text
stringlengths 0
388k
| heading
stringlengths 1
196
| url
stringlengths 30
223
| leadin
stringlengths 4
5.8k
|
|---|---|---|---|
Pevkur meenutas Reformierakonna suvepäevadel peetud kõnes partei looja ja auesimehe Siim Kallase 22 aastat tagasi kirjutatud Kodanike riigi manifesti: me ei saa kehtestada niisuguseid liiklusreegleid, mis lubavad sõita vasakul ja paremal teepoolel korraga.
"Eesti riik vajab ka praegu, aastal 2017, selget, parempoolset ja võimalikult väheste piirangutega keskkonda, kus ettevõtlikud inimesed saaksid edukalt tegutseda. Samas neid, kes vajavad abi, tuleb meil koos ühiselt toetada," lausus Reformierakonna esimees.
Pevkuri sõnul on Reformierakonna põhimõte, et inimene on targem kui riik. „Ettevõtjate ja maksumaksjate huvid tuleb seada riigi huvidest ettepoole."
Seetõttu kavatseb Reformierakond seista põhimõtte eest, et majandus saab kasvada vaid tingimustes, kus piirangud on viidud miinimumini ning mängureeglid on selged.
Samuti seab partei eesmärgiks maksumaksjate arvu tõusu. Selleks tuleb Pevkuri sõnul aidata välismaal elavatel eestlastel Eestisse tagasi tulla. Samuti tuleb võimaldada sünnijärgsetel eestlastel säilitada Eesti kodakondsus isegi juhul, kui soovitakse võtta mõne teise riigi kodakondsus. Teisisõnu, seadustada topeltkodakondsus.
Selleks, et teha lõpp ühiskonna lõhestamisele, lubab Reformierakond panna kinni kogu keskerakondliku propagandamasina ja võimaldada igal lapsel juba lasteaiast alates õppida eesti keeles. | Pevkur: ettevõtjate huvid olgu riigi huvidest eespool | https://www.err.ee/611314/pevkur-ettevotjate-huvid-olgu-riigi-huvidest-eespool | Tugevama ja edukama Eesti nimel tuleb kaotada segane astmeline tulumaks, ettevõtjate ja maksumaksjate huvid olgu riigi huvidest eespool, leiab Reformierakonna esimees Hanno Pevkur, kes alustab esmaspäevast valimiseelset üle-Eestilist ringsõitu. |
Mogherini kohtus Iraani välisministri Mohammad Javad Zarifiga laupäeval enne president Hassan Rouhani inauguratsioonitseremooniat Teheranis.
Iraani raketikatsetused ja satelliidi ilmaruumi lähetamine 27. juulil ei ole vastuolus ÜRO resolutsioonidega, on öeldud pärast kohtumist tehtud Zarifi kantselei avalduses.
Surubritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa ühinesid läinud nädalal Ühendriikidega ning kutsusid ÜRO-d üles reageerima satelliidistardile, öeldes, et vastavat tehnoloogiat saab kasutada ballistiliste rakettide loomiseks, mistõttu tuleb seda käsitleda ähvardava ja provokatiivsena.
"See on vale tee," seisab Zarifi avalduses.
ÜRO resolutsioon nr 2231, mis jõustati koos 2015. aasta tuumaleppega Teherani ja suurriikide vahel, kutsub Iraani hoiduma katsetamast rakette, mis võivad kanda tuumalõhkepead.
Iraan on kategooriliselt eitanud soovi tuumarelva soetada ning öelnud, et raketikatsetused on osa selle legitiimsest kaitseprogrammist. | Iraan kritiseeris Euroopa seisukohta raketikatsetuste suhtes | https://www.err.ee/611311/iraan-kritiseeris-euroopa-seisukohta-raketikatsetuste-suhtes | Iraan kritiseeris Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Federica Mogherini visiidi ajal Euroopa valitsuste seisukohta Teherani raketikatsetuste vastu. |
Maailmameistrivõistluste debütant alustas kvalifikatsiooni 64.80-ga, sai seejärel kirja 62.80 ning heitis viimases voorus oma parima 67.37. Oreli tänavune isiklik tippmark on 67.39.
Kvalifikatsiooninormi 71.50 alistas üheksa naist. Tabeli tipus troonisid poolakad Malwina Kopron 74.97 ja Anita Wlodarczyk 74.61-ga.
Finalistid:
Malwina Kopron POL 74.97 Q
Anita Wlodarczyk POL 74.61 Q
Sophie Hitchon GBR 73.05 Q
Hanna Malõšik BLR 72.79 Q
DeAnna Price USA 72.78 Q
Alexandra Tavernier FRA 72.69 Q
Zheng Wang CHN 71.89 Q
Hanna Skõdan AZE 71.78 Q
Joanna Fiodorow POL 71.72 Q
Wenxiu Zhang CHN 71.39 q
Katerina Safrankova CZE 70.67 q
Kathrin Klaas GER 70.33 q | Anna Maria Orel sai maailmameistrivõistluste debüüdil 18. koha | https://sport.err.ee/611310/anna-maria-orel-sai-maailmameistrivoistluste-debuudil-18-koha | Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Londonis sai Anna Maria Orel naiste vasaraheites 67.37-ga 18. koha. |
Isikliku rekordi püstitanud sakslannale järgnesid Elevandiluuranniku jooksjad Marie-Josee Ta Lou 11,00 ja Murielle Ahoure 11,04-ga.
Tulemused:
1. jooks
Gina Lückenkemper GER 10,95
Murielle Ahoure CIV 11,04
Jura Levy JAM 11,09
Asha Philip GBR 11,14
Toea Wisil PNG 11,41
Naomi Sedney NED 11,43
Im Lan Loi MAC 12,00
Jelena Rjabova TKM 12,27
2. jooks
Elaine Thompson JAM 11,05
Crystal Emmanuel CAN 11,14
Ariana Washington USA 11,28
Yongli Wei CHN 11,37
Khalifa St Fort TTO 11,44
Orphee Neola FRA 11,58
Charlotte Wingfield MLT 11,82
3. jooks
Tori Bowie USA 11,05
Blessing Okagbare NGR 11,22
Ivet Lalova-Collio BUL 11,31
Desiree Henry GBR 11,32
Angela Tenorio ECU 11,33
Jamile Samuel NED 11,52
Patricia Taea COK 12,18
Marie-Charlotte Gastaud MON 13,52
4. jooks
Marie-Josee Ta Lou CIV 11,00
Dafne Schippers NED 11,08
Carina Horn RSA 11,28
Salome Kora SUI 11,30
Carolle Zahi FRA 11,41
Narcisa Landazuri ECU 11,59
Rechelle Meade AIA 12,67
Hereiti Bernardino PYF 12,88
5. jooks
Rosangela Santos BRA 11,04
Mujinga Kambundji SUI 11,14
Michelle-Lee Ahye TTO 11,14
Simone Facey JAM 11,29
Leya Buchanan CAN 11,84
Dutee Chand IND 12,07
Gorete Semedo STP 12,46
Tatjana Pinto GER dq
6. jooks
Daryll Neita GBR 11,15
Deajah Stevens USA 11,17
Natasha Morrison JAM 11,21
Kelly-Ann Baptiste TTO 11,21
Ewa Swoboda POL 11,24
Andrea Purica VEN 11,43
Cecilia Bouele CGO 12,15
Zarinae Sapong NMI 13,29 | Naiste 100 meetri eeljooksudes sai 11 sekundist jagu ainult sakslanna | https://sport.err.ee/611309/naiste-100-meetri-eeljooksudes-sai-11-sekundist-jagu-ainult-sakslanna | Londonis toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel näitas naiste 100 meetri eeljooksudes parimat aega 10,95 sekundit Gina Lückenkemper. |
Hiljuti kaitsti TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias edukalt üks alguses palju poleemikat tekitanud seminaritöö. Kirjutajaks nüüdseks kooli lõpetanud etenduskunstide osakonna üliõpilane ja teemaks nüüdistants kümne käsu fookuses. (Toomel, 2017) Performance` likus võtmes muretseti selles kaasaegse tantsukunstniku hingeõnnistuse ja taevariiki pääsemise võimaluste üle, muuhulgas siiski ka korralikult kokku võttes nüüdistantsu olemuslikest huvidest lähtuvate väljendusvahendite iseloomu (seisundilisus, kontseptuaalsus, kehakesksus), mis võiksid saada takistuseks mitte ainult paradiisi pääsemisele, vaid kaasaegse etenduskunsti populaarsusele üldisemalt: tekitades hämmastust, ükskõiksust või suisa vastumeelsusust nähtuse suhtes.
Lugude jutustamise asemel tegeletakse atmosfääri loomisega, liikuvad kehad ja situatsioonid laval nõuavad vaatajalt konteksti tabamiseks omapoolset intellektuaalset pingutust. Pigem huvitabki nüüdistantsu tegijaid see, mis tekib antud hetkel ja ruumis etendaja ja vaataja vahel kui muretsemine asjaolu pärast, kas kõik saalis ikka „õigesti“ aru saavad. Tänapäeva tantsu huviks on iga elatava keha võime dialoogiks, kordumatu maailmasolemise ilmsiks toomine (sest kunst on millegi senivarjatu ilmsiks toomine). Kindlasti on selline kahekõne vaataja jaoks ettearvamatum kui ühtlaseks vormitud kehade virtuoosne „kõne“, mis ajalooliselt tantsulavastusest ettekujutuse on loonud.
Kas nn. ihuline maailmas olemine kritiseerib a priori ka kartesiaanlikku keha ja vaimu eristust ning tühistab hinge ja keha ühtsuse, millest räägib näiteks 12. sajandi müstik, nunn ja kirjanik Hildegard von Bingen: „Hing räägib: Ma olen elav hingus inimeses, laskunud üdi ja veresoonte, luude- liikmete ja liha kotta.“ (Bingen, 2001: lk. 43) Kristlik ruumisemantika on siin ilmselge: põrgusse laskutakse ja taevasse tõustakse. Füüsilise ruumi suunad üleval-all muutuvad kultuuriteadvuses väärtuskandjateks. Meeleliselt tajutav maailm asub selles hierarhias kõige madalamal. Kujutades nähtavat maailma nähtava maailma kaudu, ei suudaks kunstnik justkui midagi öelda kõrgema reaalsuse kohta. Kas liikuval kehal, mis ei pruugi viidata millelegi muule peale iseenda korruptiivsususe ja mandumise, on kohta kirikuseinte vahel?
Kristlus on kahtlemata meie kollektiivset ja individuaalset mitteteadvust tugevasti mõjutav diskursus. Paneb ainult imestama, miks ei kergita me kulmugi visuaalset kultuuriruumi täitva ühe teatava keha alastioleku ja alanduste peale või loo peale sünnitajast neitsist…
„Laval roomab vana bikiinides mees, kes tõuseb ja hakkab end aeglaselt ning rituaalselt riietama: bikiinidele järgneb idamaisele preestrile omane rüü, mida hakkab katma politseivorm. Samal ajal alustab lava teises nurgas seisev politseivormis mees enese lahtiriietamist. Lahtiriietatud mees istub sinna juba varem valatud punase värviloigu ( vereloigu) kõrvale. Kaks uut politseirõivais mees alustavad seepeale lahtiriietanud mehe nuiadega peksmist, mille helitaustana on kasutatud valje peksmist kujutavaid perkussioone. Löökide eest põgeneda püüdev ning siplev mees kattub värvi - verega, mida hiljem talle ka peale valatakse. Läbipekstud, näiliselt elutu keha surutakse musta kilekotti, mille ette asetatakse mikrofon. Kilekotist ehk laibakotist lükatakse välja organid, mis juba uute tegelaste poolt minema veetakse.“ (Toomel 2017: lk.21) Eelkirjeldatu on stseen suhteliselt radikaalse kaasaegse teatri esindaja Romeo Castellucci lavastusest „ BR.#04“. Lavastusterviku loovad meelevaldselt järgnevad visuaalsed kujundid, mis moonutavad ja diskrediteerivad viiteid, mis vaatajal iga üksiku detailiga kultuurimälu pinnalt tekkida võiksid. Selline moonutatud kultuuri portreteerimine võib avaldada samas sügavat emotsionaalset mõju, nagu Castellucci lavastused enamasti mõjuvadki. (ibid.) See on nagu julia kristevalik jälestus, mis tõukab eemale ja tõmbab ligi samaaegselt.
1520. aastal maalib sakslane Matthias Grünewald oma „Väikese ristilöömise“. Teose, mis erineb suuresti tavapärasest Kristuse kujutamisest. Kunstnikku huvitab toimingu vägivaldsus, aeglane piinarikas surm ristil ning pekstud keha ilustamata kujul. Julgen väita, et see ( olemuselt religioosne) teos ei erine oma kavatsustelt mingilgi moel Romeo Castellucci etenduskunstist. Grünewaldi Kristus ja Castellucci tegelased ilmutavad end vaatajale oma sügavaima (kehalise) alanduse hetkeil, selleks, et ülendus saaks võimalikuks. Loomulikult mõjuvad kohaloleva keha alandused vahetumalt kui maalitud. Aga siiski - kas 16. sajandi kunstnikku huvitab publiku šokeerimine või intrigeerib võimalus paradiisiväravate taha jääda?
Mulle tundub, et kirikut (?) ei häiri siin mitte niivõrd keha alandused, vaid kunsti ambivalentne hoiak ja olemus üleüldse: jumala ( ja inimese kui jumala näo järgi loodud olendi) kujutatud keha paneb alati mõtlema veel millestki muust kui liha vaimukssaamisest. Nendest piltidest ja etendustest on ju eemaldamatu valu ja alanduse erootika, piiri tõmbamine aga osutub väga keerukaks ja kunstlikuks. Kujutamise diskursus ise võib olla kahtlasem kui sisu, mida ta loob. Baudrillard räägib igasuguse kujutamise reaalsust hävitavast jõust, omaenda originaali hävitavast jõust. (inimese puhul siis jumal?). „ Kas märk võiks osutada tähenduse sügavustele, kas märk võiks välja vahetada tähenduse ning kas miski- Jumal muidugi mõista- võiks olla selle vahetuse kautsjoniks?“ (Baudrillard 1999: lk. 14 ) Ohtlike tähenduste asemel, mida kehastatud kunst luua võib, on võib-olla suuremaks ohuks hoopis võimalus, et märgi taga pole midagi, ammugi mitte Jumalat ja isegi mitte jumalateotust? Võimalus, et Jumal saab kunsti läbi teotatud, ei suuda kahtluse alla seada siiski Jumala olemasolu.
Kujutamise ja mängimise diskursused iseenesest võivad sisaldada teatavat ohtu „hea maitse“, inimliku ja/või jumaliku korra vastu ühiskonnas ning inimese heitlikus hinges. Ühe puhul võib puhas esteetiline nauding joone meisterlikkusest või proportsiooni täiuslikkusest varjutada kujutatud loo moraalse kasuteguri (kas sellepärast võibki leida kirikutest kohutavalt halba maalikunsti, minge näiteks Jaani kirikusse Tallinnas?), teise puhul -
„Mängimiskultuuri traditsioonides on alati midagi väga füüsilist. Olgu jutuks jalgpall, tants või aiandus- neid saab õppida vaid tegevuse kaudu. Mängimise reegleid saab omandada vaid füüsilise kogemuse ja füüsiliste oskuste kaudu. Ja kuna mängimine seisneb suurelt jaolt vaikivas teadmistes ja füüsilistes oskustes, on mängu tulemust väga raske kontrollida, s.t. mängimine kätkeb võimalikku õõnestustegevust. Sel põhjusel ongi teater alati olnud võimukandjatele mureallikaks: teater on alati väljendanud rohkemat, kui tekstis kirjas.“ (Sauter 2011: lk. 177) Olgu siis mureks Jumala autoriteet, riigi alustalad või alamate moraal. Nii et pilt või skulptuur või tants kirikus on igal juhul problemaatiline- jumaliku olemuse tabamatuse tõttu võib kõik taanduda pelgalt inimlikuks rähklemiseks. Iga pildi või tantsuetenduse kõrvale ei pane ka selgitavat silti, kuidas asjast „õigesti“ aru peaks saama. Ning kas fakt, et asume pühakojas on tagatiseks , et inimese poolt loodu on tähistajaks mitte tühjusele (millest räägib Baudrillard) vaid erakordsele sisule?
Kaasaegne tantsukunst on järjest enam eemaldumas traditsioonilisest, ajalooliselt lavalist tantsukunsti saatnud kehakontseptsioonist. Michel Foucault (kes räägib küll sõduri kehast) kirjeldab, kuidas keha muutub võimu objektiks, mida valvata, distsiplineerida, manipuleerida, vormida, dresseerida; keha, mis kuuletub, vastab, muutub osavamaks ja omandab mitmesuguseid üha kasvavaid jõude. Kehale avaldatakse lakkamatult survet, teda püütakse võtta haardesse mehhaanika enda tasandil, ohjates tema liikumisi, žeste ja poose.“ (Foucault 2014: lk. 196) Ballett ( ehk siis tantsukunst tervikuna suurema osa oma ajaloost) on lõputu võitlus nõdra liha ja maa gravitatsioonijõuga. Küsimus on, kas see teeb meist jumalad? Ning kas kirikusse võiks sobida ihust puhastatud keha, pigem juba puhas idee või ilu kui mateeria?
Sisenen saali, mille laes hõõgub kuldne valgusallikas. Loomulikult tuvastab skeptik minus 30 sekundit hiljem, et tegemist on hiiglasuure lakkeriputatud kommipaberiga, aga lavamaagia ja valgustus teevad siiski oma töö - olen lummatud. Kuldse tulekera keskelt laskub alla üleni kuldse lateksiga kaetud keha. Niimoodi, pea alaspidi rippudes loeb olend Nietzschet, läbiloetud lehti efektselt maa poole läkitades. Gravitatsioon muutub nähtavaks ja kogu asja sisulist veenvust suurendab asjaolu, et maa külgetõmbejõud mõjub küll paberile ( sõnale?) aga mitte kuldsele üliinimesele. Tekst kosmosesse või Maa peale saadetud, hakkab jumalus suuremaid kaari ja efektsemat õhulendu demonstreerima. Kaugel allpool lihtsurelikud seda kõike pea kuklas ja kätt ereda valguse kaitseks silmade ette seades tunnistamas. Sedakorda on meil siiski vedanud - enamasti on jumalate ja nende kehastatud asemike jõllitamine keelatud igal ajal ja igal pool.
Tegemist on kevadel Kanuti Gildis etendunud Raho Aadla soololavastusega „Mina olen Ra“. Tantsija on tekitanud situatsiooni, kus maa külgetõmbejõud ei ole enam liikumist takistavaks asjaoluks. Paradoksaalsel kombel ennast sellega liikumatusse määrates - puudub ju toetuspunkt, millelt soorituseks impulssi, põhjendust ja jõudu hankida. Kui eemaldame keha jaoks selle eksisteerimise tingimused (õigemini küll simuleerime nende kaotamist), kas jõuame lähemale jumalikule olemisele? Kas Raho Aadla kehastatud kuldne üliinimene ( jumalus?) sobiks kõlkuma pühakotta ristilöödu kaaslaseks? Tantsukunsti ja kiriku suhted sõltuvad seega „keha“ ja „kujutamise“ mõistete lahtiharutamisest. Ühelt poolt kunsti ja religiooni kõrvutamisel ning teisalt vahetegemisel elataval ja omataval kehal.
1. Baudrillard, J. 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn, Avatud Eesti Fond, Kirjastus Kunst, tlk. Leena Tomasberg
2. Bingen von, H, 2001. Elava valguse sõnad. Tallinn, Kristlik kirjastusselts Logos, tlk. Liina Ootsing
3. Foucault, M, 2014. Valvata ja karistada: vangla sünd. Tartu, Ilmamaa, tlk. Mirjam Lepikult
4. Sauter, W. 2011. Teatrisündmus- mis see on? Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus, tlk. Ott Karulin.
5. Toomel, H-M, 2017. Nüüdistantsu problemaatikast lähtudes kümnest käsust: nelja lavastuse näitel. Seminaritöö, TÜ VKA.
Töö asub TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus: https://www.ester.ee/search~S78*est?/aToomel/atoomel/1%2C14%2C26%2CB/frameset&FF=atoomel+helle+mari+++++1994&2%2C%2C3 | Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi? | https://kultuur.err.ee/611272/kai-valtna-kas-keha-ja-vaim-on-siiski-eraldi | Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja. |
Cadena SER-i andmetel on Ronaldo vihjanud Inglismaale naasmisele. "Ma olen alati oma maksud ilusti ära maksnud, nii Inglismaal kui siin, Hispaanias. Inglismaal aga polnud mul sääraseid probleeme, seetõttu tahaksin sinna tagasi minna," vahendas Soccernet.ee Ronaldo sõnu.
"Ma olen kui avatud raamat - minu poolt oleks lauslollus püüda maksud maksmata jätta, see tuleks niikuinii välja." Ronaldo kinnitas kohtunikule, et ta usaldab oma nõustajaid ning tema poolt on kõik korralikult tehtud: "Ma maksin 2014. aastal kõik maksud ära. Ma ei jaga maksudest väga midagi, käisin koolis kuuenda klassini ning ainus, mida oskan hästi teha, on jalgpalli mängimine. Kui mu nõustajad ütlevad "Cristiano, kõik on korras", siis ma usaldan neid."
Maksusaagat on Inglismaal agaralt monitoorimas mehe endine koduklubi Manchester United, kelle tegevjuht Ed Woodward on nõus kasvõi läbi põrgu minema, et sellise kaliibriga meest tagasi Unitedisse tuua - nii turundusliku kui mängulise tõuke andev 32-aastane maailma parim jalgpallur oleks enamikele Unitedi fännidele kui päästeingel, kes viib Unitedi tagasi tippu - sinna, kuhu klubi kuulus legendaarse peatreeneri Sir Alex Fergusoni ajal. | Ronaldo tahab tagasi Inglismaale | https://sport.err.ee/611292/ronaldo-tahab-tagasi-inglismaale | Jalgpalliklubi Madridi Reali elav legend Cristiano Ronaldo andis mõista, et praegune Hispaanias toimuv maksudest kõrvale hiilimise kaasus poleks Inglismaal kunagi juhtunud. |
Kvalifikatsiooninormi 14.20 alistas seitse naist. Viimasena viis aga lõppvõistlusele tulemus 14.07. Esimesena jäi 12 seast välja ameeriklanna Tori Franklin, kes hüppas isiklikuks rekordiks 14.03.
Finalistid:
Olga Rõpakova KAZ 14,57 Q
Yulimar Rojas VEN 14,52 Q
Susana Costa POR 14,35 Q
Patricia Mamona POR 14,29 Q
Kristin Gierisch GER 14,25 Q
Shanieka Ricketts JAM 14,21 Q
Caterine Ibarguen COL 14,21 Q
Hanna Knjazjeva-Minenko ISR 14,17 q
Kimberly Williams JAM 14,14 q
Anna Jagaciak POL 14,09 q
Neele Eckhardt GER 14,07 q
Ana Peleteiro ESP 14,07 q | Naiste kolmikhüppes oli seitse normitäitjat | https://sport.err.ee/611304/naiste-kolmikhuppes-oli-seitse-normitaitjat | Londonis toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel näitas naiste kolmikhüppe kvalifikatsioonis parimat tulemust 14.57 Olga Rõpakova Kasahstanist. |
Paremuselt teise tulemuse 44,75 jooksis välja Steven Gardiner Bahamalt ning kolmas oli Makwala kaasmaalane Baboloki Thebe 44,82-ga.
Tulemused:
1. jooks
Fred Kerley USA 44,92
Lalonde Gordon TTO 45,02
Kevin Borlee BEL 45,09
Pavel Maslak CZE 45,10
Matthew Hudson-Smith GBR 45,31
Lucas Carvalho BRA 45,86
Lucas Bua ESP 46,00
Collins Omae Gichana KEN 46,10
Bachir Mahamat CHA 47,50
2. jooks
Wayde Van Niekerk RSA 45,27
Davide Re ITA 45,71
Machel Cedenio TTO 45,77
Teddy Atine-Venel FRA 45,90
Yoandys Lescay CUB 45,93
Luka Janezic SLO 46,06
Steven Solomon AUS 46,27
Kimorie Shearman VIN 47,05
Nery Brenes CRC 45,53 dq
3. jooks
Baboloki Thebe BOT 44,82
Demish Gaye JAM 44,98
Dwayne Cowan GBR 45,39
Boniface Mweresa KEN 45,58
Rafal Omelko POL 45,69
Samuel Garcia ESP 46,37
Pieter Conradie RSA 46,62
Warren Hazel SKN 46,96
Narek Ghukasjan ARM 49,70
4. jooks
Steven Gardiner BAH 44,75
Wilbert London III USA 45,10
Brian Gregan IRL 45,37
Jonathan Borlee BEL 45,70
Luguelin Santos DOM 45,73
Mamoudou Hanne FRA 45,89
Ylimar Herrera COL 47,18
Steven Gayle JAM dq
5. jooks
Isaac Makwala BOT 44,55
LaShawn Merrit USA 45,00
Jamal Walton CAY 45,05
Oscar Husillos ESP 45,22
Raymond Kibet KEN 45,75
Martyn Rooney GBR 45,75
Renny Quow TTO 45,95
Winston George CUY 46,02
Sailosi Tubuilagi FIJ 48,98
6. jooks
Nathon Allen JAM 44,91
Gil Roberts USA 44,92
Abdalelah Haroun QAT 45,27
Muhammed Yahiya IND 45,98
Samson Nathaniel NGR 46,63
Takamasa Kitagawa JPN 47,35
Karabo Sibanda BOT 47,44
Emmanuel Dasor GHA dns | 400 meetri eeljookse valitsesid Botswana mehed | https://sport.err.ee/611302/400-meetri-eeljookse-valitsesid-botswana-mehed | Londoni olümpiamängudel peeti täna meeste 400 meetri eeljooksud, kus näitas parimat aega 44,55 sekundit Isaac Makwala. |
Viimsi pühakoda on nüüdseks tegutsenud kümme aastat. Sama kaua on tegutsenud ka Jaakobi kiriku galerii, seega on kunstnik Siim Tanel Annuse isikunäitus kirikus juubelinäitus.
"Loomine – genesis – tähendab uue algust, edasiminekut, kreatsiooni. Elutu ja kaootilise maailma muutumist korrapäraseks, elavaks ehk siis jätkumisele ja elule suunatud keskkonnaks. Selles on vanatestamentlikku jõudu, väge ja ilmutuslikkust, kus eimillestki sünnib elu, kaootiline muundub korrapäraseks ja elule ainuomaseks," märgitakse näituse saatetekstis.
Näitusel on eksponeeritud kunstniku paaril viimasel aastal loodud maalid. Tegu on kolme erineva maaliseeria osalise esitlusega, mis annab tunnistust kunstniku mastaapsete maaliseerijate olemusest ja tema väekusest luua sisukaid ja mõtestatud uusi maailmu. Samas lähtub ta meile tuttavatest looduse igavest ringkäiku puudutavatest algetest.
Esitletud kolmest maalist koosnev tsükkel „Tee“ on algselt loodud Pekingi biennaali jaoks. Siim-Tanel Annus ütleb nende tööde kohta järgmist: „Püüdsin kujutada vaimset kulgemist, kasvamist ja teekonda, kusjuures maalide algne vorm pärineb juba ligi kümme aastat tagasi alguse saanud teostest.“
Maalid sarjast „Ilmapuu“ on osa suuremast maaliinstallatsioonist, millega kunstnik on esinenud 2016. aastal Hiinas Nanjingis ja Saksamaal „Nordart 2017“ näitustel. Kunstnik lisab: „Olen kasutanud vanade puumajade pragunenud palgiotsi. Aastaringid ja praod nendes palkides on justkui ajarännakud mõnesaja aasta taha. Neis väljendub konkreetse puu elulugu ja ajalugu. Nendes palgi läbilõigetes on teatud saladuslik ülesehitus ja korrapära, mis viitavad kasvu, aja ja viimselt ka puu enese loole. Need on lagunemise mandalad.“
Näitusel üleval olevad kolm maali sarjast „Genesis“ on inspireeritud meid ümbritsevast kosmilisest maailmaruumist ja selle loomisest. Kunstnik Siim-Tanel Annus sai nende maalide eest 2015. aastal Hiinas Nanjingi rahvusvahelisel näitusel Grand Prix’.
"Näitus „Genesis“ võimaldab osa saada tõdemusest, et kus looja puutub kokku Jumaliku olemusega, seal juurdub ta alati Temasse enesesse. Vaid siis sünnib muutus, korratuse asemele tekib selgesuunaline arusaam olemasolust ja uue loomisest. Teostub mõte ja tekib tähendus, mis viib üksindusest jumaliku soojuse ja kaasloodute mõistmiseni, rõõmusõnumi lätetele, täpsemalt siis evangeeliumisse," kommeteeris kuraator Erkki Juhandi. | Siim-Tanel Annus lõi loomise | https://kultuur.err.ee/611270/siim-tanel-annus-loi-loomise | Kunstnik Siim-Tanel Annus avas Viimsi Püha Jaakobi kirikus isikunäituse „Genesis“, mis väljendab seda, et loomine ei millestki kuulub kunstniku igapäeva töö ja olemuse juurde. |
Tasavägiselt kulgenud kohtumises juhtisid võõrustajad viimase veerandaja keskel 60:57, kuid olid poolteist minutit enne lõpusireeni ees 67:61 ning võtsid viiepunktilise võidu. Alla kolme punkti vahe teisel poolajal õnneks ei langenud, kuigi see ei kasvanud ka enamaks kui 8-9 punkti.
Poola oli lauas parem 50-43, korvisöödud Eesti kasuks 12-7, pallikaotusi oli meil 15, Poolal 19. Kahepunktivisked Eesti kasuks 53 vs 42 %, kolmesed meile 18,5 vs 9 % (meil 27/5, Poolal 22/2), vabavisked meile 84 vs 63 % (meil 6/5, neil 30/19).
Eesti koondise resultatiivseimad mängijad olid: Kristian Kullamäe 17 pt, 6 lp, 5 rs, Hugo Erkmaa 15+3+3, Henri Drell 11+5+2 ja Matthias Tass 10+4 lp, Erki Kuhi kogus isiklikku kontosse 4 punkti ning 8 lauapalli.
Peatreener Vaido Rego tunnistas, et mäng oli raske: "Tunda, et pinget oli peal, publikut oli hallis ja kaasalemaist senisest rohkem. Mäng oli rabe. Mõlemad tiimid olid kodutöö ära teinud, punktid tulid raskelt. Mängu tuleb asjaolu, kellel on paremad närvid. Play-off võibki olla ühe-kahe viske mäng."
"Kaitses oli kohati ülepüüdmist - sealt ka 27 viga. Seda on meil varemgi juhtunud - kui lähed agressiivselt kaitsma, on oht üle pingutada. Teeme omad järeldused. Ka ünnakul oli meil kaheldavaid viskeid. Ma ei arva, et me oleksime pidanud Poolat võitma kindlalt, ses mõttes tuleb olla rahul ja valmistuda uueks ning veel olulisemaks mänguks," lõpetas Rego.
Tänases poolfinaalis kohtub Eesti Suurbritanniaga, kes alistas Bulgaaria 76:73 (41:31). Bulgaaria tuli kaotusseisust kaks korda mängu tagasi, ent tugevam siiski võitis. Veel jõudsid poolfinaali Horvaatia ja Iisrael, viimane kindlamalt, Horvaatia pidi natuke rohkem vaeva nägema.
Laupäevased poolfinaalid:
Kell 18.15 Eesti - Suurbritannia
Kell 20.30 Horvaatia - Iisrael | Eesti U-18 koondise peatreener: play-off võibki olla ühe-kahe viske mäng | https://sport.err.ee/611298/eesti-u-18-koondise-peatreener-play-off-voibki-olla-uhe-kahe-viske-mang | Tallinnas toimuval kuni 18-aastaste korvpallurite Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni turniiril sai Eesti veerandfinaalis 68:63 (40:33) jagu Poolast. Publikut oli kaasa elamas umbes tuhat. |
Teistele ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud eelnõuga viib sotsiaalministeerium ellu valitsusliidu tegevusprogrammi tagamaks Eesti inimestele arstiabi parem kättesaadavus ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus.
Kehtiva regulatsiooni kohaselt moodustub ravikindlustuse tulubaas riikliku ravikindlustuse vahenditesse ülekantava sotsiaalmaksu osast, mis moodustab 13% töötava inimese tasudelt.
Tänavu aprillis kinnitas valitsus riigi eelarvestrateegia 2018–2021 läbirääkimiste raames haigekassa tulubaasi laiendamise ja otsustas täiendavalt panustada eelarvesse 2018. aastal 7%, 2019. aastal 10%, 2020. aastal 11%, 2021. aastal 12% ja 2022. aastal 13% mittetöötavate vanaduspensionäride pensionilt.
Lisanduvad vahendid tervishoiusektorisse on vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele aastatel 2018–2021 järgmised: 2018. aastal 34 miljonit, 2019. aastal 46 miljonit, 2020. aastal 53 miljonit ja 2021. aastal 76 miljonit eurot.
Selle raha abil viiakse järgnevad tervisehoiuteenused haigekassa eelarvesse:
alates 2018. aastast rahastatakse haigekassa kaudu järgmisi teenuseid:
1) hambaravi toetus;
2) sügava vaimupuudega täiskasvanute üldanesteesias hambaravi tagamine;
3) kiirabi osutamine;
4) viljatusravi kulude hüvitamine;
5) HIVi ja AIDSi ravikonsiiliumi töö toetamine;
6) meremeeste ööpäevaringse eesti- ja ingliskeelse meditsiinilise kaugkonsultatsiooni võimaluse
tagamine laeval;
7) täiendav ravimihüvitis;
8) perearstide asendustasud;
alates 2019. aastast rahastatakse Eesti Haigekassa kaudu järgmisi teenuseid:
9) HIVi ravimid;
10) immuunpreparaatide soetamine;
11) ravikindlustamata isikute vältimatu abi rahastamine;
12) tuberkuloosiravimite soetamine;
13) antidoodid;
alates 2019. aastast rahastatakse Eesti Haigekassa kaudu järgmisi teenuseid:
14) riikliku siirdamisasutuse ülesannete täitmise tagamine;
15) residentuuri konsolideerimine. | Haigekassa tulubaasi suurendav eelnõu on kooskõlastuste ootel | https://www.err.ee/611297/haigekassa-tulubaasi-suurendav-eelnou-on-kooskolastuste-ootel | Sotsiaalministeerium annab viimast lihvi eelnõule, mis suurendab järgnevatel aastatel haigekassa tulubaasi, võimaldades ravikindlustuse teenuseid laiendada. |
Parima tulemuse eest hoolitses uusmeremaalane Tomas Walsch, kellele märgiti protokolli 22.14 meetrit. Viimasena pääses lõppvõistlusele poolakas Konrad Bukowiecki 20.55-ga, jättes ühe sentimeetriga 12 parema seast välja koondisekaaslase Jakub Szyszkowski.
Finalistid:
Tomas Walsh NZL 22.14 Q
David Storl GER 21.41 Q
Michal Haratyk POL 21.27 Q
Darren Hill USA 21.11 Q
Jacko Gill NZL 20.96 Q
Ryan Crouser USA 20.90 Q
Stipe Zunic CRO 20.86 Q
Ryan Whiting USA 20.84 Q
Tomas Stanek CZE 20.76 Q
Joe Kovacs USA 20.67
Andrei Gag ROM 20.61
Konrad Bukowiecki POL 20.55 | Meeste kuulitõukes ületati juba hommikul 22-meetri piir | https://sport.err.ee/611295/meeste-kuulitoukes-uletati-juba-hommikul-22-meetri-piir | Londonis toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel ületas meeste kuulitõukes kvalifikatsiooninormi 20.75 üheksa meest. 20 meetrist sai jagu 18 atleeti. |
Lisaks muusikale pakutakse sööki-jooki, väiksematele on lasteala batuutide, mängude ja näomaalingutega ning saab ratsutada hobustega.
Ansamblite vaheajal saab tantsida Kaie Segeri juhendamisel Line-tantsu ning festivali hoiab ohjes kauboi - Heino Seljamaa.
Ajakava
15.00 avatakse väravad
16.00 ROBIROHI
17.15 LOVELY BEATS
18.15 KUKERPILLID + külalisena David O`Brock
19.45 LÕÕTSAVÄGILASED
21.15 FOLKMILL
22.30 KAIDI & BARN BROTHERS + AIRI OJAMETS, TRIIN NIITOJA | Harku Kantri saab 30 | https://menu.err.ee/611274/harku-kantri-saab-30 | Täna, 5. augustil tähistab vabariigi üks vanemaid festivale 30. sünnipäeva. Vanamõisa vabaõhukeskusse on oodatud kõik kantrisõbrad. |
„Kahjuks peame teatama, et meil pole võimalik laupäevaseks mänguks meeskonda kokku saada ja mängule sõita. Meil on kahju, et selline olukord tekkis, palume Võru Heliose esindajatelt ja meeskonnalt vabandust,” teatas Narva United Lõunalehe vahendusel.
Seni oli mõlemal meeskonnal tabelis 27 punkti, narvakatel seejuures üks mäng rohkem peetud, nüüd aga rebis Helios end konkurendist kolme punktiga ette. II liiga ida-põhjapiirkonnas ob Helios neljas, jäädes liidrist Tartu Merkuurist maha vaid kahe silmaga. | Karikavõistluste mullune poolfinalist pidi vastasele andma loobumisvõidu | https://sport.err.ee/611291/karikavoistluste-mullune-poolfinalist-pidi-vastasele-andma-loobumisvoidu | Eesti jalgpallimeistrivõistluste II liigas sai Võru FC Helios kirja loobumisvõidu, sest võrulaste tänane vastane, kevadel karikavõistlustel poolfinaali jõudnud Narva United ei saa Võrru sõiduks meeskonda kokku. |
Peaminister Ratas väljendas India kolleegile kahetsust, et 14 Eesti laevakaitsja osas ei ole Tamil Nadu Kõrgem Kohus kaheksa kuu jooksul kohtuistungite lõppemist veel otsust teinud.
„Austame India kohtusüsteemi sõltumatust ja ei sekku kohtumenetlusse, aga kohtuotsuse saamine mõistliku aja jooksul on õiglase kohtupidamise üks põhimõtetest. Eriti olukorras, kus välismaalased, antud juhul eestlased, on kodust kaugel ja nad ootavad otsust vanglas," sõnas peaminister.
Ratase sõnul heidab laevakaitsjate kaasus varju India ja Eesti headele suhetele ning selle lahendamine tuleks riikidevahelisele läbisaamisele kasuks.
„Loodan väga, et Eesti ja India valitsuse koostöö aitab leida laevakaitsjate kohtuprotsessile lahenduse ja meie mehed jõuavad koju," ütles peaminister.
Lisaks laevakaitsjate küsimusele arutasid peaministrid Eesti Euroopa Liidu eesistumise võtmeteemasid, eelkõige digitaalse Euroopaga seoduvat. Peaminister Ratas väljendas ka lootust, et India avab tulevikus saatkonna Tallinnas.
Kõne lõpetuseks kutsus peaminister Ratas peaminister Narendra Modi ka Eestisse visiidile. | Ratas palus India peaministrilt laevakaitsjate juhtumis kiiret lahendust | https://www.err.ee/611290/ratas-palus-india-peaministrilt-laevakaitsjate-juhtumis-kiiret-lahendust | Peaminister Jüri Ratas ja India peaminister Narendra Modi arutasid tänases telefonikõnes Indias kinnipeetud Eesti laevakaitsjate küsimust. |
Zinedine Machach viis külalised 6. minutil juhtima, kuid Jemerson viigistas 28. minutil. Toulouse pääses 53. minutil Andy Delort tabamusest taas ette, aga tiitlikaitsjale päästsid kolm punkti Radamel Falcao 58. ja Kamil Gliki 70. minuti väravad.
Täna kohtuvad Paris Saint-Germain - Amiens SC, Saint-Etienne - Nice, ESTAC Troyes - Stade Rennes, Metz - En Avant de Guingamp, Montpellier HSC - Caen ja Olympique Lyon - Racing Strasbourg ning homme Lille - Nantes, Angers SCO - Girondins Bordeaux ja Olympique Marseille - Dijon FCO. | AS Monaco alustas tiitli kaitsmist raske võiduga | https://sport.err.ee/611287/as-monaco-alustas-tiitli-kaitsmist-raske-voiduga | Prantsusmaa jalgpallimeistrivõistluste kõrgliiga Ligue 1 hooaja avakohtumises sai AS Monaco kodus 3:2 jagu Toulouse'ist. |
Potteri võlurimaailma tagasitulek ekraanile ja lavale tähendab, et 95 miljoni naela omanik Rowling lükkab seni juhtinud James Pattersoni teisele kohale tema 87 miljoniga.
Guardiani hinnangul peab Rowling nüüd reserveerima eriti ohtralt ruumi Gringottsi pangas, sest romaan ja film "Fantastilised elukad ja kust neid leida", näidend "Harry Potter ja neetud laps" ning Potteri romaanide illustreeritud uusväljaanded on Potteri frantsiisi kergitanud võrreldes aasta varasemaga 76 miljonit naelsterlingit.
20 aastat tagasi alanud Potteri-saaga autor troonis viimati popkirjanike nimekirja 2008. aastal.
Kuna Rowling on teeninud 2017 juba esimese viie kuuga 95 miljonit, tähendab see Forbesi hinnangul sissetulekut 180 naela minutis.
Möödunud suvel avaldatud "Neetud last" on müüdud juba 680 000 füüsilist eksemplari.
Forbes arvestab sissetulekuid trüki- ja e-raamatute, filmi, lava- ja teletulude liitmisel.
Forbesi tipp-10 menukirjanikest:
1 JK Rowling (UK) – $95m
2 James Patterson (US) $87m
3 Jeff Kinney (US) $21m
4 Dan Brown (US) $20m
5 Stephen King (US) $15m
6= John Grisham (US) $14m
6= Nora Roberts (US) $14m
8 Paula Hawkins (UK) $13m
9 EL James (UK) $11.5m
10= Danielle Steel (US) $11m
10= Rick Riordan (US) $11m | Maailma rikkaimaks kirjanikuks sai Rowling | https://menu.err.ee/611285/maailma-rikkaimaks-kirjanikuks-sai-rowling | JK Rowlingi naasmine Harry Potteri teemasse on teinud ta Forbesi andmeil maailma enim teenivaks kirjanikuks, teatab Guardian. |
Tartu kesklinnas ei jää märkamata ajalugu ega Teise maailmasõja purustused: linnasüdame linnaehituslikus koes domineerivad praegugi veel pommitamistest tekkinud augud. Kohati on neid auke täidetud, näiteks Raekoja platsi äärsed kvartalid taashoonestati juba 1950. aastatel, kuid suurema osa purustatud kvartalite asemele planeeris toonane linnaarhitekt Arnold Matteus haljasalad ja lootis, et kunagi tulevikus osatakse neile ehitada midagi arhitektuurilisemalt väärtuslikku, kui toonane režiim seda tahtis ja suutis.
Tuleb tõdeda, et see tulevik on nüüd käes, sest kesklinna tihendamist on kavandatud juba mõnda aega. Juuli keskel kuulutati välja ajaloolise Holmi kvartali arhitektuurivõistluse tulemused. Sealses ulatuslikus pargis laiutab vaid 1963. aastal arhitekt Voldemar Herkeli kavandatud ja 1995. aastal ööklubiks ümber ehitatud endine restoran Kaunas, praegune Atlantis. Kvartalisse on kavandatud kortereid, büroosid ja poode, pakutakse välja koht riigimajale ning Emajõe väliujula. Alljärgnevalt analüüsib võistlust ja Tartu linnaehituse ülesandeid linnaarhitekt Tõnis Arjus.
Holmi kvartali ulatuslikul haljasalal laiutab praegu vaid 1963. aastal arhitekt Voldemar Herkeli kavandatud ja 1995. aastal ööklubiks ümber ehitatud endine restoran Kaunas, praegune Atlantis.
Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Sõjapurustuste asemele rajatud haljasalasid, parke ja linnaehituslikke tühimikke on Tartus omajagu. Miks valisite nende hulgast võistlusalaks just Holmi kvartali?
Kesklinna üldplaneeringu koostamise ajal arutati läbi, milliseid linnaehituslikke auke täitma peaks ja millised säilitada haljasaladena. Jõudsime mingi status quo’ ni. See muidugi ei välista, et tulevased põlved meie praegusi plaane ümber teha ei või ning edaspidi ka teised tühimikud taashoonestatud saavad. Saame kesklinna tihendamisega alustada ennekõike seal, kus kinnistuomanikud selleks soovi avaldavad ja kus konkreetsed plaanid ka juba olemas on.
Holmi kvartal on keeruline paik, see jaguneb mitme omaniku vahel, kõigil neil ei ole lähitulevikus küll ehitamise kavatsust, kuid paljud on arendusplaane veeretanud juba mõnda aega. Korduvalt on seal proovitud algatada planeeringuid, aga linna soov oli saada kogu kvartalile terviklahendus, mitte seda jupikaupa arendada. Täpsema terviklahenduse väljatöötamine omakorda seisis kesklinna üldplaneeringu kinnitamise taga. Kui see nüüd tehtud sai, siis vallandusid ülejäänud plaanid paisu tagant. Peale Holmi võistluse kuulutame peagi välja Sadama kvartali planeeringuvõistluse, räägime ka jõeäärse vana katlamaja piirkonna terviklikust ümber planeerimisest.
Holmi kvartalile püüdis uut linnaehituslikku ilmet leida ka eelmine linnaarhitekt Tiit Sild. Mis põhjusel eelmised plaanid osalistele ei sobinud?
Mõneti oli eelmise plaani eesmärk ärgitada linlasi kaasa mõtlema ning näidata, et tegelikult võiks selle roheala asemel olla tihe linn. Toona, 2011. aastal, püüdsid kaks kinnistuomanikku detailplaneeringut algatada, kuid nii olulise koha arendamiseks oli vaja läbimõeldud terviklahendust. See oligi kuue aasta taguse kavandi mõte.
Siis tekitas selle hoonestuskava avaldamine ägedat vastureaktsiooni ja ilmus artiklite laviin. Nendest ilmnes, et tartlased suhtuvad Ülejõe parki ja Holmi parki väga vastakalt: Ülejõe pargi taashoonestamist ei pooldatud, küll aga suhtuti mõistvamalt Holmi kvartali hoonestamisse.
