980-1992 tööstuslik kogutoodang kasvas, samal
ajal kui tööhõive vähenes või jäi samaks. Võib küll öelda, et selline erinevus
näitab tervet majanduskeskkonda, kuna tööjõu produktiivsus on kasvanud selle
perioodi jooksul. Siiski oleks selline tendents positiivne ainult sellisel
juhul, kui suurenev produktiivsus oleks esile kutsunud piisava majandusliku
ekspansiooni, et luua uued töökohad vanade kaotatud töökohtade asemele
(O'Hearn). Alates 1980. a keskelt on tööpuuduse määrad Iirimaal (nagu ka
Hollandis) langenud, samal ajal kui EL keskmine määr on püsinud pikaajaliselt
kõrgel tasemel. Oluline teene on siin sisukatel tööturu reformidel, loomulikult
kombinatsioonis taasvallandunud majanduskasvuga. Iirimaa ja Holland on teinud
ulatuslikemad muutused oma palga- ja tööpoliitikas. Reformid on sätestanud
palkade mõõdukamaks tegemise, tulumaksu kärped, töötu abirahade kitsendamine ja
osalise tööaja barjääride vähendamise (Tille 2001). Teine oluline tööjõuturu
paranemise indikaator mõlemas riigis on mittetöötajate (nonemployment) osakaalu
vähenemine. Iirimaal on pööre tööjõuturul julgustanud ka remigreerumist UK-st ja
teistest riikidest. Peaaegu kõik need töölised on saanud tööd ja praegu on nende
panus 0,6% Iiri tööjõu aastase kasvu kohta, mis vähendab samuti töötust (Tille
2001). Tööjõuturu reformid Iirimaal Reformid algasid 1980' lõpus ja on nagu
eelpool viidatud, seotud rahvusliku kokkuleppega. Esimene reformide staadium,
mis lõppes 1993, kätkes endas tööjõuturu stabiliseerumise ja mõõduka tööpuuduse
määra vähenemise. Teine staadium tõi endaga kaasa tähelepanuväärse tööhõive
kasvu. Palgakasvu mõõdukamaks tegemine Esimesel perioodil oli oluline tegur
kolmeaastane rahvuslik palga kokkulepe, mida toetasid tööandjad, ametiühingud ja
valitsus. Kokkulepe limiteeris aastase palgakasvu 2,5%-ni 1988-1990. Osana
kokkuleppest valitsus nõustus korvama palgalimiite vähendades tulumaksu ja
suurendades kulutusi sotsiaalpoliitikale. Tööpuudus vähenes ja selle kokkuleppe
edukus viis veel nelja järgneva kokkuleppeni ning need on saanud Iiri tööjõuturu
aktsepteeritavateks osadeks. Tulumaksu vähendamine 1980 oli Iirimaa "maksukiilu"
suurus OECD-s neljandal kohal. Rahvuslike kokkulepete näol vähendati alates
1987. a maksukoormat, millega maksu piirmäär langes 35%-lt 29%-ni 1991
madalaimal sissetulekutasemel ja 58%-lt 48-ni kõrgeimal sissetulekutasemel.
1994. aastaks oli maksukiil allpool OECD keskmist. Töötute abirahade
kitsendamine Traditsiooniline Iiri sotsiaaltoetuste süsteem rakendus töötutele
ilma maksimumkestvuseta. Viimastel aastatel peavad osad töötute vanusegrupid
olema registreeritud ümberõppe programmidesse või minema ühiskondlikule tööle,
et saada peale esimest kuut kuud jätkuvalt abiraha. Aktiivne tööjõuturupoliitika
1990 Iiri valitsus suurendas kulutusi programmidele, et mobiliseerida tööjõu
pakkumist, parandada töötajate oskusi ja suurendada tööjõuturgude tõhusust.
Kulutusi sellistele programmidele suurendati 1991. a. kahekordseks, võrreldes
OECD riikide keskmise näitajaga. Samuti loodi 1995. a 40000 osalise tööajaga
töökohta, mis oli suunatud vanematele inimestele, kes olid olnud töötud pikka
aega. Reformide mõju Blanchard (2000) arvas, et palgakasvu mõõdukamaks muutmine
on olnud võtmereform Iirimaal, sest see võimaldas tootlikkusel kasvada kiiremini
kui seda tegid palgad - areng, mis võimaldas tööandjatel palgata rohkem
töötajaid. Oluline siinkohal on see, et lepped olid konsensuslikud. Saavutused
tootlikkuses upitasid üles firmade kasumimarginaalid, luues võimalused
investeerimiskulutusteks. Ümberõppe programmid ja ametisse määramise programmid
ei ole olnud kasulikud tööpuuduse vähendamisele. Samas tundub, et esimesed
reformid olid instrumentaalsed esimese faasi tööjõuturu pöörde loomisel ja
mõjutasid teist faasi vähem. Oluline võib olla ka see, et tööliste haridustase
on võrreldes 1965 aastaga oluliselt kasvanud. Haridusreform võib olla põhjuseks
hiljutisele välisinvesteeringute sissevoolu plahvatuslikule kasvule. Näiteks
OECD on nimetanud seda tõenäoliselt üheks kõige olulisemaks Iiri tööhõive kasvu
kausaalseks mõjutajaks (Tille 2001). Lähem analüüs näitab siiski, et see mõju on
küllaltki kaudne. Nn rahvuslike kokkulepete sisu on püütud kokku võtta ka
formuleeringuga "palgakasvu aeglustumine" sotsiaalsete garantiide ja maksutaseme
tõusu vältimise kaudu. Kui majandus hakkas peale kriisi jälle kasvama, hakkasid
tasapisi uuesti kasvama ka palgad. 2. periood. "Iiri ime" - tööpuuduse hüppeline
langus On rõhutatud (McCarthy, 2002), et Iiri majandus, minnes avatuse teed,
saavutas küll küllalt kiiresti majanduskasvu, aga selle hinnaks oli 70ndatel
aastatel ja 80ndate algul "traditsiooniliste" Iiri majandusharude (tekstiil,
nahatooted, mõned masinaehitusharud) kannatused. Sellega kaasnes muidugi ka
tööhõive kaotus neis sektoreis. Et olukorda tööhõive osas vähegi kontrolli all
hoida, hakati rakendama intensiivselt aktiivse tööpoliitika meetmeid ning
prooviti säilitada tööhõivet majandusharudes, mis olid samuti Iiri imidžiga
tugevalt seotud: toiduainete tööstuses ja meelelahutus- ja turismiharudes. Iiri
kogemuse puhul väärib erilist esiletõstmist tohutu edu seoses tööpuuduse
vähendamisega. Olles pikka aega olnud maa, kus majandus, sh eriti tööstus, on
hoogsalt kasvanud (va mõned stagnatsiooniperioodid) ning samal ajal on aga
tööpuuudus olnud pidevalt väga kõrge (ulatudes 14-18%-ni) hakkas ta 90ndate
aastate keskpaigast vähenema, langedes 90ndate lõpul mõne protsendi tasemele.
Mis selle "ime" põhjuseks on olnud, selle üle on palju diskuteeritud ning
praeguseks hakkavad järeldused selguma. Joonis 1.1. SKP ja tööpuuduse Allikas:
OECD Iiri keskpanga tööhõive analüütikutelt paluti eksperthinnanguid järgmiste
tegurite mõju hindamiseks: 1) tööhõive kasv Iirimaal tegutsevates
väliskapitalile kuuluvates kõrgtehnoloogiaettevõtetes 2) tööhõive kasv
eelnimetatud ettevõtetele allhanget tegevates ja neid teenindavates Iiri
ettevõtetes, samuti neist multinatsionaalsetest ettevõtetest pungunud VKE-des 1
tööpuuduse määr ILO metoodika järgi 2 eksperthinnagud viis läbi Erik Terk 3)
tööhõive kasv teenindussektoris (nii kodumaisele kui välistarbijaile
orienteeritus) EL struktuurivahenditest otseselt või kaudselt tulenevad töökohad
5) demograafiliste muutuste mõjul toimunud tööjõu pakkumise vähenemine Esimese
teguri mõju hinnati väga väikeseks. Ehkki nad on majanduse seisukohalt
üliolulised, annavad väga tagasihoidliku panuse tööhõivesse ja see osa ei kasva
kiiresti. Teise teguri mõju on teatud määral tuntav, eriti seeläbi, et
multinatsionaalsetest ettevõtetest lahkunud kõrge kvalifikatsiooniga töötajad ja
juhid on loonud oma firmasid. Multinatsionaalsete ettevõtete allhanget andev
mõju natuke suurenenud, aga siiski aeglaselt. Kolmanda teguri - tööhõive kasv
teenindussektoris - mõju on väga suur ning on andnud ca uutest töökohtadest.
Pikaajalise majanduskasvu tulemusel on elanikkond muutunud jõukamaks ja tarbib
enam kodumaiseid kaupu ja eriti teenuseid. Nende tootmine ongi andnud lõviosa
uutest töökohtadest. Ka teenuste ekspordi (eelkõige turismiteenused) positiivne
mõju tööhõivele on olemas, aga madalam kui välisanalüütikud olid seda eeldanud.
Neljanda teguri - struktuurifondide toetuste kõrgperiood on möödas, nende
praegust mõju (teede ehitamine jm) hinnatakse suhteliselt marginaalseks.
Struktuurifondid andsid aga suure panuse Iiri majanduskasvule 90 aastatel ja
seeläbi ka tööhõive olukorra parandamisele. Viienda teguri demograafilise arengu
mõju seisneb selles, et tööturule on jõudnud väiksemaarvuline kohort, teisalt on
aga naiste tööhõive kasvanud ning emigrantide tagasipöördumine avaldab ka teatud
mõju. Iirimaa kogemuse juures on veel kolm meile huvipakkuvat asjaolu. Esiteks,
Iirimaal rakendati väga intensiivselt aktiivset töötuurpoliitikat. Näiteks
aastal 1996, mis eelnes tööpuuduse kiirele langusel, kulutati aktiivsetele
tööturuprogrammidele tervenisti 1,75% SKP-st (McCarthy, 2002). Teiseks, ilmselt
võib tööhõive kasvu viimastel aastatel seletada ka sellega, et tulemusi andsid
varasematel aastatel rakendatud sotsiaalpoliitikad, vältimaks inimeste
sotsiaalsest elust ja tööelust väljalangemist. Ka Iirimaal tõusis pikaajalise
tööpuuduse osakaal töötuses pea pooleni. Kolmandaks, nn "tehnoloogiamulli
lõhkemisega" 2001. aastal, mis lõi küllalt tugevalt ka Iirimaa majandust, ei
kaasnenud tõsist hoopi tööhõivele, kuna hõive IT-ga seotud välisomanduses olevas
eksportivas kõrgtehnoloogia sektoris oli madal. HOLLAND Tööpuuduse määr
Hollandis on langenud 11%-lt 1983. a. 2,8%-ni 2000. aastal, mida saab nimetada
silmapaistvaks eduks. Hollandi näide võiks olla õpetlik palgakasvu ja töötu
abiraha mõju hindamise seisukohalt. SKP ja tööpuuduse dünaamika Hollandis,
1989-2001, % Pööre Hollandi tööjõuturul algas Wassenaari lepinguga aastal 1982,
millega limiteeriti palgakasv, kitsendati töötu abirahasid ja eemaldati osalise
tööaja barjäärid. Lepingule eelnes periood, mil palgad kasvasid kiiremini kui
tootlikkus. Kiire palgakasv kahjustas firmade kasumlikkust, vähendas tööandjate
võimet investeerida ja uusi töötajaid palgata (Tille 2001). Palgakasvu
mõõdukamaks muutmine Lepinguga kooskõlas kõrvaldati side palgakasvu ja
inflatsiooni kasvu vahelt. Algselt külmutati miinimumpalk, siis järgnevatel
aastatel vähendati seda. Tegelike palkade püsivus tähendas seda, et järgnev
produktiivsuse kasv vähendas tööjõu kulusid ja sellega taastati firmade
kasumlikkus ja investeerimisvõimelisus. Vähendati ka tööjõukulusid sellega, et
kahanes ka maks, mida firmad pidid maksma iga töötaja eest, eriti
madalapalgaliste töötajate puhul. Palgakasvu vähendamise negatiivseid efekte
töötajate jaoks kahandati maksukoorma vähendamisega. Töötu abirahade
kitsendamine Abirahade maksmise kestust vähendati 30-lt kuult kuuele kuule
noorte inimeste puhul. Samuti, kuna miinimumtoetus oli seotud miinimumpalgaga,
siis viimase vähendamine mõjutas ka toetusi. Lisaks kitsendas valitsus 1995. a
toetuste saajate standardeid, nõudes pikemat töötamise perioodi. Samuti peavad
abirahade saajad nõustuma "sobiliku" tööpakkumisega ning need, kes keelduvad
sellistest pakkumistest, saavad vähendatud abiraha. Osalise tööaja barjääride
eemaldamine Wassenaari leping kergendas osalise tööaja reegleid. Osalise
tööajaga töötajad said täieliku sotsiaalkindlustuse, samuti töötu kindlustuse.
Sellised meetmed mõjutasid positiivselt naiste tööjõuturule tulekut ning
mittetöötajate (nonemployees) osakaal naiste hulgas langes 1979. ja 1998. a
jooksul 17 protsendipunkti. Reformide efekt Wassenaari lepingule järgnes
kiiresti tööjõuturu taastumine, vihjates sellele, et reformid kiirustasid
pöörangut. Kvantitatiivsed uuringud Nickelli ja van Oursi poolt toovad välja, et
palgakasvu mõõdukamaks tegemine oli peamine põhjus tööturu taastamisel. Oluline
oli ka siin see, et saavutati kokkulepe valitsuse, ametiühingute ja tööandjate
vahel. Töötukindlustuse süsteemi reformi mõju on raskem hinnata. Sarnane reform
töövõimetuse puhul Hollandis 1985. a. oli ainult osaliselt edukas (Tille 2001).
Osalise tööaja barjääride kaotamine oli vähem tähtis, kuigi aitas kaasa naiste
osalusele tööturul. Siin on oluline ka kultuuriline taust. Holland jõudis
selliste muutustega lihtsalt Euroopale järele. TŠEHHI Tšehhi on pakkunud
tööhõive seisukohalt huvi kui pikka aega madala tööpuuduse tasemega
postsotsialistlik maa. Samas on tööpuudus 90ndate teisel poolel pidevalt
tõusnud, alates 1998. aastast aga märgatavalt kiiremini. Tööpuuduse ja
majanduskasvu dünaamika Tšehhi Vabariigis, Tööpuuduse tõus on toimunud
paralleelselt majanduskasvu pidurdumisega, kusjuures aastatel 1997-1998 oli
majanduskasv isegi negatiivne. Alustagem perioodist 1990 - 1996, mil tööpuudus
Tšehhi Vabariigis oli alla 5%, mis oli madal mitte ainult üleminekumaade, vaid
ka EL foonilt hinnatuna. Kui liikumine hõivest mitteaktiivsusesse oli sel ajal
teiste üleminekuriikidega siiski võrreldav, siis liikumine hõivest töötusesse on
olnud pretsedenditult madal. Suhteliselt madal on olnud ka pikaajalise
tööpuuduse osatähtsus, mis on olnud 90ndate keskel 25% ringis. Taolise arengu
põhjusteks sel perioodil on pakutud: a) tööturu järk-järguline üleminek
(gradualism), sh pankrottide kunstlik pidurdamine; b) suhteliselt aeglane
palkade tõus; on väidetud, et see oli suhteliselt madala tööpuuduse hind; c)
valitsuse lühi- ja pikaajalised tööhõive toetuse programmid; d) aastakümne
keskpaigani ulatunud majanduskasv Tervikuna õnnestus Tšehhil säilitada kuvand
edukast tööturust peaaegu 90ndate lõpuni. Aastatel 1990 - 1999 vähenes Tšehhis
töökohtade arv vaid 12%, mis on palju vähem kui Ungaris ja Sloveenias ning ka
Venemaal. Tõsi küll, Poolas oli töökohtade vähenemine veel väiksem, aga selle
kõrgest hinnast hakati rääkima juba varakult. Tšehhi praktika oluline tunnusjoon
oli just see, et suudeti säilitada väga palju töötleva tööstuse töökohti.
Olukord muutus oluliselt 90ndate aastate lõpul (joonis 1.3.) ning kohe algasid
ka diskussioonid endise majanduspoliitika edukuse üle. Nimelt väideti, et
majanduse restruktureerimine on Tšehhis olnud liiga pinnapealne. Osaliselt nähti
selle põhjust voucher - privatiseerimises, osaliselt aga majandusreformi liigses
astmelisuses ning elujõuetute tööstusgigantide vägisi elus hoidmises ja
erastamise pidurdamises veel 90ndate aastate teisel poolel. Eeskujuks toodi
Ungarit, kes tegi 90ndate algul küll läbi suure majanduslanguse, kuid 90ndate
lõpus hakkas üleliigsest tööjõust vabanenud tööstus uuesti tööhõivet tekitama.
Tšehhi dünaamika oli vastupidine (Business Central Europe, 2001). Oli ka
vastuargumente, ja nimelt, et restruktureerumine ei olnud pealispindne, ehkki
oli valutum. Tšehhi tööturg on olnud lihtsalt väga vastuvõtlik nõudluse
muutustele (Strom, 2000). Edasine areng on siiski näidanud, et tõenäoliselt on
õigus olnud kriitikutel. Kui 2000. ja 2001. a. EL edurapordid olid Tšehhi
teravnevate tööturuprobleemide suhtes veel küllalt leebed, siis 2002. a.
tunnistati juba, et olukord on läinud väga tõsiseks. Tööpuudus oli tõusnud 9%
piirimaile ning pikaajaline tööpuudus oli kasvanud hüppeliselt 51%-ni.
Ennustati, et tööpuudus tõuseb edaspidi ka üle 10%. Sellist perspektiivi
käsitleti kui karistust väheradikaalse restruktureerumise eest. (Business
Central Europe, 2001). 2002. a. märtsis võeti vastu "The National Plan for
Employment", mis tundub olevat lühiajaline kriisiprogramm. Selle põhimeetmeteks
on tööhõive ja äritegevuse arendamine ja abi firmadele ja töötajatele
kohanemisel muutuva nõudlusega. Huvitav on see, et välisinvesteeringute
sissevool Tšehhi on oluliselt tugevnenud alates aastatest 1998-1999. Samal ajal
on see ja eriti sellest hilisem periood olnud suhteliselt kõrge tööpuuduse
perioodiks. Sellesse dünaamikasse positiivsemalt suhtuvad autorid märgivad
siiski, et Tšehhi tööjõuturg on näidanud märkimisväärset paindlikkust, seega
madal tööpuuduse määr ei pruugi olla märk vähesest sektorite vahelisest
restruktureerimisest. On toimunud märkimisväärne tööjõu liikumine
traditsioonilistest uutesse sektoritesse, mis on vajalikud turumajanduses, ehkki
paljud inimesed ka lahkusid tööjõuturult (Sorm, 2000). 1.3.
Teoreetilis-metodoloogilise lähenemise väljatöötamine käsitlemaks
majandustegurite mõju tööhõive olukorrale Töös kasutatud töötuse ja tööhõive
käsitlusviisi kohaselt on kõige üldisemaks kategooriaks elanikkonna heaolu ning
lähtumine arusaamast, et tööhõive puhul on tegemist pigem vahendiga ning töötust
peab optimeerima tegeliku eesmärgi - Eesti elanikkonna heaolu -
maksimeerimiseks. Positiivsena ei ole tõlgendatav seega mitte töötuse
vähendamine "iga hinna eest" vaid need töötuse vähendamise viisid, mis
suurendavad ka inimeste heaolu laiemalt. Eesti elanikkonna heaolu võib vaadelda
koosnevana kahest komponendist: mittemateriaalsest ja materiaalsest ehk
hindadest tulenevast komponendist. Edasises me tegeleme eelkõige viimasega.
Heaolu materiaalne aspekt on suures ulatuses mõjutatud sellest, milline on
rahvusvahelise ostujõulise (sh investeerimisjõulise) üldsuse ettekujutus
konkreetse riigi kõikide ressursside kasutamiskõlblikkusest. Viimast võib
nimetada keskkonna tootlikkuseks ehk Eesti riigi ärikeskkonna väärtuseks. Seda
lähenemist rakendame seetõttu, et üksnes tööjõu ja kapitali tootlikkused eraldi
võttes ei võimalda teha järeldusi äritegevuse tasuvuse kohta antud riigis ega
prognoosida edasist makromajanduslikku dünaamikat. Ärikeskkonna tootlikkust
käsitleme koosnevana objektiivsest ja subjektiivsest komponendist. Objektiivne
komponent kajastab seda, kui tõhusalt on ressursid riigisiseselt organiseeritud.
Subjektiivne komponent kajastab seda, kuidas meie ärikeskkonda tajutakse, sh ka
seda, kui hästi seda organiseeritust potentsiaalsetele investoritele selgitada
(müüa) osatakse. Ärikeskkonna objektiivne komponent koosneb omakorda väga
mitmetest, kord teineteist toetavatest, kord vastuolus olevatest erinevatest
komponentidest. Töötus on turutõrge, mis tuleneb riigisisestest majandusagentide
omavahelistest infokuludest ja osutab ceteris paribus ressursside riigisisese
organiseerituse ebatõhususele. Seega on ta valdavalt objektiivse ärikeskkonna
komponent. Teiste sõnadega, normaalse reguleeruva majanduse ja ühiskonna puhul
peaks töötus üksikute tootmisfaktorite kohandumise käigus "normaliseeruma".
Samas, nagu toonitati näiteks ka 2001. a toimunud ülemaailmsel Tööhõive Foorumi
plenaaristungil, kipub just tööhõive jääma vabamajanduse tingimustes
adaptatsiooniahela nõrgimaks lüliks ning selle põhjuseks on mitmesugused
ühiskondade adaptiivsust takistavad probleemid (Global Employment Forum, 2001).
Töötuse vähendamisel peab pidama silmas: 1) kuidas rakendatavad abinõud
mõjutavad teisi Eesti objektiivse ärikliima komponente, näiteks tootmise
paigutuse ratsionaalsust või näiteks kuritegevust 2) kuidas töötuse vähendamine
mõjutab subjektiivset ärikeskkonda tervikuna, näiteks muljet meie
majandamisviisi või riigikorra jätkusuutlikkusest 3) kuidas töötuse vähendamine
ning sellest lähtuv materiaalse heaolu tõus mõjutab meie elanikkonna koguheaolu.
Kui mõni faktor (või töötuse vähendamise abinõu) avaldab positiivset mõju
tööhõivele, kuid kahjustab samal ajal ühte või mitut süsteemi ülejäänud
komponentidest (teisi Eesti objektiivse ärikeskkonna komponente, Eesti
subjektiivset ärikliimat, Eesti elanikkonna mittemateriaalset heaolu), siis
otsuse langetamiseks tema mõju kohta tuleks lahutada positiivsest mõjust
negatiivne. Praktikas on sellist lahutamistehet siiski äärmiselt raske teostada
ja selle põhjuseks on keerukad seosed erinevate komponentide vahel, eelkõige
faktorit või abinõud iseloomustavate andmete osaliselt kvalitatiivne iseloom
jne. Ekspertarutelude ja kirjanduse analüüsi tulemusel kujunes välja järgmine
käsitlus tööhõivet tõenäoliselt mõjutavatest majandusteguritest. Leidsime, et on
otstarbekas eristada esmalt tegurid, mis mõjutavad tööhõivet ja töötust, kuid
mille osas toimuvad positiivsed nihked ei mõjuta otseselt negatiivselt teisi
heaolu komponente või kui mõjutavad, siis on see negatiivne mõju suhteliselt
madal. Sellisteks teguriteks on: 1) töökohtade arv sektorites, milles meil on
suhteline konkurentsieelis 2) tootmise maht sektorites, milles meil on suhteline
eelis 3) ekspordi maht sektorites, milles meil on suhteline eelis 4)
rahapaigutuste maht sektoritesse, milles meil on suhteline eelis 5) Eesti tööjõu
mobiilsus Teisena püüdsime leida tegurid, mis võiksid mõjutada tööhõivet
positiivselt, kuid millel on hinnanguliselt negatiivne mõju ülejäänud heaolu
komponentidele. Taoliseks teguriks on inflatsioon, mis eeldatavalt võib
(vähemalt lühiajaliselt) töötust vähendada, kuid on selge, et ta mõjutab
negatiivselt teisi süsteemi komponente. Kolmandaks toome välja tegurid, mis
mõjutavad tööhõivet ja töötust, kuid on valdavalt väliselt kontrollitavad
tegurid ja mille üle Eesti riigil on seega limiteeritud kontroll: 1)
välisinvesteeringud ja nimelt niivõrd, kuivõrd neist tulenev kogutootluse
suurenemine ületab nominaalpalga suurenemist 2) välisinvesteeringute sektoraalne
jagunemine ja nimelt niivõrd, kuivõrd ekspordisektorisse tehtavate
investeeringute suurenemine ületab koduturule suunatud monopoolsetesse
sektoritesse tehtud investeeringute suurenemist Eelkirjeldatud lähenemisest
tulenevalt on meie esialgsed, nn potentsiaalsed hüpoteesid järgmised. (1)
Suhtelise eelisega sektorite osatähtsuse suurenemine saab olla töötuse taseme
vähenemise oluliseks vahendusmehhanismiks. Majandus saab edeneda vaid siis, kui
keskendutakse tegevustele, mida osatakse teistest suhteliselt paremini teha. See
väljendub nii töökohtade arvus, investeeringutes, ekspordi- ja impordimahtudes
kui ka tootmismahtudes nendes meile sobivates sektorites. See hüpotees on seega
teoreetiliselt hästi põhjendatav, kuid raskusi on tema empiirilise
kontrollimisega, kuna suhtelise eelisega sektorite kindlakstegemine on nii
Eestis kui ka teistes maades suhteliselt komplitseeritud. Üheks võimaluseks on
siiski seda teha tööjõukulutuste võrdlemise kaudu meie ja konkurentide
vastavates tegevussektorites. Teiseks võimaluseks on lihtsalt eeldada, et
suhtelisele eelisele viitavad sektori suured ekspordimahud. Olemasolevate
ettevõtete andmete põhjal oleks eeldatavalt võimalik kontrollida: 1) kuidas
valimi "keskmise" ettevõtte töötajate arv muutub, kui suhtelise eelisega harude
osakaal valimi ettevõtete kogukäibes muutub 2) kuidas ettevõtte kuulumine
suhtelise eelisega harudesse mõjutab ettevõtte töötajate arvu (kirjeldatud
variant võtab arvesse ka muid tegureid peale käibe muutumise). (2) Inflatsiooni
suurenemine ei pruugi põhjustada töötuse taseme vähenemist. Seose puudumine või
negatiivne seos inflatsiooni ja töötuse vahel (Philipsi kõverale vastupidine
seos) oleks lisaargumendiks inflatsiooni vastu võitlemise tõhustamisele.
Inflatsiooni ja töötuse vahel ei valitse tänapäevases maailmas enam praktilise
poliitika seisukohast olulist seost. Teoreetiliselt on see hüpotees põhjendatav
Philipsi kõvera eelduste (eelkõige palkade ülisuure jäikuse eelduse)
nõrgenemisega. Ka empiiriliselt on see hüpotees üks lihtsamini kontrollitavaid -
Eesti viimase 10 aasta inflatsiooni ja töötuse aegridade regressioonanalüüs
võimaliku seose kindlakstegemiseks. (3) Välisinvesteeringute suurenemine mõjutab
tööhõivet/töötust vastavalt sellele, kas välisinvesteeringud suurendavad rohkem
keskkonna tootlikkust (mida me mõistame eelpool määratletud viisil) või
nominaalpalka. Hüpoteesi empiiriline uurimine võib jääda keskkonna tootlikkuse
(kogutootlikkuse) arvutamise taha ka juhul, kui andmed välisinvesteeringute ja
nominaalpalkade kohta on kättesaadavad. Olemasolevates andmetes tootlikkus
(toodang töötaja kohta) ja nominaalpalk muutuvad koos ja samasuunaliselt.
Korrelatsioon antud muutujate vahel on väga tugev. Empiiriliselt on võimalik
kontrollida, kuidas on välisinvesteeringute muutumine seotud valimi "keskmise"
ettevõtte töötajate arvu muutumisega. Täiendavalt on võimalik analüüsida,
millist mõju avaldab ettevõtte töötajate arvule omandivormi muutumine (üleminek
100% kodumaiselt omandilt välisosalusele või vastupidi). Lisaks võib eeldada ka
järgmiste seoste olemasolu: (4) Välisinvesteeringud mõjutavad tööhõivet
vastavalt sellele, kas nad on tehtud ekspordisektorisse või
infrastruktuurisektorisse (viimasel juhul on viitaeg välisinvesteeringute
sisenemise ja töötuse vähenemise vahel eeldatavasti tunduvalt pikem). Seos
välisinvesteeringutest lähtuva sissetulekute suurenemise ja töötuse vähenemise
vahel saab võimalikuks seeläbi, et sissetulekute suurenedes suurendavad inimesed
(kodumaiste) teenuste tarbimist - teenused on aga suhteliselt tööjõumahukad.
Hüpotees on ka empiiriliselt uuritav, kuna andmed sektorite välisinvesteeringute
kohta on olemas. Probleem on aga selles, kui pikka viitaega me taolise sõltuvuse
ilmnemise puhul eeldame. Parim lahendus oleks uurida ettevõtte töötajate arvu
sõltuvust majandusharust, kuhu ettevõte kuulub. Empiiriliselt on võimalik
kontrollida: 1) kas ettevõtte töötajate arvu muutumine sõltub harust, milles
ettevõte tegutseb; 2) kas ettevõtte töötajate arvu muutumine sõltub
ekspordikäibe osakaalust ettevõtte käibes; (5) Eesti tööjõu mobiilsuse
suurenemine on töötuse taseme vähenemise põhjuseks. Positiivne seos tööjõu
mobiilsuse ja tööhõive vahel on loogiline ja seniste teoreetiliste tulemustega
kooskõlas olev hüpotees. Hüpoteesi empiiriliseks hindamiseks oleks lisaks
töötuse andmetele vajalik teada ka Eesti tööjõu potentsiaalse mobiilsuse
näitajaid. Seejuures erineb potentsiaalne mobiilsus tegelikust mobiilsusest,
kuna viimases kajastub ka tööjõu mittevabatahtlik liikumine. Tööturu trendide
analüüsi osas oli esmaseks eesmärgiks üldistada tööturul 1989 - 2001 toimunud
arenguid. Lähtusime agregeeritud tööturu põhitrendide käitumisest ajas,
analüüsides, millised majanduskeskkonna toime mehhanismid võisid avaldada
primaarset mõju erinevatel perioodidel. Eesmärgiks oli analüüsida, kuidas on
muutunud mittetraditsioonilised töövormid ja tõlgendada neid
makromajandusarengute taustal. 2.1. Tööturu põhitrendid 1989 - 2002 Mitmed
autorid on analüüsinud Eesti tööturul toimunud arenguid ja toonud välja ka
erinevusi 90ndate alguse ja lõpu vahel Eesti tööturul, mis on seotud nii
majanduskeskkonna arengu kui ka tööturu institutsionaalse korralduse arenguga
(Eamets jt. 2000, Täht ja Unt, 2001, Kazjulja, 20021, Helemäe, 2002, Täht, 2002,
Eamets, 2001, Rõõm, 2002, Paas et al, 2003 jt). Meie keskendume eelkõige
majanduskeskkonna arengute võimalike mõjude analüüsile makrotasandil. Tööturu
põhitrendid 1990-2002, 15-69 Allikas: ESA andmebaas Tööturu põhitrendid
1990-2002, 15-69 aastased, tuhandetes Jälgides tööturu põhitrendide - tööhõive,
mitteaktiivsuse ja tööpuuduse - dünaamikat 1990-2002, võib tinglikult eristada
kolme perioodi, millel on eeldatavalt erinev (makro)majanduslik kontekst, st
tööturul toimunud peamisi muutusi juhtinud majanduslikud mehhanismid on
erinevad: Vanusepiirid 15-69 tööturu trendide analüüsil oleme valinud, et saada
võimalikult pikki aegridasid ning kõrvutada tööturu trende omavahel nii
suhtelistes kui absoluutnäitajates. Tabelid 15-64. a. tööhõive ja aktiivsuse
määra kohta ning 15-74. a. töötuse määra kohta on toodud lisas 1. I 1989 kuni
1995 algus: esmane turumajanduslik, kiire restruktureerumine ja tööjõu
ümberpaiknemine; II 1995 algus kuni 1998 lõpp: suhtelise stabiilsuse periood;
III 1998+: (turumajandusele) ülemineku-spetsiifiliste struktuursete tegurite
mõju vähenemine, tsükliliste mõjude kasv tööjõu trendide mõjutajatena. I 1989
kuni 1995 algus: esmane turumajanduslik, kiire restruktureerumine ja tööjõu
ümberpaiknemine Sel perioodil algas töötuse kasv, hõive ja tööjõus osaluse
langus nii suhtelistes kui absoluutnäitajates (joonised 1.1 ja 1.2). Alates
1992. a samasuunalised trendid kiirenesid veelgi. Töötus kasvas 1995. a alguseks
peaaegu 10% määrani. Töötuse struktuuris toimusid järgmised muutused: kuni 1993.
aastani domineeris lühiajaline tööpuudus (peaaegu 60% kogu tööpuudusest), alates
1993. aastast hakkas see kiiresti vähenema. Vastupidine tendents toimus
pikaajalises tööpuuduses: pikaajaline töötus (töötusperioodi kestusega üle 12
kuu) kasvas suhteliselt järsult 1992-1995 (39,6%-ni töötutest), langes aga
perioodi lõpuks (1995) veidi tagasi, moodustas 31,8 % kogu tööpuudusest.
Lühiajaline tööpuudus (kuni 6 kuud) samal ajal langes kiirelt 1992-1995,
moodustades aastal 1995 40,2% kogu tööpuudusest (joonis 2.6.). Tööturu muutuste
seisukohalt oli sellel perioodil määrava tähtsusega majanduses toimuv
restruktureerumisprotsess, mille keskmes oli turumajandusele üleminek, millega
seondusid uued majandustingimused, turgude muutused jm. Selle käigus toimus
ressursside, sh tööjõu ümberpaiknemine vanadest sektoritest uutesse,
produktiivsematesse ja tulusamatesse, vanadelt tegevusaladelt uutele ning
avalikust sektorist erasektorisse. Perioodi lõpuks kiire ümberpaiknemine lõppes
ning tööturu põhitrendide kiire muutus peatus 1995. a alguseks. Kõrvutades
hõivatuse suhtelise ja absoluutväärtusi majandussektorite vahel sel perioodil
(joonised 2.3 ja 2.4), on näha, et kuigi on toimunud suured muutused
konvergentsi suunas arenenud riikidega, on olnud tegemist ikkagi hõive
absoluutse vähenemisega. Teenindussektor, mille osakaal hõives küll tunduvalt
tõusis, ei andnud siiski suurt tööhõive juurdekasvu absoluutnäitajais (va väike
tõus 1994. a paiku). Samas aga toimus tööhõive absoluutne langus nii
põllumajandus- kui tööstussektoris. Hõive sektorite kaupa, %, 15-69aastased
Hõive sektorite kaupa, tuhandetes, 15-69aastased II 1995 algus kuni 1998 lõpp:
suhtelise stabiilsuse periood Sektoritevaheline tööjõu ümberpaiknemise
intensiivsus vähenes selle perioodi alguseks tunduvalt, kuigi era- ja avaliku
sektori vahel toimus kiire hõive ümberpaiknemine veel kuni 1997. aastani.
Töötuse määr stabiliseerus 10% juures. Samas tööhõive määr ning tööjõus
osalemise määr vähenesid küll edasi, aga tunduvalt aeglasemalt kui eelmisel
perioodil. Ka absoluutväärtustes vähenesid nii tööjõus osalejate kui hõivatute
arvud, mitteaktiivsete arv püsis suhteliselt stabiilsena. Allikas: ESA
Pikaajalise töötuse osakaal töötuses tõusis võrreldes eelmise perioodi lõpuga
hüppeliselt kuni 1996. aastani, langedes tagasi 44,3 -45,8% piiridesse, kuhu ta
jäi ka aastatel 1997-2000. Lühiajaline töötus seevastu vähenes kiirelt kuni
1996. aastani, tõustes perioodi lõpuks 34,8%-ni. Piltlikult öeldes, vahetasid
pika- ja lühiajaline tööpuudus sel perioodil, mil üldine tööpuudus jäi
suhteliselt stabiilseks ning majandus oli siiski positiivses faasis, oma kohad
tööpuuduse struktuuris (joonis 2.6). See on seotud tõenäoliselt asjaoluga, et
toimus oskuste kaotus teatud tööjõu gruppide puhul ja tööturule naasmine muutus
üha raskemaks. Teisisõnu, osa ülemineku tööpuudusest tõenäoliselt muundus selle
perioodi lõpuks üldise tööpuuduse kõrgemaks tasakaaluks. III 1998 ja edasi:
(turumajandusele) ülemineku-spetsiifiliste struktuursete tegurite mõju
vähenemine, tsükliliste mõjude kasv tööjõu trendides Meie poolt vaadeldaval
kolmandal perioodil (alates 1998. aastast) on alust arvata, et
tööturusituatsioon sõltub suurel määral Eesti jaoks olulistel välisturgudel
toimuvast ning et tsükliliste mõjude osatähtsus selles staadiumis (mida võib
tinglikult nimetada tsükliliste muutuste staadiumiks) kasvab. Siinjuures tuleb
aga kindlasti arvestada, et tegemist on heterogeensete välisturgudega. Väga
erinevalt võivad käituda Lääne turud ja Ida turud, allhanke turud (sh
kõrgtehnoloogiline ja muu allhange) ja otseeksporditurud, transiidi- ning
turismiteenuste turud. Lisaks välisturgude mõjule on oluline ka
siseturu/sisenõudluse areng. Sisenõudlust rahuldavate teenuste tööjõumahukus on
küllalt suur. Kuna sisemaiste teenuste tarbimine kasvab koos elatustaseme
kasvuga, on pikemas perspektiivis alust eeldada ka sellega seonduva tööhõive
jätkuvust. 1998. a lõpust algas väliskriisi (Aasia ja Vene kriiside) mõjul uus
tööpuuduse tõus, tööhõive ja tööjõus osalemise määra langus. Üldise tööpuuduse
kasvu kõrgpunkt oli 2000. aastal. Alates 2001. a II kvartalist algas tööpuuduse
määra vähenemine, langedes isegi 9,2% 2002. a III kvartalis. Aastatel 1998-2000
toimus hõivatute arvu langus ka teenindussektoris. Aastatel 1998-2000
pikaajaline tööpuudus langes kergelt, hakates veidi tõusma pärast 2000. a.