Holmi kvartalile antakse praeguse võistluse tulemusel päris suur hoonestusõigus: kuni kuus korrust. Lisaks hakatakse sinna lähedale Ülejõe pargi teise serva peagi ehitama uut ülikooli IT-keskust Delta. See tähendab, et Raekoja platsist teisele poole jõge, praegu suuresti hoonestamata alale, tuleb elama ja töötama rohkesti inimesi ning tekib suur nõudlus ka avaliku ruumi järele. Ma loodan, et siis saame täpsemalt ümber mõtestada ka Ülejõe pargi, anda sellele uus hingamine juba vastavalt kasutajate soovidele ja vajadustele.
Holmi kvartali arhitektuurivõistluse võidutöös „Emajõgi“ on Toivo Tammik ja Veiko Vahtrik leidnud kõige parema tasakaalu tulevikuplaanide ja praeguste piirangute vahel.
Kui mõni aeg tagasi räägiti, et Tartu kesklinn valgub Raekoja platsist Riia tänava poole ja nüüd uue Kvartali kaubanduskeskuse avamisega ka üle selle magistraaltänava, siis kas uued plaanid näevad ette kesklinna laiendamist üle jõe ja jõeääre arendamist?
Nii Holmi kvartali kui ka Delta arendamise eesmärk on olnud kesklinna sidususe suurendamine ning jõekallaste ühendamine.
Ühest küljest on see kokkusattumus, et jõe ääres on kohad, millega pole varem linnaehituslikult väga intensiivselt tegeletud, teisest küljest on jõgi Tartu väärtus ja selle linnale lähendamine on meie väga kindel eesmärk.
Ühte paika ei saa elavdada ilma inimesteta, parim moodus on anda neile võimalus selles kohas elada ja töötada. See ei tähenda, et kogu jõeäär peaks olema täis ehitatud, kuid praegu on ilmselgelt tehtud liiga vähe kaldaalade elavdamiseks.
Millega Holmi kvartali arhitektuurivõistluse võitnud Toivo Tammiku ja Veiko Vahtriku ettepanek „Emajõgi“ teiste seast esile kerkis, mida nad pakuvad, mida teised ei suutnud?
Eks see võistlus üldiselt oli raske, eelkõige just seetõttu, et alal on mitu omanikku ja neil on palju soove. Kinnistu piire on muidugi võimalik muuta, kuid praktikas osutub see alati vaevaliseks ja on pigem takistus. Teostatavus ja praeguste piirangutega arvestamine oli üks võidutöö valiku kriteeriume. Väga mitme kavandi puhul saigi takistuseks realiseerimise ebarealistlikkus. Näiteks loodi küll linnaruumiline tervik, kuid kinnistu piiridega ei arvestatud. Sellise lahendusega edasi minnes oleksime ikkagi umbseisus, sest keegi ei julge enam garantiide puudumise tõttu järgmist sammu astuda. Väga hoolega vaatas žürii ka seda, kuidas osalejad suudavad luua head linnaruumi, tasakaalustada avalik ruum ja eraomaniku soovid ning ootused. Häid lahendusi oli palju, kuid „Emajõgi“ suutis tasakaalu tekitada ning üldplaneeringu tingimustega kõige paremini arvestada.
Võidutöös on ette nähtud üsna range hoonestusplokk Narva maantee äärde ja rohkem liigendatud hoonestus Emajõe poole. Arhitektid on tabanud hästi ka Tartu olemust ja selle paiga konteksti. Näiteks säilitati praegune jaapani kirsipuudega linlaste armastatud pargiala, arvestati juba olemas olevate projektidega Emajõe kallastele ning Kaarsilla otsa tuleva Jannseni ja Koidula platsiga. Nende ettepanek seob kõik kavandid uueks tervikuks.
Kuivõrd kavandatud hoonestusmaht ja lubatud kuus korrust sobivad Tartu mõõtkavva? Kas seda pole liiga palju?
See lubatud kuus korrust on maksimum ja ma pean seda päris suureks töövõiduks, sest räägitud on ka 15 korrusest. Me tahame kesklinna piirkonnas hoida just sellist madaltihedat hoonestust, mitte arendada pilvelõhkujaid. Kui vaatame Tartu vanalinna, siis näeme, et siin on kõrgete lagedega neljakorruselised hooned, mis praeguste standardite järgi loetaks viiekorruselisteks. Siinne tihedus pole ju paha, pigem meeldiv. Suuresti Emajõe- äärse tühjuse pärast ei ole Ülejõe jõeäärne keskkond kuigi atraktiivne olemispaik.
Me tahtsime saada linnalikku keskkonda, mis tähendab liigendatud ja tänavale avatud fassaade, atraktiivset tänavat ja seda, et linlased ei pea elu- ja töökoha ning meelelahutusvõimaluste vahel palju pendeldama. Eelkõige kavandasime kuuekorruselise hoonestuse võrdlemisi tiheda liiklusega magistraali Narva maantee äärde, kus teisel pool tänavat on kümnekorruselised hooned. See loob hea mürabarjääri. Emajõe pool hoonestusmaht väheneb ning avaliku ruumi osa suureneb.
Kindlasti ei ole „Emajõgi“ ideaalne: kohati oli vähe linnaruumilist konkreetsust, liikumissuundi on kavandatud liiga palju ning avalikkuse soovitud ajaloolise Holmi tänavaga ei arvestatud.
Holmi tänava taastamine on suur asi ja avalikkus lausa eeldab seda. Kui tänavat nüüd tagantjärele väljavalitud kavandisse suruma hakatakse, siis mil määral see hoolega väljatöötatud lahenduse sassi lööb?
Tagantjärele tark olles tuleb tõdeda, et oleks pidanud korraldama kaheetapilise võistluse, et need teemad juba eos läbi arutada. Leppisime kokku, et enne detailplaneeringu koostamist paneme võidutöö arhitektide ja kinnistu omanikega paberile ž ürii ja ekspertide märkuste ning osapoolte soovidega arvestava veel täpsema hoonestuskava.
Oleme oma vigadest õppinud ning järgmiseks kuulutamegi välja kaheetapilise sadamaala arhitektuurivõistluse, mis on sama oluline või isegi veel olulisem kui Holmi kvartal.
Mis selle nii eriliseks teeb?
Seal asub linlastele oluline väliturg, mis on jõele selja keeranud ning tegelikult pigem takistab juurdepääsu kaldale. See on kindlasti kitsaskoht, millele lahendust ootame. Sadama kvartal on sisuliselt tühjale kohale rajatud ning kõik 1990. ja 2000. aastate planeerimisvead on seal läbi tehtud ja nähtavad. Kui vaatame Tasku kaubanduskeskuse ees mööda Turu tänavat kaugusesse, siis näeme tankla parklat, kõrget torni kiirsöökla keti logoga ning taamal räämas katlamaja. See meenutab pigem Las Vegase slummi ääreala, mitte mõnusat ajaloolist linna.
Paljud varem koostatud hoonestuskavad on tartlastelt pigem hävitava hinnangu pälvinud, Holmi kvartali võistluse tulemused ei ole aga suurt lainetust tekitanud. Kas see võib veel tulla?
Tulised vaidlused toimusid kesklinna üldplaneeringu koostamise ajal ära. Kaasamise mõttes oli see hea protsess ja ma usun, et kõik, kes tahtsid kaasa mõelda ja midagi öelda, selle võimaluse ka said. Dialoog jääb alati õhku ja see pole sugugi halb, niikaua kuni koppa maasse löödud pole, on võimalus lahendusi veel paremaks vaielda.
Holmi kvartali arhitektuurivõistlus Tartus
I preemia – „Emajõgi“, Toivo Tammik, Veiko Vahtrik (arhitektuuribüroo Ansabel)
II preemia – „Atlantise park“, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn)
Ergutuspreemiad – „Luts ja Simm“, Alver Arhitektid ja „Roheline“, (3+1 Arhitektid).
Žürii: Jarno Laur (abilinnapea), Tõnis Arjus (linnaarhitekt), Margit Mutso, Tiit Trummal, Peeter Pere (kõik arhitektide liit).
Sirp.ee | Merle Karro-Kalberg. Tartu taastamine | https://kultuur.err.ee/611266/merle-karro-kalberg-tartu-taastamine | Tõnis Arjus: „Linna ei saa elavdada inimesteta. See ei tähenda, et kogu jõeäär peaks olema täis ehitatud, kuid praegu on siin linnaehituslikku tihedust ilmselgelt liiga vähe.“ |
Eelnevatel päevadel USA keskläänt laastanud tornaadod tegid New Yorgi IAAF-i GP-etapi korraldajad murelikuks ja peatselt selgus, et selleks oli ka põhjust. Tumedad pilved keerlesid kiirelt üle Hudsoni jõe Randall Islandi staadioni kohale, äkkvihm sundis juba tartaanile tulnud jooksjad tagasi riietusruumi ja sprindikuningas Tyson Gay järjekordset võidumarssi vaatama saabunud pealtvaatajad tõmbasid nördinult selga vihmakeebid. Selleks, et naasta 40-minutilise võistluspausi järel läbivettinud rajale ning joosta tingimustele vaatamata hea aeg, ei tohi sportlasel enesekindlusest vajaka jääda. Et sellistes tingimustes saada kõigi aegade kiireimaks inimeseks, peab aga olema tegemist ainulaadse talendiga. 2008. aasta 31. mai äikesetorm oli möödas, aga säravaim välgunool tabas maad vahetult pärast selle lõppu.
See, kui kiiresti seni 200 meetrile keskendunud Usain Bolt suutis lühikesele sprindidistantsile üle tulla, oli ennenägematu. New Yorgis maailmarekordilise tulemuse 9,72 andnud 100 meetri start oli toona 21-aastasele jamaicalasele alles viiendaks tema professionaalse karjääri jooksul. Talendika sprinteri treener Glen Mills nägi noormehes tema pika kasvu ja aeglase stardikiiruse tõttu hoopis 400 meetri jooksu tulevikku ning ei tahtnud teda lühikesel maal pakkudele lubada. Bolt ei jätnud aga jonni - riigis, kus sitkuse ja võitluslikkuse tähtsust hakatakse lastele juba vaat et sünnitusmajas sisendama, ilmselt teistmoodi ei saakski - ning Mills lubas Bolti viimaks starti ka sirgel maal.
Vaid 13 kuud enne Pekingi olümpiamänge sai Bolt oma esimeses ametlikus 100 meetri jooksus kirja aja 10,03. Kümme aastat, kaheksa olümpiakulda, üksteist maailmameistritiitlit ning seitse maailmarekordit hiljem tõmbas jamaicalane sümboolse ringi emotsionaalselt kokku Kingstonis, kui jõudis juunis oma viimases kodumaal toimunud võistluses finišisse täpselt sama tulemusega. Vahepealse aja jooksul on teadlased mõõtnud jõudu, mida on Bolt igal oma pikal sammul rakendanud, puurinud kaader kaadri haaval läbi tema jooksud, leidmaks, milliseks oleks jamaicalase rekord võinud kujuneda, kui tema stardid oleks olnud võrdväärsed rivaalide Gay, Powelli ja Gatliniga ning tema vanematekoju Sherwood Contenti voorinud kümned reporterid on sealt lahkunud teadmisega, et sprindilegendi ning teiste jamaicalaste kiiruse võtmeks on kohalikud jahubanaanid ning papaiad. Selge on see, et jooksmisest tähtsamaid asju Jamaical palju ei ole.
Usain Bolti viimane jooks kodumaal oli emotsionaalne. Autor: AFP/Scanpix
Üle-eelmise jalgpalli MM-i ajal televaatajaid üle kogu maailma heidutanud vuvuzelade hääl sulandub trummipõrina ja pealtvaatajate erinevate lauludega ühtseks orgaaniliseks kompotiks, mis Kingstoni rahvusstaadionil lainena voolab. Kui sprintimine on Jamaica tõeliseks religiooniks, on selle sinise raja kohal kõrguvad tribüünid katedraaliks ja häälekate külastajate üle valvab sissepääsu ees seisev reggae jumala Bob Marley kuju. See on Jamaica vastus ameeriklaste Final Four 'ile, aga ka omamoodi lõpuball, mille kuningad ja kuningannad saavad kroonide ja tiaarade asemel võimaluse paremale elule.
Viis päeva kestval spordipeol, mis kannab nime Inter-Secondary Schools Boys and Girls Championships ehk lihtsalt Champs, selgitavad Jamaica keskkoolid välja saareriigi parimad 13-19-aastased kergejõustiklased. Siin sirguvad sprinterid, kes tõid Jamaicale Pekingist kaheksa ning nii Londonist kui Rio de Janeirost 11 olümpiamedalit. Kingstonisse kogunenud pealtvaatajad on endaga kaasa võtnud igasugust erinevat atribuutikat, alustades koolide värvides pastapliiatsitest ja lipsudest ning lõpetades mitmekümnemeetriste lippude ja plakatitega.
30 000 inimese ees staadionile tulevad noored, kellest paljud võistlevad oma kooli territooriumilt väljaspool esmakordselt, peavad lisaks konkurentidele üle olema ka kõrvulukustavast kärast ja sellega kaasnevast pingest. See on TV 10 Olümpiastarti hunterthompsonlike prillide läbi. Mängus on sponsorrahad, kohad suurvõistlustel ning USA tippülikoolides ja seetõttu on Champs 'i olulisust Jamaica spordiloos raske üle tähtsustada.
"Jamaicalased on oma loomult väga võitluslikud inimesed ja nii mõneski mõttes on Champs selle elav tõestus," on võistluseid iseloomustanud ajalehe Jamaica Gleaner kolumnist Andre Lowe. "See on osa suuremast plaanist, Jamaica kergejõustikutalentide konveierilindist. See on palavikuline kaleidoskoop kirest, rivaalitsemisest, intensiivsusest, pühendumusest ja ajaloolisest taustast. Pole liialdus öelda, et Jamaica sportlased on Champs 'il võisteldes suurema pinge all kui hiljem olümpiamängudel." Mitmed edukad Jamaica sprinterid on tunnistanud, et teismelisena Kingstonist saadud kogemus on aidanud neil suurvõistluste atmosfääriks ette valmistuda.
"Kui ma tunnelist väljusin ja rajale astusin, mõtlesin: "mu jumal!" Ma olin nii väike," meenutas kahekordne olümpiavõitja ning seitsmekordne maailmameister Shelly-Ann Fraser-Pryce oma debüüti Champs 'il. "Toona jäin 100 meetri finaalis seitsmendaks, aga ma olin uhke, sest hulgaliselt noori ei jõua siin nii kaugele. Hiljem olümpiamängudel võisteldes teadsin, et olen sellise publiku ees juba pakkudele astunud ning seda adrenaliinilaengut tundnud. Professionaalsed sportlased vajavad adrenaliini, aga mitte liigselt." Verejanuline võidukultuur, millesse noored kasvavad, toob lisaks suurvõistluste medalitele aga kaasa ka negatiivsemaid tagajärgi.
Champs'i kuulsate vilistlaste hulka kuuluvad ka olümpiavõitjad Shelly-Ann Fraser-Pryce ning Elaine Thompson Autor: AFP/Scanpix
Jamaicat on aastate jooksul kimbutanud mitmed tõsised probleemid, alustades suurest sotsiaalsest lõhest saareriigi rikkamate ja vaeste elanike vahel ning lõpetades kõrge tapmiste ja vägivaldsete kallaletungide arvuga. Kui mujal maailmas ahvatleb kitsikusest pääsemist ootavaid peamiselt jalgpall, on Jamaical selle rolli võtnud enda kanda sprint. Tihti juba neljaselt või viieselt trennidega alustavad lapsed näevad ränka vaeva, kuid paljud neist langevad ülekoormusest tingitud vigastuste ohvriteks - tulemustele orienteeritud keskkoolides ei ole kergejõustikutreeneritel aega noortele individuaalselt pühenduda ning seetõttu hakkavad korralikult välja ravimata jäänud vigastused lapsi hiljem kimbutama. Taastumiseks on ambitsioonikatel sportlastel raske aega leida, sest pildilt kõrvale jäädes on treeneritel uus talendikas laps kohe varrukast võtta.
Sprint on saareriigi veres ja hinges. Kui Gerald Claude Foster 100 jardi jooksus rahvusrekordi püstitas, broneeris ta entusiastlikult koha Londonisse sõitval banaanilaeval, et osaleda 1908. aasta olümpiamängudel. Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et Jamaica ei kuulu rahvusvahelise olümpiakomitee liikmete hulka (Jamaica olümpiakomitee jäi rajamata 1936. aastani) ning Fosteril jäi Londonis rajale tulemata. 1920. aastatel algatati Rockefelleri sihtasutuse spetsialistide toel tervisekampaania, mille ladinakeelset mantrat " mens sana in corpore sano" ("terves kehas terve vaim") korrati peatselt kõigis Jamaica koolides. Jooksmine kui kõige odavam ja kättesaadavam spordiala leidis kiirelt koha elanike südames ning vaba Jamaica ühe rajaja Norman Manley näol toetust ka juhtivatelt poliitikutelt.
Ülejäänud maailma jaoks on Jamaica edu aga jätkuvalt müsteeriumiks ja pole raske ette kujutada, mille ümber peamised kahtlused keerlevad. Kriitikute argumendid on lihtsad: riik, kus elab 2,9 miljonit inimest, ei saa ühte ala ometi nii tugevalt valitseda, seega peavad mängus olema keelatud ained. Seda enam, et üsna suur osa maailma tippsprinteritest, teiste hulgas Gay, Gatlin ja Marion Jones on patustajate hulka kuulunud. Kuigi nende eksimused on olnud väiksemad ja harvemad, pole ka jamaicalased olnud päris puhtad. Asafa Powell pidi dopingukahtluste tõttu vahele jätma 2013. aasta MM-i, dopinguküttide hambusse on sattunud nii Fisher-Pryce kui Veronica Campbell-Brown ja Nesta Carteri positiivse järeltesti tõttu jäi ühest olümpiakullast ilma ka Usain Bolt.
2011. aasta lõpus saatis maailma antidoping WADA Jamaicale noodi, milles toonitati, et kohaliku antidopingu JADCO juhatuses ei tohiks olla nii palju inimesi, kes on lähedalt seotud tippspordi ja poliitikaga. JADCO juhatus saadeti laiali, kuid samal ajal tehti sama ka Jamaica valitsusega. Uus valitsus nimetas juhatusse uued liikmed, kuid peatselt selgus, et ka nemad pole huvide konflikti tõttu sobilikud ja nii sõitiski Jamaica koondis Londoni olümpiale, olles JADCO poolt võistlusväliselt testitud vaid kahel korral. Rahvusvahelisele spordiarbitraažile ja WADA-le ei pakkunud saaga nalja, neid toetasid kohalikud staarid, kes ähvardasid probleemide jätkumise korral ka suurvõistlusi boikoteerida.
Et Champs on Jamaica sprinterite kasvulavaks, on aastaid nõutud, et ka seal osalevad noored proove annaks. 2014. aastal hakkas JADCO abi saama Kanada antidopingult ja ühtlasi teatati, et aasta pärast viiakse Champs 'il läbi esimesed testid - kuni kolm nädalat enne võistlusi kanti see plaan siiski maha. Oma poegade ja tütarde saavutuste üle uhked jamaicalased on ülejäänud maailma kahtluste tõttu trotslikud ja peavad süüdistusi lihtsaks kadeduseks. Head näidet jamaicalaste positsioonist võib lugeda uuriva spordiajakirjaniku Richard Moore'i raamatust "The Bolt Supremacy". 2014. aastal Champs 'i väisanud IAAF-i asekommunikatsioonidirektor Anna Legnani sattus ühele Jamaica raadiojaamale otse-eetris kommentaare andes keerulisse olukorda.
Saatejuht:"Tooge siia WADA ja ROK! Tooge tippametnikud, et nad näeks, mis sellel unikaalsel võistlusel toimub! Dopinguga vahele jäämine ning dopingukultuur on kaks erinevat asja ning dopingukultuuri siin ei eksisteeri. Anna, kas te olete siin toimuvat näinud kuskil mujal maailmas?"
Legnani:"Ei, mõned siin nähtud esitused on tasemel, mis-"
Kaassaatejuht:"Kas Euroopas ja USA-s toimuvatel sarnastel võistlustel tehakse õpilastele dopinguteste?"
Legnani:"Meil pole selliseid keskkoolivõistluseid. Euroopas hakkab koolisport pildilt kaduma, millest on väga kahju. Teil on nii palju talendikaid-"
Saatejuht:"Kas te väidate, et Euroopa keskkoolivõistlused ei ole sellisel tasemel ning seetõttu ei testita seal noori?"
Legnani:"Nad ei ole sellisel tasemel."
Saatejuht:"Miks peaksime meie Jamaicas testima, kui ülejäänud maailmas seda ei tehta?"
Legnani:"See on hea küsimus-"
Saatejuht:"Ma ei näe, et me peaksime ülejäänud maailmale katsejäneste eest olema."
Järgnenud vaikus oli pikk ja paljuütlev. Jamaicalased seletavad oma sprinterite edu lausega " wi likkle but wi tallawah" ("me oleme väikesed, aga võimsad"). See on osa nende identiteedist, rahvuslikust uhkusest. Kui eestlased naljatavad mõnikord, et ühtseks rahvaks saadakse vaid laulupidude ajal, kehtib Jamaica puhul sama siis, kui juttu tuleb kergejõustikust.
Värvikad Jamaica kergejõustikufännid seisavad alati kohalike sportlaste selja taga. Autor: Reuters/Scanpix
Igal aastal astuvad Jamaica talenditehase konveierilindilt maha kümned noored kergejõustiklased, kes on valmis võistlema suurvõistlustel kõrgete kohtade eest või liituma USA ülikoolidega. Sellel kevadel rabas Kingstonis maailma kõigest 12-aastane Brianna Lyston, kes jooksis Champs 'i kuni 13-aastaste tüdrukute 200 meetri poolfinaalis lubatust 0,2 m/s suurema tagatuule toel välja uskumatuna näiva aja 23,46. Oma vanuseklassi maailmarekord uuenes finaalis, kui peaaegu täielikus tuulevaikuses jäi neiu ajaks 23,72. Tema nimel on ka kuni 14-aastaste 100 meetri jooksu maailmarekord 11,68. Maailma meedia hakkas Lystonit koheselt võrdlema Usain Bolti ja Shelly-Ann Fraser-Pryce'iga, aga õendusest huvitatud Lyston postitas võimsa jooksu järel oma Facebooki lehele hoopis stoilised sõnad " labor omnia vincit" ("töö võidab kõik").
Nimi Inter-Secondary Schools Boys and Girls Championships võib küll lohiseda, aga noorte jamaicalaste jalad mitte. Mõned kuud varem 15-aastaseks saanud Briana Williams jooksis juunis Kingstonis 100 meetri isiklikuks rekordiks 11,30, ajaga 11,24 võitis sama jooksu 16-aastane Kevona Davis. Päev hiljem jooksis Davis 200 meetri finaalis välja aja 22,97. Lisaks talle on 24 sekundi piiri alistanud ka 15-aastane Joanne Reid ning 14-aastased Gabrielle Matthews ja Sashieka Steele. Ka poiste seas pole millegi üle nukrutseda.
Aprillis Champs 'il võidutsenud Calabari keskkoolil on võimalik väljakule saata nimed, mis on kergejõustikumaailma vastuseks Duke'i ja Kansase ülikoolikorvpalluritele. Christopher Taylor tuli 15-aastasena U-18 vanuseklassi 400 meetri maailmameistriks, joostes finaalis välja aja 45,27. Kaks aastat hiljem on Taylor oma 200 jooksu rekordi viinud 20,59-ni, ka 100 meetris on tema tippmargiks aeg alla 10,50. Samuti 17-aastane De'Jour Russell jooksis eelmisel aastal 110 meetri tõkkejooksu U-20 vanuseklassi hooaja parima tulemuse 13,20. 100 meetrile keskenduvad sprinterid peavad küll rinda pistma 16-aastase ameeriklase Anthony Schwartziga, kes on sellel hooajal jooksnud 10,40-st kaheksal korral kiiremini (neist parim aeg 10,15), aga jamaicalaste võitluslikkuse tõttu ei pöörata sellele suuremat tähelepanu.
Usain Bolt teeb täna õhtul oma karjääri viimased individuaalstardid ning kogu Jamaica on sellel ajal vääramatult televiisorite ees. Kõigi aegade kiireim inimene on väljunud kergejõustiku seatud piiridest ja saanud spordimaailma üheks tuntuimaks näoks. Talle vaatavad alt üles kõik Jamaica tüdrukud ja poisid, kelle mõtteis mõlgub Bolti poolt püstitatud kõrguste ületamine ja nende endi arvates polegi tegemist võimatu missiooniga, sest isegi Bolt ei jõudnud oma kahel esimesel katsel talentidest üleküllatud Champs'i pjedestaalile. Täna näeb maailm sprindilegendi viimast korda 100 meetri individuaalses jooksus, seda, kas Champs 'il säranud noored suudavad tema naelikutesse astuda, võib näha mõne aasta pärast. Võimalused selleks on head, sest välk lööb ju ikka mitu korda samasse kohta.
Vaata SIIT GQ põnevat fotoesseed Champs'ist. | KOMMENTAAR | Jamaica karm sprinditehas otsib Boltile sobivat mantlipärijat | https://sport.err.ee/611263/kommentaar-jamaica-karm-sprinditehas-otsib-boltile-sobivat-mantliparijat | Kõigi aegade kiireim inimene Usain Bolt lõpetab eile alanud Londoni MM-i järel oma sportlaskarjääri ning koos tema naelikute varna riputamisega jääb kergejõustikumaastikule haigutama suur tühimik. Miks on aga 2,9 miljoni elanikuga saareriigi Jamaica jooksjad nii kiired ja kas on lootust, et sealt sirgub sprindikuningale ka vääriline mantlipärija? |
1.
Maailm lõpeb varsti. See tähendab, et lõpu algus on juba minevik, sellest on saanud ajalugu, mida võib nimetada modernsuseks, progressiks, kapitalismiks või mõne veel peenema nimega. Muidugi pole selline lõpp ainukordne: ta moodustab pika seeria, millel ei paista kuskil tulevat lõppu, ja see võib omakorda tekitada tunde, et maailm on lihtsalt kadunud ilma kordagi lõppemata. Siiski ei tohiks lubada, et see tunne võimust võtab, sest nii langeksime viirastuslikku seisundisse, kus hakkame tõsiselt uskuma, et pärast ei tulegi midagi, et meie maailm oli ainus ja selle lõputu lõppemine on kõigi ilmade lõppemine igavesest ajast igavesti. Aga nõnda ei ole ju. Maailm algab varsti.
Tore, et maailmalõpul on nüüd ka täpsem nimi: üleilmne soojenemine. See soojendab südant. Tõsi küll, „üleilmne jahtumine“ oleks sama ilus, aga see ei väljendaks nii malbelt seda põrgulikku nõutust, mis käib kaasas iga katsega neoliberaalset üksmeelt tõsisemalt kritiseerida. Nojah, kõik võib ju õige olla, aga mida me siis teha saame? Kas meil on veel mingit valikut? Ei ole, sest „ratsionaalsete valikute“ ühiskonnas ei ole tulevik enda teha, selle määrab mingi mõistatuslik ratsionaalsus, mida on mõistusega raske seostada, sest see ei allu vabadele otsustele, vaid kulgeb omasoodu, justkui oleks eesmärk juba teada. Ometi pole seda eesmärki kuskil avaldatud. Kuhu me läheme? Mis meist saab? Kui küsida nõnda, siis jõuab fookusesse üks oluline nüanss. Kes on meie? Kas see on mingi kujuteldav tervik, mis annab meeldiva kindlustunde, et kui kõik on koos, siis ei saa asjad päris halvasti minna? Sest „teised teevad ju ka“, nad kõik on ju meiega? Või hoopis vastupidi: meie on kõige väiksem kujuteldav ühtsus, mis on tingimata partikulaarne, ta püüab teistest „meiedest“ eralduda ja luua omaette enklaavi, kus on võimalik pääseda, sellal kui teised „meied“ sõidavad mühinal torust alla, head teed neil minna, tore, et neist lahti sai. Sellise meie kõige suurem võimalik piirväärtus on rahvus, natsioon. Aga tegelikult on ta alati palju väiksem. Kui hakata kokku arvama, kes võiks olla see meie, kes lõppkokkuvõttes kõige halvemast ära pääseb, hakkab hulk kiiresti kahanema, ja kui õigel ajal kinni ei pea, siis on ta varsti väiksem kui ainsuse esimene isik. Ma ei ole päris kindel, kas kogu mina ikka mahub selle meie sisse ära. Võib-olla tuleb osast loobuda, võib-olla suuremast osast, võib-olla kõigest. Siis tekib aga paradoks: meie on keegi teine. Mind ei olegi seal, ei ole nende hulgas. Aga kes nad on?
Autor Ave Taavet
2.
Ulrich Beck on selle põletava meie -küsimuse lahendanud kaheastmeliselt. Meie pole tema silmis kildkond ega konsensus, vaid ühiste probleemide ilmsikstuleku ala: „Üleilmne risk ei ole üleilmne katastroof. See on katastroofi etteaimamine… Kui silmapiiril on globaalne risk, siis järgivad elu ja ellujäämine loogikat, mis on sõjale diametraalselt vastandlik. Sellises olukorras on mõistlik ületada vastandus meie-nemad ja tunnistada teist pigem partnerina, mitte vaenlasena, kes tuleb hävitada. Riskiloogika suunab pilgu paljususeplahvatusele maailmas, mida sõbra-vaenlase [vastandusel põhinev] pilk eitab. Maailmariski-ühiskond avab moraalse ruumi (kuigi mitte mingil juhul paratamatult), mis võiks sünnitada vastutusel põhineva kodanikukultuuri, kus ületatakse vanad antagonismid ning luuakse uued liidud ja uued konfliktiliinid.“ [1] Selline lahendus tühistab ühest küljest arusaama, et meie võiks olla mingi partikulaarne rühm, mis vastandub teistele „meiedele“, teisest küljest aga visandab võimalike kokkupõrgete välja selle meie enese sees. Ühest küljest vaenlasi küll pole, sest me kõik oleme meie, aga teisest küljest võib igaüks meie seast olla vastane, ehk nagu Beck veel ütleb: „Üleilmsel riskil on kaks külge: kõikide traumaatiline haavatavus ja sellest johtuv vastutus kõige eest, kaasa arvatud iseenda ellujäämine.“ Niisugune sisemiselt konfliktne meie moodustab maailmariski-ühiskonna (Weltrisikogesellschaft), kus saab võimalikuks „vaenlastevaheline koostöö“ ja teatav „egoistlik kosmopolitism või kosmopoliitiline egoism“, mida tuleb selgesti eristada neoliberaalsest egoismist. [2]
Maailmariski-ühiskond on ebatavaline selle poolest, et ta on esimest korda tõepoolest kõigile ühine. Muidugi pole selline ühiskond lihtne ega mugav. Tema eeliseks on aga siiski see, et ta kätkeb võimalust oma saatusega midagi peale hakata, ilma et selleks peaks kõiki teisi lakkamatult kõrvale tõrjuma või koguni oma eesmärke teiste eest varjama. Uut tüüpi meie on sisemiselt konfliktne selle pärast, et ei saa olla mingit üksmeelt, kuidas riske omaks võtta ja nendega toime tulla. Üksmeele asemel on „paljususeplahvatus“ (explosion of plurality), milles orienteerumine nõuab kosmopoliitilist raamistikku. Selline kosmopoliitiline paljusus ei sobi aga kokku vanemale modernsusele omase rahvusriigi-ideega (Beck nimetab seda die Erste Moderne, „esimene modernsus“). Rahvusriik põhineb kollektiivsuse, territoriaalsuse ja riigipiiri printsiipidel, mis eeldavad rahvusvahelist õigust. Uue ehk teise modernsuse paradigma peaks seevastu kokku viima individualiseerumise ja globaliseerumise, määratledes uuesti riigi, õiguse, poliitika ja indiviidi mõisted. [3] Seega oleks uus meie õigupoolest osa maailma muutumisest, metamorfoosist, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi: see ongi metamorfoosi-meie, kes kujundab ka uue mineviku, sest tuleviku oletamine oleneb mineviku mõistmise viisist: „Metamorfoos tähendab ühtlasi mineviku reproblematiseerimist ähvardava tuleviku kujutlemise kaudu. Toonaseid otsuseid juhtinud normid ja imperatiivid hinnatakse ümber. Siit johtuvad ideed, mis pakuvad alternatiive kapitalismi ja tarbimisühiskonna, teaduse, seaduse jm valdkondade jaoks.“ [4] Maailmariski-ühiskonnas muutuvad tulevik ja minevik ühekorraga, kuid erinevalt varasemast modernsusest ei kujutleta tulevikku mingi ühemõtteliselt helge ilmana, mille saabumine õigustaks varasemaid ohvreid: vastupidi, ähvardav tulevik mõistab need ohvrid hukka ja hakkab meilt nõudma hoopis teistsuguseid lahendusi ja teistsugust õiglust.
Becki arusaam maailma metamorfoosist ei ole siiski lihtsakoeliselt optimistlik. Kuigi Beck on loobunud pessimismist, ei välista ta võimalust, et meie tsivilisatsioon võib hukkuda, pealegi suhteliselt kiires tempos. Vestluses Bruno Latouriga on Beck hüüatanud: „Elame omamoodi lõpuaja-ootuses (Endzeiterwartung). Kuigi paljud väidavad, et poliitika olevat lõppenud, kogeme tegelikult risti vastupidist: poliitika lõpu lõppemist.“ [5] Maailmariski-aeg on ka uute sõdade aeg, ja kindlasti apokalüptiline aeg. Maailmalõpu oht ja ootus avavad ühe võimaluse, mida Beck nimetab emantsipatoorseks katastrofismiks: üleilmse hävingu kõrvalmõjuna saab võimalikuks „modernsuse uuestisünd“. Becki arvates toimub see kolmes järgus. Globaalse katastroofi aimus õõnestab teatavaid pühi väärtusi, mis seni on olnud kultuuri ja inimolemise lahutamatu koostisosa. Pühade väärtuste hävimine tekitab antropoloogilise vapustuse ja loob uue normi (mitte vastupidi). Ühtlasi vallandab vapustus ühiskondliku katarsise, millest ilmubki poliitilise toimimise normatiivne horisont ja kosmopolitiseerunud tegevusväli.
Kõik selle võib kokku võtta ka paari sõnaga: meil on maailmalõppu väga vaja. Kuigi see kõlab paradoksaalselt, oleks ilmalõpu-kujutelma puudumine tänapäeval kõige suurem oht, justkui üheotsapilet hävingu kuristikku. Seepärast ei peagi tänapäeval apokalüpsise jutlustajaid kartma. Vastupidi, kartma peab suigutajaid, kussutajaid, maharahustajaid, kes lakkamatult püüavad veenda, et kõik läheb vanaviisi edasi ja hädakella lüüa ei tasu. Nende uinutavas hääles kaigub inimkonna hääbumismeloodia. Aga õnneks „meie“ ei peagi neid kuulama. Sest see uus, kosmopoliitiline „meie“ ei sõltu riigist, rahvusest ega klassist: see „meie“ pole Euroopa ega Aasia, ida ega lääs, kodanlus ega proletariaat. Päris kindlasti ei ole see „meie“ Eesti ega Läti, Venemaa ega USA, Hiina ega India. Ei mustad ega valged, punased ega rohelised, kristlased ega muslimid. See „meie“ on nimetu kogukond, mille loob ilmalõpu-nägemus ja ebamäärane aim, et midagi on sündimas, kuigi me veel ei tea, mis see on.
3.
Maailmalõpp ei ole siiski rõõmusõnum. Pigem on ta sõjasõnum, sest muutus toob kaasa uut tüüpi sõjad. Harald Welzer on neid nimetanud kliimasõdadeks (Klimakriege). Kliimasõjad erinevad klassikalistest riikidevahelistest sõdadest kõigepealt selle poolest, et vägivald suunatakse ennekõike tavakodanike vastu. Siin mängivad olulist rolli paramilitaarsed organisatsioonid, mis võtavad hõlpsasti vastu noortejõuke ja kurjategijaid, ning sõjaväelised eraettevõtted, kuhu värvatakse kogenud veterane suurte riikide armeedest või konfliktipiirkondade võitlejate seast. Sellised sõjad on ebasümmeetrilised, sest siin ei võitle omavahel kunagi võrdsed osapooled, vaid ettevõtjad ja elanikkond: sõjapealike huvides on sõja lõputu jätkamine, ja seepärast ei lõpe sõda õieti kunagi. Tekib uus majandusharu, mida on nimetatud vägivallaturuks. „Vägivallaturg on vabaturumajanduse radikaalne vorm, kus kaupu ostetakse, tarbitakse ja antakse edasi seal, kus vägivallavõimalus on kõige suurem. Tavaliselt nõrgendab selle levik piirkonna traditsioonilisi sektoreid: kaubandust, tööstust ja põllumajandust, mis satuvad kriisiolukorda, sest varusid ei suudeta enam väljastpoolt hankida ega jõuta ka müügikanaliteni. Seepärast pole midagi imestada, kui vägivalla-ettevõtja tegutses varem mõnes teises majandusharus, enne kui laiendas tegevust vastavalt uuele turustruktuurile. Sama kehtib ka vägivalla toimepanijate puhul, kes varem võisid väiketööstuses hõivatud olla.“ [6] Lakkamatu oht loob erilise õhustiku, kus vägivald on lahendus ja tapmist tajutakse alati enesekaitsena, kuni see muutub lihtsalt tööks, mida polegi vaja õigustada.
Kliimasõda on Welzeri arvates ennekõike sotsiaalne ja poliitiline probleem, sest loodusteadlased ei oska selle kohta midagi olulist öelda. Tõsi küll, põhjuste ahel algab siin põuast ja veepuudusest, kuid see on liiga pikk ja keeruline, et kohalikud ise suudaksid seda jälgida ja tajuda. Kliimakonflikt teiseneb peagi etniliseks, usuliseks või rahvuslikuks konfliktiks. Kuna soojenemise all kannatavad kõige rohkem lõunapoolsed alad, mis on süsihappegaasi emissioonist kõige vähem kasu saanud, jõuab kliimasõda põhjamaadesse kõigepealt pagulaste kujul, kes lihtsalt ei saanud enam oma kodupaigas elada. Mingil määral markeerib seda ka terrorism, mille sisuline kahju on küll väga väike (võrreldes kas või igapäevaste autoõnnetustega), aga mille mõju meedia otse üleloomulikult võimendab. Terrorismi kaudu jõuab isegi rikastesse ja turvalistesse riikidesse kliimasõja esimene tingimus: ebakindlus ja hirm. Kui sellele järgneb eluliste väljavaadete kahanemine ja ettekujutus, et ennast on vaja vägivaldselt kaitsta, ongi sõja atmosfäär kohale jõudnud, isegi kui mingit relvastatud vastasseisu ei ole. Üks varasemaid sümptomeid, mis niisugusest protsessist märku annab, on põgenike segiajamine sõdalastega, sest iga tulija võib olla vaenlane. Paradoksaalsel moel on see juhtunud ka Eestis, kus põgenikke on tõesti vähe ja tõsiseid probleeme pole kunagi olnud. Nii nihkubki avalik tähelepanu põhiküsimustelt kõrvale.
Welzeri analüüs on siiski ettevaatlik ning ta ei ütle kordagi, et üleilmse soojenemise taga võiks olla „meie“. Mitte küll sellepärast, et ta inimtegevuse põhjustatud muutusi eitaks, vaid sellepärast, et nende muutuste taga pole ühtki kollektiivset subjekti, kes tahtlikult muutusi esile kutsuks. Vastupidi, muutusi põhjustatakse teadvustamatult ja täiesti erinevatel motiividel. „Sõna „meie“ eeldaks kollektiivset reaalsustaju, mida tegelikult olemas ei ole, isegi kliimamuutuse puhul, mis on üleilmne probleem. Sest globaalne soojenemine mõjutab inimesi täiesti erineval viisil: mõned tunnevad muret lapselaste kaugema tuleviku pärast, teised aga näevad oma lapsi siin ja praegu suremas.“ [7] Ühtsuse puudumine ei tähenda siiski seda, et lahendusi peaks otsima individuaalsel tasandil. Selliseid strateegiaid peab Welzer pigem uinutavaks, sest nii jääb arutamata küsimus, kuidas tulevikus elada tahetakse. Peamine vaenlane on ikkagi apaatia, mis takistab kultuuri uuenemist. Kliimamuutus tähendab paratamatult kultuurimuutust, mis omakorda tähendab suurejoonelist väärtuste ümberhindamist. Senised ettekujutused „rahvusriigist“, „arengust“, „progressist“ ja „majanduskasvust“ pole lihtsalt vananenud, vaid nad on muutunud eluohtlikuks. Maailmalõppu on tõsiselt võetud alles siis, kui käsile on võetud põhimõisted, millele praegune maailmapilt on üles ehitatud. Apokalüpsis omandaks siis hoopis teise tähenduse: mitte inimkond ei saa hukka, vaid hoopis puruneb üks dogmaatiline maailmapilt, mida liiga kaua „maailmaks“ peeti. See „maailm“ polnud lihtsalt illusioon, vaid õudne ja painav unenägu, millest võib nüüd viimaks ometi ärgata.
4.
Kust aga tuleb kultuurimuutust pidurdav apaatia? Ja milline on see dogmaatiline maailmapilt, mis praegu veel tumeda pilvena tegelikkust varjab? Neile küsimustele otsib vastust Bruno Latour raamatus „Gaia palge ees“. „Küsimus on selles: miks meile näib, nagu ei puudutakski ökoloogilised probleemid otseselt meie identiteeti, varasid ega turvalisust? Miks me ei suuda neid võtta normaalselt, banaalselt, tavaliselt ja ilmalikult? Ärge tulge mulle rääkima, et see olenevat ohu tõsidusest või sellest, et ta jäävat meie igapäevastele askeldustele kaugeks. Vähimgi terrorirünnak vallandab ju üleüldise reaktsiooni, seevastu aga teade, et meie põhjustamegi maapealsete liikide kuuenda väljasuremislaine, kutsub esile vaid tülpinud haigutuse. Ei, siin peaks uurima just reaktsiooni ja tundlikkust. Me ise valime kollektiivselt, mille suhtes tundlik olla ja millele kiiresti reageerida.“ [8] Tundetuse tõeline põhjus pole Latouri meelest mitte sotsiaalne ega psühholoogiline, vaid sõna tõsises mõttes teoloogiline. Tänapäeva inimene ei karda maailmalõppu, aga mitte sellepärast, et ta olekski loid ja ükskõikne või et talle läheks korda ainult isiklikud mured ja hirmud, vaid hoopis sellepärast, et ta usub: maailmalõppu ei saa enam tulla, sest see on juba toimunud. Modernsus ongi immanentne apokalüpsis, Lääne kultuur on juba jõudnud aegade lõppu ja sellelt teelt tagasi pöörata ei saa. Ehk nagu kunagi kuulutas George H. W. Bush: „Ameerika elulaadi üle ei vaielda.“ Mistahes katsed senist kurssi muuta tähendaksid tagasilangust paganlikku barbaarsusesse, sest modernsus ongi inimkonna siht ja ajaloo lõpp. Piiblis pole kuskil juttu mingist „teisest apokalüpsisest“, kuidas saaks siis juhtuda, et Lääne tsivilisatsioon ohustab iseennast? Kui just see tsivilisatsioon ometi ongi arengu vaieldamatu tipp? Kuidas saaks tal olla mingeid materiaalseid piiranguid, kuidas saaks teda piirata planeedi ökosüsteem? Niisugune jutt näib mõistusevastane ja paljud arvavadki nõnda. See teadvustamatu teoloogiline eeldus ehk täpsemalt, religioosse transtsendentsi immanentiseerumine tekitabki olukorra, kus hädakellad löövad kurtidele kõrvadele, sest nende jaoks on kellalöömiseaeg ammu möödas. Teist apokalüpsist ei tule enam: jumalariik on juba saabunud, vähemalt rikastes riikides. Ehk nagu kirjutab Latour: „Pole vähematki kahtlust, et Lääne ühiskond on tunginud kõigi teiste kallale apokalüpsisena, mis teeb neile lõpu peale. Ise usutakse küll, et levitatakse õnnistust, aga tegelikult ollakse teiste maailmalõpp. Kas taipate, miks ei saa usaldada neid, kes süüdistavad ökoloogilist diskursust selles, et ta olevat liiga tihti apokalüptiline? Asi on risti vastupidi – just nemad ongi need, kes keeldusid [transtsendentse] lõpu ajas edasi elamast ja sundisid kõik teised tsivilisatsioonid vägivaldselt lõppema. Joseph Conradil ja Francis Coppolal on õigus: ei peaks ütlema „eilne apokalüpsis“, vaid alati „Apocalypse now“ – tänapäeva apokalüpsis.“ [9]
Inimesed, kes peavad end „kliima-skeptikuteks“, sest nad ei usu üleilmset soojenemist, pole seega vähemalgi määral skeptilised. Vastupidi, siin pööratakse skepsise mõiste pea peale: tegu on just nimelt pimeda usuga modernsuse kõikvõimsusesse. See usk põhineb veendumusel, et transtsendents on üle kolinud immanentsusesse, jumalik tõotus on täitunud ja ollakse õnnelikult jõudnud teispoole materiaalse maailma piiri. „Siit tulebki see kõikumatu meelerahu, jäine tardumus ja vankumatu enesekindlus, hoolimata iga päev saabuvatest sõnumitest, mis kuulutavad katastroofe. Neil näib olevat õigus sellele Maale, mida neile tõepoolest tõotati – they feel entitled –, aga see Maa ise pole sugugi maine, sest eitatakse just tema ajalugu, ajaloolisust, tagasimõju ja võimsust, lühidalt tema toimimisvõimet. Kõik vappub, nemad aga mitte, nende jalge all maa ei värise. Nende ajalugu kulgeb vankumatult stabiilses raamis. Maailmalõpp on ainuüksi idee.“ [10] Sellepärast arvabki Latour, et maailmalõpu purustamiseks tuleb paradoksaalsel kombel apokalüptilise kõnepruugi juurde tagasi tulla. Olgu „need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas“. [11] Lühidalt, me peaksime võtma hoiaku, et meie tsivilisatsioon on hävimas, selleks et uuesti mõistusele tulla, vastutustundlikeks saada ja arukalt tegutsema hakata.
5.
Veidi teistsugusest vaatepunktist käsitleb maailmalõppu Timothy Morton, kes mõistab üleilmset soojenemist kui hüperobjekti – st niisugust objekti, mille ajaline haare ja ruumiline ulatus ületab inimese tajumisvõime. Kuigi hüperobjekti ei saa tervikuna tajuda, pole temast võimalik ka distantseeruda, sest ta hakkab kõikjal külge ilma tõeliselt kohal olemata. Hüperobjektid muudavad võimatuks iroonilise distantsi, mis on seni olnud kultuurikriitika eeldus, ja tühistavad üldse igasuguse metakeele: Lacani vormel „metakeelt pole olemas“ on sellega saanud uue, endisest tugevama tähenduse. Ajalugu ei kuulu enam inimestele, vaid sellesse tuleb hõlmata arvukalt mitteinimesi, kes otsustavalt astuvad inimestega kontakti. Maailma lõpp on selles mõttes juba toimunud, sest see, mis varem oli üksnes inimtegevuse taust, kerkib nüüd esile ja nõuab järjest rohkem tähelepanu. Keegi ei saa enam süütult rääkida „lihtsalt ilmast“, sest ilmateema puudutab tahtmatult üleilmset soojenemist. Kui ma teen juttu ilmast, teen juttu maailmalõpust.
Mortoni silmis on maailmalõpp ennekõike ontoloogiline kategooria, mis on küll seotud mõnede ajalooliste sündmustega (aurumasina leiutamine 1784, tuumarelva kasutamine 1945), aga pole iseenesest sündmus, vaid tänapäeva inimese olukord. Võtmeline moment on siin see, et sündmused ei saa enam toimuda millegi taustal, sest tausta ei ole enam olemas. „Üleilmse soojenemise ajastul pole olemas tagaplaani ja seega pole olemas ka esiplaani. See ongi maailmalõpp, sest maailmad olenevad tagaplaanidest ja esiplaanidest. Maailm on habras esteetiline efekt, ja me hakkame juba aimama, mis on tema nurkade taga. Tõeline planetaarne teadlikkus ei seisne mõistmises, et „meie olemegi maailm“, vaid hoopis selles, et me ei ole.“ [12] Vaidlused, kas soojenemises on süüdi inimeste tegevus või mitte, on seega täiesti mõttetud, sest nii jääb vale mulje, nagu oleneks „maailma saatus“ meie suhtumistest ja hoiakutest. Paraku on hüperobjektil täiesti ükskõik, kas temasse usutakse või ei, kas inimesed oma tegevust temaga seostavad või ei. Hüperobjekt toimib nüüd juba omasoodu, soojenemise tagajärjed kestavad vähemalt viissada aastat ja sellest ei saa enam kuidagi lahti öelda. Mõned helgemad pead võisid küll alles hiljuti väita, et kui me midagi ei tee, on varsti juba liiga hilja: aga see aeg on nüüd möödas. Varsti on möödas, sest varsti oligi juba liiga hilja.
Ometi pole ka Timothy Mortoni nä-gemus täiesti pessimistlik. Vastupidi, Morton näeb just maailma kadumises võimalust luua uus ontoloogia ja uus eetika. „Kui meie ei olegi maailm, mis siis veel alles jääb? Lähedus. Maailm läks küll kaduma, aga me leidsime hinge – meiega koos elavad olevused [ entities that coexist with us ] tungivad järjest ägedamalt meie meelde. Hüüdkem kolm korda elagu maailmalõpule, sest sel hetkel algabki ajalugu ja lõpeb eksiarvamus, nagu oleks reaalsusel tähendus ainult inimeste jaoks. Inimeste ja mitteinimeste vahel saab nüüd sõlmida uusi liite, sest me pugesime maailma kookonist välja.“ [13] Mortoni arusaamist mööda on seega kõige tähtsam antropotsentrismi ületamine inimese alandamise kaudu: ökoloogiline mõtlemine peab inimese jalge alt põhja ära tõmbama, et ta suudaks uuesti maa peal seista. [14] Sõna „alandus“, humiliation saab sellega tagasi midagi oma algsest tähendusest, sest inimene tuuakse kujuteldavast kõrgusest tagasi alla, maapinnale (humus). Seni on tänapäeva teadus inimest korraga vähendanud ja suurendanud: ühest küljest käsitatakse teda loodusliku objektina, mis ei erine muust mateeriast, teisest küljest aga eeldatakse, et looduse uurimine ise on kuidagi eriline ja asub loodusest väljaspool. Niisugust mõtteviisi võrdleb Morton ühe kinematograafilise tehnikaga Hitchcocki filmides, kus kaamera objektist eemaldub, objekti ennast aga suurendatakse: tekib kummaline peapööritusefekt, kuigi näiliselt püsib vaatepunkt paigal (nn pull focus). Hüperobjekte paraku niimoodi vaadelda ei saa: seepärast kutsuvad hüperobjektid esile irreduktsionistliku mõtlemise, sest enam ei saa väita, et maailm, loodus või keskkond oleks reaalsem kui indiviid (ja muidugi ei saa väita ka vastupidist). Nii tekivad ontoloogilised dilemmad ja olemise alus lööb vankuma. „Modernsuse Titanic põrkab vastu hüperobjektide jäämäge.“ [15] Ontoloogia muutub poliitiliseks ja võib tõsiselt kahelda, kas kapitalism üldse on suuteline hüperobjektidega rinda pistma, sest võib-olla on temas algusest peale rike, mis ta kõlbmatuks muudab. „Kogu parempoolne absurd, paanika ja üleilmse soojenemise salgamine on täiesti mõistetav. Hüperobjektid ohustavad mitme kandi pealt individualismi, natsionalismi, antiintellektualismi, rassismi, spetsiesismi, antropotsentrismi ja mida kõike veel. Võib-olla koguni kapitalismi ennast.“ [16]
Niisiis ollakse tänapäeval olukorras, kus olu-korda endises tähenduses enam ei ole. Maailm on käest kadunud ja ajalugu pole enam inimese ajalugu, sest ilma maailmata pole inimesel tähendust. Selle asemel on lakkamatu lähedus ja igapäevane kokkupuude hüperobjektidega, mis sunnivad meid ümber mõtlema ja panevad iseenda olemist teisiti tajuma. Inimene on väeti. Ta ei saa mitte kunagi isandaks, looduse peremeheks, maailma valitsejaks. Suurushullustuse aeg on läbi, ükskõik kui meeleheitlikult mõned seda salgaksid. Hüperobjektide moraalse sõnumi võiks kokku võtta isegi nii: mida vägevam on inimene, seda väetim ta ka on. Mida enam jõude suudetakse vallandada, seda enam ollakse ohus. Morton ei aruta kuskil, kas selline inimkond moodustab mingi „meie“ või mitte: õigupoolest on see küsimus muutunud ülearuseks. Sest keegi „meie“ seast pole hüperobjektidest vaba. Pigem hakkab see „meie“ tasapisi hõlmama olendeid, kellega seni pole ühtekuuluvust tuntud, st mitteinimesi. „Meie“ pole enam ainult inimesed, vaid korraga palju vähem ja palju rohkem. Oleme meie ise ja veel midagi muud; miski, mida me osaliselt aimame, ja miski, mida me uneski ei näe.
6.
Tunnistagem siis, et kapitalismis on rike. Aga milline rike see on? Ja miks ei saa seda parandada? Nendele küsimustele on juba mõnda aega vastust otsitud. Üks selgemaid lahendusi on tõdemus, et vigane on tänapäeval valitsev majanduskasvu idee, mis ei sobi kokku ühegi rohelise majandusmudeliga. Rupert Read on seda ideed nimetanud „kasvu-ismiks“ (growthism). „Kasvu-ism põhjustabki elutingimuste halvenemise, iseäranis tulevaste põlvede jaoks. Ennekõike on just majanduskasv süüdi selles, et oleme kollektiivselt rikkunud planetaarseid piire, mis avaldub näiteks bioloogilise liigirikkuse kriisina: hiljuti saime teada, et viimase neljakümne aasta jooksul on hävitatud tervelt pool maapealsest metsikust loodusest.“ [17] Read leiab, et kui majanduskasv toob kannatusi tulevastele põlvedele, siis ei saa ta olla ka egalitaarne, vähemalt eeldusel, et tuleviku inimesed on meiega võrdväärsed. Sarnaselt on arutlenud ka Jason Moore, osutades tõsiasjale, et odava tööjõu kõrval on kapitalism kogu aeg kasutanud „odavat loodust“, mis õigupoolest tekitabki kasvu illusiooni. [18] Odav loodus on aga see, mis majanduskasvu käigus kahaneb või hävib: seega on majanduskasvu taga alati hävitustöö, paistku kasvunumbrid pealtnäha kui siledad tahes.
Majanduskasv on mask, mis varjab vanakurja nägu. Paraku on meie ümber nii palju inimesi, kes ei oskagi enam mõelda, et elu ilma majanduskasvuta üldse võimalik oleks. Seda suutmatust võib küll pidada omasüüliseks alaealisuseks või lihtsalt ratsionaalse alge kärbumiseks, aga see on ikkagi tõsi. Ehk peaks selle kontekstuaalse paratamatusega siis vähemasti ajutiselt arvestama? Just sellise käigu on teinud Dieter Helm, kes on säilitanud majanduskasvu idee, kuid lisanud sellele loodusliku kapitali mõiste. Helmi arvates peaks looduslik keskkond olema majanduse kese, mitte ääreala, ja loodusest tulekski mõtelda majanduslikult. „Kui võtta keskkonda loodusliku kapitalina, paigutub ta inimkapitali ja inimtekkelise kapitali kõrvale. Keskkond pole siis enam teisejärguline lisand, vaid ta on majandusega lõimitud. Majanduslik tootmine ühendab loodusliku kapitali muude kapitalivormide ja tööga, andes toodangut, mida me tarbime.“ [19] Niisugune lähenemine eeldab, et majanduslike arvestuste fookuses on varad, mitte aga tarbimine. Seepärast kritiseerib Helm halastamatult sisemajanduse kogutoodangu arvestamist (SKT), mis jätab varad kõrvale ja innustab hoopis võlgu võtma. Kapitali kahanemine muutub sellega nähtamatuks, ja kui tegemist on loodusliku kapitali kahanemisega, muutub nähtamatuks kasvav võlg, mis jääb tulevaste põlvede kanda. „Tulevased põlved pärivad küll võla, aga nende huvisid ei arvestata kuskil, kui välja arvata oletatav majanduskasv, mis peaks tekkima laenamise kaudu.“ [20] SKT väljatõrjumiseks määratleb Helm loodusliku kogukapitali reegli (aggregate natural capital rule), mis nõuab, et loodusliku kapitali tase tervikuna ei tohi langeda. [21] Reegli tugevam versioon eeldab siiski ka seda, et looduslikku kapitali hakatakse kasvatama, hüvitades sellega varasema majandustegevuse tekitatud kahjusid.
Kogukapitali reeglit kehtestades väldib Helm ometi mõtet, et majandus võiks üle minna nullkasvu põhimõttele. „Nullkasv on siiski kiusatus, millele tuleks vastu panna. Kuigi see pakub poliitikale, majandusele ja ühiskonnale alternatiivse mudeli, on sel kaks tõsist puudust, nagu vist kõigil utoopiatel: see ei ole tingimata ihaldusväärne; ja seda ei juhtu kunagi. Paremal juhul on see kõrvalekalle, halvemal juhul aga vabandab tõelisest maailmast hoidumist – selle asemel mõtlevad idee toetajad välja omaenda maailma, kus paratamatult piirataks vabadust, valikut ja ettevõtlikkust.“ [22] Majandusteadlase mure on mõistetav, sest nullkasv näib eeldavat radikaalseid abinõusid ahnuse, kadeduse ja egoismi ohjeldamiseks, mis praegu kehtiva mudeli järgi on ühiskonna kõige tähtsamad liikumapanevad jõud. Nii ongi lihtne kujutleda, et piiramisega minnakse üle piiri ja utoopiast saab düstoopia, mis mineviku painetest ei vabasta, vaid üksnes võimendab neid. Paraku ei arvesta Helm siin aga tõsiasjaga, et neoliberaalses maailmas toimivad juba praegu protsessid, mis ähvardavad meid uue, digitaalse totalitarismiga. Edward Snowdeni paljastused näitavad üksnes selle hiilivat algusjärku. [23] Juba praegu on Lääne ühiskonnas märgata arengut ühe totalitaarse düstoopia vormi poole, mida Peter Frase on nimetanud rentismiks. Rentism tähendab intellektuaalse omandi laienemist paljudele inimtegevuse aladele, mis seni on toiminud vabalt ja iseeneslikult, ilma eraomandiga seotud juriidiliste probleemideta. Frase kirjutab: „Intellektuaalse omandi definitsioon näitab hästi, kui lihtne on „omandi“ mõistet oma tahtmist mööda vormida. Kuigi selle kaitsjad enamasti väidavad, et intellektuaalne omand olevat muude omandiliikidega analoogne, põhineb see tegelikult hoopis teisel printsiibil. … Intellektuaalne omandiõigus ei ole õigupoolest mitte õigus omada üht konkreetset asja, vaid õigus omada mustrit [ pattern ]. See tähendab, et siin ei kaitsta mitte lihtsalt „sinu õigust oma idee koopiale, mis on sinu valduses“, nii nagu omandiõigus kaitseb minu õigust oma kingapaarile või oma majale. Pigem annab see õiguse dikteerida teistele, kuidas nad peavad kasutama neid idee koopiaid, mis on juba nende „omad“.“ [24] Vanasse omandikäsitusse tõlgituna tähendab see, et ostes tassi kohvi, saan ma ühtlasi kaasa rea piiranguid, kuidas ma seda kohvi juua ei tohi. Kuna üleastumine tähendab seaduserikkumist, võivad sel olla rängad tagajärjed, mistõttu kõik kohvijoojad elavad lakkamatus hirmus midagi valesti teha. Selline üleüldine hirm ongi piisav tingimus, et ühiskonna iseloom muutuks. Kuna tänapäeval on võimalik patenteerida ka elusolendite DNA-d, pole raske kujutleda, millised kurjakuulutavad mõõtmed võiks rentism tulevikus võtta. Intellektuaalne omand tähendab, et omatakse mustrit: seega võib inimene sündida DNA-ga, mille teatavad olulised lõigud kuuluvad mõnele multinatsionaalsele korporatsioonile. Kõik nullkasvu puhul oletatavad „piirangud“ paistavad selle kõrval üsna tühised – õigupoolest vabastaksid need meid hoopis paljudest hirmudest, tuleviku õudusunenäost.
Loodusliku kapitali mõiste on aga siiski väga vajalik, sõltumata sellest, kas majanduskasvu ideoloogiat tahetakse päästa või ei. Selle mõiste sissetoomine majanduslikku arvestusse oleks ühtlasi määrava tähtsusega poliitiline samm, sest „odava looduse“ laastamine ongi võtmeline küsimus, mis seob ühelt poolt kapitalismi ja majanduskasvu ning teiselt poolt üleilmset soojenemist ja süsihappegaasi emissiooni. Eitajate jaoks on ju ennekõike tähtis see, kuidas vabastada süüst turumajandus, tehniline progress ja valitsevad võimusuhted. Jaatajate jaoks on aga oluline kliimaõiglus (climate justice), ebavõrdsuse vähendamine ja vajadus jaatada elu väärtust iseeneses. Need kaks poliitilist taotlust on ilmselgelt lepitamatud. Ehk nagu kirjutab Naomi Klein, üks silmapaistvamaid kliimaõigluse aktiviste: „Püüded kliimaohule adekvaatselt vastata jäävad viljatuks, kui selles ei nähta osa palju laiemast maailmavaadete võitlusest, mille käigus tuleb uuesti luua ja leiutada kollektiiv, kogukond, kodanikkond, ühiskond ja ühisvara, pärast aastakümneid kestnud rünnakuid ja mandumist.“ [25] Klein usub, et võitlus kliimaõigluse eest võiks saada tulevikus arengu stiimuliks, mis võiks suure osa inimkonda vaesusest välja aidata: see on „nägemus, mis kasutab kriisi kollektiivselt ära, et sooritada hüpe kuhugi mujale, kus võiks tõtt-öelda olla palju parem kui siin, kus me asume praegu“. [26] Kleini meelest annab see tagasi „julguse avalikult unistada“, mis oli omane varasematele vabastusliikumistele: see tähendab, et „maailmalõpp, nii nagu meie teda tunneme, pole midagi seesugust, millele iga inimene peaks üksipäini vastu astuma“. [27] Jaatajate käitumisjuhis on seega lihtne: kui meil on võimalik midagi teha, siis me teemegi seda. Nii saab „meie“ siin selge kuju ja määratluse. Lahendamata jääb aga see, kas jaatajatele vastanduvad ennekõike eitajad või hoopis tuimus, tardumus ja apaatia, mis takistab olukorra nägemist, mõistmist ja hindamist.
Sellest kõneldes kerkib kohe silme ette „keskmise eestlase“ mõtlik nägu. Ta ei saa aru, kuidas see kõik võiks teda puudutada. Kas see tähendab, et ka tema on milleski süüdi? Või hoopis, et temagi kannatab kellegi teise pärast? Kummale poole ma jään? Kas Eesti on ikka piisavalt tugev, piisavalt rikas, piisavalt tähtis paik, et selliseid probleeme üldse arutama hakata? Kas maailmalõpp on tõesti käimas „meiegi“ jaoks? Või ehk isegi juba toimunud? Need on olulised küsimused. Aga ta peab need vastama ise. Sest nii naljakas kui see ka pole: Eestil on vaja uut ärkamisaega. Vanadega lihtsalt ei ole enam midagi peale hakata. Millal see ärkamisaeg võiks tulla? Varsti.
[1] U. Beck, The Metamorphosis of the World. Cambridge, 2016, lk 43.
[2] Sealsamas, lk 44.
[3] U. Beck, Der kosmopolitische Blick oder: Krieg ist Frieden. Frankfurt am Main, 2004, lk 184–185.
[4] U. Beck, The Metamorphosis of the World, lk 125.
[5] S. Selchow, Die Apokalypse duldet keinen Sachzwang. Ein Gespräch mit Ulrich Beck und Bruno Latour. Frankfurter Allgemeine Zeitung, 15.05.2014.
[6] H. Welzer, Climate Wars: Why People Will Be Killed in the 21st Century. Tlk P. Camiller. Cambridge, 2012, lk 102–103. Vägivallaturu mõiste on pärit Georg Elwertilt, vt G. Elwert, Markets of Violence. Rmt-s: Dynamics of Violence: Processes of Escalation and De-escalation in Violent Group Conflicts. Toim. G. Elwert jt. Berliin, 1999. Kliimasõdade lokaalsetest arengutest annab ülevaate: C. Parenti, Tropic of Chaos: Climate Change and the New Geography of Violence. New York, 2012.
[7] H. Welzer, Climate Wars, lk 29.
[8] B. Latour, Face à Gaïa. Pariis, 2015, lk 248.
[9] Sealsamas, lk 267.
[10] Sealsamas, lk 268–269.
[11] 1 Kr 7:30–31. Vt B. Latour, Face à Gaïa, lk 275.
[12] T. Morton, Hyperobjects: Philosophy and Ecology after the End of the World. Minneapolis; London, 2013, lk 99.
[13] Sealsamas, lk 108.
[14] „What ecological thought must do, then, is unground the human by forcing it back onto the ground.“ Sealsamas, lk 18.
[15] Sealsamas, lk 19.
[16] Sealsamas, lk 21.
[17] R. Read, Green Economics versus Growth Economics. Radical Philosophy, 2015, nr 189, lk 10.
[18] J. W. Moore, Capitalism in the Web of Life: Ecology and the Accumulation of Capital. London, 2015.
[19] D. Helm, Natural Capital: Valuing Our Planet. New Haven; London, 2015, lk 6.
[20] Sealsamas, lk 83.
[21] „The aggregate level of natural capital should not decline.“ Sealsamas, lk 8 ja 63–65.
[22] Sealsamas, lk 37–38.
[23] Vt G. Greenwald, No Place to Hide: Edward Snowden, the NSA and the Surveillance State. London, 2014.
[24] P. Frase, Four Futures: Life After Capitalism. London, 2016, lk 76–77.
[25] N. Klein, This Changes Everything: Capitalism vs. the Climate. New York, 2014, lk 460.
[26] Sealsamas, lk 7.
[27] Sealsamas, lk 461–462.
Vikerkaar.ee | Hasso Krull. Varsti | https://kultuur.err.ee/611265/hasso-krull-varsti | Artikkel Vikerkaare maailmalõpu-erist, numbrist 7-8, 2017. |
Hukkunute number oleks praegusest 50 korda suurem ning suurim kannataja oleks Lõuna-Euroopa, vahendas BBC ajakirjas The Lancet Planetary Health avaldatud teadlaste uurimistööd.
Teadlased tuginevad oma ennustuses senistele looduskatastroofidele perioodil 1981-2010. Teadustöö analüüsisis kuuma- ja külmalainetest, maastikutulekahjudest, põuast, üleujutustest ja tormidest tingitud ohte.
Kui inimkond ei suuda kliimasoojenemise tempot aeglustada, põhjustab ekstreemne ilm perioodil 2071-2100 igal aastal umbes 152 000 surmajuhtu. Viimasel neljakümnel aastal on see näitaja olnud keskmiselt 3000 ringis. | Teadlaste ennustus: sajandi lõpus nõuab ilmastik 150 000 inimelu aastas | https://www.err.ee/611282/teadlaste-ennustus-sajandi-lopus-nouab-ilmastik-150-000-inimelu-aastas | Ekstreemsed ilmaolud võivad aastaks 2100 nõuda igal aastal kuni 150 000 inimelu, kui kliimasoojenemise vastu midagi ette ei võeta, ennustavad teadlased. |
Viis aastat tagasi samal staadionil olümpiavõitjaks kroonitud ning neli aastat enne seda Pekingis hõbedale tulnud ameeriklanna Jennifer Suhr ei alistanud algkõrgust 4.55 ja peab lõppvõistlust kõrvalt vaatama.
Finalistid:
Ekaterini Stefanidi GRE 4.60
Sandi Morris USA 4.55
Robeilys Peinado VEN 4.55
Lisa Ryzih GER 4.55
Alysha Newman CAN 4.55
Yarisley Silva CUB 4.55
Nicole Büchler SUI 4.55
Angelica Bengtsson SWE 4.55
Olga Mullina ANA 4.55
Anicka Newell CAN 4.50
Holly Bradshaw GBR 4.50
Eliza McCartney NZL 4.50 | Naiste teivashüppes oli üks kvalifikatsiooninormi alistaja | https://sport.err.ee/611284/naiste-teivashuppes-oli-uks-kvalifikatsiooninormi-alistaja | Londonis toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel sai naiste teivashüppe kvalifikatsioonis ainsana normist 4.60 jagu kreeklanna Ekaterini Stefanidi. |
Bellis kohtub poolfinaalis kaasmaalanna Coco Vandeweghega (WTA 24.), kes sai kaheksa parema hulgas 6:2, 6:3 jagu venelannast Anastassia Pavljutšenkovast (WTA 18.).
Teise poolfinaalpaari moodustavad esimese asetusega hispaanlanna Garbine Muguruza (WTA 4.) ja ameeriklanna Madison Keys (WTA 21.). Muguruza oli veerandfinaalis 6:1, 6:3 üle Horvaatia esindajast Ana Konjuhist (WTA 20.) ning Keys ukrainlannast Lesia Tšurenkost (WTA 32.) 6:4, 6:3. | Kvitova suutis 18-aastase ameeriklanna vastu võita vaid kaks geimi | https://sport.err.ee/611280/kvitova-suutis-18-aastase-ameeriklanna-vastu-voita-vaid-kaks-geimi | USA-s Stanfordis toimuval WTA tenniseturniiril kaotas tšehhitar Petra Kvitova (WTA 14.) veerandfinaalis 18-aastasele ameeriklannale Catherine Cartan Bellisele (WTA 44.) 2:6, 0:6. |
Festivali eriprojekti „Teine suur, teine väike" raames annavad Linnad esmakordselt ühise täispika kontserdi.
Programmijuhi Raul Ukareda sõnul on seekordse Augustibluusi programm läbi aegade kaalukaim. Kokku on esinejaid 30.
Festival lõpeb homme Eesti meeste Carlos Ukareda ja Andres Estna kontserdiga Soffas.
Tänane kava:
Haapsalu Kultuurikeskus (Posti 3)
12.00 Workshop: NATHAN JAMES (USA)
Haapsalu Kuursaal (Promenaadi 1)
12.00 EMIL RUTIKU VIKTORIIN (EST)
01.00 ORELIPOISS JAAN PEHK (EST)
Rannarootsi Selveri lava (Rannarootsi tee 1)
13.00 CARLOS UKAREDA & ANDRES ESTNA (EST)
Africa Pubi terrass (Tallinna mnt 1)
13.00 CROSSWOOD (EST)
14.00 PÄRNU BLUESIKLUBI BÄND (EST)
Rootsituru kohvik (Karja 3)
13.00 LARS LEMBERG & LOS RESONATORS (FIN))
15.30 TOMAHAWCK BROTHERS (EST)
Haapsalu raudteejaam (Raudtee 2)
14.00 TINY LEGS TIM (BEL)
15.00 MICKE BJÖRKLÖF & VILLE LEPPANEN (FIN)
16.00 TAMMEPÕLD, ROOTS, TEREP (EST)
Pealava / main stage @ Piiskopilinnus (Lossiplatsi 3)
17.00 LEPATRIINU (EST)
18.00 IVAN BLUES & FRIENDS (UKR)
19.00 THE RIDE (FRA)
20.00 LACHY DOLEY (AUS)
21.15 ROBERT JA IVO LINNA ,,TEINE VÄIKE, TEINE SUUR” (EST)
22.30 ERIC GALES (USA)
Club 56 Blues @ Haapsalu Kultuurikeskus (Posti 3)
01.00 MISS VELVET & THE BLUE WOLF (USA)
01.45 JAM SESSION (EST) | Täna Augustibluusil: Robert ja Ivo Linna, Eric Gales jt | https://menu.err.ee/611269/tana-augustibluusil-robert-ja-ivo-linna-eric-gales-jt | Täna jätkub Haapsalus eile alanud 24. Augustibluus. Tänastest tipphetkedest võib välja tuua teise peaesineja eileõhtuse Duke Robillardi kõrval: USA bluusiveteran Eric Gales. Kodumaistest muusikutest astuvad teiste seas üles isa ja poeg: Ivo ja Robert Linna. |
Avalduses tuletavad erakonnajuhid meelde, et Keskerakond on Tallinnas pälvinud enamiku valijate usalduse neljal järjestikkusel korral ning absoluutne võit valimistel on andnud võimaluse luua tasuta ühistransport, toetada eakaid ja noori, käivitada munitsipaalehituse programm ning pakkuda linna poolt enam tuge abivajajatele.
Avalduses rõhutavad erakonnajuhid, et see poliitika saab jätkuda vaid Keskerakonna poolt hääletades ja erakonnas kandideerides.
"Seetõttu on arusaadav, et meie konkurendid vaid tervitavad valimisliite, mis valimistulemust neile rõõmupakkuvamaks võib muuta," seisab avalduses.
"Valimised ei ole pelgalt rahulolematute loendus. 15. oktoobril valitakse poliitiline jõud, kellele tehakse ülesandeks konkreetsete probleemide lahendamine. Selles valguses ei saa ega tohi ükski kultus asendada konkreetset ja läbimõeldud tegevuskava."
Avaldusele kirjutasid alla:
Jüri Ratas – Keskerakonna esimees
Mihhail Korb – Kesklinna piirkonna esimees
Maria Jufereva – Lasnamäe piirkonna aseesimees
Mihhail Kõlvart – Põhja-Tallinna piirkonna esimees
Juhan Hindov – Haabersti piirkonna esimees
Andrei Novikov – Kristiine piirkonna esimees
Eha Võrk – Mustamäe piirkonna esimees
Tiit Terik – Nõmme piirkonna esimees
Enno Tamm – Pirita piirkonna esimees
Värner Lootsmann – Harjumaa piirkonna esimees
Ants Vahtras – Hiiumaa piirkonna esimees
Eevi Paasmäe – Ida-Virumaa piirkonna esimees
Valeri Korb – Kohtla-Järve piirkonna esimees
Yana Toom – Narva piirkonna esimees
Andres Vään – Jõgevamaa piirkonna esimees
Kersti Sarapuu – Järvamaa piirkonna esimees
Jaanus Karilaid – Läänemaa piirkonna esimees
Toomas Väinaste – Lääne-Virumaa piirkonna aseesimees
Tarmo Tamm – Põlvamaa piirkonna esimees
Marko Šorin – Pärnumaa piirkonna esimees
Kadri Simson – Pärnu piirkonna esimees
Mailis Reps – Raplamaa piirkonna esimees
Mihkel Undrest – Saaremaa piirkonna esimees
Peeter Ernits – Tartumaa piirkonna esimees
Aadu Must – Tartu piirkonna esimees
Alar Nääme – Valgamaa piirkonna esimees | Keskerakonna piirkonnajuhid: kultus ei saa asendada läbimõeldud tegevuskava | https://www.err.ee/611275/keskerakonna-piirkonnajuhid-kultus-ei-saa-asendada-labimoeldud-tegevuskava | Keskerakonna esimees Jüri Ratas ja kümned partei piirkonnajuhid tegid erakonnakaaslastele ja valijatele ühisavalduse, milles sooviatavad valimisliite vältida. |
U-18 vanuseklassi sportlased selgitavad Baltimaade parimad välja järgmistel aladel: 100 m, 200 m, 400 m, 800 m, 1500 m ja 3000 m jooksus; 100 m/110 m ning 400 m tõkkejooksus; 2000 m takistusjooks; kaugus-, kolmik-, kõrgus-, ja teivashüppes; kuulitõukes, vasaraheites, odaviskes ja kettaheites ning 4x100 ja 4x400 m teatejooksus. | U-18 Balti meistrid selgitatakse Valmieras | https://sport.err.ee/611196/u-18-balti-meistrid-selgitatakse-valmieras | 5.-6. augustini toimuvad Lätis Valmieras U-18 vanuseklassi Balti kergejõustikumeistrivõistlused. |
„Mul oli tunne, et kes seda Black Velvetit ikka mäletab, kuid siiamaani on läinud kõik vastupidi,“ nentis Liiv.
Pigem on Black Velveti publik uue põlvkonna võrra täienenud. "Meieealised on nende lugudega üles kasvanud ja käivad endiselt meie kontsertidel ning mõningatel juhtudel õpetavad oma lastele ka laulud selgeks, sest muidu ma ei oskaks seletada seda fenomeni, et noored lapsed laulavad tihtilugu lava ees laule kaasa – nad ei peaks meist mitte midagi teadma,“ üllatus Lauri Liiv, pidades eriti silmas nende võimsaimat hitti "17". | Lauri Liiv: arvasin, et meid loobitakse tomatitega | https://menu.err.ee/611264/lauri-liiv-arvasin-et-meid-loobitakse-tomatitega | Taaskogunenud Black Velveti laulja Lauri Liiv meenutab, et kui Black Velvet mõni aasta tagasi taas lavale tuli, oli ta kindel, et avantüür lõppeb läbikukkumisega. „Olin veendunud, et keegi ei tule meid kuulama ja need, kes ka tulevad, loobivad meid tomatitega,“ ütles ta Õhtulehe Saundile. |
Kui väita Sam Raimi „Ämblikmehe“ 1 moel, et suure võimuga kaasneb ka suur vastutus, siis võib ka öelda, et suure teadmispagasiga kaasneb suur väsimus – vähemalt filmikriitika puhul.
Meediamaastik muutub kiiresti ja suure tõenäosusega jäädavalt. Pauline Kaelid ja Roger Ebertid tunduvad kuuluvat minevikku, tõrjutud eemale digiteadlikest blogijatest ja mikroarvamuskujundajatest, kes säutsuvad uuematest Hollywoodi väljalasetest teemaviidete ja junniemotikonide abil. Kuigi jah, see viimane ongi olnud puuduolev element Pasolini filmide puhtteoreetiline analüüsist.
Vaatame tõele näkku: filmikriitika kultuuriline tähtsus, prestiižist rääkimata, hakkas hajuma umbes siis, kui Harry Knowlesil tuli pähe mõte teha algust oma veebilehega 2 ja stuudiod hakkasid eelistama kergesti vaimustuvaid fänne karastatud kirjutajatele.
Uut tüüpi filmikirjutisi iseloomustab suhtumine: „kui film pole veel esilinastunud, kohtleme seda, kui kõigi aegade parimat linateost“. Ja me ei hakka isegi rääkima staariintervjuudest, mille ainsaks ülesandeks tundub olevat lasta ilusatel inimestel ikka ja jälle üle kinnitada, kuivõrd suurepärane oli kogu selle filmi tegemise kogemus ja kui kenad olid kõik kaasnäitlejad. Mõni ime, et kriitikud hakkasid üle jala laskma.
Animasarja „Kriitik“ („The Critic“, 1994-1995) peaosaline, filmikriitik Jay Sherman (Jon Lovitz) on pidevalt sunnitud arvustama filme, mis talle ei meeldi.
Kaader filmist
Kriitikutel on ükskõik …
Digirevolutsioonil, nagu kõigil inimkonnale teada revolutsioonidel, on olnud oma head ja halvad küljed. Mõnel juhul sai plussist miinus – huvitav pööre, mis passib imehästi filmikunsti konteksti. Kui filmitegemine muutus märksa lihtsamaks, hakati tegema palju rohkem halbu filme. Täname sind tõesti väga, „Blairi nõiaprojekt“. 3
Ütlen nüüd siis otse: filme on liiga palju. Ja enne kui keegi hakkab jaurama, et see on sama, kui öelda keiser Joseph II kombel Mozarti kohta „liiga palju noote“, 4 võtame ette iganädalase uute kinofilmide kava või mõne festivali programmi. Isegi selleks, et nibin-nabin kõigega kursis olla, peaks kogu aeg kinos istuma, minimaalsete lõunapauside ja vetsupeatustega. Mis ongi põhjuseks, miks inimestel on pigem täiesti ükskõik. Ja miks ei peakski olema, kui iga nurga tagant paistab seitse uut filmi.
Tean kriitikuid, kes on jõudnud selleni, et neil ei hakka igav mitte filmi vaadates, vaid juba ENNE seda. Üks kogenud filmikriitik, kes reisib pidevalt ühelt festivalilt teisele, jääb iga kord magama kohe pärast algustiitreid – teooria, millele leidsin isiklikult kinnituse, kui ma parema meelelahutuse puudusel Cannes’is teda jälgima hakkasin. See tukkumiskomme ei takista teda loomulikult kirjutamast igapäevaseid ülevaateid ja tegemast süvaintervjuusid: kõike seda võimaldab internet kogu oma ilus. „Kel magada, kel valvata – eks nii kõik ilmas käi” pomises Hamlet tükk aega tagasi. Ju tal oli ikka õigus.
… aga neile läheb väga korda teiste arvamus
Mõne arvates on uus tehnoloogia teinud inimesed laisemaks. Nii see on. Pärast igat linastust, kui filmilt on eemaldatud pressikeeld, hakkavad isegi endast kõige paremal arvamusel olevad ajakirjanikud puurima Variety või Hollywood Reporteri arvustusi oma kiiresti kokkuklopsitud arvamuse sõnastamiseks. Mõni muudab pisut algmaterjali, mõni ei vaevu sedagi tegema. Milline lugeja võiks Türgis seda Google Translate’i abil kontrollima hakata?
Jah, seda juhtub tõesti. Ja asi läheb meelelahutuslikuks siis, kui kellegi süütud eksimused või kirjavead hakkavad korduma väljaannetes üle kogu maailma. Huvitav küll, et selline häbitu käitumine ei piirdu ainult nende kordadega, kui linastus on kinos kas tervikuna või osaliselt maha magatud.
Ei maksa segadusse sattuda lõputust debatist „Dunkirki“ ümber. Tänapäeva filmikriitikutele ei meeldi massist erineda, vähemalt mitte palju. Mistõttu enamik neist kontrollib enne üle ametliku konsensuse ja kirjutab alles seejärel oma arvustuse. Sest kes siis soovib mutta tampida filmi, mida juba peetakse meistriteoseks või kirjutada midagi positiivset ilmse läbikukkumise kohta. „See jätab ebaprofessionaalse mulje,“ tunnistas üks mu kolleeg täie tõsidusega, kui temalt küsiti, miks ta peaks, taeva pärast, lugema kellegi teise teksti enne enda omaga pealehakkamist. Plagiaat siis vist ebaprofessionaalset muljet ei jäta.
„Lukustage kriitik kinnisesse ruumi koos filmiga, mida keegi näinud ei ole ja tal pole aimugi, mis sellega peale hakata. Sest erinevalt eeldusest pole tal isiklikku maitset ega arvamust, sest seisukoht pannakse kokku status quo põhjal. Keegi neist pole nii julge, et öelda: mulle see meeldib, kui see ei lähe kokku üldise arvamusega,“ ütles Alex Proyas ühes tiraadis, mille oli esile kutsunud tema viimase filmi „Egiptuse jumalad“ 5 üleüldine tümitamine. Pidage seda meeles – täna loetud arvamused on juba eile välja öeldud. Või on keegi need kinni maksnud.
Nad tahavad levitajatele külje alla pugeda
Oo jaa – suurt osa tänapäeval ilmuvatest arvustustest mõjutavad levitajad. See praktika varieerub riigiti ja mitte kõik väljaanded pole langenud veel selle ohvriks, aga nende protsent on juba kaalukas. Üldine arusaam on selline: kui levitaja on ostnud reklaamipinda, olgu arvustus positiivne. Ja oi kuidas sellest reeglist ka kinni hoitakse.
Minu mahategevaid arvustusi on levitaja palvel maha võetud, neist on jäänud vaid õhkõrn rajake internetti.
Mul on palutud leida „häid külgi“ filmides, mis mulle ei meeldinud, et neid seejärel saaks juba valmis arvustusele külge kleepida.
Mult on küsitud, kas antud tärne saaks paremaks muuta, sest „keegi ei loe niikuinii tervet arvustust“ ja turustamiseks kõlbab ainult neljatärnine hinne.
Mul on palutud kirjutada kiitev arvustus filmidele, mida ma ei olnud veel näinud.
Või siis, väga stiilselt, avaldati mu keskpärase hinnanguga „Julieta“ 6 arvustus kogu aupaistes, välja arvatud … mõned laused. Nimelt negatiivse sisuga. See sandistatud artikkel oli tükk aega kõigile vaatamiseks väljas, kuni ma seda täiesti juhuslikult ühel päeval märkasin ja loomulikult pahaseks sain. Ometi jätkasin sellele saidile kaastöö tegemist, kuni see umbes aasta hiljem kõrvad pea alla pani.
Selline ülearune kontroll ulatub aga arvustustest märksa kaugemale. Siis, kui levitajad jagavad välja kohti suurtele intervjuudele, tähendab nende filmide regulaarne kritiseerimine lihtsalt seda, et järgmiste filmide staare enam intervjueerida ei õnnestugi. Seetõttu on tihti palju lihtsam hoiduda üldse filmi arvustamisest ja eelistada mõnd juba mainitud ohutut vahukirjutist või piirduda vaid nende filmidega, mis meeldivad. Ja mis sellises tegevuses siis huvitavat on.
Nad vaatavad liiga palju filme …
Sellel on oma põhjus, miks pressilinastustel välja vilistatud filmidele võib seejärel osaks saada suurepärane esilinastus püstijalu ovatsiooni ja muu sellisega. Tihti väljendab publik pärast filmi nägemist arusaamatust selle üle, mida kriitik üldse mõtles või mida nägi, sest film tundus igati korralik. Tundub, et selle töö õigesti tegemiseks tuleb vahel unustada kõik eelteadmised. Muidu on jälle käes õnnetu olukord, kus pidevad filmivaatajad annavad nõu neile, kes üldse kinos ei käi. Nii see on. Kui suurem kogemuse- ja teadmisepagas võib oma töös aidata mõnd arsti, on filmikriitika puhul asi keerulisem. Kas järjest suurema arvu filmide vaatamine tagab parema arusaamise sellest, mis on üldse filminduse mõte? Võib-olla. Aga see väsitab ka hirmsat moodi ära ja muudab märksa küünilisemaks, kui vanus seda lubab.
Olen alati mõelnud, et artiklis filmi nimetamine „klišeelikuks“ on pisut mõttetu. See, mis on klišeelik inimesele, kes neelab (või magab maha) viis filmi päevas, ei ole seda teisele, kes vaatab ühe filmi kuus või lausa aastas. Seetõttu ongi kriitikule tervislik külastada aeg-ajalt pressilinastuste asemel tavalinastusi, ja mitte ainult selleks, et popkorni hinna peale kulme kergitada. Ühtäkki tunduvad pressilinastusel naerupahvakaid põhjustanud stseenid täiesti toimivat. Kõige etteaimatavamad süžeekäigud saavad üllatusrikka ahhetuse osaliseks ja sajast paremast filmist varastatud dialoogiridadest piisab, et paar pisarat välja meelitada.
Just sellisel hetkel tunneb kriitik end maailmas täiesti üleliigsena.
… või mitte piisavalt
Pärast aastaid ja aastaid tehtud tööd otsustab mõni kriitik, et on juba kõike näinuna väikese puhkuse ära teeninud. Näide? Kunagi olid ajad, mil ajakirjanik pidi mõne filmitegija intervjueerimiseks olema tuttav tema loominguga ning – mõelge vaid! – tema filme enne kohtumist ka vaatama. Nüüd piisab enamasti pressikausta sirvimisest ja kiirest surfimisest IMDb’s. Kahju küll, kui seda liiga kiiresti tehakse, nagu selgus ühel hiljutisel ümarlauaintervjuul, kus kriitik muudkui aga küsis filmide kohta, millega näitlejal mitte midagi pistmist polnud. Teemast loobumise ja laua alla pugemise asemel tagus ta aga rauda edasi, kuni tuli aeg näidata näitlejale võidukalt ta enda kodulehte. Kahjuks oli lehekülg vale, nagu ka nime kirjapilt: kriitiku detailsema uuringu objektiks oli internetis sattunud hoopis üks operaator. Nalja puändina oli see veel ka mustanahaline. Erinevalt lumivalgest näitekunstnikust.
Muidugi, eks me ole kõik üle koormatud ja püüame võtta vastu rohkem tööotsi väiksema tasu eest. Kodutöö tegemata jätmine ja huvipuudus on aga selgelt tunda artiklist, kus keskendutakse rohkem kumule ja lobale kui kellegi loomingule. Tundub, nagu püüaks oma tulevikus ebakindel kriitikkond endale jala peale lasta. Veel mõni aasta ja me hakkame oma pead sihtima.
Gene Siskel ütles kord, et viisakas kolmetärniarvustus on filmikriitika surm. Sellele võiks surma põhjusena lisada ka meediamaastikul toimunud muutuse, mis ei teinud igaühest filmikriitikut, nagu lubatud, vaid korrumpeeris hoopis olemasolevad.
Aga miks ikkagi tehakse tööd, mille miinused kaaluvad üles plussid, eriti tänapäeval? Lihtsalt sellepärast, et meeldib. Kogu virisemist kõrvale jättes: mulle küll meeldib. Aga kas ma võin iga päev nähtu põhjal eeldada, et inimesed mind usaldavad? See on juba täiesti teine asi.
Õiendus: see tekst on isikliku arvamuse väljendus. Kindlasti on veel kriitikuid, kes on väga toredad inimesed ega maga linastustel. Mitte kunagi. Loodame ühel päeval kohtuda ja magusaid sõnu vahetada.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Spider Man“, Sam Raimi, 2002–2007.
2 Harry Knowles on USA filmikriitik, kellel on filmikriitika lehekülg Ain’t It Cool News (aintitcool.com).
3 „The Blair Witch Project“, Daniel Myrick ja Eduardo Sanchez, 1999.
4 „Amadeus“, Miloš Forman, 1984.
5 „The Gods of Egypt“, Alex Proyas, 2016.
6 „Julieta“, Pedro Almodóvar, 2016.
Sirp.ee | Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära) | https://kultuur.err.ee/611261/ara-usalda-filmikriitikuid-vahemalt-mitte-ulemaara | Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha. |
Soome pöördus tagasi kell 23.45 Helsingist Tallinna suunas startinud lennuk. Tallinna lennujaama pressiesindaja Priit Koff ütles Postimehele, et Finnairi lennuk keeras enne Tallinnasse jõudmist otsa ringi ja lendas Helsingisse tagasi. Seal paigutati reisijad teise lennukisse ja toodi Tallinnasse.
"Finnairi ametlik põhjendus oli, et lennukil oli tehniline rike," täpsemalt saavad nad kommenteerida ise,» lausus Koff.
Lennuki pardal olnud Postimehe lugeja rääkis, et lennuk läbi äikesepilve laskudes välguga pihta ning ta nägi seda oma silmaga. Selle tulemusena lakkas väidetavalt üks mootoritest töötamast. | Finnairi Helsingi-Tallinna lennuk pöördus Eesti kohalt Soome tagasi | https://www.err.ee/611267/finnairi-helsingi-tallinna-lennuk-poordus-eesti-kohalt-soome-tagasi | Finnairi Helsingi-Tallinna liinilennuk pöördus täna öösel tehnilise rikke tõttu Soome tagasi, väidetavalt sai lennuk välgutabamuse. |
37-aastast iirlast ootab ATK peatreenerina ees mehe kunagine klubikaaslane Tottenham Hotspurist Teddy Sheringham, kes määrati ametisse käesoleva aasta juulis.
Keane lõi Inglismaa kõrgliigas Coventry City, Leeds Unitedi, Wolverhampton Wanderersi, Liverpooli ja Tottenhami eest kokku 126 väravat. Iirimaa koondise särgis tegi mees 146 kohtumises skoori 68 korral. | Endine Iirimaa koondise kapten jätkab karjääri India meisterklubis | https://sport.err.ee/611201/endine-iirimaa-koondise-kapten-jatkab-karjaari-india-meisterklubis | Endine Iirimaa jalgpallikoondise kapten ja ründaja Robbie Keane liitus India meistri ATK Kolkataga. |
Lavastus esietendus mullu augustis ja pälvinuna publiku palava poolehoiu, tuleb tänavu taas mängimisele. Lavastuses mängib Tomi südamerahu rööviva koolitüdruk Becky rolli Jaune Kimmel (Rakvere Teater). Tema sõnul on lavastus üks väga siiras ja puhas sõbra hoidmise ja mõistmise lugu.
„Südamlik kogum, õpetus ja äratundmine sellest, mis asi on sõprus. Ja võib-olla osadele inimestele isegi meeldetuletus,” iseloomustas Kimmel lavastust. „Kui vanematele vaatajatele on Tom Sawyeri lood klassika, siis nooremat publikut paelub tegelaste avastamis- ja mängurõõm. See lugu on nii lastele kui täiskasvanutele universaalselt arusaadav.”