Lühiajaline tööpuudus seevastu kasvas; selle perioodi kõige madalam pikaajalise
tööpuuduse ja kõige kõrgem lühiajalise tööpuuduse osakaal oli aastal 2000
(vastavalt 44,3% ja 41,5%). Tööturg sellel perioodil pole enam mõjutatud niivõrd
kiire (turumajandusliku) ülemineku spetsiifilistest struktuursetest muutustes,
kuivõrd majanduse perioodilistest muutustest, millest ühe olulise osa
moodustavad välisturgude muutused. Lühiajalise tööpuuduse kasv on märk kasvanud
turbulentsusest majanduskeskkonnas sellel perioodil (vt ka joonis 9, III osa),
kuna hakkasid kasvama ka ettevõtete sulgemised, likvideerimised,
pankrotistumised, vallandamine ja koondamine, lepingute lõpetamine töötute või
mitteaktiivsete arvu kasvu põhjusena. Tööturu 2001. ja 2002. a positiivsed
arengud annavad alust arvata, et pärast 1998. a kasvanud lühiajaline tööpuudus
ei kasva üle uueks pikaajalise tööpuuduse tasakaaluks. Töötuse määr ja töötus
töötusperioodi kestuse järgi, % Kahel esimesel meie poolt eelnevalt vaadeldud
perioodil on toimunud Eestis töökohtade suur kadu. Seda tendentsi võis näha
tööturu üldtrendidest ja samale järeldusele on tulnud ka Mickiewicz (Mickiewicz,
2001), kes on analüüsinud sektoritevahelise tööjõu ümberpaiknemise ulatust
üleminekuriikides ümberstruktureerumise indeksi abil. Viimane on võetud
kasutusele Jackman ja Pauna poolt 1997 (refereeritud Mickiewicz 2001: 54). Mida
madalam on selle indeksi väärtus, seda lähemal ollakse näidisriigi struktuurile
ja seda ulatuslikum on olnud ümberstruktureerumine. Mickiewicz, kasutades
näidisriikidena Põhjamaid, leidis Eestis toimunud ümberstruktureerumise olevat
kõige ulatuslikuma üleminekuriikide seas. Selle protsessi käigus on Eestis,
võrreldes teiste üleminekuriikidega, läinud kaduma enam töökohti kui neid on
juurde tekkinud, st ümberstruktureerumine on toimunud enam vanade töökohtade
kadumise kui uute töökohtade loomise arvelt. Samale järeldusele on jõudnud ka
OECD analüütikud, kes märgivad, et tööpuuduse peamine põhjus üleminekuriikides
(muude, nagu tööjõu vähene paindlikkus, ettevõtete madal innovaatilisus jm
kõrval) on töökohtade aeglane tekkimine või mittetekkimine. Viimane omakorda
viitab juhtimisoskuste defitsiidile (Labor Market Policies in Trasition
Countries, 1998) Allikas: Mickiewicz 2001: 57) Mickiewicz teeb järelduse, et on
erinevaid ümberstruktureerumise teid ja töötuse laienemine pole selle peamine
eeldus. Samuti järeldab ta, et eksisteerib seos: mida kõrgem on
ümberstruktureerumise tempo, seda kõrgem töötuse kasvu tõenäosus (Mickiewicz,
2001). Nagu eespoolgi märgitud, näitab töökohtade vähenemist sellel perioodil ka
tööjõu sektoritevahelise ümberpaiknemise suhteliste ja absoluutsete näitajate
kõrvutamine. Intensiivse konvergentsiprotsessi käigus on teenindussektori hõive
absoluutväärtustes jäänud üsna stabiilselt üle kogu perioodi püsima 350 tuhande
töötaja ringis. Teatud kasv teenindussektoris hõivatute arvus toimus 1994, (ka
töölt-tööle liikumine oli sellel perioodil kõrgeim) millele on järgnenud aga
kerge edasine langus. Hõivatute arv teistes sektorites on samal ajal pidevalt
kahanenud. 2000. aastat iseloomustasid kõrged allhanke ekspordi näitajad, kõrge
tööjõu tootlikkus koos ebasoodsa välisturgude olukorraga. 2001. aastal tööjõu
tootlikkus langes järsult ning allhanke ekspordile tuginev majanduskasv pöördus
sisenõudlusele tuginevaks kasvuks. Asjaolust, et praegu on tegemist sisenõudluse
kasvule tugineva majanduskasvuga, ja seda olukorras, kus välisturud, eriti
allhanketurg on olnud suhteliselt stagneerunud olekus, võib teha kaks järeldust:
a) eelnenud välisturgude volatiilsusest tingitud löögid pole oluliselt
vähendanud siseturu ostuvõimet ning b) Eestisse on sisse tulnud küllalt palju
odavat laenuraha Tegelikkuses eelnimetatud asjaolud mõistagi mõjutavad ja
võimendavad teineteise toimet. 2.2. Tööhõive mustrite muutumine.
Mittetraditsiooniline tööhõive Mittetraditsiooniliste töövormide laienemist
kaasaaja tööturgudel võib vaadelda kui ühte osa tööturgude reaktsioonist üha
suurenevale ebastabiilsusele majanduskeskkonnas ehk siis vastust tootmise ja
ettevõtete üha suurenevale paindlikkuse vajadusele. Samas on
mittetraditsiooniliste töövormide laienemine seotud töö turvalisuse vähenemise
ja uute riskidega tööturul töövõtjate jaoks. Paindlik majandus toimib läbi
ettevõtete paindlikkuse, kuna ettevõtted peavad kohanema muutuvate toodete,
turgude ja tehnoloogiatega ning karmistuvate konkurentsitingimustega. Seetõttu
eelistavad töövõtjad tihtipeale võtta tööle ajutist tööjõudu, pakkuda osaajaga
ja fikseeritud tähtaegadega tööd jne. Samas töötavad hõivatud ka kõrvaltöödel,
üleaja ja/või otsivad uut, täiendavat või paremate tingimustega tööd. Töö
vormide muutused seisnevad eelkõige osaajaga töö, tähtajalise lepingulise töö,
ajutise töö jt. paindlike töövormide arengus ning põimumises. Teisalt on
mittetraditsioonilise tööhõive laienemises ja läbipõimumises õppimise,
traditsioonilise täistööhõive, töövaheaegade, enda tarbeks töötamise,
vabatahtliku tööga inimese elutsükli vältel nähtud uut, postindustriaalset töö
kontseptsiooni, leidmaks lahendust töö ebavõrdse jaotuse süvenemise ja
polariseerumise tendentsidele (Giarini, Liedke; 1997). See tähendab uue arusaama
kujunemist tööst, mis aktsepteerib neid paratamatuid nähtusi (eelkõige suuremaid
riske), mis on omased kaasaegsele tööle. Selline töö kontseptsioon haarab ka nn
"töötuks jäämise kogemuse demokratiseerimise" (Eesti Inimarengu Aruanne 2002:
29), st töötuks jäämise riski kui ka hõivesse tagasipöördumise võimaluste
ühtlasemat jagunemist suurema hulga inimeste vahel. Järgnevalt vaatame, kuidas
see üldine töö muutus peegeldub ETU andmete põhjal koostatud valitud tunnuste
aegridades. Nende trendide analüüs annab meile teatud määral ka pildi
töökeskkondades ja töösuhetes toimunud muutustest. ETU andmestikust oleme sellel
otstarbel võtnud vaatluse alla järgmiste protsesside dünaamika: · töö ajaline
paindlikkus · tööotsimine · töösuhted · tööga seotud õppimine Töö ajaline
paindlikkus Oluline aspekt tööturu paindlikkusest on töö ajaline paindlikkus.
Töö ajaline paindlikkus väljendub tööturu parameetrites nagu: · täis- ja
osaajaga töö; osaajaga töötamise põhjused · kõrvaltöö · tööaeg; rohkem ja vähem
töötamine ja nende põhjused · alaline ja ajutine töö · vaheajad töötamises · jt
Täis- ja osaajaga töö, osaajaga töötamine ja selle põhjused Valdav enamus
hõivatuist (umbes 90%) töötab täisajaga, ülejäänud ca 10% jagunevad osaajaga
töötamise ning vaeghõivatuse vahel. Võrreldes 1989. aastaga on täisajaga
töötajate osakaal hõivatutest langenud ca 5%. Osaajaga töötajate ja
vaeghõivatute osakaal hõivatuist, % Osaajaga töötamise osakaal tööhõives on
kasvanud alates 1989. aastast pidevalt kuni 1996. aastani. Muutused, mis on
toimunud pärast 1996. a, on olnud suhteliselt väiksed ning osaajaga töötajate
osakaal hõivatutest on jäänud kõikumistega 8-9% juurde. 1990. aastate esimesel
poolel kasvas ka vaeghõive määr suhteliselt stabiilselt kuni 1994. aastani.
Sellele järgnes järsk kasv 1996. aastani ning 1990ndate aastate lõpus on
vaeghõivatute osatähtsus hakanud taas langema. Siinjuures tuleb arvestada, et
vaeghõivet on mõõdetud erinevalt aastatel 1991-1999 ja 2000-2001 Nende osaajaga
hõivatute osakaal, kes tahavad enam töötada ja on nõus tööd kohe vastu võtma, on
olnud 2,8% aastatel 2000-2001. Osaajaga töötajate struktuurist on näha, et
üldiselt töötavad naised osaajaga enam kui mehed. Samuti on naiste vaeghõive
kogu vaadeldava perioodi vältel olnud kõrgem kui meestel. Osaajaga töötavad
keskmisest enam ka äärmuslikud vanusegrupid: ühelt poolt noored ja teisalt
vanemaealised. Üle Eesti keskmise on aastatel 1989-2001 täisajaga töötanud 25-49
aastased eestimaalased. Hõivestaatuse järgi töötavad osaajaga kõige enam (üle
Eesti keskmise) üksikettevõtjad, seejärel palgata peretöötajad. Seevastu
palgatöötajad ning palgatöötajatega ettevõtjad töötavad enam täisajaga kui
üksikettevõtjad ning palgata peretöötajad. Osaajaga tööd on kõige enam
teenindussektoris, kus osaajatööd moodustavad veidi üle 10%, kõikudes 9,3 ja
12,4% vahel aastatel 1997-2001. Kõige vähem on osaajaga tööd tööstuses.
Primaarsektoris on osaajatöö osakaal alates 1997. aastast pigem langenud.
Vaeghõive 1991-1999 - osaajatöö põhjuseks on tööandja poolsed põhjendused või ei
leidnud täisajatööd; vaeghõive aastail 2000-2001 - tahavad rohkem töötada ja on
valmis 2 nädala jooksul täisajatööd vastu võtma. Osaajaga töötamise põhjuste
struktuuris on aastail 1989-1996 enam-vähem samaks jäänud õppimisega seotud
osaajaga töötamise põhjendus (ca 10%). Isiklike ja perega seotud põhjenduste
osakaal on aga võrreldes 1989. aastaga oluliselt vähenenud. Tööandjapoolsete
põhjuste osakaal tõusis üle 30% pärast 1992. a ning on samuti jäänud sellele
tasemele kõikuma; kõrgeim oli see 1999. a. Inimeste osakaal, kes töötavad
osaajaga, kuna ei leidnud täisajaga tööd, on üle kogu perioodi kasvanud,
tipnedes aastal 1997 - suurima majanduskasvu aastal. Pärast 1997. a kuni 2000. a
on võimetus leida täisajatööd vähenenud, olles viimaste aastate madalaim aastal
2000 - kõige kõrgema tööpuuduse aastal. Osaajatöötajad põhitööl osaajatöö
põhjuse järgi, 1989-2001, % 1989-1991 oli osaajaga töötamise soovi puudumine
põhjendusest tähtsaim, kuid 90ndate keskel on selle osatähtsus langenud ning
1997. aastast kõikumistega taas tõusma hakanud. Pärast 1996. a on osaajaga töö
põhjendustes (nii tööandja poolsetes põhjendustes kui ka inimeste endi soovis)
näha suuremat kõikuvust/varieeruvust. Kuidas see aga konkreetselt
majanduskeskkonna muutustega seotud võib olla, on siiski raske öelda. Kõrvaltöö
1999. aasta tööelu baromeetri järgi on teise töö omamine Eestis sagedane. Iga
viies avaliku sektori töötaja ütles, et tal on teine töö. ETU andmestiku
mõõtmistega on see hinnang raskesti võrreldav, kuna need on erinevad mõõtmised.
ETU andmetel on kõrvaltöödega hõivatuid suhteliselt vähe ning nende osakaal on
perioodil 1989-2001 tasapisi langenud. Kuni 1995. aastani moodustas kõrvatöödega
hõivatute osakaal veidi üle 10% hõivatuist, 2001. aastal aga 4,4%. Valdav enamus
kõrvaltöödest on pidevad. Hooajalised ja juhuslikud tööd moodustavad umbes
viiendiku kõrvaltöödest. Vähesel määral on ka rahvuslikke ja soolisi erinevusi -
eestlased on enam kõrvaltöödega hõivatud kui venelased, mehed veidi enam kui
naised. Hõivatud kõrvaltööde arvu järgi protsentides, 1997-2000 Sektorite lõikes
on kõrvaltöödega hõivatute osatähtsus aga ebaproportsionaalselt kõrge (ja
kasvav) teenindussektoris, kus see ulatub üle 70%. Kõrvaltöödega hõivatud
sektori järgi Kõige enam on kõrvaltöödega hõivatud ametialases hierarhias
tipppositsioonidel töötavad inimesed: kõrgemad ametnikud, tipp- ja keskastme
spetsialistid. On näha üsna selget kõrvaltööde "üles koondumise" tendentsi:
nimetatud ametigrupid kokku moodustasid 1998. a II kvartalis 54% kõigist
kõrvatöödega hõivatuist, 2001. aastal aga juba 68,6% kõikidest kõrvaltöödega
hõivatutest. Liht- ja oskustööliste osakaal kõrvaltöödega hõivatuist on seevastu
üsna tuntavalt vähenenud. Kõrvaltööde koondumisega kõrgematele positsioonidele
käib kaasas ka kõrvaltöödega hõivatute haridustaseme märkimisväärne tõus (joonis
10). Kõrvaltöödega hõivatud haridustaseme järgi Kõrvaltöödega hõivatud esimese
kõrvaltöö ametiala järgi, % Selle kõrval, et kõrvaltöödega hõivatute osakaal
üldiselt väheneb, on selge tendents, et kõrvaltööd koonduvad üha enam kõrgeid
oskusi nõudvatele ametialadele teenindussektoris - infosektorisse. Tööaeg.
Rohkem ja vähem töötamine Uuringu nädalal töötatud keskmine tundide arv on
ajaperioodil 1997-2001 üldiselt vähenenud nii täis- kui osaaja töö puhul. Sellel
perioodil on keskmine nädalatööaeg langenud kokku 2,39 tunni võrra ja täisajatöö
puhul isegi 2,86 tunni võrra. Uuringu nädalal töötatud keskmine tundide arv
(hõivatud), Samuti on vähenenud tavaliselt nädalas töötatud tundide arv nii
täis- kui osaajatööl. Uuringu nädalal töötatud tundide arv on reeglina väiksem
kui sama perioodi tavaline keskmine nädalas töötatud tundide arv. Hõivatud
põhitöö tavalise ja uuringunädala tööaja erinevuse järgi Nende hõivatute
osakaal, kes töötavad uuringunädalal tavalisest vähem, on vaadeldaval perioodil
üldiselt veidi kasvanud ja nende osakaal, kes töötavad rohkem üldjoontes veidi
langenud. Seda muutust on siiski raske tõlgendada majanduslike teguritega.
Hõivatud uuringunädalal tavalisest vähem töötamise põhjuste järgi protsentides,
1997-2000 Uuringunädalal vähem töötamise olulisemad põhjused 1990. aastate lõpus
olid puhkus ning töövaba hooaeg. Alates 1999. aastast moodustavad need põhjused
üle poole vähem töötamise põhjustest. Sundpuhkuse osatähtsus on langenud peaaegu
olematuks, samuti on vähenenud majanduslike põhjuste osakaal. Samas on kasvanud
eelkõige riigipühadel mittetöötamise osatähtsus ja puhkuste osatähtsus. Hõivatud
uuringunädalal tavalisest vähem töötamise põhjuste järgi, Hõivatud
uuringunädalal tavalisest rohkem töötamise põhjuste järgi, Rohkem töötamine on
82% ulatuses seletatav töögraafiku ja ületunnitööga; viimase osatähtsus on
alates 1998. a pidevalt langenud ning ületunnitöö osatähtsus veidi kasvanud. 8,5
-9,9% hõivatuist sooviks enam töötada (tabel 9), seda eelkõige olemasoleval
töökohal (st töökohta vahetamata). Pärast 1998. a on kasvanud ka nende inimeste
osakaal, kes soovivad rohkem töötada ükskõik mil viisil; eriti kõrge oli see
aastal 2000. On võimalik, et selleks sundis inimesi kõrge tööpuuduse tase sel
aastal. Hõivatute osakaal, kes soovivad rohkem töötada, soovitud töötamise viisi
järgi, % Alaline ja ajutine töö Enamus hõivatuist töötab alalisel töökohal.