Nimiosa mängib Silver Kaljula (Must Kast), Indiaani Joe`na astub üles Karol Kuntsel (Vanemuine) ja tädi Polly rollis on Anne Veesaar. Äsja saabus pikemalt reisilt tagasi Huckleberry Finni osatäitja Kaarel Targo (Must Kast), keda muusikalisõbrad on näinud kandvates rollides Vanemuise muusikalis „Mamma Mia!” ja Estonia muusikalis „Karlsson katuselt”.
Laulud kõlavad ka „Tom Sawyeri seiklustes” ning need on spetsiaalselt lavastuse jaoks kirjutanud Inga ja Toomas Lunge. Näitemängu lavastaja on Peep Maasik, koreograaf Jaanika Tammaru ja kunstnik Birgit Landberg. | Tom Sawyer hakkab jälle Tartus seiklema | https://menu.err.ee/611166/tom-sawyer-hakkab-jalle-tartus-seiklema | 10. augustil algab muusikalise koguperelavastuse „Tom Sawyeri seiklused” mängusessioon, kus publik saab augustis Tartu Seikluspargis kaheksal etendusel kaasa elada Tomi, Becky, Finni ja teiste pöörastele seiklustele. |
Praegu tegutseb hoones Saare maavalitsus, mis seoses maavalitsuste reformiga 1. jaanuarist oma tegevuse lõpetab.
"Me sooviks sellest teha Saaremaa valla esindushoone, kuhu tuleks siis kabinet vallavanemale linnapea ülesannetes ja mitmeid teisi kabinette," ütles Kuressaare linnapea ja omavalitsusliidu esimees Madis Kallas BNS-ile. "Kuna juhtimine koondub Kuressaarde, siis ametkond oluliselt suureneb ja tekib vajadus täiendava büroopinna jaoks."
Enamik 2000-ruutmeetrisest Lossi tänav 1 asuvast hoonestusest on Saare maavalitsuse kasutuses, lisaks on rentnikeks Saaremaa omavalitsuste liit, rahvusringhäälingu (ERR) korrespondendipunkt, Saaremaa Arenduskeskus ja Benu apteek. Pärast Saare maavalitsuse tegevuse lõpetamist jääb umbes kaks kolmandikku hoonest vakantseks.
Praegune hoone valdaja RKAS on esitanud hoone kasutajatele järgmiseks aastaks üüriteatise, mille kohaselt tõuseb üürihind mitmekordseks. Koos lisakuludega on Saaremaa omavalitsuste liidu üüri suuruseks koos lisakuludega kavandatud 11,2 eurot ruutmeetri eest kuus, mida oleks kolm korda enam võrreldes praegu makstavaga.
"Kui hoone Saaremaa vallale eraldatakse, siis plaaniksime kolida järgmine suvi. Mis ametkonnad ja mis töökohad maavalitsuse hoones olla võiks, seda otsustaks pigem siis järgmise aasta alguses," ütles Kallas. "Maavalitsuse hoone pole väga hea ligipääsetavusega näiteks ratastooliga inimestele, seetõttu sotsiaalvaldkonda sinna planeeritud pole, aga nende asjade üle on liiga vara spekuleerida."
Saaremaa omavalitsuste liit on varasemalt teinud ettepaneku RKAS-ile ja riigihalduse ministrile, et Saare maavalitsuse hoone antaks tulevasele Saaremaa vallale.
Saaremaa vald moodustatakse Pöide valla, Kuressaare linna, Lääne-Saare valla, Orissaare valla, Pihtla valla, Valjala valla, Salme valla, Kihelkonna valla, Laimjala valla, Mustjala valla, Torgu valla ja Leisi valla liitmisel. Valla keskus on Kuressaare linnas, Pöide valla maa-alal ja piires moodustatakse osavald koos osavallakoguga. Ühinevate haldusüksuste rahvaarv 2017. aasta 1. jaanuari seisuga kokku on rahvastikuregistri andmetel 32 007. | Saare omavalitsused tahavad maavalitsuse hoonet endale | https://www.err.ee/611260/saare-omavalitsused-tahavad-maavalitsuse-hoonet-endale | Saaremaa omavalitsuste liit pöördus peaministri poole sooviga anda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) omanduses olev Saaremaa maavalitsuse hoone Saaremaa vallale. |
Meteoroloogide sõnul on nii kõrged temperatuurid seotud Aafrikast saabunud kuumalainega.
Kuuma käes vaevlevad Itaalia, Šveits, Ungari, Poola, Rumeenia, Bosnia, Horvaatia ja Serbia. Erakordse kuuma käes on ka Hispaania ja Prantsusmaa.
Tervisele ohtlikult kõrge õhutemperatuur registreeriti 26 Itaalia linnas. Ilma jahenemist ei ole oodata enne esmaspäeva. | Üheteistkümnes Euroopa riigis tõusis õhutemperatuur üle 40 kraadi | https://www.err.ee/611259/uheteistkumnes-euroopa-riigis-tousis-ohutemperatuur-ule-40-kraadi | Üheteistkümnes Euroopa riigis tõusis õhutemperatuur üle 40 kraadi, mitmes piirkonnas aga kuni 47 kraadini, kirjutas ajaleht Guardian. |
VAATA UUESTI | FCI Tallinn - Nõmme Kalju täispikkuses | https://sport.err.ee/611253/vaata-uuesti-fci-tallinn-nomme-kalju-taispikkuses | Jalgpalli Premium liiga 22. vooru telekohtumises läksid vastamisi FCI Tallinn ja Nõmme Kalju. |
|
Paari viimase aasta jooksul räägitakse Eesti teadusest ja selle rahastamisest palju rohkem kui kümmekond aastat tagasi. Peamisteks rääkijateks on küpsed teadlased ja noorteadlased – teaduse tegijad – ja kõik nad on silmnähtavalt rahulolematud.
Ainsad, kes teadusest kuigi palju ei räägi on riik, riigikogulased, seaduseandjad ja teised institutsioonid, kes peaksid olema see teaduse saaja-pool ja olema seega huvitatud astuma teadlastega diskussiooni ning üritama nende probleeme leevendada ja ehk lahendadagi.
Soovitame mõnel IT-inimesel töötada läbi riigikogu istungite viimase viie aasta stenogrammid ja analüüsida sõnade ’teadus’ ja/või ’teadlane’ esinemissagedust. Ennustame, et neid sõnu kohtab märkimisväärselt harva ja seetõttu pole ka ime, et teaduse rahastamine ei kipu jõudma üle 0,8 protsendi SKPst.
Kõik toimib ju niigi hästi: meil on tublid teadlased, kes saavad keskmisest rohkem Euroopa Liidu grante, kellest piisavalt suurt hulka tsiteeritakse pea samapalju kui nende rikaste riikide saatusekaaslasi, ent kelle teadusartiklid on tehtud märksa väiksema raha eest – ju siis ajutöö protsent artiklis on suurem kui aparaatide-tarvikute osa.
Siiski on praegu teadus ja teadlased Eesti ühiskonna argielus suuresti nähtamatud.
Nii nagu on paljulapselises peres nähtamatu see laps, kes käib kenasti koolis ja kellega ei pea koos õppima ja kes ka muidu probleeme ei tekita. Küll aga tegeldakse probleemsete lastega – käiakse lastevanemate koosolekul, õpitakse koos ja aidatakse järele.
Teadlaste ja teaduse nähtamatust kinnitab meediakajastus: vaadake „Aktuaalse kaamera“ (AK) uudiseid ja näete, et haruharva ületab mõni teadussaavutus uudisekünnise või siis kulgeb tagasihoidlikult alumises uudisteribas.
Isegi eesti teaduspreemiate kätteandmise päeval jätkus meie mäletamist mööda AK eetrit vaid teaduse elutööpreemiatele. Selles kontekstis on lausa võõrastav-üllatav kuulda, kuidas Eesti EL-i eesistujana rõhutab, et „... Teadusvaldkonna inimesed on tõestanud ja teavad, et teaduse mõju ühiskonnale ja majandusele on suur “ ja „... Teadusvaldkonnas seisame eesistumise ajal selle eest, et teaduse tähtsus ühiskonna ja majanduse edendamisel Euroopa Liidus kasvaks...“
Paneme teadusarengule pidurit – äkki ei juhtugi midagi erilist?
Soovitame teha lugejal mõttelise katse või siis, juhul kui fantaasiat napib, reaalse katse – kuidas on elu ilma elektrita näiteks kolme päeva jooksul. Siis saate aru, mis asjad teie majapidamises ja elus-olus kõik elektriga töötavad ja mis jamad juhtuvad, kui nad ei tööta.
Teadusega on sama moodi. Esmapilgul on ju tunne, et kõik ju toimib – sõidame auto, bussi ja rongiga ja üha mugavamalt, pintseldame kogu perega nutiseadmetes, vaatame ette ja taha oma lemmiksaateid ja filme, olles ise kasvõi seenemetsas. Kõige selle taga on teadus.
Teadus on autovärvi, telekaekraani ja auto aku sees, kreemipurgis, hambapastas, teie apteegikapis, teie perearsti kabinetis, haiglast rääkimata.
Seega, kui teadust ja teadlasi piisavalt kaua ignoneerida, siis maksab see ühiskonnale väga valusalt kätte. Teaduse taga on teadlased. Teadlaste tegemised pidavat tooma ühiskonnale tagasi kesmiselt 11 eurot sisse pandud 1 euro kohta. See on väga suur kasumlikkus.
Teadus algab innovatiivsest ajust – seega inimesest ehk teadlasest. Teadlane küpseb küllaltki kaua: 12 aastat kooli, siis 3+2 aastat ülikooli ja siis 4–5 aastat doktorantuuri. Ja siis 2–4 aastat järeldoktorantuuri.
Lugege kokku need õpi- ja õpipoisi aastad ja peaks olema selge, et teadlane, kes on selle tee valinud, ei peaks leidma end lõpuks tupikust ja avastama, et ühiskonnal ei ole teda vaja. Äkki on siiski vaja, aga Eesti riik ei oska veel teadust piisavalt väärtustada ja doktorikraadiga inimeste oskusi ja teadmisi riigi jõukuseks pöörata?
Kui palju on doktorikraadiga inimesi meie riigi oluliste küsimuste otsustajate seas: riigikogus, ministeeriumides, ettevõtete nõukogudes? Seega on aeg küsida: milleks see doktorikraad? Parafraseerides hiljutisi avalikke arutelusid tipp-otsustajate keeleoskuse kohta lisame samalaadse küsimuse: milleks see võõrkeele oskus?
Doktorikraad – kellele ja milleks?
Praegused doktorandid ja noorteadlased on tulevase teaduspõhise Eesti alus. Aastatel 2012–2016 on doktorikraadi kaitsnud aastas umbes 200 inimest. Kui doktoriõppe lõpetanute arv on olnud pigem tõusutrendis, siis doktoriõppesse vastuvõetavate ja seal õppijate arv on langenud vastavalt 9 protsenti ja 13 protsenti.
See on murettekitav tendents eriti arvestades, et Eesti doktorantide tingimused on viimastel aastatel paranenud. Nii on tekkinud rohkem toetusi väljasõitudeks, praktikateks välismaal ning täiendavaid sotsiaalseid garantiisid nagu näiteks õppestipendiumi arvestamine emapalga arvutamisel.
Tallinna tehnikaülikool (TTÜ) on astunud doktorantide tingimuste parandamise osas eriti suure sammu ja on kehtestanud doktorantide kohustuliku minimaalse sissetuleku. Teisalt, kuna osa sellest kohustuslikust sissetulekust peab tulema doktorandi juhendaja rahastusest, võib see TTÜ doktorantide arvu lähitulevikus veelgi vähendada.
Vaatame ka võimalust kraadi kaitsnud noorel jätkata Eesti teadusmaastikul: 2015. aasta teadusagentuuri hindamisnõukogu otsusega said personaalse uurimistoetuse 9 järeldoktori-, 26 stardi- ja 54 otsinguprojekti.
Seega umbes 200 doktorikraadi saanu päralt olid üheksa järeldoktorigranti ja ehk ka mõned stardigrantidest, ehkki stardigrandi taotlemine vaikimisi eeldab järeldoktorantuuri läbimist. Mida siis need ülejäänud 180-190 kõrgelt haritud noort inimest ette võtavad? Kas nad leiavad endale Eestis hariduseväärilist tööd?
Siinjuures tuleb kohe mainida, et nende värskete kraadikaitsjate juhendajad on oma rahasaamise võimaluste poolest isegi raskemas seisus: 54 rahastatud otsinguprojekti aastas on käputäis ja see tähendab seda, et ka tipud jäävad rahata.
Seega ei hakka peatselt olema ka piisavalt juhendajaid, kes oma teadusgrandist doktorandi tööks raha leiavad (eksperimentaalse töö puhul on see märkimisväärne summa) ja teda tipptasemel juhendavad.
Seega küsime taas: kui palju meil on doktorante vaja?
Niisiis on kohane küsida, kas doktorantide arvu langemine on ilmtingimata halb? Eesti Noorte Akadeemia (ENTA) president dr Els Heinsalu arvab, et doktorantide kohti peab tänasest olema poole võrra vähem, kuid doktorantidele peaks olema tagatud vääriline sissetulek. Kas sellest aga piisab?
Lühiajalise sissetuleku suurusest (doktoriõppe stipendium või palk) on doktorantidele ja noorteadlastele tihti märksa olulisemad tuleviku väljavaated: akadeemiline vabadus, eneseteostuse võimalus ning teadlaskarjääri läbipaistvus. Eesti teaduse projektipõhisus ja sõltuvus Euroopa raamproprogrammi rahastusest ei toeta (noor)teadlaste ootusi, sest teadlase töökoht on kindlustatud ainult projekti kestvuse ajaks, st kaheks-neljaks aastaks. Seega puudub teadlasel kindlus tuleviku suhtes, ta on sunnitud tihti liikuma välismaale uute projektide otsingul ning ta pigem keskendub keskmise „riskitasemega“ projektidele, mis viivad garanteeritult publikatsioonide ja järgmise teadusprojektini.
Olukorda leevendaks tähtajatute akadeemiliste ametikohtade loomine ehk tenuuril põhineva karjäärimudeli väljatöötamine, mis peaks olema riigiseadusega reguleeritud, ühtlane ja läbipaistev. Tenuuri sisseseadmise progress ja kitsaskohad Eestis on hästi kirjeldatud professor Ülo Niinemetsa ja ENTA liikmete poolt.
Kas doktorikraadiga inimesest peaks kasvatama teadlase?
Praegusel teaduse rahastamise tasemel ei saa siiski kõik doktorikraadiga inimesed (Eesti) teadlasteks, veel vähem neist saab tenuuri. Doktorikraadiga inimese tulevikku nähakse Eestis eelkõige teadlasena, mujal ei osata paraku seda tohutut inimressurssi süstemaatiliselt rakendada.
Sellises olukorras kaotavad mõlemad, nii teadusdoktor, kes kulutas haridusele aega ja leppis aastaid madalama sissetulekuga, kui ka riik, mis ei teeni tagasi doktoriharidusse investeeritud raha.
Ajakirja Nature teadusajakirjanik Julie Gould leiab, et juba doktoriõppe tasemel peaks doktorante jagama kahte leeri: nendeks, kes on huvitatud süvateadusest ja nendeks, kellele on teadusteadmised vajalikud alternatiivsete karjääride jaoks.
On rõõm tõdeda, et ka Eesti ülikoolide juhtkonnad on tunnistanud, et doktoriõppekavad vajavad ajakohastamist, et suurendada nn ülekantavate oskuste (juhtimisoskus, avalik esinemine, läbirääkimised, finantsteadmised, teadusprojektide ja -artiklite kirjutamine jms) osakaalu.
Tähtis on ka see, et need teadmised poleksid liiga teoreetilised. Nii võiks ettevõtlusega seotud kursused (nt ettevõtluse alused, finantsarvestus) vähemalt osaliselt asenda praktikaga ettevõttes või kohtumistega iduettevõtete asutajatega.
Üleüldse, üks hea viis doktoriprogrammide kaasajastamiseks on pöörata rohkem tähelepanu võrgustike loomisele: konverentsidel käimine, suvekoolid, ettevõtluspraktikad või pikemad õppeperioodid välismaal. See võimaldaks juba doktorantuuri tasemel intensiivistada sidet teaduse ja teiste ühiskondlikult tähtsate (ettevõtlus, poliitika, meedia) valdkondade vahel, mis on kõik teadusmahuka riigi eelduseks.
Tulevikuperspektiivis võidab nii riik, mida edendavad teadusdoktorid, kui ka teadusdoktorid, kelle esialgset madalat sissetulekut kompenseeritakse suurepäraste ja mitmekesiste karjääriväljavaadetega.
Süstemaatiline teaduse integreerimine riigi tähtsatesse valdkondadesse on ilmselt üks kõige perspektiivsemaid ja samas ka kõige keerulisemaid tegevusi. See on ilmselt aga ainus tegevus, mis viib teadmusmahuka majanduseni. Strateegiliselt saab teaduse integreerimist väga erinevalt suunata. Kui mõned Eesti ülikoolid ja ettevõtted soovitavad suurendada rakendusuuringute osakaalu ja keskenduda „tööstusdoktorantidele“, siis paljud tippteadlased arvavad, et ettevõtlus ja innovatsioon sünnivad tipptasemel fundamentaalteaduse baasil.
Kahjuks Eesti riigis on innovatsioon, teadus ja haridus reaalselt tihti lahus ning vajatakse konkreetseid riigipoolseid samme kommunikatsiooni arendamiseks erinevate huvigruppide vahel.
Doktorantuuri tasemel võiks näiteks selleks olla valikpraktikumid nt ettevõtetes, teadus- ja arenduskeskustes, ministeeriumides ja teistes asutustes, kuhu tahaksime teadusmõtlemist ja -lähenemist integreerida. Samuti võiks mõelda klastrite, inkubaatorite ja seltside moodustamisele, kuhu kuuluvad sarnaste huvidega ettevõtjad, poliitikud ja teadlased ning ühisüritustele, kus lisaks teadlastele oleksid diskussiooni kaasatud ka teiste huvigruppide esindajad.
Mida hakkame Arvamusfestivali diskussioonis arutama?
Doktorantide roll teaduses, majanduses ning ühiskonnas (sh ülikooliväline rakendamine, teadlase kuvandi parandamine).
Kuidas peaks välja nägema ideaalne doktoriprogramm? (sh doktorantide arv, oskused, palk/stipendium, uued õppeained, praktikumid ettevõtetes, koostöö, välislähetused).
Kuidas parandada doktorantide ja noorteadlaste tulevikuväljavaateid (näiteks projektipõhisuse proportsioon, tenuuri reguleerimine, alternatiivsed karjäärivõimalused).
KBFI tõstab kõige põlevamad doktorihariduse ja noorteadlastega seotud küsimused avalikule arutelule Arvamusfestivali Teadusalal ning kutsub arutlusele ettevõtete, ülikoolide, poliitikute ja ka laiema publiku esindajaid, et jõuda ühise arusaamiseni ning pakkuda lahendusi.
Arvamusfestivali diskussioon pealkirjaga " The pain and glory of the PhD degree: do you and does society need it?" ehk doktorikraadi ilu ja valu toimub laupäeval, 12. augustil kell 14:00-15:30 Paide Vallimäel.
Arutlevad KBFI juhtivteadur ja Teaduste Akadeemia uurija-professor dr Anne Kahru, TTÜ professor Erkki Truve, OÜ Rantelon arendusdirektor prof Andres Taklaja, Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor ja poliitik dr Ulla Preeden. Arutelu korraldab KBFI teadur dr Olesja Bondarenko ning modereerib dr Martin Aher. | Teadlased: milleks doktorikraad, kui teadlasi rakendada ei osata? | https://novaator.err.ee/611155/teadlased-milleks-doktorikraad-kui-teadlasi-rakendada-ei-osata | Milleks koolitada doktorikraadiga inimesi, keda Eesti tööturg ja avalik sektor tegelikult ei oska palgata ega ka rakendada? Sinna juurde tuleks küsida, kust peaks tulema teadus, kui teadlastele uuringute tegemiseks raha ei leita? Nii võiks kokku võtta Keemilise- ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) teadlaste dr Anne Kahru ja dr Olesja Bondarenko mõtted Eesti teaduse valupunktidest, mis tulevad arutelu alla Arvamusfestivalil. |
Käesoleval nädalal välismaises ajakirjanduses avaldatud artiklitest on pakkuda järgnev valik:
USA
Politico: erukindral John Kelly saamine Valge Maja personaliülemaks paneb meenutama ajalugu.
Politico: ilma Priebusita on Trump president ilma parteita. Politicolt veel tagasivaade Priebusi ametiajale.
Fox News ja Huffington Post meenutavad veel Bill Browderi tunnistusi senatis ning seda, et jutuks tuli ka kurikuulus Steele'i memo.
Politico: vabariiklasest senaator Jeff Flake nendib, et tema erakond on Trumpi küsimuses enesepettuse teel. Samal teemal ka Washington Post.
GQ portreelugu Trumpi siseministrist Ryan Zinkest, endisest mereväe eriüksuslasest.
NPR: kohtuhagi kohaselt tegid Fox News ja Valge Maja Seth Richi vandenõuteooria levitamisel koostööd. Samal teemal ka Daily Beast, Observer ja Washington Post.
Los Angeles Times: Venemaa annab USA-le põselaksu, kuid Trump vastu ei löö. Kurb.
Atlantic teeb kokkuvõtte teemadest, kus Trumpi administratsioonil on õnnestunud oma eesmärke ellu viia.
Fox News: millised on Sessionsi meetmed lekitajate vastu.
Politico: Trumpi rõõm börsi üle on enneaegne.
Daily Beast: Kellyanne Conway abikaasa töö 1990. aastatel võib veel Trumpi kummitama hakata.
Washington Post avaldas Trumpi kunagised telefonikõned Mehhiko presidendi ja Autraalia peaministriga.
New Yorker analüüsib fotot, mis pidavat iseloomustama "Scaramucci ajastut".
Kaks endist CIA ametnikku avaldab New York Timesis arvamust nn Venemaaga kokkumängu teemal.
Politico: Trumpi kindralid üritavad maailma päästa.
Quartz: Pence õõnestas Trumpi Venemaa-poliitikat igal sammul.
Politico: Kelly helistas Sessionsile ja teatas, et viimase töökoht ei ole ohus.
Washington Post: Stephen Miller - mõtleva inimese Donald Trump.
New Yorker: jah, Scaramucci kurikuulsast telefonikõnest on ka salvestus.
Quartz: kuidas Tim Cookil õnnestus Trumpiga seotud küsimusele vastamisest kõrvale põigelda.
CNN: FBI jälgis presidendivalimite päeval tähelepanelikult ulatuslikku Vene desinformatsioonikampaaniat.
New York Times: kuidas ja mille eest "USA vihatuim mees" Martin Shkreli kohtus süüdi mõisteti.
Atlantic: kuidas McMaster on sattunud Trumpi-aktivistide ja nn alt-righti rünnaku alla.
EUROOPA LIIT
Daily Telegraph: Wikileaks avaldas Macroni meeskonnalt varastatud e-kirju.
Politico: Brüssel kahtlustab, et brittide peataolek Brexiti teemal on osa mingit riukalikust plaanist.
Guardian: May endine juhtivstrateeg tunnistab, et nad alahindasid Corbynit.
Reuters: happerünnakute ohvrid nõuavad valitsuselt selliste kuritegude karmimat karistamist.
Sky News: NHS-i küberrünnaku tõkestamisega kuulsak saanud noormees läheb nüüd ise kohtu alla.
Guardian: kunagine Londoni leiboristist linnapea Ken Livingstone leiab, et Venezuela hädad on tingitud sellest, et Chavez omal ajal liiga vähe hukkamisi korraldas.
Guardian: ühe ISIS-e vastu sõdima läinud briti noormehe lugu.
Euractiv: Hollandi ja Saksamaa munaskandaal laieneb.
Reuters: Viie Tähe liikumise juhitud Rooma transpordisüsteem on kaoses.
Guardian: Poola valitsuspartei ei saa niisama lihtsalt Brüsselile järele anda.
EUoberver kirjutab Poola noorte poliitilisest aktiivsusest.
Politico intervjuu enesekindlusest pakatava Jean-Claude Junckeriga.
Yle: Soome võimude poolt taga otsitud "alternatiivmeedia" portaali eestvedaja peeti Andorras kinni.
Foreign Affairs: miks Horvaatia on Lääne jaoks oluline.
Läti ringhääling: ühest kummalisest lätikeelsest sõnast.
VENEMAA
Politico portreelugu Aleksei Navalnõi kampaaniajuhist.
Observer: meil on nüüd käsil külm sõda 2.0.
Window on Eurasia: massikaklusest Sverdlovski oblasti sõjaväeosas.
Guardian: kuidas Vene võimud stalinistliku terrori uurijale tõsise süüdistuse esitasid.
Atlantic meenutab, kuidas Nõukogude Liit 1980. aastatel USA diplomaate välja saatis.
Reuters: USA sanktsioonid Vene gaasitoruprojekte tõenäoliselt ei peata.
Atlantic: venelased on rõõmsad, et Trump uusi sanktsioone jälestab.
Meduza tegi diplomaatide väljasaatmisest veebimängu.
Time: Putin lihtsalt ei mõista USA presidendi võimupiire.
Moscow Times: Trumpi ja Vene organiseeritud kuritegevuse seostest rääkimisega tuleks hoogu maha võtta.
Raadio Vaba Euroopa: kuidas Peskovi tütar karjääri teeb.
MUU MAAILM
Atlantic: palgasõdurid näevad Afganistanis võimalust.
Economist: USA võib Ukrainale surmavat relvastust anda, kuid sisemiste hädade eet neid ei kaitse.
John Bolton analüüsib Wall Street Journalis sõjalisi võimalusi Põhja-Koreas.
Commentary Magazine: Iraan ei ole üldse nii stabiilne kui paistab.
Vice News kohtus mikroriikide juhtidega.
Foreign Policy: kuidas islamiäärmuslus on Kasahstanis juured alla saanud.
Los Angeles Times: mäletate kõiki neid vasakpoolseid arvamusliidreid, kes Venezuelale kiidulaulu laulid?
Spectator: eelmisel suvel sööstsid feministid burkiinit kaitsma. Äkki kaitseks nüüd bikiine? | Välisuudiste lugemissoovitus nädalavahetuseks (18) | https://www.err.ee/611258/valisuudiste-lugemissoovitus-nadalavahetuseks-18 | ERR-i uudisteportaali välisuudiste lugemissoovitus nädalavahetuseks. |
Naiste pikas teatejooksus võitis USA nelik (Talitha Diggs, Abby Steiner, Britton Wilson, Sydney McLaughlin) ajaga 3.17,79 ja edestas hõbedale tulnud Jamaica kvartetti pea kolme sekundiga (3.20,74). McLaughlinist sai sealjuures kolmekordne maailmameister. Suurbritannia võitis pronksi 3.22,64-ga.
Ka meeste teatejooksus oli ameeriklaste edu kindel, Elija Godwin, Michael Norman, Bryce Deadmon ja Champion Allison läbisid distantsi ajaga 2.56,17 ja edestasid teiseks tulnud Jamaica nelikut 2,41 sekundiga. Nii, nagu kolm aastat tagasi Dohas, teenis ka Eugene'is pronksi Belgia meeskond. | USA-le ei jätkunud kodupubliku ees pikkades teatejooksudes vastaseid | https://sport.err.ee/1608665947/usa-le-ei-jatkunud-kodupubliku-ees-pikkades-teatejooksudes-vastaseid | USA-s Oregonis toimunud kergejõustiku maailmameistrivõistlustel võitsid ameeriklased viimasel päeval nii meeste kui naiste 4x400 meetri jooksu. |
Viimasel 109,1-kilomeetrisel etapil pääsesid peagrupilt eest ameeriklased Artem Scmidt (Cannibal Team) ja Andrew August (LUC/CTS p/b Specialized). Etapivõidu pälvis 23-sekundilise eduga järgmiste ees Ragilo tiimikaaslane Scmidt (2:40.31), jättes teiseks Augusti. Kolmanda koha sai belglane Jens Verbrugghe (Avia-Rudyco Cycling Team). Ragilo veeres üle lõpujoone 21. positsioonil, millest piisas velotuuri üldvõidu pälvimiseks.
Kokkuvõttes järgnesid Ragilole austerlane Benjamin Eckerstorfer (+0.21) ja Roman Ermakov (Cannibal Team; +0.24). Eestlane võitis ühtlasi ka punktiarvestuse ning sai parimate ronijate arvestuses üheksanda koha. Ragilo koduklubi oli velotuuri parim tiim.
"Proloogile läksin üsna enesekindlalt, kuid tulemus oli oodatust kehvem," analüüsis Ragilo velotuuri algust. "Õnneks oli kaotus väike ja kõik jäi veel lahtiseks. Esimesele grupisõidule läksime terve meeskonnaga vabade kätega ja minu eesmärgiks oli kohe algusest jooksikute hulka saada. Kui 15 kilomeetrit oli sõidetud, sai minu meeskonnakaaslane eest ära ja mõned kilomeetrid hiljem tabasin ise grupi peata oleku ning pääsesin samuti eest. Järgmised 15 kilomeetrit sõitsime kahekesi ning peale seda sai meid kätte viieliikmeline grupp. 20 kilomeetrit enne lõppu oli vahe 2.10 ja sain hakata ennast natuke hoidma. Kõik läks planeeritult, kuid ameeriklane oli lihtsalt tol päeval teravama jalaga." Ragilo lõpetas esimese grupisõidu teisena.
"Teisele etapile läksime kindla plaaniga võtta kollane liidrisärk, millest olin nelja sekundi kaugusel," jätkas Ragilo. "Meeskond vedas mind vahefinišiteks lahti ning juba tollel hetkel olin virtuaalselt liider. Kuna kümme kilomeetrit enne lõppu said kaks poissi grupist minema, siis pidid mu kaks lahtivedajat end väga varakult tühjaks sõitma ja finišis tuli mul natuke rohkem teisi kasutada. Sain üsna heale positsioonile ja võitsin päris napilt. Belglane, kes oli teine, tuli juba palju suurema hooga ja mul vedas, et joon tuli enne vastu."
"Viimasele etapile läksime samuti kindla plaaniga sõitu kontrollida ja soovisime gruppi koos hoida kuni lõpuringideni," lisas Ragilo. "See meil õnnestus ja sain vahefinišist veel kaks boonussekundit. Lõpuringil sai meeskonnakaaslane peale mäefinišit eest ära ja talle järgnes austerlane, kes oli üldarvestuses üsna ohtlik. Pidin vahe üksi kinni vedama ning seetõttu olin lõpuks üsna tühi. Meeskonna abita poleks ma ilmselt etappi ega üldarvestust võitnud, seega olen päris tänulik ja rahul." | Frank Aron Ragilo võitis Austrias velotuuri | https://sport.err.ee/1608666070/frank-aron-ragilo-voitis-austrias-velotuuri | Frank Aron Ragilo (Cannibal Team) võitis Austrias toimunud esimese kategooriaga Rundfahrti juunioride velotuuri. Ühtlasi pälvis eestlane ühe etapivõidu ning lõpetas ühel etapil teisena. |
Korraldajate teatel oli kiirturniir festivali kõige kõrgetasemelisem võistlus, kus nii Volodin kui ka Agrest kogusid seitsmest partiist kuus punkti. Kolmanda koha sai sama punktide arvuga Kantans, kellele järgnesid turniiri kõrgeima reitinguga mängija, Hispaania suurmeister Alexei Shirov ning viienda koha saanud Mihkel Vohla, kes mõlemad kogusid 5,5 punkti.
Reedel lõppenud Paul Keres Classic Open oli klassikalise ajakontrolliga turniir, kus kindla esikoha viis Lätti suurmeister Toms Kantans, kes kogus üheksast partiist 8,5 punkti. Teist kohta jagasid FIDE lipu all võistelnud suurmeister Nikita Maiorov ja rahvusvaheline meister Artem Smirnov. Maleolümpiale sõitvatest Eesti maletajatest kogus kuuenda koha saanud Kirill Chukavin kuus punkti ning parim naismängija Margareth Olde 5,5 punkti.
Festival lõppes pühapäeval välkturniiriga, kus partiid olid kuni kolme minuti pikkused ning käigud tuli teha kahe sekundiga. Turniiri võitis Nikita Maiorov, kellele järgnesid Agrest ja Chukavin.
Maailma 32. maletaja, suurmeister Shirov andis reedel festivali toetajatele malesimultaani. Üheksast vastasest ainsana õnnestus suurmeistrilt pool punkti kätte saada viigi saavutanud Urmas Randma (Treeningpartner).
"Kerese mälestusfestival oli tõeline malepidu, mis tõi kuurortlinna mängijad mitmest riigist. Kõrget sportlikku taset pakkusid tippmängijad ning tore oli näha, kuivõrd entusiastlikult lõid festivalil kaasa noored mängijad. Mitmele Eesti maletajale oli Kerese festival viimane võistlus enne sõitu Indias toimuvale maleolümpiale," ütles festivali peakorraldaja Hendrik Olde.
Festivalil toimus kolm erinevat turniiri kokku üle 150 osalejaga. Võistlused toimusid klassikalises, kiir- ja välkmales ning samuti peeti malesimultaan ja noorte treeninglaager. Turniiridel osalesid lisaks Eesti maletajatele mängijad Lätist, Leedust, Hispaaniast, Rootsist, Ungarist ning mõned tiitlitega mängijad, kes võistlesid FIDE lipu all. Kõige kaugem osaleja oli Filipiinidelt. | Paul Kerese mälestusfestivali kiirturniiri üks esikoht jäi Eestisse | https://sport.err.ee/1608665968/paul-kerese-malestusfestivali-kiirturniiri-uks-esikoht-jai-eestisse | Pärnus kolmandat korda peetud Paul Kerese mälestusfestivali kiirturniiri võit läks jagamisele meie suurmeistri Aleksandr Volodini ja Rootsi suurmeistri Evgenij Agresti vahel. Festivalil varem toimunud Paul Keres Classic Openi võitis Läti suurmeister Toms Kantans ning tänase välkturniiri võitis FIDE lipu all võistelnud suurmeister Nikita Maiorov. |
Oluline 24. juulil kell 22.57:
- Ukrainas hukkus Kanada kodanik;
- Ukraina plaanib Hersoni septembriks tagasi võtta;
- Sadamate avamisel võiks Ukraina eksportida üheksa kuuga 60 miljonit tonni teravilja;
- Vene väed hävitasid Donetski oblastis kaks koolimaja, laupäeval hukkus rünnakuis kaks tsiviilelanikku;
- Venemaa väitel tabasid Vene täppisraketid laupäeval Odessa sadamas Ukraina sõjaväealust ja laevatõrjerakettide hoiustamise ladu;
- Briti luure: Hersoni ja Zaporižžja oblasti vallutamine oli algusest peale Venemaa invasiooni eesmärk;
- Ukraina relvajõud: ööpäevaga sai surma 280 Vene sõjaväelast, hävitatud on 14 Vene vägede tanki ja 13 jalaväe lahingumasinat;
- Ukraina presidendi sõnul liiguvad riigi relvajõud järk-järgult invasiooni alguses okupeeritud Hersoni oblastisse;
- Vene väed on hävitanud 127 haiglat;
- Mõkolajivis kõlasid taas plahvatused;
- Vene väed püüavad luua soodsaid tingimusi pealetungi jätkamiseks Bahmutile;
- Ukraina president nimetas Odessa sadama ründamist rakettidega barbaarsuseks;
- Donbassis sai hiljuti kaks ameeriklast surma.
Steinmeier: Putin peab sõda Euroopa ühtsuse vastu
Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier ütles pühapäeval, et sõda, mida Venemaa president Vladimir Putin peab Ukraina vastu, on ka "sõda Euroopa ühtsuse vastu".
"Me ei tohi lasta end lahutada, me ei tohi lasta hävitada suurt tööd, mida oleme teinud ühendatud Euroopa nimel," ütles ta pühapäeval peetud kõnes.
Steimeier sõnas, et sõda ei ole vaid Ukraina territoorimi üle, vaid ka väärtuste üle. Nende väärtuste kaitsmiseks peab olema valmis leppima ka kehvemate tingimustega, ütles Steimeier, kuid ei täpsustanud, mida selle all mõtleb.
"Kas me oleme selleks valmis? Me kõik vaatame tõtt selle küsimusega, nii täna kui ka tulevatel päevadel, nädalatel ja kuudel," ütles ta.
"Venemaa ei sea kahtluse alla vaid piire, ta ei okupeeri vaid iseseisva ja suveräänse naaberriigi territooriumi, vaid seab küsimuse alla Ukraina omariikluse," ütles ta.
Ukraina lasi alla veel ühe Vene lennuki
Ukraina teatas pühapäeval, et lasi alla Vene vägede lennuki Su-25.
Ukrainas hukkus Kanada kodanik
Kanada teatas pühapäeval, et hiljuti hukkus Ukrainas Kanada kodanik.
Meedia teatel võis hukkunud Kanada kodanik surra koos Donbassis hukkunud kahe USA kodanikuga.
"Konsulaarametnikud on kontaktis hukkunu perekonnaga ja pakuvad neile abi," ütles Kanada välisministeeriumi kõneisik pühapäeval, andes mõista, et privaatsuse tõttu ei jagata hukkunu kohta rohkem detaile.
USA kinnitas laupäeval kahe USA kodaniku hukkumise.
Ukraina plaanib Hersoni septembriks tagasi võtta
Hersoni oblasti kuberneri nõunik Serhi Khlani sõnul võiks Ukraina võtta Hersoni tagasi septembriks. "Me saame öelda, et Hersoni oblast vabastatakse kindlasti septembriks ja okupantide plaanid kukuvad läbi," ütles ta intervjuus Ukraina televisioonile.
Vene väed okupeerisid Hersoni oblasti sissetungi alguses ja piirkond mängib olulist rolli Ukraina põllumajanduses. Ukraina väed on viimastel nädalatel teinud piirkonnas edusamme.
"Me näeme, et meie relvajõud liiguvad edasi. Me saame öelda, et läheme kaitselt üle vasturünnakutele," ütles Khlan.
Hersoni linna võtsid Vene väed üle 3. märtsil, linn oli üks esimesi suurlinnu, mis sissetungis Vene vägede kätte langes.
Sadamate avamisel võiks Ukraina eksportida üheksa kuuga 60 miljonit tonni teravilja
Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski majandusnõunik Oleh Ustenko sõnul võiks Ukraina ilma sadamablokaadideta eksportida kaheksa-üheksa kuuga 60 miljonit tonni teravilja. Praeguste piiratud ekspordimahtude juures kuluks selleks aga ligi kaks aastat.
Ustenko sõnul näitas Venemaa rünnak Odessa sadamale, et eksport ei saa lihtne olema.
Ukraina võiks teenida varutud 20 miljoni tonni vilja müügist 10 miljardit dollarit, lisaks koristatavale saagile, mida on ligikaudu 40 miljonit tonni. "Aga see, mis praegu toimub, Venemaa tegevus Mustal merel, eilne rünnak, näitab, et see ei saa nii lihtne olema," ütles ta.
Kuberner: Donetski oblastis hukkus laupäeval kaks inimest
Donetski oblasti kuberner Pavlo Kõrõlenko ütles sotsiaalmeedias, et laupäeval sai oblastis Vene vägede tehtud rünnakutes surma kaks ja vigastada samuti kaks tsiviilelanikku.
Kõrõlenko lisas, et pühapäeva öösel hävitasid Vene väed oblastis kaks koolimaja. Pommitamises said tema sõnul pihta ka lasteaed ja eramajad.
Briti luure: Donbassist suurema ala vallutamine on olnud algusest peale Venemaa eesmärk
Suurbritannia kaitseministeerium ütles pühapäeval oma värskeimas luureülevaates, et Venemaa rünnakutegevus keskendub Donbassis Bahmutile, kuid seal on olnud minimaalseid edusamme.
Lisaks kommenteeris Briti luure Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnu sel nädalal, et Moskva on "laiendanud oma sõjalist erioperatsiooni" isehakanud Luhanski ja Donetski rahvavabariikidest väljaspoole.
"Lavrov väitis, et operatsioon hõlmab nüüd uusi, täiendavaid piirkondi, sealhulgas Hersoni ja Zaporižžja oblastit, kuna lääneriigid tarnivad Ukrainale pikamaarelvi. See on peaaegu kindlasti vale. Venemaa ei ole "laiendanud" oma sõda, vaid nende alade üle pikaajalise kontrolli hoidmine oli peaaegu kindlasti invasiooni algne eesmärk," selgitas Briti luure.
"Venemaa tungis neile aladele veebruaris ja okupatsioonivõimud on alates vähemalt märtsi keskpaigast avalikult arutanud seal iseseisvusreferendumite korraldamist. On reaalne võimalus, et Lavrovi kommentaari eesmärk oli sillutada teed referendumitele okupeeritud aladel väljaspool Luhanskit ja Donetskit," lisas luure.
Lapsed mängivad Harkivi oblastis bussipeatuses, mille nad on kontrollpunktiks maskeerinud. Autor/allikas: SCANPIX/AFP PHOTO/Anatolii Stepanov
Venemaa väitel tabas rakett Odessa sadamas Ukraina sõjaväealust
Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova ütles, et Vene väed tulistasid laupäeval Odessa sadamat täppisrakettidega.
Venemaa kaitseministeeriumi väitel hävisid Odessa sadama laevaremonditehase territooriumit tabanud rünnakus Ukraina sõjaväelaev ja USA tarnitud Harpoon laevatõrjerakette hoiustav laohoone.
Ukraina relvajõud sisenevad tasapisi okupeeritud Hersoni oblastisse
Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski sõnul liiguvad riigi relvajõud järk-järgult Hersoni oblastisse.
Venemaa võttis Hersoni enda kontrolli alla juba täiemahulise invasiooni alguses.
"Okupeerijad on püüdnud seal kanda kinnitada, aga kuidas see neid aitas? Ukraina relvajõud liiguvad samm-sammult piirkonda," sõnas Zelenski.
Mõttekoja Institute for the Study of War teatel on Ukraina jõud valmistumas või juba alustanud vastupealetungi Hersoni oblastis, kuid info vasturünnaku edenemise ja tempo kohta on piiratud.
Hersoni oblastivalitsuse Ukraina ametnik Serhi Hlan ütles, et Ukraina väed on oblastis mõned asulad tagasi võtnud, kuid ta kutsus kohalikke elanikke vastupealetungi edusammude kohta vaikima.
Minister: Vene väed on hävitanud 127 haiglat
Ukraina terviseministri Viktor Ljaško sõnul on Vene väed kahjustanud alates 24. veebruarist ligi 900 tervishoiuasutust ja 450 apteeki. Hävinud on 127 haiglat.
Samuti on rünnanud nad kümneid kiirabiautosid ja hõivanud 250 sõidukit.
Mõkolajivis kõlasid taas plahvatused
Mõkolajivis kõlasid pühapäeva varahommikul kella nelja paiku viis võimsat plahvatust, ütles linnapea ja kutsus elanikke varjus püsima.
Laupäeva varahommikul ründasid Vene väed linna rakettidega.
Ukraina peastaap: Vene väed jätkavad pealetungi Bahmutile
Ukraina relvajõudude teatel keskenduvad Vene väed Donetski oblastis jätkuvalt Kramatorskile ja Bahmutile.
Laupäeval pommitasid Vene väed Kramatorski suunal mitut asulat ning püüdsid parandada oma taktikalisi positsioone Verhnokamjanskõi piirkonnas, rünnates seda mitmest suunast. Ukraina relvajõud suutsid rünnakud tagasi tõrjuda.
Ukraina peastaabi teatel püüavad Vene väed luua soodsaid tingimusi pealetungi jätkamiseks Bahmuti vastu. Vene väed tulistasid piirkonnas Ukraina vägesid tankidest ja suurtükkidest ning tegid õhurünnakuid.
President: Odessa sadama ründamine on barbaarsus
President Zelenski nimetas Vene vägede raketirünnakut Odessa sadamale barbaarsuseks.
Tema sõnul näitab rünnak, et Venemaad ei saa usaldada lepingu täitmisel.
Zelenski lubas teha kõik võimaliku, et riik saaks õhukaitsesüsteemi, mis edaspidi suudaks sellised raketirünnakud tõrjuda.
Ukraina relvajõudude sõnul ei suutnud raketid sadamas olulist kahju tekitada ning valitsuse teatel jätkuvad seal ettevalmistused vilja eksportimise taastamiseks.
Tulekahju kustutamine Odessa sadamas. Autor/allikas: SCANPIX/EPA/ODESA CITY HALL PRESS OFFICE
Donbassis sai hiljuti kaks ameeriklast surma
USA välisministeeriumi teatel sai Donbassis hiljuti surma kaks USA kodanikku. Ministeerium ei täpsustanud, millal või millistel asjaoludel nad surma said.
"Austusest nende perekondade suhtes sel keerulisel ajal ei saa me midagi rohkemat öelda," sõnas ministeeriumi pressiesindaja.
Mõned ameeriklased on Ukraina eest vabatahtlikult sõtta läinud hoolimata USA hoiatustest seda mitte teha. Maikuus sai üks USA kodanik lahingus surma, kui ta oli ühinenud tuhandete välisvõitlejatega, kes Ukrainale appi läinud.
Ukraina hinnang Venemaa kaotustele
Ukraina kaitsejõudude peastaap avaldas laupäeval tavapärase hinnangu Venemaa senistele kaotustele sõjas alates 24. veebruarist:
- elavjõud umbes 39 520 (võrreldes eelmise päevaga + 280);
- tankid 1722 (+14);
- jalaväe lahingumasinad 3942 (+13);
- lennukid 221 (+0);
- kopterid 188 (+0);
- suurtükisüsteemid 869 (+5);
- mobiilsed raketilaskesüsteemid (MLRS) 255 (+2)
- õhutõrjesüsteemid 113 (+0);
- operatiivtaktikalised droonid 714 (+0);
- tiibraketid 170 (+3);
- autod ja muud sõidukid, sealhulgas kütuseveokid umbes 2823 (+3);
- laevad / paadid 15 (+0);
- eritehnika 73 (+1).
Ukraina relvajõudude teatel kannatasid Vene väed viimasel ööpäeval enim kaotusi Kramatorski piirkonnas.