Ajutise töö osatähtsus on aastatel 1997-2000 üldiselt tõusnud, langedes uuesti
2001. a. Ajutise töö osakaal oli kõrgeim aastal 2000, mil ka tööpuuduse tase oli
kõrge. Ajutise töö osakaalu muutused on toimunud eelkõige meeste ajutise töö
osakaalu muutuste arvel, kuna naiste osakaal ajutises töös on olnud suhteliselt
stabiilne. Hõivatud põhitöö kestuse järgi, % Ajutisel töökohal töötamise
peamiseks põhjuseks on võimetus leida alalist tööd. Nende ajutise tööga
hõivatute osakaal, kes sooviksid alalist tööd, kuid endast olenemata põhjustel
ei leia, ulatub 70% lähedale pea kõigil vaadeldavatel aastatel. Veidi alla 1/5
ajutise tööga hõivatutest ei tahagi alalist tööd. Ajutise tööga hõivatud ajutise
töö põhjuse järgi, % tööandja ei võimaldanud alalist tööd Vaheajad töötamises
Hõivatud uuringunädalal töölt ajutiselt puudumine Uuringunädalal töölt puudumise
põhjuste hulgas on vähenenud majanduslikud põhjused, veidi ka töövaba hooaeg,
haigused ja vigastused, kasvanud on puhkuste osakaal. Need tendentsid langevad
üsna hästi kokku sellega, mis selgus uuringunädalal vähem töötamise põhjuste
analüüsil, nimelt sundpuhkuste ja majanduslike põhjuste osatähtsus vähem
töötamise põhjusena on langenud, riigipühadel mittetöötamise osatähtsus ja
puhkuste osatähtsus on aga kasvanud. Selle alusel saab arvata, et töökeskkonnad
on muutunud "normaalsemaks". Tööotsimine Nende hõivatute osakaal (tööotsijaist),
kes otsivad uut või lisatööd, on vahemikus 1998-2001 üldiselt tõusnud. Suure
tööpuuduse aastal (2000) oli see viimase 4 aasta kõrgeim: 83,7%. Hõivatute uue
või lisatöö otsimine, % Enamik hõivatud tööotsijaist otsis uut põhitööd. Lisatöö
otsijate osakaal on vaadeldaval perioodil pigem vähenenud. Põhjused, miks uut
tööd otsitakse, on üha vähem seotud ohuga kaotada olemasolev töö ja üha rohkem
rahulolematusega töötingimustega. Teine oluline ja üha tähtsamaks muutuv põhjus
uue töö otsimisel on leida ajutise asemel alalist tööd. See oli kõrgeim 2000.
aastal, ulatudes 17,1%-ni neist hõivatuist, kes otsisid uut tööd. Siinjuures
peab arvestama, et kuigi ajutise töö osakaal hõivatute hulgas on suhteliselt
väike, on see ajavahemikus 1998-2000 kasvanud ning oli kõrgeim (3,4%) samuti
aastal 2000. Samas soovitakse enam töötada (pikema ajaga) tavaliselt praegusel
töökohal või siis leida suurema töökoormusega lisa- või kõrvaltöö, st töötada
enam, aga tihtipeale siiski ilma töökoha vahetuseta. Nende tööotsijate osakaal,
kes otsisid uut tööd, kuna soovisid paremaid töötingimusi, on järsult kasvanud
alates 2000. aastast. Aastal 2001 oli selliseid inimesi tööturul 11,2 tuhat. Töö
otsimisel pole mitte kõik võimalused ühtviisi edukad. Töösaamisviisides
1989-2001 on kindlalt esikohal sotsiaalsete võrgustike kaudu töö otsimine ning
otse tööandja poole pöördumine. Stabiilselt kõige madalam on aga töö leidmine
riigi tööhõivetalituste kaudu. Viimase 12 kuu jooksul töö saanud hõivatud
töösaamisviisi järgi, % Suuremad muutused, mis on toimunud üle perioodi, on
järgmised: alates 1992. a on kasvanud sotsiaalsete võrgustike kaudu töö leidmine
veelgi ja jäänud väikeste kõikumistega 40% piirile. Otse tööandaja poole
pöördumine on küll üle kogu perioodi üldiselt langenud, tõustes vahepeal
(töötuse stabiilsuse perioodil) ning hakates pärast 1998. a uuesti langema. Mõne
võrra on tõusnud töökuulutuste kaudu töö otsimine. Vaid 10% nendest, kes 2000. a
töötasid ja olid oma töökohale asunud viimase 12 kuu jooksul, leidsid töö
ajalehekuulutuse kaudu. Huvitav on ettevõtluse alustamise trend. Eeldusel, et
andmed on üle perioodi võrreldavad, võib eeldada, et alates 1998. a on järsult
tõusnud ettevõtlust alustanute osakaal töö leidmisel. Töötute töö otsimise puhul
on tööhõiveametisse pöördujate osakaal olnud kõrge 1993.-1994. a, hiljem on see
langenud kuni 46,4%-ni 2001. a. Otsitava töö liik võis seejuures olla nii
ajutine, alaline, täis- või osaajaga palgatöö. Ettevõtjaks või talupidajaks
soovis hakata vaid 0,8%. Mittepöördujate hulgas on vähenenud nende töötute
osakaal, kellele pöördumine on põhimõtteliselt vastuvõetamatu ning nende
osakaal, kes saavad ise hakkama. Kasvanud on nende osatähtsus, kellele ei leidu
sobivat tööd ning nende osakaal, kes ei kuulu abirahaõiguslike hulka. Suurenenud
on töötute osatähtsus, kes otsivad kuni 5000 kroonise brutopalgaga tööd ning
alates 1997. a. on vähenenud nende oma, kes rahulduksid kuni 2000 kroonise
brutopalgaga (mis on kõige lähemal praeguse miinimumpalga nivoole). Kuni 2000
kroonise palgaga rahulduvate osakaal on järsult langenud ka pärast 2000. a.
Seega on töötute palganõudmised kasvanud ning kohanenud tarbijahinna ja üldise
palgatõusuga. Töötud soovitava bruto palga suuruse järgi protsentides, 1995-2000
Töötud, kes on loobunud tööhõivetalituse poolt pakutud tööst, jagunevad alates
1997. a enam-vähem võrdselt kaheks (tabel 10): umbes pooled keelduvad ise ja
teine ca 50% on selliseid, keda tööandja ei võta tööle. Esimeste osakaal oli
suurim 1999 ja 2000 (52% ja 49%) ning peamisteks põhjusteks oli pakutav madal
palk või töökoha kaugus. Pakutud madal palk kui tööst keeldumise põhjus on
vahemikus 1998-2001. a. veidi tõusnud. Pakutud tööst loobumise põhjuseks oli see
1999 II kvartalis 15,5%-l ja 2001 20,3%-l töötuist. Töötute osakaal, kes on
nimetanud reservatsioonipalgana 2000 krooni, on pidevalt vähenenud (joonis
2.12.). 2001. aastal on nende osakaal, kes nimetasid reservatsioonipalgaks kuni
1000 krooni, st alla ametliku miinimumpalga (1600 krooni), 4% ja kuni 2000
krooni (mis ületab miinimumpalga taseme sellel aastal) 27,7%. Suurele osale
nendest, keda tööandja tööle ei võtnud, oli pakutud töökoht juba hõivatud.
Töötud tööhõivetalituse pakutud tööst loobumise põhjuse järgi, Nõutavate oskuste
mittevastavus on ajaperioodil 1995-2000 pigem veidi vähenenud, aga suurenenud
üsna märgatavalt vahemikus 2000-2001. Samas on märgata, et vanuselised barjäärid
töötute töölevõtmisel on pigem kasvamas. Palgatööd otsivatest keskeri- ja
kõrgharidusega töötutest otsis 2001. a. vaid 26,7% haridustasemele vastavat
tööd, 73,3% oli nõus ka madalamat haridustaset nõudva tööga. Töösuhted Tööleping
ning avaliku teenistuse seadus on domineerivad töösuhte liigid, mille alusel
töötab umbes 95% palgatöötajaist. Siiski ilmutab nende osakaal aastate lõikes
languse tendentsi. Aasta-aastalt on suurenenud nende töötajate osakaal, kes
töötavad suulise kokkuleppe alusel (joonis 12). Ka 1999. a tööjõu baromeetri
hinnangul tehakse inimestega tihti töökokkulepe suuliselt, mis on tegelikult
illegaalne. Suuliste kokkulepete osakaal näitab küll teatud stabiliseerumise
märke alates 1998. aastast, kuid 2000. aastal on toimunud suhteliselt järsk
kasv. Tööettevõtulepingu ja suulise kokkuleppe alusel hõivatute osakaal, % Tööga
seotud õppimist ja koolituse osakaalu võib vaadelda nii töökeskkonna kvaliteedi
näitajana kui ka ühe osana üldistest töö muutustest, mille käigus töö ja
õppimine põimuvad väga tihedalt. On väidetud, et Eestis ei saa turumajanduse
tingimustes rääkida tõhusast täiendõppe korraldusest/süsteemist, kuigi vajadus
täiend- ja ümberõppe järgi on väga suur ja kasvav kõigi elanikkonna gruppide
puhul. Tööelu baromeetri andmetel (Antila, J, Ylöstalo, P, 1999) töötajate
võimalused saada täiendõpet paranevad tasapisi - 1/5 vastanuist väitis, et
võimalused õppimiseks paranevad. Aga väga suur grupp inimesi väitis samal ajal
vastupidist. Kokku on trend siiski kergelt positiivne, järeldatakse tööelu
baromeetris (Antila, J, Ylöstalo, P, 1999). Täiskasvanute koolituse uuringu
(TKU) tulemuste alusel on hinnatud, et täiendkoolituses ja ümberõppes osalemine
on madal. 1996. a algusest kuni 1997. novembrini oli mitmesugustel kursustel
osalenute osakaal pisut üle 1/5 20-60 aastaste elanike seas. Nii nagu tööelu
baromeeter, näitab ka TKU, et täiendkoolituse hõive on väga ebaühtlane, sõltudes
nii vanusest, haridusest, sotsiaalsest ja majanduslikust staatusest kui ka
töötajate enesehinnangust. Praegune täiendkoolituse peamiselt turumehhanismidele
tuginev korraldus soosib eelkõige neid elanikkonna kategooriaid, kes on
nooremad, kõrgharidusega, paiknevad sotsiaalses ja ametialases hierarhias
kõrgemal, kelle materiaalne olukord on parem - kellel on enam kapitali.
(Helemäe, Saar, Vöörmann, 1998: 25). Täienduskoolituse hõive ja sellest tulenev
inimkapitali juurdekasv sõltub seega suuresti juba olemasolevast individuaalsest
kapitalist. ETU andmetel moodustab õppijate osakaal hõivatutest ca 1/5.
Perioodil 1997-2001 on see suhteliselt vähe muutunud. 2000. a. kõrgseisule on
järgnenud langus aastal 2001. Hõivatud naised õpivad mõnevõrra enam kui mehed.
Aastatel 2000- 2001 on veidi kasvanud töötute osakaal õppijate hulgas. Tabel
2.15. 15-74 aastased õppijad majandusliku staatuse järgi Õppijate osakaal
mitteaktiivsete hulgas on mõistetavalt kõrge ning olulisi muutusi 1997-2001
toimunud ei ole (v.a 2000. a toimunud väike langus). Mitteaktiivsed mehed on
mõnevõrra enam õppimisega hõivatud kui naised. Positiivse tendentsina on töötute
õppimises osalemine mõnevõrra kasvanud - 15-74 aastastest õppijatest moodustasid
nad 1998. a 1,6%. 2000. a. oli see 4,1%, kuid langes 3%-ni tagasi 2001. a.. ETU
andmed võimaldavad vaadata ka, kuidas on muutunud kursustel osalemine
küsitlusele eelnenud viimase nelja nädala jooksu alates 1997. aastast. Nelja
viimase nädala jooksul kursustel osalenute osakaal Nelja viimase nädala jooksul
kursustel osalenute osakaal on väike nii 15-74 aastaste kui ka hõivatute hulgas.
Peale 1999. a on see mõnevõrra langenud. Nagu alljärgnevast tabelist näha, on
nende puhul, kes kursustel osalevad, kõige tõenäolisem osavõtt suhteliselt
lühiajalistest - kuni ühekuulistest kursustest. Lühiajaliste kursuste osakaal on
aastatel 2000-2001 mõnevõrra kasvanud ning need moodustavad veidi üle poole
kõigist kursustest, kus viimase nelja nädala jooksul on osaletud. Kursustel
osalemine viimase nelja nädala jooksul kursuse kestuse järgi protsentides,
1997-2000 Peamine kursuste eest tasuja on kas tööandja (60% ulatuses) või
töötaja ise (kuni 30% ulatuses) ning see proportsioon ei ole aastate jooksul
eriti palju muutunud. Tööandja kulutas koolituse peale kõige enam 1999. aastal
(60,5% nelja viimase kuu jooksul külastatud kursuste maksumustest). Kursustel
osalemine viimase nelja nädala jooksul kursuse eest Nii kõigil kursustel kui ka
tööalastel kursustel osalenute puhul on ca 12-14% kursustest toimunud
üldhariduskoolides, kutseõppeasutustes või kõrgkoolis, mille puhul on tegemist
tõenäoliselt tasemeõppega. Kõigist kursustest umbes 1/5 ja tööalastest
kursustest umbes 1/3 toimuvad töökohal. Ka siin pole üle vaadeldavate aastate
suuri muutusi toimunud. Lõviosa kursustest toimub koolitusfirmades ja
õppekeskustes, kuid seal toimuvate kursuste osakaal on aja jooksul vähenenud
umbkaudu 10% võrra. Kui 1998 II kvartalis moodustas koolitusfirmades ja
õppekeskustes kursustel käinute osakaal 57%, siis 2001. a. 39% kõigist kursustel
osalenutest. Selle osa kokkuvõtteks võib esile tuua järgmised arengud Eesti
tööturul. Kuigi mittetraditsiooniliste töövormide osakaal ei ole suur, nende
kasutamine laieneb. On küllaltki tõenäoline, eriti kui eeldame, et majanduse
tsükliliste muutuste komponendi mõju tööhõivele võib edaspidi pigem kasvada, et
võib oodata ka mittetraditsiooniliste tööviiside ja -vormide osa edasist
suurenemist tööhõives. Kõrvaltööde dünaamikas väljendub peale töö vähenemise ka
ümberpaiknemine ülemistele ametipositsioonidele ning sellega koos ka üha kõrgema
haridustasemega töötajate kätte. Seega toimib kõrvaltööde dünaamika pigem töö
ebaühtlast jaotumist toetavalt. Töö "koguhulga" vähenemisele perioodil 1989-2001
viitavad mitu näitajat: näiteks keskmine nädala töötundide arv ja kõrvaltööde
osakaal; inimeste osakaal, kes soovivad rohkem töötada kasvab nii nagu ka uue ja
lisatöö otsijate osakaal ning inimeste osakaal, kes töötavad osaajaga, kuna ei
leia täisaja tööd. Mittetraditsioonilist, k.a ajaliselt paindlikku tööhõivet
esineb kõige enam teenindussektoris. Osaajaga töö ja ajutise töö analüüs
näitasid, et mittetraditsiooniline töö kaldub olema rohkem nende osaks, kes on
tööturul üldiselt ebasoodsamal positsioonil (äärmuslikud vanuserühmad ja naised)
On näha töökeskkondade normaliseerumist. Nii on oluliselt vähenenud sundpuhkuste
osakaal ja suurenenud puhkuste osakaal. Töölt puudumises on ka vähem rolli
majanduslikel põhjustel. Uuringunädalal vähem töötamise olulisemad põhjused
1990. aastate lõpus olid puhkus ning töövaba hooaeg, kasvanud on eelkõige
riigipühadel mittetöötamise osatähtsus ja puhkuste osatähtsus. Rahulolematus
töötingimustega potentsiaalse mobiilsuse tegurina on suhteliselt kõrge ja
kasvab, otsitakse paremaid töötingimusi ja suuremat palka. 2000. aastal, kui
tööpuudus oli kõrge ja hõive madalseisus, võis täheldada osaajaga töö kasvu,
enam oli neid, kes ei leidnud täisajaga tööd, suurenes ajutise töö osakaal,
hõivatud uue töö otsijate osakaal oli perioodi kõrgeim, otsiti enam alalist tööd
ajutise asemel. Tööalase õppega seotud kursustel osalemises on vähe muutusi
alates 1997. aastast. Õppimises ja kursustel osalus on vähene ja
täienduskoolituses osalemine ebaühtlane. Käesoleva töö alguses püstitatud
hüpoteesid olid lähtehüpoteesid, mis on analüüside käigus muutunud. Neis
sisaldunud uurimisküsimused on modifitseerunud nii vastavalt saadaolevatele
andmetele kui ka töö käigus tekkinud uutele küsimuseasetustele. Järgnevalt on
esitatud põhiliste uurimisküsimuste - Phillipsi kõver ja palgamuutused, kapitali
sissevoolu mõjude hindamine tööhõivele ning töötuse ja tööjõu mobiilsuse seose
analüüsid empiirilisel tasandil. 3.1. Phillipsi kõver ja palgamuutused Töötus ja
inflatsioon Austraalia majandusteadlane A.W. Phillips avaldas 1958. aastal
empiirilist laadi artikli, kus ta väitis end olevat avastanud pöördsuhte
töötaoleku ja palgamäärade vahel. See artikkel muutus kiiresti
diskussiooniobjektiks ning paljud majandusteadlased püüdsid luua Phillipsi
analüüsi edasiarendusi. Phillipsi kõver on nüüdseks muutunud makroökonoomilise
analüüsi standardseks raamistikuks, kuigi see on ka tugeva kriitikatule all. Üks
varaseimaid Phillipsi kõvera edasiarendusi oli "modifitseeritud" Phillipsi
kõver, mis visandab inflatsiooni ja töötaoleku vahelise seose. See Phillipsi
kõver pälvis kohe nii poliitikute kui ka majandusteadlaste tähelepanu.
Poliitikud olid asjast huvitatud seetõttu, et Phillipsi kõver vihjas kompromissi
olemasolule inflatsiooni ja töötaoleku vahel - need kaks on aga poliitiliselt
kõige tundlikumad majanduslikud muutujad. Majandusteoreetikutele meeldis
Phillipsi kõvera analüüs seepärast, et see lubas uue raamistiku
makroökonoomilisele teooriale - lihtsa ning dünaamilise analüüsi mudeli.
Kohaseks vastuväiteks Phillipsi kõverale oli see, et see on "faktide juhtum ilma
teooriata". Phillips ise oli esitanud empiirilised tulemused ning proovis neid
veidi seletada. Kritiseerijad polnud nõus sellega, et stabiilne seos
inflatsiooni ja töötaoleku vahel võiks üldse aset leida. See seisukoht kerkis
esile 1970. aastatel, kui ilmnes, et seos ei ole stabiilne - Phillipsi kõver oli
ilmselt nihkunud väljapoole ning halvendanud inflatsiooni ja töötaoleku
kompromissi. Selleks, et teha majanduspoliitika korrigeerimise soovitusi, tuleb
majandusteadlastel selgitada vaadeldavate majandusnähtuste põhjusi. See viib
Phillipsi kõvera taustloogika taasläbivaatamisele. Inflatsiooni ja töötaoleku
vahelise seose selgitamiseks on tänapäeval kaks võimalust. Mõlema aluseks on
töötaoleku analüüs, ent üks on pakkumise ja nõudluse mudel ning teine seab
fookusse institutsioonilised tegurid. 1) Turul baseeruv Phillipsi kõver Need
majandusteadlased, kes usuvad hindade ja palkade paindlikkust, pakuvad Phillipsi
kõverale pakkumise ja nõudluse poolset selgitust. Selle seisukoha järgi sunnib
ülemäärase tööjõu pakkumine (kõrge töötaoleku tase) töötajaid aktsepteerima
madalamaid palgatõuse; kui aga tööturul on ülemäärane nõudlus, meelitavad firmad
raskesti kättesaadavat tööjõudu kõrgete palkadega. Kõvera kumeruse majanduslik
tähendus seisneb selles, et töötuse kõrge taseme korral on selle muutumise mõju
inflatsioonile väiksem võrreldes juhtumiga, kus majandus oleks lähedal
täielikule tööhõivele. 2) Institutsiooniline Phillipsi kõver Eelmise seletusega
seonduv probleem seisneb selles, et reaalses maailmas ei reageeri palgad alati
turusurvele. Endastmõistetavatel põhjustel on inimesed palgakärpimiste suhtes
kahtlevad, nii et palgad on jäigad allapoole laskumise suhtes. Palgad võivad
olla jäigad ka ülespoole liikumise suhtes - tööjõu nõudluse kasv võib tuleneda
seesmisest edutamisest kõrgemate palkade asemel. Lõpuks, mõnikord kasvavad
palgad isegi kõrge töötaoleku korral. Kuidas on see võimalik? See ei ole
võimalik paindlike hindadega konkurentsituru korral, ent mõned turud on
fikseeritud hindadega. Viimaste korral avaldavad suured korporatsioonid ja
ametiühingud vastupanu pakkumise ja nõudluse survele ning kasutavad turuvõimu
palkade ja hindade kehtestamisel. Turuvälised asjaolud (õiglus,
teenistusvalmidus, võimusuhted jne) on olulisemad kui pakkumine ja nõudlus
fikseeritud hindadega turgudel. Fikseeritud hindadega toodanguturgudel tõstavad
oligopolid hindu, et katta tootmiskulusid. Fikseeritud hindadega tööturul on
palgad ametiühingute poolt kindlaks määratud. Viimased peavad läbirääkimisi ka
selleks, et liikmetele hüvitataks elukalliduse tõus. Kui ametiühing on piisavalt
tugev, võivad palgad tõusta ka kõrge töötaoleku taseme korral. Turujõududel on
kaudne mõju ametiühingute käitumisele läbi streigifondi suuruse. Kui töötaolek
on madal, on streigifond suur ja ametiühingud võivad toetada iga
streigiähvardust - firmad on sunnitud rahuldama kõrgeid palgatõuse. Teisalt
kõrge töötuse tase tühjendab ametiühingute fondid ja eemaldab streigiähvardused.
Firmad rahuldavad üksnes madalaid palgatõuse. Hindade tõusu ja töötuse seoselt
hindade taseme ja töötuse seosele Eesti tingimustes Palju tugevam on aga seos
Eesti suhteliste (tarbija)hindade taseme (võrreldes Euroopa Liiduga) ja töötuse
vahel (vt joonis 3.2). Korrelatsioonikoefitsent on 0,95 ning ka
regressioonanalüüs näitab tugevat seletavat mõju (R = 0,87). Hinnataseme ja
töötuse vaheline seos on kinnitust leidnud ka mujal maailmas. Allikad: Eesti
Statistikaameti kuukirjad Hinnatase ja töötus Hinnatase tähendab Eesti
tarbijakaupade hinnataset Euroopa Liidu tarbijakaupade hinnataseme suhtes.
Joonis 3.2 on interpreteeritav kapitalikeskse kontseptsiooni raames. See
interpretatsioon on esitatud peatükis 3.2. Siin osutubki sobivaks vaadata ka
Eesti keskmise palga ja miinimumpalga võimalikke tööhõivele suunatud mõjusid.
Selleks, et hinnata keskmise palga ja miinimumpalga mõju töötusele, tuleb
vaadata ka seda, mis on juhtunud meie keskmiste palkadega. Esiteks vaatleme
Eesti keskmise palga suhtelist muutumist aastatel 1991-2001 ehk seda kuidas on
muutunud keskmise palga ostujõud olulisemate paigutuste lõikes. Eraldi on välja
toodud ka Eesti keskmise palga väline ostujõud (ostujõud Saksa markades) (tabel
1) Teiseks vaatleme Eesti keskmise palga absoluutset muutumist aastatel
1991-2001 ehk seda, kuidas on muutunud keskmine palk Eesti kroonides. Kolmandaks
vaatleme Eesti minimaalpalga muutumist ning seda, kuidas on Eesti minimaalpalk
muutunud keskmise palga suhtes (joonis 3.5). Eesti keskmine kuupalk Välja
arvutanud Jaanus Raim Hansapanga kapitaliturgude osakonnast (Mart Tõevere),
Eesti Energiast ja Eesti Statistikaametist saadud andmete baasil. Võib näha, et
Eesti keskmise palga väline ostujõud on viimase kümnendi vältel tõusnud 40
korda. See tähendab, et täna saab välismaal Eesti keskmise palga eest osta 40
korda rohkem asju kui kümme aastat tagasi. Samas on Eesti keskmise palga
sisemine ostujõud jäänud peaaegu muutumatuks likviidsete (Tallinna, Tartu,
Pärnu) elamispindade ning energiakandjate osas (v.a vaadeldava perioodi algus).
See tähendab, et täna tuleb Eesti keskmise palga saajal suurlinnakorteri
ostmiseks sama kaua raha koguda kui viis või kümme aastat tagasi. Täna kulub
elektriarvetele sama suur osa palgast kui 1993. aasta või 1997. aasta lõpus
(kuid 5 korda suurem osa kui 1991. aasta lõpus). Eesti keskmise palga sisemine
ostujõud on aga importseadmete osas tõusnud tunduvalt kiiremini kui on kasvanud
palga välisväärtus. See tähendab, et autosid ja televiisoreid saab Eesti
keskmise palga saaja osta mitte 40 korda vaid üle saja korra rohkem kui kümme
aastat tagasi. Eesti keskmise palga muutus (EEK) Eesti keskmine palk (Eesti
kroonides) on viimase kümne aasta jooksul kasvanud järjepidevalt - ilma
tagasilangusteta ning Eesti keskmise palga absoluutne tõus (krooni aastas) on
olnud viimase kümne aasta jooksul peaaegu konstantne. Eesti keskmise palga
suhteline tõus (protsenti aastas) on olnud viimase kümne aasta jooksul ühtlaselt
aeglustuv - palga kasvades on palgatõus vähenenud. Kuna keskmise palga pideva
kasvu tingimustes on järjepidevalt suurenenud ka töötus, siis võib eeldada ka
seda, palkade (liiga) kiire kasv on üheks töötuse kasvu põhjustest. Eesti
inimene on üha paremini kinni makstud (millele osutab ka tabel 3.1). Hästi
kinnimakstud inimene teeb aga reeglina ka rohkem tööd (on produktiivsem - sh
kaasinimeste eest). Miinimumpalga muutus (Allikas: EAKL) Miinimumpalga ja
keskmise palga suhe ning töötus Eesti miinimumpalga ja keskmise palga suhe on
viimasel kaheksal aastal muutunud väga sarnaselt töötusega
(korrelatsioonikoefitsendiga 0,74). Mida kõrgem miinimumpalk, seda kõrgem
töötus. Tuleb siiski silmas pidada, et tegemist on korrelatsiooniga ning et
miinimumpalk on konstruktsioon, mille juures arvestatakse ka inflatsiooni ja
keskmise palga muutusi. Sarnaselt miinimumpalgaga on muutunud ka palk, mille
eest töötud oleksid nõus tööle minema ehk reservatsioonipalk (vt lisa 1 tabel
"Töötud soovitava brutopalga suuruse järgi protsentides aastatel 1995-2000").
Miinimumpalgal tundub olema normatiivne roll palgataseme kohandumisele.
Kokkuvõttes võib töötuse, inflatsiooni ja palkade muutuste kohta öelda järgmist.
Viimase 10 aasta jooksul on Eestis valitsenud tervikuna märkimisväärne
negatiivne korrelatsioon (-0,65) inflatsiooni ja töötuse vahel (joonis 1).
Ilmnenud seost ei ole siiski õige käsitleda lihtsustatult ühe mõjuna teisele,
ilmselt on mõlemad näitajad mõjutatud mingitest kolmandatest teguritest ja
foonimuutustest. Eesti miinimumpalk on viimase kümne aasta jooksul kasvanud
järjepidevalt - aastaste sammudega (v.a perioodil 1992-1994). Eesti miinimumpalk
on viimase kaheksa aasta jooksul kasvanud mõnevõrra kiiremini kui keskmine palk.
Nii moodustas miinimumpalk 1994. a II kvartalis keskmisest palgast 17 protsenti
- 2002. a II kvartalis aga juba 29 protsenti. Eesti suhtelise hinnataseme
(Euroopa Liidu suhtes) ja töötuse määra vahel valitseb väga tugev korrelatiivne
seos ning on põhjust oletada ka põhjuslikku seost. Eesti keskmise palga väline
ostujõud on viimasel kümnendil 40 korda tõusnud, kuid sisemine ostujõud on
käitunud erinevate toodete ja varade lõikes väga erinevalt. Kõige rohkem on
Eesti keskmise palga eestimaine ostujõud tõusnud importseadmete osas - kõige
rohkem langenud aga energiakandjate osas. Kuna Eesti keskmise palga pideva
nominaalkasvu tingimustes on pidevalt kasvanud ka töötus, siis võib oletada ka
põhjuslikku seost palkade kasvu ja töötuse vahel. 3.2. Ettevõtete andmete
analüüsi põhiküsimus: kapitali sissevoolu mõjude hindamine tööhõivele Kapitali
sissevoolu mõjusid on võimalik kujutada järgmise põhimõttelise skeemi (skeem 1)
abil. Skeem 1 Selgitamaks, kuidas võib kapital lisaks hinnataseme kasvule
paralleelselt mõjutada ka tööhõivet ja/või töötust ning millise mehhanismi kaudu
see mõju realiseerub, esitame järgnevalt kaks versiooni. Esiteks on kapitalil
ilmne töötust vähendav mõju. Kapitali olemasolu võimaldab investeerida ka riigi
objektiivse ärikeskkonna parandamisse - st parandada ressursside kasutamise
riigisisest organiseeritust (infokanalite puhastamine, koolitus). Samuti liigub
koos kapitaliga riiki ka välismaine oskusteave. Kapitali sissevoolul, selle
konkreetsel vormil konkreetsesse ühiskonda, võib olla ka töötust suurendav mõju,
kuigi see võib esmapilgul tunduda vastuoluline. Terve riik/ühiskond (erinevalt
näiteks perekonnast) ei ole käsitletav ühtse ja ühiste huvidega
majandusagendina. Kapitali sissevool erinevatesse valdkondadesse on ebaühtlane.
Riigisiseselt võib ühtedele majandusagentidele laekuv kapital tekitada hoopis
lisanduvaid suhtlemiskulusid nende ja kapitalist ilmajäänute (vähem saanute)
vahel. Ehkki tööandja - töövõtja suhetel on võrreldes omanikevaheliste suhetega
mitmeid erinevusi, võib siin näha ka analoogiat. Väga erineva rikkusega
majandusagentidel on vähem põhjust teineteisega äri teha (nt 51% aktsionär ei
vaja eriti koostööd 1% aktsionäriga - viimane võib väga kergesti sattuda
olukorda, kus parim pakkumine tema aktsiatele on EEK 0). Negatiivset mõju võib
võimendada ka osaliselt ärilistel alustel toimivate institutsioonide, mille roll
on ebavõrdsust vähendada, (näiteks haridus) alafinantseerimine. Seega saab
kapitali juurdekasvu ebaühtlus majandusagentide vahel olla teatud tingimustel
töötust suurendavaks teguriks. Kuna kapitali sissevool olnud viimasel kümnel
aastal pidevalt positiivne ja algpositsiooniga võrreldes hiiglaslik, töötus on
samal ajavahemikul aga pidevalt kasvanud, siis on kapitali sissevoolu negatiivne
külg makromajanduslike andmete baasil juba teatud määral kinnitust leidnud.
Kapitali sissevoolu negatiivse külje kindlakstegemiseks tuleks hinnata kapitali
sissevoolu ja Gini koefitsiendi vahelist seost. See seos on olnud tugevalt
positiivne - st võib väita, et kapitali sissevool sellisel kujul, nagu see on
toimunud, on suurendanud Eesti elanike sissetulekute ebavõrdsust. Kapitali
sissevoolu ebavõrdsuse all tuleb eristada isikutevahelist (mida me eelnevalt
käsitlesime) ning elusfääride vahelist ebavõrdsust. Kui esimest võib lugeda oma
mõju poolest tööhõivele selgelt negatiivseks, siis teist võib lugeda kapitali
sissevoolu positiivset mõju oluliselt vähendavaks. Kapitali laekumise
elusfääride vaheline ebavõrdsus vähendab hõivet (võrreldes sellega, kui sama
suur laekuv kapitalikogus jaguneks ühtlaselt), kuna erinevad elusfäärid vajavad
tootlikkuse suurendamiseks (vt hüpotees 1) üksteise täiendust ja abi. Kapitali
sissevoolu positiivse külje eraldamiseks on aga vaja hinnata produktiivsuse
kasvu. Seega on kõik meie poolt hangitavad majanduslikud ja sotsiaalsed
indikaatorid (nende aegread) käsitlevad nende kahe kapitali vastandlikke mõjusid
iseloomustava hüpoteesi - ebavõrdsuse ja tootlikkuse - raamides. Tootlikkus
Enamkasutatav tegur tootlikkuse mõõtmiseks on tööjõud. Selle põhjuseks on
tööjõukulude suur osakaal enamuse toodete väärtuses ja tööjõu sisendi mõõtmise
lihtsus võrreldes teiste sisenditega, eriti kui käsitletakse ainult töötajate
arvu ja jäetakse arvestamata töötajate oskuste ja töö intensiivsuse tasemete
erinevused. Eestisse aastatel 1991-2001 toimunud kapitali sissevool ulatub
miljarditesse dollaritesse. 4 Ühe sektori (nt hariduse) areng on teistele (nt
töötlevale tööstusele) nn täiendkaubaks. Kaudselt hakkab tootlikkust alla
kiskuma aga muidugi ka majandusagentide ebavõrdsus, kuna inimesed kaotavad oma
tööpotentsiaali. Lisaks on tööjõu ja töötundide statistika hästi kättesaadav,
samas kui teiste tootmistegurite andmetega võib olla probleeme (Varblane, 2001:
2). Majandusteadlaste huviorbiidis on olnud pikka aega ka teise olulise
tootmissisendi - kapitali - tootlikkus. Võrreldes tööjõu tootlikkusega on
kapitali tootlikkuste arvutamise progress siiski väga piiratud (Varblane, 2001:
2). Nimelt on kapitali tootlikkuse hindamisega seotud üsna suured teoreetilised
ja praktilised raskused (mida lugeda kapitali hulka, milline peaks olema algne
kapitali tase ja kapitali amortisatsiooni määr jm) (?). Tööjõu ja kapitali
tootlikkused kokku moodustavad kogutootlikkuse. Kuigi kogutootlikkus on
ulatuslikum majanduse efektiivsuse mõõt kui tööjõu tootlikkus, võime kapitali
tootlikkuse siiski arvutamata jätta tingimustes, kus tööjõu tootlikkus ja
kogutootlikkus liiguvad üheskoos - nagu see oli Eestis, Venemaal ja teisteski
üleminekuriikides (De Broeck ja Koen, 2000). Samal, meie uurimustööd tunduvalt
kergendaval seisukohal on ka De Broeck ja Slok (De Broeck ja Slok 2001). Tööjõu
tootlikkuse arvutamiseks kasutatakse peamiselt näitajat 'lisandväärtus töötunni
kohta'. Laialt on levinud ka töötunni asemel lihtsalt töötajate arvu kasutamine.
Tootlikkuse kasvu uurimisel on töötajate arvu ja töötundide kasutamine
samaväärne juhul, kui töötajate arv ja töötunnid muutuvad samas proportsioonis.
Eesti andmetel on korrelatsioon töötajate arvu ja töötundide kaudu leitud
tootlikkuste näitajate vahel ligi 0,99 (Varblane, 2001: 4). Tootlikkusega
seondub kaudselt ka erinevate majandussektorite suhtelise eelise (ehk
konkurentsivõime) kindlakstegemise probleem. Sektori konkurentsivõime arvutamise
aluseks saab olla sektori ettevõtete kogukasum sektorisse tehtud
koguinvesteeringute kohta. Vastavat näitajat Eesti Statistikaamet ei avalda ning
samuti ei ole seda saada meie poolt koostatud Eesti ettevõtete andmebaasist.
Teine võimalus probleemi lahendamiseks oleks püüda leida teisi
konkurentsivõimega tihedamalt või kaudsemalt seotud näitajaid, mille alusel on
Eestis juba sektoraalseid arvutusi tehtud. Taoliste konkurentsivõime
ligilähedaste "esindajatena" võiks esimese lähenemise korras vaadelda TÜ
professor Urmas Varblase uurimuses "Tootlikkus" (2001) kasutatud näitajat
tootlikkuse töötaja kohta ja Eesti Panga ökonomisti Martti Randveere töös Eesti
majandusstruktuuri konvergentsi kohta (2002) kasutatud lisandväärtuse ning
temaga seonduvad näitajad. Kahjuks ilmneb siiski, et erinevad näitajad annavad
sektorite konkurentsivõime kohta erinevaid vihjeid. Tootlikkus töötaja kohta on
vaadeldaval perioodil kasvanud eriti tugevasti just tootmisega seonduvatel
tegevusaladel (töötlevas tööstuses ja metsanduses), M. Randveere tööst saadud
lisandväärtusega seonduvad näitajad aga osutavad teenindusalade (kaubandus,
kinnisvara-, üüri- ja äriteenindus) eelisseisule. Lisaks on saadud näitajal veel
mitu väga olulist puudust, mis takistavad nende baasil sektorite
konkurentsivõime kohta järelduste tegemist. Lisandväärtus ei ole samane
kasumiga. Töötajate arv on vaid väga kaudseks lähendnäitajaks
koguinvesteeringutele. Kolmandaks. Eesti näitajate (lisandväärtuse ja sellega
seonduvate indikaatorite) suurem erinevus arenenud turumajandusega riikidest ei
näita veel tingimata suuremat tõusupotentsiaali. Neljandaks. Arvestamata on
jäänud riskiaste. Suurem tootlikkus ei pruugi tingimata vihjata suuremale
konkurentsivõimele vaid hoopis suuremale riskile, mida kanda võeti. Kuna
nimetatud lünga täitmine ei lähe otseselt kokku käesoleva uurimuse eesmärkidega
ega mahu ka tema tegemiseks ettenähtud intellektuaalsete, ajaliste ega rahaliste
limiitide raamesse, siis peavad sektoraalse konkurentsivõime alased täpsemad
uuringud jääma tulevikku. Ebavõrdsus Eestisse sisenenud kapitali jagunemist
majandusagentide (elanike, regioonide, majandusharude jm) lõikes on raskem mõõta
kui tootlikkust, eriti kui soovime madalama agregeerituse tasemega (peenemaid)
andmeid. Ilmselt tuleb leida mõistlik kompromiss andmete agregeerituse taseme ja
andmete kättesaadavuse vahel. Üheks lahenduseks oleks Gini koefitsiendi
kasutamine, kuid sellega seoses kerkivad üles lisanduvad küsimused (sissetulekud
ei ole õigesti hinnatud kõrgema sissetulekuga tuludetsiilide osas; kogu kapitali
laekumine ei väljendu üksnes rahalistes tuludes, arvesse jäävad võtmata nt
kapitalikasvik ja sotsiaalse kapitali muutus). Teiseks lahenduseks oleks
väikestesse ettevõtetesse suubuvate kapitalivoogude võrdlemine suurtesse
ettevõtetesse suubuvate kapitalivoogudega - eeldades, et suurte ettevõtete
sidusgrupid (omanikud, töötajad) on jõukamad kui väikeste ettevõtete
sidusgrupid. Viimane eeldus ei pruugi siiski paika pidada, samuti jäävad
määratlemata riigisektori ja eraisikute kaudu Eestisse toodud kapitalivood (mis
eriti üleminekuperioodi algetapil olid väga olulise osakaaluga). Lisaks jääb
üles probleem, millise näitaja (töötajate arv, turukapitalisatsioon, kasum,
käive?) alusel ettevõtteid jagada. Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt oli
esitatud potentsiaalseid hüpoteese võimalik empiiriliselt kontrollida tuduvalt
kitsamas plaanis kui seda oleks olnud vaja. Eeldame aga, et toodud tavalisest
laiemas majanduse ja tööhõive/tööpuuduse seoste käsitlusviis võib olla kasutatav
tulevastes uuringutes juba parema infobaasi tingimustes. 3.3. Ökonomeetrilise
analüüsi andmed ja metoodika Kapitali sissevoolu mõjude empiiriliseks
hindamiseks tööhõivele koostasime Eesti ettevõtete bilansiandmete alusel
andmebaasi, haarates sinna niipalju tööstus - ja teenindussektori ettevõtteid,
kui võimalik üle perioodi 1996-2000. Järgnevas tabelis (tabel 3.2.) on toodud
olulisimad näitajad andmebaasi kohta. Valimi 1996-2000 valitud näitajad Eesti
ettevõtete bilansiandmete alusel koostatud andmebaasist moodustati kaks valimit.
Eraldi valimi koostamine 1999-2000. a. kohta oli põhjustatud eelkõige soovist
haarata analüüsi ka viimasel perioodil tekkinud uuemad ja teenindussfääri
kuuluvad ettevõtted. Esimene valim hõlmas aastatel 1998-2000 turul olnud
ettevõtete andmeid, sisaldades kirjeid 4505 ettevõtte kohta. Valimi ettevõtete
arv moodustas Eestis tegutsenud ettevõtete koguarvust aastatel 1998 ja 1999
vastavalt ligikaudu 16,5% ja 13,5%. 2000. a. kohta andmed puuduvad (Eesti
Statistikaamet,, 1. veebruar 2003, Alvin Sireli arvutused). Teine valim hõlmab
pikemat aega turul olnud ettevõtteid (üle ajaperioodi 1996-2000), kajastades
aastatel 1996-2000 turul olnud ettevõtete andmeid, kokku 1012 ettevõtte kohta.