Ukraina enda kaotuste kohta samasuguse regulaarsusega andmeid ei avalda. | Sõja 151. päev: Ukraina jõud liiguvad okupeeritud Hersoni oblastisse | https://www.err.ee/1608665779/soja-151-paev-ukraina-joud-liiguvad-okupeeritud-hersoni-oblastisse | Ukraina relvajõud liiguvad järk-järgult riigi lõunaosas asuvasse okupeeritud Hersoni oblastisse. |
Viigilise avapoolaja järel sai oma kuuendat finaalmatši mänginud Lõuna-Aafrika esimesena hoo sisse. 63. minutil vedas Jermaine Seoposenwe omad vasturünnakule, leidis värava alt Hildah Magaia ning Lõuna-Korea kõrgliigas palliv ründaja kõksas palli võrku. Loetud minutid hiljem lõi puurilukuga silmitsi pääsenud Magaia teisegi, vahendab Soccernet.
Poolfinaalis rekordiliselt 11 korral võidutsenud Nigeeria kukutanud Maroko harutas lõuna-aafriklaste kaitseliini lahti 80. minutil ning palli saatis võrku igapäevaselt Tottenhamis toimetav Rosella Ayane. Siiski jäi see tabamus vaid auväravaks ning Lõuna-Aafrika võttis 2:1 võidu.
Peale Nigeeria ja nüüd ka Lõuna-Aafrika on tiitli võitnud ka Ekvatoriaal-Guinea (aastatel 2008 ja 2012), ükski teine naiskond pole seni Aafrika meistriks tulnud.
Loe pikemalt portaalist Soccernet.ee. | Kuues finaal tõi ihaldatud tiitli lõpuks lõuna-aafriklastele | https://sport.err.ee/1608665992/kuues-finaal-toi-ihaldatud-tiitli-lopuks-louna-aafriklastele | Aafrika Rahvaste Karikas sai endale uue võitja, kui esmakordselt tõstis ihaldatud karika pea kohale Lõuna-Aafrika naiskond, kes sai suures finaalmatšis 2:1 jagu Marokost. |
Eesti suutis agressiivseks kaitselahinguks kujunenud mängus soomlased hoida kahepunktivisetel 32,4% ja kolmestel 26% peal. Lauavõitluse võitsid eestlased 51:40, seejuures ründelauapallides oldi paremad 19:12, vahendab basket.ee.
Enamuse kohtumise ajast juhtpositsioonil olnud Eesti resultatiivseimaks oli 13 punkti kogunud Joonas Riismaa. 12 silma ja viis lauapalli sai kirja Johannes Kirsipuu, 10 punkti ja 12 lauapalli tõi Kasper Suurorg ning väga efektiivselt mänginud Kaspar Sepp panustas üheksa punkti, kuue lauapalli, kolme söödu ja kahe blokiga.
Soome poolel tõi Gezim Bajrami 15 punkti ja 10 lauapalli, Eemi Luukkonen lisas 13 silma ja kuus lauapalli ning Valtteri Mervola arvele kanti kaheksa punkti. Kohtumine on järelvaadatav siin.
Sellega tõusevad uueks aastaks U-20 vanuseklassis A-divisjoni tänavused B-divisjoni finalistid Serbia ja Island ning pronksimeeskond Eesti. Täpselt samal ajal Montenegros, Podgoricas toimunud A-divisjoni turniiril jõudsid finaali Leedu ja Hispaania. B-divisjoni kukkusid Ukraina, Portugal ja Tšehhi.
Eesti U-20 koondise koosseis Tbilisis:
Joonas Riismaa (Happy Casa Brindisi, ITA)
Kasper Suurorg (St. Francis Terriers, USA)
Gregor Kuuba (Libertas Livorno, ITA)
Johannes Kirsipuu (Central Arkansas Bears, USA)
Markus Ruubel (Rapla Korvpallikool)
Sverre Aav (Pärnumaa Korvpall)
Ken-Martti Reinart (TTÜ Korvpallikool)
Mait Peterson (Fortitudo Agrigento, ITA)
Kaspar Sepp (Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi)
Joosep Heinla (TTÜ Korvpallikool)
Ralf Küttis (TTÜ Korvpallikool)
Markus Ilver (Wisconsin Badgers, USA)
Treenerid ja abipersonal:
Alar Varrak, Rauno Pehka, Toomas Kandimaa, Raido Ringmets, Elo Heinaste. | U-20 korvpallikoondis võitis EM-ilt pronksi ja pääses A-divisjoni | https://sport.err.ee/1608666010/u-20-korvpallikoondis-voitis-em-ilt-pronksi-ja-paases-a-divisjoni | Eesti U-20 korvpallikoondis alistas Gruusias, Tbilisis toimunud B-divisjoni EM-turniiril pronksimatšis Soome 63:53 (17:13, 15:12, 20:19, 11:9) ning pääses aste kõrgemale A-divisjoni. |
Tokyo olümpiamängudel 20 km distantsil kuldmedali teeninud Stano läbis 35 km ajaga 2:23.14 ning edestas kõigest sekundiga hõbemedali pälvinud jaapanlast Masatora Kawanot, kes püstitas Aasia rekordi.
Kuna tegemist on äsja MM-i võistluskavasse võetud alaga, püstitas Stano nii MM-i kui ka Euroopa tippmargi. Maailmarekordit ei sündinud, sest rahvusvaheline kergejõustikuliit hakkab sel distantsil maailmarekordit tunnustama alates järgmise aasta 1. jaanuarist. Mitteametlik rekordtulemus kuulub venelasele Vladimir Kanaikinile (2:21.31).
Pronksmedalile tuli rootslane Perseus Karlström, kes nihutas oma isikliku rekordi 2:23.44-ni. Seejuures teenis Karlström MM-ilt oma teise pronksi, esimese noppis ta MM-i avapäeval 20 km distantsil.
Alla kahe tunni ja 25 minuti käisid veel neljandana lõpetanud ja Lõuna-Ameerika rekordit parandanud Ecuadori esindaja Brian Daniel Pintado (2:24.37) ja viienda koha teeninud hiinlane Xianghong Xe (2:24.45). | Tokyo olümpiavõitja tuli kõigi aegade teise tulemusega maailmameistriks | https://sport.err.ee/1608666004/tokyo-olumpiavoitja-tuli-koigi-aegade-teise-tulemusega-maailmameistriks | Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Oregonis võitis meeste 35 km käimise itaallane Massimo Stano, kes püstitas alates tänavusest aastast MM-i võistluskavasse võetud distantsil kõigi aegade teise tulemuse. |
Verstappen pidi esimesed 19 ringi jälitama kvalifikatsiooni võitnud Charles Leclerci (Ferrari), ent siis kaotas monacolane oma vormeli üle kontrolli, sõitis rajapiiretesse ja pidi võistluse katkestama.
Kuna Verstappen tuli vahetult enne Leclerci katkestamist tippudest esimesena boksi, tõusis hollandlane konkurendi katkestamise järel liidrikohale ja püsis seal kuni võistluse lõpuni. Teiste pjedestaalikohtade eest heitlesid seitsmekordne maailmameister Lewis Hamilton, tema tiimikaaslane George Russell, Sergio Perez (Red Bull) ja Carlos Sainz (Ferrari).
Eelviimaselt kohalt alustanud Sainz kerkis 30. ringiks neljandale kohale ja üritas kolmandat kohta hoidnud Perezist korduvalt mööduda. 41. ringil tegi Ferrari mõneti kummalise otsuse ja kutsus Sainzi boksi, hispaanlane protesteeris, kuid kaks ringi hiljem siirdus ta siiski boksi ja kukkus üheksandale kohale.
Pärast Sainzi asus Perezi kolmandat kohta jahtima Russell, kes möödus mehhiklasest kolm ringi enne finišit ja ületas finišijoone Hamiltoni järel kolmandana. Perezile läks kirja neljas koht ja tugeva lõpu teinud Sainz pälvis viienda koha.
Tänavusel hooajal seitsmenda etapivõidu teeninud Verstappen troonib MM-sarja punktiarvestust 233 punktiga. Teisel kohal on 170 punktiga Leclerc ja kolmandal real 163 punktiga Perez.
Järgmine MM-sarja etapp sõidetakse eeloleval nädalavahetusel Ungaris.
Prantsusmaa GP esikümme:
Your Top 10 from Le Castellet #FrenchGP #F1 pic.twitter.com/D6RPNa81la
— Formula 1 (@F1) July 24, 2022 | Verstappen võttis Prantsusmaal hooaja seitsmenda võidu | https://sport.err.ee/1608665959/verstappen-vottis-prantsusmaal-hooaja-seitsmenda-voidu | Vormel-1 MM-sarja 12. etapi Prantsusmaal võitis sarja üldliider Max Verstappen (Red Bull), kes edestas Mercedese piloote Lewis Hamiltoni ja George Russellit. |
Sakurajima vulkaan hakkas purskama pühapäeval kohaliku aja järgi kell 20.05 ehk Eesti aja järgi kell 14.05, teatas Jaapani meteoroloogiateenistus.
Jaapani rahvusringhäälingu NHK teatel on kive lennanud kuni 2,5 kilomeetri kaugusele vulkaanist. Meteoroloogiateenistus andis vulkaanipurske tõttu viienda ehk kõige ohtlikuma ohutaseme hoiatuse ning mitmes piirkonnas on antud kohalikele soovitus evakueeruda.
Sakurajima on üks Jaapani aktiivsemaid vulkaane ning erinevate tasemete vulkaanipursked toimuvad regulaarselt. 2019. aastal paiskas vulkaan välja tuhapilve, mis ulatus 5,5 kilomeetri kõrgusele.
Jaapani valitsuse teatel ei ole esialgu teateid ühestki kahjust, mille põhjuseks võiks olla pühapäevane vulkaanipurse. Samuti kinnitasid tuumaohutust reguleerivad asutused, et vulkaanist 50 kilomeetri kaugusel asuvas Sendai tuumajaamas pole täheldatud ühtegi probleemi.
Vulkaani lähedusest on evakueeritud 51 inimest. | Jaapani lõunaosas hakkas purskama Sakurajima vulkaan | https://www.err.ee/1608665965/jaapani-lounaosas-hakkas-purskama-sakurajima-vulkaan | Jaapani lõunaosas hakkas purskama Sakurajima vulkaan, paisates õhku suitsupilve. Seni pole teada ühestki vulkaanipurskega seonduvast kahjujuhtumist. |
Pariisi tänavatel sõidetud ajaloolise etapi finišis edestas Wiebes napilt kahekordset olümpiavõitjat Marianne Vosi (Team Jumbo-Visma), kolmanda koha pälvis tänavu Flandria velotuuri võitnud Lotte Kopecky (Team SD Worx).
Esiviisikusse pääsesid veel Rachele Barbieri (Liv Racing Xstra) ja Emma Norsgaard (Movistar Team), tuuri peafavoriitide sekka kuuluvad Annamiek van Vleuten (Movistar Team) ja Elisa Longo Borghini (Trek-Segafredo) said kirja vastavalt 21. ja 22. koha.
31. juulini kestva velotuuri kaheksa etapi jooksul läbivad ratturid 1033,6 kilomeetrit. Kokku on võistlustules 144 naist, Eesti ratturid velotuuril ei osale.
@lorenawiebes for the win!
Victoire de @lorenawiebes sur la plus belle avenue du monde ! #TDFF #WatchTheFemmes pic.twitter.com/4bM33Zjq9y
— Le Tour de France Femmes avec Zwift (@LeTourFemmes) July 24, 2022 | Kõigi aegade esimese naiste Tour de France'i etapi võitis hollandlanna | https://sport.err.ee/1608665953/koigi-aegade-esimese-naiste-tour-de-france-i-etapi-voitis-hollandlanna | Pühapäeval algas esimest korda peetav naiste Tour de France ehk Prantsusmaa velotuur. 81,7 kilomeetri pikkuse avaetapi võitis hollandlanna Lorena Wiebes (Team DSM; 1:54.00). |
23-aastase norralase jaoks algas matš raskelt ja avasetis pidi ta vastu võtma 4:6 kaotuse. Teine sett kulges tasavägiselt, ent kiires lõppmängus suutis Ruud oma paremuse maksma panna ja võttis 7:4 võidu. Ruud kontrollis viimast setti algusest peale, ta murdis kahel korral Berrettini servi ja teenis lõpuks 6:2 setivõidu.
"Minu jaoks oli võtmetähtsusega hoida oma servi ja sellega sain teises setis eriti hästi hakkama. Murdepunktide hoidmine oli minu jaoks samuti väga oluline ja õnneks läks kõik tie-break 'is minu kasuks. Pärast seda püüdsin kolmandas setis oma head rütmi hoida ja kui esimese murde sain, siis hakkas kõik üha paremini minema," rääkis Ruud pärast matši, vahendab ATP.
Kaks tundi ja 34 minutit kestnud matšiga teenis Ruud oma karjääri üheksanda ATP tiitli, seejuures koguni kaheksa neist on ta võitnud liivaväljakul. Šveitsis tunneb norralane end eriti koduselt, sest oma karjääri jooksul on ta võitnud kõik 16 Šveitsis peetud kohtumist. Gstaadis võidutses Ruud ka eelmisel aastal, kui ta alistas otsustavas mängus 6:3, 6:2 Hugo Gastoni (ATP 59.). | Maailma viies reket kaitses Šveitsis edukalt tiitlit | https://sport.err.ee/1608665944/maailma-viies-reket-kaitses-sveitsis-edukalt-tiitlit | Šveitsis Gstaadis peetud ATP 250 kategooria tenniseturniiri võitis meeste maailma edetabeli viies reket Casper Ruud, kes oli finaalis 4:6, 7:6 (4), 6:2 parem itaallasest Matteo Berrettinist (ATP 15.). |
Vips alustas võistlust seitsmendalt kohalt ja kerkis teise ringi lõpuks koha võrra kõrgemale. 11. ringil siirdus Vips boksi, kus tema meeskonna mehaanikud ei suutnud taas kiirelt rehve vahetada ning 20-sekundilise ajakao tõttu langes Vips esikümnest välja. Kokkuvõttes teenis Vips 12. koha.
Sõidu võitis stardis liidriks tõusnud Ayumu Iwasa (DAMS), kes esikohta kordagi ei loovutanud. Teiseks tuli Theo Pourchaire (ART) ja kolmanda koha teenis Frederik Vesti (ART). Sarja üldliider Felipe Drugovich (MP) ületas finišijoone neljandana.
Vips hoiab sarja üldarvestuses 67 punktiga 12. kohta. Esikohal oleval Drugovichil on kirjas 173 punkti, teisel ja kolmandal real paiknevad Pourchaire ja Logan Sargeant (Carlin) jäävad brasiillasest vastavalt 39 ja 55 punkti kaugusele.
Järgmine etapp sõidetakse nädala pärast Ungaris.
Prantsusmaa GP esikümme:
POINTS SCORERS
Huge haul of points for Ayumu Iwasa! #FrenchGP #F2 pic.twitter.com/JfqNaXfqpS
— Formula 2 (@Formula2) July 24, 2022 | Vips põhisõidus punktikohale ei pääsenud | https://sport.err.ee/1608665938/vips-pohisoidus-punktikohale-ei-paasenud | Pühapäeval sõideti Prantsusmaal Paul Ricardi ringrajal vormel-2 sarja üheksanda etapi põhisõit. Jüri Vips (Hitech) lõpetas võistluse 12. kohal. |
1
Tõnu Õnnepalu on populaarne kirjanik. Vahest on ta isegi Eesti kõige populaarsem kirjanik, nii et tahaks öelda: Tõnu Õnnepalu on kõige populaarsem eesti kirjanik. Seda öeldes keel aga takerdub, jääb hammaste vahele kinni, sest Õnnepalu ise eesti kirjanik olla ei taha. Tema jaoks on eesti kirjanikud "üks liik elavaid surnuid", ja seepärast tahab ta "ikka saada kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks" (lk 13). Elavaid surnuid nimetatakse tänapäeval tavaliselt zombideks, ja Õnnepalu ei taha olla zombi. Miks? Populaarkultuuris on zombi ju armastatumaid tegelasi, tema iseäralikku kõnnakut ja tardunud ilmet jäljendavad lapsedki, sest "every day is a Halloween day". Elame üpris tontlikus maailmas, ja zombi on siin kõige paremini kohanenud liik. 1 Tõsi küll, zombisid tunti juba eesti suulises pärimuses, tollal nimetati neid kooljateks. Kooljas oli õudne kuju, ta sõi munast ära ainult koored, käis kõrtsilaua all käpuli ja järas konte, sundis oma naist närima inimese kätt. Ehk ei taha Õnnepalu lihtsalt kooljas olla? Kõrvitsa tõmbaks aga pähe päris meelsasti?
Aeg-ajalt saan ma kõrtsides jutule inimestega, keda tavakeeles nimetatakse jorssideks. Jorssidel on enamasti kindel maailmavaade, erinevalt minust on nad "maailmavaatega inimesed", sest nemad juba teavad. Jorssidega võib rääkida kõigest, täpsemalt – peaaegu kõigest, ja muidugi võib nendega rääkida ka kunstist ja kirjandusest, juhul kui jorss sellest rääkida tahab. Selge on see, et purkisittujaid me ei salli, ja Kultuurkapital on rahva raha röövimine, sest keda nad seal toetavad? Ikka neid purkisittujaid. Üllatusega olen aga tõdenud, et jorsside meelest on siin üks erand: Tõnu Õnnepalu on õige mees, sest tema lükkas tagasi kirjanikupalga. Vestlust jätkates selgub küll, et see ongi ainus asi, mida jorss Õnnepalust teab. Kui ütlen, et kirjanikupalka peab kõigepealt ise taotlema, satub jorss segadusse; ja kui lisan, et Õnnepalu on palka taotlenud isegi kolm korda (mis on ju samuti ainulaadne!), vahetab jorss teemat. Tema maailmavaadet kõigutada ei tasu. Ja ometi pean tunnistama, et selline maine on erakordne saavutus: Õnnepalu lihtsalt ongi kõige populaarsem eesti kirjanik.
2
"Palk" on kummaline raamat. Juba esimestel lehekülgedel hakkame aimama, et tegemist pole paljalt märkmetega, vaid pihtimusega päeviku vormis; edasi lugedes see tunne süveneb, ja varsti pole enam mingit kahtlust: meie ees on alasti kistud süda. Kuid see süda on kuidagi imelik. Ta ei ole päris tavaline süda, mis tuksub nagu iga teine, kord ägedamalt, kord mahedamalt; see süda tuksub imelike hüpetega, kuidagi katkendlikult. Mitte et ta lööke vahele jätaks – vastupidi, rütm on ülimalt korrapärane. Aga me tajume, et siin on momente, mida meile ei näidata, millest hüpatakse üle, nõnda et tekib veider montaaži-efekt. Otsekui juppidest kokku pandud video, kus inimene hakkab just pöörama pead, aga järgmisel hetkel on ta seda juba teinud, ja siis seisab meie poole jällegi otsevaates, või hoopis seljaga. Millest tuleb see lünklikkus? Midagi on siin viga.
Vaadelgem korraks veel lähemalt lõiku, kus Õnnepalu oma kirjaniku-staatust korraga eitab ja jaatab: "Kui oleksin võtnud palga, palgale saanud, oleks minust saanud eesti kirjanik. See oleks siis olnud ametlik. Lõplik. Aga see on hullem kui surm. Eesti kirjanik on üks liik elavaid surnuid. Vägagi tegusaid, muide, teinekord, kuigi mõned on ka depressiivsed. Kuid ka depressiivik võib ringi rahmeldada. Avaldada. Kui ei avalda, ei maksta Kultuurkapitalist raha. Palgast rääkimata. Tahaks ikka saada kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks" (lk 13). Näeme siin lahti rulluvat üpris iseäralikku loogikat. Kõigepealt, palk, mida Õnnepalu kolm korda taotles (ja kahel korral ka jaatava vastuse sai), on tema jaoks ametlik surmatunnistus, isegi "hullem kui surm": kirjandus on patt ja surm on patu palk, sellest pole enam pääsu. Teisest küljest aga tahaks Õnnepalu ikkagi saada kirjanikuks, selliseks kirjanikuks, kes ei pea isegi midagi avaldama, selleks et raha saada: ta tahaks saada päris kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks. Sest "eesti kirjanik" on seotud kindla aja ja kohaga, geograafilise ja ajaloolise määratlusega, sellal kui päris kirjanik seda ei ole, vaid kehastab üksnes kirjanduse puhast olemust, teatavat igavikulist kirjanduse ideed.
Kontrolligem siiski seda hüpoteesi. Talvepäeviku keskosas, 29. detsembril helistab Õnnepalule Ave Alavainu ja kurdab, et ühes Hiiumaa kirjandust käsitlevas raamatus on palju vigu. Õnnepalu lohutab teda, aga nendib ise: "Tean, et sinna on kokku kuhjatud palju vanu arvustusi. Milleks sellist pahna veel ükskord ära trükkida? Ja ma ei taha olla mingi Hiiumaa kirjanik. Saaremaa oma muidugi veel vähem ja selleks ma ei jõuagi saada. Enne kaon siit" (lk 107). Õnnepalu täpsustab siiski, et võib-olla oleks ta kunagi tahtnud Hiiumaa kirjanik olla, "aga siis ei võetud. Nüüd enam ei taha". Miks? Sest nüüdne hetk tähendab kindlat ajalist määratlust, fraas "võib-olla kunagi oleksin" aga mitte; rahul võib olla ka sellega, et Saaremaa kirjanikuks "ei jõuagi saada". Oluline on just see, et määratlust poleks, et see ei oleks siin ega praegu, vaid kuskil mujal, ajal, mida enam ei ole või mis kunagi kohale ei jõuagi. Kui Õnnepalu elaks New Yorgis ning talle helistaks Don DeLillo, kas ta siis tahaks olla New Yorgi kirjanik? Vaevalt küll, vähemalt nüüd enam mitte.
Ometi leidub ka lõike, mis paistavad rääkivat sellele vastu. Ühes dateerimata sissekandes võrreldakse eesti kirjanike saatust eesti heliloojatega, laiendades üldistust kogu kunstielule. "Ainus kunstnik üldse, kes siit välja on pääsenud, on Arvo Pärt," kirjutab Õnnepalu nukralt. "Kui Pärt oleks jäänud Eestisse, oleks ta praegu lihtsalt üks natuke veider eesti helilooja. Natuke selline liiga lihtne, kristlik ka veel. Ta muidugi poleks kirjutanud kõiki neid teoseid, mis ta on kirjutanud. Igatahes ei teataks muus maailmas temast mitte midagi" (lk 36). Triviaalne väljend "muus maailmas" sunnib kulmu kergitama. Kui Hollywoodi filmides Arvo Pärdi muusikat ei ekspluateeritaks, siis ei teaks Sri Lankal mitte keegi Arvo Pärti. Aga Maldiivid? Kas sinna ikka on Pärt juba kohale jõudnud? Hämar ettekujutus "muust maailmast" on Õnnepalu kõige provintslikum moment, mis ta eksimatult "eesti kirjanikuna" paika paneb, isegi ilma palgata. Eesti Nokia on Skype pluss Arvo Pärt, kõik muu on tühi-tähi. Niisiis ikkagi kõrvits pähe?
Aga ei. "Sain vabariigi presidendilt kirja ja see ei olnud mitte väike tegija selles päevas," kirjutab Õnnepalu 4. jaanuaril. "Nüüd sain teiste ees kirjaga uhkustada. Seda, et ma ise talle raamatu saatsin, ei öelnud. Aga ime küll, vabariigi president oligi raamatu läbi lugenud, igatahes seda lugenud ja netist isegi Suumani luuletusi juurde kuulanud! Vaat kus lugu" (lk 119). See sissekanne võiks kõlada isegi muhedalt, kui ta nädal varem, 28. detsembril ei oleks kirjutanud nõnda: "Kirjanik on siiski kõrgem kui poliitik. Kirjanik on siiski kõrgem kui vabariigi president, olemuslikult. Mitte et mina just oleksin, sest ma ei tea, kas ma olen kirjanik või ei. Aga kui oleksin, siis oleksin. Vabariigi president vastutab vaid rahva ja ajaloo ees, kirjanik igaviku" (lk 82). Mõlemas sissekandes muretseb Õnnepalu, kas teda presidendi vastuvõtule ikka kutsutakse, kuigi kirjanik on ometi vabariigi presidendist olemuslikult kõrgem. Aga selleks tuleb kõigepealt kirjanik olla. Ja Õnnepalu ju ei ole. Nii ei jäägi tal muud üle kui lakkamatult kirjanikupalka taotleda, lootes, et ta seda vähemalt kunagi ei saa. Aga kui saab, tuleb palk tagasi lükata, et vähemalt mitte eesti kirjanike nimekirjas olla. "Küsisin, kes veel said. Nimekiri ei rõõmustanud ka just rohkem. Imelik nimekiri. Ja mina seal lõpus, tähestikujärjekorras. Peangi ma siis jääma nüüd sellesse nimekirja?" (lk 41).
3
Siit selgib kolm elementide rühma, mis juhivad meid mõistatuse lahenduse poole. Esiteks lakkamatu kordamissund, tung taotleda üha uuesti ja uuesti üht ja sedasama (kirjanikupalka). Teiseks taotletava eesmärgi kaheldamatu seos surmaga (surm on kirjandusepatu palk). Kolmandaks pakutu tagasilükkamine iga kord, kui eesmärk on saavutatud (sest see on "hullem kui surm").
Kordamissunni klassikaline käsitlus on Sigmund Freudi "Sealpool mõnuprintsiipi", kus Freud lähtub neurootilisest psüühikast, kuid leiab samasuguseid jooni ka neuroosita isikutel. "Nende puhul meenutab see saatuse needust, ja psühhoanalüüs on algusest peale sellist saatust suurelt osalt ette näinud … Nii on teada isikuid, kellel igasugused inimlikud suhted lõpevad ühtmoodi: heategijaid, kelle juurest kõik nende kaitsealused mõne aja pärast vihaga lahkuvad, kui erinevad nad ka muidu ei oleks, kellele niisiis kindlasti tundub, et nad saavad tunda tänamatuse kogu kibedust; mehi, kelle kõik sõprussuhted lõpevad sellega, et sõber neid reedab; teisi, kelle elus kordub alatasa, et nad teevad kellestki endale või ka avalikkusele suure autoriteedi, ja selle autoriteedi siis ise teatava aja möödudes kukutavad, et asendada see mõne uuega; armastajaid, kelle iga õrn suhe naisega teeb läbi needsamad faasid ning viib alati välja ühesuguse lõpuni jne." 2 Freud viib sellise saatuslikkuse tagasi kordamissunni "deemonliku iseloomuni", mille põhjuseks on tema arvates " elusloodusele omane sund korrata varasemat seisundit, millest see eluslooduse osa on segavate välisfaktorite mõjul pidanud loobuma"; 3 siit tuleneb selgesti tungide "konservatiivne olemus". "Kui ei ole erandeid seaduspärast, et kõik elav sureb seesmistel põhjustel, pöördub tagasi anorgaanilisse vormi, siis võime vaid öelda: kõige elava eesmärgiks on surm, ja tagasihaaravalt: elutu oli olemas varem kui elav." 4
Palga teadvustamatu funktsioon Õnnepalu jaoks paistab seega olevat ilmne: palk ongi surmatungi kehastus, sund korrata varasemat seisundit, millest elu pidi loobuma. Nii ongi võimatu jätta palka taotlemata, ja niisama võimatu oleks seda vastu võtta. Seda kinnitab 12. veebruari sissekanne, kus palka eriliselt rõhutatakse, andes mõista, et tegemist on millegi enamaga kui lihtsalt raha: "Eile alles tundsin esimest korda päriselt heameelt, et sellest palgast ära ütlesin. See on halb ja vale mäng. Üdini vale. Sellest välja tõugatud saada on muidugi valus. Aga seda kaasa teha on surm. Ja mitte see surm, mida vaja on" (lk 202). Millist surma on päevikupidajal vaja? Vaja on tagasipöördumist anorgaanilisse vormi, täielikku olematuna-olemist, mitte selle sotsiaalset aseainet.
Nõnda võikski lugu lõppeda. Aga ei lõpe! Päevikule järgneb järelsõna, kus selgub, et pärast kogu segadust ja eksitusi on palk ikkagi leitud: "Tundus, et ära pääsemiseks on vaja ühte teist palka, ühte teist tööd ja teenistust. Ma sain selle" (lk 250). Psühhiaatergi ei kirjuta rohtu, vaid ütleb, et " tööteraapia on mind juba aidanud" (lk 254). Nii pöördutakse justkui elu poole tagasi, seda rõhutavad raamatu viimased laused: "Võimatu, võimatu asi on elu, on inimene. Aga näe, ta elab" (lk 268). Kuna niivõrd banaalset lõppu annab otsida, tekib küsimus, kui tõsiselt see on mõeldud? Kas kirjandusepatust on tõepoolest vabanetud? Ja asendatud see mingi teise, hoopis kergema patuga? Ja nõnda ka kergema palgaga? Mõned leheküljed varem tõdeb Õnnepalu: "Aga lõppude lõpuks olen vist kõike teinud ja igale poole läinud vaid selleks, et kirjutada. Et sünnitada seal veel üks raamat. Mulle pole küll kunagi meeldinud see raamatu võrdlemine lapsega. Laps on laps ja raamat on raamat. Nüüd võrdlen ise" (lk 255–256). Reetlikud laused. Loomulikult, patu palk on tagasi lükatud, sellest on läbi tuldud, isegi "mingil viisil" surdud ja leitud, et "elu pärast surma on tegelikult päris hea" (lk 250), aga kas see tõesti tähendab, et kordamissunnist ollakse vabanenud? Raamatu "sünnitamine" on küll sulaselge elutungi ilming, prokreatsiooni metafoor, kuid nagu teame, kaasneb elu tekkega kohe üks teine tung – sund algseisundisse tagasi jõuda, korrata varasemat seisundit. Nii tulebki patu palk ringiga alati tagasi, lõplikult sellest ära öelda ei saagi.
4
Vahel väidetakse, et Jean-Paul Sartre lükkas Nobeli kirjanduspreemia tagasi sellepärast, et kartis surma. Nimelt on paljud nobelistid varsti pärast preemia saamist surnud (tõsi küll, preemia antaksegi elutöö eest). Sartre ise põhjendas tagasilükkamist mitmetes avaldustes, sealt jäi sõelale peamiselt idee, et Nobeli saanud kirjanik on kodanlikus maailmas lõplikult etableerunud ja see mõjutab kogu ta edasist käekäiku. Niisiis samuti teatavat tüüpi "elav surnu". Kas ka Õnnepalu lükkaks Nobeli preemia tagasi? Kui seda talle ainult pakutaks, st kui ta ikkagi päris kirjanik oleks, ja mitte "eesti kirjanik"?
Ilmselt mitte. Õnnepalu teksti loogikat jälgides taipame, et tema jaoks oleks see hoopis "väljapääs": soliidse etableerumise vastu ei ole tal tegelikult midagi. Arvo Pärt on tema jaoks endiselt keegi, kes pääses "välja", kuigi Pärt on ammugi tagasi "sees", rohkem kui keegi teine. Laulasmaale on ehitatud koguni Arvo Pärdi Keskus, mille loomise muide algatas helilooja ise, see seisab keset kaunist mereäärset männimetsa, kus võib täiesti ära unustada lageraiest laastatud Eestimaa. (Lageraie ka Laulasmaale! tahaks hüüda, see oleks Eesti tõeline visiitkaart!) Selles mõttes on tuntuimast eesti heliloojast ammugi saanud "elav surnu", lausa zombide kuningas. Õnnepalu seda aga ei märka – siin on tal ilmselgelt mingi pimetähn.
Kust see pimetähn tuleb? Kordamissund seda ei seleta. Põhjuseks on hoopis Õnnepalu erakordne regressiivne nartsissism. Õnnepalu on nartsissistliku haava kirjanik, tema elutunnetust saadab lakkamatu valu, et ta peab nägema asju, milles teda ei ole, kuulma sündmustest, kus ta ei saanud osaleda, tajuma kõikjal enda ümber tühikuid, iseenese puudumist. Iseloomulik on eespool juba vaadeldud lõik, kus Õnnepalu silmitseb palgasaajate nimekirja: "Imelik nimekiri. Ja mina seal lõpus, tähestikujärjekorras." Nimekiri on imelik, sest Õnnepalu näeb seal kõigepealt teisi nimesid, kes ei ole Tõnu Õnnepalu, ja see haavab valusasti, tekitab talumatut piina. Tõnu Õnnepalu lihtsalt ei saa olla üks paljude seas, ta peab olema ainus, ainus päris kirjanik, nii nagu Arvo Pärt on Eesti ainus helilooja, kelle kõrval teised on mõttetud.
Õnnepalu on palgast loobumist meedias mitmeti põhjendanud (varjates seejuures osavalt palga taotlemist). "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis" (Eesti Päevaleht, 22.11.2019). "Sain aru, et need kolm aastat oleksid, jah, võib-olla küll rahulikud ja ilma materiaalsete muredeta, aga need oleksid kolm õnnetut aastat. Kolm aastat, kui ma iga päev iseendale oma eksistentsi õigustama peaksin. Sest selle eest ju makstakse mulle palka" (Sirp, 29.11.2019). "Õnnepalu kirjutab, et uudise teadasaamisest saadik on tal tunne, nagu oleks ta sooritanud mingi inetu teo ja peaks seda nüüd iga päev õigustama. Seepärast ta otsustas palgast loobuda ja elada pigem rahamuredega" (Postimees, 22.11.2019). Raske on aru saada, kas Õnnepalu ise ikka taipab, millisesse poliitilisse mängu ta siin on kistud? Tänapäeva tööeetika kõige tõsisem probleem on ju see, et kasulikku, vajalikku, sisulist ja loovat tööd enam ei väärtustata ega taheta seetõttu ka rahaliselt kompenseerida. Seda absurdset olukorda on põhjalikult analüüsinud David Graeber raamatus "Bullshit Jobs" (2018). Mõttetute töökohtade vohamine on neoliberaalses ühiskonnas tõeline vähkkasvaja, eriti erasektoris. Kes jõuab kokku lugeda kõiki projektijuhte, suhtekorraldajaid, analüütikuid ja assistente, kes käivad küll iga päev korralikult tööl, aga ei tea ka ise täpselt, mida nad õieti teevad, rääkimata sellest, et nad suudaksid oma tööd teistele seletada? Selleks korraldatakse spetsiaalseid koolitusi, sest töökoht on ju prestiižne ja palk kõrge. Kes ei teaks mõnda infotehnoloogi, kes iga päev suurfirmas orjab, parandades kellegi tehtud vigu, et siis öösiti uneaja arvel vabavara arendada? Loova töö eest ju ei maksta, uusi leiutisi tõmmatakse internetist tasuta. Kes ei teaks mõnda kooliõpetajat, kes elab abikaasa priskest palgast, teadmata küll isegi, mida mees õieti teeb? Ja on sekretäre, kes teevad ära kogu sisulise töö, sellal kui ülemus oma kabinetis "Warcrafti" mängib. On mainekaid ettevõtteid, kus ainuke kasuliku töö tegija on koristaja, sest teiste töö tekitab pigem kahju. Loetelu võiks veel pikalt jätkata. Mõttetute töökohtade olemasolu eitavad tänapäeval kangekaelselt ainult tippjuhid.
Kuigi kirjanikupalk on riigieelarves mikroskoopiline, kannab ta siiski üht radikaalset ideed: anda regulaarne sissetulek inimestele, kes igal juhul teevad midagi kasulikku, olgu see mis tahes. Kui seda ideed laiendada, hakkaks neoliberaalne konsensus lagunema, siit edasi kumendaks juba kontributiivne majandusmudel (või alalhoidlikumas vormis UBI, mis muidugi oleks ainult ajutine lahendus enne üleminekut). Selle olulise momendi tabas minu meelest hästi ära Leo Luks, kelle meelest just palga mõiste kasutamine ongi siin suurim õnnestumine, sest kõigutab "orjatöö mentaliteeti". 5 See ongi peamine. Minu meelest suhtus Luks küll Õnnepalu puterdamisesse liiga leebelt, kuid muidugi polnud tal veel käepärast ka "Talvepäevikut". Igatahes on selge, et just tänu kirjanikupalga tümitamisele ja selle ümber tõstetud kärale on Õnnepalust saanud neoliberalismi põrgukoer. Pealtnäha Õnnepalu justkui pelgab etableerumist, püüab teha kõik, et mitte sattuda "elavate surnute" kirevasse kampa – kuid tegelikult etableerub ta eriti sügavalt, muutudes neoliberaalseks eesti kirjanikuks, kellega poliitikudki rõõmsasti lehvitada võivad.
Nüüd võib veel küsida, kuidas see nõnda juhtus? Kuidas on kordamissund ja nartsissistlik haav viinud selliste poliitiliste järeldusteni? David Graeber osutab, et neoliberaalsel töömõistel on selged teoloogilised juured. "Omma palle higgi sees pead sa leiba sama, senni kui sa jälle mullaks saad," öeldakse Piiblis, "sest sinna olled pörm ja pead jälle pörmuks sama" (1Ms 3:19). Töö on pärispatu tagajärg, Eedeni aiast väljaajamise märk. Tänapäevane arusaam tööst koosneb kahest poolest: "esiteks, töö on midagi sellist, mida keegi tavaliselt ei teeks töö enese pärast (seega karistus); teiseks, me ikkagi teeme seda, et töö abil saavutada midagi, mis tööst väljapoole jääb (seega looming)." 6 Kuna aga modernses maailmas töö tulemust enamasti ei nähta või see jääb üksnes aimatavaks, on määratluse teine pool vähehaaval tagaplaanile nihkunud. Tähtis on ainult see, et töö sisaldaks eneseohverdust, ehk otse välja öeldes: töö peab olema inimesele vastik, aga ta teeb seda ikkagi, selleks et teenida raha. Nii ollaksegi olukorras, kus enamik inimesi vihkab oma tööd. 7 Õnnepalu on selle arusaama ilmselgelt omaks võtnud, isegi heaks kiitnud. Seetõttu ei tahagi ta, et kirjandus oleks töö. Nõnda võib see olla ainult "eesti kirjaniku" jaoks, kes on paradiisiaiast välja aetud – päris kirjanik tööd ei tee, tema kehastab kirjanduse puhast olemust, kirjanduse ideed. Mõte, et keegi võiks saada palka ja samal ajal ometi kirjutada, tundub Õnnepalule hullumeelne, sest sel juhul peaks kirjandus olema töö, ja töö peab igal juhul olema vastik, see peab olema karistus pärispatu eest. Muidugi on ka kirjutamine patt, kui sellest naudingut tuntakse, aga selle patu võib tööga ometi lunastada, kas või puukoolis, kuhu ta lõpuks palgale võetakse. Peaasi, et kirjutamine ise ei oleks töö.
Nii jooksevadki otsad viimaks kokku. Kirjutamine on patt ja surm on patu palk. Patu palka kehastab töö, mis on vastumeelne, kuid mida igaüks ometi tegema peab, sest see on õiglane karistus olemasolu eest. Kõik kirjanikud teevad tööd, sest nad on eesti kirjanikud, ühes pikas nimekirjas. Nartsissistlik haav aga nõuab, et ühtki teist kirjanikku ei oleks Tõnu Õnnepalu kõrval, ja kordamissund taotleb sama traumaatilise kogemuse lakkamatut kordamist. Lahendus: taotleda korduvalt patu palka, lükata see ikka tagasi kui surm, esineda meedias ainsana, kes on palga (korduvalt) tagasi lükanud, olles nõnda nimekirjas ainus, ja võtta siis vastu üks teine palk, palju väiksem karistus olemise eest. Ning langeda uuesti kirjandusepatu naudingusse: kirjutada sellest kõigest raamat "Palk".
Toimuva poliitilised implikatsioonid hajuvad siis tagaplaanile. Neoliberalism ongi ülimalt nartsissistlik režiim, nii et lavatagune sebimine jääb peaaegu märkamatuks. Kõik lippab nagu õlitatult. Ja ometi on ammugi aeg, et neoliberaalne tööeetika kõrges kaares ajaloo prügikasti lendaks, et töö ja loomingu vahele tõmmataks jälle sild, et nad omandaksid uue tähenduse.
1 Vt R. Luckhurst, Zombies: A Cultural History. London: Reaktsion, 2015, 8. ptk: "Going Global", lk 167–196. Samuti: J. Kraavi, Post-sõnastik XXXVIII – zombid. Sirp, 10.11.2017.
2 S. Freud, Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Tlk K. Läänemets. Tallinn, 2000, lk 117–118.
3 Sealsamas, lk 132 ja 133.
4 Sealsamas, lk 135.
5 L. Luks, Palk ilma tööta? Sirp, 13.03.2020. "Pole ime, et turuusku liberaalid on kritiseerinud kirjaniku- ja kunstnikupalka selle määramise algusest saati," kirjutab Luks. "Kahtlemata annab Õnnepalu nõrkushetk ilkujatele ainult hoogu juurde, nii et kõik palgataotlejad peavad esmalt sisimas meedia hambusse sattumise stressitesti läbi tegema."
6 D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 221.
7 Sealsamas, lk 241. | Arvustus. Kuidas Tõnu Õnnepalust sai neoliberaalne eesti kirjanik | https://kultuur.err.ee/1608665920/arvustus-kuidas-tonu-onnepalust-sai-neoliberaalne-eesti-kirjanik | Tõnu Õnnepalu
"Palk. Talvepäevik"
Paradiis, 2021
268 lk
Arvustus ilmus Vikerkaares |
Meeste turniiri esikoht läks väljaspool arvestust mänginud Moldova suurmeistrile Ion Doscale (12). Eesti meistriks tuli jälle kord suurmeister Arno Uutma (11), teiseks tuli Urmas Väärtnõu (9) ja kolmandaks oma esimese individuaalse medali võitnud Indrek Migur (9). 9 punkti kogus ka esimesena medalita jäänud Priit Lokotar.
Naiste turniiri võitis Merilii Jalg (15), teiseks tuli Kaari Vainonen (13) ja kolmandaks Marika Azojan (13).
Uutma tuli Eesti meistriks kümnendat korda järjest, Jalg sai kolmanda järjestikkuse meistritiitli. | Meistritiitlit kaitsesid Uurma ja Jalg | https://sport.err.ee/1608867449/meistritiitlit-kaitsesid-uurma-ja-jalg | Pühapäeval lõppesid Hiiumaal Eesti meistrivõistlused vene kabes. |
Hiiumaa ja Raplamaa vaheline maavõistlus tõi väljakule Eesti tippliigade kogemusega mängijad. Hiiumaa koosseisu kuulus Markus Miiter, kes mängib Pärnu JK Vapruses. Kõrgliigas on varasemalt mänginud ka Sander Karu (43 mängu) ja Algis Kelder (18 mängu), korra on vahetusest sekkunud Hargo Liiving ning rohkelt noortekoondiseid esindanud Arthur Jeršov.
Hiiumaa koosseis:
Karl Värva (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Georg Linkov (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Kert Kütt (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Kermo Platov (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Karl Johan Kastein (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Silvester Ilumets (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Jaagup Kopli (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Indrek Nõulik (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Holger Sepma (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Timo Vares (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Tanel Klee (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Rando Suuster (FC Hiiumaa ja Läänemaa JK II ÜM)
Arthur Jeršov (Läänemaa JK)
Jonatan Saarnak (Läänemaa JK)
Hargo Liiving (Läänemaa JK)
Algis Kelder (Saue JK)
Sander Karu (Saue JK)
Markus Miiter (Pärnu JK Vaprus)
Guido Kutser (Viimsi JK)
Treener: Mario Degtjov
Meedik: Kristiine-Elštein Naukas
Esindaja: Kristi Linkov
Raplamaa koosseis:
Ahto Liivamäe (Raplamaa JK)
Raimond Stepanjuga (Raplamaa JK)
Martin Tilk (Raplamaa JK)
Robin Kaljumäe (Raplamaa JK II)
Brenet Rohtoja (Raplamaa JK)
Kaupo Kantsik (Raplamaa JK)
Karel Kadarik (Raplamaa JK II)
Sten Kenert Maalinn (Raplamaa JK II)
Ken Krister Maalinn (Raplamaa JK II)
Romet Nurming (Raplamaa JK)
Teet Kallaste (Raplamaa JK)
Madis Nurmik (Raplamaa JK)
Priit Põldmaa (Raplamaa JK II)
Tauri Bachmann (Raplamaa JK/ laenul Harju JK Laagrist)
Ott Madisson (Vändra JK Vaprus ja FC Lelle ÜM)
Rendo Roots (FC Nõmme United U21)
Daniel Kosubenko (FC Hiiumaa)
Treenerid: Janno Kivisild ja Rein Pajunurm
Traditsioonilisi Eesti maavõistluseid korraldab Eesti Jalgpalli Liit alates 2012. aastast. Turniiri süsteem näeb ette, et 15 maakonna ja pealinn Tallinna esindused kohtuvad omavahel kahel korral ning seni on peetud kaheksa vooru. | Tänavused Eesti maavõistlused avas Hiiumaa – Raplamaa vastasseis | https://sport.err.ee/1608665911/tanavused-eesti-maavoistlused-avas-hiiumaa-raplamaa-vastasseis | Eesti maavõistlustel peeti pärast kaheaastast pausi esimene maakondadevaheline kohtumine, kui Kärdla linnastaadionil läksid 23. juulil vastamisi Hiiumaa ja Raplamaa koondised. Raplamaa jäi peale tulemusega 1:0. |
Bosnia korvpalliliit teatas, et osa rahast koondise jaoks on sponsorite abiga koos, kuid neil on endiselt raha puudu.
"Me käisime paljude uste taga ja küsisime toetust, kuid saime enamasti negatiivsed vastused. Meid on tihti ignoreeritud. See kehtib eriti riiklike ja kohalike ametkondade kohta," teatas korvpalliliit.
Lisaks EM-ile on korvpalliliidul raskusi ka 2023. aasta MM-i kvalifikatsioonimängude osalustasuga. | Bosnia koondis võib rahamurede tõttu EM-ilt kõrvale jääda | https://sport.err.ee/1608665890/bosnia-koondis-voib-rahamurede-tottu-em-ilt-korvale-jaada | Bosnia korvpalliliit teatas, et on võimalik, et koondis peab kõrvale jääma selle aasta sügisel toimuvatest Euroopa meistrivõistlustest, sest korvpalliliidul ei ole võimalik osalustasu maksta. |
Rangersi suvine täiendus Antonio Colak lõi mängu avavärava 24. minutil.
Inglismaa koondise kapten Kane viigistas seisu 50. minutil ning viis Tottenhami juhtima 56. minutil.
Pallivaldamisprotsent oli Šotimaa klubi kasuks 54:46, kuid pealelööke tegi Tottenham 17 Rangersi kümne vastu.