Valimi ettevõtete arv moodustas Eestis tegutsenud ettevõtete arvust aastatel
1996-1999 vastavalt ligikaudu 4,1%, 3,7%, 3,7% ja 3%. Täpsemalt on ettevõtte
valimit, muutujaid ja kõiki mudeleid aastate 1997-2000 a. kohta kirjeldatud
lisas 2. Andmete alusel koostati ökonomeetrilised mudelid, mis kirjeldavad meid
huvitavate majandusnäitajate mõju tööhõive muutustele ettevõtte keskmise
töötajate arvu muutuste alusel aastate 1996-2000 ulatuses. Analüütiline töö
koosnes järgmistest etappidest: a) andmete analüüsiks väljavalimine
eksperthinnangute baasil; b) ristandmete regressioonanalüüs; c)
analüüsitulemuste tõlgendamine. Ristandmete regressioon koosnes omakorda andmete
ettevalmistusest ja regressioonimudelite hindamisest. Selle andmemassiiviga on
haaratud kõik Eesti ettevõtlusstatistikas kättesaadavad ja võrreldavad
mikroandmed kuni 2000. aastani, va primaarsektor. Enne 1996. a. ettevõtete
andmed ei olnud usaldusväärsed. Andmete ettevalmistuse etapis genereeriti
kasvutempod, arvutati näitajate suhtarvud, moodustati andmevalimid (kontrolliti,
et kõikidel aastatel oleks valimites samad ettevõtted) ning genereeriti
fiktiivsed muutujad. Regressioonimudelite hindamise etapis tehti kõigepealt
kindlaks ja elimineeriti multikollineaarsus, mida tehti SIF statistikute abil.
Seejärel teostati Glejseri testide abil heteroskedatiivsuse analüüs ning
kaalutud vähimruutude meetodi abil heteroskedatiivsuse elimineerimine.
1997.-2000. aasta andmeid ühendava valimi puhul seati mudel ühtsele kujule kõigi
vaadeldavate aastate lõikes, nii et ühtsest kujust eemaldati muutujad, mis ühegi
aasta andmete baasil koostatud mudeli puhul ei osutunud statistiliselt oluliseks
nivool 0,15. Lõpuks hinnati ühtsele kujule viidud mudelid kõikide aastate
andmete baasil. 3.4. Ökonomeetrilise analüüsi tulemused Analüüsi tulemusena
selgus, et tööhõive andis olulisi empiirilisi seosed terve rea mõjuteguritega,
mis on täielikul kujul toodud ära tabelis 10 lisas 2. Kuna nimetatud tabel oli
otseseks üldistuste tuletamiseks liialt detailne, siis otsustasime teostada
vahepealse tunnuste agregeerimise. Selleks valisime kõigepealt välja need
tegurid, mille mõju tööhõivele oli kõige olulisem - ning seda nii sise-
(kodumaine käive) kui välisdimensioonis (kapital, eksport). Nimetatud kõige
olulisemate tegurite mõju (mis tabelis 10, lisas 2 väljendus numbriliste
koefitsientidena vastava muutuja taga) väljendasime märkidega "?" ja "?",
millest "?" tähendas positiivset ja "?" negatiivset mõju tööhõivele.
Alljärgnevas tabelis 3.3. on esitatud järeldused Eesti ettevõtete andmebaasi
aastate 1999-2000 andmete töötlemise alusel kolme üldistatud teguri lõikes.
Toodud üldistatud teguriteks on kapital, eksport ja kodumaine käive on just need
tegurid, mis ka rahvusvaheliste uuringute tulemuste kohaselt kõige enam
tööhõivet mõjutanud. Tabeli väljadel toodud märgid "?" ja "?" kujutavad endast
vastavalt sünteetilist positiivset või negatiivset mõju peegeldavat
indikaatorit, mis on saadud mitme allindikaatori koondamise teel. Nendeks
allindikaatoriteks on: kapitali puhul: väliskapital töötaja kohta, väliskapital
aktsiakapitali kohta ja väliskapitali tase; ekspordi puhul: ekspordi osakaal
kogu läbimüügis (kui sünteetiline muutuja), eksport töötaja kohta ja eksport
aktsiakapitali kohta; kodumaise käibe puhul: kodumaine käive töötaja kohta ja
kodumaine käive aktsiakapitali kohta. Eesti ettevõtete andmebaasis kajastuvate
põhitegurite mõju tööhõivele Kapitali sissevool on mõjutanud tööhõivet oluliselt
ja positiivselt 1999. aastal. See tähendab, et kapitali sissevool on vastavalt
esialgsele hüpoteesile 1 osutanud Eesti tööhõivele olulist positiivset mõju.
Väga tugev on ka näitaja "väliskapitali osakaal aktsiakapitalis" mõju tööhõive
kasvule, mida võib interpreteerida sõnadega "kapital on kapital seda suuremal
määral, mida välismaisem ta on" eelkõige seetõttu, et kapitaliga liigub
traditsiooniliselt kaasa ka oskusteave. Samas on kapitali sissevoolu ja tööhõive
vahelist positiivsete korrelatsiooni osaliselt võimalik seletada ka vastupidise
seosega - kapitali tuleb juurde just sinna, kus on suurem hõive. 2000. aastal
oli nimetatud positiivne seos siiski märkimisväärselt nõrgem. Väliskapitali
sissevooluga (eriti otseinvesteeringute vormis) seondub tavaliselt ka eksport,
kuna paraneb ligipääs eksporditurgudele, kuna "kapital avab kaubakanalid" ning
(iseäranis kodumaise majanduse langusfaasis) krediidile. Seetõttu on ootuspärane
ka väliskapitali sissevoolu ja ekspordikäibe sarnane (tugevalt tööhõivet
soodustav) käitumine mõlemal vaadeldaval aastal. Eksportkäive tekitab töökohti
märkimisväärselt rohkem kui kodumaine käive. Esmapilgul näib see vastuolulisena,
kuna just kodumaisele turule suunatud tegevused (teenindus) on suhteliselt
tööjõumahukad. Kuid ilmselt on asi seletatav kodumaise majanduse madalseisuga
(iseäranis 1999. aastal). Andmetest selgubki, et kodumaise käibe suurenemise
negatiivne mõju tööhõivele on 2000. aastal võrreldes 1999. aastaga kordi
vähenenud. Edasi otsisime vastust küsimusele, kuidas mõjutavad tööhõivet
erinevalt suunatud investeeringud: tehnoloogia (investeeringud masinatesse),
ehitised, tööjõud (palk) ning energiakandjad (elektrikulud), mõõdetuna kasvuna
töötaja kohta. Erinevate investeeringute mõju tööhõivele Andmetest ilmneb, et
ehitistesse tehtud investeeringud mõjutasid tööhõivet mõlemal vaadeldaval aastal
tugevalt ja positiivselt. See on seletatav asjaoluga, et tootmispinna juurdekasv
võimaldab laiendada tööjõumahukat tootmist (ning võtta juurde uusi töötajaid).
Masinatesse tehtud investeeringud võimaldavad võtta juurde uusi töötajaid
perioodil, mil turg ei ole veel piisavalt tehnoloogia-intensiivne ning võimaldab
seega kasutada täiendavat tehnoloogiat kui olulist konkurentsieelist.
Tehnoloogiast küllastunud turul hakatakse (eriti tingimustes, kus palgad
kasvavad) masinaid kasutama mitte uute turgude hõivamiseks, vaid pigem
olemasoleva tootmise efektiivistamiseks. Tegemist võib seega olla
asendusefektiga, mille puhul tehnoloogia võib teatud tingimustel asendada
tööjõudu ("masinad vahetavad töötajaid välja"). Masinad võivad tööjõu tarvidust
vähendada eelkõige olukorras, kus kogutootlikkuse paranemisest tulenevat
toodangu mahtu ei saa mingitel põhjustel (näiteks turgude kokkutõmbumine)
tugevasti suurendada, muidu suureneks tehnoloogia hooldajate arv sama palju või
rohkemgi kui väheneb tehnoloogiaga asendatud töökohtade arv. On näha, et
tehnoloogiasse tehtud investeeringud hakkasid tööhõivet negatiivselt mõjutama
aastal 2000. Kuivõrd jätkuvaks või mittejätkuvaks võib taolist muutust pidada,
seda analüüsime hiljem täiendavalt. Palkade kasv võib viia töötajate arvu
vähenemisele seetõttu, et võimaldab olemasolevat tööjõudu paremini
ekspluateerida ("hästi kinnimakstud inimene teeb rohkem tööd"). Palka ei
suurendata reeglina niisama - vaid vastusena suurenenud tootlikkusele ("suurema
tootlikkusega inimesed saavad kõrgemat palka"). Omaette küsimus on, milline
võiks olla ametiühingute tegevuse reaalne mõju töötajate palkade taseme eest
võitlemisel. Elektrile tehtud kulutuste suurenemine näib samuti viitavat
tööhõive suurenemisele mõlemal vaadeldaval aastal. Elektri ostmine osutab
suurenevatele tootmismahtudele kuid ilmselt ka suurenenud tehnologiseerumisele.
Seetõttu on tulemus ootuspärane majanduse madala tehnoloogia-intensiivsuse
faasis. Elektrikulude positiivne mõju tööhõivele ongi 2000. aastal võrreldes
1999. aastaga suurusjärgu võrra vähenenud. Järgnevalt vaatame, kuidas kujunesid
seosed tööhõive ja tegevusalade vahel. Ettevõtete valimis andsid usaldusväärseid
seoseid tööhõivega 2000. a järgmised tegevusalad: toidukaupade ja jookide
tootmine (negatiivne mõju tööhõivele) metallitoodete tootmine (negatiivne mõju
tööhõivele) aparaatide tootmine (positiivne mõju tööhõivele) ehitus (negatiivne
mõju tööhõivele) hulgimüük (positiivne mõju tööhõivele) riigile kuuluvad
ettevõtted (positiivne mõju tööhõivele) nii 1999. kui 2000. a KOV ettevõtted
(negatiivne mõju tööhõivele) 1999. a Eestis oli Vene kriisi tagasilöögi aasta.
Eelneva välisnõudluse šoki tagajärjel olid investeerimis- ja tarbimiskäitumine
ning laenuandmine pidurdatud ning kodumaise nõudluse tase madal. Läände suunatud
eksport, sh allhanketootmine küll toimis, Venemaale minev eksport oli aga
madalseisus. Kõik see avaldas tugevat toimet ka sektorite tasandi tööhõive
olukorrale. Toiduainete ja jookide sektoritööhõive langus tuleneb tõenäoliselt
sellest, et tegu on tugevalt Vene ja SRÜ turule suunatud tootmisharuga, mis
kaotas suuresti oma turgu Vene kriisi järelmõjudes. Ka metallitoodete tootmine
on ilmselt seotud tihedalt kodumaise majanduskonjunktuuriga. Samuti võib kaasa
mängida (nagu jookide sektori puhulgi) teatud tehnologiseerimise mõju.
Aparaatide tootmine suurendas tööhõivet, kuna tootmine toimub enamasti allhanke
korras välisturule, mis oli 1999. aastal tugevas tõusufaasis. Ehitussektoris
vähenes 1999. aastal oodatavalt tööhõive, kuna tegemist on valdavalt koduturule
(veidi ka Vene turule) orienteeritud sektoriga, siis oli see eriti tugevalt
mõjutatud kodumaisest majanduskonjunktuurist ja krediidi kättesaadavusest.
Suuremad projektid 1999. aastal kas olid täiesti peatatud (kõrged intressid,
kõrge riskitase) või töötasid äärmisel kokkuhoiurežiimil kõiki kulusid kokku
hoides. Hulgimüügi tööhõivet suurendav panus tunduks kodumaise nõudluse
madalseisu arvestades mõneti üllatav, kuid kaubanduspindade väljaehitamine on
äärmiselt pikaajaline protsess. Seega võibki tööhõive kasv olla tingitud
asjaolust, et 1999. aastal realiseerusid aastaid tagasi (majanduse kõrgfaasis)
käivitatud projektid. Riigisektori ettevõtted tekitasid olulist tööhõivet
mõlemal vaadeldaval aastal, mis ilmselt on seletatav sellega, et
sajandivahetuseks olid riigi kätte jäänud veel väike arv valdavalt tugevat ja
monopoolse jõuga ettevõtet. Need said seega (ilma liigset konkurentsi kartmata)
areneda ja laieneda ning seega ka töötajaid juurde võtta. Kohaliku omavalitsuse
ettevõtted olid aga neil aastatel suuresti erastamisel, mis väljendus jõudsas
ümberstruktureerimises ja töötajate lahtilaskmises. Edasi, kuigi aastate 2000 ja
2001 osas ei saa me toetuda ettevõtete andmete analüüsile, võib ETU andmetele
tuginedes näha, et töötajate arvu kasv aparaaditootmises jätkus, kuigi aeglustus
kuni saabus langus pärast kõrgtehnoloogiafirmade kriisi maailmamajanduses. Eesti
EL maadesse suunatud tööstusliku ekspordi struktuuris on aastatel 1995-2000
oluliselt tõusnud nn tehnoloogiamahukate harude (technology-driven industries,
mille hulka kuulub eelkõige aparaadiehitus, aga ka osa keemiatööstusest),
osatähtsus ning on vähenenud töömahukate harude nagu metsa- ja puidutööstus,
tekstiilitööstus, õmblustööstus osatähtsus (Landesmann, Stehrer, 2002). Et Eesti
tehnoloogiakesksete eksportharude osas on toimunud oluline nihe hinnatasemes
(unit value ratio) on nende harude puhul Eestist EL-i liikuva toodangu hind (kui
usaldada viidatud uuringut) kujunenud juba keskelt läbi kõrgemaks kui taolise
toodangu keskmine EL-i sisseostmise hind. Võib olla, et EL on ostnud
aparaaditööstuse tooteid enam sisse odavamatest riikidest (näiteks Aasia) ja
seetõttu on eesti import suhteliselt kallinenud. See ei pruugi tähendada, et
Eesti võib oma eksportnišid kaotada. Kallima toodangu müük on kasulikum ja võib
põhineda kõrgemale kvaliteedile, suuremale usaldusele (ehk: Eesti ärikeskkonna
paranemisele). Ekspordi võimalik langus nimetatud harudes võib põhjustada rohkem
majanduslikku kahju kui kahju tööhõivele, kuna tehnoloogiapõhiste harude
osatähtsus tööhõives pole väga kõrge. Toiduainete ja jookide tootmisel jätkus
töötajate arvu väike langus. Ehituses hakkas sisemaise nõudluse taastumisel
uuesti tööhõive kasvama, ehkki aeglaselt. Siseturu nõudluse kasvu kõige
ilmsemaks positiivseks mõjuks tööhõivele võib pidada aga töötajate arvu
hüppelist kasvu jaemüügis 2002. a. Hulgimüügis sellist tõusu ei ole toimunud,
tõenäoliselt võib siin põhjuseks olla selles harus toimuv ratsionaliseerimine.
Võttes kokku meie andmebaasiga hõlmatud 1997-2000 toimunud majandusmuutuste mõju
tööhõivele, võib kokkuvõtteks välja tuua järgmised olulised järeldused.
Välismaailmale suunatud (välisinvesteeringuid ja suurt ekspordikäivet omavad)
ettevõtted on tekitanud oluliselt rohkem tööhõivet kui koduturule suunatud
ettevõtted. Kodumaine nõudlus ei ole suutnud olulist hõive kasvu tekitada (mis
on ilmselt tingitud kodumaise majanduse madalseisust, mille tingimustes
võimendus ka likviidsuskriis). Pikema (4 aastat hõlmava), kauem turul püsinud
ettevõtete andmete aegridade analüüs viitab sellele, et tegemist oli 1999.-2000.
a alguse lokaalse nähtusega, ning pikemas perspektiivis mõjutavad nii kodumaise
käibe tase kui kasv tööhõivet selgelt positiivses suunas. Ehitistesse tehtud
investeeringud suurendavad oluliselt tööhõivet - masinatesse tehtud
investeeringute mõju hõivele sõltub aga sellest, kas ka teised ettevõtjad on
masinatesse investeerinud või mitte. Masinatesse tehtud investeeringute nn
konjunktuurist sõltuvat mõju kinnitavad ka kauem turul püsinud ettevõtete
pikemad aegread - masinatesse tehtud investeeringute suurenemine mõjutab
tööhõivet positiivselt küll varasematel aastatel (1997-1999, ja eriti just
aastal 1999) kuid mitte enam aastal 2000. Ehitistesse investeerimine annab
kiirema kasvu (aastase viitajaga) ka juhul, kui jagada ettevõtted neljaks
grupiks (need, kes on investeerinud nii ehitistesse kui masinatesse; need, kes
on investeerinud ainult masinatesse; need, kes on investeerinud ainult
ehitistesse ning need, kes ei ole investeerinud ei ehitistesse ega ka
masinatesse). Eriti tugevat positiivset mõju avaldavad kõigil aastatel
tööhõivele need ettevõtted, kes on lisaks ehitistele investeerinud ka
masinatesse (mis viitab otseselt tootmise laienemisele). Energiakandjatele
tehtud kulutuste suurendamine suurendab ka tööhõivet, kuna viitab tootmise
laienemisele ning uute turgude hõivamisele. Palgakulutused seevastu vähendavad
tööhõivet, mille põhjuseks on arvatavasti see, et suurem palk käib reeglina
kaasas intensiivsema tööpanusega olemasolevate töötajate poolt.
Energiakandjatele tehtud kulutuste suurenemise selge positiivne seos tööhõivega
ilmneb iseäranis hästi kui vaadelda pikemat aega turul olnud ettevõtete pikemaid
(4 aastat) aegridu. Ka palkade taseme ja tõusu tööhõivet vähendav mõju tuleb
ilmsiks ka pikemate aegridade tingimustes (kuigi siin erineb mõningaid
kõrvalekaldeid üksikute aastate lõikes). Tegevusaladest ei suuda tööhõivet
tekitada kodumaisele turule tootjad ega need, millel on käsil erastamisprotsess
(eelkõige kohaliku omavalitsuse omandisse kuuluvad ettevõtted). Hõivet tekitavad
ekspordisektor ja riigisektor. Pikemat aega turul olnud ettevõtete aegridu
uurides on võimalik leida mõningane arv sektoreid, mille mõju tööhõivele on
olnud negatiivne kõigil vaadeldavatel aastatel. Nii on hõive langenud
toiduaineid, nahkesemeid ja veoseadmeid tootvates sektorites kõigil
vaadeldavatel aastatel. 3.5. Töötuse ja tööjõu mobiilsuse seos Töötuse ja
töötajate mobiilsuse vaheliste seoste analüüsi puhul on meie fookuses eelkõige
makrotasandil avalduvate struktuursete muutuste toime, kuigi struktuursete
muutuste kõrval on liikumine tööturul mõjustatud ka individuaalsetest
valikutest. Tööjõu mobiilsuse vajadus on enamasti tingitud struktuursetest
teguritest, mis võivad põhjustada majanduse laienemise ja kokkutõmbumise
tsükleid, mis omakorda toovad kaasa nõudluse muutuse tööjõu järele.
Struktuursete muutuste perioodide kõrgem mobiilsus võib põhjustada (lühiajalise)
töötuse kasvu, eeldades, et töötajate liikumine tööturul toimub teatud osas
tööturu erinevate seisundite kaudu, k.a läbi töötuse perioodide. Tööjõu
mobiilsuse olulised tegurid on ka tööturu struktuur, institutsioonid ning
regulatsioon, mis omakorda sõltuvad paljuski domineerivast heaolu mudelist
erinevates riikides. Sorenseni vabadele töökohtadele konkureerimise mudeli järgi
moodustab töökohtade struktuur rohkem või vähem piiratud võimaluste süsteemi,
milles leiduvad vakantsid loovad võimalused liikumiseks (Rosenfeld, 1992).
Kutsestruktuuride põhise tööturu puhul piirab diferentseeritud haridussüsteem ja
kutsekvalifikatsioonisüsteem mobiilsust, ettevõttepõhise tööturuga riikides
seevastu toimub tööturul vajalike oskuste omandamine reeglina töötamise käigus,
mis loob eeldused suuremaks mobiilsuseks (Tessaring, 1998) Erinevate riikide
võrdluses on USA tööturul kõige kõrgem töötajate mobiilsuse aste, st USA tööturg
on kõige paindlikum struktuursete muutuste ja töötajate tööturu ressursside
sobitamise suhtes. Holland on selle vastand, kus töötajate liikumine tööturul on
suhteliselt isoleeritud struktuursetest jõudude toimest. Saksamaa tööturu
tugevad sektoritevahelised piirid aga piiravad liikumise sektorisiseseks või
sunnivad inimesi liikuma hõive ja mittehõive vahel (DiPrete, T.A., de Graaf,
P.M., Luijkx, R., Tahlin, M., Blossfeld, H-P, 1997). Inimkapitali teooriatest
võrsunud lähenemised rõhutavad hariduse jt inimkapitali liikide olulisust
liikumisel. Eesti tööturu analüüsides on järeldatud, et kõrgem haridustase on
seotud kõrgema liikumisega, samas aga ei pruugi eelneval töökogemusel
(tööstaažil) olla positiivset mõju liikumisele (Toomse, 2000, Eamets, 2001).
Kuna üleminekukonteksti mobiilsuse seletamiseks on raske leida head mudelit,
püüame järgnevalt iseloomustada töötuse ja mobiilsuse seost erinevate
empiiriliste näitajate alusel, vaadates, kas ja milliseid erinevusi mobiilsuses
võib leida meie poolt eristatud tööturu arengu erinevatel perioodidel: ühelt
poolt esmase ümberstruktureerumise perioodil kuni suhtelise stabiliseerumiseni
1995. a. ning teisalt perioodil, mil globaalse majanduse tsükliliste muutuste
mõju on hakanud domineerima (alates 1998. a.). Selleks kasutame tööturu trende,
töölevõtmise ja vallandamise andmeid ning liikumise tõenäosusi tööturu erinevate
seisundite vahel. Tööturu näitajate hulka, mis võivad selgitada tööturu
seisundite vahelist mobiilsust, kuuluvad eelkõige mittetöötavate eelmiselt töölt
lahkumise põhjused ja mitteaktiivsuse põhjused. Hõivest töötusse või
mitteaktiivsusesse liikumises (joonis 9) oli tööandja poolt algatatud
protsesside (ettevõtte/asutuse likvideerimine, reorganiseerimine,
pankrotistumine, erastamine; vallandamine, koondamine tööandja algatusel;
tähtajalise töölepingu lõppemine, katseaja lõppemine) osakaal olnud ligikaudu
1/5. Kõige kõrgem oli see aastal 2000, ulatudes 22,8%-ni. Töövõtja poolsed
põhjused (töötingimuste parandamise soov, pensionileminek ja perekondlikud
põhjused) seletavad ära ligikaudu 30% sellest liikumisest. Viimaste osakaal on
pidevalt langenud (ilmselt pensionile mineku languse tõttu). Tööandja poolt
algatatud liikumisest on kaalukaim vallandamine, mis langes suhtelise
stabiilsuse perioodil 1995-1998. a. tõusis aga aastail 1998-2000, ulatudes
9,8%-ni 2000. a.. Ettevõtete reorganiseerimisest, pankrotistumisest,
likvideerimisest tulenev töölt lahkumine on üle perioodi üldiselt kasvanud.
Selle näitaja kõrgeim punkt oli 2000. a.. Need mõlemad trendid on pöördunud
langusesse 2001. aastal. Tähtajalise töölepingu või katseaja lõppemine töölt
lahkumise põhjusena vähenes kuni 1998. a., alates sellest ajast on see näitaja
pidevalt tõusnud. Joonis 3.6. 15-74aastased mittetöötavad (töötud ja
mitteaktiivsed) viimaselt töökohalt lahkumise põhjuse järgi, 1995-2001
Mitteaktiivsuse põhjustest on tööturu seisundite vahelise liikumise aspektist
domineerivad pensionile siirdumine ja õpingud. Esimene neist tõusis kuni 1995.
aastani, hakates seejärel pidevalt langema. Õpingutega seotud mitteaktiivsete
arv on aga alates 1995. aastast pidevalt kasvanud. Töötuse seisukohalt on
oluline asjaolu, et heidutatute arv on alates 1989. aastast peaaegu pidevalt
kasvanud. Mitteaktiivsed mitteaktiivsuse põhjuste järgi, tuhat Vallandamine ja
töölevõtmine. Nagu eelnevalt öeldud, ETU mittetöötavate viimaselt töökohalt
lahkumise põhjuste statistika näitab, et vallandamise ja koondamise osakaal
mittetöötamise põhjustena 1995-1998. a. langes, alates 1998-2000. a.
vallandamine ja koondamine kasvas, langedes 2001. a. uuesti. Üldiseid muutusi
hõives ja seega ka mobiilsust näitab ka vallandamiste ja töölevõtmiste
agregeeritud tasemete analüüs. Esmase ümberstruktureerumise perioodil kasvas
vallandamise määr kiiremini kui hõivamise määr (1989-1994. a. andmetel).
Seejuures oli töölevõtmise määr veidi kõrgem kui vallandamise määr. Ka 1997. a.
oli töölevõtmise määr veel veidi kõrgem kui vallandamise määr. Alates 1998. a.,
mil eeldatavalt tõusid enam domineerivaiks globaalsed ja tsüklilised mõjud
majanduses, olid mõlemad näitajad võrreldes eelneva perioodiga langenud. Samas
aga kui 1998-1999. a. vallandamiste tase jäi samaks, vähenes töölevõtmiste tase
märgatavalt, mille tulemusel vallandamise tase ületas töölevõtmiste taseme 1998.
ja 1999. a.. (Halltwanger & Vodopivec, 1999 refereeritud Rõõm, 2000 järgi ja
Rõõm, 2000: 8). Töötajate liikumise tõenäosused tööturu erinevate seisundite
vahel. Tööjõu liikumise tõenäosusi tööturu erinevate seisundite (hõive, töötus,
mitteaktiivsus) vahel on Eesti tööjõu uuringu andmetel analüüsitud nii 90ndate
esimese kui teise poole kohta (vastavalt Eamets, 2001 ja Rõõm, 2002). Joonisel 7
on esitatud töötajate erinevate tööturu seisundite vahelise liikumise
tõenäosused. Mõningate reservatsioonidega võib siin vaadelda Eametsa ja Rõõmu
arvutusi liikumiste tõenäosuste kohta üle kogu perioodi, kuigi Raul Eametsa
arvutused (joonisel 7 1989. ja 1994. a. kohta) ning Marit Rõõmu vastavad
arvutused (joonisel 7 1997. a., 1998. a., 1999. a.) on tehtud mõnevõrra
erinevate metoodikatega 1989., 1994. a. tõenäosused on mõõdetud kui brutovoog,
inimeste arv, kes muudavad positsiooni aasta vältel) või jäävad samale
positsioonile jagatud inimeste arvuga lähtepositsioonil kui ülemineku tõenäosus.
1997., 1998., 1999. a. on mobiilsust mõõdetud kui netovoogu, inimese tõenäosust
liikuda erinevate kategooriate vahel antud aasta vältel, arvutatud kui antud
liiki üleminekute arv / inimeste arvuga, kes olid selles seisundis antud
perioodi algul. Tööturu erinevate seisundite vaheliste liikumiste tõenäosused
Allikad: Eamets, 2001; Rõõm, 2002 Seletused joonise juurde. Liikumiste
tõenäosused: ee - töölt tööle, UE - töötus -hõive, UI - töötus-mitteaktiivsus,
IE - mitteaktiivsus-hõive, IU - mitteaktiivsus-töötus, EI -
hõive-mitteaktiivsus, EU - hõive-töötus Tööjõu mobiilsus, mõõdetuna seisundite
vahelise liikumise tõenäosusega, oli üldiselt kõrgem 90ndate alguses ja langes
90ndate lõpul (Eamets, 2001: 161 ja Rõõm, 2002: 7). Kuigi pea kõikide liikumiste
tõenäosused on üle kogu perioodi kahanenud, on liikumine hõivest töötusesse
kasvanud. Esmase ümberstruktureerumise perioodi (90ndate algus) kõrgem ja
tsükliliste muutuste (90ndate lõpp) madalam mobiilsus on seletatav tõenäoliselt
järgmiste asjaoludega. 1. 90ndate alguse suhteliselt suur tõenäosus liikuda
töölt tööle. Eestis moodustasid töölt tööle liikumised esmasel
üleminekuperioodil kõigist liikumistest 30% (Eamets, 2001: 166). Töölt tööle
liikumise suhteliselt suur tõenäosus üleminekuperioodi algul oli seotud
töökohtade intensiivse ümberpaiknemisega sektorite vahel, olles kõige kõrgem
aastal 1994, kui struktuursed muutused olid väga intensiivsed. Sel ajal veel
alaarenenud teenuste sektoris tekkis suhteliselt palju uusi töökohti (näiteks
müügitööd), mis ei nõudnud olulist ümberkvalifitseerumist või sai seda teha töö
käigus. Hiljem hakkas nõukogude perioodi pärandina alaarenenud teenuste sektoris
nõudmine teenuste järele stabiliseeruma 2. Nõudmine kõrgema kvaliteedi ja seega
ka kõrgemate oskuste järele on tõusnud nii seetõttu, et tehnoloogia muutused
90ndate algul polnud veel nii laiaulatuslikud ega seega ka kvaliteedinõuded nii
kõrged kui 90ndate teisel poolel. Ka väliskapitalile kuuluvate ettevõtete
osakaal on suurenenud, mis on mõjutanud tööjõu nõudluse iseloomu 3. Seega
oskuste sobimatus uute ja vanade tööde vahel esmase ümberstruktureerumise
perioodil ei olnud nii suur kui 90ndate lõpus. 4. Töökohtade vähenemine. Kuigi
tööjõud on vähenenud kogu perioodi 1989-2001 vältel, toimus langus 1995. aastani
kiiremini kui sellele järgnenud perioodil nii rahvaarvu vähenemise kui ka
mitmete gruppide (pensionärid) tööturult välja tõrjumise tõttu. Ka tööturu
trendides on näha, et pensionäride arv mitteaktiivsuse põhjusena kasvas kiiresti
just ajavahemikul 1989-1995. Osas II tehtud analüüs näitas, et töökohtade kadu
nii esmase ümberstruktureerumise kui suhtelise stabiilsuse perioodil on olnud
märkimisväärne. See omakorda tähendab konkurentsi kasvu (vabadele) töökohtadele,
kõrgemaid nõudeid töötajate kompetentsusele ja paindlikkusele, aga ka muude
liikumise võimalusi piiravate mehhanismide rakendumist. Suhteliselt suur
tõenäosus püsida hõive, mitteaktiivsuse ja töötuse seisundeis koos kõrge
tõenäosusega liikuda töölt-tööle, on seotud pikaajalise töötuse osakaalu
kasvuga. Viimane hakkas tõusma kiiresti alates 1992. a. kuni 1996. a., va. 1995.
a., mil pikaajalise tööpuuduse osakaal kahanes hüppeliselt ning lühiajaline sama
ajal kasvas. Nimetatud hüpe 1995. a. võis olla seotud erastamisega, kuna sel
erioodil müüdi rida suurettevõtteid, samas aga tööhõive säilitamise piiranguid
enam eriti ei rakendatud. Peale 1995. a. on pikaajalise töötuse osakaal ületanud
lühiajalise töötuse osakaalu kogutöötuses. Joonis 3.9. Majanduskasv, töötuse
määr ja töötus töötusperioodi pikkuse järgi, Kokkuvõtteks võib mobiilsuse ja
töötuse seose kohta öelda järgmist. Eesti tööturu näitajate andmeil tehtud
analüüside põhjal esineb küll seos, mille alusel madalam töötuse määr seondub
kõrgema mobiilsuse tõenäosusega tööturu erinevate seisundite vahel. Võib
järeldada ka seda, et mobiilsuse tingimused üleminekuperioodi algul (kiire
ümberkujunemise aastail) olid oluliselt teistsugused kui peale 1998/1999. a..
Kuna üleminekuperioodi alguses oli mobiilsus kõrgem ja esines ka enam töölt
tööle liikumist, siis töötajate oskuste sobimatus uute töödega polnud
tõenäoliselt väga suur. Seega oli liikumine 90ndate alguses lihtsam nii
seetõttu, et töökohti oli suhteliselt rohkem kui ka seetõttu, et töötajatele
esitatavad nõudmised olid madalamad. Mobiilsuse kahanemise üks näitaja on ka
pikaajalise ja lühiajalise tööpuuuduse "positsioonide" vahetus töötuses, kus
pikaajalise töötuse osakaal ületab lühiajalise tööpuuduse osakaalu peale 1995.
a., st koos stabiliseerumisega hakkas toimima ka mehhanism, mille järgi nii
hõivatud kui ka töötuks jäänud "kapseldusid" ning eriti töötusest hõivesse
liikumise võimalused hakkasid vähenema. Samas on selge, et liikumine tööturul ja
selle seos töötusega on palju keerukam kui see peegeldub seisundite vahelises
liikumises. Nii näiteks ei pruugi uute töökohtade teke vähendada töötust, samas
aga võib kaasa tuua suurema liikumise ja ümberpaiknemise, eriti kui pidada
hariduslikku ekspansiooni, mis tõenäoliselt toob kaasa edasise vähem haritute
väljatõrjumise. 3.5. Trendide jätkuvusest Küsimusele, kas aastatel 1997-2000
tuvastatud tööhõivet puudutavad seosed toimivad edasi ka järgnevatel aastatel,
ei saa anda rangelt teaduslikult põhjendatud vastust. Esiteks on periood, mida
ettevõtete andmete alusel analüüsida oli võimalik, liiga lühike. Teiseks on
küsimus sellest, kuivõrd põhimõtteliselt majanduses "vedavad jõud" lähiaastatel
vahelduvad, tegelikult lahtine. Loogilise analüüsi alusel võib aga teatud
arenguid siiski eeldada. Järgnevas analüüsis on toetutud ka arutelu tulemustele,
mille viisime läbi pärast ettevõtete andmete ökonomeetrilist analüüsi mitmete
Eesti juhtivate majandusteadlastega, nagu Teet Rajasalu, Urmas Varblane, Erik
Terk, Jaanus Raim jt. Üks keskseid küsimusi on ilmselt see, kas eksportivad,
suurelt osalt väliskapitalil baseeruvad ettevõtted, kelle panus tööhõive
loomisel analüüsitud perioodil oli väga oluline, suudavad tööhõivet luua ka
järgmistel aastatel. Teoreetiliselt võib tööhõive seisukohalt näha siin kahte
ohtu. Esiteks, kallineva tootmissisendi puhul võivad nad kättesaadavatele
turgudele müügi tõstmiseks suurendada pigem tootlust kui töökohti. Eeldused
peamiselt tootluse tõstmise strateegia realiseerimiseks on taolistel ettevõtetel
olemas. Teiseks, kas tootmisisendi kallinemise surve või konkureerivate
asukohtade tõmbe tõttu võivad taolised ettevõtted liikuda "parematele
jahimaadele" või siis lihtsalt lõpetada tootmise. Nende ohtude võimalikkusele me
järgnevas arutelus trendide võimaliku jätkuvuse üle ka keskendume.
Majandusteadlaste diskussioonis, kus tugineti ka erinevate analüütikute
käsutuses olevaile andmetele, jäi domineerima siiski seisukoht, et Eesti
palgatase on siiski veel sedavõrd madal, et palga prognoositava kasvu tempoga
(eeldatav reaalkasv ca 5%), ei tohiks lähiperioodil tekkida olukorda, mis viiks
tootmissisendi hinna tõusu tõttu vajamineva tööjõu vähenemisele. Ettevõtted on
ka lähiaastatel turgude olemasolu korral huvitatud investeerima pigem täiendava
tööjõu palkamisse kui tootluse tõstmisse (näiteks seadmetesse). Tootmine ei
muutu väga kapitalimahukaks. Kas seda olukorda majanduse kui terviku seisukohalt
ühemõtteliselt positiivseks lugeda, on muidugi teine küsimus. Kui jõupingutused,
sh innovatsioon ei ole suunatud kulude, sh tööjõu kokkuhoidmisele, siis võib see
hilisemal perioodil, kui kallinemine muutub tõsiseks probleemiks, anda
tagasilöögi. Hiljuti läbi viidud Eesti ettevõtete innovatsiooni uuring näitas,
et reeglina ei kuulu kulude, sh tööjõukulude kokkuhoid innovatsiooni (toote - ja
tehnoloogiauuenduse ja sellega seotud protsessiuuenduse kesksete eesmärkide
hulka). Olukord on erinevates sektorites muidugi erinev, kuid tervikuna ei peaks
siin tööhõivele suurt ohtu olema. Ka sellised eksportivad sektorid, kus
odavamatesse maadesse liikumine on tõenäoline, nagu näiteks õmblus- ja
tekstiilitööstus, peaksid kallinemise seisukohalt hinnates veel 3-4 aastat vastu
pidama. Samal ajal näiteks masinaehituses on selgelt limiteerivaks teguriks
mitte tööjõu maksumus vaid puudujääk. Positiivset efekti peaks andma
kombinatsioon kahest tegurist, millest üheks on edu EL liitumisel, ja teiseks
Eesti ettevõtete tulumaksu säilumine, vähemalt esialgsel perioodil. Edu EL-iga
liitumisel aitab kaasa sellele, et Eestis asuvad või siia loodavad ettevõtted
haaratakse enam kaasa EL turule tootvatesse võrgustikesse. Näiteks Visegradi
maade ettevõtted on taoliselt võrgustunud enam kui eesti ettevõtted. Ettevõtte
tulumaksuerisus Eestis on tõenäoliselt stiimul Soome ja Rootsi väike- ja
keskmistele ettevõtetele, kelle potentsiaal veel odavamatele ja kaugemal
asuvatele turgudele liikuda on piiratud. Eeltoodud loogika puhul tuleb
arvestada, et see käsitleb vaid tootmissisendi ja turgudele jõudmisega
seonduvaid argumente. Võib tekkida aga tagasilööke seoses konjuktuuri
kõikumistega erinevatel turgudel, kolmandate maade kauba sisenemisega turgudele,
kuhu oleme varem eksportinud. Viimase puhul on näiteks Kreenholmi Manufaktuur,
kellel tekkisid probleemid USA turul seoses aasia kauba sisenemisega sinna.
Tagasilööke võib tekkida ka seoses toorme probleemidega (kalapüügikvoodid seoses
kalavarude seisundiga). Need probleemid võivad eksportivate ettevõtete seisundit
ajutiselt halvendada ja tuua kaasa ka tööhõive vähenemise. Arvestades ettevõtet
jaotust kodumaise nõudluse rahuldajateks, allhankeeksportijateks, ja
otseeksportijateks, võib konstrueerida järgmise loogika. 2002. aastal on nii
majandus kui tööhõive kasvanud eelkõige kodumaise nõudluse rahuldamise teel, mis
eeldatavasti on töömahukas ja teatud määral ka nn "otseeksportijate" arvel.