Tottenhami suvised täiendused Yves Bissouma, Richarlison, Ivan Perisic, Djed Spence, Clement Lenglet ja Fraser Forster tulid kõik väljakule vahetusest. | Harry Kane viis kahe väravaga Tottenhami võiduni | https://sport.err.ee/1608665914/harry-kane-viis-kahe-varavaga-tottenhami-voiduni | Inglismaa kõrgliigas mängiva Tottenham Hotspur võitis hooajaeelses kohtumises Šotimaa võistkonda Rangersit 2:1. Tottenhami väravad lõi Harry Kane. |
"Mäng oli väga intensiivne ja tasavägine. Nüüd suundume poolfinaali. Ma võin küll olla mängu parim mängija, kuid see on ainult tänu sellele, et mul on tiim ja personal, kes mind usaldasid," ütles 21-aastane Bacha pärast võitu veerandfinaalis.
"Mul ei ole sõnu. See on minu esimene rahvusvaheline turniir. Me pole kunagi poolfinaali jõudnud ning mul on väga hea meel olla osa sellest tiimist," lisas Bacha selle kohta, et Prantsusmaa jaoks on see esimene kord, kui pääsetakse EM-il veerandfinaalist edasi.
"Pärast mängu toimus riietusruumis täielik hullus. Me nutsime õnnest," ütles Bacha lõpetuseks. Ta lisas, et Saksamaa vastu ei ole kindlasti lihtne, kuid kõige pealt peavad prantslannad pikast ja emotsionaalsest mängust taastuma.
Prantsusmaa kohtub juba kolmapäeval poolfinaalis Saksamaaga, et selgitada välja naiste EM-i teine finalist. | Selma Bacha: riietusruumis oli täielik hullus | https://sport.err.ee/1608665905/selma-bacha-riietusruumis-oli-taielik-hullus | Naiste jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel alistas Prantsusmaa veerandfinaalis lisaaja järel 1:0 tiitlikaitsja Hollandi ning jõudis esimest korda EM-il poolfinaali. Mängu parimaks mängijaks valiti vahetusest sekkunud prantslanna Selma Bacha. |
"Teadsime, et tuleb väga raske mäng. Me suutsime seisu hoida 0:0 väga pikka aega, kuid mängu lõpus lasime endale niiviisi värava lüüa. Sellel on väga mõrk maitse," ütles Hollandi naiskonna keskkaitsja Stefanie van der Gragt pärast valusat kaotust veerandfinaalis.
"Ma pean ütlema, et me hoidsime tiimiga kokku. Prantsusmaa tekitas võimalusi, kuid me olime selleks valmis. Daphne (Hollandi noor väravavaht) ja kogu tiim võitlesid külg külje kõrval, kuid kahjuks täna ei olnud meile võit ette nähtud," lisas van der Gragt.
Holland on praegu veel valitsev Euroopa meister, kuid tänavu selgitavad uue Euroopa meistri välja Inglismaa, Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa. Esimene poolfinaa toimub juba teisipäeval. | Van der Gragt: penaltist kaotamisega on väga raske leppida | https://sport.err.ee/1608665902/van-der-gragt-penaltist-kaotamisega-on-vaga-raske-leppida | Naiste jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel alistas Prantsusmaa veerandfinaalis lisaaja järel 1:0 tiitlikaitsja Hollandi ning jõudis esimest korda EM-il poolfinaali. Mängu ainus värav sündis 102. minutil penaltist. |
Praha turniirile vabapääsme teeninud Kontaveit sai hiljuti Hamburgi turniiril teise koha, kui kaotas USA tennisistile Bernarda Perale finaalis.
See oli Kontaveidile esimene finaal alates veebruarist ning ühtlasi ka esimene finaal uue treeneri käe all.
Kontaveits ja Gorgodze pole varem omavahel mänginud.
Main draw in Prague (WTA 250), where Anett Kontaveit and Barbora Krejcikova are the top seeds.
Petra Kvitova withdrew before the draw due to left wrist injury. pic.twitter.com/wu00laA1s6
— WTA Insider (@WTA_insider) July 23, 2022 | Kontaveit kohtub Prahas esimeses ringis maailma 115. reketiga | https://sport.err.ee/1608665881/kontaveit-kohtub-prahas-esimeses-ringis-maailma-115-reketiga | Esmaspäeval algab Prahas WTA 250 kategooria tenniseturniir. Esimeses ringis kohtub Eesti esireket Anett Kontaveit maailma 115. reketi Ekaterine Gorgodzega. |
Muusikavideo lavastas Jocelyn Charles, loovjuhtimise ja kontseptsiooni loomise eest vastutas duo Cliqua, kes on The Weekndiga varem mitmel korral koostööd teinud, vahendab Pitchfork.
The Weekndi album "Dawn FM" – järg tema 2020. aasta stuudioalbumile "After Hours" – ilmus selle aasta alguses. Seni on ta avaldanud muusikavideo albumi lugudele "Sacrifice", "Gasoline" ja "Out of Time", viimases astus opereeriva arsti rollis üles Jim Carrey. | The Weeknd avaldas muusikavideo loole "How Do I Make You Love Me?" | https://menu.err.ee/1608665893/the-weeknd-avaldas-muusikavideo-loole-how-do-i-make-you-love-me | The Weeknd avaldas animeeritud muusikavideo albumil "Dawn FM" ilmunud loole "How Do I Make You Love Me?". |
Eesti noorsportlased on 15 suviselt olümpiafestivalilt võitnud seni kokku 13 kuldmedalit, 9 hõbemedalit ja 11 pronksmedalit, nende seas Aleksei Budõlin (1993 kuld), Martin Padar (1995 kuld), Margus Hunt (2003 kuld), Kaire Leibak (2005 kaks kulda), Grigori Minaškin (2007 kuld), Liina Laasma (2009 kuld), Kregor Zirk (2015 kuld), Tanel Kangert (2003 pronks), Rasmus Mägi (2009 pronks).
Eelmisel, 2019. aastal peetud Bakuu olümpiafestivalil võitis Eesti koondis viis medalit - jalgrattur Madis Mihkels kullad temposõidus ja grupisõidus, käija Jekaterina Mirotvortseva kulla, rattur Laura Lizette Sander temposõidus pronksi ning judoka Viljar Lipard samuti pronksi.
24.- 30. juulini Banska Bystricas toimuval suvisel Euroopa noorte olümpiafestivalil osaleb 40 Eesti sportlast vanuses 14-18 aastat kuuel alal: kergejõustik, jalgrattasõit, judo, sulgpall, tennis ja ujumine. Sportlasi saadab 20-liikmeline taustajõudude tiim, koondist riietab Nike.
EOK president Urmas Sõõrumaa soovis Eesti koondisele edu. "Äsja meie seast lahkunud olümpiavõitja Jüri Tarmak on öelnud, et võistlema õpitakse võisteldes. Eks teilgi on suuremad sihid kui vaid noorte olümpiafestival, kuid just sealt saate oma esimese suure olümpiavõistluse kogemuse. Paljud, kes on olümpiafestivalil tegusid teinud, teevad praegu tegusid suures maailmas. Hoian teile kõigile pöialt," ütles Sõõrumaa.
Eesti koondisesse Euroopa noorte olümpiafestivalil kuuluvad:
Kergejõustik: Hedi Andre, Miia Ott, Valeria Smirnova, Viola Hambidge, Ruth Mary Onga, Heti Väät, Livia Filipozzi, Maia Toomsalu, Benjamin Rannik, Andreas Kase, Karl Kristjan Pohlak, Kristjan Erik Kalling, Savva Novikov, Steven Leppoja, Ron Sebastian Puiestee, Risto Kalju
Jalgrattasõit: Maria Treier, Natali Nora Nigul, Zlata Broniševskaja, Henri Arjus, Ron Rooni, Richard Ründva
Judo: Anna Liisa Nurm, Valeria Ušanova, Randy Nagel, Karl-Johannes Pilt, Jakob Vares, Kabriel Kirna
Sulgpall: Emilia Šapovalova, Andrei Schmidt
Tennis: Adriana Roots, Samuel Mandelkorn
Ujumine: Egle Salu, Kirke Madar, Mirtel Merimaa, Miriam Jürisoo, Artjom Alteberg, Ilja Alimov, Kennert Jõgis, Nikita Kazarevski | Pühapäeval algab Euroopa noorte olümpiafestival | https://sport.err.ee/1608665869/puhapaeval-algab-euroopa-noorte-olumpiafestival | 24.-30. juulil toimub Banská Bystricas Slovakkias Euroopa noorte olümpiafestival, kus Eestit esindab kuuel erineval spordialal kokku 40 sportlast. Kergejõustiklasi on stardis 16. |
Boris Johnson teatas juuli alguses, et astub konservatiivide juhi kohalt tagasi, kuid jätkab peaministrina kuni sügiseni.
Peaministriks kandideerima on alles jäänud endine rahandusminister Rishi Sunak ja välisminister Liz Truss.
Kandidaadid on siiani olnud eriarvamusel maksukärbete ajastuse üle ajal, mil Suurbritannia seisab silmitsi inflatsiooni kiirenemise, majanduskasvu seiskumise ja üha suureneva streikide arvuga.
Pühapäeval avaldasid mõlemad kandidaadid oma plaanist jätkata praeguse valitsuse poliitikaga saata illegaalsed migrandid tagasi Rwandasse, kuigi juunis tühistas Euroopa Inimõiguste kohus (ECHR) esimese sellise lennu.
Ühendkuningriik ja Rwanda on sõlminud kokkuleppe, et ebaseaduslikult Suurbritanniasse saabunud inimesed saadetakse tagasi kodumaale asüülitaotlusele vastust ootama.
Truss ütles, et ta sooviks sõlmida rohkemate riikidega sarnaseid kokkuleppeid. Lisaks soovib ta suurendada piirivalvejõude 20 protsenti ning tugevdada inimõiguste deklaratsiooni.
"Olen otsustanud peaministrina Rwanda-poliitikat täielikult rakendada ning uurida teisi riike, kus me saame sarnase partnerluse luua. Ma hoolitsen selle eest, et meie piiridel oleks õigel tasemel jõud ja kaitse. Ma ei taandu ECHR-i ja selle jätkuvate pingutuste eest kontrollida immigratsioonipoliitikat," ütles Truss pressiteate vahendusel.
Sunak ütles, et ta peab illegaalset immigratsiooni üheks viiest suurest hädaolukorrast, millega kavatseb peaministrina 100 esimese päeva jooksul tegeleda.
Sunak selgitas, et kavatseb võtta lähenemise, kus reeglite täitjatele on stiimulid, aga rikkujatele karistused.
"Kui riik ei tee illegaalsete migrantide tagasivõtmisel koostööd, ei mõtle ma kaks korda meie suhetele nendega, kui asi puudutab välisabi, kaubandust ja viisasid," lisas ta.
Uus peaminister selgub septembris. | Briti peaministriks pürgijad lubavad karmi võitlust illegaalse immigratsiooniga | https://www.err.ee/1608665878/briti-peaministriks-purgijad-lubavad-karmi-voitlust-illegaalse-immigratsiooniga | Briti peaministriks pürgivad Rishi Sunak ja Liz Truss ütlesid pühapäeval, et võtavad enda prioriteediks ebaseadusliku immigratsiooni vastu võitlemise. |
Reedeses kvalifikatsioonis sai Aigro 15. koha ning Maltsev 32. koha. Laupäevasel põhivõistlusel suutis Maltsev aga Aigrost ette rebida.
Esimeses voorus hüppas Aigro 120,5 meetrit, millega saavutas 17. koha. Maltsevi hüpe oli esimeses voorus kesine: 106 meetrit, ning see tõi talle 28. koha.
Teises voorus jäi Aigro tulemuseks vaid 114,5 meetrit ning sellega kukkus ta kokkuvõttes 28. kohale. Maltsev pani teises voorus tublisti juurde ning hüppas 122,5 meetrit, mis tõstis ta kokkuvõttes 25. kohale.
"Eilsel kvalifikatsioonihüppel midagi head ei olnud. Läks küll iga hüppega paremaks, kuid endiselt oli mäel raskusi. Koht oli küll 15. Aga sees on veel palju. Täna esimese vooru hüpe oli nende kahe päeva peale parim hüpe, kuid ajastuse taha jääb endiselt mitmeid mitmeid meetreid varu. Teise vooru hüppel jäin totaalselt otsal hiljaks. Pigistasin küll lennuga niipalju kui võimalik, et mõni meeter juurde tuleks, kuid jah," ütles Aigro pärast laupäevast põhivõistlust.
"Mis seal ikka, homme on uus päev," lisas Aigro.
"Põhimõtteliselt võib rahule jääda, arvestades viimaseid treeninghüppeid, siis tänased hüpped olid korralikul tasemel. Esimesel hüppel tuulejumal väga ei aidanud, kui õnnestus edasi saada. Teises voorus olid tingimused märksa võrdsemad ja selle hüppega jään rahule," ütles Maltsev laupäeval.
Pühapäeval jätkavad suusahüppajad järgmise võistlusega, mis algab Eesti aja järgi kell 12. | Eesti suusahüppajad jõudsid suvise võistluse avapäeval parima 30 hulka | https://sport.err.ee/1608665866/eesti-suusahuppajad-joudsid-suvise-voistluse-avapaeval-parima-30-hulka | Poolas Wisla H120 mäel toimub suvine suusahüppe GP ning esimese päeva järel saavutas Kevin Maltsev 25. koha ning Artti Aigro 28. koha. |
Miks on nii, et kohtame sõna "inimkond" eeskätt aruteludes ohtude teemal, nagu tuumasõda, pandeemiad või kliima soojenemine? Väljaspool kriisi kipuvad koostoimimise mudelid aga eeldama erinevuste tasalülitamist, mida ei saa pikas plaanis realistlikuks pidada. Praegune üleilmne olukord ei ole enam lahendatav mõne nutika võttega, mis võimaldaks seejärel tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöörduda. Vajame uusi harjumusi, et saada hakkama nähtusega, mille ilminguteks on elurikkuse kadu, inimrühmadevahelise ebavõrdsuse süvenemine ja prekariaadi kasv, elamiskõlbliku ruumi ahenemine nii linnades kui ka maapiirkonnas, põgenikelained, haiguspuhangud. Selleks et kujuneda saaksid uued harjumused, on meie-tundel vaja üleilmset mõõdet.
Selle meie-tunde ühed olulisimad komponendid on vastutuse tajumine ja valmisolek panustada koosluse heaolusse isikliku heaolu arvelt. Näiteks tundub elementaarne maksta makse, et pidada nende toel üleval riigi tervishoiu- ja julgeolekusüsteeme, isegi kui isiklikult kirurgide ja politseinike teenuseid regulaarselt ei tarbi. Teeme seda meie riigi heaolu tagamiseks. Bangladeshi õmblusvabrikute lapstööjõu või palmiõlitööstuse tõttu elupaiku kaotavate orangutanide heaolu ei tundu aga särgi või magustoidu ostjale enam "minu" ega "meie" vastutusala. Mu kodukandis toimunud RMK KAH-aladega seotud aruteludest jäi mulle meelde, kuidas üldse ei läinud peale argumendid, mis paigutasid siinsed raied üleilmse metsatustumise konteksti. Küll aga olid paremini mõistetavad raievastased väited stiilis "kohalik rahvas on harjunud sellise (metsase) vaatega teedel jalutama". Esimene on kellegi "nende" mure, teine meie oma. Miks on nii, et meie tegevuse ja valikute tagajärgede tunnetuslikud piirid on nende tegelike piiridega väga suures nihkes?
Kirjelduskeelte nappus
Üheks põhjuseks on asjaolu, et peamine kanal, mille vahendusel maailm meieni jõuab – uudismeedia –, on ehitatud üles vastandamise loogikale. Peavoolu ajakirjanduse tuumväärtuseks on konflikt, selle horisont on rahvuslik või kildkondlik ja rütm ööpäevaringne. Selles raamis ei saagi kogu inimkonna mastaabis aeglaselt arenev aktiivsus pildile pääseda. Kui keegi kellelegi ei vastandu, keegi kedagi ei võida ega kellelegi alla ei vannu, siis sellest ei sünni uudislugu. Hoolimata üleilmset suhtlust ja infootsingut võimaldava digitehnoloogia laialdasest kättesaadavusest baseerub meie inimkonna mudel endiselt nägemusel eraldiseisvatest ja enda huvidest lähtuvatest rühmadest. Olgu kohalike institutsioonide, riikide või globaalsete korporatsioonide tasandil – me kaardistame end konkurentidena.
Loogikale toetudes on muidugi selge, et "mina" eeldab "mittemina" ja "meie" eeldab "neid". Kuna neid kategooriaid luuakse ennekõike keele vahenditega, on ootuspärased emakeeltel ja rahvuskultuuridel põhinevad eristused. Ilmtingimatu ei ole aga mittemina ja mittemeie kirjeldamine negatiivsena ning meievahelise piiri samastamine rindejoonega, mitte tõlkeks, dialoogiks või sümbioosiks sobiliku paigana. Modernistlikus kultuuris on see aga harjumuspärane praktika.
"Modernistlikule kultuuritüübile on harjumuspärane mittemina ja mittemeie kirjeldamine negatiivsena ning meievahelise piiri samastamine rindejoonega, mitte tõlkeks, dialoogiks või sümbioosiks sobiliku paigana."
Kummatigi on selge, et sellel planeedil ellujäämiseks vajame tõsiseltvõetavat mudelit või suurt narratiivi, kus "meie" võrduks iga inimesega maailmas. Veelgi enam, tegelikult ei peaks see "meie" hõlmama üksnes inimesi, vaid kõiki Maal elavaid liike. Kui inimestest rääkides tunduks meile loomuvastane arusaam, et ta on minu oma, järelikult võin teha temaga seda, mis tundub parasjagu meeldiv ja/või kasulik, siis maa ja teistest liikidest kaasmaalaste kontekstis on see igapäevane praktika. Meil lihtsalt napib alternatiivseid kirjeldusviise ja mõttemalle, mille puhul maa ei oleks tarbekaup, mida jõukamad meist saavad tükikaupa omandada. Kui mõelda sellele, kuidas õhk ja toit sõltuvad maast, või pärandipaikade ning maaga seotud töödele ja rituaalidele, siis võiks ju olla klaar, et oleme ise osa temast ja tema meist. Ühesõnaga tuleks otsida uusi viise planeedi ja selle elanike kirjeldamiseks ning asendada "ressursid", "kaup", "omand", "sõltumatus" ja "võistlemine" oma sõnavaras sagedamini mõistetega, mille tuumaks on suhete loomine ja arendamine.
Viimaste kümnendite kliimakommunikatsiooni kogemus on osutanud, et faktid ja andmed ei räägi iseenda eest ega suuna inimest oma harjumusi muutma. Meie valikuid juhivad kultuur, väärtused, tähendused. Kust leida mudeleid, mis meid suunaksid? Humanitaarteadustest, kunstidest ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidelt.
Viljakas möödarääkimine
Raamatus "On the Digital Semiosphere: Culture, Media and Science for the Anthropocene", mis ilmub peatselt ka eestikeelsena, väidame kaasautorite John Hartley ja Indrek Ibrusega, et sobiliku mudeli pakkus juba 1984. aastal välja Juri Lotman. Tema semiosfääri kontseptsioon sai inspiratsiooni Vladimir Vernadski bio- ja noosfääri käsitlusest. Kui viimaste puhul on tegemist aineliste sfääridega, siis semiosfäär ehk tähendusloome ruum on abstraktne. Ilma sellise abstraktse keskkonnata ei ole aga suhtlemine ega tähenduse tekkimine võimalik. Semiootika vaates on see täiesti loogiline, sest ükski märk ei tähista midagi väljaspool märgisüsteemi. Selleks et tõlgendada ühe või teise märgi tähendust, peame tundma märgisüsteemi, kuhu see kuulub. Sellest mudelist tulenevalt on võimalik mõista üksikut üksnes lähtuvalt üldisest, osakest lähtuvalt tervikust. Ja mitte vastupidi.
Kui nägin ühel tänavusel märtsipäeval aknast välja vaadates maja ees viimsetele lumeriismetele veetud tohutu suurt Z-tähte, käis mul hetkeks seest jõnks läbi. Minu viieaastasel Zorroks kehastunud pojal, kes selle autor oli, pole Vene armee sümboolikast aga aimugi. See ei kuulu tema semiosfääri. See päriseluline klišee näitlikustab kujukalt, et semiootiline ruum ehk tähendussüsteem on semiootilise üksikobjekti ehk märgi olemasolu eeldus, mitte tagajärg. Märk hakkab toimima või õigemini saab märgina olemas olla vaid kindlas süsteemis – väljaspool seda võib see tähistada midagi muud või üldse mitte midagi.
"Isereguleeruvad komplekssüsteemid, nagu kultuur, toimivad põhimõttel, mille puhul keskkonna omadused selgitavad selles paiknevate osade omadusi ja kus paljusus on primaarne."
Lihtsustatult öeldes ei tuleks lotmanlikus arusaamas käsitleda inimmaailmas toimuva selgitamiseks analüütilise miinimumi või elementaarosakesena mitte üksikut märki, vaid tervet märgisüsteemide süsteemi, kogu inimkonna kultuuri. See on vastupidine koolifüüsikast tuttavale maailmapildile, milles on harjumuspärane ja tulemuslik selgitada keerulist lihtsa kaudu, dünaamilist staatilise kaudu, ainete ehitumist aatomite liitumisega. Isereguleeruvad komplekssüsteemid, nagu kultuur, toimivad aga teisel põhimõttel, mille puhul keskkonna omadused selgitavad selles paiknevate osade omadusi ja kus paljusus on primaarne, mitte vastupidi. See, kumma paradigma kaudu me ümbritsevale maailmale läheneme, muudab seega põhimõtteliselt seda, mida me maailma kohta üldse teada saame, millisena maailm võib meile paista.
Niisiis võimaldab semiosfääri mudel kirjeldada ühtaegu inimkultuuri kui tervikut ja selle tohutut sisemist mitmekesisust. Ühtlasi rõhutab see süsteemi jätkusuutliku toimimise tagamisel dialoogide fundamentaalsust. Sealjuures on oluline, et kuivõrd inimrühmadel on maailma kohta mõnevõrra erinev teadmine ning varieeruvad teadmiste hankimise viisid ja vahendid, esineb dialoogis alati nii mõistmist kui ka mittemõistmist. Aga just mittemõistmine osutub uute tähenduste loomisel viljakaks. Selle näidete hulka kuulub nii lõbu, mis sünnib telefonimängu lõpus välja öeldu võrdlemises esialgsega, kui ka eri märgisüsteeme lõimivad kultuurinähtused, nagu klassitsism või K-pop. Laiemas plaanis võib viljaka mittemõistmise võtmes käsitleda näiteks kunstiteose vastuvõttu, mille käigus igaüks loob oma tõlgenduse.
Seega ei ole arusaamatud väärtus- ja tähendussüsteemid inimkultuuri jätkusuutliku arengu vaates kunagi probleem, vaid lahendus. Ainsaks eelduseks jääb teatav eetiline ühismõõde, sellesama inimkonna jätkusuutliku toimimise tähtsaks pidamine. Seetõttu ongi oluline pakkuda eri inimrühmadele dialoogipaiku nii vahetult linna- või laiemalt avalikus ruumis kui ka vahendatud kujul näiteks veebis. Just seal toimub tõeliselt üleilmse inimkäsitluse kultiveerimine. Nüüdisaegne veebiruum on ajaloos pretsedenditu tihedusega semiosfääride kohtumispaik. Sellest tulenevalt on maailm muutunud ühelt poolt väiksemaks, kuid teisalt kombineeruvad sealsamas pidevalt ka uued kooslused, mis maailma uuesti avardavad. Mõned neist võtavad suuna perifeeriast tuuma poole. Üheks selliseks grupiks on teismelised tüdrukud.
"Nüüdisaegne veebiruum on ajaloos pretsedenditu tihedusega semiosfääride kohtumispaik, kus toimub tõeliselt üleilmse inimkäsitluse kultiveerimine."
Uue inimkonnakäsitluse suunamudijad
Esimesed kolm, aga kaugelt mitte ainsad neist, on muidugi Greta Thunberg, Malala Yousafzai ja X (Emma) González. Tegutsedes oma miljonite jälgijate ja järgijatega ühel viisil ja ühel ajal geograafiliselt eri punktides ning peegeldades tehtut digitaalses semiosfääris (eriti Instagramis), vormivad nad ühist üleilmset meie-tunnet. Kui nende väljapoole suunatud süsteemikriitika võib olla vägagi raevukas, siis sisesfääri suhtlust kannavad märgatavalt pehmema tooniga vastastikuse usalduse toitmine ning avatus. See saab selgemaks, kui kõrvutada neid teise olulise üleilmse ulatusega sotsiaalmeedia kogukonnaga, kus kasutatakse samuti väga loovalt digitaalseid eneseloome vahendeid, ehk vandenõuteoreetikutega.
Viimaste enesekirjeldused on rajatud pea alati teise/nende vaenamisele ning grupisisese kuuluvuse signaliseerimine rõhub "meie" ja "nende" vahelise piiri väljasulgevale toimele ja vankumatule püsimisele. Noored aktivistid on keskendunud aga just "meie" välispiiri avardamisele ühe haavatava või kannatava inimrühma kaupa. Nii immutatakse oma enesekirjeldustesse nende rühmadega seonduvaid sümbolelemente, olgu nendeks siis vikerkaarevärvid Greta plakatil või BLMi ruut Malala seinal. Teise olulise erisusena kaardistavad vandenõuteoreetikud maailma käputäie jõudude võitlusväljana, kus toimuv allub lineaarsele põhjuslikkusele ning "tema/nende" halvad kavatsused sillutavad otseteed halbadele oludele (vaktsiinidega kiibistamine, 5G-mastidega kiiritamine jne). Selle kõrval juhib Greta kõige laiemalt mõistetavas keeles tähelepanu just maailma komplekssusele ja keskkonnateemade vastastikustele suhetele paljude teiste globaalsete valukohtadega, nagu tüdrukute õigus kooliharidusele, COVID-19 vaktsiinide kättesaadavus vaestes riikides, LGBT+ võrdne kohtlemine, solidaarsus inimestega, kes kannatavad sõdade, ebademokraatlike olude või neokolonialistlike arendusprojektide tõttu. Hästi saab selgeks, kui oluline on kliimaprobleemide vaatepunktist see, et kõigil meist oleksid võrdsed õigused ja inimväärne lähtepositsioon. Samuti see, kuidas väärtuste ja tähenduste sfäär on esimene, millest alustada, kui soovime mõjutada seda, mis toimub teistes globaalsetes süsteemides, nagu geo- ja biosfäär. Teemade välja avarus ja komplekssus eristabki noori aktiviste näiteks feministide kogukondadest, kelle sõnumit ja missiooni näevad need noored muidugi osana enda omast.
"Väärtuste ja tähenduste sfäär on esimene, millest alustada, kui soovime mõjutada seda, mis toimub teistes globaalsetes süsteemides, nagu geo- ja biosfäär."
Fotode kõrval pakub Instagram kollektiivseks enesekirjelduseks veel üht olulist vahendit, nimelt teemaviiteid, mida ei kasutata õigupoolest sageli mitte ühekaupa, vaid pilvedena. Noor statistik Christoph Herrmann Halle-Wittenbergi Martin Lutheri ülikoolist on masinanalüüsinud koos kolleegidega teemaviiteid, mis esinevad koos viitega #fridaysforfuture, ning tuvastanud nende puhul rea temaatilisi kategooriaid 1. Lisaks ootuspärastele teemadele, mille hulka kuuluvad plasti- ja julmusevaba tarbimine, tervis (sh teadlikkus nii vähivormidest kui ka koroonameetmetest), globaalseid probleeme ja inimlikku õiglustunnet puudutavad sündmused jne, leiame sealt ka kunstiga seotu. Viimased viitavad näiteks muuseumidele, tänavakunsti asukohtadele, kunstnike nimedele ja konkreetsetele kunstiprojektidele, kusjuures kõik neist ei tegele otseselt kestlikkuse teemadega.
Kultuurisemiootika vaatepunktist võiks aga sedagi pidada ootuspäraseks. Nimelt on Lotman kirjeldanud kahte peamist omavahel komplementaarset vahendit maailma mudeldamiseks. Need ongi teadus ja kunst. Sellega seonduvalt võiks tõsta lõpetuseks esile ühe seni vähe väärtustatud teguri inimkonna jätkusuutlikuma koostoimimise mudeli loomisel. Selleks on humanitaarhariduse positsioon koolides. Kirjandus-, kunsti- ja muusikatundides on vähe valemeid, mille saab täiesti selgeks õppida. Nende ainete tuumaks on ühe ja sama maailma kirjeldamine väga erinevates keeltes ja väga erinevatest perspektiividest, kusjuures ükski neist pole kõige õigem ega kõige täpsem. Kunstiteose kaudu maailma mõtestades luuakse iga kord ka justkui uus maailm, mida kellelgi ei õnnestu ainult enda omaks pidada ja kuhu võime sukelduda üksnes selleks, et seejärel erksama mõtte ja suurema südamega jälle pinnale tulla. Nii saabki võimalikuks, et me pole enam see, mida omame, vaid see, mida mõistame. Ja selles üksteise toetamine on meile vastastikku kasulik.
1 Herrmann, C.; Rhein, S.; Dorsch, I. 2022. #fridaysforfuture – What does Instagram tell us about a social movement? – Journal of Information Science, 01.02. | Maarja Ojamaa. Inimkond 2.0 – aheneva maailma arhitektoonika | https://kultuur.err.ee/1608665863/maarja-ojamaa-inimkond-2-0-aheneva-maailma-arhitektoonika | Mis on ühist humanitaarteadustel, kunstil ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidel? Neist kõigist võib leida uusi mudeleid, mis aitavad liikuda individualismi ja suletud süsteemide juurest koostoimimise ja dialoogiliste tervikute poole. Need on mudelid, mida on hädasti tarvis ellujäämiseks üha kuumeneval planeedil, kirjutab Maarja Ojamaa Müürilehes. |
Ragilo (2:19.17) edestas grupifinišis belglast Sente Sentjensi (ACROG-Tormans) ja kollases liidrisärgis sõitnud ameeriklast Viggo Moore'i (LUX/CTS p/b Specialized). Etapivõiduga kaasnevad boonussekundid kergitasid eestlase aga üldarvestuses samuti esikohale. Moore kaotab Ragilole nüüd seitsme ja austerlane Benjamin Eckerstorfer 19 sekundiga.
Väga head meeskonnavaimu üles näidanud Cannibal Team pälvis velotuurilt veel teisegi särgi, kui ameeriklane Artem Scmidt oli parim mäefinišite arvestuses. Samas pingereas hoiab Ragilo viiendat positsiooni. Punktisärgis stardib viimasele etapile Moore ja parima noore särgis ameeriklane Henry Neff (LUX/CTS p/b Specialized).
Pühapäeval on velotuuril kavas viimane etapp, mil sõidetakse 109,1 kilomeetrit. | Ragilo võitis Austrias etapi ja kerkis liidriks | https://sport.err.ee/1608665857/ragilo-voitis-austrias-etapi-ja-kerkis-liidriks | Austrias jätkuval esimese kategooria meesjuunioride Rundfahrti velotuuri teisel etapil (Rohrbach – Rohrbach; 101,4 km) võidutses grupifinišis Frank Aron Ragilo (Cannibal Team), kerkides liidriks ka üldarvestuses. |
Euroopa autoralli meistrivõistluste (ERC) kuues etapp, Rally di Roma Capitale jätkus laupäeval kuue kiiruskatsega, mille jooksul läbiti 92,56 katsekilomeetrit. Ken Torn / Ken Järveoja (Ford Fiesta Rally2) alustasid esimest pikka võistluspäeva kuuendalt kohalt.
Hommikuse esimese katse lõpus sõnas Torn, et auto on alajuhitav ja ringi viimasel katsel, et ta peab enda sõitu parandama. Ennelõunase ringi parimaks katseajaks jäi SS3 välja sõidetud kümnes aeg. Lõunapausile said esimest korda Rally2 autoga asfaldiralli sõitvad eestlased absoluudi üheksandalt kohalt. Kaotust liidritele 35,1 sekundit.
Peale lõunapausi ootasid ees hommikuste katsete kordused. Kui hommikusel ringil suutsid Torn / Järveoja 29,08 km pikkusel katsel näidata kümnendat aega, siis selle kordusel juba kuuendat. Katse võitjatele kaotasid nad 10,8 sekundiga.
Enne päeva viimast katset hoidsid eestlased üldarvestuse üheksandat kohta ja jäid liidritest 43,6 sekundi kaugusele.
Kahjuks purunes autol viimasel katsel rehv, mis ühel hetkel velje pealt maha tuli ja eestlaste Ford Fiesta Rally2 auto kivimüüri suunas. See ootamatu olukord lõppes parema küljega kivimüüris käimisega. Kuna auto kahjustused olid päris suured, siis hilinesid eestlased päeva viimasesse ajakontrolli kaks minutit ja said selle eest 20 sekundit trahvi. See tähendas, et Torn / Järveoja kukkusid üldarvestuses 16. kohale ja jäävad enne pühapäevaseid katseid liidritest maha enam kui kahe minutiga.
Ken Torn: "Päeva algus oli keeruline, sest kuidagi ei olnud auto käitumisega rahul ja oma sõit andis ka kohati soovida. Saime päevapeale tunde ja auto paremaks, kuid viimasel katsel saime järelikult kuskilt torke või miskit, et rehv vaikselt tühjaks jooksis ja enne hoiatamata ühes vasakkurvis veljelt maha tuli. Selle tagajärjel proovisime jõudu kivimüüriga. Õnneks on nüüd auto kinnises pargis ja homme saab jälle gaasi panna."
ERC Rally di Roma Capitale jätkub pühapäeval kuue kiiruskatsega, mille jooksul läbitakse 92,72 katsekilomeetrit. | Viimasel katsel aega kaotanud Torn ja Järveoja lõpetasid laupäeval 16. kohal | https://sport.err.ee/1608665854/viimasel-katsel-aega-kaotanud-torn-ja-jarveoja-lopetasid-laupaeval-16-kohal | ERC Rally di Roma laupäevase võistluspäeva lõpetasid Ken Torn ja Ken Järveoja 16. kohal, näidates parimal katsel kuuendat aega. Kahjuks tekitas veljelt maha tulnud rehv ootamatu olukorra ning ajakao. |
Eesti alustas esimest geimi koosseisus sidemängija Markkus Keel, nurgaründajad Kevin Saar ja Stefan Kaibald, temporündajad Mart Naaber ja Henri Treial, diagonaalründaja Timo Tammemaa ning libero Johan Vahter. Teises geimis tulid Treiali ja Tammemaa asemel platsile Mihkel Varblane ja Valentin Kordas, kolmandas geimis alustas Saare asemel Märt Tammearu ning neljandas Keele asemel Robert Viiber. Mängu said ka Kristo Kollo ja Karli Allik.
Avageimis Eestil võiduvõimalust ei tekkinud, tunnistades võõrustajate kindlat 25:16 paremust. Teises geimis kogus Eesti 20, kolmandas 23 ning lisageimis 22 punkti. Kogu mäng läks seega 3:0 (25:16, 25:20, 25:23) ja lisageim 25:22 paremusega Türgile. Kohtumise statistika on nähtav SIIN.
15 punktiga tõusis eestlaste resultatiivseimaks Kordas, kes näitas rünnakul 50-protsendilist efektiivsust. Varblane assisteeris 12, Kaibald 10, Naaber 7 ja Tammearu 6 punktiga. Saar ja Kollo tõid kaks ning Viiber ja Tammemaa ühe punkti.
Kui pallingu vastuvõtul oli protsentidega 44-37 edukam Eesti, siis rünnakul jäime vastasele selgelt alla – Türgi lahendas rünnakuid 52- ja Eesti 42-protsendiliselt. Blokipunkte märgiti Eestile kaheksa ja Türgile seitse ning serviässasid Eestile neli ja Türgile seitse. Pluss-miinus arvestuses jäi Türgi 32-ga ja Eesti 15-ga plussi.
Mängu saab järele vaadata: | Eesti koondis kaotas Türgile ka teise kontrollmängu | https://sport.err.ee/1608665851/eesti-koondis-kaotas-turgile-ka-teise-kontrollmangu | Eesti meeste rahvuskoondis pidas laupäeval Türgis teise kontrollkohtumise, kui sarnaselt reedesele kohtuti väljakuperemeestega. Kui reedel õnnestus Eestil võita lisageim, siis laupäeval oli kõigis neljas geimis parem Türgi. |
"Populismi" mõistet kohtab avalikes aruteludes niivõrd tihti, et selle tähendus kipub hägustuma. Seda jõulist sõna kasutatakse konkurentide kõrvalepühkimiseks ka etteheidet täpsustamata 1 ning selle eest üritatakse valijat hoiatada, kuigi ka siis võivad populismi erinevad tähendused ebaselgelt läbi põimuda. 2 Kuidas mõista "populismi"?
Populismiks esimeses tähenduses nimetatakse Eestis vastutustundetut ja valijatega manipuleerivat käitumist, demagoogilisel ja ebasiiral viisil populaarsuse taotlemist.
Sinna alla käivad majanduslik vastutustundetus ehk vastuolulised või liigkulukad ettepanekud 3; oportunism, kui poliitikud esitavad ebasiiralt enda arvates populaarseid ideid 4, eriti kui soovitakse meeldida "valel viisil või valedele inimestele"; koguni igasugused riiklikud kulutused, nagu maksurahade eest tasutud ühistransport või kõrgharidus 5; emotsioonidele tuginevad argumendid, lihtsustamine ja demagoogiavõtted jpm. Nii seostatakse populismi demagoogiaga, vastutustundetusega ja n-ö majanduspopulismiga.
Nimetades populistlikuks populaarsuse taotlemist või teatud poliitilisi seisukohti (solidaarsem või individualistlikum majanduspoliitika, sisserände tõkestamine või hõlbustamine), ei ole erinevus tavalisest demokraatlikust poliitikast alati selge ega suur.
Paratamatult peavad poliitikud taotlema populaarsust, rääkima arusaadavalt (lihtsustama), kutsuma esile emotsioone, esitlema arvamusi maksuraha õiglasest kogumisest ja kasutamisest (lubama tõsta päästjate palku või suurendada kõrgkoolide rahastust ning ammutama selleks raha automaksust või astmelisest tulumaksust), mis näivad kellelegi ebamõistlikena.
Etteheiteid saaks väljendada ka sõnadega "demagoogia", "lihtsustamine" või "majanduslik vastutustundetus", "häälte ostmine toetustega". Keegi ei suuda kangutada sõna "populism" eemale selle Eestis harjumuspärasest tähendusest. Ent poliitikahuvilisele on vajalik tunda ka teist tähendust: populism kui demokraatia tõlgendamise viis.
Määrab teise järgu ideoloogia
Igal poliitikul ja erakonnal on esimese järgu ideoloogilised elemendid, nagu majanduslik vasak- või parempoolsus, hoiak rände ja rahvusluse suhtes, inimeste võrdväärsete õiguste pooldamine või vastuseis sellele, puu- või rahakallistamine, eelarvetasakaalu või regionaalpoliitika eelistamine.
Eelnimetatud sisulised ja konkreetsed hoiakud vastavad eelkõige küsimustele, nagu "Mida tuleks teha?", "Mis on väärtuslik?" ja "Millist Eestit me tahame?". Populism võib selga tõmmata erinevaid esimese järgu ideoloogilisi kuubi (vrd Chávez, Orbán, Trump, Erdoğan).
Demokraatia tõlgendusena määratlevad populismi aga selle teise järgu ideoloogia tunnused ehk tausteeldused ühiskonna, rahva, poliitika ja legitiimsuse kohta: mis on poliitika olemus ja demokraatliku legitiimsuse alus? Kuidas käituda poliitiliste eriarvamuste korral? Kas enamuse ülemvõimu vähemuse üle piirata on demokraatlik? Kas kompromissitus on pahe või voorus? Mida tähendab "rahvas" ja kas poliitikute roll on rahvast esindada või kehastada?
Akadeemilises kirjanduses on sedastatud, et populism on õhukese keskmega, antipluralistlik ja antielitaristlik ideoloogia, mis saab kasutada erinevaid "võõrustaja-ideoloogiaid", hajus ja õhuke, tühja keskmega ja kameeleonlikult muutlik, mõnikord ka retoorika, diskursus või poliitilise mobiliseerimise strateegia.
Seejuures ei kao populismi omaksvõtmisel esimese järgu ideoloogia ning poliitik (või valija) võib ühes olukorras tuua välja probleeme ja rõhuda sisulistele argumentidele, teises olukorras aga piirduda sellega, et samastab oma seisukoha tõelise rahva tahtega; ühel korral apelleerida enda inimõigustele, teisel soovida teiste omi piirata; ühel korral vaigistada vähemust, teisel korral nõuda sõnavabadust.
Kui täpne on nimetada mõnd poliitikut populistlikuks, on sõlteline ja ajas muutuv (liberaaldemokraadid võivad populaarsustaotluses hakata populismi matkima, populistid võivad oma demokraatiatõlgenduse asjus ümber mõelda) ning kõik, mida populist arvab, pole veel populistlik.
Demokraatias on kõrgeim võim rahvas ning seega võib populismile omane n-ö rahva tahte eest kõnelemine paista õilis. Proovides luua rahva tahet järgivaid institutsioone, tõstatuvad küsimused teise järgu ideoloogia kohta: mida tähendab "rahvas"? Kuidas tuvastada selle tahet? Mida teha, kui rahva seas on erimeelsused?
Tavapärane esindusdemokraatlik lahendus neile raskustele on tunnistada, et rahvas pole ühetaoline mass, vaid osalt ühesuguste, osalt erinevate huvide ja väärtustega inimesed, kelle kõigi huvide eest peaks demokraatias seisma, otsides kompromissi: pannakse paika valimisi võimaldavad institutsioonid, mille kaudu rahvas volitab kandidaadid ja erakonnad parlamenti. Igipõliselt jääb kestma avalik demokraatlik arutelu, võimulolijaid ei samastata kogu rahvaga ning nad ei tohiks täielikult üle sõita opositsiooni ja vähemuste huvidest.
Populistlik lahendus rahva määratlemisele on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine. Selleks samastavad populistid iseennast ja enda toetajaid terve rahvaga, mis ei tähenda kõiki inimesi ega kodanikke, vaid "tõelist" või "tegelikku" osa inimestest.
See rahvas olevat ühtne (s.t ühetaoline ja "normaalne", mitte lõimunud), ehtne, kuuluv, töökas ja vooruslik, vastandina rikutud, ahnele eliidile (establishment, kartelliparteid, heal järjel olevad inimesed, kohtud, arstid, teadusringkonnad, sõltumatu ajakirjandus, "Brüsseli tallalakkujad") ning eliidi poputatavatele hoolealustele (töötud, immigrandid, seksuaalvähemused, sõjapõgenikud jm), keda rahvas kadestama ja põlgama peaks. Nõnda olevat Brexit "tõeliste inimeste võit" ning Trumpi jaoks oli ainutähtis ühendada rahvas, sest teised inimesed ei tähenda midagi.
Ühe Eesti erakonna esimees rõhutas parteikongressil, et neid toetab "väga suur osa ühiskonnast. Normaalne osa ühiskonnast". Ükskõik millise erakonna puhul Eestis tähendaks see, et normaalne on parimal juhul iga kolmas inimene. 6
Nõnda järeldub, et rahva tahe on ainult teatud (populistide kindlaksmääratud) inimeste tahe ning populistile jääb õigus kõneleda ühetaolise rahva kristallselge tahte eest ka erakonna kaheksaprotsendilise toetusega.
Niisamuti võib kahtluse alla seada valimistulemusi ja mittemeelitavaid toetusküsitlusi või apelleerida "vaikivale enamusele" – populismi kujutletavas reaalsuses (kus rahvas on ühtne ja nende poolt) pole end rahvaga samastaval populistil võimalik olla vähemuses. Eeldades absoluutset moraalset üleolekut, ei lasta end empiirikast häirida.
Populismi esimene tunnus on, et kuigi väites end toetuvat rahva tahtele, räägib ta kujutletavast ühetaolisest ja ühel meelel olevast rahvast, mitte tegelikest, lahknevate seisukohtadega inimestest.
Populism on välistav demokraatiatõlgendus, sest kujutab üht osa (olgu see 10 protsenti või 51 protsenti) terviku (kõigi demokraatlike ühiskonnaliikmete) asemele. Ka siis, kui mõne erakonna või koalitsiooni toetus küündiks üle 50 protsendi, oleks ebademokraatlik nimetada ülejäänud osa inimestest ja nende huvide esindajaid rahva sekka mittekuuluvateks. Vähemuses olemine ei tohiks tühistada huvide moraalset väärtust, sest enamushääletus on demokraatia tööriist, mitte ammendav definitsioon.
Eriarvamused
Kui tõlgendada demokraatia eesmärki populistlikult, on see ühetaolise, moraalse ja ühel meelel oleva rahva tahte elluviimine, mistõttu ei jää ruumi eriarvamusteks. Populism irdub ühiskondlikust tegelikkusest, kui esitleb enda seisukohta ühetaolise rahva tahtena ja leiab, et mittenõustujad on rikutud, rahvavaenlased, reeturid, allakäinud ega kuulu rahva sekka.
"Populistliku erakonna vastu meelt avaldavad inimesed polevat esindamas tõelist rahvast, vaid on välisagendid, eliidi käsilased, ebasiirad, hüsteerilised."
Liberaalse demokraatiatõlgenduse pooldajad (nende hulka kuuluvad ka traditsioonilised esindusdemokraatiat jaatavad konservatiivid, rahvuslased, vasakpoolsed, sotsialistid) kuulutatakse sama hingetõmbega totalitaristideks ja tuulelippudeks. Populistliku erakonna vastu meelt avaldavad inimesed polevat esindamas tõelist rahvast, vaid on välisagendid, eliidi käsilased, ebasiirad, hüsteerilised. Poliitilised otsused saavat olla üheselt kas õiged või valed, seisukohad rahva tahte poolt või vastu.
Populism on polariseeriv demokraatiatõlgendus: poliitika olemust ja poliitilisi erimeelsusi nähakse lepitamatute vaenupoolte taplusena, hea ja kurja vahelise heitlusena, selgete võitjate ja kaotajatega, mitte avaliku aruteluna ühisosa leidmiseks, konkureerivate ettepanekute, lahknevate, aga legitiimsete maailmavaadete võistlemisena või vabade mõtete turuplatsina.