Allhanketootjate-eksportijate panus on olnud peaaegu aasta lõpuni ju
tagasihoidlik. eeldame, et allhanke tegijad saavad varsti hoo sisse; samas on
kahtlane, kas see oluliselt töökohtade juurdekasvu tekitab, kuna eriti
kõrgtehnoloogia sektori allhanke osa üldises tööhõives on perifeerne oletame, et
"otseeksportijad" (mitte -allhanke tegijad) jätkavad enam-vähem normaalselt. Nad
on aga valdavalt low-tech ettevõtted ning nende tööhõive on Eestis viimase 6-7 a
jooksul tasapisi langenud. Ilmselt jätkub tehnologiseerumine ja
ratsionaliseerumine nii, et ka siis kui toodang (eksport) kasvab, ei pruugi uusi
töökohti palju juurde tekkida. eksportiv teenindus on mitmepalgeline. Näiteks
transiidisektoris ta eriti tööjõumahukas ei ole, mitmetes muudes harudes aga
küll. Teatud tõenäosus tööhõive juurdekasvuks on seega siin olemas. Tööhõivet
tõstva tegurina tuleb käsitleda ka EL poolseid kavandatavaid abinõusid, mis on
esitatud Riikliku Arengukava projektis (RAK projekt) eelkõige sellistes harudes
nagu keskkonnakaitse, transport, põllumajandus. Järeldused Tööturu ja
majandustegurite dünaamika näitab, et esmane, turumajanduslik
ümberstruktureerumine, mis mõjutas tööturgu 90ndate alguses, on asendumas üha
enam tsükliliste muutuste mehhanismidega, mis tulenevad paljuski globaalse
iseloomuga muutustest majanduses ja mõjutavad Eesti tööturgu peamiselt oluliste
välisturgude seisundi muutumise kaudu. Tööturu arengus alates aastast 1989
eristada 3 perioodi: I esmane, turumajanduslik ümberstruktureerumine, millega
kaasnes tööjõu sektoritevaheline ümberpaiknemine (ca 1989-1995). Peamised
tööturu protsesside majanduslikud mõjurid olid seotud ettevõtete kohanemisega
turumajanduslike printsiipidega II suhtelise stabiilsuse perioodil (ca
1995-1998) III tsükliliste muutuste mõju kasvu periood alates umbes aastast
1998. Ülemineku-spetsiifiliste struktuursete tegurite mõju vähenemine ja
tsükliliste, eelkõige välisturgude käitumisest tingitud mõjude kasv töötuturu
protsessidele Inflatsioon, palgad ja töötus Viimase 10 aasta jooksul on Eestis
tervikuna valitsenud märkimisväärne negatiivne korrelatsioon (-0,65)
inflatsiooni ja töötuse vahel. Ilmselt on mõlemad näitajad siiski mõjutatud
kolmandatest teguritest, sh hinnataseme konvergentsist. Eesti miinimumpalga ja
keskmise palga suhe on viimasel kaheksal aastal muutunud väga sarnaselt
töötusega. Miinimumpalgal tundub olema normatiivne roll palgataseme
kohandumisele - lisaks sellele, et see võib takistada tööandjatel tööle võtmast
vähemproduktiivset tööjõudu, suurendab ta ka reservatsioonipalga määra. Selle
potentsiaalset ohtu kätkeva seose (hinnakonvergentsi jätkumise tingimustes)
nõrgenemine eeldaks toodangu lisandväärtuse ja tootlikkuse tõusu. Kuna Eesti
keskmise palga pideva nominaalkasvu tingimustes on pidevalt kasvanud ka töötus,
siis võiks oletada ka põhjuslikku seost palkade (liiga) kiire kasvu ja töötuse
vahel. Töötute palgasoovid (reservatsioonipalga näitajana) on samuti pidevalt
kasvanud - osaliselt samuti keskmise palga kasvu tõttu. Teisalt viitab 2002. a.
areng ka siseturu võimele genereerida majanduskasvu ja tööhõivet. Võib eeldada,
et vaadeldav seos on majanduse erinevatel arenguperioodidel erinev. Eesti
keskmise palga väline ostujõud on viimasel kümnendil väga palju kordi tõusnud,
kuid sisemine ostujõud on käitunud erinevate toodete ja varade lõikes väga
erinevalt. Kõige rohkem on Eesti keskmise palga Eestimaine ostujõud tõusnud
importseadmete osas ja kõige rohkem langenud energiakandjate osas.
Investeeringud ja tööhõive Välismaailmale suunatud ettevõtted, kellel on palju
välisinvesteeringuid ja kõrge ekspordikäibe tase, on tekitanud oluliselt rohkem
tööhõivet kui koduturule suunatud ettevõtted. See efekt ei ole siiski nii
oluline kaua turul püsinud (ja keskmisest suuremate) ettevõtete puhul, kus
väliskapitali ja ekspordi (viitajaga 1 aasta) tööhõivet suurendav mõju on
täheldatav vaid aastatel 1998-1999. Kuigi ettevõtete andmete empiiriline uuring
näitas, et kodumaine nõudlus ei ole suutnud olulist hõive kasvu tekitada (mis on
ilmselt tingitud kodumaise majanduse madalseisust, mille tingimustes võimendus
ka likviidsuskriis), viitas kauem turul püsinud ettevõtete 4 aastat hõlmava
perioodi analüüs aga ka sellele, et tegemist võis olla 1999-2000. a. alguse
lokaalse nähtusega, ning pikemas perspektiivis hakkab nii kodumaise käibe tase
kui kasv tööhõivet positiivses suunas mõjutama. Tõenäoliselt tekib tööhõive
kasvu efekt eelkõige töömahukate kohalike teenuste kasvu kaudu (sama efekt oli
täheldatava Iirimaal 90ndate lõpul). Tõenäoliselt võib tõsisem vastava tööhõive
tõus toimuda siiski praegusest tunduvalt kõrgemate sissetulekute kasvu puhul. Ka
Eesti Panga viimased analüüsid, mis on tehtud aastate 2001 ja 2002 kohta,
näitavadki, et majanduskasvu "mootoreiks" on peale 2001. aastat üha enam olnud
sisemaine nõudlus. Ehitistesse tehtud investeeringud on suurendanud oluliselt
tööhõivet. Masinatesse tehtud investeeringute mõju hõivele sõltub aga üldisest
tehnoloogia tasemest. Siin võib olla tegemist asendusefektiga, mille toimel
tehnoloogia asendab teatud tingimustel ja teatud määral tööjõudu. Ehitistesse
investeerimine annab kiirema kasvu (aastase viitajaga) ka juhul, kui jagada
ettevõtted nelja gruppi: ettevõtted, kes on investeerinud nii ehitistesse kui
masinatesse; ettevõtted, kes on investeerinud ainult masinatesse; ettevõtted,
kes on investeerinud ainult ehitistesse ning ettevõtted, kes ei ole
investeerinud ei ehitistesse ega ka masinatesse). Eriti tugevat positiivset mõju
avaldavad kõigil aastatel tööhõivele need ettevõtted, kes on investeerinud nii
ehitistesse kui ka masinatesse, mis viitab otseselt tootmise laienemisele.
Palkade taseme ja tõusu tööhõivet vähendav mõju tuleb ilmsiks ka pikemate
aegridade tingimustes, kuigi siin esineb mõningaid kõrvalekaldeid üksikute
aastate lõikes. Kuigi kapitali sissevoolu mõju tööhõivele ei ole ilmselt
ühemõtteliselt positiivne (kapitali sissevool Eestisse on toimunud ikkagi koos
tööpuuduse kasvuga viimase kümnendi jooksul), näitab meie empiiriline analüüs
pigem kapitali sissevoolu positiivset mõju (mis oli eriti ilmne 1999. a. ja
pigem neutraalne 2000. a.). Mobiilsus ja töötus Eesti tööturu näitajate andmeil
tehtud analüüside põhjal esineb seos, mille alusel madalam töötuse määr seondub
kõrgema mobiilsuse tõenäosusega. Mobiilsuse tingimused ja iseloom esmase
ümberstruktureerumise perioodil olid oluliselt teistsugused kui peale 1998/1999.
a.. Võib eeldada, et kuna üleminekuperioodi alguses oli liikumine suurem ja
esines enam töölt tööle liikumist, siis töötajate oskuste sobimatus uute töödega
polnud väga suur. Liikumine oli 90ndate alguses lihtsam nii seetõttu, et
töökohti oli suhteliselt rohkem, tehnoloogia muutused sel perioodil polnud veel
nii laiaulatuslikud, kvaliteedinõuded ja töötajatele esitatavad nõudmised polnud
nii kõrged kui 90ndate teisel poolel. Väliskapitalile kuuluvate ettevõtete
osakaal on samuti suurenenud, mis omakorda on mõjutanud tööjõu nõudmise
iseloomu. Kuni 1994 /1995 langes lühiajaline tööpuudus järsult ja kasvas
pikaajaline tööpuudus. Selle tendentsi seos liikumisega võib olla kahene: ühelt
poolt kaasnes kiirete muutustega lühiajalise tööpuuduse suhteliselt kõrge tase
(eriti enne 1992/1993), võrreldes pikaajalise tööpuudusega. Pika- ja lühiajalise
tööpuuduse osakaalude muutumine pikaajalise tööpuuduse kasvu suunas teisalt
näitab, et hiljem hakkas koos stabiliseerumisega toimima nii hõivatute kui ka
töötuks jäänute "kapseldumine" ning eriti töötusest hõivesse liikumise
võimalused hakkasid vähenema. On selge, et liikumine tööturul ja selle seos
töötusega on palju keerukam kui see peegeldub seisundite vahelises liikumises.
Nii näiteks ei pruugi uute töökohtade teke vähendada töötust, samas aga võib
kaasa tuua suurema liikumise ja ümberpaiknemise, eriti kui pidada silmas
hariduslikku ekspansiooni, mis tõenäoliselt toob kaasa edasise vähem haritute
väljatõrjumise. Kuigi mittetraditsiooniliste töövormide osakaal ei ole suur, on
nende osakaal suurenemas. On küllaltki tõenäoline, eriti kui eeldame, et
majanduse tsükliliste muutuste komponendi mõju tööhõivele võib edaspidi pigem
kasvada, et ka mittetraditsiooniliste tööviiside ja -vormide osa tööhõives
kasvab. Mittetraditsioonilist, k.a ajaliselt paindlikku (ja samas ebastabiilset)
tööhõivet esineb kõige enam teenindussektoris. Kui osaajaga töö ja ajutine töö
kaldub olema rohkem nende osaks, kes on tööturul üldiselt ebasoodsamal
positsioonil (äärmuslikud vanuserühmad ja naised), siis kõrvaltööde dünaamika
näitab kõrvaltööde kandumist kõrgematele ametipositsioonidele ja kõrgema
haridustasemega töötajate kätte. Tööturg näib reageerivat ka tööhõive
kokkutõmbumisele mittetraditsioonilise tööhõive kasvuga. Nii näiteks 2000.
aastal, kui tööpuudus oli kõrge ja hõive madalseisus, võis täheldada osaajaga
töö kasvu, enam oli neid, kes ei leidnud täisajaga tööd, suurenes ajutise töö
osakaal, hõivatud uue töö otsijate osakaal oli perioodi kõrgeim ning otsiti enam
alalist tööd ajutise asemel. Töö "koguhulk" on vahemikus 1989-2001. a. vähenenud
mitme ETU näitaja alusel nagu näiteks keskmine nädala töötundide arv ja
kõrvaltööde osakaal; inimeste osakaal, kes soovivad rohkem töötada kasvab nii
nagu ka uue ja lisatöö otsijate osakaal ning inimeste osakaal, kes töötavad
osaajaga, kuna ei leia täisaja tööd. Sama tendentsi on kinnitanud ka tööde
loomise ja kadumise määra analüüs (tabel 2.1, osa II). Teatud normaliseerumist
võib täheldada ka töökeskkondi iseloomustavate näitajate muutumist vaadates ..
Töölt ajutises puudumises on vähenenud sundpuhkuste osakaal ja suurenenud
puhkuste osakaal ning majanduslikel põhjustel on selles üha vähem rolli.
Õppimises ja kursustel osalus on suhteliselt vähene ja täienduskoolituses
osalemine ebaühtlane. Analüüsitud välismaiste analoogiate ja nende Eesti
seisundiga suhtestamise baasil võib teha järgmised järeldused. Taustriikide
tööhõivealase dünaamika analüüs näitas palgataseme dünaamika kahesugust seost
tööhõivega, seda tulenevalt palgadünaamika ja tootluse vahekorrast ja
palgakulude üldtasemest teiste tootmiskuludega võrreldes. Iiri majandusarengu
kogemus 1980. aastate teisel poolel näitas, et makromajanduslikult kriitilises
seisus võib tekkida olukord, kus palgataseme tõusu pidurdamise poliitika võib
osutuda oluliseks (kui ei tahetakse minna maksukoormuse tõusule), pidurdamaks
tööpuuduse kasvu ja tasakaalustamaks makromajanduslikult ohtlikuks muutunud
situatsiooni. (Iiri näite puhul õnnestusid need eesmärgid saavutada küllalt
lühikese aja jooksul ja seejärel hakkas palk koos tootluse tõusu ja
majanduskasvuga uuesti tõusma.) Teiselt poolt, just nii palga kui muude
elanikkonna sissetulekute kasv peale hoogsat majanduskasvu oli teguriks, mis
tõstis nõudlust kodumaistele teenustele ja aitas hüppeliselt tõsta tööhõivet.
Hollandi näide 1980. aastatest kirjeldab olukorda, kus palgatase on tõusnud,
võrreldes tootluse dünaamikaga juba liiga kõrgele ning seetõttu osutus
vajalikuks kompleks abinõusid, kus palgakasvu pidurdumine oli võrreldes abiraha
maksmise piiramise ja tööturu liberaliseerimisega üheks paketi elemendiks.
Tšehhi materjali alusel võib eeldada, et võrreldes tootlusega suhteliselt
kõrgeks kerkinud palgakulud olid üheks põhjuseks tööpuuduse tõusule 1990.
aastate teisel poolel. Milline oli aga selle teguri suhteline tähtsus tööpuuduse
suurenemisel, on siiski kättesaadava materjali baasil raske öelda. Seega
sõltuvalt palga ja tootluse tõusu dünaamikast ja palga üldtasemest võib palga
kasv anda tööhõivele täiesti vastassuunalisi sisendeid. Eesti situatsiooni
aastal 2002 võib interpreteerida mõlemat pidi: esiteks, analoogiliselt Iiri
situatsioonile 1980. aastate teisel poolel, mil olukorra makromajanduslik
ohtlikkus (kui eeldada, et tarbimine jätkub ja allhankeeksport ei taastu) võib
panna kiirenevale palgakasvule vaatama kriitilise pilguga); teiseks,
analoogiliselt Iirimaa olukorraga 1990. aastate lõpul (palgakasv toimis kui
kodumaistele teenustele täiendava nõudluse ja sealtkaudu ka täiendava tööhõive
genereerija). Väliskapitali (Iirimaa puhul kallima, Tšehhi näite puhul odavama
allhanke tootmisesse investeeritud kapital) otsest tööhõivet loova võime suhtes
kutsuvad nii Iirimaa näide (mõlemad ajaperioodid) kui Tšehhi näide (1990.
aastate teine pool) üles ettevaatusele. Ta on olnud majanduslikult väga kasulik,
kuid loonud tööhõivet loodetust vähem. Pealegi on allhankel baseeruv tööhõive,
eriti kõrgtehnoloogiasektoris, rahvusvahelise majanduskonjunktuuri halvenedes
kiirelt vähenev. Eesti ekspordi, s.h välismaistel otseinvesteeringutel baseeruva
ekspordi, tööhõiveloomise alast jätkusuutlikkust võiks, arvestades ka praegust
palkade madalat taset, lugeda siiski suhteliselt kõrgeks. Iirimaa kogemus näitas
aktiivsete tööturupoliitika meetmete üliolulist rolli. Perioodil, mis eelnes
tööpuuduse hüppelisele langusele, investeeriti neisse poliitikatesse vägagi
palju (1996. aastal 1,75% SKP-st). Aastad 2000 ja 2001 on olnud näide sellest,
kuidas majanduse tsüklilisus võib tööhõive suhtes toimida. Majanduse madalseisus
(1999) oli peamiseks tööhõive tekitajaks välissektor (väliskapital kui eksport).
2000. a. oli kodumaise käibe osa juba olulisem kui 1999. a. ja väliskäibe osa
juba vähem oluline. 2000. a. alguses hakkas väliskonjuktuur ebasoodsamaks
muutuma, see mõju ei avaldunud veel ekspordimahus ja 2000. a. oli allhanke
ekspordi osatähtsus SKP-s suur. Ka tootlikkus oli 2000. a. kõrgem kui 1999. a.
ja 2000. a., st masinatesse (tehnoloogiasse) tehtud investeeringud väljendusid
2000. a. kõrges tootlikkuses, tekitamata aga täiendavat tööhõivet, kuna üldise
kõrgema tehnoloogia taseme juures hakati eeldatavalt enam tootmist
ratsionaliseerima. 2001. aasta nõudluse orientatsiooniga koduturule aga kaasnes
madalam tootlikkus ja tööhõive kasv Kasutatud allikad LISA 1. Tööturu trendide
tabelid Andmeallikad: ESA andmebaas (?), teabenõuded ESA-st, Eesti
tööjõu-uuringud 1995 ja 1997, Eesti tööjõu-uuring. Tööjõud Eestis 1997. aasta II
kvartalis, Tööjõud 1998 - Tööjõud 2001 osaajatööaeg - tavaline nädalatööaeg
põhitööl alla 35 tunni, v.a seadusega ettenähtud juhud vaeghõivatud - soovivad
rohkem töötada ja on valmis lisatööd kohe (kahe nädala jooksul) vastu võtma
Osaajatöötajad põhitööl osaajatöö põhjuse järgi, % 1989-2001 Kõrvaltöödega
hõivatud soo, majandussektori, hõivestaatuse, kõrvaltöö pidevuse, rahvuse järgi
Kõrvaltöödega hõivatud hariduse järgi, 1989-2001 Eesti haridustase: esimene tase
- alg- ja põhiharidus; teine tase - keskharidus, kutseharidus, keskeriharidus
pärast põhiharidust; kolmas tase - keskeriharidus pärast keskharidust,
kõrgharidus, magistri- ja doktorikraad. Hõivatud põhitöö kestuse järgi,
1995-2001, % Viimase 12 kuu jooksul töö saanud hõivatud töösaamisviisi järgi,
1989-2001 15-74aastased mittetöötavad (töötud ja mitteaktiivsed) viimaselt
töökohalt lahkumise põhjuse järgi, %, 1995-2001 1995: töötasid rohkem kui 6
aastat tagasi Allikas: ESA teabenõue 15-69aastased mitteaktiivsed soo ja
mitteaktiivsuse põhjuse järgi, (aastakeskmine, tuhat) 1989-2001 Töötuse määr,
15-74. a., 1989-2001, % (aastakeskmine) Töötud töötusperioodi kestuse järgi
protsentides, %, 1991-2001 Töötud töötuseelse seisundi järgi, %, 1991-2001
Töötud riiklikku tööhõivetalitusse pöördumise ja mittepöördumise järgi, %,
1995-2000 Töötud töö otsimise meetodi järgi, %, 1995-2000