Demokraatliku ühiskonna üks püsivaid tunnuseid on aga mõistlike erimeelsuste mitmekesisus, mida Rawlsi tõdemuse järgi saab kaotada vaid repressiivselt, vägivallaga, üht maailmavaadet riiklikult eelistades, rikkudes kultuuri, teaduse ja vaba mõtte arengut. Kellegi arvamus võib meie arvates olla väär või rumal, ent kui me ei suuda selles piisavat hulka teisi inimesi ära veenda, ei ole demokraatia seisukohast määrav, et meil on enda arvates õigus.
Siin avaldub demokraatliku poliitika vastuoluline nõudlikkus: pole lihtne ühtaegu omada seisukohta, ent olla selle osas skeptiline ja valmis seda muutma; pidada lugu teiste arvamusest, ent mitte laskuda täielikku relativismi; teadvustada nii turumajanduse kui ka riigi liigse sekkumise ohtusid jmt.
Demokraatlike erimeelsustega leppimine ei tähenda, et inimene lakkaks uskumast oma esimese järgu veendumusi ja põhjendamast oma poliitilisi seisukohti, vaid seda, et ta tunnustab teiste samasugust õigust oma veendumustele ning ka eriarvamusele jäänud inimeste kuuluvust rahva hulka.
Samuti ei pea demokraatlik erimeelsuste sallimine laienema stalinistlike, fašistlike või muude inimsusevastaste seisukohtadeni. Maailmavaated, mis ei ole nõus vastastikuste kohustustega, üksteise austamisega ja demokraatia säilitamisega, ei soovi nähtavasti osaleda demokraatlikus ühiskondlikus leppes, millega kaasnevad nii vabadused kui ka vastutus. Demokraatlik sallivus ei pea olema ennast õõnestav autoritaarsuse kasvulava.
Teine populismi kui demokraatiatõlgenduse tunnus on mõistlike eriarvamustega mitteleppimine, kompromissiotsingute reeturlikkusena nägemine ning moralistlik arusaam poliitikast kui võitlusest headuse ja kurjuse vahel. Kui teada on ühtne "rahva tahe", paistab kompromiss ja ühisosa otsimine moraalse rikutuse tunnusena ning jääb vaid üks arvamus.
Võimu hajutatus ühiskonnas
Rahva ühetaolisuse ja erimeelsuste mahasalgamisega seondub demokraatiat tugevdavate mittevalitavate asutuste sarjamine, kui need ei toeta parteiliini. Vaba ajakirjandus, teadusringkonnad, "ebasobivad" kodanikeliikumised, kohtuvõim, inimõigusorganisatsioonid, ametnikud – milleks? Kas on vaja riigikohut, mis aeglustab rahva tahte elluviimist? Mis õigusega kritiseerivad ajakirjanikud ainuõiget rahva arvamust? Milleks anda inimõigused neile, kellele rahvas pole neid määranud?
Võimude lahusus ja sõltumatud institutsioonid on populismi jaoks ebademokraatlik takistus rahva tõelise tahte elluviimisel. Siin avaldub üks populismi võlusid: otsuste delegeerimine, võimu hajutatus ja ekspertsuse rõhutamine maailmavaate asemel võib kodanikele jätta mulje, et parlamendipoliitikas pole midagi kaalul, sest asju otsustatakse kuskil mujal ja poliitikud on ühesugused.
Sellist ohtu võimendab jutt majandusliku vasak- ja paremskaala või maailmavaadete ebarelevantsusest poliitikas 7, peenhäälestusest ja puhtalt tõenduspõhisest poliitikast, millega seonduvad tehnokraatia, elitarism ja bürokraatia.
Võimude lahusus, ekspertide kaasamine ja kodanikuühiskond teenivad demokraatiat: vältivad riigi kaaperdamist, kärpides poliitikute võimuahnust; võimaldavad rahulikku ja mitmekülgset arutelu; esindavad ka vähemuste huve; säilitavad demokraatiat läbi aegade (mitte ainult kiirustatud otsuste täitmisel); tasakaalustavad ühiskonda.
Populismile tundub võimu hajutatuse kaadervärk liiga keeruline ning otsedemokraatiat takistav. Kui aga demokraatiat näha mitte ainult hetkelise enamuse otsuste kohese elluviimisena, vaid aastakümneid toimiva koostöömehhanismina, mis väldib äärmustesse langemist ja totalitarismi, tagab võrdse kohtlemise, toetub avalikele aruteludele ja avalike kriteeriumide alusel määratud ametikohtadele (kohtunikud, ametnikud jne ei määrata ametisse vereliini ega sõprussuhteid pidi), on sõltumatud institutsioonid ja ühendused demokraatia jätkusuutlikkuse tagajad ka tormistel aegadel.
Populismi kolmas tunnus on, et see eitab võimu hajutatuse ja mittevalitavate institutsioonide rolli demokraatlikus ühiskonnas, kuna võim peaks täielikult ja vahetult kuuluma ühetaolisele, ühel arvamusel olevale "rahvale".
Kas populism parandab demokraatiat?
Aeg-ajalt omistatakse populismile voorusi, samastades seda osalusdemokraatiaga, demokraatia elavdamisega, rahva lähedal olemisega või unustusse jäänud probleemide tõstatamisega. Tulevikunägemuse ja elevuse kohta küsitakse: "Äkki meil on vaja rohkem populismi?" 8, kuigi sama soovi on sõnastatud ka liberaalidelt uue utoopia palumisena, just nimelt vastukaaluna populismile. 9
Ka jäämata uskumata populismi loosungit "anname võimu rahvale tagasi", nähakse seda vajaliku raputusena hangunud demokraatiale. Sel juhul ei hinnata aga populistlikku demokraatiatõlgendust väärtuslikuna iseeneses, vaid ainult selle võrra, mil määral paneb ehmatus tavapärast demokraatiatõlgendust järele mõtlema ning ennast parandama (nt kaasamise, majanduskasvust laiemate ühiskondlike väärtuste arvessevõtmise vallas).
Nagu hetkeline juhitavuse kaotamine elavdab kiirust ületavat autojuhti, võib seda teha ka rahva kaasamisest mööda kiirustava demokraatia vibamine. Siiski ei mõju demokraatiale tervendavalt, kui välistatakse osa inimestest rahva seast, ei sallita eriarvamusi ning sellest tulenevalt eskaleeritakse tülisid ja kaaperdatakse avalik arutelu, kehtestades oma jutupunktid provokatiivse meediataktikaga (kui neljas võim konksu alla neelab).
Populismi kui demokraatiatõlgenduse virvendus Euroopas võib panna järele mõtlema neid demokraate, kes kalduvad elitarismi ja tehnokraatiasse ning otsivad konsensuslikku "ühte mõistlikku arvamust" selle asemel, et leppida avalike arutelude kaudu loodava ebatäiusliku kompromissiga – populism ise pole aga demokraatia parandamine, vaid suunavõtt kraavi.
Populism kui demokraatia tõlgendus ei ole sünonüümne ühegagi järgnevast: populaarne (populistlik saab olla ka ebapopulaarne partei, isegi kui väidab enda taga olevat vaikiva enamuse või vaidlustab valimistulemusi); osalusdemokraatia (populistlik valitsemiskultuur vajab ühetaolist kaasaplaksutavat publikut, mitte aktiivseid ja eripalgelisi osalejaid); arutlev demokraatia (ingl deliberative democracy, kus populist ei kipu korraldama arutlevaid rahvakogusid seisukohtade kujundamiseks, vaid üleskütvalt sõnastatud referendumeid, sest kui rahva tahe on teada, pole midagi arutada); varandusliku ebavõrdsuse vähendamine (seda võib taotleda nii populist kui ka mittepopulist); võimulolijate kritiseerimine ("kõrgemalolijate" kritiseerimine on alatine demokraatia osa, kuid seda ei pruugi teha demoniseerides); kodanikuühiskonna kaasamine (populistid peavad võimukriitilisi kodanikeühendusi riigivaenlasteks, võimul olles suunatakse raha vaid omadele, põlistamaks oma esimese järgu ideoloogiat); demokraatia elavdamine (kuigi populism hõlmab emotsioonide tekitamist, halvab vaenamine demokraatliku koostöötahte).
Need nähtused pole samastatavad populismiga, vaid võivad aidata säilitada täiemahulist ehk liberaaldemokraatiat (mitte segi ajada liberaalsuse ja konservatiivsuse vastandusega!) ning vältida populismi veetlust. 10
Populistlik demokraatiatõlgendus samastab osa inimestest (populistlikud erakonnad, juhid, valijad) ühetaolise ja moraalse "tõelise rahvaga", kujutledes ülejäänuid vaenlastena, kuulutab seetõttu eriarvamused ebalegitiimseteks, põlgab kompromisse ja leiab, et võimu hajutatus ühiskonnas tõkestab rahva tõelist tahet. See on üks võimalik teise järgu ideoloogia, mis sobib erinevate esimese järgu ideoloogiatega rohkem või vähem, ent pole viimaste poolt defineeritud. Lihtsustatult saab populistliku tõlgenduse demokraatiast võtta kokku nii: "Üks rahvas, üks arvamus, üks võim."
1 Anna Ploompuu, Perling: edu võti on liikmete kaasamine. – Postimees 3.VI 2021.
2 https://www.praxis.ee/tood/praxis-jalgib-valimisi-2015/populismi-edetabel/
3 Erik Gamzejev, Aga teised teevad ju ka … – Põhjarannik. 21. XI 2018.
4 Martti Aavik, Piiramine, populism ja näidispoomine ehk Tallinna kasiino sõda. – Postimees, 11. IV 2008. https://www.delfi.ee/artikkel/64319201/suvisest-piirkiirusest-loobumine-on-puhas-populism. Margus Tsahkna: EKRE piirileppe-eelnõu jõustudes väheneks ka NATO kaitse Eestis. – Eesti Päevaleht 3. V 2022.
5 Harly Kirsipuu, Tasuta kõike ja ühe minuti pärast! Ehk kuhu sõidab meie lugupeetud transport? – Postimees 6. XII 2021; Anna Ploompuu, Koalitsioonikaaslased laidavad Simsoni määruse olulise põhimõtte maha. – Postimees 7. V 2022; Karin Kangro, Pevkur: tasuta avalikke teenuseid ei ole olemas. – Postimees Online 20. VII 2017; https://www.postimees.ee/4183987/pevkur-tasuta-avalikke-teenuseid-ei-ole-olemas
6 https://www.err.ee/1608537172/koondkeskmised-reitingud-reformierakond-tousis-esimeseks-koikides-uuringutes
7 Maia Tammjärv, Vabadusi tuleb kaitsta, iga sentimeetrit. Intervjuu Jevgeni Ossinovskiga. – Müürileht, 17. II 2020, / Juhtkiri: maailmavaate tagasitulek. – Postimees 20. I 2019.
8 Henri Kõiv, Äkki meil on vaja rohkem populismi? – Müürileht, 29. VI 2022.
9 Marleen Allemann ja Tõnis Saarts, Palun uut utoopiat, liberaal! – Sirp 24. IX 2021.
10 Tõnis Saarts ja Peet Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? – Sirp 13. V 2022. | Holger Kiik: populism kui tõlgendus demokraatiast | https://www.err.ee/1608664459/holger-kiik-populism-kui-tolgendus-demokraatiast | Populism on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine, kirjutab Holger Kiik algselt Sirbis ilmunud kommentaaris. |
Üks asi, mida treiler ei näita, on see, kes võtab üle varalahkunud Chadwick Bosemani rolli, kes kehastas filmis peategelast, Wakanda kuningat T'Challat. Treiler lõpus näeb figuuri superkangelase rüüd kandmas, kuigi ei selgu, kes see täpselt on, vahendab Variety.
Stsenarist-režissöör Ryan Coogler, kelle juhtimisel sündis esimene "Must panter", astus treileri esitluse järel lavale, mõtiskledes Bosemani surma üle. Peaosa mänginud Boseman suri 2020. aasta augustis pärast nelja-aastast võitlust käärsoolevähiga.
"Järje tegemine saab olema keeruline, kuid me proovime," ütles Coogler. "Minu siinviibimisest on möödas viis aastat. Istusin umbes seal ja me näitasime esimest kaadrit "Musta pantri" esimesest filmist ning minu kõrval istus meie T'Challa, varalahkunud võimas Chadwick Boseman."
Coogler ütles, et Boseman pigistas esimest kaadrit nähes režissööri õlga. "Ma kinnitan, et tunnen praegugi tema kätt enda õlal."
Järjefilmist "Black Panther: Wakanda Forever" rääkides märkis Coogler, et film liigub Wakandas uutesse kohtadesse, mida pole varem nähtud, ja läheb uutesse paikadesse ka Marveli kinouniversumi kontekstis laiemalt.
"Musta pantri" teiseks osaks naasevad ekraanile esimese osa staarid Lupita Nyong'o, Letitia Wright, Danai Gurira, Florence Kasumba ja Winston Duke, uute tulijatena liituvad teiste hulgas Michaela Coel, Dominique Thorne, Alex Nivilani, Mabel Cadena ja Tenoch Huerta. | Ilmus treiler "Musta pantri" jätkufilmile | https://menu.err.ee/1608665830/ilmus-treiler-musta-pantri-jatkufilmile | Marvel esitles laupäeval San Diego Comic-Conil treilerit 2018. aastal esilinastunud superkangelasfilmi "Must panter" ("Black Panther") jätkufilmile. |
Hiljuti MK-etapil olümpiakrossis kõrge kuuenda koha teeninud Lõiv teenis lühirajasõidus kindla võidu ajaga 21.22. Kaheksaringilisel võidusõidul läks Lõiv oma teed juba teisel ringil, kasvatades oma edu järk-järgult. Hõbemedali sai kaela Mari-Liis Mõttus ja pronksi Maaris Meier, kellel viimasel ringil tuli kett maha ning seetõttu tuli finišijoon ületada joostes.
Meeste kümneringiline võistlus pakkus põnevust kuni viimase ringi viimase tõusuni, kus Tarassov pani oma paremuse maksma. Tema võiduajaks mõõdeti 24 minutit ja 54 sekundit. Gert Jõeäär kaotas talle seitsme ja Josten Vaidem üheksa sekundiga.
Meesjuunioride klassis krooniti Eesti meistriks Lauri Tamm ja naisjuunioride seas Annabrit Prants.
Kuni 14- ja kuni 16-aastastele neidudele ja noormeestele korraldati samuti lühirajasõidu võistlus, kuid nendes klassides meistritiitleid ei jagatud. Kuni 14-aastaste noormeeste klassis võidutses Sebastian Suppi ajaga 13.27, tema selja taha jäi vaid sekundiga Hugo-Hendrik Oravat ja 27 sekundiga Herlen Kajot. Kuni 14-aastaste neidude seas olid parimad Linda Lensment, Maria Jürisaar ja Loore Lemloch.
Kuni 16-aastaste noormeeste sõidus pälvis esikoha Matthias Mõttus, tema järel Riko Tammepuu ja Oliver Mätik. Sama vanade neidude klassis pälvis võidu Maribel Rannala, jättes selja taha Mairit Kaarjärve ja Viktoriia Baderyki.
Valga Puu Eesti meistrivõistlused jätkuvad Tehvandil pühapäeval olümpiakrossi (XCO) sõitudega. | Lühirajasõidu Eesti meistriteks krooniti Lõiv ja Tarassov | https://sport.err.ee/1608665797/luhirajasoidu-eesti-meistriteks-krooniti-loiv-ja-tarassov | Esimest korda peetud Valga Puu Eesti meistrivõistlustel lühirajasõidus (XCC) krooniti vastvalminud Tehvandi Spordikeskuse krossiradadel võitjateks Janika Lõiv ja Kirill Tarassov. |
Maastikupõleng Yosemite'i rahvuspargi lähistel puhkes reedel, kuid on ööpäevaga plahvatuslikult kasvanud ning tuletõrjujatel on raskusi selle kontrolli alla saamisega.
Üle 3000 inimese on põlengute eest evakueeritud ning kümme kodu on hävinud.
Kokku lõõmab maastikupõleng ligi 5000 hektaril ning see on praegu suurim põleng USA-s.
California kuberner Gavin Newsom ütles pressiteates, et tulele annavad hoogu palav ja kuiv ilm ning põuased olud.
Yosemite'i rahvuspargis, mis jääb maastikupõlengust kirdesse, kasvavad maailma ühed suuremad ja vanemad sekvoiad. Puid ähvardas juulis juba üks tulekahju, kuid tuletõrjujad suutsid puud päästa. | Californias on rahvuspargi juures lõõmava maastikupõlengu tõttu hädaolukord | https://www.err.ee/1608665794/californias-on-rahvuspargi-juures-loomava-maastikupolengu-tottu-hadaolukord | USA-s kuulutati välja hädaolukord California osariigis Mariposa maakonnas, kus lõõmavad maastikupõlengud. |
Pichardo krooniti mullu Tokyos olümpiavõitjaks Portugali rekordit tähistanud tulemusega 17.98. Tänavu oli 29-aastase mehe parimaks tulemuseks 17.49, kuid lõppvõistlusel näitas ta juba esimeses voorus 17 meetri ja 95 sentimeetri kaugusele lennanud hüpet ning võitis kuldmedali.
Hõbeda sai kaela Burkina Faso kolmkhüppaja Hugues Fabrice Zango (17.55), pronksi viib Hiina Zhu Yaming (17.31). Neljandaks-viiendaks tulid Itaalia mehed Andrea Dallavalle ja Emanuel Ihemeje. | Olümpiakuld Pichardo leidis taas pika hüppe ja krooniti maailmameistriks | https://sport.err.ee/1608665776/olumpiakuld-pichardo-leidis-taas-pika-huppe-ja-krooniti-maailmameistriks | Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Oregonis krooniti meeste kolmikhüppe võitjaks Portugali esindav Pedro Pichardo. |
1500 meetri jooksus hõbeda teeninud 25-aastane Tsegay sai rahulikus tempos möödunud jooksus kirja aja 14.46,29, hõbedale jäänud keenialanna Beatrice Chebet kaotas talle 46 sajandikku ning pronksile tulnud etiooplanna Dawit Seyaum kaotas oma koondisekaaslasele veidi enam kui sekundi.
Tokyo olümpiamängudel selle distantsi Hellen Obiri ning Tsegay ees võitnud Hollandi jooksja Sifan Hassan jäi sarnaselt kaks korda pikemale distantsile medalita, kui pidi leppima kuuenda kohaga. | Hassan jäi medalita ka 5000 meetri jooksus | https://sport.err.ee/1608665773/hassan-jai-medalita-ka-5000-meetri-jooksus | Eugene'is jätkuval kergejõustiku MM-il krooniti naiste 5000 meetri maailmameistriks Etioopia jooksja Gudaf Tsegay. |
Tokyo olümpiavõitja läbis kaks staadioniringi ajaga 1.43,71 ning võitis nõnda oma esimese maailmameistrivõistluste medali, kohe ka kuldse. Mullu oli tema OM-kulla toonud ajaks 1.45,06.
Hõbeda teenis Alžeeria keskmaajooksja Djamel Sedjati ajaga 1.44,14 ning pronksi 1.44,28-ga Kanadat esindav Marco Arop. Esimesena jäi medalita keenialane Emmanuel Wanyonyi.
Kui olümpiamängudel on Keenia 800 meetri jooksus võitmatuks jäänud juba 2008. aastast saadik, rändas 2017. aasta MM-tiitel Prantsusmaale ja kolm aastat tagasi USA-sse. | Olümpiavõitja lisas auhinnakappi ka MM-tiitli | https://sport.err.ee/1608665770/olumpiavoitja-lisas-auhinnakappi-ka-mm-tiitli | Oregonis Eugene'is jätkuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel võitis meeste 800 meetri jooksu keenialane Emmanuel Kipkurui Korir. |
Ligi 30-kraadises tuulevaikses kuumuses Po jõel asuval vastuvoolu rajal peetud esimese MM-etapi laupäevases ajasõidus oli Erik Aaslav-Kaasik küll teine, kuid kõik kolm võistlussõitu võitis äsja Euroopa meistritiitli saanud noormees kindlalt ja puhtalt.
"Ajasõidus lõhkusin mootori ja sain sõita ainult kaks ringi. Minuga täpselt sama aega sõitis veel kaks võistlejat, kuid kuna Luca Finotti sõitis selle välja esimesena, määrati tema ajasõidu võitjaks," rääkis Erik Aaslav-Kaasik. "Esimeses sõidus oli mul ees jälle sama poolakas Synoracki, kuid seekord ei pidanud ma temast möödumiseks ootama neli ringi nagu EM-il. Start on mulle suhteliselt keeruline, kuid lõppkiirusega võtan teistele järgi."
Laupäevahommikuses kvalifikatsioonis sai viienda koha Eriku vennatütar Sanna Aaslav-Kaasik. Laupäeval peetud esimese sõidu stardis läks võistlejate vahel kõvaks punnimiseks ja Sanna lasi kokkupõrke vältimiseks gaasi maha. See tähendas, et ta asus teisi jälitama viimasena ning suutis lõpuks välja võidelda seitsmenda koha.
"Kiirust mul on ja suutsin päris palju konkurente noppida," kommenteeris Sanna. Tänases teises sõidus saavutas tütarlaps puhta sõiduga väga tubli viienda koha. Viimases, kolmandas sõidus õnnestus start ülihästi, esimesse poisse jõudis ta praktiliselt liidrina. Sõidu edenedes oli ta kolmas, kuid ühel pöördel jäi ette ringiga mahajääja ja Sanna langes välja tugevasse lainesse.
"Paat läks katki, aga ma ei saanud sellest ise aru ja püüdsin teistele järele jõuda. Ühel hetkel, niipea kui gaasi maha lasin, paiskas mulle ette rooli juurde sisse pahmakas vett. Päästsin ennast ise, aerutasin kalda juurde, hüppasin kaelasügavusse vette ja hoidsin mootorit veest väljas, et see kotti ei läheks," kirjeldas Sanna sündmusterohke päeva lõppu, kui talle viimaks need pealtvaatajad, kes ei pildistanud, appi tulid. Vaatamata viimase sõidu katkestamisele sai Sanna etapi kokkuvõttes kuuenda koha.
Etapi kokkuvõttes sai teise koha ajasõidu võitja itaallane Luca Finotti, kolmas oli legendaarne valitsev maailmameister Poolast Henryk Synoracki. Maailmameistrivõistlustel sõidetakse veel kaks etappi: augustis Ukrainas ja septembris Itaalias. | Erik Aaslav-Kaasik võitis F-125 klassi MM-etapi | https://sport.err.ee/846765/erik-aaslav-kaasik-voitis-f-125-klassi-mm-etapi | Täna võitis Erik Aaslav-Kaasik Itaalias San Nazzaros kindlalt F-125 klassi veemoto maailmameistrivõistluste esimese etapi. |
Eestlaste paremad olid Märt Rosenthal 19 ja Ron Arnar Pehka 16 punktiga. Martin Otto Parve panustas kümne silma ja kaheksa lauapalliga.
Eestil on nüüd B-grupis kolm võitu: avavoorus alistati lisaajal Slovakkia 73:71 ja seejärel Moldova 91:40. Kolm võitu on veel ka Sloveenial.
Tabeliseis: 1. Sloveenia 3-0, 2. Eesti 3-0, 3. Bulgaaria 2-1, 4. Albaania 1-2, 5. Slovakkia 0-3, 6. Moldova 0-3. | Eesti noored korvpallurid jätkavad EM-il võidulainel | https://sport.err.ee/846763/eesti-noored-korvpallurid-jatkavad-em-il-voidulainel | Eesti kuni 20-aastaste korvpallikoondis teenis B-divisjoni Euroopa meistrivõistlustel kolmanda võidu. Pühapäeval alistati Albaania 85:58 (21:7, 22:20, 26:17, 16:14). |
"Me ei kahetse midagi, sest olime suure osa mängust parem meeskond," sõnas kohtumise järel MM-finaalturniiri parimaks mängijaks nimetatud horvaat Luka Modric. "Prantsusmaa tähistab, aga võime oma päid püsti hoida. Kui emotsioonid jahtuma hakkavad, saame põhjalikumalt analüüsida. Olen oma individuaalse auhinna üle uhke ja suurepärane toetus fännidelt teeb mind veelgi rõõmsamaks. Teame, et vaatamata kaotusele oleme saavutanud midagi suurt - ometi on raske nii lähedale jõuda ja siis kaotada."
"Meie noor koondis seisab nüüd maailma tipus," sõnas meediale Prantsusmaa peatreener Didier Deschamps, kes tõstis 20 aasta eest MM-trofee pea kohale mängijana. "Mõned neist tulid maailmameistriks juba 19-aastaselt... Me ei mänginud suurepäraselt, aga näitasime, et oleme psühholoogiliselt tugevad. Me lõime neli väravat - mängijad väärisid võitu. Kogu meeskond tegi rasket tööd ja meil oli turniiri käigus raskeid hetki. Kahe aasta tagune kaotus EM-finaalis tegi väga palju haiget, aga me õppisime sellest. See võit ei kuulu mulle, kohtumise võitsid mängijad. Oleme 55 päeva vaeva näinud ja see on ülim kroonimine. Oleme uhked, et oleme prantslased. Vive le Republic!" | Modric: kaotusele vaatamata saavutasime midagi suurt | https://sport.err.ee/846745/modric-kaotusele-vaatamata-saavutasime-midagi-suurt | Jalgpalli MM-il hõbemedaliga leppima pidanud Horvaatia koondise kapten Luka Modric tunnistas, et kuigi finaalis jäädi prantslastele alla, võivad horvaadid Venemaalt lahkuda püstipäi. |
19-aastane Järvelaid lõpetas tänavu gümnaasiumi, kuid Tammeka tegevjuhi Kristjan Tiiriku sõnul ei ole üleminek seotud Järvelaidi ülikooli õppima asumisega. "Koolist ei ole meil juttu olnud. Oleme teda pikalt jälginud ja tal oli mänguaega vaja, nii ta tuli," selgitas Tiirik ülemineku tagamaid, vahendab Soccernet.ee.
Poole hooajaga Floras sai Järvelaid Premium liigas kirja üheksa mängu ja 366 mänguminutit, millega lõi kolm väravat. Algrivistusse kuulus ta kahel korral. Esiliigas on Järvelaidi kontol viis mängu ja viis väravat.
Sel nädalal olid Tammekaga ka Paidest tuttav Jasper Uwaegbulam ja Hollandi kaitsja Bram van Dongen, kuid nendega lepinguid ei sõlmitud. "Treener [Kaido Koppel] täna just rääkis nendega ja lähevad koju tagasi," rääkis Tiirik ja lisas, et hetkeseisuga ei ole rohkem kedagi testimisele oodata. | Järvelaid esindab hooaja lõpuni Tartu Tammekat | https://sport.err.ee/846734/jarvelaid-esindab-hooaja-lopuni-tartu-tammekat | Tallinna Flora ääreründaja Henri Järvelaid liitus pooleaastase laenulepingu alusel Tartu Tammekaga. |
"Ma arvan, et meil on palju vastaseid. Ma arvan, et Euroopa Liit on vastane, see, mida nad teevad meile kaubanduses," ütles Trump telekanali CBS saatejuhile Jeff Glorile.
"Venemaa on vastane teatud mõttes. Hiina on vastane majanduslikult, kindlasti on nad vastased. Kuid see ei tähenda, et nad on halvad. See ei tähenda midagi. See tähendab, et nad on konkurentsivõimelised," seletas ta.
Trump kaitses ka otsust kohtuda Vene presidendi Vladimir Putiniga.
"Minu arvates on hea asi kohtuda. Usun, et kohtumine (Põhja-Korea liidri) Kim Jong-uninga oli hea asi. Minu arvates olid kohtumised Hiina presidendiga (Xi Jinpingiga) head asjad," seletas ta.
Trump ei oota kohtumiselt Putiniga suuri tulemusi
USA president Donald Trump ütles pühapäeval, et tal ei ole suur ootusi esmaspäevase kohtumise suhtes Vene riigipea Vladimir Putiniga.
"Ma arvan, et midagi halba sellest ei tule, kuid, võibolla tuleb midagi head," sõnas Trump intervjuus telekanalile CBS.
Trump on varem öelnud, et ta kavatseb tõstatada 16. juulil Helsingis kohtumisel Putiniga küsimused olukorrast Ukrainas, Süürias ja mujal Lähis-Idas, samuti arutada tuumarelvastuse leviku probleeme.
Trump taunis teel Soome USA meedia kriitikat enda aadressil
USA president Donald Trump taunis Ühendriikide meedia kriitikat enda aadressil, öeldes pühapäeval Šotimaalt Soome lennates, et ükskõik kui hästi tal eelseisval tippkohtumisel Vene presidendi Vladimir Putiniga ka läheb, on ta silmitsi kriitikaga, et tema tegevus ei olnud piisavalt hea.
"Isegi kui saaksin suure Moskva linna kompensatsiooniks kõikide pattude ja pahategude eest, mida Venemaa on aastate jooksul korda saatnud, saaksin ma tagasi kriitika, et see ei olnud piisavalt hea - et ma oleksin pidanud saama veel lisaks Peterburi!"
"Suur osa meie meediast on tõepoolest rahva vaenlane ja ainus, mida demokraadid oskavad teha on olla vastu ja pidurdada. See on põhjus, miks meie riigis on nii palju viha ja erimeelsust - kuid mingil hetkel me veel toibume sellest," säutsus Trump Twitteris.
USA president peaks jõudma Helsingisse pühapäeval kella 21 paiku. Vene riigipea saabub Soome pealinna esmaspäeva ennelõunal.
Horvaatia president: Trump ja Putin on rahu võti
Horvaatia president kutsus pühapäeval oma USA ja Vene kolleegi näitama üles vastutustundlikkust ja pidama oma esimesel tippkohtumisel esmaspäeval meeles, et nad on maailma stabiilsuse tagajad.
Kolanda Grabar-Kitarović väljendas intervjuus AP-le lootust, et USA presidendi Donald Trumpi ja Vene riigipea Vladimir Putini kohtumine Helsingis pigem aitab rahustada rahvusvahelisi pingeid kui õhutab neid.
Horvaatia presidendi sõnul on USA-Vene suhe eluliselt tähtis nii Balkanile kui maailmale laiemalt, et "me ei näeks enam kunagi" selliseid veresaunu nagu need, mis leidsid aset 1990-ndatel aastatel Balkani sõdade ajal.
Soome välisministeerium: Trump saabub pühapäeval, Putin esmaspäeval
USA president Donald Trump saabub Soome pühapäeval, tema Vene kolleeg Vladimir Putin esmaspäeval, teatas Soome välisministeerium pühapäeval.
Presidentide kohtumine algab esmaspäeval Helsingis presidendilossis kell 13, kui neid võtab vastu Soome riigipea Sauli Niinistö.
Putinil on pühapäeval Moskvas kohtumised mitme riigi liidritega, kes on saabunud vaatama jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmängu. Putin jälgib kohtumist ka ise Lužniki staadionil.
Helsingis avaldati meelt Trumpi ja Putini poolt ja vastu
Helsingis avaldati pühapäeval meelt USA presidendi Donald Trumpi ja Vene riigipea Vladimir Putini esmaspäevase kohtumise poolt ja vastu.
Politsei teatel tõi Trumpi ja Putinit kritiseeriv Helsinki Calling meeleavaldus tänavatele umbes 2500 inimest. Politsei sõnul võis osa inimestest olla ka turistid. Korraldajate sõnul oli protestijaid umbes 4000.
Meeleavaldus pälvis rahvusvahelise meedia tähelepanu. USA uudistekanali MSNBC korrespondent aga kirjaldas toimuvat rohkem suvefestivali kui protestina.
Helsingis avaldati ka toetust USA presidendile üritusega "Welcome Trump". Sellest võttis politsei hinnangul osa umbes 50 inimest. | Trump nimetas Venemaad, EL-i ja Hiinat vastasteks | https://www.err.ee/846691/trump-nimetas-venemaad-el-i-ja-hiinat-vastasteks | USA president Donald Trump nimetas päev enne Vene riigipea Vladimir Putiniga kohtumist eetrisse läinud intervjuus Venemaad, Euroopa Liitu ja Hiinat vastasteks. |
Võitja läbis 49 km pikkuse distantsi ajaga 1:58.12,2. Kolmandaks võitles end ajaga 2:01.54,9 RR Siplased / Laada Cafe rattur Mirko Põldma.
Team Antslale tõi kõrgeid punkte ka neljandal kohal platseerunud Taavi Kannimäe (2:02.08,7). Viiendana lõpetas MTB School rattur Andrey Panteleev ja kuuendaks tuli Team Amps sõitja Alges Maasikmets (2:04.17,5), kes kindlustas endale ühtlasi parima tulemuse M50-võistlusklassis.
Markus Pajur sõitis üle poole distantsi uhkes üksinduses. "Umbes 20. kilomeetril Emumäel õnnestus eest ära saada, Kuulsin, kuidas Gert Jõeäär seal rabistama hakkas, panin tempot juurde ja sain vahe sisse. Otsustasin täiega lõpuni panna. Kuna sarja esimesel etapil küpsetasin end enne lõppu ära, sest polnud piisavalt joonud ega söönud, siis täna sai seda viga tublisti parandatud," muljetas Pajur.
Maastikurattasarja viimasel etapil 19. augustil Rõuges on Pajuri eesmärgiks oma meeskonnale võidu toomine. "Loomulikult lähen ka enda sõidus esikohta püüdma, aga Team Antsla üldvõit on märksa olulisem."
Gert Jõeäär võttis sõitu rahulikult. "Rada oli täitsa äge, polnud siin ammu käinud. Emumäel õnnestus mingisse juurikatest tehtud kännuonni sisse sõita. Nii palav oli, veidi vist "katus" juba sõitis. Lootsin, et eest ära saanud Pajur kustub enne lõppu ära, aga tegelikult oli endalgi keeruline vastu pidada. Sellise palavaga ei tohi ennast n-ö punasesse tõmmata," ütles Jõeäär ja lisas "Täna läks tiimi arvestuses punkte kaduma, Tarvis ei saanud osaleda. Rõuges peab kogu meeskonnaga kõvasti pingutama. Õnneks võtab pingeid maha see, et meeste üldvõit peaks mul nüüd taskus olema."
Naiste kiireimana üldjärjestuses 41. kohale tulnud Rakke / Purustaja Naiskonna ratturi Greete Steinburgi (2:16.24,1) jaoks oli sõit sündmusterohke, finišisse jõudis ta verise küünarnuki ja rajal remonti vajanud rattaga. "14 km enne lõppu hakkas kassett loperdama, oli lahti tulnud. Raja ääres oli üks tuttav, kellel palusin oma isa Lammaskülasse appi kutsuda. Meil läks alla kahe minuti, et ratas taas sõidukorda seada. Küünarnuki tegin katki ühes kurvis, mida liiga hoosalt võtma läksin, kaotasin kruusal oma sõiduvahendi üle kontrolli," selgitas võidu üle rõõmustanud Steinburg.
Noorte- ja matkadistantsi parima aja 50.08,2 tegi vanuseklassis M14 võistelnud Joosep Veelmaa (Spordiklubi Rakke Meeskond). Kiireim tüdruk oli N16 klassist Anet Sirvel (Spordipartner Racing Girls) ajaga 52:00,4.
Meeskondade arvestuses võttis Škoda Laagri 18. Rakke rattamaratonil esikoha Team Antsla, parim naistiim oli Rakke / Purustajad Naiskond.
Kokku läks põhidistantsile 385, noorte- ja matkasõidule 112 ratturit ning lastesõitudel lustis 104 noort rattasõpra. | Rakke rattamaratonil näitasid südikust Pajur ja Steinburg | https://sport.err.ee/846712/rakke-rattamaratonil-naitasid-sudikust-pajur-ja-steinburg | Täna 27-kraadises leitsakus sõidetud Škoda Laagri 18. Rakke rattamaratonil näitas oma tehnilist üleolekut Team Antsla rattur Markus Pajur, kes edestas teisele kohale tulnud Veloplusi ratturit Gert Jõeäärt täpaselt kahe minutiga. |
Eesti noormehed püstitasid võistluste viimasel päeval 4 x 200 m vabalt teateujumises uue Eesti noorte rekordi ajaga 8.01,06. Meeskonnas ujusid Kaspar Helde, Demid Solodov, Nikita Pisarenko ja Matteus Miilpalu. Kiire aeg andis noormeestele viienda koha.
Kõige rohkem individuaalarvestuse medaleid noppis Laura-Liis Valdmaa, kes võitis lausa kolm kulda ning ühe pronksi. Laura-Liis oli kiireim 100 m seliliujumises ajaga 1.05,24, 200 m seliliujumises ajaga 2.23,21 ja 100 m liblikujumises ajaga 1.02,56. 200 m kompleksujumises saavutas Laura-Liis kolmanda koha ajaga 2.26,39.
Lisaks Laura-Liisile jõudis 200 m seliliujumises poodiumile ka Katriin Hansalu, kes saavutas kolmanda koha ajaga 2.24,63.
Gregory Kask võitis 200 m rinnuliujumises kolmanda koha ajaga 2.27,46 ja 100 m rinnuliujumises teise koha ajaga 1.07,14.
4 x 100 m vabalt teateujumises saavutasid Eesti noormehed kolmanda koha ajaga 3.35,78. Koosseisus ujusid Matteus Miilpalu, Demid Solodov, Georg Oper ja Karl-Johannes Visnapuu.
Neidude 4 x 100 m vabalt teateujumises saavutasid Eesti neiud samuti kolmanda koha ajaga 4.02,79. Koosseisus ujusid Helena Heinlo, Elisabeth Viiding, Tiina-Britt Kaljuvald ja Laura-Liis Valdmaa.
4 x 100 m kombineeritud teateujumises saavutasid Eesti neiud kolmanda koha ajaga 4.27,31. Koosseisus ujusid Katriin Hansalu, Garita-Beth Puusepp, Laura-Liis Valdmaa ja Helena Heinlo. | Valdmaa võitis Põhjamaade meistrivõistlustelt kolm kulda, teates tuli Eesti rekord | https://sport.err.ee/846719/valdmaa-voitis-pohjamaade-meistrivoistlustelt-kolm-kulda-teates-tuli-eesti-rekord | 14.-15. juulini toimusid Riias Põhjamaade noorte meistrivõistlused, kus ka Eesti ujujad noppisid medaleid ja püstitasid ühe Eesti noorte rekordi. |
Juuni lõpus sai keskkonnainspektsioon teate, et ettevõttes Nitrofert on kõik kohad musta tahma täis. Ettevõtte selgituste kohaselt oli tugeva tuulega poolkoksimägi väga kõvasti tolmanud. Samas ei laekunud keskkonnainspektsiooni valvetelefonile linnaelanikelt sellega seoses ühtegi kaebust.
Kuna tegemist oli valdavalt edelatuultega, siis seirejaamad õhureostuse ületamisi ei fikseerinud. Mägi, mis tolmas, on 2014. aastal suletud poolkoksimägi, kus ladestusala teede ja ladestuspaiga igapäevast niisutamist korraldab VKG Transport. Ka suure tolmu tekkimise perioodil töötas ettevõte tavarežiimis.
"Paraku tuleb tunnistada, et suletud poolkoksimägede tolmu vastu ei saa keskkonnainspektsioon midagi ette võtta, oodata tuleb taimkatte tekkimist, suure kuivaga pole hüdrokülv ilmselt tärganud," kirjutas inspektsiooni Ida-Virumaa büroo juhataja Käthlyn Lizdenis sotsiaalministeeriumile. | Inspektsioon on võimetu Kohtla-Järve poolkoksimägede tolmu vastu | https://www.err.ee/846716/inspektsioon-on-voimetu-kohtla-jarve-poolkoksimagede-tolmu-vastu | Kohtla-Järve suletud poolkoksimägede tolmu vastu ei saa keskkonnainspektsioon midagi ette võtta ning oodata tuleb taimkatte tekkimist, kuna suure kuivaga pole hüdrokülv tärganud. |
Anderson kohe hakatuseks oma servigeimi ja jäi taha 0:2. Oma järgmise pallingugeimi suutis aafriklane võita, aga ülejärgmise kaotas taas ja nii ka avaseti 2:6.
Teine sett kulges suhteliselt sarnaselt. Anderson kaotas oma esimese ja kolmanda pallingugeimi ja seti samuti 2:6.
Kolmandas setis sai Anderson oma servi toimima ja lõuna-aafriklasel oli koguni viis sett-palli, aga sellegipoolest kulges asi kiiresse lõppmängu. Seal oli tunduvalt kindlam juba Djokovic, kes asus 5:1 juhtima ja võitis 7:3.
Djokovic võitis Wimbledoni tenniseturniiri ka 2011., 2014. ja 2015. aastal. Tema viimane suure slämmi turniirivõit jääb 2016. aastasse, mil triumfeeris Prantsusmaa lahtistel.
Djokovic ja Anderson on varem omavahel kohtunud kuus korda ja neist viis mängu on võitnud Djokovic. Andersoni ainus võit pärineb kümne aasta taguselt Miami turniirilt, mis oli nende esimene omavaheline matš. | Novak Djokovic võitis neljandat korda Wimbledoni turniiri | https://sport.err.ee/846711/novak-djokovic-voitis-neljandat-korda-wimbledoni-turniiri | Serblane Novak Djokovic alistas Wimbledoni tenniseturniiri meesüksikmängu finaalis lõuna-aafriklase Kevin Andersoni 6:2, 6:2, 7:6 (7:3) ja krooniti tšempioniks juba neljandat korda. |
Sellega sai ta oma jooksus teise koha. Kokku peeti seitse jooksu. "Kuna minu hooaja parim tulemus enne eilset ei olnud väga hea (3,48,79, joostud 15. juunil Lätis Ogres – toim.) siis startisin tugevuselt alles neljandas jooksus. Õnneks tegi tempot ka "jänes", kes esimesed 800 m vedas ning jooksu käima tõmbas. Tempo oli soliidne kõigile," ütles Kivistik ajakirja Jooksja Jooksuportaalile.
Ta ei jäänud rahule kolmanda ringiga, sest kaotas mitu kohta ja sekundeid. "Viimased 300 meetrit tulid selle eest hästi välja. Möödusin neljast-viiest konkurendist ja ega jooksu võitki (võitja aeg 3.46,14 – toim.) kaugele ei jäänud. Seadsin eesmärgiks saada lõpuaeg alla 3.45, millest palju puudu ei jäänud, kuid võitluslikkusest jäi natuke vajaka," tunnistas Kivistik.
Tal on hea meel, et Belgias jagub võistluseid, kus sajad jooksjad kokku tulevad ja hiliste tundideni higi valavad, teinekord südaööni. "Heameelega käin siin võistlemas. Järgmine start on mul Belgias eeloleval kolmapäeval 3000 m takistusjooksus. Saab eilsest jooksust natuke välja puhata, tahan seal hea esitluse teha," märkis Kivistik. | Kaur Kivistik jooksis Belgias oma hooaja tipptulemuse | https://sport.err.ee/846715/kaur-kivistik-jooksis-belgias-oma-hooaja-tipptulemuse | Kaur Kivistik võistles eile hilisõhtul Belgias Guldensporenmeeting võistlusel 1500 m jooksus, mille lõpetas Eesti tänavuse hooaja teise, kuid enda hooaja parima tulemusega 3.46,33. |
Etapi lõpplahendus:
⏪???? Relive the tactical last kilometer of this amazing cobbled stage!
⏪???? Revivez le dernier kilomètre très tactique de cette incroyable étape de pavés ! #TDF2018 pic.twitter.com/VLerqwnMRp
— Le Tour de France (@LeTour) July 15, 2018
Rohkete munakivilõikudega etapil oli ka palju kukkumisi. Teiste seas ei pääsenud neist ka favoriitide hulka kuuluvad Chris Froome (Sky), Rigoberto Uran (EF Drapac Cannondale), Mikel Landa (Movistar) ja Tejaj van Garderen (BMC). Richie Porte (BMC) pidi aga koguni võistluse pooleli jätma.
#ICYMI????Crash for @chrisfroome???? @GregVanAvermaet slips away
Chute de @chrisfroome???? le maillot jaune @GregVanAvermaet l'évite de justesse ???? #TDF2018 pic.twitter.com/xyyW7mb7Ac
— Le Tour de France (@LeTour) July 15, 2018
#ICYMI???? @MikelLandaMeana crashes !
Chute de @MikelLandaMeana, touché à l'épaule???? #TDF2018 pic.twitter.com/VX58IREr9s
— Le Tour de France (@LeTour) July 15, 2018
????In tears, @richie_porte quits @LeTour. ????
????Richie Porte, en larmes, abandonne. ???? #TDF2018 pic.twitter.com/vZUztJBHKv
— Le Tour de France (@LeTour) July 15, 2018
Eestlastest läks täna paremini Tanel Kangertil (Astana), kes lõpetas 28. kohal ehk võitjast 27 sekundit hiljem. Rein Taaramäe (Direct Energie) kaotas Degenkolbile enam kui 16 minutiga.
Kokkuvõttes jätkab liidrina Van Avermaet, kellele järgnevad Geraint Thomas (Sky; +0.43), Philippe Gilbert (Quick-Step Floors; +0.44) ja Bob Jungels (Quick-Step Floors; +0.50). Chris Froome kaotab kaheksandana liidrile 1.42. Kangert on 32. (+6.39) ja Taaramäe 80. (+24.11). | VIDEOD | Kukkumisterohke Tour de France'i etapi võitis Degenkolb | https://sport.err.ee/846714/videod-kukkumisterohke-tour-de-france-i-etapi-voitis-degenkolb | Prantsusmaa velotuuri üheksanda etapi (Arras Citadelle - Roubaix; 156,5 km) võitis sakslane John Degenkolb (Trek-Segafredo), kellele järgnesid sama aja juures belglased Greg Van Avermaet (BMC) ja Yves Lampaert (Quick-Step Floors). |
Väikeettevõtluse minister Andrew Griffiths, kes oli varem peaminister Theresa May kantseleiülem, ütles, et lahkus ametist reedel, kui ajaleht kõmuleht Sunday Mirror avaldas üksikasju tema suhtlemisest kahe naisega.
47-aastane konservatiiv Griffith oli aprillis isaks saanud.
Baaridaam Imogen Treharne ütles, et Griffiths pommitas teda rohkem kui 2000 sõnumiga kolme nädala jooksul.
Griffiths oli saatnud naistele 717 naela paljastavate fotode ja videode eest.
"Mul on sügavalt häbi oma käitumise pärast, mis on põhjustanud kirjeldamatuid kannatusi mu naisele ja perekonnale, kellele ma võlgnen kõik, ning sügavat piinlikkust peaministrile ja valitsusele," ütles Griffiths.
Ministeeriumi kõneisik ütles AFP-le, et Griffiths lahkus ametist "isiklikel põhjustel". | Briti minister lahkus iharate sõnumite saatmise tõttu ametist | https://www.err.ee/846713/briti-minister-lahkus-iharate-sonumite-saatmise-tottu-ametist | Briti valitsuse liige teatas pühapäeval tagasiastumisest pärast seda, kui tulid avalikuks tema iharad sotsiaalmeedia sõnumid kahele baaridaamile. |
Kell 19.30 Teemaõhtu. "Tähelaev: Tõnu Tepandi" (ETV 2011)
Ta astus Ullikesena üles Vanemuise laval, vaatas olnule tagasi Konstantin Pätsina Estonia teatris, kõndis kitarriga Arkaadia teel, laulis ette seaduse ja ka kõne tähenduslikul Loomeliitude Pleenumil. Ta õpetab noori lavajõude oma häält valitsema ja kirjutab raamatut. Tähelaeva stuudios on Tõnu Tepandi. Saatejuht Hannes Hermaküla, režissöör Kalev Lepik, toimetaja Marika Kaasik, produtsent Kaia Häelme.
Kell 20.45 Teemaõhtu. "Teatriromanss" (ETV 2006)
Tegelasteks on eesti kultuuriloo "tammed": Estonia näitlejanna Erna Villmer, noor näitejuht Ants Lauter, psühhiaater ja poliitik Juhan Luiga, kirjanik Aino Kallas, Vanemuise juht Karl Menning ja teatriteadlane Karin Kask.
Lugu algab 1913. aastal vastses Estonia teatrimajas, kus käib "Tabamata ime" peaproov ja lõpeb 1924. aastal "Juuditi" peaprooviga. Nende kahe proovi vahele mahub Erna Villmeri abieludraama Juhan Luigaga, Esimene maailmasõda, Eesti Vabariigi väljakuulutamine, Aino Kallase tähelend ja Karl Menningu lahkumine teatrist esimeseks Eesti Vabariigi Suursaadikuks Saksamaal ning Erna Villmeri ja Ants Lauteri "romaani" algus.
"Teatriromanss" esietendus 22. oktoobril 2004 Estonia kammersaalis. Autorid Katri Aaslav-Tepandi ja Vaino Vahing. Stsenarist ja lavastaja Katri Aaslav-Tepandi, musitseerib Olav Ehala, kunstnik Krista Tool. Osades Katariina Lauk, Tõnu Tepandi, Tanel Jonas, Katrin Saukas, Vello Janson, Marika Vaarik. Režissöör Salme-Riine Uibo.
Kell 23.05 Teemaõhtu. "Valge laev" (Eesti 1970)
Kalju Komissarovi esimene lavastajatöö filmis "Valge laev" on pühendatud aktuaalsele ja olulisele teemale - võitlusele välismaa ideoloogilise diversiooni vastu, mis taotleb mõjutada meie noorsugu. Ägedates kokkupõrgetes näidatakse nende noorte tragöödiat, kes on sattunud vaenuliku propaganda alla. Osades Enn Kraam, Katrin Kumpan, Kalju Komissarov, Ago Roo, Tõnu Tepandi, Tõnu Mikiver, Einari Koppel, Gunnar Kilgas, Aarne Üksküla, Mikk Mikiver jt. Režissöör Kalju Komissarov, stsenarist Vladimir Vladimirov.
Kell 00.25 Teemaõhtu. "Lõppematu päev" (Eesti 1971)
Lühimängufilmi peaosas on Jaan Tooming, laulud Tõnu Tepandi esituses. Stsenaarium ja laulude tekstid Paul-Eerik Rummo, režissöörid Virve Aruoja ning Jaan Tooming. | ETV2 teemaõhtu pühendub Tõnu Tepandile | https://menu.err.ee/846708/etv2-teemaohtu-puhendub-tonu-tepandile | ETV2 pühapäevaõhtune teemaõhtu on seekord pühendatud hiljuti 70. sünnipäeva tähistanud näitlejale ja lauljale Tõnu Tepandile. |
Prantsusmaa ja Malta on juba nõustunud võtma vastu kumbki 50 migranti.
"Just nagu teised EL-i peaministrid, sain ka mina kirja Itaalia peaministrilt (Giuseppe) Contelt... milles ta tahab, et EL hoolitseks umbes 450 merele jäänud inimese eest," kirjutas Babiš Twitteris.
"Selline lähenemine on tee põrgusse," lisas 63-aastane valitsusjuht.
"Sellise lähenemisega ainult motiveeritakse smugeldajaid ja suurendatakse nende sissetulekut. Meie riik ei võta ühtegi migranti," ütles Babiš, kelle sõnul tuleb tugineda"vabatahtlikkuse printsiibile.
"Me peame aitama migrante riikides, kust nad tulnud on, Euroopa piiride taga, et takistada neid teele asumast," ütles Babiš.
Aprillis läbiviidud arvamusküsitluses oli 58 protsenti tšehhidest vastu migrantide vastuvõtmisele sõjast haaratud riikidest. 35 protsenti vastanutest toetas põgenike ajutist võõrustamist ja kolm protsenti oli nõus põgenikke alaliselt riiki jätma.
Kõnealused migrandid olid alustanud teekonda Liibüast ühes puupaadis, mida märgati reede varahommikul Malta jurisdiktsiooni all olevates vetes.
Itaalia siseminister Matteo Salvini keeldus reedel migrandid päästnud kahele Frontexi alusele Itaalia sadamaid avamast ja andis mõista, et nad peaksid suunduma lõunasse "Liibüa või Malta suunas".
Saksamaa nõustus võtma vastu 50 Vahemerel päästetud migranti
Saksamaa teatas pühapäeval, et on nõus võtma vastu 50 migranti Vahemerel päästetud 450-st migrandist.
"Arvestades jätkuvaid kõnelusi suurema kahepoolse koostöö üle asüüli küsimuses on Saksamaa valmis võtma antud juhtumi raames vastu 50 inimest," teatas valitsus avalduses.i.
Itaalia ja Malta vaidlesid varem laupäeval selle üle, kummal lasub vastutus pakkuda 450 päästetud migrandile turvalist sadamat.
Itaalia peaminister Giuseppe Conte ütles, et oli terve päeva oma Euroopa Liidu kolleegidega ühenduses, tuletades neile meelde, et nad nõustusid juuni lõpus peetud tippkohtumisel vajadusega jagada rändevoo koormat. | Tšehhi peaminister keeldus merele jäänud migrantide vastuvõtmisest | https://www.err.ee/846709/tsehhi-peaminister-keeldus-merele-jaanud-migrantide-vastuvotmisest | Itaalia soov, et Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid vastu osa 450-st maabumiskeelu saanud migrandist on "tee põrgusse", ütles Tšehhi peaminister Andrej Babiš pühapäeval. |
Kvalifikatsioonisõitudes sõitis Prema Powerteami sõitja Aron välja ringiajad, mis andsid nädalavahetuse kaheks esimeseks sõiduks teise stardikoha. Teises kvalifikatsioonis ei saanud Aron kirja teist head ringiaega, mille põhjal pannakse paika stardirivi kolmandaks sõiduks ja nii pidi eestlane leppima 17. stardikohaga.
Laupäeval toimunud avasõidus tegi Aron väga hea stardi ja möödus esimeses kurvis parimalt stardikohalt alustanud tiimikaaslasest Guanyu Zhou'st ning tõusis võistluse liidriks. Kuigi Zhou üritas mitmel korral Aroni positsooni rünnata, suutis Aron oma kohta edukalt kaitsta ja ületas finišijoon esimesena. Teine laupäeval toimunud võistlussõit oli nagu esimese kordus, sest taas tegi Aron suurepärase stardi ja möödus esimeses kurvis parimalt stardikohalt alustanud Daniel Ticktumist. Ülejäänud sõidu kihutas Aron kindlalt liidrina ja edestas finišis teiseks tõusnud tiimikaaslast Marcus Armstrongi 1,6 sekundiga. Kuna Zandvoorti rajal möödasõiduks sobivaid kohti napib, siis kolmandas sõidus 17. stardikohalt esikümnesse tõusta Ralf Aronil ei õnnestunud.
"Kvalifikatsioon oli kerge pettumus, sest esimesteks sõitudeks jäin napilt parimast stardikohast ilma. Kolmandaks sõiduks head stardikohta ei saanud, sest esmalt jäi ette üks aeglasem auto, seejärel oli ühe väljasõidu järel rada kruusane ja lõpuks pandi välja ka kollased lipud," rääkis Aron. "Olin enne esimest starti veidi mures siduri pärast, aga start õnnestus siiski hästi. Zhou üritas rünnata, aga ma teadsin, et hiljem võib see talle rehvide kulumise tõttu kätte maksta ja nii läkski. Teises panime stardi järel Ticktumiga korraks rattad kokku, aga auto jäi siiski terveks ja rohkem sõidu vältel mingeid muresid polnud. Prema võistkond on teinud head tööd ja auto oli nädalavahetusel väga hea. Viimases sõidus ei hakanud enam eriti riske võtma. Kokkuvõttes väga hea nädalavahetus."
Nelja etapi kokkuvõttes on FIA F3 Euroopa meistrivõistluste punktitabeli tipp äärmiselt tasavägine: Armstrongil on koos 131 punkti, Aronil 126,5 ja Zhoul 121.
Jüri Vips saavutas Euroopa F3 meistrivõistluste etapil Hollandis kuuenda ja kaheksanda koha ning tõusis uustulnukate arvestuses kahel korral poodiumile.
Kvalifikatsioonis sõidetud ringiajad andsid Motopark tiimi sõitjale Jüri Vipsile esimeseks kaheks võistlussõiduks üheksanda ja kaheksanda stardikoha, aga kolmandaks sõiduks pühapäeval õnnestus Vipsil välja sõita teise stardikoha vääriline ringiaeg.
Esimeses sõidus pääses Vips väga hea stardiga mööda mitmest sõitjast ja tõusis avaringiga juba kuuendaks. Kahjuks möödasõidukohtade poolest vaesel Zandvoorti ringrajal rohkem oma positsiooni parandada eestlasel ei õnnestunud, aga tasuks siiski kuuenda koha punktid üldarvestuses ja teine koht uustulnukate seas. Laupäeval toimunud teises sõidus finišeeris Jüri Vips kaheksanda kohaga ja tõusis uustulnukate arvestuses taas poodiumile. Esireast kolmandat võistlussõitu alustanud Vipsi start ebaõnnestus ja ta langes sõitjate rivi lõppu ning lõpuks finišeeris 15. kohal.
Jüri Vips: "Kvalifikatsioonis oli ka parem stardikoht võimalik, aga kiirel ringil jäin ühe aeglasema auto taha kinni. Aga kolmandaks sõiduks saavutatud teine stardikoht oli väga hea tulemus. Avasõidus tegin kõik, mis võimalik ja võitlesin tiimikaaslase Dan Ticktumiga viienda koha pärast, aga ta kaitses oma positsiooni hästi. Teises sõidus sain samuti stardist hästi minema, aga heitluses ühe konkurendiga sattusin raja servale ja kaotasin sellega paar kohta, mida hiljem tagasi võita enam ei õnnestunud. Viimases sõidus tegi Dan parimalt stardikohalt valestardi ja tema liikumist nähes kaotasin keskendumise, start ebaõnnestus täielikult ning langesin viimaseks. Sealt ei õnnestunud enam 15. kohast kõrgemale tõusta."
Punktitabelis hoiab Jüri Vips 82 punktiga kuuendat kohta ja uustulnukate arvestuses on Vips teisel kohal. | Ralf Aron sai F3 etapilt Hollandis kaks võitu | https://sport.err.ee/846699/ralf-aron-sai-f3-etapilt-hollandis-kaks-voitu | Euroopa F3 meistrivõistluste 4. etapil Zandvoorti ringrajal Hollandis võitis Ralf Aron kaks sõitu kolmest ja tõusis punktitabelis teisele kohale. |
Hooaja jooksul esietendus kaheksa lavastust, nende seas koostöös Vaba Lavaga EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" kuuluv "Enne meid oli veeuputus" ning Prantsusmaal maailma nukuteatrite festivalil esietendunud "Bon Voyage ja teised valed". Hooaja publiku lemmiklavastus oli "Pollyanna".
Märtsis toimus NUKU teatris Eesti teatri aastaauhindade gala ning juunis lõpetas kaks aastat teatri kõrval tegutsenud noortestuudio lend. Muuseumis alustas kontserdisari ning avati kaks uut näitust.
Hooajale vaadati tagasi tänasel ühisel piknikul, kus jagati kolleegipreemiaid. Lipulaeva ehk parima lavastuse tiitli sai "(p)ÖÖ" (lav. Tiina Mölder ja Christin Taul), mida etendatakse taas alates oktoobrist.
Pärl ehk parim naisnäitleja on Lee Trei rollidega lavastuses "Pollyanna" ja "Gulliveri reisid. Andres Roosileht sai nii parima meespeaosatäitja auhinna ehk Ladvaõuna kui ka parima meeskõrvalosatäitja preemia ehk Rusika Paremasse Silmaauku rollide eest lavastuses "Gulliveri reisid". Rusikas Vasakusse Silmaauku ehk parim naiskõrvalosatäitja: Tiina Tõnis rolli eest lavastuses "Pollyanna".
"Teatriauhindade õhtu" eest sai Maailma Meistri ehk parima kunstniku auhinna Rosita Raud. NUKU muuseumis avati äsja ka teatriauhindade õhtu teemaline näitus "Teatripäeva gala maskid ja kostüümid", mida saavad kõik huvilised vaatama minna.
Veel anti välja järgmised preemiad:
Välk ja Pauk ehk parim heli- või valguskujundaja: Liina Sumera, helilooming ja –kujundus lavastusele "Gulliveri reisid",
Puhas Võit ehk parim külaline: Mait Joorits lavastuse "Pollyanna" eest,
Osavnäpp ehk parim töökodade töötaja: õmbleja Kerli Praks,
Hall Kardinal ehk parim etendust teenindav töötaja: etenduse juht Liisi Tegelemann,
Töömesilane ehk parim korraldus- või administratiivtöötaja: büroojuht Maarja Kalmet,
Majavaim ehk parim maja teenindav töötaja: kohvikuteenindaja Jane Oksa,
Auruvedur ja Igiliikur ehk enim etendusi andnud näitlejad on Are Uder (153 etendust) ja Katri Pekri (165 etendust),
Poolaasta Tegija tunnustuse sai koristaja Ülle Pärt.
Helle Laasi rändav eripreemia "Ajarefrään" parima nukuliigutamise eest: Liivika Hanstin meisterliku nukuliigutamise eest lavastuses "Munatopskid".
Kolleegipreemiaid jagatakse igal hooajal ja hääletuses osaleb kogu NUKU teatri kollektiiv.
Teatri uus hooaeg algab 24. augustil "Gulliveri reiside" etendustega Viinistu katlamajas. Esimene uuslavastus jõuab lavale 30. septembril, mil NUKU kunstilise juhi Mirko Rajase lavastatuna esietendub A. H. Tammsaare jutustusel põhinev "Noored hinged". | NUKU teater jagas hooaja lõpus kolleegipreemiaid | https://kultuur.err.ee/846705/nuku-teater-jagas-hooaja-lopus-kolleegipreemiaid | Pühapäeval lõppes NUKU teatri 66. hooaeg, mida teater tähistas ühise pikniku ja kolleegipreemiate jagamisega. Sel hooajal külastas NUKU teatrit ja muuseumit kokku pea 113 000 inimest. |
Trump ütles reedel pressikonverentsil, et andis Mayle ühe soovituse, kuid viimane pidas seda liiga brutaalseks, vahendas BBC.
BBC ajakirjanik Andrew Marr küsis Maylt, mida Trump talle soovitas. "Ta ütles mulle, et ma peaksin Euroopa Liidu kohtusse kaebama, mitte minema läbirääkimiste peale," vastas peaminister.
May naeris Trumpi soovituse üle, öeldes, et ta jätkab läbirääkimistega. "Huvitaval kombel ütles president pressikonverentsil ka seda, et "ära jaluta minema"," lisas May.
"Ära jaluta minema neilt läbirääkimistelt, sest siis sa oled ummikus. Seega ma tahan, et me saaksime istuda maha ja rääkida Suurbritannia jaoks välja parima lepingu," ütles May.
May kaitses intervjuus enda Brexiti-plaani ning kutsus kriitikuid üles seda toetama.
Ta selgitas, et plaan võimaldab Suurbritannial sõlmida kaubandusleppeid teiste riikidega, lõpetada inimeste vaba liikumise ning lõpetada Euroopa Kohtu juristiktsiooni. Neljapäeval avalikustatud nn valge dokument pooldab Euroopa Liiduga tihedaid sidemeid kaubavahetuses, kuid mitte teenuste vahetuses.
Trump ütles ajalehele Sun, et May ettepanekud tõenäoliselt "tapavad" kaubandusleppe USA-ga. Mõni tund hiljem ütles ta aga, et USA-Briti kaubandusleppe on võimalik. | May sõnul soovitas Trump tal EL-i kohtusse kaevata | https://www.err.ee/846703/may-sonul-soovitas-trump-tal-el-i-kohtusse-kaevata | Briti peaministri Theresa May sõnul soovitas USA president Donald Trump tal Euroopa Liidu kohtusse kaevata selle asemel, et Brexiti üle läbirääkimisi pidada. |
Pruusi võiduajaks märgiti protokolli kolm tundi, 33 minutit ja 17 sekundit. Teise koha teenis Stefano Dal Grande (Bottecchia Factory Team; 3:37.57) ja kolmanda Diego Cargnelutti (Wilier Force Squadra Corse; 3:40.53). Teise eestlasena stardis olnud Peeter Tarvis (Raplamaa Rattaklubi Komo) jäi esimesena pjedestaalilt välja. | Peeter Pruus võitis Itaalia Alpides toimunud maastikumaratoni | https://sport.err.ee/846693/peeter-pruus-voitis-itaalia-alpides-toimunud-maastikumaratoni | Eesti maastikumaratoni meister Peeter Pruus (Torpado-Südtirol International) võidutses Itaalia Alpides peetud maratonil Cortina Trophy. |
"Võib-olla seda lokatsiooni ei tasuks üle müstifitseerida. Neutraalsusel on kaks mõõdet - üks on see mida sa ise deklareerid, teine on see, kas konfliktsituatsioonis osapooled respekteerivad seda," ütles Mikser Kuku raadio saates "Välismääraja."
Praegu vaadatakse Mikseri sõnul väga täpselt Venemaa sõjalist planeerimist. "Ja ma väga kahtlen, et kas Stockholmi või Helsingis otsustavates peades käärib see veendumus, et juhul, kui olukord pingestub, siis Kreml kaardile vaadates respekteerib seda sõjalist neutraalsust," tähendas Mikser.
Mikser meenutas, et omal ajal kohtusid kahe suurriigi presidendid Mihhail Gorbatšov ja Ronald Reagan Islandil ehk suisa NATO pinnal.
"Kui rääkida Helsingi kohtumise temaatikast, siis väga suurel määral saab raskuspunkt saab olema Süürial ja Iraanil. Kindlasti Ukraina ja Krimm ja kindlasti on Trumpil peal surve, et ta tõstataks küsimuse Venemaa sekkumisest USA valimistesse. Ilmselt USA meedia huvi selle vastu kõige suurem," arutles Sven Mikser. | Mikser: USA ja Venemaa jaoks pole Soome sõjaliselt neutraalne riik | https://www.err.ee/846697/mikser-usa-ja-venemaa-jaoks-pole-soome-sojaliselt-neutraalne-riik | Välisminister Sven Mikseri sõnul ei tasu arvata, et Soome oleks Venemaa ja muu maailma jaoks poliitiliselt neutraalne riik ning et just seetõttu toimub seal Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumine. |
Alates 26. juuni pärastlõunast puhkab Henrik Visnapuu põrm oma muusa ja abikaasa Ingi kõrval Tallinna Metsakalmistul. Just nagu Visnapuu pagulasaastate sõber ja biograaf Pedro Krusten seda ette kujutas: "Ma näen päeva, mil see kastike siit seinaavast võetakse ja välja viiakse. Kantakse päikesepaiste ja tuule kätte, selle kätte, millest iga mahamaetu on igavesti eraldatud. Teda aga ootab ees ühinemine. Tema läheb laevaga üle mägedena tantsiskleva ookeani sinna, kuhu ta kuulub." 1
Urn
Kui me 2008. aasta 5. juunil Vallo Kepi ja kaameraga New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumi jõudsime, oli Henrik Visnapuu sealt juba lahkunud. Tema jäljed polnud aga veel haihtunud – tema urni kohtki seinaorvas seisis veel tühjana. "Jaa, mister Visnapuu, muidugi ma mäletan teda," lausus rõõmsalt selle surnute riigi haldjas, noor naine, kes lahkesti lubas meil need jäljed kaameraga üles võtta. Muidugi polnud Visnapuu tal värskelt mälus kui vana tuttav, vaid üksnes selle tõttu, et nädal või paar varem oli Henriku vennapoeg, Torontos elanud Herk Visnapuu (1920–2013, tema oli ka aastakümneid oma toel elus hoidnud paguluses välja antud Henrik Visnapuu nimelist kirjandusauhinda), korraldanud urni äratoomise, et valmistada see ette Eestisse viimiseks.
Ega keegi tollal teadnud, et viimne teekond koju võtab aega üle kümne aasta. Eesti Vabariigi 90. aastapäev, mille kavas olid ühe sündmuse osadena film Henrik Visnapuust ja ka tema kojutulek, on nüüdseks asendunud ümmarguse sajaga. Ja see number sobib pareminigi, sest Visnapuu oli paguluses üks meie isamaalisemaid luuleklassikuid. Nüüd on see teekond lõppenud ja Henriku luuleread
Su juure tulen tagasi ma kaugeist maist
kui rändaks vastu enda valguselle
on reaalsuseks saanud.
Päikesepaistet tänavusel 26. juuni päeval jätkus. Kanada major Ülo Isberg, kelle pagasis Henrik Visnapuu lõpuks koju jõudis, rääkis, et tema lend koos Visnapuu põrmuga läks üle Poola. Aga Poolast käis oma põgenemisteel läbi ka Henrik Visnapuu, enne seda, kui ta jõudis Austriasse ja Saksamaale ning viimaseks elukohaks jäänud New Yorki, tema oma sõnul "linnakesse", millel polnud väga vigagi. Korporatsioon Sakalale oli kuulsa vilistlase Metsakalmistu mulda sängitamine auasi ja kuni selle hetkeni oli urn kodumaal kindral Riho Terrase käes kindlalt hoiul.
Selle kaua kestnud kodutee lõpulejõudmise järel võiks Vallo Kepp teha ka uue lõpu Visnapuu viimastest eluaastatest jutustavale kultuuridokumentaalile "Üheteistkümnes kiri", mille eest ta koos triloogiaga "Uku Masingu maastikud" 2010. aastal riigi kultuuripreemia sai. Kavakohaselt pidigi film lõppema Visnapuu kojujõudmisega, aga "EV 90" toetusel tehtud tööd ei saanud määramatuks ajaks riiulisse ootama panna.
Luule
Kui Peep Ilmet on loonud ja püüdnud eesti luules juurutada Juhan Liivilt laenatud minimalistlikku vormi, mille on nimetanud liivinguks, siis 1980. aastate lõpus, taasiseseisvumise siurulisel ajal, reklaamisid noored etnofuturistid Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik, Valeria Ränik ja Kauksi Ülle visnapuudulikku kui luule imet, kui uudset ja tähelepanuväärset luulevormi. 2
Henrik Visnapuu "Sireli", Johannes Aaviku sõnul üks meie luuleloo puudulikumaid teoseid, sai aluseks uuele vormile, mille sisu dikteerisid sellised korduvad kõlafiguurid nagu kõrini, Mihali (vihjega Mihhail Gorbatšovile – lasõ meid vallalõ ehk lase meid liidust lahti), πDali, perseli, siruli ja fideli. Visnapuudulik oli katse kanoniseerida vormina Visnapuu omal ajal kõige enam sarjata saanud luuletus. Mulle meenub tollane etnofuturistlik elevus praegu nii mõnigi kord, kui loen luulena välja pakutavat narratiivset ja isikupäratut loba kirjutaja argistest toimingutest.
Ent see on vaid üks inspireeriv, vahest isegi kurioosne või erandlik näide Visnapuu luule poeetilisest rikkusest. Või peaks ütlema – nakatav näide?! Visnapuu luule algallikaks näib aga olevat vastuolu, pidev konflikt iseendaga (Käib ingel ühes majas saatanaga), mida ta on vahest isegi teadlikult kultiveerinud ja võimendanud. Vastandpoolusi, konflikti iseendaga, aitab ühendada ja pingeid maandada just nimelt luule ja selles elamine. See on Visnapuu luule tuum, millest sünnivad nii tiirased jauramised, heitlused jumalaga kui ka hellad armulaulud, subtiilne loodus- ja pateetiline isamaaluule. Võiks öelda, et ta oli teadlik luuletaja, kes tundis hästi ka tehnilisi nippe ja oskas neid kasutada – selle tunnistuseks on peamiselt Jaan Ainelo koostatud "Poeetika põhijooni" (1932, II trükk 2008), mille kaanel on ka Visnapuu nimi.
Tema looming on mahukas, sisult ja vormilt ühtlaselt kõrgetasemeline ja mitmekesine. Seda hämmastavam on, et Visnapuu luule ületamatuks väljaandeks on seni ikka veel Arvo Mägi koostatud ja Stockholmis 1965. aastal ilmunud kaheköiteline "Kogutud luuletused". Kurta ei taha – aga kas puudub kirjastustel julgus järele teha või siis hirmutab kuluka väljaande puhul neetult ahtake müügiturg?
Valikuid siiski on tehtud, viimane neist parima Visnapuu-tundja Vallo Kepi koostatud maitsekas "Kirg ja kodumaa" (2017), mille lisaväärtuseks on peaaegu kolmandiku raamatu mahust hõlmav koostaja saatesõna "Kumba ma valvama pean, rohtaeda või sind?" ja fotod. Suures osas on see Kepi filmi juurde kuuluv jutt ja pildirida, kus Visnapuu isik, luule ja tegemised ühinevad sujuvalt autori vahetute reisielamuste ja tähelepanekutega ning toovad poeedi inimesena meile lähemale, kui seda suudab mõnigi teadusartikkel.
Mõte
Kas saab üldse küsida, kus lõpeb mõte ja kus algab luule. Kus on nende kahe vaheline piir? Visnapuu puhul ilmselt mitte, kui lehitseda tema artiklikogumikku. Ka tema luule mõtestab inimeksistentsi ja maailma ning võiks kuuluda eesti mõtteloosse – ja kuulubki. Ainult vorm ja väljendusviis eristavad luule artiklist või poleemilisest esseest. Mõnikord needki mitte. Mõtteloo sarja kogumikku "Millal sünnib inimene" on koostaja Hando Runnel pannud sisse Visnapuu Toilas 9. augustil 1917 Ingile kirjutatud "Kirja merest ja päikesest". See on kui pikk vabavärsiline luuletus, millesarnaseid Visnapuu üldiselt ei kirjutanud, aga kordused ja kõlakujundid ilmutavad pigem luulesundi kui ratsionaalse mõtiskluse kavatsust. Sisu tingib vormi ja suunab sellesse mõttevoolu.
Visnapuu artiklikogumik on kirev, sellesse on mahutatud esseid, ülevaateid, reportaaže, katkendeid memuaaridest ja manifeste, nii varjamatult mina-positsioonilt kirjutatud bravuurikaid ja provokatiivseid sõnavõtte kui ka objektiveerivaid kirjutisi. Esindatud on kogu tema loomeperiood, esmatrükid aastaist 1909–1951, kuhu mahub mitmeid murranguid: kaks maailmasõda, revolutsioon, iseseisva Eesti riigi loomine, selle kaotamine ja maapagu.
Mõnigi neist artiklitest mõjub üllatavalt tänapäevaselt, ehkki hoopis teises kontekstis. Milline tegevusväli avanes toona heitlevale ja energilisele poeedile, keda jagus justkui kõikjale! 1907 on ta Eesti Kirjanduse Seltsi loomise juures, kümmekond aastat hiljem siurulasena selle tulihingeline kriitik, 1920. aastate lõpus mõnda aega ka Eesti Kirjanikkude Liidu esimees. Veidi kahtlevalt on suhtutud Visnapuu tegevusse 1930. aastate lõpus: kui Tartus hakkas ilmuma ajakiri Akadeemia ja haritlastel oli soliidne jääda vaikivasse opositsiooni, askeldas Visnapuu Tallinnas propagandatalituses ja hiljem toimetas ajakirja Varamu. Siurulasest ja santlaagrist oli saanud kodanlik härra, ehkki luulevürst oli ta niikuinii. Ei saa salata, et Visnapuud tõmbas võimu lähedale, aga sellest oleks võinud ka kasu tõusta.
Meenub üks kuskil August Mälgu mälestustes jutustatud lugu. Visnapuu ja pikakasvuline August Gailit, pea pilvedes ja mõte kotkatiivul lendamas, kõndisid Tallinna tänavail ja otsisid kirjanikele maja, kus oleks ruumi nii korteriteks kui ka kontoriteks. Pärnu maanteel oli uusi ja veel poolenisti tühje, laenude peale ehitatud ja mitte tasuvaid. Ühe Gailit välja valiski ja jagas korraldusi: Mälk räägib president Pätsiga ja Visna Kaarel Eenpaluga, kes oli tollal peaminister. Mälk on veendunud, et kui okupatsiooni poleks tulnud, oleksid kirjanikud saanudki tänu Gailiti mõtteuljusele ja Visnapuu tegutsemisele omale maja. 3
Vahelepõikena fantaasia korras: kui Visnapuu oleks elanud meie ajal, oleks ilmselt piisanud tema telefonikõnest peaministrile, et võtke see pronkspoiss Tõnismäelt maha. Ja maha võetud ta olekski.
Sõjajärgsel Saksamaal oli Visnapuu sinna jõudnud eestlaste hulgas vaieldamatu autoriteet, kellel õnnestus ellu kutsuda üsna arvuka liikmeskonnaga Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, mis mõnda aega tegutses edasi ka Ameerikas. New Yorgis peetud kõnes "Meie kultuurpoliitika sihtidest" visandas ta rahvusena paguluses ellujäämise kava. Mõndagi, nagu kirjastus, ajakiri, ka arhiivid ja vaimse pärandi säilitamine, ka teostus ja tema ideede vilju saame maitsta taas iseseisvas Eestis.
Viidet sellele ei ole, kuid miski sunnib arvama, et midagi on Visnapuu pärandis varuks veel ka teise "Eesti mõtteloo" sarja kogumiku jaoks. Tema esseekogumikust "Vanad ja vastsed poeedid" (1921) on Runneli koostatud raamatusse kaasa haaratud vaid "Igor Severjanin" ja üht-teist mõtteloolist leiaks veel ajakirjandusest, intervjuudest ja kirjavahetusest. Andes Saksamaal välja kaks "Koguja"-nimelist koguteost, oli Visnapuugi koguja ja koondaja ning väärib ka ise korralikku teoste kogu ja monograafiat, mida tänapäeval päriselt enam ei asenda Harald Peebu sulest 1989. aastal ilmunud käsitlus.
***
Olen ilmikuna ikka tõrkunud, kui haua ääres kõneldakse lahkunule viimse austuse avaldamisest. Henrik Visnapuu lahkus siit ilmast 67 aasta eest ja kui palju on teda sellegi, tema põrmu võõrsil oldud aja jooksul loetud, lauldud ja viisistatud! Ja temale mõeldud. Kõige kodumaal keelatuse kiuste. Kirjanikule on kõige olulisem, et tema loomingut tuntakse ja loetakse. See ongi au, mis saab talle osaks alati, kui avame mõne tema raamatu. Nüüd ja seni, kuni jätkub lugejaid ja tema teoseid, ei pea tõlkima mõnele tema kadunud rahva lapsele.
1 Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957, lk 252–253.
2 Vt Vikerkaar 1989, nr 7.
3 August Mälk, Paar sammukest rändamise teed August Gailitiga. Rmt: August Gailit 1891–1960. Mälestusteos. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 16–18. | Henrik Visnapuu meie ajas | https://kultuur.err.ee/846696/henrik-visnapuu-meie-ajas | Mõnigi artikkel kirjanikult, kelle loomeperioodi mahtus hulk ühiskondlikke murranguid, mõjub üllatavalt tänapäevaselt. |
Kuigi esmalt nuusutas Buyan Prantsusmaa lipuga arbuusi, siis otsustas ta sekund hiljem siiski ringi ja asus maialt sööma hoopis Horvaatia arbuusi. | Siberi loomaaia pruunkaru Buyan ennustas MM-i võitjaks Horvaatia | https://sport.err.ee/846694/siberi-loomaaia-pruunkaru-buyan-ennustas-mm-i-voitjaks-horvaatia | Ennustusmängu jaoks pandi Siberi pruunkadu Buyani ette kaks poolikut arbuusi Prantsusmaa ja Horvaatia lipuga, mille vahelt pidi ta välja valima tänavuse MM-finaalturniiri võitja. |
Uueks hooajaks kõrgliigasse kerkinud Miedz, kes palkas enne jaanipäeva Henrik Ojamaa ja sel nädalal Artur Pika, kohtus viimases kontrollmängus esiliigaklubi Czestochowa Rakowiga. Matš, mis oli suletud nii fännidele kui meediale, lõppes 1:1 viigiga, vahendab Soccernet.ee.
"Mõlema meeskonna treenerid leppisid kokku, et seda mängu koheldakse saladusena," selgitas Miedzi koduleht. "Peatreener Dominik Nowak keeldus avaldamast, mis koosseisu ta kasutas või kes oli värava autor. Ta põhjendas, et ei taha midagi rivaalidele kasutamiseks anda."
Teada on vaid see, et Miedz asus juhtima ja Rakow viigistas teisel poolajal. Kui Ojamaa on klubi eest juba mänginud, siis Pikale võis see mäng olla debüüdiks. Kõrgliigahooaega alustab Miedz järgmise nädala reedel. | Pika võimalik debüüt jäi saladuseks | https://sport.err.ee/846690/pika-voimalik-debuut-jai-saladuseks | Legnica Miedz tegi viimases hooajaeelses kontrollmängus ootamatu käigu, pidades selle täiesti varjatult. |
"Kell 11.11 anti häirekeskusele teada, et Tallinna–Ääsmäe–Haapsalu–Rohuküla maantee 28. kilomeetril põrkasid kokku kaks sõiduautot. Liiklusõnnetuses vigastada kolm inimest – neist kõik raskelt," ütles Põhja prefektuuri pressiesindaja Seiko Kuik.
Õnnetuse põhjustas esialgsetel andmetel Haapsalu poole sõitnud Citroen Berlingo, mille roolis oli 24-aastane naine. Vastasuunavööndisse kaldunud Citroen põrkas kokku Haapsalu poolt tulnud sõidukiga Pontiac, mille roolis oli 50-aastane Soome mees ja kaasreisijaks 14-aastane soomlasest poiss.
Vahetult pärast avariid oli Tallinna-suund ligi tund aega suletud. | Haapsalu-Tallinna maanteel sai liiklusõnnetuses kolm inimest raskelt viga | https://www.err.ee/846684/haapsalu-tallinna-maanteel-sai-liiklusonnetuses-kolm-inimest-raskelt-viga | Harjumaal juhtus pühapäeva ennelõunal liiklusõnnetus, milles sai kolm inimest raskelt vigastada. |
Kolmevõistluse võistlust peeti sealkandis esmakordselt. Varasemalt on Olustvere võistlusväljak tõestanud end suurepärase võistluse kohana takistussõidus ja rakendispordis. Eelnev hea koostöökogemus Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga andis võistluse korraldajatele julgust võtta ette suurem projekt ja ehitada üles uus kolmevõistluse krossi rada. Mõte sai teoks tänu kooli suurele panusele, lahke toetaja Janere abile, kes andis ehitamiseks vajaliku materjali, ning loomulikult tänu hakkajale kolmevõistluse kogukonnale, kes panustas uue võistluspaiga ettevalmistamiseks rohkelt vabatahtlikke töötunde. Võistluse peakorraldaja Hillar Taltsi ja rajameistri Mikk Nõmme eestvedamisel ehitati Olustverre uued krossitakistused ja kokkuvõttes nägi kogu võistluspaik väga kena ja professionaalne välja.
Kuum ilm tegi nädalavahtusel kolmevõistlejatele elu raskeks, kuid võistluspaigas nähtud rõõmsad näod lasid aimata, et sellest ei lasta end heidutada. Tunti rõõmu uuest kohast ja üksteise heast seltskonnast. Võistlusplatsil oldi siiski eelkõige konkurendid ja esimene mõõduvõtt oligi reedel koolisõidus.
Olustveres võisteldi kokku kolmes arvestuses. CIC1* tasemel pakkusid kohalikele ratsanikele konkurentsi ka sportlased Soomest, kelle seas oli stardis tänavune Soome kolmevõistluse meister Tuija Rosenqvist. Tuija näitaski juba esimesel alal oma head taset ja asus koolisõidus juhtpositsioonile hobusega New Orleans, võttes krossile kaasa 30 miinuspunkti.
Samal raskusastmel (skeem CI1* 2015 A, kross 110 cm, takistussõit 115 cm) võtsid mõõtu ka EMV arvestuses osalejad, keda oli kokku 11 võistluspaari. Koolisõidus asus juhtpostitsioonile Aldo Kanepi (Märjamaa SK) Carital, kes kogus seal 30,4 mp-d.
Lisaks oli kavas ka rahvuslik klass CNC90, kus koolisõidus tegi parima tulemuse Erkki Hõim (Märjamaa SK) hobusel Roleks, saades koolisõidus 31,5 mp-d.
Laupäevast krossi ootasid põnevusega nii võistlejad kui korraldajad ise, kelle jaoks oli see tõehetk, kui head tööd tehtud on. Kross sujus üsna hästi ja rada nõudis nii hobustelt kui sportlastelt keskendumist. Rahvusvahelises arvestuses senine liider rajal ei eksinud ja nii olid Tuija Rosenqvist ja New Orleans 30 mp-ga liidrid ka peale krossi. EMV arvestuses aga liider muutus, sest Aldo Kanepi langes kukkumise tõttu krossil võistlusest välja ja liidripositsiooni võttis üle Jaagup Kallas (Saare RK) hobusel Aspirin, minnes takistussõitu 33,7 mp-ga.
Rahvuslikus klassis tegi väga ilusad sõidud mõlema hobusega Erkki Hõim ja säilitas peale kahte ala liidrikoha. Roleksiga hoidis Erkki peale krossi esikohta 33,9 mp-ga ja hobusega Winnerprice oldi teisel kohal 34,2 pm-ga.
Takistussõidus võistlesid pühapäeval CNC90 tasemel esikoha eest kokku seitse võistluspaari ja võitjana väljusid lõpuks Dagmar Ainsoo (Tartumaa RSK) ja Fortuna, kelle lõplikuks tulemuseks jäi 35,2 mp.
EMV arvestuses läks takistussõitu ja seega ka medaleid püüdma üheksa võistluspaari. Kuna punktide vahed olid väga väikesed, oli kõik võimalik. Põnevas heitluses jäi lõpuks ülinapilt peale ülikogenud Erkki Hõim, kes hobusel Cadmium võitis järjekordse meistritiitli. Nende skooriks jäi 35,5 mp. Sama paar on seni EMV-l võitmatu olnud juba kaks korda, Hõim ise on aga meistrivõistluste pjedestaalil olnud rohkemgi ja korjanud sealt kõiki värvi medaleid.
Hõbemedali võitis Eliise Sõrmus (Tondi RSK) hobusel Hello Kitty (35,7 mp), kes peale laupäevas krossi olid neljandal positsioonil. Oma esimese EMV pronksmedali kolmevõistluses võitis Jaagup Kallas hobusel Aspirin (37,7 mp).
Rahvusvahelises arvestuses esikohta hoidnud Tuija kaotas oma liidripositsiooni ja nii kuulus ka CIC1* arvestuses esikoht Hõimile ja Cadmiumile. | Olustveres selgus Eesti meister kolmevõistluses | https://sport.err.ee/846689/olustveres-selgus-eesti-meister-kolmevoistluses | Pikk ja kuum nädalavahetus Olustveres lõppes kolmevõistluse Eesti meistri väljakuulutamisega pühapäeval. Tiitli võitis Erkki Hõim hobusel Cadmium. |
Detsembris kinolinale jõudev mängufilm keskendub kahele rivaalitsevale monarhile, Mary Stuartile ja Elizabeth I-le.
Mary naaseb 18-aastaselt Šotimaale, pärast oma abikaasa, Prantsuse kuninga surma. Ta püüab oma kodumaad valitseda, kuid pead tõstavad pinged oma nõo, Inglismaa kuninganna Elizabethiga.
Saoirse Ronan is Mary. @MargotRobbie is Elizabeth. #MaryQueenofScots trailer TOMORROW. pic.twitter.com/BiCzNi7ten
— Mary Queen of Scots (@MaryQueenMovie) July 11, 2018 | Video: Heida esimene pilk kahe kuninganna elust pajatavale filmile | https://menu.err.ee/846686/video-heida-esimene-pilk-kahe-kuninganna-elust-pajatavale-filmile | Oscari-nominentidest näitlejannad Saoirse Ronan ja Margot Robbie säravad kuningannadena peaosas uues filmis "Mary Queen of Scots". |
Teadlane Seppo Knuutila ütles, et sinivetikaid on rohkelt kogu Soome lahe ulatuses ja ka järvedes on õitsemine tavapärasest aktiivsem.
Värskeimad andmed sai Syke laupäeval Porvoo ja Hanko vahelisest piirkonnast piirivalveameti lennult, päev varem nähti sinivetikate aktiivset õitsemist Kotka lähistel avamerel.
Knuutila hinnangul on Soome lahel olukord mitme aastakümne halvim. Suve alguses prognoositi tavapärasest väiksemat probleemi, kuid soodsad ilmastikutingimused hoogustasid õitsemist.
Kergendust ei ole lähipäevil oodata, kuna kuumus kestab vähemalt järgmise nädala lõpuni. | Soome lahel on mitme aastakümne halvim sinivetikaolukord | https://www.err.ee/846687/soome-lahel-on-mitme-aastakumne-halvim-sinivetikaolukord | Soome lahel on mitme aastakümne halvim sinivetikaolukord ja kuumalaine süvendab seda veelgi, ütles Soome keskkonnakeskus Syke pühapäeval. |
"See võis olla rohkem kui aasta tagasi Pärnus, kui me mängisime Balti assamblee korvpalliturniiri Riigikogu meeskond, Läti parlament ja Leedu parlament. Vahepeal sai korraks pall kätte võetud ka Hugo Treffneri gümnaasiumis," meenutas Ratas Korvpall24.ee portaali palvel neid hetki, millal ta enne Illuste turniiri viimati võistluskorvpalli mängis.
Oma korvpalliarmastust näitas ta välja väljakul, kui koos oma kunagiste treeningkaaslaste Gerd Kiili ning Martin Piusi ning appi tulnud Howard Frieriga näidati nooremate vastastega pusides head mängu ning saadi mäng-mängult paremaks minnes ka üks võit.
Viimasele mängule pani Ratas sümboolse punkti, kui koos lõpusireeniga saatis korvi tabava kaugviske. Seejärel peetud viskevõistlusel tabas peaminister kohe esimese korraga ka keskjoonelt ning sai auhinnaks pandud 200 eurot annetada Siili Palliklubile.
Ratas sõnas lõpetuseks, et temale 3×3 formaat väga meeldib ning juba tema korvpalliliidu presidendiks olemise ajal hakati mõtet suunama sinna, et see võiks olla Eesti võimalus rahvusvahelisel areenil. "Mulle väga meeldib 3×3 korvpall ja ma arvan, et see sobib eestlastele," ütles peaminister. | Illuste turniiril visetega hiilanud Ratas: 3×3 korvpall sobib eestlastele | https://sport.err.ee/846685/illuste-turniiril-visetega-hiilanud-ratas-3-3-korvpall-sobib-eestlastele | Laupäeval peeti paljudele Eesti korvpalluritele tuttavas laagripaigas Illustes esmakordselt tänavakorvpalliturniiri Illuste Open. Legendaarse treeneri Allan Dorbeku mälestuseks korraldatud võistlusel tuli oma austust avaldama ning mõnusat suveilma nautima 12 võistkonda ning mängimas võis näha ka Eesti peaminister Jüri Ratast. |
"Ei ole olemas paremat tunnet, kui professionaalse jalgpallurina mängida MM-i finaalis," ütles Prantsusmaa koondise peatreener Didier Deschamps pressikonverentsil, kellel on säärane kogemus olemas ja kes tuli 1998. aastal Prantsusmaaga maailmameistriks. Finaalmängu võidu korrals saaks Deschampsist kolmas jalgpallur maailmas, kes on võitnud MM-i tiitli nii mängija kui ka treenerina.
Belgia koondise peatreener Roberto Martinez lisas omalt poolt: "Kui aga Horvaatia võib suuta võita Prantsusmaad, siis tulevikus julgeksime unistada sama suurelt." | Prantsusmaa koondise peatreener krooniti 20 aasta eest maailmameistriks | https://sport.err.ee/846681/prantsusmaa-koondise-peatreener-krooniti-20-aasta-eest-maailmameistriks | Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmängus kohtuvad Prantsusmaa ja Horvaatia. Kuigi korra maailmameistriteks 1998. aastal kroonitud Prantsusmaad peetakse favoriidiks, siis Horvaatia võib neid korralikult üllatada. |
Kontserdil teeb kaasa ka tuntud Kanada kitarrivirtuoos Remi Boucher.
Aivar Mäe juhatusel esitatakse muusikat alates vaimulikest rahvalauludest kuni Peeter Vähi ("Pronksi peegeldused") ja Arvo Pärdi ("Peegel peeglis") loominguni.
Kontserdile lisab pidulikkust esiettekanne, Alisson Kruusmaa verivärske teos "Kaks akvarelli", mis ühtlasi rõhutab tänavusuvise Klaaspärlimängu peateemat – seoseid muusika ja kujutava kunsti vahel.
"Õhtukellad" leiab aset 15. juuli õhtul kell 19.00 Tartu Jaani kirikus. | Tartus ühineb 250 Arsise kella Jaani kiriku kelladega | https://kultuur.err.ee/846677/tartus-uhineb-250-arsise-kella-jaani-kiriku-kelladega | Klaaspärlimängu festivalil kõlab pühapäeva õhtul erakordne kooslus, kui Arsise kolme ansambli 250 kella helisevad koos Jaani kiriku kelladega. |